Vahva
on omada oma riiki, vaba riiki, tunduvalt mõnusam, kui olla riigi vaba. Riigi jaoks pole 100 aastat mingi vanus, pigem
järjekordne kiire arengutsükkel. Vahefiniš. Kõnnime juba 101-st aastat ja aeg
oleks vaadata järgmise juubeli suunas. Plaane teha.
Õnneks ei ole plaani pidamine
minu üksiku uitaja uitmõte Hiljutisel õigusinimeste suurel juubelivastuvõtul astus üles lp J
Raidla oma tuntud headuses võttes jutuks ka homne modernse riigi loomise teed.
Sügavalt filosoofiline, samas tabavalt praktiline arutlus alates Andrese-Pearu
tõest ja õigusest kuni meie tänase õigusriigini. Samas ei jätnud ta puudutamata
ka üliolulise riigireformi vajalikkust ja selle senist edenematust, asjakohase
hoiatusega (järjekordne) seadusloome vohamise peatamiseks. See oli kui
meeldetuletus ületootmise ohtlikkusest. Isegi õigusaktide ületootmine võib viia
õiguse vähenemiseni. Riigikesksetest
õigustest muutub oma riik meie jaoks väljakannatamatult koormavaks. Ja-ah,
riigi surnuksseadustamine selle ülereguleerimise kaudu pole just õigus, kuid
võib osutuda õiguse ületootmisel tõeks.
Pärast pidukontserti oli võimalus, lisaks
seltskondlikule viisakusjutule, tarkade inimestega ka tõsise
ajugümnastikaga tegeleda. Mis alal? Ikka riigi arendamise alal, nagu spordis
kiiremini, kaugemale kõrgemale teemadel. Ega riigi reformimine homseks
modernseks riigiks pole mingi tugitoolisportlaste jututuba, treenida tuleb. Reformi
kallal toimetajaid on mitu leeri, ühed ütlevad, et on vaja suurt pilti, teiste
arvates on maailm nii kiireks läinud, et enne suure pildi joonistamist on see
juba vananenud, seepärast tuleb teha tükati ja kohe. Kasvõi vägisi, kasvõi
valesti, kuid avaneva poliitilise tahte ajaaken tuleb ära kasutada. Ja siin on mõlemal omajagu õigust, sest suures
plaanis tuleb paika panna, kas minna näiteks Haapsallu või Narva, siis sammudes hoopis
Võru poole kohale ei jõua. Ei kumbassegi. kui just ringi ümber maakera ära ei tee.
Teisalt on õigus ka neil, kes teeksid asju tükikaupa, sest kohapeal
mediteerides, kuid ühtegi sammu valitud suunas astumata, ka kohale ei jõua.
Tegelikult muidugi vastuolu ei ole, mingi müstilise suurpildi järgi oodata pole
vaja, et kirjeldada igat Haapsalu poole tehtavat sammu, söögi- ja peatuspaiku.
Kuid suund tuleb ikkagi ära määrata, jutud
detailsest „suurpildist“ on vaid mittetegijate ettekääne tegematuseks. Suund
peab ikkagi õige olema „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik
tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat.
Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa,
kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” (…) „ „Maailm on
maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste
riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite
potentsiaali suhtega” („Strateegiline sõda” G Potseptsov Infotrükk
Tallinn 2009 lk 16). Me pole üksi maailmas, me peame eksistentsi
jätkumiseks olema konkurentsivõimelised. Me saame
panna paika suured asjad nagu näiteks nutikas majandus, ülihea haridus, kommunikatsioon,
liikuvus, deregulatsioon. Need on kõik „suured asjad“, mille osas peab olema
konsensus pikaks ajaks.
Võõrutus halbadest harjumustest.
Lp J Raidla tuletas meelde, et „Inimarengu aruandes
esitatud prognooside kohaselt on aastal 2100. Eesti elanike arv ca 800 000.
Kahetsusväärsel kombel on aastal 2100 Eesti elanikkond vanem kui täna ning
karta on, et ka haigem kui täna.“ Küsides,
kas tõesti on nende prognoositavate numbrite taustal meie poliitiline
peavool ikka veel seda sama meelt, et „põrutame aga sama kalli riigiga edasi“,
siis selles küsimuses peegeldubki riigimehelikkus ja kaugema perspektiivi
tunnetamine. Sellise küsimuse peaksid meie poliitinimesed endale esitama iga
päev. Juba enne hommikuputru. Palju on neid tegevusi mida me peame muutma,
milles ümber harjuma, sest teisiti ei saa. Palju on neid probleeme, mida peame
kokku leppima ühiskonnaüleselt pikkadeks aegadeks ette, täpselt nii nagu oleme
kokku leppinud kaitsepoliitika. Kuid peale seda, õigemini enne seda, on
võimalik muuta tuhandeid pisiasju, detaile, mehhanisme, mis muudavad meie elu
vabamaks, vabale riigile kohasemaks, mõnusamaks ja tõhusamaks. Võiks alustada
väljakujunenud „halbade harjumuste“
hülgamisest. Näiteks kokkulepitust kinnipidamiseks ei pea mingit reformi
tegema, piisab tavaõiguse järgimisest. Teisalt, keegi ei käsi teha sadu „strateegiaid“,
mis jutustavad ümber EL dokumente, pikkides neid olupoliitiliste sõnajadadega. Ajaraisk.
Järgmiseks. Me saame fikseerida menetlustähtaegu nagu seda on konkurentsiõiguse
koondumiste puhul st 30 päeva ja kui bürokraatiamasin pole vastust andnud
jõustub luba automaatselt. Seda meetodit kasutavad enamus konkurentsiasutusi ja
edukalt, nii edukalt, et sellist läbikukkumist pole kunagi juhtunud. Vaid teatud kindlatel väga
keerulistel asjaoludel on võimalik menetlustähtaega pikendada veel mõni kuu,
kuid selliseid juhtumeid on 1–2 juhtumit aastas. Muide, sellel süsteemil on
väga distsiplineeriv mõju. Sellist häbi, et otsus jõustub automaatselt seoses
sellega, et organisatsioon on otsustusvõimetu, ei olnud võimalik lubada. See
oleks nagu iseenese likvideerimisotsusele allakirjutamine
Samas
oleme küllaga kuulnud juhtumitest, lõpptähtajata aladelt, mil kooskõlastus
võtab aastaid, sest kord pole ühte ametimeest kohal, kord on teine haige, küll
ei saanud komisjoni kokku, siis läks esimees puhkusele, siis muudeti tööjaotust
osakondade vahel, siis koliti. Ja upsti! Siis läks teie dokument kaduma.
Täiesti arusaadavad põhjendused, kuid vabandage väga, mis see kunde asi on?
Kunde ootab ju Dr Riigi poolt määratud monopoolset sundteenust. Dr Riik on
peatanud ettevõtja ja kunde jaoks aja. EK arvates ei pea kunde kannatama
seepärast, et ametnik ei jõudnud otsust teha, olenemata sellest, kas ta oli
puhkusel, lähetuses, kolis või oli haige. Sellises väärtushinnangute süsteemis,
mille keskmes on kunde, peab teenuse kätte saama kindlaksmääratud aja jooksul. Ja
on pealike asi, kuidas ressursse paigutada või ümber paigutada, et töö saaks
tehtud. Jäik lõpptähtaeg aitab kõigi osapoolte aega planeerida. Ja mis
peatähtis, lõpetab lõputu ringkäenduse ja kooskõlastamiste kooskõlastamised (et
vältida vastutust). Sellisel juhul on otsus ja sellega seotud vastutus. Selline
põhimõte peab saama iga (avaliku) teenuse osutamise aluseks.
Iseteeninduslik ja koostööline avalik
teenindus
Tähelepanu!
Kogu maailm liigub iseteenindamise poole, nii ka bürokraatia. Näiteks endine
individuaalsete erandite lubade andmine on asendunud iseteenindusliku lubade
võtmisega. Kuidas nii? Täpsel nagu
selvepoes. Toimib lubatud ja keelatud mõjude nimekiri ja iga ettevõtja peab ise
hindama, andes firmadele
lubatavate ja keelatud tegevuste nimekirja, andis reguleerija neile sellesama
instrumendi, millega nad enne ise mõõtsid lubatavust/keelatust, tekitades
firmade poolse iseteeninduse. Selline iseteenindus nõuab ka firmalt suuremat
vastutust. Ega iseteenindus ei vabasta kedagi vastutusest, järelkontroll jäi ju
ikkagi alles. Olukord nagu iseteenindavas poeski: võta kaupa palju tahad, kuid
maksmata välja ei saa ehk kaupa saab võtta vaid selles ulatuses, kui suur on
maksevõime. Selle süsteemi eeliseks on halduskoormuse kahanemine. Ja oh imet, lubade
väljaandmise lõpetamine ei langetanudki maailmamajandust põrmu. Selline julge,
läbikaalutud otsus võiks mõtteaineks olla meilegi, kui tahame vähendada
halduskoormust. Üheks iseteeninduse alamliigiks peaks olema ka tunduvalt
laialdasem tegevusloamaksude kasutamine.
Kui me tahame muuta riiki modernseks, siis me
ei peaks ootama millal ettevõtja eksib (NB! eesmärgiks on protsesside suunamine
mitte karistamine) vaid kujundama
avaliku teenistuse avalikuks teenuseks. Näiteks on brittidel võimalik viia koos
järelvalvajatega läbi viia konkurentsiolukorra audit. Ühisauditiga
korraldatakse oma töö ümber seadusest lähtuvaks ilma karistust kartmata.
Milleks seda? Vaadake, audit on hulka efektiivsem meetod turutõkete likvideerimiseks, kui
aastate viisi kohtus käija ja samal ajal on turul ikkagi tõrge.
Väljumisstrateegia
Meil on suuresti tublid ja hea
ettevalmistusega ametnikud, olen tihti uhke nende tegemiste üle. Ärgem
alahinnakem ega halvustagem seda jõudu. Nemad on riigi toimimise skelett. Samas on just nemad need, kes jäävad
kriitikatulva alla. Täiesti asjatult, nemad täidavad olemasolevaid Pilvepiirilt
kehtestatud regulatsioone.
Bürokraatliku, riigikeskse mõtlemisega tulemusena oleme pannud tuhanded
inimesed tegelema päevast päeva sellega et nad keelaksid teistel inimestel
loovust, selle vabaduse alge. Ja siis oleme me pannud tuhanded inimesed seda
kontrollima ja karistama. Deregulatsioon peaks esimese hooga 1/2 regulatsioone
tühistama ja vabastama märkimisväärse inimressursi. Näiteks on ka Google käivitanud programmi
Bureaucrasy Busters (Bürokraatiahävitajad). Milleks raisata ülihea
ettevalmistusega ametnike aega ja milleks raisata teotahteliste ettevõtjate
vahendeid? Deregulatsioon kaob
korruptsiooniohtlik olukord ehk kolm kasu korraga. Just niimoodi ennast
harjumuse raamest välja murdes saamegi riigi kergemaks ja tulevikunõuetele
vastavaks vormida. Tore.
Avalik
teenistus (teenindus) ise tuleb ümber mõtestada. Näiteid? Tihti raiskame oma
energiat kõikvõimalikele konkurssidele. Konkursid on kindlasti vajalikud, kuid
loomulik oleks võtta pealikud tööle oma arengukava/strateegia ja „mansaga“. Kui
pealik võetakse tööle vastavalt võitnud strateegiale ja taktikale, siis omandab
mõtte ka strateegiate tegemine, nende finantseerimise kaitsmine ja arengukavad.
Seega vastutust kannab nagunii pealik ja kuidas ta komplekteerib edukalt
toimiva meeskonna, kas kogemuslikult, horoskoobi abil või konkursiga, on pealiku risk, otsus ja vastutus. Ka see on
pealiku taktika küsimus, kas ta kasutab esimesel aastal näiteks kaheksakümmend
protsenti eelarvest ja teisel aastal seitsekümmend viis protsenti eelarvest, et
kolmandamal aastal teha midagi grandioosset ja läbimurdelist. Tegevust tuleb
mõõta vaid kokkulepitu järgi. Strateegia
ei tohi olla paberipahn vaid osapoolte vaheline täidetav leping ponnistuste,
ressursside ja hüvitistega.
Strateegia
ja arengukava kui leping.
Praegune Dr Riigi poolne ülesannete püstitamine ja nende finantseerimise planeerimine on täiesti
äraspidine. Milles kokku lepitakse, millise töö ja millise töö mahu eest ning
milliste tulemuste eest makstakse? Nüüd väidab kindlasti keegi, et kõik see on
juba olemas. Tegelikult mingit analüüsi või läbirääkimisi ei toimu, on vaid
„ülaasutus” (ministeerium) ja „allasutus” (amet, inspektsioon jne), kes
räägivad täiesti erinevatest asjadest. „Ülaasutusel” on ees risttabelid ja ta
vaatab sealt omaette „allasutuse” rahasaamisi ehk baasi eelmiste aastate lõikes
ja pakutavaid arenguid pikkadeks aastateks ette. Sellised andmed on „ülaasutusel“
kõigi „allasutuste” lõikes. Kui nüüd „allasutus” on teinud oma arvestused, et
nende funktsioonide täitmiseks on meil vaja X töötajat, neist Y juristi ja meil
on vaja osta valdkonnaspetsiifilist oskusteavet ning meil on ette nähtud
näiteks Brüsselis Z kohtumist/komiteed/konverentsi ja koolitusteks …, siis
vangutab „ülaasutus” pead ja ütleb, et ei, nii see küll ei lähe, möödunud
aastal kasvasid teie palgakulud M protsenti ja milleks teile uued arvutid ning
pole vaja jõlkuda välismaa vahet nii palju, saate … poole tarvis minevast. Kuid
see pole niimoodi, nagu õpetaja Laur ütles, et kui kogu rehkendust ei jõua ära
teha, tee pool. Milliste valikute ette on nüüd „allasutuse” pealik pandud, kas
ta peaks täitma vaid pooled kohustused, s.t võtma vastu taotlusi pooltelt
kundedelt? Või peaks ta tegema tööd poole aeglasemalt, sest tal pole vajalikke
tehnilisi, informatsioonilisi vahendeid. Mida siis teha? Kuidas
innustada/sundida/motiveerida Inimesekesi tegema rohkem tööd vähema
reaalsissetuleku eest? Piitsa ka ei saa viibutada nagu Papa Carlo, Inimesekesed
jooksevad siis lihtsalt laiali. Ainukene võimalus ongi rõhuda
isamaa-armastusele ja kohusetundele. Ja niimoodi logistataksegi kahekümne
esimese sajandi tehnoloogilisel kiirteel oma pikkvankri ja kurnatud kronudega
silmapiiri poole. Midagi ei aita, loodusel ja majandusel on oma seadused ja
inimvõimetel on omad piirid, kõik kulgeb vaid aeglasemalt ja vahel tehakse ka
vigu. Kuid Inimesekene on uskumatult visa, eriti hea ametnik, ta veab oma
koorma kohale … kunagi niikuinii. Aga see ei ole ju teps mitte see, mida
me teenusepakkuja poolt tahaksime saada,
me tahame ju hoopis paremat ja kiiremat teenust. See oli ühe teise riigi
mentaliteet, kus ühed tegid näo, et maksavad, ja teised tegid näo, et teevad
tööd – meile see ei sobi. Seega oleks partnerite vahel omamoodi teenuse
osutamise lepingu sõlmimine üheks avaliku teenistuse moderniseerimise
nurgakiviks.
Modernses riigis peame mõtlema pigem sellel, milliseid
valdkondi viia Dr Riigi valdkonnast välja ja avada need konkurentsile. Näiteks
miks peaks korrakaitsejõud kontrollima sõidumeerikuid või teljekoormust? Võib
arvata et sellega saab huvitatud ettevõtja palju efektiivsemalt hakkama,
säästes korrakaitsele ressursse raskemate rikkumistega tegelemiseks. Võib
mõelda veelgi pöörasematele ideedele nagu näiteks kõikvõimalikud bürokraatia
ehitusload. Milleks? Kui üldplaneering on tehtud ja üldnõuded kehtestatud kas
seaduse (kaugus piirist) või planeeringuga (kõrgus), siis ehitagem vabalt. Võib
minna veelgi pöörasemaks, milleks meile kasutusload? See kõik võiks ja peaks
oleme „iseteenindus“. Miks Dr Riik peab olema vahendaja kahe osapoole tehingus?
Tulevikuriigi peaks ülesse ehitama iga isiku õigustele ja vastutusele. See on
kõige tõhusam ja kindlam viis. Oleme mõne asjaga lihtsalt valesti harjunud, ka
sajand tagasi oldi harjutud tanumaal käima, tänapäeval ei kujutata elu ilma
vesikempsuta ettegi. Näete harjusime ümber. Õnneks. Just niimoodi peaksime
igale regulatsioonile otsa (ja saba alla) vaatama, veidi skeptilise pilguga, küsides:
kes sa selline oled, mis sa siin teed, kas sind üldse vaja on? Kas seda peab
tegema riigi jõuga? Kas maailm on siis puhtam ja parem paik? Või kujuneb hirmkallis
bürokraatlik jalajälg nii koormavaks, et lämmatab kogu loovuse ja nutika
majanduse võimalused? Küsimus pole, kas teha riigireform või mitte vaid kas
olla või mitte olla.
Lähtepositsioon
Selleks, et minna kuskile, peame määrama oma praeguse asukoha,
algpunkti ja hindama oma ressursse. Kas olete märganud kuidas kulgevad
tüüpilised tulevikuperspektiivide arutelud? Harilikult kulgevad need selliselt:
andke
meile raha, küll me siis arendame või seda ei saa ju teha. Stopp! Täitsa vale
lähe. Ei maksa võtta kohe alguses kapitulantlikku
hoiakut: me ei tea mida teha. Alustame sellest, mida me teame. Kui hoolikalt
vaadata, siis polegi seda nii vähe. Täiesti vale enese häälestamine noodile:
seda ei saa ju teha! Peaks küsima hoopis, miks mitte? Kuidas? Saab küll. Tegelikult ainult niimoodi saabki
sest „Iga uus
elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte
siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba
ligi 15 miljardit aastat. (…) Iga uus
idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest
eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises.
Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis
loob vanadest ideedest uued vajadused.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist”
Äripäev 2009 Lk 28)
Me
oleme harjunud paljude asjadega, kuid aeg, tehnoloogia ja meie teadmised
arenevad. Seepärast peame ümber hindama oma võimalused, oma 15 miljardi vanused
aatomid ümber pakkima. See nõuab uut vaatenurka. Veel mõnikümmend aastat tagasi
peeti täiesti enesestmõistetavaks, et telegraaf, raudtee, sadamad olid riigi
omanduses, polnud mõeldav et notar, kohtutäitur, pankrotihaldur võiksid
tegutseda nagu ettevõtjad. Hullem veel, et arstid, õpetajad, apteekrid võiksid
olla ettevõtjad, see oli mõeldamatu, kuid tänaseks täiesti normaalselt toimiv
süsteem. Elu osa.
Muret
teeb hoopis vastupidine tendents (impeeriumi vastulöök), mil tiheda
konkurentsiga turgudel toimivad teenused püütakse Dr Riigi või KOV poolt alla
neelata. Väike arusaamatus regulatsioonis, ebaõnnestunud hange või korraldaja
oskamatus viivad koheselt mõttele luua oma linnafirma, kas prügiveo,
kooliturva, üürituru, tänavakoristuse või toidupoodide sektoris.. Väga
kahetsusväärne, kui me tapame juba toimivad turud, selle asemel et neid juurde
luua.
Lahinguvälja nihkumine ja võrgustikud
Tuleb
ka tõdeda, et regulatsioonide kehtestamise lahinguväli on nihkunud suuresti Pilvepiirilt
Brüsselisse. Raamotsused tehakse seal.. Selline on reaalsus millega peame
arvestama ja vastavalt tegutsema. Peame oma avaliku teenistuse ressursi ümber
paigutama just meid huvitavatesse sõlmpunktidesse, kaasates asjatundjate võrgustikke.
Milleks? Elementaarne. Oma huvide kaitseks. Oletame, et meil on tegemist
valdkonnaga mida ministeeriumis katab 1/10 ametnikku ja me peame andma oma
arvamuse seoses EL ettepanekute paketiga „X“, siis vastame harilikult, et „Meil
ei ole vastuväiteid”. Elegantne, kuid ebapiisav. Enamikel juhtudel tähendab
seda, et me ei tea sellest probleemist ööd ega mütsi. Kui meil oleks olemas asjatundjate
võrgustik, siis oleks meil suuremad võimalused kaitsta oma huve. Lugu on
selles, et kui Pilvepiir ei muutu heas mõttes EL eelnõude hindaamise „kindralstaabiks“, siis
jääb ta justkui seadusandlikult „kuivale”, passides valel väljal. Igavusest
hakatakse tootma tühidokumente.
Seepärast ongi tähtis, et Pilvepiir mõistaks
oma muutunud rolli uuel regulatsioonilahingu väljal ja muutuks efektiivseks
staabiohvitseride kogumiks, mida toidab teadmiste, analüüside ja
lahendusvariantidega (strateegiad ja taktikad) asjatundjate võrgustik. Vaid
läbi võrgustiku potentsiaali saab Pilvepiir täita seda ülesannet, mida meie
oleme talle delegeerinud ehk meie huvide
kaitsmise. Asjatundjate võrgustikuta ei
saa me kaasa rääkida tänapäeva EL liigutavates regulatsioonides, muutume
selliseks mugavaks provintslikuks kummitempliks: „Meil ei ole vastuväiteid.” Ja
kohalik seadusandja, Pilvepiir, atrofeerub … vallavolikoguks. Sellest oleks
tõsiselt kahju.
Lootus
loovusest ja nutikusest
Midagi
pole võimalik muuta ühe võluvahendiga. Seega, vaid avaliku teenistuse
moderniseerimisega ei jõua me kuigi kaugele. Avalik teenistus/teenindus on vaid
vahend meie elu korraldamiseks. Ka riigireform on vaid vahend, meie tuleviku
kindlustamiseks.
Väärtuste
loomise aluseks on ikkagi majandus, jah, muidugi, on olemas väga tähtsad
väärtused peale (või enne) materiaalseid väärtusi, kuid kultuur ja filosoofia
õilmitsevad tunduvalt paremini täiskõhu tingimustes. Nutikus ja nutikas
majandus on see, mille poole peame pürgima. Nutikus, mitte nihverdamine, a´la
Eesti kaheks jagamine, et oma lusikat teiste suppikaussi susata. Meie jaoks on
meie väiksust ja mobiilsusvõimet arvestades tuleviku eduka majandusmudeli
eelduseks on loovuse innustamine ja hea kommunikatsioon.
Me peaksime oma
mõtlemises lähtuma sellest, et arendame Eestit, kui tehnoparki. Mida me teeme tehnopargi või
loomeinkubaatori rajamisel? Õige, me rajame vajaliku infrastruktuuri: teed,
transpordi-, elektri-, side- ja tugi süsteemi. Ühesõnaga, me loome ahvatlevad
tingimused. Tegelikult on kogu see mõte naeruväärsuseni lihtne ja meie
„suurust” arvestades teostatav. Muidugi on sellise mastaabi juures tähtis, et
tegemist oleks mitte ainult infrastruktuuriga vaid elukeskkonna loomisega.
Sellise elukeskkonna loomisega, mis tõmbaks ligi nutikaid töökohti. Ega meie
valikud edaspidiseks kestmajäämiseks väga suured ei ole, kas olla Tehnopark
Eesti või Etnopark Eesti.
Miks
on üldse vaja rääkida nutikatest töökohtadest? Eks ikka seepärast, et me kõik
tahame paremini elada, mida pelk vaesuse ümberjaotamine ei anna. Midagi pole
teha, vaid see kaup, mille eest me saame maailmas head hinda, toob meile
jõukust, häid palkasid ja häid avalikke teenuseid. Meie ainukene käegakatsutav
võimalus selleks on nutikus ja selle müümine. Kogu maailm jahib nutikaid
töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me
tahame edaspidi, et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, siis
peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. See ongi see koht, kus me
peaksime mõtlema kas, investeerida tulevikku või minevikku.
Probleemid võimalusteks
Millest
alustada? Me ei saa kõike korraga teha, vaid peame tegema valikuid selliselt et
esimesed valikud toetaksid järgnevaid. Maailmas on kõik omavahel seotud, nii
majandus kui ka haridus ja meditsiin ja kultuur, kuid keskendume esialgu
kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste arvates määravad meie tuleviku:
need on haridus, majandus ja avalik teenistus. Miks? Ilma haridussüsteemi
muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja
hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid
ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. Karm värk, kõigeks kohe
ei jätku.
Teatavasti on pea
iga asi jääde või ressurss, probleem või võimalus. Oleneb kui targalt midagi
kasutada. Just seepärast tuleb igat ressurssi kasutada kui võimalust.
Piltlikult öeldes on kõdune haluhunnik õuel probleem – võtab ruumi, ohtlik,
ajab prahti. Ahju panna ka ei kõlba. Kui panna, siis sooja ikka ei saa. Sammas,
kui hunnik ära korrastada, varjualuses riita laduda, siis saab probleemist
ressurss. Hea ahju kütta, mõnus õdus soojalt kodune. Niimoodi saamegi
probleemist väärt ressursi, kuid … Kuid ka väärt ressurssi võib
väärkasutada. No näiteks niimoodi, et te
ei tunne ahjukütmise tehnoloogiat ja panete üksikud halud ahju nagu
üksikprobleemid. Nüüd on probleem selles, et te küll põletate halge (ühekaupa),
kuid eesmärki (õdusat kodusoojust) te ikka ei saa. Istute kodus joped üll,
saapad jalas, raiskate väärt ressurssi ja kõike vaid seepärast et te ei pane
kohe ahju portsu kaupa täis. Nii ka
ühiskonnas, tormame probleemi lahendama ikka ühe halu, vabandust probleemi,
mitte tervikliku portsu kaupa. Meil on hunnik probleeme: on probleem aeglase
majanduskasvuga, meil on probleem majandusstruktuuri muutmise suutmatusega,
meil on probleem madala tööviljakusega, meil on probleem tööjõuga, meil on
probleem rahvastiku struktuuriga, meil
on probleem liigse bürokraatiaga, meil on … Tegelikult on probleem selles, et me tormame neid lahendama ühekaupa, hoomata,
et nn probleemid on kõik üks probleem. Need ei lahendu ühekaupa. Dr Riik ei taju tervikut ega perspektiivi
Igaüheriigist
Paljud
ütlevad, et „Niimoodi ei saa ju teha!”. „Ei saa mentaliteet“ tähendab, et elame
liiga hästi. Inimene pole kunagi väsinud unistamisest. Öeldakse, et head ideed
tekkivad siis kui on rasked ajad. Pea kümme aasta tagasi, kõige rajuma surutise
keskmes kui oli kõige raskem, hüpitati paljudes seltskondades ideepalli, mida
tuleks muuta, et olusid parandada. Kuidas vedada ja tõugata majandus liikuma.
Paljud inimesed sh ettevõtjad olid heitunud. Heitumus ja pahatahtlikkus on kehvad abilised, sellest tuli kuidagi välja pääseda.
Kas te kujutate ette, et riigi arengumootoriks võiks olla tahe, pahatahtlikkuse
vormis? Võimatu. Positiivmootoreid on vaja. Milline müüt võiks olla arengu põhjaks? . Ütlete jälle, et võimatu? Kuid nagu kirjutab Y. N.
Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 ) on Inimeste igasugune
laiapõhjaline koostöö (moderne riik, keskaegne kirik, muistne linn, arhailine
suguaru) tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste
kollektiivses kujutluses. Me oleme loonud kujutletava korra. Meie oleme selle
loonud, meie saame seda ka muuta. On aeg mõelda raamidest välja ja oma müüte
muuta. Mis riik see oleks, et kõik seal kaasa
lööksid, oma panuse annaks, oleksid vabad, kuid kannaksid ka vastutust? Kas see
on kõigi riik? Kuid mida tähendab kõigi? Kõigi oma ei saa miski olla, juba
Vaheriigi ajal saadi aru, et kui kõik on kõigi oma, siis pole see kellegi oma.
See on kaos.
Samas tahame ju et igaühel
meist oleks võimalus tuleviku loomisel kaasa lüüa, ennast hästi tunda. Me oleme seda ideed juba
paaril korral arglikult kasutanud (Minu Eesti mõttetalgud, Rahvakogu jne)
kogudes hulgaliselt häid mõttekilde, kuid siis … Siis me unustasime need ideed
riita laduda ja kaotasime need.
Kaotasime ka osavõtjate innukust, teotahet. Samas kogunes nendest
ühismõtlemistest uskumatult huvitavaid ja tuumakaid ideid ainult et need jäid
süstematiseerimata, sünergiliselt kasutamata ja edasi koos arendamata.
Ideekorje küll õnnestus, kuid ideekasutus ebaõnnestus. Kahju. Muidugi võime
bezoslikult mõelda, et: „Mõned neist investeeringutest tasuvad end ära, mõned mitte –
väärtusliku õppetunni saame igal juhu.“ (Esimesest kõnest ettevõtte
aktsionäridele) (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu!
Rahva Raanat 2017 lk 79). Ideekorje lõpetamatuse kogemuse ärahoidmise peame
kindlasti käsitlema õppetunnina, et mitte vigu korjata. Inimesed ei viitsi
liiga tihti reageerida karjapoisi igaks juhuks tehtud hundihoiatusele.
Just seepärast võiksime panna oma
tulevikuriigi aluseks mõtte, et igaühe mõte on mõtlemist väärt. Iga mõte on
arutamist väärt. Väärt mõtete ellurakendamisest õigel ajal ja õiges järjekorras
moodustub väärt elukeskkond. Riik kui keskkond, igaühe keskkond.
Sellisest
vaatepunktist võiks üles ehitada loovusel põhineva modernse riigi. Igaühe riigi
loomine on igatahes tummine ettevõtmine ja suur väljakutse, millest jätkuks
enam kui ühele inimpõlvele.
Targutusi:
M. Thatcher
„Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013
Lk 129 „Euroopa 1970-1980 aastate majandusajaloo
õppetund ütleb, et tsentraliseeritud plaanimajandus ja kontrollimehhanismid ei
toimi, isiklik ettevõtlikkus ja initsiatiiv aga küll. Riigi kontrollitav
majandus annab tulemuseks madala kasvutempo, samas kui seaduse piires toimiv
vaba ettevõtlus annab paremaid tulemusi.“
Lk 29 „Poliitika kritiseerimine ei ole uus
nähtus (…) Richard Sheridan, kes esines parlamendi alamkojas väidetavalt parima
kõnega, mida seal kunagi on kuuldud ning mis kestis 5 tundi ja 40 minutit,
ütles: „Südametunnistusel on vaprusega sama vähe pistmist kui poliitikaga.“
Kõige armutum on olnud Anatole France: „Ma ei ole sedavõrd andetu, et peaksin
minema poliitikasse.“
Lk 31 „Parteipoliitilisest struktuurist võrsub
üksikasjalik programm, mida tuuakse valijaskonna ette. Võimule naasmine sellise
programmi toel on viinud uue doktriinini, mille kohaselt on võimuparteil
mandaat oma programmi täies ulatuses ellu viia. Mina isiklikult kahtlen, kas
valijad ikka toetavad partei programmi iga punkti, kui nad valitsuse ametisse
valivad
Valimisprogrammi selline moodne tõlgendus on
minu meelest mõjutanud teatud vaijate hoiakuid; natuke liiga tihti on hakatud
küsima: „Mida te minu heaks ette võtate?“, eeldades, et valimisprogramm on
loetelu lubadustest, mis hääle andmise eest hiljem täidetakse. Kõik see on
viinud kummalise suhteni valija ja valitava vahel. Kui valijal on kahtlus, et
poliitik jagab lubadusi ainult tema hääle püüdmiseks, põlgab ta teda, aga kui
lubadusi ei jagatagi, võib ta poliitiku ametist tõrjuda.
Mina usun, et parteid ja valimised tähendavad
siiski midagi enamat kui mitmesuguste lubaduste konkureerivaid loetelusid ja
kui see nii poleks, ei oleks küll suuremat mõtet demokraatiat alles hoida.“
Lk 34 „Aga tulemus oli, et poliitiliste
debattide rõhuasetus kandus selle käigus inimestelt majandusele“
„Kui alustasime, soovis rahvas, et valitsus
teatud valdkondades rohkem sekkuks. See soov täitus. Ühes sellega saabus hetk,
kui sekkumine oli kasvanud sedavõrd ulatuslikuks, et valitsus sellega enam
toime ei tulnud ning vaja läks järjest rohkem ametnikke ja bürokraate. Praegu
on inimestel raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid langetavate ametnike
jutule ja paradoksaalsel kombel – kuigi sekkumise määr on suurem – on valitsus
liikunud inimestest järjest kaugemale. Seetõttu on demokraatliku protsessi
tänane tulem järjest suurenev autoritaarsus. „
„Ent viis, kuidas saavutada isiklik seotus ja
osalus, ei seisne mitte inimeste kaasamises järjest enamatesse valitsuste
otsustesse, vaid selles, kui valitsus vähendab enda reguleeritavat ala ja
kaasab kodaniku – kui seda moodsat väljendit kasutada -, võimaldades tal rohkem
ise otsustada.
Mida me vajame, on märksa enam isiklikku
vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja
valitsuse rolli suhteline vähenemine.“
Lk 38 „Vabaduse nime on väärt kandma ainult
vabadus taotleda omaenda hüvangut omaenda valitud viisil, nii kaua kui me ei
röövi sedasama võimalust teistelt ega tee takistusi nende püüdlustele seda
saavutada. (…) Inimkond võidab rohkem selle kaudu, et laseb igaühel elada oma
tahtmise järgi, kui sundides igaüht elama nii, nagu tundub hea teistele.“
No comments:
Post a Comment