Noa laeva ehitamisest V4: Avaliku väärtuse kahandamisest & kasvatamisest

 

Maksumaksjate konverentsi jälgedes, jälgedes ...

 Nagu seletas  Kantsler sir Hamphrey riigiteenistuse (meie mõistes avalik teenistus) toimimise ja kasvu mehhanismi:  „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.  (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999). Lihtne. Sama kehtib ka meil, mida rohkem regulatsioone, seda vähem loomingulisust ja seda rohkem ametnikke kõigi nende pööraste lubamiste/mittelubamiste, trahvide ja karistamistega. Ja kuigi sir Hamphrey´l oli õigus, siis … samal ajal kantsleril ka ei olnud õigus.

 Avaliku väärtuse kahandamise teooriast

 Vaadake, selles mõttes oli tal õigus, et kui Pilvepiir/parlament jätkab uute regulatsioonide vastuvõtmist (keelamist/kitsendamist/karistamist), siis kasvab ka ametnike arv, kuid küsimus ise oli valesti püstitatud, sest uueaegses riigikorralduses ei ole vajalik selline institutsioon nagu „avalik teenistus“, see oleks nagu mingi rudiment ajaloo hämarustest. Kaasaegne Riigi ja Ühisruumi (igaüks meist teiega kogumis) korralduse aluseks peab (kindlas kõneviisis) olema avalik teenindus. Teenused, mida Ühisruum tellib, et neid siis Riigi ühisjõuga osutada. Avalik teenistus sellisel kujul nagu see praegu on kujunenud on ebatõhus, kallis, aeglane ja inimeste ressursse raiskav.  Avalik teenistus suuresti ei tegele enam avalikkuse st kodanikele teenuste pakkumisega vaid iseenese töös hoidmisega. C Hood „Riigikunst“ ( TLÜ Kirjastus 2022 Lk 45) märgib, et:  „Mark Moore, üks kaalukamaid autoreid, kes tänapäeval avalikust juhtimisest kirjutab, on tõhutanud avaliku teenistuse juhtide ja nende organisatsioonide rolliavaliku väärtuse loojana ühiskonnale lisandväärtust andvate teenuste või tulemuste pakkumisel. See peatükk vaatab asjale teisest otsast. Siin on vaadeldud viise, kuidas avaliku teenistuse juhid saavad avalikku väärtust kahandada, uuritud avaliku juhtimise ebaõnnestumise ja läbikukkumise probleemi ning esitatud koos näidetega viisid, kuidas saab luua negatiivset avalikku väärtust.“. C. Hood jagab  avaliku juhtimise ebaõnnestumised kategooriatesse, millest „Neljas liik avalikus juhtimises levinud ebaõnnestumisi on üldjoontes seotud fatalistliku maailmavaatega. See hõlmab entusiasmipuudust, soovimatust võtta vastutust ja plaanida ilmselt ettenähtavaid sündmusi. Marshall Meyer ja Lynne Zuckeri sõnutsi (1989) on niisugused hoiakud „püsivalt ebaõnnestunud organisatsioonides“ tavalised. Säärased organisatsioonid küll eksisteerivad, kuid ei suuda pikka aega eesmärke saavutada, trotsides tuntud majanduslikku ja evolutsioonilist eeldust, et ebaõnnestumine põhjustab väljasuremist või kadumist. „ „Küsimus, mida Meyer ja Zucker ei aruta, on organisatsioonides laialt levinud ettekujutus, et ellujäämine pole seotud tulemuslikkusega – selline arusaam ent seab mis tahes juhtimise põhimõttelise kahtluse alla.“

„Organisatsiooniteooria vana mure on see, et „organisatsioonilises protsessis kaovad (…) eesmärgid, milleks organisatsioonid üldse loodi“ Tundub, et sellesse faasi on jõudmas ka meie administreerimissüsteem – eesmärgiks on enese taastootmine.

 Ehitusregistri lugu

 Kui te praegu värske mäluga tagasi vaatate, siis selliseks halvimaks avaliku teenistuse, mitte teeninduse, näiteks on Ehitusregistri lugu. Halvasti planeeritud tegevus, kehvalt teostatud projekt, ametnike omavastutuse puudumine stoppas elu Eestimaal pikkadeks kuudeks (hõlmab entusiasmipuudust, soovimatust võtta vastutust ja plaanida ilmselt ettenähtavaid sündmusi).  „Fatalistliku maailmavaade“ (ehk ükskõiksus)  stoppas kohalike omavalitsuste töö, stoppas ettevõtjate töö, stoppas kodanike õigustatud taotlused. Register ei töötanud, tegelikult ei tööta tänaseni. Mis aga märgiline, siis meie teiega, kes oleksid pidanud sellisest korralagedusest vähemalt sügavalt häiritud olema ja teenistujad (need avalikud) , kes oleksid pidanud ebaprofessionaalsuse pärast häbi tundma … Ei meie ei nemad … Meie teiega oleme lihtsalt harjunud ebaprofessionaalse teenindamisega. Meie kannatame ära? Aga kas peaksime? Vanaema Marie ütles lepliku meelega ikka, et: Ma kannatan ära, teisel jääb halb mood juurde“. Nojah, tundub, et Vanaema Mariel oli ka selle ütlemisega õigus, jäigi halb mood külge. Kas meie teiega oleme sellise teenuse tellinud? Ei ole. Avaliku teeninduse asemel pakutakse meile mingit avalikku teenistust. Kuid kui nüüd kokku lugeda need kahjud, mis Raiskurregistri toimimatus on kaasa toonud (ehituste alguse venimine, kasutusloa venimisest tekkinud müügipeetus, projekteerimiste takerdumine, inimeste pöördumatult kadunud aeg jne), siis saame kokku ilmselt avaliku teenistuse poolt tekitatud kahju, mis kumulatiivselt ulatub sadadesse miljonitesse (aja pöördumatu kadu sellele lisaks), siis kas sellise kahjumi tootmise oleme meie teiega tellinud? Või närvikulu? Ei ole. Seaduse järgi tuleb ehitusluba kohalikul omavalitsusel menetleda 30 päevaga. NB! 30 päevaga! Kuid MaMi teatab täiesti tuimalt, et: „…olid Tallinna puhul menetlusajad pikemad kui Eestis keskmiselt juba enne uue ehitisregistri kasutuselevõttu. Jaanuarist maini oli Tallinnas ehitusloa keskmine menetlusaeg 112 päeva (Eesti keskmine 37), kasutusloa puhul 92 päeva (Eesti keskmine 48) ning projekteerimistingimuste väljastamisel 105 päeva (Eesti keskmine 37).“ (ERR 19.08.22).  Halloo, kas seadus kehtib vaid järelvalvajate poolseks karistamiseks ja ei kehti järelvalvajate suhtes? Kas me sellist teenust tellisimegi? Ei. Tegelikult pole me sellist teenust avalikult võimult üldse tellinud. Aga venitamisteenus, mida me pole tellinud venib edasi, sest register ei tööta endiselt.

 Automaatkarjusest

 Kõik asjaosalised pusivad parandada ja pusivad ka selgitada, miks nad pusivad, kuid siinkohal pole midagi seletada. Sellise registri pidamine ja toimingute toimetamine käib avalikule teenistusele üle jõu. Kuidas seda lahendada? Konkurentsivaldkonnas lahendati olukord juba väga ammu selliselt, et osad lepingud, mis olid küll vormiliselt konkurentsi piiravad, kuid olemuslikult kliendile kasulikud, siis nende kohta võis esitada Konkurentsiadministratsioonile loataotluse. Taotlus tuli läbi vaadata 30 päeva jooksul (pikendamine oli võimalik vaid üks kord eriliste asjaolude puhul). Kui ametkond ei jõudnud selle aja jooksul otsust teha, siis loa taotlus jõustus automaatselt. Vaadake EK Konkurentsiametkond oli kindlal veendumusel, et see, kas keegi ametnikest on puhkusel, haige, töö on kehvalt paneeritud või menetleja on oskamatu ei ole ettevõtja probleem, see on ametkonna töö planeerimise probleem. Kui meil sellist süsteemi rakendada, siis oleksid ka ametimehed kiired ja krapsakad, sest Ehitusregistri näitel oleks sel suvel enamus ehitus- ja kasutuslube saanud ilmselt automaatse heakskiidu. Toimiks nagu automaatkarjus. Puhas, energia- ja ajasäästlik. Teiseks konkurentsialaseks uuenduseks (ehhee, juba u 15 aastat tagasi) oli, et grupierandite juurde loodi nn valged ja mustad nimekirjad, mille alusel ettevõtja ise sai võtta endale loa, kui see vastas tingimustele. Jällegi lihtne ökoloogiline variant võrreldes vanamoodsa avalik teenistusega. Vaadake, meie teiega eeldame teatud tegevuste puhul teatud kindlust, teatud professionaalsust, seda ka suhetes Dr Riigiga. Dr Riigiga? Tohtrite puhul „ /…/ millegipärast ei kuule sa neid lõikust alustades ütlemas: „Hm, mis siis selle vennikesega lahti on … laskem lihunikud kallale. Oh, muuseas, kas kellelgi on puhast skalpelli? Ma unustasin enda oma maha …” Arsti isikust sõltumata midagi sellist ei juhtu, sest seda ei tohi juhtuda. Süsteem on nõnda paika pandud, et surm organiseerituse puudumise tõttu oleks välistatud.” (G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo” lk 66). Eks ole hästi formuleeritud - et surm organiseerituse puudumise tõttu oleks välistatud? Vaadake, ootused Dr Riigi tegevusele on täpselt samasugused.

 Raamistikust ja trellistikust

 Milline oleks Dr Riigi ülesanne meile heatasemelise avaliku teenindamise tagamisel?

-„Riigi ülesanne on võimalikult palju seadustega takistada vargusi, rööve, pettusi ja vägivalda ning luua tootmise ning vaba majanduse jaoks vajalik raamistik“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017). Eks ole hästi formuleeritud. Mis aga põhitähtis, kui raamistik muutub läbi üha uute ja uute inimtegevuse valdkondade piiramise, reguleerimise ja karistamisega ikka jäigemaks ja tihedamaks, siis see ei ole enam raamistik, see on … trellistik. Loovuse vangla. Kusjuures raamistiku muutmine trellistikuks toimub märkamatult.

 „Paul Light, teadlane, kes seda teemat kaua aega uurinud, märgib, et president John F Kennedy ajal oli valitsuskabineti osakondade hierarhias 17 ametisse määratud „kihti“. Selleks ajaks kui Trump ametisse astus, oli neid vapustav 71. Enamik neist vahele segavaist volitustest olid mõeldud täitma mingit väärtuslikku eesmärki.“ //bürokraatlike kontrollide taga on head kavatsused, kuid need kuhjuvad sadadeks nõudmisteks, mis on üksteisega vastuolus, iga kuritarvitamisega kehtestatakse uus, täiendav reeglite kogu, ametnikel on vähe tegevusvabadust – odavaim pakkumine isegi siis kui nad saavad aru, et töö tehakse ära viletsalt ja viivitustega.// (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 41).

Vastuolulised mikrojuhtimislikud vahelesegamised muudavadki raamistiku trellistikuks.

- „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“

Kogu selle administratiivsahmerdamise hulluses ei tohi silmist lasta Ühisruumi proportsioonide paigast nihkumist: „Ärge unustage toetuspersonali (saba) ja võitlejate (hammaste) suhtarvu. Saba ainus ülesanne on hammaste abistamine. Mainitud suhtarv on oluline kõigi jaoks, kes üritavad bürokraatiatihnikust läbi raiuda. (…) Tuleb vaeva näha, et toetuspersonal oleks võimalikult väike, kuid ometi laseks rindevõitlejatel oma kohustust täita.“

Lk 195 „Aja jooksul kipub igasse organisatsiooni kogunema vajalikust rohkem inimesi. Tavaliselt rassivad nad keskmistel tasanditel, kus otsivad endale tegevust allpool asuvate töötajate kontrollimisega. Mõnikord läheb asi käest ära, sest nende keskmiste hulk kasvab. Enne kui seda mõistetaksegi, on loodud terve kontrollijate kogukond, kes kontrollivad inimesi, kes kontrollivad teisi inimesi, kes omakorda kontrollivad kolmandaid. See on valitsuse endeemiline, ehkki mitte ainulaadne fenomen.“( D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 lk 195). Nii on ka meil juhtunud, et kontrollijad kontrollivad kontrolliivad kontrollijaid, kes omakorda …

 Õigete asjade vale kasutus

 Kontrollimishullus on  võtnud sellised mõõtmed, et meil ei ole enam Parlamentaarne Vabariik vaid kujunemas on … Kohturiik. Kuidas nii? Sest ka suurt osa seadustest vaidlustatakse Riigikohtus ja iga inimtegevuse ilmingut tahetakse kriminaalmenetluse korras lasta kontrollida Prokuratuuril. Kogu süsteem on lennanud üle võlli, õigustarve on asendunud tigeda ärapanemisega - õigusetusega.

Õigusetusega mitte selles mõttes, et õigust ei ole, vaid selles mõttes, et inimesed ise ei tee enam midagi oma õiguste õigeks realiseerimiseks, õiguste kontrollimine administratiivkontrollis on nii aeganõudev ja eklektiline (kohtu erinevate astmete erinevad otsused), et neid õiguseid ei saa kasutada. Õiguste õigusetus? Või õigusetuse õigus? Ükskõik, nirud variandid mõlemad, meie teiega peame õppima (treenima) igapäevaselt omavahel hakkama saama, nii on meie õigused kõige paremini tagatud.

M. Manson esitleb olukorda järgnevalt: „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“

„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 119). Tundub päris adekvaatse kirjeldusena  … ja nii nad kohtusaale ummistavadki, mitte õigusvajadusest, vaid pigem tähelepanuvajadusest. Mood. Kahju. Raisatud energia. Kuid see raiskamine ei toimu ainult „šikkide“ tasandil, vaid kõigi meie teiega arvel kuna selleks kasutatakse avalikku teenust ja meie teiega ühist raha. Meie teiega oleme „šiki ohvripõlve“ netomaksjad. Kuid niimoodi juhtub, kui meie teiega anname otsustamise üle vahele segavatele volitustele ja kõrvalistele otsustajatele. Kuid „šikil ohvripõlvel“ on veel üks halb mõju, see annab ettekäände luua üha uusi regulatsioone, täita need menetlejatega ja kehutada … pealekaebamist. Ühisruumi eneseregulatsioon kuhtub ja Ühisruum muutub … Masinaruumiks.

 Vetokraatiast ja vastuhääletajate riigist

 Niisiis kordame üle … eee … USA näitel:

- enamik neist vahele segavaist volitustest olid mõeldud täitma mingit väärtuslikku eesmärki. -bürokraatlike kontrollide taga on head kavatsused, kuid need kuhjuvad sadadeks nõudmisteks, mis on üksteisega vastuolus, iga kuritarvitamisega kehtestatakse uus, täiendav reeglite kogu, ametnikel on vähe tegevusvabadust – odavaim pakkumine isegi siis kui nad saavad aru, et töö tehakse ära viletsalt ja viivitustega.

 „Kuid tegelik põhjus on märksa sügavam. USAst on saanud Francis Fukuyama terminit kasutades „vetokraatia“.

-kontrolli- ja tasakaalusüsteem, mida kopeeritakse igal valitsuse tasandil, tagab, et keegi kuskil saab alati igale positiivsele tegevusele pidurit tõmmata. Ameerika Ühendriikidest on saanud vastuhääletajate riik“

- iga pingutuse puhul leidis mõni huvigrupp viisi, kuidas projekt seisma panna. „Olukorras, kus nii paljudel tegijatel on võimalik panna peale veto, on peaaegu võimatu projektiga edasi liikuda,“

- „Mitte kellelgi ei ole tänapäeval selliseid hoobasid, mille abil teha ära midagi, mis näib olevat New Yorgile tervikuna kõige parem. Ja lõpuks muudetakse valitsus ebapädevaks.“ (Penn Stationi renoveerimisest) (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022)

 Kõrvalised otsustajad

  „Kõrvalisel otsustamisel on palju ohte,

-millest üks on see, et kõrvalised otsustajad ei saa miljonite inimeste olukorda iial teada nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord iial teda nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord ei pruugi kõrvaliste otsustajate valitsevale nägemusele vastata.

-pealegi ei maksa kõrvalised otsustajad oma vigade eest  sageli mingisugust hinda, ükskõik kui valed või katastroofiliste tagajärgedega nende otsused on inimeste jaoks, kelle eest nad otsuseid teevad. (seda oli näha nii Ehitusregistri kui ka Tervisetuseameti külmlaos „grillipeo“ korraldamise osas. Viimane oli märgiline kuna rahaline kahjum oli miljoneid euroneid, kuid hullem veel oli see, et hävisid paljude haiguste tõrjevahendid, mis oli üüratu julgeolekurisk kogu elanikkonnale. Asja uuriti ja … Lõppkokkuvõttes tõdes Dr Riik, et tegemist oli „uskumatu kobarkäkiga“. Hm, niimoodi käigu pealt loodi uus õigusalane termin? Ei, lihtsalt pesuvahend. Kurioosne oli muidugi see, et samal ajal püüdis Tervisetuseamet leida meeleheitlikult vigu tervishoiuasutuste, nende ennastsalgavate kangelaslike eesliini võitlejate,  töös ja karistada. Rangelt. No selge see, et tervishoiuasutused, millised toimisid „lahingolukorras“ võis ikka mõni padrun üldmelus näpu vahelt pudeneda, kuid ametnike tegevus oli ebaproportsionaalne ja lihtsalt … sündsusetu. Siin ilmneb ka vastutuse ebavõrdne jaotus. Ühtedel on suurkaotused „uskumatud kobarkäkid“ ja teistel – nööbikaotajatel ehk loomulikul kaol – kuriteod.)

-Arvestades, et vigu teevad kõik inimesed ja oma otsuste eest vastutamine mõjub korralekutsuvalt, on oma otsuste langetamise õiguse kellelegi loovutamine väga ohtlik.“ (T Sowell „Diskrimineerimine ja erinevused“ PMK 2022). Jätkem see viimane tõdemus meelde.

 Eriti ohtlik on, kui kõrvalised otsustajad loovad juurde „iseenese tarkusest“ juurde üha uusi regulatsioonikihte, mis igaüks eraldivõetavana on põhjendatav, kuid kogumis muutuvad Ühisruumi arengule laastavalt. Ühisruum pole sellist teenust tellinud. See on nagu telliksite lillepotitäie mulda, aga teie elutuppa valatakse terve veokitäis komposti. Ehhee, maksma ka. Ise maksma.

 Toimetuleku toetus Dr Riigile või teenustasu?

Tõsiasi on see, et  Dr Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei ole „oma raha”, on vaid see raha, mida maksumaksja (st meie teiega) ühiskatlasse kokku kannab. Eks ole üllatav? Me kuuleme ju iga päev väljendeid „riigi raha“, „KOV raha“ ja „EL raha“ ja siis „riik annab toetusi“, „riik eraldab pensioniteks“, „riik investeerib …“, kuid need väljendid on petlikud ega peegelda raha tegelikku sisu. Raha liigub ühe omaniku käest teise kätte vaid kahel juhul, kui ostetakse kelleltki teenust/toodet või antakse toetust (muidugi on võimalik ka raharööv, pettus või väljapressimine, kuid see on eraldi teema). Niisiis, kui meie teiega maksame makse, siis me ei maksa neid lihtsalt niisama, et Dr Riigil oleks „oma raha“. Ei-ei, raha loovutamisel on kaks eesmärki: teenus või toetus. Kusjuures enamuse rahast me korjame kokku just selleks, et ühiselt teenuse ostmine on tõhusam. Nii näiteks on meil valik, kas meil on Sisekaitse või Isekaitse. Meie oleme valinud ühise teenuse Sisekaitse näol, mis tähendab, et meie ühine raha maksab kinni selle teenuste kompleksi. Teisalt jääb meil ilmselt sellise ühiselt tellitud teenuse näol rohkem raha isiklikuks kasutamiseks kui me oleksime pidanud ise ostma püssid/kilbid/turvised. No pesapallikurikate müüjatele pole see hea uudis, kuid meile küll. Sama lugu on ka riigikaitsega, teedeehitusega, haridusega ja mitmete teiste teenustega – need ühisteenused makstakse kinni meie teiega raha eest, kuid nende teenuste hanke korraldajaks on Dr Riik .

Teenuse muutumisest toimetulekutoetuseks

Sarnane lugu on ka tervishoiuteenuste ja pensionitega, kuid … Mnjah, siin on küll teatud sarnasud, kuid mitte samasus, sest nii Tervisekassa, kui ka Pensionikassa on oma algselt juurelt solidaarsed kindlustusfondid, millised peaksid toimima oma liikmete sissemaksete piires, kuid … Siinkohal lähevadki sarnasus ja samasus nihkesse, täpselt nii nagu mõisted „riigieelarve raha“ ja meie teiega raha. Nii Tervisekassa kui ka Pensionikassa (kui kindlustussüsteemide) uuendamine pole aja, olude ja vajadustega kaasas käinud ega suuda tänu sellele puudusele oma liikmete kindlustust tagada. Tegelikult on mõlemad pankrotis. Ups! Nii ongi Dr Riik osa teenuseid, mis algselt olid nende kindlustussüsteemide all trikitanud „riigikassast“ finantseeritavateks. Tundub ju humaanne, kuid … Tegelikult tsementeerib süsteemide ebatõhusust, pärssides nende arengut. Milleks pingutada kui muidu saab – on üks inimeste ühisjooni. Pidev paikamine ei pane pingutama, uusi arenguteid otsima. Niisiis on antud juhtudel tegemist pigem toimetulekutoetusega, kui  teenuse täisväärtusliku hinnaga ostmisega. Kuid selle toetusega oleme meie teiega, kui maksumaksjad „vaikimisi nõustunud“ kuigi … Kuigi teenuse maksumuse selguse mõttes ei tohiks seda teha. Niimoodi lähevadki meil segi, millised on teenused, mida oleme Dr Riigilt/KOV tellinud ja millised on sinna juurde „tekkinud“ toimetulekutoetused.

Muide ka need „teenuse“, mida Dr Riik on regulatsioonidega ja avalik teenistus (siinkohal just teenistus) on omakäeliselt juurde „tekitanud“ on toimetulekutoetus bürokraatiale, mitte meie teiega poolt tellitud teenus. Toimetulekutoetus on peidetud „teenuse“ sildi taha.

Oot-oot, millist teenust me tellisime?

Kui me nüüd oma arutlustega nii kaugele oleme jõudnud, siis … Jah, teil on õigus, me peame küsima, millist teenust me Dr Riigilt oleme tellinud ja kas me nende teenustega oleme rahul. No näiteks, tellisime kaalulangetamise teenuse paketi ja saimegi. Tehtud? Kuid võib olla, et kaalulangetamispaketi põhiosa koosnes giljotineerimisest. Eks ole, sellist teenust te ju ei tellinud?. Niisiis, kas me oleme tellinud näiteks detailplaneeringu venitamise teenuse, mis kestab neli-viis aastat, mille maht vulgaar-primitiivse arvestuse järgi võiks olla kuni 10 000 ametniktundi? Kui seda tööd on teinud pühendunult kaks Inimesekest (selles mõttes, et vahepeal on toimunud komisjonid, nõupidamised, kooskõlastamised jne), siis on raisku läinud lausa 20 000 ametniktundi

Kas oleme tellinud seaduste muutmise konveieri teenuse? Tavamõistus ütleb, et kui 420 seadusest muudetakse aasta jooksul 360, siis peaks sellises riigis olema revolutsioon või katastroof. Tundub, et keegi kasutab kurjalt meie teenuste tellimiseks ette nähtud raha enese taasgenereerimiseks. Kasutab teenusraha toimetulekutoetusrahana, imiteerides tegevusi, mida me tegelikult ei ole tellinud. Hm, huvitav mõte?

Kehv lugu on selles, et kogu Ühisruum ei saa elatuda toimetulekutoetustest. Inimestel saab raha otsa ehk nagu formuleeris MT: „Sotsialismi probleem seisneb selles, et lõpuks saab teiste inimeste raha otsa.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 88) … ja siis ei aita enam mingi maksudebatt – raha on otsas, debatt ka.

 Regulatsiooniökonoomika

Muide regulatsioonide tootmine iseenesest on üks ütlemata kallis teenus (+ ametkondade loomine, ametnike värbamine, soe tuba, trahvimine, kohtus vaidlemine jne) . Ühe „niru“ seaduse menetlemiseks saame kokku tublid 3600 ametniktundi, mis on ühe kõrgetasemelise ametniku peaaegu kahe tööaasta töömaht, ilma kohvi ja suitsupausideta ning ajata, mis kulub ühelt nõupidamiselt teisele minekuks.

-Harilikult tegelevad „seadustootmisega“ ametkondade helgemad pead. Kui arvestada, et „helgem pea“ saab ka „heldemat palka“, siis keskmiseks ametniktunni hinnaks võime arvestada kaks-kolm keskmist palka kuus.

-Kui kas või pooled esitatud seaduseelnõud olid „tiputeritamised”, siis raiskasime sellisele tegevusele täiesti asjatult 300–400 ametniku aastase tööaja. (Iga seaduse juurde kulutatud aja tabel)

-Kuid on ka „megaseaduseid“ nagu näiteks ATS, mille muutmisega  „tegeldi ” pea viisteist aastat, s.t vahetult selle kehtima hakkamisest peale. Tulemus oli …

-Ja kulude poole tuleb lugeda muidugi kõik need kaasnevad kulud, mida me enne defineerisime: soe tuba koos puhtama ja kuivema tundega

-Ja  siis astuvad tegutsema kontrollijad, menetlejad, karistajad (nagu maad läbiv tasuta sõitjate  rong)

Kui me teeme selliseid tegevusi piisavalt palju, siis hoomame, et kasutame ressursse täiesti tühja ja sihipäratult. Tegevuse imiteerimise finantseerimisele kuluvaid vahendid, neid miljardeid, võime kasutada näiteks meditsiinis, hariduses jm.

- peamegi oma regulatsioonid pulkadeks lahti võtma ja vaatama, kas me teeme õigeid asju ja kas me teeme neid õigeid asju õiges järjekorras. Avalik teenistus tuleb muuta avalikuks teenindamiseks. MOTT

 Normani evangeelium

 Nüüd te mõtlete kindlasti, et aga seadusuuendused on vajalikud selleks, et käia ajaga kaasas. Õige, kuid nagu N. Y Harari on nutikalt väljendanud, siis kogu inimese loodud seadustik on lihtsalt … kujutletav kord. Kujutletavat korda võib kujutada, võib ka mitte kujutada. Meie kujutlus korrast on lappama läinud ja selle ohjeldamiseks tuleb (kindlas kõneviisis) pooled „regulatsioonid“ tuttu panna. Kas oled kuulnud, et uus regulatsioon tehakse selleks et muuta asi keerukamaks, kallimaks jne? Ei? „Loomulikult mitte, seetõttu nimetataksegi seda alati lihtsustamiseks, bürokraatia vähendamiseks, läbipaistvuse suurendamiseks või muuks selliseks. (…) Üldloogika, kuidas selliseid sõnumeid lugeda tuleb, on selline: lihtsustamine muudab alati asju keerulisemaks, bürokraatia vähendamine kasvatab bürokraatiat ja asjade läbipaistvamaks muutmine hägustab kõike sinnamaani, et keegi kurat ei saa aru, mis toimub.“

- „Õnneks on heade asjade ja teenuste ostmise takistamiseks olemas riigihangete läbiviimise üldpõhimõte, mille kohaselt on hea eesmärgi saavutamine üldjuhul kas korruptiivne, diskrimineeriv või lihtsalt kuritegu.“

- „Ma mäletan, kui ma kunagi siin Asutuses tööd alustasin, siis ma mõtlesin võimalustest. Ma nägin väljakutseid ja lahendusi ning me muutsime asju. Kui keegi esitas mulle probleemi, siis ma otsisin lahendusi. Kui mulle esitati lahendus ja kästi otsida probleemi, siis ma soovitasin käskijal tutvuda anaalsete sügavustega. Kui lahendusel oli ees bürokraatlik takistus, siis ma leidsin tee, kuidas sellest kõrvale hiilida. Praegu aga … Kui ma praegu mõtlen, siis ma ei näe enam bürokraatia taga lahendusi. Kunagi selgetel ja arusaadavatel teedel kasvavad takistuste metsad. Probleemid tunduvad lahendamatud. Ja ma ei tea, kas see on selle pärast, et probleemid on suuremad, või … või on selles, et mina ise olen muutunud probleemiks.“ (J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019)

 Tasakaalutus

 Üks peamiseid ülesandeid on leida mõistlik õiguste/vabaduste ja kohustuste/vastutuse tasakaal.  „Tekkinud on küll hulk „õigusi“, mis tekitavad inimestes tunde, et neil on õigus sellele, mida teised on tootnud, kuid samal ajal on kohustused vähenenud. Ühes uurimuses analüüsiti arvuti abil sõna „Kohustus“ esinemissagedust Briti ja Ameerika raamatutes. Selgus, et võrreldes varasemate aegadega kasutatakse seda tänapäeval kahe kolmandiku võrra vähem. „ (T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022). Eks ole, sama ka meil, kõigil on õigus … saada, aga kohustused ja tasakaal? See kipub poliitinimestel valitsemishankes meelest pudenema, just seepärast tulebki aeg-ajalt meile kõigile meelde tuletada, et meil on „sabas“ liiga palju inimesi kes segavad „hammastel“ edu saavutada. Enamgi veel, tundub, et ikka sagedamini püüab saba peale vastu hambaid anda, mõistmata, et just pea annab saba eksistentsile aluse. Saba raju õgvendamisega vabaneb Ühisruumi jaoks aeg, raha ja hea haridusega valdkonnaspetsialiste.

C Hood „Riigikunst“ (TLÜ Kirjastus 2022) jutustab peatükis  „Vastused avaliku juhtimise ebaõnnestumistele („Isiklik kasu riirametis“, „Omastamine, väljapressimine ja altkäemaks“, „Eesliini hülgamine“) loo: „Probleem, mille see lugu esile toob, erineb täielikult otsesest varastamisest ja avaliku vara omastamisest. Kui Hocenosi kirjeldus on täpne, demonstreerib see avaliku teenuse pakkujate „erahuve“, mida järgitakse peenemal moel: välditakse ebameeldivat või ohtlikku eesliinitööd ning esikohale seatakse teenusepakkujate mugavus või turvalisus, nii et vastikute sündmuste ilmnedes ollakse silma alt ära. Avaliku juhtimise igavana probleem on see, et avalikke teenuseid osutavad isikud – nii lepingulised partnerid kui ka avalikud teenistujad – valivad sageli kerge ja endale meelepärase, mitte stressirohke ja põhimõttelise tähtsusega tegevuse, isegi kui ühiskond üldiselt peab väärtuslikuks just viimati nimetatut. Enamasti eelistatakse tööd, mida tehakse tunnustatud kolleegidega tavalisel tööajal meldivas keskkonnas koos võimalusega kasutada nn töiseid puhkevorme (seminarid, konverentsid, õppereisid) ja vabadusega kujundada ise töö tegemise viis, vastupidiste omadustega tööle (kurnav rutiin, detailidele keskendumine, terav vastuseis eri taustaga nii-öelda raskete inimestega). Kui sellised suundumused tähelepanuta jätta, kaldub avalik juhtimine heaolu vähendama.“

 Ülespoole juhtimise oskuse peetusest

 Meie teiega ju teame ütlemist, et kui Kõigevägevam annab ameti, siis annab ta ka mõistuse. Paljud on seda ka uskuma jäänud ja ole sa lambakarjus või põlisbürokraat, siis juhi ametis tundub sellise edevusastmega poliitinimesele, et ta ei pruugi teiste nõuandeid kuulata. Ega kuulagi, kuid … Tegelikult ... Nagu sõnastavad J.Lynn, A. Jay suurepärases raamatus „Jah, Härra Minister“ ( Varrak. 1999 Lk 29) Minister Hackeri mõttekese ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“ Nii ongi. See on vaid pool tõde ülespoole juhtimises, tegelikult isegi pigem allaandmine, kui poliitinimene leiab ennast sellisest .... tühjusest. Või tühisusest?. Kuivõrd oluline on ülespoole juhtimine saame aimu ühe sõjaväelise näite põhjal: „Käsuliinipidi üles liikumine nõuab juhtimises taktitundelist asjaajamist otsese ülemusega (…), et jõuda nendele otsustele ning saada sellist tuge, mida teie meeskonnal ülesande täitmiseks ja edu saavutamiseks vaja on. Selleks peab juht oma situatsioonilist teavet käsuliini pidi üles vahendama.“ „Ülemuste juhtimine nõuab palju rohkem tarkust ja oskusi kui alluvate juhtimine. Käsuliini pidi üles liikudes ei saa juht lootma jääda oma ametikoha autoriteedile. Selle asemel peab keskastme juht kasutama oma mõjujõudu, kogemusi teadmisi, suhtlusoskust ning jääma igas olukorras igati professionaalseks.“

„Üks juhi tähtsamaid ülesandeid on toetada omaenda ülemust – vahetut ülemust. (…) Avalik rahulolematus või lahkarvamuse avaldamine õõnestab juhtide autoriteeti igal astmel. Organisatsiooni töötulemustele avaldab see katastroofilist mõju.“

„Eri tasandite juhid ei ole sugugi alati ühel nõul, aga lõppude lõpuks: kui arutelu mingi kindla tegutsemissuuna üle on lõppenud ja boss on otsuse teinud – isegi kui teie sellele otsusele vastu vaidlesite -, peate te plaani ellu viima nii, nagu oleks tegemist teie enda plaaniga.“ (J. Willink, L. Babin „Ülim vastutus“ lk 233)

Enamgi veel ülespoole juhtimine on ülitähtis ka selles mõttes, kuidas valdkonna asjatundjad suudavad kasvatada selliseid asjatundjaid, kes oleksid abiks poliitilistele juhtidele:  „Kolonelleitnant Suzanne Nielsen kirjutas ühes 2010 aasta hinnangus selle kohta nii: „Maavägi saavutas küll taktikalise ja operatiivmeisterlikkuse, kuid ei suutnud arendada välja selliseid juhte, kes oleksid sobinud olema poliitilistele juhtidele abiks strateegilise edu saavutamisel.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015  Lk 314). Vaat selline lugu. Muidugi kui teil on C Hoodi mõistes „fataalne maailmavaade“, siis pole teil sellest lugu.

 Konstitutsioonist ja konstruktsioonist

 EKSS annab konstitutsiooni kohta järgneva selgituse: „1. pol põhiseadus. Uue konstitutsiooni vastuvõtmine. 2. biol isendi kehaehituse ja -talitluste põhilaad“

Lugesin kuskilt, et  Hiina meditsiini toitumisteraapia lähtub inimese konstitutsioonist, eripäradest ja haigustest. Eks ole, mitte ainult riikidel ei ole konstitutsioon, ka inimesel on konstitutsioon. See on hea tähelepanek, sest ka riiki saab reformida arvestades selle konstitutsiooni (ehk ülesehitust), eripärasid ja … Nojah, tuleb tõdeda, et ka riikidel tekib pikapeale seisundeid, mis vajavad painutamist, venitamist ja mudimist, isegi siis kui kõik paistab olevat korras. Hm, eriti siis. Nüüd on just see aeg, mil peaks mõned sooned ja närvisõlmed lahti mudima. Maailm muutub ja vana mugav isteasend ei ole enam sobiv/tervislik. Oleme ennast lömmi istunud.  „Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“ (M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 319). Nagu tõdes N. Y. Harari:

„Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsioonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“. Samal ajal kribib ametnikkond meeleheitlikult ehitada oma Noa laeva käepärastest administratiivvahenditest, meisterdades üha uusi strateegiaid, mis jätab usina mulje, kuid on pettekujutelm päästelaeva ehitamisest.  See on asjatundmatu. Admiral A. Burke „Esimene asi, mille ülem peab selgeks õppima, on sallimatus  asjatundmatuse suhtes. Niipea kui hakatakse asjatundmatust sallima, … on teil asjatundmatu organisatsioon.“ ( T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 387)

 Nif-nifi maja strateegia või …

 C Hood „Riigikunst“ (TLÜ Kirjastus 2022) jutustab peatükis  „Vastused avaliku juhtimise ebaõnnestumistele („Isiklik kasu riirametis“, „Omastamine, väljapressimine ja altkäemaks“, „Eesliini hülgamine“) ühe loo: „Probleem, mille see lugu esile toob, erineb täielikult otasest varastamisest ja avaliku vara omastamisest. Kui Hocenosi kirjeldus on täpne, demonstreerib see avaliku teenuse pakkujate „erahuve“, mida järgitakse peenemal moel: välditakse ebameeldivatvõi ohtlikku eesliinitööd ning esikohale seatakse teenusepakkujate mugavus või turvalisus, nii et vastikute sündmuste ilmnedes ollakse silma alt ära. Avaliku juhtimise igavana probleem on see, et avalikke teenuseid osutavad isikud – nii lepingulised partnerid kui ka avalikud teenistujad – valivad sageli kerge ja endale meelepärase, mitte stressirohke ja põhimõttelise tähtsusega tegevuse, isegi kui ühiskond üldiselt peab väärtuslikuks just viimati nimetatut. Enamasti eelistatakse tööd, mida tehakse tunnustatud kolleegidega tavalisel tööajal meldivas keskkonnas koos võimalusega kasutada nn töiseid puhkevorme (seminarid, konverentsid, õppereisid) ja vabadusega kujundada ise töö tegemise viis, vastupidste omadustega tööle (kurnav rutiin, detailidele keskendumine, terav vastuseis eri taustaga nii-öelda raskete inimestega). Kui sellised suundumused tähelepanuta jätta, kaldub avalik juhtimine heaolu vähendama.“ ehk  nagu väljendus Peter Drucker „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist  “

 L. Freedman raamatu „Strateegia“ (Grenader 2016 lk 10)  eessõnas kirjutas (tol ajal veel) brigaadikindral M. Kiili väga leebelt, et. „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin  strateegia  kirjatüki pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“   Kuid  „Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ Meil on ridamisi strateegia nimelisi dokumente, mis on üksteisega vastuolus, meie Pilvepiir võtab vastu üha uusi strateegia nimelisi dokumente a´la „Kuidas ehitad Nuf-nufi maja Nif-nifi vahendite ja töökusega“ ja kui see ei õnnestu, siis tehakse sellel täiendus, kuidas Naf-nafi maja võrdselt ümber jagada. Ei tea ühtegi strateegiat, milles oleks plaan kindlustatud edu saavutamiseks vajalike organisatoorsete lahendite ja vahenditega. Vaadake, tõsiasjaks jääb, et Naf-nafi majasid ei ehitata Nif-nifi  „meetoditega“. Peame korraks peatuma, tegema loenduse, määrama oma asukoha ja siis looma meie konstitutsioonile vastava paindliku strateegia.  Ehk nagu kirjutas A. Adamson („ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 Lk 126): „Meie iseseisvus tekkis revolutsioonist (ja sõjast), kuid ärme idealiseeri revolutsiooni kui sellist – see on alati märk loomulikuma, parema, evolutsioonilise arengukäigu ebaõnnestumisest.“. Praegu on veel aeg evolutsiooniliseks arenguks. Anname evolutsioonile võimaluse. Päramine aeg rekombineerimiseks.

 Järgneb …

 Targutusi:

 „Merkel“ Helios 2018

 Lk80 „ Roland Reagan oli 1980 aasta valimised võitnud retoorilise küsimusega, mis on USA 13 kõige ohtlikumat sõna. Ta standardvastus oli: „Tere! Mina olen valitsusest ja ma olen siin selleks, et teid aidata““

 

D Heath „Ülesvoolu“ ÄP 2022

 

Lk 40 „Mõnikord veename end tegelema valede probleemidega. Väljaanne The Times ennustas 1894 aastal, kui Londonis vedas inimesi igapäevaselt rohkem kui 60 000 hobust, et „50 aasta pärast on kõik Londoni tänavad mattunud kolmemeetrise sõnnikukihi alla“. Jätame hetkeks kõrvale selle konkreetse õudusunenäo logistilise usutavuse (…) Ometi ei olnud see kartus täiesti põhjendamatu: need 60 000 hobust „tootsid“ päevas keskmiselt 9-15 kilo sõnnikut. Esimesel rahvusvahelisel linnaplaneerimise teemalisel kohtumisel New Yorgis 1898 aastal oli hobusesõnniku kriis konverentsi peateemaks. Õnneks, nagu me kõik teame, ei tulnud seda kriisi kunagi. Selle kõrvaldas auto tulek. (Ja nüüd põhjustavad meile omakorda suuri probleeme autode väljaheited – CO2 ja tahked osakesed.)“

Lk 14 Mark Okerstrom „Kui loome organisatsioone, siis teeme seda selleks, et anda inimestele suund. Põhimõtteliselt anname neile loa olla lühinägelik. Me ütleme: see on teie probleem. Määratlege oma missioon ja looge strateegia ning joondage oma ressursid  selle probleemi lahendamiseks. Ja teil on jumalik õigus ignoreerida kõike, mis sellega ei ühti.“

Noa laeva ehitamisest V3: Haridus - kutse punasele vaibale

 

… Maksumaksjate konverentsi jälgedes, jälgedes, jälgedes ...

Haridus. Haridus? See on nüüd jällegi teema millest ei tahaks arutada. Teate ju küll, et laste kasvatamise/harimise ja inimeste ravimise osas on kõik ilmatargad. Kõik teavad, kuidas õigesti … No mina ei tea, kuid … Õnneks on mul olnud mitmeid innovaatilisi ja huvitavaid õpetajaid, kes on mind õpetanud … mõtlema. Teised? Teisi ma ei mäleta, õigemini  tagantjärgi vaadates olen saanud aru, et nad on kuritarvitanud minu aega, seda ainukest pöördumatult kaduvat ressurssi. Teisalt, kõik on suhteline, sest  inimesed minu eluteelt, kaasteelised/õppijad on aeg-ajalt kokkusaamistel öelnud, et „… see ülikool ei andnud meile küll midagi“. Hm, see on minus tekitanud alati sügava arusaamatuse. Need olid ju klassi/grupi priimused ja … neile ei antud midagi? Kummaline. Samas mina, kes ma ei olnud priimus kannan endaga kaasas neid teadmisi, mida ma võtsin kaasa kui kallist hindamatut vara. Muidugi oli haridusteel palju mõttetut pahna, kuid seal sees oli tõelisi pärle. Vaatenurga küsimus, ka ootad ande või võtad parimatelt parima. Muidugi kui uskuda geeniuseid, siis .„Suure osa ajast õpib inimene ajalugu, mis olgem ausad, on enamjaolt lolluse ajalugu.“ (S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 Lk 187). Ilmselt oli SH-l õigus, kuigi just ajalugu on mind alati huvitanud.

Niisiis, miks meie teiega peame (kindlas kõneviisis) pöörama erilist tähelepanu haridusele? Isegi siis kui me sellest arutada ei taha? Vaidlete vastu? Ütlete, et me ju arutame sellest, et õpetajaid ei jätku, õpetajate palgad on madalad, koolid on … Ja-jah, ka see on arutelu, kuid see taktikaline, mitte strateegiline küsimus. Et siduda hariduse strateegilisi visioone eelpoolkäsitletud energeetikaga, siis tuletame meelde mida mainis N. Y.   Harari „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus.“. Just. Meie teadmatus (meie hariduse ja harituse puudulikkus) on piiriks meie tegelike võimaluste kasutamisel.

 Täpsustav nüanss

Y. N. Harari lisab („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 223) ühe tähelepanuväärse nüansi tööstusrevolutsiooni (ja sellele järgnevate ajastute) ning hariduse/teadmiste vahele: „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“

Ta lisab ka sügavmõtteliselt, et: „Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“

Milles siis küsimus? Kas meie siin kohapeal, pole veel „rumalust avastanud“ või pole meil vaja uusi teadmisi? Mõlemad halvad variandid.

 Tööstusrevolutsioon ja haridus

  Kui uskuda M Svenssoni ( „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013), siis on probleem selles, et me püüame edasi elada ja areneda „veits“ vananenud tööstusrevolutsioonilikul mudelil.

Niisiis:  „Tööstusrevolutsioon muutis kõik. Muutis meie ühiskonnakorraldust, haridust, arusaamist tööst ja ärist. Rajasime taristu, millist eales varem polnud nähtud. Raudteed, teed kanalisatsiooni, veeteed, sadamad. Need olid uued tehnoloogiad.“

 „Teisisõnu  ühiskond ehitatakse taristu peale, mitte vastupidi: meie teed ja koolid kujundavad meid märksa enam, kui meie kujundame oma teid ja koole. Või nagu ütles haridustegelane ja Abraham Lincolni fänn Ken Robinson: „Enne 19 sajandit ei olnud maailmas avalikke haridussüsteeme. Need tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi vajadusi.“

NB! Tähelepanu nüüd! „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega.“

Tööstusrevolutsioon pole mitte ainult tänini meiega vaid ka kogu meie hariduse, valitsemisüsteemi ja õigussüsteemi üha uuesti genereerimine. „Tänapäeva autod ei erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta.  „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““ Aga kui areng on muutunud nii kiireks nagu see on muutunud, siis kas eeldatav stabiilsus peab vastu? Sellise lootuse kohta on hea võrdluse toonud Chris Urmson Google endine isejuhtiva auto projektijuht. „Tavatarkus ütleks, et me peaksime need autojuhtide abistamise süsteemid      vähehaaval paremaks putitama ning aja jooksul saavadki neist isejuhtivad autod. Aga mina ütlen teile, et see on sama hea, kui öelda, et kui ma kõigest hingest hüppamist harjutan, siis ühel päeval oskan ma lennata. „ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 74). Eks ole, hüppa sa palju hüppad, kuid see pole lendamine. Lendamiseks peab …õppima lendama. Hoopis teine tegevus.

 Suur Nihe

 Vaadake, taristu, millele me üle läheme, on eksponentsiaalselt kasvav, kuna tehnoloogia areneb eksponentsiaalselt. See vahe on samasugune nagu hüppamise ja lendamise vahe, isegi kui me ei taha väga kõrgelt lennata on lendamine tehnoloogiliselt ja mentaalselt täiesti erinevad tegevused ja dünaamikad.  Brown annab koos raamatu „The Power of Püll“ kaasautoriga edasi sünge hoiatuse: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku. Üliõpilaste kiiresti muutuvate õpivajadustega on hädas eriti haridusasutused. Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““ Just, mida me neile õpetame? Kelleks me neid koolitame? Kas nendeks kes „ei saanud midagi“? Või nendeks kes oskasid „võtta parima“ olemasolevast? See on põhiküsimus. Õpetajate palgad on ka tähtis küsimus, kuid … Milliseid õpetajaid me sellisel juhul vajame? Mida nad peaksid õpetama? Kuidas? Meie standardiseerimise õppejõud tuli loengusse ja tegi sissejuhatuse valdkonda. „ Ma tean, et paljudel teist ei lähe seda ala elus kunagi vaja, kuid minu ülesanne on õpetada teile, et kui teil vaja läheb, siis kuidas ja kuskohalt seda otsida“ Kuldaväärt õpetus nii sisult kui vormilt. Hoidis palju aega kokku. Sama meetodit oleks võinud kasutada statistika kohta, millele raisati kuus semestrit ja sadu pooleteiselehelisi valemeid. Tehasemeetod. Kaod.

 Tehasemeetodist ja järgmisest tehnoloogilisest hüppest (või lennust?)

 

Vicki Buck: „Kardan, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.““

John on nõus „Hariduse andmine ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“

See on kurb/hoiatav tõdemus, sest järgmine (tehnoloogiline) hüpe (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018) on kohe-kohe tulemas: „On tõenäoline, et järgmistel aastakümnetel oleme tunnistajateks veel teistelegi interneti-sarnastele  revolutsioonidele, mille käigus tehnoloogia poliitikast märkamatult ette jõuab. Tehisintellekt ja biotehnoloogia võivad juba lähitulevikus meie ühiskondi ning majandusi – nagu ka meie kehasid ja meeli – põhjalikult muuta, kuid ei ole usutav, et need praegu kellegi poliitilisel radaril silma torkaks. Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“

- „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsioonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“

Nojah, tundub, et visooni kohta üldjoontes asi klapib, kuid õpetajatele õigeaegse palga väljamaksmise osas ei oleks enam nii kindel. Kui miski ei arene, siis mõõtkavas see taandareneb.

Just seepärast, et me ei taandareneks läbi paigalseisu vajame institutsionaalseid uuendusi. Nagu tõdeb M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013): “Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“ Milleks? Selleks leida lahendusi uutele ressursivajadustele, kusjuures teadmised ise on muutunud ressursiks. Suurenevaks ressursiks.

 Teadmised kui ressurss

 Y. N. Harari: „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“

Eks ole vahva? Kuid … selleks on vaja nii institutsioone kui haridussüsteemi muuta. Eee … muuta neid … mõttemängude, alternatiivvariantide otsimise altimaks. Võib-olla lapsemeelsemaks?

 Meisterklass: Kuidas joonistada Jumalat

 Nagu väidab O Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 92/94):  „Enamikule täiskasvanuist pole mõttemäng loomulik, aga lapsena olime kõik selle meistrid. Enne kui maailm meid faktide, märgukirjade ja õigete vastustega üle külvas, ajendas meid siiras uudishimu. Silmitsesime maailma vaimustusega ega pidanud midagi enesestmõistetavaks. Elasime õndsas teadmatuses ühiskondlikest reeglitest ja vaatlesime maailma kui oma isiklikku mõttemängu. Lähenesime elule eeldamata, et teame (või peaksime teadma) vastuseid, vaid sooviga õppida, katsetada ja omandada.“

 „Lapsed mõistavad intuitiivselt ühte kosmilist tõde, mis enamikul täiskasvanutest kaduma läheb: see kõik on mäng – suur, imeline mäng.“

„“Mida sa joonistad?“ (…) „Ma joonistan jumalat.“ (…) Aga keegi ei tea ju, milline jumal välja näeb.“ (…) „Kohe saavad teada.“ /lasteaiaõpetaja ja tütarlaps/

Vaadake, siin on kaks poolust, üks avatud meele avastamisrõõm ja teisalt Status quo.  Nii on alati olnud. Kuid: „Status quo on võimas magnet. Inimesed kalduvad olema vastu, kuidas asjad võivad olla, leides rahuldust sellest, kuidas need on.“ (lk 58) Võib arvata, et Status quo printsiibist lähtudes või hüpates lendamist harjutades me uusi metaideid ei avasta. Kuid just metaidee oleks, meie väiksust arvestades, see mida tasuks proovida. Meie väiksust arvestades ei saa me konkureerida massiga suurte süsteemide seas, kuid oma paindlikkusega võime olla lootsiks uute sihtide seadmisel.

 Metaideedest ka. 

Paul Romer:  „Võib-olla on kõigist ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: seda laadi metaideid leitakse.“ „“Ons kasv läbi?“ Meie vastame Weitzmeni, Romeri ja teiste uute kasvuteoreetikute nimel: Mitte põrmugi. Kasvu  takistab kõigest meie suutmatus kõiki uusi ideid piisavalt ruttu läbi sõeluda.“. (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018)

 Vaadake nüüd … jälle … suutmatus, piiratus, teadmiste puudus … kammitseb meid piiramatute ressursside ookeani kõrval. Milles asi, miks me oleme sellises seisus? „Täiskasvanuks saades, kui kuhjuvad õppelaenud ja hüpoteegid, asendub uudishimu aja jooksul rahuloluga. Hakkame arukaid tunge voorusteks ja mängulisi tune patuks pidama.

Aga mängulisus ja arukus peaksid teineteist täiendama, mitte teineteisega võistlema. Mäng, kui seda teisiti tõlgendada, võib olla sissepääs arukusse.“ (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP lk 94)

 Mõttemängudest ja paralleelstrateegiatest

  „Mõttemängud konstrueerivad paralleeluniversiumi, kus asjad toimivad teisiti. Need nõuavad filosoofi Kendall Watsoni  sõnul „Eriliste väljamõeldud maailmade ettekujutamist, mis on nagu situatsiooniseadistused, mida käitades, teoks tehes või lihtsalt kujutledes jõuab eripäraste tulemusteni“. Mõttemängudega ületame igapäevase mõtlemise piirid ja muutume passiivsest pealtvaatajast oma reaalsusse aktiivseks sekkujaks. Kui ajul oleks saba, liputaks ta seda mõttemängude peale.“ („Mõelge nagu raketiteadlane“ lk 87)

R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 Lk 221) on Nokia näitel kirjeldanud alternatiivsete stsenaariumide loomise vajadust niimoodi:  „On loomulik, et võimalikult palju aega tahetakse kulutada tõenäoliste stsenaariumide kaalumisele, aga selle töömeetodi tugevus seisneb just selles, et piisavalt palju aega kulutatakse ka ebatõenäoliste stsenaariumide uurimisele. Nõuab tugevat vaimset distsipliini koostada nimekiri kõigist stsenaariumidest, pööramata eriti tähelepanu nende usutavuse või võimalikkuse hindamisele. Veelgi enam distsipliini nõuab see, et ebatõenäolisi stsenaariume kõrvale ei lükataks, kuna just teadlikult kriitikavaba lähenemine avab meeled uutele võimalustele.“

 „Järelikult: kui süveneda põhjalikult plaani B, ei tohi üldse mõelda võimalusele A, isegi juhul kui arvatakse, et plaan B on lihtsalt ajaraiskamine. Kui nii on varem ühiselt kokku lepitud, suunavad kõik oma mõttetöö maksimaalselt sellele, kuidas võidukas stsenaarium teoks võiks saada, isegi kui see vajaks väikest imet.“

 „Alternatiivsete stsenaariumite kaardistamise mõte seisnebki selles, et avada oma mõtlemine võimalustele. Sel teel tekib mõistmine alternatiivide olemasolust.“

 „Ma ei suuda piisavalt rõhutada, kui oluline see on. Kui alternatiive ei ole, pole võimalik ka valikuid teha – need tehakse sinu eest. Ja ümberpöördult – mida rohkem on valikuid seda paremini on võimalik mõista, et saatus on sinu enda kätes. Kas oled parasjagu kriisiolukorras või pead tegema igapäevaseid otsuseid, igal juhul aitab stsenaariumidega töötamine otsustada, kas oled juht või kaassõitja.“

Lihtne, lapsikult lihtne, küsimus on kas olla juht või kaassõitja, passiivne pealtvaataja või reaalusesse  aktiivne sekkuja? Kui me alternatiivid läbi mängime, siis läheb ka otsustamine lihtsaks. On valikud, mille vahel valida, mitte lõputu „investeerimislõks“. Kas te mäletate seda kultusfilmi „Apollo 13“ katastroofist, kus meeskond pidi ootamatult ümber paiknema Kuumoodulisse? Kangelaslik värk, eks ole?  „Tegelikult oli see hädaolukord, kus kuumoodulit tuleb kasutada päästepaadina, juba simulatsioonina läbi harjutatud. „Seda, mis täpselt juhtus, polnud kunagi simuleeritud,“ ütles Apollo astronaut Ken Mattingly, „aga seda oli simuleeritud, millist pinget taluvad süsteem ja inimesed selle sees. Nad teadsid oma võimalusi ja neil oli juba ideid, kuidas jätkata.““ („Mõelgem nagu raketiteadlane“ lk 209). Ilma selle „läbimängimiseta“ … Võtkem aega. Mõelgem. Mõelgem läbi. Mõelgem ette.

 Mida ma ei tea, kuid mida süsteemianalüüs näitab loginat süsteemis

 Nagu mainitud, siis mina haridusest rääkida ei oska. Pole minu ala, kuid süsteemianalüütikuna on ilmne, et haridussüsteem vajab korralikku kohendamist. vajab kohendamist nii pikemas perspektiivis, kui ka lühemas. Pikem perspektiiv on pigem "riigireformaatiline" küsimus, kuidas ümber kujundada institutsioone, kuid miski ei keela meil juba praegu alustada süsteemi kaasajastamist, nii et noored suudaksid luua endale ise töö(kohad). Õpetajate palkadest me juba teame, keeleküsimusest ka, koolimajade kütmisest saame aru kolmekuningapäevaks, kuid mõned tegematajätmised vahivad meile otsa (või vahime meie neile otsa) ja ... ei tee mitte midagi. Aga peame tegema (jälle kindlas kõneviisis).

-Kui me loeme, et meil jääb iga aasta puudu umbes kuus tuhat IT spetsialisti, siis peaks haridussüsteemi timmima niimoodi, et programmeerimine oleks haridussüsteemi kohustuslik osa nii nagu kirjaoskuski. Ehhee, programmeerimine ongi homne kirjaoskus. Me ei tule ju selle peale, et pealkirjad kõlaksid selliselt et „Meil on puudu kuus tuhat kirjaoskusega spetsialisti!“. Meil on kirjaoskamatus likvideeritud. Nii peab olema (kindlas kõneviisis) ka tulevikus.  Homsed inimesed peavad olema homse kirjaoskusega.

-Mis veel? Maailm muutub ikka juriidilisemaks ja majanduspõhisemaks, mis tähendab, et ka need valdkonnad haridussüsteemis peavad leidma tugevama põhja. Ei ole võimalik luua oma isiklikku töökohta kui ei tunne seadusi ega majandusarvestust. Kuid nagu eespool nägime ootab enamust noori ees mitte soe riigikontor, vaid nad peavad ise endale töökohad looma. Ilma majandusalaste ja juriidiliste teadmisteta?

  -Enamgi veel nad peavad looma endale uued tooted ja turud, mis olekski nende töö(koht) või lõbu või mõlemad. Kuid luua uut toodet, uut vajadust, uut turgu peab oleme võimeline … looma. Loomingulisust noh! See oleks üks vägagi tarvilik õppesuund. Ütlete, et seda pole võimalik õppida? Et see on või seda pole? Kahtlen. Minul on olnud mitu õpetajat, kes on minus tekitanud huvi ja läbi selle ka loovat mõtlemist. „Jules Vern on öelnud: „Kõike, mida üks inimene suudab ette kujutada, suudab teine inimene tegelikkuseks muuta.“ („Mõelgem nagu raketiteadlane“ lk 127).  Nii, et …

-Ja veel üks nüanss. Kõigil koolilõpetajatel peavad olema …. autojuhiload. Ärge saage minust valesti aru, et ma tahaksin kõiki autodega sõitma panna, kuid tore oleks, kui inimesed liikluses ja olelusvõitluses ellu jääksid. See süüdimatu tohuvabohu, mis meil pragu tänavatel  toimub, mil astutakse ringi vaatamata sõiduteele, kimatakse tõukisde ja ratastega jalakäijate radadel ja väikeautod, mis on ümber nimetatud mopeedideks ega vaja juhtimisõigust on jalakäia elu muutnud eluohtlikuks. Pealegi annaks selline koolitus igale inimesele aimu, milleks sõiduk on võimeline, milleks mitte. Tore on ju astuda klapid peas (pea paralleeluniversiumis), sest tal on „õigus“ sõiduteele, kuid see on kirjutatud õigus, mis ei pruugi alati alluda loodusseadustele. Pealegi annab juhikoolitus hädavajalikud oskused ühiskonnas hakkama saamiseks: teistega arvestamine, olude hindamine, tegevuste planeerimine, kompromisside leidmine, hädalise abistamine jne. Kõik vajalikud oskused. Nii, et … Tegudele

 Aastad läevad, aga ... 

Kümme aastat tagasi kirjastades raamatut „Bürokraat, võim ja Vanaema ehk konventsionaalse bürokraatia lõpp“  sai ühe konstruktsiooni kokkuvõtteks kirjutatud, et:. „Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks..“  Olen samal arvamusel tänagi, mis annab järgmisena sidusa võimaluse mõnuga ümber kaevata administreerimise, reguleerimise ja avaliku teenistuse kapsamaa

Jätkub …

Targutusi:

T. Sarrazin „Piitideni jõudnud riik“ PM 2022

 

Lk 178 „Poliitilise tegutsemise moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi (religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt kahtlase või  vähemalt ohtlike vahenditega ning  halbade kõrvalmõjude võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““

 

J Kelly „Stalini päästmine“ 2020

 

Lk 60 „Ameerika delegatsiooni juht Averel Harriman oli käinud Grotonis ja Yale´is ning oli nüüd edukas pankur ja raudteemagnaat. Nagu pajud tollased tippärimehed , hakkas ka Harriman riigiteenistujaks, kuna tundis, et seisus kohustab teda selleks, ja ta soovisolla sündmuste keskpunktis.“ (september 1941)