"Juubelitüng"

Oleme pidevas liikumises nii elus, kui majanduses. Liikumine ongi elu. Kui lugeda arengukavasid, siis mõneski neist tehakse panus rohe- ja hõbemajandusele. Arvestades meie rahvastikuprognoosi igati õige mõttepojukene. Rohemajandusest rääkijaid on palju, kuid hõbemajandus on jäänud vaid moesõnaks. Kuid arvestades meie tööjõubilanssi, peaksime sellele pöörama hulka suuremat tähelepanu, mitte vaid kui tarbijatele vaid ka kui tööjõubilansi stabilisaatorile. Põhimõtteliselt on Dr Riigil võimalik ajada kahesugust poliitikat, see on kas aktiivne „hõbelennuki poliitika“ või passiivne, „kirstututi poliitika“. Mõlemad ju hõbedast värvi, kuid tulemid on erinevad.

Puhas(tatud) hõbe

 Kuulsin hiljuti üht õpetlikku lugu lennundusajaloost. Teatavasti olid lennukid II MS ajal põhiliselt roheliseks võõbatud. Maskeering. Millalgi sõja teises pooles, kui USA oli sõja kõikidel tandritel oma ülisuurte pommituslennukitega sõjanduse olemust muutmas, arvutas üks tarkpea välja, et kui nühkida lennukite värvikiht maha, siis saaks lennuks samavõrd rohkem pomme peale võtta või ühe tankimisega kaugemale lennata. Ilmselt sai triki väljamõtleja innustust omaaegsete hõbedaste Mercedes võidusõiduautode sünniloost. Majanduse ja alternatiivkulude seisukohalt on selle loo õpetlik iva selles, et kui vähendada ebavajalikke kulutusi, siis see parandab üldist sooritusvõimet. Liitlaste sooritusvõime suurenes niipalju, et nad võitsid sõja ja Mercedese sooritusvõimet pärjati mitmekordselt Grand Prix´ga. 

Võiksime sellest näitest õppida, kuidas tõhusalt ressursse kasutada. Vähendades ebavajalikku, tööks maskeeritud, bürokraatiakihti on majanduse lennukam. Lihtne? Ei ole, sest värvikihte ei ole mitte üks vaid lugematu arv. Igaühel oli oma põhjendus. Kuid midagi pole teha, kui tahame oma lennuki lendama saada tuleb kogu värviködi eemaldada. Loovus annab lennuvõime mitte bürokraatia.  Mingit hõbedase lennuki ajastut ei saabu, kui administreerimine samas tempos jätkub. Vaadake, edukad ettevõtjad on asjale pihta saanud, näiteks „2009 aastal andsid Google´i töötajad meile iga-aastase uuringu vahendusel teada, et neil on üha raskem oma projekte ellu viia. Neil oli õigus. Meie suurus oli kahekordistunud (…) Ent meie finantsjuht Patrick Pichette ei kuulutanud välja ülalt alla suunatud korporatiivseid algatusi, vaid andis võimu guuglerite kätte. Ta käivitas nüüdseks iga-aastaseks muutunud programmi Bureaucrasy Busters (Bürokraatiahävitajad), kus guuglerid tuvastavad oma kõige suuremad mureallikad ning aitavad neid kõrvaldada. „ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 61). Vahva isereguleeriv bürokraatiahävitussüsteem! Kuid milleks? Planeedi kõige andekamad inimesed on pidevalt liikumises, tehniliste vahendite abil omavahel ühenduses, ja mis kõige olulisem, tööandjaile järjest kergemini leitavad. See ülemaailmne tööjõud tahab töötada suurt vabadust pakkuvates ettevõtetes ning talendid voolavadki neisse firmadesse. Juhid, kes loovad õigeid keskkondi, tõmbavad magnetina ligi planeedi andekamaid inimesi.“ (lk 22). Kui üks ettevõtja oskab sellist asja tahta, siis miks meie ühiskonnana ei võiks sellist ühiskonda luua? Raske? Muidugi.

 Küsimus ongi selles kuidas ka hõbedat kullaks konverteerida, lendama panna või … Elus on ikka nii, et käepärased ressursid tuleb enda poolt õigesti toimima panna, mitte õhata, et meil ei ole naftat, ei kulda ja palgad on na nirud. Sellise mõttelaadi juures jäävadki niruks. Uus aasta on alanud, milliseid märke meile sellel uuele aastal Dr Riik ka teetähiseks on seadnud? Kas meie lennukilt on vana tarbetu värv juba maha nühitud, et sooritusvõimet tõsta?

Sooritusvõime(tuse)st

Meie sooritusvõimega on selline lugu, et lennunduse kõrgklassis me esineda ei saa, võib-olla kvalifitseeruks lennuvõimetute lindude kategooriasse, sest administratiiv-bürokraatlik värvikihistus on nii paks, et vaeva vaevu liigume. Mööda maad. Kui selle kihi sama nutikalt maha nühiks nagu Mercedese ja pommilennuki insenerid, siis saaksime aru, et meil on kaelamurdvad piloodidefitsiidi, inimressursside, probleemid. Tööandjad ütlevad et koheselt vajaks täitmist 13 tuh töökohta. Palju meil illegaalset tööjõudu ventiilina töötavad selle probleemi leevendamiseks ei ole teada. Kuid see, et tööjõudu ei jätku ei pruugi olla ainult halb külg, vaid sellel võivad olla ka positiivsed järelmid. Kui niimoodi ei saa, siis looduses ja majanduses leitakse alati alternatiiv. Kui inimene on näiteks „Raketiteadlase jaoks oled suurimaks probleemiks sina. Sa oled kõige tüütum aparaat, millega ta oma töös kokku puutub. Sina oma ebastabiilse ainevahetusega, oma nigela mäluga, oma kehaga, millest on miljon erinevat varianti. Sa oled ettearvamatu. Sa oled heitlik. Sinu parandamiseks kulub nädalaid. … Päikesepaneel ja rakettmootori düüs on vait ega taha midagi. See ei väljuta ekskremente, ei satu paanikasse ega armu komandöri. Sellel puudub ego. „ (Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 Lk 15)

 Harilikult on niimoodi, et kui inimene, see kõige ebausaldusväärsem komponent tootmistsüklis, muutub kas liiga kalliks või pole teda üldse saada, leitakse selleks mingi tehniline lahendus või minnakse üle tootmisele, mis juba ongi masintootmine. Seega ilmselt kõrgema lisandväärtusega tootele. See oleks ju positiivne areng? Samas oleks sujuvam ja vähem ressursikulukam, kui see oleks toetatud Dr Riigi üldise strateegiaga ja regulatsioonidega. Regulatsioon, kui kiirendi? Arengutrampliin? Kõlab hästi. Kuidas edasi minna, kas omamaise nutikuse arendamisega või sisseostetud leegionäridega, tuleb otsustada. Nüüd ja kohe, kuid … Kuid meil ei ole selleks ei poliitikat ega strateegiat. Oleme täpselt sellises olukorras, mille kohta H. Kissinger Vietnami sõjast formuleeris: „Siseriiklikult nõuti ühelt poolt võitu – mille jaoks ei olnud strateegiat  -, ja teiselt poolt väljatõmbamist, mille jaoks puudus poliitika.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 808). Kui me hakkame välja töötama strateegiat, mille kohta puudub poliitika, siis võiksime küsida endalt, miks  jõukad ja tehnoloogiliselt edukamad riigid ei rakenda tööhõive tõstmise meetmena üksnes kõrgtehnoloogiliste töökohtade loomist. Miks nad sõdivad madalamapalgaliste töökohtade vastu. Äkki on selles mingi sügavam kogemuslik loogika? Strateegiline?

Mine kuskile, too midagi

Olen planeerija ja … olen segaduses. Olen suures segaduses. Ma ei saa aru kuhu minu riik läheb, kuhu ta mind juhib ja mida ta minult tahab. Milline plaan on?  Ütleme nii, et märgid on segasevõitu. Elusloodus elab vaid märkide järgi ( niikaua kuni me pole muutunud museaalideks oleme eluslooduse osa). Talve tulekuks pargib karu nahavahe rasva täis ja magab rahulikult kevadeni, pikkkõrv tõmbab sega valge kasuka ja haned pardid lendavad lõunamaale. Neid isendeid, kes neist looduse märkidest kinni pole pidanud … Noh, neid lihtsalt pole enam. Liikluses on ka enamvähem arusaadav kuigi tihti tobedusega piirnev märgisüsteem. See ei lähtu mitte looduse märkidest vaid inimtekkelisest bürokraatiaseadustest. Kuid siiski punane tuli on punane tuli, peatee on peatee ja ümbersõit on ümbersõit. Märgid ikkagi. Me kohandame oma liikumist vastavalt sellele, milliseid märke Dr Riik meile annab. Millegipärast arvab, Dr Riik, et me pole iseseisvalt mõtlevad ja järeldusi tegevad inimesed, et me teeme muutumatult nii nagu Dr Riik on oma fantaasiates kirja pannud. No kuulge, inimesed loevad märke ja tõlgendavad neid – harilikult tavaõigusest ja praktilistest kogemustest lähtudes. Dr Riik arvas, et teeb „rehepappi“ ja tõstab napsu ja kütuste aktsiisi ning kirjutas saadud arvud tabelisse. Kuid rahvas luges välja, et Dr Riik on soovitanud kõigil turismimatka Lätti. Dr Riik mõtles, et maksustab firmaautode kasutuse erasõitude osa, kuid kodanikud sindrinahad ajasid jälle korrutustulbad segi. Jagasid ära, et neile anti märk autode ümberregistreerimiseks. Seekord läks inimeste jaoks isegi libedalt, ei pidanud Lättigi sõitma, et märkidest aru saada.

Nii, et igal märgil on mõju ja tagajärg. Peale märgi andmist või muutmist ei jää midagi enam samaks. Kõik muutub. Iga muudatus toob kaasa uute turgude tekke ja pilude võimaldamise teenused. Pole viga, meil on andekas, paindlik ja visa rahvas, saame hakkama ka kõige absurdsemate märkidega. Kuidas? Tõlgendame need elamisväärseks. Kuid ühes asjas olen ma ikkagi segaduses. Millist märki kannab eneses Dr Riigi tulumaksupoliitika muutumine.

Põhiseadus, põhimõtted ja põhitõed

Igast asjast oskame probleemi puhuda, kuid nagu ütlesid targad inimesed aitab pseudoprobleemidest, tegelegem tõsistega. Kuid asi on selles, et me oleme igapäevases pseudoprobleemitamises unustanud strateegia paika panna. See ongi põhiprobleem. Seepärast ongi võimalik igat uuendust/vääratust/katsetust puhuda fataalseks eksimuseks. Kuid selleks et areneda ongi vaja inimestel lubada eksida, põhiline, et peamist eesmärki silmist ei lase. Viimasest aastavahetusest kõlab siiani nördinute ühiskoor, kes ei saanud hümni laulda, vaid pidid uuenduslikult laulma „Eestlane olen ja eestlaseks jään …“. Nojah, hümn on sümbol, lipp on sümbol ja Põhiseadus on … Mis see põhiseadus siis on? Nagu nimigi ütleb siis põhi, meie riigi ehituse, toimimise ja eesmärkide põhi. Ega te unustanud pole? See põhi paneb aluse nii hümnile kui lipule ja kõigele muule, ka eelarve kujundamisele. Eelarve ei ole midagi muud kui põhiseaduse elluviimise vahend. Me ei loe igapäevaselt Põhiseadust, kuid see on omamoodi tüvitekst. Riigieepos. Põhjaks meie riiklusele nii nagu „Kalevipoeg“ meie kultuuriloole, sellest hakkavad hargnema kõik muu. Oleme leiged  Põhiseaduse suhtes? Kehvasti, sest niimoodi need arengud meil rappa lähevadki. Kui „Kalevipoeg“ annab meile mitmeid kasulikke baasväärtusi: „Ülemaks kui hõbevara, Kallimaks kui  kullakoormad, Tuleb tarkus tunnistada“ (ärgem unustagem ka nõunike rolli, eriti serviti siilikest), siis sellest tarkuse vaimust on kantud ka riigieepos ehk Põhiseadus. Algab ju meie palve ilusasti: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, (…) mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, (…) mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade (…)“. Tore siht ju. Tuumakas. Pealegi on see kirja pandud „kõikumatus usus“.

 Tegelikkuses on meid jäänud paarisaja tuhande võrra vähemaks ja täiesti tuimalt teatame, et veel mõni aastakümme ja meid on järgmised paarsada tuhat vähem . Ja needki kes alles on jäänud on enamuses vanad ja väetid. Kuid see on ju juba hoopis teine riik. See on muuseumihoidla mudel. See olukord on hirmutekitav. Kuid enne kui Dr Riik võib teatada (võidukalt) muusemikuraatorite aastakonverentsil , et eesti rahvus ja kultuur  on vastavalt põhiseadusele hästi säilunud, ehk täies mahus muudetud museaaliks, seisab sellel rahval ees pikk regress tööjõu nappuse läbi. Meil on kaks võimalust teha kahte pidi otsust: esiteks me kujundame oma majandusmudeli ümber vähem tööjõudu nõudvale (mõttetöö) majandamismudelile või me teadvustame endale, et me ei oska, ei viitsi, ei julge ette võtta ühist pingutust ja avame oma väravad „odavale tööjõule“. See on otsustuse koht. Tehes mitte kumbagi neist on museaaliks saamine vaid kiirem, kuid valulisem.

Jaga ja arene või ...

Selleks et riigina ellu jääda peame me oma inimressurssi väga hoolsalt jagama ja arendama.  Ei oska alati öelda, kas see on kõigi soov, kuid riigieepos ju sellise suuna meile väga asjatundlikult seab. Selles teostamiseks on kolm erineva kvaliteedi ja säiluvusajaga inimgruppi: vanemaealised, noored ja lapsed. Statistika on välja arvestanud meie rahvastiku  struktuuri paarikümneks eelseisvaks aastaks. Muide need on arvud millega ei saa vaielda, see on nagu valmiskaup laos. . Kuna uut kaupa tuleb peale vähem kui välja läheb, siis vanemaealiste osakaal laoseisu stabiliseerijana muutub üha suuremaks. Laokulud ka.  Laoseisu stabiliseerimiseks tuleb osa kauba  „säiluvustähtaega“ pikendada ehk tööiga pikeneb ja pension tänases mõttes muutub kättesaadavaks väga vähestele. Kuid see pole veel kõik,  laoseisu mingikski stabiliseerimiseks peavad ka noored töötama ikka pikemalt ja rohkem. Mida teha? Isegi Kalevipoja siil teadis, et lajatada tuleb serviti, mitte lapiti. Ja Kalevipoeg oli nii tark, et virutaski võidukalt serviti ja pani oma hõbelaeva nimeks „Lennuk“. Lennukad mõtted viisid ta maailma veerele. Millise märgi annab praegune eelarvepoliitika? Kas hõbe on selles võrrandis lennukihõbe või kirstututihõbe?

„Säiluvustähtaja ületanud“

Dr Riik on rääkinud nõrkemiseni, kuidas ta hoolitseb pensionäride eest, ikka protsendike pinsitõusu, lisaks kümnekas almuseks. Kuid ajad muutuvad ja Dr Riik ei adu, et pensionäridegi olemus on muutunud. Pensionär ei ole enam villarätis mutike või kühmus taat, vaid üha enam eneseteadlik, intelligentne, enesega viimase paarikümne aasta jooksul hästi toime tulnud inimene. Inimene, kes pole uskunud Dr Riigi jaburaid muinasjutte pensioniparadiisist ja jätkab töötamist. Selliseid inimesi kohtab ikka rohkem, vanemaealised, sirgeseljalised, teotahtelised ja positiivse meelestatusega. Neid, kes 45+ aastasest karjäärist on maksnud 26 aastat makse meie kalli riigi kassadesse, kelle palk on olnud selline, mille sotsmaksu pensioniosast on nad ainuisikuliselt kinni maksnud oma vanavanemate, venemate ja ka enda pensioni ja on jäänud veel teistelegi. Nemad moodustavad homse seltskonna, keda oleks vale pensionärideks nimetada selle sõna vanas mõistes, sest nad jätkavad ju töötamist. Meie õnneks. Millise märgi andis Dr Riik neile ja tööjõuturule? Millise meeleolu lõi?

Näide elust: Kohtasin ühe vanema „säiluvustähtaja ületanud“ kolleegiga projektiarutelul. Tundus teine veidi tusane. Ilmnes, et oli saanud Dr Riigilt uusaastatervituse, sai Piduliku Pensionitünga u poolesaja euroni väärtuses. Ega see uusaastatevitus teda muidugi päris vaeseks ei teinud, kuid ikkagi juba „välja teenitud“, elutöö tulemi  lõikamine oli talle sügavalt ebaõiglane toiming. Teiseks, kuna kolleeg on samuti analüütik, siis jäi temalgi kripeldame Dr Riigi arrogantne suurustamine, et tema saab uhkusega 36 EUR vähem palka, et enamus saaksid 64 EUR rohkem. No kui mina tegin järelduse, et ilmselt on Dr Riik ennast samastanud imetegijaga, kes seitsme leivaga toitis ära tuhandeid, siis kolleeg tegi maisema järelduse: „Kui minu pinsilt läks pea poolsada  euronit tulumaksu reformi altarile ja ministril läheb (uhkusega) 36 euronit, siis kas minister saab ümbrikupalka?“. Selline lugu.

Kolleeg arvas elutargalt, et tühja sest rahalisest kaotusest, tähtis on see, et  mitte ainult 68 aastaselt, vaid ka 86 aastaselt tuleb tööd teha ja kotipeal põõnutamine on pelk valimislubadus. Kuid piinlik ja pettasaanud tunne kumas kogu sest loost vastu. Kuid, kordame üle, millise märgi andis Dr Riik meie „ inimressursilise laoseisu“ parandamiseks. Mnjah, tundub, et see sõnum oli järgmine: ärge rabelege, ärge koguge, ärge töötage, ärge püüdke olla edukad. Kuidas nii? Meil on ju vaja, et inimesed töötaksid tõhusamalt, kauem, meil on 13 000+ töökohta täitmata. Nii, et kui arengukavad teevad tulevikus panuse rohe- ja hõbemajandusele, analüütikud räägivad hõbelennuki stsenaarium vajalikkusest, siis Dr Riik seda vajalikuks ei pea, on ilmselt valinud „omaendatarkusest“ kirstututihõbeda stsenaariumi?  Dr Riik käib vanemate inimeste innustamise asemel häbitult inimeste pensionifonde puistamas. Selline „strateegia“ ei lahenda tööjõuprobleemi ega muuda ühiskonda võrdsemaks.  Piinlik värk. Ka võrdsus tuleb välja teenida.

Kuid tõsimeeli, kuidas teha niimoodi, et vanemaealine inimese oleks huvitatud maksimaalse panuse andmisest, selles on küsimus, millega Dr Riik peab tegelema. „Laoseis“ ei anna teist võimalust. Millegipärast arutatakse ja arvutatakse vaid selle üle, mis juhtub töötavate pensionäridega, kes saavad kuni 1200 EUR kuus, kuid see on vale arutlusmudel. Juba kõlab leppimus, et no mis seal ikka, „ainult“ 20 tuh (tegelikkuses 3x rohkem) inimese sissetulek vähenes. Kuid see pole „ainult“. See on kahe Haapsalu linna jagu inimesi. Pealegi nagu me oma rahvastiku arengumudelilt oleme välja lugenud, siis edaspidi on KÕIK pensionärid töötavad pensionärid, mis tähendab, et KÕIK hakkavad rohkem maksma. Dr Riik peab oma märkide väljapanekul mõtlema enam tulevikule, kuidas see mõjutab edaspidiseid põlvkondi, ka tuleviku vanusekindlustusmehhanisme, mitte niivõrd praegust. Kuid praegune Dr Riigi signaal tulevikku on ikkagi ärge … „Ärge tehke ise midagi küll meie kindlustame teie vanadusvaesuse!“ Uhkusega.

Pikaajaline mentaalkahjustus – kindlustunde kadu

Mis selle reformi juures on halba on see, et Dr Riik pani tõelise põõna inimeste kindlustundele. Mitte ainult vanemaealiste vaid ka noorte sh lastega emade kindlustundele. Asi pole selles, et osa inimesi kaotas oma sissetulekutes, vaid jsut selles kuidas nad kaotasid. Ühiskond ei olnud kokku leppinud ja poliitinimesed ei omanud mandaati sellise murrangulise muutuse läbiviimiseks. Järjekordne ajutine traagelniitidega solvumise põhjal loodud poliitiline lapitekk pole lihtsalt platvorm selliste muutuste läbiviimiseks. Olen täiesti nõus, et pension sellisel kujul nagu see praegu eksisteerib pole jätkusuutlik, enamgi veel see on järgmise põlvkonna jaoks nontsess ja sealt edasi anakronism. Sama puudutab ka ravikindlustust ja sotsiaalkindlustust. Kuid lahendus ei ole ümberjagamises vaid uute mehhanismide käivitamises. Just see mehhanism on see, mis on tekitanud kindlustunde koa meie inimestes ja see on väga halb. See solvumus jääb meelde mitmetele sugupõlvedele ja samuti usaldamatus Dr. Riigi vastu. . Rumal lugu, kui poliitikaks on pakkuda lahusetu kindlusetus ja eri palgasaajate vastandamine.

„Noorrikkad“?

Teine suur laokategooria, milline ohverdati maksureformi altarile on noored, edule orienteeritud inimesed. Konsulteerimiste ja projektide raames puutun kokku erinevate inimestega, erinevatest valdkondadest. Juba mullu olid mitmed noored pereisad kuidagi mureliku moega. Osa neis olid väikeettevõtjad, sellise isa-poja tüüpi tehnika valdkonna asjatundjad, kes töötavad praktiliselt 24/7 süsteemis. Konkurents on karm ja tööd tuleb teha võimete piiril. No, nii need töönarkomaanid ja konkurentsihundid on nüüd Dr Riigi kvalifikatsiooni järgi rikkad, kelle sissetulekut dr Riik  on asunud  puistama. Lihtsalt olustiku näitlikustamiseks ütles üks selline noor „võitlushunt“, kes töötab ka laupäev ja pühapäev kui vaja ühel kenal laupäeva pärastlõunal, et ta läheb nüüd veel „haltuurat“ tegema, pere vajab toitmist. Palju õnne. Peale selle on veel tehnikavaldkonna tippasjatundjad palgasaajad, kes on oma kvalifikatsiooni tõstnud täitnud üha uusi sertifikaadinõudeud ja ka töötasu. Harikult on neile noortele palgatööst vähe ja neil tuksub lisaks veel mingi „oma virma“, mis annab perele leivapealse. Nagu hoomate tehakse sedagi peale tööd ja nädalavahetusel. Need on meie tulevik. Kuid nemad on ka kõige kergemini lahkujad, kui Dr Riik neid tüngab. Pereelu …? Sellega tegeletakse kui aega maksude ja intresside maksmisest üle jääb. Harilikult ei jää, sest just noored on need kõige koormatumad ja haavatavamad ühiskonna liikme, mitte vanad. Noored peavad kõik alles soetama. Nüüd on Dr Riik nende  viimase sendini planeeritud pereeelarvet hakanud korrigeerima. Tuues selle ohvriks mingile tobedale pseudovõrdsustamisaltarile. Millise märgi Dr Riik neile noortele püüdlikele annab? Kas selle, et kured läinud, kurjad ilmad, luiged läinud lumi taga, noored läinud, riik läinud“? Lao „tühjendusmüük“?

Kuid tühjendusmüük, tähendab, et ladu saab kiirkorras tühjaks. Sellisel juhul statistikute rahvastikustruktuuri mudel ei tööta. Kui rahvastikuprotsesse ei juhita, siis ongi tulemus selline: „Kui Napoleon oma armee läbi kontinendi juhatas, oli Prantsusmaa Euroopa kõige rahvarohkem riik ning võis värvata rohkem noori sõdureid kui keegi teine. Saksamaa ühendamine ja sündimuse langus Prantsusmaal 19 sajandil muutsid seda ning 1918 aastaks, Versailles`lepingu sõlmimise ajal muretses Prantsuse peaminister Georges Clemencau, et „lepingusse võib panna ükskõik milliseid punkte, võib võtta ära kõik Saksa kahurid, võib teha mida vaid tahad, aga Prantsusmaa on ikkagi kadunud, kuna prantslasi  enam pole.”” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 lk 34). Valed sammud majanduspoliitikas, konkurentsipoliitikas, rahvastikupoliitikas viivad selleni, et … enam ei ole, midagi tahta. Noorte sundoludesse asetamine on just see, mida ei tohi teha, neile peab pakkuma loomingulisuse realiseerimise vabadust.

Uus rehkendustehe: kingituse äravõtmine oma raha eest

Kui Dr Riik püüab palgasaajaid lihtsalt rumalatena näidata, kes ei oska arvutada, siis selles rehkenduses pole tõesti midagi keerulist, kõik edukad saavad pügada. Kuid edasine on juba jahmatav, eriti Dr Riigi suust „Süsteem on küll keerulisem kui endine, aga tuleb rõhutada, et keegi ei hakka üle 20 protsendi tulumaksu maksma. Lihtsalt teatud tulust alates riik enam inimestele kingitust ei tee.“ Uskumatu, lausaline ülbus on öelda, et me ei võta teilt rohkem, kui seni võtsime, me võtame teilt ära ... kingituse. Kui tegemist oleks kingitusega, siis kingituse andmise äravõtmine ongi ära võtmine. Kuid isegi siin kasutab Dr Riik valet terminoloogiat, tegemist pole ju Dr Riigi poolse kingitusega, sest „kingituse“ raha on ju inimene oma tööga välja teeninud ja nüüd võtame me teilt teie enese ostetud kingituse ära. Ära, mis ei ole ära? Kuid just noored on oma kulutuste piiri ülitäpselt paika timminud, nad ei ela nagu Pilvepiir sõnavahust, kus võib meisterdada erinevaid kulutusi nominaalse-, strukturaalse ja SMS  tasakaaluna, inimesed elavad kindlast rahast, mida nad saavad iga kuu. Ja selle kallale nüüd Dr Riik ongi läinud. Kas see on nüüd see märk, et kõik kes on haneks tõmmatud, lennake lõunamaale, seniks kuni teid enne järgmist aastavahetust praena ahju ei lükata. Ahjualused juba ootavad

Lapsed

No nii, vanemaealistele kinkis Dr Riik juubelitünksi, noortele tegi tulutünksi ja isegi emadele tegi üllatustünksi. Juhei, võrdsus – kõik said … tünga! Võib  arvata, et lähtudes meie riigi tüvitekstist (säilitada rahvus ja kultuur), siis on midagi selles vallas ka erandlikku. Positiivses mõttes. Aga ei, isegi emapalga kallale pidi Dr Riik minema. Nimelt puudutab (loomulikult) uus maksusüsteem ka osasid vanemahüvitise saajaid. Täpselt nagu palga ja pensioni puhul võtab riik tulumaksu ka vanemahüvitiselt. Nii saidki  lapsevanemad, kelle puhul on vanemahüvitis suurem kui 2100 EUR,  Dr Riigilt juubeliõnnitluse: "Teile määratud hüvitis on kuus üle 2100 euro. Anname Teile teada, et alates uuest aastast Teie hüvitisele tulumaksuvabastus ei rakendu, mistõttu on Teile laekuv summa varasemast väiksem.“ Ja väga hoolitsevalt ja hea teeninduse standardeid järgides jätkates:“ Te ise mingeid samme astuma, arvestuse teeb sotsiaalkindlustusamet." Mis tähendab, et Dr Riik on hoolitsenud, et ema saab iga kuu 36 EUR vähem kätte ,ja ta ei pea selleks ise mitte midagi tegema. Suur tänu Dr Riik hella ja hoolitseva teeninduse eest. Kas see on irvitamine? No peab ikka moraalitu olema. Poliitinimesed ärgake,  emad on sundolukorras. Tänapäeva tavainimesed planeerivad tööd ja  lapsi väga hoolikalt. Seda nimetatakse pereplaneeringuks, sest laenud, liisingud ja muud kohustused tahavad tasumist. Töö tegemist. Nüüd muudab Dr Riik ühepoolselt tingimusi, mida peaks nüüd ema tegema? Mina ei tea. Isa rabab nagunii mitme koha peal ja tore, kui saab vahel kodunt läbi astuda ja lastele põsemusi teha. Mul on piinlik. Millise  signaali siis see annab, et minge punuge oma pesa kuskil mujal?

Teavitamine kui desinformatsiooni meistriklass

Praegu on avalik võim kärme seletama, et nad ju teavitasid inimesi kujunevast olukorrast, kuid … Tegelikult saavad inimesed nüüd,  tagantjärele tarkusena aru, et tegemist oli massiivse desinformatsiooniga. Teave  osutus valeteabe levitamiseks. Kui Dr Riik oleks võinud kõigile saata juba suvel eelhinnangu nende võimalikust reformi mõjust. Lihtne ja inimlik. Selle asemel eksitati inimesi igal sammul, et tulude kahimine ei puuduta teid, see puudutab kedagi „paharikast“. Sellises vaenuõhutavas vastandamise võtmes. Kuid just neil päevil külastasin teeninduspunkti, mille  vastuvõtja 75 aastane ei ole ei rikas ega paha. Ei ole olnud, ei ametnik, ei direktor vaid elupõline tööinimene. Ta teenib lihtsalt leivalisa. Ütleme, et oli sügavalt nördinud. Nördinud pole õige sõna, nördinud oli minu kolleeg, see teenindaja oli  vihane. Väga vihane. Nii vihane, et purskas oma viha välja täiesti võõrale inimesele, et „Nõukaajal kannatasin, kaotasin vanema ja nüüd mu oma riik varastab mult mõnikümmend eurot, et ülemused endal palku tõstaks!“. No selle ütlemise peale arvasin, et tavaline veidi kibestunud taustatekst, kuid … Kui järele mõelda, siis oli „vanal“ õigus. Kui aegrida paika sättida, siis ärgem unustagem, et detsembris võeti Pilvepiiril vastu  seaduse, mis „korrastab“  kõrgemate riigiteenijate palgasüsteemi. 2019. aastal valitud riigikogu liikme ning ministri ja presidendi palk tõuseb 10% võrra..  Nii nunnu ja mis peamine, õigeaegne ehk tululisa 350-450 EUR. Nagu maast leitud tululisa u 10 pensionäri tulukärbet kuus. Vaat niimoodi.

Mis aga puudutab desinformatsiooni meistriklassi, siis on seda kindlasti loba „uhkest 36 EUR“  rohkem maksmisest, et enamus saaks 64 EUR rohkem kätte.  Igaüks kes seda kuulis oli samuti valmis sellise žestiga ühinema, ehk kui ministri palk 2016 oli avalike andmete järgi u 4330 EUR/kuus, siis tema 36 EUR moodustaksid sellest 0,83%, mis minu kolleegi jaoks oleks tähendanud 6,7 EUR (kuid kaotab reaalset poolsada). Sellisel foonil, kui enese sissetulek on kasvamas 350-450 EUR on muidugi „uhke“ loobuda 36 EUR-st. Näotu lugu. Tänud, selle õppetunni eest. Nüüd inimesed siis teavad, keda uskuda, keda …

Kuid tundub, et Dr Riik kaevub ikka sügavamale omaenese infomülkasse, adumata mida räägib, kui teatatakse pidulikult, et kuigi planeeriti, et kasu saavad 41% pensioniealistest, kuid nüüd ilmneb, et 58%, siis selline arvutuslik möödapanek on skandaalne (u 30%). Üllatusi lisandub iga päev, võrreldes läinud aasta detsembris vähenes 60 644 töötava pensionäri ehk 57 protsenti töötavatest pensionäridest väljamakstud pension, selgub sotsiaalkindlustusameti uuringust. Nii, et mitte 20 tuh vaid 60 tuh pensionäri jaoks jõudis pidulik juubelitünks juba nüüd kohale. Muide ärge uskuge seda lobajuttu, et „penskarid“ kaotavad maksimaalselt 83 euroni ringis, see mõtteke on täitsa tuulest võetud. Kuid see on alles jäämäe veepealne osa, kirgastav veealune osa jõuab nende sadade tuhandete tulusaajate teadvusesse järgmisel aastal, kui saabub maksudeklaratsioonide aeg. Ilmneb, et kasu asemel tuleb asuda juurdemakseid tegema. Palju õnne kõigile.

„Riigieepos“ ja teised võrdsusest.

Mõtteviis, et on aktsepteeritav, kui väike rühm inimesi võtab ühtedelt nende vara ja annab teistele on üliohtlik. Eriti ohtlik on see juhul, kui ümberjagamisele püütakse anda demokraatliku otsustuse vormi. Sellist on ajaloos ennegi olnud ja pole kunagi heaga lõppenud. Kui lugeda Lindgreni raamatut „Rasmus,  Pontus ja Lontu“, siis on seal juttu ühest mõõganeelajast, hõbedaröövlist. Oma karjääri selgitas ta vägagi lobedalt, selleks et mõõganeelajaks saada, tuleb alustada nööpnõeltest, kuid vaesel poisil pole nööpnõelu, need tuli „ümber jagada“ (selle kohta on ka rahvalikum väljend) endale., siis … Mind teeb äärmiselt rahutuks ühiskonna allaheitlikkus sellisele filosoofiale. Kas meid on mahitatud selle protsessi kaasosalisteks? Enamus saavat ju osa saagist? Pelutav perspektiiv. Mis järgmisena ümberjagamisele läheb? Kas meie ühiskond peabki sõnamurdlikkust juba normiks? Prr!

Vaatasi ka meie riigieeposest järgi, mis seal võrduse kohta öeldud on. Leidsin täpselt kolm võrdsust käsitlevat pügalat: § 9.   Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. § 12.   Kõik on seaduse ees võrdsed. § 32.   Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Võrdsetest või ebavõrdsetest sissetulekutest ei leidnud midagi. Y. N. Harari raamatus „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ on lahti seletanud võrdsuse, õiguse ja õnne mõisted lähtudes bioloogiast kasutades näiteks USA Iseseisvusdeklaratsiooni (Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsetena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ja õnne poole püüdlemisele.). Ta väidab, et evolutsioon tugineb erinevustel, mitte võrdsusel. Iga inimene kannab endas ainuomast geneetilist koodi. Keskkond, mis meid sünnist saadik ümbritseb ja mõjutab, ei ole samuti kõigi jaoks sama. Selle tagajärjel arenevad meis erinevad omadused, mis annavad meile erinevad võimalused ellu jääda. Seega tuleks „loodud võrdsena“ tõlkida bioloogi keelde kui „arenenud erivana.“ Õigused?. Bioloogias ei ole õigust olemas. On üksnes organid, võimed ja tunnused. Linnud ei lenda mitte sellepärast, et neil on õigus lennata, vaid sellepärast, et neil on tiivad. Vabadus? Bioloogia ei tunne sellist asja. Täpselt nagu võrdsus, õigused, ja osaühingud, on ka vabadus midagi, mille inimesed on ise välja mõelnud ning mis eksisteerib vaid nende ettekujutuses. Õnn? Tõsiteaduslikud uuringud pole suutnud anda  ühest õnne definitsiooni ega leidnud ka meetodit, kuidas seda objektiivselt mõõta. Samas bioloogilised uurimused kinnitavad naudingu olemasolu, mida on kergem defineerida ja mõõta. „Nii kõlaks Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni kuulsaim lause bioloogia keeles järgmiselt: Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on arenenud erinevana, et nad on sündinud teatud muudetavate omadustega, mille hulka kuuluvad elu ja püüdlemine naudingu poole.“ Vaat selline lugu ehk  „Me usume mingisse kindlasse korda, mitte sellepärast, et see ka objektiivselt olemas oleks vaid sellepärast, et usk selle olemasollu võimaldab meil edukalt koos töötada ja luua paremat ühiskonda.“ Kas maksureform teostatud kujul aitab meil edukalt koos töötada? Luua paremat ühiskonda? Ei suutnud lahendada ei sooritusvõime küsimus, ei tööjõu tõhusa kasutamise, ei sisserände probleemi, ei majanduse ümberkorraldamist. Tekitas vaid solvumust (paljudel juhtudel viha), kindlusetust ja usaldamatust Dr Riigi vastu. Kehv bilanss. „Võrdsuse ideaal on inimkultuuri poolt loodud utoopia, mis objektiivsetel põhjustel ei saa kunagi realiseeruda. Selle poole püüdlemine kahjustab inimeste, rahvaste ja riikide arengut ning hävitab nende konkurentsivõime, kuna vastandub otseselt konkurentsi kontseptsioonile. Ühiskonnad, kes siiski üritavad „hüpata üle oma varju“ peavad tegema valiku, kas nad keskenduvad võrdsete eneseteostuse võimaluste pakkumisele või võrdsete tarbimisõiguse realiseerimisele.“ ((P Tammert „Poliitilised valikud“ Aimwell 2017 lk 45)

Kui lennuki kütusepaagid on tühjad, siis võib seda „võrdsustamiseks“ pumbata ühest paagist teise, kuid tulemus on üks – fataalne. Nüüd on aeg tõesti tegeleda tegelike probleemidega, ehk plaanida kuidas inimesi rikkaks võrdsustada, mitte kuidas neid vaeseks võrdsustada. Vaid loomingulisuse ja vabaduse soosimine võib meie lennuki konkurentsivõimeliseks muuta. See ongi ju Dr Riigi töökohustus.

 Targutusi:

P Sjernström „Maailma parim raamat“ Kunst 2015

Lk 97 „Raamat on vormi poolest sulgkerge, kuid temaatika poolest tinaraske. Ta surub sisse  nii palju viiteid, et uurijatel kulub aastakümneid, et kõiki tema vaimuvälgatusi lahti mõtestada.“

Lk 94 „Seekord siis FFI: fakt on fantaasia isa.“

L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015

Lk 24 „(…)  kuid Google´is kehtiv üldine juhtimisstiil näeb ette, et juht keskendub mitte karistustele ja preemiatele, vaid tõkete eemaldamisele ja meeskonna motiveerimisele.“

Lk 26 „Vaja on vaid usku, et inimesed on sisimas head – ja küllalt julgust, et kohelda oma inimesi omanike, mitte masinatena. Masinad teevad tööd, omanikud teevad kõike seda mis on vajalik ettevõtte ja meeskonna eduks.“

Lk 37 „Erakordse meeskonna või institutsiooni rajamine algab asutajast. Aga olla asutaja ei tähenda uue ettevõtte rajamist. Igaühel on võimalik olla omaenda meeskonna asutaja ning kultuurilooja, olenemata sellest, kas ta on esimene töötaja või liitub juba aastakümneid tegutsenud ettevõttega.“

Lk 50 „Maailma kõige andekamad inimesed vajavad eesmärke, mis neid innustavad. Juhtide ülesanne on sellised eesmärgid leida.“

J Rubenstein „Stalini viimased päevad“  Imeline Ajalugu 2016

Lk 176 Ma tean, et umbes seitse aastat, 1946 aastast peale, on kõik, kes selliste asjade pärast muretsema peaksid, suu täis võtnud selles küsimuses, mida meil Stalini surma puhul teha tuleks – mida see muudaks ja kuidas meie poliitikat mõjutaks. Noh, nüüd on ta surnud – ja me läksime vaatama, mis kavalad mõtted on valitsuse toimikutes peidus ja millised plaanid on koostatud. Ja me leidsime, et seitsmeaastase  suupruukimise tulemus on SUUR ÜMMARGUNE NULL. Meil pole mingit plaani. Meil  pole isegi ühtset arusaamist, mida ta surm muudab. See on – no see on kuritegelik, ma ei oska muud öelda.“ Emmet Huges märkis sapiselt: „Kellelgi polnud ise vastu vaielda.“