Debatid Kleopatraga

 

                                                                                              Vaata täpsemalt "Maksumaksja 2022/1"

Emaliku moega naine küsis Ministrilt valimiskoosolekul: „Kas need valimiskampaaniad ära ei väsita?“  Minister rõõmsameelselt: „Sugugi mitte,“ (…)  „Mulle meeldivad valimiskampaaniad. See on ainus aeg, kui makse ei tõsteta. Meile , tarbijatele, on muidugi terve valimisaasta hea, kas te pole märganud? Siis stimuleerib valitsus alati majandust ja suurendab inimeste ostujõudu, et nad oleksid rahul ja rõõmsad. Kui valimised oleksid igal aastal, oleks meil alati hea elu.“ (Bo Baldersen „Parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat 1995 lk 145). Tore „hea elu“ retsept, kuid kahjuks pilapilt. Meie valimiskampaania on läbi, viimasedki vallavalitsused on kohtadele istunud ja mõned isegi ümber-ümber istunud, nüüd … on poliitmaailma arvates päramine aeg arutada maksutõusude üle. Poliitmaailm lausa kisendab maksutõusu vajaduse üle, sest … mingit muud muutust pakkuda ju ei osata/julgeta. Karistamisest/piiramisest/keelamisest ja maksutõusust (lembenimega maksudebatt) on poliitmaailm varmas arutama lõputult ja mõnuga, kuid loovusest …. Mnjah, institutsioonid on loovuse kaotanud, mugavaks muutunud.

 Järjekindlusest

 Järjekindlus on hea omadus, kuid mitte igasugune järjekindlus. Tundub, et  järjekindlaks, lausa rahvusspordiks, on meil kujunemas õigete asjade tegemine vales järjekorras, mida  lapitakse õhinapõhiste otsustega, mis on asendustegevuslikud. Kusjuures algtõuge – muutustevajadus – on õige. Oma sisimas (paremas minas) tunneme meie teiega ja ka iga poliitinimene, et muudatused on vajalikud, lausa eksistentsiaalselt vajalikud, kuid tahe/julgus muuta on nõrguke, samas mittetegemise juriidilised põhjendused liiga mugavalt käepärased. Näiteks pole Pilvepiir Riigireformi aruteluga isegi alustada suutnud. Piinlik. Väga ohtlik tendents, sest iga mitteotsustamine (otsustamatus = otsusta+matus) on omakorda otsus - otsus mitte muutuda.

Kuid, kui  meie ise teiega muutume, tehnika/tehnoloogia muutub, meie vajadused muutuvad ja meie rahvastikupuu muutub, siis tuleb muuta nii majandusstruktuure kui ka institutsioone. Kui rääkida pelgalt maksudebatist, siis peame küsima, miile/kelle jaoks me ühisraha korjame ja mis põhitähtis, kas see on oleva tsementeerimiseks või arenguhüppeks. Aga …Võib-olla on meil vajalik  raha olemas? Võib-olla ülegi? Võib-olla on sellekasutus raiskav/kohatu/vale ? Meie teiega ei tea, sest nii mahukat riigi toimimise auditit pole tehtud. Pealegi vana tõde on, et „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis valitsusaparaat alati põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks patuks raha tagasi anda, sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet kärbitakse. Kui aasta lõpuks polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis hakati kiiruga soetama kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või kulutati summa muul moel, et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi polnud varem tulnud selle peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi anda.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012, lk 137). Ülimalt tõenäoline on, et ka maksusüsteemi tuleb muuta, kuid see ei ole teema millega alustada muutuste protsessi. Nii, et alustame algusest – ressurssidest. Vaatame, mis meie riigisahvris on kasutamiskõlblikku, mis on kasutusaja ületanud ja mis lausa toksiline, lõpetame mürgiste aurude sissehingamise.

 Kolm põhiressurssi

 Esiteks inimene - see duaalne tootja/tarbija - kui põhiressurss. Prognoosi järgi on 2030. aastaks 20–64 aastaseid 47 tuh inimest vähem (st maksumaksjaid ka) kui 2019. Arv tundub abstraktne, kuid olemuslikult tähendab see Viljandi, Rakvere, Kuressaare ja Jõgeva linna jagu inimesi. Kujutage ette – neli inimtühja linna? Prr.  Samas on meil Paide, Türi, Haapsalu, Räpina ja Loksa linna jagu rohkem „penskareid“ (65+ aastaseid 42 tuh  rohkem kui 2019). Üheksa miinuslinna? Mis tähendab, et aktviteet võib väheneda 90+ tuh inimese võrra. Kui meie teiega nüüd harjumuspärased mõttemudelid kõrvale heidame, siis saame aru, et „auku“ -47 uh ja -42 tuh ei õnnestu paigata mingite kinnisvara/auto/nännimksude ega astmikega, selline primitiivsus viib vaid kiiremale kihistumisele, keskklassi vaesumisele ja majanduse stagneerumisele. Õnneks on „uuspenskarid“  tänapäeval suhteline mõiste, pigem on tegemist „vintageinimestega“, kes on kohati krapsakamad ja kogemusnutikad meie teiega elujärge paremaks looma.  Kuid ainuüksi vintagerahvas meid ei päästa. Ainuke mis päästaks oleks rahvaarvu kasv (kuid statistika on halastamatu ja 2030 a sihtjaam on paigas, midagi võime muuta järgmiseks sihtjaamaks 2040, kuid 2030 a tulemus on lukus) või asendada puuduv inimressurss tõhusama tööga, kuid …

Ka siin oleme miinuspooles, meie tootlus on jätkuvalt näruselt madal,  olles 2019 a vaid u 77,8% EL keskmisest (Iiri 192%, Belgia 129%, Prantsusmaa 117%, Itaalia 105%). Appi upume? Ei upu. Milline ressurss siis peale kahaneva elanikkonna ja lahja tootlikkuse veel oleks, mis neid nõrkusi tasakaalustaks? Kolmandaks ressursiks, mis võiks kompenseerida kahe esimese nõrkust on teadmiste kasv ja tehnoloogiline hüpe.  Neljas ja kõige suurem ressurss on teadmised ja inimeste loovuse-hulluse segu – teotahe. Need ongi suures piiris tegurid, mis aitavad meie majandust edasi liigutada sh maksutulu kujundada.

 Heaolu alustest … tegelikkuses

 Nagu defineerib T. Sarrazin „Soovmõtlemine“ (EKSA 2017 Lk 240): „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“ Kogu edukuse valem oma lihtsuses ja selguses. Niisiis vähenev/vananeva elanikkonnaga ja madala tootlikkusega majandusstruktuuriga pole meil eriti võimalik ka kenamat elujärge harrastada. Mis puutub tehnoloogilist hüpet, siis administratsioonide ebajärjekindlus ei anna erilist lootust ka siin. Kuna mainitud kolm allikat jäävad võrdluses ja kogumis ikka kesisemaks ja institutsionaalseid muudatusi teha ei taheta/julgeta, siis ongi ainukeseks „abivahendiks“ (asendustegevuseks?) kujunemas maksudebatt. Kuid ümberjagamine ei too kaasa jõukuse kasvu. Tulemus on  kleopatralik: „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda” (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013 117). Just sellega meil praegu tegeletakse.

 Eksponentsiaalsest kasvust & kasust

 See mille pole me peame (kindlas kõneviisis) püüdlema ja ka kõrvalekaldumatult liikuma peame on eksponentsiaalsne kasv.: „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest. ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 23).  Vaat see on areng. Miks see tähtis on?  A McAfee, E. Brynjolfsson („Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 128) väitel: „Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju muid probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal pragu prognoositavast 1% kiiremini, oleksid ameeriklased 2033 aastakse viis triljonit dollarit rikkamad.  Kui see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi vähendamist, rääkimata raha eraldamisest uutele algatustele või maksude alandamisest.“. Panite tähele – alandamist? Mitte inimeste alandamist, vaid maksude. Selgituseks neile, kes kirjutavad kokku projekte, mis oma olemuselt pole sotsiaalsed ega saa kunagi  majanduslikuks kuid püüavad seda lappida sisutühja klausliga, et projekt on „sotsiaalmajanduslikult kasulik“, siis just eksponentsiaalsele mudelile keskkonna loomine loob ka eeldused sotsiaalsete programmide rahastamiseks, mitte vastupidi. Vastupidine on meie teiega ühisraha põletamine.

 Rämpsriik?

 Kui meie teiega eksponentsiaalse mudeli loomisele ei keskendu, siis Standard & Poor`s  prognoosid (30 arenenud riiki) näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. „Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”. „Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.“ „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”. („Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 Lk 170/171). Just seda mudelit „maksudebatt“  tähendabki – lõppjaam „Rämpsriik“.

 Riik kui kanalisatsioonihaldur?

 Kui meie teiega tahame seda kurbloolist allakäiku vältida, siis pole muud võimalus kui riik rekombineerida.  Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 389/394) ütleb, et: „Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“.  „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suured tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“. Nagu näitas meditsiinikriis, siis institutsioonid pole kiirete muudatustega toime tulnud, vaid siplevad oma aegunud institutsionaal/bürokraatlikes rituaaltantsudes.

M Svensson  („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 319) täpsustab: „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“  „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“. Leiutame siis,  kuniks veel … aega!

 Rekombineeritud riik

 M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” (ÄP 2009 Lk 28) defineerivad rekombineerimist: „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. (…) Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.”

Meil teiega on rekombineerimise põhi õnneks olemas, selle formuleeris juba lp J. Raidla Riigireformi põhimõtetes, sama tuleb teha ka rekombineerimise kontekstis. See mille me peaksime saavutama riigi rekombineerimise käigus, ssiis see F Johanssoni kirjeldatud „Medici efekt“ (Pegasus 2008 Lk 2):  „Selle raamatu idee on lihtne: kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias toimunud silmapaistvast loomingupurskest. Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ Meie teiega oleme sellel ristmikul olnud, see oli võimalik, kuid kas see on ka edaspidi võimalik?

Metaideedest

 Paul Romer:  „Iga põlvkond on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus ja soovimatud kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad ka paljundavad üksteist.“ „Võib-olla on kõigist ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: seda laadi metaideid leitakse.“

„“Ons kasv läbi?“ Meie vastame Weitzmeni, Romeri ja teiste uute kasvuteoreetikute nimel: Mitte põrmugi. Kasvu  takistab kõigest meie suutmatus kõiki uusi ideid piisavalt ruttu läbi sõeluda.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018

Lk 102/106/107) „Innovatsiooniuurijad Lars Bo Jeppesen ja Karim Lakhani uurisid 166 teaduslikku probleemi, mille organisatsioonid olid Innocentive´isse postitanud, kuna olid nende lahendamisega ummikusse sattunud. Nad leidsid, et Innocentive´i kogukond suutis neist lahendada 49 ehk peaaegu 30%. Lisaks täheldasid nad, et parimaid lahendusi esitasid suuremad tõenäosusega inimesed, kellel ei olnud probleemi vahetu valdkonnaga mingit pistmist. Teisisõnu tundus, et oli hoopis hea, kui mõne kõva pähkli võttis käsile mõni „kõrvalseisja“, kelle haridus ja kogemused polnud probleemiga vahetult seotud.“

Kõike seda kõhklust kogeme ka meie, meie teiega tunnetame piire (või õigemini administratiivseid piiranguid), me kardame et kasv on läbi ja me pelgame ka pehmemaid pähkleid hammustada, sest kardame eksida. Kuid kuidas jääb siis metaideede avastamisega?  Hm, käsi püsti, kes arvab, et maksude tõstmise debatt on metaidee? Ei ole? Elementaarne. Kuid ilma institutsioonide ümberkorraldamiseta ei tule mingeid metaideid tulevad … maksudebatid ehk vaesuse ümberjagamine jagajate kasuks.

 Pöörates ristmikult …

 Kahjuks on asjalood praeguseks kujunenud selliselt et Medici ristmikult oleme eduharjal hooletut kurvi võttes libisenud mingitesse üha kitsamatesse umbtänavatesse. Oleme eksinud. Oleme asendanud õiguste-otsuste-vastutuse telje vastutuse hajutamise, maneerliku virisemisega ja energiakuluka „süüdlaste“ otsimisega. Eh, ilmselt on elu läinud juba liiga heaks Nagu väidab M. Manson: “Kahjuks on üks interneti ja sotsiaalmeedia kõrvalnähte see, et vastutuse lükkamine mõne teise rühma või inimese kaela on nüüd lihtsam kui kunagi varem – ka kõige pisemate eksimuste eest. Vastab tõele, et sedasorti avalik süü/häbi mäng on saanud väga populaarseks, mõningates ringkondades peetakse seda koguni „lahedaks“. „Ebaõigluse“ avalik jagamine teenib sotsiaalmeedias sootuks rohkem tähelepanu ja emotsionaalseid väljapurskeid kui suurem osa teisi sündmusi, pakkudes rahuldust inimestele, kes saavad selle abil end lakkamatult ohvrina tunda, tänu aina kasvavale tähelepanule ja kaastundele.“

 „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“

„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“

 „“Šiki ohvripõlve kõige suurem probleem on see, et ta imeb ära tähelepanu tegelikelt ohvritelt. (…) Mida rahkem on inimesi, kes ühe või teise imepisikese üleastumise tõttu ennast ohvriks kuulutavad, seda raskem on tähele panna, kes tegelikult ohvrid on.“

„Inimesed satuvad pidevalt nördinud olemisest sõltuvusse, sest see annab neiel mõnulaksu: ennast maru õigeks pidada ja moraalselt kõigist üle olla teeb hea tunde. Nagu märkis ajalehe New York Times arvamusartiklis poliitiliste pilapiltide autor Tim Kreider. „ Nördimusega on nii, nagu on ka paljude teiste asjadega, mis on mõnusad, aga söövad meid pikapeale seest tühjaks. Ja see on veel reetlikum kui enamus teisi pahesid, sest me isegi ei teadvusta endale, et tegemist on mõnuainega.““ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 119/120). Niimoodi oa meist teiega tarbime nördimuse ja polariseerumise mõnuainet mõõdutundetult. Kogu Ühisruumi energia kipubki kaduma nendesse destruktiivsetesse tegevustesse. Milleks? Kauaks? Manson lisab ühe meeldetuletuse, mida oleks ka meil mõistlik taasavastada:

„Ent osa demokraatias elamisest ja vabast ühiskonnast on see, et meil tuleb kokku puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja kes ei pruugi meile meeldida. See on lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind – võiks koguni öelda, et see ongi kogu süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem arv inimesi on hakanud seda tõsiasja unustama.“ Vaat selline lugu.

 Hakkame visualiseerima, hakkame  … joonistama tulevikku.

Nagu kirjutab  M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“ ( ÄP 2013 Lk 319): „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“. Väga hea nõuanne, kuid harilikult … Teate isegi, et esimese hooga püütakse muutuste vajadust eitada, sulgeda ennast tegelema juba tuntud turvaliste tegevustega, hoogsa, kuid arenguseisukohalt viljatu tegevusega. Niimoodi sattutaksegi Vearuumi, vaiksesse või kiiresse tagasilangusesse, millest Arenguruumi pöörata on veelgi raskem. Kuid niimoodi enam ei saa, ehk nagu õpetavad Austraalia põuavööndist nutikad uustalunikud: „Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada. Lihtsalt talu ei saa siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli“ (lk 263). Sama ka Ühisruumi ja riigikorraldusega, seda ei saa enam pidada „nagu varem tavaks oli.“.

 Muutuda , mitte põgeneda – selles on küsimus (Hamlet nüüdisajal).

 Tegelikult polegi kuhugi põgeneda: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku. Üliõpilaste kiiresti muutuvate õpivajadustega on hädas eriti haridusasutused. Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““ (lk 317).

 „ Suur Nihe“ muudab kõike. Tihtilugu ei saa me aru, millest protsessid alguse saavad.

Meie ajal (enam kui kunagi varem) saavad protsessid alguse teadmistest ehk haridusest (ja haritusest). Meie teiega valikud ja omandatud eriala/haridus „programmeerivad“ (heas mõttes) meie tegevust ja ühtlasi neid protsesse, mida me liigutame. Ja just  haridusega oleme me tõelises jamas. Kuidas nii? Aga meie Pisa testid, aga … See näitab lihtsalt kui hea „toormaterjal“ meil harimiseks on. Tegelikult isegi ”IQ-testid ei mõõda loovust, kuigi loovuse ja intelligentsuse vahel on seos. Testid näitavad vaid võimet teha teste. CVd näitavad vaid seda, mida keegi väidab end teadvat ja oskavat.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 88). Niipalju siis testivõitjatest. CV kirjutajatest võiks mainida seda, et „ Säilinud on aga Augustuse curriculum vitae tekst, dokument, mille ta kirjutas elu lõpul ja milles ta võttis kokku kõik oma saavutused (…) See on omakasupüüdlik , erapoolik ja sageli roosilistes toonides teos, mis hoolikalt olematuks seletab või täielikult maha vaikib oma karjääri algupoole mõrvarlikud seaduserikkumised. „ (M Beard „SPQR“ Varrak 2017 lk 296) ja kuigi  Gaiuse (Caligula) ei jätnud endast maha omakäelist CV-d, siis midagi ta maha jättis : „Tema edevad ehitusprojektid on paigutatud loodusseaduste solvamise ja naeruväärse eputamise vahelisse spektrisse.“ (lk 322). Nii, et testid jäägu testideks, tore teada. .Ehk nagu Bezsz tsiteeris Alan Kayd:“ „Iga vaatenurk on väärt 80 IQ punkti, „ mis tähendab seda, et asjade vaatlemine mitmest nurgast parandab nende mõistmist.““ (B. Stone „Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva Raamat 2017 lk 26). Ka tore teada.

 Meie „Jama“ on selles, et me koolitame inimesi lihtsalt koolitamise pärast, et nad oleksid standardselt haritud. Muidugi on seegi tore, kuid kui me koolitame neid valedele erialadele, siis tekitame asjatuid õilmitsejaid sinna kus neid vaja pole ja sinna kuhu neid ilmtingimata vaja on, sinna meile inimesi – õige haridusega inimesi – ei jätku. Protsessid sumbuvad, areng samuti. Vaadake, isegi sellises elementaarses ja silmaga nähtavas (kuid töökohtades teravalt tunnetatav) alal nagu IT koolitus on Dr Riigi poolt nii unarusse jäetud, et viimastel aastatel on ettevõtjad avanud tänuväärselt omaalgatuslikult (ja omarahastuslikult)  IT koole ja kolledžeid, kuid ikkagi on u 6000 spetsialisti puudu. Selle puude eest maksame oma liipava heaolutaseme ja sündimata projektidega. Mitu Ükssarvikut sellest sündimata on jäänud? Ei tea? Kuid teised valdkonnad? IT valdkonna puue/kaotus pole vaid IT ja Ükssarvikute kaotus, see on SKT kaotus, mille oleks saanud suunata valdkondadesse, milles samuti järelaitamist vajavad nagu tervishoid ja haridustehnoloogia ise. Kõik kasutamata võimalused. Kuid olukord vajab muutusi, sest areng kiireneb ja meie kaotused vanaaegses institutsioonilises raamistikus vaid kasvavad. IT ja programmikirjutamise oskus peab (kindlas kõneviisis) olema põhikooli standardprogrammi osa. Nüüd ja tulevikus. See on ju homne elementaarne … kirjaoskus.

Pettekujutelmadest

Nagu kirjutas J. Gray ( „Valekoidik“ PM 2021 Lk 120/115): „Kujutelm, et kunagine sotsiaalne turumajandus võib uueneda ja turgude dereguleerimissurve all ellu jääda, on paljude paljudest globaalse turumajandusega seotud illusioonidest kõige ohtlikum. Tegelikult on sotsiaalse turumajandusega riigid sunnitud ise majandust järk-järgult lammutama, et paremini konkureerida riikidega, mille keskkonna-, sotsiaal- ja tööjõukulud on kõige madalamad. Sotsiaalse turumajandusega riikide jaoks ei ole küsimus selles, kas nad saavad oma olemasolevate institutsioonide ja poliitikaga ellu jääda – ei saa. Nende jaoks on küsimus hoopis selles, kas nende majanduses möödapäästmatud muutused saavad teoks uue uusliberaalsete reformide lainega või poliitikaga, mis paneb turge inimeste vajadusi rahuldama. „

„Sotsiaalne turumajandus tekkis ühte konkreetsesse majanduslikku nišši. Aasia riikide industrealiseerudes ja postkommunistlike riikide maailmaturgudele sisenedes ootab teda vältimatult ees muutumine või häving. Konkureerimine riikidega, mis on oma majanduse dereguleerinud, kus on madal maksutase ja kus sotsiaaltoetusi kokku tõmmatakse, sunnib sotsiaalse turumajandusega riike nendega ühinema. Nii hakkavad nad reaktsioonina teiste riikide poliitikale ka oma tööturgu dereguleerima ja sotsiaaltoetusi vähendama.“

Institutsionaalsed ümberkorraldused on just see debatt, mida poliitmaailm ja meie teiega peame pidama enne järgmisi Riigikogu valimisi, et anda seadusandjatele tugev mandaat. Ärme lase (kindlas kõneviisis) neil ja meil takerduda kleopatralikku maksudebati asendustegevusse.

 Targutusi:

„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

 

Lk 25 „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:

-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil

-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast

-kasvab manööverdamise tähtsus

-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”

Lk29 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.

Lk29 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.

„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.”

„Nagu näeme käib üleilmsete reeglite revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „

 

Ristisõjad kuiseiklus. Pühakud, patused ja narrid” Kurt Frischler Olion 2007 Tallinn.

 

Lk 172 „Keisri heldekäelisus, kes oli kogu aeg puistanud enda ümber kingitusi, pistiseid ja autasusid, osutus nüüd postuumselt finantskatastroofi põhjuseks: Riigikassa oli tühi, selle tähtsamad sissetulekuallikad – maksud, tollid ja monopolimaksed – olid panditud aastateks ette Genova, Veneetsia ja Pisa pankuritele. Suur riik ei kosunud enam. Mõne napi aastaga langes ta suurriigi uhkest kõrgusest mängukanni tasemele uute jõudude käes.” Jutt käib Bütsansi keisrist Manuel I kes suri 1179 aastal

 

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

 

Lk 313 „… 1891. a. juunis Saksamaal. Bismarck juurutas Vanaduspõlve Kindlustamise Akti, mis kohustas kodanikke alates 16. Eluaastast loovutama oma osa sissetulekutest, juhul kui nad töötasid täiskohaga ja teenisid üle 2000 marga aastas. Tööandjad olid samuti kohustatud võrdse panuse andma … See oli fantaasiarikas ja ettenägelik süsteem.”