Rahvasterände tasuvuanalüüs V4: "Houston, meil on ... probleem

Kuues jutt: … , meil on probleem!

Euroopa olukord meenutab legendaarset „Apollo 13” kutsungit. „Houston, meil on probleem!”. Kas te kujutate ette, et peale plahvatust avakosmoses  oleks lendude  juhtimiskeskus öelnud, et … OK … energiat teil ei jätku, hapnik on otsakorral, kuid see mida teie nimetate probleemiks pole tegelikult probleem, see on ebamugavus …  jätkake lendu kuundumiseks? Pealegi arvaks keegi juhtimisseltskonnast, et see pahvatus on lausa kasulik – huvitav eksperiment ikkagi. Kui see lugu oleks selle stsenaariumi järgi arenenud, siis me teaksime seda kui suurimat kosmosekatastroofi. Kuid probleemi tunnistamine ja sellega tegelemine ühtselt, tekitas meile läbi ajaloo edukaima päästeoperatsiooni.

Ja nüüd: „Toompea (Brüssel), meil on ka probleem!”. Meie probleem pole mitte pagulaste probleem. Pagulaste probleem oleks meil olnud eelmises ajajärgus või ajastus, mil EL tuli pagulasi niipalju nagu eelpool näidatud (kellele enamuses öeldi ära) ja meile tuli mõni inimest aastas, ning neid sai peita Vaosse. See oli aega mil nad ootasid keskuses …  ja ootasid .. ja ootasid. Kuid praegu ei ole ju tegemist põgenike probleemiga vaid rahvasterände probleemiga. See on hoopis teine probleem ja vajab teisi lahendusi. Ja pole tähtis, et meil praegu, täna pärastlõunal, seda probleemi ei ole, see on meie ühise Euroopa probleem, seega ka meie probleem. Mis keelab meil välja töötamast oma toimivat varianti ja seda teistele pakkumast? Oleme liiga väikesed? Või hoopis liiga mugavad? Rahulolevad?

„Megamuutus“ Lk 165 „Kuhu siis edasi? Ebaõnnestunuks ei saa vaid lugeda Lääne poliitiliste süsteemide kestlikku levimist itta ja lõunasse. Ka kodus ähvardavad kaks suurt ohtu: paanika ja enesega rahulolu. Paanika muudab inimesed ettevaatlikuks. Nad hakkavad igatsema tugevaid juhte ja lihtsaid lahendusi. Nad hakkavad muretsema oleviku, mitte tuleviku pärast ning hoolivad enam erahuvidest kui avalikest. Õige juhtimise korral võib rahvuslik oht käivitada uskumatu kodanikujulguse.”

Lk 166 „Enesega rahulolu võib olla veelgi ohtlikum. Just nagu nõrgeneb bioloogiline immuunsüsteem, kui seda proovile ei panda, muutub ka poliitiline süsteem lodevaks ja haavatavaks, kui ohtusid silmapiiril ei paista.”

Just selles ongi probleem, me oleme liiga mugavad, et probleeme nende tekkimisel märgata ja neile vastavalt reageerida. Puht laiskus ja rahulolu – ehk läheb mööda. Aga ei lähe … mööda.

Seitsmes jutt: Positsioneerimine

Turul on alati tähtis enese ja teiste turuosaliste positsioneerimine. Õige ja objektiivne positsioneerimine on analüüsi ja edukate otsuste aluseks. Sama ka nn pagulaste/rahvasterända küsimuses.  See, et me ei tunnista probleemi, ei võta veel meilt seda probleemi ära. Mina olen arveametnik, mina analüüsin, arvutan ja hindan. Kalgilt ja külmalt. Kuid isegi need kes on hingeinimesed saavad asjadest aru. PM vahendas, et „Paavst Franciscus hoiatas (mingil esmaspäeval), et Euroopa rändekriis on vaid jäämäe tipp, mille põhjuseks on «ebaõiglane üleilmne majandussüsteem», mis sunnib sadu tuhandeid põgenema sõdade eest ja otsima paremat elu.” Just-just Papa küll ei nimeta seda rahvasterändeks (kasutas sõnastust – rändekriis), kuid mis asi see massiline pagemine sõdade eest ja parema elu otsimine siis on? Ka avaarid põgenesid millalgi viiendal sajandil oma kodusteppidest väsinud võitlusest endiste sõltlastega ja läksid otsima paremat elu tolleaegses Euroopa liidus ehk Rooma riigis. Teel võtsid nad kaasa üha uusi hõime ja Rooma aladele jõudsid nad ülivõimsatena, muutes maailma. Ja miks see kõik sündis?  Kõik johtus hobuse ja veise seedekulgla eripärast. Niisama lihtne see oligi. Maailma muutis … hobuse kehvem seedimine võrreldes lehmaga. Tuhapilv mis aastateks varjutas Päikest, lõi hoopis uue turusituatsiooni. Avaarid, kui hobusekasvatajad sattusid sundseisu, tappa oma viimased hobused ja jääda oma endiste sõltlaste veisekasvatajate sulasteks või pageda, otsida paremat elu. Nii saigi alguse üks ränne, mis algas põgenemisega. Kas tundub tuttavlik?

Seitsmes jutt: Pimestav harjumus ja väärtused

Juba on õilishinged hakanud arutama, et räägime väärtustest, … ärme räägime kasust. Nii ei saa. Pole vaja karta kasu, kasu on kõige alus. Isegi väärtuste alus. Meie suurim kasu on Shumanni projektist tekkinud ühtne, edukas, vaba, sõdadeta Euroopa. See oli tõeliselt kasuliku projektirea algus. Me oleme sellega juba nii harjunud, et ei kujuta teistsugust maailma ettegi. Kuid maailm ei ole staatiline, see liigub ja rahvasteränne on alati muutnud maailma. Osad sellesse rändesse sattunud rahvad/riigid on osanud seda liikumise energiat ära kasutada, teised mitte. Samamoodi eitas Horezmi riik   mongolite rännet, Rooma heaoluühiskond avaare, hunnisid, goote. Nad ei kujutanud ette, et maailm võib muutuda, neid sissetunge/rändeid käsitleti pigem kui ajutisi ebamugavusi.  Seepärast ongi meil vaja ennast õigesti positsioneerida ja ka aktiivselt tegutseda, sest me ei taha loobuda oma kasust/väärtustest. Ainuüksi küünilist juttu väärtustest ajades jääme me ilma oma kasust ja … väärtustest. Ehk nagu ütles W.C. Müncheni sobingu kohta, meil oli valda sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja. Mille vahel on meil valida?  Kui me valime valesti jääb meile vaid süsteemi kokkuvarisemisest jäänud kahjum. Väärtusi ka ei jää, jääb väärtusetus

Väärtuste sõnavahust ja väärtusetuse sünnist

 Mis mõttes? Vaadake, kõik süsteemid on loodud lähtudes teatud toime/käitumisreeglitest, tõekspidamistest, ühisest tavaõigusest. Sama ka ühtse Euroopaga. EL, rahaliit, Shengeni ruum toimivad vaid väga kindlatel eeldustel – eeldustel, et kokkulepitud mehhanismid toimivad. Need mehhanismid on meie kaitsetammiks. Nagu mainitud, meie karjapoiss ei märganud niret, või ei viitsinud sõrme auku pista, mis on viinud meie tammi tugevatele kahjustustele. Süsteemi kahjustuse tulemusena eeldatud käitumismustrid enam ei toimi. Üheks Euroopa süsteemi toimimise eelduseks on, et süsteemi „piirid peavad” ja süsteemi saab siseneda vaid teatud tingimustel. Elementaarne. Me saame näiteks pangasüsteemi siseneda paroolidega ja süsteem on turvaline. Kui panka võiks igaüks minna ja nõuda, et ta tahab enesele kellegi jõuka kliendi (Saksa, Inglise, Rootsi) kontot, siis lõppeb see pangasüsteemi krahhiga. Sama on ka EL välispiiridega, see tagas süsteemi/panka sisenemise turvalisuse ja toimimise. Tänapäeval on EL piir muutunud süsteemi kaitsvast kestast vaid mõtteliseks jooneks kaardil. Piir „ei pea”. Enamgi veel, EL riikide piirivalved pole enam mitte piirivalve ja kontroll, vaid sisseveo konveieri üks võimsamaid lülisid, süsteemi pump. Igaüks saab süsteemi sisse, koputa vaid SOS-ga uksele ja … teile avatakse. Tulemus? Hummaannnnnne või fataaaaaaalne?

Kaheksas lugu: Turu kohanemine või kokkukukkumine.

Turul on igasuguste muutuste puhul alati omad vastureaktsioonid. Kohanemine.  Nii nagu pangast, mille kontodele võib igaüks sisse logida ja seda omal äranägemisel kasutada, viivad kontoomanikud raha pangast välja … oma keldrisse. Analoogselt toimub samasugune kapseldumine ka rändarite vaba sissepääsu puhul. Võib arvata, et süsteemi enesekaitse esimeseks ohvriks on ilmselgelt Shengeni ruumi kokkuvarisemine, mis viib isikute vaba liikumise lõppemisele. Kuid Sengeni viisaruum ei ole niisama mõnus ruum, see on olnud üheks EL arengustimulaatoriks, sütikuks (nojah, seda küll EL võrdlemisi hilises staadiumis). Võta mootorist süüteküünal ära ja … mootor jääb seisma, mis omakorda on võimalus rahaliidu lagunemisele. Kui mootor seisab, siis … pole selllest enam mingit kasu ja  toob lähemale EL enese lagunemise võimaluse. See tähendab … suure tõenäosusega mingi aja pärast relvakonflikte vanas maailmas. Vaat selline on üks tasuvusuuringu ehk turu kokkukukkumise variante, passiivmeetmete korral.  Kuid … Ka igal turukollapsil on omad võitjad, kahjuks … meie nende hulka ei kuulu. Turukollapsi ajal ei kaitse meid ei esimene, viies ega sajaviies artikkel. Kollapsi ajal võitleva kõik vaid iseenese püsimajäämise eest, artikleid e täideta, kirjutata, loeta. Aega pole lihtsalt.  Ainuke artikkel mis meile sellises olukorras mõjub on ilmselt see, mis alga sõnadega „RIP …” Seega oleks meil igati mõistlik vältida passiivse  stsenaariumi jätkumist EL-s, kui ka enese passiivabi püstipanemist.

Järgneb …

Targutusi:

C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015

Lk 169 „Pingeliste kõneluste käigus Justin de Seves´ga, kes oli välisminister juunist 1911 kuni jaanuarini 1012, teatas Cabon de Selves´le mitte kõige taktitundelisemalt, et peab end ministriga võrdseks. See väide tundub vähem pentslik, kui meenutame, et alates 1898 aastast, kuni 1914 aasta suveni nägi Cabon ametisse astumas ja lahkumas üheksat ministrit, kusjuures neist kahega juhtus seda kaks korda. Cabon ei pidanud end kellegi alluvaks riigiametnikuks, vaid Prantsuse riigi teenriks, kelle asjatundlikkus annab talle tähtsa osa poliitika kujundamise protsessis.”

Lk 170 „ Caboni kõrget enesehinnangut toetas ka usk – mida jagasid paljud staažikamad suursaadikud - , et ta mitte lihtsalt ei esinda Prantsusmaad, vaid kehastab seda.”

V. Suvorov Murdumine” Tänapäev 2015

Lk 32. „Mulle vaieldakse vastu: aga vaat Rootsis on hea sotsialism, lausa imeline! Siin pole midagi vaielda. Ent Rootsi sotsialismi sõbrad ei armasta millegipärast meelde tuletada selle maa õitsengu lihtsat saladust. Aga seisneb see selles, et Rootsi oli üks maailma liidreid teaduse, kultuuri ja majanduse osas ning pealekauba kogus jõukust kahes maailmasõjalt.

Kõik, mille üle Rootsi uhkust tunneb, on loodud aegadel, mil majandus oli vaba. Pärast tulid võimule sotsialistid. Need olid hirmus head inimesed. Saades tohutu pärandus, on kerge olla hea. Ja Rootsis on kõik üsna hästi – kuni pärandus pole läbi löödud. (…) Protsess käivitus. Kiirendusega. Langemise kiirus kasvab. Rootsis pole enam teadlasi – lahkusid Californiasse. Märgatav osa töötavast elanikkonnast on riigiametnikud, riigiasutuste teenistujad, see tähendab bürokraatiat.

Need mõlemad tendentsid on välja joonistunud üsna selgelt: mõtlemis- ja loomevõimeliste inimeste lahkumine riigist ühelt poolt, bürokraatia kasv – teiselt

Heal Rootsi sotsialismil on üks väike puudus – sotsialism laostab Rootsit samamoodi, nagu laostab ükskõik millist teist maad. Lihtsalt Etioopias on sotsialismi tulemusi näha kohe ja kõigile, aga ülirikkas Rootsis peab täieliku laostumiseni minema teatud aeg.”