Rahvasterände tasuvusanalüüs V X: Tulevik on teistsugune

Kahekümnekolmas lugu: Kohandamise, kohandumise, kaasamise, kinnistamise konveier käima.

Seega kõigepealt vastastikku austavad suhted paika ja siis, kui mõistmine on saavutatud, siis hakkame astuma järgmiseid samme. Iga suhe on nagu maja ehitamine. Mäletate kolme põrsakese juttu Nif-nifist, Naf-Nafist, ja Nuf-Nufist? Ehitada võib väga erinevalt, kas ligadi logardi, ajutist varjualust või püsivat ja vastupidavat. Õlgonnidel ei ole pikka pidu, need viib ära ka rammusa mehe köha, kuid kui alustada pühendunult vundamendi ladumisest, siis saab ka maja vastupidav. Nii ka suhetega, need vajavad kindlat vundamenti.

 Kui vundament paigas ...

Vaid siis, kui vundament paigas, mõõdus ja loodis  tekkivad järgmised loogilised tegevused.  Näiteks rändarite eluaseme küsimus. (Ärge peitke rändareid kolkaküladesse, see on vastutustundetu. Ilmne passimeetmete eelistamine. Pagulaste „õiglane jagamine” omavalitsuste vahel? Mida see tähendab? Kas paneme pagulased hoidu, ladustame? Aga kes kannab laokulud? Riknemise? Keskkonnakahjud?).

Järgmisena oleks omal kohal koolitus meie ühiskonnas hakkamasaamiseks, laste koolitamine, tugiisikute süsteem ehk kogu see positiivne lahjendamispakett. See oleks siiras abiosutus neile, kes tõeliselt hädas on ja ka meile enestele ehk nagu ütleb Jon M. Huntsman „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.” „Kõik firmad, olgu need avalikud või erastatud, peavad looma töökeskkonna, kus tähtsaimaks on töötajad, keda tuleb kohelda kuninglikult. Uskuge mind, kui ma ütlen, et see teene tuleb teile ringiga tagasi.” (  „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012)

Seejärel alles eelpool kirjeldatud tagantpoolt ettepoole meetodiga töökorraldus.

Lugu heatahtlikkusest ja hirmust

Hirmulugu

 „Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, kirjeldas ta lõbusalt, kui kerge  oli rahvast lollitada:

„Ei, muidugi rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida oma eluga sõjas, kui parim, mis ta saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu? Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.”” (.W. Sonnenfeldt „Ma olin Nürnbergis”

LK 33).

Heatahtlikkuse lugu

C.Darrow Lõpukõne H. Sweeti kaitseks 1926 a aprill

„ Ma ei usu vihkamise seadusse. Võib-olla ma ei ole alati truu oma ideaalidele, aga ma usun armastuse seadusse ja ma usun, et vihkamisega ei saavutata midagi.

 C. Herzog Kõne ÜRO Peaassambleel 10.10 1975

„Ma tulin siia, et hukka mõista kahte suurt pahet, mis ähvardavad ühiskonda üldse ja eriti rahvuste ühiskonda. Need kaks pahet on vihkamine ja rumalus.”

(„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006 Lk 75, 188)

Aitab lugudest

Tegevusest

Nii nüüd võiks asuda tegutsema. Mnjah, meil on muidugi vastupidi, kuid ei ole veel hilja. Vaadake, iga inimene on unikaalne, nii meie inimesed, kui ka rändarid, meie ülesanne on leida selline kooslus/komplekt, milline suudaks koos meie elu edendada. Lihtsalt öeldes, kui me võtame sundkorras100-500-1000 …suvalist rändarit, me teeme need inimesed õnnetuks, nad võivad sattuda valesse kasvupinda, mis neile ei sobi. See ei oleks hea äri.

Nagu ütles aktsiamängur oma päevaraamatus, pole prognoosi pole … ka tulu. Kõigepealt peakime muidugi kraani kinni keerama, see on kõige alus süsteemi usutavuse taastamiseks. Naljakas, et mitte öelda kurb on kaltsuga põrandat mööda vehkida ja teha kuivatamisliigutusi, samal ajal, kui kraan pahistab täie vungiga vett põrandale. See on üpris mõttetu tegevus. Muide ka sihitu. Me ei tea kuhu ja paljudeha me tahame (peame?) välja jõudma. Kogu protsessi „eduka manageerimise“ aluseks on see, et peame  enesele ausalt tunnistama, kui suure rändarite hulgaga on tegemist? Kui me räägime, et Saksamaale on juba valgunud 1,2 milj rändarit, Rootsi 350 tuh ehk 4% rahvastikust, Soome samuti sadades tuhandetes, siis tuleb nende arvudega (kuigi väga ebatäpsete arvudega) ka opereerida.

Nojah, kui kraanimehed kraani pidama ei saa, peame tahes tahtmata enda majale kergitatud kaldpõranda ehitama. 

 Hallooooo, nad on juba kohal.

 Kui me samas EL tasandil jätkame  rääkimist mingist 160 tuh inimese paigutamisest, siis me lihtsalt tegeleme vale probleemiga. Ühiskonna lõppkoormusele ei ole mitte mingit tähtsust sellel, kuidas rändareid nimetatakse, kas põgenikud, pagulased, immigrandid või veel kuidagi, need INIMESED on siin. See, et kedagi saab kunagi tagasi saata kuhugi ei muuda samuti momendikoormust. Kui sillal on koormustaluvust ületav koormus, siis tuleb tegutseda vastavalt momendile, mitte sellele, et küll me kunagi ... eee ... teeme midagi. Selleks ajaks on sild kokku kukkunud, mis tähendab hulka suuremat kahjumit, kui lihtne ja loogiline algtegevus. Ladustamine? Ladustamine sillale? Uskumatu. Me tegeleme ladustamisega, viha ladustamisega. Meil ei ole vaja potentsiaalset energiat vaja ladustada vihana, seda on maailmas küllaga, vaid me peame selle energia pöörama enese kasuks. Targalt talitades ja targu talitades on vaja luua oma konveier.

Lugu on selline, et turg on muutunud. Meile  , Euroopasse, tuuakse uue turu komponendid koju kätte (olenemata sellest, kas me seda tahame või mitte), küsimus on vaid selles, kuidas me oskame olukorda ja pakutavaid komponente kasutada. Küsimus on ka selles, et meil on eluliselt vajalik uute komponentide olemasolu. No  vähemalt poliitinimesed arvavad niimoodi. Meie strateegilisest tarkusest ja taktikalisest nutikusest oleneb, kas me oskame välja valida need õiged komponendid või lähtume jätkuvalt mugavustsooni  „odavast pakettpakkumisest“. Meile odavad pakettpakkumised ei sobi, kliima on selline. Me peame kõike tegema põhjalikult, läbimõeldult. Uued komponendid vajavad ilmselt ka uut tootearendust ja tehnoloogiat. Mnjah, oleks aeg nuputada, kuidas kogu protsess kasu teenima panna. Päramine aeg.

Lõpuks ometi selgus käes.

Selle lugudejada kirjutamise ajal ilmnes mingigi prognoositav rändarite arvukuse prognoos.

PM 6.11.15 kirjutas, et „ 2017. aasta lõpuks saabuvad Euroopa Liitu kolm miljonit pagulast, kes võivad tuua kaasa kiirema majanduskasvu, ütles eile Euroopa Komisjon.

Iga kahe aasta tagant avaldatavas majandusprognoosis pakkus Brüssel, et enne 2017. aastat sisserände tempo aeglustuma ei hakka.

Komisjoni rehkenduste kohaselt lisab täiendav sisseränne 2020. aastaks Euroopa Liidu sisemajanduse kogutoodangule (SKT) 0,2 kuni 0,3 protsenti, vahendab Financial Times.

Juba lähiperspektiivis turgutavad Euroopa Liidu majandust kriisiga seotud riiklikud lisakulutused, selgitas komisjon. Keskmises perspektiivis hakkab majandust aga elavdama töökäte lisandumine.

Eraldi tõi komisjon välja kasuteguri Saksamaale: kui kõik tulijad on oskustöölised, lisavad nad sisemajanduse kogutoodangule tänavu 0,2 protsenti, tuleval aastal 0,4 protsenti ning 2020. aastaks 0,7 protsenti. Kui aga tegemist peaks olema lihttöölistega, on keskmise perspektiivi kasvuprotsendid 0,4 või 0,5.“

Vaat selline EL poolne rahvasterände kasumianalüüs. Ütleksin, et väga staatiline meie väga turbulentses olukorras, kuid kaks tähtsat infokildu on parem kui mitte midagi. Esiteks, prognoositakse rändarite koguarvuks aastal 2017  kolm milj ja teiseks, et see on EL-le kasulik. Nii see võibki olla, kui protsess on juhitav (pigem juhitud) ja selleks kasutatakse  eelpool käsitletud tagumise otsa meetodit.

Momentülesvõte ja aja liikumine

Vaid kümmekond aastat tagasi hakati filmile tehtud fotosid asendama digiülesvõtetega. Ka sel ajal olid fotoärid investeerinud uude pabertehnikasse, sest äri läks hästi. Digifotode tegemist peeti alatuks turu kõigutamiseks, lausa kõlvatuseks. Ja mis sest? Turg ja tarbijad tegid oma valiku, need fotoärid, millised ei jõudnud ennast ümber reastada … Nojah, neid enam ei ole, turg ei valeta. Kas keegi teist teeb veel filmirullile pilte? Ah te ei mäletagi, mis see filmirull on? Vaat niimoodi maailm ja turg toimibki. Tänast maailma muudab Uber, uued kommuunipõhised teenused ja … rahvasteränne, nende vastu võib võidelda või … neid ära kasutada. Neid ei saa peatada. „Turu peale pahandamine ei vii kuhugi.” „Pole diagnoosi, pole ka prognoosi. Pole prognoosi, ei ole ka kasumit.” ( Lefevre  „Aktsiamänguri pihtimus” Perioodika 2000)

Nii, et kui kogu eelnev targutus ära jätta, siis vastutustundlik strateegia etteantud küsimuses meie mõjuruumis oleks alustada võimalike vabade (või tekkivate, tekitatavate) töökohtadest, rändaritega värbamisläbirääkimistest, kokkulepetest töö ja elamistingimustest, vastatsikuse arusamise lepingust, koolitamisest siinsete olude jaoks nii professioonis, kui ka elus, tugiisikute võrgustikest ja … elu võib alata. Kõik asendustegevused rändarite ladustamisest provintsidesse, ehku peal hirmkalliste sotsiaalsüsteemide loomine on vale tee. See on vaid probleemide ladustamine.

Selline võiks olla lugude lõpptulemus, muidu on meie lool … lõpp.

PS: Sõnavabandust ei järgne, turg ei valeta.

Targutusi:

„Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013

Lk 341 „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 106 „Organisatsioonid on nagu hõimud ja hõimudel on  omad rituaalid, mida kiivalt kaitsevad. Ükski rõivavalik ega käitumisstiil pole parem kui teine. Loeb ainult see, kas otsustad hõimurituaalidega kaasa minna või nende vastu mässata. Paljudes organisatsioonides on isegi mässamine rituaalne: kriiskavates toonides sokid koos viisaka ülikonnaga väljendavad ühiskondlikku mässamist.

Ent isegi ühtsusel on piir. Paljudes firmades valitseb halluse meri.”

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

Lk 74 „Teine ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga organisatsiooni üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei teata?”

Lk 77 „ Ainus võimalus kaitstes end leidlikumate konkurentide eest on tulla esimesena alternatiivse väärtuse kaitsemehhanismi peale, lammutada ise esimesena oma tooted ja teenused ning jõuda ise esimesena tulevikku, olgugi et see tulevik kahandab mineviku edu. Nagu Andy Grove Intelist on öelnud: Iseendal tuleb olla oma kõige kangem konkurent.”.”

Lk 106 „Tuleviku ennetamist ei tee ettevõttele sageli raskeks mitte see, et tulevik oleks tundmatu (…), vaid tõsiasi, et tulevik on teistsugune.” 

Rahvasterände tasuvusanalüüs V9: Ühelt poolt ja teiselt poolt

Üheksateistkümnes lugu: Kasust ja kahjust

Max Jacobson on kirjutanud raamatus „Tulevik?” (Tänapäev 2006 Lk18) „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet:

„Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”

Meie trikiks  on kahekordne päästeoperatsioon, me peame oma firmale lisakapitali saama (inimesi juurde), sest meil on mindud juba aktsiakapitali kallale (vähenev ja vananev elanikkond) ja see lisakapital ei tohi võtta meilt otsustusõigust.

Järgnevatel aastatel kaotame me 40 tuh tööealist elanikku, 2030 aastaks väheneb meie rahvaarv 100- 120 tuh inimese võrra. Nende arvude vastu ei ole mitte midagi teha, see on vaid kalk statistika. Me ise oleme pannud sellisele arengu rööpad maha, nüüd vaid kulgeme. Samasugusteks Vanade kodumaaks või Vanadekodu maaks on muutumas Euroopa, Põhja Ameerika, Jaapan, Austraalia. Kogu nn meie maailm. Me oleme muutunud laisaks, liialt rahuloevaks, … konkurentsivõimetuks.

Nii, et ühest küljest on meile, meie maailmas, inimesi vaja, muidu hääbume ja meid võetakse lihtsalt üle. USA on vist ainuke riik, milline on läbi sajandite suutnud vastu võtta üha uusi sisserändajaid ja neid ühtseks sulatada. See ongi tegelikult kõige tähtsam nipp, kuidas sulatada enesesse üha uusi osiseid enese identiteeti kaotamata.  

Kuidas toimivad edukad Firmad?

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

Lk 77 „ Ainus võimalus kaitstes end leidlikumate konkurentide eest on tulla esimesena alternatiivse väärtuse kaitsemehhanismi peale, lammutada ise esimesena oma tooted ja teenused ning jõuda ise esimesena tulevikku, olgugi et see tulevik kahandab mineviku edu. Nagu Andy Grove Intelist on öelnud: Iseendal tuleb olla oma kõige kangem konkurent.”.”

Lk 106 „Tuleviku ennetamist ei tee ettevõttele sageli raskeks mitte see, et tulevik oleks tundmatu (…), vaid tõsiasi, et tulevik on teistsugune.”

Lk 127 „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul, firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.”

Lk 307 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.”

„” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.”

Kahekümnes lugu: Kas meie oskame millekski ette valmistuda?

Mnjah, raske küsimus. Viimane dekaad küll suurt lootust ei anna: raudtee müüsime ära, ostsime tagasi ja tahame jälle midagi müüa. Apteekidel tegime asutamispiirangid, solkisime turu ära ja siis vabastasime piirangutest ehk solkisime teistkordselt turu. Pidasime õigeks erainitsiatiivi arendamist, kuid eraraudtee ja –praamioperaatorid kihutasime turult välja ja arendame hoogsalt riigikapitalismi ilma kapitalismita. Hakkasime soodustama erakoolide arendamist, kuid siis mõtlesime ümber ja otsustasime selle ettevõtlusliigi tappa. Leppisime ettevõtjatega kokku milline peaks olema aktsiiside ja keskkonnatasude tõusu suurusi, kuid … nii kui oli vaja rohkem raha, nii rikkusime lepet. Asutasime arengufondi, kuid unustasime sisustada selle tegevuse sihid ja analüüsisuunad, nüüd taome seda jalaga ja arvame, et oleks aeg see „värk“ kinni panna. Jne, jne … Analüüsi ei ole, tegevuste lõpetatust ei ole, …. Tulemust ei ole. Me toodame vaid ebakindlust, kuigi Dr Riigi ainuke ülesanne on luua oma kodanikele just kindlus- ja turvatunnet. Kuid need on vaid mõningad väärarvestused, loodetavasti vaid nõrgad võnked meie arengus, tegelikult on meil tohutu hulk edulugusid, millest õppida.

Kas meil on strateegia?

„Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk 16). Lihtne ju? Kuid milline on meie strateegia?

Kuid kui ikkagi valmistuks?

Me oleme alustanud lugematute initsiatiividega (noored maale, talendid koju, rahvakogu, mõttetalgud jne), kuid kõik see hea mõte on kuidagi … sumbunud. Või muutunud meelelahutuseks (arvamusfestival). Kõik on jäänud lõpetamata. Tohutu potensiaal on jäänud kastamata. Lõpetamatus on hullem, kui initsiatiivi puudumine, sest kulutab ressurssi, milles saab … ei midagi. See on nagu alustaksime oma maja juurest tee ehitamist, teeksime kümmekond meetrit, siis tüdineda ja alustaksime teises suunas tee ehitamist, tüdime jälle ja … Saite aru, te kasutasite kolme-nelja tee jagu materjali, aega ja tööjõudu, kuid teil ei ole ikkagi teed. Teil on vaid hunnitu hunnik raisatud materjali. Teiseks mõjub see ka mentaalselt laastavalt, kui inimesed ei näe oma töö vilju. Ei saa neid nautida. Nendega uhkeldada. Niisiis alustame seekord mõtlemist mitte algusest vaid lõpust.

Kahekümne esimene lugu: Riigimeestest

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 26 „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.”

Lk 26 „Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigimehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. … Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsused teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, …”

Lk 135 „Ent riigimehe kohustus on keeruliste küsimuste lahendamine, mitte lihtsalt nende kallal juurdlemine. Juhtide jaoks, kes ei suuda alternatiivide vahel vahet teha, muutub ettevaatus tegevusetuse õigustamiseks.”

Lk 865 „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.”

Kahekümneteine lugu: Milleks me peame valmistuma?

Mitte humanitaarkatastroofiks vaid ressursikasutuseks. Igal ressursil on oma algläte, igat ressurssi ei ole võimalik kohe leiukohal kasutada, mõnda tuleb puhastada, mõnda kupatada, mõnda rikastada, mõnda lahustada. Niimoodi saadaksegi sobiv ressurss.  Meie märksõnad on lahustamine ja rikastamine. Seepärast on kõigepealt vaja tead mida, millega on võimalik lahustada. Kui visata kivi vette ja oodata lahustumist, siis on see ilmselt keemia/füüsika mittetundmine. Pehmelt öeldes on see ikkagi ladustamine. Seepärast alustame nagu mainisime teisest otsast. Millised võiksid olla ühelt poolt meie siduvad rahvusvahelised kohustused ja teisalt, mis meil on ja mida meil on vaja?. 

Kohustused 

Vaadake, me ei saa mitte kuidagi ära unustada oma kohustusi. Kogu maailmas on kohustused ja õigused tasakaalus, kui me oma kohustusi ei täida, siis väheneb ka meie õiguste pakett. Niisama lihtne see ongi. Keerulisem on see, et õiguste pakett ei vähene võrdeliselt meie kohustuste mittetäitmisele vaid progresseeruvalt. Usalduse kaotus kohustuste ja õiguste tasakaalusüsteemis on hukatuslik. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis maksid põhjanaabrid oma I Ilmasõja ja Talvesõja võlgasid kreeditoridele tagasi kuni viie-kuuekümnendate aastateni. Maksti ka sel ajal, mil oldi sõjalises konfliktis lääneliitlastega (ehk kreeditoridega). Lihtsalt viisakas seltskonnas täidetakse kohustusi, isegi siis kui ollakse sõjalises konfliktis. Nii, et kõigepealt peame mõtlema oma au ehk kohustuste peale, et olla kreeditoride/klubi/äripartnerite silmis usaldusväärne.

Võimalustest

Ühes oleme ilmselt ühel nõul, et me ei taha oma tagahoovi luua põgenikelaagreid, kus põlvkondade viisi elatakse sotsiaaltoetustest. Ei taha ja ka ei saa, sest meie rahvaarvu dünaamika esitab meie enese sotsiaalsüsteemile varsti vägagi raske väljakutse (haigekassa on juba miinuses, pensionikassa samuti, rahvastikudünaamika ka). Nii, et selleks meil vahendeid lihtsalt ei ole. Seda tuleb ka valju häälega välja hüüda.

Seega jäädes ausaks iseenda ja rändarite vastu peame vaatama milliseid töökohti meil võiks olla või milliseid võiksime tekitada. Muide pole üldse vähetähtis ära kasutada rändarite initsiatiivi äride ja töökohtade loomiseks. Miks me arvame, et nende seas on vaid kebabikeerutajaid, aga mitte näiteks tuleviku Gateseid? Mozardeid? Einsteine?  Miks peaksid näiteks andekad arhitektid saama tööd vaid juuksuritena? Ilmselt oleks see ande ja ressursi raiskamine.

Vaid siis, kui meil on pakett koos vabadest töökohtadest, koos ettevõtjate kinnitusega neid inimesi palgata peaksime võtma edasised sammud. Muidugi vaid sellisel juhul, kui rändarid ise on huvitatud pakutavatest töökohtadest ja palkadest. See ei kõlba ka kuskile, kui meil on tegemist kvalifikatsioonilt ehitusinseneriga, kuid tööd saab vaid pizzapoisina. Selline persoon peaks saama erialase ümberõppe, kvalifikatsioonitunnistuse ja töötama erialal. Ka see peaks olema lahustamise paketi üks komponente.

Veel üks edule viiv komponent. Nagu iga töövestluse käigus, peab meil olema selgeks räägitud, mida me ühelt või teiselt poolt ootame ja mida me ei aktsepteeri. Igas firmas on teatud lubamatud tegevused, mis ei vasta firma ärikultuurile. Nende vastu eksimine toob enamasti kaasa kohese vallandamise. Kõik need nüansid on poolte vahel vaja kokku leppida. Kokku leppida mõlemapoolselt. Mõlemapoolsete kohustuste va vastutustega. Vana naljalugu rääkis Vaheriigiaegsest kolhoosiesimehest, kus nimetatud kõrge pealik tegi mustlastega lepingu laeva värvimiseks, et „ Mustlased ühelt poolt ja esimees teiselt poolt … Sõlmivad lepingu, valmimistähtajaga …, tasuga … „ Nädala pärast töövõtjad kontoris teatega, et töö tehtud. Mindi siis vaatama, kuid värvitud oli vaid üks poo laevastl. Milles küsimus? Töövõtja osundas lepingule, et kogu laeva värvimisest pole kunagi juttu olnudki, ikka  „ mustlased ühelt poolt“, teine pool pidi olema esimehe teha. Vaat sellest õpetlikust loost lähtudes tulebki kõik tingimused juba alguses „läbi nämmutada“, et pärast ei oleks olukorda, et „meie teiselt poolt“ ja niimoodi aegade lõpuni. Me peame olema väga kindlalt ja valehäbita esitama omad tingimused. Need on vabadused, mille eest me oleme võidelnud aastasadu ja need ei ole tingitavad. Kui kellelegi ei meeldi meie tingimused, siis me austame nende valikut … mitte meile tulla. Me ei saa aktsepteerida siin vasakpoolset liiklust, sest osadel rändaritel on kodus selline liikluskorraldus olnud. Selline suhtumine tekitaks segaduse ja ohvrid meie ühiskonda. Ärme toodame ise enesele segaste juttude ja täitmatute lubadustega vaenlasi.

Isemoodi

Me ei saa ühtegi asja teha „nii nagu teised“, sest me oleme niivõrd väikese massiga, et peame suurte vahel alati oma tee, kasvõi „pilu“ leidma. „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad „ ( Ja sada surma V. Beekman „Eeesti Raamat Tallinn1978). Päris hea võrdlus, kas pole? Nii, et … Oot-oot, kes ütles määäääääää?

 „ Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisl tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.”

Järgneb …

Targutusi:

Anna Reid Leningrad kirjastus Varrak 2011

Lk 41 „Kriisiolukorras oli nende meeste esimene vaistlik mõte kedagi arreteerida.”

Lk 57 „Sovinformi kokkuhoidlikkus tõe avaldamisel tähendas seda, et leningradlased õppisid kiiresti ametlikke uudisteallikaid ebausaldama. … Samuti õpiti tõlgendama Sovinformi napisõnalist keelekasutust … „Keeruline olukord „ tähendas lootusetut olukorda ja … „Rasked kaitselahingud vaenlase ülekaalukate jõududega” tähendas täiskiirusel taganemist”

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 44 Vaenlane seevastu oli tankiväed killustanud. Ta oli andnud need vähemkiirete vägede juurde, ta oli jaotanud tankid kõikjal väikestesse rühmadesse, mitte koondanud need säärastesse soomusarmeedesse, nagu edukalt oli praktiseerinud Saksa armee. Seega oli osutunud täpselt õigeks Guderiani ettenägelikkus ja planeerimine, mida väljendas legendaarseks saanud ütlus :”Asi tuleb suurelt ette võtta!”

J.Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960

Lk 400 „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.”

Rahvasterände tasuvusanalüüs V8: Parempoolse liikluse kiituseks

Kuueteistkümnes lugu: Mida me teame?.

1.    Me vajame (nii Euroopa, edaspidi ka Eesti) töökäsi, millest ilmselt ka Euroopa esialgne malbe suhtumine. Lootuses, et protsess suudetakse juhtida.

2.    Nad tulevad nagunii (kui me kraani kinni ei keera, rääkimata juba üle miljoni kes on El-s)

3.    Aktiivtegevusest oleks olnud abi alguses (nagu sellest Hollandi poisikesest kes pistis näpu teate isegi kuhu), kuid nüüd on tammid maha murtud, mis tähendab, et näpuga vehkida pole enam mitte mingit mõtet. Pole asjakohane

4.    Meil on probleem. Suur probleem. Olenevalt valitud strateegiast toodame sõpru või  vaenlasi.

Seitsmeteistkümnes lugu: Tere saame tuttavaks

Algus on läinud täiesti panni. Valedest eeldustest tehti valesid järeldusi. Valedest järeldustest tehti valesid otsuseid. Oleme situatsioonis, mil meie ukse taha on tulnud võõras/külaline/rändar ja meie … Mida me küsime? Kas „Tere, kuidas saame aidata?”? Või … Millised võimalused on veel? Mnjah, võimalusi on teisigi, kuid kuna Hollandi poisi näputrikk jäeti kasutamata, siis on kõik järgijäävad võimalused kehvad. Kas meil on mingit võimalust  mängida oma mängu lahti mitte kui ladustusala/prügimäge (millise mudeli on praegu omaks võtnud kogu El),  vaid kui ressursiallikat? Vaatame mis meil välja tuleb. Mida meil on ja mida me jagada saame? Alustame mängu uuelt lehelt „Tere saame tuttavaks, Mina olen … ja Sina oled … Meil on sellised reeglid … Tore, meil ühiseid reegleid  – astu edasi.” Niisiis …

Kaheksateistkümnes lugu: Reeglitest ja parempoolsest liikluskultuurist

Vaadake, reeglite järgimine on iga ühiskonna ladusa elukorralduse aluseks ehk nagu mitmed kultuurid ütlevad, kloostris tuleb elada kloostri reeglite järgi (või ka, et võõras kloostris ei ole sünnis oma reegleid peale suruda). Soomlased ütlevad: maal maa tavade järgi.  Nii ka meie elus, meil on omad reeglid, millega meie oleme harjunud, mis on meile omased ( mille eest on ka võideldud) ehk meie elame oma elukorralduse järgi, kellele ei meeldi … need ei pruugi tulla ennast meile ennast piinama , meie ebaoludesse piinama. Igaühel on kergem . Jääme sõpradeks ja ärme piiname üksteist. Ärme häbenegem kõlava häälega teada andmast meie eneste poolt  meile (ja ka teile) kehtestatud reeglitest. Need reeglid ongi meist vorminud … meie. Me kipume vahel unustama mõningaid põhitõdesid ehk on olemas meie siinsete kodanike põhiõigused. Just, just, meie Põhiseadus kirjeldab ära meie siinsete kodanike tavad läbi õiguste ja kohustuste. Tundub, et oma harituses kipume me vahel selliseid pisiasju unustama. Oleks justkui igaühe õigus, universaalne õigus … meie põhiõigust põrmustada. Selline asi ei lähe teps mitte.  Või tulebki abi vajavate rändarite mittediskrimineerimiseks ennast diskrimineerida? Jäägem realistideks. Lihtsamalt öeldes, kui meil on parempoolne liiklus, siis me ei hakka ju siin juurutama iga rändari pärast vasakpoolset liiklust. Puht pseudodemokraatlikest valikutest ja igaühe õigusest lähtudes? Või veelgi hullem, kui rändarid hakkavad sõitma vasakpoolse liikluse reeglite järgi, sest nemad on niimoodi harjunud ja meie … Mida meie teeme?  Kas pahempoolne liiklus on nende „põhiõigus“ parempoolse liiklusega maal? Kas meie võime oma parempoolsega jätkata? Parempoolne liiklus on ju meie „põhiõigus“. Võime? Põmm, Põmm!!! Sellisel käitumisel ei ole demokraatiaga mitte midagi pistmist, see on verine konflikt.  Selline käitumine on vastuvõetamatu. Ei-ei, me ütleme selgesõnaliselt, et meie kasutame parempoolset liiklust ja kellele see ei sobi, ärgu parem tulgu ohtlikku olukorda tekitama. Selle jutukese mõte on selles, et me oleme alati valmis neid, kes siin liigelda tahavad õpetama paremakäelise liikluse reegleid. Nii oleks õige asjadele läheneda.

Sama ka muude asjadega, kui meie kultuuri järgi ei ole vastuvõetav, et keegi varjab nägu (või korraldab mingeid meie ühiskonda sügavalt häirivaid toiminguid), see on meie kultuuris ohu märk, siis ärgu parem tulgu. Me ju ei sunni kedagi. Muide pole vaja mingitesse kõrvaluniversiumitesse eksida, et siis tuleb keelata ka mardisandid, jõuluvana ja mootorratturi kiivrid, see pole üldse jutu teema. Meil on meie reeglid, meil on parempoolne liiklus (küll aga olen lugenud juhtumitest mil rändarid on mingis kommuunis saades kätte demokraatlikul teel häälteenamuse suutnud keelustada jõulukuuse, jõuluvana ja jõululaulud). Kõik muu on eputamine. Eksitamine. Maailmas on erinevaid reegleid ja me ei pea kõiki üle võtma või tegema nägu mingi võltsdemokraatia, võltsvagaduse ja võltsalandlikkuse tuhinas „Ta lähtus Friedrich Suure ütlusest: „Kes kaitseb kõike, ei kaitse midagi”” (. J. Ring „Tormijooks Kotkapesale” „Imeline ajalugu” 2015.)

Reeglitejutt  ajas ja ruumis

Lugesin millalgi ühte lehejuttu, mis sobiks ilmselt meie olukorda ilmestama. Nimelt peeti 19. sajandi algupoole Iirimaal  vaeseid naisi, kes jõid teed, sama vastutustundetuteks kui viskijoodikuid. Tollajal väideti, et see pärsib Iirimaa majanduse arengut, seda peeti  ilmselgelt järelemõtlematuks/ohjeldamatuks tegevuseks. Arvati, et naised, kes joovad teed, raiskavad sellega aega ja raha, jättes unarusse oma abikaasa ja kodu eest hoolitsemise kohustused. Neid traditsioonilisi naiste vastutusalasse kuulunud tegevusi peeti riigi majanduse edu pandiks. Pamfletid (tulleaegne massimeedia) laitsid teejoomist kui luksust, mida vaesed naised ei saanud endale lubada ning mis võis põhjustada koguni sõltuvust, keelatud ihasid ja poolehoidu revolutsioonilistele ideedele.  Lisaks võrreldi teejoomist kuuluvusega salaühingutesse.

Inglismaal oldi samasuguses pabinas suhkru pärast, mida teele lisati. Selget muret tekitas väljavaade, et vaene talunaine raiskab niigi nappe ressursse moodsatele tarbekaupadele nagu tee ja suhkur. Samas anti mõista, et teejoomine võib taolistele naistele pakkuda ka revolutsiooniliselt feministlikku eneseväljendust. Arvati, et ajapikku jäädakse teest sõltuvusse. Tol  ajalooperioodil põhjustas teejoomine Iirimaal märkimisväärset ühiskondlikku ärevust.

Edasi:  Katari transpordiministeeriumi uuendatud määruse järgi ei saa paljude madalamalt tasustatud ametimehed õigust autojuhiluba taotleda. Lisaks lihunikele, kokkadele, põllumeestele kuuluvad keelunimekirja ka keevitajad, rehviparandajad ja tänavakaubitsejad. Mõnedele elukutsete esindajatele läks ka olukord paremaks, näiteks said sama määrusega õiguse autojuhiluba taotleda lennukite pardapersonal ning koduabilised. Vaat selline lugu.

 Või siis teine õpetlik lugu: India küla vanemate nõukogu keelas armastusel põhinevad abielud. Samas keelati muuhulgas ka alla 40-aastastel naistel üksi sisseostude tegemine ja mobiiltelefoni kasutamine avalikus kohas. Kuigi külavanemate nõukogude otsustel ei ole seaduse jõudu, on need siiski mõjukad. Paljud sellised otsused on viinud näiteks naiste aumõrvadeni. Ühe nõukogu liikme sõnul on vanemate korraldatud abielusid trotsivad armastusabielud kahjulikud ja teevad kogukonnale häbi. Külaelanikud ise on  otsusega rahul väites, et aitavad noori naisi, et neid ei juhatataks eksiteele ega sobimatutesse suhetesse

Teateid tegelikkusest… Türgi rahvuslik lennuliin keelas naissoost stjuuardessidel punase huulepulga ja küünelaki kandmise, ärritades sekulaarseid türklasi, kes tunnevad muret riigi islamistlikumaks muutumise pärast.

Türgi kõrge pealik pidas kõne, milles mõistis hukka televisiooni, mis noorsugu vaimselt ja moraalselt hävitab. Tema arvates on türklased langenud moraalse korruptsiooni lõksu, edastab.

teadagi, mehed ei tohi olla seelikukütid, vaid nad peavad hoolitsema oma pere eest. Naised peavad teadma, mida nad tohivad ja mida mitte. Naistel on ebasobiv avalikkuses naerda, naised ei tohi olla eelarvamustega ja naised peavad olema tagasihoidlikud. Vaat sellised arvamused

Ta kutsus türklasi üles lugema koraani, et moraalne allakäik peatada. Ta kritiseeris ka liigselt autodega sõitvaid ja bensiini kulutavaid kaasmaalasi ning naisi, kes pidevalt mobiiltelefoniga lobisevad.

Inflatsiooni mõju isegi mõrvade tellimisel. Väidetava jumalapilkaja Rushdie tapjale mõeldud tasule lisati pool miljonit dollarit otsa. Nüüd on preemia kokku 3,3 miljonit ja see antakse tõsiusklikule, kes viib ajatolla Khomeini poolt aastal 1989 väljaantud tapmiskäsu fatvaa ellu.

Iga normaalsus on teatud samasuunaliste ebanormaalsuste summa.

Pealegi ilu ja vooruse mõõdupuud maailmas on väga erinevad, me teame juhtumeid, mil naisterahva ideaalselt väikese jala saavutamiseks kängitseti need puusaabastesse, mis muutsid nende kandjad praktiliselt santideks. Aafrika avarustel on mõnegi suguharu iluideaaliks pikk kael, mida saavutatakse üha uute metallvõrude lisamisega lõua alla, mõnedes maades arvatakse, et parim viis on see, kui rituaalse kivinoaga naise alakõht üle künda. Me ei oska kõiki neid põhjuseid ära arvata, ega kõiki targaks teha, kuid me ei pea ka kõike järele ahvima, või lubama seda kõike meil teha.“ Maalla maan tavalla.“
Nii, et maailm võib olla väga mitmepalgeline, meie ei pea kõiki maailma veidrusi mõistma, ega enese kanda võtma. Pealegi on kohe alguses kokku lepitud õigused-kohustused ja käitumisreeglid eduka kooseksisteerimise heaks aluseks. Teisalt selgrootu sõnadega mäng, et nii ja naa, kuid naa pole päris see naa viib vaid konfliktideni. Viib väga, väga ebameeldivate olukordadeni. Selgrootust ja põhimõttelagedust ei tohi segi ajada demokraatiaga. Vaevalt oleks õiglane, humaanne, selline käitumine paljukannatanud tõeliste pagulaste vastu, samuti nagu poleks see õiglane ka meie eneste vastu. Meie tahame elada oma kollektiivses ebanormaalsuses, sest just see on meie normaalsus (meie seisukohalt). Vaid sellist kindlat põhja inimestevahelistes suhetes luues, võime toota sõpru.

Järgneb …

Targutusi:

C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013

Lk 244 „„Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on diletantide loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid  raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi, mis neil üle jõu käib””

C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015

Lk 80 „Kriisid tulid ja läksid, ilma et oleksid näiliselt ohustanud süsteemi kui niisugust. Olukord oli alati, nagu teravmeelitse Viini ajakirjanik Karl Kraus, „meeleheitlik, aga mitte tõsine.”

M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001

Lk 154 „Tegemine on midagi muud kui rääkimine. Igas sekundis töötab meie aju peaaegu 1 miljard bitti neuroloogilist informatsiooni. Meie teadvus on teadlik vähem kui 100 bitist nende hulgas. Me saame rääkida vaid sellest väikesest osast, mis meie teadvusesse jõuab, kuid me kogeme tervet seda tohutut hulka. Tegutsedes aktiveerime me rohkem kui 10 miljonit korda enam andmeid kui rääkides. Kui teadlased räägivad väljendamatute teadmiste tähtsusest, siis just seda nad silmas peavadki. Jättes kõik arussaamatu akadeemilise sõnamulina kõrvale, jääb alles lihtne tõde: 1 miljard on palju enam kui 100. On siis ime, et me õpime tegutsedes rohkem kui lugedes, või kuulates või „jah” noogutades?”