Mina, töötu mammutikütt

Avaldatud ÄL-s 8.01.17

 No nii, Soome on oma „kodanikupalga“ programmi käivitanud. Tegelikult on see küll töötute tööle meelitamise programm, aga see ei heiduta kodanikupalgaihalejaid seda nimetamast sammuks õiges suunas. Mis suunas see samm on ei tea, kas kodanikupalga või hoopis sotsiaalkulude vähendamise kübaratriki suunas. Eks aeg näitab. Kui mullu 1 aprillil lugesin Soome kodanikupalga eksperimendi kavast, siis mõtlesin, et nali, naljapäev ju. Kuid ei arvanud ära, tõeks sai … utoopia kolmanda tulemise mudel. Kodanikupalk on ilmselt inimkonna kolmas suurim ideaalühiskonna ülesehitamise katse peale Platoni „Utoopiat“ ja kommunismiuneluse (elu vastavalt vajadustele). Kas meil on Soome eksperimendist midagi õppida?

Uue inimese mudel

 Muide nii Platon, kui kommunismiehitajad planeerisid kõigepealt ülesse kasvatada uue, teadlikuma inimese ja alles siis … Ei õnnestunud. Ei õnnestunud uut ja teadlikku ideaalinimest kasvatada ja nii need „projektid“ lõppesidki. Põhikomponent ei õnnestunud. Kodanikupalga idee ei aruta isegi mitte „uue inimese“ kasvatamist, sest nagu eelmised projektid näitasid, see pole võimalik. Nii, et see osa „projektist“ jäeti vahele.  Need projektid ei saanud ega saagi õnnestuda, sest ei arvesta inimloomusega ehk nagu ütles Vanaema Marie „Kui inimene jookseb ja ta saaks kõndida, siis ta kõnniks, kui seista siis seisaks, kui saaks siis istuks, kui saaks, siis lamaks.“ Mina ei usu lamavasse riiki , see oleks nagu igiliikuri leiutamine. Ilmselt  pean oma kooliraha tagasi maksma (või küsima?), sest minu professorid õpetasid (nemadki peaksid kooliraha tagasi maksma), et juba paar sajandit pidi Prantsuse Akadeemia uksel rippuma silt: „Perpertum mobile projekte vastu ei võeta!“.  Kuid inimloomus on visa, nüüd siis pakutakse järjekordset igiliikurit. Kuid raha pole asi iseenesest, raha pole mitte mingi sotsiaaltoetuste meede, raha on meie panuse mõõdupuu.

Arveametniku arvamus

Miks on kodanikupalk minu jaoks utoopia? Elementaarne! Minu jaoks ei anna bilanss kokku. Ehk nii nagu ärimehed ütlevad, kõigepealt rehkenda näppude peal ja siis kui see kokku annab hakka „hekseldama“ tabeleid. Vaatame, mis meil välja tuleb. Tihti küsitakse, palju kodanikupalk maksab? Pole keerukas lihtaritmeetiliselt välja arvutada mida toob kaasa kodanikupalk: ameeriklased arvutasid, et see tooks kaasa 50% maksutõusu, šveitslased, et üle 25 miljardi frangi suuruse lisakulu aastas. Mõned on meil avaldanud arvamust, et võiks alata väikesest summast, no näiteks 50 EUR-st. Alustamegi 50 EUR.st. On seda palju või vähe? Nii ja naa, ilmselgelt ei ole see kooskõlas baassissetuleku mõttega. Liiga vähe. Kuid aastakuluoleks 789 milj, mis on meie ühisraha kasutuse mõttes päris palju. Kuna tegemist on meie ühisrahastusega, siis peame kohe küsima, kuskohalt me selle pea 800 milj ära võtame? Eks ole, polegi nagu kuskilt võtta, sest 50 EUR puhul peaksid abivahajate summad ju säilima. Mõned on avaldanud arvamust, et praegu saaks Eesti kodanikupalga suurus olla 250–300 EUR/kuus inimese kohta. Tore mõte, kuid kuskohast tuleb teadmine, et „praegu saaks“ olla kodanikupalk just selline – 250-300 EUR/kuus? Ei saa aru, sest maksma lääheks see 4,737 miljardit. Rahandusministeeriumi riigieelarves loeme, et 2017 aasta Riigieelarve tulude mahuks on planeeritud 9,48 mld EUR (eelarve maht on 9,66 mld EUR, sh välistoetusi 961 milj EUR).  Pool riigi eelarvest? Nii, et kodanikupalk kõigile ei tule kuidagi välja. Me peame kogu selle kodanikupalga temaatika juures tõdema, et see ei ole mingi ulmeline raha, mis vedeleb mingites keldrites, vaid meie eneste poolt maksudena kokku kantud raha. Me oleme kõik (kes töötavad) oma panuse sellesse ühisrahastusse andnud. Samuti peame me ühiselt otsustame, mida me selle rahaga teeme, kas investeerime turvalisusse,  tervisesse ( et haigeid ei pea plaaniliselt operatsioonilt tagasi saatma), haridusse või … laiali jagama kodanikupalgaks. No ka see on võimalik ,kuid sellisel juhul tuleb kodanikul kõik teenused (julgeolek, haridus, tervishoid) osta oma raha eest - kodanikupalga eest. Niisama lihtne see ongi. Kas see on eduks ka vähemkindlustatutele? Julgen kahelda.

Just seepärast oli üllatav, et suurem osa Eesti elanikest oli mulluse Ühiskonnauuringute instituudi küsitluse järgi valmis tööst loobuma, kui riik maksaks neile kuus 950 EUR. Kuhu on jäänud meie iseteadlik kangus,  saavutusvajadus? Lõppude lõpuks enesealalhoiu instinkt? Kuid mis juhtuks kui  2/3 töötegijatest läheksid koju kotipeale mediteerima? Niisiis meid   1315944 inimest, kes kõik oleksid õigustatud kodanikupalka saama.  Meie praegune tööjõuressurss on  u. 632 tuh inimest Kui me nüüd kujutame ette, et töölkäijatest 2/3 muutuksid samuti ülalpeetavateks (u. 400 tuh töötegijat), siis selline ühiskond püsti ei seisa, see variseb kokku. Pole võimalik et 200 tuh inimest peaksid üleval 1,3 milj kogumit. Muidugi laekub makse ka teistest allikatest, kuid väärtuste loojaid jääb vaid 200 tuh ehk iga töötegija katab enda vajadused ja peab üleval 5,5 mediteerijat. Ka sedapidi ei anna bilanss kokku

Kodanikupalga sambad

Kuid kodanikupalga mõte ei hõlju lihtsalt õhus, sellel on oma kindlad põhjused ja müüdid. Maailm elab müütidest. Minu jaoks seisab kodanikupalga temaatika kolmel sambal.

Esimene sammas, lõputu õnne sammas

Kodanikupalga üks postulaate on see, et siis oleks inimene vaba, õnnelik ja stressitu. Tore oleks, kuid … Jälle üks inimloomuse mittearvestamise näide. See, et keegi on sattunud valele töökohale ei tähenda, et ta ei peaks üldse töötama. Vanaema Marie ütles ikka, et „Mõtle töö enese jaoks huvitavaks.“ Kuldsed sõnad, ma olen ka kõige igavama töö enese jaoks huvitavaks mõelnud. Mina ei saa töötada kohas, kus  „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””( E.Doty „Kompromissilõks” ÄP 2011.Lk189). Ja ma ka ei tööta sellisel kohal.  Leidke endale õige tegevus. Pole andetuid inimesi, on vaid valed inimesed tegemas valesid töid.

Suurem osa meie tegevusest on kas tüütu või ebameeldiv, kuid just see, et üks väike osa on raskesti saavutatav (meeldiv), muudab elu elamisväärseks. Kui kõik oleks kogu aeg ninnu-nännu, siis oleks see ju tavaline tapeet. See pidev rahulolu/õnn muutuks pidevaks … rahulolematuseks.  „Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi  suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”. Lk 129). Mis viib mõttele, et ka kodanikupalk saab olema suurus, mis kogu aeg püüdleb kasvule. Inimeste vajadused lihtsalt kasvavad.

 Teine sammas, töö lõpu teooria

Targad inimesed ( Milkeni instituudi globaalsel konverentsil) prognoosisid, et tehnoloogia hakkab üle võtma peaaegu kõiki turge, siis seegi on õige, kuid Milkeni instituudi konverents on märgiline seetõttu, et öeldi selgelt välja: automatiseerimine võtab üle ka valgekraede töökohti. Niikaua kuni automatiseerimine ei puudutanud valgekraesid, polnud töökohtade kadu ka probleemiks. Kuid kui valgekraede tööd  hakkab tegema hingetu maatriks, siis mida peaksid tegema töötud juristid või finantsistid? Sellest ka hirm. Hirm tuleviku ees. Kuid …see on kujutlus lapikust, liikumatust maast - staatilisest süsteemist. Ilma kujutlusvõimeta süsteemist. Mõttepojukene, et „töö lõppeb ära“ ja „riik maksab“ kodanikule vaid elusolemise  eest on sügavalt utopistlikud. Selle filosoofia järgi oleksime me kõik töötud … mammutikütid. Olete? Ei. Inimkonna edenemine on alati loonud uusi tarvidusi ja töökohti. Alati. Kuid siin peab ise kujutlusvõimet ilmutama ja uusi töid „leiutama“. Mitte keegi teine ei tule meie eest seda tegema. Meie ise loome töökohti ja tööd. Te ei usu? Kui me nüüd tuleme oma mammutiküttide juurde tagasi, siis ei osanud meie esiesiesi…isad arvata, et nende tütrepojatütrepojadtütred tegelevad kunagi sellise „nõmedusega“ nagu artiklite/raamatute kirjutamisega, filmide tegemisega jne. Nad ei teadnud isegi seda, et massimeedia saab olema. Külatargast ja muinasjutuvestjast piisas.  Nad ei osanud kujutada, et elatuda võib murupügamisest, koerajalutamisest, telefonihelinate hulgimüügist või kunstripsmete hooldamisest. Osa neis kujutasid ette, et kui metsiku nisu rida leiukoha ja laagriplatsi vahel maha jäi siis võiks neid laagri ümber külvata. Lähem võtta. Tööle hakkas inimese laiskus ehk progressi mootor. Neist said maaviljelejad, seejärel karjakasvatajad, linnaehitajad … kosmoselendurid. Kuid isegi esimesed põlluharijad ei osanud arvata, et seda tehakse tulevikus hoopis teist moodi, masinatega. Seega kogu inimkonna ajalugu ongi tekkinud ja kadunud töökohtade ajalugu. Miks peaks see protsess nüüd lõppema? Kui töötu mammutikütt leidis võimaluse edasi liikuda, siis miks meie kahtleme. Teisalt, kui me kardame Masinate maailma, kus „pärisinimesele“ enam kohta ei leidu, siis ei peaks me mitte lootma sellele, kuidas masinad meie eest töö ära teevad ja meie mittetegemisest laisaks ja lolliks muutume, vaid minema tagasi alet põletama ja metsa raadama. Mnjah, kuid alepõletaja ei saa mediteerida, seal on pikad ja väsitavad tööpäevad. Vaba mediteerimisaega ei jää.

Kolmas sammas: Soome dilemma

Tegelikult pole kolmas sammas ainuüksi Soome sammas, see on rohkem näide, vaid kõigi nende süsteemide sammas, millised on suurte sünniaastakäikude, endise eduka majanduse, jäiga tööturu ning sotsiaaltoetustega enese mänginud väheneva, vananeva ühiskonnana nurka kinni. Nende süsteemide tulu ja kuluvajadus ei võimalda enam endist „heaolumudelit“ jätkata. Tuleb teha muudatusi. Ebapopulaarseid muudatusi. Soome peaminister tõi tunamullu välja väga valusa tõe -  Soome elab üle võimete, riigivõlg kasvab iga tund miljoni EUR võrra, moodustades ca 98 miljard EUR. Rahandusministeerium sekundeeris prognoosiga, mille kohaselt võib see kasvada  2019 a.  124 miljardi EUR-ni, kui midagi põhimõttelist ette ei võeta. Mnjah, raske olukord. Eriti arvestades, et elanikkond vananeb ja väheneb.  Valitsuse juhterakond  lubaski uut poliitilist kultuuri, mida iseloomustavad “julged eksperimendid“. Üks valimislubadusi oli kodanikupalk. Nojah, minu meelest on see rohkem kübaratrikk, kuidas kohe raha pakkudes kulukatest sotsiaaltoetustest vabaneda. Selles mõttes on naabrid õigel teel. Riik tuleb vormida võimalustele vastavaks.

 Soomes arvutati välja kodanikupalga määr, mis oli 550-750 EUR/kuus, rahvas arvas, et alla 1000 EUR on vähevõitu. Olen kindel, et kui pakkuda 1000, siis oleksime kuulnud, et alla 1500 EUR mitte kuidagi ei saa. Inimlik. Nüüd on siis lepitud kokku 560 EUR/kuus. Eks näis, kas Soomel see trikk õnnestub? Arvan, et nende jaoks, kes tööd leida tahavad (u 10-20%?) see süsteem  isegi toimib, ülejäänud … Kuidas mõtleb seda töötute sotstoetuste kübaratrikki laiendada kogu ühiskonnale rinnalastest kuni miljardärideni ei kujuta ette. Edu neile, kuid … Kuid nende ja meie olukord on täiesti erinev, sest nemad tahavad vabaneda ülejõukäivast kohustusest, meie puhul tähendaks see sisenemist ühiskonda … hävitavasse kaosesse. Ettevaatust.

Targad müüdid

Me elame müütide maailmas. Tihti me ka usume neid, kuni tuleb uus müüt, imerohi, perpertum mobile. Inimlik, kuid tervislik vaid mõõdukates kogustes. „On võrdlemisi lihtne nõustuda väitega, et üksnes Homo sapiens suudab rääkida asjadest, mida ei ole tegelikult olemas, ja uskuda kuut võimatut asja veel enne, kui on hommikust söönud. Te ei suuda ealeski veenda mõnda ahvi, et ta annaks teile banaani, põhjendades seda sellega, et pärast surma ootab teda siis ahvitaevas ees lugematu hulk banaane.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 38). On meilgi müüte uuemaid nagu kodanikupalk ja vanemaid. Meie lauluisa on kirjutanud eepose „Kalevipoeg“, mille järgi me ennast identifitseerime, kuid ta on kirjutanud ka teise märkimisväärse teose, mis peaks olema meile hoiatuseks - „Kilplased“. Need on nagu kaks alternatiivmaailma. Kes me siis oleme? Me peame ennast tarkadeks, kuid ka kilplased olid targad. Alguses, siis … „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.” Ja lõpuks: „Kilplased olid oma alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.” (F.R. Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004.Lk 32/114). Vaat selline õpetlik, aga kurb lugu. Millist müüti me usume? Mille järgi tegutseme?

Aga õnneks mitte kõik ühiskonnad ei unele koti peal mediteerimisest, osadel on rohkem eneseteostuse usku.  Šveitsi referendumil ilmnes, et 77% hääletanutest ei olnud nõus kodanikupalga kehtestamisega. Ei nõustunud, et neile makstakse 2250 EUR kuus tööl mittekäimise eest. Väga tark ja enesekaitseline otsus. Hea eeskuju, mille poole püüelda.

 Artikli lõpp

Targutusi:

Daniel Goleman „Keskendumine. Edu varjatud pant“ Tänapäev 2014

Lk 12 „Et juhid saavutaksid vajalikke tulemusi, läheb neil tarvis kõiki kolme keskendumisliiki. Sisemine keskendumine suunab järgima intuitsiooni ja põhiväärtusi ning aitab langetada parimaid otsuseid. Muu keskendumine parandab suhteid teiste inimestega. Väline keskendumine aitab orienteeruda maailmas selle laiemas mõistes. Juht, kes ei ole häälestatud oma sisemaailmale, on ilma tüürita; see, kes ei mõista teisi, kobab pimeduses; need kes ei pööra tähelepanu suurematele süsteemidele, mille piires nad tegutsevad, on kaitsetud.“

Lk 28 „Tähelepanu ei ole veniv õhupall, mida saab jagada kaheks, vaid kõigest kitsas, piiratud mõõtmetega toru. Me mitte ei jaga tähelepanu, vaid lülitame hoopis kiiresti üelt ülesandelt teisele. Niisugune ümberlülitamine takistab aga tähelepanu täies mahus ja keskendunult kasutamast“

A.   W. Wies „Karl Suur“ Kunst 1999

Lk 70 „Põgus pilk ajalukku jätab Karlist eelkõige sõjamehe, sõjapidaja mulje. Siiski on see mees liiga mitmekihiline ja mitmetahuline, et sobituda sellisesse jämedasse skeemi. Karl eelistas, vastupidi, vahendina alati poliitikat sõjale.“

„ (…) oli Karl sõdades alati võidukas. Ka Karl Martell ja kuningas Pippin ei olnud kunagi sõda kaotanud, nii et frangid elasid tavatus uskumuses, et frangid tähendabki võitjaid.“

Lk 72 „Kreeka vanasõna ütleb ja tabab täpselt frankide võimu laienemise doktriini: Olgu frangid su sõbrad, aga mitte naabrid.“

Lk 135 Baieri hertsog Tassillo III st „ Tema traagika seisnes selles, millst saavad alguse peaaegau kõik katastroofitatd: jõuvahekordade mittemõistmisest, reaalsusetaju kaotamises.“

Lk 136 Baieri liidendamisest „ Kehtestati Frangi krahvkondlik kord ja juhtimisse kaasati Baieri aadlikud. Karli käsi jäi leebeks. Tema poliitikaks oli integratsioon, mitte konfrontatsioon.“

Lk 165 „Üldjuhul olid need piiskopilinnad, mis päästsid linnakultuuri jäänused. Nii Merovingide kui ka Karolingide ajal kuritarvitati linnu kivimurdudena ja  nende müüride vahele tekkisid väikesed põllumajandusasulad.“