"Juubelitüng"

Oleme pidevas liikumises nii elus, kui majanduses. Liikumine ongi elu. Kui lugeda arengukavasid, siis mõneski neist tehakse panus rohe- ja hõbemajandusele. Arvestades meie rahvastikuprognoosi igati õige mõttepojukene. Rohemajandusest rääkijaid on palju, kuid hõbemajandus on jäänud vaid moesõnaks. Kuid arvestades meie tööjõubilanssi, peaksime sellele pöörama hulka suuremat tähelepanu, mitte vaid kui tarbijatele vaid ka kui tööjõubilansi stabilisaatorile. Põhimõtteliselt on Dr Riigil võimalik ajada kahesugust poliitikat, see on kas aktiivne „hõbelennuki poliitika“ või passiivne, „kirstututi poliitika“. Mõlemad ju hõbedast värvi, kuid tulemid on erinevad.

Puhas(tatud) hõbe

 Kuulsin hiljuti üht õpetlikku lugu lennundusajaloost. Teatavasti olid lennukid II MS ajal põhiliselt roheliseks võõbatud. Maskeering. Millalgi sõja teises pooles, kui USA oli sõja kõikidel tandritel oma ülisuurte pommituslennukitega sõjanduse olemust muutmas, arvutas üks tarkpea välja, et kui nühkida lennukite värvikiht maha, siis saaks lennuks samavõrd rohkem pomme peale võtta või ühe tankimisega kaugemale lennata. Ilmselt sai triki väljamõtleja innustust omaaegsete hõbedaste Mercedes võidusõiduautode sünniloost. Majanduse ja alternatiivkulude seisukohalt on selle loo õpetlik iva selles, et kui vähendada ebavajalikke kulutusi, siis see parandab üldist sooritusvõimet. Liitlaste sooritusvõime suurenes niipalju, et nad võitsid sõja ja Mercedese sooritusvõimet pärjati mitmekordselt Grand Prix´ga. 

Võiksime sellest näitest õppida, kuidas tõhusalt ressursse kasutada. Vähendades ebavajalikku, tööks maskeeritud, bürokraatiakihti on majanduse lennukam. Lihtne? Ei ole, sest värvikihte ei ole mitte üks vaid lugematu arv. Igaühel oli oma põhjendus. Kuid midagi pole teha, kui tahame oma lennuki lendama saada tuleb kogu värviködi eemaldada. Loovus annab lennuvõime mitte bürokraatia.  Mingit hõbedase lennuki ajastut ei saabu, kui administreerimine samas tempos jätkub. Vaadake, edukad ettevõtjad on asjale pihta saanud, näiteks „2009 aastal andsid Google´i töötajad meile iga-aastase uuringu vahendusel teada, et neil on üha raskem oma projekte ellu viia. Neil oli õigus. Meie suurus oli kahekordistunud (…) Ent meie finantsjuht Patrick Pichette ei kuulutanud välja ülalt alla suunatud korporatiivseid algatusi, vaid andis võimu guuglerite kätte. Ta käivitas nüüdseks iga-aastaseks muutunud programmi Bureaucrasy Busters (Bürokraatiahävitajad), kus guuglerid tuvastavad oma kõige suuremad mureallikad ning aitavad neid kõrvaldada. „ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 61). Vahva isereguleeriv bürokraatiahävitussüsteem! Kuid milleks? Planeedi kõige andekamad inimesed on pidevalt liikumises, tehniliste vahendite abil omavahel ühenduses, ja mis kõige olulisem, tööandjaile järjest kergemini leitavad. See ülemaailmne tööjõud tahab töötada suurt vabadust pakkuvates ettevõtetes ning talendid voolavadki neisse firmadesse. Juhid, kes loovad õigeid keskkondi, tõmbavad magnetina ligi planeedi andekamaid inimesi.“ (lk 22). Kui üks ettevõtja oskab sellist asja tahta, siis miks meie ühiskonnana ei võiks sellist ühiskonda luua? Raske? Muidugi.

 Küsimus ongi selles kuidas ka hõbedat kullaks konverteerida, lendama panna või … Elus on ikka nii, et käepärased ressursid tuleb enda poolt õigesti toimima panna, mitte õhata, et meil ei ole naftat, ei kulda ja palgad on na nirud. Sellise mõttelaadi juures jäävadki niruks. Uus aasta on alanud, milliseid märke meile sellel uuele aastal Dr Riik ka teetähiseks on seadnud? Kas meie lennukilt on vana tarbetu värv juba maha nühitud, et sooritusvõimet tõsta?

Sooritusvõime(tuse)st

Meie sooritusvõimega on selline lugu, et lennunduse kõrgklassis me esineda ei saa, võib-olla kvalifitseeruks lennuvõimetute lindude kategooriasse, sest administratiiv-bürokraatlik värvikihistus on nii paks, et vaeva vaevu liigume. Mööda maad. Kui selle kihi sama nutikalt maha nühiks nagu Mercedese ja pommilennuki insenerid, siis saaksime aru, et meil on kaelamurdvad piloodidefitsiidi, inimressursside, probleemid. Tööandjad ütlevad et koheselt vajaks täitmist 13 tuh töökohta. Palju meil illegaalset tööjõudu ventiilina töötavad selle probleemi leevendamiseks ei ole teada. Kuid see, et tööjõudu ei jätku ei pruugi olla ainult halb külg, vaid sellel võivad olla ka positiivsed järelmid. Kui niimoodi ei saa, siis looduses ja majanduses leitakse alati alternatiiv. Kui inimene on näiteks „Raketiteadlase jaoks oled suurimaks probleemiks sina. Sa oled kõige tüütum aparaat, millega ta oma töös kokku puutub. Sina oma ebastabiilse ainevahetusega, oma nigela mäluga, oma kehaga, millest on miljon erinevat varianti. Sa oled ettearvamatu. Sa oled heitlik. Sinu parandamiseks kulub nädalaid. … Päikesepaneel ja rakettmootori düüs on vait ega taha midagi. See ei väljuta ekskremente, ei satu paanikasse ega armu komandöri. Sellel puudub ego. „ (Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 Lk 15)

 Harilikult on niimoodi, et kui inimene, see kõige ebausaldusväärsem komponent tootmistsüklis, muutub kas liiga kalliks või pole teda üldse saada, leitakse selleks mingi tehniline lahendus või minnakse üle tootmisele, mis juba ongi masintootmine. Seega ilmselt kõrgema lisandväärtusega tootele. See oleks ju positiivne areng? Samas oleks sujuvam ja vähem ressursikulukam, kui see oleks toetatud Dr Riigi üldise strateegiaga ja regulatsioonidega. Regulatsioon, kui kiirendi? Arengutrampliin? Kõlab hästi. Kuidas edasi minna, kas omamaise nutikuse arendamisega või sisseostetud leegionäridega, tuleb otsustada. Nüüd ja kohe, kuid … Kuid meil ei ole selleks ei poliitikat ega strateegiat. Oleme täpselt sellises olukorras, mille kohta H. Kissinger Vietnami sõjast formuleeris: „Siseriiklikult nõuti ühelt poolt võitu – mille jaoks ei olnud strateegiat  -, ja teiselt poolt väljatõmbamist, mille jaoks puudus poliitika.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 808). Kui me hakkame välja töötama strateegiat, mille kohta puudub poliitika, siis võiksime küsida endalt, miks  jõukad ja tehnoloogiliselt edukamad riigid ei rakenda tööhõive tõstmise meetmena üksnes kõrgtehnoloogiliste töökohtade loomist. Miks nad sõdivad madalamapalgaliste töökohtade vastu. Äkki on selles mingi sügavam kogemuslik loogika? Strateegiline?

Mine kuskile, too midagi

Olen planeerija ja … olen segaduses. Olen suures segaduses. Ma ei saa aru kuhu minu riik läheb, kuhu ta mind juhib ja mida ta minult tahab. Milline plaan on?  Ütleme nii, et märgid on segasevõitu. Elusloodus elab vaid märkide järgi ( niikaua kuni me pole muutunud museaalideks oleme eluslooduse osa). Talve tulekuks pargib karu nahavahe rasva täis ja magab rahulikult kevadeni, pikkkõrv tõmbab sega valge kasuka ja haned pardid lendavad lõunamaale. Neid isendeid, kes neist looduse märkidest kinni pole pidanud … Noh, neid lihtsalt pole enam. Liikluses on ka enamvähem arusaadav kuigi tihti tobedusega piirnev märgisüsteem. See ei lähtu mitte looduse märkidest vaid inimtekkelisest bürokraatiaseadustest. Kuid siiski punane tuli on punane tuli, peatee on peatee ja ümbersõit on ümbersõit. Märgid ikkagi. Me kohandame oma liikumist vastavalt sellele, milliseid märke Dr Riik meile annab. Millegipärast arvab, Dr Riik, et me pole iseseisvalt mõtlevad ja järeldusi tegevad inimesed, et me teeme muutumatult nii nagu Dr Riik on oma fantaasiates kirja pannud. No kuulge, inimesed loevad märke ja tõlgendavad neid – harilikult tavaõigusest ja praktilistest kogemustest lähtudes. Dr Riik arvas, et teeb „rehepappi“ ja tõstab napsu ja kütuste aktsiisi ning kirjutas saadud arvud tabelisse. Kuid rahvas luges välja, et Dr Riik on soovitanud kõigil turismimatka Lätti. Dr Riik mõtles, et maksustab firmaautode kasutuse erasõitude osa, kuid kodanikud sindrinahad ajasid jälle korrutustulbad segi. Jagasid ära, et neile anti märk autode ümberregistreerimiseks. Seekord läks inimeste jaoks isegi libedalt, ei pidanud Lättigi sõitma, et märkidest aru saada.

Nii, et igal märgil on mõju ja tagajärg. Peale märgi andmist või muutmist ei jää midagi enam samaks. Kõik muutub. Iga muudatus toob kaasa uute turgude tekke ja pilude võimaldamise teenused. Pole viga, meil on andekas, paindlik ja visa rahvas, saame hakkama ka kõige absurdsemate märkidega. Kuidas? Tõlgendame need elamisväärseks. Kuid ühes asjas olen ma ikkagi segaduses. Millist märki kannab eneses Dr Riigi tulumaksupoliitika muutumine.

Põhiseadus, põhimõtted ja põhitõed

Igast asjast oskame probleemi puhuda, kuid nagu ütlesid targad inimesed aitab pseudoprobleemidest, tegelegem tõsistega. Kuid asi on selles, et me oleme igapäevases pseudoprobleemitamises unustanud strateegia paika panna. See ongi põhiprobleem. Seepärast ongi võimalik igat uuendust/vääratust/katsetust puhuda fataalseks eksimuseks. Kuid selleks et areneda ongi vaja inimestel lubada eksida, põhiline, et peamist eesmärki silmist ei lase. Viimasest aastavahetusest kõlab siiani nördinute ühiskoor, kes ei saanud hümni laulda, vaid pidid uuenduslikult laulma „Eestlane olen ja eestlaseks jään …“. Nojah, hümn on sümbol, lipp on sümbol ja Põhiseadus on … Mis see põhiseadus siis on? Nagu nimigi ütleb siis põhi, meie riigi ehituse, toimimise ja eesmärkide põhi. Ega te unustanud pole? See põhi paneb aluse nii hümnile kui lipule ja kõigele muule, ka eelarve kujundamisele. Eelarve ei ole midagi muud kui põhiseaduse elluviimise vahend. Me ei loe igapäevaselt Põhiseadust, kuid see on omamoodi tüvitekst. Riigieepos. Põhjaks meie riiklusele nii nagu „Kalevipoeg“ meie kultuuriloole, sellest hakkavad hargnema kõik muu. Oleme leiged  Põhiseaduse suhtes? Kehvasti, sest niimoodi need arengud meil rappa lähevadki. Kui „Kalevipoeg“ annab meile mitmeid kasulikke baasväärtusi: „Ülemaks kui hõbevara, Kallimaks kui  kullakoormad, Tuleb tarkus tunnistada“ (ärgem unustagem ka nõunike rolli, eriti serviti siilikest), siis sellest tarkuse vaimust on kantud ka riigieepos ehk Põhiseadus. Algab ju meie palve ilusasti: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, (…) mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, (…) mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade (…)“. Tore siht ju. Tuumakas. Pealegi on see kirja pandud „kõikumatus usus“.

 Tegelikkuses on meid jäänud paarisaja tuhande võrra vähemaks ja täiesti tuimalt teatame, et veel mõni aastakümme ja meid on järgmised paarsada tuhat vähem . Ja needki kes alles on jäänud on enamuses vanad ja väetid. Kuid see on ju juba hoopis teine riik. See on muuseumihoidla mudel. See olukord on hirmutekitav. Kuid enne kui Dr Riik võib teatada (võidukalt) muusemikuraatorite aastakonverentsil , et eesti rahvus ja kultuur  on vastavalt põhiseadusele hästi säilunud, ehk täies mahus muudetud museaaliks, seisab sellel rahval ees pikk regress tööjõu nappuse läbi. Meil on kaks võimalust teha kahte pidi otsust: esiteks me kujundame oma majandusmudeli ümber vähem tööjõudu nõudvale (mõttetöö) majandamismudelile või me teadvustame endale, et me ei oska, ei viitsi, ei julge ette võtta ühist pingutust ja avame oma väravad „odavale tööjõule“. See on otsustuse koht. Tehes mitte kumbagi neist on museaaliks saamine vaid kiirem, kuid valulisem.

Jaga ja arene või ...

Selleks et riigina ellu jääda peame me oma inimressurssi väga hoolsalt jagama ja arendama.  Ei oska alati öelda, kas see on kõigi soov, kuid riigieepos ju sellise suuna meile väga asjatundlikult seab. Selles teostamiseks on kolm erineva kvaliteedi ja säiluvusajaga inimgruppi: vanemaealised, noored ja lapsed. Statistika on välja arvestanud meie rahvastiku  struktuuri paarikümneks eelseisvaks aastaks. Muide need on arvud millega ei saa vaielda, see on nagu valmiskaup laos. . Kuna uut kaupa tuleb peale vähem kui välja läheb, siis vanemaealiste osakaal laoseisu stabiliseerijana muutub üha suuremaks. Laokulud ka.  Laoseisu stabiliseerimiseks tuleb osa kauba  „säiluvustähtaega“ pikendada ehk tööiga pikeneb ja pension tänases mõttes muutub kättesaadavaks väga vähestele. Kuid see pole veel kõik,  laoseisu mingikski stabiliseerimiseks peavad ka noored töötama ikka pikemalt ja rohkem. Mida teha? Isegi Kalevipoja siil teadis, et lajatada tuleb serviti, mitte lapiti. Ja Kalevipoeg oli nii tark, et virutaski võidukalt serviti ja pani oma hõbelaeva nimeks „Lennuk“. Lennukad mõtted viisid ta maailma veerele. Millise märgi annab praegune eelarvepoliitika? Kas hõbe on selles võrrandis lennukihõbe või kirstututihõbe?

„Säiluvustähtaja ületanud“

Dr Riik on rääkinud nõrkemiseni, kuidas ta hoolitseb pensionäride eest, ikka protsendike pinsitõusu, lisaks kümnekas almuseks. Kuid ajad muutuvad ja Dr Riik ei adu, et pensionäridegi olemus on muutunud. Pensionär ei ole enam villarätis mutike või kühmus taat, vaid üha enam eneseteadlik, intelligentne, enesega viimase paarikümne aasta jooksul hästi toime tulnud inimene. Inimene, kes pole uskunud Dr Riigi jaburaid muinasjutte pensioniparadiisist ja jätkab töötamist. Selliseid inimesi kohtab ikka rohkem, vanemaealised, sirgeseljalised, teotahtelised ja positiivse meelestatusega. Neid, kes 45+ aastasest karjäärist on maksnud 26 aastat makse meie kalli riigi kassadesse, kelle palk on olnud selline, mille sotsmaksu pensioniosast on nad ainuisikuliselt kinni maksnud oma vanavanemate, venemate ja ka enda pensioni ja on jäänud veel teistelegi. Nemad moodustavad homse seltskonna, keda oleks vale pensionärideks nimetada selle sõna vanas mõistes, sest nad jätkavad ju töötamist. Meie õnneks. Millise märgi andis Dr Riik neile ja tööjõuturule? Millise meeleolu lõi?

Näide elust: Kohtasin ühe vanema „säiluvustähtaja ületanud“ kolleegiga projektiarutelul. Tundus teine veidi tusane. Ilmnes, et oli saanud Dr Riigilt uusaastatervituse, sai Piduliku Pensionitünga u poolesaja euroni väärtuses. Ega see uusaastatevitus teda muidugi päris vaeseks ei teinud, kuid ikkagi juba „välja teenitud“, elutöö tulemi  lõikamine oli talle sügavalt ebaõiglane toiming. Teiseks, kuna kolleeg on samuti analüütik, siis jäi temalgi kripeldame Dr Riigi arrogantne suurustamine, et tema saab uhkusega 36 EUR vähem palka, et enamus saaksid 64 EUR rohkem. No kui mina tegin järelduse, et ilmselt on Dr Riik ennast samastanud imetegijaga, kes seitsme leivaga toitis ära tuhandeid, siis kolleeg tegi maisema järelduse: „Kui minu pinsilt läks pea poolsada  euronit tulumaksu reformi altarile ja ministril läheb (uhkusega) 36 euronit, siis kas minister saab ümbrikupalka?“. Selline lugu.

Kolleeg arvas elutargalt, et tühja sest rahalisest kaotusest, tähtis on see, et  mitte ainult 68 aastaselt, vaid ka 86 aastaselt tuleb tööd teha ja kotipeal põõnutamine on pelk valimislubadus. Kuid piinlik ja pettasaanud tunne kumas kogu sest loost vastu. Kuid, kordame üle, millise märgi andis Dr Riik meie „ inimressursilise laoseisu“ parandamiseks. Mnjah, tundub, et see sõnum oli järgmine: ärge rabelege, ärge koguge, ärge töötage, ärge püüdke olla edukad. Kuidas nii? Meil on ju vaja, et inimesed töötaksid tõhusamalt, kauem, meil on 13 000+ töökohta täitmata. Nii, et kui arengukavad teevad tulevikus panuse rohe- ja hõbemajandusele, analüütikud räägivad hõbelennuki stsenaarium vajalikkusest, siis Dr Riik seda vajalikuks ei pea, on ilmselt valinud „omaendatarkusest“ kirstututihõbeda stsenaariumi?  Dr Riik käib vanemate inimeste innustamise asemel häbitult inimeste pensionifonde puistamas. Selline „strateegia“ ei lahenda tööjõuprobleemi ega muuda ühiskonda võrdsemaks.  Piinlik värk. Ka võrdsus tuleb välja teenida.

Kuid tõsimeeli, kuidas teha niimoodi, et vanemaealine inimese oleks huvitatud maksimaalse panuse andmisest, selles on küsimus, millega Dr Riik peab tegelema. „Laoseis“ ei anna teist võimalust. Millegipärast arutatakse ja arvutatakse vaid selle üle, mis juhtub töötavate pensionäridega, kes saavad kuni 1200 EUR kuus, kuid see on vale arutlusmudel. Juba kõlab leppimus, et no mis seal ikka, „ainult“ 20 tuh (tegelikkuses 3x rohkem) inimese sissetulek vähenes. Kuid see pole „ainult“. See on kahe Haapsalu linna jagu inimesi. Pealegi nagu me oma rahvastiku arengumudelilt oleme välja lugenud, siis edaspidi on KÕIK pensionärid töötavad pensionärid, mis tähendab, et KÕIK hakkavad rohkem maksma. Dr Riik peab oma märkide väljapanekul mõtlema enam tulevikule, kuidas see mõjutab edaspidiseid põlvkondi, ka tuleviku vanusekindlustusmehhanisme, mitte niivõrd praegust. Kuid praegune Dr Riigi signaal tulevikku on ikkagi ärge … „Ärge tehke ise midagi küll meie kindlustame teie vanadusvaesuse!“ Uhkusega.

Pikaajaline mentaalkahjustus – kindlustunde kadu

Mis selle reformi juures on halba on see, et Dr Riik pani tõelise põõna inimeste kindlustundele. Mitte ainult vanemaealiste vaid ka noorte sh lastega emade kindlustundele. Asi pole selles, et osa inimesi kaotas oma sissetulekutes, vaid jsut selles kuidas nad kaotasid. Ühiskond ei olnud kokku leppinud ja poliitinimesed ei omanud mandaati sellise murrangulise muutuse läbiviimiseks. Järjekordne ajutine traagelniitidega solvumise põhjal loodud poliitiline lapitekk pole lihtsalt platvorm selliste muutuste läbiviimiseks. Olen täiesti nõus, et pension sellisel kujul nagu see praegu eksisteerib pole jätkusuutlik, enamgi veel see on järgmise põlvkonna jaoks nontsess ja sealt edasi anakronism. Sama puudutab ka ravikindlustust ja sotsiaalkindlustust. Kuid lahendus ei ole ümberjagamises vaid uute mehhanismide käivitamises. Just see mehhanism on see, mis on tekitanud kindlustunde koa meie inimestes ja see on väga halb. See solvumus jääb meelde mitmetele sugupõlvedele ja samuti usaldamatus Dr. Riigi vastu. . Rumal lugu, kui poliitikaks on pakkuda lahusetu kindlusetus ja eri palgasaajate vastandamine.

„Noorrikkad“?

Teine suur laokategooria, milline ohverdati maksureformi altarile on noored, edule orienteeritud inimesed. Konsulteerimiste ja projektide raames puutun kokku erinevate inimestega, erinevatest valdkondadest. Juba mullu olid mitmed noored pereisad kuidagi mureliku moega. Osa neis olid väikeettevõtjad, sellise isa-poja tüüpi tehnika valdkonna asjatundjad, kes töötavad praktiliselt 24/7 süsteemis. Konkurents on karm ja tööd tuleb teha võimete piiril. No, nii need töönarkomaanid ja konkurentsihundid on nüüd Dr Riigi kvalifikatsiooni järgi rikkad, kelle sissetulekut dr Riik  on asunud  puistama. Lihtsalt olustiku näitlikustamiseks ütles üks selline noor „võitlushunt“, kes töötab ka laupäev ja pühapäev kui vaja ühel kenal laupäeva pärastlõunal, et ta läheb nüüd veel „haltuurat“ tegema, pere vajab toitmist. Palju õnne. Peale selle on veel tehnikavaldkonna tippasjatundjad palgasaajad, kes on oma kvalifikatsiooni tõstnud täitnud üha uusi sertifikaadinõudeud ja ka töötasu. Harikult on neile noortele palgatööst vähe ja neil tuksub lisaks veel mingi „oma virma“, mis annab perele leivapealse. Nagu hoomate tehakse sedagi peale tööd ja nädalavahetusel. Need on meie tulevik. Kuid nemad on ka kõige kergemini lahkujad, kui Dr Riik neid tüngab. Pereelu …? Sellega tegeletakse kui aega maksude ja intresside maksmisest üle jääb. Harilikult ei jää, sest just noored on need kõige koormatumad ja haavatavamad ühiskonna liikme, mitte vanad. Noored peavad kõik alles soetama. Nüüd on Dr Riik nende  viimase sendini planeeritud pereeelarvet hakanud korrigeerima. Tuues selle ohvriks mingile tobedale pseudovõrdsustamisaltarile. Millise märgi Dr Riik neile noortele püüdlikele annab? Kas selle, et kured läinud, kurjad ilmad, luiged läinud lumi taga, noored läinud, riik läinud“? Lao „tühjendusmüük“?

Kuid tühjendusmüük, tähendab, et ladu saab kiirkorras tühjaks. Sellisel juhul statistikute rahvastikustruktuuri mudel ei tööta. Kui rahvastikuprotsesse ei juhita, siis ongi tulemus selline: „Kui Napoleon oma armee läbi kontinendi juhatas, oli Prantsusmaa Euroopa kõige rahvarohkem riik ning võis värvata rohkem noori sõdureid kui keegi teine. Saksamaa ühendamine ja sündimuse langus Prantsusmaal 19 sajandil muutsid seda ning 1918 aastaks, Versailles`lepingu sõlmimise ajal muretses Prantsuse peaminister Georges Clemencau, et „lepingusse võib panna ükskõik milliseid punkte, võib võtta ära kõik Saksa kahurid, võib teha mida vaid tahad, aga Prantsusmaa on ikkagi kadunud, kuna prantslasi  enam pole.”” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 lk 34). Valed sammud majanduspoliitikas, konkurentsipoliitikas, rahvastikupoliitikas viivad selleni, et … enam ei ole, midagi tahta. Noorte sundoludesse asetamine on just see, mida ei tohi teha, neile peab pakkuma loomingulisuse realiseerimise vabadust.

Uus rehkendustehe: kingituse äravõtmine oma raha eest

Kui Dr Riik püüab palgasaajaid lihtsalt rumalatena näidata, kes ei oska arvutada, siis selles rehkenduses pole tõesti midagi keerulist, kõik edukad saavad pügada. Kuid edasine on juba jahmatav, eriti Dr Riigi suust „Süsteem on küll keerulisem kui endine, aga tuleb rõhutada, et keegi ei hakka üle 20 protsendi tulumaksu maksma. Lihtsalt teatud tulust alates riik enam inimestele kingitust ei tee.“ Uskumatu, lausaline ülbus on öelda, et me ei võta teilt rohkem, kui seni võtsime, me võtame teilt ära ... kingituse. Kui tegemist oleks kingitusega, siis kingituse andmise äravõtmine ongi ära võtmine. Kuid isegi siin kasutab Dr Riik valet terminoloogiat, tegemist pole ju Dr Riigi poolse kingitusega, sest „kingituse“ raha on ju inimene oma tööga välja teeninud ja nüüd võtame me teilt teie enese ostetud kingituse ära. Ära, mis ei ole ära? Kuid just noored on oma kulutuste piiri ülitäpselt paika timminud, nad ei ela nagu Pilvepiir sõnavahust, kus võib meisterdada erinevaid kulutusi nominaalse-, strukturaalse ja SMS  tasakaaluna, inimesed elavad kindlast rahast, mida nad saavad iga kuu. Ja selle kallale nüüd Dr Riik ongi läinud. Kas see on nüüd see märk, et kõik kes on haneks tõmmatud, lennake lõunamaale, seniks kuni teid enne järgmist aastavahetust praena ahju ei lükata. Ahjualused juba ootavad

Lapsed

No nii, vanemaealistele kinkis Dr Riik juubelitünksi, noortele tegi tulutünksi ja isegi emadele tegi üllatustünksi. Juhei, võrdsus – kõik said … tünga! Võib  arvata, et lähtudes meie riigi tüvitekstist (säilitada rahvus ja kultuur), siis on midagi selles vallas ka erandlikku. Positiivses mõttes. Aga ei, isegi emapalga kallale pidi Dr Riik minema. Nimelt puudutab (loomulikult) uus maksusüsteem ka osasid vanemahüvitise saajaid. Täpselt nagu palga ja pensioni puhul võtab riik tulumaksu ka vanemahüvitiselt. Nii saidki  lapsevanemad, kelle puhul on vanemahüvitis suurem kui 2100 EUR,  Dr Riigilt juubeliõnnitluse: "Teile määratud hüvitis on kuus üle 2100 euro. Anname Teile teada, et alates uuest aastast Teie hüvitisele tulumaksuvabastus ei rakendu, mistõttu on Teile laekuv summa varasemast väiksem.“ Ja väga hoolitsevalt ja hea teeninduse standardeid järgides jätkates:“ Te ise mingeid samme astuma, arvestuse teeb sotsiaalkindlustusamet." Mis tähendab, et Dr Riik on hoolitsenud, et ema saab iga kuu 36 EUR vähem kätte ,ja ta ei pea selleks ise mitte midagi tegema. Suur tänu Dr Riik hella ja hoolitseva teeninduse eest. Kas see on irvitamine? No peab ikka moraalitu olema. Poliitinimesed ärgake,  emad on sundolukorras. Tänapäeva tavainimesed planeerivad tööd ja  lapsi väga hoolikalt. Seda nimetatakse pereplaneeringuks, sest laenud, liisingud ja muud kohustused tahavad tasumist. Töö tegemist. Nüüd muudab Dr Riik ühepoolselt tingimusi, mida peaks nüüd ema tegema? Mina ei tea. Isa rabab nagunii mitme koha peal ja tore, kui saab vahel kodunt läbi astuda ja lastele põsemusi teha. Mul on piinlik. Millise  signaali siis see annab, et minge punuge oma pesa kuskil mujal?

Teavitamine kui desinformatsiooni meistriklass

Praegu on avalik võim kärme seletama, et nad ju teavitasid inimesi kujunevast olukorrast, kuid … Tegelikult saavad inimesed nüüd,  tagantjärele tarkusena aru, et tegemist oli massiivse desinformatsiooniga. Teave  osutus valeteabe levitamiseks. Kui Dr Riik oleks võinud kõigile saata juba suvel eelhinnangu nende võimalikust reformi mõjust. Lihtne ja inimlik. Selle asemel eksitati inimesi igal sammul, et tulude kahimine ei puuduta teid, see puudutab kedagi „paharikast“. Sellises vaenuõhutavas vastandamise võtmes. Kuid just neil päevil külastasin teeninduspunkti, mille  vastuvõtja 75 aastane ei ole ei rikas ega paha. Ei ole olnud, ei ametnik, ei direktor vaid elupõline tööinimene. Ta teenib lihtsalt leivalisa. Ütleme, et oli sügavalt nördinud. Nördinud pole õige sõna, nördinud oli minu kolleeg, see teenindaja oli  vihane. Väga vihane. Nii vihane, et purskas oma viha välja täiesti võõrale inimesele, et „Nõukaajal kannatasin, kaotasin vanema ja nüüd mu oma riik varastab mult mõnikümmend eurot, et ülemused endal palku tõstaks!“. No selle ütlemise peale arvasin, et tavaline veidi kibestunud taustatekst, kuid … Kui järele mõelda, siis oli „vanal“ õigus. Kui aegrida paika sättida, siis ärgem unustagem, et detsembris võeti Pilvepiiril vastu  seaduse, mis „korrastab“  kõrgemate riigiteenijate palgasüsteemi. 2019. aastal valitud riigikogu liikme ning ministri ja presidendi palk tõuseb 10% võrra..  Nii nunnu ja mis peamine, õigeaegne ehk tululisa 350-450 EUR. Nagu maast leitud tululisa u 10 pensionäri tulukärbet kuus. Vaat niimoodi.

Mis aga puudutab desinformatsiooni meistriklassi, siis on seda kindlasti loba „uhkest 36 EUR“  rohkem maksmisest, et enamus saaks 64 EUR rohkem kätte.  Igaüks kes seda kuulis oli samuti valmis sellise žestiga ühinema, ehk kui ministri palk 2016 oli avalike andmete järgi u 4330 EUR/kuus, siis tema 36 EUR moodustaksid sellest 0,83%, mis minu kolleegi jaoks oleks tähendanud 6,7 EUR (kuid kaotab reaalset poolsada). Sellisel foonil, kui enese sissetulek on kasvamas 350-450 EUR on muidugi „uhke“ loobuda 36 EUR-st. Näotu lugu. Tänud, selle õppetunni eest. Nüüd inimesed siis teavad, keda uskuda, keda …

Kuid tundub, et Dr Riik kaevub ikka sügavamale omaenese infomülkasse, adumata mida räägib, kui teatatakse pidulikult, et kuigi planeeriti, et kasu saavad 41% pensioniealistest, kuid nüüd ilmneb, et 58%, siis selline arvutuslik möödapanek on skandaalne (u 30%). Üllatusi lisandub iga päev, võrreldes läinud aasta detsembris vähenes 60 644 töötava pensionäri ehk 57 protsenti töötavatest pensionäridest väljamakstud pension, selgub sotsiaalkindlustusameti uuringust. Nii, et mitte 20 tuh vaid 60 tuh pensionäri jaoks jõudis pidulik juubelitünks juba nüüd kohale. Muide ärge uskuge seda lobajuttu, et „penskarid“ kaotavad maksimaalselt 83 euroni ringis, see mõtteke on täitsa tuulest võetud. Kuid see on alles jäämäe veepealne osa, kirgastav veealune osa jõuab nende sadade tuhandete tulusaajate teadvusesse järgmisel aastal, kui saabub maksudeklaratsioonide aeg. Ilmneb, et kasu asemel tuleb asuda juurdemakseid tegema. Palju õnne kõigile.

„Riigieepos“ ja teised võrdsusest.

Mõtteviis, et on aktsepteeritav, kui väike rühm inimesi võtab ühtedelt nende vara ja annab teistele on üliohtlik. Eriti ohtlik on see juhul, kui ümberjagamisele püütakse anda demokraatliku otsustuse vormi. Sellist on ajaloos ennegi olnud ja pole kunagi heaga lõppenud. Kui lugeda Lindgreni raamatut „Rasmus,  Pontus ja Lontu“, siis on seal juttu ühest mõõganeelajast, hõbedaröövlist. Oma karjääri selgitas ta vägagi lobedalt, selleks et mõõganeelajaks saada, tuleb alustada nööpnõeltest, kuid vaesel poisil pole nööpnõelu, need tuli „ümber jagada“ (selle kohta on ka rahvalikum väljend) endale., siis … Mind teeb äärmiselt rahutuks ühiskonna allaheitlikkus sellisele filosoofiale. Kas meid on mahitatud selle protsessi kaasosalisteks? Enamus saavat ju osa saagist? Pelutav perspektiiv. Mis järgmisena ümberjagamisele läheb? Kas meie ühiskond peabki sõnamurdlikkust juba normiks? Prr!

Vaatasi ka meie riigieeposest järgi, mis seal võrduse kohta öeldud on. Leidsin täpselt kolm võrdsust käsitlevat pügalat: § 9.   Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. § 12.   Kõik on seaduse ees võrdsed. § 32.   Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Võrdsetest või ebavõrdsetest sissetulekutest ei leidnud midagi. Y. N. Harari raamatus „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ on lahti seletanud võrdsuse, õiguse ja õnne mõisted lähtudes bioloogiast kasutades näiteks USA Iseseisvusdeklaratsiooni (Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsetena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ja õnne poole püüdlemisele.). Ta väidab, et evolutsioon tugineb erinevustel, mitte võrdsusel. Iga inimene kannab endas ainuomast geneetilist koodi. Keskkond, mis meid sünnist saadik ümbritseb ja mõjutab, ei ole samuti kõigi jaoks sama. Selle tagajärjel arenevad meis erinevad omadused, mis annavad meile erinevad võimalused ellu jääda. Seega tuleks „loodud võrdsena“ tõlkida bioloogi keelde kui „arenenud erivana.“ Õigused?. Bioloogias ei ole õigust olemas. On üksnes organid, võimed ja tunnused. Linnud ei lenda mitte sellepärast, et neil on õigus lennata, vaid sellepärast, et neil on tiivad. Vabadus? Bioloogia ei tunne sellist asja. Täpselt nagu võrdsus, õigused, ja osaühingud, on ka vabadus midagi, mille inimesed on ise välja mõelnud ning mis eksisteerib vaid nende ettekujutuses. Õnn? Tõsiteaduslikud uuringud pole suutnud anda  ühest õnne definitsiooni ega leidnud ka meetodit, kuidas seda objektiivselt mõõta. Samas bioloogilised uurimused kinnitavad naudingu olemasolu, mida on kergem defineerida ja mõõta. „Nii kõlaks Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni kuulsaim lause bioloogia keeles järgmiselt: Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on arenenud erinevana, et nad on sündinud teatud muudetavate omadustega, mille hulka kuuluvad elu ja püüdlemine naudingu poole.“ Vaat selline lugu ehk  „Me usume mingisse kindlasse korda, mitte sellepärast, et see ka objektiivselt olemas oleks vaid sellepärast, et usk selle olemasollu võimaldab meil edukalt koos töötada ja luua paremat ühiskonda.“ Kas maksureform teostatud kujul aitab meil edukalt koos töötada? Luua paremat ühiskonda? Ei suutnud lahendada ei sooritusvõime küsimus, ei tööjõu tõhusa kasutamise, ei sisserände probleemi, ei majanduse ümberkorraldamist. Tekitas vaid solvumust (paljudel juhtudel viha), kindlusetust ja usaldamatust Dr Riigi vastu. Kehv bilanss. „Võrdsuse ideaal on inimkultuuri poolt loodud utoopia, mis objektiivsetel põhjustel ei saa kunagi realiseeruda. Selle poole püüdlemine kahjustab inimeste, rahvaste ja riikide arengut ning hävitab nende konkurentsivõime, kuna vastandub otseselt konkurentsi kontseptsioonile. Ühiskonnad, kes siiski üritavad „hüpata üle oma varju“ peavad tegema valiku, kas nad keskenduvad võrdsete eneseteostuse võimaluste pakkumisele või võrdsete tarbimisõiguse realiseerimisele.“ ((P Tammert „Poliitilised valikud“ Aimwell 2017 lk 45)

Kui lennuki kütusepaagid on tühjad, siis võib seda „võrdsustamiseks“ pumbata ühest paagist teise, kuid tulemus on üks – fataalne. Nüüd on aeg tõesti tegeleda tegelike probleemidega, ehk plaanida kuidas inimesi rikkaks võrdsustada, mitte kuidas neid vaeseks võrdsustada. Vaid loomingulisuse ja vabaduse soosimine võib meie lennuki konkurentsivõimeliseks muuta. See ongi ju Dr Riigi töökohustus.

 Targutusi:

P Sjernström „Maailma parim raamat“ Kunst 2015

Lk 97 „Raamat on vormi poolest sulgkerge, kuid temaatika poolest tinaraske. Ta surub sisse  nii palju viiteid, et uurijatel kulub aastakümneid, et kõiki tema vaimuvälgatusi lahti mõtestada.“

Lk 94 „Seekord siis FFI: fakt on fantaasia isa.“

L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015

Lk 24 „(…)  kuid Google´is kehtiv üldine juhtimisstiil näeb ette, et juht keskendub mitte karistustele ja preemiatele, vaid tõkete eemaldamisele ja meeskonna motiveerimisele.“

Lk 26 „Vaja on vaid usku, et inimesed on sisimas head – ja küllalt julgust, et kohelda oma inimesi omanike, mitte masinatena. Masinad teevad tööd, omanikud teevad kõike seda mis on vajalik ettevõtte ja meeskonna eduks.“

Lk 37 „Erakordse meeskonna või institutsiooni rajamine algab asutajast. Aga olla asutaja ei tähenda uue ettevõtte rajamist. Igaühel on võimalik olla omaenda meeskonna asutaja ning kultuurilooja, olenemata sellest, kas ta on esimene töötaja või liitub juba aastakümneid tegutsenud ettevõttega.“

Lk 50 „Maailma kõige andekamad inimesed vajavad eesmärke, mis neid innustavad. Juhtide ülesanne on sellised eesmärgid leida.“

J Rubenstein „Stalini viimased päevad“  Imeline Ajalugu 2016

Lk 176 Ma tean, et umbes seitse aastat, 1946 aastast peale, on kõik, kes selliste asjade pärast muretsema peaksid, suu täis võtnud selles küsimuses, mida meil Stalini surma puhul teha tuleks – mida see muudaks ja kuidas meie poliitikat mõjutaks. Noh, nüüd on ta surnud – ja me läksime vaatama, mis kavalad mõtted on valitsuse toimikutes peidus ja millised plaanid on koostatud. Ja me leidsime, et seitsmeaastase  suupruukimise tulemus on SUUR ÜMMARGUNE NULL. Meil pole mingit plaani. Meil  pole isegi ühtset arusaamist, mida ta surm muudab. See on – no see on kuritegelik, ma ei oska muud öelda.“ Emmet Huges märkis sapiselt: „Kellelgi polnud ise vastu vaielda.“

Valamata õnn ja õnnevalu (ai-ai -ai)

Tore aeg. Heade soovide, lubaduste ja üllatuste aeg. Hellitame teisi heade soovidega ja püüame ennast õige järje peale aidata uusaastalubadustega. Tühja neist uusaastalubadustest, enamasti neid ei peeta, need ju vabatahtlikud. Kuid lubaduse väljaütlemine iseenesest on teraapiline, see näitab, et meie kriitikameel, hea ja kurja äratundmise tunnetus, on veel alles. Ainult käivitsmehhanismist, tahtest või enesemotivatsioonist, jääb puudu. See on tore. Tegelikult jäägu vägisi tehtud heategu parem ära, suurem osa ajaloo sigadustest on sündinud sellest, et kellelgi on tekkinud liigsuur tahtmine „head teha“. Oma head. Vägisi? Kas vägisi saab head teha? Teistele saab, endale … Selle koha peal me harilikult mõtleme välja sada põhjendust, miks midagi mitte teha (mida võime näha uusaastalubadustele otsa vaadates) ja leiame vähem enesevaenuliku heateo tegemise võimaluse ehk loobume heateost. Vaadake, ka enesele vägisi heateo tegemine pole seda kulu väärt, sest sellega kaasnev stress, sööb kogu tulu ära. Kaitsemehhanism.

Teistele head tegemises sellist kaitsemehhanismi pole. Seetõttu on meil välja kujunenud  administratiivne heategude süsteem, repressiivse pakkumise vormis  - me teeme justkui head, kuid teeme seda vägisi. Teeme niimoodi, et need keda me kaitseme (head teeme) muutuvad rünnaku objektiks. Võtame väga lihtsa näite, kõik me teame, et helkuri kandmine vähendab õnnetuste tekke võimalust (teoreetiliselt). Helkur on väga hea võimalus ja põhjus päriselt head teha: teavitada inimesi, luua trend ja kleepida neile igal võimalusel hõlma külge helkur. Mida Maanteeamet väga tänuväärselt ka teeb.  Kui see toimub veel hea sõna ja naeratusega oleks kõik korras, kuid … Päris nii lihtsalt me seda heategu ka ei tee,  see pole meie moodi. Meie rakendame selleks, et inimesele head teha riiklikku sundi ja karistust. Ima helkurita ringitatsamine on ka karistatav. Kas  Dr Riigi solgan võiks olla: „Me karistame sind õnnelikuks!“? Veider mõtteviis. Kas te nüüd kujutate seda ette, mida maksab see,  et kõrgkvalifitseeritud politseiohvitserid on sunnitud kontrollima kodaniku helkurit? Menetlema helkuri puudumist? Aga inimese omavastutus?  Kodanikuühiskonna kodanikuvastutus? Kuhu need jäävad? Kui helkurit ei ole asendab Dr Riik selle trahviga. Tulemus: keegi ei ole õnnelik, keegi ei ole rahul, kellelegi ei tehtud head tegemise käigus isegi head mitte. Mõttetu ühise raha raiskamine. Püha müristus, lugesin millalgi seitungist, et politsei on saadetud hoogtöö korras kontrollima isegi rattakellade korrasolekut. Kas meil midagi targemat teha pole. Nii jõulise ressursiga kui Dr Riigi võim tegeleme me varblase laskmisega kahurist. Suurekaliibrilisest.

Planeeritud ebamugavus

Äris on niimoodi, et ettevõtja püüab saavutada kundede rahulolu ja tänu, mõelda kunde homsete vajaduste peale.  Kuid mida arvata revolutsioonilisest kokkuhoiumõttekesest ehitada Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks, kuid kokkuhoiurežiimil.  Tundub ju väärt mõte, meie raha kokku hoida. Kuid mõtestame lahti selle sõnumi sisu.  No justkui kaks head asja korraga, saame vajaliku liiklusarteri Põhja- ja Lõuna-Eesti vahele ja hoiame veel raha ka kokku.  Selle koha peal olekski võinud head tegemise lõpetada, aga ei … Ikka peab seda toredat ettevõtmist serveerima läbi mingi võitluse, ilguse, ilmtingimata on see vaja ära rikkuda mingi moepoliitilise jutuga, et ehitame uue neljarealise lõigu oluliselt kitsama kuna lai tee paneb kihutama! Oeh, kes küll niisuguse ideepojukese pale tuli. Selles põhjenduses on sama palju põhjuslikku seost kui sellel, et lennuki propellerite otstarbeks on pilootidele, higistamise vältimiseks tuult puhuda. Kui kokkuhoiujutt oleks välja tulnud võtmes, et meil on raha vähe, seega kaks võimalust, kas oodata veel, koguda raha ja siis ehitada tee järgmiseks sajaks aastaks, või ajame piskumaga läbi, teeme tee kitsamaks, kuid 2+2 skeemiks, siis oleks tekkinud loogiline valik. Kuid jutt, et teeme tee kitsamaks mitte seetõttu, et raha on vähe ja meil on kiire vaid sellesk, et vigursõiduteega liiklust rahustada on ikka täitsa pöörane. Aga oleme harjunud igasugu seletustega, nii et ka see seletus ei jätnud eriti sügavat haava tervesse mõistusesse. Aga Rooma teid ehitati üle mõistuse hästi, osa neist on säilunud tänaseni ning nende mõõtkava elab edasi tänapäeva raudteedes: "Ameerika Ühendriikides on standardne rööpavahe raudteel 4 jalga 8,5 tolli. Ameerika raudteeehitajad kasutasid seda veidrat mõõdet, sest niisuguse laiusega ehitati raudteid ka Inglismaal (…) Vagunite kummaline rattavahe kavandati selle järgi, et rattad sobiksid roobastesse, mis olid vanades Inglismaa teedes. Need roopad olid mullasse uuristanud Rooma aegsed sõjavankrid.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 120)

Ei teagi mida teha sellise põhjenduse peale, kas nutta või naerda. Kui administratsioon tõsise näoga (loodetavasti mitte tõsimeeli) niisugust nalja viskab, siis teeb küll nõutuks.  „Ma ei ole kunagi kindel, kas Bernard teeb surmtõsise näoga üliintelligentset nalja, või on ta kergelt nõdrameelne“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999).  Teada on antud, et järjekordne Tallinn-Tartu maantee neljarealine lõik ehitatakse 1,2 meetrit kitsam kui senised standardid ette näevad. Kitsam tee peaks panema autojuhti paremini sõidukiirust tunnetama. No ma ei tea, kas me ehitame mingit vigursõidurada või turvalist transpordikoridori? Teha teed, mis on nii kitsas, et juhid on sunnitud sellel aeglaselt sõitma on ikka äraspidise head tegemise musternäidis. Muide mis nende kehtivate standarditega juhtus?  Uute Kose ja Võõbu vaheliste maanteelõikude kavandamisel on võetud aluseks Rootsi projekteerimisnormid, mis lubavad ehitada kitsama, 3,5 meetri laiuste radadega neljarealise maantee kui seda nõuavad majandusministeeriumi seatud standardid (3,75 meetrit). Kuidas siis niimoodi, kehtib standard, kuid projekteeritakse võõramaa normide järgi? Milleks meile siis standardid? Ja mingi Hollandi käsiraamatule viitamine on veelgi kohatum.  Iga kokkuhoid ei ole kokkuhoid, näiteks „Ühe Lõuna-Koreas Soulis asuva kinoteatri direktor leidis, et „helisev muusika“ on liiga pikk. Ta lahendas probleemi nutika montaažiga, mis muusikali režissöörile pähegi polnud tulnud: lõikas laulud välja.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 35).  Vaat selline kokkuhoid. Meeldib? Äriloogika ütleb, et konkureerival turul ei tohi homne teenus olla kehvem tänasest, Dr Riigi puhul planeerime teadlikult kehvemat teenust. Miks? Oleme liialt altid minema kaasa iga võimalusega oma mingit head toodet lahjendama, tuues näiteks mingeid käsiraamatuid. Häbi värk!

 Planeeritud  ohtlikkus

Kuid tagasi ohutuse juurde. Kas tõesti tõstab kitsam tee ohutust? Langetab sõidukiirust? Ohutust ei tõsta ja sõidukiirust vähendavad need korralikud juhid, kes praegugi ei kihuta.  Aastaid tagasi tehti midagi sarnast Tallinnas Narva mnt  Kadrioru lõigul, 2+2 liiklusskeem muudeti 3+2 süsteemiks ehk samale teelaiusele jooniti maha kahe rea asemel kolm. Räägiti ka kiiruse piiramisest ja ohutusest, kuid need eesmärgid jäidki saavutamata, lihtsalt sõit muutus ebamugavamaks.  Liiklusvoog ei muutunud rahulikumaks ega ohutumaks, vastupidi muutus närvilisemaks, sest oht külgi kokku lüüa suurenes drastiliselt. Liikluskiirus on endiselt u 65 km/h. Inimene harjub kõigega, Isegi sellega kui talle „head tehakse“. Kui see ümberjoonimine oli mingil määral arusaadav (pealinna kikilipsus on püsivad läbitavuse probleemid ja radade kitsendamist tuli taluda kui kaasnev pahet), siis ehitada planeeritult, ettevaatavalt, aastakümneteks, nigelat teed …? Teed , mis saab olema ebamugav ja planeeritult ohtlik, sest sõidukiirused ei vähene, on küll vastutustundetu. See pole kokkuhoid.

Kuid selliseid rahustamisehitisi on kogu maa täis. Rahustamine on muutunud kalliks, peenutsevaks, kuid maotuks moehulluseks. Sõitsin hiljuti üle Tuukri-Uus-Sadama ristmiku ja üllatus-üllatus, „bensuka“ juurde oli sirge tee asemele kujundatud mingi kõver ussijätke. Milleks? Sellel ristmikul on niigi raske liigelda, kuid ussijätke ( mis asub täiesti vales kohas)  muudab olud veelgi ohtlikumaks. Kuid näe tegid head. Palumata. Vägisi. Laagna Ülipoe parkla vajab ka (kui liiklusreegleid järgida) vigursõidumeistri oskusi. Miks ei tea, kas keegi harjutas oma kunstimeelt või lihtsalt võimuhullusest a´la mina saan, mina võin? Isegi kullakallis Kuusalu ehitati täis mingeid mõttetuid ohutusaarekesi. Kuigi jah ilmselt oleks neid õigem nimetada ohusaarekesteks. Need on ohtlikud liikluses, koristuses ja töömahukad hoolduses. Kõik need tõkendid panevadki reegleid rikkuma, sellises vaikses, kuid tihkes kodanikuallumatuse vormis.  Oleks aeg lõpetada raha kulutamine ebamugavuste planeerimiseks. Õigemini oleks aeg see mentaliteet välja juurida. Mugavust tuleb pakkuda, naeratusega, aga mitte et teeme teile neljarealise, aga sellise millisel liigelda oleks võimalikult ebamugav. Ohtlik ka. Avalik teenistus on eksitav termin, tegemist on teenindussektoriga, avaliku raha eest tellitud teenindusega, kõige sellest johtuvaga.

Õun hea ja kurja äratundmise puust

Kui avalik teenistus on teenindussektor, siis tuleb mõelda ka sellele millist teenust see pakub ja milline on selle eesmärk. Kuid tihti on avalikus teeninduses nii, et eesmärk kaob tigedokumentide massis ära ja järgi jääb vaid juriidiline (karistamise) vorm.  Näide elust enesest. Möödunud sügis oli üpris lahja õunaaasta, kuid ametimeeste saak on korralik. Avalik teenindussektor on hakanud õunamüüjaid kriminaalkorras jälitama. Menetlus ja puha. Mitte ainult menetlus, vaid kriminaalmenetlus. Mida me tegelikult ostame? Tõutunnistust? Paberit? Või emotsiooni? Vaat see on hea küsimus, sest hiljutises sünnipäevalauas avaldasid mitmed sõbrad arvamust et olid ostnud „krimirenette“ ja olid „sigahead õunad“ Lisaks avaldasid nad nördimust (kirusid oma rumalust), et nad neid õunu enam osta ei saa. Juriidiliselt on kõik selge, kuid juriidika pole ju omaette eesmärk. Nüüd mõelge hetkeks, mis juriidikast lähtudes Dr Riigi ressursiga juhtus? Esiteks kontrollis põllumajandusamet (1) saadud „vihjeid“ ja teavitas  politseid (2), et osaühingu äritegevuses on võimalik tuvastada kelmuse, dokumentide võltsimise, võltsitud dokumendi kasutamise ning raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumise tunnused. Eks ole, kui rääkida võltsimisest, kelmusest jne siis hakkab kõhe, aga kuhu maitsvus sellesse skeemi mahub? Ei mahugi, sest juriidika veereb omasoodu edasi, nimelt teatas  politsei esindaja et, menetluse käigus selgitatakse, kas ja milliseid kuriteo tunnuseid ettevõtte tegevuses esines ja kriminaalmenetlust juhib  ringkonnaprokuratuur (3).  Kas te panite tähele, et kogu selle mölluga on hõivatud kolme riigistruktuuri kõrgeklassilised asjatundjad, kaks ametit ja prokuratuur? Kuid see pole veel kõik nagu ütleb reklaamlause, sest Dr Riik „muskeldab“ veel 4, 5, 6 kord läbi kolme kohtuastme. Tulemus? Juriidika on, õunu pole. Mida me siis saime? Juriidika?  Kuidas ja millega seda süüa? „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsiraamatut selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe proovisõidu. Püüd saavutada poolehoidu informatsiooni abil on vastuolus ajastu vaimuga, meie ihaga meelelise stimulatsiooni järele.“ (Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005 lk 23)

Juriidika  pole omaette kaup. Täpselt samamoodi kui firma juhtimiskulud pole omaette kaup, vaid need tuleb maha müüa firma teenustele. Sest vaadake, kui juhtimiskulud muutuvad omaette tooteks, siis oleme me suures hädas. Me oleme kahjumis. Õunalugu mind ei puuduta, mugin jõudumööda oma kuldrenette (või õigemini, neid mida meie pere nimetab kuldranettideks) rõõmsalt edasi ja kui keegi nimetab neid punakeks saapaks, siis olgu see nimetaja jaoks saabas, minu jaoks on see ikkagi kuld ja ranett. Kuid majanduslikult puudutab see protsess mind küll, sest  tuhanded ametniktunnid (juhtimiskulu) lähevad nagu vesi kuuma liiva. Suts ja läinud. Kuid, kui te nüüd mõtlete „krimireneti“ saaga üle, siis olete kuulnud kõiksugu bürokraatlikku tigeteksti, kuid kuskil pole pooltki sõna sellest, kas need õunad kõlbasid süüa või mitte? Tegelikult on niimoodi, et ainuke asi mida järele tuleb valvata on see, kas toode tapab (kohe) või mitte, kõik muu on kunde ja müüja kokkulepe. Tarbija on kõige targem, tema vaatab, mõõdab kaalub (pilguga) ja ostab või ei osta. Kas teie näiteks  usute, et turul müüakse kesktalvel Eesti tomateid? No kuulge, ega te tobu ei ole, muidugi teate, et see on vaid peibutusteave, kuid ostate te ikkagi lõhna, väljanägemise ja emotsiooni pinnalt. Las nii jääbki. Emotsionaalseks. Ei ole vaja teha virnade viisi tigedokumente, milles on kaduma läinud eesmärk.  Eesmärki pole  „Aga Latham ja Locke leidsid  kümnetes uurimustes, et eesmärkide seadmine kasvatab tõhusust ja produktiivsust 11 protsendilt 25 protsendini. See on üsna palju. Kui me võtame lähtepunktiks kaheksatunnise tööpäeva, on selline tõhususe kasv sama, kui saada kaks tundi lisaks ainuüksi tegevusele vaimse tugiraamistiku (ehk eesmärgi) loomisega.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 90)

Aastalõpu eri

Nüüd aastalõpus on pea igal laual pähklid, mandlid, rosinad. Mõnus, aga … Meil kontrollitakse justkui kõike, eriti suurpoode. Usute? Usaldate? Samas vaadake ülipoodide pähkliriiult? Mida seal vaadata? Nojah, sortiment on ju vägev, kuid … Minule pähklid maitsevad, peab tunnistama, et pähklid moodustavad kindla osa minu söögiratsioonist. Nämma! Kasulik ka. Kas te näiteks olete pööranud tähelepanu mandlitele? Tunduvad justkui ühesugused, kuid osadel tuletab meelde anekdooti vegetariinlikust seenepirukast lihatäidisega. Ah, küsite, et kus siis taimetoitu liha sai? Lihtne, seened olid ussitanud. Lihatäidisega noh. Sama ka mandlitega, kui vaadata, siis on näha, et osa mandleid on ussikeste poolt üpris ära äästatud. Osad on pakid on ilmselt nn“ 2 in 1“ elustoidu pakid. Ehhee, nendega võib ka eksperimenteerida, sest  nende kapis seistes muutuvad mandlid ikka krobelisemaks. Kuid kus on siin kaitse ( no mina kodanikualgatuse korras sellist saasta lihtsalt ei osta)? Või kas meile on teada antud, kas need ussikesed on süües kahjulikud või hoopis kasulikud. Parandavad seedimist? Või kuidas on nende pisiloomaksete väljaheidetega? Me ju teame, et paljud „mikrod“ ise pole kahjulikud, vaid nende elutegevuse jäägid on seda? Seda me millegipärast ei kontrolli. Miks? Tegelikult arvan ma et ei peagi kontrollima, kui  on tagatud meie põhiõigus – jääda ellu. Me oskame ise vahet teha, mida süüa, mida mitte. Samas teave selle kohta, mis milleks, peaks meil Dr Riigi poolt antud olema. Meie, kunded, saame ise palju rohkem, kui Dr Riik ära teha turu korrastamiseks.

Vesine värk

Kuid on valdkondi, kus kundedena oleme kaitsetud, meil ei ole valikuvõimalust. Me võime valida, millist õuna me ostame, kellelt liha hangime, millist bussi kasutame või millist mandlit ostame, me hääletame iga päev ühe või teise ettevõtja tegevuse poolt või vastu oma rahakotiga. Mõnus. Kuid me ei saa valida, millist elektrivõrku, veeettevõtjat või soojatootjat kasutada. Need on administratiivselt määratud piirkonnad ja meil jääb üle vaid lootus, et need kes on määratud hinna ja kvaliteedi suhet korraldama on oma tegemistes kompetentsed. Kõik need alad, mis tundusid kunagi päästmatult monopoolsed nagu elektrienergia, gaas, telekommunikatsioon jne avamine konkurentsile on andnud valdkonna arengule lisatõuke, tarbijale odavama ja kvaliteetsema teenuse. Miks? Eks ikka sellepärast et meie hääletame, kes meile meeldib pakutav teenus või mitte. Neis valdkondades, kus sellist turu avamist veel ei ole toimunud, on jama-jama otsa. Viimane näide (mitte küll hea näide) on veelahing ettevõtja ja DR Riigi vahel.

Ega enamus kundedest enam aru saagi, mille üle vaieldi, miks vaieldi, sest lisaks veelahingule oli tegemist eelkõige infolahinguga. Me ei oska pidevas infovoos enam prioriteete sättida. Elame nagu seriaalis, seeriast seeriani, kohtuotsusest kohtuotsuseni. Siinkohal tuleb tunnustada Konkurentsiameti visa tööd põhiõiguste kaitsel ja väärikat võitu selles pikaajalises lahingus, kuid … Kuid isegi seda väärikat võitu peame me millegipärast edastama läbi negativismi. Harjumus? Loed seitungist, et  „Riigikohtu halduskolleegium rahuldas tänase otsusega osaliselt AS Tallinna Vesi kaebuse konkurentsiameti vastu, leides siiski, et konkurentsiamet ei pea järgima vee-ettevõtja ja Tallinna linna vahel erastamisel sõlmitud kokkulepet veeteenuse hindade kohta.“ Püha müristus, milline koletekst, mis jätab mulje, et Konkurentsiametile antakse teada, et seadus on üle külavanema otsuse ja neid otsuseid (üllatus-üllatus) ei peagi täitma.   Tunned loetust üheaegselt nii heameelt kui kurbust. Ühest küljest on RK lahend epohhiloov. Üks epohh on lõppenud, munitsipaalmonopistlikule ajajärgule on sellega pandud punkt. Selleks kulus Konkurentsiseaduse vastuvõtust 1992 aastal 25 aastat, millest viimased seitse aastat on pidanud rasket võitlust Konkurentsiamet. Kurvaks teeb RK sõnastus, mis vabatõlkena võiks kõlada et „Konkurentsiamet ei pea oma tegevuses järgima iga külavanema korraldust“ Kui see otsuse osa oleks kirjutatud nii et „TV on kohustatud järgima Konkurentsiseaduse ja EL asutamislepingu aluspõhimõtteid …“ siis oleks kõik korras olnud. Kõik riigi kodanikud ja haldusüksused peavad mängima kehtestatud seadusandlikes raamides. Ükski külavanem ei saa laiendada enda õiguseid selles raamistikust väljapoole, see on seadusvastane. Tuletab meelde loetud uudist, mil  India küla vanemate nõukogu keelas armastusel põhinevad abielud. Samas keelati muuhulgas ka alla 40-aastastel naistel üksi sisseostude tegemine ja mobiiltelefoni kasutamine avalikus kohas. Külavanemate nõukogude otsustel ei ole seaduse jõudu, aga mõjujõudu on. Paljud sellised otsused on viinud näiteks naiste aumõrvadeni. Kui Indias külavanemad otsustasid nii, siis meil niimoodi asjad ei toimi, need toimivad läbi seaduste, iga küla ei saa omaette reegleid kehtestad, isegi kui see küla on pealinn. Nüüd on see veesegamise vaidlus vaieldud. Kuid mida teha kundeolukorra parandamiseks ja konkurentsi edendamiseks, selleks et meie saaksime oma rahakotiga hääletada? Võib-olla  võiks veemajanduseski sisse tuua võistluselementi. Kui praegu on veeettevõtete näol tegemist eri- ja ainuõigusega ning  olulise vahendi omanikuga, siis miks meil ei võiks olla võrguteenus eraldi (nagu teiste võrkude puhul) vesi ja puhastus eraldi. Meile kundedele oleks see igatahes kasuks ja paneks ka ettevõtjaid uuelaadselt mõtlema. Vähem regulatsiooni, rohkem konkurentsi. Miks rohkem konkurentsi?  Lihtne, nagu ütles W. Buffett konkurentsi võlujõu kohta: „Byrne on nagu kanakasvataja, kes veeretab kanalasse jaanalinnumuna ja sõnab.“ Mu daamid, näete, mida teeb konkurents.““ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk 131)

Viimane õnn, kasutage juhust

Vahel lausa imestan, küll see EL ikka jaksab reguleerida, peamiselt keelu vormis. Ikka meie heaks ja kasuks. Kuid samas teeb mind ärevaks selle tegevuse keskkonnakahjulikkus. Kas keegi on mõõtnud, kui palju tagumiktunde on läinud üle liidu ikka uute ja uute keeldude väljamõtlemine? Te ei saanud aru? Vaadake teistpidi, kasvõi „kirimiraneti“ näitel, kui poleks nii palju tigedokumente toodetud, siis oleks esiteks ära jäänud nende regulatsioonide ettevalmistamise-kooskõlastamise-menetlemise energia (hõlmab mitme ministeeriumi, ameti, valitsuse ja riigikogu tööd) ja samuti kuue riigistruktuuri hilisema tegevuse kulu. Kas suudate kujutada ette seda „bürokraatliku jalajälje“ tekitatud looduskahju, ressursiraiset ja energiakulu? Asjata elatud elusid? Ei kujuta? Kuid see „ökobürokraatlik head tegemise jalajälg“ kahvatub võrreldes sellega, mis toimub Brüsselis. See on täiesti meeletu. Hiljuti saime teada, et „õigete“ friikartulite jaoks hakatakse välja andma värvikaarte. Tundus pöörasuse tipp, kuid ei arvanud ära. Aastalõpp üllatas seitungiteatega, et tuleva aasta märtsist keelab EL aastavahetusel õnnevalamiseks mõeldud tina müügi. Soomlastel soovitatakse juba tänavu asendada tervisele ohtlik õnnetina suhkru või mesilasvahaga. Nali? Või mõnitamine? Teadjainimene sosistas, et jahimehed pidid tinahaavleid laskma tuhandete tonnide kaupa taeva poole. Vaat selline lugu. Ei tea, kas nepihaavlid asendatakse mesilasvaha või suhkruhaavlitega ja kas need ka magusamaksu alla lähevad?

Kolmkümmend aastat tagasi ei teadnud me, et maailma vaevab selline kuri haigus nagu korruptsioon, paarkümmend aastat tagasi saime sellest teadlikuks. Siis saime ka aru, et see mis tundus eelmises süsteemis sõbrasuhtena võib konkureerivas maailmas osutuda kalliks lõbuks. Kui kalliks me täpselt ei tea, kuid  „Miks maksab ühe maanteekilomeetri ehitus Venemaal umbes viis korda rohkem kui Soomes? Klimaatilised ja geoloogilised tingimused on sarnased. Vene teede kõrgema hinna põhjus on lihtne – korruptsioon, mida pole kunagi nii lihtne mõõta olnud. „„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 lk 157). Niisiis on tegemist kalli „lõbuga“, millega oleme üpris meisterlikult (vahel ilmselt ülegi pingutades) ja tulemuslikult võidelnud. Tänapäeval on kõigil vähemalt kõneliselt selge, et tegemist on pahega. Kuid korruptsiooni, kui pahe kulukus kahvatub võrreldes ülereguleerimisest tulenevate kahjudega majandusele ja ühiskonnale tervikuna. See on pahe, mille peame enesele teadvustama ja seda ravima hakkama. Ülereguleerimine imeb majanduse elumahlasid samuti nagu korruptsioon, võttes sellelt kiire arenguvõime.

Kui me nüüd uuel aastal sajastena, sajaga põrutame järgmisesse riigisajandisse, siis tahaks soovida, et see (arengu)tee oleks mugav, innustav ja loominguline, mida ei kitsendataks, ahendataks ega märgistataks arengu pidurdamiseks. Sajaga põrutamiseks pole 30 km/h märk küll tarvilik abivahend. „ Mõtteviis on ülioluline. Kui sa arvad, et suudad midagi teha, või arvad, et ei suuda – sul on igal juhul õigus.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 89). Meie ju suudame.

 Targutusi:

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”

Lk 156 Bensiini kui ressursi vajaduse arvestus enne Ardennide lahingu algust „Minu kogemused idas olid mulle õpetanud seda, et  lahingutingimustes tuleb seda hulka vähemalt kahekordistada. Ent Jodl ei suutnud seda mõista ning need staabiohvitserid, kes seda teadsid, olid minu kartused omalt poolt maha vaikinud.”

A.    Moorehead „Montgomery”  Olion 1996

Lk.74 „ 1939. Aasta suve Inglismaa kujutas endast võhiklikkuse, vajakajäämiste, apaatia ja 1914. aasta sõjale eelnenud suve ettevalmistamatuse kummalist segu.

Camberlainism hääbus aeglaselt. Müncheni sobingus leiti voorus: see olevat andnud „ruumi hingamiseks” …”

„Inglismaa kohta on tõenäoliselt õige väita, et rahvas oli ees niihästi valitsusest kui ka armeest. Inimesed nägid ja aimasid lähenevat kataklüsmi. Hirm selle ees pärssis selget mõtlemist ja muude valitsusasutuste kombel näis ka Sõjaministeeriumi halvavat fataalne apaatia.”

Gisela Graichen ja Rudolf Hammel-Kiesow „Hansa liidu ajalugu. Varjatud ülemvõim” Tänapäev 2012

Lk 85 „Hansa ei võidelnud maadevallutamise nimel, vaid oma majanduslike huvide eest.”

Lk Hansaliidust „Asjaolu, et see tavatu õiguslik moodustis püsis 16. Sajandi lõpuni, mil kaotati tema privileegid Inglismaal, tõendab hansa (majanduslikku) jõudu rohkem kui mõni võidetud merelahing” Selles mõttes oli ta tõesti varjatud ülemvõim”

 Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk 60 „Galvin teadis, et sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või hiljem saatusliku vea …” „Jack Galvini arvates ei piisa sellest, et erimeelsusi üksnes talutakse, vaid oma lahkneva arvamuse avaldamist tuleb vahel lausa nõuda.”

Kindralmajor Jack Galvin „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.”