Märkmed kogumiselt - rahvakogumiselt.

Mul on küll praegu pooleli paar muinasjuttu nagu näiteks: karjäärisoovitus Laip nr. 118-le ja lugu sellest, kuidas Vägev Vaarao kipskarkass püramiidi hankis, kuid räägime vahelduseks millestki sellisest, mis toimub praegu ja kohe meie silme aal, mis ei ole veel muinasjutuks/ajalooks muutunud vaid toimub meie silme all. Mitte ainult ei toimu vaid me ise võime selles osaleda … kui viitsime. Räägime Rahvakogust.

Iga projekti õnnestumise eelduseks on see, kuidas tööd on planeeritud.  Georgi Potseptsov  oma „Strateegilises sõjas” toob välja mõningad põhimõtted, mida meiegi ei tohiks unustada oma (poliit/majandus/sotsiaal)elu planeerimisel:

- „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”

-„ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.”

- „Kaitsestrateegiad töötatakse välja sama intensiivselt, kui ründestrateegiaid, kuna kaitsjatel on mida , mida kaotada ja nad võivad kaasata kaitsele sama suuri ressursse kui need, kes ründavad. Kuid kummalisel kombel tuleb tunnistada, et kaitse jääb alatasa hiljaks, kuna ühest küljest võib selle korraldamist lükata ikka ja jälle homsele, teisest küljest on rünnak alati loomingulisem.”

No nii nüüd on põhi paigas: me pole üksi maailmaruumis vaid konkrentsisituatsioonis.

Mul on olnud õnne nii osaleda, kui ka juhendada mitut visiooniprotsessi. Kogemus on näidanud, et  nende protsesside edukaks läbiviimiseks vajatakse  paari mehhanismi: esiteks, et ei surutaks  maha inimeste ideid. Iga idee võib algselt tunduda tobedana, kuid see nn. tobe idee võib vallandada mingi geniaalse idee, nii et pole põhjust loobuda ka esmapilgul veidratest mõtteavaldustest. Teiseks peab olema meeskond, kes suudaks esitatud ideed „läbi seedida”, eraldada korralduslikud (lihtsad) lahenduse nagu tõmbelukumeetod, kahe/kolme/neljakojaline parlament jne, ning sisulised ettepanekud. Idee edasiarenduse (tundmatuseni?) võime tuleb protsessile ka kasuks. Kolmandaks: tagasiside mehhanism, mis annab igale ettepaneku tegijale tagasisidet, mis tema ettepanekust on saanud. No meil on harilikult kujunenud niimoodi, et kantakse ideehunnik kokku ja sinna see jääbki … kuni järgmise korrani. Seisab seal, ei idane, ei mädane – isegi komposti väärtust ei oma. Siis hakatakse järsku, mingi hetkelise emotsiooni najal jälle ideid kokku kandma, kuid siis juba parastatakse, et see ettepanek on juba olnud, selles pole mitte midagi uut. Unustatakse ainult, et seda ettepanekut polegi mitte keegi analüüsinud, süsteemi pannud ja selle „kullaproovi” uurinud. Lihtsalt vana ettepanek, järelikult ei kõlba.

 

Nagu arvata võiski, oli seegi kord ettepanekuid seinast seina. Oli huvitavaid, oli kordavaid, oli jaburaid ja oli naljakaid. Kuigi fookus oli 5 rubriigil, siis läbisid paljud ettepanekud kõiki neid rubriike. Kindlasti on palju neid, kes lähiajal ei suuda vastu panna kiusatusele ja avaldavad oma lõpliku tõe nii erakondade moodustamise, rahastamise, kui ka sundpolitiseerimise kohta. Ma ei näe küll mingit vahet, kas erakonda võib luua tuhande liikmega või sajakonnaga. Kas igamehe taskuparteid teevad midagi paremini, tõhusamalt või … Tulemus sõltub eelkõige iga inimese veojõust, tahtest kaasa rääkida, mitte niivõrd hara/hägu süsteemide loomisest. Seega keskenduksin vaid ühele rubriigile, mis minu arusaamise järgi on põhitähtis st. kaasatusele. Tegelikult on ju kõik kaasa rääkimise/tegemise/vedamise instrumendid kogu aeg olemas olnud. Mnjah, kuulatud on küll vähe, seega kaasatus pole justkui piisav? Kuid kaasatus on selline libe termin, kuidas seda öeldagi, … see on passiivne. Keegi peab mind kaasama, selline mitte aktiivne positsioon, mis ei eelda vedaja või vähemalt aktiivne osaleja vastutust. Seega kaasatus, kui positiivne, pidev, huvitav protsess on küll see, mille poole tasuks pürgida. Aktiivse kaasalöömise puhul on ka see hea külg, et tegevustuhinas jääb vähem aega passiivseks/agressiivseks/kärehäälsetks virisemiseks.  Ehk lahtiseletatult, kui kaasatus on elujõuline, siis on ka erakonnad rohkem sellised nagu me tahame ehk meie tahte väljendajad, siis pole vaja ka tegelda desundpolitiseerimise, valimissüsteemide kavaluste ega erakondade väärrahastamisega, sest läbi kaasatuse hoiame meie, aktiivkaasatud, protsessidel pidevalt silma peal, ega lase neil omasoodu hälbida. Tundub naiivne? Kuid ilma liigse sõnavahuta see baas just selline välja näebki – tähtis on inimeste enese aktiivne tegevus, mitte laudade, kabinettide või kodade asetus.

Seepärast, et mitte jääda vaid paljasõnaliseks, vaid olla aktiivkaasatu, teen väikese vahekokkuvõtte, sellise  osaleja analüüs just kaasamise rubriiki tehtud ettepanekutest. Iseenesest on see huvitav ja kõnekas kogum. Nende grupeerimisega võib tekkida tõsiteadlastel raskusi, erisuunalisi arvamusi on palju, kui paar teemade gruppi jäävad silma. Mina tõsiteadlane ei ole, seega võin mina lasta mõtte vabalt uitama. Ja muidugi on see minu arusaamine asjadest ja nende grupeerimiseks. Vaba rahvas, vaba maa, igaüks võib ise oma jaotuse välja mõelda. Seega:

Esiteks: ehmatamapanevalt palju on demokratiseerimise-kaasamise protsessis karistav-käskivat suunitlust: kaotame, välistada, lõpetada, keelata, peatada, karistada, kohustada. Mõtlemapanev, et kaasamine seostub paljudel inimestel oma arvamuse pealesundimisega. Mnjah, eks seepärast maailm ongi tore, et on palju arvamusi. Kuigi minu arvates, käsukorras ega käskude keeles, kaasatust küll ei arenda. Siiani ongi kogu probleemi idu olnud selles, et meie kaasaskäimine on olnud väheaktiivne. Esiteks on meil olnud võimalik olnud valimistel, paremini või halvemini, oma arvamust avaldada (erakonnamaastiku oleme ju meie ise, valijad, kujundanud). Teiseks, kaasamisportaalides nagu TOM jt. (ka praegu on võimalik teha ettepanekuid nii ministeeriumide kui Riigikogu menetluses olevatesse seaduseelnõudesse … lootuses, et keegi selle üles korjab), on võimalik olnud oma arvamust avaldada, kuid need on kuidagi , kuidas seda viisakamalt öeldagi, huvi puudusel või mittetõsise suhtumise tulemusena tühja jooksnud. On teada tõde see, et headel aegadel meid eriti ei huvitagi, mida „nemad seal” st. seadusandjad/valitsus toimetavad, kõik saavad enam-vähem hakkama. Kui ajad muutuvad keerulisemaks, siis on selge, et tuleb leida … ei mitte lahendus, vaid … süüdlane. Tean omast käest, et harva tundub mulle, et ise olen süüdi, ikka keegi teine on midagi valesti teinud. Ja kui tuleb ilmsiks, et mina olen süüdi, siis vaid seepärast, et keegi teine on selles süüdi. Selline üldinimlik lähenemine.

No ja sinna see energiakene kaobki, tegevuseks enam ei jätku. Kui  midagi keelamist vääriks, siis ehk see, et poliit-inimene, kes juba on valitud ühte ametisse, näiteks Riigikokku, ei kandideeriks lisaks veel igasse võimalikku „külanõukogusse”. Inimlikel võimetel on ju loomulikud/looduslikud piirid. Siingi arvan, et see võiks olla pigem enesekontrolli/eneseväärikuse, kui keelamise küsimus. Kuidagi piinlik on kuulata kärehäälset enesereklaami, et olen parlamendi liige, kuid olen nii asendamatu, et tahan olla ka vallavolikogus ja külakoori dirigent ja … Teate see on suurushullustus, et peale teie ei suuda mitte keegi väärikalt rahva tahet esindada. Või asjale on ka teine seletus, et te ei usalda kohalikke erakonnaliikmeid? Tegelikult on sellisel egomaniakaalsel tegevusel sügavad, lausa fataalsed tagajärjed, kogu teie era-konnale ja kogu-konnale - teil pole loomulikku järelkasvu. Krooks-krooks, järgi jäävad vaid üli-konnad. Pole neid, kes oleksid kasvanud välja nn rohujuure tasandilt, on vaid broilerid. Broilerid teadagi pole just ideegeneraatorid, rohkem käsutäitjad. Jamad juhtuvadki siis, kui toimub midagi reeglipäratut ja pole ülemust ligiduses, kes ütleks mida või kuidas teha.

Ja muide, sellist tegevust ei pea kirja panema mitte mingisugusesse seadusesse, see võiks olla tava – hea tava. Selliseid tavasid on ajaloost mitmeidki võtta. Näiteks mitmetes põhiseadustes on kirjas, et parlamendi liige omab saadikupuutumatust, kuid hea tava on, et parlamendi esimesel kogunemisel in corpore sellest loobutakse. Lihtsalt hea tava. Samuti oli USA-s tava, mitte seadus, et president üle kahe hooaja riiki ei juhi.  Tava lõid esimesed presidendid Washinton ja Jefferson. Seadus tekkis vaid peale seda kui FDR oli seda tava rikkunud (mis küll johtus osaliselt käimasolevast sõjalisest kampaaniast). Samuti oli tava, et valitsus ei osta üle 750 USD maksvaid autosid, seepärast pidi seesama FDR sõitma Kongressi Jaapanile sõjakuulutuseks Al Caponelt konfiskeeritud soomustatud autoga. Seega miks ei võiks meie poliitinimesed nüüd luua sellist tava, et kandideerivad vaid need, kes kindlalt on valmis minema KOV kogudesse ja ei teeks seda kohakaasluse alusel – haltuurana? Poliitikute oleks see (oma)kaitse vahendid: loobunud puutumatusest, loobuda kandideerimast kohaliku külakoori dirigendiks, laske noortel/uutel tulla loomuliku rada mööda poliitikasse. See oleks omamoodi kaitseventiil, muidu tullakse poliitikasse teisel moel, … kogenematult, vihaselt ja lõhkuvalt.

Tuleb tõdeda, et kui lugeda laekunud mõtteid, siis mõned ettepanekute tegijad on aja edenedes läinud  ikka rohkem ja rohkem hoogu. Algselt mõistlikkuse lähedased ettepanekud on muutunud ikka uljamaks. Kohati kipuvad lausa üle võlli virutama. Ikka rohkem keelamisi, karistamisi, välistamisi.  Veel uusi kogusid ja kodasid, mis saaksid midagi keelata, Põhiseadust parandada jne. Hüsteeria on jõudnud juba erakorraliste valimiste ootuseni. Pidagem ikka hoogu, ärgem lõhkugem seda head ja järjepidevat, mis meil on juba olemas. Ega igakord ei pea põllundust alustama alepõllundusest, metsa raatamisest ja kände põletamisest. Täiesti korralikult põllult tuleks lihtsalt mõned ohakad ja naadid välja katkuda.

Kui inimese ainukene sõnum sedastab, et: seda/toda on vaja karistada, seda/toda piirata, siis tuleb TEMA/MINA, puhas, kui lilleke, ja teen nii nagu on õige, siis … mida see teile meelde tuletab? Diktatuuri? Teisalt  pole ka imestada, sellise „lõpliku tõe” väntamise üle, kui isegi ilmateate kohta on võimalik hommikukohvi kõrvale lugeda 23 mitte just positiivset kommentaari. Kuid looduses ei tohi midagi niisama raisku minna lasta, negatiivne energia tuleb muuta positiivseks. Iva peitub igas ettepanekus, kui … tähelepanelikult lugeda. Selline ju Rahvakogu eesmärk oligi?

Teiseks: Ülivõimsalt oli esitatud ettepanekuid seaduste rahvaalgatusliku õiguse ja referendumite kohta. See on muutunud peaaegu sakraalküsimuseks, abiks kõigi maailma hädade vastu, imerohuks. Iseenesest tore idee, kuid sellega ei tohi liiale minna, sellisel juhul muutub see takistuseks ehk nagu arstid ütlevad, et iga hea asi teeb lõppkokkuvõttes kas laisaks või lolliks. Mulle, kui majandusanalüütikule/bürokraatiatehnoloogile, on nii laialdane ihalus referendumite järgi veidi arusaamatu. Rahvaalgatus  ja referendum on väga raskepärased instrumendid, see on nagu miljoni aktsionäriga korporatsiooni igapäevane operatiivjuhtimine läbi aktsionäride üldkoosoleku. Ilus, aga ebatõhus. Tundub, et ideaalmudeliks on mõnelgi puhul nn „täielik rahvavõim” ehk rahvareferendumid ja permanentne hääletamine lintmeetod a`la hommikul enne kohvi ei saa, kui hääletanud ei ole. Väga raskepärast varianti ihaleme.

Kolmandaks: Ikka loodetakse et keegi teine teeb ära, keegi teine on targem, keegi teine vastutab - vanematekogu, tarkadekogu, ülikooliteadlased, spetsialistid jne. Milline oleks nende kogude vastutus? Ikka see mugavusmõttekene,  et keegi teine otsustaks … meie eest ja … vastutaks meie eest. Meie aga saame jätkata virisemist, kritiseerimist ja halvustamist. Jätke meile meie põhiõigus – virisemine. Virisemise „tervendavasse jõusse” ei ole minul  usku, samuti nagu „kastide ümberjoonistamisse”, kodade loomisse. Minul on usku inimese arukusse ja võrgustikest ammutatavasse teadmiste summasse ja sellest kasvavasse mõjuanalüüsidesse ning perspektiivplaneerimisse. Ühesõnaga isiklikku tegevusse.

Neljandaks: Valija-saadiku suhe.  Kummaline, et suhe, mis peaks olema ühiskonna sidususe alus, on muutunud probleemiks. Millal see juhtus? Miks see juhtus? Aga millalgi juhtus, meile endalegi märkamatult. Kas meie laiskusest? Meie tähelepanematusest? Meie usalduslikkusest? See küllaltki tihti korduv mõte erinevates ettepanekute rubriikides, tekitab hoopis ümberpööratud mõtte – mitte, kuidas meid kaasata, vaid kuidas meie esindajaid, saadikuid, kaasata meie igapäevaellu. Mitmed saadikud, kes oma valimisringkondades on harrastanud kohtumist  või vähemalt seda üritanud, on tõdenud, et huvi selliste kohtumiste vastu on väike. Mnjah, tänapäeva üha kiirenevas maailmas, kohtuda rahvamaja tolmuses saalinurgas,  pole ilmselt kuigi ahvatlev õhtu veetmise viis. Küll aga oleks võimalik elavdada tava-inimeste ja poliit-inimeste vahelist mõistmist, kui meil oleksid telesaated, kus saadikud arutaksid seduste/muudatuste üle ja seda ei teeks vaid 2-3 erakonna reklaamnägu, vaid kõik peaksid oma tarkust ilmutama. Peeter Suur olevat pannud kõik oma bojaarid kõnet pidama, et teada oleks, kes on tark, kes … mitte nii tark. Kui poliit-inimene usub seadusese muudatusse, selle positiivsesse mõjusse, siis ta oskab seda ilmtingimata ka argumenteeritult selgitada tava-inimesele. Kui ei oska …, siis pole ka seadus mitte midagi väärt.  Ja veel üks poliitikute (oma)kaitse vahendi idee: oleks tore, kui iga poliit-inimene mingi aja tagant esineks selgitusega, miks ta nii või teistmoodi hääletas, puudus või millise ettepaneku/algatuse tegi. Muud elektroonilised vahendid on ka muidugi teretulnud ja lausa soositud, kuid kuna mingi osa meie kaaskodanikest on vaid teleka-inimesed, siis oleks TV variant kõikehõlmavam. Kõik see aitaks kaasata ka poliit-inimesi tava-inimeste ellu ja annaks neile tagasisidet tegelikust eluolust. Muide ma ei kirjutanud mitte juhuslikult poliit-inimene ja tava-inimene, kui eesliide ära jätta, siis on tegemist vaid inimestega. Ärgem siis peljakem poliit-inimesi, nad ju ka inimesed, kaasakem siis kõiki inimesi, isegi poliitikuid, see võib olla neile värskendav kogemus. See kogemus võib olla hariv, distsiplineeriv ja ka treeniv. Treenimisega saab palju erinevaid lihaseid arendada, sealhulgas ka „mõtlemislihast”. Ja uskuge mind, see on hulka mõnusam, kui vaid vaatamislihast harjutada … et näha, kas esimees on üles seadnud punase või rohelise pliiatsi.

Muide, kui harjutakse mõtlema, siis võib ilmneda, et tegemist on tätsa mõnusa tegevusega. Tähelepanu: see võib saada sõltuvuseks.

Viiendaks:  Pakutud on ohtralt uudseid ja erinevaid  demokraatiate vorme, alates igaühe virtuaalsest osalemisest Riigikogu töös, omademkraatiast (deliberative democracy DD), arutlusdemokraatiast, esindusdemokraatiast loobumise ja  selle asendamist "liquid Democracy" tüüpi otsedemokraatiaga, Reykjaviki mudelist ja loteriiga ametipostide täitmiseni välja. Huvitavad mõttearendused kõik, kuigi loterii käib minu jaotuse järgi rohkem kuuenda alajaotuse alla. Siiski pole see mõte mitte päris tuulest toodud, mõningates maades just niisuguse juhuvaliku alusel vandekohtuid koostatakse. Eks demokraatiagi ole omamoodi arenev protsess. Mind ennast intrigeeris mõte, et igal kodanikul võiks olla õigus, iga seaduse üle, ise elektrooniliselt hääletada ja kui ta ei soovi olla ühiskondlikult aktiivne, võib ta oma õigused kõikide otsuste osas delegeerida  kindlaks ajaks teisele isikule või erakonnale. Lugesin seda ettepanekut ja mõtlesin esimese hooga, mis „värk” see on? Seda ütles mulle nimelt kogemus, kui viimase Ülemnõukogu aegu oli iga saadik iseenda eest väljas ja praktiliselt oli võimatu mingitki vähegi keerulisemat seadust ellu kutsuda. Teisalt peaks saadik olema ju meie tahte väljendaja, meie kõnetoru. Või on ta meie tahte väljendaja läbi omaenese tahte või oma tahte väljendaja meie tahtest olenemata? Seega pannes kokku kogemuse ja tulevikuvõimalused, jällegi päris huvitav mõttekese alge. Alge just selles mõttes, et millise tulemuse saame me siis, kui aktiivsed on vaid need nobenäpud, kes 23 korda ilmaennustust kommenteerida suudavad?

Kuuendaks: Kõikvõimalikud haralised ja intellektuaalselt huvitavad mõtted. Kuid ära põlata ei maksa ühtki aktiivsuspuhangut, … isegi mitte „Z” tähe diskrimineerimise lõpetamise taotlust. See viimane näitab, millisesse nõukaaegsesse nomenklatuurilõksu me võime välja jõuda, kui me hakkame ühiskonda või parlamendikohti jaotama kuntslike kvootide, tõmbelukkude, sebrade, rahvusliku kuuluvuse või mingite klubiliste tegevuste alusel (margikorjajad, pudelipaikajad, makaronipuurijad jne.).

Seitsmendaks: Ja lõpuks need ettepanekud, mis minu maitse järgi võiks nõksutada meie elu paremuse suunas. Mulle isiklikult on sümpaatsemad J. Kivirähki „Käivitada Rahvusliku Arenguvõrgustik”, K. Lamboti „Hea õigusloome tava” ja V. Parve „Luua kord prognoosimaks RK ja KOV otsuste mõju”.  Nendeski ettepanekutes pole küll mitte midagi ürguut, tegelikult on kõik see seadustatud ka tänases õigusruumis, kuid ei toimi. Või oleks õigem öelda, et meie ei toimi, või ei nõua piisavalt järjekindlalt? Siiski oleks minu arvates just selliste mehhanismide käivitamine tegelikkuses need hoovad, mis  võiksid suurendada kaasatust selle positiivses ja aktiivses mõttes. Tegemist võiks olla sünergiliste süsteemidega, kus kvantiteet võib üle minna kvaliteediks.

Minu eelpool esitatud liigitus ja vaade asjadele on rangelt erapoolik. Lihtsalt ühe osaleja mõtteharjutus. Majandusanalüütikuna on minu tööks koondada ja tihendada lohmakaid uuringumaterjale, leida neisse peidetud iva. Juhtidel, kes neid ivasid vajavad otsuste tegemiseks,  lihtsalt poleks aega lugeda sadu või tuhandeid ettepanekuid, nemad tahavad lühidat kokkuvõtet.  Samas annavad sellised üldistused mulle endalegi selgema pildi probleemidest ja kindlama tunde.  Kuid eks mindki on vorminud minu töö ja ümbrus. Esiteks olen inimene, kes pikka aega on olnud riigi teenistuses, teiseks erinevalt mõnest, kuid õnneks mitte paljudest, arvan mina, et me oleme 20 aastaga ära teinud tohutu arengu ja virisemiseks pole küll suuremat põhjust. Kuid iga asja annab teha paremini ehk ka riigi pidamist annab korraldada paremini. Toon vaid ühe näite selle nädala teleuudistest: tublid, südamlikud inimesed kogusid 17 tuh EUR selleks, et osta/annetada lastehaiglale hingamisaparaat vastsündinute kopsude ventileerimiseks. Igati tubli ja tänuväärne ettevõtmine, kuid mõtlikuks teeb see, et kas meie ühist raha tõesti ei jätku selliseks esmatähtsaks asjaks nagu väikse inimesehakatise ellujäämisele panustamiseks? Raha ei ole? Aga näiteks elektriautode kompenseerimiseks igale soovijale kuni 18 tuh EUR maksta raha jagub? See on ju meeletus. Need pole võrreldavad asjad - inimese elu ja elektriline mänguasi. Vaat see ongi koht, mis näitab, et areng vajab vahetevahel korrigeerimist, et meelde tuletada, mis on tähtis ja mis lihtsalt ilus või lihtsalt mänguline asi.

Mnjah! Mida me sellest kogust siis saime. Arvan, et kui bilanss kõiksugu hägust puhastada, oleme plussi poolel. Te ei usu? Olete negativist? Kui pahatahtlikult asjale läheneda, siis võib tõesti poriseda, et saime vanu ettepanekuid, uus-vanu ettepanekuid, vanu-uusi ettepanekuid ja pöörasusi. Kuid me ei märkagi, et tegelikkuses kasutame me igapäevaselt nii „pöörasusi”, kui ka  „vanu” ja lausa iidseid ideid, ainult, et uues kuues. Kui aga vaadata positiivselt, siis on nendes ettepanekutes ja tähelepanekutes palju õpetlikku, geniaalsuse ja hulluse vahe võib vahel olla juuspeen. Olen kaugel arvamusest, et kõike tuleks kohe tulipalavalt ellu rakendada (see oleks küll hull lugu), kuid pea igas ettepanekus on mingi iva, mida annaks edasi arendada, siduda teiste ettepanekutega ning saavutada niimoodi uus kvaliteet. Iga uus on harjumatu ja puht inimlikust kaitsemehhanismist lähtudes pelutav. Kuid proovima peab. Kui Richard Fosbury 1968 aasta Mexico olümpiamängudel kõrgushüppes esmakordselt  flopihüppe tegi, siis oli kogu maailma hämmingus. Puhta pöörane oli sisseharjunud rullhüppe maailmas lennata latile selg ees ja kukkudes, enam kui kahe meetri kõrguselt, kuklale. Kuid see pöörasus oli võidukas. Tänapäeval on see ainuvõimalik edukas hüppestiil (kuni järgmise veidriku leiutiseni), kuid see, kes tänapäeval hüppab rulli on ise veidrik. Nii ka meie ettepanekutega, ärme kardame midagi uudset, kuid nagu Fosbury ütles, et kuigi tegemist on stabiilse stiiliga, siis kõigepealt tuleb tehnika kätte saada. Nii ka meil … kui ainult treeningul võhm välja ei läheks ja võistlusteks ära ei väsiks!

 

Meeldetuletus:

 1.Peatükk: Hilinenud bilanss  „Valitseja kuulas mind tähelepanelikult ära, nõustus minu analüüsi ja järeldustega”

„Ja mis siis järgnes?”

„Vaadake, tema väline leplikkus tähendas vähe. Ta jäi ju meelsasti nõusse mitte ainult minuga …”

„Kas ta tõepoolest kõigiga kergelt nõustus?”

„Ei midagi sarnast! See oli näilik. Seesmiselt oli valitseja jonnakas, uskumatult jonnakas. Ta pani ennast ühes punktis paika ja peaaegu mitte kellelgi ei õnnestunud teda paigast nihutada. Ja see oli üks tema hukkumise põhjusi, kuigi võib-olla kaugeltki mitte kõige olulisem. Minu arvates hukutasid tema võimetus manööverdada, vastikus initsiatiivi suhtes, uskumatult kangekaelne klammerdumine tardunud situatsioonidesse, ükskõiksus iga ürituse organisatsiooniliste elementide suhtes …”

2. „Rahvast võõrandunud  riigiaparaat tekitas inimestes nii abitustki ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.” „Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest sõltuvaks.” Lk. 171 „ … minu jaoks tundus kõige suurem probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. … Meile räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega nõus. … Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud. (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012)