Muutustesein V8: Rütmitajust

 

Mõned asjad maailmas meie ümber muutuvad märkamatult. Muutus on, kuid väheviisiliselt ja kiduralt, kuid pidevalt – märkamatult. Nn konnakeetmise sündroomina. Mõned muutused poliitturul on sellised, et eile veel ei teadnud, et muudatused on tulemas, kuid täna, ets kae imet, muutus juba käes. Veel pool aastat tagasi ei uskunud keegi, et Saksamaa valimised võidavad kurakäelised, aga … Üks vale isikuvalik, paar viltumõistetud ütlemist, kübeke liigset enesekindlust ja konservatiivsetest soosikutest olid saanud tagaajajad. Väga suur muutus Euroopa südames. Saksamaa poliitturu järsk muutus oli meie jaoks üllatus, kuid see, et konservaatorid on muutunud küsitluste järgi meil kõige populaarsemateks, ei oleks küll pidanud üllatusena tulema. Miks? Lihtne turudünaamika ja ebaturvalistel aegadel turvalisuse otsimine inimeste/valijate/tarbijate poolt. Ikka see sama kõigi ühise väärtusvormi alla sundimine, pidukondade muutumine ideekandjatest koloniaalkauplusteks, kus müüakse nii piima kui priimuseid ja selle tulemusena ebamäärase poliitiliste kodutute üha laienev ringkond. Toimus ju kõik peaaegu märkamatult, kuid … nüüd on tulemus käes.

Kuigi igapäevaretoorikast ja kehahoiakutest võib jääda mulje, et siin armsal, u 300x300 km maalapil, määrame just meie oma otsustega kogu maailma kulgu, siis päris nii lihtne see pole. Tõsi, võib aeg-ajalt esineda nn „liblika tiivalöögi efekte“, kuid … harva. Tõsiasi on see, et meie sõltume sellest, mis maailma majandus ja poliitturgudel toimub, milliseid otsuseid/tehinguid seal tehakse, meie osaks on neid nutikalt ära kasutada või kui me seda ei suuda, siis kasutatakse meid  ära kõige lihtlabasemal viisil. Seega menüüs on kaks „ära`t“. Mida meie teiega valime?

Jutu tasemel teame me täpselt mida valida, kuid teostus jääb tihtipeale nõdraks (vaim valmis,  aga liha nõder?). Ainult sellest, et me läbirääkimiste laua taga ütleme, et meil ei ole vastuväiteid (kuna me ei saa otsustatava probleemi sügavamast sisust aru) tänapäeval enam ei piisa. Meie jaoks on tähtis, et iga maailma hullus - elektrihullusest, kuni migratsioonihulluseni (I. K. arvates 21 sajandi revolutsioon) - peame meie teiega süviti väga põhjalikult läbi töötama, aru saama. Saama aru,mis sellest võib olla kasulik, mis kahjulik meile teiega, siis liitlased leidma ja  nemadki meie(ühiseks)  kasuks pöörama. Vaat selline on meie aja peamine nõue.

Tulevikuvisioon: teleportatsioon kiirusel 30 km/h ?

Kuid aja nõue koosneb komponentidest – pisikestest, suurtest, esmapilgul mõistmatutest. Kuidas siis kaaluda erinevaid aja nõude komponente? Üks näide. Liikuvus on aja nõue. Milline liikuvus? Kiire, taskukohane, keskkonnasäästlik  ja nauditav liikuvus on aja nõue, teleportatsioon on juba tuleviku nõue, sõidukiiruse vähendamine 30 km/h on … hetkeline populaarsuskogumise operatsioon, mis ei vasta ei keskkonnasäästlikkusele, taskukohalisusele ega aja nõudele. See on minevik. Kas keegi on välja arvutanud palju lisa CO2 toodetakse seise „lamavate politseinikega“, ühesuunaliste kunstlike kitsastänavatega, ebamõistliku fooritsükliga jne. Ei ole, kuid peaks, sest lisaks CO2 ja NoX toodab see lisatolmu ja muud saastet. Autojuhtide elu ebamugavamaks muutmine ei ole rohepööre. Kuidas nad peaksid tööle saama? Kepphobustega? Meie ilusal, kuid suvekidural maal pole valdavaks mitte ainult päikesepaiste ja kevadtuuleke, vaid enamuses porine ja talvine. Jalgratas? Pikaaegse jalgrattasõitjana emeritusena (veel sellest ajast kui jalgrattur pidi arvestama autodega mitte vastupidi), siis jalgrattasõit talvel pole mingi tavatransport, vaid ekstreemsport , mis ei asenda autot ega bussi. Jalgrattaga tööl käimine vajab lisaks rattale ka hoiukohta tööl ning riiete vahetamist ja pesus käimist. Kui paljudes töökohtades selline võimalus on? Eks ole, te ei kavatse ju higihaisusena tööle ilmuda? Või … Hm, arvate, et see võiks mõjuda, kui värskendav/moderne ododorant? Vaevalt.

Sama süsteemsus ja tõhusus kehtib ka autodega, kui me tahame saada hea liikuvuse koos heitevähendusega, siis ei saavutata seda tossutamise suurendamisega liiklusummikutes tootes nii CO2 suurtes lisakogustes, kui ka juhtide mentaalmürgisust, vaid läbi tõhusa ühistranspordi (buss nägemiskaugusel, peatus mitte kaugemal kui 500 m, peatused õigetes kohtades, targad foorid, infosüsteemid transpordis jne). See on tõeliselt tänapäevane lahendus, mitte uhkusega uusi pudelikaelu tootes (uusim näide Narva mnt ja Pronksi tn ristmik).  Rohepööre nõuab eelkõige pööret mõtlemises, mitte lööklausetes elamist.

 Iga narrusega ei maksa kaasa joosta, meil pole nii palju ressurssi, meie teiega võimalus on olla õigel ajal õiges kohas, mitte igal ajal igas kohas.  Homsesse tuleb jõuda esimesena … kasvõi teleporteerudes.

Rütmi valik

Väga tähelepanelikult tuleb suhtuda nendesse valdkondadesse millistega tahetakse enne teisi tulevikku jõuda, eriti ajal mil kogu ilm oleks nagu unustanud lihtsad loodus- ja majandusseadused. Eh, nagu oleksid koerapöörirohtu söönud sest mõttepojukesed, et vala majandusse katteta raha, küll siis majandus kasvab;  sunni tagant demokraatia arengut, küll see siis levib; vääna makse juurde, küll siis tekkivad uued tehnoloogiad võivad küll poliitturul tuua lühiajalisi dividende, siis pikaajaliselt väga ebamõistlike suundadega. Miks? Vaadake,  kui SKT juurdekasvust annab enamuse paranenud maksulaekumised, kui palgad tõusevad 14% ja tootlikkus on endiselt 75% EL keskmisest, siis ... kuulake seda juttu tähelepanelikult, aga ärge uskuge, et see on jätkusuutlik majandamismudel. Sellises segasummas  peame meie teiega olema väga tähelepanelikud, et me oma Muudatustesinale liigraskeid ülestähendusi ei riputaks, edenemist liiga aeglaseks ei muudaks või üldse teelt ei hälbiks. Võib juhtuda, et meie Muudatustesein ei kannata kõiki suurriiklikke ambitsioone kohe ja täies mahus välja? Oma suurusest ja võimekusest lähtudes tuleb meil valida ka oma maailmaparanduslik rütm. Oma rütmi valimise (ja selle järgimise) võiks küll Muudatusteseinale ülesse täheldada. Milleks? Ikka selleks, et muudatusi ise ära kasutada nutikuse ja loovuse tuules, mitte, et meid ära kasutatakse.

Kaalude, vastukaalude ja tasakaalu imeline maailm.

 Maailm muutub ja see muutus saab olema kas:

-esiteks:  see muutub loovuse vabaduse/vastutuse vektorit mööda või

-teiseks: liigume edasi (või kuhugi) hoopis tihke standardiseerimise ja piiramise rööpmestikul

See valik on üks meie aja suuri valikuid. Muidugi ütleme me, et valime loovuse (meie sisemine kompass ütleb seda väga selgelt), kuid sel ajal kui meie teiega uneleme loovusest, vabast tegutsemislustist, siis liigub (meie) pärismaailm  tegelikkuses ikka enam standardiseerimise, ühtlustamise, algoritmide ja nn kujutletava korra nimbuse poole. Niimoodi on lihtsam ja … „poliitturu kangelaste“ tegevus nähtavam.

 Niisiis … Kõik head asjad on head ainult teatud piirideni, seda ka standardiseerimine ja loovus. Näiteks see, et igas riigis on määratletud, milline on liikumisskeem, kas vasak või parempoolne on hea, kuid see, et maja ukse vahetus peab olema kooskõlastatud „asjaomaste instantsidega“ on jaburus. Igasugune liialdus toob kaasa  tagurpidi U efekti ja muudab iga „üleheastatud hea“ tegevuse  lõpptulemusena halvaks või lausa toksiliseks. Tegemist  on mõjude ja vastumõjude peene kombinatsiooniga.

 Tõsiasi on, et isepäiselt tegutsev (nüüd juba allutav) bürokraatia püüab kõike ja kõiki standardiseerida ja ühtlustada, kasutades selleks üha suuremat ühisressurssi loob ta tegelikult ühtlustatud platoo, ilma loovuse võimaluseta ( see ei mahu ju standardisse). Kuid ühtlustamise tulemusel „ära lõigatud loovuseääred“ moodustavad standardplatoole ka põhja üha suurenevatele vastasmõjudele. Mida rohkem pressitakse peale ühtset standardit, seda suuremaks muutub sellele vastumõju. Vastumõju tekib ilmtingimata, küsimus on vaid ajas – millal.

 Fundamentaalsest põhiseadusest …

 Newtoni seadused on kolm fundamentaalset füüsikalist loodusseadust, mis panevad aluse dünaamikale ja üldisemalt kogu klassikalisele mehaanikale. Need kirjeldavad kehale mõjuvat jõudu ja keha liikumist sellele mõjuvate jõudude toimel. Neid seadusi nimetatakse ka mehaanika põhiseadusteks. (Vikipeedia). Niisiis veel üks Põhiseadus, pealegi mitte riigipõhine kirjutatud (kujutletava korra põhine),  vaid fundamentaalne füüsikaline põhiseadus.

Kui Newtoni kolmas seadus ütleb, et kaks keha mõjutavad teineteist jõududega, mis on absoluutväärtuselt võrdsed ja vastassuunalised, siis ütleb see tavainimesele üpris vähe. Kui Newtoni I ja II seadus kirjeldavad, kuidas keha liigub välise mõju puudumisel või olemasolul, siis kolmas seadus käib vastastikmõju enda kohta. Newton ise nimetas seda seadust mõju ja vastumõju seaduseks. Nojah, mõjutavad ja siis? Mulle meeldis sellekohane illustreeriv õpikunäide kus kirjutati, et: „Kogemused näitavad, et kehad mõjutavad teineteist alati vastastikku. Kui toetame redeli seinale, siis mõjub sein redelile vastu ja seda nii, et redel püsib paigal.“ Vahva see redeli näide vastumõjude kontekstis. Vaadake, redel on vajalik selleks et kuhugi ülespoole saada: pöörangule, lakka, moosiriiulile, parema elu manu, see on väga vajalik instrument eesmärgi saavutamiseks. Kuid selleks et eesmärki saavutada peab seda vastumõjuks toetama vastu seina. Kui te just tsirkuseartist ei ole, siis on sein ilmtingimata vajalik. Kui redel on liiga raske (massiivne metall) ja sein õhuke vineer, siis on redeli mõju nii suur, et sein ei suuda piisavat vastumõju osutuda ja sein, moosipurk ja ka redel ise käivad käntsu. Eesmärk jääb saavutamata.

Sama lugu on ka siis kui administreerimine/bürokraatia, mis on loodud ju ainult ühel eesmärgil, et Ühisruum saavutaks võimalikult nauditava tulemuse (moosipurgi), muutub seinale liiga koormavaks ja lõpuks lõhkuvaks komponendiks Ühisruumis. Aga ühte lisakomponenti tuleb selles mõjude ja vastumõjude dünaamikas tähele panna -  demokraatia sein on alati nõrgukene massiivse bürokraatia vastu.

Ja veel üks tähelepanek, uus sein ehitatakse ülesse vastavuses massiivsele redelile ja see pole hoopiski nõrguke vineersein … Niisiis, kõik kes tahavad iga viimastki inimtegevuse ilmingut reguleerida, mõelge enne, missugune on sellele lisanduva bürokraatia kaal ja milline on sellele massiivtrepile vastumõju avaldava seina vastumõju võime? Võib olla, et te ei ehita oma õhinapõhises innukuses kõiki õnnelikuks teha läbi kõige reguleerimise mitte demokraatiaseina nagu te ise arvate, vaid lisate kaalu bürokraatia trepile. Mõttekoht. Kas te suudate sellele üha massiivsemale bürokraatiatreppi üleval hoida? Kui kaua? Ja mis saab aja nõudest?

 Mõjupuue:  Impeeriumi loomine

 Nagu ütles MT: „Demokraatiatel, nagu inimolenditelgi, on kalduvus lõdvestuda, kui kõige hullem on möödas.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 107). Niisiis vahel see puhkab …

Kuid seniks kuni vastumõju/vastupanu puhkab ja alles kogub jõudu liigub bürokraatia oma vallutava loogika järele edasi. Bürokraatia on nagu impeeriumi loomine, see vajab enese olemasolu säilitamiseks ja õigustuseks üha uusi vallutusi.  Mida mõjukamaks bürokraatia muutub seda rohkem leidub valdkondi mida administratsioonide arvates on tarvis reguleerida (inimeste heaoluks loomulikult). Bürokraatia leiab reguleerimiseks üha uusi valdkondi (kempsupaberist kiluvõileibadeni) - tundub, et nüüd on see asunud reguleerima … isegi demokraatiat. Nii on. (nn Poola sündroom). Ka demokraatiat surutakse üha kitsamasse turunišši ning tundub, et demokraatia põhimõte -  kõik mis pole keelatud on lubatud - on asendumas Vaheriigiaegse selge keelumehhanismiga – kõik mis pole lubatud on keelatud. Te  ei ole nõus? Et teile tundub nagu oleks kõik mis pole keelatud – lubatud? Vaadake, kui kõike püütakse reguleerida, siis kõik ongi tegelikult … keelatud, see, et üha uued valdkonnad on „demokraatlikult keelatud“ ei tähenda, et need pole keelatud. Muidugi pole keeludemokraatial midagi ühist ka demokraatiaga, peale selle, et sisaldab sõna „demokraatia“.

Maailm ongi erinev, ka ambitsioonid on erinevad. Tundub, et isegi demokraatia ja „head tegemine“ on erinev. Kui erinev? "Ameerika sai vastuse siis, kui üks poliitik võttis ühe kodutu, pesi ta puhtaks ja pani linade vahele magama. Mis te arvate, mis sai? Kodutu andis poliitiku kohtusse ja see asi läks ülemkohtusse välja," jätkas Arrak. "Tekkis põhimõtteline küsimus, et kas lollus ja laiskus on inimõigus või ole. Kes võitis? Loomulikult kodutu võitis!" (ÄP  19.02.2011). Valikute küsimus. Isiklike valikute küsimus.

Nagu hoomate pole „vägisi head tegemine“ ainult meie kohalik tuumviga, see on ka kogu heajärje maade juurprobleem, liigne turvamine viib loovuse allakäigule ja bürokraatia võidukäigule. Võimalik, et … veel millegi/kellegi võidukäigule.

 Jätkub …

 Targutusi:

 S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021

 Lk 117 „Aastal 1976,“ kirjutab Radelet, „muutis Mao üksi ja dramaatiliselt globaalse vaesuse arengusuunda üheainsa lihtsa teoga; ta suri.“

Lk 405 „Teine selgitus on kultuuriline: Ameerika on minetanud oma maagilise edasipüüdlikkuse. Töölised majanduslikult mahajäänumatest piirkondadest ei võte end enam kokku ega koli kiiremini arenevatesse, vaid võtavad välja oma töötuskindlustushüvitise ja langevad tööjõu hulgast välja. Ettevaatlikkusprintsiip takistab kellel tahes proovimast mida iganes esimest korda. Kapitalism on kaotanud oma kapitalistid: liiga palju investeeringuid on seotud „halli kapitaliga“, mida kontrollivad institutsionaalsed haldajad, kelle eesmärgiks on pensionile minejatele turvalise sissetuleku tagamine. Ambitsioonikad noored tahavad saada kunstnikeks ja loovisikuteks, mitte ettevõtjateks. Investorid ja valitsus ei toeta enam ambitsioonikaid riskiprojekte. Nagu kurtis ettevõtja Peter Thiel: „Me tahtsime lendavaid autosid, aga saime nende asemel 140 tähemärki.“

Olgu selle põhjuseks mis tahes, majanduslik stagnatsioon on paljude teiste probleemide algpõhjus ja kujutab endast 21 sajandi poliitikakujundajatele olulist väljakutset. Kas see tähendab, et areng oli kena kuni see kestis, ent nüüd on see läbi? Ebatõenäoline! Esiteks, kasv mis oli aeglasem kui sõjajärgsetel hiilgeaegadel, on ikkagi kasv – tõepoolest, eksponentsiaalne kasv. Maailmamajanduse kogutoodang on kasvanud viimasest viiekümne viiest aastast viiekümne ühe jooksul, mis tähendab, et igaühe jooksul neist viiekümne ühest aastatks (sealhulgas kuus viimast) muutus maailm rikkamaks kui aasta varem. „

 

P Haavikko „Peakorter – Soome õukond“ Argo 2012

 

Lk  81 Kindral Dietel Mannerheimile „Ta jätkas juttu – entusiastlikult, veendnult, kuid mitte veenvalt, oma edus kindel, kuid edutult.“