Miljon mängu

 Olen mures. Nüüd, napilt 3+ kuud enne seda, kui tasuta ühistransport (TÜT) maakonnaliinidel kõiki õnnelikuks teeb, ei tea veel keegi, mis loom see TÜT on, keda see hammustab ja kelle hoopis nahka paneb. Asjatundlikud valdkonnaspetsialistid püüavad päästa mida suudavad, reanimeerida koomas ÜT-d, anda „tahtele“ sisu, eks me näe.

Tundub, et uueks moeks on saamas asjade tagantpoolt ettepoole tegemine. Ikka niimoodi et pastat püütakse tuubi tagasi sokutada ja omletist õrrekana mune teha. Siis imestatakse, ollakse lausa nördinud, et see korda ei lähe. Esmapilgul huvitav intellektuaalne tegevus - asjatundjaid pole vaja, aitab parteiposijatest ja poliitselgeltnägijatest. Tahan ka olla trenditeadlik, seepärast alustan lõpust. Kolm ettepanekut Dr Riigile ÜT reanimeerimiseks :

1. Kuulutada välja rahvahange tulevase ÜT süsteemi uuele tasandile viimiseks, auhinnafondiga 1 milj EUR.                 

2. Luua Dr Riigi ÜT kaootilise juhtimismudeli asemel arendusüksus, mis tegeleb kogu liikuvuse ja ÜT kui logistilise süsteemi arendamisega (Mõttekoda Liigutajad)

3. Sulgeda „õhukindlalt“ dotatsioonivammist kahjustatud ÜT valdkonnad  veel turupõhisusel toimivatest, luua plaan üleminekuks dotatsioonilüpsiturult päristuruks ( Projekt „Vammitõrje“)

Seletuskiri:

Tulemas on huvitav aasta, illusionistide peeglitaguse maailma aasta. Üha uutel atraktsioonidel tõmbab Dr Riik on nagu mustkunstnik,  torukübarast välja ühel ajal nii tulutõusu ja  kui kulutõusu. Vahva trikk, kunded taovad rõõmsalt käsi kokku, kuid kui etendus lõppeb siis pole midagi muutunud: ei konkurentsivõime, ostujõud ega enesetunne. Enesehinnang ka mitte. Nüüd lisandub Illusiooniteatri uus  suurshow - TÜT.  Aastatetagune illusionisti  teleesinemine, kus kaduma pandi terve vagun oli muljetavaldav, kuid võrreldes Dr Riigi etteastega, panna kaduma  kogu turupõhine ÜT tervikuna on vagunikaduga võrreldes ikka väga mannetu trikk. Arutame selle ÜT kaotamise  triki lahti.

Esiteks, ükski etendus pole tasuta, see on illusioon. Piletiraha peame maksma kõik, olenemata sellest, kas me kasutame ühistransporti (isegi tasuta) või mitte. Miks tasuta TÜT? Aga miks mitte tasuta, leib? Kingad? Auto? Kuurakett?  Ei saagi päris hästi aru, miks  valiti TÜT. Mitmed uurimused on välja toonud, et ÜT probleem on eelkõige selles, et kundet ei rahulda ÜT väljumis- ja sõiduajad, peatuskohad ja paljudel juhtudel ka veeremi kvaliteet. Seega probleeme sektoris jätkub, kuid piletihind, mis on niigi kunstlikult madalale viidud, pole kunagi olnud peaprobleemiks. Pigem on ÜT kundede arvu languse kurja juureks ühtse liinivõrgu ja tõhusa logistilise süsteemi puudumine. Sellesse oskusteabesse tulekski panustada

Kulukas on su teine nimi

Nii, et poliitahteline tegevusliin on lükatud käima küll ilma plaanita ja analüüsita, kuid käib. Võiks isegi veidi viriseda, et tegemist on seaduserikkumisega ÜTS * 10 mõistes, kuid tühja sellest, millal meid enne seadused on kammitsenud poliittahet. Seda ei saa väärata, sest kui sellest nüüd loobutakse siis on idee vedajad sooritanud poliitilise enesetapu. Seda me ka ju ei taha, nii et poliitinimesed peavad TÜT tegema oma südameasjaks ja leidma sellele võimalikult vähehukatuslikud lahendused ja kui võimalik, siis ka soliidne väljumistee. Aga väljumistee on ülioluline, sest ühiskond ei kannata senist ÜT regulatsiooni mudelit pikaajaliselt välja, me pole nii rikkad. Üks võimalus väljumiseks on ajada kõik ametnike kaela, st nemad sindrinahad teevad juba seda, milles pole kokku lepitud ja üldse on nad … . Ei-ei, nii see asi ei käi. Sel korral ei saa ametnikke süüdistada, sest nemad on oma arvamused, analüüsid Dr Riigile esitanud ja nüüd jääb neil üle vaid täita poliitilist suunist. Nagu öeldakse, see mis välja tuleb on tehtud tellija materjalist, meistrid on sellele lihtsalt püüdnud anda viisakamat vormi. Õnneks on meie MKM ja MA valdkonna asjatundjad tipptegijad, kes teevad ka seisvast aurumootorist, midagi mis ikkagi liigub. Ootame  põnevusega. Lihtsamalt öeldes, kui telliti seisev aurumootor, siis tulevikulist kuuraketti pakkuda ei saa. Pole tellitud.  Kuid mine sa võta kinni, kas "tasuta" on mineviku või tulevikumudel.  Lubatud on ju igasuguseid asju. Tühja sest, siiski on tasutal nii minevikus kui tulevikus üks põhimõtteline viga man – seda ei hinnata (no hinda ka ei teata).  Võtame teadmiseks.

Siiski, olgem positiivsed, sellest lähtudes võib Dr Riigi tasuta ÜT süsteem mingil imelikul paradoksaalsel moel ,kui ajutine ja selgelt piiritletud abinõu, olla ainuvõimalik lahendus mingi ÜT osa remontimiseks. Piltlikult öeldes pargitakse "sõidukõlbmatu buss" ehk maakonnaliinid, ajutiselt teeserva, teostatakse remont, asendatakse süsteemid, agregaadid ja tagasi liinile. Selles mõttearenduses on tähtsad just ajaline faktor ning asjaolu, et teeperve parkimise käigus ei ohustataks teisi valdkonna sektoreid, mis omal jõul veel toimivad ja ennast ise ka remontida suudavad.

"Tasuta" selles valemis ei muuda süsteemi kaasaegsemask, konkurentsivõimelisemaks. Ei saa seda teha põhimõtteliselt, nii et "tasuta" ei saa olla lõppprodukt, see võib olla vaid millegi tulevikupärasema tegemiseks ostetud aeg. Just seepärast, et Dr Riik ostab aega on vaja see aeg kulutada kasulikult

Raha ei sõida

Tõsiasi on see, et sõitjatearv ÜT-s langeb. Kahjuks. Viimased aastakümned on Dr Riik ÜT probleemide lahendamisele leidnud vaid ühelaadset arstimit – uputada turgu meie ühise rahaga Ehk mõikab? Ei mõika. Raha ei sõida, teenuseid ei arenda. Tulemus on, kuidas seda viisakamalt öeldagi? Võib-olla mitteajakohane? Ühistranspordiseadusest (ÜTS) eesmärk ÜHISKONNA kulude kokkuhoid, keskkonnakaitse ja ummikute vältimine, on ajas kaduma läinud. Jäänud on vaid mehhaaniline tegevus, liinikilomeetrite sõitmine.

 Kui üks suts suhkrut kohvisse  on mõnus, siis tassitäis suhkrut sutsu kohviga on magus solk. Raisatud ressurss. Sama lugu on superdotatsiooniga, liiga magus, liiga rammus, turule ja eelarvele ebatervislik. Dotatsioon, mis algselt oli mõeldud  ebakohtade ajutiseks raviks, on muutunud salakavalaks turutapjaks, see on nagu edasiliikuv majavamm, dotatsioonivamm.  Kõik need valdkonnad, mis ei toimi ilma dotatsioonita on nagu vammist kahjustatud majaosad.  Need tuleb isoleerida, puhastada, tampoonida, konserveerida ja mis üldse ei kõlba, julmalt eemaldada. Seepärast on põhitähtis et me määraks väga selgelt kindlaks dotatsioonivammi toimealad,  et kahjustused ei kanduks veel tervetesse, turupõhiselt toimivatesse osadesse

Sõitja eesmärk

Dr Riigi probleem (mis ise on kõigi probleemide ema) on see, et piltlikult öeldes kõigepealt kuulutatakse välja sõda, kuid seda toetavat strateegiat pole. Logistilisttagalat ka mitte. Transpordiküsimuste lahendamiseks tuleb neid lahendada komplektselt, mitte teeliigi järgi, mis meil juhtunud ongi. Mõistlik oleks transpordi alane oskusteave koondada ühte kohta, parem kui see keskus oleks rohkem mõttekoja, mitte administratiivse karistusüksuse nägu, sest edukas ÜT  pole üksikud liinid, vaid liinivõrk kogumis. Strateegiast oleneb kas on võimalik kududa  esteetiliselt nauditav Haapsalu sall, nii paindlik, et selle võib sahinal sõrmusest (kitsaskohtade) läbi tõmmata või sõlmiline sasipundar. Vaadake, kunde seisukohalt pole olemas  eraldi bussindust, eraldi rongindust, eraldi autondust, olemuslikult on need kõik vahetatavad ja asendatavad valdkonnad. Kunde eesmärk üldjuhul ei ole sõita autoga või rongiga vaid kohale jõudmine. Kui me need inimese poolt välja mõeldud kunstlikud vaheseinad maha lõhume siis muutub meie pilk (ka võimalused) hulka laiemaks .

 ÜT on logistilise süsteemi osa, võrgustik võrgustikus, lausa universum, kus kõik peab toimima õiges järjekorras, sünkroonis ja tulemuslikult. Buss, rong, laev, lennuk, takso, sõidujagamine, bussijaamad(peatused) töökohad(meelelahutus), isegi demograafilised ja ealised muutused peavad olema süsteemis arvestatud. Peame leidma igale komponendile õige rakenduse ja nutika koha süsteemis Just niimoodi turupõhine ÜT toimibki, loob eeldused uuteks liinideks, töötab need üles ja viib kulud alla. Avaliku teenindamise lepingu (ATL) on asjad teisiti, seal pannakse käima liinid, mitte loogiline liinivõrk.  Jupike vajadust siit ja tükike nõudlust sealt, poliitilist profiit kolmandast, mille ainsaks siduvaks elemendiks on illusioon „head tegemisest“. See ei saagi olla tõhus. Püsiekspositsioon illusioonist on kallis.

Memme musist

Tasuta asjadest ehk superdotatsioonist niipalju, et üldjuhul peetakse tasuta asju rämpsuks, ebakvaliteetseks, prestiižituks. Te ei usu? No mitut head, tasuta asja te teate peale memmemusi? Ei teagi. Polegi. Dotatsioon ja superdotatsioon annab turule vale hinnasignaali, tekitab vale nõudluse ja kulumudeli. Hinnasignaal on majanduses nagu südamerütm, selle vale stimuleerimine annab valesid tulemusi, hakatakse „nõudma“ asju, mille järgi tegelikult loomulikes tingimustes nõudlust pole. Kuidas siis niimoodi, tegelikku nõudlust ei ole? Aga Dr Riik ütles ju, et „"Ühistranspordi suurenev dotatsioon aitab meil säilitada ka üha suureneva nõudluse juures jätkuvalt head transpordiühendused ja teenuste kõrge kvaliteedi," Millist suurenevat nõudlust? Tegelikkuses ÜT kasvu pole, on kahanemine. SA andmed näitavad, et Eesti veondusettevõtete teenindatud sõitjate arv vähenes 2016. a varasema aastaga võrreldes 3%. Maakonnaliinidel oli vähenemine võrreldes 2015. aastaga 9%.  Kuid ega enne sedagi kasvu olnud. Maanteetranspordiga veeti 2015. aastal sama palju sõitjaid kui 2014. aastal. Seisak. Maakonnaliinidel oli 2015 a vähenemine võrreldes 2014. aastaga 3%  Langus. Pidev langus. Kunded loobuvad järjekindlalt ja järjepidevalt  Dr Riigi poolt pakutavatest ebamugavatest, mittenauditavatest sundteenustest, mitte seepärast, et neil pole raha sõidu eest maksmiseks, vaid seepärast, et teenus „ei vii kuhugi“.

Midagi on ka kasvuteel

Tõsiasi on aga see, et dotatsioonide osakaal sõidu maksumuses on kasvuteel ja praegused hankesüsteemid ei suuna ettevõtjaid piisavalt paindlikkusele ja nutikusele. Õigemini on paindlikkus lausa kurjast ja nutikus karistatav. Kuid pidevas liikuvuses olevas maailmas ei saa ÜT areng ega  hankesüsteem paigal seista. Paigal tammuv liikumissüsteem?  Midagi tuleb teha, see on õige, kuid kas just TÜT on samm õiges suunas? Nii ja naa.  Vaadake, kui Dr Riik on teinud „poliitilise otsuse“, siis me peame sellega elama ja kohanema nagu vihmase suve ja lumise talvega, kuni …  Võib-olla TÜT-s midagigi kasulikku? Nagu vihmamantel? Tõesti, on üks õhkõrn võimalus, et TÜT  mingil imelikul paradoksaalsel moel (kui ajutine ja selgelt piiritletud abinõu), võib olla  lahendus ÜT maakonnaliikluse remontimiseks. Vammiraviks. Ajutine aja ostmine süsteemi remontimiseks.

Vammiravi algab mõttemudeli ravist.

 Milliseid parandustöid ette võtta selleks et vammikahjustused  likvideerida ning muuta konstruktsioon kindlaks? Enne plaani tegemist peaks mõttemudelit muutma, nagu soomlased oma Transpordirevolutsiooni kujundamisel või  saarlased haarates ÜT süsteemi  posti- ja kaubaautod. Vahva. Just niimoodi nagu saarlased tulebki raamidest välja mõelda. Kui senine mõttemudel jätkub (kastame tummise ühise rahaleemega turgu edasi), siis levib tervet turupõhisust hävitav dotatsioonivamm  süsteemis niimoodi, et kogu konstruktsioon kukub kokku. Dr Riigi mõttemalliga, et me „ei näe Harjumaal kommertsliinide väljasuremises probleemi, sest valitsuse antud lisaraha võimaldab osa neist asendada uute tasuta liinidega“ me kaugele ei jõua.

Mõttemudeli kujundamisest kinopileti näitel

  Kuidas meil kujunevad ja kinnistuvad mõttemudelid?  Näiteks, kui te lapse kinno viite, siis on see tema jaoks odav, lausa tasuta. Kuid teie maksate ikkagi kahe pileti hinna. Teil ei tekki ju sellest illusiooni, et laps sai tasuta kinno. Kui te seda lapsele ära ei seleta, siis kasvabki ta illusioonis, et kino on tasuta. Olete loonud mõttemudeli tasuta kinost. Sama on ka ÜT-ga.

Tasuta ei tähenda, et te saate midagi ilma maksmata, te saate illusiooni. Tegelikult ei saa te isegi mitte illusiooni tasuta. See ongi ju illusionismi eesmärk, luua illusioon.

Kuid piilume korraks selle võlumaailma peeglite taha. Illusionismist paremaks arusaamiseks mängime koos üht mängu.  Igaüks võib selles mängus valida oma maitse järgi suvalise liini pikkusega 200, 100, 50 või 25km. Mina võtan näiteks 200km liini, parajalt pirakas, üldistav ja võib olla nii turupõhine, kui dotatsioonivammist puretu. Võtame arvutamise lihtsustamiseks piletihinnaks 10 EUR. Hea ümmargune summa. Niisiis, kui dotatsioon on u 70 (+)%, siis 10 EUR piletihinna juures peaks sõidu maksumuseks ja pileti hinnaks olema vähemalt 30+ EUR (kui lisada investeeringud ja kasum siis 40+). Kas te sõidaksite sellise hinnaga? Muidugi ei sõidaks. Sellega saab odavlennuga (mittedoteeritavaga) juba Vahemere äärde ja pool teed tagasigi. Seega me ei sõida ja miks peaksimegi? Me pole ju tobud. Tegelikult tuleb välja, et oleme tobud, sest ühiskonnana just sellist Vahemerelennu hinda me doteeritavas ÜT-s ühiskonnana just maksamegi. Selleks et me sõidaksime natukenegi, seejuures veidigi eneseväärikust säilitades, ongi meie peibutamiseks välja mõeldud illusioon odavast hinnast ja peeglitagusest dotatsioonist.

Illusiooni tehnokirjeldus

Nüüd triki enese juurde. Peeglitagune lavaseade on tegelikult selline, et  Anne maksab 10 EUR toote eest, mis maksab tegelikult 30+ (40+)EUR.  Tore. Tegelikkuses tähendab see seda, et Anne saab iga sõiduga 20 EUR kingituse.  Kuidas? Seletan. Et Anne saaks kasutada „odavat“ ÜT peavad lisaks Anne 10 EUR maksma sõidu eest lisaks kodanikud B(ert),C(ati) kumbki 10 EUR. Nii, Anne istus õnnelikult bussi/rongi ja reis algab. Tehtud. Aga mida teevad kodanikud B, C, D? Nemad tahavad ju ka sõita. Selleks et B,C, D saaksid sõita samadel tingimustel, peaksid nende sõidu eest lisaks maksma kodanikud E,F,G,H,I,J,K,L,M. Kui E… Niimoodi saab tähestik kiirelt otsa ja dotatsiooni püramiidskeem kukub kokku. Lõpuks tuleb hakata ikkagi kõigil õiget hinda maksma ehk 30-40+ EUR. Dotatsioonivammist puretud süsteemi kandekonstruktsioonid on läbi pehkinud ja süsteem kukub kokku. Põmm!

Elu pärast ÜT-i ehk autode võit

Millised on variandid? Käia jala? Sõita autoga? Tehtud! Autod võitsid. Kummalisel kombel ühiskond ka. Kuidas?  Meile sisendatakse, et ÜT on odav ja auto on kallis. Nagu öeldakse usalda, aga kontrolli. Kontrollimegi. Muidugi, kui osta hobusepildiga punaauto ühekordseks 200 km läbimiseks kallis. Kuid me ei osta igaks reisiks eraldi superautot. Teie ostate? Õnnitlen Bert, kuid ÜT eest maksad ikkagi. Oled netomaksja. Samas täiesti kasutatavad, isegi ökonoomsed,  on ka pruugitud „paari tuhised“ veoloomad. Ka seda looma ei ost te üheks otsaks nagu ühekordset vihmavarju, et viskate peale kasutamist ära. Auto pole mõeldud ühekordseks kasutamiseks, seega kõrvutagem pigem kilomeetri maksumust. Niisiis, esiteks teame me, et koos illusioonipeeglite taguse mehhanismiga  maksab  ÜT sõit ühiskonnale 30-40 EUR, mitte 10 EUR. Kui oletada, et see auto kestab 5 aastat ja sõidab läbi keskmiselt 20 tuh kilomeetrit aastas (+kindlustus, ülevaatus, remont), siis kujuneb 200 km läbimise maksumuseks u 6.3 EUR.  Kütuse kulu ja hind on varieeruvad suurused, kuid mõistliku stiiliga võiks ju 19 EUR välja tulla. Seega kujuneks meie „kalli“.  autosõidu maksumuseks 25+ EUR . versus 30-40 EUR ÜT-ga.  Kui sõidate kahekesi, siis on sõidu maksumus 12+ EUR ja neljakesi 6+ EUR. Üldiselt arvestatakse, et autos sõidab 1,6 inimest, mis teeks maksumuseks 15+ EUR.  Oot, oot, aga miks meil siis ATL liinide koha tegelik kulu on 40+ EUR? Vaat see on hea küsimus.

ÜT dotatsioonivajadus kartulipaneku näitel

Algselt oli Dr Riigil plaan teha TÜT vaid maakonnaliinidel, kuid dotatsioonivamm liigub edasi, süües ära turupõhistele maakonnaliinid ja asub nüüd krõmpsutama ka  kaugliine. Kuhu edasi? Tasuta taksod? Kuuraketid? Kummaline enesepõletamine. Kui te nüüd kujutate ette pilti, kus te panete kevadel kolm pange kartuleid maha ja sügisel võtate pange jagu pabulaid ülesse, siis te ilmselt taipate, et koolete nälga. Nälg on tugev motivaator, te kasvataksite järgmisel aastal midagi muud, hariksite teisiti, teises kohas, teisel ajal. Teisalt, kui teil on naabrimees, kelle tagant saab paar pange kartuleid „ära hiivata“, siis te nälga kartma ei pea ja muutustele ei mõtle. Siin ilmnebki valesignaali tulemus, selle asemel, et täiesti valesti ülesse ehitatud teenus sellisel kujul sulgeda, kipud Dr Riik investeerima ja laiendama tegevusi, mis on sadu protsente  kahjumis. Täitsa pöörane, tootmishinna ja müügihinna vahe on 3x ja Dr Riik tahab seda laiendada. See on pehmelt öeldes ebamõistlik. Mõni arvab nüüd kindlasti, et polegi võimalik teisiti majandada. See arvamus on vale, põhjani vale, sest kuidas muidu suudavad turupõhised maakonnaliinid isegi Harjumaal, tihedas konkurentsis doteeritavate ATL liinidega, elus püsida? Te ei tea vastust? Nutikus ja visa töö on selle nimi.

Ehk tulles tagasi hinnasignaali juurde, siis 40+ EUR pileti puhul oleks ATL liinidel lahedalt kohti. Poleks „suurenenud nõudlust“, poleks üldase nõudlust ehk ei vajataks mitte mingit dotatsiooni, lisadotatsioonist rääkimata. Selguks teenuse tegelik vajadus. Õige hind. Meie ühise rahaga turu uputamine tapab kundepoolselt valvatava võistluspõhise turu, asendades selle konkurentsivõimetu dotatsioonilüpsituruga.

Asendustegevus ja asendatavus

Nii võibki juhtuda, et ÜT, mis ei suuda kaasa minna tänapäeva ja eriti tulevikutrendidega, asendub turupõhised liinid ATL liinidega ja need omakorda asenduvad autodega, mis rohkem vastavad kundede vajadustele. Kui juba praegu kasutab tööle jõudmiseks üle poole inimestest autot, maapiirkondades üle 70%, siis ega kaua oodata pole vajagi. Auto on suurim konkurent ÜT-le nii mugavuselt, paindlikkuselt ja majanduslikult. Auto asendab väga edukalt liikuvuse turul  jäika riigihankelist ÜT-d. Vaadake me räägime ja arutleme üpris tihti magu oleks ÜT mingi eraldi nähtus. Vale puha, kunde seisukohalt ei ole vahet, kas sõita bussi, rongi, auto või kuuraketiga, tema tahab jõuda sihtkohta. Kunde valib selles paletis enesele sobivama ja maitsekohase. Täpselt nii nagu ta valib leibade või vorstide vahel. Siinkohal on veel üks faktor, mida ei tohi unustada. Kunde käitumine ja harjumus. Kui kunde juba kord pöördub ära ÜT-st, siis kaob ka sõiduharjumus. Sõiduharjumuse „uusharjutamine“ on väga kallis ettevõtmine. Nagu eelpool nägime on autosõit ka majanduslik võit või ütleme niimoodi, et see on ÜTS tõsimeelne järgimine – ühiskonna kulutuste vähendamine, ratsionaalne ressursside kasutamine ja keskkonnasäästlik. Keskkonnasäästlik selles mõttes, et auto tootmise „jalajälg“ on kindlasti väiksem ÜT veeremist ja kui arvestada heitkoguseid, mida 2 inimest väikeautoga või 2 inimest bussi/rongiga tekitavad, siis vahe on ilmselge. Autod ja ÜT asuvad ühel turul, liikumisvajaduse turul. Selles mõttes toimub põhiline ja põhimõtteline valik, otsustus, konkurents individuaalsõidukite ja ühissõidukite vahel. Kui ÜT alusdokument, ÜTS  sedastab, et ÜT kavandamise ja korraldamise eesmärk on soodustada ühissõidukite eeliskasutamist ning vähendada ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke kulutusi siis seda tulebki täita.

Millest alustada?

Kindlalt eraldamata majavammi kõrval ei saa olla tervet palkseina. Vamm liigub edasi mäendades üha uusi kandekonstruktsioone, muutes nende püsivuse olematuks. Sama ka dotatsioonivammist nakatatud ÜT puhul. Seega esmaseks ülesandeks on eraldada nakatunud osad, et kahju ei laieneks. ÜT süsteem, mille kandekonstruktsiooniks on algselt olnud turupõhine tegevus,  ei suuda eksisteerida Dr Riigi poolt täielikult kinni makstud, vammistatud  liinide kõrval.  Veider lugu on selles, et turupõhine ÜT suudab ellu jääda ka 70% dotatsiooni puhul. Paneb mõtlema? Just seepärast ongi doteeritavad valdkonnad vaja „õhukindlalt“ eraldada turupõhistest liinidest. Kuid seda teemat pole käsitletudki, vastupidi käib teadlik ja massiline turupõhiste valdkondade nakatamine. Mõelgem nüüd hetkeks, raudtee on 70-80% ulatuses doteeritav, maakonnaliinid 100%, kohalikud liinid nii ja naa, praamindus on doteeritav ja lennundusega on nii nagu on. Meie ÜT maja konstruktsioonid on põhjani pehkinud, ainult kaugbussiliiklus ja taksondus hoiavad viimaseid turukonkurentsi bastioneid keset lagundavat dotatsioonivammi süsteemitust (kolmanda, turupõhise maakonnaliinide kohta võime nüüd siis öelda lõplikult RIP). Selle asemel, et nendest sektoritest eeskuju võtta, kuidas liinivõrku korraldada, kundede soove rahuldada püüab Dr Riik tasuta kaugliinide loomisega hävitada kogu ettevõtlusel põhineva ÜT. Kehv valik, mida näitab ka ajalooline kogemus: „Euroopa 1970-1980 aastate majandusajaloo õppetund ütleb, et tsentraliseeritud plaanimajandus ja kontrollimehhanismid ei toimi, isiklik ettevõtlikkus ja initsiatiiv aga küll. Riigi kontrollitav majandus annab tulemuseks madala kasvutempo, samas kui seaduse piires toimiv vaba ettevõtlus annab paremaid tulemusi.“ („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 129)

Mida oodata?

  Nüüd hakkab häid vailikuid nappima, sest napilt 3+ kuu pärast peab TÜT täiemahuliselt toimima, kuid juhid, ettevõtjad, kunded, vallad jne edasi ei tea veel mis asi see on? Teatakse vaid et „tasuta“, aga kellele, kuidas kompensatsioonimehhanismid toimivad, kuidas peavad käituma vallad, ÜT keskused ja ettevõtjad? Lepingud oleks ju nüüd vaja üle rehitseda, ettevõtjatel oma arvestused teha, sest kogu praegune süsteem seisab vaid ettevõtjate entusiasmil ja tahtel, on ju viimastel aastatel keskmiselt iga liinikilomeetriga toodetud keskmiselt 1 sent kahjumit. See ei ole äri, see on meeleheite turg. Me oleme mõne aasta saanud tänu OPEC-i leppesuutmatusele nautinud suhteliselt madalaid kütusehindu, kuid nüüd on see läbi. Hinnad on tõusnud (õnneks viimane aktsiisipauk jäi olemata), mis pingestab olukorda dramaatiliselt. Kui OPEC oleks oma kokkulepetele kindlaks jäänud oleks meie  ATL liinide süsteem juba kaks aastat tagasi kokku kukkunud. Nüüd siis … Need kes torkavad vahele et on ju olemas indekseerimise süsteem, mis võimaldab neid muutujaid arvestada võiks vaid seda mida MacArthur ütles kaotatud lahingute põhjuste kohta „Liiga hilja.“, millele võiks vaid lisada – liiga vähe. Kui nüüd kütusefaktorile ja segadusele lisada bussijuhtide töötasu tõusu faktor (kui uskuda piletiraha halli tsooni vandenõuteooriat) siis on oodata rida administratiivseid ja majanduslikke avariisid. Loodame et mitte ahelavariid, massiliste hukkunutega. Nii ongi, liinid on saadud nii madala hinnaga, et need on meeleheitehinnad. Meeleheiteturg. Iga lisakoormus murrab nende jätkusuutlikkuse. Nafta on läinud tõusuteele. See mis andis meie mõned aastad armuaega on nüüd lõppemas. Teiseks kui piletitulu kaob siis kaon ka hall tsoon bussinduses ehk on oodata palgatõusu ootust mis omakorda muudab mitmed avaliku lepingu liinid jätkusuutmatuks. Ennustada võib, et järgmise aasta alguseks kukub (kokku) liine robinal. Ilmselt firmasid ka. Et paremini aru saada oleks, siis praeguse küllaltki kaootilise soengu lööb päris kiilaks. Üks asjakohane analoog: „FBI kriminaalharu pealikuna nägi Harrington lähedalt, millist mõju majanduslangus finantskuritegevusele avaldas. „Viimased aastad on olnud Ponzi skeemide aastad. Hiiglaslikud investeerimispettused on üksteise järel päevavalgele tulnud. Warren Buffett ütles selle kohta hästi: alles siis, kui tõusuvesi alaneb, näeme kes on alasti ujuma tulnud. Nii juhtuski.” (Roland Kessler „FBI saladused” Tänapäev 2012 lk 175). Saame näha.

Nii, et Dr Riigil tuleks enese jaoks selgeks teha, kuhu teeperve, milliste kuludega ja millal ta oma tasuta maakonnabussi parkida kavatseb, ametnikud küll pingutavad, kuid otsus, poliitiline otsus tuleb teha ikkagi Dr Riigil. Muide tuleks protsessile kasuks, kui protsessile lähenetaks kui majandusküsimusele, mida see ka on, mitte kui sotsiaalvaldkonnale. 

Loeme seadust

Ja nüüd me oleme dilemma ees, sest Dr Riik ei saa enam läbi enese laotud illusionismipeeglite aru, mis on odav ja mis kallis. Kui ÜTS seab ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärgiks: ressursside kasutamise sotsiaalset ja majanduslikku otstarbekust arvestades tagada ühistranspordi pakkumise vastavus nõudlusele (NB! Mitte iga hinna eest), soodustada ühissõidukite eeliskasutamist, vähendades sellega transpordi negatiivset mõju keskkonnale ja mis eriti tähtis vähendada ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke kulutusi. Ilust, täpselt ja väga targalt kirja pandud, kuid kas sõidutades inimesi ringi 40+ EUR eest, kui seda saab teha ka  6+ EUR eest on kuidagi seotud ühiskonna kulutuste vähendamisega? Kas on kuidagi vähendatud negatiivseid mõjusid keskkonnale, kui tühi buss sõidab tühikilomeetreid, kütuseks meie ühine raha? Kas  Dr Riik ei saa aru või ei viitsi süüvida, et ÜT on vaja ümber korraldada niimoodi, et tuleviku ÜT oleks paindlik, nutikas ja nauditav  logistikasüsteem? Vaid vaba turg ja kundede nõudlikkus viivad arengut edasi.

Illusiooni lõpp

Peatume, mõtleme. Mida me oleme saanud tänasest ÜT korraldusest tegelikult. Ilma illusionistliku silmamoonduseta. Tõsiasi on, et olukord ei ole kasulik kellelegi: ei vedajatele, sest annab tulu, enamgi veel ATL liinide iga kilomeeter toob keskmiselt 2 senti kahjumit vedajatele. See ei ole äri, see on meeleheiteturg, tegevuspõhine mitte äripõhine. Meeleheiteturg  omakorda ei võimalda vedajatel ehitada üles uusi liine, nauditavaid teenuseid ja maksta juhtidele korralikku palka.  See ei ole kasulik inimesele, kes saab ÜT „tasuta“, sest ta jätkab mugavusest tööd näruse palga eest, selle asemel, et õppida näiteks IT-d ja muuta oma elu põhjalikult. See ei ole lõppkokkuvõttes kasulik ka neile ettevõtjatele, kes kasutavad odavat tööjõudu, seepärast et saab (seepärast et Dr Riigi dotatsioon võimaldab vanamoodsa ebatõhusa tootmise jätkamist), see ei ole kasulik ühiskonnale, sest on kordi kallim kui turupõhine tegevus, see ei ole kasulik ka Dr Riigile, sest väikestelt tuludelt laekuvad väikesed maksud ja suurel järelvalveaparaadil on suured kulud. See ei ole kasulik ka keskkonnale sest pika bussi igapäevane väntsutamine paari inimesega pardal on keskkonnale koormav. Kellel siis on kasulik? Illusionistile? Ilmselt.

Kui te teatrist lahkute, siis on ka illusioon lõppenud, te ei lähe ju koju kaasat pooleks saagima.  Või lähete? Prr. Just seepärast et ÜT selline korraldus mida praegu püütakse tsementeerida on illusioon tulebki sellest vabaneda. Tundub, et Dr Riigil praegu sellist võimekust ei ole kui soome- või saarerahval, et leida uusi ajakohaseid vorme liikuvusvajaduse turu arendamiseks. Tuleb tõdeda, et Dr Riigi liikuvuse juhtimine on jaotatud eraldi kastidesse, mis on ka üheks takistuseks tulevikustrateegia väljatöötamisel. Nagu öeldakse „Pole hullu!“, meil on andekas rahvas ja just rahvast saame kasutada rahvahanke parimaid tavasid järgides:  „Asja mõte on selles, et iga kord, kui sa vajad midagi, mis on väljaspool sinu tavapärast kohustuste täitmise protsessi, püüa kasutada rahva võimekust ja oskusi teha seda kiiremini, odavamalt paremini.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk179). Just rahvahange võib anda uue vaatenurga ÜT arendamisele, selle eksponentsiaalseks kasvuks ja ÜT tegelikuks turupõhiseks arenguks. Arvate, et miljon selliseks konkursiks on palju, kuid selleks, et igal aastal surnud hobust piitsutada  67 milj EUR eest, ning nüüd lisada selle (surnud) hobuse moonaratasiooni veel  25 milj EUR ei ole palju? Igal aastal? Palju, liiga palju. Kui mõelda, et sellest oleks võimalik kokku hoida 50 milj EUR iga aasta, siis miljon on kommiraha. Köömen. Me ei suuda? Tühi jutt, suudame. Kui Mehhiko lahe naftareostuse puhastamiseks suutsid rahvahanke parimad ületada kehtivat taset 5x ja tätukasalongi seltskond 2x, siis milliseid võimalusi see meie ees avaks?

Targutusi:

A.    Vance „Elon Muski“

Lk22. „Kuigi jutt „inimeste Marsile viimisest“ võib tunduda paljudele inimestele hullumeelne või ekstsentriline, andis see Muskile ainulaadse loosungi tema ettevõtete jaoks. Just see kõikehõlmav ja laialdane eesmärk on see, mis hõlmab ühendava põhimõttena kõike, mida ta teeb. Kõigi kolme ettevõtte töötajad teavad seda väga hästi nagu sedagi, et nad tegelevad päevast päeva millegi võimatu saavutamisega. Kui Musk seab ebarealistlikke eesmärke, solvab töötajaid ja tahab oma tempoga neist viimast võtta, mõistetakse seda – vähemalt teatud tasemel – kui osa Marsi plaanist. Mõned töötajad armastavad teda selle eest. Teised vihkavad teda, aga jäävad talle siiski kummaliselt ustavaks, austusest tema innukuse ja missiooni vastu. Musk on välja arendanud midagi niisugust, mis paljudel Silicon Valley ettevõtetel puudub – mõtestatud maailmavaade.“

Lk 199 „Me püüame kosmosetööstuses midagi suurt ära teha. Kui reeglid on sellised, et progress ei saa toimuda, siis tuleb nende reeglite vastu võidelda.

Regulaatoritega on üks fundamentaalne probleem. Kui regulaator nõustub reegleid muutma, ja siis juhtub midagi halba, võib ta päevapealt oma tööst ilma jääda. Samas kui ta muudab reegleid ja juhtub midagi head, ei saa ta selle eest mingit preemiat. Nii et süsteem on ebasümmeetriline. Seepärast on väga lihtne mõista, miks regulaatorid on reeglite muutmise vastu. Just seepärast, et ühelt poolt ootab teda raske karistus ja teiselt poolt ei oota seal mingit preemiat. Kuidas võib ükski mõistlik inimene sellise ettekirjutuse kohaselt käituda?““.

N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001

Lk 111 „Tark valitseja peab järgima eelkirjeldatuile sarnaseid tegutsemise viise ega tohi kunagi rahu ajal pühenduda puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda hädaolukorras maksma panna – et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu seisma.“

Lk 119 „Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast kahjustamata helde inimese väärtuslikke omadusi kasutada – nii et neid ka märgataks -, ei tarvitse ta, kui ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama – kui nähakse, et tänu kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime olemasolevate sissetulekutega, jaksab end kaitsta sõjas vaenlase eest ning suudab kodanikke koormamata viia läbi julgeid ja ohtlikke ettevõtmisi; nii jõuab valitseja selleni, et näitab heldust üles kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta midagi ära – neid on tõesti palju – jakitsidust kõigi nende vastu, kellele ei anna midagi juurda – neid on vaid mõni üksik.“

„Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas vaid neid, keda on peetud kitsiks, kõik teised on hääbunud.“