Riigiolümpia eri

Mõnus, lähinädalad on sisustatud, olümpiamängud on alanud. Visa võitlus ja mõnus konkurentsi suursündmus. Kuid konkurents pole mitte ainult spordimaailmas, poliitinimesed valmistuvad oma olümpiaks – 2019 a Riigikogu valimisteks, riigiolümpiaks. Nii nagu olümpialgi on mängude avapauk juba 8.02, kuid avatseremoonia alles 9.02, nii ka Riigikogu valimistega, pauk ja tseremoonia on ajanihkega. Seekord juhtus küll niimoodi et riigiolümpia avapauk läks kuidagi üllatuslikult vara lahti. Kuna maratoni ei jõua keegi jälgida, siis ilmselt täidetakse pealtvaatajate (ehk meie) aega sellise poliitilise rämpstoiduga nagu solvumine, ahistamine ja halvustamine. 

Juba mullu novembris andis peamine minister  teada, et 2019. aasta riigikogu valimiste kampaania juba käib. Ütleme niimoodi, et avalduse momendil võis tunduda veidi enneaegne, kuid tagantjärgi vaadates õigus. Valimiskampaania juba käib, lonkab, halvustab, solvub ja lubab.  Kui siiani püüti käimist, lonkamist ja halvustamist ehk tavalist poliitturu hõlvamise kampaaniat koalitsioonis kuidagigi hillitseda, siis JUMI hoogne poliitilise näidistapmise algfaas näitas, et lahing poliitturu hõlvamiseks on alanud. Isegi partnerite vahel. Veidi vara, sest maratoni sprindi tempoga ei pea ka kõige vintskemad vastu, või kui peavad, siis väsivad vaatajad/tarbijad sellest kindlasti. Parafraseerides J. Bezost , et elame ajal, mil pikaajaline tähendab 10 minutit, siis  maratoni ei jõua keegi jälgida. Vaadake, ega 50 km klassikasuusk  pole ka enam nii populaarne, kes see tänapäeval ikka viitsib tundide viisi talvist piltpostkaarti vahtida. Aeg on kiire, aeg on raha ja piltpostkaart on asendatud kiire tulemuse andva  „kildise“ sprintsumamisega (või suusavahetusvõistlusega,)  linnasüdame lirtsuval kunstlumel. Huvi säilitamiseks on järgmine uusala ilmselt sprint kostüümivahetusega.

Eesmärgi valik

Riigiolümpial on ala valik sama tähtis, kui pärisolümpial. See mille kohta öeldakse et poliitturu hõlvamise kampaania on juba alanud on tegelikult katsetused, millist ala valida. Igaühel on oma trumpala ja seda riigiolümpia peaalaks sokutada tahetaksegi. Vaadake, kui te tahate saada võitjaks kiiruisutamises, siis pole mõtet treenida bobisõitu ja vastupidi, ujumisest rääkimata.  2018 a OM alavalik on lai, kuid algavad jääkeegli ja suusahüpetega. Uh, suusahüppe valikuna ma küpse sajaaastasena, kes pool aega sellest koomas on olnud, ei riskiks alustada. Liiga hilja ja liiga ohtlik. Turu mõistes ka liiga suured investeerinud, ahtake turuplats ja väike tarbijaskond. Kuid see kojameeste harjasahkamise võistlus, mida tänapäeval jääkeegliks nimetatakse võiks küll kaalumisele tulla. No vähemalt ei löö ennast ära ja kui kukkuda, siis madalalt. Ala muidugi on selline kõrvaline, pole just suusasprint ega hokilahing, kuid teisalt olümpiavõit on olümpiavõit. Midagi vähemat kui olümpiavõit me enesele eesmärgiks ju ei sea? Just meile jaksumööda, uus ala, vähem tungi rohkem võimalusi.

Umbes samamoodi peaksime arutama riigiolümpiaks valmistudes. Esiteks mis on eesmärk? Teatavasti on olemas lühiajalised ja pikaajalised eesmärgid. Riigiolümpial võitluses poliitturul pjedestaalile tõusmine on kindlasti väärt eesmärk, kuid lühiajaline. Selleks lühivõiduks antakse kõikvõimalikke lubadusi nii täidetavaid kui puhta jaburaid. Pikaajalisem eesmärk on … Oot-oot, kuhu tormata, sest järgmised valimised on ju tulemas ja nendeks tuleb valmistuda, seega muutub lühiajaline eesmärk pikaajaliseks lühieesmärgiks. Nii rahmimegi riigiolümpial mingites imelikel aladel tehes midagi vigursuusatamise laadset ühe kaenla all bobikelk, teise all kolm paari suuski. Ütleme niimoodi, et põnev, kuid veider ja ebatõhus. Nüüd siis on jälle päevakorrale kerkinud rida lubadusi, kes pakub hokikeppi, kes saani, kes kellukeste ja tutikestega suuski, kuid mis alal me ikkagi võistleme? Kas suusasprinis, jääkeeglis või hokis? Mis eesmärk on? Võita? Või publikumi naerutada? Kuulge, milleks meile tutikestega kelk, kui meil on vaja tippu jõuda jääkeeglis? Kõik see mida tahetakse aladena riigiolümpiaks pakkuda ei ole eesmärgid vaid vahendid erisuunaliste eesmärkide tekitamiseks (saavutamine võib siinkohal olla kohatu). Pikaajalise  eesmärgi  püstitamine võiks olla selline nagu seda on formuleerinud lp J. Raidla oma riigireformis. See on pikaajaline teadlik treeningprogramm 10 aastaks ja kolmele valimistsüklile. ÄP kirjutas, et maksude teema on 2019 a valimiste eel selgelt poliitinimeste töölauale tõusnud ja ÄP loodab, et debatt kujuneb sisukaks aruteluks meie majanduse konkurentsivõime üle. Täiesti mõistlik arvamine sest viimase KOLE maksulapitekk on küll hirmus ja mandaaditu ja konkurentsivõime üle peaks ka arutama, kuid … Mis alal? Maksud on ju vahend – hokikepp, kelk – mitte eesmärk. See pole isegi mitte ala valik, kui mitte mudamaadlust arvestada.

Valikuabi

Tundub, et kõrgeim võim ehk meie peame minema siinkohal võistlejatele eesmärgi ja alavalikul appi, sest kui võistlejad ise valivad teemad/alad siis muutub edevuse laat meie jaoks õuduste poeks.  Ka OM-l ei määra võistlejad millisel alal nad tahaksid võistelda, vaid alade ringi määrab kindlaks olümpiakomitee. Meil on asi kuidagi nihkesse läinud, võisteldakse vahenditega oma isiklike lühiajaliste eesmärkide nimel, kuid pjedestaalil tehakse pikaajalisi otsuseid kogu ühiskonnale, millel polnud saadud mandaadiga mingit pistmist. Kõrgema võimuna (just meie), mitte võistlejad,  peame  määratlema oma võistluseesmärgi näiteks mis võiks raidlalikust riigireformist lähtudes olla: nutikas majandus ja keskkond kus me tahaksime elada ja kestma jääda. Ja siis alles tuleb valida vahendid ja keskenduda nende vahendite valikul eesmärgile.

Pikaajalise eesmärgi määratlematus on meile hukatuslik. Me ei tea milline peaks olema meie treeningtsükkel ja võistlusgraafik. Ala veel ei tea, kuid treenerid pakuvad juba välja erinevaid sporditarvikuid küll hokikeppe, kinnisvaramaksu, kelke, astmelist tulumaksu, iluuiske, pensitõusu, ettevõtte tulumaksu, suusakiivrit, kapitalimaksu jne. Kõik pakuvad, läbisegi, kuid millist ala valida, millele keskenduda, seda pole keegi veel tihanud paika panna. Kõik tahaksid nagu osaleda olümpial, kuid … pigem treeneri või delegatsioonijuhina.

Stardipauk ja võistlejate alavalik

Seega on meil küll kuhi probleeme, kuid eesmärke pole, kuid kaudne alavalik käib võistlejate seas juba tükimat aega. See, kes suudab kehtestada valimiste peateema, see ka valimised võidab (no mõni arvab, et kellel rohkem raha). Õige, kui valida peateemaks hokikepp, siis iluuisutamisest, kui ala võitmise eesmärgist ju midagi välja ei tule, kuid … Kuid seegi valik oleks alles algus. Mille algus, seda me veel ei tea, sest valida tegevust põhimõttel, et meil on pakkumisel üks hokikepp, teeme hokimansa (mängijad, treenerid, tehnikud, masseerijad jne), kui tegelikult on meil ressursivalikus vaid kolm baleriini ja kuus pensionääri oleks hokikepist lähtumine  küllaltki „julge“ valik. Siiani on asjalood sellised, et esimene hokikepp pakuti juba mullu, mil peamise ministri KOV-de  valimisteöö tänukõnes  ütles, et alanud on riigikogu valimiste kampaania. Edasi saime teada, et:  "Keskerakonna volikogu teeb Keskerakonna juhatusele ettepaneku töötada erakonna riigikogu 2019 valimisprogrammi koostamisel välja uued lahendused pensionipoliitikas. Meil tuleb tagada tänaste pensionäride igapäevane toimetulek ning pakkuda tulevastele pensionäridele kindlust“.

 Nii, et hiljutine Kahevahelerakonna avaldus tõsta 100 EUR pensioni ei oleks pidanud tulema üllatusena. Niisiiis üks ala on valitud. Kuid kas saab riigiolümpia keskenduda nii kitsale pealegi tuletuslikule alale? Saab, kuid ei pruugi, see on meie, poliitturu kundede, teha. Sõltub ju pensionide lisamaksmise võimekus majanduse üldseisust, konkurentsivõimest, see ei ole omaette ala.

Kuid maksualast debatti on tõesti vaja. Just viimase KOLE,  maksumuudatuste lapitekk, peaks tegema meid valvsaks, sest suuri ja pikaajalisi majandusotsuseid tehakse lühieesmärkidest lähtudes ja selge mandaadita. Kuid eks ,meil kipubki sujuvalt peale võitu lubadused ununema. Näiteks kirjutas ÄL 18.04.15 et (nimed on teadlikult välja jäetud, sest tekst on ajatu ja kõlbab (h)igihaljalt iga opositsiooni-koalitsiooni tarvis) … aseesimees … esines täna …erakonna … aastakoosolekul ettekandega poliitilisest olukorrast. … rõhutas, et ükski koalitsioonierakond ei küsinud rahvalt mandaati kütuseaktsiisi tõstmiseks. „Eesti inimesed hääletasid Riigikogu valimistel … poolt, sest erakonnad lubasid alandada madalapalgaliste maksukoormust ning suurendada erinevaid toetusi. Reaalsuses on valitsuskoalitsioon otsustanud eelarve puudujäägi katmiseks tõsta kütuseaktsiisi, mis toob lisaks diisli- ja bensiinihinna kallinemisele kaasa ka üleüldise hinnatõusu,“ Nagu hoomate, teeb opositsioon targaks, kuid koalitsioonis kaob see tarkus kuhugi. Nii on ka praegune koalitsioon hakkas kohe näppima aktsiise kõige sellest johtuvaga. Nii, et sellele mida poliitinimesed enda võistlusalaks tahavad valida, ma ei keskenduks, küsimus on pigem selles, kuidas sundida poliitinimesi riigiolümpial esitama neid alasid, mis meid, kundesid, huvitab.

Pensioni eri: Küüniline

Kindlasti on pensioniteema tähtis. Ülitähtis. Kuid tegemist on ikkagi teatud tulemusega meie võimaluste bilansist. Me ei peaks inimesi hullutama „pensioni andmise“ võistlusega. Pensioni tõus ei ole mäehüppe võistlus, kes kaugemale pakub.  Või kukub? Teatavasti on selleks, et hüppemäele üldse minna vaja ette valmistuda füüsiliselt ja vaimselt, treenida alustades väiksemast mäest. Tulemused tulevad ajaga. Saata treenimata võistleja kohe K90 otsa, siis ärge imestage. Kukuvad alla, mitte ei hüppa. Murdmaad suusatades olen noorukieas Mustamäe hüppemäest nii mõnigi kord hüppajaid alla tulemas stiilis, mida võiks pidada pigem „peakaks“.  Vanaema Marie ütles kui nägi üht „sukeldujat“ teist päeva tornihüppeid tegmas umbes samas vettehüppe stiilis, et „Kõva tahe ja kõva pea ei anna alati kõva tulemust vaid ülikõva kukkumise.“ Moraal on selles, et pension saab kasvada, vaid siis kui kogu majandus kasvab või igaüks ise on hoolsam koguja. Selline võistulubamine ei ole kooskõlas meie võimalustega, see on dopingujooks. See mida me peame tegema on see, et me suuname inimesed ise säästma, ise hoolitsema oma sissetulekute moodustamise eest ka vanuigi. Praegune pensioni erakorralise tõstmise lubamise seadmine valimiste keskpunkti (100 EUR mis juba vaikselt visise 60 EUR-le) on ikka väga küüniline. Eriti peale seda kui targimatele vanemaealistele  „panustas“ Dr Riik just äsja 60-80 EUR ekstra tuluvähendust. Vahva poliitmatemaatika, võtan 80 ära, annan 60 tagasi ja ongi õiglusriik loodud. Lubadus täidetud. Tehtud?

Kaalud, tasakaalud ja tasakaalutus

Nagu poliitinimesed raporteerivad, tulumaksureform on  elluviimise järgus, seega on väga hea ja õige aeg alustada järgmise suure algatuse ettevalmistamist. Selleks saab olema eakate heaolu tõstmine. Tore. Heaolu tulebki tõsta, väga õige, kuid kuidas? Majanduskeskkonna parandamise, nutika majanduse käivitamise  ja üldise heaolu kasvuga? Nõus, kahel käel nõus. Käärime käised üles ja hakkame tegema. Kuid kui eakate heaolu tahetakse parandada ümberjaotamisega, siis tuleb ka öelda, kelle heaolu vähendatakse. Sest on kaks moodust heaolu tõusuks, üks on üldine edenemine ehk tõsuvesi kergitab kõiki paate. Teine võimalus on see, et jagatakse ressurss ümber, mis tähed, et kellegi heaolu väheneb. Energia jäävuse seaduse järgi väheneb läbi ülekande ja ümberjaotuse kulude ka ühiskonna üldine ressurss. Sellest lähtudes peaks alustama sellest, et kõigepealt antakse teada, kellelt kavatsetakse VÕTTA, sest kui pole võetud ei saa anda. Lihtne, võrrand peab

Haisuluku näide

Kuid lubatav 100 (või 60) ei ole vaid irdnumber, pensioniosa moodustub meil sotsmaksust (33%), millest 20% kantakse üle riikliku pensionikindlustuse vahenditesse ja 13% riikliku ravikindlustuse vahenditesse. Niisiis põhimõtteliselt tähendab pensionitõusu lubadus, et peaksime tõstma sotsiaalmaksu? Kuid samal ajal poliitinimesed räägivad, et tööjõumakse tuleb vähendada. Kumba siis teha? Alandada või tõsta. Kavalpead  juba teavad vastust - me „võtame“ teistest vahenditest. Mis asjad need teised vahendid on? Vaadake, ühiskonnas luuakse teatud hulk (ütleme vannitäis) väärtusi ja see kas te tõstate sellest kopsikuga vett välja vasakult poolt või paremalt poolt ei mõju vee nivoole vannis. Mõjub vaid väljatõstetava vee hulk. Niikaua kuni eksisteerib kohustuslik riiklik pensionikindlustussüsteem on see seotud tööjõuga ja järelikult tööjõukuluga. Kui me selle kulu kuskile ära peidame a´la „teised vahendid“, siis me petame ennast ja ei saa ikkagi õiget pilti tööjõu tegelikust hinnast. Juba on prognoositud, et ekstra pensionitõus maksan u 500 milj EUR (mõned püüavad olla tagasihoidlikumad pakuvad 300 milj EUR, kuid harilikult on sellised arvestused pigem suuremad, kui väiksemad). Kui praeguste plaanide järgi peaks laekuma sotsmaksu u 2,9 mlrd (2019 3,1 mlrd), siis peaks sellest pensionideks laekuma u 1,7 mlrd. Kui me lisame sellele kopsaka 500 tuh EUR, siis tähendab see seda, et koormus tööjõumaksude pensionikomponendile kasvab 28+%. Ja sotsmaks peaks kasvama  5% ringis. Ups! Kuidas võiks see kasvatada meie konkurentsivõimet jääb küll arusaamatuks. Teisalt on 500 milj EUR ikkagi 5% meie riigieelarvest. Ehk küsimus on selles, kui riigieelarve on juba praegu planeeritud defitsiiti, kui kõik tegevusalad on varasemaid kokkuleppeid eirates juba paljaks pügatud, siis kuskohast lisaressurssi leida? Võtame vanni vasakust servast? Kuid vabandage, me juba istume kuivaks immutatud külmal vannipõhjal. Miinus eelarves tähendab seda, et ka haisulukk on kuival. Kuhu edasi? Hoiame nina kinni ja istume edasi, oodates tõusuvett? Oeh!

Ühed tulutavad, teised kuulutavad

Muidugi võib kõike maksustada. Peeter Suur maksustas bojaaride habemed, keskaegne linn maksustas tänavapoolsed aknad ja tulemuseks polnud ei habemeid ega tänavale vaatavaid aknaid. Kuid kui järgi mõelda, siis olid need ühekordsed tulud. Inimene on ju alati osanud välja mõelda uusi trikke, eriti kui talle tundub, et Dr Riik teeb valskust. Kui habe oli ära aetud, siis ei saanud seda enam maksustada, kui aknad olid kõik hoovi poole, siis polnud ka aknaid võimalik maksustada, sama tulem tekib ka astmelise tulumaksu ja ettevõtjate tulumaksu kehtestamisel. Trikitamine. Kaob väga selge ja kergesti administreeritav maksusüsteem. Dr Riik muutub kallimaks ja kurjemaks. Ilmselt. Võiksime ju sellest kärakaaktsiisi prohmakast (või pohmakast?) õppida. Luua edukuse karistamise ja tugitoolisportlase premeerimise süsteem pole küll see mis meie ühiskonda edasi viiks. R Branson on kirjutanud et ärge tehke asju mida te ei naudi. „(…) kui uus ettevõtmine või ärivõimalus ei tekita põnevust ega pane mu ettevõtja- ja novaatorisüdant kiiremini põksuma; kui see ei tekita tunnet, et saan maailma muuta ja samal ajal tõelist loomingulist naudingut tunda, siis pigem lükkan selle kõrvale ja suundun millegi sellise juurde, mis mind tõeliselt erutab.“ Mitmed on talle öelnud, et mis temal viga, tema on olnud ju edukas, kuid „Neid peaaegu kindlasti ei oleks olemas, kui ma poleks ikka ja jälle endale kindlaks jäänud ning keeldunud raiskamast aega asjadele, mis ei tundu õiged.“ (R. Branson „Virgini viis“ ÄP 2017). Iva on selles, et igaühes meis on olemas mingi jumalik säde, midagi milles me oleme head, kuid me raiskame oma aega sellele, et raiskame oma aega tegeldes asjadega, mida me ei naudi, mis pole meile loomuomased. Astmeline tulumaks just sellist sunnismaist tuimust tsementeeribki. „ „Elu ei ole peaproov.“ Nii ongi! Seega, kui kavatsete oma parimat anda alles järgmises elus – juhul muidugi, kui sellise õnneliku võimaluse saate -, miks peaks siis riskima sellega, et raiskate oma piiratud aega maamunal millegi sellise peale, mis teid kaasa ei kisu?“ (RB). Kas saades 20, 50, 80 EUR  ühiskonna ühiskassast almust kisub meid kaasa? Teeb õnnelikuks? No nii, saite ju aru, mõelge välja mida te naudite, mis on õnn ja tehke seda. Kohe. Ühe hea retsepti annab ÄP 6.02.18 milles Läri IT juht soovitas „Arvestades, et Läti palgatase pole eriti kõrge, on tegelikult paljudele jõukohane muuta oma elu paremas suunas. „ "Selleks on vaja kätte võtta ja alustada IT-õpinguid. Pole oluline, kui vana te olete ja milline on teie praegune elukutse, põhimõtteliselt pole IT-sektoris ametioskuste omandamine sugugi pikk protsess. Selleks, et alustada iseseisvalt tööd, piisab vaid kuuest kuust,“ Vaat niimoodi. Muutkem mõttemudelit.

Ettevõtete vabastamine

Me kõik (ka ettevõtjad) tahavame kindlustunnet. Me tahame oma elu ette planeerida, niipalju kui see võimalik on. Just seepärast on ühiskonnas vaja suured muutused läbi arutada, anda turuosalistele kohanemisaeg ja arvestada nende muutuste kulusid ühiskonnale. Just ühiskonnale, mäletate, sellele kutile kes külmetab tühjas vannis, mitte konkreetsele kodanikule, kes kapaga vanni kõrval kõhutab oodates tõusuvett. Kui lugeda poliitinimeste arvamusi ettevõtte tulumaksu (taas)kehtestamisest selle vanaaegsel moel, siis põhineb see paarile vandenõuteoorial. Esiteks et rahvusvahelised ettevõtjad, sindrinahad, viivad meie ( mis on nende) raha Eestist välja ja teiseks et meie ettevõtjad sindrinahad hoiavad vaba raha firma arvel „bilansi kaunistamiseks“. Välja viimisel peavad kirujad silmas rahvusvahelisi suurfirmasid. Samas unustame ära, mis toimuks meie oma väikefirmadega ja püüavad koguda rahapabulat  invesreeringuteks ning seejuures ots otsaga kokku tulla. „Väljaviimise“ teooria on meis kõigis kinnistunud seljaaju viimase sopini. „Teame ju“, et viivad, kuid mõistlikke arvestusi selle kohta mida välja viiakse ja palju sisse tuuakse pole kohanud (siinkohal pole vaja toetuda mingitele kriminaalsetele  finantsmahhinatsioonide näidetele, see on omaette valdkond). Poliitinimesed on mingid üldistavad arvud paika pannud, kuid nende arvestuste väärtus on pigem oma teesi kinnitamise väärtus, kui tõsiasi. Kuid ütleme, et sellest vandenõuteooria väljapressimisstrateegiast on olnud ka mõningat „kasu“ (kuigi on väga kaheldava väärtusega mõttepojukene, kas väljapressimine võib olla kasu), kuna osa rahvusvahelisi firmasid ongi ehmatatud tulumaks Eestis maksma. Nagu Vanaema Marie ütles: „Igaks juhuks, ega hulle usku või.“.

Teisalt on hakanud levima mingi veider teooria selle kohta, et  tulumaksu kehtestamine on üdini progressiivne tegevus, lausa ettevõtjate aitamine, sõbrateene, kuna  „ettevõtted jätavad raha seisma oma kasumitesse ja kui raha seisab, siis ta ei anna lisaväärtust majandusele. Ettevõtte tulumaks motiveerib seda raha liigutama.“ Ja siis, et küsimuse fookust hägustada pakutakse kohe väike tervendav plaaster maharaiutud köndile, et  kuna dividendid on juba(sic!) maksustatud võiks ettevõtte tulumaks olla suhteliselt väike, sellised pisitillukesed 10% . Illusionismietendus mis toimus aktsiis räige tõusuga ja siis seda poolitati ning pensionidega seostuv tuluvähenemine asendatakse erakordse, kuid väiksema tõusuga jätkub. Illusionism on kujunenud Dr Riigi signatuuriks. Oleme sattunud seriaali. Tõsielu horrorseriaali. Õigemini toimub meie silme all järjekordne peeglite ja suitsu illusionismi trikk, mil tühjale maale ehitatakse vastandumine ettevõtjate ja mitte ettevõtjate vahele. Otse öeldes on tegemist vaenu õhutamisega.

Hea küll, see on selge, kui seda lora ajavad poliitinimesed, see on  valmistumine riigiolümpiaks. Igaüks teeb trenni nagu oskab ja kiidab poliitturul oma kaupa, kuid ärevaks teevad levivad mõttepojukesed massimeedikute seas, et ettevõtte tulumaksu kehtestamise arvel võiks alandada sotsmaksu. Eh, räägitakse justkui samadest asjadest, kuid …

Astu raamist välja, mitte ämbrisse.

Tõsi on, nutika majanduse käivitamiseks on vajalik sotsmaksu piirmäära kehtestamine. Nüüd on möödunud u 10 a ajast mil „Tark Eesti“ tuli välja sellekohaste ettepanekutega ja arvestuste ja mõjuanalüüsiga. Kahjuks polnud Pilvepiiril julgust seda eksperimenti käivitada. Oleksime elanud praeguseks hoopis teistsuguses majanduskeskkonnas, hoopis teistsuguse kulumudeli ja tulubaasiga. Need mured mille üle kurdame poleks enam olnud probleemid.

Kuid tulumaksu kehtestamine, et alandada sotsmaksu, ei ole astumine raamidest välja, vaid ämbrisse. Ämbrisse seepärast, et  vaatamata teoreetilisele ilule on uues maksupoliitikas mitu reaalset komistuskohta. Esiteks kannab see puid juurde nende lõkkesse, kes tahavad muuta ettevõtte tulumaksu lisakulutuste pumbaks ehk eelkõige pensionitõusu ja tasuta asjade katteks. Mäletate ju, et vann on tühi, kuid veekulu 500 milj, ootab täitmist, ka tasuta bussiliiklus vajab lisaraha, enne riigiolümpiat mõeldakse välja veel rida tasuta asju, et ennast turule osta jne. Aktsiisipohmakas tuleb ka kuidagi katta, nii mullune, kui tänavune. Seega  tööjõumaksu alandamiseks küll midagi ei jää. Pole olemas mitte mingit mõjuanalüüsi, isegi sea põrna pealt pole ükski „poliitilmataat“ vaadanud, mis on selle maksu  tagajärjed. Tundub, et selle kehtestamisega on sama tulem nagu viinaaktsiisil – me kaotame tulukust, investeeringuid, maksuraha ja töökohti – ainult suuremates hulkades. Ülitähtsa mehhanismi nagu tulude maksustamist ei tohi teha ülepeakaela, sest kõik ettevõtjad on oma tegevust, investeeringuid planeerinud kehtivas süsteemis. Liiklusnäitel pole parempoolse liikluse asendamine vasakpoolsega pelgalt teistpidi sõitmine Vaid uus investeerimisotsus ja vajadus. Esiteks tuleb investeerida „õigetesse“ autodesse ja vanad kahjumisse kanda. Lisaks tuleb teed ümber joonida, märgid ja foorid vahetada. Meil ei ole õrna aimugi, kes oma investeeringud jätavad tegemata, palju töökohti kaob ja mis peatähtis, meil pole õrna aimugi kui palju võiks  maksu koguneda. Pealegi, inimene on nutikas, ajab habeme maha ja oleme plaanitud habememaksust ilma. Elu ei ole mudel. Teoreetikud ei ole ilmselt päriselus ettevõtjate „sisikonda pahupidi keeranud“. Mina olen. Õigemini see ongi minu töö „keerata ettevõtja sisikond pahupidi“, et seda siis tervendada. Ei ole olemas mingit sellist asja, et ettevõtjad, sindrinahad, hoiavad raha ihnusest arvel. Ei ole seda, et nad ei pürgiks nutikatele rohkem (kui endale) palka maksma. Ei ole investeerimislaiskust. Ei ole. Kui kellelgi on olnud, siis siin toimib turusanitar konkurents ja utiliseerib need viivitamatult. Enamuse ettevõtjate kulgemine majandusmaastikul on lendamine. Lendamine ühest kriisist, krahhist  teise, nende lahendamine. Selline on ettevõtlus tegelikult.  

Kirstulauad parte peal

 Majandust ei ole mõistlik juhtida lähtudes vandenõuteooriatest ja kuulujuttudest. Jääb arusaamatuks, kui me ühe maksu asendame teisega, siis kuidas sellest väärtusi rohkem tekib? Või kuidas võiks arendada ettevõtlust see, et  nende kogutavast investeerimisrahasse, sest jaotamata kasum ei ole enamusele mitte midagi muud kui vahendite kogumine investeeringuteks, käärid brutaalselt sisse lööme? Väikesel varul on ka täiesti kindel põhjus. Või on nüüd ka tugevusvaru ja perspektiivitunne kuulutatud paheks? Esiteks on varu läbirääkimistugi investeeringute kaasamiseks, parandades ettevõtja läbirääkimispositsiooni laenuandjatega. Hea läbirääkimispositsioon võimaldab saada  soodsamaid krediite, mis mõjub positiivselt ka omahinnale ja konkurentsivõimele. Ta ei hoia raha ilu pärast kontol. Igal ettevõtja rahapabulal on investeerimisunistuse lipik küljes. Muide, miks need ettevõtjad pangakontorite vahet saalivad, kui neil on endal „liigset raha“, mis ei teeni? Kas arvate, et neile lihtsalt meeldib pangaonudele visa tööga väljateenitud raha laenuprotsentideks maksta?  Kuid on üks vana talupojatarkus, sundides midagi ka varuks hoidma. Talumehel olid kuivad kuuselauad alati parte peal, iial ei või teada, millal vaja läheb. Varu pole ilutsemine ega laiskus, see on nagu kindlustuse ostmine, te ei osta ju liikluskindlustust mõttega ajada auto kraavi ja selle pealt teenida? Ei, te kindlustate selle mittetuluga ennast suurema kulu vastu. Sama ka ettevõtja „seisurahaga“, see on kindlustuspoliis, tugevusvaru. Tugevusvaru peab olema, teisiti meie keskkonnas ei saa teps mitte.  Meil peabki olema varu, sest kunagi ei tea millise vimka Dr Riik oma ahnusest ja asjatundmatusest viskab.  Asjalood oleksid hoopis teised, kui oleks tegemist strateegiliselt planeeritud tegevusega. See oleks partnerlusel põhinev ühiskond, mitte nii nagu meil, et Dr Riik annab teada et rikub ühepoolselt kokkulepet. Külmalt. Tuimalt. Üleolevalt.

Eriti pöörana tundub aga mõttepojuke, et  jagamata kasumi saab investeerida töötajate palkadesse, selle asemel, et sellega lihtsalt bilanssi paisutada. Püha müristus, kuskohalt te niisuguseid ettevõtjaid leiate?  Pigem näitavad analüüsid, et tänapäeval pole mitte tähtis see, et ettevõtjal on hea idee, vaid see kas ta leiab inimesed idee ellu viimiseks. Uskuge u 600+ tuh töötaja keskelt on raske neid leida nii mõnegi idee ellu viijat. Mis omakorda tähendab, et leiutamise idee on ümber pööratud, sa ei saa ellu viia oma briljantseid ideid, vaid sa saad luua ideid mille jaoks on olemas inimesed, täpselt nii nagu juhtus teleskoobi ideega, mis pidi ootama üle pooleteist tuhande aasta, kui nutikad klaasimeistrid selle idee realiseerisid. Nutikate ja töökate inimeste palkamise pealt ei hoia keegi kokku. Pole võimalik, parafraseerides vana reklaamlauset: kui ettevõtjal pole nutikaid, pühendunud inimesi pole teda olemaski.

Milles saada suureks?

 Kogu  vaidlus maksude üle tuletab  meelde eesmärgitut lubadust  - loobuda viina joomisest … asendades selle rummi joomisega. Ainult et tunduvalt kangemaga 

Kui me ei püüa tulla välja ohtlikust illusioonist (hallutsinatsioonist), et lühiajaline ümberjagamine, mitte pikaajaline eesmärk ja ühiskonna kulude kahimine, ongi edu vedur, oleme hädas. Riigiolümpia ei ole taidluskontsert, see on konkurentsi karmim vorm,  olelusvõitlus. Kui Jacob Hurt kutsus 1870 aastal üles, et: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“, siis tänapäeva vaim ongi see, et saagem nutikaks ja ettevaatavaks. Mõtleme välja teed kuidas tulevikku jõuda ehk käivitame loovuse ja tegevusvabaduse . Alles peale seda räägime sellest kui palju see maksab. Maailm on raha, seisvat raha täis, mõtteid … Neis napib. Kas teil on mõtteid? Ehk nagu Benoz tsiteeris Alan Kayd:“ „Iga vaatenurk on väärt 80 IQ punkti, „ mis tähendab seda, et asjade vaatlemine mitmest nurgast parandab nende mõistmist.““ (B. Stone „Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva Raamat 2017) Tuim maksutõstmine on väga kitsas vaatenurk, me vajame laia ja pikka vaadet. Nutikas mõte ja selle teostus on need milles me peame saama suureks. Võitjaks.

Targutusi

L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015

Lk 142 „Üks väljakutse, millega me Google´is silmitsi seisame, on see, et meie arvates peaksid inimesed tegutsema nagu omanikud, mitte nagu töötajad.“

Lk 146 „Kas mäletate, et kunagi ammu nimetati hullumaju varjupaikadeks? Töökoha üks üllamaid püüdlusi peaks olema olla varjupaik, kus inimestel on vabad käed luua, ehitada ja kasvada. Miks mitte lasta patsientidel hullumaja juhtida?“

M Beard „SPQR“ Varrak 2017

Lk 26 „Valimiskampaania korraldamine võis Roomas olla päris kulukas ettevõtmine. Meie ajaarvamise eelseks 1 sajandiks oli see omandanud omamoodi pillava helduse, mida pole kerge eristada altkäemaksude andmisest. Panused olid kõrged. Mehed, kes edu saavutasid, oli võimalus oma kulutused ametisoodustustega tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte. Läbipõruja – ja sarnaselt sõjas lüüasaamisega oli neid Roomas palju rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse – langes üha enam võlgadesse.“

Lk 241 „(…) näis Caesari kui diktaatori positsioon mitmesugustes vormides alates aastast 49 e.m.a paljudele hukatust toovana. Esmalt määrati ta ametisse lühikeseks ajaks, viima läbi järgmise aasta konsuli valimisi, mis oli täiesti tavapärane protseduur, kui mitte arvestada täiesti ebatavapärast asjaolu, et ta juhatas iseenese valimist“

Lk 242 „Ta rääkis palju oma clementiaśt, oma leebusest (…) Afa clementia oli mitmel viisil Caesari diktatuuri poliitiline loosung. Ometi kutsus see esilesama palju vastuseisu kui tänulikkust sellel lihtsal põhjusel, et ehkki see oli voorus, oli see täiesti kuninglik voorus. Armulikkust võivad üles näidata vaid need, kelle võimuseson teha ka teisiti. Teisiti öeldes oli clementia Rooma liberatasé vastand.“

Lk 296 „ Säilinud on aga Augustuse curriculum vitae tekst, dokument, mille ta kirjutas elu lõpul ja milles ta võttis kokku kõik oma saavutused (…) See on omakasupüüdlik , erapoolik ja sageli roosilistes toonides teos, mis hoolikalt olematuks seletab või täielikult maha vaikig oma karjääri algupoole mõrvarlikud seaduserikkumised. „

Lk 322 Gaiuse (Caligula) „Tema edevad ehitusprojektid on paigutatud loodusseaduste solvamise ja naeruväärse eputamise vahelisse spektrisse.“