Wednesday, July 31, 2019

Tulumutukad, kulukakardid ja kahju(r/m)putukad



Rannahooaeg, jälle hea võimalus laineloksu saatel loodust nautida ja mõtteid liigutada. Vahva.  Kuid siis hakkas üks kiuslik mõttepojuke sumisema, võib-olla polegi see hea, lihtsalt lebada, nautida, … mõelda? Kui ilmakära  kuulata, siis … Oot-oot, kas see, et juuni alguses olid ilusad ilmad ja nüüd lausa kuumad, ongi kliima soojenemine? Kas mina olengi see täiskasvanud tõbras, kes selle maailma nii untsu on keeranud? Nii untsu, et noored peavad seda parandama hakkama, nagu riigipea nõudlik/paatoslikult küsis? Hm, kas tõesti mina? Mina ka? Teie … Teie ka? Kes veel? Ei tea, meie teiega püüame oma igapäevast elu ontlikult ära elada, lapsi kasvatada ja neile tarkust jagada, prügi kolme kasti sortida, ja nüüd järsku niimoodi. Küsimus ei olegi selles, mida me oleme teinud valesti, vaid mida me sellest õpime? Näiteks DDT-ga me enam täisid ei hävita, pliibensiiniga ei sõida ja freoongaaside kahimisega suutsime osooniaukude probleemile mõningal määral lahenduse leida. Kui tahame, siis suudame. Pigem on asi selles, et suurem osa meist ei mõista oma otsustest/otsustamatusest tulenevaid teiseseid ja kolmandaid tagajärgi ehk tagajärgede tagajärgi.
Igaühel on oma eriline maailm, kuid enne seda on meil meie ühine elukõlblik maailm. – Maa. See on maailm kus iga inimene teeb päevast päeva tuhandeid otsuseid (ka kõige pisemaid nagu prügi sorteerimine või selle maha viskamine), mis muudab maailma. Meie otsustel mis üksikisiku tasandil võivad olla peaaegu normaalsed võib olla kumulatiivselt kaskaadiefekt. Tundub, et meie otsuste teisesed mõjud ja nende mõjude mõjud saavad olema meie edenemise või mitteedenemise   võtmeküsimus. Me peame neid ette nägema. Kuid mida me siis ei näe?  „Mõistagi ei oska inimesed hinnata seda, mida nad ei näe. Inimene, kes ei oska näha seaduspärasusi ega sünteesida, ei tea seaduspärasustest ja sünteesist rohkem kui värvipime värvide nägemisest. (…) Värvipimedad saavad lõpuks teada, et nad on värvipimedad, aga enamik ei näe ega mõista kunagi, kuidas nende mõtteviis neid pimestab.“ (R. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 lk 203)

Ökonoomiliste värvipimedate teejuht ökoloogiasüsteemi

Mõningal määral me adume juba asjade põhjuslikku seost looduses, kuid harva mõtleme, et majandus on meie ökosüsteemi lahutamatu osa. Ei ole? Kuidas siis niimoodi on juhtunud, et  maailma riigid ammendasid mullu aastaga taastuvad loodusressursid juba 29 juuliks ehk praegu tarbib inimkond ressursse keskmiselt 1,75 rohkem kui loodus neid taastada suudab. Kui majandussüsteem kasutab 1,75x taastuvressurssi üle Maa võimete, siis on see ju võimas ökosüsteemi osa. Suurmõjutaja. Või pole vajagi taastada?  Tarbime Maa ära ja ostame uue? Tobe mõte. Kuid taastada saab, eelkõige  targalt tegutsedes sh targalt majandades: toodete elukaart pikendades, vähem tarbetult tootes, vähem valsid hinnasignaale andes, vähem „tasuta“ miraaže tekitades. Ja loomulikult taaskasutades. Igas asjas. Igas teos. Mind on alati imestama pannud akutööriistade hinnapoliitika, kus aku  on kallim kui uus tööriist koos kahe akuga. Ressursikasutuslikult nonsenss  ju?  Iga päev lendab ilmselt sadu tuhandeid täiesti töökorras trelle prügilasse seepärast, et hinnasignaal on vale. Selline hinnasignaal suunabki raiskavale tegevusele. Igas asjas. Kuid kui niimoodi aku viib põhitoote kasutusest välja, siis on see ilmselgelt müüginipp, kuid ressursikasutusele hukutav. Kui tähelepanelikult vaadata, siis igalaadset ülekasutamist näeme kõikjal, vaadake vaid tähelepanelikult ja te näete. Kui märkate, siis ilmselt imestate.

(Häire)Kella kõla

Mida teha? Kas oleks näiteks võimalik hoida pool kasutaud 1,75X  ressursist kokku parema ressursside kasutamise ja läbimõeldumate otsustega? Kui mitte pool, siis veerand kindlasti (esialgu). Kuid asjaga on kiire, ÜRO raporti kohaselt hävineb loodus viimase kümne aasta keskmisega võrreldes kümneid või isegi sadu kordi kiiremini. Metsloomadest imetajate biomassi hulk on vähenenud 82%, looduslikud ökosüsteemid on kaotanud poole oma esialgsest ulatusalast ning miljonid liigid on välja suremise äärel. (6.05.19 Delfi).  Osa meist peab sellist häirekella löömist paanitsemiseks, mõni äriks, kuid u 500 asjatundja  koostatud uuringu hinnangul on suur osa looduse mitmekesisuse vähenemisel just inimkonnal. Kõhedusttekitav järeldus. Koostajate hinnangul on ainus võimalus veel midagi muuta kohe nüüd ja praegu. Vaat nii, kõlab karmilt, kuid tõsiasi on see, et tõhusust peame taotlema kõiges, vaid käskimisest, trahvimisest ja kilekottide keelamisest jääb väheks.  Ning, et see „kõiges“ oleks tõesti kõiges peame me ökonoomilisi värvipimedaid juhendama värviküllase analüüsimaailma valikuvõimaluste kirevuses. Mustvalge tummfilmi aega on ammu möödas nüüd elame värvi-, liit- ja virtuaalreaalsuses, sellele uuele maailmale vastavalt tuleb teha ka otsuseid.

Lihtsusese võlu

 Me peame ka  majanduskeskkonnas kui üldkeskkonna osises tagasi minema lihtsate selgete signaalide ja tagasiside tõelisse maailma. Hüvede ümberjagamine konkurentsivõimetutele aladele ja tegevustele on ühise ressursi raiskamine, see on  keskkonnareostus. Lihtsad põhimõtted ja raamistikuline minimalistlik administreerimine on hüve, mis hoiab meid õigel kursil, kuid lopsakas bürokraatia paljude keeldude ja järelvalvajatega on suurreostus. Keskkonnakahjustus.
Meie praegune ebaloomulik vajaduspõhine majandusmudel peab ümber kohanduma tõhusaks, kuid keskkonnasäästlikuks võimalusepõhiseks mudeliks. Me laseme administratsioonidel kulutada ressurssi asjadele, mis meile tegelikult korda ei lähe.  Me ei tunneta ümberjagamise hägus hinnasignaali. Me ei adu, et „tasuta“ sünonüüm on ebamõistlikult kallis. Kulutame sest meil on kujundatud arusaam, et niimoodi on moodne. Ei ole moodne. Me üha (taas)toodame eilset ebatõhusust ja saastavat majandusmudelit ära tundmata homseid võimalusi. Kuid näiteks on Skandinaaviamaade KOV-d, kes on meist mõõtmatult jõukamad, oma ühistranspordi hangetes keskkonnateadlikkusest tulevalt väga kokkuhoidlikud, nemad ei kuuluta välja hankeid, kus igal hankel peavad olema tuttuued bussid. Skandinaavlased kasutavad täie teadlikkusega sõiduki elukaare pikendusega busse st täiesti renoveeritud kümnendi või enam vanuseid sõiduriistu. Tegemist on väga hea kvaliteediga sõidukitega, millele renoveerimine on lisanud sõidukile teise eluea. Nende arusaamade järgi on see keskkonnasäästlik. Meil on hanked nagu vaese mehe Ferrari unistus - tulede, vilede ja madala põhjaga. Kallis, kohatu ja raiskav. Skandinaavlaste keskkonnateadlikkusel on ka rahvusvaheline mõõde laiemale (majandus)keskkonnale, nimelt teostavad just meie kuldsete kätega meistrid selle ressursi kokkuhoiule suunatud elukaare pikendamise. Vahva. Meie oskame. Veel. See on ressursi taaskasutamise ehe näide, mida me oskame teha teistele. Ise … raiskame edasi.

ÖKO+ÖKO

Vaadake, ettevõtted, nii suured, keskmised kui mikroettevõtted on nagu ökosüsteem, üks ring toidab järgmist, see on sümbioos. Kui üks mutukas (seda enam liik),  vahelt kaob, on ökosüsteemi (ehhee, nii ÖKOnoomika kui ÖKOoloogi algavad „ÖKO“-ga) tuksis. Looduses tekitab liigi kadu ühiskonnas paanika, majanduses me ei mõrkagi (tulu)mutukate massilist hävimist.  Me peame keskkonna küsimusi vaatama hulka laiemalt, mitmekihiliselt, vaatama ökosüsteemi osana ka ökonoomikat. Keskkonnaprobleem kui ökosüsteem tuleb siduda ökonoomikaga nii, et meie elatustase ei langeks, kuid seejuures me kasutaksime vähem tooret, energiat ja rahalisi ressursse. Vaadake lugu on selles, et: „Miljard hiinlast ja miljard indialast tahavad elada samamoodi nagu Ameerika keskklass ega näe ühtegi põhjust oma unistustest loobumiseks, nagu ameeriklased ei ole valmis loobuma oma linnamaastikuautodest ja kaubanduskeskustest..“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 225). Kuidas selles vastandlikkuses olla ressursisäästlik? Hararil on ka lahendus „Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (lk 223) Kuid see tähendab, et edaspidi tuleb samade vahenditega teha teistmoodi, sest:  „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat..(…) Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009 lk 28)

Mutukamäng

Vaadake, kõik need keskkonnaküsimuse, mis täna on huvigruppide poolt tagant tõugatud ja poliitinimeste jaoks suures tulikirjas ülesse riputatud (mutukate kadumine,  kliima soojenemine, CO2 emissioon, prügi kogumine ja veel paar teemat) on nagu keskkonnakäitumise algkursus. Need on ka tähtsad, kuid megaraiskamine ja selle juurpõhjus toimub hoopis muus kohas, halvasti läbi mõeldud majandusotsuste tasandil
Kui kuulete et keegi lubab vaesuse vähendamise eest seista, siis on see üllas ja väärt põhimõte. Samas on enamuses nende ideede teostamise aluseks, mitte süsteemi tervendamine, vaid ökosüsteemi ülekoormamine, liigtarbimine ja liigilisuse vähenemine. Hetkeline heategu võib tihti kaasa tuua ökotasakaalu pöördumatu rikkumise: „Ja mõnikord on vaesuse leevendamiseks tehtud pingutuste tulemuseks veel rohkem vaesust. Saadad mingisse piirkonda tasuta teravilja – ja põllumehed lähevad pankrotti. Järgmisel aastal ei ole lääne abistajaid enam kuskil, nagu ka kohalikke põllumehi, kes on sunnitud seemnevilja ära sööma. „ „Sest igal teol on tagajärg, ja – aga ka neil tagajärgedel on tagajärjed. Millel on veel omakorda tagajärjed.“ (R Ludlum „Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019 Lk 100). Majandus nii nagu looduski koosneb (tulu)mutukatest ja (kahju(r)m)putukatest. Mutukad, kes harjuvad käime administratiivselt täidetava söödaküna (dotatsioonid) juures langevad olelusvõitlusest välja, muutudes (kahjum)putukateks. Kui kahjum)putukaid) liiga palju saab, siis (kasum)mutukad langevad ökosüsteemist välja. Kuid kui (kasum)mutukaid enam pole, kes siis (kahjum)putukatele administratiivsööta ette kannab, bürokraatia ise ju midagi ei tooda? Elementaarne. Mitte asjata pole asjad seatud nii et: „Aju tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju, pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks.“ (Freedman „Strateegia“ Grenader lk 25). Ärge minge võrdsustamisega liiale, sest kui te annate ajule võrdselt kehakaaluga energiat, siis … UPS! Võib-olla selles Dr Riigi mõttetegevus ja tulevikukirg nii lahjad ongi, et aju mõttetegevust kütab pelgalt võrdsustatud 2% energiat? Hirmutav mõte.  Igal jaotusel on mõte, rääkimata otsustusest või teost. Mõttel on tegelikkuses tagajärg.

Valge Raamat (VR): juhis tarmukatele, lugemik tobukestele

Kuna meie siin ajame ikka veel tihti segi Chaneli lõhnaõli ja mulgikapsa keeduauru, siis on EL meile õige tee juhatamiseks koostanud lugemikud nn Valged Raamatud. EL on aru saanud, et kliimamuutustele reageerimisega on kiire, seades eesmärgiks vähendama heidet 2050. aastaks 80–95 % allapoole 1990. a taset. Väga ambitsioonikad eesmärgid. Meiegi, EL liikmena, püüame retoorikas neid eesmärke järgida, kuid tihtilugu ei tee me vahet meetmete praktilisel vajadusel ja nende mittemõistmise tagajärgedel. Kaks enimmainitud  majandusvaldkonda seose heitmetega on energeetika ja transport. Põlevkivienergeetikaga … ei teinud me suurt midagi, kuni EL loodud suunamismehhanismid meid konkurentsist välja müksasid. Õppetund? Ei. Nüüd on Dr Riik loomas uut riiklikul toel toimivat abinõude paketti, kuidas energeetilist saastamist asendada … teistsuguse saastamisega. Ollakse loomas põhja uuele ökonoomilisele ja ökoloogilisele katastroofile, raisates meie raha pea miljardi jagu eilsete tehnoloogiate reanimeerimisele. Tegelikult on see investeerimine tulevastesse rahalistesse karistustesse, sest ei  arvestada eesmärke, mis tulenevad EL kliimapoliitikast.

Sama tuim mineviku reanimeerimine on kordumas ka teises saaste vähendamise tuumvaldkonnas, transpordis. Juba praegu on teada, et me ei suuda käesolevate meetmetepaketiga saavutada ettenähtud ajal CO2 kvootide alandamise taset transpordis, mis tähendab, et me hakkama maksma sellekohaseid penalteid. NB! See rahaline karistus ei ole niivõrd trahv looduse reostamise heastamiseks (mis õhu on lennanud, seda rahaga kinni ei püüa) vaid karistus Dr Riigi mõttelaiskuse eest.  Mille … meie teiega kinni maksame. Virga ja nutika tööga. Ometi on EL üllitanud juba 2011 a VALGE RAAMATU Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas, mille eesmärgiks vähendada transpordis 2050 a vähemalt 60 % võrreldes 1990 a-ga. Siinkohal on kohane rõhutada kaht märksõna: konkurentsivõime ja ressursitõhusus. Need ongi tulevikumudeli alustalad.
EL märgib, et muutustega ei saa viivitada. Esile peavad kerkima uued transpordilahendused. Transport ja liikuvus on elutähtis siseturu jaoks ja elanike elukvaliteedi seisukohalt, kuna sellega tagatakse neile reisimisvabadus, tekitatakse majanduskasvu ja luuakse töökohti
Mida teha? Lahendustes on kaks tähtsat suunda. Esiteks,  liikuvuse piiramine ei ole lahendus (millegipärast loetakse meil seda vastupidi: piira, kitsenda, tekita ummikuid). Teiseks peavad esile  kerkima uued transpordilahendused. Infotehnoloogia võimaldab tagada lihtsamad ja usaldusväärsemad ühendusvõimalused ja põhitähtis (kuid meie lugemisoskuse juures märkamatuks teeseldud suunis), et transpordikasutajad maksavad kinni kõik transpordikulud, kuid vastutasuks saavad nad vähem ummikuid, rohkem teavet, parema teeninduse ja ohutuma reisimise. EL transpordipoliitika kõige olulisem eesmärk on aidata luua süsteem, tänu millele oleks võimalik edendada Euroopa majandust, suurendada selle konkurentsivõimet, tagada kõrgekvaliteedilised liikuvusteenused ja samal ajal kasutada ressursse tõhusamalt. Eesmärk on muuta transpordisüsteem naftast sõltumatuks, ilma et toodaks ohvriks transpordi tõhusust ja halveneks liikuvus. Selline on lühidalt EL ettekujutus konkurentsivõimelisest, ressursisäästlikust ja jätkusuutlikust transpordisüsteemist

Appi, me jääme alla (maailma konkurentsivõimele)!!!

EL on selle dokumendi eesmärkide seadmisel kogu aeg mitu rauda tules.  Esiteks muidugi ressursisäästlikkus, kuid ka majandusjulgeolek, sest järgmistel kümnenditel vähenevad naftavarud ja üha enam hangitakse naftat ebakindlatest allikatest. VR „Kui me ei vähenda sõltuvust naftast, võivad väheneda inimeste suutlikkus reisida ja majanduslik julgeolek ning kõik see võib tõsiselt mõjutada inflatsiooni, kaubanduse tasakaalu ja ELi majanduse üldist konkurentsivõimet.“ Koos julgeolekuga  pole hetkekski unustatud majanduslikku jätkusuutlikkust. „Kogu maailmas püüeldakse säästva liikuvuse poole. Meetmete võtmisega viivitamise ja uute tehnoloogialahenduste tagasihoidliku kasutuselevõtmise tõttu võib ELi transporditööstust tabada pöördumatu allakäik. ELi transpordisektorile pakuvad üha enam konkurentsi kiiresti arenevate riikide transporditurud.“ See on varjatud karje: „Appi, me jääme konkurentsis alla!!!“.  Just seepärast ei ole VR üles ehitatud keeldudele ja käskudele vaid teejuhtidele, kuidas parandada keskkonda üldiselt, kui julgeoleku- ja  konkurentsikeskkonda. Eriti konkurentsikeskkonda, muutes transpordivaldkonnad omavahel vabalt konkureerivaks, et anda tõuge nendesse investeerida ja luua uusi ärimudeleid, teenuseid, turge ja tehnoloogiaid. Selle strateegia aluseks on õigete hindade kindlaksmääramine ja moonutuste vältimine. VR-st  tuleb juhis, et rohkem kohaldataks põhimõtteid „saastaja maksab” ja „kasutaja maksab”. Mis aga põhitähtis: tulevikus peaksid kasutajad maksma kinni praegusest suurema osa transpordikuludest. Ehk EL suunab meid, et, igaüks ise peab enda teenuse niimoodi disainima, et see oleks (tulu)mutukas, mitte (kulu)putukas. (Kulu)putukad ei arenda uusi tehnoloogiaid ega rikasta konkurentsi.

Uus transpordistrateegia:  95 aastaselt rulatajaks?

Kuidas meil siis VR juhiseid tõlgendatakse? Eks me kõik oska VR välja lugeda seda, mis meile mõistetav või südamelähedane.  Mina mõistan, et transport peab olema tõhusalt organiseeritud, et inimesed/kaubad jõuaksid kõige tõhusamalt sihtkohta, et vähendada ummikuid, et rohkendada konkurentsi, et  leida uusi ärimudeleid ja tehnoloogiaid. Loogiline.  Praegused arengukavad Dr Riigi tasandil viitavad pigem vanade tehnoloogiate põlistamisele,  uudsus … Uudsust näeme vaid uutes piirangutes. Kui 80% meie inimestest käib tööl autoga, siis põhirõhu tegemine vaid jala käimisele ja rattasõidule ei ole piisav meede olukorra parandamiseks.  Autode asemel tuleb midagi nauditavat asemele pakkuda. Elementaarne. Kuid midagi peale ebamugavuste ja karistamise administratsioon välja pakkuda ei suuda. Vastupidiselt VK eesmärkidele muudab administratsiooni praegune „strateegia“ liikuvuse ikka vaevalisemaks, ummikud ikka pikemaks, inimesed ikka vihasemaks ja saastemäära ummikutes tühikäigul podisevatest heitmetest üha kõrgemaks. Vaevalt me ebamugavust naudime. Ühel arutelul jäi kõlama, et liikuvuse parandamiseks tuleb rulatamist ja rulluisutamist laiendada. Ka tore, kuid kui ma seda oma auväärt 95 aastasele ämmale pakkusin, siis jättis see võimalus  teda pehmelt öeldes ükskõikseks. Ütleme nii, et ämm on küll nutikas ja krapsakas daam, kuid rulluisutamine pole tema lemmikharrastus. Usun, et kui tänased rulaettepaneku tegijad jõuavad ka 90-desse, siis on neil mingid teised lemmikharrastused. Ehk jätkem need eluvõõrad sisendid  transpordi arendamisse, enamik inimest tahab saada vaid mõistlikku liikuvusteenust.  Lihtne. Arutagem pigem selle üle, mida oleks vaja pakkuda, et inimesed valiksid ÜT-i. See on tõesti tähtis.
Sellest vaatevinklist on vaid üks lahendus ja seda on näidanud turupõhine kaugbussiliiklus, teenus tuleb teha selliseks nagu tarbija seda tahab. Turupõhised tulumutukad pakuvad nauditavat teenus, taskukohase hinnaga ja kvaliteediga, mida enamusel riikidest pole  rahvusvahelistelgi liinidel. Nauditavus, kättesaadavus ja kvaliteet on teenuse aluseks.  ÜT linnas on nauditav vaid siis, kui see on mugavam, kiirem ja mugavam autost st bussipeatud max 300 m koduuksest,  järgmine buss/tramm/rong nägemiskaugusel ja nendes elektroonilised abivahendid, mis näitavad ümberistumise kohti ja aegu. Iga kord kui seda mainin, siis kostub seltskonnas kihinat, nagu oleks tegemist naljaga. Kuid see ei ole nali, vaid üks võimalik harjumuspärasest erinev transpordimudeli ülesehitus. Väljaraputus stagnatsioonist. Täpselt samuti tuleb lõpetada (kulu)putukate mudeli laiutamine maakonnaliinidel ja reisijateveol raudteega. Kes ei usu lugegu VR-t tarmukatele. Neis valdkondades tuleb muuta ärimudelit konkurentsipõhiseks, et inimesed saaksid realiseerida oma  keskkonnaeelistused. Tegelikkuses. Me oleme kuulnud lõputult, et rong on keskkonnasõbralikum, kui buss, kuid need on vananenud mudelite vananenud andmed. Sama vananenud, kui keegi soovitaks lapse arengu suunamise põhivahendiks kas rihma või vitsa. Vastavalt nendele aegunud mudelitele valime meie teiega pahaaimamatult oma arust keskkonnasõbraliku liiklusmooduse, kuid saame midagi muud. Nimelt on ühe istekoha liigutamisel tänapäevane E6 mootori CO2 määr tunduvalt väiksem, kui diiselrongil ja NOx osas on E6 kordades tõhusam. Kui meile seda ei teavitata, siis suunatakse meid tegema valesid keskkonnaalaseid  otsuseid. Meid kõiki. Tegelikult ei tea me isegi rongikohtade tegelikku täituvusest. Kuuleme vaid entusiastlikke raporteid, kui palju igal aastal reisijate arv suureneb (ja selle üle on hea meel), aga tõhususest ei tea midagi. Üksikud tippkoormused ei näita veel ressursi loodussäästlikku kasutamist. Iga tühjalt veetav reisijakoht on tegelikult loodusreostuse otsene suurendamine. Üksikud asjahuviliste ja entusiastide vaatlused annavad alust arvata, et rongi (olenevalt koosseisust) 204-425 reisijakohta (iste+seisu) on keskmiselt enamus tühjad. Me veame mitte reisijaid vaid reisijakohti. Kui arvestada, et tuhandeid reisijakohti  päevas liigutatakse ilma, et reisijaid liiguks, siis tähendab, et tegeliku reisija liigutamine on veelgi saastavam, kui reisijakoha liigutamine. Kui me suurendame reisijakohtade arvu sellistes tingimustes, siis me suurendame ju tunduvalt reostust. Niimoodi täidamegi VR keskkonnaeesmärke?  Täpselt sama loogika kui põlevkivienergeetikas „parandamisel“ – konserveerime ressursitapjalikke vanaaegseid tegevusmudeleid.

Vale lahinguväli

Kui koormus/kahju eelarvele ja loodusele on otsene tagajärg logistika olemuse mittemõistmisele, siis teisesed ja kolmanda taseme järelmid ilmnevad kogu liikuvussektoris, täpselt samuti nagu Dr Riigi „tasuta“ sekkumisel maakonnaliiklusse. Uhkusega …suretati välja sel alal vähesed säilunud ja ebavõrdset võitlust pidavad turupõhised (tulu)mutukad. Lihtne tõsiasi on, et rong oma kohmakuses ei suuda asendada turupõhiseid liikuvusvoogusid, ta suudab selle küll välja suretada ja siis püüab Dr Riik kalli raha eest paaniliselt mingi doteeritava Frankensteini koletise kokku monteerida, kuid ka see ei asenda turu loovust. Kuid mis kõige kurvem, siis Transpordiline Frankenstein koletis ei suuda täita VR kliimaeesmärke, sest see ühest küljest ressursse mitte säästev ja ei vasta ka tarbijate vajadustele nauditava ÜT järele. Sel juhul pöörduvad tarbijad Dr Riigi suunamisel paratamatult sõiduautode usku. Õigemini tabab meid vanaautolaine. Kõik need Antsud, kes seni ÜT-i kasutasid, ostavad odavad „tuhise rondi“, lasevad selle külaseppadel sõidukorda kloppida ja … tuld. Selle tulemusena saame mitte ainult auto laine, vaid vägevalt  CO2 tsunami. Lisakvootide ostu näol saame ka rahalise karistuse. Vaat niimoodi.
 Põhimõtteliselt on vale tekitada konkurentsi ühistranspordi ja ühistranspordi vahele (eriti kui üks neist on üledoteeritud), kui eesmärgiks on autostumise vähendamine. Täiesti loomulikult võidab sellest „konkurentsist“ vaid autondus. Kuigi jah selles kontekstis rääkida konkurentsist on konkurentsi pilamine. Just sellest ebavõrdsest kohtlemisest eri transpordivaldkondade vahel püüabki VR üle saada. Ilma selleta ei tekki konkurentsi ja eri transpordivaldkondade sümbioosi. Kui nüüd seda rada pidi edasi astuda, siis on tõsiasi, et lisanduvad sõitjakohad raudteel võivad suure tõenäosusega enamuse praegustest tulumutukatest turukeskkonnast välja kahida. Oeh, jälle üks tulumutukate hukkumislaine. Liigilisuse ja liikuvuse vähenemine.

Tunnel tundmatusse

Kuna meie majandus liigub ikka rohkem jäiga riikliku plaanimajanduse poole, mitte konkurentsipõhise loovuse ja arengu suunas, siis kuluputukate üha usinamat sigitamist püütakse varjata  sotsiaalmajandusliku kasu viigilehega. Seda kahjumi tootmise eufemismi kasutatakse siis, kui (poliit)projekt on nii ebatõhus ja kahjumlik,  et isegi loomingulise raamatupidamisega ei suudeta seda kasumisse kirjutada. Kuid „sotsiaalmajanduslik kasu“, mis on olemuslikult ja reaalselt meie teiega jaoks kahjum,  tuleb dotatsioonide kaudu meil teiega ikkagi kinni maksta.
Siinkohal on heaks võrdluseks kaks raudteeprojekti RB ja Tunneliprojekt. Õigemini on tegemist ühe projekti kahe otsaga. RB projekt on administratiivselt planeeritud ja rahastatud EL suurprojekti osake. See on täis arvestatud uskumatus koguses „sotsiaalmajanduslikku kasu“, mis juba praegu ajaproovile ega majandusseadustele (Riia Raudteejaama ja Lennujamavaheline hange näitel) vastu ei ole pidanud. See hankejupp kallines kordi võrreldes algselt projekteerituga/loodetuga. Nii või teisiti, pole ilmselt valitsustel taganemisteed ja raha valamine sellesse „luulelisse“ projekti jätkub „proosaliselt“ lisarahastuste lisarahastuse  kaudu. Selles pole midagi uut, sest „ 1977 aastal otsustas Šoti valitsus rajada uue parlamendihoone. Algse kava järgi pidi ehitus kestma kaks aastat ja maksma 40 miljonit Briti naela. Tegelikult kulus selleks viis aastat ja 400 miljonit naela.. Iga kord kui ehitusettevõtjatel tekkis mõni ettenägematu probleem või kulutus, pöördus see Šoti valitsuse poole ning palus lisaaega ja –lisaraha. Kui see aset leidis, arutleti valitsuses endamisi: „Me oleme plaani juba kümneid miljoneid naelu matnud ja me jääme täielikku häbisse, kui me lõpetaksime selle praegu, mil meil on pooleliolev maja. Eraldame parem veel 40 miljonit naela.“ Mõned kuud hiljem juhtus sama uuesti ja selleks ajaks oli surve häbisse jääda veelgi suurem. Mõni kuu hiljem kordus sama jälle ja siis veel kord, kuni ehituse tegelik hind oli lõpuks kümme korda esialgu kavandatust suurem.“( Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 315). Niisiis RB põhitrassil algavad ehitustööd järgmise aasta lõpus või … millalgi ja üha kallinev trass peaks valmima 2026 a. Riia ja Šoti kogemus näitab, et kallinemine tuleb võrreldes tasuvusanalüüsiga kordades, kasutades Šveitsi ja Eurotunneli analooge, siis nihkub see ka ajas, mis ütleb meile juba täna ette, et opereerimise tulupool on suure tõenäosusega päästmatult kadunud … püsikahjumisse, mille meie teiega kinni maksame (vähemalt infratasude osas).
Samas Tallinn-Helsingi tunneli projekti osas (mis olemuslikult oleks ainus viis, mis muudaks RB ehitamise mingilgi määral mõistuspäraseks ja annaks nii kauba kui reisijatemahtu) on initsiatiivi rajult ülesse võtnud eraalgatuslikult ettevõtjad. Märgiliselt on et „Kui Soome ja Eesti valitsuse tellitud ning 2017. aastal avaldatud tunneliprojektis on märgitud, et tunnel võiks valmis saada 2040. aastal, siis Vesterbacka kui eraalgatusliku projekti eestvedaja kinnitab, et nemad teevad tunneli valmis 2024. aasta lõpuks ehk siis kaks aastat enne RB-d ja 16+ aastat enne riikliku plaanimajanduse projekti.  Kas märkate vahet eraalgatuse ja riikliku plaanimajanduse vahel? Kui viimane alles sügab kõhtu ja mõtleb, kas …, sügab ja ringutab, on eraettevõtjal tunnel juba valmis. Mis aga eriti vahva, ehitamine on eraalgatuslik ja meie teiega (ka riigieelarve) jaoks tasuta. See on ettevõtjate risk ja kalkuleeritud kulu. Nagu hoomate, siis sellist eraalgatuslikku krapsakust ei kannata ükski riikliku plaanimajanduse viljeleja välja ning püüab padubürokraatiaga takistada sellise eduloo sündi. Mõistmata, et tunnelil on Dr Riigi jaoks tegelikult üks hunnitu lisaväärtus/päästenöör, see annab võimaluse kinni katta kogu RB planeerimisel tehtud vigade kaskaadi. Kui mõlemad suurehitised valmiksid üheaegselt, oleks tõesti tegemist uue transpordikoridoriga, mitte õnnetu, kahjumit tootva teivasjaamaga mere kaldal. Vaat selline vahe riikliku plaanimajanduse ja vaba ettevõtluse vahel. Ärge laske kuluputukatel tulumutukaid keskkonnast välja tõrjuda. Ärge keerake maailma ja keskkonda sh majanduskeskkonda pöördumatult tuksi.   Niikaua kuni transpordi, energeetika ja informatsiooni eri valdkonnad ei ole üksteisega vabalt voogavalt läbi põimunud, moodustamaks uusi tegevus ja ärimudeleid, vaid eraldatud kastikesed bürokraatia plaanitabelis, ei ole mingit lootustki ressursi mõistlikule kasutamisele (näiteks 0.8 taastuvvõimest), keskkonna kahjustamise vähenemisele, liikide kuhtumisele. Veel on võimalus. Nagu tabavalt lausus M. Wackernagel «Meil on vaid üks Maa“  (PM 29.07.19).


Targutusi:

R Branson „Nihutades piire“. Helios 2018


Lk 89 Iga kord, kui lendasin Ameerikas, kohtasin samu probleeme, mida leidsin eest rahvusvahelistel lendudel. Teenindus oli vilets, hinnad kõrged, meelelahutus peaaegu puudus, toit oli vaevu söödav ja kliendid ei tundnud rõõmu. See näis üldtunnustatud tõene, et Usa-sisesed lennud on miski, mida tuleb taluda, mitte nautida. Me nägime reaalset võimalust raputada sektorir, milles oleme juba kompetentsed, ja seda võtmetähtsusega turul, kus Virgini kaubamärki armastati, kuid kus sel oli veel kasvuruumi. Mika mitte muuta lendamine jälle meeldivaks, selle asemel et kohelda kliente kui kariloomi.“


Ülo Vooglaiu „Elanikust Kodanikuks“ Ülo Vooglaid Kirjastus OÜ 2019

Lk 16 „Probleeme ei saa lahendada – probleemid lahenduvad sedavõrd, kuidas õnnestub vähendada nende kujunemise, püsimise, laienemise ja/või süvenemise põhjuseid.
Probleemide nägemise ja sõnastamise oskus on iseseisvana tegutsemise oluline eeldus.“
Lk 18 „Inimese käitumist mõjutavad ca 60% moraal, 30% sotsiaalne kontroll, 10% administratiivne kontroll. Kui häbitunne puudub, on inimene sotsiaalne invaliid. „

M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsoklüpeediakirjastus 2008

Lk 63 „Rumsfeld selle kõigega rahul ei olnud, ta nimetas seda „pärandina saadud mõtlemiseks“, mis ei ole aja nõuetega kooskõlas.
Lk 100 Evan Heulfer, planeerija, kes oli välja pakkunud maismaasõja plaani nime, võttis kujunenud olukorra skeptiliselt kokku, (…): mis saab siis, kui see õhupall, millest kõik Washingtonis räägivad, osutub hoopis keeglikuuliks?“
Lk 113 „Sõjaväelaste hulgas oli ütlemine: strateegiast räägivad amatöörid, professionaalid räägivad logistikast.“
Lk 117 Me tegime tihti nalja, et küll oleks hea, kui me saaksime kutsuda härra Rumsfeldi siia ja ütelda talle: „Härra minister, saage tuttavaks Isaac Newtoniga. Me elame Newtoni maailmas. Me ei saa muuta ookeani suurust ega vahemaad Ühendriikidest Iraagini. Texasest Beaumontist jõuab laev Kuveiti Ash Shu´aybah`sse kahekümne ühe päevaga, kui ei tule ette mingeid remondiprobleeme.““

Sunday, July 21, 2019

Küsides valesid küsimusi.



Elame mingis uute tähenduste maailmas. Kui meile koolis õpetati et  1+1=2, siis ilmneb, et see ei ole ainuke õige vastus. Tänapäeva vastus on kas struktuurne, nominaalne või tegevuspõhine. Juba minu kooliajal käibis anekdoot, milles raamatupidaja andis vastuseks „Aga kui palju vaja on?“. Nüüd siis on see kunagine anekdoot tõelisuseks muutunud, me ei toimeta mitte võimalustepõhises vaid vajadustepõhises maailmas.. Kuid vaadake sellest et me asju ümber nimetame ei muutu nende liidetavate summa, mida oli ilmekalt näha ka viimase RES esitlusel. Kui raha ei ole, siis raha ei ole. Reaalselt. Tuleb hakata kärpima. Ja kärpimine ei saa olla nominaalne, vaid reaalne hädatapp.

Ämbriauku otsimas

Vaadates pidukondade pealike ehmunud/üllatunud nägusid RES esitamisele järgneval pressikal, siis tundub, et kõigil vasardas peas mõttepojuke, „Kuidas siis niimoodi? Kuhu raha kadus?“.  Meie teiega küsime sama, kuid lisaks kummitab küsimus, kuidas eelmine administratsioon, kellel oli taga nii RAMI, MAMI, kui SA, MTA andmemassiivid ja analüüsid, võisid mitte märgata (või vähemalt ühe variandina läbi arvutada) võimalikku rahanappust? Või ei tahtnud näha? Sest siis oleks pidanud ette nägema ka teiseseid ja kolmanda ringi tagajärgi „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvalt loodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja see põhjustab suuri otsustusvigu.“.„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“ (R. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 173)
Mitmed administratsioonid üksteise järgi pole mõistnud, et nende otsuste „esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja see põhjustab suuri otsustusvigu.“ Nad on andnud järgi  kiusatustele, „mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame“. Meil on kiusatusest  kujunenud reegel, kuigi oli selge, et on vaid aja küsimus, millal see talutavuspunkt ületatakse. Eelmise administratsiooni kõigile kõige lubamisega selle piiri ületanud, nüüd … Nüüd on see, mida majandusinimesed juba ammu on rääkinud, rahakapp on tühi ja tuleb tegeleda teiseste ja kolmandate tagajärgedega sh juba võetud kohustustega ja antud lubadustega. Tuleb hakata keset majanduskasvu kärpima, et lappida lubaduste tekki. Me oleme oma karistuse saanud. Hm, peaaegu nagu Venetsueela. Loodame vaid, et Dr Riigil (ja meil kõigil teistel ka) jagub edaspidi rohkem ettevaatamistarkust et näha enda esmaste valikute taga teiseseid tagajärgi ja paigutada energiat sinna, kus see kõige enam kasu toob. Lootma ikka peab, kuid …
Kuid nüüdki esitati küsimus täiesti valesti, mitte, kus on meie rahaämbris auk, kuskohalt elumahlad välja jooksevad ehk millised on need tegevused ja kulutused, millest me võiksime loobuda (regulatsioonide vähendamine, mis vähendab vajadust järelevalve järgi, loovuse tõstmisest), vaid üllatuslikult asuti ämbriaugu otsimise ja sulgemise asemel ämbrit täitma uute  püsikulutuste sundkasvatamisega seal kus selleks mingit vajadust pole, jättes panustamata sinna kus seda ilmtingimata (näiteks teadus) vaja on. Puhas populism. Populistlikud rahastused tuleb lõpetada ja küsida kuhu investeerida niimoodi et sellest oleks kasu kogu ühiskonnale.

Kui ilmnes, et Dr Riik ei kasvata teaduse rahastamist järgnevatel aastatel kokkulepitud tasemele, siis … Olin ehmunud? Nördinud? Hämmingus? Pettunud? Jah, kõike seda, kuid mõeldes Dalolikult teisestele ja kolmandatele tagajärgedele, siis tundus hetkeks, et  Dr Riik tegi siinkohal ilmselt õige otsuse? Kuidas nii? Ma olen isiklikult kindlal seisukohal, et teadusesse tuleb investeerida rohkem, tunduvalt rohke, et vastutustundliku majanduse kaudu tõsta meie närust 75+% tootlikkust 150%le. Selline tõus ei ole võimalik ilma teaduse tugeva panuseta. Teisalt  on tänane olukord poliitmaailma ebareaalsete lubaduste reaalne väljund. Piltlikult öeldes kukkus senine arusaam meie rahalisest suutlikkusest reaalselt kokku. Kollaps. Mida teha? Niipalju, kui meedikute aruteludest aru võib  saada, on  arsti esimeseks ülesandeks mitte kohe tulipalavalt ravima hakata (mis võib osutuda fataalseks) vaid stabiliseerida olukord, saada aru, milles probleem ja siis alustada alles siis tõhusat ravi. Arsti esmane ülesanne on mitte halvendada patsiendi olukorda, seejärel … Mõtlesin, et tore, see toimuski, et Dr Riik võttis aja maha ja stabiliseeris kaks näitajat so. riigikaitse ja teaduse rahastuse, kõik ülejäänud pandi … kunstlikusse koomasse. Mida muud see eelarvete kärpimine on, kui kunstlik kooma ametkonnale. Nii ja kui nüüd Dr Riik analüüsiks, kui palju ta saaks ettevõtjate kui majanduskeskkonna tulumutukate lõputut energiat kasutades  (või vähemalt neid mitte tappes) vabastada reaalset maksusuressursse ning suunata neid teadusesse. Tekkis selline hetkeline lootus, et  siis me ei peaks rääkima teaduse rahastamise puhul 1% eelarvest vaid ilmselgelt 2% ja … jääks veel ülegi. Y. N. Harari on kirjutanud, et: „Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 223). Lootsin. Lootsin reaalselt … kuid ei arvanud ära. Illusionism jätkub. Kas saaksime meie teiega kuidagi kaasa aidata reaalmaailma taastamisele? Leida neid ämbriauke, mida kinni toppida, et teadusepuu kastmiseks raha jätkuks?
Meie teiega ei jõua kohe kõiki ämbriauke ülesse leida, see vajab pikemat toimetamist, analüüse ja auditeid, riigireformi, kuid alustame kõige värskematest. Selleks peame oskama küsida õigeid küsimusi, sest küsides valesid küsimusi, saame ka valesid vastuseid. Niisiis:

Küsides valesid küsimusi …

Energia (ja informatsioon) on meid loonud ja meie loodud maailmas kõige alus. Meie olime siiani uhked oma iseseisva energeetika üle, kuid oskasime küsida vaid seda, kui kauaks meil põlevkivi jätkub, et seda taeva poole kõrvetada. Ilmnes, et me esitasime vale küsimuse, meil on veel hulgi põlevkivi, kuid selle kasutamine on muutunud keskkonnaliselt kahjulikust ka majanduslikult kahjulikuks. Lõppjaam. Ei osanud esitada õigeid küsimusi, lugeda informatsiooni ega panustada uutesse energia saamise liikidesse. Kogu meie (st inimkonna) areng lähtub energia kättesaadavusest ja kättesaadavusest, selle laiendamisest.  „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus. (…) Meil pole selle kätte saamiseks vaja teha muud, kui leiutada paremad pumbad.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 (437/438). Sellesse huvitavasse  mõttearendusse on kätketud mitu tähtsat põhimõtet: esiteks, et me avastame üha uusi energiaallikaid, teiseks et energia on piiramatu ja kolmandaks kõik oleneb meie enda teadmistest või teadmatusest.
 Meie oleme oma teadmatuses olnud uhked oma iseseisva energeetika üle, kuid … Kuid moodsad ajad ja moodsad regulatsioonid on muutnud meie põlevkivienergeetika konkurentsivõimetuks. Iganenuks.  Olen ikka imestanud meie inimeste innukat jonnakust  võistelda  õlitootmises nendega kellel õli voolab maast välja kui kaameliajamise udja maha kukub. Nüüd, kui meie põlevkivielekter kokku kuivab (ning ilmselt Virumaa mentaalne reostus kasvab) meie konkurentsivõime üha langeb. Me pole suutnud välja pakkuda mingit tõsiseltvõetavat alternatiivi peale börsilt energia ostu ehk impordi. Kuid mida ekspordime? Kuidas toita meie unistusi elektrirongidest, robotmaailmast, värkvõrkudest ja iseliikuvatest autodest? Uus energeetiline olukord muudab ju kaubavahetuse tasakaalu? Dr Riik pole suutnud vanast mõttemudelist, suurushullustusest, lahti saada, kuid nii nagu looduskeskkonnas on ka majanduskeskkonnas eduka toimimise aluseks liigirohkus. Selles koosluses peab olema igasuguseid mutukaid, kuid tuluettevõtteid peab olema rohkem, kui kuluettevõtteid.  Kuid  „Suurtel panustel on ka vähem märgatavaid puudusi: Enamikul juhtudel hakkab suur projekt ühel hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha võtta enda peale otsust kirjutada kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub projekt elavaks surnuks ja neelab ressursse veel aastaid pärast kasutuks või soovimatuks muutumist”. „Kummalisel kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama ranged kui väikese projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid õigustama. Samuti pole suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle juures on lihtsalt rohkem, mida piiritleda.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 32)

Kabinetikindralid ja administratiivarbujad

Ilmselt just vaimustumine vaid suurprojektidest on Dr Riiki senini  takistanud andmast signaali, et „Istutage tuulikuid nagu noormetsa!“.  Või panustanud sitkelt päikeseenergia tootmisse, sihtülesandega „Igale kodule (ja ka kodutule) oma päikesefarm!“. Kes on Euroopa lõunaosas ringi sõitnud, on ilmselt märganud, et seal on põhiliseks põllukultuuriks muutunud päikesefarmid. Nojah, ütleme niimoodi, et viinamarjad ja päikesefarmid. Aga ei, meil käib uude energeetikasse suhtumine nagu lageraie, kõik maha. Juba juurelt. Maale tuulikuid ei või ehitada ja merre ei saa ka ehitada ja mäe otsa … Segased olete või, tahate mäe otsa tuulikut panna? Kuhu siis oleks võimalik tuulikuid peita? Orgu? Keldrisse? Menetlustoimikusse? Mõttelaiskus.  Kui hiinlased nokitsevad värvi kallal millega võib savionni õlgkatuse üle värvida ja kaks juhet räästa alla seada, et elektrit saada, siis mille üle meie mõtleme? Kuidas mitte tuuleparke luua? Kuidas iga võimalik pargipoeg enne koorumist ära hävitada? Tulemuslikult oleme praktiliselt hävitanud ühe energiatootmise liigi. Pole vist ühtegi sellist eraalgatuslikku tööstuslikku tuuleparki, millele poleks Dr Riik kaikaid tiivikutesse virutanud. Hm. „Huvitav“ energiastrateegia. Kõik seepärast, et küsimusepüstitus on vale olnud. Põhimotiiv ei tohi olla: „Kuidas ettevõtja initsiatiivi saaks maha suruda?“ vaid „Mida me saame teha, et ettevõtjat aidata, olla talle partner?“ Kuid see mõttemaailma ümberkujundamine on raske, sest nii nagu päriskindralid valmistuvad põhiliselt eelmiseks sõjaks, nii valmistuvad ka kabinetikindralid eelmiseks majandustsükliks. Nüüd oleme sõltlased, energiasõltlased, kuid ikka jätkame mõtlemist võimalikult kallitest ja ohtlikest suurvormidest.
Keegi ei küsi, kui palju aega ja raha on ettevõtjad kaotanud, kui ettevõtluspoliitika oleks pärituuleline, homsesse vaatav. Tundub, et koguarve oleks sadu miljoneid, mis investeerimise ja arengu asemel on läinud tühja pusimisele. See on ju meie kui ühiskonna kaotus. Kulu, mille eest oleks võinud teadust arendada.

Riiklik lahendus: laiendada reostust?

Vaadake, ega see, et meie ühepäevapoliitika energeetikas meie põlevkivienergeetika seiskab, ega seepärast ei seisku elu meie energeetilistes bastionites. Kui energiaplokke võib sulgeda ja jälle avada, siis inimesi konserveerida pole võimalik, nendega tuleb arvestada. Need kulud, mis oleksid võinud olla õigeaegsel ettevõtluspoliitika kaasajastamisel olla tulud, tuleb kandagi kuludesse. See kui pealikud räägivad, et me orienteerume ümber rohkem õlitootmisele ja jätame energiaplokid reservi, siis on see kõik ajutine ja kulukas. Perspektiivitu ka. Muide „laiendatud“ õlitootmisest nii palju, et „kivi“ mida kaevandatakse koosneb kolmest osast:
- esiteks see kivi, mis ei põle,
-teiseks see kivi, mis kõlbab õli tootmiseks, kui ka põletamiseks, kuid kasutatakse põhiliselt õli tootmiseks ja
-kolmandaks kivi, mis ei kõlba õli tootmiseks ja kõlbab vaid elektri tootmiseks.
Nagu „kõrvalolevalt pildilt“ näha, siis see kivi, mis ei põle on juba sündides kasutu või  jääde, kuid kui põlevkivielektrit enam ei toodeta, kuid õlitoodangut suurendatakse, siis … Küsimus? Huvitav mis saab sellest põlevkivist, mis õliks ei kõlba ja mida elektriks ei kõrvetata? Arvasite ära? Ei arvanud? See kivi (viisakalt sõnastatult) „ladustatakse“, kuid olemuslikult tekkib sellest jääde. Aja möödudes muutub see jäätmest ohtlikuks jäätmeks. Keskkonnareostus noh! Kõige otsesemas mõttes. Seda meie poliitinimesed lubavadki pidulikult suurendada – keskkonnareostust. 
Niisiis on MAMI-l plaanis suunata vananenud tehnoloogiasse umbes miljardi jagu meie ühist raha. Kuid kui küsida, nii nagu küsin Riigikontrolör, kas sellega midagi paremat peale polegi hakata? Eks ole järjekordne hea küsimus? Kuid kui selle raha suhestada kuidagi tulevikutehnoloogiatega ehk teadusega, palju me siis võiksime saada võitu, vanaaegse vuntsimise kahjumiga võrreldes? Eh, veel parem küsimus. Millegipärast MAMI selliseid küsimusi ei esita.

Kuidas ladustada ohutult 120 000 tuumapommi jagu energiat?

Kuid kõige suurem oht ähvardab meid mitte „ladustatud“ jäätmete näol, vaid ladustatud inimeste näol. Ladustatud inimesed on juhitamatusse protsessi akumuleeritud energia. See on probleem. Kui Eesti Energia saadab 1300 töötajat sundpuhkusele, siis … Kui kauaks? Seaduse järgi võib sundpuhkus olla kuni 90 päeva 12 kuu jooksul.  Sundpuhkusega kaasneb ka palga vähendamine, mis sõltub koormuse vähendamisest. Poliitinimeste etteasted jätavad mulje, et midagi hullu pole juhtunud. Tundub, et kõik oleks justkui lahendatud, inimeste eest on hoolitsetud (saadetud sundpuhkusele, Töötukassa hoolitseb kelle eest vaja, jne), pealikud räägivad moodsatest tehnoloogiatest ja tehnoparkidast, kuid karm tõde on see, et aasta jooksul on vähemalt 1300 inimest alakoormatud (kui arvestada, et nad annavad tööd veel paljudele iseseisvatele teenusepakkujatele alates juuksurist kuni autolukksepani, siis võib olla löögi all 5-7+ tuh inimest), alarahastatud, alamotiveeritud. Mis aga põhiline, nad on kaotanud turvatunde. Segage kokku turvatunde kaotus, rahaline kaotus ja rohkelt vaba aega piiratud territooriumil, siis millise energeetilise kokteili te võite saada? Mõtlesite? Mõelge veel! Mõelge teisestele ja kolmanda astme tagajärgedele. Ühest teadusraamatust on meelde jäänud, et inimene ise on tohutu energiaallikas, kui inimene lahti lammutada, no täitsa lahti kohe, siis vabaned energiahulk mis pidi vastama paarikümne tuumapommi plahvatuse energiale. Seega tundub, et oleme  Virumaale ladustamas  26-120 tuhat tuumapommi? Pole just kiita olukord, kuid iseloomustab ilmekalt seda, kui me ei mõtle teisestele ja kolmandatele tagajärgedele. Lootusetus ja tühi aeg moodustavad ülimalt ohtliku segu, kui … sellele sädet anda, siis on kaskaadiefekti oht ebameeldivalt suur.
Seega olukorra lahendamisega on kiire, väga kiire. Seni välja pakutud variandid kas ei toimi või on väga pika vinnaga. Kuid aeg tiksub.
Vastandlikud alternatiivid riiklikus plaanimajanduses
Alternatiivina on kõne alla tulnud  tuumajaama ehitamise perspektiiv. Õige, kõik variandid on vaja läbi kaaluda, kuid alustava ääremärkusena võiksime võtta teadmiseks, et   Olkiluoto 3 ehitamine algas 2005 a ja alles sel aastal andis Soome valitsus sellele kasutusloa (esialgse plaani järgi pidi jaam käiku minema 2009 a), kusjuures jaama maksumus on kasvanud 3,2 mlrd 10 mlrd EURle. Siinkohal küsigem endalt kas meil on 15 a aega ja milline võiks energeetika ja tõhusaimad ressursid välja nähe 15 aasta pärast ning kas meil on 10 mlrd EUR sellesse investeerida (+tuua sisse tooraine, spetsialistid, välja vedada jäätmed jne) või oleks meil mõistlik 10 mlrd EUR-st  kasvõi 10-20% suunata teadusesse, et sealt tellida uusi lahendusi (ja müüa neid üle maailma)? Hea küsimus, eks ole? Ah-jaa veel üks küsimus: „Kui me ei saanud Tartumaale puidurafineerimistehast püstitada, ega Hiiumaa taha tuulikuid merre , sest inimesed kartsid reostust, siis kelle tagaaeda kavatsetakse tuumareaktori paigaldada?“ Eks ole jälle hea küsimus?
Teiseks alternatiiviks pakutakse, et olukorda võiks parandada puukütte (peenemalt nimetatud biomassi) lisandumisega  elektrijaamades.  Oeh, see on tüüpiline näide riiklikust plaanimajandusest ja vabaturul tegutsevate ettevõtjate hoolimatust hukkamisest. Nagu hoolimatu kuklalask. Puit on küll taastuv, kuid piiratud ressurss, seda ei saa lihtsalt lõpututes kogustes ahju ajada. Mille pärgli pärast me oleme siis pea seitsekümmend aastat maad pahupidi pööranud, inimesi ja tehnikat maa alla saatnud, loodust reostanud, kui oleksime võinud piltlikult öeldes puudega suurt ahju kütta? Plaanimajanduslik mõtlemine lõhub toimivat ettevõtlust ega tasanda energeetilist puudujääki. Nagu R Karjalainen märkis: „Madalakvaliteediline puidumass on Eestis tööstus- ja kaugküttesektoris kõik juba kasutusel. Kui Eesti Energia hakkab seda elektrijaamades kasutama, siis tähendab see, et kas võetakse kellegi käest see ära ja mõni ettevõte paneb uksed kinni. Või tuleb hakata rohkem metsa lõikama.“ Arvestades metsakaitsjate tänast jõudu hakatakse …  pigem kütma iseseisvaid väikeettevõtjaid riiklikus plaanimajanduse korstnas kui puitu. Vaat selline lugu.

 Administratiivjultumus

Kuid on veel hullemaid asju, kui valede küsimuste esitamine. See on siis kui küsimusi ei esitata. Just niimoodi juhtus kui administratsioon otsustas osta pinutäis uusi ronge. Ometi on sellelgi otsusel küljes hinnasilt nii iga rongi kui kogu liikuvusturu kohta. Kui arvestati diiselrongidega, siis prognoositakse ühe rongi maksumuseks u 10 milj EUR, kuid kuna tegemist on luksusliku rongiga võrreldes „tavaporganditega“ ning hübriidajamige väikepartiiga, siis ei usu, et prognoositust piisab. El rongi maksumuseks prognoositi 7-8 milj EUR kuid kuna tegemist on üksikrongidega, siis ilmselt on seegi prognoos alahinnatud. Kuid olgu,  võtame ümmarguselt kõik kokku (kui hästi läheb) u 60 milj EUR (+igaaastane lisadotatsioon opereerimiseks u 0.5-1milj EUR aastas) meie ühist raha kahjumit tootvasse valdkonda. Me  ei küsinud, ei arutanud?  Kuid oleks ju võinud küsida, et kui me selle 60 milj (+ tasuvusperioodi lisanduv opereerimisdotatsioon 20 milj?) oleksime investeerinud teadusesse ja mitte juba toimivasse veomahuga kaetud  valdkonda, kas see poleks mitte olnud ühiskonnale kasulikum? Lihtsalt täpsustuseks, et meil ei ole liikuvusturul mitte veomahtu puudu, vaid hinnapoliitika on vale. Hinnasignaal ei hajuta tipukoormust nagu tavaliselt turul toimub.
Kuid olgu selle otsusega kuidas on siiski  kurb, et juba aasta algusest on asjatundjate seltskond MKM juhtimisel koos käinud, et anda sisendit „Transpordi ja liikuvuse arengukava 2021+“ (Tallinnas toimub samasuunaline arutelu  Tallinna Liikuvuskava 2035“ raames) kvoorumitel, millised peaksid määratlema meie transpordi tõhusaimad ja liikuvust suurendavaid lahendusi tulevikuks. Nüüd siis … Milleks üldse eksperdid koos käivad (kas vaid selleks, et pärast oleks võimalik kirjutada „Kooskõlastatud“?) kui nende olukorrahinnanguid ei arvestata ja kogu transpordipoliitika ei kujune mitte võimaluste põhiselt vaid suvapõhiselt? Kuid see suvaotsus pole üksikotsus ega üksiktulemus, tegemist on kumulatiivse kaskaadiefektiga. Uute rongide massiline ost on trikliks paljude teiseste ja kolmanda ringi tagajärgede realiseerumiseks meie transpordisüsteemis ja majanduses laiemalt. Sel ajal kui terve rida avaliku teenistuse tippe, valdkonna asjatundjaid, eksperte ja kohalike omavalitsuste esindajaid püüab alles sobitada võimalikke lahendusi ühtseks mehhanismiks on Dr Riik lihtviisiliselt … rongiga üle sõitnud.
Milleks meile vürstliku või pidukondliku käsuõiguse tingimustes siis arengukavad? Eks ole, järjekordne hea küsimus. Muide ei tänases TAK-is ei ole sõnagi tasuta ühistarnspordist, pigem vastupidi, eesmärk oli suurendada piletitulu osa. Samuti pole TAK-is midagi kirjas lisarongide soetamisest. Mõlemal puhul on tegemist poliitilise sooloesinemisega. Sooloesinemisega, mis muutis ettevõtluskeskkonda. Kuid meil on tegemist ju ARENGUKAVAGA, millest peavad lähtuma nii riik, kes pakub ettevõtjatele raamistiku, kui ettevõtjad, teades, et järgmiseks seitsmeks aastaks kehtivad just niisugused lahingureeglid. Tuleb välja, et arengukava ei kehti? Kas ka järgmine? See mille kallal just praegu nikerdame?

Velorikša kui ettevõtluse lipulaev?

Praegu valitseb ÜT-s habras tasakaal. Mullune tasuta ÜT korralduse sisseviimine maakonnaliinidele kõigutas seda tasakaalu tugevalt. Üledoteeritud rongide lisamine liikuvusturule käivitab seal pöördumatud protsessid riikliku plaanimajanduse kasuks ja ettevõtluse kahjuks. Kuid võib-olla ongi niimoodi õige?  Teha kõike ühisest keskusest, ühe juhi (või pidukonna) targal juhtimisel? On parem. On ühiskonnale soodsam. Sedastab ju Ühistranspordiseadus, et ÜT eesmärgiks on ühiskonna kulutuste vähendamine. Tummine eesmärk ju. Vaatame kuidas senine transpordipoliitika vilju on kandnud? TAK-is võeti „ambitsioonikas plaan“ kasvatada ÜT-ga tööl käijate osakaalu 22,8%-lt 2020 aastaks 25%-le (töölkäijate osakaalu seepärast et Dr Riigil puudub ülevaade üldise liikuvuse osakaalude kohta). No minu arvates pole seitsme aastaga 2,2% kasvatamine mingi ambitsioonikas plaan. „Ambitsioon“ 25% on väike, näruselt väike, võiks isegi öelda ambitsioonitu. Kui eesmärgiks oleks seatud 50-60%, siis oleks see olnud ambitsioonikas. Nojah, selle jaoks tuleb muuta esiteks mõttemudelit ja seejärel ka toimimismudelit. Mnjah, kuid kuidas muuta mõttemudelit, kui mõtteid ei ole?  „Ambitsioon“ 25% tundus piinlikult mannetu, kuid … Tuleb välja, et 25% oli tõeline väljakutse, sest vahepeatuses (2018) olukorda kontrollides ilmnes, et ÜT kasutab vaid 20,7% töölkäijatest. TAK pani sellesse meetmesse ligi 700 milj EUR (koos teiste meetmetega julgelt üle miljardi) ja tulemuseks saime tulemusetuse. Tagasimineku. Selline on siis tulemus, kui  poliitinimesed nügivad majandust mitte tulupoliitika vaid riikliku plaanimajanduse poole.
See on nii ilmekas indikaator näitamaks, et ÜT korraldus on meil põhimõtteliselt valesti korraldatud. See korraldus on korraldamatus, vaid hetketujud ja EL dokumentide ümberjutustus ilma enesepoolse „Vau!“ efektita. Õigemini ilma igasuguse efektita. Me peame sellest kuluspiraalist välja murdma, selleks ju uut arengukava tehaksegi. Või ei tehta? Tehakse vaid selleks, et oleks sündsam tunne raha laiali jagada?
Millegi pärast on Dr Riik jõudnud juba jupi aega tagasi veendumusele, et parim taim on üleväetatud riigitaim, katab, hoolitseb, toidab … ja lämmatab ettevõtlust. Niimoodi on eraalgatus välja tõrjutud praamindusest, lennundusest, rongindusest, kõik need valdkonnad toimivad Dr Riigi juhtimisel ja meie raha põletamisel.  Tundub, et niimoodi jätkates jääb ainsaks vaba ettevõtluse lipulaevaks ühistranspordis … velorikša.  Me laastaksime teised elutähtsad valdkonnad investeeringutest tühjaks. Aga kui tasuta ühistranspordi ja osa rongidotatsiooni oleks suunatud teadusele (või päästjatele, sisekaitsele, meditsiinile, haridusele)? Mitte niisama põletada vaid kümneid miljoneid aastas. Küsigem, kui me selle raha oleksime suunanud teadusesse? Milliseid unikaalseid lahendusi me oleksime võinud saada teaduselt? Eks ole järgmine hea küsimus.

Trikiga valikud

Niisiis millised on meie valikud? Nagu Y. N. Hari märgib, siis „Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“   (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk  223) . Nagu meie endagi praktika näitab, siis teadmistepagas peab kasvama enne toorainevarude või turuvõimekuse lõppemist. Seega peame panustama just teadusesse, tegema sellest riikliku prioriteedi. Teadmiste kasv ja teadus on see, mis võimaldab meil saavutada paremaid ja säästlikumaid tulemusi. Sinna tulebki ressursid suunata. Nagu eelnevast lühiekskursist näha on meil see raha olemas, isegi enam, meil on ka 2+% jaoks raha olemas, kuid see tuleb võtta tobeduselt ja jagada tarkusele - sellele tänapäeva tähtsaimale toormele. Kahides raha mõttetult riiklikult plaanimajanduselt ning suunates vahendid teadusesse saame me ilmselt tulemused, mis oleks meeldivaks üllatuseks meile kõigile. Vahva! Kui me sellest lähtuksime, siis oskaksime ka vastata, kus on ettevõtluse ja teaduse kodumaa. Heaolu kodumaa ka.


Targutusi:

R Branson „Nihutades piire“. Helios 2018

Lk 89 Iga kord, kui lendasin Ameerikas, kohtasin samu probleeme, mida leidsin eest rahvusvahelistel lendudel. Teenindus oli vilets, hinnad kõrged, meelelahutus peaaegu puudus, toit oli vaevu söödav ja kliendid ei tundnud rõõmu. See näis üldtunnustatud tõene, et Usa-sisesed lennud on miski, mida tuleb taluda, mitte nautida. Me nägime reaalset võimalust raputada sektorir, milles oleme juba kompetentsed, ja seda võtmetähtsusega turul, kus Virgini kaubamärki armastati, kuid kus sel oli veel kasvuruumi. Mika mitte muuta lendamine jälle meeldivaks, selle asemel et kohelda kliente kui kariloomi.“

Lk 289 „Liiga paljud arvavad, et neil on õigus, ega kula teiste seisukohti. Nad räägivad kategooriliselt ja panevad siis enda kõrvad lukku. Mina pean ennast heaks kuulajaks, ja kirjutan selle arvele osa oma edust – rääkimata oma abielust. Mõned ettevõtjad ümbritsevad end säravate inimestega ja siis ignoreerivad neid. Enamik inimesi, kes sellist autokraatlikkul moel käituvad, saavad teenitud karistuse. Te peate olema Steve Jobsisugust geeniust, et selline tegevusviis toimiks. Mina tean, et ma ei ole teistest parem, mistõttu valin teistsuguse tee.“


M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsoklüpeediakirjastus 2008

Lk 63 „Rumsfeld selle kõigega rahul ei olnud, ta nimetas seda „pärandina saadud mõtlemiseks“, mis ei ole aja nõuetega kooskõlas.
Lk 100 Evean Heulfer, planeerija, kes oli välja pakkunud maismaasõja plaani nime, võttis kujunenud olukorra skeptiliselt kokku, (…): mis saab siis, kui see õhupall, millest kõik Washingtonis räägivad, osutub hoopis keeglikuuliks?“
Lk 113 „Sõjaväelaste hulgas oli ütlemine: strateegiast räägivad amatöörid, professionaalid räägivad logistikast.“



Thursday, July 11, 2019

Teeseldes turgu




Tihti juhtub, et hajusalt ei paista mõningad ohtlikud tendentsid silma. Ikka juhtub. Kuid kui sellised ilmingud koonduvad mingisse ajahetke, siis tekib mõttekoht. Kas tegemist on reeglipärasusega? Uue trendiga? Süsteemse veaga?  Kas see on paar hajusat vihmapiiska või  padusaju algus?. Just sellised padusajulised mõtted tekkisid, kui vaikses suvealguses  ilmnes rida halvaendelisi teateid riigi omanduses olevatelt firmadelt energeetika, ühistranspordi ja lennunduse valdkonnast. Turg oli muutunud, ärimudelid mitte.
Mulle turg meeldib. Olen ise väljaõppinud planeerija, kuid turg mulle meeldib, sest tõhusat planeerimist saab rakendada vaid seal kus on toimiv turg. Planeerimise rakendamine riiklikule plaanimajandusmudelile on vaid pelk  bürokraatlik süsteem ,milline heal juhul võib imiteerida turgu. Poliittahe/pahe ehk planeerimise mittekasutamine riiklikus plaanimajanduses on tragöödia. Demokraatlikus ühiskonnas ja turumajanduses võib imiteerimise ainuke eesmärk olla edendada turgu seal, kus turgu pole, kuid vaid niipalju, et see viiks toimiva turu sünnini. See on nagu karkude kasutamine viga saanud jala toeks. See on ajutine. Tähtis on, et me ei magaks maha õiget momenti mil karke enam ei vajata ja minna üle juba toimivale turukeskkonnale. Kui Dr Riik jätkab vanast harjumusest opereerimist, siis sellisel juhul Dr Riik enam ei imiteeri turgu, vaid teeskleb (edevusest?) ettevõtlust. See on väga halb, sest Dr Riigi põhifunktsiooniks ei ole mitte olla turuosaliseks vaid abiiteriks. Need tegevused ei ole edukalt ühildatavad. Te ei kujuta ju ette jalgpalli, kus kohtunik oleks ühtlasi mängija? Vilistab kõigile vigasid ja lööb uhkelt penalteid? Täpselt, selline tegevus oleks kohatu mängu solkimine. Õigemini poleks see enam jalgpall. Sama kehtib ka majanduses, kui Dr Riik tikub ise operaatoriks toimival turul, muutes reegleid ja määrates teistele karistusi, siis ei ole see enam turumajandus vaid riiklik plaanimajandus.

Süsteemselt vigane mudel

Dr Riigi ettevõtluse teesklemisest on meil nüüdseks kuhjunud probleemid energeetikas, ühistranspordis ja lennunduses. Justkui paar piiska, kuid ennustavad suuremat padusadu. Halb on see, et neis sektorites, mis kunagi vajasidki Dr Riigi sekkumist turu imiteerimise näol, on selle faasi juba ammu ületanud ja turg toimib iseseisvalt tiheda konkurentsi survel. Kuid Dr Riik on siin käitumas nagu üleerutunud emme, püüdes lastele jätkuvalt pudrupõllesid ette siduda ja ülekaalulistele virisevatele lapsukestele iga piiksu peale uut lusikatäit putru sisse surumas,  aru saamata, et lapsed on täisealiseks saanud. Korralikud mürakad teised, neile ei peaks mamma putru lusikaga suhu toppima. Nii nad manduvadki emalt pudrulusika ootajateks. Meid aastaid toitnud müüdid nimetatud valdkondades on osutunud miraažiks. Süsteemseks veaks. Kui mudel on püsivalt vigane, siis miks Dr Riik hullu järjekindlusega kühveldab meie raha kahjumlikesse vildakatesse ärimudelitesse? H. Rosling, kes on täheldanud just selliste kivistunud arusaamade kohta,  mis tegelikult pärsivad meie arengut „Autotööstuses kutsutakse autod tagasi, kui avastatakse mõni viga. Te saate tootjalt kirja, mis ütleb: „Kutsume teie auto tagasi, sest tahame asendada selle pidurid.“ Kui aeguvad faktid, mida te koolis ja ülikoolis maailma kohta õppisite, peaksite samuti saama kirja: „Vabandage, see mida ei vasta enam tõele. Tagastage oma aju tasuta uuenduseks kasvanute teadmiste värskendamiseks.“ Võibolla peaks selle probleemiga tegelema hoopis teie tööandja: „Palun töötage see materjal läbi ja tehke test, et vältida Maailma Majandusfoorumil või muul sarnasel üritusel häbisselangemist.“ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 238). Ilmselt mängivad tänaste otsuste juures meile vingerpussi Vaheriigi aegne gigantomaania riikliku plaanimajanduse vormis ja see, et meie algaastatel pidime tõesti tegema kõike ise, näitama maailmale oma võimekust toime tulle. Nagu väike kanapoeg, et „Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema!“. Ja näitasimegi. Nüüd on olud teised, me ei pea kõike ise tegema, sest me oleme avatud turul osaledes suurimates majandusliitudes.  Me ei pea ka tegelema riikliku plaanimajanduse juurutamisega sest meil toimib enamikes valdkondades tihe konkurents. Niisiis vaadakem millised on need valdkonnad, kus Dr Riigi teadmised on vananenud, kus peaks tagastama oma aju uuenduseks ja värskenduseks.

Katelde kustutamise aeg

Esmalt saime teada et, meie au ja uhkus ning energeetilise julgeoleku garandi Eesti Energia (EE) majandusmudel ei pidanud ajaproovile vastu. Läks turuga kohtudes mulksuga põhja nagu Titanic jäämäega põrkudes. Riiklik plaanimajanduslik süsteem, oli maha maganud maailma muutumise. Ühest küljest pole piisavalt krapsakalt tegeletud uuemate energiaallikate kasutuselevõtuga, teisalt pole piisavalt kiiresti leidnud alternatiive põlevkivi uuelaadseks kasutamiseks. Põlevkivi ahju ajamine või sellest õli pressimine on kaks kõige primitiivsemat meetodit ülepea kuidas põlevkivi kasutada. Nüüd siis oleme jäänud maailma energeetikatrendidele jalgu, oleme aegunud. Oleme veidrus. No ja ega väga palju muid võimalusi ju polegi, kui tuli katla alt kustu panna, aga …Millised on uued lahendused?
 EE püüab tasandada mainekahju (mitte tegelikku kaost)  paraadlike teadaannetega uute õlitehaste rajamise, tuulikute püstitamise kava ja päikeseparkide ostuga … Poolas. Püha müristus, osta pargiprojekte Poolas? Milleks? Mitte luua päikesefarme Eestis?
Tervemõistuslikult tundub see täiesti jabur, kui meenutada, millised on EE, kui meie ühisvara, olemasolu õigustavad alused. Vaadake, kui EE oleks „päris ettevõte“, siis oleks kõik mõistetav, sest kasumit tulebki võtta igast võimalusest. Kuid EE ei ole normaalne pärisfirma, see on võiks öelda eriülesannetega firma, mille ainuke eksistentsi alus, põhjus ja sünnitunnistus on meie teiega st. Eesti elanikkonna energiavarustuse kindlustamine ja/või energeetikute ning kaevurite tööga kindlustamine üldise kodurahu huvides. EE ülesanne ei ole Aafrikas kohalikele kõrbehõimudele põlevkivitehnoloogiate õpetamine ega Ameerika rahvaga USA-s kohut käia nõudega  lubada saastada USA loodust vähemalt samas hirmsalt kui Virumaad. EE on hälbinud oma tegevuse põhiliinilt, on kaotanud seoses ebaõnnestunud põlevkivipoliitikaga, ülemaailmsetesse ulmeprojektidesse takerdumise ja uuendustele jalgujäämisega oma eksistentsi aluspõhjuse – piirkonna töörahu ja energiajulgeoleku tagamise.
Energiajulgeoleku tagamisega on asi tuksis ning lisaks on loodud julgeolekurisk seoses „äkilise“ tööjõu ülejäägiga. Sundpuhkustega on akumuleeritud  inimenergia kõige ohtlikumal viisil. Alarahastatud, alakoormatud, alamotiveeritud on tekitanud väga ohtliku kokteili piiratud keskkonda. Me ei saa siin rääkida mingist 0,5-1,3 tuh inimesest, nemad mõjutavad kaskaadiefektina endast sõltuvaid peredest, juuksuritest plekkseppadeni. Võib-olla on neid 5 tuh? Võib-olla 10 tuh? Võib-olla enam. Keegi ei tea ja keegi pole ka arvestanud. Kuid seda peaks iga poliitinimene ja riikliku plaanimajanduse viljeleja aduma, et nad on rahulolematud. Massiliselt rahulolematud. EE on julgeoleku asemel loonud julgeolekuriski.
Selles mängus on Dr Riigil vaid üks võimalik strateegia – leida inimestele elatise teenimise vahendid. Kiiresti. Kui uskuda seda, et inimese lahtilammutamisel vabaneb energiahulk, mis vastab paarikümne tuumapommi plahvatusest tulenevale energiahulgale, siis oleme rumalusest, laiskusest ja upsakusest ühte maanurka ladustanud 23-150 tuh tuumapommi jagu energiat. See on küll probleem millega tegeleda? Või …

Börsiravi: sõltlase ampull naha all?

Varustuskindlusega …  Eesti varustuskindluse loomise ja tagamisega tegeleb tänapäeval hoopis Elektrilevi. Õnneks. Nii, et laskem EE-l minna. Müüa maha või minna Börsile. Börs näitab halastamatult, mis on õige mis mitte. Kuigi jah, kes tahaks osta vananenud tehnoloogiat, seisvate tootmisüksustega?
Nüüd siis kui põlevkivienergeetika on oma kahjumlikku lõppu jõudmas, ja EE börsitamine kogumina peaaegu võimatu, uneletakse selle ühe osa ehk Enefiti börsile viimisest. Hm, kui meenutada, siis koorub siit välja juba Dr Riigi käitumise teatud paheline reeglipärasus, meenutades Estonian Airi saagat, kus kahjumid ja töötajad jäeti vanasse kesta, kuid tummisem osa  tõsteti (juriidiliselt riigiõigustuslikult) järgmisesse kehandisse. Nüüd on siis ka Dr Riik läbi EE seda „nippi“ taaskasutamas, jättes seisvad kaevandused, kustutatud katlad ja  „ülejäänud“ töötajad riigi (st meie teiega) kanda.  Kahju, kehv eeskuju.

Kuid  EE (osa) börsile viimisega peame olema tähelepanelikud. Ka börsile minek võib lähtuda mitte pärsiettevõtja kaalutletud otsusest, vaid sellest, et pelgalt teeseldakse ettevõtjat.   Lähiminevikule tähelepanelikumalt sisse vaadates tundub, et Dr Riik  teeskleks ettevõtjat ka Tallinna Sadama aktsiate müügiga. Kuigi seda peetakse  edulooks, siis … Milleks neid aktsiaid ülepea müüdi? Pärisettevõtja müüb aktsiaid esmajoones siis, kui tal on näiteks vaja lisakapitali  tegevuse laiendamiseks. Või lähevad asjad nii halvasti, et … Täiesti mõistlik lahendus. Teisalt ei tehta seda otsust kunagi kergekäeliselt, sest  keegi ei taha kaotada ainuotsustusõigust (kui vähegi võimalik). Kuid kui firma maksab iga aasta dividende u 50 milj EUR (viimasel aastal isegi 100 mil EUR) jagu, siis … Aktsiate müük? Milleks seda vaja oli? Laienemiseks? Hm, kuid aktsiate müügist sai Dr Riik ju vaid 2-3 aasta dividendisumma jagu „lisakapitali“? Kui Dr Riik oleks jätnud kaks aastat dividendid välja võtmata ja lasknud selle investeerida TS arendusse, mitte teostanud süstemaatilist dividendirüüstet, siis poleks ju tarvidust „lisakapitalile“ tekkinud?  Kas see oli nüüd pärisettevõtjalik tehing või ettevõtja mängimine?  Mida siis TS sellest börsitamiset sai? Sai vabaduse Dr Riigi armutust ainudiktaadist ja mõõdutundetust dividendirüüstest (tulevikus). Võiks öelda nii, et börsiraviga pani  Dr Riik, kui põline sõltlane, distsipliini mõttes, endale piltlikult öeldes ampulli naha alla, et mitte jälle vääratada. Selles mõttes oli aktsiate müük mõttekas, kuid mitte ettevõtjalik.
Eks näis, kuidas viiakse börsile EE (või selle osa) ja kelle raha sinna pargitakse. Kas Dr Riik oskab seekord ettevõtjana käituda või tähtis on vaid see, et saaks täna raha kätte, homme tulgu või … uus koalitsioon.

Piki kaevikut tulistamise poliitika.

Üha murelikumaks teeb kõlavate loosungite all ühistranspordi vigase mudeli üha uus taastootmine, mida püütakse varjata järjest suurenevate dotatsioonidega. Kuid see on nii nagu lõhutud vaasiga, võib küll kokku liimida, kuid vett ei pea. Iluasi, kuid  ebafunktsionaalne. Kas me tõesti tahame rohkem ühistransporti? Või tahame lihtsalt ühistranspordist (ÜT) rohkem rääkida?  Moodsa liikuvusskeemi aluseks on moodne teenus, mille ärimudel lähtub mitte sunnist, vaid kliendi omaosalusest protsessis ja arendamises. Mugavust, loovust ja uusi teenuseid suudavad luua vaid pärisettevõtjad, mitte turuteesklejad. Nende eesmärkide nimel tuleb kõigil (sh Dr Riigil) leida liitlasi, mitte leiutada vaenlasi. Kuid Dr Riik,  selle asemel, et leida liitlasi ja uusi lahendusi, on senini kasutanud  taktikat, et tulistab piltlikult väljendades omasid (ehk turutoimelisi vedajaid) piki kaevikut. Ega tasuta ühistransport (TÜT) olnud midagi muud, kui näide piki kaevatud kaevikut tulistamine. Kehtiv „Transpordi arengukava“ (TAK) nägi ette strateegiana piletitulu osakaalu suurendamist, mitte kommunismi ehitamist. Vaat sulle plaan, arengukava, strateegia ja … poliitiline tahe. Või oli see rohkem pahe?  Mnjah, raske on pärisettevõtjatel kaasa aidata millegi saavutamisele, kui lepingupartnerid ei pea lepetest kinni. Lepingutest taganemine võib olla küll ühekordne (poliitiline) võit, kuid ei toimi ärimudelina. Seda on kinnitanud ka vahekokkuvõtted, mille järgi ÜT osakaal on kasvu asemel langenud. Miks ei peakski langema, kui Dr Riik hukkas teadlikult TÜT juurutades teadlikult rea turupõhised ettevõtjaid või nende tooteid. Kuid sellega piki kaevikut tulistamine ei piirdu, sest kuigi TAK-s (ei uues ega vanas) pole sõnagi lisarongide ostust, siis poliitpahe on seda reaalsuseks muutmas. See on reale turupõhistele ettevõtjatele kui kuklalask. Kokkuvõttes konkurents väheneb, meie teiega maksame rohkem, liikuvusvõimalused ÜT-ga kuivavad kokku ja autondus saab uue hingamise. Kahju.

Piilupart kes teeskles rongijuhti


Nii me siis lonkamegi tuleviku poole, kokkulepetest kinni ei pea, mõtleme üht, ütleme teist, kuid tegelikkus on … hoopis midagi muud. Just selline tunne valdas mind ühel transpordi arengukava arutluslauas, kui õpetatud sõber ütles, et „Elron tahab osta kolme uut rongi …“  Õhtuuudistest teatatagi, et Dr Riik otsustas kuue rongi ostu! Üllatus! Algselt uneleti kahest, siis kolmest luksuslikust lisarongist, nüüd järsku läks Dr Riik nii „äksi“ täis, et otsustas topeldada panust. Tore ju. Või siis mitte? Miks see võiks tore olla, kuid ei pruugi?
Ikka selle pärast, et me lähtume enese loodud müütidest ja  sajandivanustest käibetõdedest, mis takistavad meil nii tänaseid, kui homseid võimalusi realistlikult turu tegelikku võimet ja toimet hinnata. Meie eeldused turu kujundamiseks on vildakad:
-Esiteks, lähtume sellest et 80% elanikkonnast elab raudteede mõjupiirkonnas, millest tehakse sujuv valelähe, et kõik need inimesed on võimalik ära teenindada rongiga. Neljanda põlvkonna tallinlasena, kelle juured on sügavalt asfaldis, eeldaks, et ma olen loomulik rongireisija. Aga ei ole. Mitte seepärast et mulle rongid ei meeldi (meeldivad väga), vaid mul pole rongiga kuhugi sõita. Võiksin öelda, et ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes sõidaks rongiga. Rong on lihtsalt liiga jäik, et rahuldada tõsiseltvõetavalt tänaseid ja eriti homseid liikuvusvajadusi.
-Teine käibetõde on et ega me ei kasuta rongide ostuks eelarve raha, me kasutame selleks …  saastekvoote. Kuid saastekvootidel on rahaline väärtus. Selle poliitinimeste mõistes „mitteraha“ eest ( u 60 milj EUR?) saaks soetada midagi hoopis tummisemat.
-Kolmandaks käibivaks tüviargumendisk on, et rong on keskkonnasäästlikum kui bussid/autod. Jällegi vananenud arusaam, mis pärineb aastakümnete tagusest ajast. Tõsiasi on et tänased E6 mootorid on tunduvalt keskkonnasäästlikumad ühe istekoha liigutamiseks, kui on seda rongi mootor, elektriautodest rääkimata
-Neljandaks, mõttepojukeseks on see, et elektrifitseerime keskkonnasäästuks kõik raudteed. Justkui jumekas mõttepojuke, kuid kuskohalt see elekter ja millise hinna eest saadakse? Või kes küll mõtles välja „äri“, et paneme 400 milli sisse, saame aastas 5 milli säästu? 80 aastat? Jaburus, aga mitte äri. Võõra raha mõõdutundetu laristamine. Kõik see ei päästa olukorda, sest  päev-päevalt  lisandub elektriautode ja -busside arv, mis nullib ära elektrifitseeritud rongide „erilise“ keskkonnamõju. Rong on väga tähtis liikuvussüsteemi osis, kuid need on priimad transpordivahendid seal kus on palju inimesi. Meil on vähe inimesi (va Tallinna lähiümbrus), mis tähendab, et suure osa reisidest on rongis 6-40 inimest nagu mõnedest uuringutest võib välja lugeda ja tipukoormus (mida nüüd püütakse majandusreeglite vastaselt leevendada) on vaid reede õhtul ja pühapäeval. Kogu ülejäänud nädala on rongid alakoormatud. Sõidavad tühja ja NB! reostavad  keskkonda. Mõttetult. Mida tühjem rong, seda suurem on reostus istekoha liigutamise kohta.
-Viiendaks on raudteel visa vastane (raudteeistide arvates, kuid tegelikult üks asendamatu liikuvuse osa) maanteetranspordi näol, mil on üks omadus, mida on raske välja „ravida“. Kõik need, kes arvavad, et autosid ostetakse selleks, et uhkustada, unustavad ära inimlikud faktorid ehk unistuste täitumise soovi. Paljude inimeste unistus auto omamise osas on realiseerunud alles nüüd (paljudel on see juba läbi põetud ja ületatud). Just seda näeme praegu, mil ostjateks on suures osas kasutatud autode omandajad. Inimestelt ei saa ära võtta unistust, sest selle unistuse käivitaja pole mitte omamine vaid … vabadus. Kõik need tarkurite jutud, et autot on kallis pidada ( mis vastab tõele) ei veena neid, kes hindavad isiklikku vabadust, unistuste täitumist – tuli mõte ja … sõitsin. Seda kirge ei saa vaigistada ükski luksuslik rong. Nii on.
-Kuuendaks, arvamus et Dr Riik ei näe, et täiendavate rongide käikupanek muudaks madalama nõudlusega linnadevaheliste bussiliinide olukorda ja rvestades, et doteeritavate bussiliinide kogukulu on lepinguperioodiks fikseeritud ja arvestab ka hinnaindeksist tulenevat kallinemist, siis ministeeriumi hinnangul ühistranspordi kallinemine ei kandu riigieelarvesse koheselt või ootamatult üle (ERR 5.07.19), näitab vaid seda, et Dr Riik käsitleb teenusena vaid turul läbikukkunud doteeritavaid teenuseid. Dr Riigi „oma teenuseid“, kus ta saab teeselda turgu. Sellest vaatest on välja jäetud kogu turupõhine turg, milles mitmed vedajad ja mitmed tooted kaovad. Kuklalask. Niimoodi, tappes oma upsakuses turupõhised tooted, lähebki kogu ÜT valdkond longates üle riiklikule plaanimajandusele. Sel juhul jääb viimaseks turupõhiseks tooteks … velorikša. Vaat selline lugu

Kuid poliitrobotid ja administratiivarbujad, kes turu toimeid ei tunneta, seda vähem oskavad ette prognoosida teiseseid ja kolmandaid tagajärgi, kordavad neid ajast ja arust läinud argumente nii palju, et need paistavad .. tõena. Tegelikult on seejuures tegemist hoopis ideepuudusega, tegemist on vaid mehhaaniline eilse poetamiskatsega homsesse.
Asjast tegeliku pildi saamist raskendab asjaolu, et kui teistes valdkondades on Dr Riigi kahjumitootmisele ja turusolkimisele mingidki piirangud, riigiabi regulatsioonide näol, siis tegevused raudteel ei allu riigiabi reeglitele. Jälle üks ajaloost tulenev ja tulevikuarengule jalgu jääv paradoks. Nagu üks mu õpetatud sõber ütles, siis raudteele on piltlikult antud blanco veksel kulutada niipalju kui tahab, niimoodi kuidas tahad. Nojah, päris niimoodi see asi ka ei ole, kuid sinnakanti küll. Seda Dr Riik ka ära kasutab, rammides raudtee valdkonda üha suurenevaid vahendeid. Kui Vaheriigi ajal öeldi, et seal kus algab raudtee, seal lõppeb mõistus, siis kahjuks need piirangud meil ja täna enam ei kehti. Mõistuse ja mõistlikkuse kadu on enese juba ammu raudteedelt välja murdnud. Vedaja … Ega selles vedajat süüdistada saagi, tema toimib vaid Dr Riigi etteantud müüdiraamistikus.  Dr Riik mängides ühelt poolt ettevõtjat on teiselt poolt kirjutanud firmale ette mitte tulumudeli (nagu näiteks Soomes või Poolas),  vaid kulumudeli. Pidavat olema poliitika. Kahjumitootmise poliitika siis? Raudteel reisijateveo mudel on vigane, see ei ole elujõuline, aga … võiks olla.

Kui riikliku plaanimajanduse müüdid kõrvale jätta, siis pole olemas ühte ülihead, ülikasulikku liikumisviisi, kõik on head, kõigil on oma koht, kuid moonutatud ärimudelid annavad meile tegelikkusest vale pildi nii headusest, keskkonnasäästust, kui kulust. Tõhusa liikuvuse aluseks on erinevad sõiduvahendid, mis peavad ühesugustes tingimustes konkureerima, et parimat teenust pakkuda. Lihtne. Sama lihtne on ka see, et kui me teeme Piilupardilikke otsuseid mingi ühe liikuvusliigi kasuks, mis põhineb vigasel ärimudelil, siis jäävad meil teised, kaasaegsemad ja loovusel põhinevad mudelid kaasamata. Nii kahjuks on ja praeguste arengukavade edenemise järgi nii ka jätkub.
 Samal ajal ei jätku meil raha teadusrahastuse suurendamiseks, päästjate palkadeks ega hädavajalikeks ravimiteks.  Pöörased ideed tasuta asjakestest tuleb asendada (kindlas kõneviisis) väärt palga ja teaduse (loe: tuleviku) rahastamisega. Lõpetada laristamine

Kui kimalasest sai …laisk porikas

Juba häbitult kaua on Dr Riik teeselnud ettevõtjat ka lennunduses. Nüüd on seegi teesklus  kuulsusetu lõpu saanud. Jälle. Uhke kimalasementaliteet on asendunud laisa porika eneseõigustussuminaga. Ilmnes et suureline sõnavaht ei hoia lennukeid lendamas, selleks peab olema midagi enamat. Peab olema ettevõtja hing, kes lihvib iga kulusenti, võludes sellest tulueurosid. Edukuseks on vaja uut mudelit, kuid segased ning üha muutuvad signaalid firmale ei muuda kasumitootmist võimalikuks.  Uut moodi Dr Riigi moodi tähendab vaid seda, et kulumudelisse püütakse valada lisaraha. See aga moonutab turge. Dr Riik  on suurema ohu allikas vabadel turgudel, nagu kallur lastepargis. Just seepärast on EL regulatsioonid piiranud tema turusolkimise võimalusi rangete riigiabi reeglitega. No selles osas on meil juba kogemus EA-ga käes. Valus (pank+roti) kogemus, mis ei õpetanud Dr Riiki mitte karva võrragi. Tehti vägisi, ürgkallilt ja moraali ning juriidilise piiri peal (või neid nihutades) lobajuttude najal uus kehand. Ikka ei õnnestunud, nüüd  teatas „rümp“, et lõpetab oktoobri lõpust lendamise 5 liinil, 3 liini ärilise riski võtab üle LOT. Niisugune kuulsusetu lõpp siis Dr Riigil lennundusettevõtjat teeseldes. Või kas see on ikka lõpp? Tundub, et mitte, sest nagu MAMI kindlalt teatas, et  välistatakse  Nordica müük ja Nordica asub tulevikuks ette valmistama oma kommertsplatvormi. Ilmselt pole selle muinasloo jutustajatel aimugi kui palju ja kui pikka aega võtab toimiva platvormi iseseisev väljatöötamine. Uskumatu, Dr Riigi roll ei ole olla operaator tigeda konkurentsiga turul, vaid reeglite kehtestaja. Dr Riik teeb täiesti valet asja, põletades selleks meie teiega ühist raha.
Kuid lennundusturu solkimiseks on esitatud mitmeid väga kummalisi eneseõigustusi nagu näiteks see et «Nordica on leidnud täna hea ärilise niši – osutada teenust suurtele lennufirmadele ning sellele keskendumine hoiab ettevõtte tegevuse kasumis“. Hm, kuid milline on selle tegevus mõttekus? Olla uhke niširiigi nišifirma, et pakkuda niššiteenust mitteniššifirmadele? Kas uus ärimudel kõlabki niimoodi „Olla … mittekahjumis!“? Väga huvitav ärimudel. Kui EA ja Nordica loodi, siis oli eesmärk justkui midagi muud? Eesmärk oli võimalikult palju ühendusi Tallinnast … igale poole. Firma sünnitunnistuseks ei olnud teha kuskil mingit niššiallhanget. Tõsiasi on see, et täna on Tallinnast väga palju ühendusi, väga tihe konkurents. Muide, sel ajal, kui poliitinimesed unelevad oma isiklikust lennufirmast, siis konkurentsi on taganud Tallinna Lennujaam, mitte sõltuvushäirega Nordica.  Dr Riigil oleks aeg mõista, et maailm on muutunud ja Nordica maha müüa … kuni veel võimalust on. Turg selles sektoris toimib ja seda tagab Tallinna lennujaam suurepäraselt.
Uute riiklike plaanimajanduslike müütide loomine a`la kui asi läheb hapuks“ ja „N on nagu sõjavägi“, on ikka täiesti üle võlli naljandid, need inimesed ei adu üldse turu mehhanisme. Sellisel juhul peaks Dr Riigil olema ka oma leivapood, jahuvabrik ja riigimajand, sest kunagi võib „asi hapuks“ minna.  Niimoodi edasi minnes on Dr Riigil vaja ülal pidada ka kitselauta, saapavabrikut, makaronipuurijaid ja pudelipaikajaid, ehk läheb vaja. Ei lähe! See on sotsialistlik/riiklik kõikekontrolliv ja juhtiv riiklik-sotsialistlik plaanimajanduslik mõtteviis. Pankrotistunud mõtteviis nagu pank+rotistuvad riigifirmadki. Meil ei ole vaja sellist majanduskorraldust. Dr Riigil ei ole mingit põhjust teeselda ettevõtjat.  Lõpetame selle kalliks mineva piinliku, eneseõigustusliku ettevõtja teesklemise.

 Ettevõtluse teesklemine riikliku plaanimajanduse vormis eeldab Dr Riigi poolset avalikumat või varjatumat „kaasaaitamist“ toimetulekuks. Kokkuvõttes solgib ja pärsib see toimivaid turge, tõstes ebamõistlikult ühiskonna kulutusi. Kõigis neis valdkondades on olemas toimiv turg, üpris kõrge konkurentsisurvega ja kui Dr Riik neid turge moonutuste ja valede hinnasignaalidega ei hägustaks, siis saaksime kõik pikapeale jätkusuutliku, dotatsioonivaba, kvaliteetsema, tihedama ja paindlikuma ning samas ühiskonnale odavama teenuse. Dr Riik, aitab ettevõtjaks olemise teesklemist. Nagu öeldakse „Finita la commedia“ ehk lõpetagem see farss, enne kui see pöörab tragöödiaks. Kui mõelda, et kui nende vigaste ärimudelitesse kaotatud vahendid suunata teadusesse (tervishoidu, päästjad, õpetajad jne) siis, milliseid tulemusi me tegelikult võiksime saavutada. Võiks proovida 


Targutusi:


R Branson „Nihutades piire“. Helios 2018

Lk 289 „Liiga paljud arvavad, et neil on õigus, ega kula teiste seisukohti. Nad räägivad kategooriliselt ja panevad siis enda kõrvad lukku. Mina pean ennast heaks kuulajaks, ja kirjutan selle arvele osa oma edust – rääkimata oma abielust. Mõned ettevõtjad ümbritsevad end säravate inimestega ja siis ignoreerivad neid. Enamik inimesi, kes sellist autokraatlikkul moel käituvad, saavad teenitud karistuse. Te peate olema Steve Jobsisugust geeniust, et selline tegevusviis toimiks. Mina tean, et ma ei ole teistest parem, mistõttu valin teistsuguse tee.“
Lk 354 Väidetavalt M Zuckenbergi ütlue aktsiate avalikul  esmaemisioonil „Me ei loo teenuseid selleks, et teenida raha, vaid me teenime raha selleks, et luua paremaid teenuseid.“

R. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018

Lk 203 „Kui oled nagu enamik, siis ei ole sul aimugi, kuidas teised ajud näevad, ja mõista püüdminegi ei õnnestu kuigivõrd, sest oled liiga ametis neile selle selgitamisega, mida ise õigeks pead. Teisisõnu oled suletud meelega, eeldad liiga palju. Niisugune meelesuletus läheb kohutavalt kalliks maksma,; seetõttu jäävad märkamata mitmesugused teiste osutatavad imelised võimalused ja ohtlikud ähvardused, peale selle blokeerib kriitika, mis võib olla konstruktiivne või isegi elupäästev.“

Lk 153 „Palju inimesi võitleb tõe vastu, kui see ei ole see, mida nad tahavad tõeks pidada. See on halb, sest halbade asjade mõistmine ja nendega hakkama saamine on olulisem; head asjad laabuvad ise.“