Hüääni tulek V7: Maksudebatt & valeturakas

 

            Killukene igapäevaelust, bürokraatia ja tavaõiguse kokkupõrge                                                      

Sattusin suvekuumas kokku õpetatud sõbraga ja arutasime … Arvate sellest, et vanasti oli rohi rohelisem, taevas sinisem, poliitikud ambitsioonikamad, ametnikud tragimad ja elektri hinnad madalamad? Ei arvanud ära. Meid, kes me kogeme  EV aja kuuendat suurkriisi, ei huvita niivõrd minevik (oleme ju võitjad), pigem  tulevik. Kuidas jõuda (jälle) tublisse tummisesse tulevikku? Mida me tegema peame? Kas me teame milline on meie sihtpunkt või sõit läheb võrdselt igas suunas? H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 16) tõdes oma praktikale tuginedes, et: „Tundsin ahastust ja muret, et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest  teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“ Tundub, et meiegi otsime lahendust valest kohast..

 (eri)Arvamuste paljusus

 Poliitturg lausa kihab (eri)arvamustest, mida peaks tegema või õigemini kellele kõigile peaks „head tegema“, et oma isiklikku valimiskampaaniat edendada. Pole ka ime, turg ju. Poliitturg. Ees ootab ju poliitturu tähtsaim hange – riigi valitsemise hange. Erutus kasvab. Närvilisus ka.

Poliitmaailm on  juba ammustest aegadest jagunenud vajaduspõhisteks ja võimaluste loomise põhisteks. Ärme tee endale illusioone, meie teiega elame juba tüki aega vajaduspõhises kummituslikus maailmas. Selles maailmas idanevad kergesti jagamis/võtmise ideed kui loovuse/loomise ideed. „Jagamismaanikum“ on ideemaailma oma vohavuses lämmatamas. Heal ajal poleks see nii suureks probleemiks, põeme läbi, kuid suurkriis vajab midagi muud kui ninnu-nännu jagamisjuttu.

 Kuid pidukonnad valmistudes juba järgmisteks valimisteks, teevad näo, et mingit kriisi polegi, ja  astuvad ette üha uute ettepanekutega, keda on vaja aidata, jättes arutlemata selle üle, et kuidas üldse on tekkinud olukord, kus suur osa inimestest vajavad abi. Kõike loodetakse parandada maksureformiga, riiki ennast ajakohastamata. See aga tähendab massilist väärtuste ümberjagamist, bürokraatia kasvu ja maksude tõusu.

Kriisides ongi Dr Riigil suures piiris vaid kolm instrumenti olukorra leevendamiseks: lõdvenda regulatsioone ja lase majandusel ennast ise ravida, mängida raha kursi ja/või maksmääradega (järelnoppena asjakohased tugiprogrammid). Üleeelmises kriisis oli meil veel valikuvõimalusi (mida ei kasutatud) rahakursiga mängida, olime küll ELs, kuid polnud (veel) rahaliidus. Nüüd on  meie võimalused suurkriisis manööverdada hoopis teistsugused kui enne. Tuleb tunnistada, et üldiselt on olukord meie jaoks kindlam, kuid rahaliit on nagu raudkettidega ühendatud võimas laevastik – kindel ja tugev, kuid kui mõni tulelaev osavalt tabab, siis on kogu laevastik põhjas. Tugevus võrdub antud juhul jäikusega. Jäikus pole väikeste süsteemide tugevus, selleks on paindlikkus ja kiirus. Meditsiinikriis näitas ehmatava selgusega, et kiirus/paindlikkus nii meil kui liidus on kadunud. Oleme habrasjäik väikestruktuur, milline püüab järgi aimata suustruktuure.

 Vajaduste rahuldamise debatt

 Niisiis kuna rahakursiga mängida ei saa ja loovus on kadunud, siis jääbki ainsaks poliitturu tegevuseks maksuküsimuste arutamine, mida hellitavalt kutsutakse maksudebatiks.  Kuid maksud ei ole strateegia, need on vaid taktika mingi strateegia elluviimiseks. Millise? Võrdse jagamise strateegia? Vajaduste rahuldamise strateegia? Konks on muidugi selles, et vajadused on kasvav suurus ehk nagu T. Sarrazin ( „Soovmõtlemine“) selgitas:  „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“ Ja Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“) lisab sellesse tulevikuvaadet: „Kuidas te inimeste põhivajadusi ka ei määratle, niipea kui tagate kõigile nende tasuta rahuldamise, hakatakse neid võtma iseenesestmõistetavatena ning ühiskondlik võistlemine ja poliitiline võitlus koonduvad mittepõhiliste luksuste ümber – olgu selleks uhked isejuhtivad autod, ligipääs virtuaalreaalsusele tuginevatele teemapakettidele või biotehnoloogia abil parendatud kehad.“

 Kõrvalised otsustajad

 Pealegi „ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. „ Mida ka näeme üha laienevate toetusskeemide ja „tasuta“ teenuste näol. Selline süsteem võib tunduda mõnelegi ahvatlev, kuid see viib Ühisruumi tuhutu ebatõhususeni ja meeletule bürokraatia kasvule. Ümberjagamine on ju töö, tasustatud töö. Tekkivad kõrvaliste otsustajate üha uued tasutud kihid. Mis selles halba on, kui nad teevad „head“? „Kõrvalisel otsustamisel on palju ohte, millest üks on see, et kõrvalised otsustajad ei saa miljonite inimeste olukorda iial teada nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord iial teda nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord ei pruugi kõrvaliste otsustajate valitsevale nägemusele vastata. Pealegi ei maksa kõrvalised otsustajad oma vigade eest  sageli mingisugust hinda, ükskõik kui valed või katastroofiliste tagajärgedega nende otsused on inimeste jaoks, kelle eest nad otsuseid teevad. Arvestades, et vigu teevad kõik inimesed ja oma otsuste eest vastutamine mõjub korralekutsuvalt, on oma otsuste langetamise õiguse kellelegi loovutamine väga ohtlik.“ „ Inimesed, kes püüavad kehtestada prioriteete lõhede kõrvaldamiseks, ei pruugi öelda, et seda tuleb teha „iga hinnaga“ või et selleks tuleb teha „kõik vajalik“, kuid igatahes ei ole nende eeliste ja puuduste üle  otsustamist jäetud inimestele, kes nendega vahetult kokku puutuvad. Veel tähtsam on see, et kõrvalised otsustajad ei saa kõiki, s.o mitte ainult rahalisi, vaid ka inimeste eluga seotud kulusid teada nii hästi kui inimesed, kes nendega vahetult leppima peavad.“  (T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 lk 178/193)

 Meie teiega ju teame kuidas sellist kõrvaliste otsustajatega ühiskonnakorraldust nimetati. Olime ju pikkade aastakümnete jooksul sinna poole teel kuni see enese ebatõhususe all ise kokku varises. Kas nüüd siis jälle?

 100% vajaduspõhist?

 Harari märgib sügavmõtteliselt et: „Kommunistlikus majanduses töötavad inimesed väidetavalt oma võimete järgi ja saavad tasu vastavalt oma vajadustele. Teiste sõnadega võtab valitsus 100 protsenti teie tuludest endale, otsustab, mida te vajate, ja seejärel katab need vajadused.“ Tundub, et sinnapoole oleme teel, sest isegi see mis alles kommunismis pidi olema tasuta ehk ühistransport, on meil juba tasuta (paljus ka kasuta). Kuhu edasi? Järgmisse lubadustevooru? Maksudebatt just seda tõotabki – ettevõtluse ja üksikisiku loovuseks vajalike elumahlade kõigelist kokkukogumist kõrvaliste otsustajate kätte, et … „Head“ teha? Kellele? Ainult isiklikuks tagasivalimiskampaaniale. Maksudebatt on poliitturu kütus tagasivalimishankel.

Vaadake, maksudebatt on põhimõtteliselt arengustrateegia arutamine valest otsast. Tõsiasi on, et: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA.“ (T. Sarrazin). Maksude kasvatamine vaid säilitab ebatõhusat administratiivsüsteemi ega lase loovusel areneda. Nagu D Rumsfeld( „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 183/195) kujundlikult väljendus: „Nagu Gulliveri lilliputtide maal, köitsid ka ministeeriumi kümned tuhanded niidid, osa neist Kongressiga seotud, osa aga iseenda kätega sõlmitud. Ehkki ainustki liliputtide niit eraldi ei suutnud Gulliveri maa küljes kinni hoida, võtsid kõik need koos talt liikumisvõime. Kõigi Kongressi sätestatud regulatsioonide koostoime muutis kaitseministeeriumi aeglaseks, raskepäraseks ja vähetõhusaks, et seegi, mida tehti, hilines sageli ning raiskas maksumaksja dollareid. Pole siis imestada, et niisugune olukord omakorda kutsus esile veelgi rohkem kongresmenide kurtmisi ning uusi piiranguid ja kontrollimisi, mis kõik veelgi enam takistasid tõhusat tegutsemist.“ Ja  „Aja jooksul kipub igasse organisatsiooni kogunema vajalikust rohkem inimesi. Tavaliselt rassivad nad keskmistel tasanditel, kus otsivad endale tegevust allpool asuvate töötajate kontrollimisega. Mõnikord läheb asi käest ära, sest nende keskmiste hulk kasvab. Enne kui seda mõistetaksegi, on loodud terve kontrollijate kogukond, kes kontrollivad inimesi, kes kontrollivad teisi inimesi, kes omakorda kontrollivad kolmandaid. See on valitsuse endeemiline, ehkki mitte ainulaadne fenomen.“ Sinna see meie teiega lisa(maksu)raha lähebki ebatõhustamise tõhustamisse ehk rohkendamisse.

 „Vali mind, vali maksud!“

 Põhiliseks valimisloosungiks on saamas „Vali mind, vali maksud!“, sest … No teate ju küll, et makse on vaja tõsta. Mina ei tea. Mina tean, et lisaks meditsiini-, majandus-, militaarkriisile on meil raskeloomuline administratiivkriis, mis raiskab meie ühist maksuraha. Maksuraha kasvatamine tähendab ebatõhusa ja raiskava süsteemi mitte ainult säilitamist vaid laiendamist.  Kolmikkriis on arenenud nelikkriisiks ja administratiivkriisi mittelahendamine pärsib kõigi teiste kriiside ja nende tüsistuste lahendamist. Meil on EL ja OECD osalemisest tekkinud omamoodi võlts kindlus(tus)tunne, nagu ei saaks meiega midagi halba juhtuda. Heal ajal ei juhtugi, kuid Palmerstoni riikide ja nende huvide võrrand «Meil pole igavesi liitlasi ning meil pole alatisi vaenlasi. Igavesed ja alatised on meie huvid ja meie kohus on neid järgida», toimib eksimatult nagu loodusseadus. Kui me jääme valele poole (suurte) huvisid ega oska kavaltihedalt edendada enda omasid, siis … Siis kaitsevad teised oma huvisid nagu meid polekski olemas. Tänapäeva kiiret muutuvas ja ka huvide muutuste maailmas on ise  vaja mõelda, mitte ainult liidulistest dokumentidest järge ajada. Saksamaa suhtub regulatsioonidesse loominguliselt (pruunsüsi), Prantsusmaa suhtub loominguliselt (tuumajaamad). Taanlase, hollandlased suhtuvad loominguliselt, brittidest rääkimata. Kõik teevad praegu omaloomingut, miks siis meie ei kasuta oma põlist ressurssi – loomingulisust.

 Loomingulised pirukakasvatajad

 Meie võimalus on lisaks T Sarrazini põhimõtetele teadmiste rohkendamine ja nende kasulik kasutamine ehk nagu märgib Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“) „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ Samas lisab ta „Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“

Ja selles eeltoodus ongi probleemi iva, mitte maksudes ega jagamis/võtmismehhanismis vaid otsustusmudelis. Tõsiasjaks on Harari järgi kujunemas, et: „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsioonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“.

Just seetõttu on päramine aeg valimistele minna arutlusega kuhu riik suunata, kuidas seda niimoodi rekombineerida, et see oleks meile mugav/tõhus/turvaline, milline on meie teiega igaühe omavastutus selles süsteemis. Just vastutus, mitte mingi ebamäärane vastutuse hajutamine.

 Ahv pjedestaalil

 Maksudebati seadmine valimivõitluse peaküsimuseks   tuletab meelde O Varoli ( „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 139) arutlus probleemide lahendamise järjekorrast. „Ülemus ütles, et peate õpetama ahvi pjedestaalil seisma ja Shakespeare´i deklameerima. Millest alustada?“

„Kui olete nagu enamik inimesi, tahate alustada pjedestaali ehitamisest. „Ülemus astub kindlasti millalgi läbi ja uurib, kuidas edeneb,“ (…) „ja te tahate talle ju midagi näidata, mitte esitada tervet rida põhjendusi selle kohta, miks ahvi rääkima õpetamine on raske, kohutavalt raske. Pigem tahaksite, et ülemus teile õlale patsutaks ja ütleks. „Kuule, lahe pjedestaal, tubli töö!“. Niisiis ehitate pjedestaali valmis ja ootate, et Shakespeare´i deklameeriv ahv otsekui võluväel  materialiseeruks.

Aga probleem selles seisnebki: pjedestaali ehitamine on kõige lihtsam osa. (…)Kui projektil on Achilleuse kand – kui ahvi pole võimalik rääkima õpetada, Shakespeari deklameerimisest rääkimata -, oleks hea seda algusest peale teada.

Pealegi, mida kauem aega pjedestaali ehitamisele kulub, seda raskem on loobuda pöörasest ideest, mis pole loodud teostuma. Seda nimetatakse pöördumatute kulude lõksuks“

„Pöördumatute kulude lõksu vältimiseks tegelge kõigepealt ahviga – alustage pöörase idee kõige raskemast osast. Ahvist alustamine tagab, et te pöörasel ideel on suur tõenäosus osutuda elujõuliseks enne, kui olete sellele massiivselt ressurssi kulutanud.“

 „Me ei oska ahvi õpetada, aga pjedestaali ehitadaehitada oskame, niisiis ehitame pjedestaali. Oma elus teeme neid asju, mida kõige paremini oskame – saadame e-kirju, osaleme lõpututel koosolekutel -, selmet projekti keerukama osa kallale asuda.“

„Kogu see sebimine tundub produktiivne, aga tegelikult ei ole. Ilus pjedestaal on valmis, aga ahv ikka ei räägi.“

„Asi on selles: lihtne ei ole sageli tähtis ja tähtis pole sageli lihtne“

„Lõpuks on meil alati valik. Võime jätkata pjedestaali ehitamist ja oodata, et võlutav ahv kuskilt Shakespeare´i tsiteerides välja ilmuks (tujurikkuja: võlutud ahve ei ole olemas). Või võime lihtsa asemel tähtsamale keskenduda ja üritada see ahv rääkima õpetada, üks silp korraga.“ See vaimukas kirjeldus sobib täiuslikult poliitturu maksudebati ihaluse kirjeldamiseks – tohutu ebaproduktiivne sebimine.

 Kole KOLE & Lahkmeelevalitsused

 Kurb, kuid isegi administratsiooni on raske erimeelsuste tõttu kokku saada. Ei midagi uut, nagu Tyerman ( „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu“) kirjutas: „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.” See on parim kirjeldus olukorrale, meie viimase aja administratsioonid on lahkmeelsuse valitsused. Minnakse küll edasi, kuid põhiliselt minnakse riidu, kõrvale põhiprobleemidest ja sisutühjalt  …valimistesse

Nüüd siis on lahkmeele valitsus kokku istunud ja rahulolevalt teatanud, et  KOLEs (koalitsioonileppes) said kõik mida tahtsid, kuid … Kui nüüd mõelda, seda rada pidi edasi ja mõelda valimisjärgse järgmise KOLE peale, siis see saab olema päris kole. Miks?

 Hm, Kahevahel pidukond juba lubas oma abikäe ulatada maksudebati ettepanekutega, mis põhinevad muidugi üksikisiku astmelisel tulumaksul (+ muud abirahad), kurakäelised arvasid, et ettevõtete tulumaksu taaskehtestamiset oleks abi, järgimööda on ülesse astunud poliitinimesed ettepanekutega kehtestada küll kinnisvaramaksud, automaksud, muud varamaksud, keskkonna (lisa)maksud jne. Kui meie teiega laseme poliitturul mängida maksudebatimängu nii nagu nad praegu planeerivad, siis poliitturul väljakujunenud mänguskeemi järgi saame … kõik maksud ja enamgi veel. Peale seda aadrilaskmist majanduses ja inimeste säästudes saame tõelise allakäigu spiraali, kõige sellest tulenevaga. Me peame arutama kuidas muutuda taas paindlikuks, kiireks ja innovatiivseks eesmärgiga viia meie majandus eksponentsiaalsne kasvu faasi, mitte rohendatud bürokraatia ja ümberjaotamise kammitsatesse.

 Otsides … sihti

  „Sageli kaotame strateegia silmist, keskendume taktikale ja vahenditele ning muutume nendest sõltuvaks. Aga vahendid, nagu meenutab kirjanik Neil Gaiman, „võivad olla varjatud lõksud.“ Haamer ei ole sobiv tööriist lihtsalt seetõttu, et on teil parasjagu käepärast.“

„Kalduvus kallutatud hinnanguteks tuleb osaliselt kinnituskalduvusest. Alahindame tõendeid, mis käivad meie veendumustele vastu ja ülehindame neid, mis veendumusi kinnitavad. „See oli kummaline värk,“ kirjutas Robert Pirsig. „Tõde koputab uksele ja sa ütled: „Mine minema, ma otsin tõde,“ ja ta lähebki minema.““ (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022  lk159/174).

Veelgi sisukamalt on W Churchill (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 Lk 366) rahandusministrina  Leedsis Kaubanduskoja igaaastasel dineel riigieelarve projektist 1926 a märkinud, et: „Õitseng, see meie maja ringihulkuv tütar, kes suures sõjas kaduma läks, on nüüd meie ukselävel. Ta on tõstnud käe koputile. Mida me teeme? Kas laseme ta sisse või ajame minema? Kas võtame ta uuesti oma kolde juurde või saadame ta taas uitama maailma rahvaste sekka? See on valik, mis seisab Suurbritannia rahva ees järgnevatel ärevatel kuudel.“ Sama ka meil, kas me ajame ta minema? Ärme lase pidukondadel arendada endale mugavat maksudebatti vaid võtame üles selle kuidas riiki arendada meile jõukohaseks ja mugavaks.

 PS. Kõigile neile kes tahavad tuleviku loomist alustada maksudebatist (ja neile kes neid uskuma on jäänud) tuletan meelde, et vaatama kogu ilusale jutule, et meil (st. poliitinimestel) on vaja makse tõsta, selleks et tõsta palka päästjatele, õpetajatele, tervishoiutöötajatele, siis … Päästjate palgad on endiselt häbiväärselt alla keskmist. Õpetajatest palkadest ja nende puudusest on kujunenud püsirubriik.  Tervishoiutöötajad pidid tervisekriisi harjal võitlema mitte ainult viirusega,  vaid pidama ka Dr Riigiga lahinguid oma palga ja töötingimuste üle. Häbiväärne. Muide kõik need tähtsad ametid on ju Dr Riigi, mitte mingi pahalase, palgal.

Minu emakeele õpetaja rääkis kunagi loo J. Liivist, kes püüdis lahti saada tüütust autogrammikütist, kirjutades „Oh, oleks mina näinud, kui Sind tehti, oleks mina hüüdnud ärge tehke.“ Sama ka maksudebatiga – ärge tehke.

 

Järgneb …

 

                                                                      Need kes juba teavad ja need kes alles ootavad (trahvi), aga ...                                                                         Bürokraatia   muutis kaherealise/suunalise tee üherealiseseks/suunaliseks 

Targutusi:

 J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

 Lk 29 Minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“

Lk 267 „Poliitikuelus tuleb ette aegu, kui ta on sunnitud vastu võtma ebaõigeid otsuseid. Ebaõigeid majanduslikult, ebaõigeid tööstuse seisukohal, valesid iga mõõdupuu järgi – peale ühe. See on üks kummaline tõsiasi, et miski, mis on kõigist muudest seisukohtadest vaadelduna vale, võib olla õige poliitiliselt.JA MISKI MIS ON POLIITILISELT ÕIGE, EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES, ET SELLE abil võib hääli võita – mida kahtlemata võib -, vaid ka seda, et kui mingi poliitika abil võidetakse hääli, siis saab väita, et see poliitika ongi see, mida inimesed soovivad. Ja kuidas saab demokraatlikus riigis vale olla see, mille poolt inimesed hääletavad?

Lk365 „Kuid praktikas vastutavad ministrid poliitika eest suhteliselt vähe, sest valitsuse kasulik tööiga on umbes kaks aastat. Esimene aasta kulub selleks, et jõuda arusaamisele, et valitsuses olles ei saa nad pidada kinni lubadustest, mis anti opositsioonis olles: kui valitsus on moodustatud, peab ta hakkama tegelema reaalselt eksisteerivate probleemidega, mis on eranditult seotud valitseva majandusliku olukorraga, mis omakorda on alatai kas siis kohutav või katastroofiline, ning seda tõestavad hirmuäratavad faktid hoiti rahva ja seega ka opositsiooni eest eranditult alati saladuses. (…)

Seega hakkavad ministrid reaalset situatsiooni riigis mõistma umbes kaksteist kuni kaheksateist kuud pärast ametisse asumist. Sellele järgneb umbes kaks aastat potentsiaalselt tõsist valitsustööd – pärast mida algab ettevalmistus järgmisteks üldvalimisteks. Sellest hetkest muutuvad saavutused riigijuhtimise vallas teisejärguliseks, võrreldes häälte võitmisega – või pigem, häälte võitmine muutub ainsaks saavutuse mõõdupuuks. Viimased kaks aastat sarnanevad eksami jaoks tuupimisega. Midagi uut ei tehta, eesmärgiks on ainult läbisaamine.“

 "Parteijuht lahkub surma läbi" Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

 Lk 146 Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.”