Avaldatud Ärilehes 1.01.17
Kena pühadeaeg.
Kingituste aeg. „Lebotamise“ aeg (mõnele). Mõttetegevuski kipub malbeks,
unelevaks. Paljud teevad sel ajal plaane, võtavad enesele uusaastakohustusi: et
jätan (vaba valik) tarbimise maha, hakkan jooksma, „istun“ dieedile jne. Teised jällegi soovivad, et uus aasta
neile midagi tooks või sellega kaasneks midagi kaunist helget, midagi uut. Mõtlesin
minagi, mida soovida, kui …
Raha üle- ja
puudujäägi duaalsus - Linnahalli näitel
Just sel
hardal soovimise hetkel andis „raadium“ edasi reaalsusesse tagasipõrgatava uudise,
et Dr Riik ja Tallinn on jõudnud ühise otsuseni koos hakata finantseerima Linnahalli
taasehitamist. Ehhee, kõlab nagu kihluse mahakuulutamine. Kui ehituseks läheb (pulmapidu
peetud?) pidi sellest palju … Ei, ei
mitte lapsi, vaid raha sündima. Nojah arveametnikule tundub see plaan kangesti
Ilf & Petrovi „Kaksteist tooli“ moodi tehing, et toolid õhtul, raha
hommikul (hommikul pole toole ega raha). Poliitinimesed oskasid ka kohe siidiselt
„kommentaarida“, et see polegi tähtis, et sellest otsest kasu ei saa, tähtis
on, et … Oot-oot, minu raha eest ehitatakse ja pole tähtis, kas sellest tõuseb
tulu või vaid kulu! Nii küll ei kõlba. Siinkohal ütles mu kaaslane, kuuldes et
Linnahalli hakatakse (NB! tema rahaga) taasehitama, et ta tahaks näha Dr Riigi
asjakohast arvestust, kuskohast raha tuleb. No niimoodi, et Dr Riigil oli ette nähtud mingi asja tegemiseks X
miljonit, kuid me olime nii tublid, et saime hakkama vaid Y miljoniga, ning
selle vahe me investeerime näiteks Linnahalli. Ülejäägi noh! Ja siis küsis ta
veelkord (juba nõudvamalt) küsimuse, mida enamus meist ei esita: „Kuskohast Dr
Riik selleks raha võtab?“ Igati õigustatud küsimus, just niimoodi peaksime me
küsima iga meie ühise rahapabula paigutamise kaota: kuskohalt võtate, kus kohta
panete, kui palju kasu saame? Oma individuaalse rahaga me ju just niimoodi
teeme, kui me just mängurid või sullerid ei ole. Nii kui me oma
individuaalse raha ühiseks rahaks
loovutame, nii … enam nagu ei huvitakski selle raha käekäik meid. Miks? Aga
selle üle oskame küll viriseda, et meie individuaalne raha pensionifondides
haldurite käes kasu ei teeni? See raha, mida me maksudena Dr Riigi käsutusse
anname ei erine millegi poolest meie individuaalsest rahast, mida me
fondihalduri kätte nii norivalt usaldame. Ehhee, Dr Riik ongi meie fondihaldur,
just seepärast on tähtis jälgida, kuhu ta meie raha paigutab? Kas kahjumiga
lõppevasse ilutsemisse ( ilupakendis püramiidskeemi), mille tulemus on, et Dr
Riik investeerib meie ühist raha ja teised lõikavad kasu? Või on õigem meie
ühine raha paigutada tõesti meie edenemise arendamisse? Kasumisse. Linnahallis
eraldiseisvalt polekski mõtet rääkidagi, kuid olgu see vaid üks näide, kuidas
meie raha ilusõnadega tuulde lastakse. Justkui sellel ei oleks mingit paremat
kasutust? Kui ettevõtjatel mõistlikel tingimustel lasta nende eneste raha eest
Linnahallilaadne toode ehitada, saaksime samasuguse konverentsiturismi mahu või
veelgi enamgi, sest ettevõtja on sellest huvitatud. Mida siis „üle jäänud“
rahaga teha, selle rahaga mille maht on u. kolme aasta Haigekassa puudujääk?
Kuid ülejääki ei olegi, on puudujääk. Ehhee, oleme avastanud uue
majandusvalemi, mitte ülejääkidest ei taasehitata Linnahalli vaid puudujääkidest.
Vahva, „Nobelinski“ vääriline mõte. Dr Riigil pole mingit kavatsust kuskilt
kokku hoida, vaid makse tõsta ja laenu võtta. Loodetavasti mitte SMS laenu.
Uueks aastaks sooviks küll, et iga Dr Riigi meie ühise rahapabula paigutus
oleks läbi arvutatud, mitte, et me siin arvame … Ma sooviksin uuel aastal, et
ka Dr Riik õpiks ära, et 2+2=4, mitte et vastus on, et me arvame või vastus on
selline nagu me Pilvepiiril tahame.
Riik kui
monopol?
Eelkirjeldatud
küsimus „Kuskohalt nad raha võtavad?“ oleks meie kõigi küsimus „meie vormis“,
kui me ise midagi ehitada tahame. Me peame ehitamiseks millegi pealt kokku
hoidma või millegi pealt rohkem teenida. Dr Riik lihtsalt võtab meie ühise raha
ja ehitab … Kuid see mida Dr Riik taasehitab
ei ole mitte Linnahall, vaid kivi maksutõusumajas ( või laenukoormus mis =
maksutõus + maksutõus). Meie kõik koos ja igaüks eraldi maksame selle kinni. Siinkohal
assotsieerus mul Dr Riigi käitumine monopoli ehk turuvalitseja käitumisega. Kui
konkureerival turul püüab iga turuosaline leida üha uusi meetodeid, kuidas
kulutusi vähendada, toodet parandada, siis vaid turuvalitseja võib teatada, et:
„Seoses kulude tõusuga on teie tariifi
tõstetud alates uuest aastast …%“. Ja et asi paistaks välja demokraatlik ja
hoolitsusena kliendi eest küsitakse et : „Kuidas olete rahul meie
teavitussüsteemiga?“ Just niimoodi tegutseb ka Dr. Riik: tahab „orgunnib“ mingis
valdkonnas maksutõusu, tahab tühistab teises valdkonnas maksutõusu. Valitseja
valitseb? Konkurentsialases erialakirjanduses nimetatakse sedasorti tegevust
röövellikuks või kiskjalikuks hinnakujunduseks. Pilvepiir valitseb loosungi all
- Meie võitsime, meie valitseme. Jagame kellele tahame, võtame kellelt tahame,
oleme heldekäeline. Kuid heldekäelisel „valitsemisel“ on tagajärjed: „Tööandja,
kes himustab helde inimese mainet, võtab tegelikult firmast liiga palju raha
välja ja seab sellega ohtu oma alluvate töökohad ja elatusallikad. „See muudab
ta vähehaaval oma alamate silmis vihatuks, kui ta on vaesunud, ei pea temast
enam keegi lugu.” Sellise hoiatuse edastab Machiavelli priiskavale tööandjale.
Paraku on see hoiatus vastuolus inimloomusega, sest viimase lahutamatu osa on
soov olla armastatud ja selle eesmärgi saavutamise nimel on inimesed mõnikord
valmis riskima kõigega.” (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001 Lk 125).
Seega mõtlematu rahapaigutuse lõppu sooviks ka.
Valitsemine,
valimine?
Klaarime
ära ühe valitsemisalase lingvistilise segapudru meie (õigemini poliitinimeste)
peades. Selline tagasihoidlik soovike uueks aastaks. Sõna „valitsema”
tuleneb ühiskonnakorraldusest, mil juhid/valitsejad valitsesid. Kuid
ärgem laskem ennast vanaaegsest nimetustest segada, kui me ütleme rongi kohta
„raudruun”, siis me ju ei oota, et see oleks ruun ja veel rauast. Nii ka
valitsuse ja valitsemisega. Tänapäeval tähendab valitsus midagi muud,
mitte valitsemist oma alamate üle, sest need „alamad” on ju ühtlasi
poliitinimeste „ülemad” (rahvas kui kõrgeima võimu kandja), kes on
valinud poliitinimesed teatud töid tegema. Palgalised, mitte
valitsejad. Meie oleme neile delegeerinud eneste teatud võõrandamatud õigused. Need
õigused on antud vaid eduka juhtimise, ühishuvide parimaks teostamiseks. Kas
tänapäeva parlamentaarse riigi valitsus võib olla (ise)valitsuslik valitsemine?
Kordame
üle, tänapäeval töötab ka poliitiline maailm nagu aktsiaselts: aktsiaomanikud
(kodanikud) valivad nõukogu (Riigikogu), mis omakorda määrab ametisse juhatuse
(valitsuse). Tegevjuhtkonna. Tegemist on tänapäevase valitsuse puhul
moodsas kõnes „manageriga”, kuid mitte valitsejaga. Jah, loomulikult on
tegevjuhil mõjuvõim ja volitus oma „äriplaani ellu viia, kuid see pole
valitsemine, pigem on see tihe töö koostöö, mis põhineb usaldusel.
„Organisatsioonid ei põhine enam jõul. Üha rohkem ja rohkem põhinevad nad
usaldusel. Usaldus ei tähenda seda, et inimesed üksteisele meeldivad. See
tähendab seda, et inimesed võivad üksteist usaldada. Ja selle eeltingimuseks
on, et inimesed mõistavad teineteist. Suhete eest hoolitsemine on seega
absoluutne paratamatus. See on kohustus. Ükskõik kas
inimene on organisatsiooni liige, konsultant, varustaja või levitaja, peab ta
hoolitsema oma suhete eest igaühega, kellega ta koos töötab, igaühega, kelle
tööst ta sõltub; ja kes on omakorda sõltuv tema enese tööst.“ (P.F. Drucker
„Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ Lk 205). „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga
kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva
otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes
taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab
vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise
järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast
halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see
enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba
hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” ( Maxwell „21
vääramatut juhtimise seadust” Thomas Nelson, Inc. Lk 89). Just usaldust sooviks uuel aastal enam, mitte
valitsemist.
Modernsest riigist
Läbi
aegade on otsitud paremaid viise juhtimiseks, kuid nagu teavad öelda korüfeed : „Suur osa sellest, mida
me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks
tegemist – Peter Drucker“ (Freedman „Strateegia“ Grenader. Lk 537). Kas on ka
võimalik teisiti? Minul pole kahtlust, et moderne riik
põhineb riigi ja inimeste tiheda läbipõimunud koostööl. Nagu ütleb Jaapani
vanasõna: üheskoos oleme targemad, kui kõige targemad meist. Sellisel
võrksüsteemil, mis loovad üksikute intellektide vastastikus koosmõjus
kvalitatiivselt uuelaadse kollektiivse intellekti. Vaid niiviisi on võimalik saavutada
tänapäeva maailmas edu. Kui ettevõtluses on kasutusel rahvahange, rahastuse
ühisplatvormid, mis koondavad ühist teadmist, ressurssi ja jagavad saavutatut, siis
miks mitte kasutada neid ja teisi tänapäevaseid platvorme meie arenguks? Ja
veel üks tähtis asi, me püüame sildistada enese ümbrust, mis meile justkui
kõlbab, mis mitte. Kuid tänapäeva maailm on läinud selleni, et kõigel ja kõigil
on kasutus ja otstarve. Te ei usu? Kuid eilsed prügimäed, mille rajamine ja
opereerimine maksis miljardeid, on tänaseks kujunenud toorainemaardlateks ja
energiaressursiks. Kõike annab kasutada, kui seda teha õiges järjekorras.
Sellest vaatepunktist vaadatuna on teerullidemokraatia ajast ja arust. Pealegi:
„Eraldi tuleb siin rääkida enamuse võimust.
Eriti demokraatia puhul võib selles suhtes tekkida väärarusaam, kuna ühiskonna
juhtivhõlbustajad valitakse kvantiteedi järgi enamuse tahte läbi. Aga ühiskonda
hõlbustama asudes ei tohi nad silmas pidada ainult oma valijaskonna, vaid kogu
ühiskonna huve. Demokraatia ei ole enamuse türannia vähemuse üle, vaid see, kui
üritatakse maksimaalselt arvesse võtta iga grupi ja iga indiviidi sattumust,
püüdes ühiskonna liikmeid üha täpsemalt ja
nüansseeritumalt lõimida. Inimvägi just nimelt peab nii palju, kui võimalik
kohanema vähemuste järgi (näiteks mitte kasvatama vasakukäelisi
paremakäelisteks, vaid looma tingimused, et ka vasakukäelised saaksid ohutult
tööriistu kasutada jm.) Pealegi tuleb arvestada sellega, et iga inimene kuulub
ühes või teises suhtes vähemusse, nii on igaühel parem, kui enamus ei vägivalda
vähemust, vaid üritab maksimaalselt arvestada mitmesuguste erivajadustega,
eriti kui vastavad isikud ja grupid on nõrgas positsioonis (vanad, haiged,
puudega jne (…)). (M Ott „Vägi“ TLÜ kirjastus 2015. Lk 372). Minu uusaasta soov
oleks mõelda selle peale, et mingil hetkel oleme kõik vähemus ja siis … Siis
oleme me vähemus enamuse teerulli all? Mõnus? Ega vist. Mõelgem sellele kui ressursikasutusele. Mnjah, teerulliga
valitsemine ei läinud vanavalitsusel läbi, kuid kõige imelikum on see, et uus
valitsuskooslus pole midagi vanakoosluse vigadest õppinud ja on oma teerulli
juba käima tõmmanud. Isegi kobarlõksu, vabandust kobareelnõude, taktika käibele
võtnud. Oeh, teile ei meeldinud ju kui teile kobarat (kambakat) tehti? Miks
siis nüüd seda, mille vastu ise oldi muuta reegliks? Arusaamatu.
Veel paar väikest uusaastasoovi.
Ilmselt on erinevatel inimestel
erinevad uusaasta soovid. Nagu hoomasime mõned tahavad riiklikku Linnahalli,
mõned tahavad südamesondeerimist, mõned tahavad kõnnirobotit, mõned lasteaeda,
mõned head haridust, mõned … Me kõik tahame midagi, küsimus on vaid selles
millises järjekorras seda meie ühise raha eest mõistlik on teha. Kui elutähtis,
möödapääsmatu, hädavajalik ikka on riiklik betoonivalu? Või on ikkagi
prioriteedid kuskil mujal? Ja ärgem klammerdugem siinkohal Linnahalli, kui
näite külge, samamoodi tuleb läbi kaaluda kõik rahapaigutused. Meie ühise raha
paigutused. Enne kui oma tagasihoidlikud soovid edastan on mul vaid üks küsimus,
kui maailma rikkaim inimene ütleb, et: „„Microsofti ainus tootmisvara on inimese
kujutlusvõime” (Bill Gates)” (I.Tidd, J. Besssant, K. Pavitt „Innovatsiooni
juhtimine” EAS ja Pegasus 2006.Lk 498), siis miks meie püüame oma tulevikku
ehitada selliselt, nagu G. Patton ütles betooni valatud Maginot´ liini kohta,
et see on mälestusmärk inimlikule rumalusele? Mõni nimetab Maginot´liini ka
sõjaajaloo suurimaks ebaõnnestumiseks. Kuid meie? Ikka ja jälle püüame
panustada betooni, mitte ettevõtluse eksponentsiaalsesse arengusse. Võtame
eluvõõrad piirangud maha ja las ettevõtjad möllavad betooni, raua ja kõigele
selle järgnevaga. Dr Riik ei pea igasse ettevõtmisse tormama, riiklik majandus
on meil Vaheriigi ajal juba olnud. Teadagi millega lõpetas.
Mida
mina siis soovin/luban. Püüan olla oma soovides tagasihoidlik. Ma ei luba
hakata järgmisel aastal dieeti pidama, ma ei luba jooksmas hakata, kuid seda ma
luban, et sae teen teravaks (asendab nii dieeti, kui jooksmist). Ma ei soovi, et Dr Riik minu tagaaeda
aerodroomi rajaks, et saaksin kiirelt Tartusse või Berliini, ma ei soovi ka Rio karnevalile ega isegi mitte kirjuid
käpikuid. Mul on kaks pisikest soovikest.
Minu
uusaastasoov on: et me püüaks luua uuel aastal aluse meie edasiliikumise
kiirenduseks (riigireform, regulatsioonide revisjon, avaliku teenistuse
ümberkorraldamine avaliku teenindamise süsteemiks, inimliku initsiatiivi
toetamine) ja teiseks pöörduda tagasi ajaproovile vastu pidanud väärtuste
juurde (Sõnapidamine, kokkulepitust kinnipidamine seda eriti maksude suuruse ja
rütmi suhtes. Kindel kokkulepe on parim investeering). Kui me need paar
asjakest liikuma saame, siis oleksin muretu, sest: „ … võidujooks tulevikku
seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue
konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem
tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk
ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema
meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest
võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju
tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.” (: G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus 2001. Lk 42). Mina usun sellesse. Soovin edu teilegi selleks.
Artikli lõpp
Targutusi:
H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes
2004
Lk 39 „Sihikindlad juhid on eneseteadlikumad kui
enamik teisi inimesi. /…/ Nad valivad oma eesmärke – ja lahinguid – palju
teadlikumalt kui teised meie uuritud juhid. /…/ Defineerimata nõudmised ja
suured küsimused pakkusid meie jälgitud juhtidele teretulnud võimalust haarata
initsiatiiv, pakkuda välja uusi lahendusi ja liikuda oma projektidega
edasi. Üks Lufthansa juhtivtöötajaid,
kes vastutas reisifirmade komisjonitasude vähendamise eest, ütles meile:” Ma
arendasin välja filosoofia, „Kui keegi ei vastuta, siis mina vastutan. Ma võin
seda küsimust enda omaks pidada ja teha seda, mis tundub vajalik”. Nii ma
talitasingi – kui just ja kuni (tegevjuht) Jürgen Weber mind tagasi ei
hoidnud.”
Lk 109 „Sihikindlad juhid võtavad formaalse
reeglistiku suhtes aktiivsema hoiaku. Nad mitte ainult ei sea kahtluse alla
kehtivaid norme, mis tunduvad neile aegunud või kohatutena, vaid rikuvad neid
või hiilivad neist mööda, kui see on eesmärgi saavutamiseks absoluutselt
vajalik. Üks Conoco müügijuht ütles meile: „On hulgaliselt reegleid, mis on
absurdsed. Kui ma oleksin neid järginud, ei oleks ma saavutanud pooltki seda,
mis praegu. See on nagu köiel kõndimine – sa pead olema firmale lojaalne ja
mitte pidama sissisõda. Aga nagu ma kuskilt lugesin, „Mõnikord on parem
vabandada kui luba küsida”. Ma elan üsna suurel määral selle põhimõtte järgi.
Keegi ei ütle sulle kunagi aitäh reeglitest kinnipidamise eest – küll aga
tehakse seda fantastilise töö eest.”
Lk 110 „Kivistunud dogmad saavad püsida vaid
seni, kuni neid kahtluse alla ei seata. Püüdke end sihikindla juhina neist
dogmaatilistest piirangutest vabastada, muutes nad nähtavaks ja seega ka
paikapidamatuks”
Bordonove
„Philippe Ilus“ Kunst 2009
Lk 259
„Bertrand ei pooldanud järske otsuseid, pealekauba oli ta jurist, see tähendab
osav tekstide arsenalist ammutades oma südametunnistust puhtaks pesta.“
V. Sebestyen „1946 Tänapäeva maailma vormimine“
Tänapäev 2016
Lk45 „Pealesurutud vaesus on isegi hullem, sest
hävitab hinge mitte ainult ohvritel, vaid ka alandab võitjat.“
„Sa võid saada kättemaksu või rahu, kuid mitte
mõlemat“ Herbert Hoover USA president
Lk 50 „Ameeriklased arvasid, et nad saavad
„reformida“ inimesi, sundides neid vaatama filme koonduslaagriõudustest,
täiskasvanutele anti toidukaardid kätte ainult siis, kui nad sisenesid kinno. „
Lk 76
Stalin kõne kirjutamisest „Ta kirjutas selle kõne ise – ning võttis
isegi vaevaks märkida tähtsamate kohtade juurde isiklikult veerule, kuidas
kuulajaskond peab reageerima. Kõne lõppredaktsioonis, enne kui see ette kanti,
olid märkused „soe aplaus“, „naer“, „heakskiiduhüüded“ ja mõne lõigu lõpus
„tormiline aplaus“ – kõne kulmineerus „tormilise aplausi ja ovatsioonidega seistes“.
Lk 81 A. Harriman USA suursaadik Moskvas
Trumanile: Need mehed on võimust tursunud. Nad arvavad, et saavad suruda nii
meile kui ka teistele riikidele peale oma otsuste heakskiitmine, ilma et
mingeid küsimusi esitatakse.“
Lk 86 „Teadeanne ehk „Inimeseks olemise
deklaratsioon“ ei olnud keisri enda kirjutatud, ka ei olnud seda teinud mõni
Hirohito õukondlane. Selle visandas Ameerika okupatsioonivõimu keskastme
ohvitser“
Lk 91 MacArthur „Võidust tuleneva vastutuse
tõttu on jaapanlased nüüd meie vangid samamoodi, nagu Bataani nälgivad mehed
said nende vangideks, kui poolsaar langes.“
No comments:
Post a Comment