Nihutatud sõna

 Ilmunud osaliselt 29.01.17 Ärilehes

Me elame kiirel ajal mil infi on üha rohkem, kuid süvenemisaega ikka vähem. Ülikiirete pildisähvatus ja sõnatolm on vahendid, mis kujundavad meie arusaamisi automaatrežiimil. Selline keskkond on kenaks toitelavaks illusionismile, mille käigus mõisted märkamatult muudavad oma tähendust. Teate reklaamlauset: „Me muudame maailma …“, kuid meie ei muuda maailma, meie muudame sõnade tähendust, nihutame sõnu.

Targad Inimesekesed on öelnud, et kõne on meile antud oma mõtete varjamiseks.  Sõna jõudu teadsid juba meie esivanemad, ega nad muidu kasutanud kaudnimesid nagu hallivatimees, võsavillem jne.  Oli kuidagi julgem. Muidugi, kõik sõnad on ühiskondlik kokkulepe. Kui hakatakse kokkulepet nihutama näiteks nimetama vigurdamist väärikuseks,  punast siniseks, on ühiskond raskustes. See on umbes samasugune olukord nagu vasak- ja parempoolse liikluse koostoimimisel. Londonis on kahe süsteemi kokkupõrge lahendatud jalakäijatele nii, et ülekäigukohtadel on sillutisele kirjutatud, kuhu poole vaadata enne tänava ületamist. Londonlased ise naljatavad, et kirjad ilmusid siis, kui saja tuhandes turist auto alla jäi. Lihtsalt kui meeldetuletus, et vasakpoolne liiklus tähendabki vasakpoolset liiklust. Seepärast peaks jääma sõnade tähenduste kui ühiskondliku kokkuleppe juurde. On lihtsam ja mugavam. Turvalisem. Meie seda ei usu, elame kaudnimede, eufismide ja sõnavabanduste maailmas. Oleme sellega harjunud nagu inglased vasakpoolse liiklusega ja lausa naudime sõnanihutamist. Te ei usu? Paar tootenäidist elust enesest.

Mitte pensioni vaid tulumaksu reform?

Meie demograafia ja lineaarse majandusmudeli juures ei peaks rääkimagi paarikümne aasta pärast pensionist tänases mõistes. Neid lihtsalt pole.  Dr Riik peaks lihtsalt ütlema, et tehke igaüks, mida suudate. Tehke ise.  Võib-olla ongi uus kava sellest mõttest lähtuv? Varjatult. 19.01. 2017 Ärilehest loeme, et valitsus otsustas minna edasi vanaduspensioni muudatustega, muutes pensionivalemitki. „Lisaks paindlikule pensionile ja alates 2027. aastast pensioniea sidumisele oodatava keskmise elueaga, hakkab I samba pensioni suurus edaspidi sõltuma töötatud ajast.“ No tore, mingi liikumine vähemalt. Mõnus, kuulad ennastupitavat trummipõrinat ja tundub, et oled osaline mingi suures ettevõtmises. Kuid kui süvened, saad aru, et tulemuseks on hulk nihutatud sõnu ja … tühjad pihud. Väärikus, solidaarsus, ühendav on saanud täiesti uue mõiste.  Mnjah, selline lahendus siis meie arengule, õigemini arengupeetusele. Muidugi, lahendust tulevikuks on vaja, kuid esitatud kava  on jälle üks neid lineaarselt järelmite, mitte põhjustega tegelevaid reforme. Õigemini polegi see pensionireform, vaid kaudnimi astmelisel tulumaksu edasiarendulele, mis pole astmeline tulumaks ehk  tulude ümberjagamise riiklik kava, mis ongi astmelise tulumaksu järgmine faas. Nii võikski öelda: Astmeline tulumaks 2.0. Oleks väärikas ja kõigile aru saadav. Põhimõte on ju häbematult lihtne: kõik kes panustavad pensionifondi (olenemata, kas hambatiku väärtuses või  mööblikomplekti väärtuses) saavad tulevikus solidaarselt suveniirtabureti. Solidaartaburetid on natuke küll kipaka disainiga, mõni ühe, mõni kahe jalaga (kolmas jalg tuleb ise juurde osta), teine jalg on tunduvalt lühem kui esimene. Kasutusvalmiduseks tuleks kõigil veel kõvasti panustada. Sellise taburetiga, vabandust, pensioniga pole keegi rahul, ei need kes loodavad Dr Riigi peale, ei need kes iseenda peale. Dr Riigi põhimõtteline (sh kava) viga on selles, et panustame oma aega ja ressurssi valedesse eesmärkidel, me peame tegema kõik, et hambatiku väärtuses panustaja saaks panustada vähemalt söögilaua ja nelja tooli jagu, siis oleks tegemist väärika reformiga. Kuid teha reformi põhimõttel, et lõhume elutoakarnituuri hambatikkudeks … ei ole väärikas. Jah, pensionitega tuleb tegeleda, kuid pakutav ei ole mitte Eesti majanduse ümberkorraldamine edukaks rahamasinaks, vaid vaesuse ümberjagamine. See mõtteviis iseenesest on vale ja tulemus on kehv. Ükski ilus sõnajada ei aita peita kolepilti. Tulemus - vaid nihutatud ilusate sõnade jada.

Paheline nihe

Kuid eriti paheliselt on sõnad läinud nihkesse mõttepojukese juures, et: „Niisamuti peaks reformi jõustudes saama inimene ise valida pensionile mineku ea, saada pensioni osaliselt, lasta endale pensioni maksmise peatada ja sobival ajal uuesti jätkata.“ Kuulge see on ju selge mõnitamine (või on pensioni mõiste muutunud?), et me saame „ise valida pensionile mineku ea“. Veelkord, kui Eesti ei vali eksponentsiaalset arengumudelit, siis mingit pensioniea valikut ei ole, tuleb töötada kuni jalad ees välja kantakse. Elementaarne. Dr Riigi viga on selles, et ei nähta üldpilti, keskendutakse vaid üksikutele momentvõtetele.

Häbitu vassimine toimub ka kui  ühe hingetõmbega räägitakse I&II sambast korraga. Kiirustades, et pole lugu, kui I sammas läheb aastapõhiseks, siis on II samba aluseks on palganumber ja III sambasse võib igaüks maksta just niipalju kui süda lustib. Mnjah, tundub nämma, kuid … No kuulge, kaduvväike III sambasse investeerimine on ju seepärast, et liigset raha inimestel pole. See on nagu Marie Antoinette soovitas näljastel saia süüa, kui leiba pole. Teatavasti lõppes tema hämamine halvasti. Giljotiiniga. Sammaste liitmine on puhas hämamine. Sambad on erineva raskusastmega. Võin tuua hiljuti kuuldud näite elust enesest. Sõber käis just „pinsi“ vormistamas ja üllatus, et on elu aeg olnud hea palga peal, maksnud kõiki sambaid ja üllatuslikult andis II sammas lisa u 60 EUR/kuus. Niipalju siis palgakompust, see mõjutab väga vähe „pinsi“ suurust, eriti kui arvestada, et meie näitel on tegemist kõrgepalgalisega. Edasi arutades ilmnes, et IIs moodustas vaid 6,5% tema pensionist (IIIs 3,5%). Seega nihutada sõna, et töötasu põhiste pensionide asendamine ajasambaga ei muuda suurt midagi, sest II sambast saate vastavalt palgale siis see on eksitamine. Ütleme nii, et kodanik oli pahane mitte muutuse üle, vaid selle üle et teda tema enese rahvaesindajad tobuks pidasid. Õigusega oli pahane. Toodet, isegi sooja essu, tuleb osta müüa. Veenvalt. Ka kehvasid sõnumeid tuleb osata müüa. Lihtne. Tuleb lihtsalt öelda, et meie, maksjad, oleme solidaarsuse viimane päästepaat. Täpselt nii nagu olime päästepaat 90-el.  Kuid öelda selge näoga, et me võtame edukatelt, see pole ju midagi … See ei ole väärikas ega solidaarne ega sidusust loov. See on närune.

Kotkas on maandunud

Oleme teinud läbi vägeva lennu: kahekümne aastaga nullist loonud midagi, mis juba meenutab pensionisüsteemi ja kahekümne aasta pärast oleme praktiliselt tagasi 90-te alguses.  Oleme tagasi, kuid  nooruslik entusiasm on asendunud vanadusliku kavalusega. Meie positsioon on kaitsepositsioon : „Kaitsestrateegiad töötatakse välja sama intensiivselt, kui ründestrateegiaid, kuna kaitsjatel on mida , mida kaotada ja nad võivad kaasata kaitsele sama suuri ressursse kui need, kes ründavad. Kuid kummalisel kombel tuleb tunnistada, et kaitse jääb alatasa hiljaks, kuna ühest küljest võib selle korraldamist lükata ikka ja jälle homsele, teisest küljest on rünnak alati loomingulisem.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009. Lk 180). Kui me ründepositsioonile ei asu, majandust eksponentsiaalsesse mudelisse ei vääna, siis meie pensionikotkas mitte ei maandu vaid kukub alla. Vaat niimoodi. Sinna tulebki panustada, lendu, mitte allakukkumisse.

Sõnavabaduselt sõnavabandusele

Meile meeldib lahterdada kõike ja kõiki. Kes ei ole küllalt keskel on äärmuslane. Meil on ju usu, mõtte ja südametunnistusvabadus. Majandusvabadus ka. Vist. Ehhee, kuid kui pöörad oma õigust tegelikkuseks oled … vähemus. Kuid ettevaatust, me kõik olemegi vähemus:  „Eraldi tuleb siin rääkida enamuse võimust. Eriti demokraatia puhul võib selles suhtes tekkida väärarusaam, kuna ühiskonna juhtivhõlbustajad valitakse kvantiteedi järgi enamuse tahte läbi. Aga ühiskonda hõlbustama asudes ei tohi nad silmas pidada ainult oma valijaskonna, vaid kogu ühiskonna huve. Demokraatia ei ole enamuse türannia vähemuse üle, vaid see, kui üritatakse maksimaalselt arvesse võtta iga grupi ja iga indiviidi sattumust, püüdes ühiskonna liikmeid üha täpsemalt  ja nüansseeritumalt lõimida. (…). Pealegi tuleb arvestada sellega, et iga inimene kuulub ühes või teises suhtes vähemusse, nii on igaühel parem, kui enamus ei vägivalda vähemust, vaid üritab maksimaalselt arvestada mitmesuguste erivajadustega, eriti kui vastavad isikud ja grupid on nõrgas positsioonis (vanad, haiged, puudega jne (…)).“ (M Ott „Vägi“ TLÜ kirjastus 2015. Lk 372).  Meil on juba kujundatud „nii mõneski küsimuses“ õige seisukoht ja … ütleme mitte nii väga õige seisukoht. Mitteõige seisukoha avaldamine on teadagi (nende seisukohalt kellel on õige seisukoht) vale. Kuid samas me räägime ka sõnavabadusest, kui ühest demokraatliku ühiskonna põhiväärtusest. Kuidas siis niimoodi, sõnavabadus on väärtus, kuid kui sõna kasutad vabalt,  siis …  pead pikalt ja piinarikkalt vabandama. On kujunenud uus reaalsus: sõnavabadus on moondumas sõnavabanduseks.

Riigi pea, mitte vaid riigipea

Uueks reaalsuseks kujunenud sõnanihutamise ja sõnavabanduse keskkond on muutnud meid tuimaks sõna nihutamise, lausa väntsutamise suhtes. Kui kõik on suuremal või vähemal määral nihkes, siis see mis pole nihkes tundub juba ebaloomulik. Kuidas siis nii? Näiteks  on meil  juba sadakond päeva uus riigipea. Kas midagi on muutunud? Esimese asjana torkab silma riigipea iseseisev mõtlemine/käitumine. Oma põhimõtete eest seismine. Ebareeglipärane? Tore. Ebareeglipärasus on tore, vaid need inimesed, kes mõtlevad raamidest välja viivad maailma edasi. Riik sai riigipea, kes on harjunud mõtlema oma peaga. Kuidagi harjumatu? Miks? Mnjah, kui kõik me elame harjumuslikus autopiloodi poolt juhitavas eufismide, kaudnimede  ja sõnavabanduste maailmas,  siis on tõesti harjumatu, lausa ehmatav, kui üks poliitik ütleb ja toimib nii nagu ta õigeks peab. Lähtudes põhimõtetest. Just seepärast on praegune riigipea juba pälvinud nii suurt kiitust, kui ka sutsu kriitikat. Huvitav on see, et kriitika on tabanud teda just siis, kui ta on jäänud (olenemata uuele ametile) kindlaks oma vaadetele. Pole veiderdanud, kasutanud vana poliitvõtet, et „ühelt poolt ja teiselt poolt“, öeldes kõigile … ei midagi, vaid selgelt öelnud välja oma seisukoha. On olnud aus. Kas me sellist … Jah, just sellist põhimõttekindlust me ju tahtsime. Vähemalt me rääkisime, et tahame. Või ei tahtnud ja see mida me rääkisime oli kõik jada nihutatud sõnu? Pole midagi teha, tuleb harjuda … aususega. Võib-olla mõnele harjumatud, pahameelt tekitavad, seisukohavõtud jõulukiriku või esimese presidendi kuju osas lossiaias, kuid igaühel meist on nende asjade kohta oma arvamus, miks siis riigipeal ei või olla oma seisukohta? Kas riigipea peaks olema nagu köögiviljamikser, väljastades vaid ühist või ühtlustatud arvamust? Kummaline. Vaid nihutatud sõna maailmas võib ausameelsust pidada „kogenematuseks“ ja „pirtsakuseks“. Mittenihutatud sõna maailmas on ausus tingimatu, ei saa olla „kogenematut ausust“ või „pirtsakat ausust“. Jätkemgi see unikaalne omadus inimesele alles, ärgem rikkugem seda. Ärgem soovitagem talle nõuandjaid, kes vormiksid riigipead ütlema nihutatud sõnajada. Muide, kõigele järgikoogutamine ja igasse prakku valgumine nagu katkises pudelis vedelseep, ei ole ühendamine vaid teesklus. Valskus noh! Usuküsimus aga on alati usu küsimus. Usk on väga intiimne küsimus, las sellega tegelevad kõik ise ja omaette. Usun, et tõsiselt ususse suhtuvad inimesed just niimoodi teevadki. Laskem siis ka riigipeal ise teha ja oma peaga otsustada. Põhimõttekindlus on väärtus, mida ei tohi pideva sõnavabandusega devalveerida.

Mälestusmärk Ken Lay´le?

Mis puutub  nn mälestusmärgi küsimust, siis … Kui riigipea ei taha jalutada esimese presidendi büstiga  käsikäes lossiaias, siis seegi on  tema õigus (kui ta ei samastu, kui tal on teistsugused väärtused). Mina ka ei taha, ja väga paljud ei taha, püstitada nii mitmeidki mälestusmärke. See ei tähenda, et ei austataks oma ajalugu.  Kuid ajalugu on siiruviiruline. Mõnda asjad on nii head kui halvad, kuid trügides mõõdutundetult esile vaid heaga, toob see seda võimsamalt meelde selle asja tumedama külje.  

Mina olen majandusinimene ja mõtlen ka nendes kategooriates. Ka võrdlusmaterjal asjade hindamiseks pärineb mul majandusmaailmast. Näiteks ei taha ma püstitada mälestusmärki Ken Lay´le. See oleks solvav. Kas te teate kes oli Ken Lay? Tegemist oli energiakontserni Enron asutaja ja tegevjuhiga. Lugupeetud juht, eduks firmas, mis nimetati kuus aastat järjest kõige uuenduslikumaks ettevõtteks, kuni … 2001 a kuulutati firma pankrotti. Ilmnes, et edukus polnud päris edukus, selle tavatähenduses, vaid kahjumeid varjati nn partnerfirmades, et jätta firmast enesest head muljet. Teenida rohkem. Kasutati nö loomingulist raamatupidamist. Tulemuseks oli see, et kümned tuhanded inimesed kaotasid töö ning sajad tuhanded oma säästud (sh pensioniplaanid), investorid kaotasid miljardeid. Neid küll ei tapetud, ei küüditatud, kuid sadade tuhandete inimeste elu rikuti alatiseks. Ka K. Lay oli eduka, lugupeetud inimene,  kuid  valed strateegiad, valed ootused arengutele, viisid teda valede kokkulepeteni, mille tulemusena toimus suurim pankrott USA ajaloos. Juhid, nii firma, kui riigijuhid vastutavad. Nende asjade ühisnimetaja on valed prognoosid, valed strateegiad, ebaõnnestumine. Sellest vaatevinklist, millele või kellele, me ausammast tahame panna? Kas te olete kuulnud, et keegi tahaks Lay´le ausammast püstitada?

Võõrutusravi

Ma väga loodan, et riigipea eeskuju (pisiasjadeski nagu oma kodus elamine, ise ostetud päikesepaneelid jne) muudab nihutatud sõna maailma selliseks kus au on au sees. See oleks hoopis teistsugune maailm, kui autokommide ärakasutamine, valijatega kesköise pitsa söömine, õlle libistamine maksumaksja raha eest. Oleks puhtam tunne. Siis me ei peaks rääkima ka nimetamiskomiteest, kui suurest võidust vaid kui asjaolust, et ministrid pole oma tööga toime tulnud.

Möödunud nädal tõigi uudise, et , saame endale riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmete nimetamiseks nimetamiskomisjoni. Kas see on hea või halb uudis? Ilmset hea. Kuid mida see tähendab ilma kaudnimede ja võiduka trummipõrinata?

Komitee oleks nagu mingi imeleiutis. Päästja koolikell … ministritele. Kui tõlkida sellise komitee loomist, siis see tähendab, et poliitinimesed ei tulnud oma kohustustega toime. Ei tulnud toime, sest just omaniku esindaja ülesanne on määrata riigile kuuluvate ettevõtjate nõukogude liikmed. See on nende õigus ja kohustus. Tõsi see on, et nõukogude liikmete määramine on juba ammu igasuguse terve mõistuslikkuse kaotanud. Nõukogud on muutunud poliitilisteks soojenduskottideks-lohutusauhinnaks, poliitinimestele, kes muusse ametisse ei kvalifitseerunud. Oeh,  ega hullusel pole piire, isegi rahvusooperi, haiglate jne nõukogudesse on vaja poliitinimesi. Ees seisab veel ERR nõukogu määramine, nii et milliseid "eksperte" sinna määratakse saab olema huvitav. No teisiti kohe kuidagi ei saa. Milleks? Kas need organisatsioonid vajavad poliitilist juhtimist. Kas rahvusooper võtab kavva "Kitsede järve" või "Musta kitse laulu"? Jabur ju. Või poliitiline pimesoolelõikus? Prrr!  Kas tegemist on juhtumis/järelevalve funktsiooniga või kipub see pigem mõjuvõimuga kauplemise rubriiki, et kui poliitinimesed on nõukohus, siis saab lahedama eelarve? Poliitiline katus? Õhu puhastamiseks vajaks komiteed ilmselt ka muud ettevõtmised peale riigi osalusega äriühingute?  Kuid vaatame asja positiivsemat külge. Vähemalt said poliitinimesed aru, et olukord oli mitte ainult naeruväärne, vaid plahvatusohtlik ja läksid vabatahtlikult … võõrutusravile, andsid valikuõiguse komiteele. Tubli.  Samas tõsiasjaks jääb, et ministrid ei saanud oma tööga hakkama, rentides osa oma tööst allhankena välja allhankijale. Komiteele sooviks küll jõudu, kevadine sõnnikuvedu on raske, kuid (mõnes mõttes) tänuväärne, kuid mitte mõtekas tegevus. Mnjah, tegelikult on selle komitee ajupotentsiaali selline kasutamine lausa uskumatult intelligentsuse väärkasutus. Raiskamine. Te ei saanud aru? Alandada selline potentsiaal, milline võiks tõesti mõistlikke, kasulikke,  huvitavaid  ideid genereerida ning nende ellu viimist koordineerida on viidud ministri personaliotsingukontoriks. Ups, selle peale te ei tulnud? Kahju, kuid ... võib-olla võiks see komitee olla seemneks millegi tõeliselt asjaliku tegemiseks. Näiteks, kas ei võiks Dr Riik veel mingeid teenuseid parema tulemuse saavutamiseks allhankena loovutada neile, kes valdkonnaspetsiifikat valdavad, osta sisse oskusteavet ja teenust? See oleks küll selge samm eksponentsiaalse majandusmudeli poole.

Jah, sõnal on jõudu., kuid mõned sõnad on muutunud tühjaks/mahakukkunud sõnaks, milles puudub sõna jõud ehk see teeb kukkudes vaid „kõlks”. Sõnakõlks.

Targutusi:

Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 

Lk 455 „1784 aastal lasti Suurbritannias käiku kaarikuteenistus, mille sõiduplaan oli avalikult kättesaadav. Selles oli kirjas üksnes väljumise, aga mitte saabumise aeg. Tollal kehtis igas Suurbritannia linnas oma kohalik aeg, mis võis Londoni ajast kuni pool tundi erineda. (…) Kuna toona ei olnud telefone, raadiot, televisiooni ega kiirronge, siis kes seda kka täpselt teadis või kellele see üldse korda läks.“

„esimene linnadevaheline reisirong pandi käima 1830 aastal Liverpooli ja Manchesteri vahel. Kümme aastat anti välja esimene rongide sõiduplaan. (1847 aastal panid Briti raudtee-ettevõtjad pead kokku ning otsustasid, et edaspidi lähtuvad kõik rongide sõiduplaanid Greenwichi observatooriumi, mitte Liverpooli, Manchesteri või Glasgw´  kohalikust ajast.“

Lk461 „Paljud kuningriigid ja impeeriumid ei olnud tegelikult midagi muud kui suured katusepakkujad. Kuningas oli capo di tutti capi ehk maffiaboss, kes kogus katuseraha kokku ning tagas selle eest, et naabruses tegutsevad kuritegelikud sündikaadid ja kohalikud väiksemad kalad tema kaitsealustele liiga ei teeks. Sellega tema tegevus reeglina ka piirdus.“

Lk472 „Et makroajaloolisi protsesse vääriliselt hinnata, tuleb meil nende hiiglasuurte arvude tõelist kaalu tajuda. 2000 aastal hukkus sõdades kokku 310 000 inimest ja kuritegude ohvrina suri veel 520 000 inimest. Iga hukkunu tähendas terve maailma kadumist, murest murtud perekonda ning sõpru ja sugulasi, kes elu lõpuni selle kaotusega elama peavad. Makrotasandil moodustavad need 830 000 inimest aga kõigist 2000 aastal surnud 54 miljonist inimesest üksnes 1,5 protsenti. Samal aastal suri autoõnnetustes 1 260 000 inimest (2,25 protsenti kõigist surmadest) ja 815 000 inimest tegi enesetapu (1,45 protsenti).

„Selgub, et 11 septembri rünnakute le järgnenud aastal, mil räägiti palju terrorismist ja sõjast, oli keskmisel inimesel suurem tõenäosus ennast ise ära tappa, kui mõne terrorist, sõduri või narkoärika käe läbi surma saada.“

Lk 500 „Inimesed usuvad, et poliitiline revolutsioon või sotsiaalne reform teeb nad õnnelikuks, kuid nende biokeemia kavaldab nad ikka üle.

Ainult üks ajalooline areng on tõeliselt tähendusrikas. Tänapäeval, mil saame lõpuks ometi aru, et meie õnnevõtmed on meie biokeemilise süsteemi käes (…) Näiteks Prozac ei vii läbi riigipöördeid, kuid tõstab serotoniini taset meie organismis ja aitab seega depressioonist välja tulla.“

Meie müüt: Soome Aino ja Eesti Bond?

Avaldatud Ärilehes 21.01.2017

Maailma juhivad müüdid, nende loomine ongi osa inimeseks olemisest. Mõned neist müütidest peavad vastu aastatuhandeid, teised manduvad lorajuttudeks. Usume kõige kummalisemaid müüte. Mõni usub loomislugu, mõni mitte, samas oleme kõik valmis uskuma, et 2+2=4 ja et kaks paralleelset sirget ei ristu. Ei iial. Aksioom ju. Kuigi  N. Lobatševski näitas juba 18 saj, et  paralleelseid sirgeid võib defineerida ka kui sellised, mis lõpmatuses siiski lõikuvad. Erinevalt Eukleidese sirge ruumi geomeetriast, kirjeldab Lobatševski geomeetria ruumi kõverana. No nii, teeme ruumi kõveraks, paralleelsed sirged lõikuma, tekitame uue müüdi ja … elame rahulikult edasi. Miks? Elementaarne.  Müüdid ei pea meid segama, vaid ühismõistmist looma. „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 42). Kuid vaadake, lugude maagia, koostöö, sõltub nende usutavuses. Kui müüt ei ole usutav, siis … müüti polegi.

Müüdiloome

Me loome iga päev uusi müüte. Dr Riik ja teised institutsioonid elavadki müütidest, nii ajaloolistest, kui uhiuutest. „Inimestel on lihtne aru saada, et „primitiivsete inimeste“ usk vaimudesse ja hingedesse ning täiskuu ajal lõkke ümber tantsimine on vahend, millega tagada sotsiaalne kord. Samas ei suuda nad kuidagi näha, et meie tänapäeva institutsioonid toimivad täpselt samadel alustel. Võtkem näiteks kasvõi ärimaailm. Praegused ettevõtjad ja juristid ei ole tegelikult muud kui võimekad maagid. Peamine erinevus nende ja suguharude šamaanide vahel seisneb selles, et juristid räägivad tunduvalt veidramaid lugusid.“ (lk 42). Millised on siis meie institutsioonide veidrad lood?

Müüt Kalevipoja kojutulekust

Viimase aja üks heroilisemaid müüte on riigipraamide lugu, meenutades juba Kalevipoja naasmist reaalajas ja -pildis. Tõsi, praamid on head, TS operatiivjuhtimine on super, kuid tegemist on sisuliselt päästeoperatsiooniga poliitadministratiivse tasandi tekitatud katastroofist. Ehk siis heroiline nässu keeratud administratiivjuhtumi päästmine. Sealjuures on Dr Riigi poolt kuidagi maotu premeerida võimatu missiooni võitjat … trahviga. Halb eeskuju oma vigu sundtegijate kaela nuhelda. (Iseenesest võiks see olla halva juhtimispraktika aasta tegu). Kui heroiseerimise tegevusjada kujutada jätkuva/pideva võitlusena „pahade“ vastu (pahad „erakad“, pahad ehitajad, pahad … jne) nagu tulekut läbi sortsiväe ja muremere, siis võib müüt praaminduse riiklikust päästmisest osutuda lõppkokkuvõttes sama hiilgavaks kui   1285 a. eKr Kadesi lahing Ramseselel: „Ramsese lahingukirjeldused on Egiptuse kasuks moonutatud (…) Ramses pääses eluga ja koju naastes esitles  sündmust suure võiduna, tegelikult sai ta aga lüüa (…) Vaatamata sellele, mis tegelikult juhtus, usuti Egiptuses Ramsese ametlikku versiooni sündmustest. Imago, mis kujutas Ramsest hiiglasena vaenlaste hulgas hävingut külvamas, jäi järgnevateks aastateks egiptlaste teadvusesse  ja peagi muutus see ajalooks. Ramses oli esimene suur propagandist“ (Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005. Lk 44). Vaat nii,  Dr Riik on oma müütide loomisel õppinud parimatelt, kuid kas see sütitab meid? Kahtlen. Loomislugu sütitab, Kalevipoeg sütitab, kuid „Kilplased“, see varieepos, ei sütita.  See on küll müüt, kuid olemuselt pilalugu. Kas paamindussaaga on müüt Kalevipojast või kilplastest? Mnjah, mõttekoht!

Aino, kena Eesti nimi … Soomest

Loome üha uusi müüte, et ennast kindlamalt tunda. Ennast upitada. Hellitada. Näiteks meie müütiline  märgihullus, mis pidavat meid tuntumaks tegema, turiste tuulutama, investeeringuid innustama. Just märgihullus, sest enese hellislootuse oodati ju märki, mitte tööriistakasti. Nüüd sähke … kastitäis juppe. Pange ise kokku. Nojah, selle üle on juba rõõmustatud, kurjustatud, naljagi visatud. Hmm, seega 200 tuh eest nalja? Ei tea. Segased tunded. Tegelikult oleks selles 200 tuhandelises kasti visuaalsuses olla rohkem nalja, rõõmsameelsust. Sünge lodumets ei ole minu esimeseks eelistuseks enese identifitseerimiseks. Ma ei tahaks ka seda, et teised mind sellisena näeksid - seljaga, määrdunud tööpükstes, külmas.  Kuid ma pole asjatundja, kui kogu ülejäänud maailm identifitseerib ennast läbi naudingu, rõõmu ja päikselisuse, siis võib-olla kontrastina meie udu, lodu ja oranž tööpüksitagumik, saunaesise triipsärgid, tõesti „töötavad“ meie kasuks? Ei tea. Kuidas võib esitatud visuaal seostuda eduka, paindliku, nutika IT tiigri kuvandiga ka ei tea. Siiski, meistrimehena, tuleb möönda, et "tööriistakastis“ (väljend „toolipoks“ on selge eesti keele vägistamine), on mitmeid huvitavaid komponente.

 Muide kogu see ilkumine ja pahameel oleks jäänud ära, kui üritust  oleks esitletud õigesti, alustatud algusest: märki ei tule, tuleb tööriistakast. Siis oleksid ka reaktsioonid teistsugused. Pealegi see, et esitlus tehti reedel, oli küll selge märk skandaaliootusest (või taotlusest?). Kommunikatsioonistrateegias on kaks põhimõtet, ennast upitavad teated esita teisipäeval-kolmapäeval, jamad lükka reede pärastlõunale, lootusega, et esmaspäevaks tulevad suuremad „jamad“, unustades sinu eksimuse. Mnjah, müütide loomisega peab olema väga hoolas, et need leviksid. Õiges suunas. Nii, et kui, oleks teada andnud, et oleme riistakstikutid: palun, siin on teile konstruktor mängimiseks, oleks kõik korras olnud. Üldiselt tundub, et  „märgiismi“ on meile enestele rohkem vaja, kui maailmale. Asi seegi. Võib-olla harjun ära, praegu tekitab see minus identiteedikriisi. See omakorda tähendab, et ma ilmselt ei hakka seda müüti edasi rääkima, see ei ole mina. Ja veel üks mure, „veits“ segaseks jääb, miks on Eesti nähtavaks tegemise üks tähtis vahend, uus kirjastiil, saanud nimeks Aino? Kena nimi, kuid Aino ei ole Eesti nimi vaid „… Soome kaudu eesti pruuki tulnud sõna …“, tähendades ainuke, ainus (R Seppo „Eesti nimeraamat“ Olion 1994 lk 20).

  Kokkuvõttes pole oluline, kas meile meeldib see tööriistakasti müüt või ei meeldi, küsimus on vaid selles, kas me seda müüti hakkame uskuma. Edasi arendama. Ärgem oma enesekesksuses unustagem brändimüüdi algideed, eriti tähtis on, kas teised seda usuvad. Positiivses mõttes.

Bond Eesti majandusjuhiks?

Mõned müüdid on ikka väga koomilised. Näiteks (ERR 13.01.17): „Endine majandusminister, nüüdne riigikogu väliskomisjoni liige Liisa Oviir (SDE) loodab, et peaminister Jüri Ratas annab oma heakskiidu riikliku Team Estonia loomiseks, mille esmane ülesanne oleks meelitada Eestisse strateegilisi investoreid ja saavutada Eesti parem nähtavus maailmas.“ Tore. Asja mõte olevat, luua kompetentsikeskus (jälle? veel?) strateegiliste välisinvesteeringute meelitamiseks ja Eesti läbimurdeliseks tutvustamiseks maailmas. See peaks tegelema  suurte, paljude osapoolte koostööd eeldavate projektidega, mis üksi käiksid ülejõu. Siiani oli kõik arusaadav, kuigi veidi raskepäraselt bürokraatlik (kõigepealt konverentsikeskuse, uue institutsiooni loomine), kuid siis tuleb pomm: " Üks mu soove on, et oleksime järgmise "James Bondi" avakaadrites, et seal oleks näiteks Eesti ja Tallinn ja laulupidu ning Bond püüaks kurikaela näiteks laulukaare peal. See oleks väga suur ja mõjus asi, kuidas saada riigi tuntust suurendada," ja "Selline klipikene maksab kümme miljonit, aga seda ei saa teha EAS ega seda ei saa teha filmiinimesed, vaid seda tuleb teha valitsuse tasandil, sest need investeeringud hõlmavad palju valdkondi."  UPS! Nüüd läks pilt vibama. Kas see oli nali? Või … No tule seesamune sealtsamusest appi. Kümme milli, meie raha? Bondile?  Ärgake ülesse! Kui me kavatseme Eesti majandust õitsetada läbi Bondiklipi, siis … see on küll väga mannetu (viisakalt väljendudes). Tundub, et Pilvepiiri mõttelend ja müüdiloome on täiesti kinni jooksnud. Aitame siis neid!

Unistuste Eesti Mansa

Niisiis, kui tõsiselt rääkida, sooviga aidata, siis  idee luua Unistuste Eesti Mansa (või Eesti Unistuste Mansa?), oleks täiesti kasutatav, kuid … hoopis teistel eesmärkidel. Nimelt tegevuste keskendamiseks ja prioriteetide seadmiseks. Muide, ega Singapur pole edukas investeeringute kütt seepärast, et neil on võlurite tiim, vaid seepärast, et nad on oma süsteemid/regulatsioonid teinud ahvatlevaks. Neil on prioriteedid paigas, meil on vastupidi. Loodame imele.  Kui Dr Riik suutis eesistumise ajaks välja nuputada 15 prioriteeti, siis see tähendab, et prioriteeti ei ole. On  Browni liikumine. „Browni liikumine edasiliikumist ei garanteeri. Usume hoopis otstarbekam on loovus, mis on rakendatud selgelt sõnastatud strateegilise tahte teenistusse.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001lk 157). Just, loovus strateegilise tahte teenistuses. Me peame looma oma tulevikumüüti, müüti mida me usume, rohkendame ja edasi arendame.

Kahjuks praegune liikumine ongi vaid Browni liikumine: tõstame aktsiide, ei tõsta, tõstame millelgi muule, peame sõidupäevikut, ei pea,  teeme riigifirmade ühtse valdusfirma, ei tee, teeme määramiskomitee … või ei teeks? Puhas vintsklemine. Müüti pole, on vaid lorajutt.

Valitsemise, maavalitsemise lõpp

Prioriteetide ja tegevuste planeerimise vajadus ilmneb igal tasandil, vaid korrastatud majandusmaastikule on investeeringutel asja. Investeeringuteks peab olema kindlustunne, mitte vintsklemine. Vajadus riigireformiks  ilmneb ka riigihaldusministri teadaandes, et maavalitsused (MV) kaovad ajaloo prügikasti. Õige samm? Tundub, et süsteemselt peaks see olema riigireformi osa, kuid kuna riigireformi kava ei ole, siis mandub see vaid osaks Browni liikumisest.  Eriti kurioosne oli see, et maavanemad tõid kõigepealt välja mõttekese, et kes siis piirkonna huvide eest seisma hakkab. UPS! Te ei saanud aru? Ärge erutuge, maavanemad ka ei saanud aru (enese töö iseloomust). Maavanem on valitsuse esindaja piirkonnas, käepikendus, oma olemuselt mittepoliitiline ametnik, nagu ameti peadirektor või kantsler. Pilvepiiri korralduste täitja ja järelvaataja. Elementaarne. Mnjah, iseenesest näitab see jälle kord kindla süsteemi olemasolu vajadust ja sedagi, et ametniku ja poliitinimese tasandeid ei tohi ära segada. Lõpuks ei saa keegi sotti, mida keegi tegema peab.

Maavalitsust lõpp on hea algus

Uued suurvallad on loonud täiesti uue (paljudele veel mõistmatu) olukorra, nii juhtimise, kui ka koostöö tasandil. Selles uues masinavärgis MV-l lihtsalt kohta pole. See, ei tähenda, et MV-st jääks tühi koht, selle täidavad valdade liidud. Nemad seisavad tõesti piirkonna huvide eest. Nii, et Dr Riik, pane ennast valmis raskete, teadlike, patsientidega diskuteerimiseks. Enamgi veel, loodetavasti pole liidud mingid staatilised moodustised nagu olid MV-d, see oleks nende mandumise algus. Ilmselt peaksid erinevate ülesannete täitmiseks tekkima mitmed erinevad ja eritasndilised liidud. Tuues näite militaarmaailmast, siis USA kasutab kaasajal põhilise ümberpaigutatava manööverüksusena brigaadi lahingugruppi (BCT). „Tänu paindlikule struktuurile ja koosseisulistele toetusüksustele suudab BCT iseseisvalt tegutseda ja täita ülesandeid, mida varem täitsid diviisid.“ (M. Gordon, B. Trainor „Cobra II“ EEK 2008 lk 234). Panite tähele, iga ülesande täitmiseks võidakse komplekteerida just selle ülesande täitmiseks kõige optimaalsem kooslus. Nagu rätsepaülikond. Pole meilgi jäiku „diviise“ vaja moodustada, korpustest (MV-d) rääkimata, aitab igakordsest probleemi püstitusest ja selle optimaalsest teostamisest. Huvid määravad koosluse.

 Kuigi MV-e kahimine on samm õiges suunas, on liikumine  kaootiline, Browni liikumine. Seega võib mingi aja (või valitsuse) pärast MV-de kahimine ebaõnnestuda või tagasi õnnestuda. Seepärast on esmatähtis panna paika meie edenemise põhijooned ja prioriteedid. Miks?  Mõelge natukene, isegi kõige armetuma hüti rajamiseks on Dr Riik ette näinud, et meil, kodanikel/valijatel, on vaja projekte ja kooskõlastusi, mis oleksid paberites võrdelised ehitise materjalide hulgaga ja ajaliselt 2-3x ehitusajaga, siis riiki ehitame ilma projektita, vahelduvate koalitsioonilepingute (KOLE) kaudu. KOLE on ju nagu veele tõmmatud kriips. Kaduv. Järgi jääb vaid Browni liikumine.

Just selleks, et saada välja vintsklemisest, oleks meil vaja luua Unistuste Eesti Mansa. Kuid mitte ainult mansa, sellest üksi ei piisa, me kõik peaksime osalema, et sellest tekkiks meie ühine müüt. Miks?

Demokraatia rantjeed

Kui austatav W. C. ütles, et ei ole midagi ebaefektiivsemat, kui demokraatia, kuid midagi paremat pole ka välja mõeldud, siis oli tal ilmselt õigus. Kuid demokraatia ei ole vaatemäng, kus ühed etendavad laval oma mängu ja ülejäänud vaatavad, näpp suus, andunult seda pealt. Demokraatias, kui süsteemis, peavad osalema kõik, vaid siis suudab süsteem toimida tõhusalt. Seega demokraatias peab olema omaosalus.

Demokraatia on … kokkulepe, tehing nagu iga teine tehing. Demokraatia ei toimi, kui me ise ei osale, vaid ainult kirume ja parastame. Sellisel juhul me saamegi oma elu korraldama veidrad seadused. Alles paarkümmend aastat tagasi  olime ju aktiivsed, olime valmis mägesid liigutama, tähti taevast tooma. Miks siis nüüd teistmoodi on? Ära väsisime või? Või läks elu liiga heaks? Rantjeedeks hakkasime? Demokraatia rantjeedeks?

Mõned arvavad, et Põhiseaduse parandamine muudab elu paremaks. Võluväel? Ma ei ole nõus mõttekäiguga, et me ei saa niikaua midagi teha kuni pole muudetud Põhiseadust. Naeruväärne oleks ju mõelda, et kui parandada Piiblit või muid pühakirjasid (neid ei tohigi muuta), siis muutuks elu paremaks. Põhiseaduse muutmine ei aita meie mõttelaiskuse, pärislaiskuse ja arguse vastu. Põhiseadusele viitamine on vaid mugavusettekääne mittetegemiseks. Nii, et kõigepealt on vaja visiooni ja mitte vaid visiooni vaid ka tegevusmehhanismi. Põhiseadus meid selles osas ei sega. Laiskus, mõttelaiskus küll. Nagu Vanaema Marie ütles: „Laiskus, laiskus lase mind lahti, peremees peksab sind ja mind!“.

Kahtlen ka mõttes, et  teadlased/analüütikud peaksid isekeskis tegema vägeva strateegia ja siis mõne pidukonna (Chambers & Tea „Suur Inglise-Eesti seletav sõnaraamat” annab sõnale „party” neli seletust: 1.Pidu, 2.Grupp, 3.Partei, 4.Osapool) ukse taha minema kraapima, et kas nad oleksid nii suuremeelsed ja võtaksid selle tegemisele. Ei, seda on proovitud ja see ei toimi. See on jälle strateegia – „teie tehke“. Meie oleme rantjeed. Ukse taga kaapimisest ju ei juhtu midagi. Millal juhtub? Vaid siis kui piisavalt suur osa inimesi usub uut müüti, siis me muudame „midagi“.   „ Võime sõnade abil kujutletavaid reaalsusi luua lasi suurel hulgal omavahel võõrastel inimestel tõhusalt koos tegutseda. Aga mitte ainult. Kuna inimeste laiahaardeline koostöö tugineb müütidele, saab koostöö viisi muuta  seeläbi, et muudetakse müüte – hakatakse rääkima teistsuguseid lugusid. Soodsates tingimustes võivad müüdid muutuda üsna ruttu.“ (lk 50) Vaat selline lugu. Milline on meie lugu?

 Artikli lõpp

Targutusi:

Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 

Lk 108 „Üleminek põlluharimisele sai alguse umbes aastatel 9500-8500 e.m.a Kagu-Türgi, Lääne-Iraani ja Levandi künklikel aladel. Algus oli aeglane ning piirdus kindlate geograafiliste piirkondadega. Nisu ja kitsed kodustati umbes aastal 9000 e.m.a., herned ja läätsed umbes aastal 8000 e.m.a., oliivpuud umbes aaastal  500 e.m.a., hobused umbes aastal 4000 e.m.a., viinapuud umbes aastal 3500 e.m.a. Mõned loomad ja taimed, nagu näiteks kaamelid ja india pähklid, kodustati veelgi hiljem, ent aastaks 3500 e.m.a. oli kodustamise peamine laine lõppenud. Veel tänapäevalgi, mil meie kasutuses on kõikvõimalikud arenenud tehnoloogiad, saame enam kui 90 protsenti kaloritest neist käputäiest taimedest, mille kodustasid meie esivanemad ajavahemikus 9500-3500 e.m.a.:nisust, riisist, maisist, kartulist, hirsist ja odrast.“

Lk 110 „Põllumajandusrevolutsioon  suurendas kindlasti inimkonna kasutada olnud toiduvarusid tervikuna, kuid lisatoit ei tägendanud automaatselt paremat toitumist või rohkem vaba aega. Pigem tõi see endaga kaasa demograafilised plahvatused ja ärahellitatud eliidi. Keskmine põlluharija nägi rohkem vaeva kui keskmine kütt-korilane ning sai vastutasuks nigelama toiduvaliku. Põllumajandusrevolutsioon osutus ajaloo suurimaks pettuseks.

Kelle süü see oli? Kindlasti mitte kuningate, preestrite ega ka mitte kaupmeeste. Peasüüdlaseks oli hoopis käputäis taimeliike nagu nisu, riis ja kartul. Need taimed kodustasid Homo sapiens´i, mitte vastupidi.“

Lk 114 u aastal 13000 e.m.a. „Palestiina aladel asuva Jeeriko ümbruse oaas pakkus piisavalt toitu maksimaalselt ühle sajapealisele suhteliselt tervele ja heas toitumuses küttide-korilaste rühmale. Umbes aastaks 8500 e.m.a. ehk ajal mil metsikud taimed nisupõldude ees taanduma pidid, suutis oaas elus hoida suurt, kuid kokkulitsutud küla, mille tuhat elanikku olid põdurad ja näljas.

Evolutsiooni vääringuks ei ole mitte nälg või vaev, vaid pigem DNA heeliksite koopiad. Just nii nagu ettevõtte majandusedu mõõdetakse selle pangakontol olevate dollarites, nii mõõdetakse ühe liigi evolutsiooni edukust selle järgi, kui suur on selle DNA koopiate arv. (…) Sellest vaatenurgast vaadatuna on tuhande koopiat alati parem kui sada. Just selles seisneb põllumajandusrevolutsiooni olemus: võimes hoida kehvemates tingimustes elus rohkem inimesi.

„Milleks peaks ükski täiearuline inimene langetama oma elukvaliteeti üksnes selleks, et paljundad Homo sapies´i genoomi? Inimesed ei valinud põllumajanduslikku revolutsiooni. Nad langesid lõksu.“

Lk 138 „Need võõrandatud toiduvarud lükkasid käima ajaloo ja tsivilisatsiooni olulised sündmused. Need panid aluse poliitikale, sõdadele, kunstile ja filosoofiale. Need ehitasid losse, kindlusi, monumente ja templeid. Kuni hilisuusajani välja moodustasid 90 protsenti maailma elanikkonnast talupojad, kes tõusid igal hommikul koos päikesega, et siis palehigis põldu harida. Nende toodetud saak toitis ära eliidist koosneva vähemuse – kuningad, valitsusametnikud, sõdurid, preestrid, kunstnikud, mõtlejad -, kellest kubisevad kõik ajalooraamatud. Ajalugu kujundas väga väike hulk inimesi, ja nad tegid seda ajal, mil kõik teised kündsid põldu või tassisid vett.“

AD 2017: Sumiseva porikärbse strateegia

Avaldatud ÄL-s 14.01.17 

No nii, suurem osa mulluse aasta tulemustest on kokku võetud ja uue aasta prognoosid tehtud. Erinevad asjatundjad on pakkunud uueks SKT kasvuks 2,3-2,4%, mis ei erine suuresti eelmise aasta prognoosist. Tõsi mullune/tunamullune ennustus taandus küll pahaendeliselt statistilise vea piirimaile, kuid vähemalt positiivse vea piirimaile. Tõelist kasvu pole oodata ka tänavu. Vaid statistiline virvendus. Kahju.

Mis siis analüütikuid rõõmustavad? Nii kummaline kui see ka pole rõõmustavad analüütikud selle üle, et ometi on inflatsioon käivitunud.  ÄL 4.01.17 teatas, et: “Euroala inflatsooni viisid enam kui kolme aasta kõrgeimale tasemele kütuse, toidu, alkoholi ja tubakatoodete kallinemine.“ ja „ Inflatsiooni tõus vähendab muret, et euroala kukub tagasi deflatsiooni ja nõrgendab majanduskasvu“. Õige. ÄP 4.01.17 lisab, et „Euroala inflatsioon kiireneb arvatust hoogsamas tempos, mis tõotab Euroopa Keskpangas tänavu elavat debatti, kas keskpanga „rahatrükiprogrammi“ ei peaks hakkama plaanitust kiiremini lõpetama.“ Vahva, inflatsioon päästab maailmamajanduse. Isegi legaalkartell OPEC on saanud kiidusõnu seoses katsetega naftahinna kaudu inflatsiooni tõsta. Kummaline kartellikultus. Üldiselt on mulje, et vaikne tiksumine jätkub, kuid loodetavasti … veidi tempokamalt.

Meiegi Pilvepiir püüab uute maksudega igati abiks olla maailmamajanduse päästmisel. Ikka läbi inflatsiooni käivitamise. Enamgi veel, suubume lausa uude ajajärku. Valmistume eluks defitsiidiga riigieelarve ajastuks. Mnjah eelmine Pilvepiir trikitas tasakaaluga läbi eufismi  „struktuurne tasakaal“ (mis on umbes nagu operatiivne kasum) uuele „mansale“ sellest enam ei piisa, et „head teha“. Uueks hüüdlauseks passiks ilmselt: „Võlg teeb vabaks!“. Kelle? Nüüd siis valmistataksegi ette eelnõud, mis lubaks koostada „ajutises struktuurses puudujäägis“ (ehhee, jälle vahva eufism) eelarveid. Teatavasti ei ole midagi püsivamat kui ajutine. Kes ei usu imetlegu Eiffeli torni – igavene mälestusmärk ajutisusele. Nii, et kui see tõeks saab, siis saame elama tulevaste põlvede arvel. Täiega! Mida see kõik meile kogumina ütleb? Midagi justkui segaks kiiret arengut. Mis?

Klaaslagedeta klaasseinad

Meil räägitakse, juba pikalt, et meie majandus ei kasva. Kõik teavad, et klaaslagi on ees ja … midagi pole teha. Tuleb leppida? Miks?  Piniseme ja piniseme nagu unised porikärbsed sügissumeduses, põrgates vastu Eurokasvuhoone klaase ja tulles uue rammestava  protsendilise majanduskasvu ringiga tagasi. Ikka ja jälle. Mnjah,  klaaslagi piirab? Kuid me ei lendagi lae poole, me sumiseme lihtsalt horisontaalringil. Siinkohal tundub mulle, et oleme asjadest valesti aru saanud. Pigem pole piiriks klaaslagi vaid kõrgustesse jõudmiseks on vaja hoovõturuumi. Just selles ongi iva, mitte klaaslagi ei piira meie lendu tähtede poole, vaid see, et kogu stardirada on täis ehitatud klaasseinu. Hoovõtu ruumi pole. Klaaslage ei ole, on meie ettekujutus (vabandus?) klaaslaest ja kõrgusekartus.

Meid takistavad klaasseinad on kahte liiki. Ühed on need, mis on tekitatud regulatsioonidega, mille tulemusena pole võimalikki kõrgust koguda. Ukerda ja ukerda klaasseinte vahel, kuid kiirust ülesse ei saa. Teiseks on kommunikatiivsed klaasseinad. Need on sellised klaasseinad, mil Pilvepiir „teatab“ (mitte ei teavita) oma tegevusest ja nende tegude motiividest. Näeme, et suu mentaalse klaasseina taga liigub, kuid aru ei saa midagi. Kuulge see pole näiteks mingi selgitus, kui biokütuse lisamine kütustesse tõstab selle hinda perspektiivis neli senti, siis öelda, et see ei mõjuta midagi. Köömen. Majandusele kogumis on see omahindade kallinemine miljonites. Selle kohta ei saa öelda – ei mõjuta. Mõjutab. Pilvepiir ei omaks nagu kontakti (klaassein on vahel ju) pärsimaailmaga, mistõttu sõnajada jääb arusaamatuks. Võib-olla hüüab Pilvepiir „Appi!“, võib-olla „Ettevaatust!“? Ei tea. Ei saa aru.

 Pöördvõrdelisuse efekt

Tundub, et põhimõtted nagu sõnapidamine, läbipaistvus ja kaasamine sõltub Pilvepiiril olemisest või mitteolemisest. Nagu koalitsiooniosaliste vahetus kujukalt näitas, vana lugu Sauluse saamisest Pauluseks on tõeks saanud, kuid mis kõige imelikum, ka Pauluse taandumine Sauluseks on saanud tõsiasjaks. Nagu pöördklapp oleks lopsatanud, tegelased teised kuid kõik muu sama. Võib-olla käib klaaseinetõbi Pilvepiiriga kaasas kui kutsehaigus. Miks? Ei tea, kuid eelminegi Pilvepiir liigutas suud klaasseina taga, mis ei ühtinud pärismaailmas valitsevaga. Püüti ju igat maksutõusu näidata kui õilishingede võitlust pahedega. Keegi ei uskunud seda mossitavat moosisuist juttu sahvriuksel. Tegelikult oli neid jutte piinlik kuulata. Sama jätkub ka uue Pilvepiiri puhul. Oleks mõistlikum asjad kõigepealt endale selgeks teha ja siis arusaadavalt seda ka selgitada. Võiks ju kutsuda ellu sellise tõsielusarja nagu „Raport Rahvale“, kus iga poliitinimene (NB! Üksi) saaks hingelt ära rääkida, mida ta arvab, miks niimoodi hääletas, mida edasi kavatseb. Saated, kus poliitinimesed üksteist kasvatamatult ülekarjuvad on tüütavad. Ebaväärikad ka.

Vestlused klaasseina taga

Lugesin  23.12.16 ÄP-st intervjuud aasta ärimehega. Sisukas intervjuu, kuid veel vahvam oli rahandusministri (RAMI) reaktsiooni sellele 28.12.16 ÄL-s. Mnjah, siinkohal saingi aru, et tegemist on kahe tiheda (isegi mitte klaasseina vaid tiheda betoonvaluga) seinaga eraldatud mõttemaailmadega.  Ei kohtu, ei mõista, ei kuule. Kohati jättis suhtlus mulje nagu kõneleksid vaegkuuljad töökoja ukse taga: „Kas mootoril on midagi viga?“, „Ei mootoril on midagi viga.“, „Ahhaa, siis on ju hästi, ma arvasin, et mootoril on midagi viga.“. Otsustage ise. Aasta ärimehe intervjuust: „Ta leiab, et aastaid poliitilist hämamist on viinud Eestis olukorra selleni, et riik tuleks uuesti üles ehitada.“, „ Kuid kui me tahame arengut, peaksime oma elu radikaalsemalt ümber ehitama, mitte tegema kosmeetilisi protsendimuudatusi.“ Lisaks on ka paar õigustatud  „essu“ sõna EL kägistavate eeskirjade kohta ja teisi toredaid mõtteid, mille kohta RAMI ütles, et  "Saan aru, et Lõhmuse ettepanek on riigi osakaalu kasvu piirata. Iseenesest on see suund õige. Aga siis tuleb ka öelda, millistest riigi poolt pakutavatest teenustest kodanikel loobuda tuleb. Siin kuulaksin Lõhmuse ettepanekuid huviga, kuigi ta ise Eesti riigi pakutavad teenuseid ja turvavõrgustikke ilmselt väga aktiivselt ei kasuta. Tema intervjuus kahjuks konkreetsemate ettepanekuteni ei jõutud." Kuigi lause algas sõnadega, „saan aru“  (lisaks: olen pigem nõus, idee on küll õige, ettepanekutest toetab, jagan arvamust, kuulaksin Lõhmuse ettepanekuid huviga), siis ülejäänud tekst näitas, et RAMI ei saanud, mitte midagi aru (ei kuulanud ettepanekuid, huvist rääkimata), vaid virutas vastu trafaretse sõnajada „ pole konkreetseid ettepanekuid“, justkui intervjuu oleks mingi retseptiraamat RAMI-e. Sellele järgneb hiilgav tühisõnaline sissemarss koalitsioonilepingu mõõdutundetu kiitmisega (Ups! Tegu olevat tohutu arenguhüppega). Et purustada sõnumitoojat lõplikult ei unustatud ka   väikest halvustav nüket lisada „ta ise Eesti riigi pakutavad teenuseid ja turvavõrgustikke ilmselt väga aktiivselt ei kasuta.“. Mnjah, ei kuulanud, ei kuulnud. Ei saanud aru. Kahju. Klaassein.

V1 – otsusekiirus

Nendes kahes seisukohas ongi täiesti erinevad arusaamad. Üks on eduka ettevõtja murelik  vaade,  nö reportaaž põllult - majandusmaastik on sõnasopast nii vedelaks muutunud, et masinad istuvad rummudeni poris. Ei liigu. Kütus kulub, kuid ei liigu. Tühikäik. Vaja on kardinaalset kuivendust (torud sisse, mitte signaali häälestust muuta). Just. Kuid kahjuks arvab RAMI, et kõige suurem surve on sotsiaalsfääri kasvule. Ei arvanud ära! Õigemini arvas, kuid vales järjekorras. Kogu see arutlus on mõttetu, sest kui kardinaalseid muudatusi ei tee, bürokraatlikest eeskirjadest ei vabane, klaasseinu ei lennurajalt ei eemalda ja loovust rahvas ei treeni, vaid eksitame kodanikke virvatulukestega, et me püüame sotsiaalteenustega jõuda EL tasandile, siis loome me küll abiriigi, kuid me ei saa iial abistada neid kes vajaksid abi.

Lennunduses on selline mõiste kui otsusekiirus (V-1). See on see punkt, mil hoog on ülesse võetud, veel natuke ja lend algab, kuid võib ka kiiruse alla lasta ja tagasi pöörduda. Kõige tähtsam on see, et siis tuleb otsustada, mitteotsustamine lõppeb katastroofiga. Meie asume oma demograafia ja majandusega just sellises otsustuspunktis, seepärast on minu meelest täiesti kohatu pilootidel lendutõusmise otsustamise asemel hüüda „Šampanjat kõigile!“ Vale tegevusvalik ei vii meid sihile. Heaolule.

Õnnesepad. Läti õnneretsept

Ma olen meie erinevatest naabritest üldjuhul väga heal arvamusel, palju on meil ühist, paljusid asju teevad nad nutikamalt kui meie. Tundub, et vigadeski on samalaadsed. Kuidagi nõutuks tegi lugedes Läti majandusanalüütiku arvamust, kuidas nende riiki õnnele õitsetada. Kuidas siis? Elementaarne! Makse tõstes.“ Läti poliitikud peavad tegema julge sammu ning makse tõstma, usub Läti välispoliitika instituudi ekspert. ( …) Riigilt üha paremaid teenuseid saav ühiskond hakkab aga riiki rohkem usaldama ning valmisolek ausalt makse tasuda kasvab. Seetõttu on ekspert veendunud, et juba praegu peaks valitsus näitama julgust ning makse tõstma, sest ühiskond soovib paremini elada.“ (ÄL 29.12.16). Jälle üks majanduse ergutamise imevalem? Maksude tõstmine tõstab heaolu? Kummaline.

Statistilisest õnnest

Sama kummaline, kui meie kilkamine, et aktsiisi tõstmine kasvatas SKT-d. Edu valem? Väga kummaline. Kuid statistiliselt läheb meil hästi. Kuidas see „vaheltvõtmine“ majandust õitsetaks, ei tea. Näiteks mulluses uuringus ilmnes, et heaolu on Eestis aegade parim. Oleme tõusnud tuntud indeksis esimese 25 piirimaile (Londoni Legatumi instituudi heaolu indeksil põhineva nimekiri maailma riikidest. ÄL 3.11.16).“ Heaolu indeksit arvutades võetakse arvesse nii riigi sisemajanduse koguprodukti ja täis kohaga töötavate inimeste arvu, kui ka näiteks turvatud internetiserverite arvu ning inimeste une pikkust.“ Ehhee, vaadake et te palju magate, siis saame järgmisel aastal koha võrra kõrgemale. Teisalt on siin SKT komponent tähtis, mis meie näitel tähendaks,  kui tõsta aktsiise, mis tõstab SKT-d. Vahva, kuid vaid statistiliselt. Statistilist heaoluindeksit meil keegi leiva peale ei määri, kuid … meeleolu tõstab küll. Hoopis detailsema ja huvitavama pildi rahulolust maalib SA verivärske väljaanne „Sotsiaaltrendid“: „Eluga rahulolu defineerimine.  Inimesi kannustab soov jõuda paremale elujärjele. Kuidas aga mõtestada seda, mis teeb olemise heaks? Veenhoveni (1996) kohaselt väljendab eluga rahulolu taset see, kui positiivselt inimene oma elu üldist kvaliteeti hindab ehk kuidas talle ta elu meeldib“. Võiksime ka küsida, kas meile meeldib meie majanduselu? Mõned  uuringud näitavad, et  meie majanduses valitsenud stagnatsioon süveneb: „Kui varasematel aastatel oli meie saja suurima ettevõtte kogukäive stabiilselt 18 miljardi euro kandis (kord veidi rohkem, kord veidi vähem), siis eelmisel aastal toimus kogukäibes märgatav langus – tervelt miljardi euro võrra ehk kuus protsenti 17,2 miljardi euroni. Veel valusamalt on suurettevõtete kasumid langenud – 30 protsenti 805 miljoni euroni. „ (PM 1.11.16). See ei saa ju meeldida!

Väikese suurvead

Ma saan mõistliku inflatsiooni vajadusest aru, kuid meie siin ei peaks sellele väga palju lootma, sest selle jõu juhtimispult ei ole meie käes. Me ei peaks ka sellele oma susserdamistega kaasa aitama. Me ei pea ka kõigi eneste tekitatud omahinnakallinemiste peale ütlema see ei mõjuta midagi. Aga udusulg ju murdis kaameli selgroo? Seletage sellele kaamelile siis et me paneme sadulasse veel poole penni jagu makse. Me oleme väikesed ja meie jaoks on ka väikesed vead suurte tagajärgedega. Las suured lükkavad sahaga peavoolu tee eest lahti, küll me siis järgi tatsame. Me ei saa enesele lubada ka enesele sellist sotsiaalturva süsteemi, kui meist jõukamates riikides veel (NB!) kehtib. Meie jaoks oleks sellest mõtleminegi kurjast, sest vaadake, kui te olete meetri pikkune, siis võivad ju kahemeetrised rääkida, et pooleteist meetrine laine on köki-möki, tule ujuma, kuid … teie olete uppunud. Just seepärast ei peaks RAMI põhiküsimuseks pidama sotsiaalsfääri teenuste pakkumisele (see on elementaarne) vaid ettevõtlusjulguse ja –tahte rohkendamisele. See oleks kardinaalne arenguhüpe, mitte kosmeetiline hämamine. Kogu meie lühike ajalugu on näidanud, et vaid siis kui me murrame ennast välja rutiinist, mugavusest, teeme omapäi, vahel lausa vastu õhtumaa tarkade arvamusele, oleme olnud edukad. Meie ainuke võimalus ja missioon on olla teenäitaja. Loots tundmatutel vetel, mitte sahk peavooluteel.

Lootskalad ja lootsid

Vaadake „lootskalad“ ja „lootsid“ tunduvad väga sarnased sõnad, ühed lootsid kõik. Kuid siin on suur vahe, lootskalad on sellised kalakesed, millised ujuvad ringi koos suurte kaladega kes püüdlevad suurte kalade/laevade kiiluvette, et rammusamat saaki (toidujäätmeid) saaks. No, ka looduse tarvilik osa. Kuid lootsid on need asjatundjad, teenäitajad, kes juhivad suuri laevu rasketes vetes turvalisse sadamasse. Tänuväärne ja raske töö see teenäitaja töö.

Aasta ärimees ütles …, RAMI ütles …, lätlane ütles, … Aga küsimus pole selles, mida keegi ütles, vaid selles mida meie teeme? S. Jobs oli teenäitaja digimaailmas.  E. Musk on  inimkonnale lootsiks multiplanetaarse inimkonna loomisel. Aga meie? Meie laulame noodilehest et: „olen pigem nõus, saan aru, idee on küll õige, toetan, jagan arvamust, kuulaksin ettepanekuid huviga“, aga … Siis tuleb see suur AGA, mis nullib kõik eelöeldu ja ütleb välja  tegeliku maailmanägemuse: ärge segage meid, meil on siin … koalitsioonilepe, me teame ise. Mis see siis oli?  Mis selle kaugem mõte on?  „Kuigi jutt „inimeste Marsile viimisest“ võib tunduda paljudele inimestele hullumeelne või ekstsentriline, andis see Muskile ainulaadse loosungi tema ettevõtete jaoks. Just see kõikehõlmav ja laialdane eesmärk on see, mis hõlmab ühendava põhimõttena kõike, mida ta teeb. (…) Musk on välja arendanud midagi niisugust, mis paljudel Silicon Valley ettevõtetel puudub – mõtestatud maailmavaade.“ (Vance „Elon Musk“, lk 22). Milline on meie mõtestatud maailmavaade? Inflatsioon ja kartellid päästavad maailma? Tühjagi! Pelutav maailmanägemine. Väga väheambitsioonikas, sumisev.

Üks on kindel, et kui me klaasseinu maha ei lõhu, siis kiirust, kõrgustesse tõusuks me koguda ei suuda. Nõksutades iga klaasseina juures, püüdes sellest kuidagimoodi mõõda ukerdada jäämegi sumisema unise kärbsena. Mina ei ole nõus sumisema, mina tahan lennata kõrgel(t). Aga teie?

Artikli lõpp

Targutusi:

Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 

Lk 161 „Meilastel ei ole juriste vaja, kuna puudub oht, et keegi võiks püüda mesilaspere põhiseadusest mööda hiilida ning tühistada korjemesilaste õiguse elule, vabadusele ja püüdluse õnne poole või visata meilasema munad Bostoni sadamakailt vette.

Aga inimesed teevad selliseid asju kogu aeg. Kuna sapens´i sotsiaalne kord on kujutletud, ei saa inimesed talletada selle alahoidmiseks vajalikku informatsiooni lihtsalt DNA koopiaid valmistades ja neid oma järglastele pärandades. Et alal hoida seadusi, tavasid, protseduure, kombeid, ja muud kraami, mida mida kõik ühiskondade tegevusjuhised ette näevad, on vaja teadlikku pingutust. Vastasel juhul kukub ühiskond kiiresti kokku.

Lk 163 „3500-3000 aastal e.m.a. leiutasid sumeri geeniused süsteemi, mille abil oli võimalik andmeid ka mujal kui vaid peas töödelda ning mis oli mõeldud just selleks, et tulla toime suure hulga matemaatiliste andmetega. Selle sammuga vabastasid sumerid oma ühiskondliku korra inimaju piirangutest ja rajasid teed linnade, kuningriikide ja impeeriumide tekkeks. Sumerid leiutatud andmetöötlussüsteemiks oli kiri.

Lk 164 „Sel varasel perioodil piirdus kirjutamine faktide ja arvude kirjapanemisega. Sumeri romaane, kui neid üldse oli, ei kantud kunagi savitahvlitele.“

N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008

Lk 23 „Ühisel ükskõiksel eiramisel! Millist sõnumit edastab niisugune lause ja pilt, mida näidatakse selles reklaamis? See ütleb vaatajatele, et hoolimata saastava käitumise kangest hukkamõistmisest, teevad paljud inimesed seda ikkagi. Kuigi niisugune käitumise hukkamõistmine võib kindlasti osutuda motiveerivaks, väljendab teave, et see käitumine on valdav, siiski teatavat sotsiaalset heakskiitu sellelesamale halvale käitumisele. Kuna sotsiaalse heakskiidu põhimõte kinnitab, et inimesed kipuvad järgima kõige populaarsemat tegevust, võib sellel olla nii kahjulik kui ka kasulik sisu.“

Pidukondade turuuuring V5: Ei saa aru, et ei saa aru?

Vintsklemine.   

  

Anekdoodilugu näitas, et poliittehnoloogia kavalnipid pole loodetud resultaati toonud, vastupidi -  tulemus on vintsklemine. Vintsklemine, nii isikupäratute ühtlaselt halli poliitmaastiku pidukondade vahel, kui nende liikmete vahel. Kuid turg on ootuses, turg on ootus uue toote järele. Kas mäletate meeleolusid enne paari eelmist Riigikogu valimist? Ei mäleta? Tuletame meelde. Põhiline meeleolu oli mitte see, keda valida, vaid … keda ei saa valida. Tuleb ju tuttav ette? Mäletate ju seda pelutavat tunnet, et püha müristus seda või toda pidukonda küll ei valiks, aga teised on veel hirmsamad jne. Kehv tunne oli. Selline tunne nagu oleks medali kaela riputanud olümpial kõige osavamalt lati alt läbijooksjale.

Ehhee, tuletab natukene meelde Vabadussamba hanget – 90 aastat valmistuti ja oodati ning lõpuks ajasid plinkiva ristiga jõulupuu püsti. Nojah selle nautimisega on nii nagu siis kui mul oli vahva, kiire ja kenade disainlahendustega „Alfa Romeo“ (AR). Kunstiteos, aga mitte auto. Autoks kõlbas AR harva, siis … kui remondis ei olnud. Ei meeldinud sellele meie põhjamaa ilm nagu sambalegi. Nii, et AR ja sambal on midagi ühist, mõlemad vajavad pidevat remonti, kuid kui AR oli korras siis oli sõit täielik nauding. Täpselt nagu sambagagi, kui korras, täitsa vahva. Pealegi oleme juba harjunud. No kui avamisejärgselt korraldati küsitlus samba meeldimise kohta, siis selle kohta üks vastanu ütleski „ Eee … eee … kannatame ära“. Saate aru, oleme oodatud ja oodatud meie uhkuse, vapruse, murdumatuse mälestusmärki aastatuhandeteks ja nüüd … me kannatame selle ära. Oeh, kehv äri. Kuigi isiklikult arvan, et kunsti puhul on ilu vaataja silmades. Kuid põlisbürokraadina oskan vaid kinnitada, et nii nagu me selle hanke korraldasime, siis täpselt sellise tulemuse saavutasimegi. Saimegi  ausammas bürokraatiale. Muide noortele inseneridele, kes kasutasid ära kogu bürokraatia masinavärki kallutades insenerimõttega võidu endale – tublid. Tubli ja väärt võit. Teie olete tõelised võitjad, meie teised maksame ja maksame ja maksame … seda bürokraatlikku ausammast bürokraatiale. See sammas on meeldetuletus ka sellest, et maailm ei salli tühja kohta, kui kunstnikud loobusid, siis insenerid … täitsid tühja koha.

 Meie? Kannatame ära. Mis meil muud üle jääbki, täpselt samuti, kui poliitturul valime neid keda ei taha valida, ei peaks valima, kuid eneseosalus poliitikas on nii väike, et kannatame ära. Ja maksame.

Demokraatia rantjeed

Kui vana W. C. ütles, et ei ole midagi ebaefektiivsemat, kui demokraatia, kuid midagi paremat pole ka välja mõeldud, siis oli tal ilmselt õigus. No muidugi on valgustud monarh alati efektiivsem (ressursside keskendunud kasutamine, otsuste kiirus ja selgus), kuid see on ajutine nähtus, kuna valgus kustub, areng seiskub, seniilsus ja seisak võtab maad ning edasi läheb vaid vaikse mandumisvisinaga või kõva pauguga. Niisiis - demokraatia. Kuid vaadake, demokraatia ei ole vaatemäng, kus ühed etendavad laval oma mängu ja ülejäänud vaatavad, näpp suus, andunult seda pealt. Demokraatias, kui süsteemis, peavad osalema kõik, vaid siis suudab süsteem toimida tõhusalt. Seega demokraatias peab olema omaosalus.

Demokraatia on … kokkulepe, tehing nagu iga teine tehing. Demokraatia ei toimi, kui me ise ei osale, vaid ainult kirume ja parastame. Sellisel juhul me saamegi oma elu korraldama veidrad seadused  ja pukki kas nahahoidjad või diktaatorid. Alles paarkümmend aastat tagasi  olime ju aktiivsed, olime valmis mägesid liigutama. Miks siis nüüd teistmoodi on? Ära väsisime või? Või läks elu liiga heaks? Rantjeedeks hakkasime? Demokraatia rantjeedeks?

Uus mäng: gladiaatorid, isand Bürokraatia tervitab teid!

Kui meie mängus nimega demokraatia ei osale, siis  muutub mäng teistsuguseks. Mäng  väljub meie kontrolli alt ja muutub demokraatia asemel bürokraatiaks. Demokraatia on natukene selline filosoofiline „värk“, seda annab nihutada, venitada, tükkideks võtta ja ümber nimetada. Igaüks võib lausa oma demokraatia meisterdada. Kuid puhasbürokraatias ei ole mingit filosoofiat, seal on kõik tulpades, pügalates, „hekslites“ ja karistustes. Bürokraatia mõõdab oma tegevust bürokraatlike mõõdikutega. Kui demokraatia on rantjeedemokraatia, siis just niimoodi juhtubki – bürokraatia ruulib! Kerge on raporteerida, et probleem on lahendatud, me … keelasime … probleemi ära. Kuid keelamisest ei kao probleem veel kuhugi. Mis edasi? Õige, karistame. Selle  juures on veel üks hea viis poliitinimesel silma paista, nimelt teatada kõvahäälselt, et  mina-poliitinimene, esitasin seaduseelnõu karistamiseks. Kui ei mõiganud teeme uue eelnõu ja karmistame … karmimalt või mida iganes. Karmistame nii reegleid kui ka karistusi. Tundub, et just sellesse tsüklisse on ennast unustanud JUMI. Miks see küll niimoodi läheb, et toredad inimesed võimu juurde saades peakaksaja Roberspieriks muutuvad? Ei tea. Justkui giljotiin oleks universaalrohi kõigi hädade vastu. Ja meie, rantjeetobud, vabandust rantjeedemokraadid,  vaatame mokk töllakil pealt ning imestame kui „tublisti“ Pilvepiiril tööd vihutakse. Kuid see kõik on tühikäik.  Õigemini allakäik. Allakäik selles mõttes, et kui kõik on ära määratud ja iga isiku enese poolt tehtavaid valikuid on kasinalt, siis hääbub inimese mõtlemisvõime ja vastutustunne. Tekkib vastutamatus, sest see kes otsustab see ka vastutab. Kes otsustab see on ka süüdi, olenemata sellest kas otsus oli õige või mitte. Demokraatiarantjeed on nagu amfiteatris gladiaatorivõitlust jälgivad sõltlased, kellel pöial kogu aeg allapoole pööratud. Kuid kui kodanikul enesel on valikuvabadused ja valikuga kaasnev vastutus, siis kaalub ta hulka hoolikamalt oma tegusid. Vaat niisugune lugu. Kuid gladiaatorivõitluse jälgimiseks peame me kõigepealt ehitama amfiteatri ehk maksma bürokraatia eest. Iga regulatsioon vajab raha selle elustamiseks, sest oma olemuselt on regulatsioonid kas ebaloomulikud või elutud, neid on vaja sunniga saavutada. Seega meie maksame. See ei ole mäng.

Saan aru, et ei saa aru

                                                                                                     

Ma ei saa aru, kas seadusandjad ei saa aru või arvavad, et meie ei saa aru, et seadusandlus ei ole mäng? Kus siin aru on? See pole mingi täringuviskamine, et palju silmi tuleb? Näiteks ravimikaubandus on kogu aeg olnud ala, mida iseloomustab kõige paremini muinasjutt Pinociost ja Lollidemaast. Küll keelame, küll lubame, küll jälle lubame ja … See poliitinimeste  mäng on meie ühise ressursi häbematu raiskamine. Tagurpidi tegemine. Mitte pole alustatud turu ja sihtgruppide analüüsist, ettepanekutest, vaid diktaatorlikult, nagu Peeter see Suur ütles keset soid ja tühermaad: siia rajame linna … Kuid tänapäeval? Kui me räägime ühiskonna sidususest, kaasamisest, demokraatiast? Oeh! Seda lugu võiks edaspidi käsitleda õpikutes, kui halva halduse ja regulatsioonipoliitika musternäidis. Jääb mulje nagu oleks meil kaks paralleelmaailma. Üks see päris maailm ja teine mängutoa maailm. Uus Pilvepiir alustab samast rööpast – enne teha, siis … Ei, ei mitte mõelda, vaid püüda asja õigeks seletada. Kehv tendents. Peaks vist tegema rahvaalgatuse korras seaduseelnõu, et rahvasaadikutele enne saali laskmist õpetatakse elementaarset mõjude analüüsi. No, et kes ei läbi kursust, selle asemele tuleb asendusliige, niikaua kuni … Keegi peab ju nendest poliitinimestst lauljatest, suleseppadest, aerutajatest, kitsekarjustest jne olema võimeline ka oma otsuste tagajärgi välja arvutama. Millegipärast ooperilauljalt me ootame perfektset esitust, mitte „kukke“ või räppi. Kuid kõrgeimas seadusandlikus kogus võib igaüks räppida nagu süda lustib? Kuulge see on ju ilmselge, et kui võtsid vale noodi, siis teist korda su kontserdile ei tulda ja kui tegid vale aerutõmbe, siis oled ninapidi rajapiirdes ja võistlusest väljas. Elementaarne. Samasugune professionaalsusenõue peab kehtima ka majandusotsuste osas. Muide kõik otsused on majandusotsused, sest iga otsus vajab raha, seega puudutab majandust. Just seepärast peame meie kodanikud/omanikud olema aktiivsed poliitinimeste valimisprotsessis.

Sihtrühm, ärakasutatud sihtrühm: sportlased, kunstiistid & massimeedikud

Kas olete mõelnud, keda me oleme valinud Riigikokku? Mis inimesed need on? Milline on nende ettevalmistus riiki seadusandluse kaudu  juhtida? Kas olete märganud, kui ebaproportsionaalselt palju on poliitinimeste seas endiseid sportlasi, kunstiinimesi ja massimeedikuid? Kõik nad on olnud tublid valdkonnatipud oma erialal, kuid poliitikas … Poliitikas vaid näitlemisega läbi ei saa, peab ka päriselt poliitikat tegema, otsustama (tuhandete inimeste elusaatuse üle) ja ka vastutama tagajärgede eest.  Vaat selline keeruline töö.

Poliitikas on nagu öeldakse võimalikud variandid, kuid kui poliitbürokraatide poolt kunstiinimesele pakutakse poliitinimese kohta, siis ei arva ükski poliitbürokraat, et kunstiinimene ka mingit poliitikat tegelikult tegema hakkaks (pigem loodetakse, et ei hakka), neid kasutatakse lihtsalt ära poliitbürokraatlikel eesmärkidel.  Pidukondade „aparaat“ kasutab neid julmalt ära. Kasutab ära nende oskusi, saavutusi, tuntust, et seda nende eriomasust pidukonnaplakatitele tuua. Eriti valimisplakatitele. Pärast … Pärast istuge ja nautige sooja tuba ja kolme/neljakordset kuupalka. See on teie näo (õigemini hinge) hind. Väike ju tegelikult. Kurb? Edevuse laat? Naiivsus? Ei tea.

Osad „sissesaajad“ on oma eksitusest aru saanud. Õigemini aru saanud sellest, et Seadusandja (RK) töö on raske, juriidiline, bürokraatlik ning sidususes juba kehtivate seadustage, seal ei saa omaloomingut teha. Süsteem ise paneb piirid tegevustele. Seetõttu jääbki osa nõutu näoga käsipõsakil vahtima, soojas saalis vajutades vaid nuppu. No ja see on ikka „täiega“ alandav. Mis asi? See, et omal alal tipptegija on alal mida ta ei tunne, mis teda ei huvitagi ja mille jaoks puuduvad tal huvi, oskused ja teadmised on asetatud Pavlovi koera standardisse. Kui tuli põlema läheb tuleb vajutada. Mida? Nuppu! Õiget nuppu! Vaid Ürgen Ükiklane võib vajutada vale nuppu. Hajameelsusest.

Lahkujad

Sirgseljalisemad on aru saanud, et see ei ole nende valdkond, nad on petta saanud ja välja marssinud. Tubli! Tubli? Tubli selles mõttes, et sai aru ja tegi otsuse lahkuda ülejõu käivalt töölt, kuid mittetubli selles mõttes, et me ju uskusime teda, uskusime temasse ja nüüd … Nagu pagemine lahinguväljalt. Märk jääb külge nii või teisti.

Erinevatel aegadel on erinevate erialade esindajate värbamine pidukondadesse. hoogustunud. Vahepeal oli näitlejate paduvärbamine pidukondadesse. Alguses olid näitlejad kui näitlejad, pidasid intelligentseteks inimesteks kuid, siis … Siiamaani ei saa aru, kas mõni minister ongi minister või osaleb tõsieluseriaalis. Ehhee, vahepeal läks värbamise tempo päris naljakaks. Oeh, vaatad telesaadet „Eestlane ja mitteeestlane“, kõik justkui näitlejad ja siis hopsti, mõlemad peaosalised on järsku Kahevahel pidukonnas. No mis neil ometi juhtus? Kas saite Juku kassipoegade näitel nägijaks või pimestati neid pidukonnalubadustega täilikku meelesegadusse? Pärast seda vaatad (pigem ei vaata) saadet hoopis teise pilguga. No ei ole enam naljakas. Kurb on. Olid intelligentsed inimesed ja enam justkui „põle“. Kurb. Teid kasutati ära. Kahju.

Siis on veel sellised kunstiinimesed, kes on tahtnud saada poliitinimesteks, et oma mingit „oma“ projekti/ideed ellu viia. Järjekindlus on muidugi kiiduväärt omadus, eriti kui tehakse õigeid asju. Kuid  poliitinimesi valitakse meil seadusandjateks seepärast, et nad kogu maa ja rahva hüvanguks töötaksid, mitte projekti teeks. RK liikmelisus ei ole projektipõhine. Kui projekt mahub üldisesse seadusloomekavasse on hästi, kui ei … Pole midagi teha, vale koht, vale aeg. Jällegi on teid ära kasutatud.

Massimeedikud - poliitikute sepikoda

„Eriti esindatud“ on massimeedikud. Meil kipub meelest minema, kes kõik on välja kasvanud massimeeedikutest, kuid tundub, et seadusandjatest, ministritest, maavanematest jne tubli kolmandik on massimeediku taustaga. Milline on massimeedikute osakaal rahvastikust? Võib-olla 0,00 …%? Ei tea, kuid üleesindatus on ilmne. Andekad ilmselt. Nojah, nagu üks valdkonna õppejõud ütles massimeedikud on keskmisest edevamad inimesed, no ja … Tal oli õigus. Head meelt teeb see, et mõnigi neist on päris nutikas ja … õppimisvõimeline. Selle üle on vaid hea meel. Võib-olla peakski ülikoolis olema massimeedikute erialal lisaainena riigijuhtimise eriala: rohkem majandust, õigust ja poliitikat? Saaks kujundada kõrge kvalifikatsiooniga poliitikute sepikoja.

Tootearendus

Nii, et … kellest vormida uut toodet poliitturu jaoks? Vaheriigi ajal öeldi, et igast koristajast ja karjatalitajast võib saada riigijuht. Nojah, see oli proletariaadi diktatuuri ajajärk ja selline arvamine oligi kohane, kuid … Kuid ainult arvamine, sest ükski karjane riiki juhtima ei pääsenud, meie tublid lüpsjad ja traktoristid istusid küll Ülemnõukogus, kuid mitte selleks, et seadusi teha, vaid selleks, et käsi plaksutada. Harilikult kirjutati selle kohta tormilised kiiduavaldused, mis kasvasid üle ovatsioonideks, rahvasaadikud seisid püsti. Ja-ah, kuid riiki juhtis ikka poliitbürokraatia, mitte karjuspeiud ega lamburneiud. Üllatav, et see mille üle me Vaheriigi ajal ilkusime on meil …mingi ajaloolise vingerpussi kaudu tõeks osutunud. Poliitbürokraadid juhivad, statistid … vajutavad nuppu. Professionaalsus … Kas te läheksite ajukirurgi juurde, kes näitleb ajukirurgi? Draamatrupi ajukirurg? Selles ongi küsimus. Mis küsimus? Ellujäämise, meie ellujäämise küsimus, mitte harrastusnäitleja heaolu küsimus. Mnjah, arutlusring peab olema lai, valdkonna asjatundjad kaasatud (karja asju tuleb arutada karjustega, näitlemist näitlejatega), kuid otsused peavad olema tehtud professionaalide poolt. No vähemalt mulle tundub turvaline pruukida kvaliteettoodet.

Järgneb …

Targutusi:

J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999

Lk 218 „Nagu kõik Downing Street 10 elanikud, tahab ka tema võtta sisse oma koha maailmaareenil. Kuid inimesi areenil kutsutakse näitlejateks. Neilt nõutakse üksnes seda, et nad näeksid usutavad välja, oleksid kained ja loeksid etteantud paberid õiges järjekorras ette. Need, kes üritavad endale ise teksti välja mõelda, ei jää lavale tavaliselt kauaks.“

P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015

Lk 122. „Inimestele meeldib kirg. Inimestele meeldib kiresse panustada. Ja seda ei saa teeselda. Inimese jamajutu detektor on osav tuvastama kõik selle, mis pole ehe. Kastatud autode müüja, valju häälega hõikav kloun tsirkusetelgi ees  ning asjatundmatu poliitik jätavad alati võltsi mulje“

Lk 179 Rahvahanke parimad tavad „Asja mõte on selles, et iga kord, kui sa vajad midagi, mis on väljaspool sinu tavapärast kohustuste täitmise protsessi, püüa kasutada rahva võimekust ja oskusi teha seda kiiremini, odavamalt paremini.“

Freedman „Strateegia“ Grenader

Lk 25 „Aju tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju, pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks.

A.    Beigbeder  „17,90 E“ Varrak 2011

Lk 16 „… Churchill on teile juba vastanud. Ta ütles: „Demokraatia on halvim valitsemisviis, kui välja arvata kõik teised.“ Ta ei tõmmanud meid tillist. Ta ei öelnud, et see on parim elukorraldus. Ta ütles „halvim“.“