Minu isiklik „Everest”

 

Oeh, teen köögiremonti! Miks oeh? No võtsin ette kapitaalse remondi, kiskusin välisseinani lahti, soojustasin, lihvisin, ilustasin, aga … ikkagi olen veel oleks nagu poolel teel Everesti tippu. Mul tekkis see assosatsioon, siis kui vaatasid migit „viisuri” lugu kus Inimesekesed … eee …  vaevlevad Everesti otsa ronides. Ehhee, jutukesest tuli välja, et seal oli igasorti rahvast, küll sellist, kes edukad pangaonud, kanged kaubandustädid või siis edukad disaininimesed või … Edukad olid kõik, sest Everesti otsa  ronimine on üks kallis ettevõtmine. Edukate veidi kiiva kiskunud harrastus (mitte selles mõttes, et ronimises midagi halba oleks, kuid massiline ronimine on tekitanud kauni lumemäe kohale prügimäe). Milleks siis roniti? See ronimine on ju ilgelt vaevaline, ropp must ja tervistkahjustav. Ikka selleks, et peale kogu selle valu ja roppuse taandumist saada aru, kui pann hästi nad tegelikult elavad. Minu arvates on sellist olukorda kõige värvikamalt kirjeldanud E. Vogt  „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” (Tänapäev, 2014 Lk. 164) mil Nansen rühkis põhjapooluse poole: „ Jõuluõhtul pööras Johansen särgi pahupidi ja pani alumise kampsuni pealmiseks. Nansen tegi sedasama ja vahetas  lisaks aluspükse – pani jalga teised, mis ta oli soojas vees läbi loputanud. Ta pesi ka keha veerand tassi veega, äravõetud aluspükse nuustikuna kasutades.. „Tunnen end täiesti uue inimesena, „ kirjutas ta, „rõivad ei kleepu enam nii palju keha külge kui enne.”” Prrrrrrr, aga niimoodigi luuakse naudinguid.

 

Nojah, ilmselt on minu köögiremont samasugune Everesti tüüpi ettevõtmine – et tunda, ma elan. Mitte, et ma poleks saanud seda töökest tellida, kuid tegemist on enese proovilepanekuga, täpselt niimoodi nagu need mäemehed. Samas … Pann, kui tüütuks see kõik on muutunud, kuid alustatud asja pooleli jätta ka ei raatsi. Selle enese proovile panekuga on ikka selline lugu, et selleks peab olema tohutut positiivsust ja mõõtmatult optimismi. Miks? Vaadake, ilma optimismita ei algaks ükski enese proovile panek, ei majaehitus, köögiremont, ega mäe otsa ronimine. Sellel on kolm faasi: esiteks ootusärevus, teiseks tüdimus ja kolmandaks rõõm saavutatust. Muidugi on selle toimetamise juures vaja ka helgemaid hetki nn vahepeatusi, kui leiad mingi lahenduse, mida mitu-setu päeva kuidagi ei õnnestunud. Vahel jälle … Vahel ei tule head mõtet, no ei tule ja ei tulegi, vaatad tuimalt seina ja … Ei mingit mõtet, kuni … No siin on kaks võimalust, et kas ootad edasi, kuni „Inspiratsiuuni” puhang kõik jälle õitsele puhub või alustad tuimalt „tuima panema”. No, et töö käigus ehk läheb mõtteke liikuma.

Tuimalt seina vahtides

Tundub, et ma pole selles tunnetuses üksik vaid üksik üksikute seas - massimeedikutega on sama lugu, vahid tuimalt seina, mõtet ei tule, kuid tuim professionaalne „seljaaju” ütleb, et kirjuta … ametnike aastalõpupidudest või osturallist. Eh, peale pühi saab veel ülesse tõmmata preemiate ja lisatasude küsimuse. Vahva, võta nagu vanast võlast. Kõik me oleme harjunud nende teemadega ja ei viitsi mõeldagi, mis selle taga tegelikult on. Kas see mida tehakse on paha või mitte nii paha. Võib-olla lausa hea? Võib-olla kasulik?

Nojah, mul on veel üks oma isiklik „Everestivallutuseunistus”, nimelt oma väikese, pisitillukese, panuse lisamine … eee … administreerimise vähendamisse, et dr Riik toimiks mõistlikult. Mõned räägivad RIIGIREFORMIST, kuid igaüks mõistab seda ja sisustab selle mõiste isemoodi.  Omamoodi? Tühja sellest, et igaüks sisust isemoodi aru saab, põhiline et riigireform sisutühjaks ei muutuks. See minu unistuste mäkkeronimine on olnud pikk ja vaevaline, kuid nii nagu köögiremonti ei saa jätta poole peale, nii ei saa ka dr Riigi paremaks timmimist lõpetada. Vanasti julgustasid treenerid, et kui ikka treenida, küll siis ka muskel suuremaks läheb. Sama käib ka aju kohta, treenid mõtlemist, erinevate konstruktsioonide loomist ja … maailm polegi enam hall tasandik, teate küll seda „juhanliivilikku” „igav liiv ja tühi väli” tunnet.  Mõeldes muutub maailm ruumiliseks ja värvirohkeks. Ei usu? Teeme proovi! No võtame näiteks selle ametnike osturalli tapeedi ja teeme selle kolmemõõtmeliseks. Niisiis …

Tapeedi sisustamine

…  aastast aastasse käitatakse lookest aastalõpu ostud. Nojah, niimoodi esmapilgul peale vaadates tundub, et täiesti õigustatud teema. See on kujunenud aksioomiks, nii nagu matemaatikas see, et paralleelsed sirged ei lõiku ei iialgi. Nojah, tegelikult me teame, et kuskil, kunagi, need sirged lõikuvad nii-kui-nii. Maailm pole lihtsalt nii perfektne, et need ei lõikuks. Seega aksioomiks hea küll, kuid tegelikkusele mittevastav. Võib-olla on selles aastalõpu ostupöörasusega samuti, et selle tegelikkus ei vasta ajakirjanduslikule aksioomile. No nii, üks ostudega laialtlevinud ja tümitatud arusaam on, et ametnikud sindrinahad raiskavad aasta lõpus kogu neile eraldatud raha ära, tehes … asjatuid, tobedaid oste. Ega pattu saa salata, juhtub sedagi. Kellega meist, Inimesekestest, seda poleks juhtunud, et satume liialt hoogu? Olen aastate jooksul kogenud ikka päris pööraseid asju. No mõnele mõjub positsioon (rahva teenri positsioon?) niimoodi, et Päikesekuningas kahvatub selle kõrval. Kuid aastalõpuostud pole üldse nii ühemõisteline ja hukkamõistetav, kui algul paistab. Igal asjal on põhjus ja tagajärg. Vahel ka ajend.

Põhjustest:

 Mida külvad seda lõikad ehk kõik algab regulatsioonidest. Muidugi on täiesti tobe nõue, et eelarvega eraldatud raha tuleb kulutada eelarveaasta jooksul. Kas teie toimite  niimoodi, et nii kui uus aasta kukub, nii meie pangaarve nullitakse? Ei ole ju? Kui see niimoodi oleks, püüaksid ka Inimesekesed vana aasta viimasel päeval meeleheitlikult kulutada oma säästud, et need raisku ei läheks. Inimene on ju tark ja … alalhoidlik … kui midagi on hoida. Vale või ohusignaali puhul ostaksime varuks kummuteid ja õlut ning loomulikult kempsupaberit. Kui raha veidi rohkem oleks, ostaksime kaatri/lennuki, läheksime koolitusele, muidu lolliks või broneeriks  reisi. Igati inimlik. Millegipärast arvame, et avalikus teenistuses peaks see teisiti olema. Ehhee, see oleks loogika ja loodusseaduste vastane. Esiteks on ametkond näinud kurja vaeva, et tõestada talle eraldatud vahendite hädavajalikkust ja järgmise eelarve kaitsmisel peab ta õigustama ennast, miks jäi tal raha kulutamata ehk tõlkes tähendab see, et püstitatud eesmärk/töö (mitte eesmärk raha raisata, vaid raha oli ju mingi eesmärgi täitmiseks, suure tõenäosusega seda eesmärki ei täidetud) jäi saavutamata/tegemata. Tööplaanide ja eelarvete koostamine on triki värk. Nende kaitsmine veelgi trikim värk. Kuigi me räägime, et me koosta eelarveid mingil uuel moel, vastavalt tegevustele ja tegevusetusele, siis … see on jutuks hea küll. Sama hea nagu mõned „tegevusedki”. Tegelikkus on see, et „baas” istub meie alateadvuses edasi. Tahame või ei taha, märkame või ei märka, tunnistame või ei tunnista, otsuseid teeme ikkagi midagi millegagi võrreldes. Kõige käepärasem võrdlus on eelmise aasta plaan ja selle täitmine ehk … Mis asi? Muidugi baas! Nii või teisiti on kõige aluseks  võrdlus.

Maailmast kah ehk banketi lõpp

Juba ammu on targemad avaliku teenistuse korralduse organiseerijad teistest riikidest aru saanud, et liigne piiramine ja iga sammu kontrollimine ei too tulu, vaid kulu. Näiteks sellesama eelarveaasta raha on võimalik kasutada veel kahe järgneva aasta jooksul ja vaid siis loetakse see raha „üleliigseks” ja raha laekub tagasi eelarvesse. Esiteks, ei tekita selline olukord aastalõpu tormamist, vahel aga lausa … lollust. Lauslollust? Ja siinkohal tuleb tunnistada, et tähtaja saabumise hirmus tehakse tõesti mõtlematuid oste, selliseid mida kogumisvõimaluse juures ei toimuks. Teiseks, annab selline lahendus võimaluse paremini organiseerida ametkonna tööd ja säästa raha suurematele ostudele. Kas te ei usu, et ametnikud võiksid koguda vahendeid, et neid ressursse paremini kasutada? Ei usu? Aga mina tean, et oskavad ja teeksid, kui selleks võimalus oleks. Vaat niimoodi. Nagu hoomate, lihtne ja loogiline. Ka meil on seda kasutatud, kuid väga väikeses mahus. Pole usaldust? Raha kasutamisest ja usaldusest veel nii palju, et kui meil on eelarve kulud fikseeritud ja neid ei tohi ametkonna pealik isetahtsi muuta, siis ühtede minu heade väliskolleegide arvestus ja aruandlus muutus päris radikaalselt pärast seda, kui süsteemi aluseks sai leping ministeeriumi ja ametkonna vahel, mis ühelt poolt sätestas tulemussihid ja teine pool rahastas seda. Piltlikult öeldes oli neil enne nagu meilgi, iga asja kohta oli eelarves rida, kuid uute reeglite järgi oli täiesti ükskõik, kas ametkond maksis oma ressursist Inimesekestele palka või pidas külluslikke suvepäevi, rahal ei olnud enam märki küljes. Tulemuseks oli see, et külluslikke suvepäevi enam ei peetud. Ehk nagu näete, on täiesti loomulike vahenditega, ilma ajakirjanduse ja Riigikontrolli tümitamiseta, võimalik saavutada mõistlikke tulemusi. Meie süsteem on eriti jäik. Ameti pealik, kes peab korraldama ametkonna töö võimalikult parimal ja tõhusamal moel, ei oma põhimõtteliselt õigust näiteks olukorras, mil tal on lõppenud vahendid lähetuste realt, kasutada lähetusteks paberi ostmiseks ette nähtud raha. Seadusandja arvates on selline raske otsustamine ühele ameti pealikule üle jõu käiv ülesanne, selleks peab loa saama Pilvepiiri ministeeriumist. No tõe huvides mainime, et väike vangerdus (kuid mitte vingerdus) on lubatud, kuid jälle vaid mõne protsendi osas ja see ei muuda põhimõtet ja süsteemi olemust. Hullemaks läheb lugu, kui oleks vaja tõsta ümber midagi palgarahade ja majandamiskulude vahel. Sellest on tehtud sellise raskusastme küsimus nagu … sõja kuulutamine ehk selleks peab valitsus pöörduma seadusandja poole ja vaja läheb lausa Riigikogu otsust. No tule Seesamune Sealtsamusest appi. Tegemist on ikkagi seaduse muutmisega. Kas üks tavaline operatiivmajandamise küsimus peab nii jäik olema, on küsimus omaette. No minu arvates mitte ainult ei peaks vaid ei tohiks. Selline jäikus näitab vaid seda, et ka kõige pisemates asjades ei usaldata neid, kellele on … usaldatud, mitte ainult ametkonna juhtimine, vaid ka väärate tegude ja isegi kurjade tegude menetlemise õigus. Isegi õigus seaduseelnõusid koostada on neil Inimesekestel, aga vaat seda, kas raha toob paremat tulu kõrgprofessionaali palkamisest või kempsupaberi ostmisest, seda me neile usaldada ei saa. Mnjah.  Minul aga tekib küsimus, milleks üldse pidada ametis selliseid Inimesekesi, keda me ei usalda? Tegelikult on niiviisi, et nii või teisiti vastutab pealik naha ja karvadega kõige eest, mis tema valdkonnas toimub. Sellisel juhul laske tal ka otsustada, et vastutada ja ärgem segagem teda oma strateegilis-taktikalist kava välja ladumast. Eelpool nägite ju kuidas iseotsustamise õigus lõpetas rahaga priiskamise ja tegi „võõrast, saadud rahast” oma raha. Lihtne!

Usaldus, kui ressurss

„Bürokraat, võim ja Vanaemas” käsitlesin pikemalt sellist majandamiseressurssi nagu usaldusökonoomika, vaatame seda teemat veidi edasi. Usaldusel on ka teine lisaväärtuslik külg, kui me usaldame pealikku vabamat strateegiat ja taktikat kasutama seatud eesmärkide saavutamiseks, siis muutub tähtsaks seos ressursi kasutamise ja tulemuse vahel, mitte baasi ja pelgalt käskude täitmise vahel.

Kaks võimalust

Näiteks kontor, kus on viiskümmend Inimesekest keskmise Peamise Linna palgaga, võib, kuid ei pruugi olla tõhus oma ülesannete täitmisel.

Need kontorid, mis vajavad häid analüütikuid ja juriste, on tegelikult pideva palgasurve all, kuna sellistele Inimesekestele on alati turud valla. Olen ise olnud olukorras, mil advokaadibürood käisid meie kontoris nagu kaubahoovis ja valisid endale kaadreid („Selle me võtame!”), kelle olime mitmete aastate jooksul välja õpetanud, sealhulgas ka Euroopa riikides. Miks ei võiks olla vastupidi, et avaliku teenistuse kontori pealik käib advokaadibüroo ja audiitorfirmade kabinette mööda ja ütleb: „Selle me võtame! Seda ei võta, naa toorevõitu veel, praktiseeri veel paar aastat.”? Tundub ju absurdne?

Kaubahoov & „rangeid”

Tegelikult pole selles midagi absurdset, kui me usaldaksime pealiku strateegiaplaani (peaaegu oleksin kirjutanud otse ja ausalt, et äriplaani). Võib-olla jõuab ta tulemusteni poole kiiremini, kui kasutab eesmärkide saavutamisel viiekümne „keskmise” Inimesekese asemel viitteist või kümmet Inimesekest, kuid see-eest tipptegijaid: advokaate, audiitoreid, insenere, energeetikuid. Pealegi ei vaja kümme inimest nii palju kulutusi „soojale toale”. Kui nüüd arvestada tänapäeva tehnilisi võimalusi, vajataks kontoriks vaid (veel) ühte vastuvõtukabinetti Inimesekeste-kodanike või Inimesekeste-ettevõtjate vastuvõtuks ja ühte ruumi umbes kümne Inimesekese nõupidamisvõimalustega. Tänapäevased vahendid annavad võimalused teha kodutööd ja võrgutööd ning pole vaja iga päev kulutada aega liiklusummikutes passimiseks, kord nädalas või vastavalt vajadusele kokku saada on täiesti piisav. Küsite, miks siis tänasel päeval sedasi teha ei saa? Miks ei saa, saab küll, aga ei ole mõistlik. Kas mäletate, et püha „baas” istub meie tahtest ja jutust olenemata meie seljaajus ja järgmisel eelarve kaitsmisel võib ilmneda, et Inimesekeste palgad on „liiga kõrged”, või lähetuskulud on proportsioonist väljas jne, mis tähendab, et te pole kaitstud kärbete eest, eriti kehvadel aegadel. See, et keegi kokku hoiab, ei tähenda seda, et see pilvepiirilt vaadatuna kiiduväärt oleks. „Baas” karistab „koonerdajat” st sellist pealikku, kes käib eelarve rahaga ringi nagu oma isikliku „värkstöökoja” rahaga,  varem või hiljem. Siis öeldakse  … Ei, ei, mitte tänan, vaid et baas on teil kehvakene, peate läbi ajama sellega, mis teil on. Seega võib aegade ja asjaolude muutumisel, seoses eelarve vahendite mõõdutundetu kokkuhoidmise tulemuseks olla eelarves  …  „suur pommiauk”.  Niipalju siis initsiatiivist ja kokkuhoiust. Moraal sellest võiks olla, et ärge iial tehke rohkem ega paremini, kui süsteem ette näeb. Initsiatiiv on teatavasti karistatav. Nii et kokkuhoiuks ei ole ei stiimulit ega ka kindlust.

Kui nüüd võrrelda ühelt poolt tänast süsteemi, palju ressursse eraldatakse standardkontorile standard-Inimesekestega, kes teevad standardse avaliku teenistuse kvaliteediga tööd, siis teisalt ülalkirjeldatud tulemus-usaldus-mudel võimaldab sama raha eest saada kiiremat ja kvaliteetsemat tulemust/teenust. Mis põhitähtis, meie rahvastikutrendidest lähtudes, lisaks, perspektiivis vabastaks selline töökorraldus meile nii vajalikku inimressurssi.

Mõtteharjutuse „tuunimine”

No näete nüüd, kuhu  välja jõudsime aastalõpu rahade kasutamise mõtteharjutusega. Ega sellega veel piirduda saa, aju tahab treenimist ja nagu raadioreklaam ütleb „… lisaks saate veel … ja siis saate veel … „. Räägime nüüd nüanssidest.

Esiteks, on loomulik, et päriselus planeerib vastutustundlik peremees oma tegevust, eriti kulutusi. Eriti tähtis on planeerimine ja reservide olemasolu kitsastes oludes ja väikese eelarve tingimustes. Olete märganud sellist reeglipärasust? Enese jätkusuutlikkuse tagamine ja kindlustamine on täiesti erinev väikestel ja suurtel ametkondadel, täpselt samuti nagu äriettevõtetelgi. Kui suurel ametkonnal tekib mingi ootamatu kulu, on sellel võimalik manööverdada oma eelarve piires (isegi siis, kui manööverdamisõigus on piiratud), tõstes kulutusi ringi (kui pilvepiir lubab). Väikesel ametkonnal seda võimalust ei ole, sellel on ainukene võimalus manööverdada ajas. Aeg on raha – hästituntud ütlemine, kuid antud situatsioonis toimib veidi erinevalt tavamõistest. Nihe ajas on omamoodi riskikindlustus. Riskikindlustus seisneb vaid selles, et kulutused on vaja ajastada aasta lõpupoole, mil risk ootamatute lisakulutuste tekkeks on minimaalne. Näiteks ei või iial teada, millised võivad olla tegelikud lähetusvajadused või näiteks jookseb printer kokku. Seepärast ongi mõistlik „närutada” selliste kulutuste tegemisega ja …  uus printer soetada aasta lõpus. Muide, sama lugu on näiteks koolitusrahadega, kui printer tuksi ei läinud, on võimalik Inimesekesi koolitada, kui läks tuksi, on ka asi koolitusega tuksis … selleks aastaks. Niisama lihtne see asi ongi. Polegi sensatsiooni, on vaid optimeerimine ja riskikindlustus.

Venivillemite kiituseks

Teiseks, lisaraha leidmise seisukohalt peaks aastalõppu nihutatud ostude sooritajaid mitte mõnitama, vaid hoopis kiitma neid. Küsite, mis jama see nüüd olgu? Jama pole siin mingit, vaid lihtne aritmeetika. Jälle üks proosaline optimeerimine. Näiteks kui ametkond ostis oma printerid kohe aasta alguses, muutus see riigieelarve jaoks kohe väljaminekuks, kuid kui see osteti aasta viimastel päevadel, siis oli riigikassal võimalik seda raha pööritada „üheteist +” kuu vältel, tekitades riigikassa jaoks niiviisi lisaressursi. Lisaraha, nagu plirtsti, maast leitud.

Usaldus ja VVV

Vaid usaldus on tõhususe aluseks. Usaldusökonoomika. Ärgem segagem juhtidel juhtida ja Inimesekestel oma tööst (tööst kui edukast loomingust) rõõmu tundmast.

On asju, mis ajas ja ruumis on aegumatud, lihtsalt väljendudes – avalikus teenistuses ja muide ka rahvast teenides - on VVV (valetamine, võltsimine, varastamine) keelatud. Niisama lihtne see ongi ja sellest tuleb kinni pidada. Seega mõelda vaid kui palju raha ja põhimine inimressurssi on läinud tühja mingite mõttetute eetika-, moraali- käitumise ja muude koodeksite väljatöötamisele? Uh! Valus hakkab! Lihtsalt VVV! Seda ei pea ilustama ega üle kordama, seda tuleb lihtsalt täita. Lihtsus ei pea olema häbiasi.

Nojah, ma saan aru küll, et ma olen hüüdjaks hääleks kõrbes, kuid ma ei tea, olen selline järjekindel. Upsti! äkki ma polegi järjekindel, võib-olla olen lihtsalt isekas? Isukas? Ei tea.

Mnjah, tea, kas nüüd oli seda kõike vaja kirjutada, võib-olla oleks pidanud lihtsalt tuimalt seina vahtima, et äkki tuleb mingi huvitavam mõte, kuid … Ka väikesed mõtted on vajalikud, mäkke minnes ei saa kohe tippu karata, ikka tuleb samm sammu järel sättida. Nii ka dr Riigi paremaks vuntsimisega, ikka tuleb pakkumisi teha, iialgi ei või teada millal ajas ja ruumis tekkib see aken millest oma ideekesega või lausa filosoofilise süsteemiga läbi lipsata. Võib tekkida vajadus, võib tekkida karjuv vajadus, riigi ratsionaalsemaks muutmiseks ja see vajadus, … see tuleb. Kindlasti! Mnjah, mis oli selle jutukese mõte? Mõte on lihtne, hakake mahuliselt mõtlema, … see võib meeldima hakata. Just nii!

Niipalju siis Everesti otsa ronimisest, oma isikliku Everesti otsa ronimisest. (No küll ma selle köögiremondi ka kunagi valmis saan. Kindel see!). Kuid kui me vaatame  eelmainitult   kolm faasi Riigireformi käigu seisukohalt  : esiteks ootusärevus, teiseks tüdimus ja kolmandaks rõõm saavutatust, siis kus me asume? Kas on juba tüdimus või alles eeltüdimus? Ehhee, või on asjalood sellised et alles kuri kaasa tänitab meid, " ... et millal sa sindrinahk remonti tegema hakkad?" Mnjah, see oleks küll kurb lugu, kui remonti peaks tegema käsukorras, mitte entusiasmipuhangus. Sellisel juhul ärge hakake ise torkima, palgake asjatundjad, saate parema tulemuse, kaasa rahul, omal tervis korras ning üldse puhtam ja kuivem tunne ... nagu üks tuntud reklaamlause ütleb. Vaat sellised rahutud mõtted rahulikul pühadeajal, mil istume ja vahime tühja pilguga seina. Vist.
Ja muide, igaüks mõtleb enese jaoks välja oma enese, isikliku Everesti, mis on teie ... Everest?

 

Targutusi:

Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

Lk18 „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet:

„Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”

S. Bedell Smith „Kuninganna Elizabeth. Moodsa monarhi elu.” Kunst 2012

„„Erinevalt Ameerika põhiseadusest, mis on kujunenud kirjapanemise teel ja kus öeldakse kõik välja, on brittide oma tekkinud seadustest ning  kirjapanemata traditsioonidest ja pretsedentidest. See on paindlik ning sõltuv inimestest, kes sündmustele reageerides langetavad otsuseid ja teevad reegleid isegi ümber. Anson nimetas seda üpris plaanituks rajatiseks, mis sarnaneb majaga, mida palju järjestikuseid omanikke on ümber ehitanud.” Konstitutsioonilise monarhia kohustused  ja eesõigused on ähmased. Võim seisneb pigem selles, mida kuningas ei tee, kui selles, mida ta teeb.”

Otto Carius „Tiigrid poris” Grenader

Lk 156 „Igas lahingus on otsustava tähtsusega see, et üksused ei töötaks mitte lihtsalt kõrvuti, vaid ühiselt.”

 

Mark Solnin „Katastroofi anatoomia” Greif 2009

Lk 144 „Kuid mitte asjata ei hoiatanud seltsimees Stalin veel 5. Mail 1941 a sõjaväeakadeemia lõpetajaid: „ … riigid hukkuvad, kui nad sulgevad silmad puudujääkidele, innustuvad liialt oma edusammudest , jäävad loorberitele puhkama.””

 

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

 

Lk 42 „ … Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.”

Seletuskiri

 

Mulle meeldisid kunagi Agu Sivka lood, need olid sellised lustakad, mis elavaloomulise noormehe äraseletamisel omandasid hoopis uue värvingu. Vahva. Eriti vahva oli, et enamus jutukesi/seletuskirju algas umbes sellise sisseütlemisega: "... selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama möödunud aasta oktoobrist ...." Ei tea ilmselt olen selle noorukiajal loetu lõksu jäänud, kuid mulle meeldib hirmsasti asja ära seletada. Niisiis ...

Paar päeva tagasi ilmus Äripäevas minu artikkel "Igaühe maksureform". See on selline blogipostituse „Kalkullimise” lühi-lühivariant. Teate küll neid lühivariante, need võivad vahel segadust tekitada.

 

Maksureformita maksureform

 Seepärast seletan asjad veelkord üle, miks just igaühe maksureform, mis pole maksureform, kuid on maksude kasutamise reform, mis omakorda ongi üks õige maksureform.  Seega täpselt nagu Agu Sivka seletuskiri.

Enne valimisi on peaaegu igaühel välja pakkuda oma maksureform. Kui kõigil on, siis ega mina kehvem olla ei saa, minul ka oma maksureform ... nagu varnast võtta. Nagu väikse kanapoja laul: "Mina ka, mina ka hakkan varsti munema!". Kuulates Poliitinimesekesi on selge, et mitte ainult tarvilik, vaid lausa hädatarvilik on, et mitte öelda eluliselt tähtis, on tõsta makse. Poliitinimesekesed, tahavad ju meie rahaga meile jällekord head teha. Mina arvan, et maksudega peab olema sama ettevaatlik, kui aadri laskmisega. Liigne aadrilaskmine võib lõppeda fataalselt. Lihtne tõde ütleb, et selleks, et midagi välja lasta, peab kõigepealt midagi peale jooksma. Teisalt, mis kasu on sellisest autost, mis saab sõita vaid bensupumba vooliku raadiuses, sest mootori ebatõhusus rüüpab kogu pealevoolava kütuse ära? Mnjah, kas tahate „ilusat autot” või tõhusat autot? Kui tõhusat, selles mõttes, et saate sellega oma tarbeasjad aetud, siis peate keskenduma kulule, kütusekulule. Nii ka maksukogumisega. Kui kõik senised kulud, mis on juba tarbetud, või lausa raiskavad, ära unustada ja nendega mitte tegeleda, siis on lood kehvad, me jäämegi tiirutama kütuselohvi raadiuses. Maailm meie ümber muutub tohutu kiirusega ja see, mida veel mõnikümmend aastat tagasi võisid „rikkad riigid” endale lubada, et osasid kulutusi „enam ei mäletata” (majandusinimesed ütlevad, see on läinud baasi), siis tänapäeval pole see enam võimalik. Kõik peavad midagi varem või hiljem kahima. Kui värske riigipidamise reformi kava analüüs näitab, et meie rahvaarvu dünaamika on selline, et iga aasta peab avalikust teenistusest kahima 1000 inimest, siis … Midagi tuleb tõesti põhjani ümber hinnata ja see ümberhindamine ei ole selline, et andke meile rohkem raha, küll me siis … Kes peaksid olema need, kes rohkem maksavad … ?

Kulureform

Üldine hädakoor pasundab kõrvulukustavalt ja tervet mõistust kurdistades - meil on vaja lisaraha ... ja siis veeeeeeel lisaraha ja siis veel ... Et teha ebatõhusaid asju, ebatõhusal moel? Ja nii nad "välja surivadk". Seega kuidas maksureformi mitte tehes teha maksureform? Tuleks teha maksureformi asemel kulureform. Küsimus pole mitte selles, et me vähe raha kokku roobime, vaid kuhu me seda kulutame. Meil on raha olemas, seda on vaid vaja tõhusalt kasutada. Pole vaja pakkuda dr Riigi poolt teenuseid, mis on 400% kahjumis, kui sealjuures on olemas eraalgatuslik, sama hinnatasemega toode, mis suudab toota kasumit. Pole vaja ehitada teid, mida mööda keegi ei sõida. Pole vaja ilutseda, raha tuleb panna sinna, kus see on kõige suuremat tulu tagasi andmas ja siinkohal ma ei mõtle vaid rahalist tulu, vaid ka ühiskonna turva ja kindlustunnet. Näiteks, kui me doteerisime elektriautode ostu, siis selle akuraha eest oleks saanud lastekodust välja kasvanud lapsele osta ühetoalise korteri. See oleks olnud dr Riigi poolne panus noorte inimeste ellu astumisel. Selline vanemlik žest. Žest, mis oleks aidanud neid noori läbi kogu elu ... sooja tundega südames oma isa maa ja ema keele vastu. See on vaid üks näide, elusaatuste kaalule heidetud kaaluviht, kuid neid võrdlusi on teisigi. Selliseid võrdlusi, mis toodaksid ühiskonnale selget kasumit. Surmanuhtluse kaotamisest rääkimata (või kuidas muudmoodi nimetada olukorda, mil osadeks ravimiteks või protseduurideks raha ei jätku). Seepärast olengi nii "jürt" seniste "maksureformide" ettepanekute peale. Kõigepealt peavad olema selged eesmärgid, ajud peavad liikuma, siis tuleb alles raha liigutada. Elu on nagu vorsti toppimine, kui ühte otsa kinni ei seo, ehk eesmärki ei fikseeri, siis jäädki toppima. Ja topid ja topid, kirud ja topid, materjal läheb raisku, aga vorsti ikka ei saa. Kõik tühja. Seepärast kutsungi igat ühte eraldi ja kõiki koos tegema ... ei, ei mitte maksureformi, vaid kulureformi. Just kulureform on igaühe maksureform.

 Just selleks, et ühel momendil me ei peaks tõdema, et dr Riik on sunnitud „hülgama” osasid oma funktsioonidest peame tegema inventuuri oma praegustes tegevustes/kulutustes. See meeletu karusell, et mõtleme välja üha uusi keelde ja käske, muudame neid, reformime, mitte ei panusta kodanike ühiskonnale, kus suhted reguleeruvad omavahelises läbikäimises, ei ole jätkusuutlik. See on näilikkus, asendustegevus.

Kütus otsakorral?

Midagi oleks nagu liikuma läinud. Rahandusminister, tark analüütik, ütles, et arvestades rahvastiku muutumise dünaamikat, oleks vaja iga aasta viia avalikust teenistusest välja 500 inimest. Õige. Uued riigireformi autorid on leidnud, et neid tuleks vähendada lausa 1000 inimest aastas. Politseipealik (PP), südikas sõnumitooja, ütles, et kõik tema ressursid on töös, kuid ülesandeid aina lisandub. Õige. Kütust e. raha, lihtsalt rohkem ei ole. Millegipärast kõik teavad, et valimised võidab see, kellel on rahkem raha, kuid AT kohta arvatakse, et pane neile rohkem ülesandeid, võta raha vähemaks, sõima ja alanda, siis saab õige teenuse. Nii need asjad ei käi. Ametnike vähendamise mõte on õige, ainult et püüame lahendad probleemi valest otsast, mitte ametnikke ei peaks nörritama, vaid regulatsioone tuleb vähendada. Seega samamoodi edasi minna ei saa, tuleb teha valikuid.

Aeglane detsimeerimine?

Valik ei saa olla selline, et vähendame avaliku teenistuse (AT) kulutusi, eelkõige palkasid. Või kahime igal aastal mehhaaniliselt 500/1000 ametnikku, see tundub detsimeerimisena. Teate mis detsimeerimine oli? See oli Vanas Roomas ennast lahingutes häbistanud väeosade karistusmeetod, kus igal kümnendal pea maha võeti. Muide, mitte selle järgi, kas keegi kangelaslikult võitles või plagama pani, vaid järgijäänute asetuses rivis. Lihtsalt iga kümnes – astu ette ja pane pea maha. Ka näiliselt aktiivne tühitoimetamine uute ATS-e väljamõtlemisel ei aita, me võime kasvõi kümme ATS kirjutada, hinnad tööjõule kujunevad ikkagi turul. Tasu vähendades saame vaid aeglasemalt toimiva AT ja nagu väga õigesti märkis kangelaslikku kodanikujulgust ilmutanud PP … teid pannakse ootejärjekorda. Muide niimoodi on see alati olnud, lihtne aritmeetika/füüsika: koosseisude vähendamisel menetlusaeg pikeneb. Sellises surves, kus tähtajad pikenevad, ressursid vähenevad ja palk pole konkurentsivõimeline, ei meeldi inimestel töötada. See pole innustav töökeskkond ja toimub aktiivsema osa väljauhtumine AT-st. Mistõttu saame … veelgi aeglasema teenuse. Lõppkokkuvõttes on terve rida regulatsioone, mis on küll seadustes kirjas, kuid neid ei kontrolli keegi ja ei täida ka keegi, kuni … kellelgi on vaja näidata oma agarust/asendamatust. See kõik mõjub laastavalt inimeste seaduskuulekusele.

Pärituult ja allamäge.

Kui kütus on otsas, siis aitab vaid loodus ise ehk pärituule ja allamäge saavutatud hoo ärakasutamine. Kui kütus on otsas ei saa kohe mäest üles rühkima hakata, tuleb lisaks loodusele ka mõistust kasutada. Täpselt niimoodi nagu päästeti "Apollo 23" missioon. Kogu seda olukorda saab parandad mitte läbi AT ressursside kärpimise, vaid läbi riigireformi ja regulatsioonide auditi. Enne kui dr Riik „hülgab” rea oma tegevusi, tuleb läbi riigireformi valmistada nende sujuvaks üleandmiseks kodanike ühiskonnale. See reform vabastab inim-, raha- ja põhitähtis ajaressursse, millegi loomiseks, mitte pelgalt ümberjaotamiseks. Asjatundjate/kodanike võrgustikele toetuv AT muutuks kvaliteetsemaks ja mobiilsemaks. … ja odavamaks.

Muide, kas Tiput& Täput ¤¤ veel mäletate?

Targutusi:

A. E. Vogt „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” Tänapäev, 2014

Lk. 164 „Uue, 1896. Aasta künnisel teeb Nansen pöördelise tähtsusega ettepaneku –nad ei pruugi enam teineteist teietada. Johansen märkis oma päevikusse, et see valmistas „rõõmu”. Norra polaarekspeditsioonides valitses palju suurem võrdsus kui brittide rangelt klassidesse jaotunud meeskondades – kuid klassivahe, mis eraldas Nansenit Johansenist, oli kolmveerand aastat nendega koos ühises magamiskotis, enne kui nad sinatama hakkasid.”

Lk 164 Põhjapooluse poole, Nansenist „ Jõuluõhtul pööras Johansen särgi pahupidi ja pani alumise kampsuni pealmiseks. Nansen tegi sedasama ja vahetas lisaks aluspükse – pani jalga teised, mis ta oli soojas vees läbi loputanud. Ta pesi ka keha veerand tassi veega, äravõetud aluspükse nuustikuna kasutades.. „Tunnen end täiesti uue inimesena, „ kirjutas ta, „rõivad ei kleepu enam nii palju keha külge kui enne.””

Lk 174 „Ta oli küll oma eesmärgid arukalt ümber defineerinud; enam ei olnud varem püstitatud eesmärk vallutada põhjapoolus ja võita see Norrale. Eesmärk on saavutatud, kirjutas ta Otto Irmingerile, Taani Geograafia Seltsi presidendile. See oli nimelt tungida läbi tundmatu polaarmere. Nansenil oli harukordne võime poolel teel oma ambitsioone korrigeerida ja alati võitjana välja tulla. „

 

 

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

 

Lk 145 „ Jaguuda on hindikeelne sõna, mis tähendab „kiire ja räpakas kohendus”.

„Kohalikud jakuudad – inimesed, kes oskavad hästi asju parandada – ehitavad jaguda-autosid: puidust kärusid, mille mootorid on pärit veepumpadest. Nende sõidukite halb omadus on 24 miiline maksimaalne tunnikiirus ja pidevalt ülesütlevad pidurid. Hea külg on aga see, et nende pealt ei pea maksma liiklusmaksu ja nende hind 1000 dollarit – on selline, mida saavad endale lubada ka inimesed, kelle aastane sissetulek on 1700 dollarit.

Lk 175 „Meid edutatakse meie tegude eest. Häda on selles, et lõppude lõpuks võib see, mida sa tead, olla vale, vanamoodne, aegunud, kasutu ja koguni ohtlik.”

Lk176„Öeldakse, et eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem aina vähematest asjadest. Heakene küll. Me vajame ekspertide sügavaid teadmisi kitsastel teemadel. Kui eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem üha ebaolulisematest asjadest, on meil probleem. Ja kui eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem, kuid neid huvitavad üha vähem inimeste teadmised ja arvamused, on meil samuti probleem. Ja kui eksperdid ajavad rohkem teadmise segi kõiketeadmisega või mõtleva, et nende ühiskonna oletused võrduvad teadmistega, on ka see probleem. Nad kaitsevad vanu positsioone ja ründavad uusi lähenemisviise.”

Lk 178 „Usu mind, seda ei juhtu mitte kunagi” on liigne enesekindlus, mis põhineb õhukesel minevikuteadmisel ja soovmõtlemise jääl.”