Mnjah moment – kaks eepost.

 

F.R. Kreutzwald oli tark ja mitmekülgne inimene.  Ennekõike oli ta muidugi arst, Võru linnaarst, kuid meie teame teda kui eesti kirjanikku. Lauluisa. Tema peateos oli Eesti rahvuseepos "Kalevipoeg" (1857–1861). Kuid lisaks eesti rahva ennemuistsetele lugudele ja rahvuseeposele „Kalevipoeg“, kirjutas ta veel ühe märgilise teose, võiks öelda lausa alternatiiveepose – „Kilplased“.  Nagu teatab Vikipeedia: „Raamatu tegelased ja nende elujuhtumid jätsid rahva teadvusesse nii sügava jälje, et "kilplane" hakkaski eestlastele tähendama rumalat, kes enne teeb ja siis mõtleb ning kelle teod lähevad seetõttu tühja.  Esmakordselt ilmus teos eesti keeles 1857 aastal“. Ehk siis kummalisel kombel toimus see samal ajal kui toimus „Kalevipoja“ vormimine. Kas lauluisa oma arstlikus tarkuses tunnetas juba algselt meie duaalset aluspõhja? Mine sa tea. Loodetavast lihtsalt kokkusattumus, kuid siiski …

Ei hakka vaevama teid pika kirjelduse ega lugemissoovitusega, vaid toon paar tähtsamat alternatiiveepose mõttepunkti välja … ülejäänu võib igaüks ise juurde mõelda/lugeda. Alternatiiveepos algab sellest, et kilplased nii nagu meiegi pidasid (ja olid) maailma targim  rahvas: „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrvu …” Seepärast kutsuti neid suurte isandate juurde nõu andma ja valitsejaid teenima, kuid … Kuid kaugetes maades nõu andes jäid kilplaste endi põllud ja kaasad sööti – põllusaaki nappis ja lapsi sündis vähe. Siis kutsusid naised (maailmapäästjad) mehed koju, et nõu pidada. Pidasidki ja jõudsid järeldusele:

 „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.”

Mõeldud tehtud:  „Aga sellest kõigest võib selgesti näha ja õppida, kui hädaohtlik asi alpus ja rumalus on; ja kui hõlpsalt üks, kes ehk aga kord nalja pärast selle tembu endale oli võtnud, seeläbi viimaks kilplaseks läheb, ja ennast mitte teisiti temaga ei määri, kui oleks ta rooja oma kätte võtnud.”

Lk114 „Kilplased olid oma alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.” („Kilplased” Varrak 2004 lk 18/32/114)

Mnjah, siin me siis oleme. Kumbast eeposest siis?