Kunagi
lapsepõlves lugesin rannakuumuses vanu „eestiaegseid“ ajakirju (osa isegi gooti
kirjas), oli palju huvitavat. Tundmatut ka. Meelde jäi lugu ühest arstist, kes
kirjeldas oma ametialast edenemist kui mäkke tõusu – näed üha kaugemale, kuid
detailid muutuvad ähmasemaks. Selline duaalsus siis. Kuidas see puudutab meie
teiega Muutusteseina. Vast sedapidi, et maailm muutub tänu teadusele ja tehnoloogiale
üha avatumaks/suuremaks, kuid poliitturu üha tihenevad „punased jooned“ ja
reguleerimatuse reguleerimise ihalus muudavad seda üha ahtamaks. Varsti pole
enam mingit liikumis- ega pööramisruumi/vabadust. Ühisruum kipub kuidagi kiiva
kiskuma, ikka rohkem tekib eraldusjooni ja eraldusjoontega on see kurb lugu, et
eraldusjooned … eraldavad.
Ühtsust
(üksteise mõistmise mõistes mitte standardiseeritud regulatsioonidena) ei saa
luua eraldatusega, ega väärtusi sundväärtustega ega demokraatiat sunddemokraatiaga
nagu näitas hiljutine väljumine Afganistanist. T. E. Ricks („Kindralid“
Grenader 2015 Lk 367) tõi asjakohase näite Iraagi konfliktist: „Ühe
pommirünnaku järel valimatut vastulööki andnud merejalaväelased tapsid
kakskümmend Iraagi tsiviilisikut, mis näitas Ameerika sõdimisviisi sisuliselt
pankrotti – inimesi ei ole võimalik kaitsta neid tappes.“. Kehtib igas
olukorras ja peaaegu iga asja kohta
.Tagurpidi U tegur
Euroopa Liidul (mis algselt oli Euroopa Söe- ja Teraseühing,
siis Ühisturg ja majandusühendus) on läinud hästi, koos ja eraldi on tehtud
enamvähem õigeid asju – igaüks on teinud hästi seda, mida ise oskab ja koos
seda, mida ühekaupa poleks suutnud. Seega elades rõõmuoodis on EL-l pikka aega
läinud hästi, kuid „hästi´l“ on oma piirid.
Liiga palju head ei pruugi enam olla hea, eriti kui läheb käest
proportsioon isetehtu/iseotsustatu ja
ühisnormide järgse „üldhead“ tegemise vahel. Siinkohal on paslik kirjeldada
tagurpidi U näitel:):
„Tagurpidi U-kõverad koosnevad kolmest osast ja iga osa jaoks on oma loogika.
Kõvera vasak külg , kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad
paremaks. Siis ühetasane keskpaik, kus rohkem tegutsedes ei tee erilist vahet
sisse. Ja siis on parem külg, kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad
asjad hullemaks. „
„Kui
sa ei joo üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini nädalas, siis elad kauem.
Ja siis kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad natuke kauem ja kolme
klaasi puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme klaasini nädalas. (…) See
on kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on paigalseis kuni 14 klaasi
veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem, ei aita see sind kuidagi.
Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on kõvera keskmine osa.
Lõpuks on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis, kui sa võtad üle 14
klaasi veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga lühendama. Alkohol
pole iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see hea, siis muutub
neutraalseks ja lõpuks halb.“ ( M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 Lk
56)
Sama
lugu on ka liigse head tegemisega … sellest hakkab paha. Ja et need kes
eelmisest näitest aru ei saanud või pohmakat pole põdenud, siis sama illustreeriv/šokeeriv
on šokolaadinäide:
„Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse.
Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on
ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi
kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues
Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse.
Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda,
mida on külluses.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 129).
Vaat selline lugu. Tundub, et oma
regulatsioonihas, lootuses teha sellega kõigile head (kes need kõik on?), on
nii meie omamaised administratsioonid, kui ka Liidupealinn U kõvera hea ja
neutraalse faasi ületanud, muutunud paadunud regulootikuteks, ega mõista, et edasine inimelu iga ilmingu
reguleerimine pole enam mitte ainult hea tegemine vaid ollakse U-küljel, „kus rohkem
tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad hullemaks“. MOTT
Regulootikute
kuldajastu … enne sundravi
Vaadake,
me oleme juba harjunud, et meil pole enam oma rahapoliitikat sest me oleme
rahaliidus, nüüd varsti pole meil ka oma maksupoliitikat, sest OECD ( sh. paljud
EL liikmed) on asjatamas ülemaailmset ühist maksupoliitikat. Seega pole meil
varsti ka iseseisvat maksupoliitikat. Nagu teatavad seitungid: „Valitsus arutas
kabinetinõupidamisel Eesti ühinemist Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni
(OECD) juhitava rahvusvahelise maksureformiga ja otsustas, et Eesti liitub
kokkuleppega arvestades, et üheskoos rakenduvad nii miinimummaks kui ka
kavandatud digimaks suurkorporatsioonidele“ „OECDs ettevalmistatav avaldus
puudutab üleilmseid suurkorporatsioone ega muuda Eesti ettevõtete jaoks
kehtivat tulumaksusüsteemi, selgitatakse teates. Järgmise sammuna asub Eesti
nüüd tihedatesse läbirääkimistesse Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Komisjoniga,
et Eesti huvid oleks kaitstud OECD kokkulepet rakendava Euroopa Liidu
direktiivi“. Niisiis … jälle see vana mantra, et „ega muuda Eesti ettevõtete
jaoks kehtivat tulumaksusüsteemi“ ehk see meid ei mõjuta, kuna me ei saa aru et
see meid mõjutab. Üllatusi ilmselt siiski tuleb, sest kui muutub süsteem –
eriti kui see muutub suurelt ja suurtele -, siis jäävad just väikesed
hammasrataste vahele.
Tegelikult
peaksime reaalsustaju säilitamiseks kasutama G Potseptsovi „neljanda põlvkonna
sõja“ kontseptsiooni: „ …
neljanda põlvkonna sõja iseärasused:
-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis
neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil
-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast
-kasvab manööverdamise tähtsus
-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid
mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”
„Nagu
meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle:
strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.
„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises
ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse
ruumi arvel.”
„Nagu näeme käib üleilmsete reeglite
revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige
tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „ („Strateegiline sõda”
Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn
2009 lk 25/29).
Niisiis see mis praegu maailmas toimub, pole
küll sõda relvavõitluse mõttes, kuid konkurentsi suhtes seda enam ja kui me
mängu reeglitest aru ei saa („meil ei ole vastuväiteid“), siis peetakse seda
sõda meie arvel ja „ülejäänutele ehk meile, jääb vaid nende täitmine. Kahetsusväärselt vähe on neid, kes on sellest aru saanud .
Liiduparlament
nõuab! Tungivalt!
Kuid
kui eelnevaga võis tingimuslikult nõustuda, sest nendes on ka mingi ivalaadne
alge, kuid lugedes pealkirja „Euroopa Parlament nõuab jõulisi
liiklusohutusmeetmeid“, siis tabas mind nõutus. Kas tõesti on liikmesriigid (igaüks
eraldi ja kõik koos) nii tobud, et ei oska pöörata iseseisvalt tähelepanu nüüd
siis isegi mitte liiklusohutusele? Tegelikult on see dokument näide
liidubürokraatia täielikust arusaamatusest, mida reguleerida ja mida mitte (ehk
U-kõvera kahjulik pool) ja reguleerimine käib vaid selle nimel, et …
reguleerida. Regulootiku iha uue klaasi järgi? Õigemini on see liikmesriikide
halvustamine (no peaaegu vaimsele alaarengule viitamine) nagu ei olekski
liikmesriigid iseseisvalt teo- ja otsustusvõimelised.
Niisiis võttis Euroopa Parlament 6. oktoobri
2021. aasta vastu resolutsioon ELi liiklusohutuspoliitika raamistiku
2021–2030 kohta nn soovitused edasisteks sammudeks. Mida see dokument siis
sisaldab? Dokument
on mahukas ja sisu … kutsub ülesse (20 korda) arvestades (13x), võttes arvesse
(11x), märgib (7x), tuletab meelde (4x), nõuab (4x sh 1x tungivalt) ja palub (
vaid 3x), rõhutab (4x), soovitab, juhib tähelepanu, on veendunud, väljendab
kahtlust jne. Oeh, massiliselt sõnajadasid. Press on välja noppinud kolm
märkimisväärset uudist: elamupiirkondades peaks piirkiirus olema 30 km/h ( mis
on jaburus), nulltolerants joobes juhtimisele (mis on elementaarne) ja ohutute
ja arukate lahenduste toetamiseks luua Euroopa maanteetranspordi amet (mis on
lisanduv bürokraatia ja ühisraha kulu). Kui nüüd mõelda, kui palju aega,
vaimujõudu, kooskõlastusi ja CO2 emissiooni selle „dokumendi“ tootmiseks ja
sellele järgnevate direktiivide (ja nende alamdokumentide) meisterdamiseks,
jõustamiseks, järelvalvamiseks ja normaalse elu segamiseks läheb, siis … Kahju
küll, kuid EP tasandilist mikrojuhtimist liikmesriigid küll ei vaja. Tundub, et
keegi on jõuliselt iseseisvalt/iseteadlikult laiendanud enda pädevusi. Iseotsustamise
ruum muutub ikka ahtamaks ja „lõpliku tõe“ ühisnorm trügib ikka massilisemalt
peale. Eh, nagu kassitapp, ilus valgeõieline ja lopsaks, kuid kui puu peale
saab, siis lämmatab selle ära.
Vagameeste
tapamasin
Arvestades nii meie endi
pidukondade/poliitinimeste järjest süvenevat ihalust oma „lõpliku tõe“
kinnitamiseks ja selle kasvõi jõuga peale/edasi surumisega, vehkides punase
joone ähvardustega, on teravad eraldusjooned Ühisruumis kerged tekkima. Osaliselt
on see joonimine „suurte järelahvimine“, osaliselt oma „mulgikapsa keetmine“ –
hea pole kumbki. Valemõõduline ja haisuga.
Eesmärke
ei saavutata jõuga (kui pole just tegemist totalitaarse sunnisüsteemiga) arvestamata
protsesside toimimiseks tegelikke tolerantside/istude
vajadust, siis näeme me igapäevaselt sellest „viimsetõe“ sunnihoost sündivaid
eraldusjooni, mitte ühisosa, mitte keskse püüdluse ja seda ümbritsevate
eriosade vahelist tasakaalu ja sümbioosi, vaid mina/minu/mulle sündroomi
süvenemist – mõjudele üha tugevama vastumõju tekkimist.
Kõigil on poliitturul „omad ainuomased
põhimõtted“, kuid … paljud neist ei haaku teiste, ilmselt nende kandjate poolt
samuti „ainuomaste põhimõtetega“. Nende
nimel … ollakse valmis kõige jaburamateks jaburusteks ja nagu kirjutas W. Churchill („Tormihoiatus“
Varrak 2019 Lk 181) ühe sellise situatsiooni kohta: „Siin oli tegemist
põhimõtetega, mille nimel eluaegsed humanistid olid valmis surema, ja kui
surema, siis ka tapma.“ Vaat selline humanistlik tapapõhimõte siis.
Kuid kui koosmeelsust ei ole, siis (nii nagu looduses,
päristurul, nii ka poliiturul) täidab tühiku mingi teine ollus: lahkmeelsus, vihameelsus, pahameelsus,
lapsemeelsus …
Siis churchillilikult väljendudes: „Olgu peale, kui te tahate
olla narrid, tuleb meil selle asemel et teiega tülli minna, mis oleks
saatuslik, teiega koos narri mängida, ja saame näha, et me mängime narri kuradi
hästi.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 667). Nojah, siinkohal pole
paljud suurmeistri ütlemise tegelikust sisust aru saanud ja ongi võtnud
kasutusele vaid ütlemise välise külje ja seegi tuleb … narrilt välja.
Sõber – vaenlase vaenlane?
Poliitturul on põhimõttekindluse õitsemisaeg teatavasti lopsakalt
esindatud valimisajal, siis … Vaatamata valimisteeelsetele valjuhäälsetele
põhimõttekuulutustele, kindlameelsetele punajoontele sõlmuvad kõrvalseisu ajal kõige
imelikumad, uskumatumad ja ebatõhusamad kokkulepped ehk koalitsioonid
võimutaotluse võimalusel. Tulemus? Tulemusetus. Kaotatud aeg. Vast iseloomustaks
seda kõige täpsemalt W. C. 1951 a UK valimistel: „Me oleme kahel
eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste
aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis
teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale
kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise
toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma
eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja
klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse
valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (R.
Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 747) Ja mingi kummalise ajaloolise vimkana
oleme me sattunud justkui ajamasinasse ja jälle käib pöörane „minulõpliktõde“
pealesurumine, riigi vaevamine ja ajakaotus. Metsikutes kogustes ajakaotust. Siis
…
Mis siis juhtub?
Siis pole enam kellegagi kokku leppida ega milleski kokku
leppida. Parlamentarism ammendab oma ressursid ja seda tõttab asendama … midagi
muud.
Ajaloolise ekskursina
võib paralleeliks tuua selle, et: „1930 aasta märtsis purunes Weimari Vabariigi
viimane suur koalitsioon, kuhu olid kuulunud Saksamaa Sotsialistlik Partei (…),
Saksa Demokraatlik partei (…) ja Saksa Rahvapartei (…). Kompromissitus ja
laialt levinud antiparlamentalism nurjasid riigipäevas mis tahes uue valitsuse
moodustamise, nii et 83-aastane riigipresident Paul Hindenburg pani kokku nn
presidendikabineti ning võttis Weimari riigipõhiseadus eriolukorra-artikli 48
abil vabariigi juhtimise enda kätte. Saksamaa esimese parlamentaarse
demokraatia lõpp oli alanud.“ (H B Görtemaker „Hitleri õukond“ ÄP 2020 lk
99). Kas panite tähele – kompromissitus
ja antiparlamentism? Niisiis, meie teiega peaksime endalt küsima … kas maailm
on läbi kompromissituse (ja poliitinimeste eneste tegevuse läbi parlamentarismi
diskrediteerivate tegevuste) teel antiparlamentarismi poole? Kõige sellest
järelduvaga? Te kindlasti mõtlete, et „Seda ei saa ju juhtuda …“. Kuid möödunud sajandil, kui kõik mõtlesid samuti,
et ei saa juhtuda, ometi sai juhtuda. Juhtus kaks korda ja teisel juhtumisel
lausa kahes (+4) kohas. Juhtus kaks korda … eee … kompromissitust. Tulemus …
Kompromissituse faasinihe
Ka siis ei uskunud keegi, et poliitturu mängud niimoodi
kulgevad, sest kõik teadsid, … Mida? Õige, seda, „mis juhtus“ - ei saanud juhtuda,
sest Prantsusmaal oli kõige suurem
sõjavägi, Brittidel kõige vanem parlament (ja suurim merevägi), uusriikidel kõige
suurem iseseisvuse säilitamise tahe. Kõigile tundus, et mängitakse osavat
poliittehnoloogilist mängu. Veel natukene punnitamist/surumist/sundimist ja
„oma ainuomane, kompromissitu tõde“ on võitnud, kuid läks teisiti. Läks
kompromissitult. Kompromissituse lõppfaas on teadagi relvavõitlus. Siis …
Parlamentarismi ja demokraatia faas nihkub, rahulolematuse ja
eraldusjoonte kvantiteet läheb üle uueks kvaliteediks. Uus kvaliteet võib olla
parem või kehvem, kuid see on … uus. Teistsugune. Tundmatute tagajärgedega.
Kuid see mida juhtuda ei saanud möödunud sajandi Euroopas,
hakkas juhtuma juba tunduvalt varem. Juhtuma hakkas, sest mälu mängis
poliitinimestele vingerpussi. Eh, möödunud sajandi alguses, kui põlvkonnad olid
unustanud sõdade koledused (Euroopas oli juba pea sada aastat rahu olnud) ja
nendest sõdadest kandus Euroopa kuldajastusse vaid möödunud sõdade sangarite
kangelaslikkus, koledused/kannatused aga unustati. Arvati, et midagi halba ei
saa juhtuda (sest kõik tulevad rõõmsalt sügisel võidukalt koju tagasi), aga
juhtus. Juhtus neljakümne aastane sõda, esiteks Euroopa südames, ja siis pea
kogu maailmas. Juhtus Ilmasõda. „ Aasta
1912 oli Euroopale väga hea aasta, eriti hea oli see aga poolsaare lääneosale.
Euroopas oli 1815 aastast saadik, peaaegu sajandi, valitsenud enamjaolt rahu.
Ei saa öelda, et see oli ideaalne rahu, ent seda oli rohkem, kui tükil ajal
nähtud. Vabariiklikud ideed olid laialt levinud ja isegi Saksamaal, kus
valitses keiser, oli olemas volitustega parlament, vaba ajakirjandus,
suurepärased ülikoolid ja majanduslik õitseng. Majanduskasv oli olnud
hämmastav. Veelgi hämmastavam oli olnud tehnika võidukäik. Euroopa valitses
maailma.“ Eks ole kena pilt?
„Seda, mis nüüd järgnes,
ei osanud keegi oodata. Äkitselt, 1914 aasta augustis, sai Euroopast tapamaja.
1945 aastaks oli 100 miljonit inimest hukkunud, lugematu arv vigastatud ja kogu
manner sõjast traumeeritud. Hävingu ulatus ja kiirus olid enneolematud.
Euroopa, valgustuse keskpunkt, koht, mis arvas end olevat jõudnud inimvaimu
kõrgemale arenguastmele, oli küll viimane paik, kus midagi niisugust oleks
võinud juhtuda. (…) Nüüd, 20 sajandil, pillas Euroopa selle kõik tuulde, tehes
seda seninägematu metsikusega, mis kestis kolmkümmend üks aastat.“ (G. Friedman
„Tulipunktid“ PM 2019 lk 85/86). Sellele järgnes … Rahu? Seda ka, kuid eelkõige
oli see külm sõda „Eelnenud kolmekümne ühest ´aastast eristas külma sõda see,
et kahe suurriigi vahel ei puhkenud kunagi päris sõjategevust. Plahvatust ei
toimunud. Tulipunkt oli olemas, aga leek ei süttinud.“ (lk 119). Õnneks.
Huvid, väärtused, … hirmud – ühtsuse sidusmaterjal
Kuid mitte ainult õnneks, selleks tehti ka märgatavaid
jõupingutusi, sest suunaühtsust hoidsid koos ühised huvid, väärtused ja eriti
ühised hirmud. Selleks, et Euroopa sisemist tulipunkti ei tekkiks loodi ühistel
huvidel põhinev Euroopa ühisturg saksa nimega Prantsuse rahandusministri
eestvedamisel ja rahvusvahelise tasakaaluelemendina NATO. Eh, oli küll külm,
kuid sõjaks ei läinud. Läks õnneks. Hoiti kokku, sest oli mille vast kokku
hoida ja mille nimel kokku hoida. Pangem tähele – ühisturg loodi ühiste huvide
baasil, mitte sellel, et ühisturg sundis peale oma huvisid. Edukas/isetoimiv
lahendus mitmel tasandil. Majandusliit muutus ikka tugevamaks, sest oli kellega
võistelda ja oli mida/keda peljata. Pidev arvutamine ja äraarvamine nagu lõputu
bridžimäng. Nüüd … Nagu passijani ladumine.
Õnneühenduse iseseismisest
Nüüd - „Euroopa Liiduga
oli see häda, et eurooplastel ei olnud pakkuda muud kui rahu ja jõukust – oodi
rõõmule. Mis saab aga siis, kui rõõm lahtub, kui rahu või jõukus otsa saavad?
Mis jääb siis inimesi vennalikult koos hoidma ja mis jääb Euroopa Liitu koos
hoidma.“ (lk 140). Seda enam, et EL ei ole kunagi olnud ühtne monokangas, see
on lapitekk „Euroopa liite on tegelikult neli. On Saksa riigid (Saksamaa ja
Austria), ülejäänud Euroopa riigid, Vahemere riigid ja piirialade riigid.“
„Europaid on neli ja need neli killustuvad omakorda, kuni alles jäävad neid
moodustavad rahvusriigid ja ollakse tagasi ajaloo juures, mida taheti selja
taha jätta.“ (lk 279). Vaat selline ohtlik lugu. Kuid kuna
(nähtavaid/tunnetatavaid) vastukaalusid enam pole, siis püüab EL
administratiivne tuum tekitada ühiste huvide asemele vormilist ühesugusust. No
nagu teatavat liiki treppredelit, mis ei toetusk enam seinale ja selle
vastumõjudele vaid toetuks … iseendale. Vaat selline vahva trikk. Mida me siis
sellest saame? Ühesuguse lapiteki? Hm? Misasi see veel on? Või milleks meile
sellisel juhul üldse lapitekk? Kui tegemist on majandusliiduga erineva tasemega
partnerite vahel, milleks siis sundühtlustamine? Siiditükk peab käituma
samamoodi nagu villakude või juhtnahk? Kummaline arusaam ühishuvist.
Muutuvad väärtused
Nüüd on ilmselt paljudel keelel ütlemine, et ühtset lapitekki on
vaja ühtsete väärtuste kaitsmiseks. Ka õige, kuid väärtused pole mingi
muutumatu asi (võib-olla Raamatute Raamatu ja Gilgametši eepose kümne käsu
põhimõtted on väärtusskaalal kõige kauem vastu pidanud). Väärtused on pidevas
muutuses ja arengus (või taandarengus). Nagu kirjutas H Rosling („Faktitäius“
Tänapäev 2018 Lk 169) tabavalt: „Väärtused muutuvad pidevalt (…) Meie,
rootslased, oleme seksi ja rasestumisvastaste vahendite teemal suhteliselt
liberaalsed ja avatud, kas pole? Ometi pole meie kultuur alati selline olnud.
Need ei ole alati olnud meie väärtused. (…) Näiteks sündis minu isaisa Gustav
ajal, mil Rootsi oli lahkumas 2 tasandilt, ning minu arvates oli tegu oma
generatsioonile tüüpilise Rootsi mehega. Ta oli tohutult uhke oma
seitsmelapselise suure pere üle; ta ei vahetanud kunagi ühtegi mähet, ei
keetnud süüa ega koristanud kodu; ning ta ei olnud mingil juhul nõus rääkima
seksist või rasestumisvastastest vahenditest. Tema vanem tütar toetas julgeid feministe,
kes hakkasid 1040-ndatel populariseerima kondoomide kasutamist. Aga kui tütar
pöördus pärast isa seitsmenda lapse sündi tema poole, soovides rasestumise
vältimist arutada, sai see leebe, rahulik mees väga vihaseks ja keeldus
rääkimast. Tema väärtushinnangud olid traditsioonilised ja patriarhaalsed. Kuid
uus põlvkond neid omaks ei võtnud. Rootsi kultuur muutus.“
„Ülikoolis
oli meil salajane fond, millest rahastasime naiste reise välismaale, kus nad
said ohutult aborti teha. Tudengite suud vajuvad veelgi rohkem lahti, kui
räägin, kuhu need noored rasedad üliõpilased sõitsid: Poola, katoliiklikusse
Poola. Viis aastat hiljem keelustas Poola abordid ja Rootsis omakorda
seadustati. Noorte naiste vool hakkas teistpidi liikuma. Tahan öelda, et see ei
ole alati nii olnud. Kultuurid on muutunud.“. Muutuvad pidevalt ja muutuvad ka
edaspidi. Vaat selline lugu.
Bürokraatlik demokraatia & demokraatlik bürokraatia.
Algab
kogu see ühtlustamise ja kõigi kindlustamise (maailma kõigi võimalike hädade
vastu müriaad) väärtuste kaitse sildi all nagu tundub EL
administratiivmehhanismide ühtlustussoovist. Mõistetav, sest ühtse struktuuri
ja tegevuspõhimõtetega süsteemi on kergem juhtida, tulemused on ka tõhusamad,
kuid … Kuid siin see viltuvedamine algabki, sest liidu liikmed on väga erinevad
(võiks nimetada) „ indiviidid“ ,tegemist pole mitte Ühe omaniku ettevõttega,
vaid tegemist omamoodi kooperatiiviga, seega
mitte ühtse imperiaalse/monopoolse supersüsteemiga. Kui süsteemi olemus ja
selle juhtimisvõtted lähevad vastuollu, siis head nahka sellest ei saa.
Raudpolt.
Niisiis
...
Ühest
küljest on teatud ühtlustamine (NB! EL-le, kui majandusühendusele) ilmselgelt väga tarblik asi, sest: „Majanduskasvul on üks omadus, mis sageli unustatakse. Nimelt, mida
suurem on poliitiline üksus, seda püsivam on kasv. Riik on buumidele ja
kriisidele vähem tundlik kui linn, kontinent aga vähem tundlik kui riik.
Planeedi kasvumäär on veelgi püsivam, muuhulgas seepärast, et planeet ei saa
laenu võtta. (…) Maailma SKP maht inimese kohta on 1970 aastast saadik
kahekordistunud. Kui see järgneva 40 aasta jooksul samamoodi läheks, oleks
planeedi keskmise elaniku aastaseks sissetulekuks umbes 22 000 dollarit
tänases vääringus – rohkem kui mitmetes Euroopa Liidu riikides praegu.”
(„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 Lk 314). Vaat
selline kasulik lugu. Kuid planeedi majanduskasv kogumis ei johtu mitte
ühtsetest väärtustest, ühtsetest ideoloogiatest ega ühtlustatud filosoofiatest,
vaid eesmärgist – luua kasumit, tekitada paremat elukvaliteeti. Ikka niimoodi,
et paned pange kartuleid mulda ja võtad üles kümme pange.
Samas Y. N. Harari „Sapiens.
Inimkonna lühiajalugu“ (2016 Lk252/461)) täheldab, et: „Tõde on see, et viimase
2500 aasta jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm olnud
just impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas
impeeriumides. Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“ ja
„Paljud kuningriigid ja impeeriumid ei olnud tegelikult midagi muud kui
suured katusepakkujad. Kuningas oli capo di tutti capi ehk maffiaboss, kes
kogus katuseraha kokku ning tagas selle eest, et naabruses tegutsevad
kuritegelikud sündikaadid ja kohalikud väiksemad kalad tema kaitsealustele
liiga ei teeks. Sellega tema tegevus reeglina ka piirdus.“. Õpetlik tähelepanek
EL - mitteimpeerium
Kuid
EL ei ole impeerium, see on majanduslike huvide kokkusidumisel tekkinud
lapitekk. Nende lapikeste – väga erivärviliste, erineva suuruse, erinevast
materjalist ja tugevusega tükikest (millest üht või teist vahel ka koi pureb) –
kokkusidumisest tekkis tekk mille kaubamärk on täna EL. See tekk ei ole enam
Ühisturg ega Majandusühendus, see on Liit, kuid … see on endiselt lapitekk –
Euroopa Lapitekk (EL). Kui lapitekk hakkab ennast pidama (ja eriti kui see
hakkab käituma) kui täismaterjalist tekk, siis … see pudeneb laiali. Ei kannata
rapsimist välja. Sellest oleks kahju, sest üks korralik lapitekk toimib väga
hästi igal ajal ja igas olukorras võrreldes ühismaterjali teeskleva
tekiräbalatega. Kui nüüd EL oma oskamatuses lapitekina opereerida tahab kõike
käsitleda kui ühetükilist kangast (näiteks kõikikaitsvat ja -katvat koormakatet),
siis lõpetab see moodustis nagu meile tuntud ajalooline Idaliit – see kukub
laiali. Tugevusvaru pole. Meie teiega teame ju seda Vana-Rooma ütlemist, et: „
Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale“, mille kaasajaline mugandus
võiks olla: „Mis on lubatud koormakattele, pole lubatud lapitekile“. Eks ole?
Elementaarne.
Kuid nagu mainitud, EL ei ole enam ainuüksi majandusühendus,
see pürgib millegi enama poole … Liidupealinna administratiivsüdamikul on
tekkinud halb komme saavutada ühtsust läbi üksteise mõistmise (ka erinevate
demokraatiate mõistmise), vaid läbi sunni ja diktaadi, mis näitab, et liit on
kasvanud kas liiga suureks või on huvid muutunud liiga lahknevateks. Näiteks. Kui
Poola Peamine Minister ütles hiljuti, et
kellelgi ei ole õigust pidada tema riigile loengut demokraatiast, siis tekitas
selline väljaütlemine terava ja mitmesuunalise ohutunde. Just mitmesuunalise. «Keegi ei õpeta
meile, mis on demokraatia ja õigusriik, kuna Poolal on väga pikk ja
auväärne ajalugu võitlusest igasuguste totalitarismide ja despootide vastu,»
reageerides Euroopa Liidu teatele, et Varssaviga peetakse ikka veel kõnelusi
taasterahastu väljamaksete üle.
Millest jutt? Nimelt kaalul on miljardid eurod Euroopa Liidu
toetusi ja laene, mida Poola on taotlenud. Brüssel ei ole seda abipaketti veel
allkirjastanud, sest Varssaviga ollakse eri meelt õigusriigi tagatiste osas. Niisiis
… Kompromissitus?
Kaalul on enam kui miljardid, kaalul on …
Kas EL on jõudnud
kompromissituse faasi? Muidugi pole kaalul vaid miljardid, kaalul on ka
põhimõtted ja vabadused. Jällegi mitmesuunalised. Ka vabadus otsustada.
Tegemist on väga põhimõttelise vaidlusega ja oleneb poliitinimeste pikkvaatest
ja taibukusest, kas see hargnemiskoht suudetakse kokku õmmelda või rapsitakse
tekk selle koha pealt puruks.
Poolakate vaatenurk on, et: «Me võitlesime õigusriigi ja
demokraatia eest kommunismi kohutavatel aastatel, kuid meil on palju pikem
demokraatia traditsioon ja me ei taha, et keegi Lääne-Euroopas meid õpetaks,
mis on demokraatia, mis on õigusriik, kuna me teame kõige paremini,» Mis
muidugi on ka tõsi, kuid siinkohal on ohtlik ilming see, et vastandatud on
Poola-meie ja Lääne-Euroopa-nemad (pigem siiski Brüsseli meritokraatia?)
Mis aga majandusühenduse vaatevinklist on kahetsusväärne ( ja
lausa skandaalne) siis see, et ühe liikmesriigi „omademokraatiat“ ( siinkohal
üldse mitte arutades selle üle kas selline „omademokraatia“ on hea või halb,
õige või vale, demokraatlik või ebademokraatlik, sest küsimus on printsiibis)
hakatakse üht liikmesriiki väänama liiduliste rahakraanidega. „Euroopa
Komisjoni majandusvolinik Paolo Gentiloni ütles kolmapäeval, et Poola
taastekava osas on kõnelused veel pooleli ja Poola valitsus teab väga hästi, et
see «hõlmab ka ELi õiguse ülimuslikkust ja selle võimalikke tagajärgi Poola
taastekavale». Niisiis on Brüssel valmis paiskama „omaõiguse“ nimel Poola
majanduskaosesse, kui see ei ütle lahti „omaõigusest“? Kuidas EL kui
mitteimpeerium küll nii kaugele … impeeriumi teele jõudis?
„Tekitatud vimma“ poliitika?
Kuid nn Poola probleem pole uus, I Krastev on oma raamatus „Pärast Euroopat“. (Varrak
2019 lk 61) tõdenud, et: „Poola välisminister Witold Waszczykowski kõneleb
paljude eest, kui väljendab oma vimma Euroopa Liidu stiilis liberalismi vastu,
mida iseloomustavad „kultuuride ja rasside uus segu, maailm, mis koosneb
jalgratturitest ja taimetoitlastest, kes kasutavad ainult taastuvenergiat ja
võitlevad kõikide religiooniilmingute vastu“.“ (lk 61) Vimm? See on tõsine asi.
See koguneb/hõõgub salaja, kuni …
Vaikne vimmakiskumine EL administratsiooni ja Poola vahel on
toimunud juba pikemat aega, nüüd püüab EL probleemi lahendada küsimust Aleksander
Suure laadis õigusriiklikku Gordoni sõlme läbi raiudes finantsmõõgaga: „Poola
ja Euroopa Liidu vahel valitseb pikemat aega arvamuste lahknevus seoses Poola
justiitsreformi vastavusega Euroopa Liidu õigusele. Euroopa Liidu kohus on
öelnud, et Poola justiitssüsteem kahjustab kohtute sõltumatust.“ Kahju muidugi,
kui riigi justiitssüsteem kahjustab kohtute sõltumatust, kuid … Mis edasi?
Kompromissitus? Edasi … „antiparlamentarismus“?
Niisiis on Poola ja EL jõudnud kompromissituse faasi ja „Poola ülemkohus valmistab ette otsust, kas
ülimuslikkus on Poola põhiseadusel või ELi seadustel. Kohtu järgmine istung on
määratud 22. septembrile.“ (Nüüdseks on meile teiega juba teada, et PÜK
tuvastas EL seaduste vastuolu Poola põhiseadusega. Just sedapidi, et EL seadusandlus
on kohati vastuolus PPS-ga, mitte et PPS n vastuolus EL õigusega). Hm, kas see
ei tuleta meelde Eesti lahkumise ettevalmistamist Idaliidust? Ka meie
deklareerisime oma seaduste ülemuslikkust NL seaduste ees ja muide … täiesti
seaduslikult. Ja, et oleks täiesti selge, kuidas praegust pilti Poola valitsus
näeb, siis:“ Poola valitsus kritiseeris
teisipäeval Euroopa Komisjoni üleskutset kehtestada Poolale päevane trahv kuni
riik tühistab vastuolulise kohtureformi. "Euroopa Komisjon blokeerib
seadusevastaselt rahastust Poolale ja kehtestab karistusi. See on
agressioon," ütles asejustiitsminister Sebastian Kaleta „“. Niisiis … agressioon? Agressioon keset
Euroopat? Kuigi Poola valitsus ütleb
(korduvalt), et nemad EL-st selle „tühja asja“ pärast lahkuda ei kavatse siis … britid ka ei
kavatsenud. Esialgu. Mõtlesid, et mängivad huvitavat poliittehnoloogilist mängu poliitturul, kuid … Välja tuli ajalugu.
Britid läinud kurjad ilmad,
Poola läinud hallad maas, …
(Eesti vanasõna motiividel - kured läinud kurjad ilmad, haned
läinud hallad maas, luiged läinud lumi taga)
M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik”
SE&JS 2013 Lk 125) ütles sõnaselgelt mida UK lootis EL astudes saavutada:
„Suurbritannia ei unista omaette äraolemisest Euroopa Majandusühenduse
äärealal. Meie saatus on Euroopas, osana majandusühendusest. See ei tähenda,
nagu oleks meie tulevik seotud ainult Euroopaga. Aga sama kehtib ka Prantsusmaa
ja Hispaania, tegelikult kõikide ühenduse liikmete kohta. Majandusühendus ei
ole asi iseeneses. Samuti pole see institutsionaalne vahend, mida tuleb mingi
abstraktse intellektuaalse kontseptsiooni ettekirjutuste tõttu pidevalt muuta.
Samas ei tohiks seda ka lõputute regulatsioonidega kivistada.
Euroopa majandusühendus on praktiline vahend,
millega Euroopa tagab oma rahvaste jätkuva heaolu ja turvalisuse maailmas, kus
eksisteerib palju teisi võimsaid rahvaid ja rahvaste rühmi. Meie, eurooplased,
ei saa endale lubada energia raiskamist sisevaidlustes ja raskesti
mõistetavates institutsionaalsetes vaidlustes.
Mitte miski ei asenda efektiivset tegutsemist.
Euroopal tuleb valmis olla täielikuks
panustamiseks nii oma turvalisusse kui kaubanduslikku ja tööstuslikku
konkurentsivõimesse maailmas, kus edukad on need riigid, kes soodustavad isiklikku
initsiatiivi ja ettevõtlikkust, mitte need, kes seda alla suruvad.“
„Minu esimene juhtpõhimõte on järgmine: parim
viis edukaks Euroopa Ühenduse ehitamiseks on vabatahtlik ja aktiivne koostöö
iseseisvate suveräänsete riikide vahel. Rahvusriikide allasurumine ja võimu
koondumine Euroopa konglomeraadi keskmesse toob kahju ja ohustab eesmärke,
mille poole püüdleme. Euroopa muutub tugevaks eelkõige tänu sellele, et
Prantsusmaa on Prantsusmaa, Hispaania on Hispaania ja Suurbritannia on
Suurbritannia, igaüks oma kommete, traditsioonide ja identiteediga. Oleks suur
rumalus meid kõiki mingisse keskmise eurooplase vormi suruda.“ Vaat selline oli
UK seisukoht ja pürgimus. Pürgimus, mida ei saavutatud ja nii nad välja
astusidki … poliitturu mängulusti tulemusena. Äärealadele?
Britid läksidki …
Seega, Britid
juba läksid oma tekitükiga minema, sest vabadus oli kallim kui ühiskasu. EL oma
mõistmatuses (ja erisuste talumatuses) on väljakutse esitanud mitte ainult
Poolale vaid ka Visegradi riikidele kogumis ja igaühele eraldi, no et valige,
kas üldühtsus, vabadus või raha. Saame näha, … kuid tundub, et sellele
lapitekikogumile on esitatud väga provokatiivne väljakutse (ja teades kasvõi
poolakate ja ungarlaste isiklikku uhkus ja väärikustunnet ning madalat
solvumislävendit), siis tundub, et … lagunemiseks läheb. Liidupealinnas ilmselt
ei mõisteta Poola murdumatut vaimu. Seda riiki võis halbade asjade
kokkulangevusel küll vallutada, võis jagada tükkideks, reeta, ära kasutada, kuid
… uhke Poola vaim leidis ikka viisi, kuidas ennast taasluua. Just seepärast
peaks Liidupealinn olema väga ettevaatlik selle lapiteki tüki rapsimisel. Ka
Ungari … Ei sobi ju Ungarigi „omademokraatia“
Liidupealinna demokraatiaga (jällegi võtmata seisukohta selle „omademokraatia“
olemuse kohta). Kui tekk hargnema hakkab, siis on raske seda rapsimisega
parandada.
Demokraatia
kaitsest … tuletisena?
Poola
juhtumi puhul hakkas häirima see justkui
järsku süttinud vastuolu Poola Põhiseaduse ja EL õiguse vahel. Tegelikult ei
tohiks ju sellist dramaatilist vastuolu olla. Olles ise liitumisläbirääkimiste
osaline (konkurentsi peatükk), siis kõik teemad, kõik ühildatavaused, kõik
lahknevused ja nende tasandamise ajakava või erandid, sai läbirääkimiste käigus
(mida tol ajal nimetati sõelumisteks) läbi arutatu ja kokku lepitud. Lahtisi
otsi ei jäänud. Kõik pidi vastama EL õigusele, väärtustele ja põhimõtetele –
kui see ei oleks niimoodi olnud, siis poleks kandidaatriigid … liikmelisust saanud.
See
omakorda tähendab, et liitumise momendil olid liitujad sünkroniseerinud oma
õigusruumi vastavalt EL õigusruumile. Kuidas siis nüüd … Muide kõige tulisemad
vaidlejad olid liitumisläbirääkimistel just … poolakad ja ungarlased. Kõige
asjatundlikumad ka. Neil oli oma kindel arvamus. Mis siis juhtus? Kuskohalt
vastuolu tekkis?
Tundub,
et vastuse sain (9.10.21 PM) Riigikohtuniku
artikkel/analüüsist: „Õigusemõistmise sõltumatuse põhimõte on
omane nii rahvusvahelisele õigusele kui ka riikide põhiseadustele. Kohtunike
sõltumatus ei ole kohtunike eesõigus, vaid teenib eeskätt kohtusse pöördujate
huve, seda, et oleks tagatud õiglane õigusemõistmine, et kohut ei mõistaks
korrumpeerunud tegelased. Sõltumatus tähendab nii välist sõltumatust, mis
seisneb selles, et kohtu töösse ei tohi sekkuda teised riigivõimu osad: seadusandja,
täitevvõim, kui ka sisemist: kohtuniku sõltumatust teistest kohtunikest.
Sellest,
kas ühes või teises riigis on kohtud sõltumatud, saab aimu, kui vaadata, kui
kauaks ja kuidas kohtunikke ametisse nimetatakse ning edutatakse, kuidas on
reguleeritud kohtunike pensionile jäämine, millised on kohtute eelarved,
kohtunike palk ja sotsiaalsed tagatised, kuidas kohtunikud oma töö eest
vastutavad ning milline on kohtunike distsiplinaarmenetlus: kes ja kuidas seda
läbi viib, millal ja mis põhjustel saab kohtunikku ametist vabastada.“
See
kõik on selgitav ja väga selge ning õige seisukohavõtt, kuid edasi tuli
selgitus, mis oli selle õiguskringli rosinaks, mis muutiski hariliku saia
rosinakringliks: „Mitte kunagi varem pole
Euroopa Inimõiguste Kohtust ja eriti veel Euroopa Liidu Kohtust tulnud nii
palju lahendeid, mis analüüsivad õigusemõistmise sõltumatuse võimalikku
rikkumist mõnes liikmesriigis. Tõsi, ELK on selles küsimuses tuletanud endale
jõuliselt pädevuse, mida tal varem polnud, kuid ju oli siis selleks põhjust.“.
Hm, kuidas see asi demokraatias siis käib, et kohus on mingis „küsimuses
tuletanud endale jõuliselt pädevuse“? Kuidas? Miks? Millise mandaadi alusel?
Tuletanud pädevuse, mida tal varem ei olnud, kuid … „ju oli selleks põhjust.“
Täiemõõduline bürokraatlik absurd. See tendents, et mingi bürokraatlik
institutsioon (alates vallaametnikust kuni EL kohtuametnikeni välja) kasvatab
oma võimupiire (tuletades endale jõuliselt pädevusi), mida tal pole olnud ega
olla ei tohikski, on vohamas läbi kogu süsteemi. Kui tegemist on ühe
institutsiooni jõuliselt laienenud pädevusega, kelle tegevus siis õigusruumiga
vastuolus on? Eks ole, jälle hea küsimus. Ühe pädevuse laiendamine ahendab
kõigi teiste õigusi – süsteem läheb sünkronist välja.
Meie, nemad & fundamentaalsed väärtused
Kui õigusküsimuste arutamine on vahel lihtsalt
tore klubiline/akadeemiline tegevus, siis tegelikult on antud juhul tegemist
millegi hulka põhimõttelisema ja keerulisema küsimusega, nagu PM 9.10.21 oma
juhtkirjas möönis: „Mõne aja pärast on Eesti ELis netomaksja ja siis tahame
väga sarnaselt soomlastega, et meie vaevaga teenitud eurosid ei raiskaks ära
teiste riikide korruptandid. Õigusriik on tähtis kaitsekiht igasugu õnnetuste
eest ja tagakiusamise vastu.
Poola
konstitutsioonikohtu otsus mitte tunnistada mõne Euroopa seaduse kehtivust ja
Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus Poola õigusriigi põhimõtetest
kõrvalekaldumise pärast seab küsimuse alla Euroopa Liidu fundamentaalsed
väärtused.“. Niisiis on ohus EL fundamentaalsed väärtused? Kurb lugu. Ohtlik
ka. Kuid millised need fundamentaalsed väärtused siis on? Kas need on
liikmesriikide väärtused? Või ainult Liidupealinna administratiivaparaadi
tekitatud jõuliselt laiendatud pädevused, mida neil varem küll polnud, kuid
mille laiendamiseks oli ilmselt hea põhjus. Kus sellel vektoril asuvad
väärtused, eriti fundamentaalsed väärtused. Kui neile väärtustele tekkib
liigsuur vahe, siis füüsikareeglite järgi … lapitekk laguneb. Võib arvata, et
poolakate (vähemalt nende PM avaldusi arvestades) seisukoht on, et see liit
kuhu nad astusid pole enam see liit ja need kokkulepped mida kokku lepiti on
ajas kuidagi nihkunud – jõuliselt nihkunud. Kui üks pool arvab, et küsimuse all
on fundamentaalsed väärtused ja teise poole poliitinimesed formuleerivad seda
kui liidu juriidilist hübriidsõda liikmesriigi vastu, siis …
Luigelaulust
Meie
jaoks on lapiteki lagunemine muidugi probleem, sest jääme äralõigatuks ja
ühtlasi magusaks ahvatluseks. Kindlasti ka ääremaaks. Mis aga põhitähtis, me ei
tea ju praegu veel rahulolematuse tegelikke piire Euroopa Lapitekis, see ei
pruugi piirduda vaid brittide ja Visegradiga. Nagu ilmneb, ka Prantsusmaa pole
rahul EL liigsundusliku ühtlustuspoliitikaga (eriti arvestades Prantsusmaa
poliitturu äärtesse kogunenud heitunuid ja poliitilisi kodutuid), mis juhtub
kui ka … netomaksjad Hispaania, Itaalia … pole enam rahul? Lõppude lõpuks
Saksamaa ise, kelle pärast EL üldse loodi (et välistada huvide kaudu sõdu
mandril), kui tema pole rahul ja lahkub, kas lahkub siis ka rahu? Lõppeb ood
rõõmule? Kisub karmiks. Kui luiged läinud, siis on lumi taga. Luigelaul.
Üks
kurb visioon
Miks/kas nii võib juhtuda ja mis edasi saab? Ivan Krastev (IK) on
kirjutanud üpris mõtlemapanevate/mõistetavate põhjendustega stsenaariumi EL
tulevikust, kusjuures seda kirjutab inimene kes on (tundub et) EL heasoovlik
pooldaja. Seda enam on põhjust pöörata tähelepanu tema „hirmudele“. Kes ta on?
Vikipeedia annab teada, et: „.Ivan Krastev on
politoloog, Sofia liberaalsete strateegiate keskuse esimees, Viini IWMi alaline
stipendiaat ja 2013-14-17 Richard von Weizsäckeri stipendiaat Berliinis Robert
Bosch Stiftungis. juhatuse liige Euroopa Välissuhete Nõukogu
juhatuse liige liige, tegev International Crisis Group`is
Londoni Rahvusvahelise Strateegiliste
Uuringute Instituudi nõukogu liige (2005-2011) jne. „Alates
2016. aastast töötab ta Londoni
kodanikuhariduskooli direktori/usaldusisikuna , mis on osa
poliitikauuringute koolide ühendusest, demokraatia peadirektoraadi (DGII) egiidi all. Euroopa
Nõukogu .“ Vaat niimoodi, tegemist on
valdkonna asjatundjaga, kusjuures raamatu pealkiri – „Pärast Euroopat“ – on ise
väga intrigeeriv, et mitte öelda, paljuütlev.
Niisiis tõdeb IK,
et: „Eurooplased elavad lagunemishirmus,
samal ajal kui liit ise näeb rohkem kui kunagi varem välja saatuseliiduna.“
(„Pärast Euroopat“. Varrak 2019) k 10)
„See on hetk, mil nii poliitilised liidrid kui ka tavakodanikud kõiguvad
palavikulise aktiivsuse ja fatalistliku passiivsuse vahel, hetk, mil see, mis
oli kuni viimase ajani mõeldamatu – liidu lagunemine -, hakkab paistma
möödapääsmatuna. Ja see on hetk, kui narratiivid ja eeldused, mis alles eile
juhtisid meie tegusid, hakkavad paistma mitte üksnes aegununa, vaid lausa
arusaamatuna. Nagu me ajaloost teame, tõsiasi, et miski paistab absurdne ja
irratsionaalne, ei tähenda sugugi, et seda juhtuda ei saaks. „ (lk 11) Ja kuigi
see tõdemus on kirjutatud immigratsioonikriisi harjal (mil Saksamaa tegi
poliitturul valearvestuse eeldades, et Süüria põgenikevool aitab sama kergusega
nagu Idaplokist 15 aastat enne seda tulvanud
haritud/entusiastlikud/teotahtelised/püüdlikud sisserändajad, paikavad Saksamaa
ja kogu Euroopa tööjõu defitsiidi probleemi, kuid sai sügavad eraldusjooned ja
väärtuskriisi(d) EL sees), siis oli tal juba sel ajal õigus. Tänapäeval, mil kolmikkriisile
(meditsiini/administratiiv/majandus) on lisandunud kliimaprobleemide äraspidise
juhtimise kriis muutnud asjad veegi halvemaks ja migratsioonilained võtavad
uuesti hoogu, siis on tal õigus seda enam.
Tähelepanu – viimase rongi lahkumine
Kui keskkonnamõjude mittemõistmisega ja selle ületamise
loosunglike väljaütlemistega poliitturul asi piirduks, siis oleks meie
rõõmurahva ood veel päris talutav, kuid IK pessimistlik/optimistlik vaade on
hoopis sügavam: „Järgnev on mõtisklus
Euroopa saatusest Antonio Gramsci „intellekti pessimismi, tahte optimismi“
vaimus. Olen üks nendest, kes usub, et lagunemise rong on Brüsseli jaamast
lahkunud – ja kes kardab, et see viib maailmajao laosesse ja globaalsesse
tähtsusesse. „ (lk 15) Niisiis on IK arvates lagunemise rong juba Brüsseli
jaamast lahkunud ja just see võtabki kõhedaks, sest see on eeldus, et protsess
viib maailmajao laosesse (peenemalt väljendudes).
Karm ennustus. Kui palju meie poliitinimestest on sellisele
probleemile tähelepanu pööranud? Eks ole, jälle hea küsimus?
Selle asemel „Hirmust, et liit laguneb laiali, ja soovist
kindlustada end niisuguse tulemuse vastu võivad paljud Euroopa liidrid ja
valitsused astuda samme, mis muudavad Euroopa projekti kollapsi juba
möödapääsmatuks. Ja kui lagunemine aset leiab, siis mitte seepärast, et minema
jookseks ääremaad, vaid seepärast, et mässu tõstab kese (Saksamaa,
Prantsusmaa).“ (lk 16). Just-just, mis saab keskmest? Kuid kese ei ole enam
ammu kese riikide näol, sellel on oma uus kivikõva kindel kese Liidupealinna
administratiivkeskme näol. Just selles administratiivkeskmest võib tuleneda
järjekordne mõjude ja vastumõjude konsolideeriv või destruktiivne voog.
IK on esitanud sellise visiooni: „Minu tõlgenduse järgi on ainus
viis lagunemisriski käsitleda see, kui tunnistatakse selgesti, et demokraatliku
poliitika loomust on dramaatiliselt muutnud pagulaskriis ja et see, mida me
Euroopas praegu näeme, ei ole lihtsalt populistlik mäss establishment´i vastu,
vaid valijate vastuhakk meritokraatlikule eliidile (mida kõige paremini
sümboliseerivad töökad ja pädevad Brüsseli ametnikud, kes ometigi on kaotanud
kokkupuute ühiskondadega, mida nad peaksid esindama ja teenima.)“ (lk 19).
Hm, kuigi see konstruktsioon tundub tuttavalik ka meie
poliitturul, siis pole ma päris kindel, et oludes, kus moodne on olla igal
juhul „millegigi“ vastu ja ilmselt suur osa heajärjemaade elanikke ärkab
(murega?), et mille vastu ometi täna olla, on vastuhakk meritokraatiale see
põhiline. Vastuhakk kui selline on moekas. Tekkinud või tekitatud?
Paakauto sündroomist
Siinkohal tuleb mängu jällegi ohustatud enamuse fenomen: „Ohustatud
enamus – need, kellel on kõik ja kes seetõttu kardavad kõike – on kerkinud Euroopa
poliitika peamiseks jõuks.“ Tänased ohustatud enamused väljendavad tõelist
hirmu, et nendest on saamas globaliseerumise luuserid.“ „Selles mõttes ei esinda
uus populism mitte tänaseid, vaid võimalikke homseid kaotajaid.“ (IK lk 85)). See on enamus, keda pole tavatingimustes näha
ega kuulda, kuid on väga liikuv kui olud muutuvad. See on midagi sellist, kui
te sõidate piimatsisterniga (ilma siseste vaheseinteta) ja teete järskpidurduse.
See, mis enne loksus ohutult pütis on nüüd ühe hetkega liikunud tsisterni
esiseinale ja viib teid koos autoga juhitamatusse …. Kõige sellega kaasneva ja
järgnevaga. Samamoodi võib ohustatud enamus väga kiiresti liikuda poliitturul
ühe turuosalise tagant teise taha. Tähelepanu ei tule pöörata niipalju sellele,
kas tegemist „tegelikkuses ohustatud isikutega“, vaid sellele, et nad „tunnevad
ennast ohustatuna“. Nad on enamus, kui nad tunnevad, et on
ohustatud. Nad ei pruugi isegi tunnistada ohustatust, kuid mingi ürgse
instinkti ajel valivad nad enda arvates turvalise valiku. See kõik võib mõjuda
nagu piimapütilugu, kiire liikumine poliitturul tekitab juhitamatu liikumise ja
peavoollased kes on harjunud loksuma
tasasel kulgemisel … jäävad kuivale. Enamust ignoreerida on ohtlik nagu me
teame. Paakauto sisu liikumine on kiire ja pidurdamatu. Fakt. Kontrollitud
Uued enamused vähemuste poliitturul
Samas on ilmnenud Ühisruumi poliitturu tasandile veel üks jaotus
või ühisjoon, mida ei tohi ignoreerida. Ajakirja Prospect endine toimetaja D
Goodhart „Vanad jaotused klassi- ja majandushuvide järgi ei ole kadunud, kuid
nende üle on üha enam laotunud üks suurem ja lõdvem jaotus, mille ühel poolel
on inimesed, kes näevad maailma kust iganes, ja teisel poolel need, kes näevad
maailma kuskilt.“ (lk 39) See on mõtlemapanev tähelepanek.
Samale tendentsile on viidanud ka R. Müllerson nimetades neid
gruppe: „kus tahes ja kuskil olijaid“ (
„Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ lk 289). Huvitav tähelepanek, mis
ilmselt annab selgitust ka mitmetele senini mõistmatutele liikumistele
poliitturul. Tundub, et see „lõtv jaotus“ muutub määravaks jõuks edaspidi.
Sama tendents on meilgi üha enam jõudu kogunud ja kogub
jätkuvalt – inimesed vajavad kindlust ja lojaalsust ebakindlas maailmas. Paaniliselt.
Kõlab väga kummastavalt, kui meie poliitinimesed/analüütikud imestavad
konservaatorite kasvava edu puhul. Imestada pole midagi, eks samad tendentsid mis
maailmas, toimi avatud maailma puhul meilgi. Ja nagu IK näitab, pole tähtis millist pidukonda valijad/kodanikud/tarbijad
sisimas eelistaksid, esmase vajadusena otsivad nad kindlustunnet. Küsimus on
selles, milline pidukond või karismaatik suudab seda toodet pakkuda kõige
usutavamal moel ja vormis. Selle koha peal on kõigil poliitinimestel
mõtlemiskoht, sest … „kuskil inimesed“ otsivad ürgsest alalhoiuinstinktist
lähtuvalt ohustatud oludes kindlustunnet. Piimapütt …. poliiturg nihkub.
Demokraatiaturu uustooted
Kuid mitte ainult osalised poliitturul ei nihku, ka mõisted
nihkuvad. No selles mõttes, et mõiste sõnaline kest jääb samaks, kuid sisu … ei
pruugi enam sama olla. Meie teiega ilmselt mäletame A Lincolni ütlemist mis
kõlas umbes niimoodi, et üht inimest saab lollitada pikka aega ja massi
lühiajaliselt, kuid on võimatu lollitada massi pikka aega. IK on sellele
ütlemisele väga sarnaselt arutlenud demokraatia üle: „Me võime piirata
demokraatiat, et suurendada konkurentsivõimet rahvusvahelisel turul. Me võime
piirata globaliseerumist lootuses kindlustada demokraatlikku legitiimsust oma
kodumaal. Me võime demokraatiat ka globaliseerida, kuid rahvusliku suveräänsuse
arvel. Aga meil ei ole mitte mingil juhul võimalik nautida ühekorraga
hüperglobaliseerumist, demokraatiat ja suveräänsust. Ometi just seda enamik
valitsusi tahab. Nad tahavad, et inimestel oleks valimisõigus, aga nad ei taha
lubada inimestel valida „populistlikke poliitikaid.““
„Niisiis selle asemel et valida suveräänse demokraatia,
globaliseerunud demokraatia või globaliseerumissõbraliku autoritaarsuse vahel,
püüab poliitiline eliit demokraatiat ja suveräänsust niimoodi ümber
defineerida, et võimatu muutuks võimalikuks. Tulemus aga ei toimi: selleks on
ilma valikuteta demokraatia, ilma tähenduseta suveräänsus ja ilma
legitiimsuseta globaliseerumine.“ (lk 73). Nii, et kuhu me kokkuvõttes siis
kõigi nende toredate poliitturu mängude ja mõistete (väärtuste?)
ümberdefineerimisega jõuame? Kas „Alternatiivide puudumise“ poliitikasse?
Alternatiivide puudumine kui väärtus? Uh …
„See, mis veel hiljuti
oli kahe erineva valitsemisviisi – demokraatia ja autoritarismi – konkurents,
on tänaseks arenenud kahe erineva „alternatiivide puudumise“ poliitika
konkurentsiks. Demokraatlikus Euroopas on saanud mantraks, et „kasinusele pole
alternatiivi“, ning valijad saavad küll välja vahetada valitsusi, aga neil
puudub võime vahetada välja majanduspoliitikaid. Brüssel on paljud
makromajanduslikud otsused (eelarvedefitsiidi määrad, avaliku sektori
võlataseme) konstitutsialiseerinud ja sellega need valimispoliitikast de facto
eemaldanud.“ (lk 74) Kui me lisame siia suurüritusena ülemaailmse
maksureeglistiku sünni ja pisinöökimisena EP liiklusreeglistiku, siis milline on üldse suveräänsete riikide
suveräänsuse aste tänapäeva maailmas? Eks ole, hea küsimus?
Järgmised … lõdvad sidusused.
Ja siis tulevad mainemeistrid ja järgmised valimised ehitatakse
ülesse järgnevalt: „Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole
täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada,
sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.
Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest
tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid
erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end
sellele projetseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ .
Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures
ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi
varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem
ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad
selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita
tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk
on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“
„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja
vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui
võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see
tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“.
(P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019 Lk 196)
„Ja loomulikult oli Borwickil veel üks suurepärane lööklause „Võtame kontrolli
tagasi“, mis on nii läbi ja lõhki amorfne, et võib tähendada ükskõik kellele
ükskõik mida, raamida EL-i vaenlaseks, kellel on olemas vandenõu iga
ettevõtmise õõnestamiseks, mis see ka poleks, mis on sulle südamelähedane.“ (lk
199) „Ma usun, et hästiosundatud vaenlane annab häältele tõenäoliselt 20%
juurde,“ Hm, mida arvate, kas mainemeistrite keedus mõjub poliitilistele
kodututele ja „lõdvale sidususele“? Virgutavalt? Rammestavalt? Rammustavalt?
„Eliidi natsionaliseerimise“ poliitika
Kui pidukonnad ja administratsioonid ei saa aru nendest tendentsidest
uutest tendensidest, ei suuda enam kõnetada mõistetavalt
kodanikke/valijaid/tarbijaid, siis kodanikud/valijad/tarbijad muudavad
poliitturul oma tootevalikut ja tarbimisharjumusi. Uute toodete pakkujaid
leidub alati, eriti kui monopoolsed struktuurid on muutunud laisaks/enesekeskseks/rahulolevaks:
„Populistliku väljakutse tuumaks on
võitlus eliidi loovuse ja kohustuste üle. Erinevalt sajanditagusest ajast ei
ole tänase vastupanu juhid huvitatud tööstuse natsionaliseerimisest. Nad
lubavad hoopis eliidi natsionaliseerimist. Nad ei luba rahva päästmist, vaid
rahvaga jäämist. (…) Ühesõnaga, populistid ei luba oma valijatele mitte
kompetentsust, vaid lähedust. Nad lubavad taastada sideme eliidi ja rahva
vahel. Ja üha suurem arv eurooplasi peab neid lubadusi veetlevaks.“ (IK „Pärast
Euroopat“ lk 95)
„Valijaskond on
„suverään, kelle sõnavara piirdub kahe sõnaga „ei“ ja „jah“, on kirjutanud
Ameerika politoloog E. E. Schattschneider. (…) Kodanikud kalduvad uskuma, et
ainult „ei“ ja – märksa harvemini – „jah“ öeldes saavad nad oma häält
valitsevatele klassidele kuuldavaks teha.“ (lk 97)
„Euroopa üldist meeleolu
saab kokku võtta järgmiselt: „ Üks põhjusi, miks paljud inimesed demokraatias
kahtlevad, on tõsiasi, et neil on selleks õigus.“ 2012 aasta Euroopa tuleviku
uuring näitas, et ainult kolmandik eurooplasteks usub, et nende hääl Euroopa
Liidu tasandil ka maksab, ning tühised 18 protsenti itaallastest ja 15
protsenti kreeklastest usuvad, et nende hääl maksab isegi nende omal maal.“ (lk
67)
Kohustust täites
Tähelepanu! Nüüd põhitähtis, mis mõjutab poliitturgu ja
tootevalikut: „Inimesed usaldavad oma juhte mitte ainult nende pädevuse,
vapruse ja pühendumuse pärast, vaid ka usust, et juhid jäävad kriisiaegadel
nendega samasse paati ega torma väljapääsu poole. Paradoksaalsel kombel on
praegune eliidi konverteeritav kompetentsus, tõsiasi, et ta kõlbab juhtima panka ühteviisi nii Bulgaarias kui
Bangladeshis või õpetama Ateenas kui Tokyõs, see, mis muudab ta rahva silmis
kahtlaseks, sest rahvas tunneb õigusega, et segastel aegadel võivad
meritokraadid otsustada pigem lahkuda kui kanda osakestki paigalejäämise
hinnast. „ „… kommunistlik eliit oli „väljapääsuta“ eliit, samal ajal kui
meritokraatlik eliit on globaliseerumise ja Euroopa integratsiooni ajast saadik
olnud „lojaaluseta“ eliit.“ „Traditsioonilisel aristokraatlikul eliidil olid omad
kohustused ja teda kasvatati nende täitmise vaimus. Tõsiasi, et esiisad, kelle
portreed lossides rippusid, olid oma kohustust täitnud, tagas selle, et
kohustusi võeti tõsiselt.“
„Seevastu uued eliidid ei tea eneseohverdusest midagi (…) Uute
eliitide loomus ja konverteeritavus muudavad nad oma rahvusest praktiliselt
sõltumatuks. Nad ei sõltu oma maa haridussüsteemist (lapsed käivad erakoolides)
ega riiklikust tervishoiusüsteemist (nad võivad endale lubada paremaid
haiglaid). Nad on kaotanud võime jagada oma kogukonna kirgesid. Inimesed
kogevad eliidi niisugust sõltumatust kodanikuvõimu kaotusena. Meritokraatlikud
eliidid on omavahel tihedates sidemetes, aga nende võrgustikud on
horisontaalsed. Sofia juhtiv majandusteadlane tunneb lähedalt oma kolleege Rootsis,
kuid ei tunne oma kaasmaalasi ega huvitu nendest, kes on tehnokraatlikel
eksamitel läbi kukkunud.“
„Pole siis üllatav, et Euroopa uue populismi tuumaks on
lojaalsus – nimelt tingimusteta lojaalsus etnilistele, usulistele või
sotsiaalsetele gruppidele. Populistid lubavad inimestele, et nad ei otsusta
nende üle ainult teenete põhjal. Nad lubavad solidaarsust isegi kui mitte
õiglust. „ „(…) siis populistid pooldavad ühiskonnanägemust, mis sarnaneb
perekonnaga, mille liikmed toetavad üksteist mitte lihtsalt seepärast, et
igaüks seda väärib, vaid kuna igaühes on midagi ühist.“ (lk 93) Vaat sellised
võimalikud meeleolud EL-s
Õppetunnid,
mis … ei õpetanud
Vaadake,
just äsja lahkus võimas (sõjaline) demokraatiakoalitsioon Afganistanist, kus
paar aastakümmet püüti juurutada demokraatiat, enne seda püüti paar aastakümmet
juurutada sotsialismust. Eh, kumbagi ei
juurdunud. Turg ei võtnud vastu … pakutavaid demokraatiaid (ärgem unustagem, et
NL-s peeti oma riigikorraldust maailma kõige demokraatlikumaks nn demokraatlik
tsentralism). Vaadates lähiajaloo kulgu tundub, et demokraatia kasvuga on nagu
kartulikasvatusega - pinnas selle kasvuks peab olema sobiv. Muidu on niimoodi,
et paned pangetäie demokraatiat/kartuleid maha ja sügisel võtad heal juhul pool
pange demokraatiat üles. Muidugi aitavad nii nagu põllukultuuride puhul ka
demokraatiat kasvatada pinnase ettevalmistus (kuivendamine, kastmine,
metsaraie).
Demokraatia
on hea asi, kuid sellel on tuhat nägu ja olemust. Kui EL tahab luua oma
administratiivse kujutluse järgi ühenäolist demokraatlikku Euroopat, siis
tuletagem meelde Afganistani demokraatia eksportimise fiaskot. Eks ole, … kohane/tu
paralleel. Tulemus …
Breivik presidendiks?
Vaatame.
Kui EL administratiivsele
ühisbürokraatiale ei meeldi Briti demokraatia, Poola demokraatia, Ungari
demokraatia, Slovaki demokraatia, Tšehhi demokraatia ja võib olla ka Prantsuse,
Itaalia ja Hispaania demokraatia, siis on suur oht, et demokraatiate
mittemeeldimise kogusummaks on mittedemokraatia ja EL muutub kümnendi jooksul
Euroopa Lapitekist lappideks ilma kaitsva tekita – Euroopa Lamemaaks (ikka lühendiga
EL). Või näiteks Euroopa Hõimualaks? Ja
pole võimatu, et aastaks 2035 saab Breivik Nobeli rahupreemia laureaat ja
president. Mõtlete nüüd, et „see ei ole võimalik“, sest … „See ei ole võimalik“?
Jälle? Kas nii nagu kõik need eelnevad „ see ei ole võimalik“ momendid. Aga
Mandele sai Nobeli rahupreemia ja sai presidendiks. Fakt. Aga Arafat sai Nobeli
rahupreemia ja sai presidendiks. Fakt. Viiskümmend aastat tagasi olid mõlemad
maailma (ja eriti oma valitsuste) silmis paduterroristid. Fakt. Miks ei võiks
sama juhtuda Breivikiga, kui poliiturg nihkub? Väärtused muutuvad? Ah, et teie
arvates „ei saa seda juhtuda“? Hm, lihtsalt teadmiseks, et Põhjamaad demokraatia
tõelise kantsina valmistab igatahes Breivikit ette vanglast vabanemise ajaks: (30.07.2013
Delfi) „Breivik kandideerib Oslo ülikooli
politoloogiat õppima Breivik kannab 21-aastast karistust Ila vanglas,
mille direktor Knut Bjarkeid ütles, et kiidab sellise sammu heaks“. „Me ei saa
ühelegi inimesele keelduda andmast võimalust Oslo ülikoolis õppida,“ ütles
Ottersen. „Me peame sisseastumisel järgima tehnilisi reegleid.“. (ERR
17.07.2015) „Breivik võeti vastu Oslo ülikooli kaugõppesse Oslo Ülikool teatas, et vanglas 77 inimese tapmise
eest karistust kandev massimõrvar Anders Behring Breivik on vastu võetud õppima
politoloogia eriala kaugõppesse. 2011. aasta 22. juulil tappis
paremäärmuslasest fanaatik Anders Behring Breivik Utøya saarel 69 Norra
Tööpartei noortelaagrisse saabunud inimest, kellest enamik olid teismelised.
Varem oli ta Oslos pommirünnakuga tapnud 8 inimest." Niisiis u kümne aasta
pärast vabaneb vanglast ülikooli politoloogiakraadiga teotahteline võitleja ....
Aga
võib-olla peaksid paljud endalt küsima, kas
mitte nemad ise, sh "ühisdemokraadid" ja regloodikud , kes ei mõista aja kulgu ja rütmi Ühisruumide muutustel, ei moodusta Breiviki presidendivalimiste kisakoori? Loodetavasti ei
pidanud (tänane) EL kompromissitu ühisdemokraadid ja regulatsioonihullud, kes
on tuletanud endale jõuliselt pädevuse, mida tal
varem polnud (kuid ju oli siis selleks „nende arvates“ põhjust), .sellist demokraatia
arengut silmas ega Euroopa Sise-Afganistaniliku Hõimuala loomise eesmärki. Või
siiski?
Ebakõla
Liit – EL
On
täiesti ilmne, et ühedemokraatia pendli lükkamine ühele servale ja
regulootikute kontrollimatu tegevus on oma loomulikust kaasaliikumisjõust üle
läinud massilisele jõuga lükkamisele/hoidmisele, mis kardetavasti muutub
lükkajatele ülejõu käivaks. Karta on, et lükkajate ikka kitsenev ring (nagu
kitseneb ka demokraatiate ring) ei suuda kitsasdemokraatiat hoida ja tekitab
pendli massiivsel tagasilangusel fataalseid tagajärgi. Oma ainuomaste väärtuste
mantra loob mitte demokraatiat, vaid killustust ja lepitamatuid vastuolusid.
Kahju(ks). Ühiseks, kuid mitte ühendavaks,
saab vaid ebakõla, peaaegu nagu Jugoslaavia loomine peale I MS. „(…) ühinesid
riigiks, mida ühendav põhimõte oli ebakõla“
(„Tulipunktid“ lk 164)
Ebakõla on süsteemi nõrgestaja. „Sõjajärgne filosoof Hannah
Arendt on öelnud, et kõige ohtlikum asi maailmas on olla rikas ja nõrk. Jõukust
saab kaitsta ainult jõuga, sest erinevalt vaestest rikkaid kadestatakse ja neil
on asju, mida teised ihkavad, ning erinevalt tugevatest alluvad nad jõule. Minu
isa ütles ikka, et ka maailma rikkaim inimene ei ela üle odava kuuli tabamust.
See käib ka riikide kohta. Jõukus ilma kaitseta on nagu kutse katastroofile..“
(lk 183) Vaat selline lugu ka veel.
Kui asi niikaugele jõuab, siis on tegemist Müürimurruga, mitte Muutusteseinaga, kuid see on juba täiseti uus mäng. Hoopis teine mäng.
Mõeldes nagu Taavet
Samas, ärgem kaotagem lootust, vilgast mõtlemist
ja teotahe. M Gladwell („Taavet
ja Koljat“ Pegasus 2015 Lk 27) toob välja huvitava uurimuse: „Kujutage et te peate kokku lööma kõik viimase
kahesaja aasta jooksul peetud sõjad, kus on vastamisi olnud väga suured ja väga väikesed riigid (…) Mis te arvate,
kui tihti suurem osapool võidab? Ma usun, et enamik meist hindaks seda numbrit
kuskile 100 protsendi ligidale. (…) Kui politoloog Ivan Arreguin-Toft selle
arvutuse mõni aasta tagasi tegi, sai ta tulemuseks 71,5 protsenti. Natuke vähem
kui kolmandikul juhtudest võidab nõrgem riik. Arreguin-Toft küsis seejärel sama
küsimuse natukene teistmoodi. Mis juhtub sõdades tugevate ja nõrkade vahel, kui
nõrgem osapool teeb seda, mida tegi Taavet, ja keeldub sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool
seda soovib, võttes kasutusele hoopis mingisuguse ebatavalise või sissisõja
taktika? Vastus on, et neil juhtudel kargab nõrgema osapoole võiduprotsent 28,5
protsendi pealt 63,6 peale.“
Niisiis
meil on veel võimalik võita, kui me keeldume sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool
seda soovib, võttes kasutusele hoopis uudse ebatavalise taktika. Kui sa pole
just Koljat, pead mõtlema nagu Taavet. Edu nuputamiseks
Järgneb…
Targutusi:
Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson Eesti Raamat Tallinn 1995
Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud
päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt
ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide
veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”
Lk 146 Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame
seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude
valimiskoosolekute hirm.
„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,”
vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal
aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö
sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel
võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll.
Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi
palju korda saata.”
„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid
minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide
esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on
ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi
kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat
teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”
„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga
pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada.
Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi
valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te
hääletate.”
Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises
maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011
Lk 44 Vaenlane seevastu oli tankiväed
killustanud. Ta oli andnud need vähemkiirete vägede juurde, ta oli jaotanud
tankid kõikjal väikestesse rühmadesse, mitte koondanud need säärastesse
soomusarmeedesse, nagu edukalt oli praktiseerinud Saksa armee. Seega oli
osutunud täpselt õigeks Guderiani ettenägelikkus ja planeerimine, mida
väljendas legendaarseks saanud ütlus :”Asi tuleb suurelt ette võtta!”
Lk 86 „… ei olnud Tuneesiasse saabunud ühtegi
varustuslaeva. See viis asja niikaugele, et sõjaväel tuli väheväärtuslikkust
veinist alkoholi destileerida, et sõidukitele kütust saada.” Burzuikas
naftatelliste põletamine, et sooja saada.
Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime
nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud
kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad
…”
Lk 156 Bensiini kui ressursi vajaduse arvestus
enne Ardennide lahingu algust „Minu kogemused idas olid mulle õpetanud seda,
et lahingutingimustes tuleb seda hulka
vähemalt kahekordistada. Ent Jodl ei suutnud seda mõista ning need
staabiohvitserid, kes seda teadsid, olid minu kartused omalt poolt maha
vaikinud.”
