Sammuseadja

 

Suur suveaeg on käes. Laeme jälle akusid, teeme oma toiminguid veidi leebemalt vahel ka laisemalt. Suvi ju. Maailm on täis uut ja huvitavat. Vana ja huvitavat ka.

Kui tähelepanelikult vaadata, siis leiad ka kõige tavalisematest/tuntud asjadest/sündmustest uut ja huvitavat. No nagu näiteks Laulupeo rongkäigu Sammuseadja. Sammuseadja avastamine oli uus, kuid energialaksuline hoolivuspidu oli ma tuntud headuses. Selline kinnituspidu rõõmu võimalikkusele. Vahva.!

Uute asjadeha on tegelikult niimoodi, et kõik uus on tegelikult vana rekombineerimine. Maailm on tohutu ja lõputu taaskasutusvõrgustik. Nagu märkis M. McKeown: „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad.

Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 28). Niisiis vanast uueks rekombineerimine on loomulik protsess. Asju tuleb vaid kokku viia. Uutmoodi. Me ei oska? Ei suuda?  Nagu väidavad P. H. Diamandis, S.Kotler: „Mõtteviis on ülioluline. Kui sa arvad, et suudad midagi teha, või arvad, et ei suuda – sul on igal juhul õigus.“ („Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 89) Vaat selline põnev kombo. Suvi ju!

 Ilmaennustus: oodata on vimmavihmast perioodi …

Pärast pidulist, rõõmuküllast ja vaba mõttelennukat suve algab … argipäev. Ilmselt sama vimmane/vihmane nagu oli poliitkevad. Sügis on saagikoristusaeg, kuid poliitsügis tekitab saagi osas muremõtteid. Kevadel idanema pandud ja suvel oraalväetisega kasvatatud vimmaviljad võivad osutuda meile teiega (igaühele eraldi ja kogumis) massilisel kasutusel tervist kahjustavamaks kui asjaosalised seda mängu kavandades prognoosisid. Vihane vastasseis opositsiooni ja koalitsiooni vahel ei näita mingeid raugemise märke, ühisosa leidmisest rääkimata. Samas maailmamänge  vaadates peaks tegema kiireid otsuseid majanduskeskkonna tootlikkuse kasvuks või vähemalt turvamiseks vaevleb meie poliitturg kognitiivses nihkes. Miks ometi?

Poliitturg koosneb peale Valimishanget kahest osast: Opositsioonist (null-0 ja täht-O on kirjapildis äravahetamiseni sarnased märgid, mis tähendab, et opositsiooni positsioon võib olla ka 0 ehk 0-positsioon) ja Koalitsioonist. Koalitsioon teeb „oma asja“ sest tal on selleks aritmeetiline võimalus, sest ta on sellises Positsioonis. Võitis Valitsemishanke ja nüüd teeb neli aastat nii „nagu tahab“. Selleks, et Positsioon ei saaks teha vaid „nii nagu tahab“ ongi olemas Opositsioon, milline hoiab Positsiooni mõistlikes raamides. Seda olukorda nimetataksegi demokraatlikuks protsessiks. Kui Positsioon ületab aktiivse kuulamisoskuse ja hakkab tegema vaid „oma asja“ taandades opositsiooni 0-positsiooniks, siis hakkabki juhtuma. Täpselt nagu „Säärase mulgi“ näidendi taluperemehe „iseenese tarkusest“ tehtud otsused, mis lõppesid nii nagu lõppesid. Lõpuks pidi kuulama ärapõlatud peigmehi ehk opositsiooni, et need hädas aitaksid. Kui poleks kuulanud oleks talu „haamri alla läinud“. Õpetlik lugu. Vana, kuid õpetlik. Niisiis, kuna praegu tehakse kõike veel „iseenese tarkusest“, siis ilmselt vimmasügis tuleb tormine ja laastav (meie teiega jaoks)  Pidukonnad (aga üks nendest kindlasti) jätkavad Pilvepiiri „töö takistamist“, siis kipub kogu protsess vinduma ja venima. Ikka tõenäolisemaks muutuvad võimalused erakorraliste valimiste jaoks. Erakorralised valimised on nagu …

No, ei oskagi millegagi võrrelda. Läbikukkumine? Võib-olla nagu korduseksam neile kes eksamilt esimesel korral läbi ei saanud (olid liiga laisad, taipamatud või valskusega vahele jäid). Nagu uus võimalus?  Poliitturul on korduseksam muidugi kehv valik, kuid kiirtempos muutuvas maailmas venida/vinduda neli aastat on ilmselt veelgi valusam. Kulukam ka. Kokkuleppimisvõimalus? Äraleppimine? Tundub ebatõenäoline. Miks? Lihtsatest erimeelsustest on küpsetatud pirakad vihaviljad. Kokkulepped vihaviljade vahel …? Kaheldav, et mitte öelda võimatu, sest sellisel juhul kaotaks üks vaenutegevuse osapool oma näo. Eee … või mõlemad.

Hullem on see, et kokkuleppe kohtagi maastikul ei ole, osapooltel on erinevad mõõteskaalad, mis kokku ei lähe. Tundub, nagu mõõdaks üks osapool tegevusi liitrites, teine gallonites. Teatavasti on sellise apsaka pärast mitmedki lennukid hädaolukorda sattunud. Inimlik eksitus. Uh, päris nadi olukord. Milles probleem? Nagu Vanaema Marie ütles: „Ets kaeme perra.“

Kroonlinna nullist Amsterdami nullini

Meie teiega kulgeme läbi elu järgides mingeid majakaid ja kõrgusmärke, et ohutumalt ja tõhusamalt oma eesmärkide poole tüürida. Kuid ei majakad ega kõrgusmärgid ei ole igavesed, need on ajas muutuvad. On hea teada kui süsteemi muudetakse, muidu sõidame oma riigilaevukesega madalikule.

Niisiis mõõteskaaladest ja nende muutmisest. Olukorra visualiseerimiseks üks lihtne näide: Nagu Vikipeedia sedastab, siis 1. jaanuaril 2018 mindi Eestis kõrguste arvutamisel üle Amsterdami nullile, millega lõppes Eestis kõrgusväärtuste arvutamisel Kroonlinna nulli kasutamine. Kroonlinna null  oli/on nullpunkt, mille määras ja märkis 1840 aastal pikaajalise mõõdistamise keskmisena Michael von Reineke.. Euroopa ühtsele kõrgussüsteemile üleminekuga muutuvad kõrgusväärtused nii ruumiandmebaasides kui ka kaartidel, sh topograafilistel ja merekaartidel. Miks see tähtis on? Sest „Kõrgussüsteemilt BK77 Euroopa kõrgussüsteemile üleminekul lisandub absoluutsetele kõrgusväärtustele sõltuvalt piirkonnast 15…24 sentimeetrit (Lühiülevaade: Eesti hakkab kõrgusi arvutama Kroonlinna nulli asemel Amsterdami nulli järgi 20.07.2017). Ühelt süsteemilt teisele üleminekust anti aegsast teada ja selleks valmistumiseks anti ka üleminekuperiood. Mõistlik. Kui keegi nüüd veel oma arvutusi Amsterdami nulli süsteemis teeb Kroonlinna nulli järgi, siis on ta ise süüdi, et … märjaks saab. Null pole lihtsalt null, vaid mingi mõõtmise/süsteemi alguspunkt. Erineva süsteemi alguspunkt. Amsterdami null on küll null, kuid pole Kroonlinna null. Elementaarne. Poliitturul …

Poliitturu sogane märgala

Poliitturul toimusid hiljutise Valitsemishanke ajal ja järel kaks varjatud muutust: muutus nii mõõtesüsteem kui ka ajaarvamise alguspunkt. Vaadake, üldlevinud keskmine teadmine (või massimeedikute genereeritud kuvand) oli aegade algusest selline, et „valged jõud“ räägivad tõtt ja „populistid“ (ehk siis kõik teised) lubavad mida iganes, et võimule saada. Tore ja lihtne klišee. Kuid seekordne Valitsemishange oli teistsugune … kõik lubasid mida iganes, et Võimu operaatoriks saada. Meie teiega uskusime „kelle iganes“ „mida iganes“ lubadusi, kuid ilmnes, et osad „mida iganes“ lubadused olid antud meie teiega uskumuse järgi vanas mõõtsüsteemis – „valged ei valeta“. Tegelikkuses … Tegelikkuses oli maailm muutunud. Mõõtesüsteem tõe ja ebatõe vahel oli nihkunud, väärtused ja kultuur ka. Kui poliitinimesed ütlevad ilma häbenemata, et ega me ei saanudki „täit tõtt“ rääkida (loe: etlesime ebatõde), sest konkurentsikeskkond oli kujunenud selliseks, et vaid ebatõed andsid võiduvõimaluse, siis … Siis on süsteem ja ka väärtushinnangud kvalitatiivselt muutunud. Te ei saanud aru? Visualiseerime. Kui te asendaksite selle poliituru jutu konkurentsiolukorrast meistrivõistluste konteksti ja väidaksite, et konkurentsiolukord oli selline, et kõik panid „tropsi“ ja et konkurentsis püsida pidime teie ka „tropsi“ panema, siis … Siis saate aru, kui valesti selline teguviis ja õigustus kõlab. Tõsiasi on, et poliitturule on tekitatud uus (väärtuste) mõõtetasand. Neid kahte tasandit ongi raske ühendada, sest selles on vaid kaks võimalust: uppuda või kuivale jääda. Tõe ja tõsiseltvõetavuse nullpunkt poliitturul muutunud, kõiki lubadusi tuleb tegelikkuse suhtes korrigeerida 15-24 cm võrra. Hm, korrigeerida tõde 24 cm võrra? Kuhu?

Ajaarvamise alguspunkti nihe

Kuid mõõtesüsteemi muutumine pole ainukene probleem. Lisaks mõõtesüsteemi muutumisele on muudetud ka ajaloo alguspunkti. Positsioonis olijatele algab ajalugu KOLE-ga ja nad ei saa aru, miks 0-positsioon ikka rahulolematu on kui KOLEistid formaalselt vastu tulevad 0-positsiooni ettepanekutele. Näiteks see, et Positsioon soostus käsitlema maksuseadusi (jt seaduseid) eraldiseisvatena,  mitte kobaratena. Nojah … Kuid mis vahet sellel on kas neid menetletakse kobaras või harali, kui need ettepanekud põhimõtteliselt ei sobi ja kui need ei vasta Valimishanke tingimustele? Niisiis, kui 0-positsioon arvab aega Valitsemishanke aja pakkumistest, mille alusel hanke võitja välja valiti ja KOLEistid KOLE lukkulöömisest, siis näevadki eri osapooled maailma erinevalt ja … Ja mõlemad on solvunud.  Kuid kui nii mõõtesüsteem ise, kui ka mõõtmise ajaline algpunkt on erinevatel osapooltel erinevad, siis kokkuleppimise kohta leida pole just … lootusrikas. No võib-olla oleks abi Iiri või Palestiina rahuprotsesside läbirääkijate kogemusest või sellisest korralikust Sammuseadjast, sest ilma Sammuseadjata me kohale ei jõua. Mis kohale, kui praegu paterdab igaüks ise suunas ilmarahva naeruks ja vaenlaste lõbuks. Kõik algab kuulamisest. Nagu kirjutas M. Puzo („Corleone perekond” Ersen 2012 Lk 305): „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.” Nii on …

 (Aktiivse)kuulmispuudulikkuse tragöödia

 Eriti lootusetuks muudab olukorra tõsiasi, et poliiturul on tegemist tugevate ja lausaliste kuulmishäiretega.  Nagu kirjeldab M Brown („Ma polen nõus“ ÄP 2023  Lk 163/165) erinevaid kuulmisoskusi: „Jacki sõnul on aktiivne kuulamisoskus oluline nii intervjueerimis- kui ka läbirääkimistehnikana.“ „Kuulaja on täielikult pühendunud sellele, mida rääkijal on öelda on. Selle asemel, et kiirustada kellegi teide probleemile lahendust pakkuma, surub ta ego alla ega tõtta hinnanguid andma või arvamust avaldama, lastes rääkijal oma sisetunded ilma vahele segamata täiel määral välja valada.“  Selle vastupildiks on „Aktiivse kuulamise täielik vastand on kuulamise teesklemine“. No ja meil ei ole vaja pikalt mõelda, millist kuulamisviisi meie poliitturul kasutatakse. Meil isegi ei teeselda kuulamist … kõige sellest tulenevaga (tuletage või meelde teledebatte, kus üksteist pidevalt üle räägiti).

Aga kuulamisoskus on väga tarvilik ellujäämisinstrument, sest me peame pidevalt silmitsi seisma mingi konflikti lahendamisega. NB! Pidevalt. „Kas teadsite, et tõenäoliselt olete enne kaheksa-aastaseks saamist oma lähedastega üle 89 000 tulise tüli maha pidanud? 16. Eluaastaks on enamik meist kulutanud tuhandeid tunde, lahendades mingit sorti erimeelsusi oma laiendatud sotsiaalvõrguga. Liigina on inimesed tülitsemises väga vilunud.“ „Ent kui asi puudutab lahenduste otsimist, siis selleks meil niisugust loomingulist talenti ei jagu: kuni 90% kõigist inimestevahelistest konfliktidest lahenduseni ei jõuagi.“ „Tuleb välja, et erimeelsused kipuvad just siis üle keema, kui neile lahendust leida püütakse: uurimused on näidanud, et vaidluste puhul eeldavad inimesed tavaliselt, et tegutsevad õiglasel ja ausal ajendil ning et kõiki edasi liikumist takistavas patiseisus tuleb mõlema arvates süüdistada just teist osapoolt. Seda nähtust nimetatakse omistamiskalduvuseks.“ (M Brown („Ma polen nõus“ ÄP 2023  Lk 7). Vaat selline lugu Muide soovitan lugeda M Browni, sest raamat sisaldab ka hulgaliselt nii tavaelu, kui poliitturu jaoks vajalikke tehnikaid.

Kognitiivsest nihkest

Brown kirjeldab veel üht mehhanismi, mis selgitab praegust poliitturu olukorda (Lk 143): „Carol Travis ja Elliot Aronson kirjutasid 2007 aastal menuki pealkirjaga „Mistakes Were Made (But Not By Me)“ (…) Seal selgitatakse, kuidas inimesed oma käitumist õigustades mõttes oma minevikku ümber kirjutavad, et väära käitumise eest vastutust enda õlgadelt ära veeretada, ning kuidas hilisemad mälestused sündmustest sellele enesepettusele kaasa aitavad. See raamat räägib kognitiivsest nihkest, see on laialt käsitletud  valdkond, mis väärib lühikest selgitust.

Kognitiivset nihet võib kõige paremini kirjeldada sisemise ebamugavustundega, mis tekib olukorras, kus uus teave läheb vastuollu teie tõekspidamistega iseenda või ümbritseva maailma kohta. Samuti siis, kui teie käitumisviis ei lange kokku teile oluliste tõekspidamistega. Sellisel juhul peab muutuma ka käitumine või peavad muutuma tõekspidamised. Või siis luuakse tegevuse iseendale õigustamiseks sobiv narratiiv. „ (näiteks suitsetamisest mitteloobumise õigustamist kaaluprobleemide ohjamisega).

„Raamatus kirjeldatakse teoreetilist mudelit, mida nimetatakse valiku püramiidiks. See selgitab, kuidas lõhe vastandlike seisukohtade vahel aina laiemaks käriseb. „ „Nii võib juhtuda, et kahest inimesest, kelle arvamused õige pisut erinesid, saavad püramiidi mööda alla liikudes ja teineteisest aina kaugenedes vihased võitlejad.“ Tuletab kangesti meelde meie poliitturu olukorda, tegelikult selle täpset kirjeldust. Kokkuvõttes võiks „Sedasorti nähtust nimetatakse hiilivaks vimmaks.“ Ja poliitturg tegeleb praegu usinasti „oma käitumist õigustades mõttes oma minevikku ümber kirjutades“, selle asemel, et aktiivselt kuulata.

Spindilend

Kognitiivne nihe ja mõõtsüsteemide muutmine on viinud olukorrani, et konstruktiivset koostööd poliitturul, Pilvepiiril (ja laiemalt kogu ühiskonnas) ei ole, on vaid kohatine petlik näilikkus. Vimm on kohale jõudnud ja sügisvimm saab olema eriti vimmakas. Energia ja ajamahukas ka.

Selleks, et koostööd võimatuks muuta ja senist lahkmeelsust tsementeerida, tõmmati Positsioonis olijate poolt seadusloomegranaadist splint välja ja … visati see minema. Splint nimelt, granaati hoitakse pihus jätkuvalt. Kui muude küsimustega oleks vast võinud veel kuidagi ajapikku ühisosa leida, siis abieluvõrdsuse (või mis selle asja nimi parajasti iganes muutuvas ajas ja sõnastuses oli) Pilvepiirilt läbirallimine muutis kokkuleppevärava kasutamise võimatuks. Hullem veel -  0-positsioon on juba lubanud, et see regulatsioon pööratakse tagasi, kui nemad Positsiooni saavad. Nii, et rahu ja kindlustunnet ei tekita tekkinud olukord kelleski.  Kui kõik teised teemad oleksid ajas ja ruumis läbiräägitavad niimoodi, et poliitinimeste nägu ja näomoonutis oleksid jätnud vähegi väärika mulje, siis seda granaati ei peida mitte mingi viguriga, splinti ju pole. Positsioon kaevas lõhekese sügavaks kanjoniks. Ühed jäid ühele poole kanjonit, teised teisele poole. Kõik vaid sellest, et ei mallatud ära oodata asjade ajalist arengut. Aga aeg muudab kõike, ka väärtuseid.

H Roslingil („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 169) on üks asjalik näide Rootsi ühiskonnast: „Väärtused muutuvad pidevalt (…) Meie, rootslased, oleme seksi ja rasestumisvastaste vahendite teemal suhteliselt liberaalsed ja avatud, kas pole? Ometi pole meie kultuur alati selline olnud. Need ei ole alati olnud meie väärtused. (…) Näiteks sündis minu isaisa Gustav ajal, mil Rootsi oli lahkumas 2 tasandilt, ning minu arvates oli tegu oma generatsioonile tüüpilise Rootsi mehega. Ta oli tohutult uhke oma seitsmelapselise suure pere üle; ta ei vahetanud kunagi ühtegi mähet, ei keetnud süüa ega koristanud kodu; ning ta ei olnud mingil juhul nõus rääkima seksist või rasestumisvastastest vahenditest. Tema vanem tütar toetas julgeid feministe, kes hakkasid 1040-ndatel populariseerima kondoomide kasutamist. Aga kui tütar pöördus pärast isa seitsmenda lapse sündi tema poole, soovides rasestumise vältimist arutada, sai see leebe, rahulik mees väga vihaseks ja keeldus rääkimast. Tema väärtushinnangud olid traditsioonilised ja patriarhaalsed. Kuid uus põlvkond neid omaks ei võtnud. Rootsi kultuur muutus.“

„Ülikoolis oli meil salajane fond, millest rahastasime naiste reise välismaale, kus nad said ohutult aborti teha. Tudengite suud vajuvad veelgi rohkem lahti, kui räägin, kuhu need noored rasedad üliõpilased sõitsid: Poola, katoliiklikusse Poola. Viis aastat hiljem keelustas Poola abordid ja Rootsis omakorda seadustati. Noorte naiste vool hakkas teistpidi liikuma. Tahan öelda, et see ei ole alati nii olnud. Kultuurid on muutunud.“. Vaat selline lugu.

 Eskaleeruv vimm ja pindpinevus 

Nüüd siis on Dr Riik ja Pilvepiir kapseldunud oma vastaseisu selle asemel, et tegeleda turvasüsteemi loomisega läheneva majanduslanguse hävitusliku tsunami eest. Kogu see rahmeldamine maksude ümber on üks rumalavõitu ettevõtmine. Vaadake, maksud ei ole mingi eraldivõetav nähtus vaid osa kogumist/võrgustikust/tervikust. Kõik maksud on olemuslikult majanduse vereringest elumahlade väljaniristamine. Kui keskajal peeti aadri laskmist üheks põhiliseks ravivõtteks, siis seda võidi kasutati ka salakavalalt rivaali organismi nõrgendamiseks või isegi salamõrvaks. Praegune maksumuudatuste kaskaad on nagu mõõdutundetu aadrilaskmine, millega ei osata piiri pidada. Inflateerunud raha jätab oskamatule silmale eksliku mulje varude lõputusest, kuid … Kuid igal süsteemil on taluvuspiir ja see ei ole mitte vajaduspiir, vaid võimalustepiir. Vaid väga lühikest aega saab väike majandus olla jätkusuutlik vajaduspiiri ja võimalustepiiri vahel nagu „vedelikukuhi“ pindpinevuse korral. Tegelikkuses on majandus praegu väga turbulentses seisundis ja vaid pindpinevuse jõud hoiab seda lagunemast. Just seetõttu oleks olnud (ja on) mõistlik viis majandusele makse nüüd ja praegu mitte muuta, vaid muuta rajult majanduskeskkonda tootlikumaks. Just nüüd on selleks avanenud ajaaken.

 Mitte ainult majandusel poleks parem olnud kui maksusüsteem oleks olnud stabiilne (midagigi ometi), vaid ka tööind ja motiveeritus oleksid olnud ettevõtluses suuremad. Nüüd ... Tundub, et majanduse märke kognitiivses nihkes loetakse üha uuesti valesti. Eks muidugi inflatsioonist tingitud protsessid: palkade tõus ja maksude („suur“) laekumine tekitavad mulje küllusest, kuid see on tegelikkuse inflateerunud tulemus. Vaesuse unenägu rikkusest. Kui Weimari Vabariigis tuli kriisiaastatel pätsi leiva eest loovutada kärutäis markasid, siis ei onud see märk jõukusest vaid läbikukkunud vajaduspõhisest majandussüsteemist. Eksitav on arvata, et meil seisab lähiajal ees majandustõus, pigem on tegemist ettevõtjate trotslik-kangelasliku vastupidamisega kriisis nö pindpinevuse faasiga majanduses. Vikipeedia seletab: " Pindpinevus on pinnanähtus, mis esineb aine kahe faasi, harilikult vedeliku (näiteks vee) ja gaasi (näiteks õhu) piirpinnal ja avaldub vedeliku pinnakihi püüdes võimalikult kokku tõmbuda. Pindpinevust põhjustab see, et pinnakihi molekulide vahel valitsevad tõmbejõud (vt kohesioon), mis on suunatud vedeliku sisse. Vee pinnakihi molekulidele mõjuvad seega allpool olevate molekulide tõmbejõud ja pindmised molekulid moodustavad omavahel tugevalt seostatud kihi." Seda pinevust näete, kui olete klaasi "kuhjaga" täis valanud, selle väikseimgi liigutamine rikub sidemed ja vesi loksub maha. Majanduses on sama seis, kui midagi valesti/hoolimatult liigutada või makse/vett lisada, siis saabub tegelikkus.

Stabiilse languse või languse stabiilsuse väljavaatest

Teateid tegelikkusest (ERR 29.07.23): „IMF: sõda viis Eesti majanduse langusse ja vaja on reforme. Venemaa sõda Ukraina vastu tõi Eesti jaoks kaasa majanduse järsu ja laiapõhjalise languse ning sõjašokiga süvenenud konkurentsivõime kadumise peatamiseks on vaja reforme“ ja veel Venemaa sissetung Ukrainasse tõi kaasa inflatsiooni suure tõusu, tarneahela katkestused ja Balti regiooni peamiste kaubanduspartnerite kasvu aeglustumise. Eestis on need arengud koos eelarveolukorra karmistamisega 2022. aastal kaasa toonud järsu majanduslanguse, samas kui tootlikkuse aeglustumine on survet konkurentsivõimele veelgi suurendanud“.

 Niisiis, sanktsioonid kehtestasime idanaabrile, aga kõige suuremat kahju kannatasime ise? Saime järsu majanduslanguse. Vaat see on probleem, sest sanktsioonide mõte ei olnud mitte see, et sanktsioonide kehtestajad palja kõhuga „kangelaslikult“ laskeavale viskuda, vaid viia läbi läbimõeldud ja targalt teostatud taktikaline manööver. Kuid suures Valitsemishanke tuhinas läks see pisiasi poliitturul ilmselt  meelest ja nüüd me siis olemegi järgnevate katsumuste künnisel … haavatud, langusest nõrgestatud ja … omavahel kiseldes. Plaani ka pole. Õigemini plaan on, aga see on KOLE plaan ehk jagamisplaan. Hullem veel, kurakäelised pakuvad välja mitte tootlikkuse kasvu mudelit vaid teenitu „võrdse jagamise“ mudelit. Isegi PM võttis öelda, et ettevõtjad on ahned. Selle mudeli halb külg on selles, et  „Sotsialismi probleem seisneb selles, et lõpuks saab teiste inimeste raha otsa.“(Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 88). Nii on alati olnud. Vaadake või naftast pururikka Venetsueela kogemust. Nagu kirjutas A Hundimägi (ERR 28.07.23) „Sõda kasumite vastu võib meil juba tegutsevatel ettevõtetel, ja ka potentsiaalsetel uutel välisinvestoritel, võtta investeerimisisu. Investeeringuid tehakse ikkagi eesmärgiga tulevikus rohkem kasumit teenida. Kui kaob motivatsioon investeerida, ei teki ka uusi töökohti ja kaob huvi olla uuenduslik. Meil on sõjakas naaber, väike ja madala ostujõuga turg, Euroopast vaadates oleme ääremaa ja kui tekib veendumus, et hea tulemuse korral lajatavad poliitikud sulle täiendava maksumalakaga, kergitab ettevõtja kaabut ja otsib mõne teise tegevuskoha.“ „Läänemetsa pakutud poliitikat järgides on oht, et pikas perspektiivis kaovad Eestis tegutsevatel suurettevõtetel kasumid ja väheneb konkurents. Ehk saame kahjumiga ettevõtted, kõrged hinnad ning süveneva probleemi riigieelarve tuludega.“

 Nii on, kui jagamist tahetakse rohkendada ilma tootlikkuse kasvuta ja administratiivkulude vähendamiseta. Kuid antud juhul on asjalood ilmselt selles, et tootlikkuse kasvu edendamiseks puudub kas arusaamine või julgus ja seda püütaksegi korvata jagamistempo alusetu tõusuga. Ettevõtjate süüdistamine käib selle mängu juurde, sest otsitakse … süüdlast. Kuid asjalood on sellised, et kui maailmamastaabiliselt on siia investeerimine suurriskiline, siis ainsad investeerijad ongi … omamaised investorid, kes tunnevad meie majanduse tegelikku tegelikkust.

 Kuid kurbloolisus on selles, et Dr Riik mängib küll kärpimismängu, kuid see on hetkeline ja eklektiline kokkuhoid, see ei ole struktuurimuutus ega riigireform. Nüüd on hakatud juba otsima süüdlasi, miks majandusega lood on sellised nagu need on. Kognitiivne nihe ei tule enesekesksuse juures muidugi kellelegi meelde ja ettevõtjaid on hakatud süüdistama ahnuses. No tule seesamune sealtsamusest appi, kriisiaastatel seisis Dr Riik kui kuri võõrasema tehes väga piskut, et ettevõtjaid säästa järskude institutsioonide põhjustatud juhtimisvigade eest. Siis ei huvitanud Dr Riiki, kas ettevõtjad jäävad ellu – kas elurikkus ettevõtluses säilub – vaid seisis ühepoolselt ja vaid omapoolselt  avalike hangete lepingutäitmiste eest jagamata riske, mis johtusid just ülakorruste väärarusaamadest majanduskeskkonnast.

„Kuigi Eesti majandusel õnnestus koroonapandeemiast kiiresti toibuda, prognoosib IMF keskpikas perspektiivis Eesti majandusele sõja tagajärgedest taastumise venima jäämist, kus majanduskasv ei jõua kriisieelsele keskmisele tasemele, puudub rangem eelarvepoliitika ja struktuurireformid tootlikkuse toetamiseks.“ Nii ongi praeguse lohistamise ja majanduse struktuuri juures jääbki tootlikkuse kasv lohisema ja kõik muu, sellest tulenevalt, ka.

IMF-i nõuanded tootlikkuse kasvuks ja eelarvepoliitikale on muidugi tüüpprojektilised „suurtele lennukitele“ (maksutõusude kiirendamine, roherohkendus jne) mis meie väikelennuki jaoks sellisel kujul ei pruugi sobida – turtsuvad paar korda ja kukuvad alla. Siingi tuleb ilmutada pigem nutikat paindlikkust kui alandlikku käsutäitmist. Samas soovitused et „Kriitilise tähtsusega on piirata avaliku sektori palgafondide suurendamist. Konkurentsivõimet aitaks säilitada praeguste kulutuste ümberkalibreerimine tootlikkust suurendavate kapitalikulutuste suunas.“ tunduvad täiesti mõistlikud, kui me neid mõistlikult teha suudame.

Kuid see pole veel kõik, see „sota-pota“ pole mitte meie sisemine segadus ja poliitturu kemplemine, sellel on ka konkreetsed rahvusvahelised majanduslikud tagajärjed, mis kujundavad vaadet meile ja meie ettevõtluskeskkonnale. „Reitinguagentuur Fitch langetas Eesti pikaajalise riigireitingu seniselt tasemelt AA- ühe astme võrra allapoole A+ tasemele, reitingu väljavaade on stabiilne.“ (ERR 29.07.23). Nojah, see stabiilsuse väljavaade omandab uue värvingu kui „A+ tase peegeldab Fitchi hinnangul seda, et Eesti majanduskasv on olnud nõrk ja majandus kahaneb tõenäoliselt teist aastat järjest.“ Ehk lugeda tuleks: majandus on stabiilselt kahanev.

Kui me paneme nüüd kokku selle, et oma geograafiliselt asendilt asume suurema osa maailma jaoks julgeolekuliselt nagunii kõrgendatud ohu tsoonis ja meie majanduskeskkond muutub läbimõtlematu rähklemisega ka … ohutsooniks, siis miks peaks keegi tahtma siia investeerida? Hea küsimus, eks ole?

Miks majanduskasv ja tootlikkuse kasv tähtsad on? Nagu märkis Thilo Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017  Lk 421) „Noores liitvabariigis aitas Ludwig Erhardi sotsiaalse turumajandusega seonduv saavutada kiire majandustõusu verisulis demokraatiat tõenäoliselt paremini kinnistada kui liitlaste kõik ümberkasvatamiskatsed.“ Majanduskasv on ühtlasi demokraatia kaitse.

No  nii, ja kui me nüüd seda kindlalt teame, et asume geograafiliselt tuletõkke eeskojas, kuhu kinnisilmi ei investeerita, kui me teame, et meie tootlikkus ja majanduskasv on kasvutu ning majandus kahanev, kas siis tõesti aitab parandada majandusstruktuuri ja luua tootlikkuse kasvu keskkonda … kasvatades makse? Pöörane mõte, kui pole just tegemist ideetuse ja selle ideetuse peitmise ja korvamisega läbi administratiivse rahaahnuse. Kui siia lisada veel eklektilised struktuurimuudatused (millest kuuldavasti mõned ka tagasi vangerdatakse), siis … raskeks läheb. Sammume eri suundades, kuid Sammuseadjat pole.

Laupkokkupõrke vältimise õpetus

Selline on olukord poliitturul enne sügistorme, mil poliitturg liigub laupkokkupõrke kursil. Nagu märkis W.C. tabavalt ühe olukorra kohta (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 Lk 737) „Ja kodusel rindel käis lahing kitsal ja viljatul pinnal.“ Ja „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (1951 a valimistest lk 747)

 Iga liiklusõpetaja võib teie öelda, et kui on oht laupkokkupõrkeks, siis keerake kasvõi kraavi/metsa/põllule, see täiesti reflektoorselt mõistusevastane tegevus suurendab tunduvalt teie ellujäämisvõimalusi võrreldes laupkokkupõrkega. Kui ellu jääme, küll kindlustus kõik  kinni maksab, kuid laupkokkupõrke korral … Olin kunagi koos mehega, kes oli kukkunud maja ehitades katuselt. Kukkus nii hullult, et jalaluud pilbasteks ja kokkukasvamine ei tahtnud kuidagi sujuda. Ütles tagantjärele takusena, et hakkas libisema ja püüdis plekiservast kinni haarata, kuid … valus oli. Laskis lahti ja … Oleks ometi kinni hoidnud, valust hoolimata, siis oleks … valu vähem olnud.. Moraal sellest võiks olla, et ärgem usaldagem esimesi kihusid. Vihaline laupkokkupõrge lõppeb kõigile osapooltele fataalselt. No ja siis? Mis sellest? Mis meil teiega sellest? Nojah, meie oleme ju reisijad selles kokkupõrkes, ka meie oleme kannatajad. Põhikannatajad, kui majanduslanguse tsunami meid tabab meie laupkokkupõrkest räsitud majanduses ja segases administratiivkorralduses. Vaadake, EL on palju tarku inimesi, palju kasulikke ja täpsustavaid regulatsioone, kuid kõike seda ei tohi võtta üle üks ühele, meie mastaabid on lihtsalt erinevad. Tulemused ja lennuvõime ka. EL lennupark sisaldab nii suurlainereid, kui ka väikelennukid, kõik need on lennuvahendid ja tõusevad õhku ning maanduvad, kuid neil igaühel on oma dünaamika. Meie oleme väikelennuk oma dünaamikaga, oma lennukõrguse, kiiruse ja manööverdusvõimega. Hüsteeriline vastasseis kõigi ja kõigega on…kurnav. Kurnav kõigile osapooltele.

 Suvi kestab

.  Nüüd oleks sammuseadja aeg, sest kui sammu õigesse rütmi ei saa, siis võib asi kiskuda  cromwellilikuks (I Gentles „Cromwell“ Kunst 2014 Lk 230 Päraparlamendi lõpetamisest) lahenduseks: „„Te pole mingi parlament, ma ütlen, te pole mingi parlament, ma lõpetan teie koosistumise.“ … Sel ajal kui sõdurid hanereas parlamenti marssisid, teatas Cromwell parlamendiliikmetele, et „Issandal on neist kõrini ja ta on valinud oma töö jätkamiseks muud vahendid, mis on seda väärt“. Kui parlamendiliikmed temast mööda valgusid tõreles Cromwell nendega vihaselt: „Te ise sundisite mind seda tegema …“ Kõigi selliste arengukäikudega võib enese päris ära vaevata, seepärast tõmbame siia joone vahele ja nautigem suve, nautigem rõõmu, hoolivust ja ilu

Praegu on suvi. Suvi täis laulu ja pidu – Laulupidu -, mis jätkuvad Viljandi folgi, Insikurmu festivali, Haapsalu, Pärnu, Käsmu ja paljude teiste rõõmuüritustega. Seda rõõmu peamegi enesesse laadima. Laulupidu ise oli nauditav energialaks. Positiivne pillekraar. Isegi ilm oli siin teisejärguline Olen laulupidude fänn, olen aegade algusest rongkäike nautinud, kuid nüüd teadvustasin esimest korda, et rongkäigu ees (enne juhte, pasunaid  ja lippe) käib mõõdetud  sammul üks asjamees, keda nimetati rongkäigu Sammuseadjaks. See on rongkäigu kõige tähtsam mees, kes seab kogu laulu/tantsurahva sammu niimoodi, et need õigel ajal Lauluväljakule jõuaksid. Vahva ju – üks sammuseadja ja… kõik jõuavad kohale. Õigel ajal. Ja kuigi ma olen näinud kümneid laulupidusid, siis Sammuseadja tähtsust hoomasin esimest korda. Nii, et alati on midagi uut leida, kui oskad vaadata.

Hoolivuspeo innukas energialaks

 Midagi oli Laulupeol ka  tuttavlikku. Igiomast. Põhitähtis: Inimesed hoolivad üksteisest. Hoolivuspidu. Nii palju ilusaid inimesi. Nii palju lahkeid inimesi. Nii palju tarku inimesi – noori ja vanu, suuri ja puha pisikesi. Nii palju sõnakaid inimesi. Nii palju laulukeelseid ja tantsujalgseid inimesi. Nii palju … innukust. Nii seekord, kui läbi aastate ülev kurgu kipitus, laulupidu see on olnud kui eestluse salaselts. 

Sõitsin bussiga Pi-Ritale ja ühes peatuses tuli peale innustunud tütarlaps emeriitus (ilmselt teise poole sajast), sellises kelmikas tantsulises sitsiseelikus kaelaräti, vööpaela ja seljakotikesega. Kogu sõidu vältel oli näha, et inimene tantsis sisemiselt. Temast kiirgas vaba olemise tunnet ja ehedat rõõmu. Rõõm ja hoolivus olidki kõige tähtsamad. Sadu … See oli pigem vaatenurga ja defineerimise küsimus. Nagu ilusasti ütles dirigent Taavi Esko kordusliku lõpulaulu eel padusajus: „See püha maa vajab vihma. Täna.“ Rõõm ja kurgukipitus, päike ja sadu. Vägev. Igikestev. Innustav. Ärgem laskem ennast kohatisest kehvast ilmast heidutada. Päike tuleb välja nii-kui-nii. Uued rekombineerimise ideed ka.

Ja-ah hädasti vajame Sammuseadjat.

 Targutusi:

 Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017

 Lk 108 „Inimese mõistmisvõime on küll piiratud ja tema eksimisoht on suur ning pealegi on tema eesmärgid ja soovid sageli kõikuvad, vastuolulised ja ebaselged. Kuid see ei muuda asjaolu, et ta ise on põhimõtteliselt enda parim kohtunik ja huvide eest seisja. Riik ja ühiskond peaksid tal seda põhimõtteliselt vabalt laskma teha. Ta teeb oma parima, kui saab tegutseda täiesti enda huvides, ja ta on parim siis, kus ta saab rakendada oma andeid ja kalduvusi. Oma huvidest ja vajadustest lähtuvalt saab ta tasu eest oma teenuseid pakkuda ning ise tasu  eest teiste teenuseid kasutada. Koordineerimise võtab enda peale turumehhanism.“

 F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022

 Lk 72 „Oleme arutanud selle üle, mida arvab rahvas eliidist. Aga mida arvab eliit rahvast? Mida teeb võimu omamine inimese enesetajuga? Ei midagi head, ütlevad eksperdid. Henri Kissinger väitis kord: „võim on ülim afrodisiakum.“  Nii võrgutav kui võim ka on, psühholoogilised uuringud on näidanud, et see tuimestab võimu omavate inimeste tundlikkust. Ühesõnaga, võim tapab empaatiat.“