Tsunamihoiatus Eestile

Meditsiinirindel on asjad jälle tusaseks kiskunud. Mitte keegi pole rahul: arstid/õed pole rahul palgaga (ja õieti teevad), patsiendid pole rahul pikkade ravijärjekordadega, poliitinimesed pole rahu haigekassa tegevusega ja ministeerium pole rahul meditsiini rahastamise alustega. Saates „Vabariigi kodanikud“ öeldi välja, et meil jääb põhjendatud ravivajadus katmata u 74 milj EUR ulatuses. Lisaks sellele on veel üks varjatud rahapuudusesttulenev probleem: meie inimesed ei võta korralikult määratud ravimeid, sest isegi soodusravimid käivad paljudele üle ellujäämispiiri. Rindeteated on ärevad: „Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli kliinikum peavad piirama südamehaigete vastuvõtte esimese poolaasta lõpuni, sest raviraha napib.“ ( 31.05.16) , «Kirjutame murega, sest viimasel ajal laialdast kõlapinda leidnud haigekassa eelarve ülekulu on seadnud meditsiini erinevad valdkonnad raskete valikute ette. Löögi alla on sattunud ka liigeshaiguste plaaniline operatiivne ravi,» (24.10.16),     „Tervishoiutöötajad peavad lubamatuks olukorda, kus patsientidele vajalik arstiabi jäetakse teadlikult rahastamata ja haiglaravi mahtu pidevalt vähendatakse. «Viimase kolme aasta jooksul on eluohtlikus ja kriitilises seisundis EMO-sse toodud patsientide hulk kasvanud rohkem kui kolmandiku võrra, sest nad lihtsalt ei ole pääsenud õigel ajal plaanilisele ravile,» ütles erakorralise meditsiini arst Märt Põlluveer. (…) Kui haigekassal kõigi funktsioonide täitmiseks raha ei jätku, siis on valitsuse ülesanne leida lahendused, kuidas kohustusi vähendada või tulusid suurendada, kuid rahapuuduse ettekäändel ei saa inimesi arstiabita jätta.“ ( 17.10.16) . kui lisada siia teated Haigekassa 30 milj  puudujäägist ja sellest et plaanilist operatsioonilt tõsteti patsient laualt maha, sest raha ei olnud, siis … joonistub päris kole perspektiiv.

 Kokkuvõtteks: raha ei jätku. Raha ei saagi jätkuda, sest meie meditsiinisüsteemi rahastamine on ülesse ehitatud u. 800 tuh töölkäijale, kuid meid on järele jäänud napilt üle 600 tuh. Ministeerium on siinkohal teadvustanud, et selline süsteem peab kõige enam vastu 4-5 aastat ja olukorra muutmiseks on vaja kohe tegutsema hakata, otsuste tegemiseks on aega kõige rohkem 12 kuud. Tubli.

Tsunamit oodates.

Mind teeb murelikuks, mitte niivõrd praegune olukord (meditsiin on meil lausa ulmeliselt arenenud, meie arstid/õed äärmiselt tublid). Muret teeb see, et meditsiin, mis suudab päästa ikka rohkemate inimeste elu, muutub üha kallimaks. Muret teeb vanaaegne lähenemine meditsiini rahastamisele. Veel on võimalik reageerida, sest meil on veidi varusid. Vähe, aga siiski. Kuid kas me prognoosime (diagnoosime?) olukorda (sümptomeid?) õigesti? Tundub, et me näeme praegu tsunamile eelnevat vee tagasitõmmet meres, hoomamata, et tsunami purustuslik jõud on kohe-kohe kohale jõudmas.  Oleme jäänud imetlema tagasitõmbunud merd, kuid selles uudistamises ei kuule me läheneva laine  mürinat. Või ei tunne ära. Statistikaameti prognoos on just selline hoiatav mürin, mille järgi elab Eestis 2040 a. 1 195 000 inimest (125 000 inimese võrra vähem). Stopp, kuulake hoolega seda mürinat – 125 000 inimest VÄHEM! Te ei saanud aru? See on Narva, Pärnu, Rakvere, Haapsalu linna jagu rahvast. Mitte eraldi vaid kokku! Ettevõtjate liidud on välja arvestanud et erasektorist väheneb u. 100 000 töökohta ehk maksumaksjat. Ja see pole veel kõik (nagu ütleb reklaamlause), sellele lisaks tõuseb ülalpeetavate määr osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le. .Mida selline muutus tähendab meditsiini rahastamise seisukohast?  „Keskmiselt on kulud üle 65-aastastele kolm kuni neil korda kõrgemad kui noortele täiskasvanutele. Suurbritannias maksab üle 85-aastasne NHS-ile kuus korda rohkem kui 16-44 aasta vanune.” („Megamuutus 2050“ ÄP). See ongi tsunami, meil on tagasitõmbeefektist u 100 000 maksumaksjat vähem, kuid tsunami tuleb sellest, et meil on viie tühja linna asemel tekkinud viie linna jagu ülalpeetavaid, kelle meditsiinikulu on 3-6x kõrgem kui neil keda meil enam ei ole. Need kaks tendentsi võimendavad üksteist  progressioonis. Siin lööbki meil laine üle pea. Lõpp. Me ei suuda üheteistkümne tühja linna jagu ja üheteistkümne lisandunud vanuritega linna puhul mitte ainult meditsiinikulusid katta, me ei suuda ühiskonda ülal hoida. Ja siis … Teine laine tuleb veel takka, kuna me elame ikka vanemaks ja me peame töötama ikka pikemalt, siis vajab osa inimesi pidevat hooldust. Hoolde kodu (lahku kirjutatult) ja see on kallis. Väga kallis. Muidugi on meil praegu veel kuulata SA meile edastatud mürinat ja joosta mäkke ning pääseda katastroofist. Kuhu siis joosta?

Harjunud lahendused – valed mäed

Suvine haigekassa teadaanne poolaasta 30 milj EUR puudujäägist, oludes mil sotsiaalmaksu laekumised suurenesid, šokeeris nii mõndagi. Nojah, poolaasta pealt tulemusi vaadata pole just kõige õigem, kuid oli paljudele äratuskellaks. Poliitinimesed asusid kohe „süüdlast“ otsima ja eelarvet paikama, kuid pikemaajalist vaadet tsunamist pääsemiseks ei ole kohanud. Muidugi joosta kõrge mäe otsa on väsitav, lösutame parem esimesel künkakesel. Kõik need ettepanekud: võtta osa raha riigieelarvest või rüüstada Töötukassat ei anna meile ressurssi juure, ei tee meie mäge kõrgemaks, see on kõik ühe ja sama puu raputamine. See on maksuraha, mida meie kodanikud oleme kokku kandnud administratiivselt erinevatesse kuhjadesse, kuid see on meie ühine raha. Need keda me oleme valinud ja palganud meie õnne õitsetama, peaksid ometi olema läbinud põhikooli kus arvutati basseiniülesandeid mil basseini suubub 2“ toru ja väljub 3“ toru, küsimusega millal bassein tühjaks jookseb. Samuti eeldame, et nad on õppinud füüsikas ka ühendatud anumate ja energia jäävuse seadust. Kuid hinnates ettepanekuid olukorra parandamiseks tekkib selles sügav kahtlus. Ümberjagamine ei too ressurssi juurde.

Järgmine küngas – tõstame makse

Tõstame makse, juba on välja käidud terve rida makse, mida võiks tõsta või kehtestada. Mis puutub alkoholiaktsiiside tõusu võimalusi majanduslikult, siis see on täiesti omaette teema. Minu pärast võib siin küll hindu tõsta, kui konkurents lubab. Just, just, kui konkurents lubab, sest mis kasu on meil maksumäära tõusust, kui eelarvesse tuleb vähem“ euroneid“, töökohad kaovad, kuid avatud turust tingituna märjuke ikka saadaval? See, et kasvuruumi hindade tõusuks on veel küllaga näitab võrdlus, et  kui nõukaajal sai keskmise palga eest osta keskmiselt ca 25 pdl viina ja ülemus sai osta ca 50-60 pdl, siis meie elu on läinud tunduvalt jõukamaks. Pudelites mõõdetult saaksime osta keskmiselt 112 pdl viina kuus ja ülemustele jaguks märjukest lausa 350-450 pdl jagu. Vahva, nii et ostuvõime on kõvasti kerkinud. Ja mitte ainult viina osas pole olukord paranenud vaid kui palka makstaks näiteks kanades, siis oleks sel ajal saanud osta keskmiselt 75 kilo kana kuus ja nüüd lausa 470 kilo. Nüüd võiks mõnigi Pilvepiirilt õhata, et vaat millised võimalused on makse tõsta, kuid … Kuid ei ole, sest meil ei ole administratiivne vaid avatud turgude majandus. Turg lihvib hinnad paika. Maksud peavad nendesse hindadesse „ära mahtuma“, mitte vastupidi. Meie tänane ostuvõime on selline nagu see on tänu avatusele ja konkurentsile. Vaid konkurents surub hindu alla.  Nagu eelnevast näitest hoomate on „odavate“ administratiivsete hindade olemasolu vaid illusioon. Muide NL-s oli viina aktsiis (sa. käibemaks) nii kõrge, et kattis ära toiduainete kunstlikult madalate jaehindade ja tegelike hulgihindade vahe. Kuid see oli võimalik vaid suletud süsteemis, avatud süsteemis toimib ühendatud anumate efekt.

Nobelitski

Eriti „huvitava“ lahendusena kuuldes tsunamimürinat on sotsmaksu alandamine 1% võrra. Seda selleks et vähendada tööjõumakse. Oeh, ma arvan, et selle eesmärgiks ei olnud mitte tööjõumaksude vähendamine vaid see, et koalitsioonilepingusse (KOLE) saaks kirjutada tööjõumakse on vähendatud. Tegin kunagi blogis „Bürokraatiatõlk“ ettepaneku, anda igal aastal välja eriti tobeda ja mõttetu administartiiv/bürokraatliku teo eest eriauhind – „Nobelitski“. 1% sotsmaksu alandamine on just sellise auhinna vääriline. Lihtsalt administreeritav makse tehakse ümber ümberjagamisskeemiks. Pilvepiir teatab peenutsevalt, et jätame inimestele/ettevõtjatele justkui raha kätte ja kompenseerime selle (u 80-90 milj EUR)“ teistest allikatest“. Oh  mis kena eufism. Kas on mingi muu (maaväline, paranähtus?) allikas kui meie inimeste palgad (ühendatud anumad ju), millest me maksame makse ja ostes kaupu maksame kõiki ülejäänud makse. Kõik teed viivad Rooma ja kõik maksud viivad palkadeni. Niisama lihtne see ongi, kui me tõstame aktsiise, siis lõppkokkuvõttes tuleb see ikkagi palkadest.

Küll aga esitasid Minu Eesti j Tark Eesti (Teenusmajandus koda) juba 2010 aasta Riigikogu majandus- ja rahanduskomisjonidele majanduse elavdamise plaani „Golfi hoovus“, mis käsitles kõrvuti käibemaksu kohustuse määra tõstmise (no näed kuus aastat läks mööda ja RK juba saigi aru, et mõistlik mõte) ja lihtsa  litsensimaksu kohaldamisega osadele tegevustele, ka piirmäärade kehtestamist sotsiaalmaksule. Tollel kohtumisel esitas J Pillesaar põhjalikud arvestused piirmäärade kehtestamisest tekkiva alalaekumise ja uutest nutikatest kõrgepalgalistest töökohtadest tekkiva maksusummade kasvu prognoosi. Arvestused olid, aga tahet polnud. Muide tol ajal peeti kõrgeks palgaks 20 tuh EEK, tänapäeval olles tagasi pöördunud algse idee juurde räägime 3500 EUR-st. Mnjah, elu on läinud jõukamaks, kuid kuivõrd jõukamaks oleks see võinud muutuda siis kui Pillesaare idee kohe käiku oleks võetud. Just see oleks meile toonud juurde vähese materjalikulu ja suure lisandväärtusega sektorit.

 Killustamise küngas

Me ei tohiks oma niigi vähest ressurssi killustada. Vana rätsepa meelde tuletades, kui meil on nospliräti jagu riiet ja me petame inimesi mesijutuga,  rääkides, et nad saavad ülikonna, siis on täiesti maotu lubada veel torukübarat ja kikilipsu ka. Jätame meelde; raha ei ole, raha ei tule. Kui me otsustasime, et hambaravi on tasuline, meil ei jätku selleks ressurssi, siis las see niimoodi ka jääb. Me ei teinud seda otsust seepärast, et oleksime pahatahtlikult tahtnud oma inimesi närutada, vaid seepärast et pidime tegema valikuid. Tegimegi. Turg on selles  sektoris juba toiminud ja asjad paika loksutanud. Pealegi on kuni 19 aastani aega panna haigekassa vahenditest endale hea põhi hammaste tervise seisukohalt. Nagu korralik alusmüür majale. Siin ongi tegelikult tõehetk, mis on „tasuta“ seda ei hinnata. Palju teie lapsed või te ise käisite „tasuta“ ajal hambaarsti juures? Ei käinud? See on omaosaluse ja omavastutuse puudumise näide kõige ehedamal kujul.

Muuta juba tehtud raskeid valikuid, sest momentvõttena laekub meile rohkem sotsmaksu, on nagu soovitaks kinnisvara arendaja teil ehitada maja tagasitõmbe või tsunami alale. Prrr. Jätkem valede küngaste otsa ronimine, upume ära

Solidaarsuse vastutamatuse küngas

Meil meeldib rääkida, et meie süsteem on solidaarsusel põhinev. Tore, kuid millisel solidaarsusel? Solidaarsel vaesusel? Solidaarsel ootamisel? Solidaarsel kannatamisel? Kuna ressurssi ei jätku, siis kannatagu kõik? Solidaarselt. Kohustuslik kannatamise solidaarne omaosalus? Fridrich Suur on öelnud, et see kes kaitseb kõiki ei kaitse kedagi. Õige, piiratud ressursside tingimustes tuleb teha valikulid. Me olemegi poliitinimesed ja ametnikud palganud tegema valikuid ja mitte ainult valikuid, vaid raskeid ja väga raskeid valikuid. See, valikute tegemine ja nende inimestele äraseletamine ongi nende töö. Kergemate valikutega (kas osta vaarika või šokolaadijäätist) saame me ise hakkama. Seega solidaarsuse taha pugemine, vastutuse hajutamine ja hülgamine ei ole see mida inimesed teilt ootavad. Otsustada on vaja. Kuid solidaarsus on tõsine asi, sellega peab iga ühiskond arvestama. Ilma solidaarsuseta pole ka ühiskonda. Samas ka solidaarsus on arengus, meie solidaarsus on arengupeetusega vanaaegne solidaarsus, nagu märgitud – solidaarse kannatamise solidaarsus, mitte solidaarse edenemise solidaarsus

Solidaarne vaesuse genereerimine

Lugesin just arstide kommentaari meie tervishoiu rahastamise kohta. See kirjeldas tõelist vaesuse genereerimise konveierit. Esiteks kuna raha „ei jätku“, siis on ravijärjekorrad ebanormaalselt pikad (1,5 kuu asemel kuni aasta), siis inimene ei jõua oma järjekorrani oodata, ta kas läheb või viiakse  EMO-sse, kuid … Vältimatu abi on tunduvalt kallim, kui tavaline eriarstiabi. Nii, mida me siis saime sellega, et meil on „solidaarne arstiabi“? Esiteks saime me kallima teenuse, mis vähendab teiste patsientide võimalust saada eriarstiabi, kuna haige kassa vahendid on piiratud. Võime ilmselt prognoosida, et selline „venimine“ maksis u 1,5 – 2 patsiendi raviraha. Teiseks suurendasime me inimese kannatusi. Sellele ei saa me rahamärki külge panna, kuid kindlasti krõbistas ta sel ajal mingeid haigekassa poolt kompenseeritavaid ravimeid. No ütleme, et 0,5 patsiendi kulu.  Kolmandaks, ilmselt halvendasime me tema töövõimet üldiselt, mille kohta on raske hinnangut anda, see võib olla null koma, kuni sadu patsiendikulusid. Neljandaks tema töölt äraoleku aeg pikenes, mistõttu tuleb talle maksta sellestsamast haigekassast hüvitist, mille tõtt … Õige, mille tõttu mitu patsienti ei pääse õigeaegselt eriarsti juurde. Lisaks sellele, et selline inimene on ühiskonnale „kulu“, ei tooda ta ka tulu, mida ta oleks võinud teha, kui abi oleks saabunud kiiresti (töökohal loodud lisandväärtus, makstud maksud, tarbitud kaubad/teenused). Nii, et selline solidaarne ravikindlustus ei ole solidaarne RAVIkindlustus vaid SOLIDAARNE kannatamine. Seega võime julgelt püstitada hüpoteesi, et üks edasilükatud põhjendatud vajadus „sööb ära“ kahe patsiendi võimalused. Mis kõige ebameeldivam, kogu selline süsteem võimendab, rohkendab ja taastoodab ennast. Taastoodab vaesust. Kuidas niimoodi? Me ju aitame palehigis abivajajaid? Kuid kui te arvestate, et üks edasilükkamine nullib ära kahe inimese võimalused, siis nende kahe inimese mittevõimalused tekitavad nelja inimese mittemittevõimalused ja nende …. Saite aru? Kuid kui me lisame sellele „materiaalsele osale „immateriaalse“ ehk kannatused ja leina (sest mittemittemittevõimaluse tagumine ots lõppeb fataalselt, me kaotame kõige hinnalisemat ressurssi, ehk inimesi), siis selle hind ühiskonnale on väljakannatamatu. Ja miks? Sellepärast, et me ei tee õigeid asju õiges järjekorras. Selline süsteem loob vaesust, viletsust ja kannatusi, olenemata sellest, kui palju arstid/õed/hooldajad ponnistaksid ja ületunde teeksid. Süsteem on vale.

Vana rätsepa doktriin

Kui vanalt rätsepalt küsiti, mis sellest riidest välja annab, vastas ta stoiliselt: „Kui annab välja teeme ülikonna, kui annab välja teeme taskurätiku.“ Lihtne, iga asja jaoks on vaja kindlat ressurssi (ilmselt oli ta põhikoolis õppinud nii basseiniülesannet, kui energia jäävuse seadust). Kui kellelgi on taskurätiku jagu riiet, siis ülikond „ei anna välja“. Meil on meditsiini rahastamisega just niimoodi, et tahame ülikonda, kuid raha on vaid taskurätiku jagu. Kuskohalt raha juurde saada, et õigustatud nõudlust täita? Meil on kaks võimalust, kas püüda nosplirätti jagu riiet laiemaks venitada või riiet juurde hankida ( kui me ikka ülikonda tahame saada). Meie oleme valinud riidetüki venitamise meetodi, kuid sellel on see viga et lõpuks jääb see nii hõredaks ja rebeneb et ei rahulda enam kedagi. Hullemgi veel, meil ei ole ülikonna jagu riiet, kuid me räägime et tellime veel mantli, torukübara ja kikilipsu ka. Ja mitte keegi ei pilguta silma ka sellise lausvale üle? NB! Raha ei ole raha ei tule! Kui …

Hurraa – bussijuhid saavad arsti palka

Ma ei tea ühtegi eluala esindajat, kes ei kurdaks, et nad saavad vähe palka. Sama ka meditsiinitöötajate puhul. See, et ajakirjandus edastab rõõmsalt SA andmed, et meditsiinis on viimasel aastal palgad tõusnud kümnendiku ja moodustavad 2,3x keskmisest palgast, siis see on petlik, sest selles on ka ületunnid. Kas teie arvates on normaalne, et õendustöötajate brutokuupalk koos lisatasudega oli 1244 EUR ja hooldajatel 773 EUR? Appi, hooldajatel vaid 773 EUR, 71% riigi keskmisest? Kui võrrelda seda, et õdede/ämmaemandate palk võrdub heade siseriiklike bussijuhtide palgaga ja üldarstide oma parimate rahvusvaheliste liinide juhtidega, siis on see hea uudis … bussijuhtidele. Nad saavad arsti palka. Kuid see töötab ka teistpidi, ehk kas see on hea uudis et arst saab bussijuhi palka? Tähtsad ametid mõlemad, mõlema kätte usaldame oma elu, kuid selline palgakahvli puudumine näitab pigem seda, et meie majanduse struktuuris on midagi väga viltu. Nii arsti, bussijuhi, kui õpetaja palk on ühiskonna rikkuse indikaator, sest kujunevad lähtudes sellest, millised on ühiskonna üldine sissetulek. On täiesti selge, et lähemal ajal peavad sissetulekud selles sektoris rajult tõusma, sest muidu kaotame me ka need inimesed, kes praegu kohuse/autundest ja väärikusest jaotavad ennast meie ja naabrite vahel. Kui meie arst-resident saab ühe nädalavahetusvalve eest põhjanaabrite juures sama palju, kui siin kogu kuu eest, siis on see ohu märk. Meile. Ühendatud anumate seadus toimib siingi ning üha uued valdkonna asjatundjad valguvad minema.

Normaalne ebanormaalsus

Ma ei tea, kas see on eneselohutuseks või eneseõigustuseks, kuid majanduskasv statistilise vea piirimail tundub meid juba täiesti rahuldavat. Majanduse kasv 1-2% pidigi olema normaalne kasv? Õige, kuid see on normaalne siis, kui olud on normaalsed. Normaalne on ka rannas päikest võtta ja laisalt lebada, kuid kui tsunami on tulemas, siis on see normaalsus absoluutselt ebanormaalne. Siis on see fataalselt ebanormaalne. Siis tuleb joosta. Tuleb kiirseti joosta. Joosta elu eest. See ebanormaalsus on ka meie jaoks uus normaalsus. „Me ei võida, kui te ei mängi kogu hingest ja ei jookse nagu loomad.“ (M. Perarnau „Pep Guardiola“ Rumori Publishing OÜ 2016 Lk 290)

Nagu nägime väikeste küngaste otsas turnimine meid ei päästa. Ei päästa ei ümberjagamise ringmäng ega maksude tõstmise ringmäng. Kõik see, millest matti võetakse on liiga lahja. Kui soomlased saavad keskmiselt 3x kõrgemat palka, rootslased 4x ja sakslased 5x kõrgemat palka, kui meie, siis me teeme valesid asju. Mitte palgad pole madalad vaid need tooted mida me teeme on nii madala lisandväärtusega, et selle eest ei saa rohkem palka maksta. Siin ongi kogu lahenduse võti, mitte vaesust ei ole vaja solidaarselt jagada, vaid ühiskonnal peab olema programm tasandile jõudmiseks. Kui Singapur suutis paari valimistsükliga muuta oma langusspiraalis oleva majanduse tõusumajanduseks, siis miks meie ei või? Kehvemad oleme või? Anname alla või? Meie kanged kaelad? Ei iial! Ma ei pea silmas Singapuri kopeerimist vaid oma lineaalmajanduse üleviimist tänapäevasele arengukiirusele. Meil on selleks kõik eeldused olemas. Kuid see tähendab eelkõige investeerimist meditsiini, et osta juurde aega, et uus põlvkond saaks korvata meie mugavusest tulenevad vead ja haridusse ning veelkord haridusse. „ Õpetajaskonda ootab lähiaastatel ees massiline generatsioonivahetus ning sellest tuleneb ka küsimus: kelle käe all hakkavad õppima järgmiste põlvkonna riigijuhid, ettevõtjad, eksperdid? Kui tahame, et õpetajad oleksid noortele võimekad ja kõrgelt kvalifitseeritud mentorid, siis on ka oluline pakkuda neile konkurentsivõimelist palka“ (PM  19.10.16  O. Oja). Vaat niimoodi, mida kes ja mida õpetab tulevasele peaministrile? Kas sellesse mahub ka energia jäävuse seadus? Põnev

Loodusseadused kehtivad, meie tahtest olenemata

Ajalugu teab Rooma keisrit, kes kuulutas igal hommikul, et ta paneb Päikese tõusme ja õhtu looja. Vaat selline keiserlik võim ja vägi, kuid … Kuid keiser oli nii tark, et ta tegi oma väljahõikamise just sel ajal, kui Päike ka päriselt tõusis. Tark mäng. Kui meie arutame selle üle, kas meditsiini rahastamine peab olema solidaarne või vastavalt iga inimese isiklikule panustamisele või millises vanuses me peaksime pensionile minema, siis … jääb meil puudu Keiserlikust tarkusest ja inimlikust ettenägelikkusest. Need asjad ei sõltu meie tahtest, täpselt samamoodi nagu päikese tõus ei sõltunud Keisri „käsust“ Päikesele, kui meid on vähem, siis on vähem raha ka raviteenustele ja ravivõimalused muutuvad nii aeglaseks, et kõrvale tekkib alternatiivne, tasuline, ravisüsteem. Alati on tekkinud. Samuti pole vahet, mida meie tahme või mida poliitinimesed lubavad, millal me pensionile saame, ülalpidajate vähenedes ja ülalpeetavate arvu kasvades muutub pension nii väikeseks, et me peame tööl käime mitte ainult 70 aastaselt vaid ka 80 aastaselt ja kes vastu peab see ka 90 ja 100 aastaselt. Päike tõuseb lihtsalt sel ajal, kui see tõuseb, meie saame vaid tarka muljet jätta, kui selle tõsiasjaga arvestame ja selle järgi talitame. Nii, et kas me tahame või ei taha, tasuline meditsiiniteenus tuleb niikuinii, pensionile ei saa me niikuinii ja hoolde kodu osakud tuleb meil ise osta niikuinii, muidu lõpetame hooldekodus.

Muutuste küngas

Kui ma  mainisin, et meditsiin muutub üha kallimaks, siis see ei olnud mitte päristõde või kogu tõde. Meditsiin muutub nii kallimaks kui odavamaks, kuid uued arendused jäävad alati kalliks. P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015

Lk 79 „Järgmise kümne aasta jooksul liiguvad robotid ka tervishoiuvaldkonda, asendades arste lihtsamate protseduuride ja operatsioonide tegemisel ning hooldusõdesid vanainimeste hooldamisel. Kui mina oleksin eksponentsiaallne ettevõtja, kes otsib võimalusi luua tohutut lisaväärtust, vaataksin ma just nende ametite poole, mida inimesed meelsasti teha ei taha …“

Lk 80 „Sünteetiline bioloogia põhineb ideel, et DNA on oma olemuselt tarkvara – ei midagi muud kui neljatäheline kood, mis on seatud tetud kindlasse järjestusse. Üsna samuti nagu arvuti puhul, paneb see kood tööle masina. Bioloogias juhib selle selle koodi järjestust rakuloome protsess, suunates seda valmistama kindlaid valke jne. Aga nagu tarkvara, võib ümber programmeerida ka DNA.d. Algse loodusliku koodi saab välja vahetada uue, inimese kirjutatud koodi vastu. Me saame sekkuda elu masinavärki, lastes sellel toota kõike, mida me oskame välja mõelda.“

„Sünteetiline bioloogia on põhimõtteliselt digitaalseks muudetud geenitehnoloogia“ Selgitas sünteetilise bioloogia tunnustatud Autodeski teadlane ning Singularity ülikooli professor Andrew Hessel. „Kunagi tehti seda tööd laboris käsitsi, see oli äärmiselt kallis ja sel oli kõrge veamäär. Tänapäeval manipuleerime DNAga arvutite abil, kasutades programme, mis toimivad üsna tekstitöötlusprogrammide sarnaselt. Sega kokku geneetiline kood, tee sellele vigade ja õigekirja kontroll, vaheta osakestel kohad – nii lihtsaks see muutubki.“

Lk 81 „Just seepärast hindas 1995 aastal USA riiklik tervishoiuinstituut (National Institute of Hellth), et esimene inimgenoomi sekveneerimine võtab viiskümmend aastat ja vähemalt 15 miljardit dollarit. Aga 2001 aastal sai doktor J. Craig Venter selle ülesandega hakkama üheksa kuu ja 100 miljoni dollariga. Tänapäeval on tänu eksponentsiaalselekasvule võimalik sekveneerida oma genoomi mirjardeid tähti vaid mõne tunni ja ligi 1000 dollariga“

„See kõik tähendab seda, et biotehnoloogia kui kunagine äärmiselt kallis valdkond, millega tegelesid vaid doktorikraadiga õpetlased suurtes riiklikes laborites on hakanud muutuma ettevõtjate mängumaaks.“

Lk 89 Mõtteviis on ülioluline. Kui sa arvad, et suudad midagi teha, või arvad, et ei suuda – sul on igal juhul õigus.“

Konflikti- ja kommunikatsiooniküngas

Me peame oma inimesi õigesti orienteerima, mida me suudame üheskoos, kuidas kaitsta, kõige nõrgemaid ja mida tuleks igaühel veel ise lisaks teha. Seejärel nendest lubadustest ja orientiiridest kinni pidama. Katmata lubadused on konflikti allikas. „ Juhtiv ekspert konflikti alal Ted Gurr märgib, et tsiviilrahutused on tihti tingitud lahknevusest tegelikkuse ning inimeste õigustatud ootuste vahel. See suhteline ilmajäämine viib sageli „rahulolematuse ja vihani ning viha on motiveeriv seisund, millele rahuldavaks vastuseks on agressioon“. (Bregman „Neetud võit“ Sinisukk 2016 lk 340). Luua ise rahuldamata ootusi ja suhtelist, isegi mitte tegelikku, sest tegelikult ei ole võimalk taskurätikust ülikonda õmmelda, on ohtlik. Kui kodanik küsib, kus on minu torukübar ja palitu? Me ütleme, et … eee … meil on vaid solidaarne nosplirätik ja … Piinlik öelda kuid te peate seda ootama pool aastat, kuni teised seda kasutavad. Kas niimoodi ütlemegi või pakume midagi mõistlikku?

Halvustamine

Üks on selge, et meil ei jätku ressurssi solidaarseks meditsiiniteenuseks. Mitte selles pole asi, et meie inimeste omaosalus on „juba nii suur, et neid ähvardab vaesusrisk“ vaid selles, et meil pole senituntud solidaarsele süsteemi käitamiseks enam vahendeid. Me peame kaasama lisavahendeid, lisama omaosalust, omavastutust ja era tervisekindlustuse. Ma saan aru, et see on ebapopulaarne, kuid mina ei ole poliitik, mina olen analüütik ja mina pean ütlema mille jaoks meil on vahendeid mille jaoks mitte. Panema diagnoosi. Diagnoos on selline, et kui me jätkame samamoodi solidaarsuse mängimist, siis muutub kogu süsteem nii aeglaseks, et tegemist pole enam solidaarse meditsiiniteenusega vaid solidaarse kannatamisega. Iga uuendus ja konkurentsiolukorra muutus toob kõigepealt kaasa vastulause, halvustamise, kuid: „ Ainus võimalus kaitstes end leidlikumate konkurentide eest on tulla esimesena alternatiivse väärtuse kaitsemehhanismi peale, lammutada ise esimesena oma tooted ja teenused ning jõuda ise esimesena tulevikku, olgugi et see tulevik kahandab mineviku edu. Nagu Andy Grove Intelist on öelnud: Iseendal tuleb olla oma kõige kangem konkurent.”. „Tuleviku ennetamist ei tee ettevõttele sageli raskeks mitte see, et tulevik oleks tundmatu (…), vaid tõsiasi, et tulevik on teistsugune.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001lk77/106)

Omaosalus, omavastutus

Üks on selge, et meil ei jätku ressurssi senituntud solidaarseks meditsiiniteenuseks, see oleks solidaarne kannatamine. Mitte selles pole asi, et meie inimeste omaosalus on „juba nii suur, et neid ähvardab vaesusrisk“, vaid selles, et meil pole senituntud solidaarsele süsteemi käitamiseks enam vahendeid. Uutes tingimustes peab ka solidaarsus olema teistsugune. Me peame kaasama lisavahendeid, lisama omaosalust, omavastutust ja era tervisekindlustuse. Ka meditsiin peab meie ressursse arvestades muutuma eksponentsiaalseks ettevõtluseks.  „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 23). Kiirus, kaasamine, rahvahange, ideede paljusus on tänapäeva liikumapanev jõud ja mitte ainult ettevõtluses vaid ka riikide konkurentsis.

 Kuid me ei taha lahti lasta vanast ja katsetada uute võimalustega. Tasulisele arstiabile on juba külge pandud halvustav silt, kuid see patsiendi rahal baseeruv süsteem on praegu veel märkamatu, kuid eksponentsiaalse arengu algfaasis, mis omab tohutut potentsiaali. Kuid isegi see pole põhitähtis, põhitähtis on see, et me ei mõista maailma liikumiskiiruse muutust ja põhiline, milles tänased otsustajad eksivad on selles, et meditsiini rahastamine ei ole meditsiini küsimus, see on vaid sümptom majanduse üldisest halvast seisust tulevikku silmas pidades. Jah, praegu tundub kõik hästi olevat, kuid maailm on muutunud, majandus on muutunud, ettevõtlus on muutunud, edukas ettevõtlus on muutunud lineaarsest eksponentsiaalseks . Miks siis meie püüame edasi tatsata lineaarselt. Kes lubas meil jokutama jääda, kui teised teevad sama ajaga 26 tiiru ümber Maa, kui meie üle tänava koperdame. Sellise kiirusega ei saa me tsunami eest pakku.

Tuleb veelkord üle korrata, et rahastamise probleem meditsiinis ei ole  meditsiini probleem, see on kogu majanduse korralduse probleem. Meie kõigi probleem. Ühendatud probleem. Solidaarne probleem. „Oli aeg, mil IBM-ile kuulus 25 protsenti Inteli aktsiatest, kogu Windows, ja neil oleks olnud võimalik osta üles nii Microsoft kui Apple. Kõik mahamagatud ja kasutamata jäänud võimalused on tõestus sellele, et IBM-i juhtide peas keerelnud eraldiseisvad sündmused olid tähendusmaastikul tegelikult kõik omavahel seotud künkad. Mis oleks juhtunud siis, Kui IBM oleks haaranud kinni mõnest neist võimalustest? Kivikuningas oleks enda valdusesse saanud terve vulkaani jõu. Kuid oma künkale truuks jääde, pilgates sündmusi kõvadeks graniidimürakateks ning otsimata sügavuses peituda võivaid vulkaanilisi jõudusid, jäi IBM ise laviini alla”. (. M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001 Lk 80). Meie peame kasutama kogu võrgustikku, me ei tohi arenguid maha magada. Saja  aastane edukas Kodak magas maha digifoto stardi ja pankrotistus. Niisama lihtne see oligi, ühe valearvestuse kaugusel.

Uus liikumiskiirus

Üks on selge, et meil ei jätku ressurssi senituntud solidaarseks meditsiiniteenuseks, see oleks solidaarne kannatamine. Mitte selles pole asi, et meie inimeste omaosalus on „juba nii suur, et neid ähvardab vaesusrisk“, vaid selles, et meil pole senituntud solidaarsele süsteemi käitamiseks enam vahendeid. Uutes tingimustes peab ka solidaarsus olema teistsugune. Me peame kaasama lisavahendeid, lisama omaosalust, omavastutust ja era tervisekindlustuse. Ka meditsiin peab meie ressursse arvestades muutuma eksponentsiaalseks ettevõtluseks.  „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kauhusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 23). Kiirus, kaasamine, rahvahange, ideede paljusus on tänapäeva liikumapanev jõud ja mitte ainult ettevõtluses vaid ka riikide konkurentsis.

 Kuid me ei taha lahti lasta vanast ja katsetada uute võimalustega. Tasulisele arstiabile on juba külge pandud halvustav silt, kuid see patsiendi rahal baseeruv süsteem on praegu veel märkamatu, kuid eksponentsiaalse arengu algfaasis, mis omab tohutut potentsiaali. Kuid isegi see pole põhitähtis, põhitähtis on see, et me ei mõista maailma liikumiskiiruse muutust ja põhiline, milles tänased otsustajad eksivad on selles, et meditsiini rahastamine ei ole meditsiini küsimus, see on vaid sümptom majanduse üldisest halvast seisust tulevikku silmas pidades. Jah, praegu tundub kõik hästi olevat, kuid maailm on muutunud, majandus on muutunud, ettevõtlus on muutunud, edukas ettevõtlus on muutunud lineaarsest eksponentsiaalseks . Miks siis meie püüame edasi tatsata lineaarselt. Kes lubas meil jokutama jääda, kui teised teevad sama ajaga 26 tiiru ümber Maa, kui meie üle tänava koperdame. Sellise kiirusega ei saa me tsunami eest pakku.

Riik kui platvorm

Nojah, olen seda mitmel korral üle korranud, et riik ei ole mitte midagi muud kui äriorganisatsioon. Mõne arvateees ei ole see õige, mõne arvates vulgaarne, lausa lubamatu, sest riik see on … eee … riik see on … ja siis kõik lõppebki umbes niimoodi, et „see on midagi õilsat, midagi abistavat, midagi …“. Ühesõnaga mini võluvägi, sõnapilv ja mõttepuder, seepärast ongi hea riigist mõelda kui äriorganisatsioonist. No vähemalt võtta „šnitti“ äriorganisatsioonist, kuidas võiks riigina edukas olla. Tänapäeval räägitakse palju võrgustumisest, rahvahankest, ühisrahastamisest jne. Kõik edukad ettevõtmised viimasel ajal on platvormid. Miks me ei võiks võtta eeskuju , miks mitte võtta aluseks „Google´i kaheksa innovatsioonireeglit“

1.    Keskendu kasutajat

2.    Jaga kõiki. Meie hüper-ühendatud maailmas, kus valitseb tohutu kognitiivne ülejääk, on äärmiselt oluline olla avatud, lubada rahval end uuenduste teostamisel abistada ning toetatuda ja ehitada üksteise ideedele.

3.    Otsi ideid kõikjalt

4.    Mõtle suurelt, aga alusta väikselt

5.    Ära karda ebaõnnestumisi

6.    Olgu kujutlusvõime su süüteks ja andmed kütuseks

7.    Ole platvorm. Vaata kõige edukamaid ettevõtteid, mida hinnatakse miljarditesse dollaritesse … AirBnb, Ubet, Instragam … need kõik tegutsevad platvormidena. Kas ka sinu oma.

8.    Vali missioon, mis läheb korda. (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 100)

Mnjah, mitut ülalnimetatust reeglist kasutab Dr Riik oma igapäeva arengu õitsetamiseks? Te imestate, et meie liikumine on vaid statistilise vea piirimail? Pole vaja imestada vaid riik tulebki muuta platvormiks. Ja veel, ei tohi unustada kirge: „Inimestele meeldib kirg. Inimestele meeldib kiresse panustada. Ja seda ei saa teeselda. Inimese jamajutu detektor on osav tuvastama kõik selle, mis pole ehe. Kasutatud autode müüja, valju häälega hõikav kloun tsirkusetelgi ees  ning asjatundmatu poliitik jätavad alati võltsi mulje“

“ Mõtteviis on ülioluline. Kui sa arvad, et suudad midagi teha, või arvad, et ei suuda – sul on igal juhul õigus.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 89) Just, kui meie mõtteviis on suunatud tegemisele, mitte mittetegemise põhjendamisele, siis me suudame mitte ainult mäe otsa ronida, vaid mägesid liigutada.

Ka juhtimisvõtted muutuvad. Enam ei saa "valitseda". P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“

Lk 86 „Homset polegi võimalik luua ilma eilset kõrvale heitmata. Eilse külge klammerdumine on alati raske ja äärmiselt aeganõudev tegevus. Eilse säilitamine viib alati selleni, et institutsiooni kõige napimad ja väärtuslikumad ressursid – ning eelkõige võimekaimad inimesed – ei suuda toota oodatud tulemusi. Samas toob millegi uutmoodi tegemine – rääkimata innovatsioonist – alati kaasa ootamatuid raskusi, mistõttu nõuab see üldjuhul eestvedajaks inimesi, kes on oma võimeid tõestanud. Ja kui inimesed on pühendunud eilse säilitamisele, siis homse loomisel neid ilmselt kasutada ei saa.

Muudatuse rakendamise esmaseks põhimõtteks peaks olema organiseeritud loobumine terves organisatsioonis“

Sidususe jõud

Tuleb veelkord üle korrata, et rahastamise probleem meditsiinis ei ole  meditsiini probleem, see on kogu majanduse korralduse probleem. Meie kõigi probleem. Ühendatud probleem. Solidaarne probleem. „Oli aeg, mil IBM-ile kuulus 25 protsenti Inteli aktsiatest, kogu Windows, ja neil oleks olnud võimalik osta üles nii Microsoft kui Apple. Kõik mahamagatud ja kasutamata jäänud võimalused on tõestus sellele, et IBM-i juhtide peas keerelnud eraldiseisvad sündmused olid tähendusmaastikul tegelikult kõik omavahel seotud künkad. Mis oleks juhtunud siis, Kui IBM oleks haaranud kinni mõnest neist võimalustest? Kivikuningas oleks enda valdusesse saanud terve vulkaani jõu. Kuid oma künkale truuks jääde, pilgates sündmusi kõvadeks graniidimürakateks ning otsimata sügavuses peituda võivaid vulkaanilisi jõudusid, jäi IBM ise laviini alla”. (. M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001 Lk 80). Meie peame kasutama kogu võrgustikku, me ei tohi arenguid maha magada. Saja  aastane edukas Kodak magas maha digifoto stardi ja pankrotistus. Niisama lihtne see oligi, ühe valearvestuse kaugusel. Meie olud ei võimalda meile valearvestusi. Nagu ütleb laulusalu: „Mingem üles mägedele …“ – see peaks olema meie moto. Vahva!

Targutusi:

„Vanade šokk. Pole vähematki kahtlust, et ilma valitsuse mingisugusegi sekkumiseta põhjustab demograafiline muutus riigi rahanduse kaose.” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” ÄP 2013 lk 169). ” Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”

 „Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.” „Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.” (lk. 170/171)

Harriman USA suursaadik Moskvas Trumanile: Need mehed on võimust tursunud. Nad arvavad, et saavad suruda nii meile kui ka teistele riikidele peale oma otsuste heakskiitmine, ilma et mingeid küsimusi esitatakse.“ (V. Sebestyen „1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016 lk 81)

P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“

Lk 105 „Ainus poliitika tõenäoliseks edu saavutamiseks on – üritada teha tulevikku“

Lk145 „Liiga tihti peetakse pelka andmete hulka informatsiooniks – just nagu suudaks suurlinna telefoniraamatu raskus muuta ebavajalikuks teadmise, kellele tahetakse helistada, mis on selle inimese nimi või amet ning miks temaga üldse rääkida tahetakse.“

Lk152 „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta.”

Lk173 “Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenendud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teasel viisil ei suuda arenenud rigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.”

Lk 180 “Enamik inimesiarvab teadvat, mida nad teevad hästi. Tavaliselt nad ekivad. Sagedamini teavad inimesed, mida nad hästi teha ei oska – ja isegi selles küsimuses kiputakse andma rohkem valesid kui õigeid vastuseid. Ometi võib heade tulemusteni jõuda vaid oma tugevaid külgi ära kasutades. Tulemuseni ei jõuta, kui tegeldakse millegagi, milles ei olda parim või mida teha ei osata.”

Lk 182 “Eriti tähtis on kolmas järeldus: tagasiside analüüs osutab üsna varsti valdkondadele, kus intellektuaalne ülbus põhjustab võimetuks tegevat võhiklikkust.