Poliitlooma söötmine Vol. 1. Pärast pattu langemist.

 

Möödunudnädalane seitung „Meesposti”, millele lisandusid teised massimeedikud,  kirjutas, et Kahevahel erakonna peasekretär   saatis  Peamise  Linna linnapeale  kirjakese, millega tegi ettepaneku ametist vabastada mitu-setu linnaametnikku, kes pole tasunud parteile  ametikoha andamit. Seepeale soovis eelnimetatud kõrge pealik nende vääritute ametimeeste  lahkumisavaldusi oma lauale. Ei saavat olla väärikas ametnik, kui oled vääritu parteilane. Umbes selline võiks olla kokkuvõte  möödunud nädalase massimeedia purskest  järjekordsest poliitlooma söötmisest.

Kas selles uudises oli midagi uut? Skandaal? Skandaale on ikka olnud ja tuleb edaspidigi, kuid … Daniel Vaarik kirjutab esmaspäevases „Postimehes”: „Võiksime midagi õppida ka sellest, et absoluutselt kõik viimaste aastate poliitilised skandaalid Eestis on kuidagi seotud olnud raha jagamisega. Idaraha skandaal, Reformierakonna rahastamise skandaal, isegi elamislubade skandaal. Millist sõnumit need edastavad?” Vaat just see ongi õige küsimus, millise sõnumi see edastab?

Enne sõnumit üks mõistulugu ka. Arveametnikuna on mul tunne, et selles skandaalis on  mingi viga man. Selline illusionistlik nipp, mis jätab meid suu ammuli vaatama ja imestama … oma isikliku kergeusklikkuse üle. Aga nüüd siis ikkagi mõistulugu, see on selline kõrtsijutu tüüpi juhtum, kus klient tuleb baari ja tellib 40 cl viskit. Saades viski kätte ütleb :” Oot, oot, kas see hea konjak on sama hinnaga? Vahetage palun ümber.”. Vahetus tehtud, kummutab inimene oma konjaki kurgust alla ja asutab ennast minekule. Baarmann küsima, et kuidas maksmisega jääb, mille peale lahkuja  küsib „Aga  mille eest?”, millele järgneb umbes selline dialoog: „Konjaki eest loomulikult”, „Aga ma vahetasin selle ju viski vastu.”, „Aga viski eest te ka ju ei maksnud.”, „Nojah, aga viskit ma ei joonud ka!” … ja nagu näidendites kirjutatakse, vasakule ära. Ilusti äraseletatud ja justkui aus vahetus, kui mitte … Vot täpselt sama tobedalt nagu too baarmann tunnen ma ennast , kui mind peetakse täitsa tobuks poliitikateatris. Isegi mitte tegu kui selline pole piinlikust valmistav, vaid selgitused on solvavad. …

Ma arvan, et meie kõigi õiglustunne on sügavalt riivatud sellise labase skeemitamisega, kuid see, et figurandis astuvad moosise suuga lavale ja räägita täiesti süüdimatult „katusemaksust”, kui liikmemaksude kogumisest , see ei mahu enam ei mingitesse raamidesse. Siia tuleb piir vahele tõmmata ehk nagu klassikud ütlesid: „Taganeda pole enam kuhugi … „

Kogu sellest seletuste ja üleseletamiste müriaadist jääb sõelale kaks järeldust: esiteks püütakse erinevate terminite nihutamisega olukorda segaseks ajada ja siis „õigeks” rääkida. Teiseks järelduseks on, et Peamises Linnas on parteiaparaat ja avaliku teenistuse aparaat nii segi kammitud, et need on parteibosside jaoks samastunud. Enam ei saada isegi aru, et , kuidas seda nüüd peenemalt öeldagi, … võib-olla, et viisakas seltskonnas kõhutuult ei lasta, ametikohtade andmine parteisõduritele, nendelt liikmetasu (NB! Uus väljend, mis iseloomustab kõige paremini ametikohtadelt võetavat tasu.), sõltumatule paganate ”usuline” pööramine, parteirahakoti ja avaliku raha segiminek, see kõik on juba harjumuslik ja kontrollimatu nagu vandesõnadega harjunu poetab automaatselt iga sõna järgi krt või rsk. Nagu sidesõna rsk keegi krt ei pane enam rsk tähelegi krt.

Aga tähele panema peaks. Vaatame mõningaid noppeid selle mitte ainult piinliku, vaid lausa riigiõõnestusliku tegevuse kohta. Mõtlete, et mis jama ma nüüd ajan? Aga ei ühti! Riik, see on võrkstruktuur, mis püsib kas usaldusel või hirmul. Kui usaldus kaob, kaob ka seda struktuuri koos hoidev tugevus. Sellele teisele võimalusele ei tahaks küll orienteeruda.  Nii, et …

 

Noppeid:

„ … erakonna toetamine on igati õige … täitis lihtsalt oma kohust partei finantsolukorra parandamisel”,

 „«Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole alljärgnevad erakonna liikmed oma kohustusi erakonna ees täitnud ning seoses sellega teen ettepaneku kaaluda järgmiste töötajate ametist vabastamist: …”


„ … tavalise inimesena vaatan, et selles parteis on kord majas! Mul on väga selgelt meeles, kui meedia nahutas meid ja teisi erakondi selle eest, et ei koguta erakonna liikmetelt hoolsalt liikmetasu.”

„Kuid enam kui liikmemaks toovad erakonnale raha ametikohajärgsed rahalised nõuded.”

„Mis puudutab parteikassat, siis me peame ajakirjandust tänama, sest ma loodan, et nüüd liikmemaksu laekumine paraneb ja see on teie teene”

-„… Nõukogu otsus toetada 5 protsendiga brutopalgast erakonda kehtib juba alates 2005. aastast ning suuresti on nõukogusse kuulujad just need, kes seda tasu ka ise maksavad. See on linnajuhtide omavaheline kokkulepe, et avaliku sektori juhtivatel ametikohtadel töötajad panustavad täiendavalt erakonda”

„Tuletan meelde, et riigikogu liikmetel ja eurosaadikutel on põhikirjaline kohustus toetada erakonda seitsme protsendiga brutopalgast”

„Kord meedia pahandab erakondadega, nõudes et liikmed panustaksid rahaliselt rohkem, aga kui …erakond sellega tegeleb ja liikmemakse kogub, siis pole ikka hästi”

„Lähtudes ajakirjanduses avaldatud infost pole andmeid selle kohta, et ühtki ametnikku oleks kavandatud teenistusest vabastatud ainuüksi sellepärast, et ta ei maksnud erakonna liikmemaksu,» - «Korruptsioonikuriteoga võiks tegemist olla siis, kui ametniku teenistusse võtmisel või teenistusest vabastamisel oleks peamine ja ülekaalukas tingimus erakonnale liikmemaksu tasumine, mitte aga inimese professionaalsed oskused ja ametialased võimed”.

Siinkohal stopp!

Noppeid võiks tuua rohkemgi, kuid just see viimane nope näitab, et asjaosalistel on õnnestunud tõrjelahingute protsess edukalt läbi viia. Kui ikkagi isegi õiguskaitse on segadusse aetud, et liikmemaks ja andami, katuseraha „vabatahtlik” kogumine, avaliku teenistuse ametnikelt ei ole üks ja see sama, siis …  Palju õnne meister-propagandameistrid. Lisaks sisseharjutatud skeemidele võiks raha teenida veel tasuliste meistriklasside sarja väljakuulutamisega.

No nii, mida me siis eelnevatest nopetest leidsime. Leidsime, kuidas „viiel erineval moel” öelda, et tegu on liikmemaksu kogumisega, mis pole küll liikmemaks vaid rida nihutatud sõnu, mis püüavad meid kõiki segadusse ajada. Seega kogunes meil siis „raha pommimisele” selline eufismide jada:

Toetamine, finantsolukorra parandamisel, liikmed oma kohustusi, maksmiskohustusega, liikmetasu, ametikohajärgsed rahalised nõuded, liikmemaksu laekumine paraneb, otsus toetada 5 protsendiga, põhikirjaline kohustus toetada erakonda seitsme protsendiga, panustaksid rahaliselt.

Lausa mängleva kergusega minnakse poliitikute omavahelisest kokkuleppest üle uueks kvaliteediks ehk „avaliku sektori juhtivatel ametikohtadel töötajad panustavad täiendavalt erakonda” . Ja ongi segadus loodud parteilise distsipliini ja avaliku teenistuse vahel.

Hämmastav, et figurandid ise ei saa isegi aru (mulle jääb mulje et ka ülejäänud inimesed on lummatud), et nende selgitused on pehmelt öeldes  … vildakad. Jama noh! Meid aga on ülendatud või alandatud poliitikateatri ülalmainitud baarmannideks. Ma siis püüan ära seletada, et me nagu töllakas baarimees ei jääks tühja pilguga illusionistide rõõmsailmelist lahkumist vaatama.

Toome ühe rahvalikuma näite igapäevaelust, siis asub kõik oma kohale. Ilma poliitilise hämata. Võtame näiteks korteriühistu. Korteriühistu liikmed maksavad iga kuu mingi summa oma sissetulekust remondifondi. Nad on niimoodi otsustanud. Samas seda ei saa nõuda torulukksepalt, et tema ka peab maksma remondifondi, kuna tema käib ju nende torusid parandamas. Või tundub teile näiteks õiglane, et johtuvalt selles töökohast peab torumees maksma remondifondi raha? Miks? Mida ta selle eest saab? Töökoha?  Nojah võiks ju keerutada ka sellise jutu kokku, et kuna korteriühistu annab talle tööd, siis ta peaks astuma korteriühistu liikmeks ja maksma siis remondifondi maksu? Jabur ju? Sama lugu on ka parteis, et liikmemaksud on liikmemaksud ehk iga parteilase vabatahtlik kohustus (NL öeldi, et aukohus) maksta liikmemakse täpselt nii nagu ükskõik millise ühistu/klubi/meeskonna liikmeks oleku eest. Hoopis teine lugu on kui avaliku teenistuse ametnikelt hakatakse nõudma osa palga maksmist parteikassasse. See on seesama nõukaaegne mentaliteet, et partei annab ameti, partei ka võtab ameti. Kas tegemist on avaliku raha väärkasutusega? Kui arvestada neid konstruktsioone, et nimetatud ja nimetamata ametnike palgad on sedavõrd kõrgemad, et nad saaksid selle „vaheraha” lahedasti parteikontorisse kanda, siis kindlasti. See tuletab mulle meelde minu kunagist töökohta, kus ülemus ütles, et ära ehmata, ma kirjutasin sinu nimele preemia, ainult et too see pärast minu kätte, sulle jääb „saja grammi ja heeringa saba jagu” sellest. Vaat selline lugu.Nii, et ei ole mitte midagi uut siin päikese all, kuigi lootsin, et eelmainitud ajad on vajunud möödanikku. Nüüd tagasi tänapäeva. Kui tegu oleks vaid raha väärkasutusega oleksime veel väga heas olukorras, kuid … Parteilised ametid ja parteilised rahad on üks maailm ja avalik teenistus ning eelarveline raha (sh. ka palgaraha) on hoopis teine maailm. Kui need maailmad segi lähevad siis on tegemist väära teoga, aga võib-olla lausa kurja teoga. Tegelikult on selline segiminek kuritegu riigi eksistentsi vastu. Usaldusthävitav tegu.

See, et need maailmad on täiesti segi kammitud, näitab ka see, et avaliku teenistuse seadus Peamises Linnas ei kehti. Kehtib ilmselt parteilise teenistuse akt või ütleks õige niimoodi, et mitte ATS vaid Parteilise teenistuse sigadus (PTS). See on kogu ATS-i (eriti uue ATS-i) mõtte ja loogika vastane.

Näide nr 1:

Linnamiilitsa  juhile tuleb maksta hüvitust kolme kuu ametipalga ulatuses, kusjuures ta vabastatakse teenistusest ametniku ehk tema enda algatusel. Tore! Ikka on hea meel tublile inimesele … midagi maksta. Minul küll, isegi mitte läbi udu, ei tule ette, et ATS selliseid lahkumishüvitisi võimaldab. Võib-olla on selline pügal PTS-s? Ei tea. Ah jaa, et meelest ära ei läheks, siis lisaks sellele makstakse talle veel välja hüvitis 25 puhkusepäeva eest. Mnjah, jälle tore, inimene on aastaid töötanud niimoodi, et pole puhatagi aega olnud, kuid … Pidage hoogu! Selgub, et ta asub nüüd tööle Tallinna Turgude juhina. Uus ATS pidi just sellised „teeseldud tehingud” ehk tegeliku töösuhte mittelõpetamise  lõpetama. ATS ei näe ette ka mitte mingeid hüvitisi omal soovil töölt lahkumise eest. Samuti on kentsakas saamata puhkepäevade hüvitus. Linnamiilitsa pealikust Turupealikuks kehastumine pole mitte midagi muud, kui vanas mõistes „üleviimisega uuele ametikohale”. Kasutan meelega seda nõukaaegse väljendit, sest tundub, et Peamise Linna valitsus elab mitte just Eesti vabariigi õigusruumis.

Näide nr 2:

Naljaks lugu juhtus Peamise Linna keskkonna ülemaga. Tema tehti ka ametist lahti, polevat piisavalt krapsakas rohelise pealinna jaoks. Ütleme niimoodi, et pole rohelise pealinna vääriline. Aga … Mittevääriline ei tähenda, et keegi oleks vääritu või väärtusetu, sest tehti ettepanek maksta tööalaste probleemide tõttu ametist lahkuvale keskkonnaameti juhatajale … lahkumishüvitist. Mis asi see lahkumishüvitis veel on? Ilmselt jällegi mingi PTS pügal? Eriti kui ta „Pole piisavalt hea rohelise pealinna jaoks” Nojah kalmistukoristajaks oli küllalt hea, kuid lahkumishüvitis pole ilmselt mitte midagi muud, kui kuritegelik vaikimishüvitis. Või on see parteiline puhastusoperatsioon?

Keskkonna pealiku õuel naeratas tegelikult õnn, et meedia selle parteikassasse maksmise nüüd just välja tõi. Küsite miks? Väge lihtne selle inimese oleks Peamise Linna  valitsus taktikalistest kaalutlustest tingituna pidanud niikuinii ära kahima. Küsite miks? Elementaarne Watson!  Nagunii oleks tulnud lahti lasta, kuid mitte enda isiklike vigade  pärast, vaid linnavalitsuse rahaahnusest tekitatud prügimajanduse augu varjamise mittesuutlikkuse eest. Nii, et ühe paberiga sai lahendada kaks küsimust, maandada prügimajanduses tekkinud jama st. leiti patuoinas ja teiseks sai ähvardava eeskujuna vallandada inimene, kes ei maksnud parteilist … no mis iganes maksu. Vahva! Ja mis peamine ökonoomne. Lisaväärtusena oleme tootnud juurde veel ühe märtri. Kõik teavad, et ta lasti lahti seoses vastuhakuga partei võimule. Selline järjekordne vabadusvõitleja „arhetüüp”

Ja just siis kui tuju läks juba päris käest ära vaatasin „ühe lehe” veebilehte, kus olid kaks lugu kõrvuti. Ühe pealkiri oli „Linna raha täidab edukalt parteikassat”, kus oli kirjas, et „ … juht … ei salga, et kui partei annab ameti, tuleb ametnikul oma töötasust maksta ka parteikassasse.”. Teise pealkiri oli „Kehakeeleekspert //Nimetamata tuntud isiku// : äng, häbi, enesepõlgus...”, milles kirjutati, et :”//Nimetamata tuntud isiku// kehakeel annab mitmeid märke ängist, häbist, enesepõlgusest, kibestumusest, kahetsusest ja emotsionaalsest valust,” kirjutab suusakuulsuse kurikuulsat pressikonverentsi analüüsinud USA kehakeele-ekspert

Nagu kaks eraldiseisvat maailma. Aga võib-olla ongi niimoodi? Kas poliitsektoris on teised moraalireeglid, eetikareeglid, mängureeglid, ärireeglid, kui päriselus?

Just selleks, et ametnikud ei oleks parteiliselt ära kasutatavad, et segi ei läheks parteilised tegemised ja avalikkuse teenimise küsimused, pooldan ametnike seas „poliitilist munklust”.

 

Targutuseks:

Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012

Lk 15 „Raketiteadlase jaoks oled suurimaks probleemiks sina. Sa oled kõige tüütum aparaat, millega ta oma töös kokku puutub. Sina oma ebastabiilse ainevahetusega, oma nigela mäluga, oma kehaga, millest on miljon erinevat varianti. Sa oled ettearvamatu. Sa oled heitlik. Sinu parandamiseks kulub nädalaid. … Päikesepaneel ja rakettmootori düüs on vait ega taha midagi. See ei väljuta ekskremente, ei satu paanikasse ega armu komandöri. Sellel puudub ego. „

 

Lk 249 Sellest viimatinimetatud raamatus on veel üks hea lõik eitusest piiratud ruumis. Üldiselt pajatab raamat kosmoselendudel tekkinud ja edaspidi tekkida võivatest probleemidest. Meie teame neid lende vaid kangelaspiltide taustal, kuid igapäevaelu on … kuidas seda viisakamalt öeldagi, võib-olla üllatav. Tegelikult elu nagu elu ikka, kuid piiratumates tingimustes. Üks situatsioon tuletas mulle kangesti poliitilist eitust meelda. Lugu ise umbes järgmine. Ka orbiidil olles, kaaluta olekus jäävad inimesele samad füsioloogilised vajadused, ainult et seal kaasneb kaalutuses purgimise igikestev saaga ehk mure irrutamise pärast. Kosmoses teatavasti „väljakäiku” ei ole, sest nagu aru saate kuhugi „välja” minna ei saa. Seepärast on kõik see asendatud keeruka tehnikaga, mis igakord ei pruugi toimida. „Arvestades ülesande keerulisust, tuli ette ka põgenikke ehk ringihõljuvaid fekaale”. Toodud on Staffordi, Cernani ja Youngi rõõmsameelne vestlus, kelle omandus parajasti sõelub mööda kabiini, kusjuures keegi ei tunnista irdobjekti omaks, küll on kellelgi kleepuvam, kellel … Kuni Cernan ütleb: „Ma ei tea, kelle oma see on. Ma ei saa seda ei omaks võtta ega ümber lükata. (naer)”.

Moraal:  No nii, nagu hoomate, kolm meest 300000 km kaugusel lähimast tualetist ei suuda ühte viltulaskmist omaks võtta, mis siis poliitmaastikul kõik võimalik on. Nii, et ei mäleta, ei tea, ei võta omaks, ega lükka ümber on täiesti OK vastus. Või siis ei ole?

Mõistatus

Mõistatus nr 1:
Mis on ühist Tallinna tänavatel ja jääteedel (mõeldud ei ole limonaadi)?
Vastus: Mõlemad lagunevad ja muutuvad läbimatuks ilmaolude halvenedes.
Kommentaar: Vahe on vaid selles, et Tallinna tänavaid "hangitakse" pikaks (või siis mitte nii pikaks) ajaks. Jääteed "hangitaksegi" selleks, et see 20-60 päeva pärast merre uputada. Vähemalt meeleolukas ja hasartne tegevus.
Huvitav. Huvitav: Rooma sõjateed, milledest osa ehitati pea 2000 aastat tagasi on veel tänapäevalgi mõningates paikades kasutusel.

Mõistatus nr 2.
Kas teate, et Peamine linn kuulutas välja hanke/konkursi uue  kaasaegse ja meeleoluka Peamise linna väärilise tervituse leidmiseks? Hanke eesmärgiks oli eesti keele arendamine ja kaasajatamine ning võõrkeelset väljendite nagu Cao! Hei! Privet! väljatõrjumiseks meie linnaruumist.
Vastus: Emakeelepäeval avalikustati võitja, kelleks osutus kollektiivi "Poriment" esitaud lihtne, meeldejääv, meeleolukas, tänapäevastatud ja omakeelne ning igas olukorras kasutatav tervitusvorm - "Tere Ummikust!"
Kommentaar: Nali, kui keegi aru ei juhtunud saama. Siiski on nali vahel täpsem ja kohasem, kui päriselu olla võibki.

EdEe Vol 3: Kümnis

EdEe Vol 3: Kümnis /tsenseeritud/

Täna on sünnipäev, Vabariigi sünnipäev ja mul on … jabur idee. Täiesti jabur idee. Mulle jaburad ideed meeldivad. No vähemalt ei ole need igavad ning mõned neist viivad maailma uuele arengutasemele. Ka kodanik Leonardo Da Vinci`l oli omal ajal jabur idee projekteerida allveelaev, helikopter ja tank ning kodanik Werhner von Braunil oli jabur idee panna ürgsuurel kütusepaagile tuli otsa ja lennutada sellega inimene Kuule. Tänapäeval peame me neid avastajateks. Muidugi ei sea ma ennast nendega ühte ritta, kuid olen sügavalt veendunud, et vaid julged mõtted ja eriti nende kollektiivne teostamine on see mis tagavad nii inimestele, firmadele kui ka riikidele edu.

Olen Eduka Eesti rubriigis esitanud kaks tagasihoidlikku sammukest, mis võiks meie elu paremaks muuta. Õigemini, kuidas meie käsutuses olevaid vahendeid paremini kasutades lisaväärtust teenida. Esimene oli regulatsioonide vähendamine ehk programm „Deregulatsioon”, mis võimaldaks hoida kokku administratiivset ressurssi, nii rahalist kui ka inimressurssi. Inimressurss koosnev kahest osast: ametnikest, kes saaksid tegelda millegi sisulisema/kasulikumaga,  ja neist inimestest, kes peavad oma aega/raha raiskama ebamõistlike regulatsioonide kadalipu läbimiseks. Tekkib hästikvalifitseeritud ja mõtlemisvõimeliste inimeste ajaressurss. Muide just hästikvalifitseeritud tööjõust on meil puudus. Teine ettepanek käsitles, seda, et me teeme algust mingi protsessiga/regulatsiooniga, kuid siis saame aru, et me ei suuda seda läbi viia, hülgame projekti ja alustame mingi uue projektiga/regulatsiooniga. Nii projekti, kui ka regulatsioonide tõmblev muutus toob kaasa ressursi raiskamise ja ettevõtluskeskkonna ebakindluse kasvu. Lõpetatuse tähtsus: me alustame ühte protsessi, seaduseelnõud, investeeringut ja siis … muudame selle ära. Ma nimetaksin seda rahvusliku kapitali põletamiseks. Põletatud kapital teatavasti tulu ei anna, kasumit ka mitte, maksusid ka mitte. See ei ole paindlikkus ega kiire kohanemine, see on vastutustundetu tõmblemine.

Oletatavasti oleks projektiga „Deregulatsioon”  võimalik kokku hoida alustuseks ca 10% riigi administreerimiskuludest ning rahvusliku kapitali sihipärase kasutamisega (põletamisest hoidumisega) ka päris kopsaka summa. Ma saan aru, et iga kokkuhoid tekitab vääramatu kihu see summa laiali jagada heategudeks (katused, toetused, palgad), kuid edu saavutamiseks peaksime selle suunama paari-kolme tulevikuidee ülesehitamiseks, mis kõige rohkem mõjutavad meie tulevikku. Seega nimetame seda „kümniseks tulevikku”. See kümnis ei ole lisamakse vaid kümnis praegu kehtivatest maksudest. Veelgi radikaalsemalt lähenedes, võiks kümnis olla kümme protsenti kõigist maksutuludest. Selle ressursi tark kasutamine annaks meile piisava edumaa kogu maailma konkurentsivõitluses. Üleskutse tõsta makse ja siis veelkord tõsta makse on laisa inimese vaga palve väljasuremiseks. Enne selle hukatusliku umbtee arutamist õppigem juba kogutud raha kasutama sihipäraselt, kusjuures siht peab olema pika-pika perspektiiviga

Vaat selline sünnipäevameeleolu. Vabariigi sünnipäeva meeleolu.

Head kümnist teile/meile kõigile!

 

Häid näpunäiteid autoriteetidelt:

1.    Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012

Liiga palju kokkasid ei suuda kokku leppida, kuidas suppi keeta. Nagu Apollo programmi isa Wernher von Braun on Kuule maandumise kohta öelnud: „Kui meil oleks olnud rohkem inimesi, poleks see õnnestunud.”

2.    R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

 „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis valitsusaparaat alati põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks patuks raha tagasi anda, sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet kärbitakse. Kui aasta lõpuks polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis hakati kiiruga soetama kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või kulutati summa muul moel, et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi polnud varem tulnud selle peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi anda.”