Hüääni tulek V7: Maksudebatt & valeturakas

 

            Killukene igapäevaelust, bürokraatia ja tavaõiguse kokkupõrge                                                      

Sattusin suvekuumas kokku õpetatud sõbraga ja arutasime … Arvate sellest, et vanasti oli rohi rohelisem, taevas sinisem, poliitikud ambitsioonikamad, ametnikud tragimad ja elektri hinnad madalamad? Ei arvanud ära. Meid, kes me kogeme  EV aja kuuendat suurkriisi, ei huvita niivõrd minevik (oleme ju võitjad), pigem  tulevik. Kuidas jõuda (jälle) tublisse tummisesse tulevikku? Mida me tegema peame? Kas me teame milline on meie sihtpunkt või sõit läheb võrdselt igas suunas? H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 16) tõdes oma praktikale tuginedes, et: „Tundsin ahastust ja muret, et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest  teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“ Tundub, et meiegi otsime lahendust valest kohast..

 (eri)Arvamuste paljusus

 Poliitturg lausa kihab (eri)arvamustest, mida peaks tegema või õigemini kellele kõigile peaks „head tegema“, et oma isiklikku valimiskampaaniat edendada. Pole ka ime, turg ju. Poliitturg. Ees ootab ju poliitturu tähtsaim hange – riigi valitsemise hange. Erutus kasvab. Närvilisus ka.

Poliitmaailm on  juba ammustest aegadest jagunenud vajaduspõhisteks ja võimaluste loomise põhisteks. Ärme tee endale illusioone, meie teiega elame juba tüki aega vajaduspõhises kummituslikus maailmas. Selles maailmas idanevad kergesti jagamis/võtmise ideed kui loovuse/loomise ideed. „Jagamismaanikum“ on ideemaailma oma vohavuses lämmatamas. Heal ajal poleks see nii suureks probleemiks, põeme läbi, kuid suurkriis vajab midagi muud kui ninnu-nännu jagamisjuttu.

 Kuid pidukonnad valmistudes juba järgmisteks valimisteks, teevad näo, et mingit kriisi polegi, ja  astuvad ette üha uute ettepanekutega, keda on vaja aidata, jättes arutlemata selle üle, et kuidas üldse on tekkinud olukord, kus suur osa inimestest vajavad abi. Kõike loodetakse parandada maksureformiga, riiki ennast ajakohastamata. See aga tähendab massilist väärtuste ümberjagamist, bürokraatia kasvu ja maksude tõusu.

Kriisides ongi Dr Riigil suures piiris vaid kolm instrumenti olukorra leevendamiseks: lõdvenda regulatsioone ja lase majandusel ennast ise ravida, mängida raha kursi ja/või maksmääradega (järelnoppena asjakohased tugiprogrammid). Üleeelmises kriisis oli meil veel valikuvõimalusi (mida ei kasutatud) rahakursiga mängida, olime küll ELs, kuid polnud (veel) rahaliidus. Nüüd on  meie võimalused suurkriisis manööverdada hoopis teistsugused kui enne. Tuleb tunnistada, et üldiselt on olukord meie jaoks kindlam, kuid rahaliit on nagu raudkettidega ühendatud võimas laevastik – kindel ja tugev, kuid kui mõni tulelaev osavalt tabab, siis on kogu laevastik põhjas. Tugevus võrdub antud juhul jäikusega. Jäikus pole väikeste süsteemide tugevus, selleks on paindlikkus ja kiirus. Meditsiinikriis näitas ehmatava selgusega, et kiirus/paindlikkus nii meil kui liidus on kadunud. Oleme habrasjäik väikestruktuur, milline püüab järgi aimata suustruktuure.

 Vajaduste rahuldamise debatt

 Niisiis kuna rahakursiga mängida ei saa ja loovus on kadunud, siis jääbki ainsaks poliitturu tegevuseks maksuküsimuste arutamine, mida hellitavalt kutsutakse maksudebatiks.  Kuid maksud ei ole strateegia, need on vaid taktika mingi strateegia elluviimiseks. Millise? Võrdse jagamise strateegia? Vajaduste rahuldamise strateegia? Konks on muidugi selles, et vajadused on kasvav suurus ehk nagu T. Sarrazin ( „Soovmõtlemine“) selgitas:  „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“ Ja Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“) lisab sellesse tulevikuvaadet: „Kuidas te inimeste põhivajadusi ka ei määratle, niipea kui tagate kõigile nende tasuta rahuldamise, hakatakse neid võtma iseenesestmõistetavatena ning ühiskondlik võistlemine ja poliitiline võitlus koonduvad mittepõhiliste luksuste ümber – olgu selleks uhked isejuhtivad autod, ligipääs virtuaalreaalsusele tuginevatele teemapakettidele või biotehnoloogia abil parendatud kehad.“

 Kõrvalised otsustajad

 Pealegi „ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. „ Mida ka näeme üha laienevate toetusskeemide ja „tasuta“ teenuste näol. Selline süsteem võib tunduda mõnelegi ahvatlev, kuid see viib Ühisruumi tuhutu ebatõhususeni ja meeletule bürokraatia kasvule. Ümberjagamine on ju töö, tasustatud töö. Tekkivad kõrvaliste otsustajate üha uued tasutud kihid. Mis selles halba on, kui nad teevad „head“? „Kõrvalisel otsustamisel on palju ohte, millest üks on see, et kõrvalised otsustajad ei saa miljonite inimeste olukorda iial teada nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord iial teda nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord ei pruugi kõrvaliste otsustajate valitsevale nägemusele vastata. Pealegi ei maksa kõrvalised otsustajad oma vigade eest  sageli mingisugust hinda, ükskõik kui valed või katastroofiliste tagajärgedega nende otsused on inimeste jaoks, kelle eest nad otsuseid teevad. Arvestades, et vigu teevad kõik inimesed ja oma otsuste eest vastutamine mõjub korralekutsuvalt, on oma otsuste langetamise õiguse kellelegi loovutamine väga ohtlik.“ „ Inimesed, kes püüavad kehtestada prioriteete lõhede kõrvaldamiseks, ei pruugi öelda, et seda tuleb teha „iga hinnaga“ või et selleks tuleb teha „kõik vajalik“, kuid igatahes ei ole nende eeliste ja puuduste üle  otsustamist jäetud inimestele, kes nendega vahetult kokku puutuvad. Veel tähtsam on see, et kõrvalised otsustajad ei saa kõiki, s.o mitte ainult rahalisi, vaid ka inimeste eluga seotud kulusid teada nii hästi kui inimesed, kes nendega vahetult leppima peavad.“  (T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 lk 178/193)

 Meie teiega ju teame kuidas sellist kõrvaliste otsustajatega ühiskonnakorraldust nimetati. Olime ju pikkade aastakümnete jooksul sinna poole teel kuni see enese ebatõhususe all ise kokku varises. Kas nüüd siis jälle?

 100% vajaduspõhist?

 Harari märgib sügavmõtteliselt et: „Kommunistlikus majanduses töötavad inimesed väidetavalt oma võimete järgi ja saavad tasu vastavalt oma vajadustele. Teiste sõnadega võtab valitsus 100 protsenti teie tuludest endale, otsustab, mida te vajate, ja seejärel katab need vajadused.“ Tundub, et sinnapoole oleme teel, sest isegi see mis alles kommunismis pidi olema tasuta ehk ühistransport, on meil juba tasuta (paljus ka kasuta). Kuhu edasi? Järgmisse lubadustevooru? Maksudebatt just seda tõotabki – ettevõtluse ja üksikisiku loovuseks vajalike elumahlade kõigelist kokkukogumist kõrvaliste otsustajate kätte, et … „Head“ teha? Kellele? Ainult isiklikuks tagasivalimiskampaaniale. Maksudebatt on poliitturu kütus tagasivalimishankel.

Vaadake, maksudebatt on põhimõtteliselt arengustrateegia arutamine valest otsast. Tõsiasi on, et: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA.“ (T. Sarrazin). Maksude kasvatamine vaid säilitab ebatõhusat administratiivsüsteemi ega lase loovusel areneda. Nagu D Rumsfeld( „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 183/195) kujundlikult väljendus: „Nagu Gulliveri lilliputtide maal, köitsid ka ministeeriumi kümned tuhanded niidid, osa neist Kongressiga seotud, osa aga iseenda kätega sõlmitud. Ehkki ainustki liliputtide niit eraldi ei suutnud Gulliveri maa küljes kinni hoida, võtsid kõik need koos talt liikumisvõime. Kõigi Kongressi sätestatud regulatsioonide koostoime muutis kaitseministeeriumi aeglaseks, raskepäraseks ja vähetõhusaks, et seegi, mida tehti, hilines sageli ning raiskas maksumaksja dollareid. Pole siis imestada, et niisugune olukord omakorda kutsus esile veelgi rohkem kongresmenide kurtmisi ning uusi piiranguid ja kontrollimisi, mis kõik veelgi enam takistasid tõhusat tegutsemist.“ Ja  „Aja jooksul kipub igasse organisatsiooni kogunema vajalikust rohkem inimesi. Tavaliselt rassivad nad keskmistel tasanditel, kus otsivad endale tegevust allpool asuvate töötajate kontrollimisega. Mõnikord läheb asi käest ära, sest nende keskmiste hulk kasvab. Enne kui seda mõistetaksegi, on loodud terve kontrollijate kogukond, kes kontrollivad inimesi, kes kontrollivad teisi inimesi, kes omakorda kontrollivad kolmandaid. See on valitsuse endeemiline, ehkki mitte ainulaadne fenomen.“ Sinna see meie teiega lisa(maksu)raha lähebki ebatõhustamise tõhustamisse ehk rohkendamisse.

 „Vali mind, vali maksud!“

 Põhiliseks valimisloosungiks on saamas „Vali mind, vali maksud!“, sest … No teate ju küll, et makse on vaja tõsta. Mina ei tea. Mina tean, et lisaks meditsiini-, majandus-, militaarkriisile on meil raskeloomuline administratiivkriis, mis raiskab meie ühist maksuraha. Maksuraha kasvatamine tähendab ebatõhusa ja raiskava süsteemi mitte ainult säilitamist vaid laiendamist.  Kolmikkriis on arenenud nelikkriisiks ja administratiivkriisi mittelahendamine pärsib kõigi teiste kriiside ja nende tüsistuste lahendamist. Meil on EL ja OECD osalemisest tekkinud omamoodi võlts kindlus(tus)tunne, nagu ei saaks meiega midagi halba juhtuda. Heal ajal ei juhtugi, kuid Palmerstoni riikide ja nende huvide võrrand «Meil pole igavesi liitlasi ning meil pole alatisi vaenlasi. Igavesed ja alatised on meie huvid ja meie kohus on neid järgida», toimib eksimatult nagu loodusseadus. Kui me jääme valele poole (suurte) huvisid ega oska kavaltihedalt edendada enda omasid, siis … Siis kaitsevad teised oma huvisid nagu meid polekski olemas. Tänapäeva kiiret muutuvas ja ka huvide muutuste maailmas on ise  vaja mõelda, mitte ainult liidulistest dokumentidest järge ajada. Saksamaa suhtub regulatsioonidesse loominguliselt (pruunsüsi), Prantsusmaa suhtub loominguliselt (tuumajaamad). Taanlase, hollandlased suhtuvad loominguliselt, brittidest rääkimata. Kõik teevad praegu omaloomingut, miks siis meie ei kasuta oma põlist ressurssi – loomingulisust.

 Loomingulised pirukakasvatajad

 Meie võimalus on lisaks T Sarrazini põhimõtetele teadmiste rohkendamine ja nende kasulik kasutamine ehk nagu märgib Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“) „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ Samas lisab ta „Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“

Ja selles eeltoodus ongi probleemi iva, mitte maksudes ega jagamis/võtmismehhanismis vaid otsustusmudelis. Tõsiasjaks on Harari järgi kujunemas, et: „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsioonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“.

Just seetõttu on päramine aeg valimistele minna arutlusega kuhu riik suunata, kuidas seda niimoodi rekombineerida, et see oleks meile mugav/tõhus/turvaline, milline on meie teiega igaühe omavastutus selles süsteemis. Just vastutus, mitte mingi ebamäärane vastutuse hajutamine.

 Ahv pjedestaalil

 Maksudebati seadmine valimivõitluse peaküsimuseks   tuletab meelde O Varoli ( „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 139) arutlus probleemide lahendamise järjekorrast. „Ülemus ütles, et peate õpetama ahvi pjedestaalil seisma ja Shakespeare´i deklameerima. Millest alustada?“

„Kui olete nagu enamik inimesi, tahate alustada pjedestaali ehitamisest. „Ülemus astub kindlasti millalgi läbi ja uurib, kuidas edeneb,“ (…) „ja te tahate talle ju midagi näidata, mitte esitada tervet rida põhjendusi selle kohta, miks ahvi rääkima õpetamine on raske, kohutavalt raske. Pigem tahaksite, et ülemus teile õlale patsutaks ja ütleks. „Kuule, lahe pjedestaal, tubli töö!“. Niisiis ehitate pjedestaali valmis ja ootate, et Shakespeare´i deklameeriv ahv otsekui võluväel  materialiseeruks.

Aga probleem selles seisnebki: pjedestaali ehitamine on kõige lihtsam osa. (…)Kui projektil on Achilleuse kand – kui ahvi pole võimalik rääkima õpetada, Shakespeari deklameerimisest rääkimata -, oleks hea seda algusest peale teada.

Pealegi, mida kauem aega pjedestaali ehitamisele kulub, seda raskem on loobuda pöörasest ideest, mis pole loodud teostuma. Seda nimetatakse pöördumatute kulude lõksuks“

„Pöördumatute kulude lõksu vältimiseks tegelge kõigepealt ahviga – alustage pöörase idee kõige raskemast osast. Ahvist alustamine tagab, et te pöörasel ideel on suur tõenäosus osutuda elujõuliseks enne, kui olete sellele massiivselt ressurssi kulutanud.“

 „Me ei oska ahvi õpetada, aga pjedestaali ehitadaehitada oskame, niisiis ehitame pjedestaali. Oma elus teeme neid asju, mida kõige paremini oskame – saadame e-kirju, osaleme lõpututel koosolekutel -, selmet projekti keerukama osa kallale asuda.“

„Kogu see sebimine tundub produktiivne, aga tegelikult ei ole. Ilus pjedestaal on valmis, aga ahv ikka ei räägi.“

„Asi on selles: lihtne ei ole sageli tähtis ja tähtis pole sageli lihtne“

„Lõpuks on meil alati valik. Võime jätkata pjedestaali ehitamist ja oodata, et võlutav ahv kuskilt Shakespeare´i tsiteerides välja ilmuks (tujurikkuja: võlutud ahve ei ole olemas). Või võime lihtsa asemel tähtsamale keskenduda ja üritada see ahv rääkima õpetada, üks silp korraga.“ See vaimukas kirjeldus sobib täiuslikult poliitturu maksudebati ihaluse kirjeldamiseks – tohutu ebaproduktiivne sebimine.

 Kole KOLE & Lahkmeelevalitsused

 Kurb, kuid isegi administratsiooni on raske erimeelsuste tõttu kokku saada. Ei midagi uut, nagu Tyerman ( „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu“) kirjutas: „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.” See on parim kirjeldus olukorrale, meie viimase aja administratsioonid on lahkmeelsuse valitsused. Minnakse küll edasi, kuid põhiliselt minnakse riidu, kõrvale põhiprobleemidest ja sisutühjalt  …valimistesse

Nüüd siis on lahkmeele valitsus kokku istunud ja rahulolevalt teatanud, et  KOLEs (koalitsioonileppes) said kõik mida tahtsid, kuid … Kui nüüd mõelda, seda rada pidi edasi ja mõelda valimisjärgse järgmise KOLE peale, siis see saab olema päris kole. Miks?

 Hm, Kahevahel pidukond juba lubas oma abikäe ulatada maksudebati ettepanekutega, mis põhinevad muidugi üksikisiku astmelisel tulumaksul (+ muud abirahad), kurakäelised arvasid, et ettevõtete tulumaksu taaskehtestamiset oleks abi, järgimööda on ülesse astunud poliitinimesed ettepanekutega kehtestada küll kinnisvaramaksud, automaksud, muud varamaksud, keskkonna (lisa)maksud jne. Kui meie teiega laseme poliitturul mängida maksudebatimängu nii nagu nad praegu planeerivad, siis poliitturul väljakujunenud mänguskeemi järgi saame … kõik maksud ja enamgi veel. Peale seda aadrilaskmist majanduses ja inimeste säästudes saame tõelise allakäigu spiraali, kõige sellest tulenevaga. Me peame arutama kuidas muutuda taas paindlikuks, kiireks ja innovatiivseks eesmärgiga viia meie majandus eksponentsiaalsne kasvu faasi, mitte rohendatud bürokraatia ja ümberjaotamise kammitsatesse.

 Otsides … sihti

  „Sageli kaotame strateegia silmist, keskendume taktikale ja vahenditele ning muutume nendest sõltuvaks. Aga vahendid, nagu meenutab kirjanik Neil Gaiman, „võivad olla varjatud lõksud.“ Haamer ei ole sobiv tööriist lihtsalt seetõttu, et on teil parasjagu käepärast.“

„Kalduvus kallutatud hinnanguteks tuleb osaliselt kinnituskalduvusest. Alahindame tõendeid, mis käivad meie veendumustele vastu ja ülehindame neid, mis veendumusi kinnitavad. „See oli kummaline värk,“ kirjutas Robert Pirsig. „Tõde koputab uksele ja sa ütled: „Mine minema, ma otsin tõde,“ ja ta lähebki minema.““ (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022  lk159/174).

Veelgi sisukamalt on W Churchill (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 Lk 366) rahandusministrina  Leedsis Kaubanduskoja igaaastasel dineel riigieelarve projektist 1926 a märkinud, et: „Õitseng, see meie maja ringihulkuv tütar, kes suures sõjas kaduma läks, on nüüd meie ukselävel. Ta on tõstnud käe koputile. Mida me teeme? Kas laseme ta sisse või ajame minema? Kas võtame ta uuesti oma kolde juurde või saadame ta taas uitama maailma rahvaste sekka? See on valik, mis seisab Suurbritannia rahva ees järgnevatel ärevatel kuudel.“ Sama ka meil, kas me ajame ta minema? Ärme lase pidukondadel arendada endale mugavat maksudebatti vaid võtame üles selle kuidas riiki arendada meile jõukohaseks ja mugavaks.

 PS. Kõigile neile kes tahavad tuleviku loomist alustada maksudebatist (ja neile kes neid uskuma on jäänud) tuletan meelde, et vaatama kogu ilusale jutule, et meil (st. poliitinimestel) on vaja makse tõsta, selleks et tõsta palka päästjatele, õpetajatele, tervishoiutöötajatele, siis … Päästjate palgad on endiselt häbiväärselt alla keskmist. Õpetajatest palkadest ja nende puudusest on kujunenud püsirubriik.  Tervishoiutöötajad pidid tervisekriisi harjal võitlema mitte ainult viirusega,  vaid pidama ka Dr Riigiga lahinguid oma palga ja töötingimuste üle. Häbiväärne. Muide kõik need tähtsad ametid on ju Dr Riigi, mitte mingi pahalase, palgal.

Minu emakeele õpetaja rääkis kunagi loo J. Liivist, kes püüdis lahti saada tüütust autogrammikütist, kirjutades „Oh, oleks mina näinud, kui Sind tehti, oleks mina hüüdnud ärge tehke.“ Sama ka maksudebatiga – ärge tehke.

 

Järgneb …

 

                                                                      Need kes juba teavad ja need kes alles ootavad (trahvi), aga ...                                                                         Bürokraatia   muutis kaherealise/suunalise tee üherealiseseks/suunaliseks 

Targutusi:

 J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

 Lk 29 Minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“

Lk 267 „Poliitikuelus tuleb ette aegu, kui ta on sunnitud vastu võtma ebaõigeid otsuseid. Ebaõigeid majanduslikult, ebaõigeid tööstuse seisukohal, valesid iga mõõdupuu järgi – peale ühe. See on üks kummaline tõsiasi, et miski, mis on kõigist muudest seisukohtadest vaadelduna vale, võib olla õige poliitiliselt.JA MISKI MIS ON POLIITILISELT ÕIGE, EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES, ET SELLE abil võib hääli võita – mida kahtlemata võib -, vaid ka seda, et kui mingi poliitika abil võidetakse hääli, siis saab väita, et see poliitika ongi see, mida inimesed soovivad. Ja kuidas saab demokraatlikus riigis vale olla see, mille poolt inimesed hääletavad?

Lk365 „Kuid praktikas vastutavad ministrid poliitika eest suhteliselt vähe, sest valitsuse kasulik tööiga on umbes kaks aastat. Esimene aasta kulub selleks, et jõuda arusaamisele, et valitsuses olles ei saa nad pidada kinni lubadustest, mis anti opositsioonis olles: kui valitsus on moodustatud, peab ta hakkama tegelema reaalselt eksisteerivate probleemidega, mis on eranditult seotud valitseva majandusliku olukorraga, mis omakorda on alatai kas siis kohutav või katastroofiline, ning seda tõestavad hirmuäratavad faktid hoiti rahva ja seega ka opositsiooni eest eranditult alati saladuses. (…)

Seega hakkavad ministrid reaalset situatsiooni riigis mõistma umbes kaksteist kuni kaheksateist kuud pärast ametisse asumist. Sellele järgneb umbes kaks aastat potentsiaalselt tõsist valitsustööd – pärast mida algab ettevalmistus järgmisteks üldvalimisteks. Sellest hetkest muutuvad saavutused riigijuhtimise vallas teisejärguliseks, võrreldes häälte võitmisega – või pigem, häälte võitmine muutub ainsaks saavutuse mõõdupuuks. Viimased kaks aastat sarnanevad eksami jaoks tuupimisega. Midagi uut ei tehta, eesmärgiks on ainult läbisaamine.“

 "Parteijuht lahkub surma läbi" Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

 Lk 146 Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.”

Hüääni tulek V6A: „Nappuseaastad“

 

Nii, et kuum ilm jätkub, jätkuvad ka „dividendijaotuse“ – ups, vabandust - koalitsioonikõnelused. Paljud muudki sündmused jätkuvad, … sealhulgas maailmamajanduse ümberstruktureerimine ja selleks kohanemine.

Nojah, selles uues struktuuris ei sihita esialgu olümpiavõite, vaid pigem   valmistuda tuleb karmiks majanduslikuks paraolümpiaks. Miks majanduslikuks paraolümpiaks? Maailma majandus on tugevalt vigastatud viimastest kriisidest. Seega see võistlus/võitlus, mida me saame pidama ei ole enam olümpiamängud, vaid just paraolümpia (kui me ennast kokku võtame). Mitte, et ma halvustaksin  paraolümpiat, vastupidi, need kes spordivõistlustel silma paistavad on haruldased ja ülimalt tublid inimesed, kuid majanduses … Majanduses peame endale aru andma, et edasised aastad on võistlus … vigastatud majandusüksuste vahel. Majanduslik paraolümpia noh. Pikaajaline paraolümpia. Sõda Euroopa poolsaarel tuleb pikk ja enesevigastuslik.

Ajatelg: „Väljalõiked“  & „Nappuseaastad“

 Kui pikk? Saksa rahandusminister ütles välja (pool?)tõe: «Minu mure on see, et me võime mõningate nädalate ja kuude pärast väga murettekitavas situatsioonis olla. Asi puudutab kolme kuni nelja, võib-olla viit nappuseaastat. Ja selleks peame lahenduse leidma,» (PM 23.06.22). Miks ma kahtlustan, et tegemist ei ole veendumuse vaid eelhoiatusega?

Vaadake, poliitinimesed peavad doseerima oma teadandeid (tõde?) väga tähelepanelikult, et see oleks valijatele „söödav“. Liiga alasti tõde on tihi uskumatu/halvav/šokeeriv ja siis asuvad tegutsema kiirete/lihtsate/imeliste lahenduste pakkujad. Just seepärast püütakse tõde manustada talutaval määral. Aga Saksa minister oli tubli, et selle eelhoiatuse andis, kuid … Kuid pigem usuksin ma majandusinimeste prognoose ja strateegilist planeerimist, selles ei ole sellelaadset kavaldamist.

Nii näiteks (PM 24.06.22): „ Finnairi tegevjuhi Topi Manneri sõnul võib Venemaa ülelennu keeld kesta lausa kümnendi. See aga sunnib lennufirmasid leidma alternatiivseid lahendusi Kaug-Ida marsruudile. Kui varem sai Finnair lennata Helsingi-Vantaast otse üle Siberi Tokyosse, siis nüüd suunatakse Euroopast väljuvad lennud hoopiski üle Pärsia lahe.

Katari pealinna Doha lennujaamast saab aga oluline sõlmpunkt. Yle teatel sõlmisid Euroopa Liit ja Katar mullu oktoobris lepingu“ Niisiis on lennufirma(d)  VF „välja lõiganud“ oma tegevusplaanidest kümnendiks.

Seda ajahorisonti tasub meil teiegagi võtta tõsiselt. Mida tähendab kümnend „väljalõikamist“? Esiteks muidugi „nappuseaastaid“ eeskätt Läänemaailmale ehk neile, kes on saavutanud töö tootlikkusest tuleneva suurema heaolutaseme, sest kohe tuleb teha mitu energiast, toorainest, logistikast ja tööjõust tulenevat ekstrakulu, kuid tulu … Tulu tuleb tulevikus.  Küsimus on selles, kuidas kulu-tulu vahelised „nappuseaastad“ üle elada nii, et need ka rahulikes/laiskades riikides sotsiaalseid korratusi esile ei kutsuks.

Lääs püüab jätkata üha karmimate sanktsioonidega, kuid …

 Veevoolu seadus.

 … sanktsioonid ei toimi nii nagu need peaksid toimima. Nagu inforuum teada annab, siis on sanktsioonide ajal  läände „imbunud“ sanktsioneeritavat ressurssi rekordkoguses. Muidugi on kõigil neil „hea“ juriidiline põhjendus, kuid tõsiasi on, et kaup ja raha liiguvad jätkuvalt. Liikumine toimub vee liikumise seaduse järgi, mis tähendab, et vesi leiab ikka madalama koha, mille kaudu „ära“ voolata või imbuda. Kaup ja raha samuti. Nagu PM 25.06.22 teatab, siis „Euroopa impordib meeletus koguses Vene naftat enne keelu jõustumist“ Ehhee, mis tore „parim enne“ mäng, aga raha läheb ikkagi sinna kuhu on sanktsioonid kehtestatud. Hullem veel, sest kuigi sanktsioonide „parim enne“ pole veel lõppenud, siis sanktsioonide mõju hindadele on juba toimunud ehk osaliselt toimivad sanktsioonid vastupidiselt – raha voolab sanktsioneeritavale rohkem, kui enne sanktsioonide kehtestamist. Sanktsioneerija laseb endale viis korda jalga, kuid „ Venemaa naftatootjad on saatnud Aasia ostjatele, peamiselt Hiinasse ja Indiasse, üha rohkem toornaftat suure allahindlusega, kuna Euroopa ostjad vähendavad ostusid. Riik ei tahtnud Euroopa energiaturult lahkuda, kuid nad on sealt välja tõrjutud ja leiavad selle asemel teisi kliente, ütles asepeaminister Aleksandr Novak eelmisel nädalal.“ (PM 22.06.22) Pealegi „Venemaa gaasitarned Euroopasse on praeguseks eelmise suvega võrreldes poole võrra vähenenud ei saa välistada ka edasist langust, ütles Euroopa energiavolinik Kadri Simson“ (PM 27.06.22)  Ka „Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) hoiatas, et Euroopa peab asuma viivitamatult valmistuma selleks, et Venemaa võib oma gaasivood talveks täielikult kinni keerata“ (PM 22.06.22) Ehk Ida laeb oma majandusvõimekust odava energiaga ja Lääne majandus on energiakriisis. Vaat selline piinlik lugu.

Päris tühja need sanktsioonid pole läinud ja  kuigi VF raporteerib naftatoodangu reipast kasvust, siis on tõsiasi, et mingit mõju sanktsioonid siiski omavad: „Reutersi andmetel oli riik OPEC+ päevasest tootmisplaanist juba mais peaaegu 1,3 miljoni barreliga maas. Lähiaastatel peaks Venemaa naftatoodang vähenema 18 protsenti – tänavu esimese kvartali 11,3 miljonilt barrelilt 9,3 miljonile barrelile päevas 2023. aasta lõpuks.“. Sanktsioonid sunnivad ka VF ümber rivistuma. Kohanema …

 Banaalne kaste(tõrva)tilk

 Ja siis kõrvalpõikena üks veidi banaalsevõitu meeldetuletus sanktsioonide pidavusest. PM 25.06.22 andis teada, et „Vladimir Putini kallim Alina Kabajeva valis NATO liikmesriigi Türgi, et osta kaks uut luksuslikku kinnisvaraobjekti. „ 

„Euroopa Liit kehtestas 3. juunil Alina Kabajevale karmid sanktsioonid, kuna naine on lähisuhtes agressor Vladimir Putiniga. Kabajeval ei ole enam võimalik Euroopa Liidus reisida ja tema Euroopas olevad varad külmutati.“

 Kuid see uudis ei ole banaalne, see on selge märja kaltsuga äsamine Alliansile (nüüd võime vist tõdeda uue Alliansi olemasolu). Inimene, füüsiline isik , kes ei peida ennast mingite keeruliste varifirmade taha/vahele/alla ostab mida tahab. See on nagu maailm kastepiisas. Sanktsioonid toimivad auklikult, valikuliselt ja kohati enesehävituslikult. Sõda tuleb pikk, kõige sellest järelduvaga, sanktsioonid ka. Kuid ärgem unustagem, et sanktsioonid on vahend, mitte eesmärk.

 Tagurpidi konnakeet.

 VF tegevus Ukraina suunal muteerub pidevalt. Muutuvad nii taktikad, transformersõnad, kui kohati isegi strateegia (kuid strateegiline eesmärk – destabiliseerida kehtivat maailmakorda – ei muutu). Kui algselt taheti VF-s (ja usuti selle võimalikkusesse) ära ampsata Ukraina kiirelt ja terviklikult ning siis kui see ei töötanud, siis toodi mängu vaenlasena USA ja edasi kogu „kollektiivne Lääs“, VF pealiku sõda muudeti venelaste sõjaks /naših bjut!!/ Sõda on küll praegu sumbsõda, kuid VF pool on jätkuvalt arenev/muteeruv ja liikuv/massiimbuv jõud.

Lääne strateegiaks oli peatada VF edasitung Euroopas (ja laiemalt maailmas) mille taktikaks oli sanktsioonid. Sanktsioonid … Mnjah, nendega on probleem, sest mõeldes lääne kategooriates, eriti mõeldes ning tegutsedes aeglaselt, pole sanktsioonid efektiivsed. Nende jupitine kehtestamine on andnud VF-le aega kohaneda uute oludega leida uusi riukaid ja lahendusi. Kuid Lääs ei saa oma taktikat (sanktsioonipoliitikat) ka muuta, sest sellesse (sanktsioonide usku) on panustatud juba tohutu hulk majanduskaotust, hingeenergiat, ühtsusekaotuse võimalust. Oleme tüüpilises investeerimislõksus.

Olukord on muutunud nii teravaks meie enestegi seas, et kes „õigeid“ sõnu ortodokside arvates küllalt kiiresti ja valjult ei kasuta, see on „vaenlane“, mis siis rääkida taktika tõhustamisest/muutmisest. Taktika on muutunud … omaette asjaks. Nagu targad inimesed on tõdenud, siis strateegia ilma taktikata on pikaldane sudimine ja taktika ilma strateegiata on lõputu õudus. Igatahes tuleb valmistuda pikaks ebakindluseks ja majandussüsteemide (sh logistika) ümberkujundamiseks ja  „nappuseaastateks“. „Lõpuks“ majandusolukord stabiliseerub uuel tasemel (jalad põhjas) ja uued süsteemid/skeemid/tehnoloogiad genereerivad uut/teistsugust kasvu. Meie …

Mida meil siis oodata on?

 Kõige lähem, autentsem ja usutavam on Eesti Panga kevadine majandusprognoos. Tänaseks küll „vana“, kuid nii see meie kiirel/turbulentsel ajal ongi, iga prognoos, mis valmis saab, juba avaldamisel vananenud, kuid parem see kui ei midagi. Prognoos näitab meie mõtlemisvõimet ja paindlikkust. Küll mudelarutusena, kuid siiski. Niisiis, „Eesti majanduskasvu peatumise või väikese languse põhjusteks on kahanev kaubavahetus, ostujõu vähenemine oodatust kiirema hinnakasvu tõttu, ebakindluse suurenemine ja ühekordsete suurte tehingute puudumine, teatas Eesti Pank. (ERR.3.03.22)

Eesti Panga kevadprognoosi järgi kahaneb Eesti majandus tänavu 0,4 protsenti. (Kuu aega hiljem avaldatud „konkureeriva firma“ RaMi prognoosis (PM 7.04.22) et: „Kui septembris avaldatud majandusprognoosis hindas rahandusministeerium Eesti SKP reaalkasvuks tänavu neli protsenti, siis värskes prognoosis on hinnang -1 protsenti ehk reaalne SKP võib tänavu veidi väheneda.“ "Seal on mitmed tegurid, mis eelkõige tulevad Venemaa algatatud sõja mõjude kandumisest Eestisse. /.../ Me eeldame, et eksporditegevus Venemaa, Valgevene ja mingil määral ka Ukraina suunas peatub kõikidel lääneriikidel. See toob umbes kaks protsendipunkti sellest langusest /.../ Kartus, et tooret ei saa, pluss ka otsesed raskused mõne kauba kättesaamisel, need me oleme hinnanud samuti umbes kaheprotsendipunkilise, pisut rohkema mõjuna sisse,") Kuid nii EP kui RaMi prognoosid arvestavad muudatusi lineaarselt, mitte kumulatiivselt. Kumulatiivne mõju … Põmm?

Lineaarmudeli järgi „Kuigi majanduse maht eurodes ehk jooksevhinnas mõõdetuna kasvab käesoleval aastal jõudsasti, üle üheksa protsendi, siis hinnatõusu välja taandamisel jääb majanduskasv tõenäoliselt nulli lähedale või väiksesse miinusesse, märkis Eesti Pank.

Kuivõrd Eesti majandus oli juba eelmise aasta lõpuks jõudnud tootmisvõimsuse piir lähedale, siis prognoositi ka varem majanduskasvu järsu aeglustumist. Muutunud geopoliitilised olud ja nende majandusmõju kärpisid väljavaadet veelgi.“ Nii, et prognoosi järgi „tootmisvõimsuste piir“ oleks toonud kaasa nagunii majanduskasvu languse ja nüüd siis veel „geopoliitiliste olude“ mõju. Geopoliitilise komponendiga on asi selge (käib maailmakorralduse ümberkorraldamise katse), kuid tootmisvõimsuste piiri lähedus on nagu … vabandus? Kas see tootmisvõimsuste piir on selles, et meie teiega oleme nii hästi toimetanud, et võimsused on kõik kasutatud ja jahvavad meile teiega rikkust (täie auruga?), või teeme me valesid asju, väga madala tootlikkusega, mis nõuab suurt (mitte eriti kvalifitseeritud) tööjõudu? Ilmselt pigem see viimane ja see on probleem. Tootlikkuse madal tase on probleem. On probleem igal ajal.

 Pealegi … raha kulub mujale

 EP: „Riigirahanduse vaatenurgast laekub ootamatute kulude, nagu täiendavad kaitsekulud ja sõjapõgenike abistamine, katmiseks maksutulu rohkem, kui eelmises prognoosis oodati. Samas peaks ühekordsete kulutuste tegemisel valitsus olema ettevaatlik, lausus Kaasik.

"Kaitse ja põgenikega seotud kulutused on arusaadavad, aga tuleks vaadata, et eelarvedefitsiit liiga suureks ei läheks. Kodumaise nõudluse suurendamine võib tuua kaasa veelgi kiirema inflatsiooni," ütles Kaasik, ning lisas, et lausaliste toetusmeetmete abil peaks kasutama pigem sihitud meetmeid.“ Vaat selline prognoos. Maksutulu laekub rohkem … Mnjah, tuleb meelde eelmine RAMI, kes abipakettide katte osas naeratas kavalalt ja teatas, et katteallikad on meil olemas, sest tulusid laekub … rohkelt. Ülelaekumine. Mingit ülelaekumist ju tegelik ei ole, sest väärtust juurde ei toodetud, lihtsalt protsendipumbad pumpavad ettevõtlusest  ( ja meie teiega taskust) välja elumahla, mida peaks kasutama uues tootmistsüklis. See on nagu … seemneviljast pudrukeetmine. Kord saame kõhu täis ja siis …“nappuseaastad“. Pikad „nappuseaastad“. Inflatsioon on juba kohal ja sööb meie seemnevilja mõnuga.

 Kuidas läheb? Läheb hästi … tuleb kehvalt.

 EP prognoosis, et: „Sissetulekud ja maksutulu suurenevad sel aastal, kuid sissetulekud jäävad hinnakasvule alla ja see tähendab reaalpalga vähenemist,“ Vaat selline lugu. Teatavasti oleme tänaseks tõusnud EL inflatsioonitšempioniks – inflatsioon üle 20%. Ametlikult. Kuid inflatsioon kui keskmine on petlik, sest mõjutab eri tulu ja tarbimisgruppe erinevalt.

Inflatsioon pole mitte 20%, vaid arvestades sundtarbimist siis ilmselt paljude jaoks 30+%. Pealegi … Kõik oleneb sellest, milline on meie tunnetus ja millist perioodi me võrdleme, mida söödab ette meie mälu eelmiste hindade kohta ja kas sissetulekud on kasvanud või on need „keskmiselt kasvanud“

 „Eesti Pank prognoosib, et kiire hinnakasv peaks taanduma lähiaastatel, kui toormehindade tõus peatub. Käesoleval aastal võib oodata tarbijakorvi kallinemist umbes 10 protsenti, millest lõviosa põhjustab energia hinnatõus. Praeguses olukorras on väga keeruline prognoosida, milliseks kujuneb gaasi, elektri ja mootorikütuste hind lähiaastail, märgiti ülevaates.

"Eesti hinnatõus on üks kiiremaid euroalal ja osa hinnatõususurvest on põhjustatud Eesti-sisestest põhjustest. Seega tuleb arvestada, et Eesti turule suunatud riiklike kulutuste suurendamine annab hoogu niigi kiirele hinnatõusule," märkis Eesti Pank.

Hinnatõus peaks järgmistel aastatel langema ühe-kahe protsendi juurde.

Keskmine brutopalk on prognoosi järgi tänavu 1670 eurot, järgmisel aastal tõuseb see 1786 euroni. Keskmine palk kasvab tänavu pea seitse protsenti, mis jääb selgelt alla kümneprotsendisele hinnatõusule. Reaalpalk väheneb prognoosi järgi tänavu kaks protsenti.Venemaa sanktsioonid mõjutavad majandust kaks protsenti Venemaale kehtestatud sanktsioonide tõttu sealse eksportturu ärakukkumine kahandab Eesti majandust kahe protsendi võrra, ütles Kaasik. Lisaks seab see ohtu 10 000 töökohta.“

 Ikka olen rõõmus (rida lastelaulust)

 Ups, 10 000 töökohta on ohus!!! See on nagu muuseas mainitud, kuid kui neile töökohtadele ei tekki alternatiivi, siis on ohus ilmselt 10 000 leibkonda? See mõjutab juba üldist ostuvõimet ja kaubandust. Kui paneme siia juurde 40+ tuhat aklimatiseeruvat põgenikku, siis on pilt kurjakuulutav.

Siiski on EP ütleme … optimistlik: "Kui suurelt vaadata, siis olukord väga halb ei ole ja peaksime toime tulema. Suurem on probleem tarneahelatega. On probleeme teatud valdkondades – näiteks energiakandjad, ka toidutootmises on tõrkeid, sest nii Ukraina kui ka Venemaa on väga suured teravilja eksportijad," Nii, et on probleeme üksikutes valdkondades, kuid üldiselt on kõik „vinks-vonks“.  Hea teada, kuid … on üks huvitav ja tunnustamata indikaator, mida tuleks võtta tõsiselt.  Lihtsalt teadmiseks: ÄP 29.06.22 „Homme saabub 30. juuni ehk tähtaeg, mil tuleb üle 272 000 juriidilisel isikul esitada majandusaasta aruanne. Üks päev enne tähtaega on seda teinud 39% kohustuslastest. Aruande on juba üks päev enne tähtaja kukkumist esitanud 107 886 juriidilist isikut.“ Selline vinks-vonks-konks selle majandusprognoosiga, mida „suurelt vaadates“ ei näe, kuid mis tegelikkuses toimib. Enne tsunamit on meri ikka vaikne ja taganenud.

 Pakkumisel: higi, rügamine ja …

 Aeg EP & RaMi prognooside valmimisest on muidugi palju aega (2-4 kuud) möödunud ja olud maailmamajanduses tundmatuseni muutunud. Mitmed EL riigid on välja kuulutanud (või kuulutamas) energeetilise ohuolukorra. Näiteks „Saksamaa peaks valmistuma Venemaa gaasitarnete põhjalikumaks kärpimiseks, sest president Vladimir Putin järgib teadlikku strateegiat tõsta hindu, et kahjustada Euroopa ühtsust, ütles majandusminister Robert Habeck. "Siin ei ole tegemist ebakindlate otsustega, vaid majandusliku sõjapidamisega, mis täiesti ratsionaalse ja väga selge," ütles Olaf Scholzi valitsuse asekantsler Habeck“  (03.07.22). Ühtlasi väga selge seisukohavõtt ja olukorrahinnang. Meie Poliitturg ei adu olukorra kogu karmust. Lisaks sellele „Kreml seab tõenäoliselt tingimused Venemaa majanduse ümberkorraldamiseks, et valmistuda pikalevenivaks sõjaks Ukrainas, kirjutatakse USA Sõjauuringute Instituudi infokirjas.“ (ERR 2.07.22). VF kohaneb oludega. Sõda tuleb pikk ja veniv, majandussõda veelgi pikem.

Kui 10. mail 1940. aastal Suurbritannia peaministriks saanud Winston Churchill ütles inglise rahvale ühed järjekordsed kuulsad sõnad "Mul ei ole teile midagi pakkuda peale vere, rügamise, pisarate ja higi", siis oli see … tõde. Alasti tõde. Kuid mis veelgi hämmastavam, selline alasti tõde – teadmine, et siin me oleme ja teisiti me ei saa – mobiliseeris rahva vastupanuks. Tänapäeval tundub uskumatu, et PM pakub valijatele verd, rügamist, pisaraid ja higi, ning jääb võimule pikkadeks aastateks. Ei paku peretoetusi, energiatoetusi, toetuste toetusi, vaid pakub tugevat eneseületamist. Pakub võidu võimalust. Mnjah, kas meil on täna mõni poliitpealik, kes on loonud sellise baasi, mis võimaldab sellist üleskutset?

Paljud on kritiseerinud Peamist Ministrit tema NATO avalduse pärast, kuid … Olevat justkui mingi saladuse avaldamine? Millise? Kelle jaoks? Kas tõesti naabri Volli ei teadnud NATO kaitseplaanidest? Jabur. See avaldus on väärtuslik, väga väärtuslik, sest tõi reljeefselt välja tegeliku olukorra. Ilmselt andis see ka mingeid tagasilööke (investeerimiskindlus?), kuid meid teiega see pigem mobiliseeris. Tõde mobiliseerib alati. Kui nüüd PM sama tõemeelselt ja „vanawinstonlikult“ avaldaks ka meie majandusolukorra tegelikkuse (mitte viks-vonks-konks muinasjutu) ja kutsuks meid teiega looma kohanemiskeskkonda maailmamajanduse muutumisega, selle asemel, et arutada toetuste üle, siis võib ta enda juhtimisaega lugeda edukaks. Praegune koalitsioonikõneluste toetusmeetmete puselemine on täielik asendustegevus ja poliitmäng. Järgmisel aastal, kui need toetused peaksid kehtima hakkama, peame me (kindlas kõneviisis) arutama hoopis teiste meetmete ja hoopis teiste suurusjärkude üle. Nii lihtsalt on.

 Inflatsioonist rääkides …

 Kõik senised kõrgete analüüsimajade inflatsiooni prognoosid on lihtsalt … soovunelmad. Mudelarvutused. Kuid kriis ei ole mudelimäng, see on kiire käsitsijuhtimine. Neil mudelitel ei ole mingit puutumust tegelikkusega. 2008 aastast alanud finantskriisi „metadooniravi“ ( laksuvajadusega majandusele) ei ole tulemusi andnud. Vastupidi, patsient – majandus – on ravis tagasilöögi saanud, mille tulemusena on turule paisatud üüratu kogus väärtusega tasakaalustamata raha. See raha otsib tasakaalupunkti ja tasakaalupunkt saabub läbi inflatsiooni.  Ainuke mida me võime suure tõenäosusega öelda on see, et täna on kõik odav. Täna veel on kõik neetult odav. Ja kui keegi räägib „kinnisvaramullist“, siis pole ta asjade käigust aru saanud – raha põgeneb turvasadamatesse. Üks selline sadam on kinnisvara. Õigemini pole termin mull seekord õige, sest eelnevad kriisid olid tõesti suuresti spekulatiivset kasu taotlevad finantsvõimendusega skeemid, seekord tuleks olukorda käsitleda pigem kui … pikaajalist „hoiupõrsast“, mida inflatsioon ei söö. Majandus peab oma palaviku läbi põdema. Kahjuks. Kahjuks ei saa seda põdemist ka lihtsalt kõrvalt vaadata, sest järsk toimetuleku (ja heaolu) taseme langus toob kaasa poliitilise turbulentsid.

See et maksud hästi laekuvad … Mnjah, selle koha peal pani, nagu märgitud, imestama MAMI kaval rebasenaeratus, kui ta rääkis toetustest a`la „ raha on küll, maksud on ülelaekumises“, siis küsimus on selles, mis raha see on, kelle raha see tegelikult on, mis selle väärtus on ja mida teevad ülelaekumised ja kompensatsioonid kogumis ettevõtluse jätkusuutlikkusele (mitte enam ainuüksi konkurentsivõimele).  Mitte toetustest ei peaks me arutama vaid selle üle kuidas luua keskkond, mis ei vaja toetusi. Kuid kahjuks on järelreageerimine paremini nähtav Poliitturul ja hädaolukordade ennetamine nähtamatu, seepärast toimubki pigem järelaitamine. Aga võiks ju teisiti.

 Kui Euroopa mattub pimedusse.

 Elame väikeste imede väikeriigis, kui kõigil ümberringi on halb, aga meil on majandus „vinks-vonks“. Tore teada. Samas energia kallineb ja kõik muu ka  „Eurostati andmeil suurenes Euroopa Liidus (EL) elektrivarustus mullu 4,2 protsenti, kusjuures esialgsetele andmetel tõusid fossiilkütused taas juhtivaks energiallikaks, kuigi 2020. aastal toodeti elektrit peamiselt taastuvatest allikatest.“ Elektritootmine kivi- ja pruunsöest aga kasvas märkimisväärselt – 25,6 ja 16,2 protsenti. 7 protsenti suurenes ka tuumaelektrijaamade toodang. Enim energiat toodeti mullu EL-i elektrisüsteemis tuumakütusest, 731 teravatt-tundi. Järgnes maagaas 550 teravatt-tunniga, tuuleenergia 386 teravatt-tunniga, hüdroenergia 370 teravatt-tunniga, pruunsüsi 227 teravatt-tunniga, kivisüsi 193 teravatt-tunniga ja päikeseenergia 163 teravatt-tunniga.“ (PM 2.07.22). Niisiis elektritarbimine kasvab ja gaasitarned vähenevad ning „Saksamaa hoiatab energiaturu kokkuvarisemise eest. Saksamaa majandusminister hoiatas, et gaasitarnete vähendamine Venemaa poolt võib kaasa tuua energiaturgude kokkuvarisemise. Minister tõi paralleeli Lehman Brothersi rolliga finantskriisi vallandamisel ja tõstis riigi gaasiriski “häire” tasemele, kirjutab Bloomberg. Kuna energiatarnijad on sunnitud Venemaa gaasile leidma kallimaid asendusi, kuhjub kommunaalfirmade kahjum, mis võib omakorda üle kanduda ka tarbijatele ja teistele ettevõtetele, ütles Saksamaa majandusminister“ (ÄP 23.06.22).

Kuid Saksamaa oli hädas oma energialast otsuste tulemusel juba enne käesolevat kriisi (R Partanen, J M Korhonen „Must hobune. Tuumaenergia ja kliimamuutus.“ PMK 2022)„Energiewende ehk energiapööre algas juba 1998 aastal, kui sotsiaaldemokraatide ja roheliste uus valitsuskoalitsioon otsustas tuumajaamade sulgeda aastaks 2010. (…) tuumajaamu ehitada ei tohi, olemasolevate jaamade lubatud tööiga 32 aastat ja elektrienergia tootmisele tuumajaamades kehtestati palju piiranguid. Kokkuleppe kohaselt tuleb viimane tuumajaam sulgeda 2022 aastal.“ „Eeldati, et see asendatakse taastuvenergiaga, mida võimestati subsiidiumidega. Kuid varsti mõisteti, et taastuvenergiast üksi ei piisa. Nüüd tekkiski G Schröderi gaasomaanikum, energiaauku püüti täita Nordstreami ehitamise ja Vene gaasiga. Valitsusjuhina oligi tema kohustus leida lahendus enese tekitatud probleemile, kuid ka isiklik kasu (töö toruehitaja juures) oli võimas motivaator. Lisaks anti 2006-2008 a luba ehitada 10 söeelektrijaama. Üllatus? „Kui James Hansen, NASA üks tuntumaid kliimateadlasi päris, miks lubatakse ehitada uusi söeelektrijaamu, vastas toonane keskkonnaminister Sigmar Gabriel, et kuna Saksamaa lõpetab tuumaenergia tootmise, on võimatu samal ajal loobuda kivisöest“ Vaat selline lugu. Kuid kui vaadata primaarenergia tootmist Saksas 2019  a, siis näeme kogu koletuslikku pilti: nafta 36%, maagaas 24%, kivisüsi 18%, tuumaenergia 5%, taastuvenergia 16%, hüdroenergia 1%. Kõik kategoorilised nõudmised ja enda vildakad otsused koosmõjus (rohepööre + VF sõda Ukrainas) tähendaksid, et Saksamaa peaks sel aastal loobuma umbes 70% (oleneb milline saab olema kivisöe, tuuma energia edasine poliitika ning palju naftat on võimalik asendada) primaarenergiast. Kui nüüd lisada siia see (õigemini lahutada), et torugaas lõppeb ära, siis villised võiksid olla Saksamaa valikud?

 Menüüs: süsi või sõda (sisesõda)? Milline keskkonnakahju on kahjulikum?

 Samal ajal (PM 21.06.22) kuuleme EK poolt „võimatu missiooni“ jätkamise nõuet. Nimelt   „Von der Leyen on mures kivisöe juurde naasmise pärast. Brüssel ja vabaühendused väljendasid teisipäeval muret mitme Euroopa Liidu riigi otsuse pärast naasta söeenergia juurde pärast seda, kui Venemaa sissetung Ukrainasse tabas energiavarusid.“

«Peame tagama, et kasutame seda kriisi edasiliikumiseks, mitte räpaste fossiilkütuste juurde naasmiseks,»  „Kõnealuste riikide, sealjuures Saksamaa, otsus õõnestab ELi ambitsiooni saavutada kliimaneutraalsus 2050. aastaks.“

„Saksamaa, Austria ja Holland on teatanud viimastel päevadel, et leevendavad söeelektrijaamadele kehtestatud piiranguid. Saksamaa kavatseb jätkuvalt loobuda söeenergiast 2030. aastaks, kuid keskkonnaühendused on skeptilised.“ Kuid Saksamaa majandusministri tihe esinemine (nii ajaliselt, kui sisult) näitab, et Saksamaa on hädas. Euroopa majanduslik suurvõim on hädas. Kindlast on vaja leida (ja kiiresti) uusi tehnoloogiaid energia muundamiseks, kuid seda ei saa teha pimesi vana plaani järgides. Uus mäng. Kindlasti pole kiviküte mingi unelm, kuid mingi moment hingetõmbeks on vaja, et jalad uueks äratõukeks põhja ulatuksid. Täna ja praegu, sellel talvel, pole ei uut tehnikat ega tehnoloogiat, kuid on potentsiaalsed külmas ja pimedusse mattuvad suurlinnad. Niigi käärivad suurlinnad. Millegipärast muretseme me Saksa, Austria, Hollandi kivijaamade võimalike keskkonnakahjude pärast kuid me ei pööra üldse tähelepanu Ukrainas toimuvast sõjast johtuvatest keskkonnakahjudele. Megakahjudest, kuni tuumasaastatuseni välja. Isegi kui meie strateegilised suunad on õiged, siis taktikat tuleb pidevalt kohandada vastavalt oludele.

 Hobusesõnnikust ka

 D Heath („Ülesvoolu“ ÄP 2022 Lk 40) on probleemide mitttenägemist ilmestanud järgmise näitega:  „Mõnikord veename end tegelema valede probleemidega. Väljaanne The Times ennustas 1894 aastal, kui Londonis vedas inimesi igapäevaselt rohkem kui 60 000 hobust, et „50 aasta pärast on kõik Londoni tänavad mattunud kolmemeetrise sõnnikukihi alla“. Jätame hetkeks kõrvale selle konkreetse õudusunenäo logistilise usutavuse (…) Ometi ei olnud see kartus täiesti põhjendamatu: need 60 000 hobust „tootsid“ päevas keskmiselt 9-15 kilo sõnnikut. Esimesel rahvusvahelisel linnaplaneerimise teemalisel kohtumisel New Yorgis 1898 aastal oli hobusesõnniku kriis konverentsi peateemaks. Õnneks, nagu me kõik teame, ei tulnud seda kriisi kunagi. Selle kõrvaldas auto tulek. (Ja nüüd põhjustavad meile omakorda suuri probleeme autode väljaheited – CO2 ja tahked osakesed.)“

Praeguses kriisis on kurjast, kui meie teiega veename ennast tegelema valede probleemidega. Nagu D Heath märkis „Allavoolu töö on keremini märgatav. Seda on lihtsam mõõta. Ülesvoolu liikumisega seotud tegevustes on tohutult ebaselgust“ seega on see üks põhjus, „miks me eelistame pigem reaktsiooni: see on käegakatsutavam.“ (lk 15) Just nagu meie energiaturu problemaatika, kui jagada toetusi (allavoolu tegevus) siis on see märgatav, kuid ülesvoolu tegevus oleks olnud see, et turg oleks reguleeritud (või ise toiminud) niimoodi, et toetusi poleks vajagi. Sama olukord tuleb meie hoovi nii ehituses, ühistranspordis, kui ka puidusektoris. Praktiliselt puudutab ahellangemine kõiki sektoreid. Eriti väljapääsmatus olukorras on need firmad, kelle on pikaajalised lepingud Dr Riigiga. Suur osa Dr Riigiga hankelepingutega seotud firmasid seisavad selliste lepingute mittemuutmise puhul krahhi äärel. See pole mingi teoreetiline krahh, vaid mittemuutuste korral hakatakse firmasid kokku pakkima ja töötajaid koondama. Ettevõtjad on kriisiturul kolm aastat oma kasumeid põletanud lootuses kriisi lõppu ära oodata, et siis … Sõda Ukrainas on kõike muutnud, ettevõtjate varud on ammendatud. Kuulda on juba mitmete ettevõtlusvaldkondade ühispöördumistest Dr Riigi poole, kuid … Tundub, et administratsioonid on ennast veennud tegelema „hobusesõnniku probleemiga, mitte tänaste/homsetega. Harilikult ongi niimoodi, et need kes tegelevad süvendatult sõnnikuprobleemidega, need ka sõnniku saavad. Kuid ettevõtjate appihüüdele vastamine … ähvardustega, et kui te ei täida sõjaeelseid lepinguid, siis me teid karistame,  a´la Karistuseadustiku punkt see ja too või see, et EL riigiabireeglid ei luba lepinguid muuta, siis see on küündimatus (küündi+matus). Elame muutuste ajal, kõik peavad muutuma, ka adminstratiivsuutlikkus.

Tähtis on aru saada, mis on strateegia ja mis taktika selle strateegia elluviimiseks. O Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 159/151) tõdeb, et: „Sageli kaotame strateegia silmist, keskendume taktikale ja vahenditele ning muutume nendest sõltuvaks. Aga vahendid, nagu meenutab kirjanik Neil Gaiman, „võivad olla varjatud lõksud.“ Haamer ei ole sobiv tööriist lihtsalt seetõttu, et on teil parasjagu käepärast.“

Ja veel: „“Igal vastusel,“  ütles Harvard Business Schooli professor Clayton Cristensen, „on küsimus, mille abil see üles leida.“ Tihtipeale peitub vastus küsimuses endas, seega on küsimuse sõnastus vastuse saamiseks otsustava tähtsusega. Charles Darwin jääks sellega nõusse. „Tagasivaates, „ kirjutas ta sõbrale, „arvan, et raskem oli näha, milles probleemid seisnesid, kui neid lahendada.“ Vaat selline soovitus.

Kui Dr Riik ei esita õigeid küsimusi ega muuda taktikat ... nüüd ja kohe, siis on ta (st meie teiega) silmitsi üüratu töötusega, katkenud teenustega, lõpetamata ehitustega, lõhkise sotsiaalsüsteemiga ja hääbuvate maksutuludega. Täna veel on võimalik … esitada õigeid küsimusi. Homme …

 

 

Jätkub …

 

Targutusi:

 

F Fukuyama „Identiteet“ PMK 2022

 

Lk 79 „Majanduslikku kitsikust tajuvad üksikisikud tihti mitte kui ressurssidest ilmajäämist, vaid kui identiteedi kaotust. Raske töö peaks andma üksikisikule väärikuse, kuid seda väärikust ei tunnustata – seda mõistetakse hoopis hukka ja inimestel, kes ei soovi järgida reegleid, antakse lubamatuid eeliseid. See seos sissetuleku ja staatuse  vahel aitab seletada, miks natsionalistlikud või religioossed rühmitused on paljudele inimesteleköitvamad kui traditsioonilised vasak-parempoolsed rühmad, mis põhinevad majanduslikul klassil. „

 

F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022

 

Lk 117 Matteuse  efekt „Sest kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on.“

Lk 125 „2008 aasta finantskriis andis püsivama hoobi. Ameerika ja Euroopa turgude vapustused levisid lainetena üle maailma – kapitali, kaupade ja teenuste voog vähenes järsult kogu maailmas, 9% või rohkem. Majanduse taastudes kasvasid need vood väga aeglaselt. Kaubandus, kapitalivood ja välismaised otseinvesteeringud ei taastunud kunagi 2008 aasta tasemele.“

Lk 49 „Me arvame sageli ekslikult, et inimesed toetavad mingit erakonda sellepärast, et on selle maailmavaate, väärtuste ja loogikaga läbinisti nõus. Tegelikult on enamik teadlasi, kes on seda nähtust uurinud, jõudnud järeldusele, et inimesedkipuvadvalima parteisid pigem samamoodi nagu valitakse seltskondlikku klubi. Nad toetavad enda valitud parteid mitmesugustel põhjustel: peamiselt kuuluvus-, sugulus- identiteeditunde tõttu teiste seal olijatega, millet mõned põhinevad klassil ja rahvusel. Selle tulemusena on nende ideoloogiline pühendumus sageli vähem puhas kui võiks ette kujutada.“