Saturday, November 28, 2015

Rahvasterände tasuvusuuring V7: Laomajandus

Kaheteistkümnes lugu: Ladustada või lahustada

Turg toimib nii või teisiti, me võime seda kasutada kui pendelust, sellele veidikese järele aidates ja mõnusalt edasi liikuda või … tagasiliikuvana selle sama uksega vastu nina saada. Valikud on meie. Valik on kas aktiivmeetmed või passiivmeetmed. Kui valime passiivmeetmed siis jätame aktiivmeetmed teistele ehk …  mustale turule. Just-just, must turg reageerib alati, kui päristurg midagi ei märka või inimesed oma kõrkuses arvavad et nad suudavad loodus(majandus) seaduseid eirata. Loodusseaduste eiramine on väga energiamahukas ja … ajutine. Meie juhtumi põhjal pole võtmesõnaks mitte ladustamine vaid … lahustamine. Lahustamine ühiskonda ja nende kõige paremas mõttes ära kasutamine selle ühiskonna hüvanguks. Kõlab suureliselt, kuid turul see just niimoodi toimibki, ressurssi, eriti sellist, mida teised ei oska veel kasulikuks pidada,  püütakse väärindada, et saavutada konkurentsieelist.

Kolmeteistkümnes lugu: Passiivmeetodid ehk kuidas ehitada …. kommi-nommit, mis algab P-ga

Passiivmeetodid tähendavad seda, et me ladustame pikkadeks aastateks rändarid kolkaküladesse, omaenese negatiivse energiaga kapselaladesse, kus nad on tänuväärt saagiks kas mandumisele või kuritegevusele või … kuritegevusele. Pealegi oma olukorra selgumist „oodates”, kuni ametnikud pabereid liigutavad, kohvi joovad, reede õhtul klubis tuuritavad ja nädalavahetuse piknikega sisustavad, kaotavad nemad … oskuse töötada. Need initsiatiivikad, teotahtelised siiajõudnud muteeruvad abisaajateks, kellel on omandatud agrsessiivse abituse sündroom. Halloo! Ärgake!  Me ei saa ladustada inimesi. Ma ei räägi moraalist, eetikast ega kaunisõnaliselt väärtustest, ma räägin puht praktilise majandusinimesena.  Kui ressurss muudetakse jäätmeks, siis tekitab see ohtu keskkonnale ja kulusid keskkonnakahjude heastamiseks. Jällegi kehv äri. Turg seda ei luba. (Rankin „Rippaed”  Varrak 2015 Lk 109 „Ta oli teeninud Põhja-Iirimaa, näinud lähedalt, mismoodi hävineb usaldus, kuidas hirm asendub vihkamisega.”)

Neljateistkümnes lugu: Jätkuvalt turust ja unistustest

Veelkord, turg on olemas ja toimib: rändarid, kui kliendid on maksnud oodatava teenuse eest ja tahavad saada selle eest oma makstud teenust. See, et nad maksid ühe teenuse eest (ülevedu) ja tahavad saada teenust teistelt, kellelt neil ei ole õiguslikult mitte midagi nõuda, ei muuda asja. Nad on Euroopas. Neil on unistus, mille eest nad maksid. Unistus, elada  ja ilmselt ka töötada Saksamaal, Inglismaal, Rootsis … eee … See unistus tahab täitmist. Tundub, et juba valjuhäälset täitmist. (E.Tinn „Lääne tsivilisatsioon ja Euroopa tupikseisust“  Tammerraamat 2013. Lk 277 „Araabia kultuuri uurijad on märkinud, et „see, millesse usub rahvas, isegi kui see on fantaasia, mõjutab tema elu täpselt samuti, nagu oleks see tõde.“) Rootsi suvilad neile majutuseks ei kõlba, Soome koolitoit ka ei kõlba, kuid Helsingi südalinna oleks vaja ehitada kolm suurt pühakoda ja lääne ning idatiivale veel kaks tükki. Vajadus palvetada ühiselt tahab täitmist. Vaat niimoodi.
Lihtne majandusinimese loogika ütleb, kui sisseveo konveier on ühelt poolt käiku lastud (Vahemerel on käiku lastud mastaapne suurejooneline ja hästi korraldatud sisseveosüsteem) siis eeldab see teisel pool ka laialiveo konveieri olemasolu, muidu tekkib ummistus või uputus. Võite kodus teha lihtsa katse ämbriga, avatud kraaniga ja voolikuga. Kui te kraani kinni ei keera, või kopsikuga ämbrist vett ära mingisse teise anumasse ei tõsta, siis on teil varsti ämber täis, ajab üle ja põrand on lige ja libe. Ettevaatust, võite kukkuda. Sama ka rändaritega, kui kraani kinni ei keerata või ämbrist vett ümber ei tõsta, siis oleme varsti märjad ja libedal.
Kuigi laialivedu juba toimib, esialgu suurtesse ja edukatesse riikidesse ja seejärel …  Nagu öeldud, tegemist ei ole pagulastega. Pagulased paluksid enese aitamist, praegused tulijad nõuavad … enese aitamist (kuigi sõna „aitamine“ siinkohal ei pruugi olla õige vaste). Nõuavad ikka valjuhäälsemalt. Ikka nõudlikumalt. Nad  ei taha, et neid abistatakse Kreekas, Ungarist tormaksid nad heameelega läbi ja  ega isegi mitte Austria ei sobi hästi abistajaks. Rändarid  tahavad,  et neid aidatakse Saksamaal, Inglismaal, Rootsis.

Solvumusmäng

Solvumusäng on kohati vägagi tõhus vahend enese eesmärkide saavutamiseks. Seda on lähiminevikus kasutanud mitmedki meie poliitinimesed. Kuid see on väga peen mäng, siin tuleb olla väga ettevaatlik emotsiooni doseerimisega. Doseerid üle ja kõik saavad aru, e oled tobu, näitlejameisterlikkusest tuleb puudu. Solvud liiga tihti - oled … äpu. Ebaõnnestuja noh! Saisolvuja. Samad reeglid kehtivad ka rändarite solvumiste suhtes. Kohati jääb mulje, et EL on püsti pandud vaid selleks, kuidas oleks võimalikult effektiivne solvata rändareid: solvab Soome koolitoit, teiste majutuspaigad. Rändareid solvab … Me nõuame … Sellised pagulased siis. Abivajajad. Seepärast ongi tegemist rahvasterändega, rahvasterände uuetüübilise ilminguga, mis põhineb mitte Atilla  või Tsingise ratsaväe mobiilsusele ja teotahtele, vaid relvaks on lääne demokraatia toimemehhanismide ärakasutamine ja sellesama demokraatliku korralduse pikameelsus ning sageli otsustamatus.

Viieteistkümnes lugu: juhitamatud laojäägid

 Majanduselus muutub turg iga päev ja  me teame, et turg ei eksi ja turuga ei vaielda. Turuga vaid kohanetakse või lõpetatakse pankrotiga. Mida teha? Muidugi ütleb iga majandusõpik, et laojääk ei tohi olla ebamõistlikult suur, see viib kulud ülesse ja tulud alla, parem kui seda üldse ei ole, mis toodetakse läheb kohe komplekteerimisse ja sealt ringlusse. Mnjah, ületootmisega ehk laojääkide põhjusega tuleks ka midagi ette võtta. Kuid meie ei tee ületootmise peatamise suunas mitte mingeid samme. Me ei ole viitsinud kraani isegi sutsuke koomale  keerata, kuigi seisame juba põlvini … eee … vees. Vist. Mina üksi ei küüni kraanini, nii et seda teemat pole minul mõtet arutada. Tegelikult tundub mulle, et osad riigid olid lausa õnnelikud rändarite tulekust, uus ja värske tööjõud vananevas Euroopas ajab ikka kihevile, kuid … Kuid loodeti ilmselt protsessi juhtida, sellise tasase kanalite süsteemi kaudu, kuid must turg mängis neile vimka ja ujutas turu produktiga üle. Vaat niimoodi. Nüüd ei pääse ka nemad ise kraani ligi, et seda kinni keerata. Rämps lugu.

Kihvti lugu

 Selline on tegelikkus ja selline on turu objektiivne olukord. Meil on laod täis, kuid juurdevool/tootmine jätkub. Just sellise turusituatsiooni peamegi praegu lahendama. Ületootmise probleemi. Valmis kaubaga tuleb midagi teha. Mida? Keelduda laialiveost? Muidugi võime me keelduda, ladustagu need kelle manu on tuldud kogu sisseveo maht ja kõngeda ülejõu käivasse laojääkidesse ning mürgistesse laguaurudesse. Mis see meie asi?  Kuid see laguaur ei jää vaid lõunasse või läände, tänapäeva läbipõimunud maailmas mõjutab see paratamatult kõiki. Ka meile lööb pikapeale kihvt sisse. Kas see on lahendus? Vaevalt. Üks on küll täiesti kindel, tootmine tuleb peatada, kraanid korralikult sulgeda ja turule tuleku võimaluste parameetreid tuleb muuta. Mina ei tea mida me peaksime tegema, kuid üks on selge, selleks et üldse millegagi tegeleda tuleb tammid pidama saama, vannikraanid kinni keerata ja ületootmise puhul laojäägid kiiresti realiseerida. Kui see esmane elementaarne süsteemikaitse tegu on tehtud, vaid peale seda saame midagi „teha“.

Tööjõuturust

Tööjõu turg on teatavasti kiirelt muutuv turg. Alles äsja arvati, et Euroopale läheb lähiajal vaja 42 miljonit lisatöötegijat. No selles mõttes, et kes tööd teevad ja ühiskonnas väärtust kasvatavad. Ega Euroopas ühtlaselt tööjõudu vaja pole ja igasugust ka mitte. Just lugesin ÄL, et“ Prantsusmaa tööministeeriumi numbrite kohaselt lisandus Prantsusmaa töötute ritta oktoobris 42 000 inimest. Kokku on riigis ilma tööta 3,59 miljonit inimest“ .  PM kirjutas, et Saksamaal enamiku ettevõtete silmis on põgenike võimalused isegi lihttööd saada väikesed – nii arvas neist 59 protsenti, oskustööde osas on see protsent juba 78 ning juhirollide puhul suisa 97%. Suvine „majandusime“ eufooria on kadumas, kuid maandamata  energia kuhjuv.Samas Hispaania oli masu ajal mures asjaolu pärast, et kehvadel aegadel oli neil 40-50% noori mehi tööta. Mure oli see arusaadav. Noor energia vajab  rakendaamist, mitterakendamine … on juba korduvalt maailma sandistanud. Kuid kui nüüd vaadata ladustatud rändarite probleemi, kus ekraanipildi järgi on enamus 20-30 aastased noored täies elujõus mehed, siis … Mnjah, kui nad saaks sulandada/lahustuda meie ellu, siis on see üks asi, kuid kui meile, Euroopasse,  tekkib 80-90% töötuid rändareid, siis võtab küll kõhedaks. Ilmselt on just sellest tingitud põliskodanike geneetilisest koodist lähtuv ärevus uue olukorra ees. Just seepärast, et ei tekkiks sellist kergeltsüttivat massi ei tohigi rändareid ladustada. Seda enam ladustada mingisse kolkakülla. Arusaamatu, täiesti arusaamatu.

Järgneb …

Targutusi:

R.Stark „Outfit – kättemaks maffiale” Ersen 2015
Lk 126 „Nad olid väitnud, et püüdlevad isetult maailma parandada ning Salsa oli noorusrumaluses neid uskunud ja aktiivselt aidanud. Ta oli tõepoolest üritanud isetult maailma parandada, kuni sai aru, et enamik mehi, keda ta oli järginud, üritasid parandada ainult iseenda maailma. Edaspidi mõtles Salsa iga kord, kui keegi väitis, et ta üritab maailma parandada, kelle maailma ta parandada üritab.”
S. Weir „Ajaloo halvimad otsused” Koolibri 2009

Lk 142 Uhkuse ja laiskuse kombinatsiooni, valesti mõistetud vaenlase põlgamise ja ettenägelikkuse täieliku puudumise tõttu ületab Singapuri langemine tublisti tavalisi sõjalisi prohmakaid.”

Thursday, November 26, 2015

Rahvasterände tasuvusanalüüs V6: Kõrvalmõjud ja ressursikasutus

Kümnes lugu: Rahvasteränne ja teine rinne

Kui toimub passiivne rändarite ladustamine, siis on sellel mitmed järelmid. Esimene on see, et niimoodi „silma alt ära lükatud“ rändarid moodustavad omad kinnised siseringid, mis tekitab vastuseisu/hirmu/mõistmatust nii neis enestes , kui ka kohalikes inimestes. Võõrastust ja ohutunnet tekitab uus olukord just meis-rändurites, kes me jäime siin paikseks viistuhat aastat tagasi. Siinkohal tulebki teha vahet võõrastamise ja võõraviha vahel. Kogu elusloodus põhinebki sellel, et alguses võõrastatakse (see on enese alalhoiuinstinkt), kuna ei teata, kas võõras (inimene, loom, taim) võib olla ohtlik või hoopis kasulik. Seepärast ei ole vaja karta võõrastamist, see on elu loomulik osa. Lõimumine? Lõimumine  on igal pool raske, vahel …  võimatu. Nagu kuskilt „viisurist” kuulsin poolnaljalugu inglasest, kellelt küsiti, miks nende külaveeres on eraldiseisev häärber? Vastus oli midagi sellist, et need seal on uustulnukad, nad tulid koos … Villu Vallutajaga. Tuhat aastat on möödunud, kuid mäletatakse, et osa on uustulnukad. Ja siis?  Mnjah, nagu Villuga tulijate näite pealt on õppida,  eksisteerisid kaks kogukonda tuhat aastat kõrvuti ja …  paralleelselt. Kas ka koos? Ei tea, tean vaid, et mitte vastakuti. Asi seegi. Saada omaks on alati raske. Seda kuidas teha niimoodi, et rändarid saaksid omaks (vähemalt mõistetavaks), selleks on vaja palju enam, kui pumbasüsteemist tuleneb automaatne ladustamine.
Rahva hääl ja rahva esindaja veenmisjõud
Meil, rahval, võib olla erinevaid arvamusi, nii õigeid, kui ka … õigemaid. Meil on seaduslik, lausa põhiseaduslik õigus, arvata. Kuid me oleme osa oma võõrandamatust õigusest (ajutiselt) delegeerinud seadusandjatele. Me oleme valinud rahvaesindajad, ennast ja enda huve kaitsma. Milline on nende visioon? Rahvaesindajad peavad tegema meile selgeks seda millised valikud on õiged ja mis sellest johtub. Peavad veenma inimesi enesele järgnema. Mitte ainult ütlema, mahapööratud pilguga, et ärge segage me teame … kuidas me murrame maha/läbi. Selline tegevus tekitab vaid riikide sees „teise rinde”. Seega tekitame veel ühe probleemi ehk rahvasterände ja põliskodanike ning lisaks kodanike ja kodanike omavahelise vastasseisu. See oleks küll kehv äri. Kuid julgusetus ja visioonitus on selle protsessi nimi, mida me praegu jälgime ja varsti ka osaleme. Ainult W. C. võis  lubada pisaraid, verd ja higi ja … jääda võimule. Mitte ainult jääda võimule vaid ka niimoodi jääda võimule, et talle järgneti. Meie murrame … eee … keda? Iseennast?

Üheteistkümnes jutt: Ressursianalüüs

Järgneva osas on teil  vaba voli nõustuda või mitte nõustuda minuga, see  kõik on vaid jälle kord ühe arveametniku kasumiarvestus. Ilmselt on enamikele inimestest mõtlemine läbi ressursside võõras ja …  igav. Minu jaoks … loominguline protsess. Kõigest võib mõelda läbi loomingu: muusika, luule või … ressursikasutuse. Mina  loominguks on  näiteks luua  majandusanalüüse ehk ökonoomilisi poeeme. Majandusanalüüs vajab samasugust kirgastumist ja loomingut, kui igasugune muu loominguline tegevus. Ökonoomilised poeemid võivad olla vägagi keerulised (enamasti siiski keeruliseks aetud) ja nauditavad oma finessides.

Majakajutt

Et mitte segadusse sattuda majandusanalüüside (keeruliseks aetud) võlumaailmas, peavad mõningad asjad olema lihtsad ja kirkad nagu majakad. Järgid majakat ja ei hälbi kursilt. Vahva. Kõik me tahaks ju turvaliselt koju jõuda.  Võtame ka omas arutluses kasutusele lihtsuse mõttes kaks majakat. Kaks seepärast, et üldiselt on keeruline mõtlemine liiga pingutav.
Seega  on kõike võimalik jagada: kas ressursiks või jäätmeks. Kuid vaadake, need ei ole püsivad kategooriad, eilne jääde võib olla homne tooraine. Nii nagu juhtus prügimajanduses. Eile kasutasime tohutuid summasid, et ladustada jäätmeid ja maskeerida oma reostuse ulatust. Täna … võitleme prügiväljade kasutusõiguse üle. Eilne prügi on muutunud tänaseks superressursiks. Teisalt on meie piiratus ja regulatsioonid need, mis võivad muuta täiesti korraliku tooraine ohtlikuks jäätmeks. Te ei usu? Võtame või näiteks meie suurima ressursi -  põlevkivi kaevandamise. Kaevandamisel saadakse kahte liiki kassulikku kivi: üks mis kõlbab õli tootmiseks ja teine kõlbab vaid põletamiseks. Mida teha, kui teil on vaid õlitehas ja kaevandus mõlema kiviga? Kaevate kivi välja ja püüate mittevajaliku kivi ära müüa? Õige. Kuid kui ostjaid on vaid üks ja see toodab nii kivi, kui ka sooja, elektit ja õli? Polegi kuhugi müüa, ehk teile jäi kaup kätte.  Peate täisväärtusliku küttekivi ladustama, muud moodi õli toota ei saa. Mõttepaus! Mida me nüüd tegime? Täpselt nii sündis, kui ühel õlitootjal ei olnud küttekiviga mitte midagi teha, sest riikliku koordinatsiooni ja tahte puudumine sundis seda ladustama kaevandatud rahvuslikku rikkust … jäätmena. Me ei osanud oma piiratuses ja kapseldumises ära tunda ( ei tahtnud) ressurssi. Kas selles käsitluses võib olla mingit sarnasust rändarite probleemiga – ressurssi ei tunta ära ja seda ei käsitleta ressursina?

Militaarterminoloogiline vahejutt

Vahel on mõnda teemat parem käsitleda läbi militaristliku loogika. Sõjanduses on kõik viidud äärmusliku konkreetsuseni ja seepärast on vahe suuri juhtimisprotsesse võimalik enesele selgeks teha läbi sellise terminoloogia. Lihtsustatult.
Majandusküsimustes meeldib mul pöörduda üpris tihti  raamatu „Strateegiline sõda” (Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009) poole. Seletab nii mõnedki probleemid oma alastuses lahti.
Lk26 „Tervikuna käsitletakse neljanda põlvkonna sõda mittelineaarsena, kui kaob sõja ja rahu erinevus.”
„Esimesed kaks sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride vastu, mis tagasid sõja võimalikkuse. Aga neljanda põlvkonna sõda hakati käsitlema kui vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja üldse võimalikuks.”
„Neljanda põlvkonna sõda pakutakse modelleerida võrgustikusõja süsteemis, mis võimaldab tegutseda kiirelt ja otsustavalt.”
Lk 25 „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:
-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil
-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast
-kasvab manööverdamise tähtsus
-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”
Lk29 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.
„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.”
„Nagu näeme käib üleilmsete reeglite revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „
Lk 104 „Uut liiki olukord maailmas tekitab uut liiki sõja. Mitte info iseenesest ei ole tähtis, vaid selle võimalused ühiskonliku arvamuse transformeerimiseks”. Vaat sedaviisi, mina ei tea, kas mingi sõda käib, kuid samasugune võitlus on turul, kusjuures Lk9 „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu”. Nii, et me peame olema väga tähelepanelikud turul, et meid ei oleks organisatsiooniliste vahenditega tõmmatud veatsooni ja meie võitlust ei peaks teised meie vahendite arvel. „
Midagi selles eeltoodud jutus tundub mulle kummaliselt tuttavlik. Kas ka teile?

Tõsiasjadest

PM 23.11. 15 „Kui 1964. aasta läks tänaste EL liikmesriikide jaoks ajalukku kui aasta, kus sündis kõige enam lapsi – 7, 7 miljonit –, siis poole sajandiga on see number mitme miljoni võrra langenud.
Värskeima 2013. aasta statistika andmetel oli Euroopa Liidu 28 liikmesriigi (EL-28) elussündide arv kaks aastat tagasi 5,1 miljonit last ning sündimuskordaja, mis näitab sündide arvu 1000 inimese kohta, oli 10 last, selgub Eurostati statistika ülevaatest.“
Seega on alates 1960. aastatest sündivus  viimase 50 aastaga liikunud langustrendis, vähenedes 7,5 miljonilt 5 miljonile 2002. aastal. Pärast seda on number mõnevõrra paranenud, jõudes 2008. aastaks 5,5 miljoni lapseni, kuid pärast seda on jällegi langenud. Kuskilt kuulsin, et Euroopa vajab lisaks 42 milj töötegijat. Mnjah, muljetavaldav arv.


Järgneb …
Targutusi:
I.Tidd, J. Besssant, K. Pavitt „Innovatsiooni juhtimine” EAS ja Pegasus 2006
Lk 499 „Paljud leiutised nägid ilmavalgust õnnelike juhuslike avastustena /…/.  Kuid nagu Louis Pasteur täheldas: „juhus naeratab vaid sellele, kelle vaim on valmis”, ning me saame ära kasutada loomeprotsessi mõistmist, et aidata valmis seade tingimusi, kus sellised „juhused”  võivad aset leida.”

T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014
Lk 366 „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.”
C.   Dulong „Mazarin“ Kunst 2002.

Lk 325 Kiri Mazarinile. Kuninganna Kristiina  oma soosiku ja ülemtallmeistri hukkamisest „ Meie Põhjamaa inimesed, oleme natukene metsikud ja juba loomu poolest vähe kartlikud (…) Mul on palju kergem inimesed ära kägistada, kui nende ees hirmu tunda. Selle kohta, mis ma tegin Monaldeschiga, ütlen teile, et kui ma ei oleks seda teinud, siis ei heidaks ma täna õhtul magama enne, kui oleksin seda teinud, ning mul ei ole vähematki põhjust kahetseda, vaid enam kui sada tuhat põhjust selle üle rõõmu tunda. Vaat, mida ma sellest arvan – kui see teile meeldib, on mul hea meel, kui mitte, siis ei lase ma ennast sellest häirida ning olen kogu oma elu teie ustav sõbratar.“

Wednesday, November 25, 2015

Rahvasterände tasuvusanalüüs V5: Tootearendus - hallitusjuustu sünnist

Pumbajaamast lüpsiplatsini

Veelkord rahvasterände turust.  „Turu“, kõik komponendid on valmis, tootmistsükkel ja tarneahel käivitatud. Paljud süsteemid ja organisatsioonid ( nii heausksed legaalsed, kui ka mitte nii heausksed ja üldse mitte legaalsed) on panustanud selle uue turu loomisse ja arendamisse. Süsteem on nüüdseks sisse töötatud, on loodud tarbijate ja teenindajate turg. Pikal rändeteel ehk tarneahelas on paljud loonud oma pumbajaama või lüpsiplatsi. Ehhee,  miks peaks selle ahvatleva turu osalised loobuma oma (raha) pumbajaamadest? See oleks üdini naiivne arvamus. Seda enam, et pumbad  töötavad laitmatult. Ja vaadake, kui esialgu räägiti Süüria kodusõja eest põgenenutest, siis viimased andmed näitavad, et suur osa rändareid on pigem Afganistaanist, Iraagist ja Albaaniast. Iga toote ja turu edukuse aluseks on üha uute tarbijate juurdemeelitamine, sama ka rahvasterände turul. Toimiv turg püüab leida üha uusi tarbijaid ja ka leiab, … kui turu mingit parameetrit ei muudeta. Rahvasterände turg kogub vaid tuure. Möödunud aastal veerand miljonit, sell aastal on see tase juba ületatud seitsmesaja tuhande piiri ja … lõppu pole näha. Piirivalve/pääste pump pumpab üha uusi kliente Euroopa vetesse ja mandrile. Kui ühel ööl tuleb „”täiesti juhuslikult 18 SOS signaali, siis pump isegi tõstab tuure.

Lugu üheks: Hallitusjuustust ja rahvasterändest

Huvitav on jälgida kuidas tooted sünnivad. Ajalugu õpetab meid, et mitmed tooted on sündinud sellest, et algne toode on „nässu“ läinud. Tuntumad tooted selles vallas on ilmselt hallitusjuustud ja vahuveinid. Mõlemad on  klassikaliselt „käest läinud protsessid“, kuid üllatuslikult said neist turul nõutud tooted. Samuti tekkis ühest „nässu“ läinud inimsmuugeldamise juhtumist uus toode. Kui te olete jälginud protsessi arengut, siis oli algne situatsioon selline, et illegaalne piiriületamine põgenike poolt väga vaevaline, väikesearvuline, aeganõudev  ja ohtlik. Siis nimetatigi neid illegaalseteks immigrantideks. Inimsmuugeldajatel/salakubavedajatel tuli Euroopa randa  imbuda väikeste migrantide  gruppidega, öösel, oodata parajat momenti laadung maha panemiseks ja siis, kui vedas tagasi uue laadungi järgi minna. See oli umbes samasugune protsess nagu meil kuiva seaduse ajal toimus piiritusevedu põhjanaabri manu. Ohtlik, kuid kasumlik. Ropult kasumlik.

Toote loomine

 Kuid maailm ei seis paigal, turud ei seisa paigal ja tooted on pidevas arengus, üks veootsa  äpardumine andis inimsmuugeldajatele hoopis uue mõtte. Geniaalse mõtte. Juhtus niimoodi, et kuskil Kreeka ranniku lähedal kiilus smuugellaeva tüür kinni ja tagasikurss oli võimatu. Vedajad istusid oma päästepaati ja asusid tagsiteele, rikkis taeva aga lasid mootorite vihisedes randa sõita. Laevast oli muidugi kahju, see ju puhas kahjumi rida, kuid Euroopa reaktsioon oli ootamatu. Nimelt võeti need, kes veel pool tundi tagasi olid illegaalsed immigrandid vastu kui … mereõnnetuse ohvrid. Heureka! Uus toode oligi sündinud – masstoode. Masstoode, mis oli tootjale ehk ülevedajatele täiesti riskivaba. Pane vanad paadid/rondid parrasteni rahvast täis, vea need rahvusvahelistesse vetesse ja pane SOS signaal tööle ja … Ülejäänud teevad juba ära eurooplased ise. Teevad innukalt. Uhkusega. See näitab, kuivõrd nutikad on rahvasterände turul toimetajad. Kasutades oma äri kasuks meie väärtusi. Õigemini oleks öelda, et väärkasutavad meie väärtusi. Ei maksa neid alahinnata. Meie, EL, oleme muidugi samm maas nii nagu päristurg musta turuga ikka on. Me arutame meetmete üle, mis oleksid olnud kohased 2-3 aastat tagasi, kuid …. Nagu ütles kindral McArtur – liiga hilja, liiga vähe. Mnjah, see pidi olema iga lüüasaamise valem. Praegused EL meetmed, ühise piirikaitse ja Türgi pagulaslaagrite finantseerimine ei ole enam lahendus. Need on hiljaks jäänud, rahvas on avastanud uue rändetee ja püsiva raja sisse tallanud, neid peatada … tsiviliseeritud vahenditega on hilja. EL piirivalve? Mida see võiks anda? Mitte midagi. See muutuka samasuguseks migratsioonipumba osaks nagu liikmesriikide piirivalved praegugi. Või hakkavad nad smuugelpaate põhja laskma? Ei usu, see ei ole võimalik. See ei mahu Euroopalike väärtuste raamistikku. Seega veel üks pump juures. Türgi laagrid?  Juba hilja. Nendesse ei taheta jääda, sest see on perspektiivitu virelemine.  Naguinii lahkuvad tarmukamad sealt, küsimus on vaid kuhu ja millises meeleolus. Jaa-jah, meeleolu on tähtis. Väga tähtis.

Mis võiks olla tõeline lahendus? . Süüria kriisi lahendamine? Jah, see oleks ühe tooraineallika mõningane kokkukuivatamine rahvasterände turu jaoks, kuid teised allikad ju jäävad ja kuna tarneahel on sisse töötatud, küll siis leitakse sellele ka tarbijaid. Nii, et tundub, et ka selle meetmega on hiljaks jäädud, liiga hilja, liiga …

Kümnes lugu: laomajanduse lugu

Nagu märgitud, turg on tuurid ülesse võtnud ja terve rida asjatajaid on endale uue leivateenimise (ja mitte ainult) leidnud. Mõned on alles leidmas oma leivaala ja projekte kirjutamas, ka nemad ei tahaks oma osast ilma jääda. Meilgi on konveier käima minemas, oleks tore, kui see oleks aktiivne ja tõhus konveier. Kahjuks pole meie mudel (või mis mudel see on, pigem tubateater) aktiivne hõlvamiskonveier, vaid kuidas seda majanduslikus terminoloogias väljendadagi? Võib-olla lihtsalt …. ladustamine. Juba valmistatakse ette korterite  üürimist rändaritele. Ehhee, eriti kummaline on mõttepojukene paigutada rändarid valdadesse. Valdadesse? Mida nad seal peaksid tegema? Olema vaikselt ladustatult? Noored, energiat täis mehed? Imelik mõte või … mõtlematus. Rändarid vajavad  tõlke, abilised jne. Massimeedikud küsivad juba  veidi imestunult/nõudlikult, et miks meie õpetajad ei oska araabia keelt, et rändurite lastega tegeleda? Ja muidugi arstid, õed, korravalvuris, kohalikud omavalitsejad – kas oskate juba rändarite keeli? Kujutan juba ette neid sadu MTÜ-sid, millised kribivad kirjutada projekte, et saada oma tegevuseks abirahasid. MTÜ-de aktiivsus poleks iseenesest halb, kui … need lähtuksid aktiivmeetmetest, mitte passiivmeetmetest - ladustamisstrateegiast. Maandamata energeetilise ressursi ladustamine on ohtlik. Väga ohtlik.

Järgneb ...

Targutusi:

H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004
Lk 39 „Sihikindlad juhid on eneseteadlikumad kui enamik teisi inimesi. /…/ Nad valivad oma eesmärke – ja lahinguid – palju teadlikumalt kui teised meie uuritud juhid. /…/ Defineerimata nõudmised ja suured küsimused pakkusid meie jälgitud juhtidele teretulnud võimalust haarata initsiatiiv, pakkuda välja uusi lahendusi ja liikuda oma projektidega edasi.  Üks Lufthansa juhtivtöötajai, kes vastutas reisifirmade komisjonitasude vähendamise eest, ütles meile:” Ma arendasin välja filosoofia, „Kui keegi ei vastuta, siis mina vastutan. Ma võin seda küsimust enda omaks pidada ja teha seda, mis tundub vajalik”. Nii ma talitasingi – kui just ja kuni (tegevjuht) Jürgen Weber mind tagasi ei hoidnud.”
Lk 109 „Sihikindlad juhid võtavad formaalse reeglistiku suhtes aktiivsema hoiaku. Nad mitte ainult ei sea kahtluse alla kehtivaid norme, mis tunduvad neile aegunud või kohatutena, vaid rikuvad neid või hiilivad neist mööda, kui see on eesmärgi saavutamiseks absoluutselt vajalik. Üks Conoco müügijuht ütles meile: „On hulgaliselt reegleid, mis on absurdsed. Kui ma oleksin neid järginud, ei oleks ma saavutanud pooltki seda, mis praegu. See on nagu köiel kõndimine – sa pead olema firmale lojaalne ja mitte pidama sissisõda. Aga nagu ma kuskilt lugesin, „Mõnikord on parem vabandada kui luba küsida”. Ma elan üsna suurel määral selle põhimõtte järgi. Keegi ei ütle sulle kunagi aitäh reeglitest kinnipidamise eest – küll aga tehakse seda fantastilise töö eest.”
M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014
Lk 27 „Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode  või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi.”

Lk 29 „Tee siit, kus me oleme, sinna kuhu tahame jõuda, on hall ala täis ettenägematuid takistusi, probleeme ja küsimusi, mis ilmnevad alles teele asudes.”

Rahvasterände tasuvuanalüüs V4: "Houston, meil on ... probleem

Kuues jutt: … , meil on probleem!

Euroopa olukord meenutab legendaarset „Apollo 13” kutsungit. „Houston, meil on probleem!”. Kas te kujutate ette, et peale plahvatust avakosmoses  oleks lendude  juhtimiskeskus öelnud, et … OK … energiat teil ei jätku, hapnik on otsakorral, kuid see mida teie nimetate probleemiks pole tegelikult probleem, see on ebamugavus …  jätkake lendu kuundumiseks? Pealegi arvaks keegi juhtimisseltskonnast, et see pahvatus on lausa kasulik – huvitav eksperiment ikkagi. Kui see lugu oleks selle stsenaariumi järgi arenenud, siis me teaksime seda kui suurimat kosmosekatastroofi. Kuid probleemi tunnistamine ja sellega tegelemine ühtselt, tekitas meile läbi ajaloo edukaima päästeoperatsiooni.
Ja nüüd: „Toompea (Brüssel), meil on ka probleem!”. Meie probleem pole mitte pagulaste probleem. Pagulaste probleem oleks meil olnud eelmises ajajärgus või ajastus, mil EL tuli pagulasi niipalju nagu eelpool näidatud (kellele enamuses öeldi ära) ja meile tuli mõni inimest aastas, ning neid sai peita Vaosse. See oli aega mil nad ootasid keskuses …  ja ootasid .. ja ootasid. Kuid praegu ei ole ju tegemist põgenike probleemiga vaid rahvasterände probleemiga. See on hoopis teine probleem ja vajab teisi lahendusi. Ja pole tähtis, et meil praegu, täna pärastlõunal, seda probleemi ei ole, see on meie ühise Euroopa probleem, seega ka meie probleem. Mis keelab meil välja töötamast oma toimivat varianti ja seda teistele pakkumast? Oleme liiga väikesed? Või hoopis liiga mugavad? Rahulolevad?
„Megamuutus“ Lk 165 „Kuhu siis edasi? Ebaõnnestunuks ei saa vaid lugeda Lääne poliitiliste süsteemide kestlikku levimist itta ja lõunasse. Ka kodus ähvardavad kaks suurt ohtu: paanika ja enesega rahulolu. Paanika muudab inimesed ettevaatlikuks. Nad hakkavad igatsema tugevaid juhte ja lihtsaid lahendusi. Nad hakkavad muretsema oleviku, mitte tuleviku pärast ning hoolivad enam erahuvidest kui avalikest. Õige juhtimise korral võib rahvuslik oht käivitada uskumatu kodanikujulguse.”
Lk 166 „Enesega rahulolu võib olla veelgi ohtlikum. Just nagu nõrgeneb bioloogiline immuunsüsteem, kui seda proovile ei panda, muutub ka poliitiline süsteem lodevaks ja haavatavaks, kui ohtusid silmapiiril ei paista.”
Just selles ongi probleem, me oleme liiga mugavad, et probleeme nende tekkimisel märgata ja neile vastavalt reageerida. Puht laiskus ja rahulolu – ehk läheb mööda. Aga ei lähe … mööda.

Seitsmes jutt: Positsioneerimine

Turul on alati tähtis enese ja teiste turuosaliste positsioneerimine. Õige ja objektiivne positsioneerimine on analüüsi ja edukate otsuste aluseks. Sama ka nn pagulaste/rahvasterända küsimuses.  See, et me ei tunnista probleemi, ei võta veel meilt seda probleemi ära. Mina olen arveametnik, mina analüüsin, arvutan ja hindan. Kalgilt ja külmalt. Kuid isegi need kes on hingeinimesed saavad asjadest aru. PM vahendas, et „Paavst Franciscus hoiatas (mingil esmaspäeval), et Euroopa rändekriis on vaid jäämäe tipp, mille põhjuseks on «ebaõiglane üleilmne majandussüsteem», mis sunnib sadu tuhandeid põgenema sõdade eest ja otsima paremat elu.” Just-just Papa küll ei nimeta seda rahvasterändeks (kasutas sõnastust – rändekriis), kuid mis asi see massiline pagemine sõdade eest ja parema elu otsimine siis on? Ka avaarid põgenesid millalgi viiendal sajandil oma kodusteppidest väsinud võitlusest endiste sõltlastega ja läksid otsima paremat elu tolleaegses Euroopa liidus ehk Rooma riigis. Teel võtsid nad kaasa üha uusi hõime ja Rooma aladele jõudsid nad ülivõimsatena, muutes maailma. Ja miks see kõik sündis?  Kõik johtus hobuse ja veise seedekulgla eripärast. Niisama lihtne see oligi. Maailma muutis … hobuse kehvem seedimine võrreldes lehmaga. Tuhapilv mis aastateks varjutas Päikest, lõi hoopis uue turusituatsiooni. Avaarid, kui hobusekasvatajad sattusid sundseisu, tappa oma viimased hobused ja jääda oma endiste sõltlaste veisekasvatajate sulasteks või pageda, otsida paremat elu. Nii saigi alguse üks ränne, mis algas põgenemisega. Kas tundub tuttavlik?

Seitsmes jutt: Pimestav harjumus ja väärtused

Juba on õilishinged hakanud arutama, et räägime väärtustest, … ärme räägime kasust. Nii ei saa. Pole vaja karta kasu, kasu on kõige alus. Isegi väärtuste alus. Meie suurim kasu on Shumanni projektist tekkinud ühtne, edukas, vaba, sõdadeta Euroopa. See oli tõeliselt kasuliku projektirea algus. Me oleme sellega juba nii harjunud, et ei kujuta teistsugust maailma ettegi. Kuid maailm ei ole staatiline, see liigub ja rahvasteränne on alati muutnud maailma. Osad sellesse rändesse sattunud rahvad/riigid on osanud seda liikumise energiat ära kasutada, teised mitte. Samamoodi eitas Horezmi riik   mongolite rännet, Rooma heaoluühiskond avaare, hunnisid, goote. Nad ei kujutanud ette, et maailm võib muutuda, neid sissetunge/rändeid käsitleti pigem kui ajutisi ebamugavusi.  Seepärast ongi meil vaja ennast õigesti positsioneerida ja ka aktiivselt tegutseda, sest me ei taha loobuda oma kasust/väärtustest. Ainuüksi küünilist juttu väärtustest ajades jääme me ilma oma kasust ja … väärtustest. Ehk nagu ütles W.C. Müncheni sobingu kohta, meil oli valda sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja. Mille vahel on meil valida?  Kui me valime valesti jääb meile vaid süsteemi kokkuvarisemisest jäänud kahjum. Väärtusi ka ei jää, jääb väärtusetus

Väärtuste sõnavahust ja väärtusetuse sünnist

 Mis mõttes? Vaadake, kõik süsteemid on loodud lähtudes teatud toime/käitumisreeglitest, tõekspidamistest, ühisest tavaõigusest. Sama ka ühtse Euroopaga. EL, rahaliit, Shengeni ruum toimivad vaid väga kindlatel eeldustel – eeldustel, et kokkulepitud mehhanismid toimivad. Need mehhanismid on meie kaitsetammiks. Nagu mainitud, meie karjapoiss ei märganud niret, või ei viitsinud sõrme auku pista, mis on viinud meie tammi tugevatele kahjustustele. Süsteemi kahjustuse tulemusena eeldatud käitumismustrid enam ei toimi. Üheks Euroopa süsteemi toimimise eelduseks on, et süsteemi „piirid peavad” ja süsteemi saab siseneda vaid teatud tingimustel. Elementaarne. Me saame näiteks pangasüsteemi siseneda paroolidega ja süsteem on turvaline. Kui panka võiks igaüks minna ja nõuda, et ta tahab enesele kellegi jõuka kliendi (Saksa, Inglise, Rootsi) kontot, siis lõppeb see pangasüsteemi krahhiga. Sama on ka EL välispiiridega, see tagas süsteemi/panka sisenemise turvalisuse ja toimimise. Tänapäeval on EL piir muutunud süsteemi kaitsvast kestast vaid mõtteliseks jooneks kaardil. Piir „ei pea”. Enamgi veel, EL riikide piirivalved pole enam mitte piirivalve ja kontroll, vaid sisseveo konveieri üks võimsamaid lülisid, süsteemi pump. Igaüks saab süsteemi sisse, koputa vaid SOS-ga uksele ja … teile avatakse. Tulemus? Hummaannnnnne või fataaaaaaalne?

Kaheksas lugu: Turu kohanemine või kokkukukkumine.

Turul on igasuguste muutuste puhul alati omad vastureaktsioonid. Kohanemine.  Nii nagu pangast, mille kontodele võib igaüks sisse logida ja seda omal äranägemisel kasutada, viivad kontoomanikud raha pangast välja … oma keldrisse. Analoogselt toimub samasugune kapseldumine ka rändarite vaba sissepääsu puhul. Võib arvata, et süsteemi enesekaitse esimeseks ohvriks on ilmselgelt Shengeni ruumi kokkuvarisemine, mis viib isikute vaba liikumise lõppemisele. Kuid Sengeni viisaruum ei ole niisama mõnus ruum, see on olnud üheks EL arengustimulaatoriks, sütikuks (nojah, seda küll EL võrdlemisi hilises staadiumis). Võta mootorist süüteküünal ära ja … mootor jääb seisma, mis omakorda on võimalus rahaliidu lagunemisele. Kui mootor seisab, siis … pole selllest enam mingit kasu ja  toob lähemale EL enese lagunemise võimaluse. See tähendab … suure tõenäosusega mingi aja pärast relvakonflikte vanas maailmas. Vaat selline on üks tasuvusuuringu ehk turu kokkukukkumise variante, passiivmeetmete korral.  Kuid … Ka igal turukollapsil on omad võitjad, kahjuks … meie nende hulka ei kuulu. Turukollapsi ajal ei kaitse meid ei esimene, viies ega sajaviies artikkel. Kollapsi ajal võitleva kõik vaid iseenese püsimajäämise eest, artikleid e täideta, kirjutata, loeta. Aega pole lihtsalt.  Ainuke artikkel mis meile sellises olukorras mõjub on ilmselt see, mis alga sõnadega „RIP …” Seega oleks meil igati mõistlik vältida passiivse  stsenaariumi jätkumist EL-s, kui ka enese passiivabi püstipanemist.

Järgneb …

Targutusi:

C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015
Lk 169 „Pingeliste kõneluste käigus Justin de Seves´ga, kes oli välisminister juunist 1911 kuni jaanuarini 1012, teatas Cabon de Selves´le mitte kõige taktitundelisemalt, et peab end ministriga võrdseks. See väide tundub vähem pentslik, kui meenutame, et alates 1898 aastast, kuni 1914 aasta suveni nägi Cabon ametisse astumas ja lahkumas üheksat ministrit, kusjuures neist kahega juhtus seda kaks korda. Cabon ei pidanud end kellegi alluvaks riigiametnikuks, vaid Prantsuse riigi teenriks, kelle asjatundlikkus annab talle tähtsa osa poliitika kujundamise protsessis.”
Lk 170 „ Caboni kõrget enesehinnangut toetas ka usk – mida jagasid paljud staažikamad suursaadikud - , et ta mitte lihtsalt ei esinda Prantsusmaad, vaid kehastab seda.”

V. Suvorov Murdumine” Tänapäev 2015
Lk 32. „Mulle vaieldakse vastu: aga vaat Rootsis on hea sotsialism, lausa imeline! Siin pole midagi vaielda. Ent Rootsi sotsialismi sõbrad ei armasta millegipärast meelde tuletada selle maa õitsengu lihtsat saladust. Aga seisneb see selles, et Rootsi oli üks maailma liidreid teaduse, kultuuri ja majanduse osas ning pealekauba kogus jõukust kahes maailmasõjalt.
Kõik, mille üle Rootsi uhkust tunneb, on loodud aegadel, mil majandus oli vaba. Pärast tulid võimule sotsialistid. Need olid hirmus head inimesed. Saades tohutu pärandus, on kerge olla hea. Ja Rootsis on kõik üsna hästi – kuni pärandus pole läbi löödud. (…) Protsess käivitus. Kiirendusega. Langemise kiirus kasvab. Rootsis pole enam teadlasi – lahkusid Californiasse. Märgatav osa töötavast elanikkonnast on riigiametnikud, riigiasutuste teenistujad, see tähendab bürokraatiat.
Need mõlemad tendentsid on välja joonistunud üsna selgelt: mõtlemis- ja loomevõimeliste inimeste lahkumine riigist ühelt poolt, bürokraatia kasv – teiselt

Heal Rootsi sotsialismil on üks väike puudus – sotsialism laostab Rootsit samamoodi, nagu laostab ükskõik millist teist maad. Lihtsalt Etioopias on sotsialismi tulemusi näha kohe ja kõigile, aga ülirikkas Rootsis peab täieliku laostumiseni minema teatud aeg.”

Monday, November 23, 2015

Rahvasterände tasuvusanalüüs V3: Tammimurd

Kolmas lugu: Lugu Hollandi poisikesest
Kõik me ilmselt oleme kuulnud hollandlaste visast võitlusest maa eest. Meie rahva kogemus ütleb, et kui maad ei ole, siis tuleb minna  metsa ja seda põlluks raadata. Teadagi metsarahva elutarkus, kuid kui maad ei ole ja metsa ka ei ole … Hollandlased on visa tööga ja meeletu tammide ehitamisega „teinud endale maad juurde”. Raadanud merelt maad. See maa, mida nimetatakse ka Madalmaadeks on pideva ohu tsoonis, sest kui tammid kuskilt järele annavad, siis on tuhandete hektarite ulatuses põllumaad hukas ja külad vee all. Iga pisike nire võib kasvada tammimurruks. Seepärast on läbi aegade üheks tähtsaks tegelaseks selles ühiskonnas olnud tammivahid. Tammide hea käekäik on ühiskonna kõigi ja iga liikme eksistentsi seisukohalt ülioluline. Ka väike nire tammis pole naljaasi, hooletuse korral  murrab nireke tammid ja laastab maa. Eks seepärast ole au sees ka legend poisikesest, kes märgates üht sellist nirekest, ei jooksnud pakku, ei mänginud edasi, ei arutlenud väärtuste üle, vaid pistis näpu auku ja seisis seal kangelaslikult kuni tammiparandajad kohale jõudsid. Vaat selline üllas lugu, mis minu arvates markeerib EL  olukorda ja tegevusvõimalusi paar aastat tagasi.
Põhikonstruktsioonidest
Mina olen väljaõppinud arveametnik ja mul on mitmetes  küsimustes endale asju kergem selgeks teha just läbi majanduslike protsesside, läbi turutoime. Nagu on öelnud targad inimesed – turg ei valeta. Nii, et ärge pahandage. Kui keegi saab enesele protsessid selgeks läbi kantaadi kirjutamise või liblika lennu, olen sellega nõus. Põhiline, et inimesed enesele põhjused, seosed ja tagajärjed selgeks teeksid, siis oskavad nad ka vajalikke abivahendeid kasutada, kas taktikeppi, kärbsepiitsa või liblikavõrku, peaasi, et oleks tulemus. Näiteks olen käsitlenud poliitsüsteemi läbi turuprotsesside ja kõik  sai palju selgemaks. Ka haridusküsimused on eelkõige turuküsimus. Kui kõik muu „mudru” maha koorida, jätta järgi vaid põhikonstruktsioon, toimemehhanism ja siis ongi selgus käes. Muidugi peale seda, kui põhikonstruktsioonist oleme aru saanud,  võib juurde rääkida ka ilujutte, sest …  igat toodet on vaja ju müüa, teha seda atraktiivsemaks. Ihaldusväärseks. Kuid kõik see tuleb vaid peale põhikonstruktsiooni paikasaamist.
Neljas lugu: Turujutt
Teate küll seda ütlust, et „Naised turul (saunas) rääkisid)?“. Nojah ma ei taha teile mitte sellelaadset turuklatši pajatada, vaid turust, kui majanduslikust võistlus (või võitlus) väljast. Kas ka nn põgenike probleemi saaks vaadelda läbi turutoime? Miks mitte! Küsite: Kuidas siis niimoodi miljonid inimesed on hädas ja meie mängime siin turutoime mänge ja tegeleme tasuvusarvetustega? Fui, häbi sul olgu! Mnjah, hurjutate mida te hurjutate, kuid kui me põhilisi toimemehhanisme paika i saa, ei saa me ka abistada. Mitte kedagi. Anarhiat saame muidugi abistada, kuid kas me seda tahame? Loosungit „Tõhustame anarhia abistamist!“ te ka ilmselt ei poolda. Või kuidas?
„Ädade“ turg
 Mnjah, vaadake, tõsiasi on see, et inimeste „ädade” pealt on läbi aegade kõige rohkem teenitud. Meil on „ädade“ turust kujunenud rahvasterände turg. Uue turu, rahvasterände turu, käivitusmehhanismis on mitu komponenti. Muidugi on osade liikvel olevate inimeste olukord oma kodumaal väljakannatamatu. Osa neist on oodanud aastaid naabermaade pagulaslaagrites olukorra rahunemist kodus. Nüüd lootuse kaotanud tagasipöördumisele ja tahavad oma elu sisse seada ja karjääri teha seal, kus see võimalik. Turuloogika ütleb, et seda tuleb teha seal, kus eduks on kõige suuremad võimalused. Pole mõtet ju oma poodi ülesse panna vainude vahele, kolme tee ristile kuuvalgel ööl, ikka suurlinna. Sellisesse suurlinna, kus on jõukas ostuvõimeline elanikkond. Sellised tungid edu saavutada ja paremat paika otsida on kõigile inimestele looduse poolt kaasa antud. Vaid meie Seadusandja arvas apteekide regulatsiooni korraldades, et loodus/majandusseadusi on võimalik eirata ja saate firmad metsakülla apteeke avama. Ei tulnud välja.  Nii, et midagi pole teha, tung on olemas. Tungi vastu aitab harilikult mingi teisesuunaline tung ehk vastumõju. Puhas füüsika. Kuid kui vastumõju ei ole? Või see on väga väike? Siin tulebki mängu uue  turutoime käivitamise  teine ülitähtis  komponent -  EL tegevus  ehk EL liidrid veenavad meid selles, et „põgenikud” on kasuks Euroopale. Mulle see meeldib, et EL liidrite vaatevinklist pole tegemist vaid väärtustega, vaid ka kasuga. Vaid kasumliku äri võib ülesse ehitada nii, et pärast järgitakse väärtusi, kuid väärtustel põhinevat äri, mis ei too kasumit ei ole olemas. See on heategevus. Niisiis polegi ma üksi oma turuloogikaga, vaid targematest targemad on võtnud arvata, et protsess on kasulik, seega  … käsitlemegi ilma ilustamiseta endist põgenike probleemi läbi turuloogika. Vaba konkurentsi tingimustes liigub turg alati, kui mingi toode või piirkond tõotab suurt kasumit. Sellesse sfääri siseneb üha uusi ettevõtjaid, kuni turg küllastub, hinnad normaliseeruvad ja otsitakse uut kasumlikku turgu.
Viies lugu: Sisseveo konveier
Mida on ülalnimetatud poisikese näpul ja Euroopat praegu tabanud rändarite probleemiga ühist? See, mis mõni aastat tagasi oli põgenike probleem, kui väike nire kaitsetammis, kuid kuna ei leidunud karjapoissi, kes oleks selle sulgemiseks näpu auku pannud ja abi kutsunud, on toonane põgenikeprobleem tänaseks (tänu administratiivsele suutmatusele) muutunud rahvasterändeks (tammimurruks). Kusjuures seda toidab hästikorraldatud sisseveo konveier. Just-just sisseveo konveier. Te ei saanud aru? Vastavalt turuloogikale oli olemas algnõudlus (pagulased tahtsid oma hädaorust välja pääseda), oli pakkumine ( inimsmuugeldajad, kes valmistasid ette illegaalsed piiriületused), oli olemas unistuste kaubamaja ( EL, mida samastati Saksamaaga, UK-ga, Rootsiga) Oli olemas ka lõppnõudlus, ehk vananev Euroopa vajas töökäsi. Vajadused ja raha panid turu liikuma. Tekkis uus mitmetasandiline ahelturg: inimeste vedamine ja sisestamine hädasolevatest piirkondadest heaolu piirkondadesse. Alguses oli turg väike, nagu armetu nireke, kuid kui turuosalised hoomasid sellest tõusvat tulu, kasvas turg hüppeliselt. Väikesest nirest tammis, on tekkinud tammimurd, kuid meie arutame ikkagi nagu oleksime Hollandi poisike, kas panna näppu auku või mitte. Vabandage, auku enam ei ole, isegi tammi ei ole. Turg, vajadused ja vajalike meetmete kompleks on hoopistükkis muutunud. Maailm on muutunud.
Iga ettevõtja teab, et kui turg muutub, siis enam vanamoodi edasi toimetada ei saa, see lõppeb kurvalt. Inimesed ei ole mitte midagi muud kui … ressurss. Väga väärtuslik ressurss.
Järgneb …
Targutusi:
J. Ring „Tormijooks Kotkapesale” „Imeline ajalugu” 2015.
Lk 364  Marshalli plaanist „Riikides, mis vajasid hädasti selliseid elementaarseid asju nagu toit, rõivad, ravimid, oli pilgu horisondile tõstmine üsna keeruline.”

J. Webster „Spioon 29 nimega” AS Ajakirjade kirjastus 2014
Lk 11 „Vaenlase spioone puudutav foobia oli niigi kogu riiki haaranud. Levisid kuulujutud tanksaabastes nunnadest, keda langevarjudega Warwickshire´i kohal alla visati, kõrvalistel põldudel kündmas sõnumeid Sakas luurelennukitele ning telegraafipostidele jäetud kriidimärkidest. Üks vanem naisterahvas järeldas koguni, et tema naaber saadab morsekoodiga vaenlasele sõnumeid, kui lühikest ja pikemat pesu kindlas järjekorras õues nöörile kuivama riputab. Kedagi ei võinud usaldada”

M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014

Lk83 „Soovitud seisundi määramine on protsessi efektiivseks täiustamiseks ja juhtimiseks sedavõrd oluline, et Toyota tavaliselt ei hakka proovimagi midagi täiustada või edasi viia, enne kui soovitud seisund pole määratud. See tagab, et inimeste jõupingutused on keskendunud tegelikele vajadustele, mitte aga mitmesugustele arvamustele ideedele selle kohta, mida võiks teha.”
Lk 118 „Enamikus olukordades pole hetkeolukorda paraku võimalik kohe täielikult näha ja mõista ning seega ei saa ära defineerida ka väga detailset soovitud seisundit. Kujutleme näiteks, et asume looma või turustama uut toodet. See tähendab, et veel ei tea täpselt, mida kliendid tahavad.

Soovitav on jääda ettevaatlikuks, sest olukordades, kus te hetkeseisundit täpselt hinnata ei  suuda, ehk enamikus olukordadest, võib teil tekkida ekslik enesekindlus. Tihti ei saa me aru oma teadmatuse ulatusest ja võime lihtsalt libastuda, defineerides soovitud seisundi üksikasju, tuginedes pettepildile.”

Rahvasterände tasuvusanalüüs V2: SÕNAVABANDUS

Eelpool saime selgeks, et arvudega pole meil rahvasterände tasuvusanalüüsi juhul mitte midagi teha, need on … eee  … varieeruvad. Paremal juhul. Mõneti kõlbavad need vaid illustratsiooniks. Kahju, sest oleks huvitav teada protsesside nii otseseid, kui ka kaudseid kulusid. Ja ärgem unustagem tulusid. Igas protsessid peab ka tulu olema. Seepärast kuulame lugusid. Ehk annab lugude summa mingi tulemuse?

Igivana lugu

Ei ole midagi uut siin Päikese all, kõik on juba olnud, vaid vormid muutuvad. Isegi aatomid on vanad. „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad. (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009. Lk 28)
Ka ülerahvastamine ja rahvasteränne pole uus vaid väga vana lugu:  „Aastal 500 eKr kirjutas Hiina Filosoof Han Fei-tzu: „Vanasti oli inimesi vähem, kuid nad olid jõukamad ega konkureerinud omavahel … Rahva püsimine sõltub sellest, kas on küllalt toitu, mitte arvukalt inimesi … See on vanim teadaolev kommentaar sündivuse ja rahvastikukasvu kohta“ (Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005.)Lk 54.

Esimene lugu: Sõnavabaduselt sõnavabandusele

See on lugu VABADUSEST, mõttevabadusest. Meil on juba kujundatud „põgenike/rändarite küsimuses“ õige seisukoht ja … ütleme mitte nii väga õige seisukoht. Mitteõige seisukoha avaldamine on teadagi (nende seisukohalt kellel on õige seisukoht) vale. Kuid samas me räägime ka sõnavabadusest, kui ühest demokraatliku ühiskonna põhiväärtusest. Kuidas siis niimoodi, sõnavabadus on väärtus, kuid kui sõna kasutad vabalt,  siis …  pead pikalt ja piinarikkalt vabandama. Sõnavabadus on moondumas sõnavabanduseks. Miks ma sellest nii pikalt targutan? Seepärast, et kui meil ei ole sõna- ja mõttevabadust, siis ei ole meil enam palju harjumuspäraselt häid asju. Pealegi me ei tea, mida/kuidas ühiskond mõtleb ja arvab. Kui ühiskond mõtleb isegi valesti ( milline kummaline kooslus, kuid pole esmakordne ajaloos), siis saab seda veenda muutma oma suhtumist – eeskujuga, selgitusega … Vaikivas ühiskonnas kasvatatakse vaid pingeid, kasvatatakse pingeid niimoodi, et poliitikakujundajad isegi ei tea, et varsti võib ummuksis katlal kaane pealt ära visata. Seega assetada, et kellelgi on vale arvamus on lauslollus. Eriti kommunikatsiooni ajastul, ühtegi arvamust ei ole võimalik „pühkida vaiba alla“, sellega võib vaid nõustuda või sellega vaielda – argumenteeritult.

Ohvitseri au ja väärikus.

Kuidagi veidralt kõlab, kui häbimärgistatakse armee ohvitsere, kuna neil on oma arvamus mõningatest diskuteeritavatel päevakajalistel teemadel. Mida me siis tahame? Ohvitsere, kes sõnavabanduslikult oleksid vait? Kas see pole mitte salatsemine? Kas me tahame salatsevaid ohvitsere? Või me tahame mõtlemisvõimetuid ohvitsere? Me ei taha ju kumbagi, ei salalikke ega tobusid. Seepärast arvan ma, et me peame meie tulevikku puudutavates küsimustes ära kuulama kõik inimesed. Olema kannatlikud nende ärakuulamisel. Väga kannatlikud.  Vähemalt peame me teadma, millisel seisukohal nad on. Kui meile nende seisukohad ei meeldi, siis on demokraatliku ühiskonna ülesanne neid veenda midagi muutma (või ise muutuma), kuid mitte häbimärgistama.
Seega kuulakem ja järeldagem

Teine lugu: Abistamine ja anarhistlik abistamine

Laias laastus võib ilmselt väita, et meil ei ole keegi hätta sattunud inimeste abistamise vastu. Kuid abistamise mooduseid on mitmeid, kuid ka abi viisid ja vormid tuleb läbi mõelda. Muidu võib abi osutuda karuteeneks.
Seega abistame, kuid …  Millegipärast meeldib meil püherdada omaenese loodud meediamudas. Nautides, lausa paheliselt nautides, ise enesele omistatud negatiivseid omadusi, nagu eestlase parim toit on teine eestlane, eestlane on võõravihkaja, eestlane on pessimist jne. Aitab sellest  üldistusest, oleme täpselt samasugused nagu kõik teisedki, oma rõõmude ja hirmudega -  õnneks veidi pikema meelega, mis annab puhvri mõtte ja tegevuse vahele. Ehhee, õnneks pole me äkkpüssid.

Praktikast

Vaatame, mida ütleb meile tegelikkus ehk statistika. 2012 aastal keelduti Euroopa Liidus varjupaika andmast 73 protsendile taotlejatest. Kõige rohkem keelduti Euroopas varjupaika andmast Kreekas (99 protsenti), Luksemburgis (98 protsenti) ja Iirimaal (90 protsenti), Eestis (66 protsenti), jäädes alla Euroopa Liidu keskmise näitaja. Balti riikidest tehti enim tagasilükkavaid varjupaigaotsuseid Leedus (86 protsenti) ja Lätis (83 protsenti). Enim keelduti Põhjamaades taotlustest Norras (76 protsenti). Nii, et olime üle keskmiselt varjupaigaline maa, millisest võõravihast me siis pajatame?
Euroopa piiridel vallandunud protsessid on niivõrd keerulised (või oleks õigem öelda, et ise keeruliseks tehtud?), et mõned asjad tuleb lihtsamaks teha. Seega küsimus pole „põgenike“ abistamise tahtmises või mittetahtmises, küsimus on kuidas seda abistamist organiseeritakse. Miks see „abistamine“, milline toimub ülireguleeritud EL-s on … ülireguleerimatu. Ütleme et see on anarhia. Superanarhia. Kuidas abistada anarhiat? Anarhiat ei saagi abistada, seda saavad vaid väga vilunud „asjade korraldajad“ mõningal määral ära kasutada.

Tegelikkus on see, et on kaks võimalust. Esimene: peletada põgenikud juba piiridel tagasi, nii nagu toimis senine süsteem. Või teiseks leppida sellega, et rahvasteränne on alanud ja püüda seda loodusjõudu enese kasuka pöörata. Teeseldes üht ja tehes teist, oleme määranud enese läbikukkumisele. Tõsiasi on, ja jätkem see enesele meelde, et kui me „põgenikke“  piiril ei tõrju, siis peame tegelema hoopis rahvasterände küsimuse mitte „põgenike“ küsimusega. Rände massis on ka põgenikud ja pagulased, kellele selline staatus vastavalt rahvusvaheliste konventsioonidega on antud, kuid enamuses on tegemist ikkagi rahvasterände sihikindla, suunatud vooga. NB! Tegemist on tohutu energiapurskega!
 Kui me ei hinda olukorda õigesti, ei nimeta probleemi selle õige nimega, siis ei võta me kasutusele ka õigeid abi meetmeid. Muide abi küsimusse tuleb suhtuda  laiemas mõttes st nii rändarite abistamise kui ka meie eneste säilumise abistamise mõttes
Võib-olla pole mul õigus, kuid majanduses just selliselt toimitakse, kui turule tuleb uus turuosaline või uus ressurss, siis kõik vanad turuosalised püüavad kiiresti kohaneda uute oludega, et kiiremini saavutada konkurentsieelis uues reaalsuses. Need, kes ei ole piisavalt paindlikud ja kiired, need … elavad edasi vaid pankrotiteadetes.
Niisiis vaatame ja mõtleme, milline on tegelik olukord ja mida meil on võimalik/vajalik teha nii rändarite kui meie eneste aitamiseks. Muide seda vaatamist tuleb teha täie tõsiduse ja pühendumisega ning tegelikkust mitte ära segades soovmõtlemisega. Alustame asjade algusest.
Järgneb …
Targutusi:
Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012
Lk 125 „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud. Mark Twain”
Lk 130 „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”
-lk 143 „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”
J Semjonov „Tass on volitatud teatama“ Tallinn „Eesti Raamat” 1981

Lk 54 „Hemingway on meil tõepoolest ära unustatud. Teine asi kui ta oleks eelmisel sajandil sündinud, aga ta on ju meie kaasaegne. Me olema teda näinud, temaga koos viina võtnud, ja eided on meile rääkinud, kui nõrguke ta oli, ja lapsed on talle peavalu valmistanud, ja naised on intervjuudes rääkinud kui ablas ta oli … Kahekümnenda sajandi klassikuid pole olemas ega saagi olla , kuna massimeediavahendid on oma õigustesse asunud. Tolstoi päevil olid kuulujutud, oli suusõnaline klatš, praegu on see kõik aga vormistatud ajaleheveergudel silmatorkavate pealkirjadega, katsu siis autoriteeti luua, proovi mitte uskuda kogu seda sõnnikut, mida me ära trükime … Siis veel telefon … Suhtlemine inimeste vahel on näotuseni lihtsustunud. Kas oli võimalik varem Jasnaja Polinasse helistada ja intervjuud saada – võta näpust. Tuli enne luba paluda, siis kohale sõita … See aga kohustas juba millekski, tõmbas mingisuguse joone tema ja meie vahele … Nüüd aga muudkui helista: „Krahv, kommenteerige „Sõda ja rahu” …”

Sunday, November 22, 2015

Rahvasterände tasuvusanalüüs V 1: RÄNDARID


 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.” F Forsyth „Šaakali päev” Lk 28


Jälle: Reede 13

 See on teema, mida ma ei taha jällegi puudutada. Kohe mitte üldse ei taha. Siiski olen juba pikalt pannud kirja (vaid enese jaoks) tähelepanekuid, pidamatuse ja suutmatuse, EL piiride pidamatuse ja administratiivse suutmatuse kohta. Puht harjumusest, kuid peale reede 13 toimunut ei ole enam võimalik „vaiki olla“ nagu ütlesid meie esivanemad.

„ 1307 aasta 13. oktoobri hommikuhämaruses arreteerisid Prantsuse kuninga korravalvejõud kõik Prantsuse templivennad. Neid süüdistati ketserluses. Üllatus oli õnnestunud: jahmunult ja ilma vastupanuta lasksid vennad end kinni võtta, aktsioone lõppes kuningale täieliku triumfiga.“ M. Baver. „ Templirüütlid. Müüt ja tõde“ (Johannes Esto ühing. Tartu 2001. Lk 136). Sellest kurvast, kuningas  Philippe Ilusa initsieeritud, sündmusest on tulnud ka meie tänapäevane pelg 13 ja reede osas.
 Nüüd siis jälle: 13 ja reede. Jälle Prantsusmaal. Jälle Pariisis. Jälle ootamatult …  Nojah, mingi osa elanikkonna radikaliseerumine pole ju uudis ega ootamatus, ka terrorism pole uudis, kuid on iga kord ikkagi … ootamatus.
 Pidevad ootamatused pole enam ootamatused, nendest võib halbade asjade kokkusaamisel saada uus reaalsus. Pidevas ohuolukorras inimene hindab enese võimalused ümber ja kohaneb ja see pole ootamatus, … vaid igivana praktika. Enesealalhoiuinstinkt. Siiski on terror vaid üks killuke suuremast protsessist ehk rahvasterändest ja neid ei tasuks segi ajada. Arvestada nende mõjuga? Seda küll.
Ärgem tegelgem enesepettusega, uus olukord,  alanud rahvasteränne on pandud küsimärgi alla mitmed meie uskumused, väärtused ja põhitõed. Mida teha? Kuidas saavutada jätkusuutlik turvatunne? Kuidas „manageerida“ rahvasterändest tulenevat tohutut  energeetilist voogu? Need on küsimused, mis huvitavad meid kõiki. Vastuseid on … Vastuseid on seinast seina, alates sellest, et paneme kõik piirid kinni ja teises servas, et tulge kõik kes te suudate. Mõlemad tunduvad kuidagi kohmakad, loosunglikud.
Vaatame siis millega meil üldse tegemist on ja kas mingit mõistlikku lahendust ka leida on.

Tondijutt ja rahvasteränne

Nagu on öelnud klassikud - üks tont käib mööda Euroopat … Seekord siis pagulastont. Ma ei teagi, kuidas õigesti seda tonti kirjeldada, mõned nimetavad neid pagulasteks, teise põgenikeks, kolmandad illegaalseteks immigrantideks, neljandad … eee …  Kõigil neil terminitel on oma sisu ja legaaldefinitsioon, kuid meie kiires ajas ja meediaruumis on kõik hägustunud ja sulanud üheks massiks. Käsitleda inimesi massina on alati ohtlik. Kui käsitled inimesi massina, siis nad vastavad sulle ka massina. Kui üksikinimene kaob pildist ja see asendub massiga, siis kaob ka inimlikkus. Kuid ilma kõlavate definitsioonideta on see, mida me näeme ja kogeme ning mis algas konventsioonidepõhise pagulasstaatuse jutuga teisenenud (arenenud demokraatia tingimusi ära kasutades) meie aja rahvasterändeks. Seda peaksimegi enesele esialgu tunnistama. Pole tonti, on rahvasteränne. Selge ja lihtne.
Nagu mainisin, on see  nüüd jälle kord teema, millest ma ei tahaks kirjutada.  Ma tean, et oleks targem vait olla. Kohe täitsa vait, kuid arveametnikuna olen ma rahutu – bilanss ei anna kokku. Ma arvan, et iga arveametnik oleks sellises olukorras rahutu, sest pankrotti ei taha meist ju keegi, kui seda vägegi võimalik on saavutada. Seda enam ei taha me meie ühiskonna ja meie maailma pankrotti.
Olen segaduses.
Niisiis olen segaduses. Olen segaduses nagu ilmselt enamik tavalisi inimesi (sh arveametnikud). Midagi nagu ei klapiks, vähemalt minu, kui arveametniku jaoks. Kui EL rääkis alles lähiminevikus 160 tuh „pagulase” jaotamisest liikmesriikide vahe, siis …  Miks neid jaotatakse just 160 tuh, kui  neid on tulnud juba reipalt üle miljoni (möödunud aastal 250 tuh, sellel aastal üle 700 tuh + need keda me ei tea) ja neid voogab pidevalt juurde? Jaotatakse 160 tuh, kuid Saksamaa arvab lahkelt vastu võtta 800 tuh põgenikku. Nii ongi, ühed räägivad põgenikest ja teised pagulastest, need on erinevad kontingendid, kuid tulemus on sama – nad on siin. Jälle on arveametnik kimbatuses. Millist tasuvusanalüüsi võiks arveametnik teha, kui arve ei ole või on suvalised. Nagu näiteks Saksamaa on vatu võtmas 800 tuh uut inimest juba isegi töökohtade loomiseks konkursi kuulutanud, kuid rahandusminister ütleb, et tööd tahavad7oskavad/suudavad neist teha vaid 20%. Mida me teeme ülejäänud miljoniga? Mida me teeme järgmise miljoniga? Mida me jaotame? Keda? Pagulasi? Põgenikke? Rändureid? Kes need inimesed on? Igaüks eraldi ja kõik kokku? Kas need on ikka põgenikud või on nad midagi muud? Võib-olla toimub hoopis mingi teine protsess?
Tundub, et me ei taha rääkida neist inimeste eri kategooriatest, me paneme nad kõik ühte kuhja ja ehitame selle juurde „õige seisukoha“. Kuid need inimesed on erinevad, neid ei saa panna ühte kuhja, neil kõigil on omad hirmud ja  pürgimused. Samuti kui meilgi, meil on ka omad hirmud ja pürgimused, kuid meile öeldakse … olge vait, teil ei ole õigus. Kuid vaadake, see ei ole demokraatia, kui meile niimoodi öeldakse, me läheme niimoodi vastuollu oma eneste põhiväärtustega. Toimub meie eneste poolt demokraatia erosioon. Võib-olla ei ole mõnel inimesel küll õige seisukoht, kuid tal on õigus oma seisukohta välja öelda. Lihtsustatud lähenemine demokraatiale, et alati peab olema vähemalt kaks seisukohta, kusjuures üks on minu seisukoht ja teine on vale seisukoht ei ole mingi demokraatia. See on diktaat. Kui me käsime kellelgi vait olla, siis hirmud vaid võimenduvad. Pinged ühiskonnas samuti. Räägime siis protsessidest nii nagu need on, sest arvudest me rääkida ei saa, need muutuvad metsiku kiirusega.

Staatusest: rändarid

Me kasutame mitmeid termineid: küll põgenikud, küll pagulased, kuid … mulle tundub, et need määratlused pole enam täpsed. Õigemini ei sobi need enam rahvasterände ajastusse. Te ei mõistnud? Vaadake, kui enne oli põgenik õnnelik, et sai lahingu/ahistami/terroritsoonist välja, siis praegused tulnukad (?) on teistsugused. Nemad ei taha pageda ja olla lihtsalt aidatud, vaid nad tahavad et neid aidatakse konkreetselt Saksamaal, Inglismaal Rootsis. Kreeka neile loomulikult ei sobi, Sloveenia on täiesti mänguväline tegelane, Ungari ei sobi loomulikult ja oh üllatust, ka … Taani ei ole sobilik. Niisiis pole tegemist suures osas mitte  põgenike ega pagulastega, vaid rahvasterände produktiga ehk rändaritega. Ei, ei mitte ränduriga vaid just rändariga – meie aja rahvasterände kandva jõuga. Vahe on lihtsalt selles, et rändurid tulevad ja lähevad (edasi), rändarid tulevad ja jäävad. Usutavasti võtab see termin kokku kõik erinevad inimisiksused ja inimrühmad, millised on haaratud rahvasterändesse. Meil pole ju tähtis, mis staatust keegi neist kannab vaid kogukoormus, millega toime tulla. Niisama lihtne see ongi.
Osa sellest rändarite seltskonnast on õige kepsakad, mis ei vasta justkui meie tavapärase kujutlusega tänulikest pagulastes. Jah, ajad on muutunud. PM-st lugesin, et Helsingi ühe koguduse pastor on loonud Facebooki-grupi, mille kaudu saavad tavalised inimesed majutada Soome saabunud varjupaigataotlejaid. Selle grupiga oli millalgi liitunud ligikaudu 4050 inimest. Edasi seletatakse, et karm reaalsus on, et 80 protsenti asüülitaotlejatest on noored mehed, kellel on kaks nutitelefoni ja lahedad riide. Sellised rändarid võivad tõesti korraldada streike ja meeleavaldusi, kui neile midagi sõbrakäe juures ei meeldi. Seepärast ongi tähtis vaadelda probleemi läbi inimese. Just läbi inimeste, mitte läbi massi.

Järgneb …
Targutusi:
J. Keegan „Esimene maailmasõda.” Varrak 2002
Lk 103 „Ometi oleks Lanrezac saanud olukorra päästa, kui ta oleks jäänud esialgse kava juurde kaitsta oma peajõududega Sambre`st lõuna pool asuvaid kõrgendikka. Kummalisel kombel oli ta nüüd nõus lubama oma kahel alluval, III ja X korpuse komandöril, minna vasturünnakule, et üritada juba kaotatud Sambre`i jõekäärud tagasi võtta. Nood püüdsid seda teha, kuid 22. Augusti hommikul löödi nende üksused suurte kaotustega tagasi. (…) Õhtuks olid mõlemad korpused asunud Lanrezaci poolt algselt valitud positsioonidele ja eelistasid võtta sisse kaitse kõrgendikel, ilma et neil oleks oma päeva julgustüki eest ette näidata midagi peale uute kaotuste. Need olid väga suured. Rünnakutel  osalenud rügementidest, mis kõik koosnesid algselt 2500 mehest, oli 24. rügement kaotanud 800 meest, 25. (…) rügement 1200 meest, 26. (…) rügement 1000 meest, 49. (…) rügement 700 meest, 74. (…) rügement 800 meest ja 129. (…) rügement 650 meest. Strateegiliselt olid tagajärjed veelgi hullemad. Üheksa Prantsuse diviisi oli kolme saksa diviisi poolt puruks löödud …”

Lk 123 „ Päeva jooksul taganes 9. Armee paremal tiival veelgi ja suutis vasakul vaevu  oma positsioone hoida.  8. Septembri sündmused ajendasid Fochi koostama hiljem legendaarseks muutunud telegrammi: „Mu tsenter annab järele, parem tiib taganeb, olukord suurepärane, ründan.”

Saturday, November 21, 2015

Tahaks lennata, aga ... V2:Elust peale EA (liignimega Pankrott) lõppu.


Fööniksi sünd

Soomlastel pidi olema sisu, eestlasel jonn. Muidugi, mis kehvasti see uuesti, kasvõi jonni pärast. Nii ka meie Estonian Airiga , polnud veel selgusele jõudnud, kuidas lood lõppevad, kui lõime UUE lennufirma, kuid … Kuid ärgem unustagem seejuures, et omanik ( st meie EV kodanikud) jäi samaks. Firma on vaid mingi ettevõtmise kest, raam. Tim Harford raamatus  „Kohanemine”  on seda formuleerinud väga tabavalt: „Ettevõtte kui juriidilise üksuse eesmärk on olla turvapuhvriks ebaõnnestumise korral. Aktsiaseltsid piiratud vastutusega ettevõtlusvormina loodigi selleks, et inimesed saaksid katsetada, leiutada ja kohaneda, teades, et kui see ebaõnnestub, hävitab see vaid juriidilise isiku, mitte inimesed.” No nii, see asi on meil nüüd selge, firma on turvapadi, kuid … Kuid kõik eelnenu, olev ja tulev käib ikkagi kaasas omanikuga. Kui üks „kest“ lõpetab häbiväärselt (pettes võlausaldajaid, valetades, skeemitades töötajatega jne) kandub see imago üle läbi omanik ka uuele „kestale“. Seepärast on uue firma loomise õige põhja loomiseks vaja lõpetada õigesti … vana firmaga. Auväärne lõpetamine, vigade analüüsimine ja nende tunnistamine ongi see puhastus, mis annab meile ja ka uuele firmale kindluse edasiseks edukaks arenguks. Muide, ma ei otsi heroilises hädatapus mitte mingeid „süüdlasi“, tagantjärgi oleme kõik targad ja elu paistab ettevaates ja tahavaates täiesti erinev. Just seepärast ei raiskaks ma energiat nn süüdlaste ja lunastajate otsimisega, tühi aja ja energia raisk.

Kuidas ehitada Bürokraatiamaailma?

Piisab, kui me tõdeme, et nüüd me teame, kuidas teha uutmoodi, uut firmat. Teisalt, kuna omanik uuel firmal on sama, siis meeldetuletuseks veel üks mõttekesekene T. Harfordilt: „Pokkerimängijate sõnul on mängija kõige haavatavam pärast suurt kaotust, mis on tingitud ebaõnnest või viletsast strateegiast . … Tema teadvus ei suuda leppida sellega, et raha on läinud. Õigem oleks kaotusega leppida ja koostada uus strateegia, kuid see on liiga piinarikas.”
Nii, et kaotusega tuleks leppida ja edasi minna, kuid … Kuid, äh, meie uuskultuuris ei ole võimalust vabandada ja edasi minna, sest kui vabandad siis oled süüdi. Kes on süüdi … Noh, selle kaela ka kõik patud nuheldakse. Ma isiklikult katsuks küll sellest süüdistamise iha mülkast välja murda. See on lihtsalt liiga kallis. Ega asjata ega heas elust osa seltskonda ei veeretata jutukest, et peaks EK otsuse kohtusse kaebama. Kohtusse? Möh, järgmised miljonid ära põletada? Järgmine administratiivne ressurss põlema panna?  No kuulge, aitab. Tõmbame kriipsu alla sellele piinlikule loole, proviseerime kahjumid ja marss, marss edasi silmapiiri poole. Siinjuures jääb mind vaevama üks küsimus, miks Riigikontrolli analüüsid on nii paikapidavad ja VV omad … mitte just nii paikapidavad? Vahel poeb hinge mingi vimkamees, kes sosistab kavalalt: „Milleks meile VV, kui Riigikontroll selle tööga hulka paremini hakkama saaks?“.  Nojah, see on muidugi tupiktee, sest siis tekkib kohe ka küsimus, milleks meile Riigikogu, kui Riigikohtul on viimane ja lõplik sõna.  Mnjah, paralleelmaailm nagu mainitud
.
Appi, keegi on meie pükse märjanud

Kaks normaalset lennunduse arengut pärssivat ehk  virisejate pidurijuttu ringlevad veel ringi. Esiteks, et meile (st. EA-le)  tehti liiga, võrreldes airBalticaga ja teiseks, et üldase väikestele, väetitele ja ääremaal asuvatele tehakse liiga. Vaadake, kogu see jutt tuletab meelde poisikest, kes oma tumedat dressipükste hargivahet põhjendab sellega, et seda pole teinud tema, seda on teinud … teised. Säilitagem väärikust, isegi kaotada tuleb osata.

Bürokraatiamaailmas on omad reeglid

Esiteks, kui on kehtestatud reeglid ( või kui meie ise oleme need kehtestanud), et midagi tuleb küsida, näiteks riigiabi luba,  siis seda tuleb ka küsida. Muide seda tuleb küsida niimoodi, et sulle seda tahetakse anda. Kui sa lähed poodi ja paned midagi riiulilt pihta väitega, et sul läheb seda vaja siis … ära imesta. EL reeglitega on samuti, nende järgi tuleb õigesti küsida, õigel ajal küsida ja õiges vormis küsida. Vahel vajab see tõelist kunstimeisterlikkust. Kui airBaltic seda kõike oskas koostöös EK-ga, siis ei pea me mitte kandma EK ja AB vastu rusikat taskus vaid õppima AB-lt kuidas asju Bürokraatiamaailmas õigesti aetakse.
Teiseks, küsimus sellest, et meie oleme riigiabi lennunduse alaste reeglitega kehvemas seisus kui suured. Mnjah, sellel jutul on jälle kaks arengut: esiteks, et riigiabi reeglid (vt Riigiabi käsiraamat) hoiavad ära avaliku raha rütmilise ning suures hulgas põletamise nii suurtel, kui väikestel ja kui nendes reeglites on midagi meid (väikeseid, veerekesepäälseid) eriliselt ohjeldavat, siis tuleks pöörduda EK poole motiveeritud ettepanekutega neid reegleid muuta. Muidugi tuleb leida nende ettepanekute tegemiseks  endale liitlasi ja argumente. Ettepanek tuleb teha „söödavaks“.  Selline analüüs koos ettepanekutega tuleb esitada Konkurentsi peadirektoraadile, kes seda omakorda analüüsitakse koostöös rahvuslike  konkurentsiametite võrgustikuga. Siis on võimalik, et … meid mõistetaks. Mitte niimoodi, et meile ei sobi ja me ei täida.
Seega neile  virisemistele tuleb ( kindlas kõneviisis) joon alla tõmmata ja asuda koostöös EK-ga vajadusel uute regulatsioonide väljatöötamisele. Mnjah, see on küll pikk ja tüütu protsess, kuid ainuvõimalik ja ainuõige. Arvatavast olen ülioptimistlik, kui arvan, et see võtaks ca 5 aastat aega. Kuid mida varem asutad enese minekule, seda varem kohale jõuad.
Vaid viriseda, et meile see või teine regulatsioon ei sobi, ei saavuta me mitte midagi, maailm on teguvõimetuid virisejaid täis. Viriseda a´la … reeglina  Brüssel teab paremini, nagu vanasti teadis Moskva, mida meil vaja on, nüüd teab Brüssel … jne. Selline sõnajada näitab vaid sügavat asjatundmatust, virisemise meisterklassi, meie asi on olla aktiivtegutseja mitte passiiviriseja.
Nii, nüüd on nendel arengu tupikteedele joon alla tõmmatud ja räägime nüüd asjast.

Kuidas ehitada uut kesta?

Mulle uue kesta ehitamine meeldib. Mulle meeldib NAG entusiastlikus ja puhas tegemisrõõm. Seepärast hoian pöialt, et nende plaan õnnestuks, on see ju vana kesta peal läbi harjutatud. Ehk alus on seepärast hea, et kogemused on omandatud ja kogu „nihude“ taak maha visatud. Nojah, muidugi olen mina, kui EA omanik ( nii nagu kõik EV kodanikud) eelmise kesta kogemuste omandamisest kahju saanud, loodan et see oli õppetunniks uuele kestale. Loodan ka, et uus kest kuulab oma arenguid vaagides nii noori tuisupäid ja vanu halle hunte,  mitte  poliitinimesi, kes räägivad  näiteks selliseid veidrusi, et riigi uus lennufirma jääb ellu ainult juhul, kui leidub rahakas erainvestor. Mõttepaus. Mida sellega öelda taheti? Et meie uuel kestal enesel polegi eduvõimalust? Milleks siis üldase uut firmat luua? Et raha põletamine peaks rütmikalt jätkuda? Et võiks olla vääääääga rikas erainvestor, milline põletab oma raha meie hüvanguks? Miks ta peaks põletama? Ei, ei kui me ikka lõime „oma virma“, siis peame ise ka lendu tõusma. Tuleb teha lihtsalt teistmoodi. Niisama lihtne see ongi.

Vana kogenud huntide kiituseks.

Siinkohal pean tegema tunnustuskummarduse  EA  vana halli hundi , hr Palmeri poole. Ma usun, et just tema juhitud kriisikatla mahajahutamine ja uute võimaluste läbiproovimine annab uuele firmale hea stardihoo. Majanduse eri tasanditel ringlevad tihtipeale vanad hallid (märkamatult tagasihoidlikud, kuid uskumatult tõhusad) hundid. Ei nad ulu, ega veiderda, murravad harva, kuid vaid sealt, kus võimalik ja siis kui vaja. Tihti me ei märka neid, sageli isegi ei aima, et nad on olemas, kuid paljudes kohtades hoiavad nad nagu ajalooline mälu asju õigel kursil. Olen läbi aastate tundnud mõnda seda liiki juhti, keda on kutsutud firmat „ära saatma“. Kuid erinevalt kogenematutest rapsijatest on nemad suutnud, omaniku suuteks üllatuseks, firma seisu stabiliseerida ja isegi süvapikeest välja tuua. Kogemused ja paindlikkus ruulivad. Tundub et sama juhtus ka EA-ga. Ainult et EA ei vedanud mitte üks raas, selle asemel, et veel natukene oodata (pidada EK läbirääkimisi) lasti EA teist korda lendutõusul alla. Lasti alla seetõttu, et reeglid nõudsid. Üldise hüvangu ja usupuhtuse säilitamiseks. Siiski oleks ka uues kestas vaja mõnd sedaliiki halli hunti, kes oleks nii  ajalooline mälu, kui tugi, mentor, uutele teotahtelistele tegijatele. Noh, aitaks hoiduda halvima eest. Minul omanikuna oleks sellest küll rahulikum uni. Ja muidugi vaevab mind natukene mõttetu küsimus, mis oleks EA-st saanud siis kui hall hunt oleks pääsenud seda firmat juhtima enne firma suurushullustusse nakatumist. Mnjah!

Rahvuslik lennufirma ja soovidepuu

Meeldib, ei meeldi - on emotsioonid, kuid mõelda ja tegutseda  tuleb majanduslikult. Siiski on üksjagu närvesööv talitada keskkonnas, kus on teada, et kasumisse polegi võimalik saada. Tavaliste võtetega küll mitte. Nojah, räägitud on sellest, et eesmärgiks on teha tasuvaid tellimuslende … kuskil …kellelegi ja … Mis edasi? Põletada see kasum rütmiliselt kahjumlikel  Tallinn-Brüssel- … liinidel? Kas selline võib olla ühe äriettevõtte eesmärk? Midagi on selles konstruktsioonis vigast. Konstruktsiooniviga.
Üks on selge, samal moel ja sama ärimudeli järgi NAG tegutseda ei saa, see NAGistatakse lihtsalt ära. Vaja on uut mõtlemist. Bill Gates olevat öelnud, et Microsofti ainus tootmisvara on inimese kujutlusvõime. Väga hästi öeldud, NAG ei peaks vaid lennukeid lennutama vaid eelkõige kujutlusvõime lendu saama. See on tegelikult ainuke edu saavutamise võimalus ja eeldus. Mitte see pole tähtis, kuidas lennata vaid  see, millised on klientide vajadused ja … siis lennata? „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul, firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001Lk 127)

Alguse haavatavus

Eriti haavatavad on väikesed firmad, sest neil ei ole ei tugevusvaru ega manööverdusruumi. Kui firma lennupark koosneb viiest või kümnest lennukilaadsest tootest, siis on iga võimalik tehniline rike eeldatavaks kaskaadiks, et terve süsteem paigast ära nihkub. Pole lihtsalt millegagi asendada või õigemini asendatakse suurema täituvusega liin lennukiga, mis võetakse väiksema täituvusega lennult. Seega juba kaks liini on  kahjustatud, kuid neile järgneb veel terve edasilendude võrgustik. Tulemuseks on usaldusväärsuse langus lennufirma vastu. Kuid usaldus ongi see mis firmasid edukana st ka lennus hoiab. Nii, et olukord on väga keeruline kõigile.
Kuid lennata on vaja, meie ajal väga vaja. Pealegi pole NAG praegu ju mitte mingi lennufirma vaid rohkem reiskorraldaja vurfi moodustis. Lennufirmaks saab see hea õnne korral aasta pärast.

Viikingite naasmine

Konkurents tiheneb, juba on SAS teatanud, et kuna EA lõpetas tegevuse, siis otsustati reageerida ning hakatakse lendama Tallinnast Skandinaavia pealinnadesse. Tallinnast hakatakse lendama Stockholmi 4 korda, Kopenhaagenisse 3 korda ja Oslosse üks kord päevas. Ehhee, EA ei jäänudki päris tühja kohta. SAS arvates on nii Skandinaavias kui ka Eestis on nende liinide järele nõudlus olemas. Eriti suur on neil sagedaste reisijate osakaal, kes kasutavad liine pidevalt. Kui  SAS-le on see lihtsalt tagasitulek, sest oli see ju alles hiljuti EA suuromanik, siis airBaltic ei istu ka vaguralt nurgas, vaid on teinud omad pakkumised. Mnjah, kitsaks lähen meie uuel kestal. Väga kitsaks. Tulevikule tuleb vastu minna teistmoodi, hoopis teistmoodi.
Ma olen omanikuna veits mures, kas see mida me praegu teeme on ikka midagi sellistnagu:  „ See oli midagi sellist, mida Art Thompson nimetas hallatavaks riskiks. „Seda on võimalik üle elada“. (Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012) või on see : „”Alex, kas sa tead, kui palju tippjuhte unustab, et nende firma eesmärk on teenida raha? Nad pühenduvad tootmisele, kuludele, strateegiatele _ ja unustavad väga tihti ära, et need on ainult vahendid, mitte eesmärgid. (…) Mõnikord tundub, et tippjuhtkond unustab ära, et see pole nende firma, vaid aktsionäride oma.””. (: E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999. Lk 81)

Targutusi:
C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013
Lk 244 „„Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on diletantide loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid  raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi, mis neil üle jõu käib””
Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995
Lk 81 „Ja pea meeles, kunagi ei tohi anda konkreetseid lubadusi. Ja ära väljenda mingeid kindlaid vaateid segastes küsimustes. Püsi parteiprogrammi keskjoonel, kui sa suudad mingit keskjoont tuvastada. Ja mingit programmi. … Ja pea meeles, käitu rahvalikult, patsuta neile õlale ja nii edasi. Natuke nalja ja naeru jätavad sinust meeldiva inimese mulje, tee nägu nagu oleks sul hea meel inimestega kokku saada. Naerata. Naerata, kurat võtaks.”
E. M. Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav”  Goldratt Baltic Network 2001
Lk 72 „Me oleme lihtsalt üks ummisjalu kuristiku poole tormav loomakari, (…) Ja keegi ei pilguta silmagi; kogu nende tööstusharu käitub nii, nagu ei oleks kuristikku olemas. (…)
Kas võib asi olla selles, et nad lihtsalt ei näe, kuhu me tormame? Ei seda mitte. Praeguseks ei ole see enam loogiline ennustus, vaid igapäevaelu kurb reaalsus, millega me kõik hädas oleme. Ta oigab. „Nad ei räägi samal põhjusel mis minagi.” (…) Ja mina ei räägi sellepärast, et hädakella löömisest ei ole kasu, ainult kahju. (…) Nende põhiturg on küllastunud ja sinna pole midagi parata, et suurfirmade arv on piiratud.
O. James „Kontoripoliitika” Tänapäev2013

Lk 31 „Üks protsent inimkonnast on psühhopaadid. See on 600 000 britti ja 3 miljonit ameeriklast. Selle profiiliga sobib ligi veeerand Suurbritannia vanglapopulatsioonist, kuid see on kokku vaid 15 000. Seega viibib enamik neist vabaduses ja tõenäoliselt õnnestub  sul oma eluaja jooksul vähemalt ühte neist hästi tundma õppida.”