Tihti
juhtub, et hajusalt ei paista mõningad ohtlikud tendentsid silma. Ikka juhtub.
Kuid kui sellised ilmingud koonduvad mingisse ajahetke, siis tekib mõttekoht.
Kas tegemist on reeglipärasusega? Uue trendiga? Süsteemse veaga? Kas see on paar hajusat vihmapiiska või padusaju algus?. Just sellised padusajulised mõtted
tekkisid, kui vaikses suvealguses ilmnes
rida halvaendelisi teateid riigi omanduses olevatelt firmadelt energeetika,
ühistranspordi ja lennunduse valdkonnast. Turg oli muutunud, ärimudelid mitte.
Mulle turg
meeldib. Olen ise väljaõppinud planeerija, kuid turg mulle meeldib, sest
tõhusat planeerimist saab rakendada vaid seal kus on toimiv turg. Planeerimise
rakendamine riiklikule plaanimajandusmudelile on vaid pelk bürokraatlik süsteem ,milline heal juhul võib
imiteerida turgu. Poliittahe/pahe ehk planeerimise mittekasutamine riiklikus
plaanimajanduses on tragöödia. Demokraatlikus ühiskonnas ja turumajanduses võib
imiteerimise ainuke eesmärk olla edendada turgu seal, kus turgu pole, kuid vaid
niipalju, et see viiks toimiva turu sünnini. See on nagu karkude kasutamine
viga saanud jala toeks. See on ajutine. Tähtis on, et me ei magaks maha õiget
momenti mil karke enam ei vajata ja minna üle juba toimivale turukeskkonnale. Kui
Dr Riik jätkab vanast harjumusest opereerimist, siis sellisel juhul Dr Riik
enam ei imiteeri turgu, vaid teeskleb (edevusest?) ettevõtlust. See on väga
halb, sest Dr Riigi põhifunktsiooniks ei ole mitte olla turuosaliseks vaid abiiteriks.
Need tegevused ei ole edukalt ühildatavad. Te ei kujuta ju ette jalgpalli, kus
kohtunik oleks ühtlasi mängija? Vilistab kõigile vigasid ja lööb uhkelt
penalteid? Täpselt, selline tegevus oleks kohatu mängu solkimine. Õigemini poleks
see enam jalgpall. Sama kehtib ka majanduses, kui Dr Riik tikub ise
operaatoriks toimival turul, muutes reegleid ja määrates teistele karistusi,
siis ei ole see enam turumajandus vaid riiklik plaanimajandus.
Süsteemselt
vigane mudel
Dr Riigi
ettevõtluse teesklemisest on meil nüüdseks kuhjunud probleemid energeetikas,
ühistranspordis ja lennunduses. Justkui paar piiska, kuid ennustavad suuremat
padusadu. Halb on see, et neis sektorites, mis kunagi vajasidki Dr Riigi
sekkumist turu imiteerimise näol, on selle faasi juba ammu ületanud ja turg
toimib iseseisvalt tiheda konkurentsi survel. Kuid Dr Riik on siin käitumas
nagu üleerutunud emme, püüdes lastele jätkuvalt pudrupõllesid ette siduda ja
ülekaalulistele virisevatele lapsukestele iga piiksu peale uut lusikatäit putru
sisse surumas, aru saamata, et lapsed on
täisealiseks saanud. Korralikud mürakad teised, neile ei peaks mamma putru
lusikaga suhu toppima. Nii nad manduvadki emalt pudrulusika ootajateks. Meid
aastaid toitnud müüdid nimetatud valdkondades on osutunud miraažiks. Süsteemseks
veaks. Kui mudel on püsivalt vigane, siis miks Dr Riik hullu järjekindlusega
kühveldab meie raha kahjumlikesse vildakatesse ärimudelitesse? H. Rosling, kes
on täheldanud just selliste kivistunud arusaamade kohta, mis tegelikult pärsivad meie arengut „Autotööstuses kutsutakse autod tagasi, kui avastatakse
mõni viga. Te saate tootjalt kirja, mis ütleb: „Kutsume teie auto tagasi, sest
tahame asendada selle pidurid.“ Kui aeguvad faktid, mida te koolis ja ülikoolis
maailma kohta õppisite, peaksite samuti saama kirja: „Vabandage, see mida ei
vasta enam tõele. Tagastage oma aju tasuta uuenduseks kasvanute teadmiste
värskendamiseks.“ Võibolla peaks selle probleemiga tegelema hoopis teie
tööandja: „Palun töötage see materjal läbi ja tehke test, et vältida Maailma
Majandusfoorumil või muul sarnasel üritusel häbisselangemist.“ (H Rosling
„Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 238). Ilmselt mängivad tänaste otsuste juures meile
vingerpussi Vaheriigi aegne gigantomaania riikliku plaanimajanduse vormis ja
see, et meie algaastatel pidime tõesti tegema kõike ise, näitama maailmale oma
võimekust toime tulle. Nagu väike kanapoeg, et „Mina ka, mina ka, hakkan varsti
munema!“. Ja näitasimegi. Nüüd on olud teised, me ei pea kõike ise tegema, sest
me oleme avatud turul osaledes suurimates majandusliitudes. Me ei pea ka tegelema riikliku
plaanimajanduse juurutamisega sest meil toimib enamikes valdkondades tihe
konkurents. Niisiis vaadakem millised on need valdkonnad, kus Dr Riigi
teadmised on vananenud, kus peaks tagastama oma aju uuenduseks ja
värskenduseks.
Katelde
kustutamise aeg
Esmalt saime
teada et, meie au ja uhkus ning energeetilise julgeoleku garandi Eesti Energia
(EE) majandusmudel ei pidanud ajaproovile vastu. Läks turuga kohtudes mulksuga
põhja nagu Titanic jäämäega põrkudes. Riiklik plaanimajanduslik süsteem, oli
maha maganud maailma muutumise. Ühest küljest pole piisavalt krapsakalt
tegeletud uuemate energiaallikate kasutuselevõtuga, teisalt pole piisavalt
kiiresti leidnud alternatiive põlevkivi uuelaadseks kasutamiseks. Põlevkivi
ahju ajamine või sellest õli pressimine on kaks kõige primitiivsemat meetodit
ülepea kuidas põlevkivi kasutada. Nüüd siis oleme jäänud maailma energeetikatrendidele
jalgu, oleme aegunud. Oleme veidrus. No ja ega väga palju muid võimalusi ju
polegi, kui tuli katla alt kustu panna, aga …Millised on uued lahendused?
EE püüab tasandada mainekahju (mitte tegelikku
kaost) paraadlike teadaannetega uute
õlitehaste rajamise, tuulikute püstitamise kava ja päikeseparkide ostuga …
Poolas. Püha müristus, osta pargiprojekte Poolas? Milleks? Mitte luua
päikesefarme Eestis?
Tervemõistuslikult
tundub see täiesti jabur, kui meenutada, millised on EE, kui meie ühisvara, olemasolu
õigustavad alused. Vaadake, kui EE oleks „päris ettevõte“, siis oleks kõik
mõistetav, sest kasumit tulebki võtta igast võimalusest. Kuid EE ei ole
normaalne pärisfirma, see on võiks öelda eriülesannetega firma, mille ainuke
eksistentsi alus, põhjus ja sünnitunnistus on meie teiega st. Eesti elanikkonna
energiavarustuse kindlustamine ja/või energeetikute ning kaevurite tööga
kindlustamine üldise kodurahu huvides. EE ülesanne ei ole Aafrikas kohalikele
kõrbehõimudele põlevkivitehnoloogiate õpetamine ega Ameerika rahvaga USA-s
kohut käia nõudega lubada saastada USA
loodust vähemalt samas hirmsalt kui Virumaad. EE on hälbinud oma tegevuse
põhiliinilt, on kaotanud seoses ebaõnnestunud põlevkivipoliitikaga,
ülemaailmsetesse ulmeprojektidesse takerdumise ja uuendustele jalgujäämisega
oma eksistentsi aluspõhjuse – piirkonna töörahu ja energiajulgeoleku tagamise.
Energiajulgeoleku
tagamisega on asi tuksis ning lisaks on loodud julgeolekurisk seoses „äkilise“
tööjõu ülejäägiga. Sundpuhkustega on akumuleeritud inimenergia kõige ohtlikumal viisil.
Alarahastatud, alakoormatud, alamotiveeritud on tekitanud väga ohtliku kokteili
piiratud keskkonda. Me ei saa siin rääkida mingist 0,5-1,3 tuh inimesest, nemad
mõjutavad kaskaadiefektina endast sõltuvaid peredest, juuksuritest
plekkseppadeni. Võib-olla on neid 5 tuh? Võib-olla 10 tuh? Võib-olla enam.
Keegi ei tea ja keegi pole ka arvestanud. Kuid seda peaks iga poliitinimene ja
riikliku plaanimajanduse viljeleja aduma, et nad on rahulolematud. Massiliselt
rahulolematud. EE on julgeoleku asemel loonud julgeolekuriski.
Selles
mängus on Dr Riigil vaid üks võimalik strateegia – leida inimestele elatise
teenimise vahendid. Kiiresti. Kui uskuda seda, et inimese lahtilammutamisel
vabaneb energiahulk, mis vastab paarikümne tuumapommi plahvatusest tulenevale
energiahulgale, siis oleme rumalusest, laiskusest ja upsakusest ühte maanurka
ladustanud 23-150 tuh tuumapommi jagu energiat. See on küll probleem millega
tegeleda? Või …
Börsiravi:
sõltlase ampull naha all?
Varustuskindlusega
… Eesti varustuskindluse loomise ja
tagamisega tegeleb tänapäeval hoopis Elektrilevi. Õnneks. Nii, et laskem EE-l
minna. Müüa maha või minna Börsile. Börs näitab halastamatult, mis on õige mis
mitte. Kuigi jah, kes tahaks osta vananenud tehnoloogiat, seisvate
tootmisüksustega?
Nüüd siis
kui põlevkivienergeetika on oma kahjumlikku lõppu jõudmas, ja EE börsitamine
kogumina peaaegu võimatu, uneletakse selle ühe osa ehk Enefiti börsile
viimisest. Hm, kui meenutada, siis koorub siit välja juba Dr Riigi käitumise
teatud paheline reeglipärasus, meenutades Estonian Airi saagat, kus kahjumid ja
töötajad jäeti vanasse kesta, kuid tummisem osa
tõsteti (juriidiliselt riigiõigustuslikult) järgmisesse kehandisse. Nüüd
on siis ka Dr Riik läbi EE seda „nippi“ taaskasutamas, jättes seisvad
kaevandused, kustutatud katlad ja
„ülejäänud“ töötajad riigi (st meie teiega) kanda. Kahju, kehv eeskuju.
Kuid EE (osa) börsile viimisega peame olema
tähelepanelikud. Ka börsile minek võib lähtuda mitte pärsiettevõtja kaalutletud
otsusest, vaid sellest, et pelgalt teeseldakse ettevõtjat. Lähiminevikule tähelepanelikumalt sisse
vaadates tundub, et Dr Riik teeskleks
ettevõtjat ka Tallinna Sadama aktsiate müügiga. Kuigi seda peetakse edulooks, siis … Milleks neid aktsiaid ülepea
müüdi? Pärisettevõtja müüb aktsiaid esmajoones siis, kui tal on näiteks vaja
lisakapitali tegevuse laiendamiseks. Või
lähevad asjad nii halvasti, et … Täiesti mõistlik lahendus. Teisalt ei tehta
seda otsust kunagi kergekäeliselt, sest
keegi ei taha kaotada ainuotsustusõigust (kui vähegi võimalik). Kuid kui
firma maksab iga aasta dividende u 50 milj EUR (viimasel aastal isegi 100 mil EUR)
jagu, siis … Aktsiate müük? Milleks seda vaja oli? Laienemiseks? Hm, kuid
aktsiate müügist sai Dr Riik ju vaid 2-3 aasta dividendisumma jagu
„lisakapitali“? Kui Dr Riik oleks jätnud kaks aastat dividendid välja võtmata
ja lasknud selle investeerida TS arendusse, mitte teostanud süstemaatilist
dividendirüüstet, siis poleks ju tarvidust „lisakapitalile“ tekkinud? Kas see oli nüüd pärisettevõtjalik tehing või ettevõtja
mängimine? Mida siis TS sellest
börsitamiset sai? Sai vabaduse Dr Riigi armutust ainudiktaadist ja
mõõdutundetust dividendirüüstest (tulevikus). Võiks öelda nii, et börsiraviga
pani Dr Riik, kui põline sõltlane, distsipliini
mõttes, endale piltlikult öeldes ampulli naha alla, et mitte jälle vääratada.
Selles mõttes oli aktsiate müük mõttekas, kuid mitte ettevõtjalik.
Eks näis, kuidas
viiakse börsile EE (või selle osa) ja kelle raha sinna pargitakse. Kas Dr Riik
oskab seekord ettevõtjana käituda või tähtis on vaid see, et saaks täna raha
kätte, homme tulgu või … uus koalitsioon.
Piki
kaevikut tulistamise poliitika.
Üha
murelikumaks teeb kõlavate loosungite all ühistranspordi vigase mudeli üha uus taastootmine,
mida püütakse varjata järjest suurenevate dotatsioonidega. Kuid see on nii nagu
lõhutud vaasiga, võib küll kokku liimida, kuid vett ei pea. Iluasi, kuid ebafunktsionaalne. Kas me tõesti tahame
rohkem ühistransporti? Või tahame lihtsalt ühistranspordist (ÜT) rohkem
rääkida? Moodsa liikuvusskeemi aluseks
on moodne teenus, mille ärimudel lähtub mitte sunnist, vaid kliendi
omaosalusest protsessis ja arendamises. Mugavust, loovust ja uusi teenuseid
suudavad luua vaid pärisettevõtjad, mitte turuteesklejad. Nende eesmärkide
nimel tuleb kõigil (sh Dr Riigil) leida liitlasi, mitte leiutada vaenlasi. Kuid
Dr Riik, selle asemel, et leida liitlasi
ja uusi lahendusi, on senini kasutanud
taktikat, et tulistab piltlikult väljendades omasid (ehk turutoimelisi
vedajaid) piki kaevikut. Ega tasuta ühistransport (TÜT) olnud midagi muud, kui näide
piki kaevatud kaevikut tulistamine. Kehtiv „Transpordi arengukava“ (TAK) nägi
ette strateegiana piletitulu osakaalu suurendamist, mitte kommunismi ehitamist.
Vaat sulle plaan, arengukava, strateegia ja … poliitiline tahe. Või oli see
rohkem pahe? Mnjah, raske on pärisettevõtjatel
kaasa aidata millegi saavutamisele, kui lepingupartnerid ei pea lepetest kinni.
Lepingutest taganemine võib olla küll ühekordne (poliitiline) võit, kuid ei
toimi ärimudelina. Seda on kinnitanud ka vahekokkuvõtted, mille järgi ÜT
osakaal on kasvu asemel langenud. Miks ei peakski langema, kui Dr Riik hukkas teadlikult
TÜT juurutades teadlikult rea turupõhised ettevõtjaid või nende tooteid. Kuid
sellega piki kaevikut tulistamine ei piirdu, sest kuigi TAK-s (ei uues ega
vanas) pole sõnagi lisarongide ostust, siis poliitpahe on seda reaalsuseks
muutmas. See on reale turupõhistele ettevõtjatele kui kuklalask. Kokkuvõttes
konkurents väheneb, meie teiega maksame rohkem, liikuvusvõimalused ÜT-ga
kuivavad kokku ja autondus saab uue hingamise. Kahju.
Piilupart
kes teeskles rongijuhti
Nii me siis
lonkamegi tuleviku poole, kokkulepetest kinni ei pea, mõtleme üht, ütleme
teist, kuid tegelikkus on … hoopis midagi muud. Just selline tunne valdas mind
ühel transpordi arengukava arutluslauas, kui õpetatud sõber ütles, et „Elron
tahab osta kolme uut rongi …“ Õhtuuudistest teatatagi, et Dr Riik otsustas
kuue rongi ostu! Üllatus! Algselt uneleti kahest, siis kolmest luksuslikust
lisarongist, nüüd järsku läks Dr Riik nii „äksi“ täis, et otsustas topeldada
panust. Tore ju. Või siis mitte? Miks see võiks tore olla, kuid ei pruugi?
Ikka selle
pärast, et me lähtume enese loodud müütidest ja
sajandivanustest käibetõdedest, mis takistavad meil nii tänaseid, kui
homseid võimalusi realistlikult turu tegelikku võimet ja toimet hinnata. Meie
eeldused turu kujundamiseks on vildakad:
-Esiteks, lähtume
sellest et 80% elanikkonnast elab raudteede mõjupiirkonnas, millest tehakse
sujuv valelähe, et kõik need inimesed on võimalik ära teenindada rongiga. Neljanda
põlvkonna tallinlasena, kelle juured on sügavalt asfaldis, eeldaks, et ma olen
loomulik rongireisija. Aga ei ole. Mitte seepärast et mulle rongid ei meeldi (meeldivad
väga), vaid mul pole rongiga kuhugi sõita. Võiksin öelda, et ma ei tea kedagi,
kes teaks kedagi, kes sõidaks rongiga. Rong on lihtsalt liiga jäik, et
rahuldada tõsiseltvõetavalt tänaseid ja eriti homseid liikuvusvajadusi.
-Teine
käibetõde on et ega me ei kasuta rongide ostuks eelarve raha, me kasutame
selleks … saastekvoote. Kuid
saastekvootidel on rahaline väärtus. Selle poliitinimeste mõistes „mitteraha“
eest ( u 60 milj EUR?) saaks soetada midagi hoopis tummisemat.
-Kolmandaks
käibivaks tüviargumendisk on, et rong on keskkonnasäästlikum kui bussid/autod.
Jällegi vananenud arusaam, mis pärineb aastakümnete tagusest ajast. Tõsiasi on
et tänased E6 mootorid on tunduvalt keskkonnasäästlikumad ühe istekoha liigutamiseks,
kui on seda rongi mootor, elektriautodest rääkimata
-Neljandaks,
mõttepojukeseks on see, et elektrifitseerime keskkonnasäästuks kõik raudteed.
Justkui jumekas mõttepojuke, kuid kuskohalt see elekter ja millise hinna eest
saadakse? Või kes küll mõtles välja „äri“, et paneme 400 milli sisse, saame
aastas 5 milli säästu? 80 aastat? Jaburus, aga mitte äri. Võõra raha
mõõdutundetu laristamine. Kõik see ei päästa olukorda, sest päev-päevalt
lisandub elektriautode ja -busside arv, mis nullib ära
elektrifitseeritud rongide „erilise“ keskkonnamõju. Rong on väga tähtis
liikuvussüsteemi osis, kuid need on priimad transpordivahendid seal kus on
palju inimesi. Meil on vähe inimesi (va Tallinna lähiümbrus), mis tähendab, et
suure osa reisidest on rongis 6-40 inimest nagu mõnedest uuringutest võib välja
lugeda ja tipukoormus (mida nüüd püütakse majandusreeglite vastaselt
leevendada) on vaid reede õhtul ja pühapäeval. Kogu ülejäänud nädala on rongid
alakoormatud. Sõidavad tühja ja NB! reostavad
keskkonda. Mõttetult. Mida tühjem rong, seda suurem on reostus istekoha
liigutamise kohta.
-Viiendaks
on raudteel visa vastane (raudteeistide arvates, kuid tegelikult üks asendamatu
liikuvuse osa) maanteetranspordi näol, mil on üks omadus, mida on raske välja
„ravida“. Kõik need, kes arvavad, et autosid ostetakse selleks, et uhkustada,
unustavad ära inimlikud faktorid ehk unistuste täitumise soovi. Paljude
inimeste unistus auto omamise osas on realiseerunud alles nüüd (paljudel on see
juba läbi põetud ja ületatud). Just seda näeme praegu, mil ostjateks on suures
osas kasutatud autode omandajad. Inimestelt ei saa ära võtta unistust, sest
selle unistuse käivitaja pole mitte omamine vaid … vabadus. Kõik need tarkurite
jutud, et autot on kallis pidada ( mis vastab tõele) ei veena neid, kes
hindavad isiklikku vabadust, unistuste täitumist – tuli mõte ja … sõitsin. Seda
kirge ei saa vaigistada ükski luksuslik rong. Nii on.
-Kuuendaks,
arvamus et Dr Riik ei näe, et
täiendavate rongide käikupanek muudaks madalama nõudlusega linnadevaheliste
bussiliinide olukorda ja rvestades, et doteeritavate bussiliinide kogukulu on
lepinguperioodiks fikseeritud ja arvestab ka hinnaindeksist tulenevat
kallinemist, siis ministeeriumi hinnangul ühistranspordi kallinemine ei kandu
riigieelarvesse koheselt või ootamatult üle (ERR 5.07.19), näitab vaid seda, et
Dr Riik käsitleb teenusena vaid turul läbikukkunud doteeritavaid teenuseid. Dr
Riigi „oma teenuseid“, kus ta saab teeselda turgu. Sellest vaatest on välja
jäetud kogu turupõhine turg, milles mitmed vedajad ja mitmed tooted kaovad.
Kuklalask. Niimoodi, tappes oma upsakuses turupõhised tooted, lähebki kogu ÜT
valdkond longates üle riiklikule plaanimajandusele. Sel juhul jääb viimaseks
turupõhiseks tooteks … velorikša. Vaat selline lugu
Kuid
poliitrobotid ja administratiivarbujad, kes turu toimeid ei tunneta, seda vähem
oskavad ette prognoosida teiseseid ja kolmandaid tagajärgi, kordavad neid ajast
ja arust läinud argumente nii palju, et need paistavad .. tõena. Tegelikult on
seejuures tegemist hoopis ideepuudusega, tegemist on vaid mehhaaniline eilse
poetamiskatsega homsesse.
Asjast
tegeliku pildi saamist raskendab asjaolu, et kui teistes valdkondades on Dr Riigi
kahjumitootmisele ja turusolkimisele mingidki piirangud, riigiabi
regulatsioonide näol, siis tegevused raudteel ei allu riigiabi reeglitele.
Jälle üks ajaloost tulenev ja tulevikuarengule jalgu jääv paradoks. Nagu üks mu
õpetatud sõber ütles, siis raudteele on piltlikult antud blanco veksel kulutada
niipalju kui tahab, niimoodi kuidas tahad. Nojah, päris niimoodi see asi ka ei
ole, kuid sinnakanti küll. Seda Dr Riik ka ära kasutab, rammides raudtee
valdkonda üha suurenevaid vahendeid. Kui Vaheriigi ajal öeldi, et seal kus
algab raudtee, seal lõppeb mõistus, siis kahjuks need piirangud meil ja täna
enam ei kehti. Mõistuse ja mõistlikkuse kadu on enese juba ammu raudteedelt
välja murdnud. Vedaja … Ega selles vedajat süüdistada saagi, tema toimib vaid
Dr Riigi etteantud müüdiraamistikus. Dr
Riik mängides ühelt poolt ettevõtjat on teiselt poolt kirjutanud firmale ette
mitte tulumudeli (nagu näiteks Soomes või Poolas), vaid kulumudeli. Pidavat olema poliitika.
Kahjumitootmise poliitika siis? Raudteel reisijateveo mudel on vigane, see ei
ole elujõuline, aga … võiks olla.
Kui riikliku
plaanimajanduse müüdid kõrvale jätta, siis pole olemas ühte ülihead,
ülikasulikku liikumisviisi, kõik on head, kõigil on oma koht, kuid moonutatud
ärimudelid annavad meile tegelikkusest vale pildi nii headusest,
keskkonnasäästust, kui kulust. Tõhusa liikuvuse aluseks on erinevad
sõiduvahendid, mis peavad ühesugustes tingimustes konkureerima, et parimat
teenust pakkuda. Lihtne. Sama lihtne on ka see, et kui me teeme Piilupardilikke
otsuseid mingi ühe liikuvusliigi kasuks, mis põhineb vigasel ärimudelil, siis
jäävad meil teised, kaasaegsemad ja loovusel põhinevad mudelid kaasamata. Nii
kahjuks on ja praeguste arengukavade edenemise järgi nii ka jätkub.
Samal ajal ei jätku meil raha teadusrahastuse
suurendamiseks, päästjate palkadeks ega hädavajalikeks ravimiteks. Pöörased ideed tasuta asjakestest tuleb
asendada (kindlas kõneviisis) väärt palga ja teaduse (loe: tuleviku) rahastamisega.
Lõpetada laristamine
Kui
kimalasest sai …laisk porikas
Juba
häbitult kaua on Dr Riik teeselnud ettevõtjat ka lennunduses. Nüüd on seegi
teesklus kuulsusetu lõpu saanud. Jälle.
Uhke kimalasementaliteet on asendunud laisa porika eneseõigustussuminaga.
Ilmnes et suureline sõnavaht ei hoia lennukeid lendamas, selleks peab olema
midagi enamat. Peab olema ettevõtja hing, kes lihvib iga kulusenti, võludes
sellest tulueurosid. Edukuseks on vaja uut mudelit, kuid segased ning üha
muutuvad signaalid firmale ei muuda kasumitootmist võimalikuks. Uut moodi Dr Riigi moodi tähendab vaid seda,
et kulumudelisse püütakse valada lisaraha. See aga moonutab turge. Dr Riik on suurema ohu allikas vabadel turgudel, nagu
kallur lastepargis. Just seepärast on EL regulatsioonid piiranud tema
turusolkimise võimalusi rangete riigiabi reeglitega. No selles osas on meil
juba kogemus EA-ga käes. Valus (pank+roti) kogemus, mis ei õpetanud Dr Riiki
mitte karva võrragi. Tehti vägisi, ürgkallilt ja moraali ning juriidilise piiri
peal (või neid nihutades) lobajuttude najal uus kehand. Ikka ei õnnestunud,
nüüd teatas
„rümp“, et lõpetab oktoobri lõpust lendamise 5 liinil, 3 liini ärilise riski
võtab üle LOT. Niisugune kuulsusetu lõpp siis Dr Riigil lennundusettevõtjat teeseldes.
Või kas see on ikka lõpp? Tundub, et mitte, sest nagu MAMI kindlalt teatas,
et välistatakse Nordica müük ja Nordica asub tulevikuks ette
valmistama oma kommertsplatvormi. Ilmselt pole selle muinasloo jutustajatel
aimugi kui palju ja kui pikka aega võtab toimiva platvormi iseseisev väljatöötamine.
Uskumatu, Dr Riigi roll ei ole olla operaator tigeda konkurentsiga turul, vaid
reeglite kehtestaja. Dr Riik teeb täiesti valet asja, põletades selleks meie
teiega ühist raha.
Kuid
lennundusturu solkimiseks on esitatud mitmeid väga kummalisi eneseõigustusi
nagu näiteks see et «Nordica on leidnud täna hea ärilise niši – osutada teenust
suurtele lennufirmadele ning sellele keskendumine hoiab ettevõtte tegevuse
kasumis“. Hm, kuid milline on selle tegevus mõttekus? Olla uhke niširiigi
nišifirma, et pakkuda niššiteenust mitteniššifirmadele? Kas uus ärimudel
kõlabki niimoodi „Olla … mittekahjumis!“? Väga huvitav ärimudel. Kui EA ja
Nordica loodi, siis oli eesmärk justkui midagi muud? Eesmärk oli võimalikult
palju ühendusi Tallinnast … igale poole. Firma sünnitunnistuseks ei olnud teha
kuskil mingit niššiallhanget. Tõsiasi on see, et täna on Tallinnast väga palju ühendusi, väga
tihe konkurents. Muide, sel ajal, kui poliitinimesed unelevad oma isiklikust
lennufirmast, siis konkurentsi on taganud Tallinna Lennujaam, mitte
sõltuvushäirega Nordica. Dr Riigil oleks
aeg mõista, et maailm on muutunud ja Nordica maha müüa … kuni veel võimalust on.
Turg selles sektoris toimib ja seda tagab Tallinna lennujaam suurepäraselt.
Uute
riiklike plaanimajanduslike müütide loomine a`la kui asi läheb hapuks“ ja „N on
nagu sõjavägi“, on ikka täiesti üle võlli naljandid, need inimesed ei adu üldse
turu mehhanisme. Sellisel juhul peaks Dr Riigil olema ka oma leivapood,
jahuvabrik ja riigimajand, sest kunagi võib „asi hapuks“ minna. Niimoodi edasi minnes on Dr Riigil vaja ülal
pidada ka kitselauta, saapavabrikut, makaronipuurijaid ja pudelipaikajaid, ehk
läheb vaja. Ei lähe! See on sotsialistlik/riiklik kõikekontrolliv ja juhtiv
riiklik-sotsialistlik plaanimajanduslik mõtteviis. Pankrotistunud mõtteviis
nagu pank+rotistuvad riigifirmadki. Meil ei ole vaja sellist
majanduskorraldust. Dr Riigil ei ole mingit põhjust teeselda ettevõtjat. Lõpetame selle kalliks mineva piinliku, eneseõigustusliku
ettevõtja teesklemise.
Ettevõtluse teesklemine riikliku
plaanimajanduse vormis eeldab Dr Riigi poolset avalikumat või varjatumat „kaasaaitamist“
toimetulekuks. Kokkuvõttes solgib ja pärsib see toimivaid turge, tõstes
ebamõistlikult ühiskonna kulutusi. Kõigis neis valdkondades on olemas toimiv
turg, üpris kõrge konkurentsisurvega ja kui Dr Riik neid turge moonutuste ja
valede hinnasignaalidega ei hägustaks, siis saaksime kõik pikapeale
jätkusuutliku, dotatsioonivaba, kvaliteetsema, tihedama ja paindlikuma ning
samas ühiskonnale odavama teenuse. Dr Riik, aitab ettevõtjaks olemise
teesklemist. Nagu öeldakse „Finita la commedia“ ehk lõpetagem see farss, enne
kui see pöörab tragöödiaks. Kui mõelda, et kui nende vigaste ärimudelitesse
kaotatud vahendid suunata teadusesse (tervishoidu, päästjad, õpetajad jne) siis,
milliseid tulemusi me tegelikult võiksime saavutada. Võiks proovida
R Branson „Nihutades piire“. Helios 2018
Lk 289 „Liiga paljud arvavad, et neil on õigus, ega kula teiste
seisukohti. Nad räägivad kategooriliselt ja panevad siis enda kõrvad lukku.
Mina pean ennast heaks kuulajaks, ja kirjutan selle arvele osa oma edust –
rääkimata oma abielust. Mõned ettevõtjad ümbritsevad end säravate inimestega ja
siis ignoreerivad neid. Enamik inimesi, kes sellist autokraatlikkul moel
käituvad, saavad teenitud karistuse. Te peate olema Steve Jobsisugust geeniust,
et selline tegevusviis toimiks. Mina tean, et ma ei ole teistest parem, mistõttu
valin teistsuguse tee.“
Lk 354 Väidetavalt M Zuckenbergi ütlue aktsiate avalikul esmaemisioonil „Me ei loo teenuseid selleks,
et teenida raha, vaid me teenime raha selleks, et luua paremaid teenuseid.“
R. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018
Lk 203 „Kui oled nagu enamik, siis ei ole sul aimugi, kuidas teised
ajud näevad, ja mõista püüdminegi ei õnnestu kuigivõrd, sest oled liiga ametis
neile selle selgitamisega, mida ise õigeks pead. Teisisõnu oled suletud
meelega, eeldad liiga palju. Niisugune meelesuletus läheb kohutavalt kalliks
maksma,; seetõttu jäävad märkamata mitmesugused teiste osutatavad imelised
võimalused ja ohtlikud ähvardused, peale selle blokeerib kriitika, mis võib
olla konstruktiivne või isegi elupäästev.“
Lk 153 „Palju inimesi võitleb tõe vastu, kui see ei ole see,
mida nad tahavad tõeks pidada. See on halb, sest halbade asjade mõistmine ja nendega
hakkama saamine on olulisem; head asjad laabuvad ise.“
No comments:
Post a Comment