Sammuseadja

 

Suur suveaeg on käes. Laeme jälle akusid, teeme oma toiminguid veidi leebemalt vahel ka laisemalt. Suvi ju. Maailm on täis uut ja huvitavat. Vana ja huvitavat ka.

Kui tähelepanelikult vaadata, siis leiad ka kõige tavalisematest/tuntud asjadest/sündmustest uut ja huvitavat. No nagu näiteks Laulupeo rongkäigu Sammuseadja. Sammuseadja avastamine oli uus, kuid energialaksuline hoolivuspidu oli ma tuntud headuses. Selline kinnituspidu rõõmu võimalikkusele. Vahva.!

Uute asjadeha on tegelikult niimoodi, et kõik uus on tegelikult vana rekombineerimine. Maailm on tohutu ja lõputu taaskasutusvõrgustik. Nagu märkis M. McKeown: „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad.

Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 28). Niisiis vanast uueks rekombineerimine on loomulik protsess. Asju tuleb vaid kokku viia. Uutmoodi. Me ei oska? Ei suuda?  Nagu väidavad P. H. Diamandis, S.Kotler: „Mõtteviis on ülioluline. Kui sa arvad, et suudad midagi teha, või arvad, et ei suuda – sul on igal juhul õigus.“ („Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 89) Vaat selline põnev kombo. Suvi ju!

 Ilmaennustus: oodata on vimmavihmast perioodi …

Pärast pidulist, rõõmuküllast ja vaba mõttelennukat suve algab … argipäev. Ilmselt sama vimmane/vihmane nagu oli poliitkevad. Sügis on saagikoristusaeg, kuid poliitsügis tekitab saagi osas muremõtteid. Kevadel idanema pandud ja suvel oraalväetisega kasvatatud vimmaviljad võivad osutuda meile teiega (igaühele eraldi ja kogumis) massilisel kasutusel tervist kahjustavamaks kui asjaosalised seda mängu kavandades prognoosisid. Vihane vastasseis opositsiooni ja koalitsiooni vahel ei näita mingeid raugemise märke, ühisosa leidmisest rääkimata. Samas maailmamänge  vaadates peaks tegema kiireid otsuseid majanduskeskkonna tootlikkuse kasvuks või vähemalt turvamiseks vaevleb meie poliitturg kognitiivses nihkes. Miks ometi?

Poliitturg koosneb peale Valimishanget kahest osast: Opositsioonist (null-0 ja täht-O on kirjapildis äravahetamiseni sarnased märgid, mis tähendab, et opositsiooni positsioon võib olla ka 0 ehk 0-positsioon) ja Koalitsioonist. Koalitsioon teeb „oma asja“ sest tal on selleks aritmeetiline võimalus, sest ta on sellises Positsioonis. Võitis Valitsemishanke ja nüüd teeb neli aastat nii „nagu tahab“. Selleks, et Positsioon ei saaks teha vaid „nii nagu tahab“ ongi olemas Opositsioon, milline hoiab Positsiooni mõistlikes raamides. Seda olukorda nimetataksegi demokraatlikuks protsessiks. Kui Positsioon ületab aktiivse kuulamisoskuse ja hakkab tegema vaid „oma asja“ taandades opositsiooni 0-positsiooniks, siis hakkabki juhtuma. Täpselt nagu „Säärase mulgi“ näidendi taluperemehe „iseenese tarkusest“ tehtud otsused, mis lõppesid nii nagu lõppesid. Lõpuks pidi kuulama ärapõlatud peigmehi ehk opositsiooni, et need hädas aitaksid. Kui poleks kuulanud oleks talu „haamri alla läinud“. Õpetlik lugu. Vana, kuid õpetlik. Niisiis, kuna praegu tehakse kõike veel „iseenese tarkusest“, siis ilmselt vimmasügis tuleb tormine ja laastav (meie teiega jaoks)  Pidukonnad (aga üks nendest kindlasti) jätkavad Pilvepiiri „töö takistamist“, siis kipub kogu protsess vinduma ja venima. Ikka tõenäolisemaks muutuvad võimalused erakorraliste valimiste jaoks. Erakorralised valimised on nagu …

No, ei oskagi millegagi võrrelda. Läbikukkumine? Võib-olla nagu korduseksam neile kes eksamilt esimesel korral läbi ei saanud (olid liiga laisad, taipamatud või valskusega vahele jäid). Nagu uus võimalus?  Poliitturul on korduseksam muidugi kehv valik, kuid kiirtempos muutuvas maailmas venida/vinduda neli aastat on ilmselt veelgi valusam. Kulukam ka. Kokkuleppimisvõimalus? Äraleppimine? Tundub ebatõenäoline. Miks? Lihtsatest erimeelsustest on küpsetatud pirakad vihaviljad. Kokkulepped vihaviljade vahel …? Kaheldav, et mitte öelda võimatu, sest sellisel juhul kaotaks üks vaenutegevuse osapool oma näo. Eee … või mõlemad.

Hullem on see, et kokkuleppe kohtagi maastikul ei ole, osapooltel on erinevad mõõteskaalad, mis kokku ei lähe. Tundub, nagu mõõdaks üks osapool tegevusi liitrites, teine gallonites. Teatavasti on sellise apsaka pärast mitmedki lennukid hädaolukorda sattunud. Inimlik eksitus. Uh, päris nadi olukord. Milles probleem? Nagu Vanaema Marie ütles: „Ets kaeme perra.“

Kroonlinna nullist Amsterdami nullini

Meie teiega kulgeme läbi elu järgides mingeid majakaid ja kõrgusmärke, et ohutumalt ja tõhusamalt oma eesmärkide poole tüürida. Kuid ei majakad ega kõrgusmärgid ei ole igavesed, need on ajas muutuvad. On hea teada kui süsteemi muudetakse, muidu sõidame oma riigilaevukesega madalikule.

Niisiis mõõteskaaladest ja nende muutmisest. Olukorra visualiseerimiseks üks lihtne näide: Nagu Vikipeedia sedastab, siis 1. jaanuaril 2018 mindi Eestis kõrguste arvutamisel üle Amsterdami nullile, millega lõppes Eestis kõrgusväärtuste arvutamisel Kroonlinna nulli kasutamine. Kroonlinna null  oli/on nullpunkt, mille määras ja märkis 1840 aastal pikaajalise mõõdistamise keskmisena Michael von Reineke.. Euroopa ühtsele kõrgussüsteemile üleminekuga muutuvad kõrgusväärtused nii ruumiandmebaasides kui ka kaartidel, sh topograafilistel ja merekaartidel. Miks see tähtis on? Sest „Kõrgussüsteemilt BK77 Euroopa kõrgussüsteemile üleminekul lisandub absoluutsetele kõrgusväärtustele sõltuvalt piirkonnast 15…24 sentimeetrit (Lühiülevaade: Eesti hakkab kõrgusi arvutama Kroonlinna nulli asemel Amsterdami nulli järgi 20.07.2017). Ühelt süsteemilt teisele üleminekust anti aegsast teada ja selleks valmistumiseks anti ka üleminekuperiood. Mõistlik. Kui keegi nüüd veel oma arvutusi Amsterdami nulli süsteemis teeb Kroonlinna nulli järgi, siis on ta ise süüdi, et … märjaks saab. Null pole lihtsalt null, vaid mingi mõõtmise/süsteemi alguspunkt. Erineva süsteemi alguspunkt. Amsterdami null on küll null, kuid pole Kroonlinna null. Elementaarne. Poliitturul …

Poliitturu sogane märgala

Poliitturul toimusid hiljutise Valitsemishanke ajal ja järel kaks varjatud muutust: muutus nii mõõtesüsteem kui ka ajaarvamise alguspunkt. Vaadake, üldlevinud keskmine teadmine (või massimeedikute genereeritud kuvand) oli aegade algusest selline, et „valged jõud“ räägivad tõtt ja „populistid“ (ehk siis kõik teised) lubavad mida iganes, et võimule saada. Tore ja lihtne klišee. Kuid seekordne Valitsemishange oli teistsugune … kõik lubasid mida iganes, et Võimu operaatoriks saada. Meie teiega uskusime „kelle iganes“ „mida iganes“ lubadusi, kuid ilmnes, et osad „mida iganes“ lubadused olid antud meie teiega uskumuse järgi vanas mõõtsüsteemis – „valged ei valeta“. Tegelikkuses … Tegelikkuses oli maailm muutunud. Mõõtesüsteem tõe ja ebatõe vahel oli nihkunud, väärtused ja kultuur ka. Kui poliitinimesed ütlevad ilma häbenemata, et ega me ei saanudki „täit tõtt“ rääkida (loe: etlesime ebatõde), sest konkurentsikeskkond oli kujunenud selliseks, et vaid ebatõed andsid võiduvõimaluse, siis … Siis on süsteem ja ka väärtushinnangud kvalitatiivselt muutunud. Te ei saanud aru? Visualiseerime. Kui te asendaksite selle poliituru jutu konkurentsiolukorrast meistrivõistluste konteksti ja väidaksite, et konkurentsiolukord oli selline, et kõik panid „tropsi“ ja et konkurentsis püsida pidime teie ka „tropsi“ panema, siis … Siis saate aru, kui valesti selline teguviis ja õigustus kõlab. Tõsiasi on, et poliitturule on tekitatud uus (väärtuste) mõõtetasand. Neid kahte tasandit ongi raske ühendada, sest selles on vaid kaks võimalust: uppuda või kuivale jääda. Tõe ja tõsiseltvõetavuse nullpunkt poliitturul muutunud, kõiki lubadusi tuleb tegelikkuse suhtes korrigeerida 15-24 cm võrra. Hm, korrigeerida tõde 24 cm võrra? Kuhu?

Ajaarvamise alguspunkti nihe

Kuid mõõtesüsteemi muutumine pole ainukene probleem. Lisaks mõõtesüsteemi muutumisele on muudetud ka ajaloo alguspunkti. Positsioonis olijatele algab ajalugu KOLE-ga ja nad ei saa aru, miks 0-positsioon ikka rahulolematu on kui KOLEistid formaalselt vastu tulevad 0-positsiooni ettepanekutele. Näiteks see, et Positsioon soostus käsitlema maksuseadusi (jt seaduseid) eraldiseisvatena,  mitte kobaratena. Nojah … Kuid mis vahet sellel on kas neid menetletakse kobaras või harali, kui need ettepanekud põhimõtteliselt ei sobi ja kui need ei vasta Valimishanke tingimustele? Niisiis, kui 0-positsioon arvab aega Valitsemishanke aja pakkumistest, mille alusel hanke võitja välja valiti ja KOLEistid KOLE lukkulöömisest, siis näevadki eri osapooled maailma erinevalt ja … Ja mõlemad on solvunud.  Kuid kui nii mõõtesüsteem ise, kui ka mõõtmise ajaline algpunkt on erinevatel osapooltel erinevad, siis kokkuleppimise kohta leida pole just … lootusrikas. No võib-olla oleks abi Iiri või Palestiina rahuprotsesside läbirääkijate kogemusest või sellisest korralikust Sammuseadjast, sest ilma Sammuseadjata me kohale ei jõua. Mis kohale, kui praegu paterdab igaüks ise suunas ilmarahva naeruks ja vaenlaste lõbuks. Kõik algab kuulamisest. Nagu kirjutas M. Puzo („Corleone perekond” Ersen 2012 Lk 305): „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.” Nii on …

 (Aktiivse)kuulmispuudulikkuse tragöödia

 Eriti lootusetuks muudab olukorra tõsiasi, et poliiturul on tegemist tugevate ja lausaliste kuulmishäiretega.  Nagu kirjeldab M Brown („Ma polen nõus“ ÄP 2023  Lk 163/165) erinevaid kuulmisoskusi: „Jacki sõnul on aktiivne kuulamisoskus oluline nii intervjueerimis- kui ka läbirääkimistehnikana.“ „Kuulaja on täielikult pühendunud sellele, mida rääkijal on öelda on. Selle asemel, et kiirustada kellegi teide probleemile lahendust pakkuma, surub ta ego alla ega tõtta hinnanguid andma või arvamust avaldama, lastes rääkijal oma sisetunded ilma vahele segamata täiel määral välja valada.“  Selle vastupildiks on „Aktiivse kuulamise täielik vastand on kuulamise teesklemine“. No ja meil ei ole vaja pikalt mõelda, millist kuulamisviisi meie poliitturul kasutatakse. Meil isegi ei teeselda kuulamist … kõige sellest tulenevaga (tuletage või meelde teledebatte, kus üksteist pidevalt üle räägiti).

Aga kuulamisoskus on väga tarvilik ellujäämisinstrument, sest me peame pidevalt silmitsi seisma mingi konflikti lahendamisega. NB! Pidevalt. „Kas teadsite, et tõenäoliselt olete enne kaheksa-aastaseks saamist oma lähedastega üle 89 000 tulise tüli maha pidanud? 16. Eluaastaks on enamik meist kulutanud tuhandeid tunde, lahendades mingit sorti erimeelsusi oma laiendatud sotsiaalvõrguga. Liigina on inimesed tülitsemises väga vilunud.“ „Ent kui asi puudutab lahenduste otsimist, siis selleks meil niisugust loomingulist talenti ei jagu: kuni 90% kõigist inimestevahelistest konfliktidest lahenduseni ei jõuagi.“ „Tuleb välja, et erimeelsused kipuvad just siis üle keema, kui neile lahendust leida püütakse: uurimused on näidanud, et vaidluste puhul eeldavad inimesed tavaliselt, et tegutsevad õiglasel ja ausal ajendil ning et kõiki edasi liikumist takistavas patiseisus tuleb mõlema arvates süüdistada just teist osapoolt. Seda nähtust nimetatakse omistamiskalduvuseks.“ (M Brown („Ma polen nõus“ ÄP 2023  Lk 7). Vaat selline lugu Muide soovitan lugeda M Browni, sest raamat sisaldab ka hulgaliselt nii tavaelu, kui poliitturu jaoks vajalikke tehnikaid.

Kognitiivsest nihkest

Brown kirjeldab veel üht mehhanismi, mis selgitab praegust poliitturu olukorda (Lk 143): „Carol Travis ja Elliot Aronson kirjutasid 2007 aastal menuki pealkirjaga „Mistakes Were Made (But Not By Me)“ (…) Seal selgitatakse, kuidas inimesed oma käitumist õigustades mõttes oma minevikku ümber kirjutavad, et väära käitumise eest vastutust enda õlgadelt ära veeretada, ning kuidas hilisemad mälestused sündmustest sellele enesepettusele kaasa aitavad. See raamat räägib kognitiivsest nihkest, see on laialt käsitletud  valdkond, mis väärib lühikest selgitust.

Kognitiivset nihet võib kõige paremini kirjeldada sisemise ebamugavustundega, mis tekib olukorras, kus uus teave läheb vastuollu teie tõekspidamistega iseenda või ümbritseva maailma kohta. Samuti siis, kui teie käitumisviis ei lange kokku teile oluliste tõekspidamistega. Sellisel juhul peab muutuma ka käitumine või peavad muutuma tõekspidamised. Või siis luuakse tegevuse iseendale õigustamiseks sobiv narratiiv. „ (näiteks suitsetamisest mitteloobumise õigustamist kaaluprobleemide ohjamisega).

„Raamatus kirjeldatakse teoreetilist mudelit, mida nimetatakse valiku püramiidiks. See selgitab, kuidas lõhe vastandlike seisukohtade vahel aina laiemaks käriseb. „ „Nii võib juhtuda, et kahest inimesest, kelle arvamused õige pisut erinesid, saavad püramiidi mööda alla liikudes ja teineteisest aina kaugenedes vihased võitlejad.“ Tuletab kangesti meelde meie poliitturu olukorda, tegelikult selle täpset kirjeldust. Kokkuvõttes võiks „Sedasorti nähtust nimetatakse hiilivaks vimmaks.“ Ja poliitturg tegeleb praegu usinasti „oma käitumist õigustades mõttes oma minevikku ümber kirjutades“, selle asemel, et aktiivselt kuulata.

Spindilend

Kognitiivne nihe ja mõõtsüsteemide muutmine on viinud olukorrani, et konstruktiivset koostööd poliitturul, Pilvepiiril (ja laiemalt kogu ühiskonnas) ei ole, on vaid kohatine petlik näilikkus. Vimm on kohale jõudnud ja sügisvimm saab olema eriti vimmakas. Energia ja ajamahukas ka.

Selleks, et koostööd võimatuks muuta ja senist lahkmeelsust tsementeerida, tõmmati Positsioonis olijate poolt seadusloomegranaadist splint välja ja … visati see minema. Splint nimelt, granaati hoitakse pihus jätkuvalt. Kui muude küsimustega oleks vast võinud veel kuidagi ajapikku ühisosa leida, siis abieluvõrdsuse (või mis selle asja nimi parajasti iganes muutuvas ajas ja sõnastuses oli) Pilvepiirilt läbirallimine muutis kokkuleppevärava kasutamise võimatuks. Hullem veel -  0-positsioon on juba lubanud, et see regulatsioon pööratakse tagasi, kui nemad Positsiooni saavad. Nii, et rahu ja kindlustunnet ei tekita tekkinud olukord kelleski.  Kui kõik teised teemad oleksid ajas ja ruumis läbiräägitavad niimoodi, et poliitinimeste nägu ja näomoonutis oleksid jätnud vähegi väärika mulje, siis seda granaati ei peida mitte mingi viguriga, splinti ju pole. Positsioon kaevas lõhekese sügavaks kanjoniks. Ühed jäid ühele poole kanjonit, teised teisele poole. Kõik vaid sellest, et ei mallatud ära oodata asjade ajalist arengut. Aga aeg muudab kõike, ka väärtuseid.

H Roslingil („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 169) on üks asjalik näide Rootsi ühiskonnast: „Väärtused muutuvad pidevalt (…) Meie, rootslased, oleme seksi ja rasestumisvastaste vahendite teemal suhteliselt liberaalsed ja avatud, kas pole? Ometi pole meie kultuur alati selline olnud. Need ei ole alati olnud meie väärtused. (…) Näiteks sündis minu isaisa Gustav ajal, mil Rootsi oli lahkumas 2 tasandilt, ning minu arvates oli tegu oma generatsioonile tüüpilise Rootsi mehega. Ta oli tohutult uhke oma seitsmelapselise suure pere üle; ta ei vahetanud kunagi ühtegi mähet, ei keetnud süüa ega koristanud kodu; ning ta ei olnud mingil juhul nõus rääkima seksist või rasestumisvastastest vahenditest. Tema vanem tütar toetas julgeid feministe, kes hakkasid 1040-ndatel populariseerima kondoomide kasutamist. Aga kui tütar pöördus pärast isa seitsmenda lapse sündi tema poole, soovides rasestumise vältimist arutada, sai see leebe, rahulik mees väga vihaseks ja keeldus rääkimast. Tema väärtushinnangud olid traditsioonilised ja patriarhaalsed. Kuid uus põlvkond neid omaks ei võtnud. Rootsi kultuur muutus.“

„Ülikoolis oli meil salajane fond, millest rahastasime naiste reise välismaale, kus nad said ohutult aborti teha. Tudengite suud vajuvad veelgi rohkem lahti, kui räägin, kuhu need noored rasedad üliõpilased sõitsid: Poola, katoliiklikusse Poola. Viis aastat hiljem keelustas Poola abordid ja Rootsis omakorda seadustati. Noorte naiste vool hakkas teistpidi liikuma. Tahan öelda, et see ei ole alati nii olnud. Kultuurid on muutunud.“. Vaat selline lugu.

 Eskaleeruv vimm ja pindpinevus 

Nüüd siis on Dr Riik ja Pilvepiir kapseldunud oma vastaseisu selle asemel, et tegeleda turvasüsteemi loomisega läheneva majanduslanguse hävitusliku tsunami eest. Kogu see rahmeldamine maksude ümber on üks rumalavõitu ettevõtmine. Vaadake, maksud ei ole mingi eraldivõetav nähtus vaid osa kogumist/võrgustikust/tervikust. Kõik maksud on olemuslikult majanduse vereringest elumahlade väljaniristamine. Kui keskajal peeti aadri laskmist üheks põhiliseks ravivõtteks, siis seda võidi kasutati ka salakavalalt rivaali organismi nõrgendamiseks või isegi salamõrvaks. Praegune maksumuudatuste kaskaad on nagu mõõdutundetu aadrilaskmine, millega ei osata piiri pidada. Inflateerunud raha jätab oskamatule silmale eksliku mulje varude lõputusest, kuid … Kuid igal süsteemil on taluvuspiir ja see ei ole mitte vajaduspiir, vaid võimalustepiir. Vaid väga lühikest aega saab väike majandus olla jätkusuutlik vajaduspiiri ja võimalustepiiri vahel nagu „vedelikukuhi“ pindpinevuse korral. Tegelikkuses on majandus praegu väga turbulentses seisundis ja vaid pindpinevuse jõud hoiab seda lagunemast. Just seetõttu oleks olnud (ja on) mõistlik viis majandusele makse nüüd ja praegu mitte muuta, vaid muuta rajult majanduskeskkonda tootlikumaks. Just nüüd on selleks avanenud ajaaken.

 Mitte ainult majandusel poleks parem olnud kui maksusüsteem oleks olnud stabiilne (midagigi ometi), vaid ka tööind ja motiveeritus oleksid olnud ettevõtluses suuremad. Nüüd ... Tundub, et majanduse märke kognitiivses nihkes loetakse üha uuesti valesti. Eks muidugi inflatsioonist tingitud protsessid: palkade tõus ja maksude („suur“) laekumine tekitavad mulje küllusest, kuid see on tegelikkuse inflateerunud tulemus. Vaesuse unenägu rikkusest. Kui Weimari Vabariigis tuli kriisiaastatel pätsi leiva eest loovutada kärutäis markasid, siis ei onud see märk jõukusest vaid läbikukkunud vajaduspõhisest majandussüsteemist. Eksitav on arvata, et meil seisab lähiajal ees majandustõus, pigem on tegemist ettevõtjate trotslik-kangelasliku vastupidamisega kriisis nö pindpinevuse faasiga majanduses. Vikipeedia seletab: " Pindpinevus on pinnanähtus, mis esineb aine kahe faasi, harilikult vedeliku (näiteks vee) ja gaasi (näiteks õhu) piirpinnal ja avaldub vedeliku pinnakihi püüdes võimalikult kokku tõmbuda. Pindpinevust põhjustab see, et pinnakihi molekulide vahel valitsevad tõmbejõud (vt kohesioon), mis on suunatud vedeliku sisse. Vee pinnakihi molekulidele mõjuvad seega allpool olevate molekulide tõmbejõud ja pindmised molekulid moodustavad omavahel tugevalt seostatud kihi." Seda pinevust näete, kui olete klaasi "kuhjaga" täis valanud, selle väikseimgi liigutamine rikub sidemed ja vesi loksub maha. Majanduses on sama seis, kui midagi valesti/hoolimatult liigutada või makse/vett lisada, siis saabub tegelikkus.

Stabiilse languse või languse stabiilsuse väljavaatest

Teateid tegelikkusest (ERR 29.07.23): „IMF: sõda viis Eesti majanduse langusse ja vaja on reforme. Venemaa sõda Ukraina vastu tõi Eesti jaoks kaasa majanduse järsu ja laiapõhjalise languse ning sõjašokiga süvenenud konkurentsivõime kadumise peatamiseks on vaja reforme“ ja veel Venemaa sissetung Ukrainasse tõi kaasa inflatsiooni suure tõusu, tarneahela katkestused ja Balti regiooni peamiste kaubanduspartnerite kasvu aeglustumise. Eestis on need arengud koos eelarveolukorra karmistamisega 2022. aastal kaasa toonud järsu majanduslanguse, samas kui tootlikkuse aeglustumine on survet konkurentsivõimele veelgi suurendanud“.

 Niisiis, sanktsioonid kehtestasime idanaabrile, aga kõige suuremat kahju kannatasime ise? Saime järsu majanduslanguse. Vaat see on probleem, sest sanktsioonide mõte ei olnud mitte see, et sanktsioonide kehtestajad palja kõhuga „kangelaslikult“ laskeavale viskuda, vaid viia läbi läbimõeldud ja targalt teostatud taktikaline manööver. Kuid suures Valitsemishanke tuhinas läks see pisiasi poliitturul ilmselt  meelest ja nüüd me siis olemegi järgnevate katsumuste künnisel … haavatud, langusest nõrgestatud ja … omavahel kiseldes. Plaani ka pole. Õigemini plaan on, aga see on KOLE plaan ehk jagamisplaan. Hullem veel, kurakäelised pakuvad välja mitte tootlikkuse kasvu mudelit vaid teenitu „võrdse jagamise“ mudelit. Isegi PM võttis öelda, et ettevõtjad on ahned. Selle mudeli halb külg on selles, et  „Sotsialismi probleem seisneb selles, et lõpuks saab teiste inimeste raha otsa.“(Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 88). Nii on alati olnud. Vaadake või naftast pururikka Venetsueela kogemust. Nagu kirjutas A Hundimägi (ERR 28.07.23) „Sõda kasumite vastu võib meil juba tegutsevatel ettevõtetel, ja ka potentsiaalsetel uutel välisinvestoritel, võtta investeerimisisu. Investeeringuid tehakse ikkagi eesmärgiga tulevikus rohkem kasumit teenida. Kui kaob motivatsioon investeerida, ei teki ka uusi töökohti ja kaob huvi olla uuenduslik. Meil on sõjakas naaber, väike ja madala ostujõuga turg, Euroopast vaadates oleme ääremaa ja kui tekib veendumus, et hea tulemuse korral lajatavad poliitikud sulle täiendava maksumalakaga, kergitab ettevõtja kaabut ja otsib mõne teise tegevuskoha.“ „Läänemetsa pakutud poliitikat järgides on oht, et pikas perspektiivis kaovad Eestis tegutsevatel suurettevõtetel kasumid ja väheneb konkurents. Ehk saame kahjumiga ettevõtted, kõrged hinnad ning süveneva probleemi riigieelarve tuludega.“

 Nii on, kui jagamist tahetakse rohkendada ilma tootlikkuse kasvuta ja administratiivkulude vähendamiseta. Kuid antud juhul on asjalood ilmselt selles, et tootlikkuse kasvu edendamiseks puudub kas arusaamine või julgus ja seda püütaksegi korvata jagamistempo alusetu tõusuga. Ettevõtjate süüdistamine käib selle mängu juurde, sest otsitakse … süüdlast. Kuid asjalood on sellised, et kui maailmamastaabiliselt on siia investeerimine suurriskiline, siis ainsad investeerijad ongi … omamaised investorid, kes tunnevad meie majanduse tegelikku tegelikkust.

 Kuid kurbloolisus on selles, et Dr Riik mängib küll kärpimismängu, kuid see on hetkeline ja eklektiline kokkuhoid, see ei ole struktuurimuutus ega riigireform. Nüüd on hakatud juba otsima süüdlasi, miks majandusega lood on sellised nagu need on. Kognitiivne nihe ei tule enesekesksuse juures muidugi kellelegi meelde ja ettevõtjaid on hakatud süüdistama ahnuses. No tule seesamune sealtsamusest appi, kriisiaastatel seisis Dr Riik kui kuri võõrasema tehes väga piskut, et ettevõtjaid säästa järskude institutsioonide põhjustatud juhtimisvigade eest. Siis ei huvitanud Dr Riiki, kas ettevõtjad jäävad ellu – kas elurikkus ettevõtluses säilub – vaid seisis ühepoolselt ja vaid omapoolselt  avalike hangete lepingutäitmiste eest jagamata riske, mis johtusid just ülakorruste väärarusaamadest majanduskeskkonnast.

„Kuigi Eesti majandusel õnnestus koroonapandeemiast kiiresti toibuda, prognoosib IMF keskpikas perspektiivis Eesti majandusele sõja tagajärgedest taastumise venima jäämist, kus majanduskasv ei jõua kriisieelsele keskmisele tasemele, puudub rangem eelarvepoliitika ja struktuurireformid tootlikkuse toetamiseks.“ Nii ongi praeguse lohistamise ja majanduse struktuuri juures jääbki tootlikkuse kasv lohisema ja kõik muu, sellest tulenevalt, ka.

IMF-i nõuanded tootlikkuse kasvuks ja eelarvepoliitikale on muidugi tüüpprojektilised „suurtele lennukitele“ (maksutõusude kiirendamine, roherohkendus jne) mis meie väikelennuki jaoks sellisel kujul ei pruugi sobida – turtsuvad paar korda ja kukuvad alla. Siingi tuleb ilmutada pigem nutikat paindlikkust kui alandlikku käsutäitmist. Samas soovitused et „Kriitilise tähtsusega on piirata avaliku sektori palgafondide suurendamist. Konkurentsivõimet aitaks säilitada praeguste kulutuste ümberkalibreerimine tootlikkust suurendavate kapitalikulutuste suunas.“ tunduvad täiesti mõistlikud, kui me neid mõistlikult teha suudame.

Kuid see pole veel kõik, see „sota-pota“ pole mitte meie sisemine segadus ja poliitturu kemplemine, sellel on ka konkreetsed rahvusvahelised majanduslikud tagajärjed, mis kujundavad vaadet meile ja meie ettevõtluskeskkonnale. „Reitinguagentuur Fitch langetas Eesti pikaajalise riigireitingu seniselt tasemelt AA- ühe astme võrra allapoole A+ tasemele, reitingu väljavaade on stabiilne.“ (ERR 29.07.23). Nojah, see stabiilsuse väljavaade omandab uue värvingu kui „A+ tase peegeldab Fitchi hinnangul seda, et Eesti majanduskasv on olnud nõrk ja majandus kahaneb tõenäoliselt teist aastat järjest.“ Ehk lugeda tuleks: majandus on stabiilselt kahanev.

Kui me paneme nüüd kokku selle, et oma geograafiliselt asendilt asume suurema osa maailma jaoks julgeolekuliselt nagunii kõrgendatud ohu tsoonis ja meie majanduskeskkond muutub läbimõtlematu rähklemisega ka … ohutsooniks, siis miks peaks keegi tahtma siia investeerida? Hea küsimus, eks ole?

Miks majanduskasv ja tootlikkuse kasv tähtsad on? Nagu märkis Thilo Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017  Lk 421) „Noores liitvabariigis aitas Ludwig Erhardi sotsiaalse turumajandusega seonduv saavutada kiire majandustõusu verisulis demokraatiat tõenäoliselt paremini kinnistada kui liitlaste kõik ümberkasvatamiskatsed.“ Majanduskasv on ühtlasi demokraatia kaitse.

No  nii, ja kui me nüüd seda kindlalt teame, et asume geograafiliselt tuletõkke eeskojas, kuhu kinnisilmi ei investeerita, kui me teame, et meie tootlikkus ja majanduskasv on kasvutu ning majandus kahanev, kas siis tõesti aitab parandada majandusstruktuuri ja luua tootlikkuse kasvu keskkonda … kasvatades makse? Pöörane mõte, kui pole just tegemist ideetuse ja selle ideetuse peitmise ja korvamisega läbi administratiivse rahaahnuse. Kui siia lisada veel eklektilised struktuurimuudatused (millest kuuldavasti mõned ka tagasi vangerdatakse), siis … raskeks läheb. Sammume eri suundades, kuid Sammuseadjat pole.

Laupkokkupõrke vältimise õpetus

Selline on olukord poliitturul enne sügistorme, mil poliitturg liigub laupkokkupõrke kursil. Nagu märkis W.C. tabavalt ühe olukorra kohta (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 Lk 737) „Ja kodusel rindel käis lahing kitsal ja viljatul pinnal.“ Ja „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (1951 a valimistest lk 747)

 Iga liiklusõpetaja võib teie öelda, et kui on oht laupkokkupõrkeks, siis keerake kasvõi kraavi/metsa/põllule, see täiesti reflektoorselt mõistusevastane tegevus suurendab tunduvalt teie ellujäämisvõimalusi võrreldes laupkokkupõrkega. Kui ellu jääme, küll kindlustus kõik  kinni maksab, kuid laupkokkupõrke korral … Olin kunagi koos mehega, kes oli kukkunud maja ehitades katuselt. Kukkus nii hullult, et jalaluud pilbasteks ja kokkukasvamine ei tahtnud kuidagi sujuda. Ütles tagantjärele takusena, et hakkas libisema ja püüdis plekiservast kinni haarata, kuid … valus oli. Laskis lahti ja … Oleks ometi kinni hoidnud, valust hoolimata, siis oleks … valu vähem olnud.. Moraal sellest võiks olla, et ärgem usaldagem esimesi kihusid. Vihaline laupkokkupõrge lõppeb kõigile osapooltele fataalselt. No ja siis? Mis sellest? Mis meil teiega sellest? Nojah, meie oleme ju reisijad selles kokkupõrkes, ka meie oleme kannatajad. Põhikannatajad, kui majanduslanguse tsunami meid tabab meie laupkokkupõrkest räsitud majanduses ja segases administratiivkorralduses. Vaadake, EL on palju tarku inimesi, palju kasulikke ja täpsustavaid regulatsioone, kuid kõike seda ei tohi võtta üle üks ühele, meie mastaabid on lihtsalt erinevad. Tulemused ja lennuvõime ka. EL lennupark sisaldab nii suurlainereid, kui ka väikelennukid, kõik need on lennuvahendid ja tõusevad õhku ning maanduvad, kuid neil igaühel on oma dünaamika. Meie oleme väikelennuk oma dünaamikaga, oma lennukõrguse, kiiruse ja manööverdusvõimega. Hüsteeriline vastasseis kõigi ja kõigega on…kurnav. Kurnav kõigile osapooltele.

 Suvi kestab

.  Nüüd oleks sammuseadja aeg, sest kui sammu õigesse rütmi ei saa, siis võib asi kiskuda  cromwellilikuks (I Gentles „Cromwell“ Kunst 2014 Lk 230 Päraparlamendi lõpetamisest) lahenduseks: „„Te pole mingi parlament, ma ütlen, te pole mingi parlament, ma lõpetan teie koosistumise.“ … Sel ajal kui sõdurid hanereas parlamenti marssisid, teatas Cromwell parlamendiliikmetele, et „Issandal on neist kõrini ja ta on valinud oma töö jätkamiseks muud vahendid, mis on seda väärt“. Kui parlamendiliikmed temast mööda valgusid tõreles Cromwell nendega vihaselt: „Te ise sundisite mind seda tegema …“ Kõigi selliste arengukäikudega võib enese päris ära vaevata, seepärast tõmbame siia joone vahele ja nautigem suve, nautigem rõõmu, hoolivust ja ilu

Praegu on suvi. Suvi täis laulu ja pidu – Laulupidu -, mis jätkuvad Viljandi folgi, Insikurmu festivali, Haapsalu, Pärnu, Käsmu ja paljude teiste rõõmuüritustega. Seda rõõmu peamegi enesesse laadima. Laulupidu ise oli nauditav energialaks. Positiivne pillekraar. Isegi ilm oli siin teisejärguline Olen laulupidude fänn, olen aegade algusest rongkäike nautinud, kuid nüüd teadvustasin esimest korda, et rongkäigu ees (enne juhte, pasunaid  ja lippe) käib mõõdetud  sammul üks asjamees, keda nimetati rongkäigu Sammuseadjaks. See on rongkäigu kõige tähtsam mees, kes seab kogu laulu/tantsurahva sammu niimoodi, et need õigel ajal Lauluväljakule jõuaksid. Vahva ju – üks sammuseadja ja… kõik jõuavad kohale. Õigel ajal. Ja kuigi ma olen näinud kümneid laulupidusid, siis Sammuseadja tähtsust hoomasin esimest korda. Nii, et alati on midagi uut leida, kui oskad vaadata.

Hoolivuspeo innukas energialaks

 Midagi oli Laulupeol ka  tuttavlikku. Igiomast. Põhitähtis: Inimesed hoolivad üksteisest. Hoolivuspidu. Nii palju ilusaid inimesi. Nii palju lahkeid inimesi. Nii palju tarku inimesi – noori ja vanu, suuri ja puha pisikesi. Nii palju sõnakaid inimesi. Nii palju laulukeelseid ja tantsujalgseid inimesi. Nii palju … innukust. Nii seekord, kui läbi aastate ülev kurgu kipitus, laulupidu see on olnud kui eestluse salaselts. 

Sõitsin bussiga Pi-Ritale ja ühes peatuses tuli peale innustunud tütarlaps emeriitus (ilmselt teise poole sajast), sellises kelmikas tantsulises sitsiseelikus kaelaräti, vööpaela ja seljakotikesega. Kogu sõidu vältel oli näha, et inimene tantsis sisemiselt. Temast kiirgas vaba olemise tunnet ja ehedat rõõmu. Rõõm ja hoolivus olidki kõige tähtsamad. Sadu … See oli pigem vaatenurga ja defineerimise küsimus. Nagu ilusasti ütles dirigent Taavi Esko kordusliku lõpulaulu eel padusajus: „See püha maa vajab vihma. Täna.“ Rõõm ja kurgukipitus, päike ja sadu. Vägev. Igikestev. Innustav. Ärgem laskem ennast kohatisest kehvast ilmast heidutada. Päike tuleb välja nii-kui-nii. Uued rekombineerimise ideed ka.

Ja-ah hädasti vajame Sammuseadjat.

 Targutusi:

 Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017

 Lk 108 „Inimese mõistmisvõime on küll piiratud ja tema eksimisoht on suur ning pealegi on tema eesmärgid ja soovid sageli kõikuvad, vastuolulised ja ebaselged. Kuid see ei muuda asjaolu, et ta ise on põhimõtteliselt enda parim kohtunik ja huvide eest seisja. Riik ja ühiskond peaksid tal seda põhimõtteliselt vabalt laskma teha. Ta teeb oma parima, kui saab tegutseda täiesti enda huvides, ja ta on parim siis, kus ta saab rakendada oma andeid ja kalduvusi. Oma huvidest ja vajadustest lähtuvalt saab ta tasu eest oma teenuseid pakkuda ning ise tasu  eest teiste teenuseid kasutada. Koordineerimise võtab enda peale turumehhanism.“

 F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022

 Lk 72 „Oleme arutanud selle üle, mida arvab rahvas eliidist. Aga mida arvab eliit rahvast? Mida teeb võimu omamine inimese enesetajuga? Ei midagi head, ütlevad eksperdid. Henri Kissinger väitis kord: „võim on ülim afrodisiakum.“  Nii võrgutav kui võim ka on, psühholoogilised uuringud on näidanud, et see tuimestab võimu omavate inimeste tundlikkust. Ühesõnaga, võim tapab empaatiat.“

Avaldamata artiklite jälgedes (anno 2011) V3: Turumajanduse põhiseadus

 

Pärast seda, kui kuulutati välja kohtuotsus pudrutootjate (nimi muudetud) kartellisüüdistuse kohta, on mitmed ettevõtjad murelikult küsinud, mida siis üldse võib kokku leppida või millest rääkida (eriti liitude nõupidamistel).  Siinkohal ärgem unustagem, et konkurentsialane süüdimõistev otsus tähendab mitte ainuüksi seda, et kurjategija on firma pealik st. füüsiline isik, vaid meie seadusandluse veidruse tõttu on kurjategija ka juriidiline isik . Kas ettevõtjad peaks nüüd oma tunnuslauset, näiteks „Kõige pudrum  pudet…” asendama uuega, näiteks „ Kõige kuritegelikum puder…” Või "Süüdlase puder" ja kui juhtub et firmat tabab veel mõni kriminaalsüüdistus, siis „ Eriti ohtliku retsi puder …”.

 Peab märkima, et süüdimõistmine ei piirdu vaid maineküsimusega, vaid toob kaasa ka arvestatava karistuse ja tegevuste piirangu. Näiteks välistab selline süüdimõistmine „lisaboonusena” riigihangetes osalemise karistuse kehtimise ajaks. Tahtmata arutada või arvustada kohtu otsuse üle, mis on juba jõudnud kujuneda usu küsimuseks: ühed usuvad, et tabati raske kuriteo sooritajad, teised näevad selles kodanikualgatuse karistamist, on juhtum toonud välja rea probleeme. Selles kontekstis on liitude küsimus omakorda väga hell küsimus - mida tohib arutada, mida mitte. Praktika näitab, et vaatamata mahulisele koolitusele konkurentsivallas, on teadmised selles suunas siiski kesised. Keelatud kokkuleppeid peetakse jätkuvalt "paneme selja kokku" (ühise vaenlase ees) tüüpi tegevuseks, mitte kambaka tegemiseks teistele turuosalistele. Niisiis ... kordame üle.

Esiteks: ettevõtjad ei tea siiani, mis see konkurentsiregulatsioon on.  Vastavalt Konkurentsiseadusele (KonkS) on keelatud turguvalitseva seisundi kuritarvitamine (monopolid) ja keelatud lepped (kartellid). Tegelikult ei ole kartellikokkulepete sõlmimise eesmärgiks midagi muud, kui saavutada samasugune seisund nagu monopolil turul, mis tähendab, et kartelli liikmed suudavad ühistegevuses summutada konkurentsi, garanteerides endale püsiva/kindla kasumi. Kui selgitada KonkS-t, mis on väga nüansirikas ja mitmetitõlgendatav, lihtsustatult koolijütsi terminites, siis suured poisid ei tohi väiksematele tuupi teha ja väiksed poisid ei tohi teiste klassiukaaslastele kambakat teha. See ei tähenda, et suur poiss ei tohiks suur olla või väikesed poisid klubiõhtuid korraldada - lihtsalt reeglitest tuleb kinni pidada. Pikaajaline ettevõtjate ja ettevõtjate liitude konsulteerimine on näidanud, et ettevõtjad ei käsitle kartellilepet ikkagi tihti kui ebaausat kambaka tegemist, vaid kui vana head „Paneme seljad kokku…” tegevusena. Selles ongi kõige suurem eksimuse allikas, et sellist tegu ei hinnata arenenud majandusega maailmades mitte selgade kokkupanekuna vaid just rünnakuna ja mitte ainult turu vastu, vaid ka valikuvabaduse vastu. 

Moodsa konkurentsifilosoofia on 1890. a. USA-s vastu võetud Shermani seadus. Prof Jüri Sepp on kirjutanud: „Shermani seaduse eellugu tõestab, et tema lähtekohaks on majandusvõimu demokraatlik kontroll. Liigses majandusvõimus nähti ohtu PÕHISEADUSLIKELE INDIVIDUAALSETELE VABADUSTELE”. Seega võib majanduses konkurentsireeglite ja ühiskonnas demokraatia vahele panna võrdlusmärgi. Turumajandusega riikides on levinud arusaamine, et Konkurentsiseadus on majanduse põhiseadus. Seega karistatakse ka selle seaduse rikkumist sama rangelt kui põhiseaduse vastu astumist. Seega kui mõni tippjuht on ikka veel arvamusel, et Konkurentsiseadusest ma midagi ei tea ega teada ei taha, paneb oma ärile väga vildaka ja jätkusuutmatu põhja. „Selgade kokkupanekust” niipalju, et mõnede maade konkurentsireeglid lubavad ametkondliku kontrolli all küll kriisikartellide loomist (näiteks tootmismahtude vähendamist), kuid mitte iial hindade kooskõlastamist. Meie õigusruum sellist võimalust ette ei näe.

Teiseks: Suur osa meie ettevõtjad ja ettevõtjate liite ei oma juriidilist teenistust või nõustajat. Selline „kõhutunde” ja oma parima äranägemise järgi tegemine lõppebki kas juriidiliselt vale otsusega või valesti vormistamisega. Samas võiks näiteks tuua Põhjamaade ettevõtluskultuuri, kus nii mõnegi suurkontserni õigusdirektor isiklikult külastas mitmel korral Eestit, et täpsustada, mida mingi § KonkS-s tähendab ja kuidas muudatusi seaduses tõlgendada. Elementaarne hügieeni küsimus. Nende kontseptsiooni järgi on konkurentsirikkumised  liiga kulukad ja ebapopulaarsed, et neid juhuse hoolde jätta. Seda vaatamata sellele, et enamikes riikides pole konkurentsiõiguse rikkumine kriminaalne ja süüdistusi ei esitata isikute vast vaid firma vastu. Nagu ütles üks Prantsuse kõrgkohtu kohtunik, siis kuigi põhimõtteliselt oleks võimalk süüdistada ka firma juhte, siis on see liiga kulukas ja aeganõudev võrreldes saavutatud tulemusega. Seega kuluefektiivne õiguskaitse.

Nagu praktika näitab, siis konkurentsialane koolitus ei lõppe iialgi.  Loodan, et ka meie ettevõtluskultuur jõuab selleni ja näiteks ka liitude juhid ei tee avaldusi stiilis: „Nüüd peavad kõik hinda tõstma…”. Kui see pole ohtlikult lähedal konkurentsiseaduse konkurentsi kahjustada võiva teabe vahetamisele, siis on see kindlasti hea maitse piiri ületav.

Kolmandaks: Ettevõtjad ei oska oma dokumente vormistada bürokraatia keeles. Dokumente valesti vormistades võib osutuda, et olete pannud tahtmatult toime formaalse konkurentsi kuriteo. Kui mõni arvab, mis vahet seal on, siis koma asetus võib maksta Teie elu. Vana hea näide: „ Tappa mitte, armu anda” ja „Tappa, mitte armu anda.” peaks asjakohaselt illustreerima õige vormistuse eeliseid. Eriti altid „head tegema” on ettevõtjate liidud, millede põhikirjadesse sattub aeg ajalt nn moraali klauslitena et, alla omahinna müüa ei tohi, et kooskõlastatakse tegevust, et minimaalne hind on … jne. Kuigi asjasse pühendamata isikule tundub selline tegevus igati loogiline, siis KonkS mõistes on just tegemist selle kõige kurjema rikkumisega, hinnakokkuleppega. 

Nagu  uudistest oleme tõdenud, ei osutu kodanikualgatus alati seaduse silmis õigustatuks või õigemini algatus võib olla õige aga teed (vormistus) pole vastuvõetav. Samas võib tekkida ka isiksuse kahestumise või kahe isiku ühtesulamise sündroom. Kellena ma siis esinen, kas ettevõtjana või liidu juhina?. Seepärast kasutatakse mitmetes riikides liitude ja kontsernide nõupidamistel spetsiaalset konkurentsinõunikku, kes ütleb millal muutub temaatika ohtlikult lähedaseks seadusrikkumisele ja vormistab ühtlasi dokumendid. Sellisel juhul ei tekki kahtlust, kas tegemist on liidu nõupidamise või üksikute ettevõtjate konspiratiivse kohtumisega, kas arutatakse mõnede liidu liikmete tegevust, mis ei vasta liidu põhikirjale (st. ei vasta ausa äritegevuse tavadele) või vahetatakse keelatud informatsiooni. Siinkohal tuleb märkida, et igasugune hindade arutamine liidu nõupidamisel võib olla kurjast, sest isegi konkurentsi kahjustava teabe vahetamine võib olla  Konkurentsiseaduse rikkumine. Kui me lisame siia, et keelatud on konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe ja otsene või kaudne kolmandate isikute suhtes hinna- ja muude kauplemistingimuste kindlaksmääramine, siis on ilmne, et tegevus, mille eesmärgiks ei pruukinud olla keelatud leppe sõlmimine, kuid tagajärg on selline, isegi kui tegevus on kaudne, siis ongi rikkumine mitmete asjaolude kokkulangevusel suure tõenäosusega  toime pannud. Kui nüüd lisada, et liidu nõupidamisel arutatakse küsimust, kas keegi müüb oma kaupa alla omahinna, siis ongi häda käes, sest kuigi see polnud otsene ega eesmärk, oli sellel kindlasti tagajärg. Ja isegi formaalselt on väga raske vormistada „Tappa, mitte armu anda” meeldivamaks „Tappa mitte, armu anda”. 

Täpsustuseks (ja meelespidamiseks) peab märkima, et kõik need, kes ei ole "monopolid", võivad müüa oma kaupu selliste hindadega nagu soovivad ja kasvõi  aastaringselt jõuluvana mängida ning kogu kaup ilma rahata laiali jagada. Põhimõtteliselt ei mõjuta ühe indiviidi madal hind mitte turgu, vaid teda ennast. Vaid "monopolil" on keelatud müük alla omahinna, kui selle eesmärgiks on kellegi turult väljatõrjumine. Nüüd "head tegemisest". Kui liit saab aru, ja miks ei peaks erialainimesed aru saama, kui kellegi hind on ebaloomulikult madal seetõttu, et ta jätab riigimaksud maksmata, siis on selle heaks raviks maksujärelvalve kasutamine , mitte  nõuda kelleltki, et ta peab mingi hinnaga müüma oma kaupa. See on absoluutselt lubamatu, järelikult  võinuks liidus  arutada vaid kohustuste mittetäitmist riigi ees. Kuidas arutada liidu nõupidamisel kohustuste täitmist riigi ees ehk maksude tasumise küsimust niimoodi, et ei sattutaks vastuollu konkurentsiõigusega on juba õigusnõunike töömaa. Seega kodanikuinitsiatiiv on teretulnud, kuid valitud lihtne tegevusviis või teguviisi vormistus ei pruugi olla kõige õigem ega produktiivsem. Ka head tegu tuleb osata vormistada.

Bürokraatiatõlk

Peeter Tammistu

Avaldamata artiklite jälgedes (anno 2011) V2: Nihutatud sõna ehk Tere tulemast KaristusWabariiki!

 

Kas olete tähele pannud, et midagi on lahti? Ega muidu aru ei saaks, aga kinni panema on hakatud (lähtudes vanast põhimõttest, et kui ühiskonnas on midagi lahti, tuleb hakata kinni panema). Mõnda asja me märkame nagu masu ja allikakaitse seadust, kuid mõningad sõnad/protsessid nihkuvad vaikselt ja märkamatult. Kindlasti olete kuulnud väljendit sõna jõust. Õige ta on, mitte ainult sõnal pole jõudu vaid ka komal on jõud. Kuidas muidu mõista, et sama lause erineva koma kohaga võib olla elu ja surma küsimus. Ehk kui kirjutada: „Surma mõista, mitte armu anda” ongi kõigel lõpp, seevastu resolutsioon :”Surma mõista mitte, armu anda” avab teie ees uued võimalused. Seega sõnal on jõudu, kuid tähtis on, et sellest sõnast õigesti ja ühtemoodi aru saadakse

Sõna jõudu teadsid juba meie esivanemad ega muidu kasutatud kaudnimesid nagu hallivatimees, reinuvader, jne. Vana aja inimeste hirmud ja uskumused on arusaadavad, kuid kui tänapäeval hakkame päti asemel kasutame selliseid teisendusi nagu kurjam või kurikael, siis mida me pelgame. Kurikael, see on ju peaaegu sama süütu nagu võrukael. Muidugi on sellistel asendustel pikk ajalugu, kui meenutada kasvõi autovaraste ümbernimetamist autoärandajateks. Veelgi hullemaks läheb olukord, kui reporter kommenteerides maaslamavat purjus ja oksendava kaagi olekut nimetab teda hellitavalt härrasmeheks või lausa džentelmeniks. Kui pätt on meedias härrasmees, kes on siis härrasmees? Kas siis üldse tasub püüelda härrasmeheks või daamiks olemist? Muidugi, kõik sõnad on ühiskondlik kokkulepe, et me nimetame mingit asja kindla nimega. Näiteks kui me nimetame mingit värvi siniseks, siis ma ei tea, kas teiste jaoks on see värv punane või roheline , kuid ma tean, et oleme kokku leppinud seda minu silmis sinist ämbrit nimetada siniseks ämbriks. Kui nüüd keegi ütleb selle kohta, mille kohta oli ühiskondlik lepe, et see on sinine ämber, hoopis punane saabas on ühiskond kaose veerel. Üheks nihutatud moesõnaks ja vaenlaseks on muutunud korruptsioon. Ja õige ka, korruptsioon on oma olemuselt süsteemi mäendav ( senini on mõned ekslikult arvanud et käendav) ja lõhkuv komponent. Korruptsioon tekitab konkurentsipeetust, mis viib kogu süsteemi tõhususe langusele. Me oleme korruptsiooni mõistmisel teinud ära suure töö ühiskonnas. Võib-olla oleme nende märkide osas jõudnud kaugemale kui vanemad naabrid, pole ju meil enam võimalik, et ministri juubeli maksab kinni firma, milline on selle ministri tegevusvaldkonnas. Samas teeb rahutuks, kui mõistet korruptsioon püütakse laiali venitada, hägustades sellega korruptsiooni mõistet. On ju korruptsioonivastase vastase seaduse esimene klausel, et seaduses sätestatakse korruptsiooni vältimise ja korruptsiooniga seotud ametiisikute (NB!) vastutuselevõtmise õiguslikud alused ja  korruptiivne tegu on ametiisiku poolt ametiseisundi kasutamine omakasu saamise eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid. Kui siis näiteks mingile võitlusprogrammile vastavalt markeeritakse, et korruptsioon on kõige levinuma definitsiooni kohaselt ametikoha ärakasutamine isiklikes huvides, ühest küljest

võib korruptsioon avalduda avaliku ja erasektori suhetes, teiselt poolt aga erasektori sees.  Seega kõikvõimalikud pettuse, huvide konflikti , turuluure, ärisaladuse varguse, isikuandmete töötluse ja lihtlabase omaniku tagant vargust hakatakse nimetama korruptsiooniks. Või kui määratleda, et korruptsioon erasektoris tähendab olukorda, kus ettevõtjad lepivad omavahel kokku põhjendamatutes eelistes ning saavad sellest kas isiklikku kasu või kasu oma äriühingule (nt konkurentsireeglite rikkumine), siis on see täiesti põhjendamatu teiste seaduste regulatsioonialale tungimine ja mõistete hägustamine. Kui ka kehtiv korruptsioonivastane seadus sisaldab regulatsioone, mis tegelikult ei ole korruptsioon, vaid protseduurireeglite rikkumine, siis korruptsiooni mõiste laiali vedamine, mis hõlmab kõik eelnimetatud rikkumised vargusest kuni konkurentsikuritegudeni on ettevõtjaid ja kliente eksitav. Kui näiteks kaks ettevõtjat on sõlminud konkurentsiseaduse mõistes keelatud lepingu kas nad on siis korruptandid? Kuid nad pole ju ametnikud. Muidugi oli see küsimus retooriline, sest ma tean ka vastust, kuid ettevõtjad, kes ei saa tänaseni eriti täpselt aru konkurentsiseaduse põhitõdedest, rääkimata korruptsioonivastase seaduse põhimõtetest, on ilmselt veelgi sügavamas arusaamatuses. Võiksime ju öelda, et tühja sest, küll juristid selgitavad, kuid siin hakkab nihutatud sõna avaldama mõju sõna jõule. Kujutame nüüd ette, et me teeme sotsioloogilisi uuringuid (mida me ka tegelikult teeme) korruptsioonist. Kuna tegemist on sotsioloogiliste uuringutega, siis küsitakse: „mida te arvate”, „kas te usute”, „mida te peate” jne. Sellele saadakse vastuseks : „üldiselt arvatakse, et …”, „korruptsiooni peetakse rohkem levinuks ….”, „ettevõtjad usuvad, et …” jne. Kui me nüüd võtame arvesse eeltoodu, et inimene ei tee vahet sõnadel, kui legaaldefinitsioonil ja käibeväljendil, kui ta ei tunne dumpingu tegelikku definitsiooni ja räägib kartellidest ja monopolidest, milliseid definitsioone Eesti seadusandluses ei ole, siis millele ta ikkagi vastab kui jutt on korruptsioonist, mida nad „usuvad” teadvat ja mida nad „üldiselt arvavad” ?  Kas selliste uuringute puhul, mis peegeldavad meile vastu, mitte rangelt piiritletud tegevust vaid arvamust sellest, et me arvame, et meil on arvamus teadmisest, mis on näiteks korruptsioon, kuid mis on tegelikult käibetõdede kogum, kus on omakorda tegemist hägustatud mõistete nihkumisega, nihkunud sõnast rääkimata, saame me pildi näiteks korruptsioonist või millestki muust? Kas siis, kui me nimetame kõik pettused, ärisaladuste vargused, turuluure, konkurentsikuriteod jne. korruptsiooniks, kas see aitab meil rohkem mõista mis on korruptsioon ja võidelda selle pahe vastu? Kui me liigitamegi kõik selle korruptsiooniks, mis juhtub siis korruptsioonitajumise indeksiga? Kuna tegemist on taju uuringuga, siis vastatakse paljudel juhtudel lähtudes igapäevaselt kõrva jäänud informatsioonist ehk muutume taju järgi üha „korrumpeerunumaks” riigiks, kuigi tegelikkuses on meie õiguskaitse organid teinud tõhusat tööd selle” päris korruptsiooni” summutamiseks.

Võistlusseadusest, sellest majanduse põhiseadusest 

 Teine moesõna on konkurents. Viimasel ajal on mulle tunduma hakanud, et suures tuhinas on siingi läinud põhimõtted nihkesse. See, et konkurentsiõigusega püüti kõiki maailma hädasid ravida, on juba olnud eelmisel aastakümnel. Praktika näitas, et see ei ole universaalinstrument ja mitmed alad vajavad spetsiifilist reguleerimist. Erinevalt korruptsioonivastasest regulatsioonist reguleerib see seadus just ettevõtjate vahelisi suhteid. Kui ma kuulen, et kantselei ülem või ameti pealik on  pannud toime konkurentsialase süüteo, siis tekitab see minus arusaamatust ja tunnet, et ametnikud on kvalifitseerunud kuidagi ettevõtjateks. Ei saa niimoodi nihutada mõisteid ja tekitada hoopis uue õiguslikku olukorra. Sõnades me räägime, kui tähtis on õiguskindlus, kuid pidev nihelemine stiilis „meie teeme, las kohus otsustab” ei lisa kindlustunnet ei ettevõtjates, ametnikes ega kodanikes . Peale nn viinatootjate kartellikokkulepet olid ettevõtjad hämmingus, mida siis tohib teha ja mida mitte? Kas oma olemuselt oli jutuajamine liidu juhi juures teemal, et makse on ka vaja maksta, kokkulepe ühtsete hindade kehtestamiseks või kodanikujulgus öelda teisele ettevõtjale, et riigimaksud on vaja ära maksta? Kohtu materjalid ja esitatud tõendid ei tekita küll veendumust, et tegemist oli konkurentsi, kui väärtuse vastu suunatud kuriteoga.  Muidugi on seaduste loojad olnud enamasti filosoofid, kuid nad ei suuda kunagi ette näha, et esialgne mõte võib igapäevaelus muutuda vaid puusalt tulistamiseks. Riigihangete seaduse loojad valmistades ette seda seadust tegid tänuväärset tööd püüdes luua ideaalmudelit, kuidas  saaks  tagada vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine. Keegi ei osanud ette näha, et hange ise muutus ebaoluliseks, oluliseks muutus konkurentide takistamine. Iga seadus peab eeldama teatud mõistlikkuse komponenti , kuid riigihangete seaduses puudub juba ammu mõistlikkus, see on kujunenus iseenda eesmärkide paroodiaks, päädides juba võitja iseenda võidu vaidlustamisega (terve konkurents on asendunud tõrjelahingutega). Kui siis mõnel juhil ei pea närv vastu ja ta otsustab käituda juhina st. otsustajana, on ta muutunud kurjategijaks. Seaduse eesmärgiks ei olnud näiteks otsusekindla, omakasupüüdmatu linnajuhi, kes tahtis enne turismihooaega linnaväljaku korda teha, võimalikult efektne vedamine kolm aastat mööda kohtuid vaid parima võimaluse väljaselgitamine. Juhi ülesanne ongi otsustada, eriti ekstreemsetes olukordades, vastasel juhul võiksime mõne maatriksi abil süsteemi juhtida. Me ei tunneks Aleksander Suurt, kui ta olekski jäänud pusima Gordoni sõlme juurde ja ei teaks tema edukast hankest vallutada maailm. Kui hanke korraldaja näeb, et turu osalised ei mõtlegi asuda tööde teostamisele, mille jooksul hankija raha lihtsalt kaob ja ütleb, et „Jätke jama, lõpetage lollitamine ja meie raha raiskamine.”, siis ei ole juriidiliselt tegemist heateoga riigi suhtes. Siin nihkub sõna väga kiiresti heateost sellistesse kategooriatesse, mis pole enam isegi hea tegu ja pole isegi kuri tegu vaid kuritegu. Ja kui vanarahvas kasutas liivaköie punumise väljendit näitena tulutust ja tühjast tegevusest, siis juriidilise liivaköiega on ennegi üles poodud. See jutt pole heietatud siin selleks, et teha etteheiteid järelvalvele vaid selleks, et pole vaja teha seadusi nagu mitmekihiline miiniväli, põhimõttel „ küll need juhid millegi otsa ikka komistavad”. Kurbloolisus on selles, et selle asemel, et olla innovatiivsed ja mobiilsed hanguvad edaspidi juhid oma ebakindluses otsuste langetamisel. Ebakindlus on samasugune rooste arengumoootoris nagu korruptsioon või konkurentsipeetus. Ja mida me ütleme välisinvestoritele „Tere tulemast Eesti Kriminaalvabariiki! Me paneme teid kinni niguinii!” Seega on mu küsimus, kas me tootes vigaseid ja mitmetitõlgendatavaid, eluvõõraid ja mõttetuid regulatsioone, mitte ise ei tooda kurjategijaid inimestest, kes tegelikult pole isegi kurja teinud?

Üldiselt on ohtlik hakata rääkima teemal, et sinine ämber on  ämber, kuid laiemas mõttes võib siniseks ämbriks olla ka punane saabas. Igatahes tekitab selline nihutamine segadust ja asjatut ressursi kulu, nii rahalist, inimeste, aja, närvide kui ka elukeskkonna kui ressursi kulu. Ma tean, et paljud „ilusa süsteemi” juristid ei ole minuga nõus, kuid mina olen „ilusa süsteemi” ökonomist.

Peeter Tammistu

majandusanalüütik

Avaldamata artiklite jälgedes (anno 2011) V1: Valikuvõimalus ja öko(noomika)keskkonna kaitse.

 

Keskkonnakaitsjad on seisukohal, et iga „mutukas” ja rohulible on hindamatu väärtusega ja iga liigi kadumine on pöördumatu kahju kogu ökosüsteemile. Kui me läheneksime sama mudeli järgi majandusele, kui öko(noomika)süsteemile saame aru, et ka see on hindamatu väärtusega tänu oma vormirohkusele ja kasvõi ühegi ettevõtluse sündimata jäämine võib-olla pöördumatu kahju  kogu majanduskeskkonnale. Ega Pisipehme (Microsoft) ei alustanud oma tegevust miljardiettevõttest, vaid garaazientusiastidest.  Majanduselus oleme loosungite tasemel arvamusel, et ettevõtlusjulgust ja tahet oleks vaja rohkem, kuid päriselus oleme regulatsioonid seadnud niiviisi, et väikeettevõtlus hea värkstöölise tasandil pole nii hea, kui üheinimese OÜ „Värks & Töö”  tasandil, mis sisaldab sedasama head käsitöölist ja sedasama inimest kehva ja oskamatu juhi rollis. Ei teagi millest see on, kas minevikupärandist, mil ettevõte oli siis ettevõte, kui see oli suur ja väikeäri nimetati spekulatsiooniks? Või vaadates maailma majanduslipulaevade poole püüdleme ennast nendega samastada? Ega see, et me künka mäeks nimetame või kraavi jõeks ei muuda asjade olemust. Edukates majandusriikides on ka edukas ja arenenud väikeettevõtlus. Majanduse toimimiseks on vaja teatud sidusust ja vahekihte, mida täidabki väikeettevõtlus ning mida ettevõtluse suurvormidel pole kasumlik arendada. FIE ettevõtlusvormina on kõige lihtsam ettevõtluse vorm, seega ka kõige kergemini alustatav ja õige ettevõtluskeskkonna puhul ka tööjõuturgu parandav abinõu. Samas on FIE ka kõige haavatavam ja heidutatavam ettevõtja. Kõige väiksemad muutused, mis halvendavad keskkonda nagu maksu järsk tõus või registrite muutmine seab tuhandeid FIE-sid olukorra ette, mis päädib nende registrist kustutamise ja tegevuse lõpetamisega. Lisaks on ta kehvemas konkurentsiolukorras (kulude kandmine, vastutus, pension, haigusrahad jne), kui teised ettevõtlusvormid. FIE-d eelistavad lihtsust ja kindlust ning nende arvates on kehtiv aruandlus süsteem nende jaoks aeganõudev ja keeruline. Seega oleks mõistlik ALTERNATIIVINA luua FIE-le lihtne, selge ja stabiilne regulatsioon, et ta saaks ise oma töödega hakkama ilma lisateenuseid kasutamata kontsentreerumaks vaid oma põhitegevusele. 

Kahjuks oleme läinud rohkem ettevõtluse suurvormide teed, püüdes asendada FIE-d osaühingutega. Nii nagu mustikapõõsas ei ole üldjuhul asendatav mastimänniga pole ka FIE olemuslikult asendatav osaühinguga ja küsimus ei ole üldse sissemakses. Esiteks toob osaühingu tööshoidmine kaasa hulgaliselt bürokraatiat (aruandlus) ja raamatupidamise (tekkepõhine) keerukuse. Samuti ei anna osaühingu loomine selle loojale veel sotsiaalseid garantiisid vaid ta peab leidma raha (tulu) endale ka palka maksta. Lisaks käibemaksuga seotud küsimused. Seega FIE kui kõige lihtsam ettevõtlusvorm on meil tugevasti alahinnatud ja administratiivselt ülekoormatud. Kui pakuti välja kaks majanduse elavdamise instrumenti: FIE-de tegevusloamaks ja sotsiaalmaksu ülempiir nutikatele töökohtadele, siis mängleva kergusega mööndi, et sotsmaksu ülempiir tuleb seada ja see maksab palju, aga FIE-de puhul me maksusüsteemi ei kõiguta. Kurbloolisus on selles, et mõlemad on vajalikud ja täiendavad üksteist, Ülempiir tekitab küll esialgu augu eelarvesse, kuid toob tulevikus selget tulu, siis tegevusloamaks, kui alternatiiv variant ei tekita mingit kulu vaid ilmselgelt stabiliseerib laekumisi eelarvesse (samas vähendab töötusriske, sellest tekkivat stressi ja haige- ning töötukassa kulusid). Muide väga õige on luua mehhanismid, mis soodustavad nutikate töökohtade ja ekspordile suunatud töökohtade tekkimist. See ei ole mitte ainult õige, vaid ka ainuvõimalik viis jääda ellu globaliseerunud maailmas. Iga palukene, mis kukub meile globaalse majanduse pidulaualt on meie mastaape arvestades tohutud mahud võrreldes koduturu võimalustega. Kuhu siin siis väikeettevõtja paigutub? Millegipärast arvame, et FIE on vaid mingi viisumeister või käpikukuduja, kuid see on väga kirju seltskond, kes võiks (ja peaks) kaasa lööma ka nutikate töökohtade kontekstis ja mitte kui peidetud töösuhe vaid, kui ettevõtja. Samas on nutikate töökohtade tekkimisel tarvis tohutu hulk teenuseid ja tugitegevusi, ilma milleta nutikad töökohad ei suudagi toimida ehk sellisel juhul ei tekkigi nutikaid töökohti. Majanduses nagu looduseski on kõik omavahelseotud kas sümbioosis või toitumisahela kaudu.

Vahel seame nõudmiste lati mõttetult kõrgele, lähtudes enese väga kõrgetest ja põhjalikest teadmistest, kandes need oskused ja teadmised kriteeriumina üle kõigile teistele. Mõned arutlused, et raamatupidamist võiks pidada pangakontol või kui ei suuda kahte tulpa kokku arvutada, siis pole tast ka ettevõtjat. Olen tuliselt selle poolt, et ettevõtja parim raamatupidaja on tema kontonäit, kuid igakord ja igas äris ei ole võimalik kaardimakseid teha ning kõik ei ole ka arvutitega piisavalt „Sina peal”. Kas me seepärast lülitame inimese ettevõtlusest välja, kui te pole arvutifriik või on segaduses, mida ta võib kanda kuludesse, mida mitte? Kas majanduskeskkonnal oleks parem, kui see inimene lõpetaks oma tegevuse (kõik ei küüni oü-deni) ja otsiks palgatööd (mida kriisides pole)?  Või las ta vajub illegaalse tegevuse sohu? Ja siis me kontrollime teda ja karistame teda ja …. mis edasi? Siin ongi see kõige tähtsam, et me säilitaksime ja rohkendaksime liikide ja vormide rikkust mitte ainult looduskeskkonnas vaid ka majanduskeskkonnas. Tähtis on ettevõtlusjulguse ja ettevõtlustahte toetamine ja mitte ainult sõnades (muide ühe seadusliku ettevõtlusvormi halvustamine ei tekita kindlust). Kes tunneb ennast kindlamini ostes tegevusloa, see ostku ja kes tahab pidada oma raamatupidamist pangakeskkonnas see pidagu seal ja kes tahab pidada oma bilanssi ruudulises vihikus, see pidagu seda ruudulises vihikus. Ja veelkord : tegevusloamaks oleks alternatiivne mitte ainukene võimalus, seega keda ei huvita võib rahulikult jätkata vanaviisi. See ongi valikuvabadus, ärgem otsustagem kõiki oma kõrgest kantslist ära, laskem inimestel ise valida, peaasi, et nad oleksid rahul, suudaksid toita ennast ja oma peret ning õiendada oma kohustused riigi ees.  Ja treenigem endas rohkem sallivust, see ei ole just päris demokraatia, kui meil on vaid kaks arvamust võimalikud: esitaja arvamus ja vale arvamus. Seega me peaksime majanduse tervisesse suhtuma samamoodi nagu metsa tervisesse, seal peab olema kohta nii mustikale, kui pihlakale, kui ka kadakale. Ainult mastimändide metsa ei ole olemas.

Peeter Tammistu

majandusanalüütik