Rannahooaeg, jälle hea võimalus
laineloksu saatel loodust nautida ja mõtteid liigutada. Vahva. Kuid siis hakkas üks kiuslik mõttepojuke
sumisema, võib-olla polegi see hea, lihtsalt lebada, nautida, … mõelda? Kui
ilmakära kuulata, siis … Oot-oot, kas
see, et juuni alguses olid ilusad ilmad ja nüüd lausa kuumad, ongi kliima
soojenemine? Kas mina olengi see täiskasvanud tõbras, kes selle maailma nii
untsu on keeranud? Nii untsu, et noored peavad seda parandama hakkama, nagu
riigipea nõudlik/paatoslikult küsis? Hm, kas tõesti mina? Mina ka? Teie … Teie
ka? Kes veel? Ei tea, meie teiega püüame oma igapäevast elu ontlikult ära
elada, lapsi kasvatada ja neile tarkust jagada, prügi kolme kasti sortida, ja
nüüd järsku niimoodi. Küsimus ei olegi selles, mida me oleme teinud valesti,
vaid mida me sellest õpime? Näiteks DDT-ga me enam täisid ei hävita,
pliibensiiniga ei sõida ja freoongaaside kahimisega suutsime osooniaukude
probleemile mõningal määral lahenduse leida. Kui tahame, siis suudame. Pigem on
asi selles, et suurem osa meist ei mõista oma otsustest/otsustamatusest
tulenevaid teiseseid ja kolmandaid tagajärgi ehk tagajärgede tagajärgi.
Igaühel on oma eriline maailm, kuid enne seda
on meil meie ühine elukõlblik maailm. – Maa. See on maailm kus iga inimene teeb
päevast päeva tuhandeid otsuseid (ka kõige pisemaid nagu prügi sorteerimine või
selle maha viskamine), mis muudab maailma. Meie otsustel mis üksikisiku tasandil
võivad olla peaaegu normaalsed võib olla kumulatiivselt kaskaadiefekt. Tundub,
et meie otsuste teisesed mõjud ja nende mõjude mõjud saavad olema meie
edenemise või mitteedenemise võtmeküsimus. Me peame neid ette
nägema. Kuid mida me siis ei näe? „Mõistagi
ei oska inimesed hinnata seda, mida nad ei näe. Inimene, kes ei oska näha
seaduspärasusi ega sünteesida, ei tea seaduspärasustest ja sünteesist rohkem
kui värvipime värvide nägemisest. (…) Värvipimedad saavad lõpuks teada, et nad
on värvipimedad, aga enamik ei näe ega mõista kunagi, kuidas nende mõtteviis
neid pimestab.“ (R. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 lk 203)
Ökonoomiliste värvipimedate teejuht
ökoloogiasüsteemi
Mõningal määral me adume juba asjade
põhjuslikku seost looduses, kuid harva mõtleme, et majandus on meie ökosüsteemi
lahutamatu osa. Ei ole? Kuidas siis niimoodi on juhtunud, et maailma
riigid ammendasid mullu aastaga taastuvad loodusressursid juba 29 juuliks ehk
praegu tarbib inimkond ressursse keskmiselt 1,75 rohkem kui loodus neid
taastada suudab. Kui majandussüsteem kasutab 1,75x taastuvressurssi üle Maa
võimete, siis on see ju võimas ökosüsteemi osa. Suurmõjutaja. Või pole vajagi
taastada? Tarbime Maa ära ja ostame uue? Tobe mõte. Kuid taastada
saab, eelkõige targalt tegutsedes sh
targalt majandades: toodete elukaart pikendades, vähem tarbetult tootes, vähem
valsid hinnasignaale andes, vähem „tasuta“ miraaže tekitades. Ja loomulikult
taaskasutades. Igas asjas. Igas teos. Mind on alati imestama pannud
akutööriistade hinnapoliitika, kus aku
on kallim kui uus tööriist koos kahe akuga. Ressursikasutuslikult
nonsenss ju? Iga päev lendab
ilmselt sadu tuhandeid täiesti töökorras trelle prügilasse seepärast, et
hinnasignaal on vale. Selline hinnasignaal suunabki raiskavale tegevusele. Igas
asjas. Kuid kui niimoodi aku viib põhitoote kasutusest välja, siis on see ilmselgelt
müüginipp, kuid ressursikasutusele hukutav. Kui tähelepanelikult vaadata, siis
igalaadset ülekasutamist näeme kõikjal, vaadake vaid tähelepanelikult ja te
näete. Kui märkate, siis ilmselt imestate.
(Häire)Kella kõla
Mida teha? Kas oleks näiteks võimalik hoida
pool kasutaud 1,75X ressursist kokku
parema ressursside kasutamise ja läbimõeldumate otsustega? Kui mitte pool, siis
veerand kindlasti (esialgu). Kuid asjaga on kiire, ÜRO
raporti kohaselt hävineb loodus viimase kümne aasta keskmisega võrreldes
kümneid või isegi sadu kordi kiiremini. Metsloomadest imetajate biomassi hulk
on vähenenud 82%, looduslikud ökosüsteemid on kaotanud poole oma esialgsest
ulatusalast ning miljonid liigid on välja suremise äärel. (6.05.19
Delfi). Osa meist peab sellist häirekella löömist paanitsemiseks,
mõni äriks, kuid u 500 asjatundja koostatud uuringu hinnangul
on suur osa looduse mitmekesisuse vähenemisel just inimkonnal. Kõhedusttekitav
järeldus. Koostajate hinnangul on ainus võimalus veel midagi muuta kohe nüüd ja
praegu. Vaat nii, kõlab karmilt, kuid tõsiasi on see, et tõhusust peame
taotlema kõiges, vaid käskimisest, trahvimisest ja kilekottide keelamisest jääb
väheks. Ning, et see „kõiges“ oleks tõesti kõiges peame me
ökonoomilisi värvipimedaid juhendama värviküllase analüüsimaailma
valikuvõimaluste kirevuses. Mustvalge tummfilmi aega on ammu möödas nüüd elame
värvi-, liit- ja virtuaalreaalsuses, sellele uuele maailmale vastavalt tuleb
teha ka otsuseid.
Lihtsusese
võlu
Me peame
ka majanduskeskkonnas kui üldkeskkonna osises tagasi minema lihtsate
selgete signaalide ja tagasiside tõelisse maailma. Hüvede ümberjagamine
konkurentsivõimetutele aladele ja tegevustele on ühise ressursi raiskamine, see
on keskkonnareostus. Lihtsad põhimõtted
ja raamistikuline minimalistlik administreerimine on hüve, mis hoiab meid õigel
kursil, kuid lopsakas bürokraatia paljude keeldude ja järelvalvajatega on
suurreostus. Keskkonnakahjustus.
Meie praegune ebaloomulik
vajaduspõhine majandusmudel peab ümber kohanduma tõhusaks, kuid
keskkonnasäästlikuks võimalusepõhiseks mudeliks. Me laseme administratsioonidel
kulutada ressurssi asjadele, mis meile tegelikult korda ei lähe. Me ei tunneta ümberjagamise hägus hinnasignaali.
Me ei adu, et „tasuta“ sünonüüm on ebamõistlikult kallis. Kulutame sest meil on
kujundatud arusaam, et niimoodi on moodne. Ei ole moodne. Me üha (taas)toodame
eilset ebatõhusust ja saastavat majandusmudelit ära tundmata homseid võimalusi.
Kuid näiteks on Skandinaaviamaade KOV-d, kes on meist mõõtmatult jõukamad, oma
ühistranspordi hangetes keskkonnateadlikkusest tulevalt väga kokkuhoidlikud,
nemad ei kuuluta välja hankeid, kus igal hankel peavad olema tuttuued bussid.
Skandinaavlased kasutavad täie teadlikkusega sõiduki elukaare pikendusega busse
st täiesti renoveeritud kümnendi või enam vanuseid sõiduriistu. Tegemist on
väga hea kvaliteediga sõidukitega, millele renoveerimine on lisanud sõidukile teise
eluea. Nende arusaamade järgi on see keskkonnasäästlik. Meil on hanked nagu vaese
mehe Ferrari unistus - tulede, vilede ja madala põhjaga. Kallis, kohatu ja
raiskav. Skandinaavlaste keskkonnateadlikkusel on ka rahvusvaheline mõõde laiemale
(majandus)keskkonnale, nimelt teostavad just meie kuldsete kätega meistrid
selle ressursi kokkuhoiule suunatud elukaare pikendamise. Vahva. Meie oskame.
Veel. See on ressursi taaskasutamise ehe näide, mida me oskame teha teistele.
Ise … raiskame edasi.
ÖKO+ÖKO
Vaadake, ettevõtted, nii suured,
keskmised kui mikroettevõtted on nagu ökosüsteem, üks ring toidab järgmist, see
on sümbioos. Kui üks mutukas (seda enam liik), vahelt kaob, on
ökosüsteemi (ehhee, nii ÖKOnoomika kui ÖKOoloogi algavad „ÖKO“-ga) tuksis.
Looduses tekitab liigi kadu ühiskonnas paanika, majanduses me ei mõrkagi
(tulu)mutukate massilist hävimist. Me
peame keskkonna küsimusi vaatama hulka laiemalt, mitmekihiliselt, vaatama
ökosüsteemi osana ka ökonoomikat. Keskkonnaprobleem kui ökosüsteem tuleb siduda
ökonoomikaga nii, et meie elatustase ei langeks, kuid seejuures me kasutaksime
vähem tooret, energiat ja rahalisi ressursse. Vaadake lugu on selles, et:
„Miljard hiinlast ja miljard indialast tahavad elada samamoodi nagu Ameerika
keskklass ega näe ühtegi põhjust oma unistustest loobumiseks, nagu ameeriklased
ei ole valmis loobuma oma linnamaastikuautodest ja kaubanduskeskustest..“ (Y.
N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 225). Kuidas selles vastandlikkuses
olla ressursisäästlik? Hararil on ka lahendus „Kuid tegelikkuses eksisteerib
kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia
ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised
seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida
rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab
leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (lk 223) Kuid see tähendab, et
edaspidi tuleb samade vahenditega teha teistmoodi, sest: „Iga uus
elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte
siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba
ligi 15 miljardit aastat..(…) Iga uus idee koosneb vanadest ideedest.
Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja
materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad
vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued
vajadused.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009 lk 28)
Mutukamäng
Vaadake, kõik need keskkonnaküsimuse, mis
täna on huvigruppide poolt tagant tõugatud ja poliitinimeste jaoks suures
tulikirjas ülesse riputatud (mutukate kadumine, kliima soojenemine,
CO2 emissioon, prügi kogumine ja veel paar teemat) on nagu keskkonnakäitumise algkursus.
Need on ka tähtsad, kuid megaraiskamine ja selle juurpõhjus toimub hoopis muus
kohas, halvasti läbi mõeldud majandusotsuste tasandil
Kui kuulete et keegi lubab vaesuse
vähendamise eest seista, siis on see üllas ja väärt põhimõte. Samas on enamuses
nende ideede teostamise aluseks, mitte süsteemi tervendamine, vaid ökosüsteemi
ülekoormamine, liigtarbimine ja liigilisuse vähenemine. Hetkeline heategu võib
tihti kaasa tuua ökotasakaalu pöördumatu rikkumise: „Ja
mõnikord on vaesuse leevendamiseks tehtud pingutuste tulemuseks veel rohkem
vaesust. Saadad mingisse piirkonda tasuta teravilja – ja põllumehed lähevad
pankrotti. Järgmisel aastal ei ole lääne abistajaid enam kuskil, nagu ka
kohalikke põllumehi, kes on sunnitud seemnevilja ära sööma. „ „Sest igal teol
on tagajärg, ja – aga ka neil tagajärgedel on tagajärjed. Millel on veel
omakorda tagajärjed.“ (R Ludlum „Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019 Lk 100). Majandus
nii nagu looduski koosneb (tulu)mutukatest ja (kahju(r)m)putukatest. Mutukad,
kes harjuvad käime administratiivselt täidetava söödaküna (dotatsioonid) juures
langevad olelusvõitlusest välja, muutudes (kahjum)putukateks. Kui kahjum)putukaid)
liiga palju saab, siis (kasum)mutukad langevad ökosüsteemist välja. Kuid kui
(kasum)mutukaid enam pole, kes siis (kahjum)putukatele administratiivsööta ette
kannab, bürokraatia ise ju midagi ei tooda? Elementaarne. Mitte asjata pole asjad seatud nii et: „Aju
tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab
täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju,
pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks.“ (Freedman „Strateegia“
Grenader lk 25). Ärge minge võrdsustamisega liiale, sest kui te annate ajule
võrdselt kehakaaluga energiat, siis … UPS! Võib-olla selles Dr Riigi
mõttetegevus ja tulevikukirg nii lahjad ongi, et aju mõttetegevust kütab
pelgalt võrdsustatud 2% energiat? Hirmutav mõte. Igal jaotusel on
mõte, rääkimata otsustusest või teost. Mõttel on tegelikkuses tagajärg.
Valge Raamat (VR): juhis tarmukatele, lugemik
tobukestele
Kuna meie
siin ajame ikka veel tihti segi Chaneli lõhnaõli ja mulgikapsa keeduauru, siis
on EL meile õige tee juhatamiseks koostanud lugemikud nn Valged Raamatud. EL on
aru saanud, et kliimamuutustele reageerimisega on kiire, seades
eesmärgiks vähendama heidet 2050. aastaks
80–95 % allapoole 1990. a taset.
Väga ambitsioonikad eesmärgid. Meiegi, EL liikmena, püüame retoorikas neid
eesmärke järgida, kuid tihtilugu ei tee me vahet meetmete praktilisel vajadusel
ja nende mittemõistmise tagajärgedel. Kaks enimmainitud majandusvaldkonda seose heitmetega on
energeetika ja transport. Põlevkivienergeetikaga … ei teinud me suurt midagi,
kuni EL loodud suunamismehhanismid meid konkurentsist välja müksasid. Õppetund?
Ei. Nüüd on Dr Riik loomas uut riiklikul toel toimivat abinõude paketti, kuidas
energeetilist saastamist asendada … teistsuguse saastamisega. Ollakse loomas
põhja uuele ökonoomilisele ja ökoloogilisele katastroofile, raisates meie raha pea
miljardi jagu eilsete tehnoloogiate reanimeerimisele. Tegelikult on see
investeerimine tulevastesse rahalistesse karistustesse, sest ei arvestada eesmärke,
mis tulenevad EL kliimapoliitikast.
Sama tuim
mineviku reanimeerimine on kordumas ka teises saaste vähendamise
tuumvaldkonnas, transpordis. Juba praegu on teada, et
me ei suuda käesolevate meetmetepaketiga saavutada ettenähtud ajal CO2 kvootide
alandamise taset transpordis, mis tähendab, et me hakkama maksma sellekohaseid
penalteid. NB! See rahaline karistus ei ole niivõrd trahv looduse reostamise
heastamiseks (mis õhu on lennanud, seda rahaga kinni ei püüa) vaid karistus Dr
Riigi mõttelaiskuse eest. Mille … meie
teiega kinni maksame. Virga ja nutika tööga. Ometi on EL üllitanud juba
2011 a VALGE RAAMATU Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava –
Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas, mille
eesmärgiks vähendada transpordis 2050 a vähemalt 60 %
võrreldes 1990 a-ga. Siinkohal on kohane rõhutada kaht märksõna:
konkurentsivõime ja ressursitõhusus. Need ongi tulevikumudeli alustalad.
EL märgib,
et muutustega ei saa viivitada. Esile peavad
kerkima uued transpordilahendused. Transport ja liikuvus on elutähtis siseturu
jaoks ja elanike elukvaliteedi seisukohalt, kuna sellega tagatakse neile reisimisvabadus,
tekitatakse majanduskasvu ja luuakse töökohti
Mida teha?
Lahendustes on kaks tähtsat suunda. Esiteks, liikuvuse piiramine ei ole lahendus
(millegipärast loetakse meil seda vastupidi: piira, kitsenda, tekita ummikuid).
Teiseks peavad esile kerkima uued
transpordilahendused. Infotehnoloogia võimaldab tagada lihtsamad ja
usaldusväärsemad ühendusvõimalused ja põhitähtis (kuid meie lugemisoskuse
juures märkamatuks teeseldud suunis), et transpordikasutajad maksavad kinni
kõik transpordikulud, kuid vastutasuks saavad nad vähem ummikuid, rohkem
teavet, parema teeninduse ja ohutuma reisimise. EL transpordipoliitika kõige
olulisem eesmärk on aidata luua süsteem, tänu millele oleks võimalik edendada
Euroopa majandust, suurendada selle konkurentsivõimet, tagada
kõrgekvaliteedilised liikuvusteenused ja samal ajal kasutada ressursse
tõhusamalt. Eesmärk on muuta transpordisüsteem naftast sõltumatuks, ilma et
toodaks ohvriks transpordi tõhusust ja halveneks liikuvus. Selline on lühidalt EL
ettekujutus konkurentsivõimelisest, ressursisäästlikust ja jätkusuutlikust
transpordisüsteemist
Appi, me
jääme alla (maailma konkurentsivõimele)!!!
EL on
selle dokumendi eesmärkide seadmisel kogu aeg mitu rauda tules. Esiteks muidugi ressursisäästlikkus, kuid ka
majandusjulgeolek, sest järgmistel kümnenditel vähenevad naftavarud ja üha enam
hangitakse naftat ebakindlatest allikatest. VR „Kui me ei vähenda sõltuvust
naftast, võivad väheneda inimeste suutlikkus reisida ja majanduslik julgeolek
ning kõik see võib tõsiselt mõjutada inflatsiooni, kaubanduse tasakaalu ja ELi
majanduse üldist konkurentsivõimet.“ Koos julgeolekuga pole hetkekski unustatud majanduslikku
jätkusuutlikkust. „Kogu maailmas püüeldakse säästva liikuvuse poole. Meetmete
võtmisega viivitamise ja uute tehnoloogialahenduste tagasihoidliku
kasutuselevõtmise tõttu võib ELi transporditööstust tabada pöördumatu allakäik.
ELi transpordisektorile pakuvad üha enam konkurentsi kiiresti arenevate riikide
transporditurud.“ See on varjatud karje: „Appi, me jääme konkurentsis alla!!!“. Just seepärast ei ole VR üles ehitatud
keeldudele ja käskudele vaid teejuhtidele, kuidas parandada keskkonda üldiselt,
kui julgeoleku- ja konkurentsikeskkonda.
Eriti konkurentsikeskkonda, muutes transpordivaldkonnad omavahel vabalt
konkureerivaks, et anda tõuge nendesse investeerida ja luua uusi ärimudeleid,
teenuseid, turge ja tehnoloogiaid. Selle strateegia aluseks on õigete hindade
kindlaksmääramine ja moonutuste vältimine. VR-st tuleb juhis, et rohkem kohaldataks põhimõtteid
„saastaja maksab” ja „kasutaja maksab”. Mis aga põhitähtis: tulevikus peaksid kasutajad maksma kinni praegusest suurema
osa transpordikuludest. Ehk EL suunab meid, et,
igaüks ise peab enda teenuse niimoodi disainima, et see oleks (tulu)mutukas,
mitte (kulu)putukas. (Kulu)putukad ei arenda uusi tehnoloogiaid ega rikasta
konkurentsi.
Uus
transpordistrateegia: 95 aastaselt
rulatajaks?
Kuidas
meil siis VR juhiseid tõlgendatakse? Eks me kõik oska VR välja lugeda seda, mis
meile mõistetav või südamelähedane. Mina
mõistan, et transport peab olema tõhusalt organiseeritud, et inimesed/kaubad jõuaksid
kõige tõhusamalt sihtkohta, et vähendada ummikuid, et rohkendada konkurentsi,
et leida uusi ärimudeleid ja
tehnoloogiaid. Loogiline. Praegused
arengukavad Dr Riigi tasandil viitavad pigem vanade tehnoloogiate põlistamisele, uudsus … Uudsust näeme vaid uutes piirangutes.
Kui 80% meie inimestest käib tööl autoga, siis põhirõhu tegemine vaid jala
käimisele ja rattasõidule ei ole piisav meede olukorra parandamiseks. Autode asemel tuleb midagi nauditavat asemele
pakkuda. Elementaarne. Kuid midagi peale ebamugavuste ja karistamise
administratsioon välja pakkuda ei suuda. Vastupidiselt VK eesmärkidele muudab
administratsiooni praegune „strateegia“ liikuvuse ikka vaevalisemaks, ummikud
ikka pikemaks, inimesed ikka vihasemaks ja saastemäära ummikutes tühikäigul
podisevatest heitmetest üha kõrgemaks. Vaevalt me ebamugavust naudime. Ühel
arutelul jäi kõlama, et liikuvuse parandamiseks tuleb rulatamist ja
rulluisutamist laiendada. Ka tore, kuid kui ma seda oma auväärt 95 aastasele
ämmale pakkusin, siis jättis see võimalus teda pehmelt öeldes ükskõikseks. Ütleme nii,
et ämm on küll nutikas ja krapsakas daam, kuid rulluisutamine pole tema
lemmikharrastus. Usun, et kui tänased rulaettepaneku tegijad jõuavad ka
90-desse, siis on neil mingid teised lemmikharrastused. Ehk jätkem need
eluvõõrad sisendid transpordi
arendamisse, enamik inimest tahab saada vaid mõistlikku liikuvusteenust. Lihtne. Arutagem pigem selle üle, mida oleks
vaja pakkuda, et inimesed valiksid ÜT-i. See on tõesti tähtis.
Sellest
vaatevinklist on vaid üks lahendus ja seda on näidanud turupõhine
kaugbussiliiklus, teenus tuleb teha selliseks nagu tarbija seda tahab.
Turupõhised tulumutukad pakuvad nauditavat teenus, taskukohase hinnaga ja
kvaliteediga, mida enamusel riikidest pole
rahvusvahelistelgi liinidel. Nauditavus, kättesaadavus ja kvaliteet on
teenuse aluseks. ÜT linnas on nauditav
vaid siis, kui see on mugavam, kiirem ja mugavam autost st bussipeatud max 300
m koduuksest, järgmine buss/tramm/rong
nägemiskaugusel ja nendes elektroonilised abivahendid, mis näitavad
ümberistumise kohti ja aegu. Iga kord kui seda mainin, siis kostub seltskonnas
kihinat, nagu oleks tegemist naljaga. Kuid see ei ole nali, vaid üks võimalik harjumuspärasest
erinev transpordimudeli ülesehitus. Väljaraputus stagnatsioonist. Täpselt
samuti tuleb lõpetada (kulu)putukate mudeli laiutamine maakonnaliinidel ja
reisijateveol raudteega. Kes ei usu lugegu VR-t tarmukatele. Neis valdkondades
tuleb muuta ärimudelit konkurentsipõhiseks, et inimesed saaksid realiseerida
oma keskkonnaeelistused. Tegelikkuses. Me
oleme kuulnud lõputult, et rong on keskkonnasõbralikum, kui buss, kuid need on
vananenud mudelite vananenud andmed. Sama vananenud, kui keegi soovitaks lapse
arengu suunamise põhivahendiks kas rihma või vitsa. Vastavalt nendele aegunud
mudelitele valime meie teiega pahaaimamatult oma arust keskkonnasõbraliku
liiklusmooduse, kuid saame midagi muud. Nimelt on ühe istekoha liigutamisel
tänapäevane E6 mootori CO2 määr tunduvalt väiksem, kui diiselrongil ja NOx osas
on E6 kordades tõhusam. Kui meile seda ei teavitata, siis suunatakse meid tegema
valesid keskkonnaalaseid otsuseid. Meid
kõiki. Tegelikult ei tea me isegi rongikohtade tegelikku täituvusest. Kuuleme
vaid entusiastlikke raporteid, kui palju igal aastal reisijate arv suureneb (ja
selle üle on hea meel), aga tõhususest ei tea midagi. Üksikud tippkoormused ei
näita veel ressursi loodussäästlikku kasutamist. Iga tühjalt veetav reisijakoht
on tegelikult loodusreostuse otsene suurendamine. Üksikud asjahuviliste ja
entusiastide vaatlused annavad alust arvata, et rongi (olenevalt koosseisust)
204-425 reisijakohta (iste+seisu) on keskmiselt enamus tühjad. Me veame mitte
reisijaid vaid reisijakohti. Kui
arvestada, et tuhandeid reisijakohti
päevas liigutatakse ilma, et reisijaid liiguks, siis tähendab, et
tegeliku reisija liigutamine on veelgi saastavam, kui reisijakoha liigutamine.
Kui me suurendame reisijakohtade arvu sellistes tingimustes, siis me suurendame
ju tunduvalt reostust. Niimoodi täidamegi VR keskkonnaeesmärke? Täpselt sama loogika kui põlevkivienergeetikas
„parandamisel“ – konserveerime ressursitapjalikke vanaaegseid tegevusmudeleid.
Vale lahinguväli
Kui
koormus/kahju eelarvele ja loodusele on otsene tagajärg logistika olemuse
mittemõistmisele, siis teisesed ja kolmanda taseme järelmid ilmnevad kogu
liikuvussektoris, täpselt samuti nagu Dr Riigi „tasuta“ sekkumisel
maakonnaliiklusse. Uhkusega …suretati välja sel alal vähesed säilunud ja
ebavõrdset võitlust pidavad turupõhised (tulu)mutukad. Lihtne tõsiasi on, et rong
oma kohmakuses ei suuda asendada turupõhiseid liikuvusvoogusid, ta suudab selle
küll välja suretada ja siis püüab Dr Riik kalli raha eest paaniliselt mingi
doteeritava Frankensteini koletise kokku monteerida, kuid ka see ei asenda turu
loovust. Kuid mis kõige kurvem, siis Transpordiline Frankenstein koletis ei
suuda täita VR kliimaeesmärke, sest see ühest küljest ressursse mitte säästev
ja ei vasta ka tarbijate vajadustele nauditava ÜT järele. Sel juhul pöörduvad
tarbijad Dr Riigi suunamisel paratamatult sõiduautode usku. Õigemini tabab meid
vanaautolaine. Kõik need Antsud, kes seni ÜT-i kasutasid, ostavad odavad
„tuhise rondi“, lasevad selle külaseppadel sõidukorda kloppida ja … tuld. Selle
tulemusena saame mitte ainult auto laine, vaid vägevalt CO2 tsunami.
Lisakvootide ostu näol saame ka rahalise karistuse. Vaat niimoodi.
Põhimõtteliselt
on vale tekitada konkurentsi ühistranspordi ja ühistranspordi vahele (eriti kui
üks neist on üledoteeritud), kui eesmärgiks on autostumise vähendamine. Täiesti
loomulikult võidab sellest „konkurentsist“ vaid autondus. Kuigi jah selles
kontekstis rääkida konkurentsist on konkurentsi pilamine. Just sellest ebavõrdsest
kohtlemisest eri transpordivaldkondade vahel püüabki VR üle saada. Ilma selleta
ei tekki konkurentsi ja eri transpordivaldkondade sümbioosi. Kui nüüd seda rada
pidi edasi astuda, siis on tõsiasi, et lisanduvad sõitjakohad raudteel võivad
suure tõenäosusega enamuse praegustest tulumutukatest turukeskkonnast välja
kahida. Oeh, jälle üks tulumutukate hukkumislaine. Liigilisuse ja liikuvuse
vähenemine.
Tunnel tundmatusse
Kuna meie
majandus liigub ikka rohkem jäiga riikliku plaanimajanduse poole, mitte
konkurentsipõhise loovuse ja arengu suunas, siis kuluputukate üha usinamat
sigitamist püütakse varjata sotsiaalmajandusliku kasu viigilehega. Seda
kahjumi tootmise eufemismi kasutatakse siis, kui (poliit)projekt on nii
ebatõhus ja kahjumlik, et isegi
loomingulise raamatupidamisega ei suudeta seda kasumisse kirjutada. Kuid
„sotsiaalmajanduslik kasu“, mis on olemuslikult ja reaalselt meie teiega jaoks
kahjum, tuleb dotatsioonide kaudu meil
teiega ikkagi kinni maksta.
Siinkohal
on heaks võrdluseks kaks raudteeprojekti RB ja Tunneliprojekt. Õigemini on
tegemist ühe projekti kahe otsaga. RB projekt on administratiivselt planeeritud
ja rahastatud EL suurprojekti osake. See on täis arvestatud uskumatus koguses
„sotsiaalmajanduslikku kasu“, mis juba praegu ajaproovile ega
majandusseadustele (Riia Raudteejaama ja Lennujamavaheline hange näitel) vastu
ei ole pidanud. See hankejupp kallines kordi võrreldes algselt
projekteerituga/loodetuga. Nii või teisiti, pole ilmselt valitsustel
taganemisteed ja raha valamine sellesse „luulelisse“ projekti jätkub
„proosaliselt“ lisarahastuste lisarahastuse
kaudu. Selles pole midagi uut, sest „ 1977 aastal otsustas Šoti valitsus
rajada uue parlamendihoone. Algse kava järgi pidi ehitus kestma kaks aastat ja
maksma 40 miljonit Briti naela. Tegelikult kulus selleks viis aastat ja 400
miljonit naela.. Iga kord kui ehitusettevõtjatel tekkis mõni ettenägematu
probleem või kulutus, pöördus see Šoti valitsuse poole ning palus lisaaega ja
–lisaraha. Kui see aset leidis, arutleti valitsuses endamisi: „Me oleme plaani
juba kümneid miljoneid naelu matnud ja me jääme täielikku häbisse, kui me
lõpetaksime selle praegu, mil meil on pooleliolev maja. Eraldame parem veel 40
miljonit naela.“ Mõned kuud hiljem juhtus sama uuesti ja selleks ajaks oli
surve häbisse jääda veelgi suurem. Mõni kuu hiljem kordus sama jälle ja siis
veel kord, kuni ehituse tegelik hind oli lõpuks kümme korda esialgu kavandatust
suurem.“( Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 315). Niisiis
RB põhitrassil algavad ehitustööd järgmise aasta lõpus või … millalgi ja üha
kallinev trass peaks valmima 2026 a. Riia ja Šoti kogemus näitab, et
kallinemine tuleb võrreldes tasuvusanalüüsiga kordades, kasutades Šveitsi ja
Eurotunneli analooge, siis nihkub see ka ajas, mis ütleb meile juba täna ette,
et opereerimise tulupool on suure tõenäosusega päästmatult kadunud …
püsikahjumisse, mille meie teiega kinni maksame (vähemalt infratasude osas).
Samas
Tallinn-Helsingi tunneli projekti osas (mis olemuslikult oleks ainus viis, mis
muudaks RB ehitamise mingilgi määral mõistuspäraseks ja annaks nii kauba kui
reisijatemahtu) on initsiatiivi rajult ülesse võtnud eraalgatuslikult
ettevõtjad. Märgiliselt on et „Kui Soome ja Eesti
valitsuse tellitud ning 2017. aastal avaldatud tunneliprojektis on märgitud, et
tunnel võiks valmis saada 2040. aastal, siis Vesterbacka kui eraalgatusliku
projekti eestvedaja kinnitab, et nemad teevad tunneli valmis 2024. aasta lõpuks
ehk siis kaks aastat enne RB-d ja 16+ aastat enne riikliku plaanimajanduse
projekti. Kas märkate vahet eraalgatuse
ja riikliku plaanimajanduse vahel? Kui viimane alles sügab kõhtu ja mõtleb, kas
…, sügab ja ringutab, on eraettevõtjal tunnel juba valmis. Mis aga eriti vahva,
ehitamine on eraalgatuslik ja meie teiega (ka riigieelarve) jaoks tasuta. See
on ettevõtjate risk ja kalkuleeritud kulu. Nagu hoomate, siis sellist
eraalgatuslikku krapsakust ei kannata ükski riikliku plaanimajanduse viljeleja
välja ning püüab padubürokraatiaga takistada sellise eduloo sündi. Mõistmata,
et tunnelil on Dr Riigi jaoks tegelikult üks hunnitu lisaväärtus/päästenöör,
see annab võimaluse kinni katta kogu RB planeerimisel tehtud vigade kaskaadi.
Kui mõlemad suurehitised valmiksid üheaegselt, oleks tõesti tegemist uue
transpordikoridoriga, mitte õnnetu, kahjumit tootva teivasjaamaga mere kaldal.
Vaat selline vahe riikliku plaanimajanduse ja vaba ettevõtluse vahel. Ärge
laske kuluputukatel tulumutukaid keskkonnast välja tõrjuda. Ärge keerake
maailma ja keskkonda sh majanduskeskkonda pöördumatult tuksi. Niikaua kuni transpordi, energeetika ja informatsiooni
eri valdkonnad ei ole üksteisega vabalt voogavalt läbi põimunud, moodustamaks
uusi tegevus ja ärimudeleid, vaid eraldatud kastikesed bürokraatia
plaanitabelis, ei ole mingit lootustki ressursi mõistlikule kasutamisele
(näiteks 0.8 taastuvvõimest), keskkonna kahjustamise vähenemisele, liikide
kuhtumisele. Veel on võimalus. Nagu tabavalt lausus M. Wackernagel «Meil on vaid üks
Maa“ (PM 29.07.19).
Targutusi:
R Branson „Nihutades piire“. Helios 2018
Lk 89 Iga kord, kui lendasin Ameerikas, kohtasin samu probleeme,
mida leidsin eest rahvusvahelistel lendudel. Teenindus oli vilets, hinnad
kõrged, meelelahutus peaaegu puudus, toit oli vaevu söödav ja kliendid ei
tundnud rõõmu. See näis üldtunnustatud tõene, et Usa-sisesed lennud on miski,
mida tuleb taluda, mitte nautida. Me nägime reaalset võimalust raputada
sektorir, milles oleme juba kompetentsed, ja seda võtmetähtsusega turul, kus
Virgini kaubamärki armastati, kuid kus sel oli veel kasvuruumi. Mika mitte
muuta lendamine jälle meeldivaks, selle asemel et kohelda kliente kui
kariloomi.“
Ülo
Vooglaiu „Elanikust Kodanikuks“ Ülo Vooglaid Kirjastus OÜ 2019
Lk 16 „Probleeme
ei saa lahendada – probleemid lahenduvad sedavõrd, kuidas õnnestub vähendada
nende kujunemise, püsimise, laienemise ja/või süvenemise põhjuseid.
Probleemide
nägemise ja sõnastamise oskus on iseseisvana tegutsemise oluline eeldus.“
Lk
18 „Inimese käitumist mõjutavad ca 60% moraal, 30% sotsiaalne kontroll, 10%
administratiivne kontroll. Kui häbitunne puudub, on inimene sotsiaalne
invaliid. „
M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsoklüpeediakirjastus 2008
Lk 63 „Rumsfeld selle kõigega rahul ei olnud, ta nimetas seda „pärandina
saadud mõtlemiseks“, mis ei ole aja nõuetega kooskõlas.
Lk 100 Evan Heulfer, planeerija, kes oli välja pakkunud
maismaasõja plaani nime, võttis kujunenud olukorra skeptiliselt kokku, (…): mis
saab siis, kui see õhupall, millest kõik Washingtonis räägivad, osutub hoopis
keeglikuuliks?“
Lk 113 „Sõjaväelaste hulgas oli ütlemine: strateegiast räägivad
amatöörid, professionaalid räägivad logistikast.“
Lk 117 Me tegime tihti nalja, et küll oleks hea, kui me saaksime
kutsuda härra Rumsfeldi siia ja ütelda talle: „Härra minister, saage tuttavaks
Isaac Newtoniga. Me elame Newtoni maailmas. Me ei saa muuta ookeani suurust ega
vahemaad Ühendriikidest Iraagini. Texasest Beaumontist jõuab laev Kuveiti Ash
Shu´aybah`sse kahekümne ühe päevaga, kui ei tule ette mingeid remondiprobleeme.““
No comments:
Post a Comment