Kuigi
mõne arvates on riik pandud enne järjekordset valimiskastipäeva pausile, teiste
arvates jõuluootusele, siis see paus on väga tinglik. Lausa petlik. Aastalõpus
on ju olnud mitmeid huvitavaid ja ka põhimõttelisi majandusotsuseid, kuid
jäänud justkui märkamatuks. Vastu sai võetud pihustusriigieelarve, mille kohta
öeldi, et see on läbi aegade suurim.
See, et määratlus „suurim“ on nagu öeldakse vana uudis, uus uudis oli
see, et sellest „saavad inimesed tagasi“ enam kui kunagi varem. Vaat kus lops. Siinkohal
kukkus mu (majandus)maailm tükkideks, kas siis varem on olnud niimoodi, et
inimesed polegi oma maksudest midagi tagasi saanud? On vähem tagasi saanud? Kuhu
meie ülejäänud ühine raha siis nõristati, kui see ei läinud üldiste teenuste
tegemiseks? Me ju olemegi kogunud makse,
et oma ühist eluolu edendada, et see kogutud raha annaks meile kõigile hästi
paigutatuna tulu. Tuleks tulemuslikult tagasi.
Siinkohal
ilmnebki uutes, lahedamates tingimustes Dr Riigi maailmanägemuse muutus, meie
ühist raha ei kasutata mitte meie elu arendamiseks, vaid kui vastastikuse
abistamise kassat, kuid ilma vastastikuseta vaid vastalisusega. Meil ei ehita
Pilvepiir enam edenemismajandust vaid (laiali)jagamismajandust. Kahju. Samasse (laiali)jagamismajanduse
ritta sobib hästi ka märkamatult uueks loodud pensioniarvestamise valem. Ei
teagi kas mõiste „valem“ (st mitteõigem?) tuleneb sellest et see on veel mõttetum kui
eelmine arvutuskäik? Mõne arvates on
valem nii vale, et nimetab seda jälgede segamiseks hellitavalt isegi
pensionikogumise reformiks. Kuigi kogumine on võib-olla uue regulatsiooni puhul
ilmne liialdus. Tegemist on pelgalt ümberjagamisega, ütleme täiendava
tulumaksuga, nendele kes teevad/teenivad rohkem. Kuid me oleme kõigist nendest
tühi ja head tegemise juttudest ning pidevast ümberjagamise ümberjagamisest nii
tüdinenud, et isegi ei märka seda, oleme muutunud tegude ümbernimetamise
virr-varris tuimaks. Tuimus võtab maad sel ajal kui poliitinimesed õhetavpõsil
seletavad kui õiglane uus valem on. Eh, ega me päris protestivaimuta ka pole,
sel ajal kui prantslased paari aktsiisiprotsendi tõusu ja edureformide taustal
oma rahulolematust selgelt välja näitavad, läheme meie … Lätti. Asi seegi.
Halvem
on tendents, et meil on hoogustunud asjade/tegevuste ümbernimetamine. Dr Riik
nimetab sinise ämbri ümber punaseks saapaks ja pikapeale hakkavadki inimesed
kasutama sinisest ämbrist rääkides sõnapaari punane saabas. Te pole märganud?
No näiteks vasakpoolsed on hakanud ennast millegipärast nimetama liberaalideks
ja pensioni ühtedelt äravõtmist ja teistele andmist nimetatakse paindlikuks
pensionisüsteemiks. Veel? Kui seitungid juba aasta algusest kirjutavad, et tänu uuest
aastast kehtima hakkavale maksusüsteemile lähevad dividendid paljudele, ilmselt
enamikule investoritele, topeltmaksustamisele ja ka hoiustamisega toimub sama
efekt, siis Dr Riik toonitab, et
„juriidiliselt võttes“ (mida iganes selline võtmine ka tähendaks) ei ole
korrektne rääkida topeltmaksustamisest, siis praktiliselt võttes on tegemist
just sellega. Kui idanaaber 20 a tagasi kaotas meile tollisoodustused, siis
said poliitinimesed küll aru, et maksta tuleb topelt. Nüüd … Ümber nimetada
topeltmaksustamist „juriidiliseks võtmiseks“, maksutõusu „palveks
edukamatel panustada natuke rohkem“, pensionide
ümberjagamist „paindlikkuseks“, katuserahasid „sihtotstarbeliseks avitamiseks“
ei muuda nende tegude olemust ega tagajärgi. Milliseid tagajärgi? Ilusate
nimede andmine ei päästa meid selle eest, et
tegemist on meie ühise raha ebasihipärase kasutamisega ja sellest
tulenevalt meie tegeliku kasvupotentsiaali pidurdamisega. Me ravime oma
majandust valest otsast, me peame seda ühisraha paigutama nii, et tekkiks
keskkond, mille tulemusel meil arenevad valdkonnad, kus tootlikkus ei ole EL
keskmisest mitte 60+% vaid 120%, et meil tekkiks majandussektorid, millised
olekski võimelised maksma palka nagu Põhjamaades, ehk 3x rohkem, sest tootlikkus on sedavõrd kõrgem. Vaadake,
kui panna kasvama ubinapuu, siis on võimalik mõnede aastate pärast saada ka
saaki kõige sellest järgnevaga, kuid kui külvata karuputke (eriti seda
Sasnovski oma), siis ubinaid ei saa, kuid tohutu mittesöödava tõrje- ja
ümberjagamisevõimekuse küll. Tundub, et Pilvepiiril seda lihtsat nippi ei
aduta, kui seal rikutakse järjekindlalt eneste poolt vastu võetud seadust, mis
näeb ette avaliku sektori teadus- ja
arendustegevuse investeeringuid 1% SKTst. Vaid
1%? Kuid meil püütakse sedagi
minimalistlikku elutähtsat arengut täita õpetaja laurilikult, vaid poole
ulatuses. Mannetu. Kui me paneksime oma
ühisraha arengusse, siis ei peaks me muretsema ka paljude „tasuta“ asjade
juurutamise pärast, meie teiega jõuaksime ise oma palgaraha kaudu väljendada
oma tänu ja poolehoidu nendele ettevõtjatele kelle teenus meile meeldib,
arendada konkurentsi ja uusi teenuseid. Isegi madalama otsa pensionite pärast
ei peaks poliitinimesed muretsema, inimesed saavad ise hakkama. Kahjuks on
suurel osal poliitmaailmast mõte kinni jooksnud jagamisfaasi. Ka uueks Pilvepiiri valimiseks minnakse välja
põhiliselt ümberjagamise , mitte loomise ja rohkendamise ettepanekutega. Kuidas
siis niimoodi on juhtunud, et Pilvepiirile selline loodusseadusi mittetundev
seltskond satub? Eks ikka nii, et me ise … Me justkui ei teeks enam valikuid. Kas meie
mõistus on talvenne suikunud?
Miks
aju poliitvalimisi tähtsaks ei pea?
Kuigi
poliitinimesed (ja poliittehnoloogid) püüavad meile teiega igal võimalikul moel
tekitada oma pidukonnale valimiseelist, siis ilmneb tulemusi vaadates huvitav
paradoks. Milline? Me valime, kuid ei vali. Kas te osaleme Pilvepiiri
valimistes? Kas valite ka? Mõttega? Kogu oma ajupotentsiaali kasutades? Nii ja
naa. Nimelt tarbib aju keha energiast
20%, moodustades täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Sellel on oma selge
põhjus, organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju, pidi kujunema elutähtsate
vajaduste täitmiseks. (Freedman „Strateegia“ Grenader lk 25). Tundub nii, et
aju kasutab energiat vaid elutähtsateks vajadusteks, millised on välja
kujunenud tuhandete aastate vältel. Kuid kas pole aju suutnud kohaneda kiirete
muudatustega ühiskonnas või ei pea ta Pilvepiiri valimisi tähtsaks, aga
poliitvalimistes ta eriti ei osale. Te ei saanud aru? Kui valimistel käib
Pilvepiiri valimistel 60+%, KOV-de puhul 50+% ja Europarlamendi puhul 30-40%
hääleõiguslikest valijatest, siis ei pea
umbes pooled Eesti ajud valimisõiguse realiseerimist elutähtsa vajaduseks. Pool
Eestimaa mõistusest puhkab valimiskastipäeval, … et valimistevahelisel ajal
kurjalt iriseda? Kuid, kui me usuksime poliitinimesi, massimeedikuid ja
politolooge, kelle väitel valimistulemused määrab kas raha, mida kulutatakse
pidukonna reklaamimiseks või tuntud näod (ehk koomiksid), siis on olukord
veelgi hullem - valimisperioodil ilmselt puhkerežiimil 90% kohalikust
ajupotentsiaalist. Järelejäänud 10% on raskustes, keda valida, sest … valimisplatvormid
on taktikalised, mitte strateegilised. Maailmavaated? Debatid? Arutelud? Mis
need veel on? Arutelusid ja analüüse ei ole, on vaid ülekarjumine. Milleks?
Kellele? „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea meelega
üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt
ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega
õnnelikud, kui nad on õnnetud. Kusjuures
ma pean tunnistama, et ma ei ole sellest täiesti aru saanud. Midagi sellest
asjast oli mulle kohe selge. Aga midagi ei olnud ka.“ (14 aastase poisi
arutlus. W Herrendorf „Miks me varastasime auto“ Eesti Raamat 2018 Lk 61). Mida
peaksime tegema meie teiega kui nemad on oma ja meie õnnetuses õnnelikud. Nii ongi, et suur osa
poliitmaailmast on strateegilise ja maailmavaatelise platvormi asendanud
poliittehnoloogilise taktika ja „tuntud nägude“ kaasamisega.
Su nägu
kõlab … poliitiliselt?
Nüüd
siis uutest „tuntud nägudest“ poliitikas. Just lõppenud telesõu „Su nägu kõlab
tuttavalt“ oli väga vahva ja meeleolukas. Parodeeriti, imiteeriti, naerutati,
oldi mingi aeg kellegi teise nahas, kas siis tõsimeeli või lustides. Kõigil oli
lõbus. Vahel ka piinlik. Igatahes mõnus värskendab heatuju sõõm. Samas turgatas pähe, et alati ei kõla kellegi tuntud inimese nägu
tuttavalt mitte ainult huumorisaates, vaid inimlikku ihalust meelelahutuse
järgi või olla vahel keegi teine, kasutatakse ära poliitmaailma peibutava
kärbsepaberina. Viimase aja poliitkonkurents ei ole enam mitte niivõrd
ideede/vaadete konkurents (kui just stuudiotäis mossis, solvunud nägudega
poliitveteranid ei püüa konkurendi kohta võimalikult kunstipäraselt ilgusi
öelda) kuivõrd vastvärvatud tuntud nägude paraad. Mängu ilu on selles, et need näod ei pea
isegi midagi rohkemat öelda, kui et „Ma tahan anda oma panust ….“. Millist,
jääb igaühe fantaasia küsimuseks. Nemad ei pea konkurentide kohta
põlglik-halvustavaid repliike pilduma, midagi tarka riigiehituslikku ka mitte.
Seda ei oodatagi ja tore on. Piisab kui teevad mureliku näo. Teisalt, … sellega
„nägude“ kasutegur suuresti lõppebki, kuna tuntud nägusid loodavad tegelikud
poliittehnoloogid ära kasutada vaid oma näotuse parandamiseks, ilustamiseks,
nagu tingreklaamiühikuid. Siis vast olekski mõistlik nimetada neid värvatud
„tuntud nägusid“ edaspidi tingnägudeks. On asjakohasem ja peegeldab paremini
asjade olemust.
Naabri
Almat oodates
Äsja
oli kahe peavoolu pidukonna valimisprogrammi ja kandidaatide kinnitamine. .
Seitungid olid täis poliitnägude promomist, kuid programmi … Programmist, eriti
majandusprogrammist, ei räägitud midagi.
Ilmselt ei ületanud uudiskünnist. Seda protsessi võib muidugi (muigamisi)
vaadata ka teise kandi pealt, et oleme inglismannidele järgi jõudnud. „Mina
arvasin, et meil oli poliitika. Ma mäletan muide täpselt, et diskussioonides
enne manifesti kirjutamist me otsustasime, et meie poliitika on mitte omada poliitikat.“
(J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 469). Seegi on mõtteviisi muutus meie
pidukondade maastikul, üks (laiali)jagamismajanduse derivaate: „Ärge süüvige
pakutava sisusse, vaadake poliitkoomikseid!“ Kuid sellest ei ole niipalju aega
tagasi, kui poliitinimesed rääkisid, et tähtsad pole mitte niivõrd kandidaadid,
vaid pidukonna programm, maailmavaateline platvorm. Valige meie platvorm!. Nüüd
meil enam ilmavaatest suurt ei räägita ega seda ju eriti polegi. Kui uskuda
poliitjutusaateid, siis tänapäeval tehakse järeldusi erakondade edukuse
kohta selle järgi, kui palju on nad
suutnud oma nimekirjadesse liita „tuntud nägusid“. Kuigi need küsitlused on
„veits“ eksitavad, sest kui minult küsitaks kas ma tahan sõita Rio karnevalile,
siis vastan ma kindlalt „Jah!“, kuid … Kuid see on minu unistus, mitte tegelik
soov. Kui nüüd ettevõtjad hakkavad minu vastuse peale lennuliini ülesse ehitama
või turismifirmat looma, siis on nad hädas, sest klienti tegelikult pole. Saite
aru? Loeb vaid see kes su poodi õigel ajal ostma tuleb või valimiskastipäeval
virge on. Kasum luuakse tegelike ostjate/valijate järgi. Mis aga veelgi
segadust tekitavam, me oleme inimesed,
sotsiaalsed olendid, ja pelgame vahel ümbritsevate üldlevinud arusaamade vastu
minna. Me kohaneme. Vähemalt sõnateatri tasandil. Vaadake, kui kellelegi
meeldib tegelikult telkida Nustakul ja osta kohalikust poest õhtugrilliks
vorsti, siis ei pruugi ta seda „küsitleja“ juuresolekul tunnistada vaid ütlebki
et Rio karneval oleks väga vahva valik. Nii ka valimiskasti päeval saame me
teada, kes on Rio usku ja kes tegelikult salatelkijad. Hoides poliitturul kõrva
vastu maad usun, et salatelkijatest tõuseb sel korral suur üllatus. Tingnäod
ongi nagu Rio unistus, kiidetakse palju, kuid valitakse vähe. Tingnäod võib
olla muidugi vana hea poliittehnoloogiline nipp nende püüdmiseks, kes poliitelu
igapäevaselt ei jälgi ja pidukonna platvormi uurida ei viitsi. Midagi pole
teha, aega napib meil teiega niigi, mille tulemusel kipume kõikjal kiirustama
ja lihtsustama, et elutempos püsida. Nii ka poliitvalimistes, vaatame plakatit
ja mõtleme, et näe päris tore lauluinimene (suusa sahisedes tasa sõuab, reisile
jõuab), valime õige tema lauluoskuse järgi. Ups või peaks valima hoopis
papa Arnu on ka sümpaatne tegelane
seriaalist „Õnnelikud päevad allpool pilvi“, valiks tema. Ja kogu aeg on
niisugune tunne et midagi või kedagi oleks kandidaatide reas justkui puudu,
kõik seriaalitegelased pole ühtsesse tubateatrisse „NR 101“ veel kogunenud.
Vaatame ja ootame põnevusega, millal ometi naabri Alma kohale jõuab. Kui te
selle piirini olete jõudnud, siis on selge, et teie aju on puhke-, mitte
valikurežiimis. Oeh, tingnägudega poliitika tutvustamine on nagu Piibli tutvustamine läbi koomiksi.
Midagi ikka meelde jääb, kuid lihtsustatult. Harilikult valesti.
Poliitika
kui rootsi laud või …?
Ainsad
kellelt veel küsitakse, milline on nende maailmavaade, on uustulnukad nagu „E
200“, kellelt „pommiti“ pool aastat milline on nende maailmavaade, kas parem
või pahempoolne? Miks neid pinniti? Ei tea, samal ajal kui kogenud poliitloomad eputasid,
et nad kindlasti kandideerivad, kuid ei tea täpselt millises nimekirjas (sic!
Isegi mitte pidukonnas, vaid nimekirjas), siis ei küsinud keegi poliitoksjonil
osalenutelt milline on nende maailmavaade. Selle jutu peale eeldati ilmselt, et
seda polegi. Kui parempoolsest ministrist saab üleöö vasakpoolne esinumber või
parempoolsest rektorist vasakpoolne minister, siis … Polegi midagi imestada.
Oleme harjunud? Põhimõttelagedusega? Kuid kas juba olemasolevatel pidukondadel
on maailmavaade? Vanast oli pidukondadel maailmavaade. Mäletan täpselt, et
seisin valimiskasti eelsel päeval, kui rikkalikult kaetud rootsi laua ees.
Nämma, kui palju erinevaid hõrgutisi. Kohe näha, et kokad olid püüdnud. Enamgi
veel, oli lausa rootsi laudade paljusus. Olid selgelt piiritletud vaadetega
pidukonnad, olid võistlevad ideed. Oli mida valida, oli mida nautida. Siis läks
konkurents poliitturul tihedaks ja
poliitkokad hakkasid üksteise roogasid kopeerima, enamasti lausa plagieerima.
Kogu väljapanek muutus ühetaliseks ja igavaks.
Järgmises konkurentsifaasis asendasid kokki poliittehnoloogid,
trikimeistrid-illusionistid ning … Mnjah, see mis enne oli igav ja ühetaoline
rootsilaua valik (KOLE kuid ikkagi valik), valgus poliittehnologide näosaadete
ja muude trikkide toel kokku ühtseks massiks. Mittevalikuks. Just seepärast, et
ideid pole, maailmavaadet ei ole, tulevikku ei tunnetata tulebki igal
pidukonnal identifitseerida oma visioonituse solgipang (vabandust
valimisplatvorm) ideede asemel
tingnägudega. Nägudega, kes ei ole poliitinimesed, kuid kes oma eelneva eriala
kaudu annavad pidukonnale justkui värvi, kuigi harilikult on vastupidi, et
austatud kunstiinimese/sportlane ei anna värvi pidukonnale vaid pidukond määrib
nende maine igavesti. Nüüd on nad „Su nägu kõlab poliitiliselt“ sõugrupis.
Igavesti.
Isetegemise
rõõm - kingsepast ajukirurgiks
Seekord
on uusi nägusid ja lausa uusi pidukondi tõesti rohkesti ja see võiks olla
hea märk kodanikuaktiivsusest. Samas arvatakse Google´s, et
„Värske tööle võetud inimene hävitab tegelikult väärtust. Võtame näiteks
müügimees Ivani, kes teeniv 60 000 dollarit aastas. Ivan läheb meile
maksma iga kuu 5000 dollarit, enne kui ta müüma hakkab, ja isegi siis, kui ta
juba korralikult müüb, läheb aega, kuni ta tootlikkus ületab ta kulud. Veel
kulutab ta koolitusressursse ja kolleege neid küsimustega painates ning ka
ümbritsevate inimeste aega.“ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 334). Niimoodi on
äris, kuid
Pilvepiirile valimiselgi on tähtis see, mida teavad uustulnukad oma tulevasest
tööst? Seadusandja tööst? Paljud ilmselt
ei kujuta seda päris hästi ette, pidades seda mingiks rollimänguks. Riigikokku
on mindud ja Riigikogust on lahkunud. Targemad inimesed saavad aru, kui töö
neile ei sobi. Hiljuti lugesin väga hästi formuleeritud ja inimlikult
mõistetavat usutlust tuntud politoloogiga milles ta kirjeldas enese valikuid poliitikasse
minekust, mis algasid idealismist ja poliitikast tulekust, mis küpsesid
elukogemusest. Poolteist aastat Pilvepiiri kogemust tekitas küsimuse kas olla
hea poliitik ja halb teadlane või vastupidi. Tegemist oli teadlike valikutega.
Vaat niimoodi, tark valik. Arvatavasti peaksid kõik mõtlema enne poliitinimeseks
saamist või kingsepast ajukirurgiks kippumist, kas saada kehvaks ajukirurgiks või
jääda osavaks kingsepaks. Mõlemad tööd vajavad teravat nuga ja kindlat kätt,
kuid need ei ole asendatavad erialad. Miks siis minnakse poliitikasse? Anatole France on öelnud
tabav-armutult: „Ma ei ole sedavõrd andetu, et peaksin minema poliitikasse.““ (M.
Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 29)
Nii ka "poole sellesamusega" poliitikasse minek, et teen koorijuhtimist, teleseriaale ja treeneritööd
usinasti edasi ja kui aega üle jääb, siis õpin ka riigijuhtimise eriala, no
nagu lisaeriala või niimoodi, see ei kõlba. Seadusandja peab teadma valdkonda,
selle regulatsiooni nii õiguslikku, kui majanduslikku mõju. Muide ka koosmõju
teiste seadustega, koosmõju EL õigusega ja kohtulahenditega. Raske, äärmiselt
raske töö, mis vajab täit pühendumist.
Ilmselt tõukab paljusid
tingnägusid kandideerima … takka kiitjate koor. Teate küll seda peolaua juttu:
„Oh, sa oskad nii maitsvalt küpsetada, Sa peaksid restorani avama!”. Õnneks
enamus meist teiega annab endale aru oma kodukokka oskustest ja kviteerib selle
heasoovliku märkuse muigel suunurgaga. Nii, et kokanduse vallas on meie
enesekriitika meel paigas, kuid poliitikas … kaob enesekriitika (seejärel
eneseväärikus) pelutavalt ruttu. Poliitika on töö nagu iga teinegi - vajab
õppimist, pingutamist ja harjutamist.
Ja
kui lõpuks satutakse Pilvepiirile ning selgub, et seal kehtivad ranged
õiguslikud ja pidukondlikud reeglid, mille mõistmiseks tuleb esimene aasta 24/7
õppida, õppida ja õppida, siis on tingnäol paanika kerge tulema. Need, kes ei
viitsi/suuda/taha töö enesega, tehakse „nuputajateks“ e teiste tahtel nupu
vajutajateks. Miks? Vaadake, oma häält andes annate sellesama lihtsa
liigutusega ära oma sünnipärased õigused. Te annate kellelegi teisele õiguse
otsustada enese eest. „Nuputajaid“ valides annate veel ühe astme võrra oma
õigusi ära, sest „nuputajad“ täidavad kellegi teise, mitte teie tahet. Te isegi
ei aima kellele. Teid ei huvitagi? Kas kogu 20% ajuenergiast puhkab? Kuid kas
te teeksite notariaalse täisvolituse oma korteri/maja kohta, inimest tundmata?
Selle volituse mille alusel ta võib teie
maja maha müüa, pantida jne. Te ei
annaks sellist volitust ka siis, kui see oleks teie lemmikrokkar? Ja õigesti
teete. Kuid vaadake, minnes Pilvepiiri valimistele, annate te valitutele veelgi
suuremad õigused, kui oma maja käsutamise/kasutamise volitus. Just seepärast
tuleb nüüd ja kohe tudumast tõusta ja ajutegevus sisse lülitada. Kui aju tarbib
keha energiast 20% ja selline energiakulu kujunes välja elutähtsate vajaduste täitmiseks, siis uskuge
mind selleks on just strateegilised valikud, ellujäämistaktiks, valimine nende
inimeste vahel, kes neid strateegiaid suudavad ellu viia, mitte nende vahel,
kes rolli kõige enam sisse elavad.
Retseptiraamat
No
nii, mida me siis tänaseks teame pidukondade valimisprogrammidest järgnevateks
Pilvepiiri valimisteks? Eriti huvitav on, milline on nende majandusprogramm -
menüü. Mida nad meile pakuvad? Vaatame menüüd. Ups! Menüüd peavoollastel veel
ei olegi. On vaid uhked kaaned, kuid
sisu ehk selgeid majandusplatvorme pole, on vaid kärehäälne hõiklemine,
konkurentide halvustamine ja enesereklaam. Kuid kuidas te suhtuksite
söögikohta, kus menüüd ei ole, kuid oober seletab valjuhäälselt, et ärge valige
konkurenti, tema juures saate plekilise soetõve, valige meid, meiega võidate,
meil saate lihtsalt kõhulahtisuse. Ei isutaks? Muidugi. Kuid poliitmaailmas
justkui tavaline. Tõsiasi on aga see, et pidukonnad pole oma menüüsid, nüüd
paar kuud enne valimisi, veel välja käinud. Käib jätkuv kompamine, milline
lubadus kõige paremini kaubaks läheb, mitte mis suudaks meid jõudsalt edasi
aidata. Tundub, et pidukonnad saavad oma menüüdega (kellele antakse) ühele
poole varsti, kuid retseptiraamatud (kellelt võetakse) valmis alles jaanuariks,
ehk meile kui klientidele jäätakse roogade valikuks ja maksumuse arvutamiseks (kui
see pole mitte kokkuvalatud ühine ja ühtlane ködi, mille vahel polegi midagi
valida) napilt 6-7 nädalat. Sel ajal näidatakse meile rohkelt klantspilte ja
koomikseid. Nii, et niikaua kuni kinnitatud retseptiraamatuid veel ei ole ongi
käimas meeleolukas šõuprogramm „Su nägu kõlab poliitiliselt“, milles tuntud
inimesed püüavad usinalt imiteerida poliitinimesi. Mnjah, kurb, kui meid,
kõrgema võimu kandjaid, peetakse täistobudeks, kellele näidatakse küll
lustimängu, kuid majandusprogrammi mitte. See, et sõnalavastuses lubatakse head
elu kõigile, igaüks loeb (kirjutab, laulab, näitleb), kedagi ei jäeta maha, helgem
tulevik jne on vaid helivõnge õhus, see
ei ole tegevusprogramm, mille arvutuskäiku saaks järgida algpunktist
tulemuseni. See on poliittehnoloogiline illusioon. Kurioossel kombel on senini
vaid konservatiivid käinud välja oma täielise majandusprogrammi. Mis aga veelgi
kurioossem, siis konservatiivid on välja käinud ilmselt kõige muudatusterohkema
retseptiraamatu. Tundub justkui oleks tegemist majanduse käimatõmbamise
komplektse retseptijadaga. Pidage hoogu, meile teiega võib see retseptiraamat
meeldida või mitte, see on meie teiega otsustada. Kuid tõsiasi on, et mingeid
teisi majandusplatvorme pole. Tuleb tunnistada, et selles menüüs jäävad mitmed
kulinaariavõtted mulle võõraks ja mitmega ei tahaks ma ülepea nõustuda, kuid
selles retseptiraamatus on vähemalt selgelt kirjas, mida tahetakse muuta,
milline on nende muutuste tulem ja mida tahetakse saavutada. On mille üle
vaielda. Juba on see peakoka menüü ninaaukudeni maasse tambitud, kuid mingit alternatiivi
pole ka pakutud. Pole millegagi võrrelda. Vaat selline kurblik lugu. Kõik
teised loodavad ikka veel nägudeparaadile. Kahjuks.
Meeldida kõigile valimised pole mingid valimised. „Demokraatlike
riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda
hetkesoovidele järelandmisest.” Just, seepärast strateegia asendamine poliittehnoloogilise igaühele ja kohe lubamise taktikaga viib pikemas perspektiivis kliente. Täpselt nii nagu päristurul võib kohatise "nänniga" turgu säilitada, kuid kui tarbija ei näe arengut ettevõtja käitumises ning tulemustes, siis hakkab ta seda otsima teiste juurest. Klienti tuleb kasvatada, harida, mitte arengupeetusesse suigutada. Taktikalised pihustuseelarved on nagu tuulise ilmaga väljal värvipüstoliga autot värvida: räpane, saastav, raiskav ja eesmärki mittesaavutav. „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus
riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale,
kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda
järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega.
Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni.
Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma
nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed
rajama, et saaks tema jälgedes käia.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000
lk 389/466)
Targutusi;
O
V Hlevnjuk „Stalin“ Tänapäev 2016
Lk
116 „Üks tegur Stalini arvestustes oli usk (mida jagasid paljud
funktsionäärid), et sotsialismi rahata vorm, mis tugineb kaupade vahendamisele,
oli lausa nurga taga. Forsseeritud industrialiseerimise puhul peaks raha
lakkama olemast majanduse regulaator – head teed tal minna, mõtlesid
vasakpoolsed parteilased.“
F Johansson „Medici efekt“ Pegasus 2008
Lk 39 Psühholoogid „Nad ütlevad, et teadvus harutab lahti
assotsiatsioonide ahela. Mingit sõna kuuldes võib mingit kujutist nähes avaneb
teadvuses terve rida omavahel seotud ideid, millest igaüks on teisega
ühendatud. Need assotsiatsioonide ahelad kalduvad kogunema kobatraks ümber meie
enda kogemustega seonduva ala. Kui peakokk näeb kalaturul turska, võib ta
mõelda kindla retsepti peale, mis omakorda paneb ta mõtlema eelseisva õhtu
menüü teistele komponentidele. Kuid kalastusspordiajakirjale kaastööd tegev
ajakirjanik võib näha hoopis midagi muud. Ta võib mõelda hoopis oma hiljutisele
kalapüügiretkele, talle meenub otsekohe tol korral kasutatud varustus ja lugu,
mis ta sellest kirjutama peaks. Teadvus töötab nii, sest see järgib kõige
lihtsamat rada – eelnevat assotsiatsiooni. (…) Assotsioonide ahelad toimivad tõhusalt,
võimaldades meil kiiresti analüüsimise juurest tegudeni jõuda. Kuigi need
kätkevad endas suurt kasu, sünnib neist siiski ka kahju. Need pärsivad meie võimet
laiemalt mõelda. Me ei sea oletusi ja eeldusi niisama lihtsalt küsimuse alla,
hüppame kiiremini järelduste juurde ja ehitame konkreetses olukorras
võimalikele alternatiivsetele mõtteviisidele tõkked ette. Teadlased on ammu
kahtlustanud, et need assotsiatiivsed barjäärid ongi inimese loovuse
tõkestamises süüdi.“
Lk58 „Leonard da Vinci, renessansiajale sisu andnud mees ja
võib-olla kõigi aegade suurim ristmikel kõndija, uskus, et millegi läbinisti
mõistmiseks tuli vaadata seda vähemalt kolmest erinevast vaatepunktist.“
„ Naljakas on see, et sageli võtame me mõne elus ettetuleva
ülesande suhtes „kompleksse“ hoiaku. Kartuleid keetes koorime ja keedame me
kõik kartulid korraga. Me ei koori ega keeda neid ükshaaval., sest üsna ilmselt
oleks see aja ja energia raiskamine. Kuid sageli arendatakse niimoodi ka ideid.
/…/ Kui idee ei ole edukas, alustame me mõttetööd mõne teise ideega otsast
peale. Kuid see ei ole aja või loova energia kasutamise parim viis. Ristmiku
väe maksimeerimiseks tuleb enne genereerida võimalikult palju ideid ja alles
siis pühenduda neist mõne arendamisele.“
