Euroopa
Parlamendi valimised lähenevad, kuid
meie oma äsjastest Pilvepiiri valimisest on kõik koht veel haput haisu
(viisakalt väljendudes) ja vihameelsust täis. Ilmselt on paljudel kontides
tunne, et ei tahakski minna (jälle) valima,
nagu … Nagu piinlik on, et millise liivaköie need poliitinimesed jälle kokku
keerutavad. Jälle peame meie valijad/kliendid kuulama lõputut joru teemal,
kellel on nina viltu, kellel hambad puseriti, küüned enda poole ja vanavanalell
salakaubavedaja, kes … Kõik on pahad ja enamgi veel. Oeh. Piinlik. Mida meie valijad
selle teadmisega peale hakkame? Meie tahame teada, kuidas meil EL raames
tootlikkust tõsta, sest tootlikus ja hõive on kaks tegurit, mis määravad meie
heaolu. „Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju
muid probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal pragu
prognoositavast 1% kiiremini, oleksid ameeriklased 2033 aastakse viis triljonit
dollarit rikkamad. Kui see kasv oleks
vaid 0,5% kiirem, laheneks USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat
oleks vaja muuta. Mõistagi raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi
vähendamist, rääkimata raha eraldamisest uutele algatustele või maksude
alandamisest.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk
127).
Kummalised enesereklaamid
Kena
kevadine aeg, lill juba õitseb, rohi tärkab, maa on ärganud ja jälle valimised
tulemas. Oeh tunne on nagu läheks ühe kevade jooksul teist korda kündma (või sõnnikut
laotama). Looduses on kõik lihtne, kõike tuleb teha õigel ajal, õiges
järjekorras ja õige mõõduga, siis on suur tõenäosus, et ka tulemus on tubli.
Kui väetad üle või valel ajal, siis raiskad vaid kallist ressursi., kuid tulem
on lahjavõitu. Iga potipõllumeeski teab,
et üleväetamise tulemusel saad rohkelt
essuhaisu, kuid kehvalt saaki. Elementaarne, liialdamine on liiast.
Normaalsel poliitpõllul
on asjalood üpris samalaadsed, kuid .. Üle iga nelja aasta läheb asi käest ära,
sest seoses valimishankega väetatakse liiglubadustega üle ja essulaotamisest konkurentide
kohta jääb harjumatul publikumil tükiks ajaks hing kinni. Viimaste valimiste
sõnnikulaotus oli nii vänge, et siiamaani ajab öökima. Lubadused suures osas
ka. Lubadused on liiglubadustest muutumas majandustervise jaoks juba
toksilisteks
Poliitturu eripära?
Poliitturu eripära?
Kuid looduskeskkondlikult säästvast uuelaadsest majandusmudelist ei kuule me kandidaatidelt piiksugi. Ega nad ilmselt oskagi, sest see tähendab hoopis teiselaadset keskendumist. Tegelikult tundub, et enamus kandideerijaid ei saagi aru kuhu nad kandideerivad (ega valijad suures osas ka sellest aru ei saa) ja millised on tulevase "töökoha" võimalused. Kuid enese esiletoomine ... läbi selle , et naabarkaupmehel on nina veelrohem viltu ja kaup veel essum on kuidagi veider. Või on see paoliitturu eripära? Ükski mõistlik kaupmees ei
reklaami oma kaupa niimoodi, et kõik oleme roojased, aga ärge ostke
konkurentide kaupa saate difteeria, soetõve või tüüfuse, ostke minu kaupa, saate
tõupuhta kõhulahtisuse. Prr. Kui selliseid kaupmehi kunagi ongi olnud, siis te
saate ju aru, miks neid enam pole. Iga kaupmees lähtub oma kauba kiitmisest.
Ikka positiivseid emotsioone kehutatakse klientides. Poliitikamaailmas on enese
reklaamimine läbi teise pahede (enese paremuse näitamisel?) valdavaks
kujunemas. Ilmselt ei kasvata see valimistel osalejate arvu ehk ütleme niimoodi, et võimsa essuga üleväetamise tulemusel kuivab kokku poliitmaailmale elujõudu andev juurestik. Ise tapavad oma valijabaasi.
EP valimiste propaganda: Nagu liiklus koolivaheajal
Seega saame näha, milliseks kujuneb osavõtt seekordsest vihameelsusest
laetud EP valimistest. Ega valimishuvi väga kõrge ka eelnevatel kordadel pole
olnud (26,8%/43,9%/36,5%) Ilmselt mõjutab EP valimisi, meie oma Pilvepiiri
valimiste tulem, oleneb vaid kas vihameelsus kasvatab osatähtsust või tüdimust.
Seekordne Pilvepiiri valimiste eripäraks on
huvitav kõrvalefekt: kõik on rahulolematud: nii võitjad, kui mittevõitjad, nii
osalejad, kui mitteosalejad. Väetati ja laotati nii usinasti, et pidukondadel
võlakoorem selline, et saadikukohti mitte ei võidetud, vaid võeti justkui võlgu
neljaks aastaks kapitalirendile. Kulukas värk, kui usud, et raiskav edevus toob
rohkem hääli. Kuid uued, EP, valimised on juba tulemas. See, et pidukondadel on
rahaseisudega kehvasti nähtub ka valimiskampaania suhtelises mõõdukuses. See on
umbes nagu linnaliiklus koolivaheajal, mõõdukas ja sujuv. Tunduvalt rahulikum
tavahommikust. Nii ka valimiskampaania: mõõdukas, peaaegu märkamatu, kuigi
mõningate liiklusraevu tunnustega, mis tõstatab küsimuse, et võib-olla olekski
mõistlik pidukondi rahapõuas pidada, siis teevad mõistlikumaid tegusid.
Mootori
lohutuspolt?
EP valimisi on peetud omamoodi
lohutusauhinnaks neile, kellel kodukamaral Pilvepiiri valimistel nii hästi ei
läinud. Kuid see on ekslik arusaam. Hm, kas kinnituspolt mootoris on
lohutuspolt? Nii, et kui kapotiks ei kvalifitseerunud, siis poldi koht on revanš või lohutus? Ei, see on süsteemi osa. Nii ka EP-ga, see on süsteemi tähtis osa.
Tõesti, veel veerand sajandit tagasi, oli EP rohkem selline kahjutu klubi kuhu
saadeti jalust ärapeetud poliitinimesi. No nagu väljateenitud poliitpensionile.
Tänapäeval
on olukord teistsugune. Viimased aastakümned on EP-st loonud tõelise
Euroopaülese seadusandja, mõjutades meie kõigi elu. Kuid 6/7 „meie“ saadikut
(EP valitakse 705/751olenevalt Brexitist) milline on nende roll? Mida nad
suudavad? Mida nad tahavad? Keda nad esindavad? Ärgem unustagem, et valitud
saadikud pole mitte „Poliittiim Eesti“ liikmed, need on igaüks eraldi parteisõdur,
astudes EPs ühtsesse faalanksisse liberaalid liberaalidega, sotsid sotsidega,
konservatiivid konservatiivsetega jne. Mida nad seal
esindavad? Keda nad esindavad? Mida nad saavad teha Eesti jaoks? Kas nad
ülepea teevad midagi Eesti jaoks? Või
teevad Euroopa jaoks? Sellise Euroopa jaoks, kus on kaitstud Eest huvid või mingisuguseid
muid huvisid? Just selliseid küsimusi peame meie valijad/kliendid endalt küsima
seistes valikute ees.
NB! Ärgem unustagem, et iga kord kui keegi seadusi annab,
siis ühtlasi võtab ta kellegi õigusi. Piirab tegevusvabadust. See ongi see koht
millele peame väga kiivalt peale passima, millised inimesed me saadame oma
õigusi ja huvisid kaitsma. Või milline on nende inimesed üldine suutlikkus ja
tahe EP midagi teha. EP valimised ei ole
lohutusauhind, see väga tähtis otsustuskoht meile valijatele/klientidele.
Kõik me oleme valijad, isegi need kes ei lähe valima, on
valijad. Mittevalimine on valimise esimene aste. Algtase, millega iga kodanik
valib selle vahel, kas ta on otsustaja või ta tahab, et tema eest otsustatakse.
Elementaarne. Need valijad/kliendid kes jäävad püsima valimiste algtasandile
peavadki leppima sellega, mida teised oma valikutes teevad. Seepärast
ei saagi valimata jätta. Või tahategi…
lasta teistel oma elu-olu eest otsustada? Kummaline valik.
Meile siinkandis tundub oma naba imetlemine maailma kõige
tähtsama toiminguna (võib-olla isegi maailmaarengu suunanäitajana), siis
tegelikult oleme ammu juba suurklubide liikmed
(EL, OECD, NATO jne), milles kehtivad ühisreeglid. Klubid toimivad vaid
siis, kui neil on piisavalt ühesuunalisi huvisid, klubid põhinevadki ühishuvide
realiseerimiseks. Klubide edukus kogumis
ja iga liikme eraldi sõltub sellest
milline on selle kogumi koostöövõime, aga ka igaühe ideepanus.
Tegelikkuses on asjalood niimoodi, et kui me EL liitusime,
siis andsime suure osa oma otsustusõigusest üle sellele kõrgliiga klubile. Me
pidasime seda enese huvide seisukohalt tähtsaks. Ja õieti tegime. Küsimus on
vaid selles, et ilmselt pole meie administratiivne sisemaine võimekus suutnud
ära kasutada kogu EL võimluste arsenali oma huvide arusaadavaks tegemiseks.
EL on mitmetasandiline mehhanism, millest vaid ühe osa
moodustab EP. Just seepärast on tähtis ka EP valimised ja see, kes sinna meie
riiki esindama lähevad (kuigi tegelikult lähevad nad ju mitte Eestit esindama,
vaid oma üleeuroopalikus erakondlikus fraktsioonis esindama). Kuid nii või
teisiti, ikkagi on seal võimalik meie ja ka Euroopa ühishuvides teha head või …
halba. Tegelikult tuleb karta selliseid valikuid, mis lähtuvad mõttepojukesest
„ mida halvem seda parem“. See oleks küll kõige kehvem valik, destruktiivne ja
hävitav. Eks ta ole, külmal sügisõhtul
on mõnus lõkkeveeres käsi soojendad, kuid kui maja põlema panna, siis täidab
see samasugust funktsiooni. Osaliselt. Kui väga kitsalt fokuseerida oma huve,
siis niimoodi just lähebki. Ja mis puutub ühe inimese sõna jõudu, siis värskeim
näide sõna jõust oli alles äsja, mil USA presidendi Twitteri säutsude
102 sõna viisid aktsiturgudelt u 1,36 triljonit dollarit, nagu lehm oleks
keelega tõmmanud ( ÄL 10.05.19). Vaat see on jõud, nii et ärgem alahinnakem ka
meie „kuuspaki“ võimalusi muuta maailma
kulgu EP-s. Kuid kõigepealt tuleb meil selgeks teha, millised on nende
võimalused ja milline peaks olema meie tugi neile edaspidi, et nad ei oleks kui
üksikud rohukõrred poliitkõrbes.
Seadusandliku
jõuga
Seega
EP on Euroopaülene seadusandja ja meie valime nüüd ja kohe 6/7 inimest enese
seast sellesse kõrgesse kogusse. Mis edasi? Kas nad hakkavad seadusi tegema?
Vaevalt. Nii nagu meie Pilvepiiril „tehakse seadusi“ omaalgatuslikult haruharva
(ikka on esitajaks täitevvõim), nii on ka EL-s, meid kõiki mõjutavad otsused
saavad alguse ja töötatakse algstaadiumis läbi ning püütakse leida konsensus
Euroopa Komisjonis (EK). EK pole selles mängus ainuke jõujaam vaid üks osa EL institutsioonide tasakaalustavate
mehhanismide süsteemis. Niisiis …
Kõige
levinum õigusloome menetlusvorm on seadusandlik tavamenetlus, mida varem nimetati
kaasotsustusmenetluseks, milles Euroopa Parlamendil on Euroopa Liidu nõukoguga (EN)
võrdne kaasseadusandja ja ühine otsustaja. EL nõukogu on ELi liikmesriikide valitsuste foorum ELi
õigusaktide vastuvõtmiseks ja ELi poliitika kooskõlastamiseks. EN liikmeteks on
liikmesriikide ministrid st täitevvõimu esindajad. Ning mis põhitähtis EN võtab
vastu ELi õigusakte (sh EL eelarve) koos Euroopa
Parlamendiga, tuginedes Euroopa Komisjoni
ettepanekutele. Ärgem unustagem ka ühe lülituskilbi rolli mehhanismis ehk EL
liikmesriikide riigipeade/valitsusjuhtide kohtumise formaati ehk Euroopa
Ülemkogu (EÜ). Nagu hoomate on ka EÜ
täitevvõimu esindavkogu, seda enam, et EÜ valmistatakse ette ministrite nõukogu
tasandil.
Miks
ma selle igava jada siinkohal välja kirjutasin? Ikka seepärast, et see on tore,
et me saame oma inimesed kõrgesse EP kogusse, kuid kogu eeltöö tuleb ära teha
täitevvõimu tasandil ja mitte lihtsalt täitevvõimu tasandil vaid meie oma administratiivset
ja analüütilist suutlikkust kasvatades. Pärast, kui eelnõud on juba EP
otsustamisküpsed, siis ei suuda meie saadikud kuigivõrd mõjutada täiskiirusel
liikuvat rongi. Isegi mitte rongi ette viskudes.
Regulatsioonid:
tööriist või tapariist?
Eh,
oskamatu tööriista käsitlusega võib igaüks endale viga teha ja oskusliku
sõjariista käsitlusega head tööd teha. Eh, kasvõi konservipurki avada. Tuleb
lihtsalt teada, mid ja kuidas teha. EL tegevus põhineb aluslepingutel. Kõiki
need kokku lepitud eesmärke on võimalik saavutada erinevat liiki õigusaktide
abil, millest mõned on siduvad, mõned mitte. Kõige „kangem“
neist on EP ja EN määrus, mis on
siduv õigusakt. Seda tuleb tervikuna kohaldada kogu ELis. EP ja EN määrused on otsekohalduvad, ehk kui määrus
jõustub siis hakkab see kehtima kogu EL territooriumil (va. erandid) ja
liikmesriikiide Parlamentidel ega valitsustel pole siinkohal muud võimalust kui
täita ühisreegleid või/ja maksta trahve. Edasi. Järgmine õigusakt on direktiiv, see on õigusakt, milles sätestatakse
eesmärk, mille liikmesriigid peavad
saavutama. Samas saab iga riik ise otsustada selle üle, kuidas seatud eesmärke
saavutada, ehk direktiivi täitmise mehhanismi loomisel on suur osa riikide
Parlamentidel ja valitsustel. Peale nende on veel otsused, mis on siduv nende
jaoks, kellele see on adresseeritud ja mittesiduvad soovitused. Kui siia lisada veel Euroopa Kohtu otsused,
siis saamegi kokku Euroopat liigutavat või pidurdavat raamistiku
Kuivõrd
pika vinnaga ja mõjusad on EL regulatsioonid on meil värskeim näide oma
põlevkivienergia tootmisega. EL ei keeland meil põlevkivist elektrit toota,
kuid tekitas saastekvootide süsteemi, mis mõjub meie energeetikale laastavalt.
Mis aga õpetlik selle juures, siis sel ajal, kui meie poliitinimesed,
ettevõtjad ja keskkonnakaitsjad omavahel pusklevad, kas ja kuidas vähendada
fossiilsete kütuste põletamist, siis on EL selle nende (st. meie) eest juba
lahendanud, põlevkivi elekter on muutunud nii kalliks, et ei püsi enam
elektrituru konkurentsis. Kahju, oleme jahvatanud tühjalt sõnaveskit, mille
tulemusel oleme muutumas elektrit eksportivast riigist, elektrit importivaks.
Kuid see pole veel kõik, õigemini on need vaid õied, viljad …. Viljad on
kibedad, sest arvestades 5G ja värkvõrkude arengut ja CO2 saastekvoote, siis edaspidi saab kõik toimima (suhtkoht
puhtal) elektrienergial, sh ka autod, ühistransport, robotid, targad majad jne.
Milline on meie energialahendus? Pole. Õigemini on, kuid need ei ole
küllaldased
Vaat
selline mehhanism. Kuhu selles
masinavärgis sobituvad meie eurosaadikud? Igaüks eraldi (vaevalt kõik koos) ning
milline on meie edu saavutamise jõuõlg? Kuhu oleks kõige õigem panustada.
Tundub, et kõik algab liikmesriikide täitevvõimude tasandilt, nii ÜK-l kui EN-s saavutatud kokkulepetest, mida siis tehniliselt
lihvib EK.
NB! Puhas täitevvõimu mäng, ehk jäme ots või ka jõuõla üks ots „maailma muutmisel“ on meie …
täitevvõimu ehk Dr Riigi käes. See, et meil on EPs kuuspakk lipulehvitajad on ka tore, kuid mittepiisav kõigi võimaluste kasutamiseks. Tuleb tunnistada, et läbi aegade on nii mõnigi saadik osanud ennast tegudes kehtestada tunduvalt
suuremana, kui seda näeks ette üksiku saadiku mandaat ja see on tore, kuid mittepiisav. Rohkem nagu isiklik rahuldus tehtud tööle. Meie edu eelduseks
on meie enese täitevvõimu korraldatud huvide analüüs ja nende esitlemine kõige
paremal kombel. Just seal asub tuleviku tegemise jõuõlg.
Tuleviku
tegemine
Kuidas
teha tulevikku? Juba enne meie ühinemist EL-ga ütles üks tark kolleeg, et
„Vaata, nüüd anname me suure osa oma otsustusõigusest ära Brüsselisse ja pane
tähele, meie oma Seadusandja (milline oli ju harjunud 15 a vorpima uusi seadusi
(et tsentraliseeritud käsumajanduselt üle minna omandi ja ettevõtluspõhistele
suhetele) ei saa oma uuest rollist enam hästi aru ja hakkab vanast harjumusest
tegema vallamajatasandi otsuseid. Samas tempos. Mis on ka juhtunud, kui
arvestada seda, et juba kehtivaid seadustest muudetakse u 80% aastas. Harjumus
noh! Ei tahtnud uskuda. Nüüd (järgmised 15 a hiljem) tuleb tõdeda, et suuresti nii
see ongi läinud. Meie tegelema „oma asjadega“ (vallamaja tasandi asjaga) ja EL
tegeleb „oma asjadega“ (ehk meie riiki mõjutavate asjadega). Kuna Pilvepiiri
ajaressurss on olnud täidetud „oma asjaga“, siis sellega, mis meie tulevikku
(ja EL tulevikku ka) tegelikult määrab, Seadusandjal enam aega ei jagu.
Tuletame
nüüd veelkord endale meelde, et otsused, mis meid tegelikult mõjutavad tulevad
Euroopa Parlamendi ja Euroopa nõukogu
ühisregulatsioonidena ja need on otsekohalduvad. Kõigile. Isegi
nabaimetlejatele ja esimese astme valijatele. Peale selle jõustumist pole enam
midagi „kobiseda“, tuleb hakata täitma. Ja/või trahvi maksma, kuni olukord
vastab kõrgetele käsulaudadele. Asja
tuum on selles, et kui meie ei suuda/oska/taha enne määruse vastuvõtmist (õigemini
küll siis kui pannakse kokku esimesi EK poolseid visandeid) oma huvisid
kaitsta, siis peame valmistama oma inimesed ja majanduse ette meie osaluseta
muudetud regulatsioonimaailmas toime tulekuks. Tegelikult peab meil olema enne igat regulatsioonihakatise
sündi olema oma huvide ja arenguvõimaluste analüütiline kodutöö tehtud. Tuleb
enesele selgeks teha et meil on huvid ja see huvi ei ole mitte see et me iga
kord hääldame püüdlikult välja, „Meil ei ole vastuväiteid“, „Meid see ei
mõjuta“. Mõjutab küll, kuid oma teadmatust/oskamatust püütakse katta
mittemõjutamise vaibaga. Need paar korda, kui kavandatavatele regulatsioonidele
vastuhakuks on kiskunud, lähtusid pigem
huvirühmad ja kodanikuühenduste selgest arusaamast, et asja on valesti aetud.
Ja Nagu Vanaema Marie ütles „Ets kae perra!“, tuli välja, et kodanikel oli
õigus – mõjutas. Mõjutas kehvemas suunas, kuid kui seda mittereeglipärast
vastuhakku poleks olnud, oleks meie EK-s vapralt teatanud, et „Meil ei ole
vastuväiteid“. Meie Pilvepiir, mis on senini suuresti mugavdunud vallamajaks
peab (kindlas kõneviisis) olema see strateegiastaap, mis koordineerib meie
huvisid EL materjalide/ettepanekute/eelnõude sisuliseks läbitöötamiseks,
selleks et esindada meie huvisid kõige sitkemal viisil. Kuid ka sellest ei
piisa, ilma võrgustiketa ei suudaks me luua piisavalt asjatundlikku ühisteavet
oma huvide põhjendatud kaitseks.
Seega Dr Riik peab moodustama asjatundjate
võrgustikud, kellega nõu pidada ja meile kõige soodsamaid variante välja
töötada ning kaubelda. Vaadake, ilma võrgustiketa tänapäeval enam ei saa, eriti
nii väikese asjatundjate valiku puhul nagu on Eestis. Kui Eesti kogu
potentsiaal on iseenesest väike, (sest kui palju on meil tipp või
süvaasjatundjaid erinevates eluvaldkondades?), siis selle valimi ahendamine
vaid avaliku teenistuse mõningate üksuste tasandile on lausa hukatuslik. Ei
hakka küll kihla vedama, kuid suure tõenäosusega ei ole meil avalikus
teenistuses ühtegi tipptuumafüüsikut ega –-geenitehnoloogi. Mis me siin
tuumafüüsikutest räägime, isegi logistikuid ei ole, süsteemianalüütikutest rääkimata. Kui me sel teemal vajaksime asjatundlikku
nõu, siis …. Kas meil on ikka julgust iga kord küsida nendelt kes teavad või
ütleme lihtsalt, et „see meid (keda meid?) ei mõjuta“?. Kuid tänapäeva moodsas
maailmas ei aita ka üksnes asjatundjate võrgustikud, vaid edukaks homsesse
siirdumiseks on vaja ühisloomelisi/rahvahankelisi (crowdsourcing) võrgustikke,
selliseid, milles osalejad ei pruugi olla eriala inimesed, kuid kellel on
värske pilk ja värsked ideed, kuidas vanu klotse uut moodi kokku panna (rekombineerimine).
„Innovatsiooniuurijad
Lars Bo Jeppesen ja Karim Lakhani uurisid 166 teaduslikku probleemi, mille
organisatsioonid olid Innocentive´isse postitanud, kuna olid nende lahendamisega
ummikusse sattunud. Nad leidsid, et Innocentive´i kogukond suutis neist
lahendada 49 ehk peaaegu 30%. Lisaks täheldasid nad, et parimaid lahendusi
esitasid suuremad tõenäosusega inimesed, kellel ei olnud probleemi vahetu
valdkonnaga mingit pistmist. Teisisõnu tundus, et oli hoopis hea, kui mõne kõva
pähkli võttis käsile mõni „kõrvalseisja“, kelle haridus ja kogemused polnud
probleemiga vahetult seotud.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm,
inimene“ PM 2018 lk 107)
Just
selline laia juurestikuga puu võib meile anda head saaki. Meie edu EP tasandil
algab mitte niivõrd eurosaadikutest (kes on süsteemi osana loomulikult tähtsad),
kuivõrd võrgustike loomisest meie eneste juures.
Minevikuvõrgustikud
Minu
isiklikud võrgustikukogemused ulatuvad EL liitumiseelsesse
läbirääkimisperioodi. Mitte lihtsalt võrgustik, vaid see oli kahepoolne võrgustik, sest näiteks EK
Konkurentsi Peadirektoraadi poolt oli loodud liikmesriikide asjatundjate kogum
(pool) millise liikmetelt võis alati küsida, kui midagi ebaselge oli või midagi
täpsustamist vajas. Tegemist oli praktiseerivate konkurentsiametnike,
juristidega jne. Olles ka ise liitumismeeskonnas osaline, siis nägin ja
tajusin, et kui me ei kiirustanud mingit pügalat üle võtma ( mis sobis
suurturule, kuid meid oleks liialt rõhunud), siis oma ettepanekutega minnes
leidsid alati kaasatöötamist, mitte vastuseisu. Tähtis oli üldpõhimõte, (mis on
ju loomulik sest kui on viskiklubi siis on viskiklubi reeglid ja kui on
piimaklubi siis on piimaklubi reeglid) vormid ja ajaperiood olid alati
läbiräägitavad. Just läbiräägitavad, mitte diktaat.
Harjumus
…. raha „saada“
Kuniks
meie poliitinimeste mõte keerleb vaid selle ümber, kuidas EL „karjapoisi
avanguga“ üllatada ei saavuta me midagi. Maailma male(bürokraatia)olümpial
vaadatakse sellist rahepapplikku avangut (nagu Eesti kaheks jagamine, et ühe
osa pealt rohkem villa pügada) ikka väga lapsikud. Ütleme niimoodi, et EK on
nähtud aegade jooksul igasuguseid kavalaid „avanguid“ ja mängupöördeid, isegi
kabetamist ja sellelt sujuva üleminekuga hokile, nii et oma pakkumisega „üks
kaks“ jätaksime üpris haletsusväärse mulje. Ahne, saamatu ja rumala mulje.
Piinlik. Mis aga kõige kurvastavam, kui sedasorti „projektidesse“ takerdutakse,
siis avangardlike avangute ja analüüside jaoks võhma enam ei jätkugi. Tulemus
pole isegi mitte null vaid lausa miinus. Kuid meil ei ole sellisteks tühikäikudeks
aega ega (vaimset) ressurssi. Tulevik pressib meile aknast ja uksest sisse,
kuid sageli ei tunne me seda ära. Oleme harjunud vanaga ja toimetamegi selle
järgi. Harjumus. Mõned harjumused, mis olid mõeldud meie tulevikku tõukamiseks
on muutunud lihtsalt … harjumuseks. Harjumuseks raha saada.
Huvid
liigutavad maailma
Kuidas see EPi „värk“ siis kokkuvõttes ja tegelikult töötab
(meie jaoks)? EP „värk“ töötab nii nagu kõik muugi – huvidel. „19 sajandi Briti
riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole
igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja
alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid
ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu
paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse
poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub
parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“ (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 lk 33). Kuidas saavad meie (kes pole meie vaid iga
pidukonna väga erinevate huvide esindajad) kuuspakk esindada meie huve 751
liikmelises kogus? Saavad või ei saa? Või kas tahavad? Kui sotsid lähevad ajama
sotside asju, konservatiivid konservatiivide asju ja need kes lähevad ajama
asju niimoodi, et mida halvem seda parem, siis millist „Eesti asja“ nad ajavad?
Ei tea. Nagu hoomate võib siingi saavutada edu vaid ühiste huvide najal, mitte
eraldi võideldes. Kuid need „meie huvid“ tuleb enne läbi töötada ja teiste
huvidega kokku haakida.
Edu, see tähendab väljakutseid ja nende ületamist, mitte
lubadusi ja nende paistel mõnulemis ehk nagu J. F. Kennedy rääkis pioneeridest „Nemad
ei olnud omaenese kõhkluste kammitsais ega omaenese hinnasildi vangid. Nende lipukiri ei olnud „igaüks enda
eest“, vaid „kõik koos ühise ürituse nimel“. … Meie seisame täna uuel
rajajoonel – 1960 aastate rajajoonel -, mis pakub meile senitundmatuid
võimalusi ja raskusi: see on täitumatute lootuste ja ähvarduste rajajoon.“ „Uus
rajajoon, millest ma räägin,“ (…) „ei ole mingi kogum lubadusi – see on kogum
väljakutseid. (…) (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 lk 280).
Ka meie seisame uuel ajajoonel, kui Kennedy seisis aastakümnete eest kosmaselendude rajajoonel, siis meie seisame uue masinateajast rajajoonel. Väga hägusal ja paljulubaval rajajoonel. Sellega seose on EP saadikute kuuspaki valimine natukene penslik üritus. Me justkui saadame oma saadikud EP-i kui "Poliimeeskond Eesti", kuid tegelikult saadame me nad Euroopaüleste poliitperekondade täiendusliikmeteks. Kuuspaki iga liige eraldi hakkab tööle oma poliitperekonnas ja selle heaks, mis ei pruugi vastata meie kohalikele ootustele. Või mida me teamegi ülepea Euroopaülestest poliitperekondadest, nende vaadetest, suundumustest? Mitte midagi. Me võima arvata, et teame midagi, kuid kui me mõtleme, et selle mere äärse kus me elame oleme me ainsad, kelle jaoks on see Läänemeri (enamuse jaoks on see Balti- või Idameri, mis tähendaks justkui seda, et meie vaatame ainsatena siit lääne poole ...., teised ida poole), siis ma ei ole kindel, st vaevalt meie mõistame kõiki Euroopa maakolkaid ja nende õnne käiviteid lõpuni või nemad mõistaksid (kui üldse teavad kus või kes me oleme) meie valu ja rõõmupunkte. Me oleme oma ühtsuses lihtsalt erinevad, sellest johtuvate rõõmude ja muredega. Me kõik tahame teha head ... Kuid millist head? Kelle head? Niimoodi hakkavadki meie kuuspaklased tegema heategusid ... Kellele? Vägisi tehtud heategu lõppeb teadagi, kui mitte kuriteoga, siis pahateoga kindlasti. Kas see kõik aitab meid uuel rajajoonel edu saavutada? Pigem peaksime olema ise tegijad (muidugi kooskõlas klubi huvidega, kuid mitte unustades enda omi) ning eelkõige kasvatama omamaist analüütilist ja administratiivset suutlikkust ning mis põhitähtis ... kehutama loomingulisust. Meie rahvaarvu ja loodusvarade juures on meie ressursiks: loovus, loovus, loovus. Igas mõttes, igas teos. Siis saaksime küll rajajoonelt edasi, mitte tagasi liikuda.
Seepärast, aitab tühjadest lubadustest, poliitinimestelt, ootaks, et nad annaksid meile mitte lubadusi vaid eesmärgi, sihti ja väljakutsed. Praeguses valimistuhinas ei tohiks me kogu mehhanismi ja võrgustiku koosmõju unustada. Võrgustik võidab.
Ka meie seisame uuel ajajoonel, kui Kennedy seisis aastakümnete eest kosmaselendude rajajoonel, siis meie seisame uue masinateajast rajajoonel. Väga hägusal ja paljulubaval rajajoonel. Sellega seose on EP saadikute kuuspaki valimine natukene penslik üritus. Me justkui saadame oma saadikud EP-i kui "Poliimeeskond Eesti", kuid tegelikult saadame me nad Euroopaüleste poliitperekondade täiendusliikmeteks. Kuuspaki iga liige eraldi hakkab tööle oma poliitperekonnas ja selle heaks, mis ei pruugi vastata meie kohalikele ootustele. Või mida me teamegi ülepea Euroopaülestest poliitperekondadest, nende vaadetest, suundumustest? Mitte midagi. Me võima arvata, et teame midagi, kuid kui me mõtleme, et selle mere äärse kus me elame oleme me ainsad, kelle jaoks on see Läänemeri (enamuse jaoks on see Balti- või Idameri, mis tähendaks justkui seda, et meie vaatame ainsatena siit lääne poole ...., teised ida poole), siis ma ei ole kindel, st vaevalt meie mõistame kõiki Euroopa maakolkaid ja nende õnne käiviteid lõpuni või nemad mõistaksid (kui üldse teavad kus või kes me oleme) meie valu ja rõõmupunkte. Me oleme oma ühtsuses lihtsalt erinevad, sellest johtuvate rõõmude ja muredega. Me kõik tahame teha head ... Kuid millist head? Kelle head? Niimoodi hakkavadki meie kuuspaklased tegema heategusid ... Kellele? Vägisi tehtud heategu lõppeb teadagi, kui mitte kuriteoga, siis pahateoga kindlasti. Kas see kõik aitab meid uuel rajajoonel edu saavutada? Pigem peaksime olema ise tegijad (muidugi kooskõlas klubi huvidega, kuid mitte unustades enda omi) ning eelkõige kasvatama omamaist analüütilist ja administratiivset suutlikkust ning mis põhitähtis ... kehutama loomingulisust. Meie rahvaarvu ja loodusvarade juures on meie ressursiks: loovus, loovus, loovus. Igas mõttes, igas teos. Siis saaksime küll rajajoonelt edasi, mitte tagasi liikuda.
Seepärast, aitab tühjadest lubadustest, poliitinimestelt, ootaks, et nad annaksid meile mitte lubadusi vaid eesmärgi, sihti ja väljakutsed. Praeguses valimistuhinas ei tohiks me kogu mehhanismi ja võrgustiku koosmõju unustada. Võrgustik võidab.
Targutusi:
C. Newport „Süvenemine“ ÄP 2019
Lk 10 Süvenenud töötamine: professionaalne tegevus, mida tehakse
segamatu keskendumise staadiumis ning mis sunnib tegutsema kognitiivsete
võimete maksimumi piiril. Sellised pingutusedloovad uusi väärtusi, suurendavad
oskusi ning neid on raske korrata.“
Süvenenud töötamine – ingl deep work – „sügav töö“
Lk 13 „Pinnapealne töötamine: kognitiivselt vähenõudlikud,
logistilist laadi ülesanded, mida täidetakse sageli hajunud tähelepanuga. Need
tegevused ei loo tavalisel tmaailma jaoks mingit uut väärtust ja neid on lihtne
korrata.“
A McAfee, E. Brynjolfsson
„Masin, platvorm, inimene“ PM 2018
Lk 8 Polonyi paradoks „Me teame rohkem, kui oskame öelda.“
T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“
Tänapäev 2019
Lk 34 „Ahnus ja isekus tekitavad veel ühe sagedase vea: omakasu
nimel rikume ära kõigi ühise asja. Ühiskonnateadustes tuntakse seda
möödapanekute liiki „sotsiaalse lõksu“ ja „ühisomandi tragöödiana“, mis
tähendab seda, et rühm inimesi käitub viisil, mis üksikisikule näib
lühiajalises plaanis igati mõistlik, aga kui nii käitub palju inimesi korraga,
siis lähevad asjad pikemas plaanis põhjalikult nihu.“ /Keskkonnareostus/ „See
on ühtlasi seotud majandusest tuttava mõistega „negatiivsed välismõjud“ –
tehing, mille puhul mõlemad osapooled saavad kasu, kuid kahjud jäävad kuskile
mujale kellegi teise kanda, kes polnud üldse tehinguosaline.“