Karjäärinõuanne: Laip nr. 118

See, kelle eluunistuseks ja kõrghetkeks on mängida märulifilmis Laip nr 118, on mul lihtne soovits, … õppige hästi liikumatult lamama. Ei kõlba kuskile, kui te lahkamisstseeni ajal grimasse teete või aevastama kipute. Ühesõnaga lamage vaikselt … nagu laip. Mõtlete, et naljatlen? Ei ühti, isegi laiba mängimiseks peab olema annet ja püsivust, muudest rollidest rääkimata …

Järgnev on üks veidi lohisev, haraline ja segasevõitu targutamine selle üle, mida me võikime õppida, millal me võiksime õppida, kelleks me tahame saada ja mida teha, et selleks kellekski saada. Ühesõnaga, kuidas teostada oma teostatavad unistused. „Lotovõitjaid” alljärgnev ei puuduta.

Kuid küsimuste küsimus on: kelleks me tahame saada?  Tegelikult on selline küsimuse asetus vaid meie enese (pette) probleem, meie liigne enesekesksus ja tihti ka moevooludega kaasaminek. Et edaspidi mitte pettuda, oma soovides või pettekujutelmades, peaksite alustama hoopis teisest, õigemini esimesest küsimusest: „Kes meid tahab?”, „ Milliseid „meid” „nemad” tahavad?” „Nemad” on need, kellel on tööd pakkuda. Nüüd võite rahulikult järele mõelda, milleks või kelleks te kõlbate ja teha valikuid lähtudes sellest, kelleks teil on lootust saada. Sedagi peale rasket tööd ja pikka aega. Mina tahtsin saada arheoloogiks. No teate küll, kuldseid hauakambreid ja kadunud linnu välja kaevamas.  Käisin isegi Eesti vanimat asustust välja kaevamas, mis polnud mitte midagi muud, kui raske kraavihalli töö: palav, tolmune, kurnav ja tuhande ahne parmukese seltskond. Sain aru, et töö on küll huvitav, kuid ajaloo eriala lõpetajal terendas suure tõenäosusega ees ajalooõpetaja kutse. Tolleaegses mõistes ei olnud see just unelmate perspektiiv, kanda rütmikalt ette kongresside töövõite ja muid sellesarnaseid kangelastegusid. Peale erinevaid valikuid ja tagasilööke ning edasisööste sai minust hoopis ökonomist. Vahva.

Kelleks me tegelikult tahame saada? Vaatan „viisurist” saadet ja kena noor inimene räägib, et tahtis küll näitlejaks saada, kuid õpib sotsiaaltöötajaks, kui ei põlgaks ära ka poliitiku ametit. Kelleks ta siis tahab saada? Kelleks ta võiks saada, kui ta teeb seda, mida ei taha teha? Kas ta siis näitleb sotsiaaltöötajat või … poliitikuks olemist? Vanasti tahtsid väikesed poisid saada autojuhiks, tuletõrjujaks, kosmonaudiks; väikesed tüdrukud modelliks, baleriiniks … Tänapäeval tahetakse ka saada. Selles mõttes, kellekski ja midagi(gi) tegeleda. Ajaga soovid muidugi muutuvad. Soovid on head asjad, kuid valikud on hoopis teine teema. Kas meie ise valime või meid valitakse?

Kuidas aeg ja koht meid valivad? Proosalisel väljendudes oleme tööturul kõik vaid „töövahendid”, muidugi kepsakam ja eneseteadlikum kui haamer või kulp, aga ikkagi protsessi osa.  Üks kogenud pealik ütles mulle kunagi, et iga töö jaoks on vaja leida õige vahend, õige võte ja õige inimene. Pole midagi hullemat, kui INIMENE sattub vale (töö)koha peale. Nüüd pööran ma pildi teistpidi ehk eelkõige oleme me inimese ja vaid seejärel „vahendid”. Nõuka ajal räägiti „kaadritest” (a`la kaadrid otsustavad kõik), tänapäeval räägime personalist ja personali värbamisest. Prr! Millised nurgelise, lausa ebainimlikud väljendid, lausa ropud väljendid, looduse krooni kohta. Kas teie tahate olla värvatud personal? Inimesest … Inimesest ei räägita suurt midagi, niimoodi juhtubki et isikupärane, oma unikaalsete omadustega, inimene võetakse tööle isikupäratu „kaadrina”, värvatud personalina. Suure tõenäosusega tähendab see seda, et inimene sattub valele tööle: tööle mida ta ei armasta, tööle mida ta ei oska, tööle, milleks tal ei ole võimeid. See pole õnnetus mitte üksnes  sellele inimesele, vaid võib olla õnnetuseks ka kogu satsile. Toon näite. Kunagi ammusel ajal, asudes uuele töökohale, kohtasin inimest, kes oli lõpetanud kauges  pealinnas tunnustatud aiandusalase ülikooli. Tegemist oli vägagi tööka spetsialistiga, pealegi hingelt ja ihult aiandusagronoomiga. Tal oli nii „hea käsi”, et ükskõik, mis asja tema mulda pani, see ka kasvama läks. Naljatlesime isekeskis, et kui ta oleks ka tindipliiatsi potti pannud, siis oleksid sellele ilmselt täitesulepead otsa kasvanud. Temaga juhtus just selline lugu, et aeg ei valinud teda, ehk kui tema diplomiga koju jõudis, polnud aiandusagronoome vaja. Üleküllus? Asus ta siis tööle ökonomistina. Nagu mainitud, tegemist oli kohusetundliku inimesekesega ja võisid kindel olla, et kõik tabelid olid õigesti täidetud, tehted õigesti tehtud, ainult, et … need arvud ei kõnetanud teda. Ehk analüüside tegemisel osutus ta täiesti kasutuks, ta vaatas numbritele otsa ja need jäidki tema jaoks vaid numbriteks. Tal ei tekkinud mingit mõttepojakest, miks need arvud on muutunud? Kas need võiksid põhjustada katastroofi või maailma päästmise? Millised võiksid olla muutust käivitanud põhjused? Kas tegemist oli vaid statistilise hälbega või murranguga? Minul, vastavalt minu dressuurile, hakkavad arvud elama ja tekkib terve rida oletusi ja võimalikke variante muudatuste põhjuste kohta. Lähtudes neist oletustest ongi vaja kontrollida, kas hüpoteetilised põhjendused on õiged või näitab süvaanalüüs hoopis muid põhjuseid.  Seega, kui keegi väidab, et spetsialiseerumisel pole tähtsust, siis päris niimoodi see ka ei ole. Kui tegemist on hea õppeasutusega, siis programmeeritakse teid (heas mõttes) nägema ja märkama asju, mida ilma erihariduseta te iialgi ei märka. Kogemused ? Kogemused on tarvilikud asjad, kuid  ei asenda seda algimpulssi. Näiteks oleks tohutu lisaväärtuse mulle andnud, kõrvuti ökonomisti kutse omandamisega, ka õiged juuraõpingud. Vahetaksin, praegu iga kell, oma kuus semestrit statistika kursust, kolme semestri juurakursuste vastu. Seega praktika on hea asi, kuid see ei asenda ikkagi korrektset algväljaõpet. Praktika ilma ettevalmistuseta on nagu ooperikoori võrrelda rahvakunstikollektiiviga, kui sa just imelaulja Susan  ei ole.

Tagasi vaadates hoomad, et kool ja koolitus on ühed väga imelike mõjuritega asjandused. Olles viimasel ülikoolikaaslaste kokkutulekul, mörises nii mõnigi, et see kool ei andnud talle mitte midagi. Olin sügavas hämmingus, kuna minu isiklik kogemus oli otse vastupidine ehk mina sain sellest koolist ülimalt palju eluks vajaliku. Mnjah, seejuures polnud ma just mingi mustertudeng, rohkem selline keskmik. Ma paneksin selles küsimuses rõhu sõnale – andnud. Kool, eriti ülikool, ei olegi selline koht, kus antakse või kui antakse, siis antakse võimalus. Ülejäänud tuleb võtta. Ega tänapäeval midagi muutunud ei ole, ka tänapäeval ei oska kõik tudengid võtta, … mida neile pakutakse, kuigi nad ise valivad aineid, … mis peaksid neid huvitama või vähemalt kasulikud olema. Olen sattunud loengut lugema auditooriumisse, kus tudengid on rohkem huvitanud ilmselt eelmise õhtu meeleolurikkad sündmused. Aastate pärast kurdavad nad kindlasti, et neile ei andnud see kool ei midagi. No-jaa, võib-olla olid mu loengud lihtsalt igavad. Või oli lihtsalt esmaspäevane varahommik unises provintsilinnas? Ei tea. Ütlema küll keegi kippuma ei hakanud, pigem kiideti, kuid see võis ka lihtsalt viisakus olla. Ei tea. Aga ega kedagi vägisi targaks teha ka ei saa, see tekitab pigem trotsi.

Mnjah, ma ei tahaks hakata targutama siinkohal, et küll need tänapäeva noored on hukkas, ei taha ei tööd teha, ei õppida. Põhimõtteliselt ei ühine ma nende „maailmalõpu kuulutajate” kurva kooriga. See soigumine on pärit juba iidsetest Rooma impeeriumi aegadest ja kui otsida, siis ilmselt leiab sellekohast  hala ka Sumeri  ürgeeposest. Vale puha, noored on vahvad, kuid nad tahavad ja peavadki olema paremad, kui nende vanemad. Kuulge, kui see niimoodi poleks, oleksime me ikka veel puu otsas või püüaks koopas pulga nühkimisega tuld leiutada. Kuid üks probleem on küll ja see on asjaolu, et maailma areng muutub üha kiiremaks. Enam ei ole niimoodi, et oled kõigepealt palgata õpipoiss, siis abiline, sell ning alles seejärel tekkis võimalus meistritööd proovida. See oli pikaajaline õppimine, pikaajaline kogemuste omandamine ning siis pikaajaline kindlustunne. Tänapäeval on asjad natukene teistmoodi, uue stabiilsuse aluseks on pidev kiire areng ehk ebastabiilsus. Ebastabiilsus kui stabiilsuse alus?

Meie olukorrale lisab vürtsi ka paarikümne aasta eest, seoses ajalooliste sündmustega, tekkinud normaalse karjääriredeli uppikeeramine. Kõik oli võimalik! Kõigil (kellel oli pealehakkamist) oli võimalik! Tekkis täiesti uuelaadne olukord, et need, kes oleksid normaalse karjääriplaneerimise puhu ootama 20 aastat, said oma „kindrali kohad” kätte kadetikursusi lõpetamata. Iseenesest oli see tore (aeg), niipalju vahvaid ja pööraseid mõtteid, millest tähtsamad ka elule aidati, on ajaloos harva kogetud. Uskumatult vahva ja kordumatu aeg. Kuid karjääri planeerimises tekitas see hetkelise stagnatsiooni murdmise asemele  uue probleemi - karjääripeetuse. Need kes 25-lt said pealikeks, on tänaseks vaevalt 45-50 aastased, ehk selles eas, mil nad oleksid asjade loomulikku kulgu arvestades pealikeks saanud. Nüüd on neil töö selge ja … nad on „pukkis” veel 20-25 aastat. Kui nad on vanahärra Buffeti vurhvi tüübid, siis veelgi kauem. Kui aga W. Churchilli tüüpi, kes kannatas puht kiusu pärast 90 elusaastani, enne kui kanna maast lahti tõstis, siis veelgi kauem. Nii, et bilanss on selline: meil on üks põlvkond ehk „endised” karjääri elutsüklist välja visatud (ei jõudnud oma järjekorda karjääriredelil ära oodata) ja üks (võib-olla kaks) põlvkonda määratud karjääripeetusse, enne  normaalse karjääritsükli taastumist. See tekitab jätkuvalt pingeid erinevate ootuste ja tegelike võimaluste vahel. Lisaks on veel üks minevikust tulenev hõõrdekoht: nn vana nõukaaegne haridussüsteem andis  stuudiumi läbimisel automaatselt/sundusliku töökoha, kasvõi kehva palgaga, kuid siiski sundsuunamise kaudu töökoha. Initsiatiivitutele inimestele see kindlasti sobis, ülejäänud pidasid seda küll jälestusväärseks. Nüüd ilmneb, et osadel inimestel on see mingi seljaaju tundega või geenipärilikkusega edasi antud. Ainult, et aeg on vahepael dramaatiliselt muutunud: need, kes piltlikult väljendudes mentaalselt nende kahe aja  vahele jäävad ongi omadega hädas.

Ajaga ja aja vaimuga peab kaasas käima. Seda ka elukutse valikul ja karjääri edendamisel. Need kaks tendentsi: maailma tehnoloogiline kiirareng ning meie karjääripeetuse omapära, määravad ka meie võimalused  ja reaalsed arenguteed.

Nüüd, siis on meedias palju kõneainet tekitanud noorte haridus- ja töövõimalused. Tegelikult on see lausa fantastiline, kuidas täiesti tavaline aastasadu ja aastakümneid maailma vedav küsimus, kas enne töö ja siis õppimine või enne õppimine ja siis töö, võib paisuda ühest artiklist lausa hüsteeriaks. Räägitakse sellest, kui keeruline on leida töökohta. Eriti keeruline on leida unistuste töökohta. Eh-ee, unistuste töökohta ei garanteeri meile mitte keegi, see koht tuleb endale luua. Niisama lihtne see ongi. Need kes ootavad … Jäävadki ootama. Mulle jääb küll arusaamatuks, kuidas on võimalik midagi(gi) saavutada näiteks disaineril, kes enne seda kui talle, „enam kui mitu tuhhi puhtalt käepeale ei maksta” ülepea näppu näpu peale lööma ei hakka? Kes tunneb sellist disainerit või oskaks talt midagi tellida? Me  ei teatagi/aimagi, et ta olemas on? Ennast varjav geenius? Jah, veider see maailm. See ootajate maailm.

Nii, et ikkagi tuleb ise ennast ülesse töötada. Muide, nn teenindaja amet pole mitte mingi alaväärtuslikku, tänapäeval saavad mitmedki „teenindajad” rohkem palka, kui „lihtsalt kõrgharitud”. Muide vahe teenindaja ja „teenindaja” vahel on hägustunud. Need elukutsed, mis veel eile said läbi lihtsa virtsapumba ja ebatsensuurse sõnaga kasutusega, nõuavad tänapäeval mitut võõrkeelt, mehhaanika ja elektroonika kõrgtasemel tundmist ja pidevat täienduskoolitust. „Teenindaja” kutse vajab rohkem õppimist, teadmisi ja enesetäiendust, kui mõni klassikaline ülikooliala. NB! Oleme maabunud teenusmajanduse ja meelelahutustööstuse maailma. Selles maailmas on ka kõrge lisandväärtusega töökohad ehk lihtsamalt öeldes palgad. Lihtsamalt väljendudes, teenuse osutamiseks on vaja teenindajat. Seega, kui me tahame lõppkokkuvõttes arendada kõrge lisandväärtusega majandust ehk teenusmajandust, siis peavad meil olema ka teenindajad.

Kogu hädaoru kõrval juhtusin lugema ometi ka üht positiivset artiklit noorelt visiooniga inimeselt, (Lii Raudsepp: Ka klienditeenindaja amet pakub karjäärivõimalusi EP-s), ei mingit virisemist, puht tegemislust. Ta kirjutas, et: „Lugedes viimasel ajal ilmunud artikleid jääb tahes-tahtmata mulje, nagu oleks teenindaja amet viimane võimalus üldse tööd teha. Ükski haritud ja karjääri teha sooviv inimene sellisest ametikohast ju ometi huvitatud poleks. Olles tegutsenud teenindussfääris mitmeid aastaid, võin omast kogemusest öelda, et teenindaja amet õpetab mitmeid kasulikke omadusi, alates keele- ja suhtlemisoskusest meeskonna ning klientidega kuni võimaluseni rakendada ka oma loovust, omandada uusi kogemusi ja laiendada silmaringi. Samuti võib olla teenindaja amet kogemuse mõttes rahuldust pakkuv. Innustavalt mõjub ka klientide tagasiside.”. Nii, et igat tööd on võimalik enese jaoks võimalik teha/mõelda huvitavaks. Selline suhtumine ja sellised inimesed on tegusa/eduka  „mansa” aluseks. Mõtled töö enese jaoks huvitavaks – teed seda hästi – oledki edukas.

Mul oli kunagi grupikaaslane, kes tahtis läbida korraga kaht-kolme kõrgemata haridust andvat stuudiumit. Selline hirmandekas ja töökas tüüp. Tol ajal sellist priiskamist ei lubatud, pidi leppima ühe diplomiga. Valis siis majanduseriala, kuid talle millegipärast see eriala ei istunud ja kvalifitseerus ümber  … aknapesijaks. Mnjah, magisteraknapesija.  Oleks võinud minna veel hullemini, kui oleks oma kolm „kõrgemat” ära teinud, oleks olnud kolmekordne „magistreeritud” (magistraadi?) aknapesija. Oli teisigi, kes ei läinud oma erialale, ei läinud üldse sellisele tööle, mis vajaks kõrgharidust. Tegid nii-öelda lihttööd, kuid haridus läks raisku, mõne oleks see vast päästnud … vähemalt kroonu eest. Teisalt, ega tööd, mida ei armastata, ka pole mõtet taha. E.Doty „Kompromissilõks” (Äripäev 2011.Lk189) on toonud  „reljeefse” näite rääkides ühest uurimusest „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. Mnjah, pole just rõõmustav perspektiiv. Raske endale ja teistele.

 

 Teine „põlisteema” hariduses, mille üle annab kõvasti lokku lüüa on: kas tudeng peaks õppima täiskoormusega või peaks ka tööl käima. Mida ütlevad selle kohta autoriteedid? Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” ( kirjastus Pilgram 2012. Lk 121) „Kandidaadid võidavad punkte selle eest, kui nad kesk- või ülikoolis poole või täiskohaga töötasid. See näitab midagi inimese pühendumise kohta, kui ta peab kraadi omandamisel oma hariduse maksumuse kas osaliselt või täielikult ise kindlustama”. Seega pole see, kas te õpingute ajal töötate või „panete vaid pidu”, mitte teie vabaduse küsimus, vaid üks tellis või lausa müür teie karjääriehitises. Pärast võib hilja olla, et ehitama hakata. Ega maja, isegi mitte unistuste maja ei saa rajada ilma tugeva alusmüürita.

Mulle küll tundub, et igavesti vahva on, et on nii palju valikuvõimalusi, peaaegu nagu igaüheke oma maitse järgi rätsepaülikonna õmblemine. Aga ega inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on, nüüd on veel uuenenud hädaorgu hüüdjate koor selle teemaga, et valisin vale eriala õppimiseks ja … pean töötama klienditeenindajana. Minu grupikaaslase näite peal oli näha, et tegemist pole mitte mingi uue nähtusega. Ikka juhtub, et arusaamine tuleb natukene liiga hilja. Tegelikkuses on niimoodi, et me kõik oleme klienditeenindajad, kõik me teeme midagi kellegi jaoks, kuid seda midagi peame me tegema hästi. Iga kogemus sellel võimalikul karjääriredelil tuleb meile kasuks. Nojah, see kasu ei pea just materiaalne olema, see võib elu huvitavamaks muuta. Kui mina oma kõrghariduse „kätte sain” langes mu palk, võrreldes „tootval tööl” oldud ajaga, kolmandiku võrra. Materiaalselt kaotasin kõvasti, kuid töö läks huvitavaks … loominguliseks. Ja peab tunnistama, et see loomingulisus ei olnud üldsegi see loomingulisus, millest ma kunagi unistanud olin. Päästis Vanaema Marie mõttetarkus, et kui sulle mingi töö ei meeldi, siis mõtle see enese jaoks huvitavaks ja teine mõttetera, et kui mingi töö on vastumeelne, … no kohe väga vastumeelne, siis … tee see ruttu ära. Oled „essust” tööst vaba ja hea võitja tunne (kasvõi iseenese või iseenese laiskuse üle) on veel lisatasuks. Jah, kui hakata mingit tööd tegema sellise mõttega, et oi-oi seda ma küll teha ei taha/suuda/viitsi, siis olete protsessi lõpuks väsinud, muserdatud ja tüdinenud nagu … laip.

Vanaema Marie rääkis mulle kunagi ühte tsaariaegse lugemiku lugu kahest poisist. Sügisesel kooliminekuajal läks üks kooli ja teine arvas, et vahvam on minna metsa mängima ja mähka kaapima. Ilmselt ongi see lugu mul meeles selle tundmatu väljendi „mähke kaapima” pärast, mitte niivõrd õpetliku sisu pärast. Tänapäeval tean, et selle peenem nimetus on kambium ehk taime koore all olev algkude. Nojah, see algkude või mähk olevat magus ja vanadel kehvadel aegadel oli see maiuse eest. Inimene on ju leidlik, kuid tagasi Vanaema Marie jutu juurde. Aastate möödudes sai ühest poisist kooliõpetaja (selles ajal väga tunnustatud ühiskonna liige) ja teisest  vallasant. See vallasant siis kurtiski kooliõpetaja ukse taga, et talle pole haridust antud ja elas almusest. Vaat selline õpetlik ajalooline ekskurss õpimisse, hariduse andmisse/võtmisse ja virisemisse/almusesse. Mina olen küll arvamusel, et sattusin väga heasse seltskonda, kus õppejõud olid tõelised omaaja mõttehiiglased. Kuigi õppeaeg oli täidetud ajastuomaselt paljuski tühiainete ja täiteainetega, olid viimased kolm semestrit nii tõhusad, et ratsutan nende najal ka tänasel päeval. Sain õige põhja alla. Ja kui vaadata veelgi kaugemale minevikku, võime leida õpetajaid, kelle mõju võib ilmneda, kui hästivarjatud saladust, vaid aastate pärast. Meil „keskas” oli tööõpetuse õpetaja, kes polnud vaid õpetaja vaid ka leiutaja ja eksperimenteerija. Selline visionääri tüüpi vaikne innustaja. Ta ei õpetanud meid vaid prügikühvleid ja harjavarsi tegema vaid nakatas meid oma vaatega elule, mitte mis see on, vaid mida sellest teha saab? Peale selle, et ta valmistas innuka allveekalastajana, küll kahe, küll kolmeraudseid harpuune, oli tal ka meile maiuspala, fotolabor. Õpetaja tegi kõike niisuguse innuga, et meid ei olnud küll tarvis tööõpetustundi minekuks sundida. Pealegi andis fotograafia, nii vaatlemise, kui ka analüüsioskuse. Kannatlikkust õpetas ka. Selliseid õppeaineid nagu loovus, innukus ja pühendumus, ei õpetata kuskil maailmas, ei üheski koolis, küll aga võib selliseks katalüsaatoriks olla ühe pühendunud, loovalt mõtleva õpetaja sattumine meie eluteele. Aga ega meist keegi pole lõpuni täiuslik. Seega kuigi ma tean arvudest nii mõndagi ja oskan neist päris toredaid, vahel ka naljakaid, võrdlusi meisterdada, tuleb tunnistada, et minule ei olnud mitme aasta vältel, töötades osakonna juhatajana, õrna aimugi, mis vahet on pistikul ja istikul. Kui nüüd keegi teist rõkatab: „Mina tean! Mina tean, pistik, see on seinakontakt!”, siis pean  ütlema, sellisel hauatagusel kõmiseval häälel: „See vastus on vale”. Pistik on vastavalt autoriteetsetele teatmeteostele taime küljest eraldatud osa, mis soodsasse keskkonda asetatuna areneb iseseisvaks taimeks. Vaat selline lugu, et õpime jätkuvalt, midagi uut … kui tahame. Selle arutluse kokkuvõtteks võiksime nentida, et pole valesid/saamatuid/küündimatuid inimesi (kaadreid/personali?), on vaid inimesed valel (töö)kohal.

Tänastel noortel on raske kokku viia illusioone ja tegelikkust. Mitte sellepärast, et nad oleksid rumalad, ei tänapäeva noored on kadestamisväärt targad/haritud/iseteadlikud, kuid … illusiooni, et iga kahekümne viie aastane peabki olema pangapealik või minister, lõi kahekümneaasta taguse tühjuse täitmine.  Eeskujud olid lati viinud nii kõrgele, et kõik muu tundus tühine ja mõttetu. See ohtlik pettekujutlus on küll kahanenud, kuid kestab siiski veel tänapäevalgi edasi. Vaadake, see, et Napoleon sai selles vanuses, ei tähenda, et kõik kahekümne viie aastased peaksid olema kindralid. Nii need asjad looduses lihtsalt ei toimu.

Muide, kui juttu tuli vanusest, siis ühest küljest sai Napoleon kahekümne viie aastaselt kindraliks, kuid Tsingis-khan läks alles viiekümne ühe aastaselt maailma vallutama. Või mine sa tea, kuidas ja kui täpselt vanasti neid sünnidaatumeid arvutati. R. Reagan sai vanuigi, kui kõik teised juba pensionipõlve naudivad, superriigi presidendiks … kaks kord järjest. Nii, et vanus pole probleemiks, kui on tahet ja teadmisi. Organisatsiooni ehteks võivad olla nii kahekümne viie aastane Napoleon, kaheksakümne aastane Buffet tüüpi inimene, kui ka viiekümne viie aastane Tsingis-khan, pealiku ülesanne on nad üles leida või välja lihvida. „Manager-magister-marginalide” tüüpi lõpetanud, kes arvavad, et need terminid pole mitte midagi muud, kui sünonüümid tema karjäärimagistraalil, oskavadki tarvitada neid ja teisigi sõnu, nende sisust aru saamata, mingit lihvimist muidugi ei vaja. Nende osas meenub mulle minu austatud emakeele õpetaja, kes püüdis igati meie huvi äratada kirjanduse vastu. Tagantjärele tundub, et tal läks see korda. Kuid see polnud mingi igav tuupimine, vaid segatud „lugudega, elust enesest.” J. Liivi käsitledes poetas ta vahele killukese, mille meie luulemeister olevat kirjutanud tüütu autogrammi jahtija raamatusse . „Oh, oleks mina näinud, kui Sind tehti, oleks mina hüüdnud, ärge tehke. Siiralt Teie J. L.” Vaat see emakeele õpetaja räägitud killuke tuleb mulle vahel meelde. Ei tea, miks ometi?

Karjääri planeerimisel peate mõtlema ka sellele, kas te tahate ülepea pealikuks saada? Kas te suudate vastutuse, stressi ja pideva otsuste tegemisega toime tulla? Maailm võibki  jagada nendeks, kes tahavad pealikuks saada ja nendeks, kes selleks mitte mingil juhul saada ei taha. Nende kahe äärmuse vahele terve kirju üleminekupalett, alates nendest, kes tahavad, kuid ei viitsi, … tahavad, kuid kardavad vastutust, … tahavad, kuid võimed ei luba, … tahavad, kuid asjaolud ei võimalda ja lõpuks need kellel on täiesti ükskõik, peaasi, et keegi neid ei segaks. Vanaema Marie ütles et: „Maailmas on ainult üks asi ükskõik, see on siis kui võtta pihku midagi haisvat, siis on tõesti täiesti ükskõik, kas nuusutada seda ühelt poolt või teiselt poolt, haiseb ikka ühtemoodi!”, kõik muu ei olnud tema arvates ükskõik. Lähtumegi siis sellest, et teil pole teie tulevikuarengud „ükskõik” vaid kõik. Siit algab ka karjääriplaneerimine. Muide, ei maksa ära segada oma professionaalse arengu planeerimist, et teie elu iga etapp oleks huvitav ja lihtsat karjerismi. See on üks keeruline küsimus kuna murrangulistele aegadele ja ebaõnnestunud regulatsioonile ,loomulik edenemine  karjääriredel rikutud. Mäletate, „kõik” tahavad ju kohe ministriks saada, keegi ei arva, et kõigepealt tuleks alustada spetsialisti tänamatust ametikohast. Sellise vaatepunkti järgi polegi karjääriks eriti palju ruumi. Kuid ikkagi, milline võiks olla põhimõtteliselt Inimesekese unistused karjääriks? Vaatan vahel telekast „krimkasid”. Selge see, et ilma rohke „ketsupita” ja laibahunnikuteta sellised filmid ei kulge. Näitlejaid on mitut sorti, mõned on peaosatäitjad, mõned saavad kuulsaks kõrvalosatäitjana, mõned osalevad massistseenides. No, vaat, neid krimkasid jälgides, tekkis mul mõttekene, et kes siis morgis pataloogi valvsa pilgu all „laipa” mängib? Kas see inimene ongi unistanud juba lapsepõlvest peale saada märulifilmis laipa mängida? Need „laibad” seal filmis pole ju mingid elutud topised vaid elavad inimesed, ainult et näitlevad laipa. Mõnele tundub see püsiroll olevat. Kas eriti võikalt moonutatud laiba nr 118 mängimine võiks olla mõne tänase ülikooli lõpetaja karjääri tipp ja elu unistus? Või läks midagi karjääri planeerimisel nihu.  Kas midagi jäeti tegemata? Mingil konkursil osaemata? Mingil koosviibimisel käimata?

Omaette lugu on, kas kõigil konkurssidel osalemine ja nende võitmine on tegelikult võit? Mõtleme, kuidas suhtuda võistlusesse juhul, kui Raekoja platsi jõulukuuse konkursil osalevad neliteist ilusat põliskuuske. Konkursi võitja võetakse „auhinnaks” jalapealt maha ja korraks lampidega kaunistatakse. Kuidas sellesse suhtuda? Kas see oli võit? Kelle võit see oli? Kas teised kuused tunnevad kergendust või kadestavad võitnud kuuske? Ja, kadedus on suur jõud. Kahjuks pole see alati edasiviiv jõud. Õhata kadedalt külapoe taga ja edukaid kadestada on üks asi ja hoopis teine, kui ise tehakse midagigi, millegi saavutamiseks. Sellisel taustal on pürgimine laip nr 118 osatäitmiseks juba suur samm edasi karjääriredelil. Siit saamegi selgeks, et igaüks kannab midagi kaasas, mõni kannab marssalikepikest ranitsas, mõni rusikat taskus. Kuid need on kaks täiesti erinevat energia suunamise viisi, täiesti erinevate tulemustega. Võib ka mõelda niimoodi et, kui meie tipud poleks ennast ja oma lühiajalisi huvisid maha salanud, oma laiskust maha surunud ja teinud tööd 24/7, siis oleksid nad ju koos teiste virisejatega külapoe taga kirumas või teleka ees pekki väristamas. Seega karjääri planeerimisel peab olema kaks tähtsat majakat, esiteks õigete eesmärkide seadmine ja teiseks süsteemne sellele lähenemine.  See pole mingi karjääri planeerimine, et tuleks õhtu rutem ja saaks kiiremini külapoe taha sumisema minna. Pole ka  mõtet planeerida oma karjääri niimoodi, et lähen ülikooli ja samal ajal hakkan (panga) presidendiks ( ja modell olen ka ja saatejuht ja laulutäht ja … ). Pealegi peab karjääri planeerimine olema paindlik. Kui see on jäik, hakkab see iseenda vastu töötama, tekitades pisimagi graafiku nihke puhul ebaõnnestumise tunde. Kui soov teha karjääri on nii suur, et varjutab Päikese, lõppeb see harva eduga. (kuigi tean ka selliseid juhtumeid, pole need Inimesekesed õnnelikud). Selliselt saavutatud võit on löönud liiga palju haavu ja võtnud liiga palju energiat, et seda saavutust nautida. See saavutus/võit on tegelikult tõeline ebaõnnestumine. Muide, on täiesti omaette kategooria inimesi, keda võiks nimetada karjäärisõltlasteks ja nende vastandid, kes mitte mingil tingimusel ei taha saada pealikuks. See mittetahtjate seltskond on iga pealiku unistus ja salarelv. Enamus mittetahtjad on äärmiselt kompetentsed, enesekriitilised, oma ala spetsialistid, kes ei talu otsustamisega (seega ka vastutusega) seotud stresse. Muude ametioskuste ja isikuomaduste poolest võiks ta teha karjääri, kuid on otsustanud sellest oma meelerahu säilitamiseks loobuda. Nad on ka usaldusväärseks ankruks organisatsioonis. Need on sellised inimesed, kes kindlustavad organisatsiooni ajaloolise mälu säilimise ja DNA koodi edasikandumise.

Et edukalt teenistuses edasi liikuda, peab natukene tundma ka pealike hingeelu. Just, just, tundma pealiku hingeelu, mitte pugemise tehnikat. Te peate aduma, mida pealikud hindavad ja millised on need faktorid, mis pealikutöö spetsiifikat arvestades võiksid teid tema silmis märgatavaks teha. Salajast geeniust märgatakse väga harva. Seega pealikest. Eduka pealiku töö eelduseks on see, et ta teeb vaid neid asju, mida pealik peab tegema, mitte ei torma nagu Superhiir kõigi teiste tööd „parandama” ja „õigesti tegema”. Seega, ärge segage pealikke neil nende tööd teha. Võtame kõige lihtsama näite, ehk oletame, et inimene tuleb pealiku juurde enda poolt koostatud kirjaga? Kas te pealikuna parandate seda, teete selle ümber või lasete inimesel  enesel seda parandada? Kui te lähete esmapilgul kergema vastupanu teed ja hakkate kirja ümber tegema, siis jäätegi, aegade lõpuni, oma alluvate tööd tegema. See pärsib ka alluvate pürgimust, sest „ … see tolvan (pealik) teeb nagunii mu kirja ümber, milleks pingutada …”. Niimoodi on iga tööga, mida tormate ise parandama ja jättes tegeliku täitja kõrvale, siis lõppkokkuvõttes pole tema oma tööd teinud ja ka te ise pole oma tööd st juhtimist, teinud. Muidugi võib selline asendustegevus pakkuda suurt isiklikku meelelist, võib-olla lausa pahelist, naudingut :”Oh sa pann, kui tark ma  olen! Ükski kirjaprojekt pole minu jaoks liiga hea, ikka leian midagi parandada. Oma punase pliiatsikesega oskan ma iga koma ja tähevea ära parandada.” Kurbloolisus on selles, et pealiku töö jääbki  tegemata. Lihtsalt aeg on piiratud ressurss ja seda ei jätku kõigega tegelemiseks. Niipalju siis mugavusest. Parem õpetage inimene õigeid asju tegema, isegi kui peate seda tegema mitu korda järjest, olete lõppkokkuvõttes oma ajabilansiga pluss poolel. Minu isiklik õppimiskogemus on igatahes olnud sellisel meetodil positiivne, minu pealikud lasid mul esimest tasuvusarvutusi ümber teha (kuldaväärt õpetussõnade saatel) vähemalt kaheksa korda.  Kui nad ise oleksid selle arvestuse ära teinud, ei oskaks mina siiamaani analüüse teha.

 Mul on üks sõber, kes ütles, et :” Inimesekesi ei tohi segada tööd teha!”. Tema pealiku filosoofia oli selline, et kui juhtub olema selline moment, et teil „ei ole kohe mitte midagi teha”, siis jooge kohvi, lugege lehti ja kasvõi nokkige nina, aga ärge te mitte mingil juhul mine inimesi segama nende töötegemise juures. Kui on probleem tuleb vastavalt motiveeritud ja treenitud inimene ise teie juurde, selle momendini on kõik sekkumised vaid töörütmi häire tekitamine. Muide tegu on väga eduka pealikuga. Muidugi ei saa niimoodi igal pool talitada, kõik oleneb asjaoludest ja kollektiivist. Võiksin tuua otse vastupidise näite pealiku tegevusest tegevusetuse ja tegude piirimailt. Ta tüdines olemast kõrge ametimees , selline tipupoole pealik ministeeriumis ja suundus nö tootvale tööle, firmat juhtima. Ütleme, et tegemist polnud just väga prestiiže firmaga ja kollektiivi moodustasid, kui mitte asotsiaalid, siis mitte just väga sotsiaalsed tüübid. Pealik, intelligentne siidikäsi, ministeeriumi taustaga kuldsuu, kus tuli rääkida, rääkida ja siis veel kord rääkida, tegi sama ka oma uues töökohas. Selgitas töökollektiivile visioone ja strateegiaid ja motosid, kuid olukord kippus kuidagi käest ära väänduma. Kuna tegemist oli hulka brutaalsema seltskonnaga, kui ministeeriumi rahvas. Neid  motiveeris neid vaid palgapäev ja sellele järgnev pidev peaparandus. Mida siis sellises olukorras teha? Üks võimalus on tunnistada oma lüüasaamist ja lahkuda või teise võimalusena näidata kõva kätt. See pealik otsustas näidata kõva kätt, selle sõna kõige otsesemas mõttes …  ja igal esmaspäeva hommikul. Ilma pikema jututa ja profülaktika mõttes. Veidi darvinistlik, kuid toimis - töödistsipliin läks ülesmäge, seoses sellega ka efektiivsusnäitajad, oli tagatud nii töörahu, kui ka pealiku prestiiž ja igaüks tegeles talle ette nähtud tööga. Ilmselt poleks mina sellises situatsioonis hakkama saanud, kuid see oli vaid näide, et edukas võib olla erinevalt ja ka lootusetutes olukordades, kui valite (õige?) edasiviiva tee. Mõlemad pealikud andsid inimestele, seda mida neile oligi vaja. Ja mõlemad olid ka edukad pealikud.

Nüüd on EV aastapäev tulemas ja ametlik põhjus kiita mingitki osa vaevanägijatest. Mis puutub tunnustamisse ja kiitmisse, siis seda on tõesti vähe. Seda võiks nimetada lausa Vaegkiitmiseks. Pann vähe. Tunnustamine on üks tähtis juhtimise komponent, mis innustab inimest endast parimat andma. Tuleb tunnistada, et olen ise selline tüüp, kes ei taha väga kurjustada kolleegidega, pigem kiita, … kui on põhjust. Samas võib kiitmine (ka mööndustega ja avansiks kiitmine) organisatsioonis muutuda  normiks, mida enam ei märgatagi. Kiitus kui tapeet? Mäletan ühte meie organisatsiooni andekat ja töökat liiget, kes lahkus nn sõsarorganisatsiooni veidi iseseisvamale ametikohale. Räägiti, et ta tundis, et teda ei hinnata piisavalt selles uues organisatsioonis. Suur oli tema üllatus ja nördimus, kui poole aasta jooksul ei öelnud uus pealik talle kordagi „Tubli!”, „Hästi tehtud!” Seega organisatsioonide kultuur ja käitumine on erinev ja kaotatud hüvedest (olgu need vaid mentaalsedki) saame me aru kunagi hiljem. Usun hea õhkkonnaga organisatsiooni edukuse võimalustesse . Juba ülikooli ajal oli meie rühm üks kokkuhoidev ja abivalmis grupeering, aidati neid, kes hakkama ei saanud ja tulemuseks oli see, et päris lõpetamata ei jäänud meist keegi. Naabergruppidel, kus kiivalt varjati oma konspekte ja vaadati vaid kuidas ise hakkama saada, nii hästi ei läinud. Seepärast usun, et edu aluseks on organisatsioonisisene koostöö ja süntees. Head õhkkonda ilma hea sõnata ei ole võimalik luua, ei ole võimalik areneda. See hea sõna jutt ei ole mitte selline, et kogu aeg peaks ninnu-nännu tegema, vahel tuleb ka valusaid otsuseid teha ja öelda ebameeldivaid asju (näiteks pidada „Pealiku mäejutlusi”).

Tagasi karjääri nõuannete juurde nendele, kelle ülimaks sihiks pole just Laip nr. 118 mängimine. Arenguks või karjääri tegemiseks on kaks head lahendust: esiteks muuda ennast asendamatuks. Teiseks: võta vastu selline töö, mida teised ei taha vastu võtta, pidades seda liiga riskantseks. Teine võimalus on raske, kuid huvitav. Kui suudate moodustada piisavalt asjatundliku meeskonna (või olete selle liige) ja olete saja kahekümne protsendiga pühendunud eesmärgi saavutamisele, on edu tõenäosus küllaltki suur.  Siin on ainult kaks tingimust, esiteks peab teil olema „see vana hea postilenduri filosoofia”, et lendate edasi tänu huumorimeele ja isiklikule uhkusele, isegi siis kui paagid on tühjad. Teiseks,  te ei tohi oma „kohast kinni hoid”. Nii kui te hakkate tegema otsuseid lähtudes sellest, kuidas oma isiklikku kohta säilitada, nii plärtsatate alla. Plärtsatate alla seepärast, et te olete juba vang, te ei saa teha enam vabalt ratsionaalseid otsustusi. Seega sellise tee valikul peavad teil olema alati teie töökoht  lahkumiskorras, ilma liigse paberilasuta ja kaabu ning kott uksekõrval, et oleks võimalik väärikalt lahkuda. Kohe. Kiiresti. Tagasivaatamata. Siis olete vaba. Võib-olla pole teil vaja lahkuda kümne aasta jooksul, kuid vabaduse säilitamiseks peate olema just niimoodi meelestatud ,nagu oleks see teie viimane tööpäev. See jutuke ei ole mitte ülesse kindlale ebaõnnestumisele vaid kaalutletud riskile. Kuid ilma riskita ei toimu mitte midagi. Vanaema Marie ütles, et isegi oma maja uksest välja astudes on risk, et teile kukub katuskivi pähe. Seega ka esimene võimalus ehk enese asendamatuks muutmine, võib olla seotud riskiga, et sellest saab omakorda karjääripidur ehk lõks. Elus on tihti niimoodi, et tõeliselt head asjatundjat tahetakse säilitada iga hinna eest enese alluvuses/lähedal. See tähendab, et vaid enda vajadustele orienteeritud pealik hoidub sellise asjatundja edutamisest, kui see tähendab Inimesekese lahkumist tema isiklikust tähesüsteemist. Pigem võib kohata olukorda a`la , kui inimest ei ole võimalik vallandada, eduta ta … eest ära. See on pikemas perspektiivis väga ohtlik tendents ehk nagu ütles üks MAMI : „See on nagu püksi pissimine, alguses on mõnus ja soe ja siis pikalt märg ja külm!”. Selline selektsioon on sama nagu kartulisaagist ilusad suured kartulid ära süüa ja vaid pisikesed nirakas seemneks jätta. Niimoodi valides oleme varsti olukorra ees, et paneme pangetäie kartuleid maha ja … võtame sügisel pool pange üles. Sama laastav on organisatsioonile „mugav kaadrivalik” või „personalipoliitika”. Kui edutada pealikuks see, kes ei saa hakkama oma igapäevatööga, lootes, et ta ka pealikuna on sama saamatu (noh, ei sega enam), siis on see asjata lootus. Esiteks saab ta hakata võimu näitama/nautima, püstitades ühe tobeda ülesande teise järel teie ette, nõudes nende punktuaalset täitmist. Teiseks, olete ise sattunud karjäärilõksu, kuna küündimatus valib enda ümber vaid endasarnaseid, kuid vajab püsimiseks ka andekaid „grenadere”.  J. Rankini „Mustas märkmikus” on üks hea näide ülalkirjeldatud situatsioonist :” Kuulujuttude järgi oli Hendry nii hea kriminalist, et tal polnud vähimatki lootust ametiredelil ülespoole tõusta. Kurjad keeled rääkisid, et edutatakse ainult neid, kes ei saa oma tööga hakkama. Siis nad ei jäävat teistele jalgu.” Seega karjääri ja karjäärilõksu küsimus pole vaid meile igiomane vaid üldinimlik faktor.

Siiski lähtugem sellest, et tegemist on normaalse organisatsiooniga, mis tähendab, et vajatakse asjatundjaid. Ammutuntud tõde on, et ühesilmaline on kuningas pimedate maal, samuti on suhteliselt kerge saada tunnustatud asjatundjaks valdkonnas, mis enne on läbi töötamata või süstematiseerimata. Näiteks on mul  kogemus, mil tööde ümberorganiseerimise tulemusena maandus ministeeriumist minu, noore spetsialisti,  kabinetti umbes pooleteise tihumeetri jagu süstematiseerimata kaustu. Seda veel alalt, millega ma enne tegelenud ei olnud. Lammutasin kogu hunniku lahti ja istusin paberikuhjade keskel pea kolm kuud, sorteerides ja ümber sorteerides. Lõpuks, kui süsteem oli loodud ja kataloogid valmis, olin ainukene kogu tööstusharus, kes seda bürokraatiat valdas. Olin asendamatu, olin esmakordselt süsteemi kunn.! Vinge tunne oli. Sellel jutul on kaks mõtet, esiteks võib ennast üles töötada juba vanal alal, lähenedes sellel uue nurga alt, muutes kvantiteedi kvaliteediks ja teiseks minna uuele alale, kus asjatundjad puuduvad ning kõik on iseõppijad, asjaarmastajad.

Koolituse ja õppimisega on selline lugu, et muutuvad ajad nõuavad ka pidevat kursisolekut muutustega ehk igikestvat õpet. Tänapäeval ei ole sellest piisav, et käisid mingid kursused läbi ja kolmkümmend aastat kasutadki vaid neid tolles ajahetkes õigeid oskusi. Niimoodi ei saa tänapäeval läbi isegi puulusika nikerdaja, sest temalgi on vaja kaasas käia uute arengutega turunduses ja tööõiguses. Nojah, sellest ühe konspekti Inimesekesest me juba rääkisime, kuid sellised peaks elu ise välja kahima, kui koolitatavad neilegi hindeid paneksid. Või saaksid nad palka selle pealt, kui palju Inimesekesi nende kursust külastab. Olenevalt keskkonna või olukorra muutusest on mõnda teadmist vahel õppida üha uuesti ja uuesti. Vahel on vaja omandada oskusi mitte kõrgemal tasandil vaid õigeks kommunikatsiooniks on vaja omandada oskusi mingil lihtsamal, madalamal tasemel.  Näitlikustamiseks vaatame minu kunagisi vene keele õpinguid. Mis te arvate mitut vene keelt ma olen õppinud? Nüüd mõtlete, et ajan jälle jama? Kuid pidage hoogu. Esiteks õppisin kümme aastat sunduslikku vene keelt, sellist Puskini, Lermontovi, Majakovski keelt et, mida kellegi vanaisa Borodino all tegi ja kuidas tormilind kuskile ära lendas. Sellist uhket, rikast ja klassikalist keelt. Kui sõjatehasesse tööle läksin, et mitte sõjaväkke minna, polnud seal sellise ilusa keelega midagi peale hakata, seal käis asi palju lakoonilisemalt, kuid mahlakamalt. Kui meister mulle ütles, et : Kuule Petro, kui see naisasi tuleb, siis asjata need asjad sellele meesasjale, sest muidu see asi asjatab asja”. Möh? Puskini vene keelest oli mulle arusaadav vaid lause algus ehk kuule Petro, ülejäänud pidin uuesti õppima. Iseenesest on lausa võluv, kui nappide vahenditega, ilma „vanaisade ja tormilindudeta” on võimalik edasi anda töökäsk, et :” Kui see sildkraana juht tuleb, läheta need detailid, sellele treialile, muidu pole tal midagi teha.”. Midagi polnud teha, pidin ka selle keele ära õppima. Sellele järgnes kaks aastat ülikooli „ilu” või „õige” vene keele õpet, mis oli jällegi sunduslik ehk väheresultatiivne. Peale ülikooli oli järg kolmanda vene keele käes ehk Moskva kantseliitlik piimanduskeel. See oli kahest eelnevast keelest totaalselt erinev ja tahtis usinat harjutamist. Sellele järgnes sõjaväekeel, mis oli natukene sarnane tehase keelega, kuid oma kindla spetsiifikaga, mis väljendas eelkõige hingeliselt muserdatud allohvitseri keelena, koos kõigi lisanduvate „emade”, „kitsedega” ja muude pudulojustega.  Viies keel oli hinnaala keel. Algselt arvasin, et see on samasugune nagu piimanduskantseliit, kuid hoomasin juba peale paari koosistumist, et sellel alal on oma, täiesti isikupärane kantseliit, mis erineb teistest kantseliitidest. Seega jälle kähku õppima. Ega see õppimise ja ümberõppimise vajadus tänapäevalgi kuskile kadunud ei ole. Sama lugu olen hoomanud nii soome kui ka inglise keele puhul. Isegi tõlgid peavad valvel olema. Ühelt rahvusvaheliselt ürituselt naastes, küsis meie tõlk minult ühe termini kohta, mida te oli tõlkinud, kui maksusoodustust, kuid mis „meie bürokraati keeles” tähendas hoopis grupierandit. Hea, et küsis … lõpuks st. siis kui konverents lõppenud oli. Ise ma tõlget ei kuulanud, kuid iseenesest tekitas see kaks järeldust, kas need kes kuulasid ei saanud niivõrd suurest erinevusest aru? Või nad ei kuulanudki, ainult osalesid. Ja teiseks, et tõlkidel ja tõlkidel on vahe … suur vahe. Nagu igal alal on tõelised proffid, mille poole tasub püüelda ja on … mitte nii professionaalid. Igas valdkonnas on oma valdkonnaspetsiifilised väljendid, mis teises valdkonnas võivad tähendada hoopis teisi asju. Seega õppimise ja õpetamise ressurssi tuleb kasutada ratsionaalselt. Pann, ratsionaalselt

 Ja veel üks pisiasi, õnne peab olema. Õnne peab olema nii karjääri valikul, kui ka planeerimisel ning samuti kaadrivalikul.. Õnn on see, kui te sattute õigel ajal õigesse kohta, näiteks kohtate kolmapäeval kelle kolm viisteist Vabaduse platsi nurgal mõnd pealikku/kolleegi/ilmaparandajat, kellel on just teiesugust tööriista vaja. Kui te sinna nurga peale sattute kell kolm ja kümme minutit või kolm kakskümmend, siis pole teil võib-olla õnne, et just teie tulete sellele pealikule meelde ja ta teeb pakkumise just teile. Ärge saage nüüd valesti aru, et peategi kogu elu seisma nurga peal, kella all ja ootama õnne, nii see asi ka ei käi. Ikka see vana tammsaarelik tõde: tee tööd, siis tuleb ka …. ametikõrgendus. Te ei saa mitte kunagi edukaks ja õnnelikuks aviaatoriks, kui te lennundust ei õpi, praktikat ei omanda ja järjest uutele mudelitele ümber ei istu. Mnjah, vaid mõttelohet poe taga lennutades, ei tekkigi ei iialgi võimalust, et teil õnne on.

Millist karjäärinõustamist anda siis Laip nr. 118-e? Ei mingit, see on lõpppeatus … kuid enne seda … Vanaema Marie ütles selle peale: „Kennegi tege, nagu kennegi näge!”. Selles veidras lühiütlemises oli kaks universumit läbivat mõttearendust; esiteks, et on vaja teha ja teiseks, teha tuleb oma äranägemise järgi. Nagu rätsepaülikond, noh!

Kõigile teistele asjasse mittepuutuvatel "kaubasakstele on mul ka üks isekas soovitus: ärge segage noori soovitustega, kuidas "kergelt" ja "kergemini" eluteel hakkama saada. Selline pseudokergus vaid ähmastab maailmapilti. Laske noortel ise teha oma valikud ja olla selle üle uhked ... ärge õpetage neid enesesarnasteks ise omandatud puudega virisejateks. Nagu Vanaema Marie tavatses öelda: "Elu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed!"