Kümnes lugu: Rahvasteränne
ja teine rinne
Kui toimub
passiivne rändarite ladustamine, siis on sellel mitmed järelmid. Esimene on
see, et niimoodi „silma alt ära lükatud“ rändarid moodustavad omad kinnised
siseringid, mis tekitab vastuseisu/hirmu/mõistmatust nii neis enestes , kui ka kohalikes
inimestes. Võõrastust ja ohutunnet tekitab uus olukord just meis-rändurites,
kes me jäime siin paikseks viistuhat aastat tagasi. Siinkohal tulebki teha
vahet võõrastamise ja võõraviha vahel. Kogu elusloodus põhinebki sellel, et
alguses võõrastatakse (see on enese alalhoiuinstinkt), kuna ei teata, kas
võõras (inimene, loom, taim) võib olla ohtlik või hoopis kasulik. Seepärast ei
ole vaja karta võõrastamist, see on elu loomulik osa. Lõimumine? Lõimumine on igal pool raske, vahel … võimatu. Nagu kuskilt „viisurist” kuulsin
poolnaljalugu inglasest, kellelt küsiti, miks nende külaveeres on eraldiseisev
häärber? Vastus oli midagi sellist, et need seal on uustulnukad, nad tulid koos
… Villu Vallutajaga. Tuhat aastat on möödunud, kuid mäletatakse, et osa on
uustulnukad. Ja siis? Mnjah, nagu Villuga
tulijate näite pealt on õppida, eksisteerisid kaks kogukonda tuhat aastat
kõrvuti ja … paralleelselt. Kas ka koos?
Ei tea, tean vaid, et mitte vastakuti. Asi seegi. Saada omaks on alati raske.
Seda kuidas teha niimoodi, et rändarid saaksid omaks (vähemalt mõistetavaks),
selleks on vaja palju enam, kui pumbasüsteemist tuleneb automaatne ladustamine.
Rahva hääl ja
rahva esindaja veenmisjõud
Meil, rahval,
võib olla erinevaid arvamusi, nii õigeid, kui ka … õigemaid. Meil on seaduslik,
lausa põhiseaduslik õigus, arvata. Kuid me oleme osa oma võõrandamatust
õigusest (ajutiselt) delegeerinud seadusandjatele. Me oleme valinud
rahvaesindajad, ennast ja enda huve kaitsma. Milline on nende visioon?
Rahvaesindajad peavad tegema meile selgeks seda millised valikud on õiged ja
mis sellest johtub. Peavad veenma inimesi enesele järgnema. Mitte ainult
ütlema, mahapööratud pilguga, et ärge segage me teame … kuidas me murrame
maha/läbi. Selline tegevus tekitab vaid riikide sees „teise rinde”. Seega
tekitame veel ühe probleemi ehk rahvasterände ja põliskodanike ning lisaks kodanike
ja kodanike omavahelise vastasseisu. See oleks küll kehv äri. Kuid julgusetus
ja visioonitus on selle protsessi nimi, mida me praegu jälgime ja varsti ka
osaleme. Ainult W. C. võis lubada
pisaraid, verd ja higi ja … jääda võimule. Mitte ainult jääda võimule vaid ka
niimoodi jääda võimule, et talle järgneti. Meie murrame … eee … keda?
Iseennast?
Üheteistkümnes
jutt: Ressursianalüüs
Järgneva osas
on teil vaba voli nõustuda või mitte
nõustuda minuga, see kõik on vaid jälle kord
ühe arveametniku kasumiarvestus. Ilmselt on enamikele inimestest mõtlemine läbi
ressursside võõras ja … igav. Minu jaoks
… loominguline protsess. Kõigest võib mõelda läbi loomingu: muusika, luule või
… ressursikasutuse. Mina loominguks on näiteks luua
majandusanalüüse ehk ökonoomilisi poeeme. Majandusanalüüs vajab
samasugust kirgastumist ja loomingut, kui igasugune muu loominguline tegevus.
Ökonoomilised poeemid võivad olla vägagi keerulised (enamasti siiski
keeruliseks aetud) ja nauditavad oma finessides.
Majakajutt
Et mitte
segadusse sattuda majandusanalüüside (keeruliseks aetud) võlumaailmas, peavad
mõningad asjad olema lihtsad ja kirkad nagu majakad. Järgid majakat ja ei hälbi
kursilt. Vahva. Kõik me tahaks ju turvaliselt koju jõuda. Võtame ka omas arutluses kasutusele lihtsuse
mõttes kaks majakat. Kaks seepärast, et üldiselt on keeruline mõtlemine liiga
pingutav.
Seega on kõike võimalik jagada: kas ressursiks või
jäätmeks. Kuid vaadake, need ei ole püsivad kategooriad, eilne jääde võib olla
homne tooraine. Nii nagu juhtus prügimajanduses. Eile kasutasime tohutuid
summasid, et ladustada jäätmeid ja maskeerida oma reostuse ulatust. Täna …
võitleme prügiväljade kasutusõiguse üle. Eilne prügi on muutunud tänaseks superressursiks.
Teisalt on meie piiratus ja regulatsioonid need, mis võivad muuta täiesti korraliku
tooraine ohtlikuks jäätmeks. Te ei usu? Võtame või näiteks meie suurima
ressursi - põlevkivi kaevandamise.
Kaevandamisel saadakse kahte liiki kassulikku kivi: üks mis kõlbab õli
tootmiseks ja teine kõlbab vaid põletamiseks. Mida teha, kui teil on vaid
õlitehas ja kaevandus mõlema kiviga? Kaevate kivi välja ja püüate mittevajaliku
kivi ära müüa? Õige. Kuid kui ostjaid on vaid üks ja see toodab nii kivi, kui
ka sooja, elektit ja õli? Polegi kuhugi müüa, ehk teile jäi kaup kätte. Peate täisväärtusliku küttekivi ladustama,
muud moodi õli toota ei saa. Mõttepaus! Mida me nüüd tegime? Täpselt nii
sündis, kui ühel õlitootjal ei olnud küttekiviga mitte midagi teha, sest
riikliku koordinatsiooni ja tahte puudumine sundis seda ladustama kaevandatud
rahvuslikku rikkust … jäätmena. Me ei osanud oma piiratuses ja kapseldumises
ära tunda ( ei tahtnud) ressurssi. Kas selles käsitluses võib olla mingit
sarnasust rändarite probleemiga – ressurssi ei tunta ära ja seda ei käsitleta
ressursina?
Militaarterminoloogiline
vahejutt
Vahel on
mõnda teemat parem käsitleda läbi militaristliku loogika. Sõjanduses on kõik
viidud äärmusliku konkreetsuseni ja seepärast on vahe suuri juhtimisprotsesse
võimalik enesele selgeks teha läbi sellise terminoloogia. Lihtsustatult.
Majandusküsimustes
meeldib mul pöörduda üpris tihti raamatu
„Strateegiline sõda” (Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009) poole. Seletab nii mõnedki
probleemid oma alastuses lahti.
Lk26
„Tervikuna käsitletakse neljanda põlvkonna sõda mittelineaarsena, kui kaob sõja
ja rahu erinevus.”
„Esimesed
kaks sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride
vastu, mis tagasid sõja võimalikkuse. Aga neljanda põlvkonna sõda hakati
käsitlema kui vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja
üldse võimalikuks.”
„Neljanda
põlvkonna sõda pakutakse modelleerida võrgustikusõja süsteemis, mis võimaldab
tegutseda kiirelt ja otsustavalt.”
Lk 25 „ …
neljanda põlvkonna sõja iseärasused:
-Kui iga
põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu
vaenuliku riigi tasandil
-väheneb
sõltuvus tsentraliseeritud logistikast
-kasvab
manööverdamise tähtsus
-tekib
eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”
Lk29 „Nagu
meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle:
strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.
„Strateegiline
sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid
liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.”
„Nagu näeme
käib üleilmsete reeglite revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad
reeglid enda järgi kõige tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine.
„
Lk 104 „Uut
liiki olukord maailmas tekitab uut liiki sõja. Mitte info iseenesest ei ole tähtis,
vaid selle võimalused ühiskonliku arvamuse transformeerimiseks”. Vaat
sedaviisi, mina ei tea, kas mingi sõda käib, kuid samasugune võitlus on turul,
kusjuures Lk9 „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi,
kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele.
Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu”. Nii, et me
peame olema väga tähelepanelikud turul, et meid ei oleks organisatsiooniliste
vahenditega tõmmatud veatsooni ja meie võitlust ei peaks teised meie vahendite
arvel. „
Midagi selles
eeltoodud jutus tundub mulle kummaliselt tuttavlik. Kas ka teile?
Tõsiasjadest
PM 23.11. 15 „Kui 1964. aasta läks tänaste EL liikmesriikide jaoks
ajalukku kui aasta, kus sündis kõige enam lapsi – 7, 7 miljonit –, siis poole
sajandiga on see number mitme miljoni võrra langenud.
Värskeima 2013. aasta statistika andmetel oli Euroopa Liidu 28 liikmesriigi (EL-28) elussündide arv kaks
aastat tagasi 5,1 miljonit last ning sündimuskordaja, mis näitab sündide arvu
1000 inimese kohta, oli 10 last, selgub Eurostati statistika ülevaatest.“
Seega on alates 1960. aastatest sündivus viimase 50 aastaga liikunud langustrendis,
vähenedes 7,5 miljonilt 5 miljonile 2002. aastal. Pärast seda on number
mõnevõrra paranenud, jõudes 2008. aastaks 5,5 miljoni lapseni, kuid pärast seda
on jällegi langenud. Kuskilt kuulsin, et Euroopa vajab lisaks 42 milj
töötegijat. Mnjah, muljetavaldav arv.
Järgneb …
Targutusi:
I.Tidd,
J. Besssant, K. Pavitt „Innovatsiooni juhtimine” EAS ja Pegasus 2006
Lk
499 „Paljud leiutised nägid ilmavalgust õnnelike juhuslike avastustena
/…/. Kuid nagu Louis Pasteur täheldas:
„juhus naeratab vaid sellele, kelle vaim on valmis”, ning me saame ära kasutada
loomeprotsessi mõistmist, et aidata valmis seade tingimusi, kus sellised
„juhused” võivad aset leida.”
T.Clancy, M
Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014
Lk 366
„Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe
sõnaga: „Liiga hilja.”
C.
Dulong
„Mazarin“ Kunst 2002.
Lk
325 Kiri Mazarinile. Kuninganna Kristiina
oma soosiku ja ülemtallmeistri hukkamisest „ Meie Põhjamaa inimesed,
oleme natukene metsikud ja juba loomu poolest vähe kartlikud (…) Mul on palju
kergem inimesed ära kägistada, kui nende ees hirmu tunda. Selle kohta, mis ma
tegin Monaldeschiga, ütlen teile, et kui ma ei oleks seda teinud, siis ei
heidaks ma täna õhtul magama enne, kui oleksin seda teinud, ning mul ei ole
vähematki põhjust kahetseda, vaid enam kui sada tuhat põhjust selle üle rõõmu
tunda. Vaat, mida ma sellest arvan – kui see teile meeldib, on mul hea meel,
kui mitte, siis ei lase ma ennast sellest häirida ning olen kogu oma elu teie
ustav sõbratar.“
No comments:
Post a Comment