Fööniksi
sünd
Soomlastel
pidi olema sisu, eestlasel jonn. Muidugi, mis kehvasti see uuesti, kasvõi jonni
pärast. Nii ka meie Estonian Airiga , polnud veel selgusele jõudnud, kuidas lood
lõppevad, kui lõime UUE lennufirma, kuid … Kuid ärgem unustagem seejuures, et
omanik ( st meie EV kodanikud) jäi samaks. Firma on vaid mingi ettevõtmise
kest, raam. Tim Harford raamatus „Kohanemine” on seda formuleerinud väga tabavalt: „Ettevõtte
kui juriidilise üksuse eesmärk on olla turvapuhvriks ebaõnnestumise korral.
Aktsiaseltsid piiratud vastutusega ettevõtlusvormina loodigi selleks, et
inimesed saaksid katsetada, leiutada ja kohaneda, teades, et kui see
ebaõnnestub, hävitab see vaid juriidilise isiku, mitte inimesed.” No nii, see
asi on meil nüüd selge, firma on turvapadi, kuid … Kuid kõik eelnenu, olev ja
tulev käib ikkagi kaasas omanikuga. Kui üks „kest“ lõpetab häbiväärselt (pettes
võlausaldajaid, valetades, skeemitades töötajatega jne) kandub see imago üle
läbi omanik ka uuele „kestale“. Seepärast on uue firma loomise õige põhja
loomiseks vaja lõpetada õigesti … vana firmaga. Auväärne lõpetamine, vigade
analüüsimine ja nende tunnistamine ongi see puhastus, mis annab meile ja ka
uuele firmale kindluse edasiseks edukaks arenguks. Muide, ma ei otsi heroilises
hädatapus mitte mingeid „süüdlasi“, tagantjärgi oleme kõik targad ja elu
paistab ettevaates ja tahavaates täiesti erinev. Just seepärast ei raiskaks ma
energiat nn süüdlaste ja lunastajate otsimisega, tühi aja ja energia raisk.
Kuidas
ehitada Bürokraatiamaailma?
Piisab,
kui me tõdeme, et nüüd me teame, kuidas teha uutmoodi, uut firmat. Teisalt,
kuna omanik uuel firmal on sama, siis meeldetuletuseks veel üks mõttekesekene
T. Harfordilt: „Pokkerimängijate sõnul on mängija kõige haavatavam pärast suurt
kaotust, mis on tingitud ebaõnnest või viletsast strateegiast . … Tema teadvus
ei suuda leppida sellega, et raha on läinud. Õigem oleks kaotusega leppida ja
koostada uus strateegia, kuid see on liiga piinarikas.”
Nii,
et kaotusega tuleks leppida ja edasi minna, kuid … Kuid, äh, meie uuskultuuris
ei ole võimalust vabandada ja edasi minna, sest kui vabandad siis oled süüdi.
Kes on süüdi … Noh, selle kaela ka kõik patud nuheldakse. Ma isiklikult katsuks
küll sellest süüdistamise iha mülkast välja murda. See on lihtsalt liiga
kallis. Ega asjata ega heas elust osa seltskonda ei veeretata jutukest, et
peaks EK otsuse kohtusse kaebama. Kohtusse? Möh, järgmised miljonid ära
põletada? Järgmine administratiivne ressurss põlema panna? No kuulge, aitab. Tõmbame kriipsu alla sellele
piinlikule loole, proviseerime kahjumid ja marss, marss edasi silmapiiri poole.
Siinjuures jääb mind vaevama üks küsimus, miks Riigikontrolli analüüsid on nii
paikapidavad ja VV omad … mitte just nii paikapidavad? Vahel poeb hinge mingi
vimkamees, kes sosistab kavalalt: „Milleks meile VV, kui Riigikontroll selle
tööga hulka paremini hakkama saaks?“.
Nojah, see on muidugi tupiktee, sest siis tekkib kohe ka küsimus,
milleks meile Riigikogu, kui Riigikohtul on viimane ja lõplik sõna. Mnjah, paralleelmaailm nagu mainitud
.
Appi,
keegi on meie pükse märjanud
Kaks
normaalset lennunduse arengut pärssivat ehk virisejate pidurijuttu ringlevad veel ringi.
Esiteks, et meile (st. EA-le) tehti
liiga, võrreldes airBalticaga ja teiseks, et üldase väikestele, väetitele ja
ääremaal asuvatele tehakse liiga. Vaadake, kogu see jutt tuletab meelde
poisikest, kes oma tumedat dressipükste hargivahet põhjendab sellega, et seda pole
teinud tema, seda on teinud … teised. Säilitagem väärikust, isegi kaotada tuleb
osata.
Bürokraatiamaailmas
on omad reeglid
Esiteks,
kui on kehtestatud reeglid ( või kui meie ise oleme need kehtestanud), et
midagi tuleb küsida, näiteks riigiabi luba, siis seda tuleb ka küsida. Muide seda tuleb
küsida niimoodi, et sulle seda tahetakse anda. Kui sa lähed poodi ja paned
midagi riiulilt pihta väitega, et sul läheb seda vaja siis … ära imesta. EL
reeglitega on samuti, nende järgi tuleb õigesti küsida, õigel ajal küsida ja
õiges vormis küsida. Vahel vajab see tõelist kunstimeisterlikkust. Kui
airBaltic seda kõike oskas koostöös EK-ga, siis ei pea me mitte kandma EK ja AB
vastu rusikat taskus vaid õppima AB-lt kuidas asju Bürokraatiamaailmas õigesti
aetakse.
Teiseks,
küsimus sellest, et meie oleme riigiabi lennunduse alaste reeglitega kehvemas
seisus kui suured. Mnjah, sellel jutul on jälle kaks arengut: esiteks, et riigiabi
reeglid (vt Riigiabi käsiraamat) hoiavad ära avaliku raha rütmilise ning suures
hulgas põletamise nii suurtel, kui väikestel ja kui nendes reeglites on midagi
meid (väikeseid, veerekesepäälseid) eriliselt ohjeldavat, siis tuleks pöörduda
EK poole motiveeritud ettepanekutega neid reegleid muuta. Muidugi tuleb leida
nende ettepanekute tegemiseks endale
liitlasi ja argumente. Ettepanek tuleb teha „söödavaks“. Selline analüüs koos ettepanekutega tuleb esitada
Konkurentsi peadirektoraadile, kes seda omakorda analüüsitakse koostöös
rahvuslike konkurentsiametite
võrgustikuga. Siis on võimalik, et … meid mõistetaks. Mitte niimoodi, et meile
ei sobi ja me ei täida.
Seega
neile virisemistele tuleb ( kindlas
kõneviisis) joon alla tõmmata ja asuda koostöös EK-ga vajadusel uute
regulatsioonide väljatöötamisele. Mnjah, see on küll pikk ja tüütu protsess,
kuid ainuvõimalik ja ainuõige. Arvatavast olen ülioptimistlik, kui arvan, et
see võtaks ca 5 aastat aega. Kuid mida varem asutad enese minekule, seda varem
kohale jõuad.
Vaid
viriseda, et meile see või teine regulatsioon ei sobi, ei saavuta me mitte
midagi, maailm on teguvõimetuid virisejaid täis. Viriseda a´la … reeglina Brüssel teab paremini, nagu vanasti teadis
Moskva, mida meil vaja on, nüüd teab Brüssel … jne. Selline sõnajada näitab
vaid sügavat asjatundmatust, virisemise meisterklassi, meie asi on olla
aktiivtegutseja mitte passiiviriseja.
Nii, nüüd on nendel
arengu tupikteedele joon alla tõmmatud ja räägime nüüd asjast.
Kuidas
ehitada uut kesta?
Mulle
uue kesta ehitamine meeldib. Mulle meeldib NAG entusiastlikus ja puhas
tegemisrõõm. Seepärast hoian pöialt, et nende plaan õnnestuks, on see ju vana
kesta peal läbi harjutatud. Ehk alus on seepärast hea, et kogemused on
omandatud ja kogu „nihude“ taak maha visatud. Nojah, muidugi olen mina, kui EA
omanik ( nii nagu kõik EV kodanikud) eelmise kesta kogemuste omandamisest kahju
saanud, loodan et see oli õppetunniks uuele kestale. Loodan ka, et uus kest kuulab
oma arenguid vaagides nii noori tuisupäid ja vanu halle hunte, mitte poliitinimesi,
kes räägivad näiteks selliseid veidrusi, et riigi
uus lennufirma jääb ellu ainult juhul, kui leidub rahakas erainvestor.
Mõttepaus. Mida sellega öelda taheti? Et meie uuel kestal enesel polegi eduvõimalust?
Milleks siis üldase uut firmat luua? Et raha põletamine peaks rütmikalt
jätkuda? Et võiks olla vääääääga rikas erainvestor, milline põletab oma raha
meie hüvanguks? Miks ta peaks põletama? Ei, ei kui me ikka lõime „oma virma“,
siis peame ise ka lendu tõusma. Tuleb teha lihtsalt teistmoodi. Niisama lihtne
see ongi.
Vana
kogenud huntide kiituseks.
Siinkohal
pean tegema tunnustuskummarduse EA vana halli hundi , hr Palmeri poole. Ma usun,
et just tema juhitud kriisikatla mahajahutamine ja uute võimaluste
läbiproovimine annab uuele firmale hea stardihoo. Majanduse eri tasanditel
ringlevad tihtipeale vanad hallid (märkamatult tagasihoidlikud, kuid uskumatult
tõhusad) hundid. Ei nad ulu, ega veiderda, murravad harva, kuid vaid sealt, kus
võimalik ja siis kui vaja. Tihti me ei märka neid, sageli isegi ei aima, et nad
on olemas, kuid paljudes kohtades hoiavad nad nagu ajalooline mälu asju õigel
kursil. Olen läbi aastate tundnud mõnda seda liiki juhti, keda on kutsutud
firmat „ära saatma“. Kuid erinevalt kogenematutest rapsijatest on nemad suutnud,
omaniku suuteks üllatuseks, firma seisu stabiliseerida ja isegi süvapikeest
välja tuua. Kogemused ja paindlikkus ruulivad. Tundub et sama juhtus ka EA-ga.
Ainult et EA ei vedanud mitte üks raas, selle asemel, et veel natukene oodata (pidada
EK läbirääkimisi) lasti EA teist korda lendutõusul alla. Lasti alla seetõttu,
et reeglid nõudsid. Üldise hüvangu ja usupuhtuse säilitamiseks. Siiski oleks ka
uues kestas vaja mõnd sedaliiki halli hunti, kes oleks nii ajalooline mälu, kui tugi, mentor, uutele
teotahtelistele tegijatele. Noh, aitaks hoiduda halvima eest. Minul omanikuna
oleks sellest küll rahulikum uni. Ja muidugi vaevab mind natukene mõttetu
küsimus, mis oleks EA-st saanud siis kui hall hunt oleks pääsenud seda firmat
juhtima enne firma suurushullustusse nakatumist. Mnjah!
Rahvuslik
lennufirma ja soovidepuu
Meeldib,
ei meeldi - on emotsioonid, kuid mõelda ja tegutseda tuleb majanduslikult. Siiski on üksjagu
närvesööv talitada keskkonnas, kus on teada, et kasumisse polegi võimalik saada.
Tavaliste võtetega küll mitte. Nojah, räägitud on sellest, et eesmärgiks on
teha tasuvaid tellimuslende … kuskil …kellelegi ja … Mis edasi? Põletada see
kasum rütmiliselt kahjumlikel Tallinn-Brüssel-
… liinidel? Kas selline võib olla ühe äriettevõtte eesmärk? Midagi on selles
konstruktsioonis vigast. Konstruktsiooniviga.
Üks
on selge, samal moel ja sama ärimudeli järgi NAG tegutseda ei saa, see NAGistatakse
lihtsalt ära. Vaja on uut mõtlemist. Bill Gates olevat öelnud, et Microsofti ainus tootmisvara on inimese
kujutlusvõime. Väga hästi öeldud, NAG ei peaks vaid lennukeid lennutama vaid
eelkõige kujutlusvõime lendu saama. See on tegelikult ainuke edu saavutamise
võimalus ja eeldus. Mitte see pole tähtis, kuidas lennata vaid see, millised on klientide vajadused ja …
siis lennata? „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka
ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida
klient veel ei sõnasta, ent mille
rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul,
firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute
klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate
klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.” (G. Hamel,
C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus 2001Lk 127)
Alguse
haavatavus
Eriti
haavatavad on väikesed firmad, sest neil ei ole ei tugevusvaru ega
manööverdusruumi. Kui firma lennupark koosneb viiest või kümnest
lennukilaadsest tootest, siis on iga võimalik tehniline rike eeldatavaks
kaskaadiks, et terve süsteem paigast ära nihkub. Pole lihtsalt millegagi
asendada või õigemini asendatakse suurema täituvusega liin lennukiga, mis
võetakse väiksema täituvusega lennult. Seega juba kaks liini on kahjustatud, kuid neile järgneb veel terve
edasilendude võrgustik. Tulemuseks on usaldusväärsuse langus lennufirma vastu.
Kuid usaldus ongi see mis firmasid edukana st ka lennus hoiab. Nii, et olukord
on väga keeruline kõigile.
Kuid lennata
on vaja, meie ajal väga vaja. Pealegi pole NAG praegu ju mitte mingi lennufirma
vaid rohkem reiskorraldaja vurfi moodustis. Lennufirmaks saab see hea õnne
korral aasta pärast.
Viikingite
naasmine
Konkurents tiheneb,
juba on SAS teatanud, et kuna EA lõpetas tegevuse, siis otsustati reageerida
ning hakatakse lendama Tallinnast Skandinaavia pealinnadesse. Tallinnast
hakatakse lendama Stockholmi 4 korda, Kopenhaagenisse 3 korda ja Oslosse üks
kord päevas. Ehhee, EA ei jäänudki päris tühja kohta. SAS arvates on nii Skandinaavias kui ka
Eestis on nende liinide järele nõudlus olemas. Eriti suur on neil sagedaste
reisijate osakaal, kes kasutavad liine pidevalt. Kui SAS-le on see lihtsalt tagasitulek, sest oli
see ju alles hiljuti EA suuromanik, siis airBaltic ei istu ka vaguralt nurgas,
vaid on teinud omad pakkumised. Mnjah, kitsaks lähen meie uuel kestal. Väga
kitsaks. Tulevikule tuleb vastu minna teistmoodi, hoopis teistmoodi.
Ma
olen omanikuna veits mures, kas see mida me praegu teeme on ikka midagi
sellistnagu: „ See oli midagi sellist, mida Art Thompson
nimetas hallatavaks riskiks. „Seda on võimalik üle elada“. (Mary Roach
„Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012) või on see
: „”Alex, kas sa tead, kui palju tippjuhte unustab, et nende firma eesmärk on
teenida raha? Nad pühenduvad tootmisele, kuludele, strateegiatele _ ja
unustavad väga tihti ära, et need on ainult vahendid, mitte eesmärgid. (…)
Mõnikord tundub, et tippjuhtkond unustab ära, et see pole nende firma, vaid
aktsionäride oma.””. (: E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999. Lk 81)
Targutusi:
C.Clay
„Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013
Lk 244 „„Ta
kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on diletantide
loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid
raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi, mis neil üle jõu käib””
Parteijuht
lahkub surma läbi Bo Balderson Eesti
Raamat Tallinn 1995
Lk
81 „Ja pea meeles, kunagi ei tohi anda konkreetseid lubadusi. Ja ära väljenda
mingeid kindlaid vaateid segastes küsimustes. Püsi parteiprogrammi keskjoonel,
kui sa suudad mingit keskjoont tuvastada. Ja mingit programmi. … Ja pea meeles,
käitu rahvalikult, patsuta neile õlale ja nii edasi. Natuke nalja ja naeru jätavad
sinust meeldiva inimese mulje, tee nägu nagu oleks sul hea meel inimestega
kokku saada. Naerata. Naerata, kurat võtaks.”
E. M.
Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav”
Goldratt Baltic Network 2001
Lk 72 „Me
oleme lihtsalt üks ummisjalu kuristiku poole tormav loomakari, (…) Ja keegi ei
pilguta silmagi; kogu nende tööstusharu käitub nii, nagu ei oleks kuristikku
olemas. (…)
Kas võib asi
olla selles, et nad lihtsalt ei näe, kuhu me tormame? Ei seda mitte. Praeguseks
ei ole see enam loogiline ennustus, vaid igapäevaelu kurb reaalsus, millega me
kõik hädas oleme. Ta oigab. „Nad ei räägi samal põhjusel mis minagi.” (…) Ja
mina ei räägi sellepärast, et hädakella löömisest ei ole kasu, ainult kahju.
(…) Nende põhiturg on küllastunud ja sinna pole midagi parata, et suurfirmade
arv on piiratud.
O.
James „Kontoripoliitika” Tänapäev2013
Lk
31 „Üks protsent inimkonnast on psühhopaadid. See on 600 000 britti ja 3 miljonit
ameeriklast. Selle profiiliga sobib ligi veeerand Suurbritannia
vanglapopulatsioonist, kuid see on kokku vaid 15 000. Seega viibib enamik
neist vabaduses ja tõenäoliselt õnnestub
sul oma eluaja jooksul vähemalt ühte neist hästi tundma õppida.”
No comments:
Post a Comment