Meie
inforikkas maailmas püüab iga kanapoegki kireda, et „mina ka, mina ka , hakkan
varsti munema”. Reklaam noh! Enesereklaam. Kuid kas sellest reklaamist ka kasu
on? Kindlasti on asjatundjad jaotanud
teaduslikult ja vähemteaduslikult reklaame
nende suunitluse, tegijate, mõjude, sihtgruppide ja mille kõige
veel järgi, kuid vaatame seda läbi minu
kui ühe tarbija seisukohast. Minu, kui tarbija jaoks jagunevad reklaamid :
vahel harva informeerivateks, nüüd juba
haruharva naljakateks, tihti igavateks ja mõttetuteks, mõnikord lausa
pahatahtlikeks. Informeerivad on
sellised, mis teatavad, et „rauapoes” on kõik kaubad nädalavahetusel 20%
odavamad. Tore, kui mul on vaja osta tsementi või muruniidukit, siis võtan
sellise infi teadmiseks. Selline inf läheb ikka asja ette. Mulle endale meeldib elu vaadata läbi
positiiviuse ja seepärast on naljaga vürtsitatud reklaamid igati tervitatavad.
Ostad või ei osta, kuid meeleolu teeb heaks. See hea meeleolu tõukab teinekord
just sinna kaubahoovi sisenema, sest sellega seostub positiivne emotsioon on
meeles. Tõmbab suu muigele. Selles žanris on minu lemmikuks kunagine jäähalli
reklaam, teate, küll seda hauataguse häälega öeldud „Siin ei ole kala!”. Vahva.
Kahjuks on selliseid meelelahutuslikke klippe jäänud väheseks. No ütleme, et
lausa napiks. Ei tule praegu midagi muud meeldegi kui „tuhande aasta parim”
seriaal.
Üldse tundub
mulle, et reklaamide mõju on ülehinnatud. Võtame näiteks viinareklaami, kes
selle pärast jooma hakkab? Kas teie jooksete viinareklaami vaadates, süljenire
suunurgas, poepoole? Ei jookse? Miks te siis arvate, et teised on nagu Pavlovi
koerad? No näiteks Saare viinaveski reklaam hea. Mulle reklaami vaimukas
teostus lausa meeldib, kuid selle tühja asja pärast ei torma ma seda viina
ostma. Õigupoolest ei lähe ma üldse viina ostma. Aga reklaam on meeleolukas.
Osa reklaame
on õuduskategooriast. No ma ei hooma, kuidas purjuspäi ujumise ärahoidmise
klipp kedagi mõjutaks joomasena mitte ujuma minemast.? Kas te kujutate ette, et
lõbus seltskond järve kaldal laseb ohtralt mittemahlakannul ringi käia ja siis
meenub talle … Ei usu. Muidugi ei tohi joomasena ujuma minna, kuid selle vastu
aitab vaid meie kõigi suhtumine, mitte reklaam. Nii, et selle koha pealt panen
teleka alati kinni. Piinlik on. Seega tühja raisatud raha.
Omaette, ütleksin
kaheldava väärtusega, on „reklaamid”, teemal purjutamine-kihutamine. Kas te
kujutate ette et inimene, kes on kaotanud oma lähedase, sõbra, tuttava, peab
päevade viisi kuulama lapsehäält peale signatuuri „Teile on üks sõnum …”.
Milline tunne tal võiks olla? 20x päevas? Või miks peaks inimene, kes ei istu
purjuspäi rooli, sellist asja kuulama?
Siiski pean ütlema, et oma olemuselt on reklaam vägagi hästi tehtud, kuid selle
koha pealt panen ma raadio alati kinni. Seega tühja raisatud raha.
Kuidas muuta
inimese käitumist? Reklaamiga? No kuulge, selline jutt pole isegi mitte
naljakas. Käitumist võib muuta vaid suhtumisega. Nende inimeste hoiakuga, kelle
arvamus sulle korda läheb. Kas suitsetamine on seltskonnas popp või ropp? Kunagi
oli popp ja tobitati igal võimalikul ja võimatul juhul. Paneb imestama, kuidas
me nendes suitsukambrites üldse ellu jäime. Tänapäeval on suhtumine teine,
suitsetamine pole enam popp, pole tervislik. Selline on meie tänane suhtumine.
No ja siis on
kõik need teised täitsa mõttetud reklaamid. Mõned on tobedad, mõned lamedad.
Ühesõnaga ajatapjad. Mõni reklaam peab inimest ikka puhta tobuks, nagu see et
tark ostab … kõik piletid … Kui mina ei
osta pileteid, kas ma olen siis ebatark? No mul ei ole neid pileteid vaja, sest
ma ei kavatsegi kuskile sõita. Kui ma nüüd tahaksin olla reklaami soovituse
järgi tark ja ostaksin pileteid, mida mul üldse vaja ei ole siis oleksin ma ju
puhta puudulik. Mnajh, selline peaaegu dialektiline värk. Nii, et ärge uskuge
reklaame võtke neid huumoriga. Sama soovitus ka poliitreklaamide suhtes.
Ma ei tea
milline ajuehitus peaks olema inimesel, kes „poliitreklaami” järgi valib endale
esindajat? Nii nagu on olemas päris maailm ja bürokraatlik maailm, nii on
olemas ka pärismaailm ja poliitmaailm. Poliitmaailm arvab muidugi, et nemad on
kõige ilusamad ja targemad siin ilma peal. Nüüd on alanud uus hooaeg:
Poliitikute välimüük ja väljamüük. Selles maailmas on kaks reeglit: kuidas
võimalikult mõjuvalt öelda, et oponent näeb välja nagu elevandi kasutatu
kemmerg peale tööaja lõppu ja kuidas panna majaseintele, postkastidesse ja
mälukaarti võimalikult suurem jälg enesest. Ainult, et need süsteemid enam ei
toimi, see on nagu igav-igav mähkme või tualettpaberi reklaam. See ei jõua
kohale. Valija on sellest juba väsinud. Seega kõik nendele reklaamidele suunatud
raha on läinud tühja ja ka need „kavalad”, moosise suuga tehtud avaldused, et
reklaam ei ole reklaam, sest reklaami aeg ei ole veel käes, on tühja läinud
kavalused. Kõik see on juba olnud, samuti nagu see, kui tabate oma võsukest
ajamas teile sama libedat, kuid mõttetut selgitust nagu te kunagi ise püüdsite
oma vanematele ajada. Tuleb meelde? No ei läinud need seletused tookord läbi,
sest teie vanemad olid samu kavalusi püüdnud kasutada oma vanemate peal, ei
lähe ka teie lastel läbi. Arusaamine, et teid tahetakse samade nippidega alt
tõmmata nagu teie tahtsite oma vanemaid alt tõmmata, tekitab vaid ärritust. Nii
ka vanade reklaamnippide ja selgituste suhtes.
Kõike seda ei
saa ühegi seadusega paika panna. Mida rohkem me käske keelde teeme, seda rohkem
mooduseid leitakse, et neist mööda hiilida. Siis tekkib tõeline JOKK võimaluste
maa. Sellisel juhul on kõik see, mis pole seaduse rangusega keelatud, lubatud. Vaid
meie ise suudame seda tendentsi tagasi kärpida. Kui meile öeldakse, et see
reklaam ei ole reklaam kuna pole veel reklaami tegemise aeg, siis on see moraalselt
ebakorrektne – paneme kirja miinuse. Kui meile öeldakse, et see reklaam ei ole
reklaam, vaid see on teavitus, kui kurja näoga pintsaklipslane vaatab meid
suure plakatilt ja ütleb et ta teavitab, et tema ongi „kord ja seadus”, siis on
see moraalselt ebakorrektne – paneme kirja miinuse. Kui meile öeldakse, et meid
teavitatakse, et meiega tahetakse käima hakata, siis on see moraalselt
ebakorrektne paneme miinuse kirja. Kui keegi seisab nagu Peeter I ja teatab, et
siia ehitame (linna) ujula, siis … Muide, kui plakati hiidmees oma isiklikku
raha, mitte meie maksumaksjate raha eest, ehitaks uue ujula, siis oleks tal
täielik õigus oma pilti ilmutada. Isegi tasuks sellist inimest toetada, kuid
kui ta tuleb meile vildelik-vestannilikult kosja meie oma rahaga, siis … pole
see suurem asi kaup. Ja kui meile öeldakse, aga teised teevad ka ja vaadake
selle vastaskandidaadi vanavanemad olid juba kergemeelse käitumisega, nina
viltu või et eelmistel valimistel poetas konkurent oma varjatud reklaami
postkastidesse, siis see ei tähenda, et täna ja praegu võib seda sama rahulikult teha. Muide sellisel
juhul tasuks minna eriti karvaseks, sest tegemist on pikalt ette planeeritud
valskusega, ka moosisuised „vabandused”
on välja otsitud e. kaks miinust. Vaadake, kui teie naabertrepikoja jopski lööb
joomingu käigus kahele pudelikaaslasele noa selga, ega te ei arva ju, et võite …
karistamatult sama teha? Reklaam on reklaam, olenemata kes seda ja millal teeb,
pole vaja vassida. Kes ikka muusika/reklaami tellib, see peab selle eest ka
maksma, kas ise, nagu Pirita tee armuvalulised, või erakonnakassast. Kõik muu
on nagu Vanaema Marie ütles – valskus. Ei maksa pidada inimesi
nõrgamõistuslikeks, nad saavad vägagi hästi aru, kes mida teeb ja mingi aja
pärast mõtlevad nagu tammsaareliku kõrtsmiku, sülitada lirtsatades, elutarkusega, et „litsid mehed, need Vargamäe
mehed.” Mnjah, kui asjad niikaugel on siis võite kuulda et, „Teile on vaid üks
sõnum …”, … aga keegi ei vasta enam.
Nii, et kõik
punktitabelit pidama ja …
… nagu ütleb
üks teine reklaamlause, „Et nii ei juhtuks …”, aitame poliitreklaamimaailma
õigele rajale tagasi. Poliitreklaami maailm ise ei saa ennast aidata, sest vaadake, kui mingis seltskonnas
on kombeks mõõta, kes kaugemale … vahuveini pritsib või kellel pikem … pintsaku
lõhik, siis selles seltskonnas see ongi normaalne. Sama ka poliitreklaami
maailmas, seal ei aduta enam, mis õige, mis vale. Et asjade seisust aru saada
peab keegi tulema ja ütlema, et see ei kõlba, see on piinlikust valmistav,
jätke järele. Just, just kogu see olukord moosisuudest ja üleelusuurustest
plakatitest on piinlikkust valmistavad. Teeme nagu hea aednik, pügame vesivõsud
tagasi, riknenud viljad välja, kõdud oksad maha, paneme kirja kõik miinused,
ning nii nagu reklaamimaailma annab hooaja lõpus välja „Kuldmuna” auhinda,
võiks kaaluda poliitreklaami hämameistritele välja anda näiteks „Haisumuna”
auhinna.
Just praegu
on õige aeg, et mitte öelda päramine aeg, välja öelda: ” Meile ei meeldi tobe
poliitreklaam, tobedat poliitreklaami teevad tobedad poliitikud, moes on
väärikus!”. Usutavasti on väärikus
hoopis kergem kanda, kui pidev moosisuine veiderdamine ja enesepettus
(veenmine) mittetõesuses. Proovida ju võiks? Ja peamine, selle tühja kulutatud
raha võiks kasutada kuidagi kasulikumalt.
Teile on sõnum, sõnum, sõnum ...