Poliitilise looma söötmine VOL. 3 „Teile on üks sõnum … „

 

Meie inforikkas maailmas püüab iga kanapoegki kireda, et „mina ka, mina ka , hakkan varsti munema”. Reklaam noh! Enesereklaam. Kuid kas sellest reklaamist ka kasu on?  Kindlasti on asjatundjad jaotanud teaduslikult ja vähemteaduslikult reklaame  nende suunitluse, tegijate, mõjude, sihtgruppide ja mille kõige veel  järgi, kuid vaatame seda läbi minu kui ühe tarbija seisukohast. Minu, kui tarbija jaoks jagunevad reklaamid : vahel harva  informeerivateks, nüüd juba haruharva naljakateks, tihti igavateks ja mõttetuteks, mõnikord lausa pahatahtlikeks.  Informeerivad on sellised, mis teatavad, et „rauapoes” on kõik kaubad nädalavahetusel 20% odavamad. Tore, kui mul on vaja osta tsementi või muruniidukit, siis võtan sellise infi teadmiseks. Selline inf läheb ikka asja ette.  Mulle endale meeldib elu vaadata läbi positiiviuse ja seepärast on naljaga vürtsitatud reklaamid igati tervitatavad. Ostad või ei osta, kuid meeleolu teeb heaks. See hea meeleolu tõukab teinekord just sinna kaubahoovi sisenema, sest sellega seostub positiivne emotsioon on meeles. Tõmbab suu muigele. Selles žanris on minu lemmikuks kunagine jäähalli reklaam, teate, küll seda hauataguse häälega öeldud „Siin ei ole kala!”. Vahva. Kahjuks on selliseid meelelahutuslikke klippe jäänud väheseks. No ütleme, et lausa napiks. Ei tule praegu midagi muud meeldegi kui „tuhande aasta parim” seriaal.

Üldse tundub mulle, et reklaamide mõju on ülehinnatud. Võtame näiteks viinareklaami, kes selle pärast jooma hakkab? Kas teie jooksete viinareklaami vaadates, süljenire suunurgas, poepoole? Ei jookse? Miks te siis arvate, et teised on nagu Pavlovi koerad? No näiteks Saare viinaveski reklaam hea. Mulle reklaami vaimukas teostus lausa meeldib, kuid selle tühja asja pärast ei torma ma seda viina ostma. Õigupoolest ei lähe ma üldse viina ostma. Aga reklaam on meeleolukas.

Osa reklaame on õuduskategooriast. No ma ei hooma, kuidas purjuspäi ujumise ärahoidmise klipp kedagi mõjutaks joomasena mitte ujuma minemast.? Kas te kujutate ette, et lõbus seltskond järve kaldal laseb ohtralt mittemahlakannul ringi käia ja siis meenub talle … Ei usu. Muidugi ei tohi joomasena ujuma minna, kuid selle vastu aitab vaid meie kõigi suhtumine, mitte reklaam. Nii, et selle koha pealt panen teleka alati kinni. Piinlik on. Seega tühja raisatud raha.

Omaette, ütleksin kaheldava väärtusega, on „reklaamid”, teemal purjutamine-kihutamine. Kas te kujutate ette et inimene, kes on kaotanud oma lähedase, sõbra, tuttava, peab päevade viisi kuulama lapsehäält peale signatuuri „Teile on üks sõnum …”. Milline tunne tal võiks olla? 20x päevas? Või miks peaks inimene, kes ei istu purjuspäi rooli,  sellist asja kuulama? Siiski pean ütlema, et oma olemuselt on reklaam vägagi hästi tehtud, kuid selle koha pealt panen ma raadio alati kinni. Seega tühja raisatud raha.

Kuidas muuta inimese käitumist? Reklaamiga? No kuulge, selline jutt pole isegi mitte naljakas. Käitumist võib muuta vaid suhtumisega. Nende inimeste hoiakuga, kelle arvamus sulle korda läheb. Kas suitsetamine on seltskonnas popp või ropp? Kunagi oli popp ja tobitati igal võimalikul ja võimatul juhul. Paneb imestama, kuidas me nendes suitsukambrites üldse ellu jäime. Tänapäeval on suhtumine teine, suitsetamine pole enam popp, pole tervislik. Selline on meie tänane suhtumine.

No ja siis on kõik need teised täitsa mõttetud reklaamid. Mõned on tobedad, mõned lamedad. Ühesõnaga ajatapjad. Mõni reklaam peab inimest ikka puhta tobuks, nagu see et tark ostab … kõik piletid …  Kui mina ei osta pileteid, kas ma olen siis ebatark? No mul ei ole neid pileteid vaja, sest ma ei kavatsegi kuskile sõita. Kui ma nüüd tahaksin olla reklaami soovituse järgi tark ja ostaksin pileteid, mida mul üldse vaja ei ole siis oleksin ma ju puhta puudulik. Mnajh, selline peaaegu dialektiline värk. Nii, et ärge uskuge reklaame võtke neid huumoriga. Sama soovitus ka poliitreklaamide suhtes.

 

Ma ei tea milline ajuehitus peaks olema inimesel, kes „poliitreklaami” järgi valib endale esindajat? Nii nagu on olemas päris maailm ja bürokraatlik maailm, nii on olemas ka pärismaailm ja poliitmaailm. Poliitmaailm arvab muidugi, et nemad on kõige ilusamad ja targemad siin ilma peal. Nüüd on alanud uus hooaeg: Poliitikute välimüük ja väljamüük. Selles maailmas on kaks reeglit: kuidas võimalikult mõjuvalt öelda, et oponent näeb välja nagu elevandi kasutatu kemmerg peale tööaja lõppu ja kuidas panna majaseintele, postkastidesse ja mälukaarti võimalikult suurem jälg enesest. Ainult, et need süsteemid enam ei toimi, see on nagu igav-igav mähkme või tualettpaberi reklaam. See ei jõua kohale. Valija on sellest juba väsinud. Seega kõik nendele reklaamidele suunatud raha on läinud tühja ja ka need „kavalad”, moosise suuga tehtud avaldused, et reklaam ei ole reklaam, sest reklaami aeg ei ole veel käes, on tühja läinud kavalused. Kõik see on juba olnud, samuti nagu see, kui tabate oma võsukest ajamas teile sama libedat, kuid mõttetut selgitust nagu te kunagi ise püüdsite oma vanematele ajada. Tuleb meelde? No ei läinud need seletused tookord läbi, sest teie vanemad olid samu kavalusi püüdnud kasutada oma vanemate peal, ei lähe ka teie lastel läbi. Arusaamine, et teid tahetakse samade nippidega alt tõmmata nagu teie tahtsite oma vanemaid alt tõmmata, tekitab vaid ärritust. Nii ka vanade reklaamnippide ja selgituste suhtes.

Kõike seda ei saa ühegi seadusega paika panna. Mida rohkem me käske keelde teeme, seda rohkem mooduseid leitakse, et neist mööda hiilida. Siis tekkib tõeline JOKK võimaluste maa. Sellisel juhul on kõik see, mis pole seaduse rangusega keelatud, lubatud. Vaid meie ise suudame seda tendentsi tagasi kärpida. Kui meile öeldakse, et see reklaam ei ole reklaam kuna pole veel reklaami tegemise aeg, siis on see moraalselt ebakorrektne – paneme kirja miinuse. Kui meile öeldakse, et see reklaam ei ole reklaam, vaid see on teavitus, kui kurja näoga pintsaklipslane vaatab meid suure plakatilt ja ütleb et ta teavitab, et tema ongi „kord ja seadus”, siis on see moraalselt ebakorrektne – paneme kirja miinuse. Kui meile öeldakse, et meid teavitatakse, et meiega tahetakse käima hakata, siis on see moraalselt ebakorrektne paneme miinuse kirja. Kui keegi seisab nagu Peeter I ja teatab, et siia ehitame (linna) ujula, siis … Muide, kui plakati hiidmees oma isiklikku raha, mitte meie maksumaksjate raha eest, ehitaks uue ujula, siis oleks tal täielik õigus oma pilti ilmutada. Isegi tasuks sellist inimest toetada, kuid kui ta tuleb meile vildelik-vestannilikult kosja meie oma rahaga, siis … pole see suurem asi kaup. Ja kui meile öeldakse, aga teised teevad ka ja vaadake selle vastaskandidaadi vanavanemad olid juba kergemeelse käitumisega, nina viltu või et eelmistel valimistel poetas konkurent oma varjatud reklaami postkastidesse, siis see ei tähenda, et täna ja praegu võib  seda sama rahulikult teha. Muide sellisel juhul tasuks minna eriti karvaseks, sest tegemist on pikalt ette planeeritud valskusega,  ka moosisuised „vabandused” on välja otsitud e. kaks miinust. Vaadake, kui teie naabertrepikoja jopski lööb joomingu käigus kahele pudelikaaslasele noa selga, ega te ei arva ju, et võite … karistamatult sama teha? Reklaam on reklaam, olenemata kes seda ja millal teeb, pole vaja vassida. Kes ikka muusika/reklaami tellib, see peab selle eest ka maksma, kas ise, nagu Pirita tee armuvalulised, või erakonnakassast. Kõik muu on nagu Vanaema Marie ütles – valskus. Ei maksa pidada inimesi nõrgamõistuslikeks, nad saavad vägagi hästi aru, kes mida teeb ja mingi aja pärast mõtlevad nagu tammsaareliku kõrtsmiku, sülitada lirtsatades,  elutarkusega, et „litsid mehed, need Vargamäe mehed.” Mnjah, kui asjad niikaugel on siis võite kuulda et, „Teile on vaid üks sõnum …”, … aga keegi ei vasta enam.

Nii, et kõik punktitabelit pidama ja …

… nagu ütleb üks teine reklaamlause, „Et nii ei juhtuks …”, aitame poliitreklaamimaailma õigele rajale tagasi. Poliitreklaami maailm ise ei saa ennast  aidata, sest vaadake, kui mingis seltskonnas on kombeks mõõta, kes kaugemale … vahuveini pritsib või kellel pikem … pintsaku lõhik, siis selles seltskonnas see ongi normaalne. Sama ka poliitreklaami maailmas, seal ei aduta enam, mis õige, mis vale. Et asjade seisust aru saada peab keegi tulema ja ütlema, et see ei kõlba, see on piinlikust valmistav, jätke järele. Just, just kogu see olukord moosisuudest ja üleelusuurustest plakatitest on piinlikkust valmistavad. Teeme nagu hea aednik, pügame vesivõsud tagasi, riknenud viljad välja, kõdud oksad maha, paneme kirja kõik miinused, ning nii nagu reklaamimaailma annab hooaja lõpus välja „Kuldmuna” auhinda, võiks kaaluda poliitreklaami hämameistritele välja anda näiteks „Haisumuna” auhinna.

Just praegu on õige aeg, et mitte öelda päramine aeg,  välja öelda: ” Meile ei meeldi tobe poliitreklaam, tobedat poliitreklaami teevad tobedad poliitikud, moes on väärikus!”.  Usutavasti on väärikus hoopis kergem kanda, kui pidev moosisuine veiderdamine ja enesepettus (veenmine) mittetõesuses. Proovida ju võiks? Ja peamine, selle tühja kulutatud raha võiks kasutada kuidagi kasulikumalt.

Teile on sõnum, sõnum, sõnum ...