Avaldatud Ärilehes 21.01.2017
Maailma
juhivad müüdid, nende loomine ongi osa inimeseks olemisest. Mõned neist
müütidest peavad vastu aastatuhandeid, teised manduvad lorajuttudeks. Usume
kõige kummalisemaid müüte. Mõni usub loomislugu, mõni mitte, samas oleme kõik
valmis uskuma, et 2+2=4 ja et kaks paralleelset sirget ei ristu. Ei iial. Aksioom
ju. Kuigi N. Lobatševski näitas juba 18
saj, et paralleelseid sirgeid võib defineerida ka kui
sellised, mis lõpmatuses siiski lõikuvad. Erinevalt Eukleidese sirge ruumi
geomeetriast, kirjeldab Lobatševski geomeetria ruumi kõverana. No nii, teeme
ruumi kõveraks, paralleelsed sirged lõikuma, tekitame uue müüdi ja … elame
rahulikult edasi. Miks? Elementaarne. Müüdid
ei pea meid segama, vaid ühismõistmist looma.
„Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva
riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel
müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“ (Y. N.
Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 42). Kuid vaadake, lugude
maagia, koostöö, sõltub nende usutavuses. Kui müüt ei ole usutav, siis … müüti
polegi.
Müüdiloome
Me loome iga
päev uusi müüte. Dr Riik ja teised institutsioonid elavadki müütidest, nii
ajaloolistest, kui uhiuutest. „Inimestel on lihtne
aru saada, et „primitiivsete inimeste“ usk vaimudesse ja hingedesse ning
täiskuu ajal lõkke ümber tantsimine on vahend, millega tagada sotsiaalne kord.
Samas ei suuda nad kuidagi näha, et meie tänapäeva institutsioonid toimivad
täpselt samadel alustel. Võtkem näiteks kasvõi ärimaailm. Praegused ettevõtjad
ja juristid ei ole tegelikult muud kui võimekad maagid. Peamine erinevus nende
ja suguharude šamaanide vahel seisneb selles, et juristid räägivad tunduvalt
veidramaid lugusid.“ (lk 42). Millised on siis meie institutsioonide veidrad
lood?
Müüt
Kalevipoja kojutulekust
Viimase
aja üks heroilisemaid müüte on riigipraamide lugu, meenutades juba Kalevipoja
naasmist reaalajas ja -pildis. Tõsi, praamid on head, TS operatiivjuhtimine on
super, kuid tegemist on sisuliselt päästeoperatsiooniga poliitadministratiivse tasandi
tekitatud katastroofist. Ehk siis heroiline nässu keeratud
administratiivjuhtumi päästmine. Sealjuures on Dr Riigi poolt kuidagi maotu premeerida
võimatu missiooni võitjat … trahviga. Halb eeskuju oma vigu sundtegijate kaela
nuhelda. (Iseenesest võiks see olla halva juhtimispraktika aasta tegu). Kui
heroiseerimise tegevusjada kujutada jätkuva/pideva võitlusena „pahade“ vastu
(pahad „erakad“, pahad ehitajad, pahad … jne) nagu tulekut läbi sortsiväe ja
muremere, siis võib müüt praaminduse riiklikust päästmisest osutuda lõppkokkuvõttes
sama hiilgavaks kui 1285 a.
eKr Kadesi lahing Ramseselel: „Ramsese lahingukirjeldused on Egiptuse kasuks
moonutatud (…) Ramses pääses eluga ja koju naastes esitles sündmust suure võiduna, tegelikult sai ta aga
lüüa (…) Vaatamata sellele, mis tegelikult juhtus, usuti Egiptuses Ramsese
ametlikku versiooni sündmustest. Imago, mis kujutas Ramsest hiiglasena vaenlaste
hulgas hävingut külvamas, jäi järgnevateks aastateks egiptlaste
teadvusesse ja peagi muutus see
ajalooks. Ramses oli esimene suur propagandist“ (Rodney Castledon „Sündmused,
mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005. Lk 44). Vaat nii, Dr Riik on oma müütide loomisel õppinud
parimatelt, kuid kas see sütitab meid? Kahtlen. Loomislugu sütitab, Kalevipoeg
sütitab, kuid „Kilplased“, see varieepos, ei sütita. See on küll müüt, kuid olemuselt pilalugu. Kas
paamindussaaga on müüt Kalevipojast või kilplastest? Mnjah, mõttekoht!
Aino,
kena Eesti nimi … Soomest
Loome
üha uusi müüte, et ennast kindlamalt tunda. Ennast upitada. Hellitada. Näiteks
meie müütiline märgihullus, mis pidavat
meid tuntumaks tegema, turiste tuulutama, investeeringuid innustama. Just
märgihullus, sest enese hellislootuse oodati ju märki, mitte tööriistakasti.
Nüüd sähke … kastitäis juppe. Pange ise kokku. Nojah, selle üle on juba
rõõmustatud, kurjustatud, naljagi visatud. Hmm, seega 200 tuh eest nalja? Ei
tea. Segased tunded. Tegelikult oleks selles 200 tuhandelises kasti
visuaalsuses olla rohkem nalja, rõõmsameelsust. Sünge lodumets ei ole minu
esimeseks eelistuseks enese identifitseerimiseks. Ma ei tahaks ka seda, et
teised mind sellisena näeksid - seljaga, määrdunud tööpükstes, külmas. Kuid ma pole asjatundja, kui kogu ülejäänud
maailm identifitseerib ennast läbi naudingu, rõõmu ja päikselisuse, siis võib-olla
kontrastina meie udu, lodu ja oranž tööpüksitagumik, saunaesise triipsärgid,
tõesti „töötavad“ meie kasuks? Ei tea. Kuidas võib esitatud visuaal seostuda
eduka, paindliku, nutika IT tiigri kuvandiga ka ei tea. Siiski, meistrimehena,
tuleb möönda, et "tööriistakastis“
(väljend „toolipoks“ on selge eesti keele vägistamine), on mitmeid huvitavaid
komponente.
Muide kogu see ilkumine ja pahameel oleks
jäänud ära, kui üritust oleks esitletud
õigesti, alustatud algusest: märki ei tule, tuleb tööriistakast. Siis oleksid
ka reaktsioonid teistsugused. Pealegi see, et esitlus tehti reedel, oli küll
selge märk skandaaliootusest (või taotlusest?). Kommunikatsioonistrateegias on kaks
põhimõtet, ennast upitavad teated esita teisipäeval-kolmapäeval, jamad lükka
reede pärastlõunale, lootusega, et esmaspäevaks tulevad suuremad „jamad“,
unustades sinu eksimuse. Mnjah, müütide loomisega peab olema väga hoolas, et
need leviksid. Õiges suunas. Nii, et kui, oleks teada andnud, et oleme riistakstikutid:
palun, siin on teile konstruktor mängimiseks, oleks kõik korras olnud. Üldiselt
tundub, et „märgiismi“ on meile enestele
rohkem vaja, kui maailmale. Asi seegi. Võib-olla harjun ära, praegu tekitab see
minus identiteedikriisi. See omakorda tähendab, et ma ilmselt ei hakka seda
müüti edasi rääkima, see ei ole mina. Ja veel üks mure, „veits“ segaseks jääb,
miks on Eesti nähtavaks tegemise üks tähtis vahend, uus kirjastiil, saanud nimeks Aino? Kena
nimi, kuid Aino ei ole Eesti nimi vaid „… Soome kaudu eesti pruuki tulnud sõna
…“, tähendades ainuke, ainus (R Seppo „Eesti nimeraamat“ Olion 1994 lk 20).
Kokkuvõttes pole oluline, kas meile meeldib
see tööriistakasti müüt või ei meeldi, küsimus on vaid selles, kas me seda
müüti hakkame uskuma. Edasi arendama. Ärgem oma enesekesksuses unustagem brändimüüdi
algideed, eriti tähtis on, kas teised seda usuvad. Positiivses mõttes.
Bond Eesti
majandusjuhiks?
Mõned müüdid
on ikka väga koomilised. Näiteks (ERR 13.01.17): „Endine
majandusminister, nüüdne riigikogu väliskomisjoni liige Liisa Oviir (SDE)
loodab, et peaminister Jüri Ratas annab oma heakskiidu riikliku Team Estonia loomiseks, mille
esmane ülesanne oleks meelitada Eestisse strateegilisi investoreid ja saavutada
Eesti parem nähtavus maailmas.“ Tore. Asja mõte olevat, luua kompetentsikeskus (jälle? veel?) strateegiliste välisinvesteeringute
meelitamiseks ja Eesti läbimurdeliseks tutvustamiseks maailmas. See peaks
tegelema suurte, paljude osapoolte
koostööd eeldavate projektidega, mis üksi käiksid ülejõu. Siiani oli kõik
arusaadav, kuigi veidi raskepäraselt bürokraatlik (kõigepealt
konverentsikeskuse, uue institutsiooni loomine), kuid siis tuleb pomm: "
Üks mu soove on, et oleksime järgmise "James Bondi" avakaadrites, et
seal oleks näiteks Eesti ja Tallinn ja laulupidu ning Bond püüaks kurikaela
näiteks laulukaare peal. See oleks väga suur ja mõjus asi, kuidas saada riigi
tuntust suurendada," ja "Selline klipikene maksab kümme miljonit, aga
seda ei saa teha EAS ega seda ei saa teha filmiinimesed, vaid seda tuleb teha
valitsuse tasandil, sest need investeeringud hõlmavad palju valdkondi." UPS! Nüüd läks pilt vibama. Kas see oli nali?
Või … No tule seesamune sealtsamusest appi. Kümme milli, meie raha? Bondile? Ärgake ülesse! Kui me kavatseme Eesti
majandust õitsetada läbi Bondiklipi, siis … see on küll väga mannetu (viisakalt
väljendudes). Tundub, et Pilvepiiri mõttelend ja müüdiloome on täiesti kinni
jooksnud. Aitame siis neid!
Unistuste Eesti Mansa
Niisiis,
kui tõsiselt rääkida, sooviga aidata, siis
idee luua Unistuste Eesti Mansa (või Eesti Unistuste Mansa?), oleks
täiesti kasutatav, kuid … hoopis teistel eesmärkidel. Nimelt tegevuste
keskendamiseks ja prioriteetide seadmiseks. Muide, ega Singapur pole edukas
investeeringute kütt seepärast, et neil on võlurite tiim, vaid seepärast, et
nad on oma süsteemid/regulatsioonid teinud ahvatlevaks. Neil on prioriteedid
paigas, meil on vastupidi. Loodame imele. Kui Dr Riik suutis eesistumise ajaks välja
nuputada 15 prioriteeti, siis see tähendab, et prioriteeti ei ole. On Browni liikumine. „Browni liikumine edasiliikumist ei garanteeri. Usume hoopis otstarbekam
on loovus, mis on rakendatud selgelt sõnastatud strateegilise tahte teenistusse.”
(G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus 2001lk 157). Just, loovus strateegilise tahte
teenistuses. Me peame looma oma tulevikumüüti, müüti mida me usume, rohkendame
ja edasi arendame.
Kahjuks
praegune liikumine ongi vaid Browni liikumine: tõstame aktsiide, ei tõsta,
tõstame millelgi muule, peame sõidupäevikut, ei pea, teeme riigifirmade ühtse valdusfirma, ei tee,
teeme määramiskomitee … või ei teeks? Puhas vintsklemine. Müüti pole, on vaid
lorajutt.
Valitsemise, maavalitsemise lõpp
Prioriteetide
ja tegevuste planeerimise vajadus ilmneb igal tasandil, vaid korrastatud
majandusmaastikule on investeeringutel asja. Investeeringuteks peab olema
kindlustunne, mitte vintsklemine. Vajadus riigireformiks ilmneb ka riigihaldusministri teadaandes, et
maavalitsused (MV) kaovad ajaloo prügikasti. Õige samm? Tundub, et süsteemselt
peaks see olema riigireformi osa, kuid kuna riigireformi kava ei ole, siis
mandub see vaid osaks Browni liikumisest. Eriti kurioosne oli see, et maavanemad tõid
kõigepealt välja mõttekese, et kes siis piirkonna huvide eest seisma hakkab.
UPS! Te ei saanud aru? Ärge erutuge, maavanemad ka ei saanud aru (enese töö
iseloomust). Maavanem on valitsuse esindaja piirkonnas, käepikendus, oma
olemuselt mittepoliitiline ametnik, nagu ameti peadirektor või kantsler. Pilvepiiri
korralduste täitja ja järelvaataja. Elementaarne. Mnjah, iseenesest näitab see
jälle kord kindla süsteemi olemasolu vajadust ja sedagi, et ametniku ja
poliitinimese tasandeid ei tohi ära segada. Lõpuks ei saa keegi sotti, mida
keegi tegema peab.
Maavalitsust
lõpp on hea algus
Uued
suurvallad on loonud täiesti uue (paljudele veel mõistmatu) olukorra, nii
juhtimise, kui ka koostöö tasandil. Selles uues masinavärgis MV-l lihtsalt
kohta pole. See, ei tähenda, et MV-st jääks tühi koht, selle täidavad valdade
liidud. Nemad seisavad tõesti piirkonna huvide eest. Nii, et Dr Riik, pane
ennast valmis raskete, teadlike, patsientidega diskuteerimiseks. Enamgi veel,
loodetavasti pole liidud mingid staatilised moodustised nagu olid MV-d, see
oleks nende mandumise algus. Ilmselt peaksid erinevate ülesannete täitmiseks
tekkima mitmed erinevad ja eritasndilised liidud. Tuues näite
militaarmaailmast, siis USA kasutab kaasajal põhilise ümberpaigutatava
manööverüksusena brigaadi lahingugruppi (BCT). „Tänu paindlikule struktuurile
ja koosseisulistele toetusüksustele suudab BCT iseseisvalt tegutseda ja täita
ülesandeid, mida varem täitsid diviisid.“ (M. Gordon, B. Trainor „Cobra II“ EEK
2008 lk 234). Panite tähele, iga ülesande täitmiseks võidakse komplekteerida
just selle ülesande täitmiseks kõige optimaalsem kooslus. Nagu rätsepaülikond.
Pole meilgi jäiku „diviise“ vaja moodustada, korpustest (MV-d) rääkimata, aitab
igakordsest probleemi püstitusest ja selle optimaalsest teostamisest. Huvid
määravad koosluse.
Kuigi MV-e kahimine on samm õiges suunas, on
liikumine kaootiline, Browni liikumine.
Seega võib mingi aja (või valitsuse) pärast MV-de kahimine ebaõnnestuda või
tagasi õnnestuda. Seepärast on esmatähtis panna paika meie edenemise põhijooned
ja prioriteedid. Miks? Mõelge natukene,
isegi kõige armetuma hüti rajamiseks on Dr Riik ette näinud, et meil,
kodanikel/valijatel, on vaja projekte ja kooskõlastusi, mis oleksid paberites
võrdelised ehitise materjalide hulgaga ja ajaliselt 2-3x ehitusajaga, siis
riiki ehitame ilma projektita, vahelduvate koalitsioonilepingute (KOLE) kaudu.
KOLE on ju nagu veele tõmmatud kriips. Kaduv. Järgi jääb vaid Browni liikumine.
Just selleks,
et saada välja vintsklemisest, oleks meil vaja luua Unistuste Eesti Mansa. Kuid
mitte ainult mansa, sellest üksi ei piisa, me kõik peaksime osalema, et sellest
tekkiks meie ühine müüt. Miks?
Demokraatia rantjeed
Kui austatav W. C. ütles, et ei
ole midagi ebaefektiivsemat, kui demokraatia, kuid midagi paremat pole ka välja
mõeldud, siis oli tal ilmselt õigus. Kuid demokraatia ei ole vaatemäng, kus
ühed etendavad laval oma mängu ja ülejäänud vaatavad, näpp suus, andunult seda
pealt. Demokraatias, kui süsteemis, peavad osalema kõik, vaid siis suudab
süsteem toimida tõhusalt. Seega demokraatias peab olema omaosalus.
Demokraatia on … kokkulepe,
tehing nagu iga teine tehing. Demokraatia ei toimi, kui me ise ei osale, vaid
ainult kirume ja parastame. Sellisel juhul me saamegi oma elu korraldama veidrad
seadused. Alles paarkümmend aastat tagasi olime ju aktiivsed, olime valmis mägesid
liigutama, tähti taevast tooma. Miks siis nüüd teistmoodi on? Ära väsisime või?
Või läks elu liiga heaks? Rantjeedeks hakkasime? Demokraatia rantjeedeks?
Mõned
arvavad, et Põhiseaduse parandamine muudab elu paremaks. Võluväel? Ma ei ole
nõus mõttekäiguga, et me ei saa niikaua midagi teha kuni pole muudetud
Põhiseadust. Naeruväärne oleks ju mõelda, et kui parandada Piiblit või muid
pühakirjasid (neid ei tohigi muuta), siis muutuks elu paremaks. Põhiseaduse
muutmine ei aita meie mõttelaiskuse, pärislaiskuse ja arguse vastu. Põhiseadusele
viitamine on vaid mugavusettekääne mittetegemiseks. Nii, et kõigepealt on vaja visiooni
ja mitte vaid visiooni vaid ka tegevusmehhanismi. Põhiseadus meid selles osas
ei sega. Laiskus, mõttelaiskus küll. Nagu Vanaema Marie ütles: „Laiskus,
laiskus lase mind lahti, peremees peksab sind ja mind!“.
Kahtlen
ka mõttes, et teadlased/analüütikud
peaksid isekeskis tegema vägeva strateegia ja siis mõne pidukonna (Chambers
& Tea „Suur Inglise-Eesti seletav sõnaraamat” annab sõnale „party” neli
seletust: 1.Pidu, 2.Grupp, 3.Partei, 4.Osapool) ukse taha minema kraapima, et
kas nad oleksid nii suuremeelsed ja võtaksid selle tegemisele. Ei, seda on
proovitud ja see ei toimi. See on jälle strateegia – „teie tehke“. Meie oleme
rantjeed. Ukse taga kaapimisest ju ei juhtu midagi. Millal juhtub? Vaid siis
kui piisavalt suur osa inimesi usub uut müüti, siis me muudame „midagi“. „ Võime sõnade abil kujutletavaid reaalsusi
luua lasi suurel hulgal omavahel võõrastel inimestel tõhusalt koos tegutseda.
Aga mitte ainult. Kuna inimeste laiahaardeline koostöö tugineb müütidele, saab
koostöö viisi muuta seeläbi, et
muudetakse müüte – hakatakse rääkima teistsuguseid lugusid. Soodsates
tingimustes võivad müüdid muutuda üsna ruttu.“ (lk 50) Vaat selline lugu.
Milline on meie lugu?
Artikli lõpp
Targutusi:
Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016
Lk 108 „Üleminek põlluharimisele sai alguse umbes aastatel
9500-8500 e.m.a Kagu-Türgi, Lääne-Iraani ja Levandi künklikel aladel. Algus oli
aeglane ning piirdus kindlate geograafiliste piirkondadega. Nisu ja kitsed kodustati
umbes aastal 9000 e.m.a., herned ja läätsed umbes aastal 8000 e.m.a., oliivpuud
umbes aaastal 500 e.m.a., hobused umbes
aastal 4000 e.m.a., viinapuud umbes aastal 3500 e.m.a. Mõned loomad ja taimed,
nagu näiteks kaamelid ja india pähklid, kodustati veelgi hiljem, ent aastaks
3500 e.m.a. oli kodustamise peamine laine lõppenud. Veel tänapäevalgi, mil meie
kasutuses on kõikvõimalikud arenenud tehnoloogiad, saame enam kui 90 protsenti
kaloritest neist käputäiest taimedest, mille kodustasid meie esivanemad
ajavahemikus 9500-3500 e.m.a.:nisust, riisist, maisist, kartulist, hirsist ja
odrast.“
Lk 110 „Põllumajandusrevolutsioon suurendas kindlasti inimkonna kasutada olnud
toiduvarusid tervikuna, kuid lisatoit ei tägendanud automaatselt paremat
toitumist või rohkem vaba aega. Pigem tõi see endaga kaasa demograafilised
plahvatused ja ärahellitatud eliidi. Keskmine põlluharija nägi rohkem vaeva kui
keskmine kütt-korilane ning sai vastutasuks nigelama toiduvaliku.
Põllumajandusrevolutsioon osutus ajaloo suurimaks pettuseks.
Kelle süü see oli? Kindlasti mitte kuningate, preestrite ega ka
mitte kaupmeeste. Peasüüdlaseks oli hoopis käputäis taimeliike nagu nisu, riis
ja kartul. Need taimed kodustasid Homo sapiens´i, mitte vastupidi.“
Lk 114 u aastal 13000 e.m.a. „Palestiina aladel asuva Jeeriko
ümbruse oaas pakkus piisavalt toitu maksimaalselt ühle sajapealisele
suhteliselt tervele ja heas toitumuses küttide-korilaste rühmale. Umbes aastaks
8500 e.m.a. ehk ajal mil metsikud taimed nisupõldude ees taanduma pidid, suutis
oaas elus hoida suurt, kuid kokkulitsutud küla, mille tuhat elanikku olid
põdurad ja näljas.
Evolutsiooni vääringuks ei ole mitte nälg või vaev, vaid pigem
DNA heeliksite koopiad. Just nii nagu ettevõtte majandusedu mõõdetakse selle
pangakontol olevate dollarites, nii mõõdetakse ühe liigi evolutsiooni edukust
selle järgi, kui suur on selle DNA koopiate arv. (…) Sellest vaatenurgast
vaadatuna on tuhande koopiat alati parem kui sada. Just selles seisneb
põllumajandusrevolutsiooni olemus: võimes hoida kehvemates tingimustes elus
rohkem inimesi.
„Milleks peaks ükski täiearuline inimene langetama oma
elukvaliteeti üksnes selleks, et paljundad Homo sapies´i genoomi? Inimesed ei
valinud põllumajanduslikku revolutsiooni. Nad langesid lõksu.“
Lk 138 „Need võõrandatud toiduvarud lükkasid käima ajaloo ja
tsivilisatsiooni olulised sündmused. Need panid aluse poliitikale, sõdadele,
kunstile ja filosoofiale. Need ehitasid losse, kindlusi, monumente ja templeid.
Kuni hilisuusajani välja moodustasid 90 protsenti maailma elanikkonnast
talupojad, kes tõusid igal hommikul koos päikesega, et siis palehigis põldu
harida. Nende toodetud saak toitis ära eliidist koosneva vähemuse – kuningad,
valitsusametnikud, sõdurid, preestrid, kunstnikud, mõtlejad -, kellest
kubisevad kõik ajalooraamatud. Ajalugu kujundas väga väike hulk inimesi, ja nad
tegid seda ajal, mil kõik teised kündsid põldu või tassisid vett.“
No comments:
Post a Comment