Vahel on
ka mõni positiivnädal, nagu päikesekiir keset solvumisoga ja poliitloba.
Tarvilik, värskendav sõõm. Pean silmas teadus- ja ITinimeste matemaatilise
mudeli loomist ja puust ning punaselt ette näidatult seda , millest poliitinimesed
(kes sõnalobametsa ära on eksinud), juba ammu enam aru ei saa ja suuna on
kaotanud. , ehk laste saamine on kasu(m)lik tegevus (vähemalt riigile). Tõsi on,
et kasu on vaid matemaatiline ja tulu
tõuseb Dr Riigile. Kuid uue mõtlemise ja innu käivitamiseks vähemalt Dr Riigi
ja Pilvepiiri tasandil, võiks sellest ju kasu olla? Tulu ikkagi.
Nii nagu
majanduses, tuleb ka ühiskonnas investeerida sinna, kus see kõige rohkem kasu
toob. See mudel näitabki, kuidas dr Riik tulusid saab kasvatada. Nimelt on riik
ja selle maksusüsteem püramiidskeem. Kuidas nii? Lihtne, süsteem toimib
laitmatult vaid siis, kui süsteemi (ühiskonda) lisandub üha uusi maksjaid. Kõik
meie jamad, saavad alguse just madalast sündivusest (süsteemiga liitujate
arvust) ja paljude isiklikust mugavusest (dividendiootajatest ilma
sissemakseta).
Kui Dr Riik ei mõtleks vaid sellele, kuidas
inimestest rohkem mahla välja pigistada (üha uued maksukohustused), vaid sellele, et inimesi rohkem oleks
(mastaabisääst), siis johtuks sellest mitu tänuväärset trendi. Esiteks jääksime
rahvana püsima, mis annab lootust ka riigina püsima jääda. Kuid mis peamine,
investeerides sellesse kõige tähtsamasse ehk lastesse, siis on võimalik mõistliku
maksutasemega arendada loovust ja vaba mõtlemist. Loovus ja vaba mõtlemine
loovad uue keskkonna. See omakorda loob uusi väärtusi. Homne maailm on
teistsugune, see ei ole vändaga telefoni üha uusleiutamine, see on nagu
sedastab Google´i inimeste arendamise valdkonna asepresident L Bock „Planeedi kõige andekamad inimesed on pidevalt
liikumises, tehniliste vahendite abil omavahel ühenduses, ja mis kõige
olulisem, tööandjaile järjest kergemini leitavad. See ülemaailmne tööjõud tahab
töötada suurt vabadust pakkuvates ettevõtetes ning talendid voolavadki neisse
firmadesse. Juhid, kes loovad õigeid keskkondi, tõmbavad magnetina ligi
planeedi andekamaid inimesi.“ („L Bock „Töö
ruulib“ ÄP 2015 Lk 22). Sama kehtib ka riikide kohta, need millised loovad
suurt vabadust loova keskkonna, sinna talendid ka voolavad. Kõigest sellega
johtuvaga.
Nüüd
on teadus- ja ITinimesed loonud veebilehe, kus igaüks saab välja arvutada enda
rahalise panuse riigieelarvesse 2060 a. Nii toob tänavu sündiv laps aastaks
2060 riigieelarvesse 1 073 830 EUR. Päris korralik summa ju.
Innustav? Lihtne, lastega inimene toob
riigile kordades rohkem tulu kui inimene, kellel lapsi ei ole. No muidugi on
asjal paar iluviga nagu lihtsustamise puhul ikka. Tegemist on Dr Riigi
tulupoolega, kuid laste kasvatamise kulupoolt peredele see ei käsitle. Ei
peagi, perede kulud polnudki selle
mudeli eesmärk. See arvestus peaks just Pilvepiiril mõtted liikuma panema, kuhu
raha külvata, et maksusaak rammusam
kasvaks.
Kartul,
kui tulevikupääse
Just see Dr Riigi potentsiaalne tulu peaks
panama poliitinimesi panustama lastesse, mitte seletama, nagu
nõrgamõistuslikele, et pensionärid „panustavad“ tulude langusega võrdsemasse
maailma. Kui tulutootmise põhivalem on paigas, siis peaks mõtlema välja mingeid
piinlikkusttekitavaid, imelikke kinnisvara, ülikonna, hingamise ja vasaku käe
kolmanda sõrme kasutamise makse. Vahva.
See muudaks maailma. Vähemalt meie jaoks. Fridrch Suure kohta on öeldud,
et ta ei muutnud maailma, kuid ta muutis inimesi. Just see ongi tähtis - muuta
inimesi, nende suhtumisi. Vahel võib kõige tühisem asi muuta maailma. Meie
igapäevane kartul oli Fridrichi ajal pääse tulevikku. Vahel kõige imelikumal
moel sundides inimesi muutuma uuenduste suunas, kasvatama näiteks talumeestele
harjumatut kartulit . Seitsmeaastast sõda poleks Friedrichi armee üle elanud
kui kartulikasvatuses poleks edu
saavutatud. Meieaja ekvivalent Fridrchi kartulile on nutikas majandus. Nälg ja
kaotus on paigaltammuva majanduse hinnasilt. Kuid õiged muutused õigel ajal ja
suunas võivad olla pääseteeks mitte ainult endale vaid ka tugi teiste
abistamisse. Kui Saksamaad tabas viljaikalduse tõttu näljahäda, suudeti
katastroofi üle elada vaid tänu Preisimaalt saabuvatele suurtele
kartulisaadetistele. Ja kõik vaid sellest et ühel inimesel oli idee, kuidas
väheviljakasse pinda istutada tulus toode. Kuid Fridrichi suurim „vallutus“ oli
söötis Oderi luha ülesharimine. Veel üks visioon tuleviku kujundamiseks. „Ta kohtas aadlike ja talunike meeleheitlikku
vastupanu, neid tuli sundida omaenda õnne ja hüvangu heaks töötama (…) 1753
aastaks oli riik saanud juurde 369 000 morgenit uut maad. Vanade omanike
kõrvale asustati uusi rentnikke. Peagi oli rajatud nelikümmend uut küla, kus
elas 6000sisserändajat. Friedrich silmitses Oderi tammilt rahuloleval pilgul
õitsele löönud maad: „Siin vallutati üks vürstiriik ilma mõõgahoopideta.““ (W
Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999 lk 220). Päris hea mudel ju? Kui meie ei õpi
hindama Saaremaa silla, Puidurafineerimistehaste, Tallinn-Helsingi tunneli ja
teisi eraalgatuslikke visioone ning tahet maailma muuta, vaid koogutame
mugavalt meie ühise rahakaevu veeres, siis on meie lood halvad. Nüüdne
majandusteadlaste, IT asjatundjate tiim annab iibele, tuludele ja ühise raha
eesmärgistatud kasutamisele hoopis uue perspektiivi. Kahju muidugi et sellest
nii vähe arutelu on olnud, kuid ehk paneb mõtte idanema. Kasuliku mõtte.
Kasumiga mõtte. Kuid mind pureb kahtlus et poliittehnoloogid kasutavad
siinkohal vana võtet: „Nad tegid vastupidi (…) Nad ei paisutanud seda aatompommiks, vaid
kujundasid sellest hoopis mustaks auguks. Nüüd kustutavad nad selle ajaloost.“
(Lee Child „Tagaotsitav” Varrak 2014 lk
198) Miks? Sest kui on harjutud kulupõhise mõttemudeliga, siis on tulupõhisele
üleminek raske. Pingutust nõudev.
Minevikulise
kipslille kastmine
Niisiis on
Dr Riigile esitatud tulumudel. Lausa põhjatu tuluallikaga. Kuidas seda siis
kasutada? Vana talupojatarkus ütles, et
sööta tuleb eelkõige seda lehma, kes
piima annab ja kana, kes muneb. Friedrich teadis et ka kehvast maast saab hea
saagi, kui sellesse õige taim istutada. Kõik need tarkused olid seotud tuleviku
kindlustamisega, meie … Meie elame minevikus. Kui kogu meie ressurss oleks üks suur
rahakaev, siis ei kasuta Dr Riik piisavalt kogutud raha tulevikutaimede
kastmiseks. Meie raha kulub minevikuks. Meil on tekkinud mingi kummaline
jagamise kihk.
Algas kõik
mingi veidra lapitekilise ebaõnnestunud tulumaksureformiga, mis põhineb sadade
tuhandete inimeste õiglustunde riivamisel. Vaatamata sellele riivamisele ning
ühiskonna eri gruppide vastandamisele, vaenu õhutamisele, lööb see meie
ühisesse rahakassasse sadade miljonite eest augu. Siis augustati meie ühist
rahakotti veel riigikorterite ja teiste tasuta, kuid kasuta asjadega. Kuid see pole veel kõik, paljud on
aru saanud, et kätte on jõudnud tõeline rahajagamise voor. Nii on enese
rahakaevule seadnud sundüürnikud, kirikud , nüüd ka VEB fond. Kes veel? EE17.01 18 kirjutab teravmeelselt „ Kui juba suureks hüvitamiseks
läheb...Ekspress
pakub välja järgmise rühma inimesi, kellele keskerakondlased saaksid raha
taotleda. Kiriku ja VEB Fondis kannatanute kõrval ootab raha ka Mustpeade Gild.
Rühmake eesti mehi nimetab end Tallinnas aastasadu tegutsenud saksa gildi
järglasteks ja taotleb kompensatsiooni (…). Tundub, et Dr Riik on avanud
omandireformi uue ringi. Kui pärast taasiseseisvumist otsustati, et omandireformi tehes ei
hüvita Eesti riik okupatsioonieelseid võlakirju, elukindlustuslepinguid ega
pangahoiuseid, siis praegune selektiivne käitumine avab tõelise saajate Pandora
laeka. Lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist liigume hoogsalt omandireform Vol.2 poole. Kui nüüd seda rida
edasi ajada, siis tuleks ka erastamine ja tagastamine tagasi pöörata, sest
nendeski protsessides ei arvestatud objektidel lasuvaid krediite, laene jne ehk
liigume omandireform Vol.3 poole. Täiesti mõttetu hullus? Sellesse me lämbume nii finantsiliselt, kui ka
administratiivselt, ehk kogu energia kulub minevikuküsimuste
taastaastaaslahendamisele, tulevik … Tulevikku teevad teised.
Võtke
järjekorda, sest Dr Riik on nii lõdvarandmeliseks jagajaks muutunud, et isegi küsima ei
pea enam, antakse niisama. Jahmatav oli teada saada, et «Nüüd on selgunud, et
need inimesed, kes ei kirjutanud eelmistel aastatel selle 180 euro peale
tulumaksuvaba miinimumi, said 5. jaanuaril 36 eurot lisaks oma arveldusarvele.
Ja me oleme arvestanud tagasi, et kolme aasta peale on see summa seitse
miljonit eurot, mida riik on inimestele vähem maksnud. See on muidugi
häbiväärne. Ja me oleme teinud otsuse, et riik peab nende inimestega ise
ühendust võtma ja selle tagantjärele välja maksma“ (PM 17.01.18). Mis see nüüd
oli? Võtke
järjekorda isegi need, kes ei tea, et nad janused on? ,Kui kaevata sügavamalt
on kindlasti veel keegi mingi taotluse esitamata jätnud ja on nüüd solvatud. Ärge
häbenege. Või siiski? Aga see, et Lembitu kolju otsimiseks on „kultmin“
eraldanud ligi keskmise inimese netoaastapalga, pani andunud ajaloohuvilisel küll
pildi virvendama. Mis see nüüd oli, kuidas seda kindlaks teha, kas otsaette on
LL graveeritud või unustas Lemps Lehola kantsi kemmergusse hambaharja, et
tulevased põlved saaksid DNA proove võrrelda. Kõik see tuletab meelde
tudengikavalust, milles nõutati professorilt piiritust aparaadi optilise telje
puhastamiseks. Olevat toiminud. Ilmselt on need tudengid nüüd suureks kasvanud.
Kaasnevad
kahjud ehk panustamisohvrid
Piinlik
on muidugi see, et Dr Riik ei nimeta oma tegusid õigete nimedega, vaid kõike öeldakse välja läbi mingite
segadusseajavate libasõnade jada. «Jah, kaks tükki pidid
rohkem panustama, kolmteist pensionäri võitsid,» - mis see sõnajada
tähendas? Vastandamine? Vaenu õhutamine?
Pensionärid „panustasid“ tululangusega? Püha müristus, väga meisterlikud
sõnakasutused. Kui teile keset päeva rahvarohkes kohas rahakott ära võetakse,
selle sisu laiali jaotatakse, siis edaspidi
ärge virisege, ärge kaevelge, teid ei ole röövitud, te olete panustanud. No ei
tohi niimoodi sõnadega mängida. Pensionärid, noored pered ja vanemahüvitise saajad,
sajad tuhanded, ei „panustanud“, neilt
võeti nende kokku lepitud ja välja teenitud tulu ära. Selline sõnakasutus on
irvitamine nende inimeste üle, nad ei ole „panustajad“ vaid vägivaldne
ümberjagamine ohvrid. Panustamisohvrid? No siis me peame üldse panustamise ja
ohvri mõiste ümber defineerima. Kaasajastama? Mida me siis saame: koduvägivalla
asemele - kodupanustamise ohvrid (või kodupanustajad?), pangaröövi asemel - pangapanustamise?
See on eksitamine. Dr Riigil tuleb
ausalt välja öelda, et osa inimesi pole mitte „panustajad“ vaid … kaasnev
kahju, et teistel paremini läheks. See oleks aus ja riigimehelik. Ilmselt oleks
see paljudele „panustajatele“ mõistetavam.
Veinitegu
nagu
Ma ei tea,
paljud teist on kunagi koduveini teinud. Või on teie vanaema teinud? Vanaema Marie
tegi imemahedat mustsõstra veini. Lopsakas, rammus ja maitselt intensiivne.
Mitte selline januga kulistamise vein vaid pigem selline pitsiga mekutamise
kraam. Kuid selle veinteoga käis kaasas ka omajagu riski. Kui kääritusnõul
liiga tihedalt kinni kiiluda, siis võis pudeli katki lüüa. Just niimoodi
ükskord juhtuski. Esialgu polnud mingeid järelmeid tunnetada, käis vaid vaikne
„ploks“. Sellele järgnes vali altkorterirahva kisa, 30 L rammusat mustsõstranektarit leidis altkorteri
vannitoa laest endale väljapääsutee. Kahju, kõik oli justkui hästi ja õigesti
tehtud, kuid ühte nüanssi ei osanud arvestada. Eh, nagu mingi õpetlik
majandusmudel. Kui liialt piirata elavat majandust siis leiab see endale
väljapääsu mingil muul, teile mittemeeldival moel. Aktsiisipoliitikaga meil
täpselt niimoodi läkski, liigne survestamine lõi kodumaisel müügil põhja alt ja
see voolas Lätti.
Teine hukatuslik häda veini tegemisel on see,
et vein võtab vale käärimise sisse. Te ei saa mitte plaanitud veini, vaid äädikat.
Muide, see ei ole mingi hõrk „veiniäädikas“, pole vaja peenutseda, see on nässu
läinud vein. Iseenesest on see veelgi ebameeldivam tulem, kui „põhja alt
löömine“. Põhjaploksuga on kohe pilt selge, kuid valekäärimise puhul oled meeldivas ootusärevuses, lootes saada maitsvat
märjukest, kuid lahti tehes … Saad aru, et kõik on läinud valesti. Näiteks
aktsiisivärgiga kaasneb veel terve rida valekäärimise järelmeid, mida me praegu
veel ei tea kokku arvata. Milliseid? Näiteks töökohtade kadu kaubanduses, toitlustuses,
hotellinduses, toiduainete tööstuses, logistikas, turistide kadu, investeeringute vähenemine, isegi kesklinna
juuksuritöökodade käibe vähenemine. Ootasime lopsakat saaki eelarvele, aga meie
tegu võttis sisse valekäärimise ja tulu pööras kuluks. Tekitasime ise endale
probleemi.
Adressaat?
Kuigi
oleme tihti kriitilised Dr Riigi tegevuse suhtes, siis kõiki patte selle kaela
ka ei ole õiglane laduda. Vahel tundub, et adressaat on vale. Te ei süüdista ju
doktorit, kes teid koomast välja aitas ja esimesi tudisevate sammudeni aitas, enese väärkohtlemises? Ahistamises? Või
süüdistate? Kahju, siis on teie koomakahjustused sügavamad ega piirdu vaid
füüsilise sfääriga. Kuid eks siin ole ka kerge eksida. Näiteks kui
üheksakümnendatel, kui olime väljumas poole sajandi pikkusest koomast, olid
pensionärid rahulolematud. Lihtne, nad said tunduvalt madalamat pensioni kui
nad nõukaaja tööpanust arvestades lootsid saada. Keda süüdlaseks peeti? Muidugi meie oma Dr Riiki. Täiesti asjatult,
sest kõik need pinsirahad jäid hoopis teise riiki. Mitmed asjad jäid teise
riiki: Tartu ülikooli varad, Presidendi ametiraha, ettevõtjate raha ja veel
palju muudki. Jah palju jäi teise riiki. Meie saime vaba riigi. Kuid inimene
otsib alati, kes süüdi on? Loomulikult keegi teine, kuid kes? Kes on „süüdi“ vabaduses
on ju üpris veider küsimusepüstitus? Millegipärast osa inimesi just selliselt
küsimuse püsti panidki. Mnjah, kummaline maailmakäsitlus.
Kui Dr
Riik on kellelegi kahju tekitanud, siis on kindlasti õigus heastamisele, kuid
kui kahju tekkis hoopis teise riigi tegevuse tulemusel, siis kellelt tuleks
kahju nõuda? Soovimata hakata arvustama nende tegevust, kes tunnevad, et neil
on Dr Riigilt midagi saada (kõigil on selleks kindlasti ka hea põhjendus), siis
on asjal ka teine pool. Meil, kui ühise raha omanikel, on kohustus vaadata, kas
need on ikka meie kulud või on kuluarve esitatud valel aadressil.
ÄL-s oli õpetlik artikkel, mis käsitles Tsaari-Venemaa
võlgasid Prantsuse investoritele. “
1867. aastal andis Venemaa raudtee välja riigiobligatsioonid, mille tagatiseks
oli kuld. 30 aasta jooksul investeerisid prantslased neisse kokku 15 miljardit
kuldfranki, mis vastab tänapäeval 53 miljardile eurole.“ Nüüd võitleb u 400 tuh
inimest oma õiguste eest sellele rahale, sest 1918. a dekreediga teatas Venemaa, et ei tunnista
tsaariaegseid võlgu. No peaaegu sama lugu mis juhtus meil üheksakümnendatel
meie naabriga. Erinevalt meist olid Pariis ja Moskva varem küll kokku leppinud,
et Vene Impeeriumi võlgade küsimus on suletud teema. Kõik. Kuid võlgnike järeltulijad
sellega nõus ei olnud, nende juhi sõnul ei ole Venemaa pankrotti välja
kuulutanud ning riigivõlg ei aegu. „Sellised on mängureeglid.“ Kõik on justkui
sarnane nii mõnegi meie juhtumiga, kuid ei ole ka. Niivõrd sarnane pilt, mida tavalise
tähelepanelikkuse juures võib segadusse ajada. Võlad ei aegu tõesti. Kuid prantslased ei küsi seda raha
tagasi Prantsuse valitsuselt ega keskpangalt, vaid sellelt kes raha sai ja
kellele raha jäi.
Ühine
rahakaev ei ole põhjatu, sellest ei saa igaühele priipärast ammutada.
Säästmise
vaev
Kuid
meie toimetulek ei olene vaid Dr Riigi tuludest ja meie ühise raha kuludest. Me
ise saame teha paljugi enese heaks. Sealjuures tuleks teha enese jaoks
põhimõtteline rehkendus. Milline? Varase säästmise ja pensionipõlve vaheline
arvestus. Miks? Selleks et teil oleks lahe elada ja teie lapsed ei peaks
tulevikus teie arveid maksma. Selleks, et
teie saaksite lapselapselastega huvireisile, teatrisse või SPA-sse
minna. Selleks, et edasi anda põlvkondade vahelist sidet, anda edasi
ajaloolist mälu. Kui Vanaema Marie ei oleks minule oma pikki lugulaulusid
pajatanud, oleksin ma olnud tühipaljas inimeseront, kuid kõik see, mis on
tulnud tema ja eelnevatest põlvede lugudest on meil ikka andnud õige suuna. Ka
säästmises. Arvate, et teie sissetulek on nii madal, et sealt ei ole midagi
säästa? Te ei arvanud õigesti.
S. Venti ja D. Wise avaldasid 2000 a uuringu,
mis tegeles küsimusega, miks leibkondade jõukustasemed pensionile jäädes on
väga erinevad. Lähtudes USA sotsiaalkaitseameti andmetest jagasid nad uuritavad
kümneks võrdse suurusega rühmaks. Esimesse rühma kuulus 10% leibkondadest,
mille eluaegne sissetulek oli kõige kasinam, viiendasse kuuluvad majapidamised
teenisid elu jooksul 741 587 UDD so.20 korda rohkem kui esimene rühm
(35 848), kuid üle poole vähem kui kümnendas rühmas (1 637 428).
Aga kui nad uurisid jõukuse jaotumist rühmade sees võrdlemaks inimesi, kes
umbes ühepalju teenisid, olid tulemused päris pöörased. Viienda rühma
leibkondade keskmine elu jooksul teenitud summa oli 741 587 USD. Aga kogu
nende vara – säästud, investeeringud, eluase – ulatus 15 000 dollarist
450 000 dollarini. Seega ühesuguse tulubaasi juures kujunes tulemus u 30x
erinevaks. Selline üldine muster oli
nähtav igal sissetulekutasemel. Kuid eriti hämmastav oli tulemus kõige
madalamas tulurühmas, kus peaaegu kogu sissetulek oli tegelikult riiklik
toetus, suutsid mõned leibkonnad säästa 150 000 dollarit. See oli fenomenaalne
saavutus, mis nõudis tohutut eelarvedistsipliini. Kas panite tähele osa neist
kes said 30x suuremat sissetulekut, suutsid säästa vaid 10% vähese
sissetulekuga kogujatest. Nii, et meie enese eelarvedistsipliin on meie edu
aluseks ja pole mingit põhjust, et Dr Riik tormaks lõdvarandmelisi „abistama“. „Stanfordi
õppejõud Douglas Bernheim ja ta kolleegid uurisid neid probleeme ja tulid
samale järeldusele. Leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad
taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.“ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 344)
Just
see viimane nõuanne ehk kuidas taltsutada oma iha teenitut ära kulutada ja ka
pisku sissetulekuga teha õigeid valikuid, on tähtis ka ühiskonna arengul.
„Võrdsuse ideaal on inimkultuuri poolt loodud utoopia, mis objektiivsetel
põhjustel ei saa kunagi realiseeruda. Selle poole püüdlemine kahjustab
inimeste, rahvaste ja riikide arengut ning hävitab nende konkurentsivõime, kuna
vastandub otseselt konkurentsi kontseptsioonile. Ühiskonnad, kes siiski
üritavad „hüpata üle oma varju“ peavad tegema valiku, kas nad keskenduvad
võrdsete eneseteostuse võimaluste pakkumisele või võrdsete tarbimisõiguse
realiseerimisele.“ (P Tammert „Poliitilised valikud“ Aimwell 2017 lk 45) Võrdsete
võimaluste loomine on kõige alus, võrdselt tarbida ei suuda ükski ühiskond. Kõik
kaevud saavad tühjaks, kui neist rohkem võetakse, kui sinna juurde koguneb. Ka
rahakaev.
Targutusi:
J Le Carre „Öine administraator“ Varrak 2017
Lk 280 „Lingvistid on enamasti lollpead. Ei julge ühes keeles
kõiki põrgusse saata, siis õpivad ära mõne teise keele ja saadavad selles.“
M Beard „SPQR“ Varrak 2017
Lk 26 „Valimiskampaania korraldamine võis Roomas olla päris
kulukas ettevõtmine. Meie ajaarvamise eelseks 1 sajandiks oli see omandanud
omamoodi pillava helduse, mida pole kerge eristada altkäemaksude andmisest.
Panused olid kõrged. Mehed, kes edu saavutasid, oli võimalus oma kulutused ametisoodustustega
tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte. Läbipõruja – ja sarnaselt sõjas
lüüasaamisega oli neid Roomas palju rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse –
langes üha enam võlgadesse.“
Lk 241 „(…) näis Caesari kui diktaatori positsioon mitmesugustes
vormides alates aastast 49 e.m.a paljudele hukatust toovana. Esmalt määrati ta
ametisse lühikeseks ajaks, viima läbi järgmise aasta konsuli valimisi, mis oli
täiesti tavapärane protseduur, kui mitte arvestada täiesti ebatavapärast
asjaolu, et ta juhatas iseenese valimist“
Lk 242 „Ta rääkis palju oma clementiaśt, oma leebusest (…) Afa
clementia oli mitmel viisil Caesari diktatuuri poliitiline loosung. Ometi
kutsus see esilesama palju vastuseisu kui tänulikkust sellel lihtsal põhjusel,
et ehkki see oli voorus, oli see täiesti kuninglik voorus. Armulikkust võivad
üles näidata vaid need, kelle võimuseson teha ka teisiti. Teisiti öeldes oli
clementia Rooma liberatasé vastand.“
P Sjernström „Maailma parim raamat“ Kunst 2015
Lk 97 „Raamat on vormi poolest sulgkerge, kuid temaatika poolest
tinaraske. Ta surub sisse nii palju
viiteid, et uurijatel kulub aastakümneid, et kõiki tema vaimuvälgatusi lahti
mõtestada.“
Lk 94 „Seekord siis FFI: fakt on fantaasia isa.“
No comments:
Post a Comment