EdEe Vol 3: Kümnis

EdEe Vol 3: Kümnis /tsenseeritud/

Täna on sünnipäev, Vabariigi sünnipäev ja mul on … jabur idee. Täiesti jabur idee. Mulle jaburad ideed meeldivad. No vähemalt ei ole need igavad ning mõned neist viivad maailma uuele arengutasemele. Ka kodanik Leonardo Da Vinci`l oli omal ajal jabur idee projekteerida allveelaev, helikopter ja tank ning kodanik Werhner von Braunil oli jabur idee panna ürgsuurel kütusepaagile tuli otsa ja lennutada sellega inimene Kuule. Tänapäeval peame me neid avastajateks. Muidugi ei sea ma ennast nendega ühte ritta, kuid olen sügavalt veendunud, et vaid julged mõtted ja eriti nende kollektiivne teostamine on see mis tagavad nii inimestele, firmadele kui ka riikidele edu.

Olen Eduka Eesti rubriigis esitanud kaks tagasihoidlikku sammukest, mis võiks meie elu paremaks muuta. Õigemini, kuidas meie käsutuses olevaid vahendeid paremini kasutades lisaväärtust teenida. Esimene oli regulatsioonide vähendamine ehk programm „Deregulatsioon”, mis võimaldaks hoida kokku administratiivset ressurssi, nii rahalist kui ka inimressurssi. Inimressurss koosnev kahest osast: ametnikest, kes saaksid tegelda millegi sisulisema/kasulikumaga,  ja neist inimestest, kes peavad oma aega/raha raiskama ebamõistlike regulatsioonide kadalipu läbimiseks. Tekkib hästikvalifitseeritud ja mõtlemisvõimeliste inimeste ajaressurss. Muide just hästikvalifitseeritud tööjõust on meil puudus. Teine ettepanek käsitles, seda, et me teeme algust mingi protsessiga/regulatsiooniga, kuid siis saame aru, et me ei suuda seda läbi viia, hülgame projekti ja alustame mingi uue projektiga/regulatsiooniga. Nii projekti, kui ka regulatsioonide tõmblev muutus toob kaasa ressursi raiskamise ja ettevõtluskeskkonna ebakindluse kasvu. Lõpetatuse tähtsus: me alustame ühte protsessi, seaduseelnõud, investeeringut ja siis … muudame selle ära. Ma nimetaksin seda rahvusliku kapitali põletamiseks. Põletatud kapital teatavasti tulu ei anna, kasumit ka mitte, maksusid ka mitte. See ei ole paindlikkus ega kiire kohanemine, see on vastutustundetu tõmblemine.

Oletatavasti oleks projektiga „Deregulatsioon”  võimalik kokku hoida alustuseks ca 10% riigi administreerimiskuludest ning rahvusliku kapitali sihipärase kasutamisega (põletamisest hoidumisega) ka päris kopsaka summa. Ma saan aru, et iga kokkuhoid tekitab vääramatu kihu see summa laiali jagada heategudeks (katused, toetused, palgad), kuid edu saavutamiseks peaksime selle suunama paari-kolme tulevikuidee ülesehitamiseks, mis kõige rohkem mõjutavad meie tulevikku. Seega nimetame seda „kümniseks tulevikku”. See kümnis ei ole lisamakse vaid kümnis praegu kehtivatest maksudest. Veelgi radikaalsemalt lähenedes, võiks kümnis olla kümme protsenti kõigist maksutuludest. Selle ressursi tark kasutamine annaks meile piisava edumaa kogu maailma konkurentsivõitluses. Üleskutse tõsta makse ja siis veelkord tõsta makse on laisa inimese vaga palve väljasuremiseks. Enne selle hukatusliku umbtee arutamist õppigem juba kogutud raha kasutama sihipäraselt, kusjuures siht peab olema pika-pika perspektiiviga

Vaat selline sünnipäevameeleolu. Vabariigi sünnipäeva meeleolu.

Head kümnist teile/meile kõigile!

 

Häid näpunäiteid autoriteetidelt:

1.    Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012

Liiga palju kokkasid ei suuda kokku leppida, kuidas suppi keeta. Nagu Apollo programmi isa Wernher von Braun on Kuule maandumise kohta öelnud: „Kui meil oleks olnud rohkem inimesi, poleks see õnnestunud.”

2.    R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

 „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis valitsusaparaat alati põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks patuks raha tagasi anda, sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet kärbitakse. Kui aasta lõpuks polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis hakati kiiruga soetama kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või kulutati summa muul moel, et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi polnud varem tulnud selle peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi anda.”