Muinasjutt Vol 8 Pealinn Munalaiule, rändametnikud ja varimeistrid

Teatavasti oli I. Krõlov tuntud vene valmimeister. Valm on õpetav-moraalitsev või satiiriline luule- või proosalühizanr. Peamiselt loomtegelaste kaudu kujutab valm inimese iseloomujooni. Nojah, sellel kuulsal valmimeistril oli üks satiiriline teemaarendus loomade orkestrist või õigemini kvartetist. Loomad loomulikult pille mängida ei osanud, kuid arvasid, et see pole mitte teadmiste puudumise vaid valede istekohtade tulemus. Istusid siis üha uuesti ja uuesti ümber, kuid olenemata sellest kas eesel istus viiuldaja või tšellisti koha peal, õiget muusikat ikkagi välja ei meelitatud. Rohkem nagu kakofoonia moodi tuli välja. Vaat sellised mõtted tulid mul , kui jälle kord ilmus pinnale „geniaalne idee” kõigi hädade ravimiseks: viigem ametiasutused Peamisest Linnast (Tallinnast) välja. No täpselt nagu valmis, et istume ümber, küll siis paremaks läheb. Selliste nippidega on ennegi proovitud asjade käiku parandada, ka enamlased lasid revolutsioonilistel madrustel impeeriumi rahandusministeeriumis laudu ümber tõsta, et kogu proletaarset elukorraldust uut moodi teha. Ei tulnud välja. Pidid väevõimuga endised/kogenud ametnikud tagasi tarima, et midagigi päästa. Nii, et tõsta mis saa tõstad … kui just „ropult ja lolli raha” ei ole, siis lõppkokkuvõttes sobitub kõik oma loogilisele kohale … millalgi …. Niikuinii! Meie oleme sellel ajal küll kaotanud aega raha ja väärtuslikke väljaõppinud asjatundjaid. Oma olemuselt on sellised mängud totrad. Pealegi veel kulukad totrused. Kui üks totrus ehk ülemäärane reguleeritus asendatakse teise totrusega ehk laialijaotatud ülemäärase reguleeritusega, kas meil on siis vähem totrust või lihtsalt teistsugune totrus. Totruse asendamine totrusega on lihtsalt kulukas, mis on omakorda supertotter. Jätkuvalt püüame selliste asendustegevustega elu paremaks muuta, kuid asendustegevus oma olemuselt ei suuda mitte midagi paremuse poole muuta. Tegelikult peaksime praegu usinasti toimetama selle kallal, millist Eestit me tahaksime näha aastaks 2030 ja isegi aastaks 2050 (näiteks just selliseid tärmineid sihib Euroliit). Majandusarengu planeerimine on nagu tulistamine õhulahingus. Kui tahad märki tabada pead teadma, kui palju sihtmärgi ette. Tulistada. Tulistades vastast just sinna, kus ta on tulistamise momendil, panete kindlalt mööda. Tehes seda mida kõik teisedki, oled arenguspiraalil lootusetult hiljaks jäänud ehk oleme mööda pannud. Nojah, eks tegevusi ole kahesuunalisi, ühed on enese positsioonide/arengute markeerimiseks ja teised tegevuse imiteerimiseks. Lisaks tegevustele on tähtis nende tegevuste serveering ja soust. Praeguste tegevuste osas peame olem eriti tähelepanekud, sest valimishooaeg on alanud. Nagu tedremäng. Igaüks püüab oma lehvikut laiemale lüüa ja lauluhääle puudust/tegematusi poliitilise soustiga vürtsitada. Selles segadikus peab „inimene tänavalt” väga tähelepanelikult jälgima, kas see mida pakutakse, ikka pruukida ka kõlbab, või on tegemist vaid meie kulul tehtava tühikargamisega. Poliitikakaubamajja tähelepanematult sisenedes on võimalus väljuda väga veidra tulemusega. Seepärast nagu ütles kuulus tsehhi publitsist: „Inimesed olge valvsad!” Kastmega on sellised lood, et neid võib suures piiris jagada kaheks: ühed on sellised, millega midagi kellelegi lubatakse, millest küll takkajärgi ilmneb, et ei lubatud seda, mida teie tavalise tähelepanelikkuse juures aru olete saanud. Teised on sellised, et kui midagi lubadagi pole, siis tuleb leida keegi , kes on süüdi ja keda võib karistamatult, mõnuga ja pikalt vemmeldada. Vahel segatakse kastmed kokku ja siis … Kuulge, ega see söömiseks mõeldud olnudki, rohkem nagu silmailuks. Näide elust enesest: Laulusalm ütleb küll, et ei kasva ei palme, ei seedreid me maal, kuid … Vale puha. Kasvab küll, kasvab nii jõudsalt, et mõnest kasvab lausa minister. Ja mitte mõni lihtne minister vaid selline minister, kes oleks valmis kogu bürokraatia maad mööda laiali laotama nagu kevadise sõnnik põllule. Bürokraatiat peksta on alati kasulik, isegi siis, kui ise oled sellise bürokraatia tekitanud. Eks asja mõte st. sõnniku laotamisel ja bürokraatia laotamisel ole ühesugune, väetada maad ja panna maa haljendama. Seega ettepanek riigi asutusi maale või vähemalt Mittepealinna asustada, on jällegi puhtaks klopitud ja läikima löödud. Hea teema asendustegevuseks, mida mitu aega lutsida annab. Tegu pole sellise igava teemaga, et kas see on mõistlik, jätkusuutlik või miks need asjad kõik nii Peamise Linna keskseks on kujunenud. Võtad teema üles nagu vanast võlast ja teed tükk aega usinasti eimidagi. Ametiasutuste hajutamine või kontsentreerimine on ikka ja jälle olnud usuküsimus. Tundub, et selliseid äpardunud „usuküsimusi” ja „poliitilise tahtega” viljastatud otsustusi tuleb järgemööda. Ühest küljest pajatame, kuidas tahaks „maaelu” arendada , mis see siis iganes ka poleks (või oleks?). Miks see nn maaelu siis arenenud pole? Või on? Teistmoodi arenenud? Teisalt optimeerib dr Riik oma tegevusi täiesti põhjendatult, mittesuure ja mitterikka riigi majandusliku mastaabisäästu loogika järgi, mitte rikka suurriiklikku asustuspoliitika järgi. Mastaabisäästust võin ma arveametnikuna aru saada, kuid kui seda tehakse „head tegemise” sildi all, mis annavad miinusega resultaadi, siis … Aga kahjuks niimoodi see on, nii kui „head tegema” hakatakse, nii ebatõhusus vohab. Esialgu tunduvad kõik need ideed ju jumekad olevat, kuid tegeliku elu ja riigi pidamise tehnoloogia mittetundmine annab tulemuseks … tulemusetuse. Nojah, isegi tulemusetus oleks hea, kuid tehnoloogilise vead on alati seotud kuludega, praak on alati kulukas, seega negatiivse tulemusega. Näiteks kodualuse maa maksuvabastus, oli küll tore mõttekene, kuid laiemas plaanis viis kohalike omavalitsuse (KOV) maksubaabi kuhtumisele, muutes nad keskvalitsuse dotatsioonisõltlaseks. Samas suurendades see otsus kesaparaadi halduskoormust nii dotatsioonide ümberjagamise, kui ka lihtsalt hallatava maamaksu asendamise ilmselt millegi keerulisemaga. No kuidas me seda nn maaelu arendame, kui vähendame KOV tulubaasi st iseseisvust? Ah jaa, kuna osa maksutulu libises KOV bilansist välja, siis püüavad KOV-id katta seda puudujääki tõstes maksusummat äriga seotud maadele, mis omakorda settib toodete/teenuste omahinda ehk meie maksame selle kinni või kui ei maksa, siis lähevad ettevõtjad pankrotti. Seega puhas kahjum. Üldiselt on maailmaga niimoodi, et vett saab liigutada kahte moodi: esiteks, vesi voolab loomulikku rada mööda mäest alla või teiseks seda mäest ülesse ajada on võimalik vaid ämbriga edasi-tagasi joosta ja vett ülesmäge vedada. Allamäge vett jooksutades on see positiivne erinevus, et see ei maksa meile mitte midagi, vastupidi, kui väike generaator vahele panna, võime isegi elektrit saada. Sama ka organsatsioonide asupaikadega, sinna kuhu need on koondunud, ongi arengu või valitsevate tingimuste seisukohalt nende kõige tõhusamad paiknemiskohad. Need on praegustesse kohtadesse settinud tänu majanduspoliitiliste voolusängide loomulikule toimele. Ja muide ärgem unustagem, et asutuste optimeerimine on olnud dr. Riigi järjekindel poliitika. Kõigepealt ühendati maakondlikud asutused regionaalseteks keskusteks, siis viidi põhifunktsioonid Peamisse Linna, jättes kohapeale vaid teeninduspunktid ja siis liideti Peamises Linnas ametkonnad omakorda kokku. See on olnud kahekümne aastane edukas taganemislahing, mis läks küll raskelt, kuid võimaldas dr. Riigil säilitada oma põhilised teenused ja kvaliteedi standardid. Ja nüüd … kui süsteemid, kontaktid, tavad on sisse töötatud, personal värvatud, kallilt välja õpetatud ja lihvitud, seejärel koondatud, vallandatud ja siis uuesti koolitatud teeme jälle „kannaka”. Ehk kuidas need asutused kõik Peamisse Linna said? Kas ametnikud, sindrinahad, tahtsid Peamise Linna magusat elu limpsida ja Pilvepiiri Ministeeriumi või Universiumi Peremehele lähemal olla? Ei ühti, eks ikka poliitiline tahe oli see, mis kõik liikuma pani. Eks ikka ise tegime, et oleks odavam, mastaabisääst ja puha. No teate küll, meie kõigi huvides! Mõni „pahatahtlik inimesekene” võiks muiates tögada, et maakohtades on elu välja suretatud, pole enam poodi, pole enam koole, posti, arsti jne ning nüüd otsustab dr Riik seda parandada sellega et asendab postkontori … Eesti Loto kontoriga. Mnjah, Nobeli majandusauhinda vääriv mõttepojakene. Vahva! Või on see hetkeemotsioon? RIIGI PIDAMINE. Kuidas pidada riiki ja selle osi, kui see toimub mingi hetkeemotsiooni või kapriisist lähtuvalt. Loome tasuta ühistransport aga 10 000 tänavavalgustuslampi keerame välja, linnatelevisiooni rahastame tõusvas joones edasi, aga lasteaedasid remondime traumapõhiselt, lennuliiklust pidada ei jõua, aga mingisse müütilisse raudteesse, mis ei alga ei kusagilt, oleme valmis miljardeid kühveldama, teid remontida ei jõua, kuid nn kergteedesse matame miljoneid. Kas me sellist … riigipidamist …? Või me pole mõelnud selle üle, kuidas riiki pidada? Minu ettekujutus on selline, et dr Riik on suur koordinaator, mitte riik kui suur kombinaator/mahhinaator. Siiski tundub meil asi sumbuvat just sellesse viimasesse, mitte koordinaaritud tegevusse. Seesam ametiasutuste pagendamine Mittepealinnadesse on üks selliseid näiteid. Te ei saanud aru? Vaadake, küsimus polegi selles, kus mingi asutus asub, vaid selles, milline on selle asutuse mõttekus üldse ja kui see on mõttekas, siis milline on selle töö tõhusus. Kuid me ei arutagi selle üle, kas asutused on tõhusad vaid püüame nende ümberasustamisega paigata hoopis teist probleemi, ehk kuidas elavdada elu väljaspool Peamist Linna. Muidugi on regionaalküsimused tähtsad, ma ütleksin isegi ülitähtsad, kuid neid probleeme ei lahendata sellisel banaalsel paikamise moel. Kui me oleme nii riigiusksed, siis miks me lubasime kunagi energia, posti ja muudel riigi omanduses olevatel firmadel lahkuda maalt? Oleks ju tore olnud, kui igas külas oleks olnud postkontor? Veel mõni kontor? Siin öeldakse kohe, et tegemist on ebatõhusa süsteemiga, kuid kas asutuse kontori toomine maale on tõhusam? Vaevalt. See on sama nagu teil oleks igati ontlik ja korralikult töötav, ütleme poole miljoniline, elektrimootor ning läbi kõrbenud elektrikork. Kuidas probleemi lahendada? Esiteks: te kutsute elektriku ja lasete kaitsme vahetada, teiseks teil on endal kaitse olemas ja te vahetate selle ära. Seda nimetaksin ma tõhusaks ja koordineeritud tegevuseks. Muidugi on ka kolmas variant, selline vanaaegne ja rumal, et te lammutate mootori mähise lahti, võtate sealt vasktraati, paikate kaitsme ära ja … Nojah, Upsti! Mootor ei tööta? Pool „milli” vast pükse, nii kui niuhti? Hoidsite kokku viis eurotugrikut ja kaotasite pool miljonit? Vaat niimoodi tundub mulle ka asutuste lähetamisega, need moodustavad ühe tervikliku süsteemi, oma ajaloolise mälu, logistika ja personaliga, seda loogikat lõhkudes ei saa me head tulemust, ei riigi pidamisel, ei maaelu korralduses. Nojah mingi tulemuse me võime saada. Ühekordse valimistulemuse nimelt. Aga edasi? Mäletate veel, me tahtsime kogu maad ja rahvast õnnelikuks teha. Muide ametnikud on ka rahvas, inimesed noh. Mitte ainult kaadrid, personal ja need teised ropud võõrkeelsed nimetused vaid inimesed, meie kaaskodanikud oma rõõmude/murede ja pangalaenudega. Juba vana Joss teadis öelda, et kaadrid otsustavad kõik. No näiteks Norras otsustati Võistlusamet kolida Oslost Bergenisse. Vahva mõte, kolleegid ütlesid küll, et nende kahe linna vahemaa on sama pikk kui Oslost Roomasse, kuid ega poliitiline tahe ei tunne ajalisi ega ruumilisi piiranguid, kui vaja, siis vaja. Kolimise üleminekuperiood oli mitu aastat ja amet kaotas selle aja jooksul lähes üheksakümmend protsenti oma väljaõppinud/kogenud personalist. Nojah, Bergen on teadagi tuntud tugeva majanduskõrghariduse poolest nii, et kogemusteta, kuid haritud inimesi sai asenduseks värvata küll. Lugu on küll selles, et kogu konkurentsiõigus on nii mitmeti tõlgendatav ja vajab õige otsuse tegemiseks kogemusi, et amet oli päris tükk aega ilma ajaloolise mäluta. Muidugi pehmendas olustikku see, et üleminekuaeg oli viis aastat, mille puhul nn vana personal suutis osa oskusteabest siirdada uude asukohta, et siis suubuda pealinna tööturule. Muide Võistlusametite töötajad oma analüüsivõime ja karastatusega on ihaldusobjektiks paljudele ettevõtjatele ja asutustele. Siirdeaeg oli muidugi võimalik vaid tänu sellele, et Norra on rikas naftamaa, milline võis endale lubada sisuliselt selle ajaperioodi jooksul pidada ülal kahte ametit. Nii, et kui raha on liiga palju, siis võime meiegi seda liiki eksperimente endale lubada küll. Kasahhid, kelle küll maa peal midagi eriti ei ole, kuid seda rohkem on maa all, otsustasid lausa uue pealinna rajada. Ja rajasidki … Ametnikkond pidavat tänase päevani vanast pealinnas uude pealinna tööl käima nagu meie ehitajad Soome, ikka esmaspäeva hommikul kotid kokku ja uude pealinna tööle ning reedel tagasi vanasse pealinna pererüppe. Vaat sedaviisi. Mida siis meie kogemused on näidanud? Mingi osa spetsialiste ei koligi minema, sest kuhu sa õnnetukesekene kolid, kui oled eluasemelaenudega, laste kooli ja lasteaiakohtadega aheldatud oma praeguse elukoha külge. Seega on kaks võimalust, et „pead jätkama” ehk muutud rändametnikuks või lahkud vastu „uutele väljakutsetele”. Harilikult lahkuvad andekamad ja teotahtelisemad. Muidugi on võimalus, et Peamisse Linna jääb „esindus”, mis on suurem, kui see päris asutus. Sellisel juhul on kõik rahul, missioon täidetud, kuid tulemus … kehvakene. Õigemini väga kehvakene, sest paljusid süsteeme on vaja dubleerida. Muidugi lisanduvad kulud seoses uue personali väljaõpetamisega, logistika paikasaamisega, transpordi ja ajakuluga, nii püsipaigutusega ametnike, kui ka rändametnike osas. Vaadake väga lihtne (lihtsustatud?) on väita, et asutuste Peamisest Linnast välja kolimine on hea võimalus tööhõive elavdamiseks ja tugevate tõmbekeskuste tekkimise soodustamiseks. Kas see ongi kõik, mille peale meie helgemad pead tulevad? Et asutuste laialipihustamine ongi tööhõive mootor? Uskumatu! Väidetavalt tähendab asutuste üleviimine Mittepealinnadesse piirkonna jaoks suure hulga kõrgelt kvalifitseeritud ja hästi tasustatud töökohtade lisandumist. Lisaks pidi see tähendama, et inimesed saavad kohapeal teha erialast tööd ja ei pea selleks Peamisse Linna kolima. See loogika jääb mul küll arusaamatuks, kuskohalt tulevad need kohapealsed ametnikud, kes ei pea Peamises Linnas tööl käima? Või hakkame me arendama välja mingeid monokultuurseid asumeid, mis kasvatavad kohapeal välja vaid vanglaametnikke ja vaid selleks ongi võimalik saada? Aga kui ma elan Ida-Virumaal ja tahan saada kunstnikuks/muusikuks? Või kui ma tahan saada Pilvepiiri ministeeriumi ametnikuks? Kas see ei ole siis võimalik/lubatud? Või, kui ma elan Rakveres, kas minust võib kasvada vaid lotoametnik ja mitte mingil juhul vanglaametnik? Põhimõtteliselt ei ole võimalik riigiametite hajutamisega ehk ebaefektiivse teenusepakkuja töö veelgi ebaefektiivsemaks muutmisega luua paikkonna majanduselu elavdamist. Seda on võimalik teha vaid siis, kui tekitada sinna sellised majandust soosivad tingimused, mis innustaksid inimesi ettevõtlusega tegelema. Vaid see on lisandväärtuse allikas, avalik teenistus ei ole lisandväärtus see on kulu. KULU! Targad ettevõtjad on välja arvutanud, et ühe ametniku, kelle kuupalk on 2000 EUR vajatakse ettevõtlussektoris ca 30 keskmist palka saavat maksumaksjat. See on mõtlemapanev. Kas meil ikkagi on vaja kõike ametnik ja seadusjõuga teha? See on ju kallis! Nüüd siis oleme välja mõelnud selle rändametnike „värgi”, et kulusid kokku hoida? Jälle üks valest otsast tehtud asi. Odavamaks saame oma riigi pidamise, siis kui vähendame regulatsioone, mistõttu koheselt väheneb ka vajadus ametnike järele. Õieti on see ainus reserv turu toitmiseks väärt tööjõuga, arvestades meie demograafilist tendentsi. Just, just te saite õigesti aru, ma pean ametnikke väga kvaliteetseks tööjõuks … kui neile selleks loomingulist vabadust anda. See on lausa uskumatu, kui riigiusksed, lausa hooldkanderiigi usksed meie poliit-inimesed sh need kes jutlustavad ettevõtlusvabadusest, on hingelt/tegudelt riigiusksed, mitte inimeseusksed. Aga vaataame mida klassikud ütlevad. Näiteks J.Marek „Panoptikum” („Eesti Raamat” 1982) Lk.214 „Prantsuse kindralid olid tõelised sõnameistrid, sest nad kõik olid lõpetanud L`ecole militaraire`i, kus peeti loenguid retoorikast. Sõja ajal polnud neil sellest oskusest küll vähimatki kasu, aga kindralid polegi ju tegelikult niivõrd sõja-, kuivõrd just rahuaja suured ninad. Sõjas domineerivad eeskätt seersandid ja veltveeblid.” Võib-olla peaks siiski kuulama mitte ainult kindralite (poliit-inimeste) retoorikaponnistusi vaid neid inimesi, kes igapäevaselt asjaga tegelevad, mitte nendega, kes vaid retoorikat on harjutanud. Mõned arvavad, et riigi tasandil oleme lausa vaimses ummikus, et meil on Eestis tosinkond valdkonda, mis vajaksid hädasti prioriteetset tähelepanu. Dr. Riik on segaduses ja laiutab käsi, mahedalt seletades, et raha ei ole. Mida meil siis tegelikult ei ole: raha või ideid?. Pole kuulnud, te raha sünnitaks ideid, see on pigem kiirendi, kui generaator. Siinkohal meenub legendaarne füüsik Niels Bohr, kes olevat öelnud : „Härrased, meil puudub raha, aeg on mõtlema hakata.” Mulle selline mõtlemine ja mõttekäik meeldib. Üliväga meeldib. Kas meil on liiga palju raha veel, et mõelda? Teen selle vahemärkuse, et siiani on meil uskumatult hästi läinud ja seda tänu kiirele reageerimisele ja paindlikule mõtlemisele. Puitumine on meie hukatus. Muide ka mõtlemine vajab pidevat treenimist, kui ei treeni, siis varsti ka ei mõtle. Millest alustada? Kõigepealt peame endale aru andma, mida me tahame? Miks näiteks peaksid inimesed elama maal? Muide , miks just maal? Või miks peaksid inimesed pöörduma tagasi maale, kui nad liiguvad rohkem … välis maale? Kuni me seda enese jaoks selgeks pole teinud, ei tee me ka õigeid otsuseid. Muide väike statistiline nali vahepalaks. Eestist on kujundatud pilt, kui riigist, kus üle poole inimestest elab linnades. Vale puha, vähemalt EL-i statistikaameti uue liigituse järgi pole meil ülepea linnarahvast: 48% meist elab maa- ja 52% poollinnalistes piirkondades. Vaat selliseid trikke võib teha statistikaga. Iga otsustusjada jaoks on vaja toetuspunkti, seda teadis juba Arcimedes. Muidu jäämegi lihtsalt rääkima, et on vaja teha ja siis räägitakse et ei saa teha sest ei saa teha ja sumbume täiesti mõttetusse protsessi ehk kes on süüdi ? Tundub et kindralitel on küll mõttelõng umbe jooksnud, sest mõttekesed, et paneme käima pangabussi, autokaupluse, internetipoe ja nüüd ka apteegibussi, on ikka väga vaimuvaesed ettevõtmised. Mõelda tuleb suurelt ja ettepoole. Mõeldes vaid autolalafkade kategoorias, maaelu arendamist läbi riikliku bürokraatiaaparaadi või kriislahenduse ainsaks lahendusteedeks nähakse, et mehed metsa langetama ja naised käpikuid kuduma, oleme küll hävingule määratud. See kõik on ju asendustegevus. Just, asendustegevus mitte arendustegevus. Asendustegevus ongi selleks, et probleemidelt tähelepanu kõrvale tõmmata. Häirib see, et ei tehta vahet olulisel ja ebaolulisel, põhjusel ja tagajärjel. Üks koolivend on väitnud, et Euroopa Liidus on teaduslikult põhjendatud efektiivse omavalitsusüksuse suuruseks 1,5 miljonit elanikku ehk põhimõtteliselt peaks olema Eestis olema vaid üks omavalitsus, mis tähendab, et põhimõtteliselt võiks meie avalikku sektorit juhtida ühest keskusest. See oleks muidugi kõige lihtsam haldusreformi tegemise viis – Toompea, kui Eest vallamaja. Nojah, ühest küljest on see lihtsustatud vaade asjadele, kuid teisalt otsustab ikka rohkem ja rohkem küsimusi meie eest Euroliit oma otsekohalduvate regulatsioonide näol. Selles valguses jääbki Toompeal vaid üle lahendada vallatasandi küsimusi või … luua selline analüüsimeeskond, mis suudab Euroliidu südames protsesse liigutada. Igal asjal oma algne põhjus ja tähendus. Kui meil on kolme majapidamisega asustus küla siis inglaste küla on meie keskmine linn. Ja selles sudus, et meie küla on väike majadegrupp, mis segab meil teha ka mõistlikku haldusreformi. Aga sudu ja uduga on sellised lood, et keegi ei julge mitte midagi teha. Seega territoriaalset haldusreformi ei julgeta teha, sest kohalikud omavalitsused ja maavalitsused on vastu. Nüüd on veel valimised ka tulemas ja kuidas sa ütled ausalt, et lõpetage jama, paneme asjad korda. Selge see, et siis ei ole head valimistulemust oodata. Aga midagi on ju vaja teha! Aktiivsust ilmutada! Siis ei jäägi muud üle, kui tuleb „tappa anda” nendele, kes võivad küll olla vastu, kuid ei saa vastu midagi öelda ehk riigiasutused. Nii, et miks selline asendustegevus toimub, on meile nüüd selge. Nii ongi, et mitmed protsessid lähevad käima, hakkavad elama oma iseseisvat elu ja mitte keegi ei mäletagi enam, mis oli selle tegevuse esialgne mõte või tähendus. Nagu näiteks nimed on ju kõik mitte lihtsalt nimed vaid neil nimedel on algtähendus. Kui me tänapäeval ütleme, et kellegi nimi on Adolf, siis me kõik teame, et see tähendab üht teatud vuntsidega meest. Kuid see, et tegemist on vana alamsaksa keele „ülla hundiga” või vana ülemsaksa „õilsa sangariga” me ei taju. Seda vanasaksa „värki” me enam ei mäleta, mäletame vaid vuntsidega meest. Nii ka protsessidega, algtähendus ja ka eesmärk võivad ajapikku kaduma minna. Tuletagem siis meelde, et meil on vaja määratleda oma riigi jätkusuutlik tegevus. Selleks peame me kasutama kogu hulluse ja geniaalsuse potentsiaali, lõpetama asendustegevused ja tegelema just sellega, mis on perspektiivne ning mitte raiskama ressursse sinna, kus meil on vaid kahjumit oodata. Kohe paha hakkab kui lugeda/kuulda järjekordseid primitiivseid ettepanekuid. Mõni kiidab takka, et jah vaata kui tublid teenäitajad. TEENÄITAJA kuhu? Sussanin oli ka teejuht. Teate ju see vennike, kes juhatas vaenlastele teed sohu. Kas meie näitel on tegemist meie aja sussaninitega. Ja siis astub järgmine minister rind kummis uhkelt ette ja ütlebki :«Üks asutus üksi ei muuda midagi, aga loodame olla teenäitajad,» Oeh! Peaaegu sama heroiline lausung nagu Armstrongi Kuuvallutus lause. Ma saan aru, et isegi Peamist Ministrit on haaranud ümberkorralduste tuhin, et olevat lausa andnud koduseks ülesandeks ministritele mõelda … (kuid piiratult) … milliseid asutusi saab iga konkreetne minister oma haldusalas Peamisest Linnast välja viia. Seega tegemist on mitte ainult üksikjuhtumiga vaid kollektiivse hullusega. Vaid Riigikontroll on säilitanud kainuse ja arvab, et iga intellektuaalselt huvitavat uitmõlgutust, et mitte öelda totrust, pole mõtet isegi kaaluda. Seega kas riiklik Jüripäev on tulekul, mil sulased/teenijad oma kohalt üles öeldi ja uut kohta pidid otsima? Tundub, et poliitiline tahe järgmiseks umbsopistuseks on küps. - POLIITTAHE või POLIITPAHE ? Niimoodi ongi, et alati ei saa aru, näiteks sisekaitseakadeemia kolimise küsimus on jõudnud punkti, kus poliitikutel tuleb lõplikult otsustada. Kas meie maksumaksjate rahakott lööb vastu regionaalpoliitilistele ambitsioonidele? Kas sellele ambitsioonile tuuakse ohvriks 20 aastat tööd kvaliteetse õppeasutuse ülesehitamiseks? Kas kuulatakse vaid iseenda häälekõla ning asjatundjad jäetakse kõrvale? Muidugi kui kõrvale jäetakse on veel hea variant, harilikult lüüakse neile st. teistsuguse arvamuse omajale, tempel otsaette, et vaenlane. Õnneks on oma seisukoha välja seekord välja öelnud ka asjatundjad, mis baseerus analüüsidel ja küsitlustel. Mnjah, kui ikkagi 150 õppejõudu on kinnistunud Peamisse Linna, siis on küll ühest küljest oht õppekavadele ja teisalt, kui kaks kolmandikku lõpetajatest poleks üldsegi kooli astunud, kui see poleks asunud Peamises Linnas, siis on küll probleem. Ma formuleeriksin selle probleemi niimoodi, et ambitsioonika regionaalpoliitika tuhinas reformitakse Sisekaitseakadeemia ümber Isekaitseakadeemiaks. Just, just! Selline kool, kus ei ole ei õppejõude ega ka õpilasi, küll aga omab kauneid, tühje hooneid looduskaunis kohas, jätab meid ilma sisejulgeolekust/sisekaitsest. Siit ongi vaid samm uue reformini ehk igaüks pead ise ennast kaitsma – Isekaitseakadeemia. MOTT. Ja millest me alustasimegi? Ah jaa, poliitilisest tahtest ja jõudsime välja poliitilise paheni. Kui nüüd ühele kaalukausile visata uue kooli ehitusmaksumus ehk ca 80 miljonit Eurot ja seniste renoveerimine teisele 12 miljonit Eurot, siis ei peaks olema palju arutada. Aga ei, väidetavalt on poliitringkonnad haruldases üksmeeles üleviimise vajalikkuses. Oh kui nunnu, poliit-inimesed on üksmeelel. Möödaminnes peaks märkima, et võib-olla polegi meie dr Riigi jaoks 68 milj EUROT mitte mingi raha? No selline pisike prügi? Kõik sõltub võrdluses. Kuid sellega võiks käigus hoide paarkümmend Tallinna TV-d või kui uskuda „seitungit” siis Pärnumaa kutsehariduskeskuse õpilaskodu (180 inimesele) renoveerimine maksis 2 milj Eurot, ehk korda saaks teha reipalt üle kolmekümne õpilaskodu. No kuhu teie panustaksite? Jah, aga poliit-inimesed niimoodi ei aruta, nad ütlevad lihtsalt et ärge „kidisege”, me teame kuidas „head teha”. Ja hoidku Seesamune Sealtsamusest Sellesamuse eest, kui kool ise tahaks enese käekäigu kohta sõna sekke öelda, sest poliit-inimene pareerib sellise näotu initsiatiivi maotu väitega, et arst ennast ravida ei või ega advokaat ennast kohtuprotsessil esindada. Muide väga tabavalt öeldud, kuid mõistkem seda teistpidi, et otsustajatele meeldiks muidugi, kui keegi neid ei segaks ehk arst kui teda keegi ei aita, siis kuigi ta teaks ja oskaks ennast aidata – surgu parem maha ja tippadvokaat ärgu ennast protsessil, mil otsustatakse tema hukkamine (isegi mitte süüdimõistmine), ei tohi süüdistajate hordile mitte midagi vastu öelda?. Mnjah, kui niimoodi oleks, et kooli juhiksid sellised kodanikujulguseta ussikesed, siis tõest poleks sellist kooli vaja, ei Peamises Linnas, ei Mittepealinnas. Sellises asutuses algab kõik aust ja väärikusest. Kui seda ei ole siis … teeme endale Isekaitseakadeemia. Muide üldine lambumine ongi niikaugele arenenud, et vastuväiteid on esitanud Sisekaitseakadeemia ja riigikontroll . Mnjah, kui minister ei saa aru bürokraatia toime mehhanismist on rumal lugu. Valed eeldused ja meetodid annavad kokku vale tulemuse. Mitte ainult meil ning sellest võiks õppida. Näiteks kirjutab Tim Harford „Kohanemine” (Kirjastus Hermes 2012) Lk 51 „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”. Samas on kirjeldatud ka positiivset kogemust. ( Kindralmajor Jack Galvin) „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.” Ning Lk 60 „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.” See on õpetlik just selles suhtes, et võttes õppust Sigade lahe fiaskost, kujundas Kennedy oma nõunike töö ümber, kaasas laiema arvamuste põhja ja tuli seetõttu edukalt välja Kuuba raketikriisist. Päris metsik on mõelda, et kui ta poleks oma esialgsest eksimusest õppinud, milline oleks maailm siis praegu? Prr! Seega veelkord, põhimõtted ja sihid paika või õigemini tuleks need põhimõtted õiget pidi pöörata. Me ei saa elada sellise lihtsustatud maailmakäsitluse järgi, et haige on see kes võtab tablette, see kes ei võta tablette on terve. Kui haige ei võta tablette kas ta siis on terve? Niimoodi vaadates saab igaüks aru, et selline arutlus on jaburus, kuid riigi pidamise asjades … ? Seega ärgem kaotagem lootust ehk nagu on kirjas J.Haseki „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” (Eesti Riiklik Kirjastus. 1960) Lk 400 „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.” .Mnjah … kas just niisugust lootust/õnne meile vaja on, kuid mõtlemist küll.

Priitahtlikud … ärgitajad

Hea meel on. Väga hea meel on, kui inimestel on ideid, kuidas elu paremaks taha. Nüüd tuleb Rahvakogule ettepanekuid nagu paisu tagant. Paljud neist on ühesuunalised, mõned paralleelsed, kuid kogu küsimuse raskuspunkt on selles, mis edasi saab? Kas need vormuvad ka mingiteks seadusteks? Kas see uus entusiasmipuhang jääb vaid hetkeolekuks või muutub püsivaks? Või kuhtub? Mitmed head algatused on sumbunud, kuna puudub mehhanism nende edasi menetlemiseks/arendamiseks. Iga kodanikualgatus vajab mehhanismi ja platvormi, muidu on see vaid õhu võngutamine. Mida siis võiks teha? Näiteks päästekorralduses on meil nn riiklikud päästekomandod, priitahtlikud pritsumehed ja naabrit minnakse ikka aitama, ämber näpus, kui vaja. Seda näidet võiks laiendada ka seadusloomele. Riiklikud komandod ehk ministeeriumid jt. tegelevad igapäevase baasseadusloomega. Kuid niimoodi nagu meil ei ole võimalik igasse külla paigutada tuletõrjekomandot, ei ole meil ka võimekust vaid riiklike ressurssidega seadusloomes selle mõjusid analüüsida. Lihtsalt ei jätku asjatundjaid. Riigikontrolli õigusaktide mõju hindamise korraldamise audit nendib, et iga õigusaktiga kaasneb tavapäraselt rohkem, kui üks mõju ning sageli on mõjud erisuunalised, õigusaktide mõju hinnatakse vähe ja formaalselt, vähe hinnatakse õigusaktide mõju seetõttu, et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja uuringute tellimiseks väljast ei jätku raha ning aega. Seega napib oskusi ja aega, nagu päästevõimekuseski. Nüüd oleme meie kõik ämbritega tormanud Rahvakogule olukorda parendama, kuid oleme unustanud ühe suure ja uinuva ressursi ehk priitahtlikkuse. Meile meeldib lobiseda rohkem kaasamisest ja läbipaistvusest, kuid need on passiivsed nähtused. Priitahtlikkus on aktiivne hoiak. Priitahtlike ja meie, ämbriabiliste, vahe on selles, et me oleme küll entusiastlikud, kuid meil pole valdkonnaspetsiifilisi teadmisi, meid ei ole välja õpetatud tuld kustutama ega seaduseid analüüsima, meil ei ole varustust/oskusi. Kõik see on olemas priitahtlikel pritsumeestel : tahe, kohusetunne, väljaõpe ja varustus. Igaks põhjalikumaks analüüsiks vajame hästi valdkonda tundvate asjatundjate kaasamist. Olenevalt teemast vajatakse seaduste mõjude hindamiseks erinevat komplekti asjatundjaid : laevanduse, kosmose, pedagoogika, äri, juura jne. Meie suurust arvestades, on meil mõne valdkonna peale 1,5 asjatundjat, kui töötatakse välismaal, siis vast 0,3/0,5. Need inimesed on juba kuskil ametis ja hõivatud, kuid tean paljusid, kes oleks valmis ühise asja nimel oma panuse andma. Priitahtlikult. Seega priitahtlikud mõjuanalüüsijad. See täiendaks riiklikku võimekust, mille lükkab käima, meie ämbriabiliste, ärgitav ind ja ideegenereerimise võime. See seltskond peaks moodustuma kogumi nagu priitahtlike pritsumeeste komandod. Selleks on vaja soovi ennast komandosse möllida, omada teadmisi ja vahendeid. Sellisel juhul ei peaks enam Riigikontrolör „viisakalt väljendeid” otsides, teatama, et seaduseelnõude väljatöötajatel „napib teadmisi” ja Õiguskantsler ei peaks, viimase võimalusena midagi muuta, tobeduseks kujunenud regulatsiooni Põhiseadusliku jõuga rammima. Pole midagi uut siin päikese all, sama loogikat kasutas Euroliit meie liitumisläbirääkimistel, loodi nö asjatundjate kogu, kuskohast hädalised endale valdkonna tundjaid sai tellida. Lihtne. Teisalt ei erine selline priitahtlik organisatsioon juba nimetatud pritsumeeste või ka Kaitseliidu loomise põhimõttest, olles toeks seal, kus riigil riiklikke vahendeid ( rahalisi/intellektuaalseid) või paindlikkust napib. Mõistlik. Seadusloomega on veel üks nõks, me ei tea palju ühe seaduse valmis „kribimiseks” aega ja raha läks. Palju sadutuhandeid ametniktunde selleks kulutati? Aga kui seda seaduseelnõud esitatud kujul vastu ei võetud? Kas siis oli tegemist praagiga? Raisatud ressursiga? Need kes on kursis seadusloome tehnoloogilise poolega teavad, et „seadust ei tee” mitte ainult Vabariigi Valitsus ja Riigikogu vaid see käib läbi sadade inimeste käest ministeeriumide osakondade ja ametite töörühmade hellitavate käte ning teravate pilkude alt. Sadade meile tundmatute kangelaste panus on kätketud ühte seaduseelnõusse, hunnitu hulk tasakaalustusi ja kompromisse, mille … Riigikogu ühe parandusega pea peale võib keerata. Kaartimängus nimetatakse seda Jokkeriks, poliitikas … poliitiliseks tahteks. Muidugi võiks meie ühiskonnas levinud „ jokk” mõistet teisendada siinkohal „pokk-iks” ehk poliitiliselt on kõik korrektne. Ei tea kas siis võiks nimetada poliitilist tahet hoopis tükis … pokkeriks? Oeh! Seega teeks õige seda liiki distsiplineeriva ettepaneku, et seaduseelnõude seletuskirja kohustusliku lisana loodaksin näha seaduse tegemise kronometraazi, kes ja kui kaua menetles/osales/marineeris, siis teame kui palju (kümneid/sadu tuhandeid) ametniktunde kulus seaduse tegemiseks. Teaksime ühtlasi, mida see seadus … Mnjah, oleksin juba peaaegu kirjutanud, et palju see seadus väärt on, kuid jäägem ikkagi sündsuse piiresse, niimoodi saame vaid tead seda palju see seaduse tegemine maksab. Selle väärtuse ehk toime efektiivsuse saame eelnevalt mainitud mõjuanalüüse arvestades või siis … mitte arvestades Siinkohal meenub õpetlik märge millalgi loetud raamatust „Strateegiline sõda” (Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009) Lk 16 „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” Ja lk 17 „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” Seega kõik see mida me teeme, pole lihtsalt niisama, intellektuaalselt huvitav tegevus vaid tihe rebimine konkurentsi olukorras .