Noa laeva ehitamisest V3: Haridus - kutse punasele vaibale

 

… Maksumaksjate konverentsi jälgedes, jälgedes, jälgedes ...

Haridus. Haridus? See on nüüd jällegi teema millest ei tahaks arutada. Teate ju küll, et laste kasvatamise/harimise ja inimeste ravimise osas on kõik ilmatargad. Kõik teavad, kuidas õigesti … No mina ei tea, kuid … Õnneks on mul olnud mitmeid innovaatilisi ja huvitavaid õpetajaid, kes on mind õpetanud … mõtlema. Teised? Teisi ma ei mäleta, õigemini  tagantjärgi vaadates olen saanud aru, et nad on kuritarvitanud minu aega, seda ainukest pöördumatult kaduvat ressurssi. Teisalt, kõik on suhteline, sest  inimesed minu eluteelt, kaasteelised/õppijad on aeg-ajalt kokkusaamistel öelnud, et „… see ülikool ei andnud meile küll midagi“. Hm, see on minus tekitanud alati sügava arusaamatuse. Need olid ju klassi/grupi priimused ja … neile ei antud midagi? Kummaline. Samas mina, kes ma ei olnud priimus kannan endaga kaasas neid teadmisi, mida ma võtsin kaasa kui kallist hindamatut vara. Muidugi oli haridusteel palju mõttetut pahna, kuid seal sees oli tõelisi pärle. Vaatenurga küsimus, ka ootad ande või võtad parimatelt parima. Muidugi kui uskuda geeniuseid, siis .„Suure osa ajast õpib inimene ajalugu, mis olgem ausad, on enamjaolt lolluse ajalugu.“ (S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 Lk 187). Ilmselt oli SH-l õigus, kuigi just ajalugu on mind alati huvitanud.

Niisiis, miks meie teiega peame (kindlas kõneviisis) pöörama erilist tähelepanu haridusele? Isegi siis kui me sellest arutada ei taha? Vaidlete vastu? Ütlete, et me ju arutame sellest, et õpetajaid ei jätku, õpetajate palgad on madalad, koolid on … Ja-jah, ka see on arutelu, kuid see taktikaline, mitte strateegiline küsimus. Et siduda hariduse strateegilisi visioone eelpoolkäsitletud energeetikaga, siis tuletame meelde mida mainis N. Y.   Harari „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus.“. Just. Meie teadmatus (meie hariduse ja harituse puudulikkus) on piiriks meie tegelike võimaluste kasutamisel.

 Täpsustav nüanss

Y. N. Harari lisab („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 223) ühe tähelepanuväärse nüansi tööstusrevolutsiooni (ja sellele järgnevate ajastute) ning hariduse/teadmiste vahele: „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“

Ta lisab ka sügavmõtteliselt, et: „Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“

Milles siis küsimus? Kas meie siin kohapeal, pole veel „rumalust avastanud“ või pole meil vaja uusi teadmisi? Mõlemad halvad variandid.

 Tööstusrevolutsioon ja haridus

  Kui uskuda M Svenssoni ( „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013), siis on probleem selles, et me püüame edasi elada ja areneda „veits“ vananenud tööstusrevolutsioonilikul mudelil.

Niisiis:  „Tööstusrevolutsioon muutis kõik. Muutis meie ühiskonnakorraldust, haridust, arusaamist tööst ja ärist. Rajasime taristu, millist eales varem polnud nähtud. Raudteed, teed kanalisatsiooni, veeteed, sadamad. Need olid uued tehnoloogiad.“

 „Teisisõnu  ühiskond ehitatakse taristu peale, mitte vastupidi: meie teed ja koolid kujundavad meid märksa enam, kui meie kujundame oma teid ja koole. Või nagu ütles haridustegelane ja Abraham Lincolni fänn Ken Robinson: „Enne 19 sajandit ei olnud maailmas avalikke haridussüsteeme. Need tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi vajadusi.“

NB! Tähelepanu nüüd! „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega.“

Tööstusrevolutsioon pole mitte ainult tänini meiega vaid ka kogu meie hariduse, valitsemisüsteemi ja õigussüsteemi üha uuesti genereerimine. „Tänapäeva autod ei erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta.  „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““ Aga kui areng on muutunud nii kiireks nagu see on muutunud, siis kas eeldatav stabiilsus peab vastu? Sellise lootuse kohta on hea võrdluse toonud Chris Urmson Google endine isejuhtiva auto projektijuht. „Tavatarkus ütleks, et me peaksime need autojuhtide abistamise süsteemid      vähehaaval paremaks putitama ning aja jooksul saavadki neist isejuhtivad autod. Aga mina ütlen teile, et see on sama hea, kui öelda, et kui ma kõigest hingest hüppamist harjutan, siis ühel päeval oskan ma lennata. „ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 74). Eks ole, hüppa sa palju hüppad, kuid see pole lendamine. Lendamiseks peab …õppima lendama. Hoopis teine tegevus.

 Suur Nihe

 Vaadake, taristu, millele me üle läheme, on eksponentsiaalselt kasvav, kuna tehnoloogia areneb eksponentsiaalselt. See vahe on samasugune nagu hüppamise ja lendamise vahe, isegi kui me ei taha väga kõrgelt lennata on lendamine tehnoloogiliselt ja mentaalselt täiesti erinevad tegevused ja dünaamikad.  Brown annab koos raamatu „The Power of Püll“ kaasautoriga edasi sünge hoiatuse: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku. Üliõpilaste kiiresti muutuvate õpivajadustega on hädas eriti haridusasutused. Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““ Just, mida me neile õpetame? Kelleks me neid koolitame? Kas nendeks kes „ei saanud midagi“? Või nendeks kes oskasid „võtta parima“ olemasolevast? See on põhiküsimus. Õpetajate palgad on ka tähtis küsimus, kuid … Milliseid õpetajaid me sellisel juhul vajame? Mida nad peaksid õpetama? Kuidas? Meie standardiseerimise õppejõud tuli loengusse ja tegi sissejuhatuse valdkonda. „ Ma tean, et paljudel teist ei lähe seda ala elus kunagi vaja, kuid minu ülesanne on õpetada teile, et kui teil vaja läheb, siis kuidas ja kuskohalt seda otsida“ Kuldaväärt õpetus nii sisult kui vormilt. Hoidis palju aega kokku. Sama meetodit oleks võinud kasutada statistika kohta, millele raisati kuus semestrit ja sadu pooleteiselehelisi valemeid. Tehasemeetod. Kaod.

 Tehasemeetodist ja järgmisest tehnoloogilisest hüppest (või lennust?)

 

Vicki Buck: „Kardan, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.““

John on nõus „Hariduse andmine ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“

See on kurb/hoiatav tõdemus, sest järgmine (tehnoloogiline) hüpe (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018) on kohe-kohe tulemas: „On tõenäoline, et järgmistel aastakümnetel oleme tunnistajateks veel teistelegi interneti-sarnastele  revolutsioonidele, mille käigus tehnoloogia poliitikast märkamatult ette jõuab. Tehisintellekt ja biotehnoloogia võivad juba lähitulevikus meie ühiskondi ning majandusi – nagu ka meie kehasid ja meeli – põhjalikult muuta, kuid ei ole usutav, et need praegu kellegi poliitilisel radaril silma torkaks. Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“

- „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsioonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“

Nojah, tundub, et visooni kohta üldjoontes asi klapib, kuid õpetajatele õigeaegse palga väljamaksmise osas ei oleks enam nii kindel. Kui miski ei arene, siis mõõtkavas see taandareneb.

Just seepärast, et me ei taandareneks läbi paigalseisu vajame institutsionaalseid uuendusi. Nagu tõdeb M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013): “Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“ Milleks? Selleks leida lahendusi uutele ressursivajadustele, kusjuures teadmised ise on muutunud ressursiks. Suurenevaks ressursiks.

 Teadmised kui ressurss

 Y. N. Harari: „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“

Eks ole vahva? Kuid … selleks on vaja nii institutsioone kui haridussüsteemi muuta. Eee … muuta neid … mõttemängude, alternatiivvariantide otsimise altimaks. Võib-olla lapsemeelsemaks?

 Meisterklass: Kuidas joonistada Jumalat

 Nagu väidab O Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 92/94):  „Enamikule täiskasvanuist pole mõttemäng loomulik, aga lapsena olime kõik selle meistrid. Enne kui maailm meid faktide, märgukirjade ja õigete vastustega üle külvas, ajendas meid siiras uudishimu. Silmitsesime maailma vaimustusega ega pidanud midagi enesestmõistetavaks. Elasime õndsas teadmatuses ühiskondlikest reeglitest ja vaatlesime maailma kui oma isiklikku mõttemängu. Lähenesime elule eeldamata, et teame (või peaksime teadma) vastuseid, vaid sooviga õppida, katsetada ja omandada.“

 „Lapsed mõistavad intuitiivselt ühte kosmilist tõde, mis enamikul täiskasvanutest kaduma läheb: see kõik on mäng – suur, imeline mäng.“

„“Mida sa joonistad?“ (…) „Ma joonistan jumalat.“ (…) Aga keegi ei tea ju, milline jumal välja näeb.“ (…) „Kohe saavad teada.“ /lasteaiaõpetaja ja tütarlaps/

Vaadake, siin on kaks poolust, üks avatud meele avastamisrõõm ja teisalt Status quo.  Nii on alati olnud. Kuid: „Status quo on võimas magnet. Inimesed kalduvad olema vastu, kuidas asjad võivad olla, leides rahuldust sellest, kuidas need on.“ (lk 58) Võib arvata, et Status quo printsiibist lähtudes või hüpates lendamist harjutades me uusi metaideid ei avasta. Kuid just metaidee oleks, meie väiksust arvestades, see mida tasuks proovida. Meie väiksust arvestades ei saa me konkureerida massiga suurte süsteemide seas, kuid oma paindlikkusega võime olla lootsiks uute sihtide seadmisel.

 Metaideedest ka. 

Paul Romer:  „Võib-olla on kõigist ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: seda laadi metaideid leitakse.“ „“Ons kasv läbi?“ Meie vastame Weitzmeni, Romeri ja teiste uute kasvuteoreetikute nimel: Mitte põrmugi. Kasvu  takistab kõigest meie suutmatus kõiki uusi ideid piisavalt ruttu läbi sõeluda.“. (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018)

 Vaadake nüüd … jälle … suutmatus, piiratus, teadmiste puudus … kammitseb meid piiramatute ressursside ookeani kõrval. Milles asi, miks me oleme sellises seisus? „Täiskasvanuks saades, kui kuhjuvad õppelaenud ja hüpoteegid, asendub uudishimu aja jooksul rahuloluga. Hakkame arukaid tunge voorusteks ja mängulisi tune patuks pidama.

Aga mängulisus ja arukus peaksid teineteist täiendama, mitte teineteisega võistlema. Mäng, kui seda teisiti tõlgendada, võib olla sissepääs arukusse.“ (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP lk 94)

 Mõttemängudest ja paralleelstrateegiatest

  „Mõttemängud konstrueerivad paralleeluniversiumi, kus asjad toimivad teisiti. Need nõuavad filosoofi Kendall Watsoni  sõnul „Eriliste väljamõeldud maailmade ettekujutamist, mis on nagu situatsiooniseadistused, mida käitades, teoks tehes või lihtsalt kujutledes jõuab eripäraste tulemusteni“. Mõttemängudega ületame igapäevase mõtlemise piirid ja muutume passiivsest pealtvaatajast oma reaalsusse aktiivseks sekkujaks. Kui ajul oleks saba, liputaks ta seda mõttemängude peale.“ („Mõelge nagu raketiteadlane“ lk 87)

R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 Lk 221) on Nokia näitel kirjeldanud alternatiivsete stsenaariumide loomise vajadust niimoodi:  „On loomulik, et võimalikult palju aega tahetakse kulutada tõenäoliste stsenaariumide kaalumisele, aga selle töömeetodi tugevus seisneb just selles, et piisavalt palju aega kulutatakse ka ebatõenäoliste stsenaariumide uurimisele. Nõuab tugevat vaimset distsipliini koostada nimekiri kõigist stsenaariumidest, pööramata eriti tähelepanu nende usutavuse või võimalikkuse hindamisele. Veelgi enam distsipliini nõuab see, et ebatõenäolisi stsenaariume kõrvale ei lükataks, kuna just teadlikult kriitikavaba lähenemine avab meeled uutele võimalustele.“

 „Järelikult: kui süveneda põhjalikult plaani B, ei tohi üldse mõelda võimalusele A, isegi juhul kui arvatakse, et plaan B on lihtsalt ajaraiskamine. Kui nii on varem ühiselt kokku lepitud, suunavad kõik oma mõttetöö maksimaalselt sellele, kuidas võidukas stsenaarium teoks võiks saada, isegi kui see vajaks väikest imet.“

 „Alternatiivsete stsenaariumite kaardistamise mõte seisnebki selles, et avada oma mõtlemine võimalustele. Sel teel tekib mõistmine alternatiivide olemasolust.“

 „Ma ei suuda piisavalt rõhutada, kui oluline see on. Kui alternatiive ei ole, pole võimalik ka valikuid teha – need tehakse sinu eest. Ja ümberpöördult – mida rohkem on valikuid seda paremini on võimalik mõista, et saatus on sinu enda kätes. Kas oled parasjagu kriisiolukorras või pead tegema igapäevaseid otsuseid, igal juhul aitab stsenaariumidega töötamine otsustada, kas oled juht või kaassõitja.“

Lihtne, lapsikult lihtne, küsimus on kas olla juht või kaassõitja, passiivne pealtvaataja või reaalusesse  aktiivne sekkuja? Kui me alternatiivid läbi mängime, siis läheb ka otsustamine lihtsaks. On valikud, mille vahel valida, mitte lõputu „investeerimislõks“. Kas te mäletate seda kultusfilmi „Apollo 13“ katastroofist, kus meeskond pidi ootamatult ümber paiknema Kuumoodulisse? Kangelaslik värk, eks ole?  „Tegelikult oli see hädaolukord, kus kuumoodulit tuleb kasutada päästepaadina, juba simulatsioonina läbi harjutatud. „Seda, mis täpselt juhtus, polnud kunagi simuleeritud,“ ütles Apollo astronaut Ken Mattingly, „aga seda oli simuleeritud, millist pinget taluvad süsteem ja inimesed selle sees. Nad teadsid oma võimalusi ja neil oli juba ideid, kuidas jätkata.““ („Mõelgem nagu raketiteadlane“ lk 209). Ilma selle „läbimängimiseta“ … Võtkem aega. Mõelgem. Mõelgem läbi. Mõelgem ette.

 Mida ma ei tea, kuid mida süsteemianalüüs näitab loginat süsteemis

 Nagu mainitud, siis mina haridusest rääkida ei oska. Pole minu ala, kuid süsteemianalüütikuna on ilmne, et haridussüsteem vajab korralikku kohendamist. vajab kohendamist nii pikemas perspektiivis, kui ka lühemas. Pikem perspektiiv on pigem "riigireformaatiline" küsimus, kuidas ümber kujundada institutsioone, kuid miski ei keela meil juba praegu alustada süsteemi kaasajastamist, nii et noored suudaksid luua endale ise töö(kohad). Õpetajate palkadest me juba teame, keeleküsimusest ka, koolimajade kütmisest saame aru kolmekuningapäevaks, kuid mõned tegematajätmised vahivad meile otsa (või vahime meie neile otsa) ja ... ei tee mitte midagi. Aga peame tegema (jälle kindlas kõneviisis).

-Kui me loeme, et meil jääb iga aasta puudu umbes kuus tuhat IT spetsialisti, siis peaks haridussüsteemi timmima niimoodi, et programmeerimine oleks haridussüsteemi kohustuslik osa nii nagu kirjaoskuski. Ehhee, programmeerimine ongi homne kirjaoskus. Me ei tule ju selle peale, et pealkirjad kõlaksid selliselt et „Meil on puudu kuus tuhat kirjaoskusega spetsialisti!“. Meil on kirjaoskamatus likvideeritud. Nii peab olema (kindlas kõneviisis) ka tulevikus.  Homsed inimesed peavad olema homse kirjaoskusega.

-Mis veel? Maailm muutub ikka juriidilisemaks ja majanduspõhisemaks, mis tähendab, et ka need valdkonnad haridussüsteemis peavad leidma tugevama põhja. Ei ole võimalik luua oma isiklikku töökohta kui ei tunne seadusi ega majandusarvestust. Kuid nagu eespool nägime ootab enamust noori ees mitte soe riigikontor, vaid nad peavad ise endale töökohad looma. Ilma majandusalaste ja juriidiliste teadmisteta?

  -Enamgi veel nad peavad looma endale uued tooted ja turud, mis olekski nende töö(koht) või lõbu või mõlemad. Kuid luua uut toodet, uut vajadust, uut turgu peab oleme võimeline … looma. Loomingulisust noh! See oleks üks vägagi tarvilik õppesuund. Ütlete, et seda pole võimalik õppida? Et see on või seda pole? Kahtlen. Minul on olnud mitu õpetajat, kes on minus tekitanud huvi ja läbi selle ka loovat mõtlemist. „Jules Vern on öelnud: „Kõike, mida üks inimene suudab ette kujutada, suudab teine inimene tegelikkuseks muuta.“ („Mõelgem nagu raketiteadlane“ lk 127).  Nii, et …

-Ja veel üks nüanss. Kõigil koolilõpetajatel peavad olema …. autojuhiload. Ärge saage minust valesti aru, et ma tahaksin kõiki autodega sõitma panna, kuid tore oleks, kui inimesed liikluses ja olelusvõitluses ellu jääksid. See süüdimatu tohuvabohu, mis meil pragu tänavatel  toimub, mil astutakse ringi vaatamata sõiduteele, kimatakse tõukisde ja ratastega jalakäijate radadel ja väikeautod, mis on ümber nimetatud mopeedideks ega vaja juhtimisõigust on jalakäia elu muutnud eluohtlikuks. Pealegi annaks selline koolitus igale inimesele aimu, milleks sõiduk on võimeline, milleks mitte. Tore on ju astuda klapid peas (pea paralleeluniversiumis), sest tal on „õigus“ sõiduteele, kuid see on kirjutatud õigus, mis ei pruugi alati alluda loodusseadustele. Pealegi annab juhikoolitus hädavajalikud oskused ühiskonnas hakkama saamiseks: teistega arvestamine, olude hindamine, tegevuste planeerimine, kompromisside leidmine, hädalise abistamine jne. Kõik vajalikud oskused. Nii, et … Tegudele

 Aastad läevad, aga ... 

Kümme aastat tagasi kirjastades raamatut „Bürokraat, võim ja Vanaema ehk konventsionaalse bürokraatia lõpp“  sai ühe konstruktsiooni kokkuvõtteks kirjutatud, et:. „Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks..“  Olen samal arvamusel tänagi, mis annab järgmisena sidusa võimaluse mõnuga ümber kaevata administreerimise, reguleerimise ja avaliku teenistuse kapsamaa

Jätkub …

Targutusi:

T. Sarrazin „Piitideni jõudnud riik“ PM 2022

 

Lk 178 „Poliitilise tegutsemise moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi (religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt kahtlase või  vähemalt ohtlike vahenditega ning  halbade kõrvalmõjude võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““

 

J Kelly „Stalini päästmine“ 2020

 

Lk 60 „Ameerika delegatsiooni juht Averel Harriman oli käinud Grotonis ja Yale´is ning oli nüüd edukas pankur ja raudteemagnaat. Nagu pajud tollased tippärimehed , hakkas ka Harriman riigiteenistujaks, kuna tundis, et seisus kohustab teda selleks, ja ta soovisolla sündmuste keskpunktis.“ (september 1941)