Midagi harivat ka: Hinnatõusu oodates, Vol 1

 

Kogu meie elu koosneb ootustest. Me kõik ootame kedagi või midagi. Nii ka majanduses, me ootame midagi, vahel isegi loodame midagi. Kui mingi ootus on täitunud (või täitmata jäänud), siis hakkame ootama mingit järgmist sündmust või tulemust.

Tänapäevane majandus põhinebki  suuresti ootustel ja arvamustel. Börs on nagu suur ilmatarkade konklaav, kus ennustatakse aktsiate väärtuse muutust vastase põrna pealt.  Börsil pole tihti tähtsust konkreetse ettevõtja edu või ebaeduga vaid aktsiaomanike ootustega.

Sama lugu on ka hinnamuutustega, seda iseloomustab üksainus suur ootus. Ostjad ootavad, et saaksid odavamat kaupa, tootjad ei jõua ära oodata hinna tõstmise võimalust. Reeglina. Tegelikult toimid hinnamuutuste anatoomia niimoodi, et ühest küljest liigutavad hindu toote objektiivsed tegurid, milleks on toote sisendite hinnamuutused, konkurents, trendide/tehnoloogia muutus ja teisalt ühiskonna valmisolek või lausa ootus hindade tõusuks. See, et ettevõtja … tahab … hindu tõsta ei ole midagi ebaloomulikku, pigem üldinimlik. Samas sellele seisavad vastu kaks võimsat mehhanismi: konkurents ja meie ostuvõime ehk laiemalt öeldes ostjate käitumine.

 Kui majandus läheb ülesmäge, siis isegi toimiva konkurentsi puhul, on ostjad valmis soetama kaupu kõrgema hinnaga, sest nende sissetulekud võimaldavad seda. Vähemalt tunnetuslikult. Selline tendents oli valdav masu eelsele perioodile. Siis tundus, et heaolu kasvul ja ühtlasi sissetulekute kasvul pole piire. Masu aga piiras ostjate võimalusi, nii tegelikke, kui ka unistatavaid, millega seoses tekkis ka surve hindade langusele.

Lisaks tihenenud konkurentsile ja ostuvõime kahanemisele, mängis otsustavat rolli ühiskonna ootus. Just ootus hindade languseks. Nüüd on tekkinud uued ootused. Ootus palgatõusule, ettevõtjate lootus oma toodangu minna tõusule. Käivad jutud, et … Kuivõrd võimsalt toimib inimeste toimimisele (sh. hinnatõusu ootuse tungrauana) kuulujutt, ei ole vaja kaugest minevikust otsida. Kuulujutt on nagu  tuntud lastemäng „rikkis telefonist”, sõna liikuma panija ei tunne tihtipeale oma algset sisendit enam „telefoni” teises otsas äragi. Kui lastemängus on sellisest tulemusest palju nalja ja naeru, siis pärismaailmas tekkib teatud võimendatud ringlainetus ja kuuldus hakkab elama oma iseseisvat elu. Nojah, sellel pole liikuma panijaga ega tema eesmärkidega mingit sidet. Kuna kuulduse liikuma panija ei tunne oma juttu tagasisides ära, siis ta käsitleb seda kui uut allikat või kinnitust oma esialgsele jutule. Siit tekibki võimendus, mis läheb järgmisele ringile ja lisab ootust mingi sündmuse toimumisele. Meedia, vahendades päevast päeva sõnumeid hinnatõusu võimalikkust ,tootes oma parima äratundmise järgi uudiseid, võimendab tihti  hoopis kuulujutte. Võimendatud „rikkis telefon” tootab tegelikult hinnatõusu ootust. Tootjad omakorda loovad teadlikult ja pikaaegselt  õhkkonna hinnatõusu, kui „paratamatuse” peatseks saabumisest. Võimalikud on mitu stsenaariumi, mis tähelepanematut kuulajat eksitavad nagu näiteks: sisendite hinnatõus. See on küll objektiivne, kuid kas see on ka proportsionaalne sisendite hinnatõusule? Kaheldav. Teise variandina võidakse luua nn inimsõbraliku ja hea onu müüt. See käib umbes nii, et peaksime tõstma kakskümmend viis protsenti, kuid tõstame (vastu tulles laiade masside soovidele) vaid viisteist protsenti. Kolmandaks tulevad kõige veidramad/piinlikumad/asjatundmatumad põhjendused nagu näiteks: hindu on vaja tõsta efektiivsuse säilitamiseks või kui suur leivatootja tõstab hindu, siis ei pääse väikesed leivatootjad hinnatõusuga kaasaminemisest. Tegelikus maailmas on efektiivsus efektiivsus ja hinnatõstmine pole efektiivsus vaid kasumi suurendamine. Teisalt ,kui üks ettevõtja tõstab hindu, siis tuua seda oma hindade tõusu põhjuseks näitab vaid majanduse toimemehhanismide mittemõistmist. Kui teie konkurent on sunnitud hindu tõstma, kuid teie ei pruugi seda veel teha, siis  on teil ju parem võimalus oma toodetega konkureerida. Kõik need veidrad avaldused, mis on kantud iharusest hindu kergitada. Tõstmine tõstmiseks, kuid põhjendus peab usutav olema, nagu see, kui tudengid palusid professoril endale piiritust välja kirjutada aparaadi optilise telje puhastamiseks. Mnjah, piiritusega puhastatud optiline telg. Vahva.

Nagu öeldud, kui on juba loodud hinnatõusu ootuse õhkkond, … siis inimesed harjuvad mõttekesega ja hinnad … tõusevadki. Täiesti vabalt. Nüüd on vaid küsimus selles, kas meie, Kuningad, laseme sellel toimuda või mitte. See, et Tarbija on Kuningas pole lihtsalt sõnakõlks. Iga Kuningas peab ennast oma kuningriigis kehtestada oskama. See, kui palju meis Kuningat on oleneb meist endist,  oleneb kui paljud meist oma kuninglikku õigust kasutavad. Kui me kasutame oma kuninglikku õigust osta leiba mitte kõrgemalt kui X EUR/kg, juustu Y EUR/kg, sinki Z EUR/kg, siis ei jää ettevõtjatel üle muud, kui kohaneda kuningliku tahtega. Vastasel juhul peab Kuningas kohanema tootjate tahtega, kuid mis pann kuningas ta siis enam on?

Kuulutades, et kriis maailmas on taandunud, annab kergeusklikele petliku signaali , nagu me võiksime nüüd põlve lõdvaks lasta ja hakata hindu ning palkasid tõstma vastavalt … vajadusele, mitte vastavalt võimalusele. Kuid tegemist on vaid pealahingu lõppemisega. Praegu peab ettevõtlus taandumislahinguid ja küsimus on vaid selles, kas see on organiseeritud taganemine või üksikute uljaspeade mõtlematuse tõttu paaniliseks põgenemiseks kujunev areng.

Igasugused selgitused, kuidas tegelikult protsessid kulgevad, enamasti suurt osa inimestest ei huvita. Kuid ikkagi – kui pragmaatiliselt ja emotsioonidesse laskumata arutleda kainelt, kus me asume ja mis meil toimub, siis võib-olla polegi tegemist vandenõuga kliendi vastu, vaid tavalise (majandus)lahingujärgse ümberrivistusega. Rivistuvad need, kes suudavad. Osasid püütakse veel päästa kreeditoride ja saneerimise abil. Nõrgemad, aga pankrotistuvad ja need maetakse maha ning unustatakse.

Kui rääkida vajadustest, siis peale mõneaastast koondamist, optimeerimist ja hingevaakumise piiril toimetamist on kõigil ettevõtjatel vajadus hindu tõsta. Samas - majanduses ei tähenda vajadus midagi, tähendab võimalus. Kuna sissetulekutega on meil nii nagu on, siis meie ostuvõime ei ole kasvanud.  Seega pole ülemäära võimalik ka hindu tõsta, sest pole lihtsalt vahendeid. See tähendab, et meil Kuningatel, ei ole vahendeid veelgi kallimate kaupade ostmiseks. Või teistpidi seletades, kui hinnad tõusevad ja meie sissetulekud ei tee seda teps mitte, siis me ostame midagi vähem või jätame ostmata. Selline lihtne ühendatud anumate trikk. Seega toimub raha ümberjagamine nende ettevõtjate kasuks, kelle teenustest me ei pääse või ilma milleta me hakkama ei saa.

Hindade tõstmise võimalikkus ühele või teisele tootele, niivõrd niru ostuvõime korral, oleneb tarbimishierarhiast. Hierarhia ülaotsas on meie esmavajadused nagu toidu ostmine, kodu säilitamine, transpordikulud. Alles peale nende vajaduste rahuldamist on võimalik maksta ka teiste kaupade eest, mis tähendab, et ka seal saab võib-olla millalgi hinda tõsta. Kui saab. Kuigi mainitud hierarhias on esikohal toit, siis võetud kohustustest ja asendamatusest lähtudes võetakse esmalt meie käest raha ära kommunaalkuludeks ja linnatranspordiks, mis ei ole vabalt kujunevate hindadega tooted, vaid reguleeritavad. Kommunaalteenuste hinnad on küll suures osas reguleeritud, kuid kaetud garanteeritud mõistliku kasumiga. Samasse Kuninga kohustuslikusse kuluritta mahuvad ka kõiksugused finantskohustuste täitmised.

Alles pärast neid „prioriteetseid” tulevad „elutähtsad” kulutused. Esimeseks nõudmise-pakkumise keskkonnas tekkivateks hindadeks ongi toidukaubad. Toidukaupade hinnad on väga sensitiivsed ja emotsionaalsed. Ilmselt mäletate nn. liha-, piima, saiasõdasid, mil tootjad/töötlejad/kaupmehed kompasid turu valmisolekut. Samas, kui hindu alandati, siis mõnda sõda me ei märganudki. Kuid ka hindade alandamine on „sõda”. Mõnede toodete puhul tekitas aga mõni „tühine”  hinnatõus nördimuse ja kartellipaanika. Ilmusid süüdistuse liiga väheses konkurentsis. Kurbloolisus on selles, et toiduainetetööstus on meil üks konkurentsitihedamaid valdkondi. Vaid avatud majandus muudab selle väga kõikuvaks. Mitmetel aladel on rusikareegel selline, et kui välisturud on suletud,  on meil tootmisvõimsust topelt üle. Kui avaneb ükski suurem välisturg, on pool kaubakogusest koduturule puudu. Miks peaks meier müüma oma kauba koduturule, kui välisturul maksab või, juust, piimapulber kaks korda rohkem, kui koduturul? Välisturu avanemine tähendab koheselt ka toorainenappust ja omakorda põllumajandussaaduste hindade tõusu. Selline kiire hüplemine on omane kõigile väikestele ja avatud turgudele. Seega hinnatõus näiteks toidutootmise ahelas ei pruugi olla mingi kurikaval konspiratsioon ja kokkulepe tootjate/töötlejate/kaupmeeste vahel, vaid hoopis tiheda konkurentsi tulemus. Mnjah, kas me just seda tahtsimegi – nii tapvalt tihedat konkurentsi?

Hinna ülemäärasele tõusule seisab vastu seesama avatud turu ja konkurentsimehhanism ehk tooteid tuuakse kas välismaalt või tekib kohalikke ettevõtjaid juurde. Nagu mitmed nimekad majandusinimesed on märkinud, vajavad kõik ettevõtjad praegu lisaraha. Samas on majanduses kõik kõige ja kõigiga seotud. Teate ju seda efekti, et kui liblikas tiivaga kord liigselt vehkleb, siis selle tulemusena puhke Saharas liivatorm? No vaat, majanduses on umbes samamoodi. Näiteks saiatootja, lähtudes tarbimishierarhiast peab olema väga ettevaatlik hinnatõstmisega, sest kui kogu olemasolev raha läheb „saia ostmisele“, siis pole võimalik enam särke osta ning särgitootja lõpetab tegevuse. Pankrot. Ja siis pole ka selle haru töötajal enam võimalik saia osta. Samas, kui kallinevad elekter, jahu, tõusevad maksud, ei saa oma toodangut pikema aja vältel müüa alla omahinna. Turuvalitseja puhul võib see olla lausa kuritegelik.

Seega majanduses on kõik seotud ja kõik hinnatõusud ei johtu pahatahtlikkusest või kuritegelikkusest, vaid majanduslikkust loogikast. Muidugi võivad meeleheitlikud olukorrad tekitada meeleheitlike otsuseid. Meie tarbijatena ei peaks raiskama oma energiat selleks, et rikkuda oma närvikava hinnapaanika või kartelliparanoiaga, vaid tegelema omapoolse aktiivse hoiakuga turul. Nagu eelpool tõdesime, kui tarbija on otsustanud, et ta mingit toote eest üle 5 EUR välja ei käi, siis pole ühtegi väge, mis suudaks tema tahet väärata ja kogu ahel peab oma hindu korrigeerima. Tähtis on, et me mingite väärarusaamade segadikus ei muudaks toidutööstuse ahelat toitumisahelaks. Vaenamine ja vaenlase otsimine on ühe teise ühiskonna omadus.

Kuigi, jah raske koorem on olla ise aktiivne turu kujundaja, nii ahvatlev on leida „süüdlane”.  Ja siis seda suure pahelise naudinguga vemmeldada. Harilikult me selle „süüdlase”  ka leiame või kui ei leia, siis leiutame. Näiteks tüdimuseni kedratud lood sellest, et kaubandusketid ahistavad töötlejaid, töötlejad tootjaid ning rahvusvahelised vahendajad/hankijad igaühte eraldi ja kõiki korraga. See ei peaks olema üllatus. Üllatus on see, et iga kord, kui keegi jääb nõrgemasse situatsiooni, lastakse liikvele hädajorin, et tegemist on sõjaga: piimasõjaga, lihasõjaga, ketisõjaga jne. Seega see, mis oleks normaalne võistlus (konkurents) muutub meie majanduskultuuri ruumis võitluseks (sõjaks). Tõsi on ka see, et töötleja/hankija moto on: „kui Sind ketis ei ole , pole Sind olemaski”. Tegemist on põlise konfliktiga erinevate üksteisele järgnevate majandussektorite vahel, mis on süvenenud seoses majanduslangusega ning ostjate tarbimiskäitumise muutustega. Perioodiliselt lahvanduv ajakirjanduslik piima/liha/ketisõda on nagu jäämäe veepealne tipp, erevalge ja kaugelt nähtav. Nii nagu jäämäega on ka piima jaehind või lihatarned vaid väike osa põllumajandustoodangu ahela probleemidest . Nii nagu karistamatult  ei saa  eirata jäämäe veealust osa, ei saa ka eirata piima/liha/ketisõjaga üles kerkinud kitsaskohti ahelas tootja-töötleja-kaupmees.

Kuigi põllumajandustoodangu jätkusuutlikkuse tagamiseks on ühisturus mitmeid ajaloolisi ja komplektseid mehhanisme, alates toetustest kuni nõustamiseni, on üheks probleemseks võimaliku kasumi jaotus toidutööstuse ahela erinevate lülide vahel. Nojah, see ei ole muidugi vaid EL küsimus, sama probleem painas ka NL juhte, mille tulemusena loodi isetappev administratiivmonstrum Agroprom. Üleadministreerimine on teatavasti andestamatu patt majanduspiibli järgi. Kindlasti on kõige tõhusamaks viisiks tarbijate kaitseks toimiva konkurentsiga turg. Vaba ja aus turg, kus kaubandusettevõtjad võistlevad üksteisega teenuse taseme, toote kvaliteedi ja hinna suhte osas on igati tervitatav. Tõsiasi on ka see, et konkurents tekitab pideva surve omahinnale, selle alandamisele. Üks selge vahend selle saavutamiseks on kulude optimeerimine läbi protsesside tõhustamise ja mastaabisäästu. No nii, ja olemegi konkurentsi positiivsest areaalist liikumas suurettevõte loomise poole. Suur on efektiivsem, suur on odavam. Seda me ju tahtsimegi! Odavamat! Veel odavamat! Olukord   muutub drastiliselt, kui keegi saavutab turul olulise jõu, mis lubab tal teatud ajal või teatud territooriumil toimida sõltumatult tarnijatest, ostjatest või konkurentidest. Tundub, et mõningaid selliseid jooni  on jaekaubandusketid. See ei pruugi olla kooskõlas avaliku huviga. Muide masu ajal näitasid mitmedki kaubaketid kahjumit või vähemalt kasumi langust. See oli nagu mingi eneseõigustuslik viigileht. Kuid see, et enamus kaubanduskette näitavad aeg-ajalt kahjumit ei pruugi näidata seda, et nad oleksid nõrgad ja väetid, vaid võib näidata näiteks liigset enesekindlust laienemisel, st. vale investeerimise ja laienemispoliitika tagajärgi … mille meie kõik kuninglikult kinni maksame.

Nagu oleme kogenud, langeval turul püüab igaüks päästa oma hetkeolukorda, jättes nõrgemad läbirääkimispartnerid kogu ahela kahjusid kandma. Häda on ainult selles, et toidu tootmise ahelas ei saa panna põllumehi ja meiereid külmikusse, … niikauaks kui neid jälle vaja läheb. Toiduahel ettevõtluses on ka toitumisahel. Lühinägelik on see ettevõtja, kes oma lühiajaliste huvide täitmiseks pügab tühjaks oma toitumisareaali ehk suretab välja tootjad ja töötlejad. Viimased paarkümmend aastat on näidanud, et olenevalt turuolukorrast ja ressursside olemasolust võib väga lühikese aja jooksul üks või teine ahela lüli muutuda dikteerivaks osapooleks või ahistatavaks. Pole ammused need olukorrad, mil nappis toorpiima ja siis olid jõupositsioonil põllumehed. Siis olid head ajad töötlejatele seoses praktiliselt piiramatutele ekspordivõimalustele ja väljaveotoetustele ning siis otsis sõbrakätt kaubandus.

Ega dr Riik ja KOV-i ka ei hellitanud kaupmehi raskel ajal. Keset kõige karmimat masu perioodi tõsteti nii käibemaksu, kui ka lisati müügimaks. Seega üldise languse puhul olid maksukogujad sundimas jaekaupmehi tõstma hindu ca kolm protsenti.  Mõtlete, 3% - tühiasi? Ei ühti, summaarselt võrdub see ühe ahela lüli kasumiga. Ja seda ajal, mil toimus massiivne surve hindade alandamiseks. Vana lugu on see, et kui tõsta ei saa, tuleb alla suruda. Ja surutigi. Vaat selline lugu. Vaat selline „kuri maailm”.

Muidugi kujundab selline „Tahan ja Võtan” mentaliteet kõigi turuosaliste tegevusmustri. Ei jätnud situatsiooni muutust kasutamata ka kaubandussektor, elades oma eelneva perioodi solvumus täie jõuga välja. See võitlusest, mitte võistlusest, kogunenud solvumine, kuidas osalisega on käitutud, ei lasegi turul käituda, kui võistlusel vaid, kui sõjal. Mida peaks siis tegema: kas peaksid põllumehed piimatööstusi ja supermarketeid ehitama või piimatööstused lehmi kasvatama ja supermarketeid ehitama? Ja kui tootjad ja töötlejad küllalt tugevaks saavad, et vastu astuda jaekaubanduskettidele, kas siis jaekaubandusketid peaksid hakkama lehmi kasvatama ja piimatööstuseid rajama?  Loomulikult on see kõik finantsiliselt võimatu ja administratiivselt mõttetu.

Samas pole olukord, kus valitsevad pinged kaubanduse ja tarnijate vahel Eestile ainuomane. Mitmete riikide Kaubandustegevuse seaduses või Konkurentsiseaduses (Ühendkuningriigid, Iirimaa, Ungari jne) on sätestatud eriregulatsioon olulise turujõuga toidukaupu müüvate jaekaubanduskettide suhtes. Need seadusemuudatused on tehtud heas usus, et ennetada või vähendada vastuolu avaliku huviga. Nende regulatsioonide eesmärgiks on vajadus saavutada tasakaal, mis aitab tagada, et meetmed on tasakaalus ja õiglased, tagades lõppkokkuvõttes kõigi osapoolte huvid sh. tarbijate huvid. Kuigi pooldan „täiega” vaba konkurentsi, on vahel ilmselt tarvilik luua mõnes valdkonnas täpsustav raamistik nõrgema osapoole kaitseks, säilitades võimalikult palju vaba konkurentsi elemente. Võib-olla võiks seda nimetada treeningprogrammiks, mille tulemusena õpitakse turuosalisi aduma seotust üksteisega ja oma eksistentsi võimalikkuse tunnetamist läbi teiste turuosaliste eksistentsi. Tegelikult on administratiivsete reeglite lisamine majandusellu vaid majandust risustavad, lõppkokkuvõttes leiavad nii inimesed, kui ka firmad, kuidas neist mööda loovida. Nagu näitas Läti kogemus, kus mõned aastad tagasi kehtestati Konkurentsiseadusesse olulise turujõuga ettevõtjate (kaubandusketid)  tegevuse regulatsioon, ei suutnud see erilist efekti saavutada. Arvatavasti oleks lühim tee ahela toimimise korrastamisele ühise koodeksi loomine nagu kaubandusettevõtted isekeskis juba teinud on. Selline koodeksite ja ühtsete mängureeglite loomine on soositud ka teistes riikides kuna toimub kõige efektiivsemalt ja ei koorma avalikku haldust. Siinkohal tahan üle korrata, et kogu selline raamistik peab jääma rangelt konkurentsiseaduse raamidesse.

Konkurentsiõigus iseenesest on primitiivsuseni lihtne: suured poisid (monopolid) ei tohi peksa anda väiksematele poistele ja väikesed poisid ei tohi kambakat teha kolmandate isikute vastu (kartellid). See mida ärimaailm käsitleb, kui „paneme seljad kokku”, käsitleb konkurentsiõigus 98% ulatuses kui „kambakat”.  Konkurentsiõiguse mõistes on „kambakas” kriminaalselt karistatav kuritegu.

Muide õpetussõnad ellujäämiseks võiks leida näiteks Yann Marteli romaanist „Pii elu”. Seal on peategelasteks laevahukust pääsenud poiss ja tiiger. Triivides paadikesega keset Vaikset ookeani ei saa neil olla ei ühist keelt ega diskussiooni, küll aga on neil teatud kokkulangevad huvid: tiigrile on vaja poissi selleks, et see talle kala püüaks, poiss aga toidab tiigrit, et see teda nahka ei paneks. Uskumatu lugu, kuid mõlemad suudavad sellest aru saada ja mõlemad jäävad ellu.

Oma tegevuses peaksime lähtuma tegelikkusest, mitte soovunelmatest. Soovunelmaid on mitu. Esiteks ihalus, et meilgi oleksid sellised organisatsioonid nagu Soome/Rootsi põllumajandustootjate/ töötlejate tugevad ühistud. Sellised kooslused  on olnud Põhjalas tugevaks vastukaaluks kaubanduskettidele. Teiseks soovunelmaks on: väikepoodide nostalgia. Tegelikkus on see, et meil on: hajus põllumajandustootmine, meil on hajus ja kohati üleinvesteeritud töötlemisvõimsused, meil on ühine turg Euroopa piires, meil on kaubandusketid, meil on tasahaaval arenev/taaselavnev väikekaubandus ja turgude kaubandus. Igasugune muutus sellest olukorrast nõuab suurt raha, piisavalt aega, kõva tahtmist või mängureeglite täpsustamist. Ja muide kõigepealt tuleks selgeks teha, mida me tahame? Miks me tahame? Palju see maksab? Ja kõige tähtsam, kes selle eest maksab?

Muide, mitte kõike ei saa jätta teiste õlule: teised tehku talusid, teised tehku külapoode, teised tehku regionaalpoliitikat, teised tehku mahetooteid ja memmemusimoosi, teised …. Seda ei suuda „teised”, seda suudavad vaid Kuningad ehk  „esimesed esimeste seas”, st meie. Minul on näiteks minu isiklik kaubanduspoliitika ja minu isiklik regionaalpoliitika. Mis asiloom see veel olgu? Väga lihtne, kui lähete suvitama, kas oma suvemõisa või lihtsalt telkima, ärge ostke betoonkindluse ülipoest kõike kaasa, alates seebist kuni õlledeni välja: ostke seda nendest kohtadest, kuhu sõidate. Saate kaks ühes, arendate nii väikekaubandust kui ka regionaalpoliitikat. Ja nagu reklaamlause ütleb „Ja see pole veel kõik … „ lisaks saate hea enesetunde, et olete kellelegi andnud tööd. Lihtne ju? Kuninglikult lihtne.