Illusioon ehk dotatsioonipropelleriga saba all
Mulle rahvuslik lennukompanii meeldib. Meeldib puht
lipulehvitamise mõttes. Uhke tunne on. Lipulehvitamisega me anname justkui
teada, et me oleme olemas ja me oleme kohal.
Alati on (olnud) mõnus kodune tunne kas Kopenhaagenis,
Brüsselis või Stockholmis siseneda EA
lennukisse, saada värsked eestikeelsed ajalehed ja … paari tunni pärast oledki kodus. Mõnus. No
ega teistegi lennufirmadega kehv lennata ei ole, kuid tunne on teine. Seega ongi
vahe reisija jaoks pigem tundes, kõigi teiste jaoks selle tunde maksumuses .
Palju siis on sellise kodutunde rahaline väärtus? Valdkonnaspetsiifika
asjatundjad ütlevad, et uuele firmale (NAG) jagub sinna paigutatud meie ühisest
rahast kaheks aastaks. Usume asjatundjaid. Seega „tunne“ on väärt ca 20 milj
EUR aastas. Reisirongiliikluse
toimimiseks maksab riik meie ühisest rahast sama suurusjärgu peale ehk ca 25 milj EUR aastas. No umbes samasuguses
rütmis toimus rahapõletamine ka EA-s viimastel aastatel. Kuid vaadake, majanduslikus
mõttes on dotatsioonidel põhinev või omaniku raha põletav firma „lennuvõimetu
lind“. Abistav dotatsioonipropeller saba all tekitab vaid illusiooni
lennuvõimest. Siiski suutis EA oma lõpuperioodil mõnel kuul ka kasuminumbreid
näidata ( Ma ei tea küll päris täpselt kas see oli opereerimiskasum või see
„päriskasum“). Tähendab oli õpitud,
loodud oma mudel.
Heroiline hädatapp
Kuidas edasi? Põletame rütmikalt edasi 20 milj EUR
aastas? Vaevalt meil teist korda seadust rikkuda lubatakse, kui esimesel korralgi
näppude, ups, rahakoti pihta anti. Riiklike abidega EK rahvusvahelist
lennuturgu solkida ei luba. Nii, et see on tupiktee. Võib-olla saaks odavamalt? Mõistlikumalt? Kas
me teeme midagi valesti? Kui äri on kahjumlik, siis on midagi valesti tehtud.
Mida me teeme valesti? Midagi me teeme valesti, sest kümmekond aastat tagasi
olid näiteks EA ja airBaltic, mõlemad väikesed kohalikud lennufirmad ja
tänaseks on üks neist saanud regionaalne firmaks ja teine … Nojah, teisega on
niimoodi, et see lihtsalt lõpetatakse, nagu jala murdnud lehm, … hädatapmine. Hädatapule
püütakse küll anda heroilist värvingut, kuid tehtud vead viisid olukorda,
milles pole mitte midagi heroilist. Oleks aeg õppida, õppetunde ju jagub.
Kõigi pattude lunastus
Lennunduses on paljugi „nihu“ läinud, uus ala ju meie
jaoks. Õppetunnid on olnud rängad. Arvatavasti on üks põhjusi miks meie lood lennunduses
kehvaks kujunesid kindla sihi puudus, püsimatus,
teiseks oma võimete ning võimaluste ülehindamine, kolmandaks suure
strateegilise partneri varjus elamine kujundas suurelt mõtlemise asemel välja
suurushullustuse. Lõppkokkuvõttes polnud see, mis ühes firmas peaks olema
strateegia, muud kui heitlik tõmblemine. Hei, hoovõturajal, rattad maast
lahti, ei saa ümber mõelda, et ma tahan
hoopis teiselt stardirajalt õhku tõusta. Kuid just niimoodi me tegutsesime.
Pikast meelest ja kannatlikkusest jäi puudu nii väiksena olles, kui ka suureks
tahtes. Kuid selge see, et ega me ise taha süüdlased olla, vaja leida süüdlane.
Leitigi. Kõigi pattude lunastaja – Taskila. Kui SÜÜDLANE oli leitud, siis nüüd
on aegade lõpuni hea ja lahe viidata EA kõigile „nihu“ minekutele, aga see on
ju Taskila süü. Kõik on Taskila süü. Mnjah, kuid kui mõtlema hakata, siis Taskila
ei teinud midagi valesti, ta tegi täpselt seda, mida talt telliti. Mind
on alati imestama pannud, kui üksmeelselt me kolgime Taskilat, igaüks eraldi ja
kõik koos, kuid milles ta süüdi oli? Kas selles, et ta küsis maailmas selles
valdkonnas aktsepteeritavat palka ja mitte meie trollijuhi palka? Ega ta ise
seda palka enesele määrata/maksta ei saanud, ikka meie ise määrasime. Teiseks
süüdistatakse teda selles, et tegi ulmelisi kavasid. Õige, olid tõesti
ulmelised, kuid just sellise muinasjutu, vabandust strateegia, elluviimiseks ta
palgatigi. Mõned kavad olid lausa kentsakas, kuid … Meie ise ostsime selle
muinasjutu. See muinasjutt meeldis omaniku esindajatele kõige rohkem, see
muinasjutt võitis ju jutuvestjate konkursi. Talle maksti palka selle eest, et
ta teeks EA suureks, suuremaks kui ... Seda kõike kolme tuulelohe ja kahe käsikäruga?
Ja vaadake, plaanis iseenesest ei olnud mitte midagi muinasjutulist. Paljude
ärivaldkondadega on niimoodi, et need vajavad edukuseks kriitilist massi.
Täpselt samuti nagu termotuumareaktsiooni jaoks. Kui kriitiline mass on olemas, siis vabaneb
massiivsel hulgal energiat ja äri läheb õitsele, kui kriitilist massi ei ole,
siis … lõppjaam. Just seda püütigi EA-s saavutada, saada suureks, sest
ühistranspordis on äärmiselt tähtis reisijate kriitilise massi olemasolu. Äris
ja tuumareaktsioonis on kriitilise massi mõiste natukene erinev, äris tähendab
see pikaajalist „turu sisse söötmist“ ehk selleks peavad olema vahendid. Kuid
vahendeid ei olnud. Niimoodi Termotuumamuinasjutt kokku kukkuski, muinasjutt
küll telliti, kuid teostusraha selleks ei antud (tegelikult polnudki midagi
anda ja kui oleks olnud, siis oleksid seda seganud EL konkurentsireeglid).
Seega, edu saavutamiseks vajalikku reisijate kriitilist massi ei saavutatud.
Loodetud energiapurske asemel hakkas kogu muinasjutt jäässe mattuma. Täiesti
loomulik. Kui firma on tegutsenud ühe pikaajalise strateegia raames ja see
mingil põhjused (omanikul sai raha otsa, tekkisid uued ideed, turg muutus),
korrigeerib oma tegevust tagasi endisele strateegiale, siis on kahjum, suur
kahjum, vältimatu.
Seega ülejõu käiva strateegia aktsepteerimine, selle
mittemõistmine, et meil ei ole raha termotuumareaktsiooni esile kutsuda, oligi
kogu allakäigu algus. Rahapõletamisele tuli pidurit tõmmata, kuid õhkutõusmisel
piduri tõmbamine pole kõige mõistlikum idee. Hea küll, äris tuleb tihti
mingitele tegevustele pidurit tõmmata, kuid selleks peab olema …
… väljumisstrateegia
Väljumisstrateegia on ülimalt tähtis, see peaks
olema nagu tõrjelahingute pidamine,
mitte paaniline põgenemine. Omamoodi tõrjevõit, noh! Mnjah, Termotuumamuinasjutust väljumisstrateegia
osutus … samuti ekslikuks. Ma ei tea, miks meid, inimesi, haarab vahel tormaka,
kuid mõtlematu tegevuse tuhin. Miks valiti EA päästmiseks avalikult EL konkurentsireeglite
rikkumine, on täiesti arusaamatu. Seda rikkumist ei ole võimalik ühegi vaiba
alla pühkida? Arusaamatu.
Riigi abist ja riigiabist
Kõik
me loodame, et riik meile raskel hetkel abiks on, kuid riigiabi jaoks on olemas
väga ranged reeglid. EL peab konkurentsiõigust, vaba konkurentsi toimimist,
majanduse põhiseaduseks ja valvab selle vabaduse üle väga kiivalt. Riigiabi
asjatundjatest meil puudust ei ole. Riigiabiga tegeleb meil RM-s terve riigiabi
osakond, MKM-s on mitme osakonna jagu väärt spetsialiste, kes teavad, mida ja
kuidas on võimalik riigiabiga teha. Ärgem
unustagem ka hea kvalifikatsiooniga riigiabile spetsialiseerunud
tippadvokaadibüroosid, kellega alati on võimalik konsulteerida. Kas mitte keegi
ei saanud aru? Mitte keegi ei hoiatanud? Vaevalt. Mis siis juhtus? Valimised? Jälle? Või oli
niimoodi nagu Hailey kirjutas raamatus „Kõrged ametikohad” (Ersen 2000. Lk 26)
„Meie ei saa küll riigiteenistujaid vallandada, kuid see-eest leidub rohkest
sahtleid, kuhu võime neid toppida.” Ka ei tahaks uskuda. Kuigi kerge on
omavahel segi ajada kahte asja: -M. C. Beaton
„Uimastisõltlase surm” (lk183 Tänapäev 2011) „Kahjuks ei osanud superintendant
Daviot teha vahet kohusetundlikkuse ja pugemise vahel.”
Igatahes MTA selgesõnaline vastus EA
lõpetamise osas, et nemad ei saa oma osa loovutada on sümpaatselt
sirgjooneline. Muide mingit teistsugust vastust ei saagi anda, sest selline
nõudest loobumine oleks löönud kogu süsteemi, pretsedendi ja ühetaolisuse,
tasavõrdse süsteemi uppi. Edaspidi tähendaks see mingit isikupõhist ja
individuaalset lähenemist igale juhtudele ja … tohutu … eee …
korruptsioonivõimalusega. Töökoormus MTA-s kasvaks dramaatiliselt ja rahavajadus
ka. Lihtsalt hea näide, miks tuleb reeglid järgida. Sama põhimõte kehtib ka EK
konkurentsieeskirjades, kui ühele teha erandi erand, siis langeb kogu süsteem
kaosesse. Milleks meile süsteemne kaos? Õige seda polegi vaja, tuleb vaid tunda
bürokraatia tehnoloogiat ja seda ära kasutada. Niisiis … pankroti pankroti arhitektuurist.
RM kodulehelt: Riigiabi on ELi toimimise asutamislepingu artikkel 107
lõige 1 järgi "...igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest
ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada
konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist,
ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikide vahelist
kaubandust.". Kuigi riigiabi on
põhimõtteliselt ühisturuga kokkusobimatu ja keelatud, on mõningad erandid
lubatud, kuid jällegi selgete reeglite ja üldjuhul EL järelevalve all.
Aeg, nii kiirelt ruttab … Ajaplaneerija.
Muidugi on õige, et riigiabi taotluste menetlemine EK
võtab aega, kuid see võtab aega just seepärast, et EL arvates on riigi võimu
kasutamine turutoimes viimane õlekõrs mida kasutada. Nii või teisiti moonutab
riigiabi turgu ja hinnasignaale, seepärast peabki kõiki selliseid lubamisi
põhjalikult kaaluma. Eriti kaalumisväärsed on need juhtumid, mil riik tahab
enese firmade ebaõnnestunud äritegemist ja juhtimisvigu tasandada avaliku
rahaga. See on lubamatu. Muide „pikk aeg“ on suhteline mõiste, need kes
tunnevad EK konkurentsimehhanisme teavad, et on võimalik küsida arvamust,
mittesiduvat eelotsust ja lihtsalt … nõu. Ja nõu antakse muide hea meelega,
kogemused on näidanud, et tegemist on koostööaltide ja vastutulelike inimestega. Seda kõike
mõistliku aja piires.
Riigiabil on veel teine dimensioon, nimelt meie raha
heaperemehelik kasutamine. Selle kohta ütleb Riigiabi käsiraamat tabavalt, et
„Siiski tuleb mõista, et riigiabi ei ole tasuta, samuti pole riigiabi
imevahend, mis lahendaks kõik probleemid. Tegelikult kannavad maksumaksjad
riigiabiga seonduvad kulud, millega omakorda kaasnevad alternatiivkulud. Abi
andmine ettevõtjatele võib tähendada, et teistest poliitikavaldkondadest tuleb
vahendeid ära võtta.“ Just see on tähtis, et lisaks turu solkimisele, võtame me
vajaliku ressursi ühiskonna teistelt elutähtsatelt aladelt. T. Harford on
kirjutanud : „Lk134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib
toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid.
Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on
väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse
ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”
Ei tohi unustada
ka seda, et need reeglid kehtivad kõigile. Kui neid reegleid poleks, oleks „suurtel poistel“ määratult suuremad
võimalust turgu „abistavalt“ kujundada kui meil, nii et riigiabi reeglid on
eelkõige kasulikud just „väikestele poistele“, meie raha ratsionaalsele
kasutamisele ja terve turu funktsioneerimisele. Lihtne. Ilma riigiabi
reegliteta oleksime, meie, „väikesed poisid“, … suures hädas.
Lugegem manuaali
Riigiabi vajadus mingile firmale ise, on nagu hädasignaal
lennunduses. Midagi on läinud äris väga valesti, sest turg ei aktsepteeri
pikaajalist kahjumlikku tegevust. Lühiajaliselt
ikka juhtub, et … juhtub, kuid pikemaajaliselt on tegemist millegi väga
vääraga. Kas teil on vale toode või olete valel turul. See on kui plinkiv
ohutuli koos häälhoiatusega juhikabiinis – kukume. Ilmselt olete näinud neid
lugematuid filme, mil ootamatu olukorra puhul piloodid krahmavad välja
manuaalid rikkeolukordade jaoks ja hakkavad etteantud protseduure automaatselt
täitma, et halvimat vältida. Just halvima vältimiseks on lennufirmade
meeskonnad üldistanud võimalikud ohud, need läbi mänginud ja leidnud parimad
lahendused, et piloot ei peaks hakkama nuputama hädaolukorras, kas tõmmata
vasakut kangi või vajutada paremat nuppu. Lihtsalt teed manuaali järgi. Sama ka riigiabi korral, EK on üksikasjaliselt
läbi nämmutanud kõikvõimalikud juhtumid ning teinud oma juhised, ikka selleks,
et halvimat vältida, just samamoodi nagu lennunduses, kuid meie … Mnjah, tuleb
õppida manuaale lugema, mitte arvama. Ehk ei maksa panna ennast piinlikku
olukorda, et arutada milleks lennukil
propellerid on. Üks arvamus on: selleks, et pilootidele tuult lehvitada. Selle
kohta on ka olemas irvhammastel oma teooriagi olemas: nimelt hakkasid just siis
piloodid higistama, kui propellerid seisma jäid. Tuleks ikkagi manuaali lugeda.
Maailmalõpu muinasjutud
Nüüd, kui EA on oma tegevuse lõpetanud, räägitakse juba
õuduslugusid selle mõjust Eesti majandusele. Oeh, turistidega seonduvad
teenused pidavat meie SKP-le lausa 1% andma ja nüüd … Selge see, et õuduslugude
stsenaariumi järgi on EA lõpp ühtlasi ka turismi lõpp EV-s. Ütleme, see on
natukene meelevaldne. Selge on küll see, et iga mugava ühenduse katkemine toob
kaasa mingi osa reisijate vähenemist ehk ühtlasi võib tekitada kriitilise massi
probleemi ka teises teenusharus, kuid selle vältimiseks on terve rida
võimalusi. Kogu äri sellel põhinebki, et kui kuidagi ei saa, siis … saab
teistmoodi. Pealegi viikingid juba teatasid oma tagasitulekust, nii et tühja
kohta siia ei jää.
Nii nagu selliste tondijuttudega ikka, siis keerab iga
järgnev jutustaja vinti peale, sama ka turismi huku muinasjutus. Esiteks
öeldakse Turismimuinasjutus, et viimases kvartalis kasvas turistide arv, kuid kurb lugu, Soome ja Venemaa otsad kipuvad
kokku kuivama. Kasvu pidavat andma Aasia, Ameerika ja (muu) Euroopa. Tore on,
kuid siis lisatakse juurde, et ega ameerika turist auto või laevaga tule, ikka
lennukiga. Muidugi, elamentaarne Watson, kuid … Kuid tõe huvides märkigem, et
ma ei ole küll juhtunud kuskilt kuulma, et EA oleks meile turiste Aasiast või
Ameerikast regulaarsete otselendudega toonud. Teie olete? Ei ole? Muidugi,
pehmelt öeldes ei võimaldanud EA teemapark selliseid otselende. Tallinn oli, on
ja jääb etteveo jaamaks suurtele
(suuremad unistused oleme juba alla tulistanud koos Taskilaga), mis tähendab,
et meist ei sõltu mitte midagi ühenduses Aasia ja Ameerikaga. Meie asi on teha
meie lennujaam ja meie enese elu/teenindus nii atraktiivseks, et Frankfurdist,
Londonist, Madridist tahetaks meie juurde sõita. Tahaksid tulla ka need, kes on
tulnud Pekingist, Tokiost, New Yorgist näiteks Londonisse. Tahetakse tulla
vaatama seda ebatavalist rahvast, milline aastakümneid järgimööda eirab kõiki
teadaolevaid majandus ja loodusseadusi ning on ellu jäänud. Isegi edukas
olnud. Oleks hea, kui tahetaks meile
sõita Helsingist, Stockholmist, Varssavist – need kõik on väravad maailma.
Peaksime saama lahti suurushullustusest, sest suurushullustusel ja suurelt
mõtlemisel on vaks vahet. Nimelt eeldab viimane tihedat analüüsi ja prognoosi.
Vaat sedaviisi.
Pätifilosoofia?
Seoses Reisijatekaitse muinasjutuga ja
Turismikaitsemuinasjutuga on arenenud välja lausa omamoodi kaitsefilosoofia
seadusrikkumisele. Mida muud, kui seadused need EL konkurentsireeglid on.
Arutatakse umbes sedapidi, et tühja sest suurest kahjust (meie endi ühise raha
põletamisest + ebaseaduslikust riigiabist), kuid see võimaldas meil kasvatada
turistide arvu. Turistidest tulev kasu olevat hulka suurem, lausa kümneid kordi
suurem, kui seaduse rikkumisest (ebaseaduslik riigiabi) ja EA likvideerimisest tulenev kahju. Mõttepaus!
Kas te saite aru, milline on sellise filosoofia põhi? Põhi on selline, et
seaduse rikkumine on õigustatud, … kui
see on kasulik. Vabandage, kuid see on pätifilosoofia. No ma ei tea, kui
madalale on niimoodi võimalik langeda. Kindel on see, et see küll ei kõlba meie
ühises omanduses olevale firmale, sest meie ise oleme need reeglid, meie kõigi jaoks,
kehtestanud. Kuid tuleb välja nagu Vanaema Marie jutus, mil talutütar ütles
teenijapiigale, et „ Mina võin, aga sina pead!“. Ehk Dr Riik võib reeglitest
kinni pidada teised peavad (isegi kui need on ebamõistlikud). Halb eeskuju,
väga halb eeskuju.
Mis on lubatud Jupiterile …
… pole lubatud härjale (Rooma vanasõna). Mnjah, mulle
tundub, et riik, milline tegutseb seadusandjana, tegevvõimuna ja kohtuvõimuna
peab olema teistele eeskujuks, olema puhas kui prillikivi, mitte võtma sisse
olümposliku Jupitere poosi – avalikul
võimul on kõik lubatud: lubatud on ühisreegleid rikkuda, firmasid „libistada“,
sõita raudtee ehitusega üle Natura alade kus teised ei või oksagi liigutada,
jätta töötajad häbiväärselt „võlausaldajateks“, panna Veereni tn kinni, murda
ettevõtjatega tehtud kokkuleppeid, … Ma usun, et tänapäeva härjad ei ole
sellega nõus.
Hull lugu on selles, et Dr Riik pole aru saanudki, mida
ta valesti tegi. Üle maa ja mere kostab vaid eneseõigustuskoor teemal: keegi on
meie püksid märjaks teinud. Hulka kosutavam oleks kuulda: „Krt, valesti läks,
vabandust!“. Siis oleks teada, et õppetükk on omandatud, kogemused saadud. Kui kõrge pealik laseb peale EK poolt abi
andmise kuulutamist ebaseaduslikuks lendu sõnajada, et abi
anti ja seda ei pea ta raiskamiseks, me
anname ühistranspordile koguaeg abi:
bussiliiklusele, rongiliiklusele, praamiühendusele ja keegi ei pea seda kuidagi
ebaseaduslikuks, siis …. Ütleme, et seda
sõnajada saadab täiesti äratuntav uhkusevarjund. Prr. Siis pole siiani saanud
aru ei EL regulatsioonidest, eri valdkondade regulatsioonide erinevusest ega eriregulatsioonide põhiolemusest. Kahju, sest selline
suhtumine näitab, et tervendavat õppetundi pole olnud, jätkub vaid elementaarse
tõsiasja eitamine. On suur oht, et sellise filosoofia puhul teeme me mõnes
teises valdkonnas samuti valesti ja pannakse ka uuele firmale vale põhi. Enese vigade tunnistamiseta võib inetust
lõpust saada ebaõnnestunud algus.
Sellest oleks kahju, uus lind võiks ju olla lennuvõimeline, võiks tahta ju
lennata. Mina küll tahaksin.
Targutusi:
Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti
Raamat” 1986
Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat
Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast
igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või
nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole
tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad
püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”
Lk 37 uurija Rõtsalov „Jah kahjuks olime
hooletud,” möönis Rõtsalov, „Kahetsusväärne tõsiasi. Oleksime tookord pihta
hakanud, poleks me praegu nii täbaras olukorras. Võimalus kukkus meile lausa
sülle …”
„Augustikahurid” B. Tuchman Eesti Raamat”
1977
Lk 326 „Joffre`il oli küll harva omaenda
ideid, kuid ta oskas teiste nõuandeid kasutada …”
Saatuslikud valikud Ian Kershaw kirjastus
Varrak 2011
Lk 329 „ … pöörati ümber traditsiooniline
rõhuasetus süvakaitse kiirelt üleminekult pealetungiks ja hakati rääkima
rünnakust kui kaitsetegevuse liigist.”
Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn
Olion 1992
Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik
ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega,
kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke,
oma hinge kahjustamata.”
Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta
peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et
süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud
järjekorras.”
No comments:
Post a Comment