Avaldamata artiklite jälgedes (anno 2011) V3: Turumajanduse põhiseadus

 

Pärast seda, kui kuulutati välja kohtuotsus pudrutootjate (nimi muudetud) kartellisüüdistuse kohta, on mitmed ettevõtjad murelikult küsinud, mida siis üldse võib kokku leppida või millest rääkida (eriti liitude nõupidamistel).  Siinkohal ärgem unustagem, et konkurentsialane süüdimõistev otsus tähendab mitte ainuüksi seda, et kurjategija on firma pealik st. füüsiline isik, vaid meie seadusandluse veidruse tõttu on kurjategija ka juriidiline isik . Kas ettevõtjad peaks nüüd oma tunnuslauset, näiteks „Kõige pudrum  pudet…” asendama uuega, näiteks „ Kõige kuritegelikum puder…” Või "Süüdlase puder" ja kui juhtub et firmat tabab veel mõni kriminaalsüüdistus, siis „ Eriti ohtliku retsi puder …”.

 Peab märkima, et süüdimõistmine ei piirdu vaid maineküsimusega, vaid toob kaasa ka arvestatava karistuse ja tegevuste piirangu. Näiteks välistab selline süüdimõistmine „lisaboonusena” riigihangetes osalemise karistuse kehtimise ajaks. Tahtmata arutada või arvustada kohtu otsuse üle, mis on juba jõudnud kujuneda usu küsimuseks: ühed usuvad, et tabati raske kuriteo sooritajad, teised näevad selles kodanikualgatuse karistamist, on juhtum toonud välja rea probleeme. Selles kontekstis on liitude küsimus omakorda väga hell küsimus - mida tohib arutada, mida mitte. Praktika näitab, et vaatamata mahulisele koolitusele konkurentsivallas, on teadmised selles suunas siiski kesised. Keelatud kokkuleppeid peetakse jätkuvalt "paneme selja kokku" (ühise vaenlase ees) tüüpi tegevuseks, mitte kambaka tegemiseks teistele turuosalistele. Niisiis ... kordame üle.

Esiteks: ettevõtjad ei tea siiani, mis see konkurentsiregulatsioon on.  Vastavalt Konkurentsiseadusele (KonkS) on keelatud turguvalitseva seisundi kuritarvitamine (monopolid) ja keelatud lepped (kartellid). Tegelikult ei ole kartellikokkulepete sõlmimise eesmärgiks midagi muud, kui saavutada samasugune seisund nagu monopolil turul, mis tähendab, et kartelli liikmed suudavad ühistegevuses summutada konkurentsi, garanteerides endale püsiva/kindla kasumi. Kui selgitada KonkS-t, mis on väga nüansirikas ja mitmetitõlgendatav, lihtsustatult koolijütsi terminites, siis suured poisid ei tohi väiksematele tuupi teha ja väiksed poisid ei tohi teiste klassiukaaslastele kambakat teha. See ei tähenda, et suur poiss ei tohiks suur olla või väikesed poisid klubiõhtuid korraldada - lihtsalt reeglitest tuleb kinni pidada. Pikaajaline ettevõtjate ja ettevõtjate liitude konsulteerimine on näidanud, et ettevõtjad ei käsitle kartellilepet ikkagi tihti kui ebaausat kambaka tegemist, vaid kui vana head „Paneme seljad kokku…” tegevusena. Selles ongi kõige suurem eksimuse allikas, et sellist tegu ei hinnata arenenud majandusega maailmades mitte selgade kokkupanekuna vaid just rünnakuna ja mitte ainult turu vastu, vaid ka valikuvabaduse vastu. 

Moodsa konkurentsifilosoofia on 1890. a. USA-s vastu võetud Shermani seadus. Prof Jüri Sepp on kirjutanud: „Shermani seaduse eellugu tõestab, et tema lähtekohaks on majandusvõimu demokraatlik kontroll. Liigses majandusvõimus nähti ohtu PÕHISEADUSLIKELE INDIVIDUAALSETELE VABADUSTELE”. Seega võib majanduses konkurentsireeglite ja ühiskonnas demokraatia vahele panna võrdlusmärgi. Turumajandusega riikides on levinud arusaamine, et Konkurentsiseadus on majanduse põhiseadus. Seega karistatakse ka selle seaduse rikkumist sama rangelt kui põhiseaduse vastu astumist. Seega kui mõni tippjuht on ikka veel arvamusel, et Konkurentsiseadusest ma midagi ei tea ega teada ei taha, paneb oma ärile väga vildaka ja jätkusuutmatu põhja. „Selgade kokkupanekust” niipalju, et mõnede maade konkurentsireeglid lubavad ametkondliku kontrolli all küll kriisikartellide loomist (näiteks tootmismahtude vähendamist), kuid mitte iial hindade kooskõlastamist. Meie õigusruum sellist võimalust ette ei näe.

Teiseks: Suur osa meie ettevõtjad ja ettevõtjate liite ei oma juriidilist teenistust või nõustajat. Selline „kõhutunde” ja oma parima äranägemise järgi tegemine lõppebki kas juriidiliselt vale otsusega või valesti vormistamisega. Samas võiks näiteks tuua Põhjamaade ettevõtluskultuuri, kus nii mõnegi suurkontserni õigusdirektor isiklikult külastas mitmel korral Eestit, et täpsustada, mida mingi § KonkS-s tähendab ja kuidas muudatusi seaduses tõlgendada. Elementaarne hügieeni küsimus. Nende kontseptsiooni järgi on konkurentsirikkumised  liiga kulukad ja ebapopulaarsed, et neid juhuse hoolde jätta. Seda vaatamata sellele, et enamikes riikides pole konkurentsiõiguse rikkumine kriminaalne ja süüdistusi ei esitata isikute vast vaid firma vastu. Nagu ütles üks Prantsuse kõrgkohtu kohtunik, siis kuigi põhimõtteliselt oleks võimalk süüdistada ka firma juhte, siis on see liiga kulukas ja aeganõudev võrreldes saavutatud tulemusega. Seega kuluefektiivne õiguskaitse.

Nagu praktika näitab, siis konkurentsialane koolitus ei lõppe iialgi.  Loodan, et ka meie ettevõtluskultuur jõuab selleni ja näiteks ka liitude juhid ei tee avaldusi stiilis: „Nüüd peavad kõik hinda tõstma…”. Kui see pole ohtlikult lähedal konkurentsiseaduse konkurentsi kahjustada võiva teabe vahetamisele, siis on see kindlasti hea maitse piiri ületav.

Kolmandaks: Ettevõtjad ei oska oma dokumente vormistada bürokraatia keeles. Dokumente valesti vormistades võib osutuda, et olete pannud tahtmatult toime formaalse konkurentsi kuriteo. Kui mõni arvab, mis vahet seal on, siis koma asetus võib maksta Teie elu. Vana hea näide: „ Tappa mitte, armu anda” ja „Tappa, mitte armu anda.” peaks asjakohaselt illustreerima õige vormistuse eeliseid. Eriti altid „head tegema” on ettevõtjate liidud, millede põhikirjadesse sattub aeg ajalt nn moraali klauslitena et, alla omahinna müüa ei tohi, et kooskõlastatakse tegevust, et minimaalne hind on … jne. Kuigi asjasse pühendamata isikule tundub selline tegevus igati loogiline, siis KonkS mõistes on just tegemist selle kõige kurjema rikkumisega, hinnakokkuleppega. 

Nagu  uudistest oleme tõdenud, ei osutu kodanikualgatus alati seaduse silmis õigustatuks või õigemini algatus võib olla õige aga teed (vormistus) pole vastuvõetav. Samas võib tekkida ka isiksuse kahestumise või kahe isiku ühtesulamise sündroom. Kellena ma siis esinen, kas ettevõtjana või liidu juhina?. Seepärast kasutatakse mitmetes riikides liitude ja kontsernide nõupidamistel spetsiaalset konkurentsinõunikku, kes ütleb millal muutub temaatika ohtlikult lähedaseks seadusrikkumisele ja vormistab ühtlasi dokumendid. Sellisel juhul ei tekki kahtlust, kas tegemist on liidu nõupidamise või üksikute ettevõtjate konspiratiivse kohtumisega, kas arutatakse mõnede liidu liikmete tegevust, mis ei vasta liidu põhikirjale (st. ei vasta ausa äritegevuse tavadele) või vahetatakse keelatud informatsiooni. Siinkohal tuleb märkida, et igasugune hindade arutamine liidu nõupidamisel võib olla kurjast, sest isegi konkurentsi kahjustava teabe vahetamine võib olla  Konkurentsiseaduse rikkumine. Kui me lisame siia, et keelatud on konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe ja otsene või kaudne kolmandate isikute suhtes hinna- ja muude kauplemistingimuste kindlaksmääramine, siis on ilmne, et tegevus, mille eesmärgiks ei pruukinud olla keelatud leppe sõlmimine, kuid tagajärg on selline, isegi kui tegevus on kaudne, siis ongi rikkumine mitmete asjaolude kokkulangevusel suure tõenäosusega  toime pannud. Kui nüüd lisada, et liidu nõupidamisel arutatakse küsimust, kas keegi müüb oma kaupa alla omahinna, siis ongi häda käes, sest kuigi see polnud otsene ega eesmärk, oli sellel kindlasti tagajärg. Ja isegi formaalselt on väga raske vormistada „Tappa, mitte armu anda” meeldivamaks „Tappa mitte, armu anda”. 

Täpsustuseks (ja meelespidamiseks) peab märkima, et kõik need, kes ei ole "monopolid", võivad müüa oma kaupu selliste hindadega nagu soovivad ja kasvõi  aastaringselt jõuluvana mängida ning kogu kaup ilma rahata laiali jagada. Põhimõtteliselt ei mõjuta ühe indiviidi madal hind mitte turgu, vaid teda ennast. Vaid "monopolil" on keelatud müük alla omahinna, kui selle eesmärgiks on kellegi turult väljatõrjumine. Nüüd "head tegemisest". Kui liit saab aru, ja miks ei peaks erialainimesed aru saama, kui kellegi hind on ebaloomulikult madal seetõttu, et ta jätab riigimaksud maksmata, siis on selle heaks raviks maksujärelvalve kasutamine , mitte  nõuda kelleltki, et ta peab mingi hinnaga müüma oma kaupa. See on absoluutselt lubamatu, järelikult  võinuks liidus  arutada vaid kohustuste mittetäitmist riigi ees. Kuidas arutada liidu nõupidamisel kohustuste täitmist riigi ees ehk maksude tasumise küsimust niimoodi, et ei sattutaks vastuollu konkurentsiõigusega on juba õigusnõunike töömaa. Seega kodanikuinitsiatiiv on teretulnud, kuid valitud lihtne tegevusviis või teguviisi vormistus ei pruugi olla kõige õigem ega produktiivsem. Ka head tegu tuleb osata vormistada.

Bürokraatiatõlk

Peeter Tammistu