Pensionisüsteem: Viie padruni rulett?

 Kõik räägivad pensionist. Just räägivad, sest enne EP analüüsi polnudki midagi muud, kui oletamine, rääkimine ja kätega vehkimine. Kuigi EP analüüsi oli kummastavalt staatiline, nagu rööplüke tulevikku, siis nüüd on vähemalt mingi momentkaader olemas, millest asju edasi arutada. Ilmselt aitaks, kui käsitleda analüüsi, kui visiooni sellest, kui mitte midagi ei muuta meie eneste hoiakuid aktiivsemaks ja tootlikkuse kasv oleks sama nadi, kui seni.   Tegelikkus on selline, et ka praeguse pensionisüsteemi säilitamine ja pisiparandused ei taga mingit jõukamat pensionipõlve, see vaid pikendab illusiooni ja agooniat.  Just seetõttu on  II samba „vabastamise“ arutelu/hüsteeria tehislik. Ehk nagu arutles kindral E. Shinseki: (…)  et hakata sõitma, tuleb kõigepealt saada maantee peale. On enneaegne rääkida mahasõiduteele keeramisest, kui kõik maaväe osad ei ole liikuma hakanud.“ / M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsoklüpeediakirjastus 2008 lk 119).  Seega kuigi peaksime arutama „maanteele peale saamist“ nagu säästlikkus ja tootlikkuse kasv, mis on ju mootor meie elujärje parandamiseks on hetkeolukord selline, et arutame juba „maanteelt maha keeramist“ . Vara veel.

Levinud pensioniusksus on veidi kummastav, kui arvesta meie ajaloost tulenevat praktilist kogemust, et viimase saja aasta jooksul on pensionivarad (ka muud varad ja hoiused) kolme suure niidukaare ja paljude väikeste rehitsemistega riigivõimude poolt nullitud. Kogemusi arvestades peaksime suhtuma pensionitesse hulka pragmaatilisemalt. Umbes nii, nagu õnnemängu, et on tore, kui läheb õnneks ja pensionit saab (ka) riiklikust pensionikindlustussüsteemist. Te ei raja oma elu ju lotovõitudele? Seda enam, et senised riiklikud süsteemid on kujunenud perioodiliselt omamoodi vene ruleti derivaatideks, ainult selle vahega, et kuuest viis padrunipesa on laetud. Palju õnne võitjatele – tänastele pensionäridele – nii head pensioni pole lootust tulevastel põlvkondadel saada, kui me keskendume pensioni jagamisele, mitte kestlikku jõukuse kasvule. Tõsiasi on, et oma pensionipõli tuleb ise ülesse ehitada. Tegelikkuses on inimesel kaks võimalust: „Tema valikuks on elada kas vaese pensionärina või vaeselt pensionini.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 309)

.

Tootlikkus, kui alussammas

Kuid on mõningad algtõed, mis võiksid meid õigel kursil hoida. On asju, mis ei muutu. Näiteks : „Mis muutub järgmise kümne aasta jooksul?“ Jah, see on väga huvitav küsimus, see tähendab, et see on väga tavaline küsimus. Minult ei küsita peaaegu kunagi: „Mis ei muutu järgmise kümne aasta jooksul?“. Ja ma pean tunnistama, et tegelikult on teine küsimus neist kahest olulisem – kuna sa võid ehitada kogu äristrateegia selle ümber; mis on ajas stabiilne … Meie jaemüügiala inimestena teame, et kliendid tahavad odavaid hindu, ja ma tean, et see on samamoodi ka mitme aasta pärast. Nad tahavad kauba kiiret kättetoimetamist ja suurt kaubavalikut. Võimatu on kujutleda, et kümne aasta pärast tuleks klient kohale ja ütleks: „Jeff, mulle meeldib Amazon väga, ma tahaks ainult, et hinnad oleksid pisut kõrgemad“ või „ Mulle meeldib Amazon väga, ma tahaksin ainult, et kaubad mulle aeglasemalt kätte toimetaksite.“ See on võimatu. Ja seepärast panemegi põhirõhu neile olulistele teguritele, püüdes kõige rohkem pingutada just neis valdkondades, kuna teame, et energia, mis me praegu sellesse suuname, tasub end meie klientidele dividendidena ära ka kümne aasta pärast. Kui on midagi, mille kohta sa tead, et see on hea ja õige, isegi pikaajaliselt, võid lubada seda, et panustad sellesse palju energiat.“ Vahva, sel ajal kui kõik ajavad taga tulevikumiraaže otsustab üks ettevõtja (sic! edukalt) panustada sellesse, mis on majanduse põhihoovad. (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015. lk 148). Millised võiksid olla meie põhialused?

Esiteks: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA.“ „Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“ (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk240). Tundub ju lihtne? Kasvata tööviljakust ja naudi selle vilju.

 Teiseks, tekkib aega-ajalt poliitmaailmal meeletu kihk, tegelikke tulemusi „õnnevalemiga“ ümber jagada ja … arenguhoog hoopis langeb kõigest sellest tulenevaga. Kaob süsteemi automaatsus, loogika ja funktsionaalsus, see asendub puterdava käsitsijuhtimisega. „Kuid ennekõike tähendab funktsionaalsus seda, et heaolu loomise protsessi ei tohi pidevate sekkumiste ja ümberjaotamistega kahjustada. Majanduskasvu isegi väike aeglustumine mõjutab majanduslikult kehvemal järjel inimeste heaolu pikas perspektiivis palju rohkem, kui seda saab parandada parimate kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud ümberjaotuse teel.“ ( lk 314). See puudutab ka pensioni ja ravikindlustuse süsteemi, sest enamal juhtudel tulebki neid käsitleda pigem ühe tervikuna. Nagu me nüüd teame ei toimi kumbki (kindlustus?) süsteem enam iseseisvalt, vaid püsib pigem „erakorraliste“  rahaeralduste toel. Süsteemid on süsteemitud. Esimeseks ülesandeks on luua nende süsteemide rahastamise automaatse süsteem. On ka päevselge, et vaid kindlustusmaksetest (20+13%) süsteemid pikas perspektiivis kvaliteetset tulemit ei tooda, kui meil ei õnnestu just tootlikkust tõsta kahekordseks. Et mitte liiga valusalt kohtuda reaalsusega tuleb märgatavalt suurendada omaosalust. Need on lihtsad põhitõed, kõik ülejäänud on maagia ( et mitte öelda petturlus).

Kolmandaks, kui meie tootlikkus on EL keskmisest +-75%, elanikkond on kahanev ja vananev, siis „riik üldõnne jagamisvalem“ ei toimi.  Pigem peaksime „valemisse“ lisama  vanade šoki elemendi: „Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.“ „Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.” (lk 171). Pensionikulusid (seda enam ühte sammast) ei saa vaadata eraldiseisvana, vaid see moodustab orgaanilise osa sotsiaalkindlustuse süsteemist sh tervishoiukuludest. Meie ruleti võimalused kahanevad dramaatiliselt, kui me ei tee oma majanduses struktuurseid muutusi, mis võimaldavad eksponentsiaalset majanduskasvu.

II sammas – jätkuvalt nätske pirukas

Majandusmudeli, sh pensionisüsteemi kõbimise tarviduse on ilmselge Nagu mu õpetatud, kõrgepalgaline, sõber väljendus, tabas teda II samba „parklast“ väljavormistamise hetkel  kaks nördimust: esiteks „Nii vähe?“ ja teiseks, seegi pisku ei ole tema enda oma, vaid see on pankade/kindlustusfirmade pillutada. Need kaks asja ongi süsteemi nõrgad koha.  „Nii vähe“ (isegi kõrgepalgaliste osas) on ajutine nähe, pension polegi üleöö rahapaigutus, selle mõju  kogusummale ilmneb alles u 40 aastase kogumisel. Meie sammas on veel liiga toores nagu äsja ahju pandud kook, nätske. See peab küpsema, et nauditavaks muutuda. Tegemist  on pigem kasvuraskuse, kui probleemiga. Teine ehk (kasutus)vabaduse probleem on tõsisem. See ei ole ainult pensionisamba kasutamise vabaduse küsimus, see on nii filosoofiliselt kui praktiliselt küsimus vabadusest. Kuid vabadusega käib alati kaasas ka vastutus – vastutusvabadus. Usaldus inimeste vastu. Kujundlikult võiks öelda, et praegune II sammas on nagu sunduslik (tasuline) parkla. Põhimõtteliselt me pargime oma autolootuse pooleks sajandiks tasulisse parklasse. Niisiis võtate tähtaja lõppedes oma hoiustatud auto ja sõidate. Ei , ega autoga ju sõita ei saagi. See tagastatakse parklaomaniku poolt teile jupphaaval … mutter kuus. Kogu autot ei saa te ilmselt kunagi kätte. Järjekordne purunenud illusioon. Sõidurõõm jääb ära. See näitab, et kuigi olete usinasti maksnud, pole auto (või pensionivara) päris teie oma. Ning muidugi peate maksma „mutriväljastamise“ teenustasu. Vahva äri

Halvustades kõrgema võimu kandjat

Meis on aga häiriv, on see, et kuuleme üpris tihti, et meie teiega oleme tobud, me ei oska iseseisvalt raha koguda ega pensionile minnes sellega ümber käia. Nõukaajal, siis kui midagi ei tohtinud teha ja kui midagi polnud saada,  oskasime teha mittemillestki  rohkelt midagit. Olime nutikad. Nüüd siis, keset kõiki võimalusi, iseseisvust ja vabadust, oleme mõnede arvates muutunud tobudeks? Kummaline vaatepunkt. Muidugi tuleb tõdeda, et pidev kussutamine omandatud abituse noodil võib nõrgematele mõju avaldada, kui sellele vastasjõuks on vabadus- ja loovuseiha. Tohutu potentsiaal. Hm, kuid kas „institutsioonid“, kes on kutsutud ja seatud meie rahaasjade eest hoolitsema on targemad? Vaatame. Selle kohta on Hans Rosling ilmeka stiilinäite, kus IMF  2008 a rahanduskatastroofi järgselt jätkas 4%  majanduskasvu ennustamist 4 taseme riikidele, kuid eksis (5 a järjest). Samal ajal toimus kiire areng hoopis Saharataguses Aafrikas.  „Miks on see oluline? Üks põhjus on järgmine: IMF-i prognoosijate maailmapilt mõjutab tugevalt seda, kuhu pensionifond investeerib. Euroopa ja  Põhja-Ameerika riikidelt oodati kiiret ja usaldusväärset kasvu, mis muutis need investoritele atraktiivseks. Kui need ennustused paika ei pea ja nende riikide majandused tegelikult kiiresti ei kasvanud, siis ei kasvanud ka pensionifondid. Väidetavalt madala riskiga / kõrge tootlusega riigid osutusid kõrge riskiga / madala tootlusega riikideks. Samal ajal ootasid suure kasvupotentsiaaliga Aafrika riigid asjatult investeeringuid. „ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 166). Nii, et siinkohal on igaühel vaja mõelda mida või keda ta usub või usaldab.

 Senised arutelud on pannud inimesi mõtlema … võtta või jätta. Mitte selles mõttes, et kõik tormaksid raha välja võtma, vaid et selline võimalus oleks olemas. Tegelikult on süsteemi päästmise üheks väheseks vahendiks just väljavõtmisvabaduse (mitte kohustuse) kehtestamine. Ilmselt on süsteemi kõige nörritavam osa see, et kogutud pensionivara tuleb jätta mitte enese otsustada vaid  „süsteem“ annab kogutut „mutri kaupa“ välja. Kindlustusfirmade küsitlusest selgus, et 41% oleksid valmis (valmis, kuid kas ka tegelikult?) oma raha välja võtma. Kes need võiksid olla? Esiteks muidugi need, kellel on „miljoniäri“ idee, teiseks kes on solvunud (nagu minu õpetatud sõber), et neid tobudeks peetakse. Kolmandaks  ilmselt need, kellel on „tungiv“ rahavajadus, kuid pehmelt öeldes, siis ega u 15-25 EUR pensionile lisa saamine neid ka eriti paremini toimetulevaks, seda enam jõukamaks, ei tee. Arvata, et inimesed kasutavad raha väljavõtmise võimalust  „raiskamiseks“ lähtub rumala/haige rahva väärmüüdist. Enamusel inimestel, kellel pole „miljoniäri“ ideed, saavad keskmistki palka,  pole mingit mõtet raha välja võtta, kui seda pensionile minnes täies ulatuses ise käsutada saab.  Eh, selleks ajaks peaks ka rahatarkust  kogunenud olema.  Täiesti selge on, et kõik ei oska, ei taha, pole aega ja tahtmist investeerimisega tegeleda, nende jaoks on II sammas just õige koht raha parkimiseks. Nii, et võib arvata, et kui oma kogutud vara väljavõtmine on selle vara omaniku isiklikust otsusest lähtuv, siis ei jookse just paljud süsteemist välja..

Iseseisvuse kiituseks

Kaotame päev päevalt vabadust, vabadust vastutada. Nüüd -30 a iseseisvust on muutnud nii poliit- kui ärimaailmas valdavaks muutnud arvamise, et meie inimene on rumal. Ta on nii rumal, et talle peab kõik  tegevused juhendmaterjalidena ette kirjutama, nagu robotile, talle ei tohi (tema enda) raha usaldada, sest ta ei oska seda investeerida. Kuulge, kolmkümmend aastat on olnud aega, et meid ja teid õpetada kuidas investeerida, kuidas elus toime tulla, kuid nüüd kõlavad kahtlused, et kui Dr Riik (tegelikult pangad/kindlusused) ei investeeri, siis 30 a pärast tulevad pettunud penskarid tänavale ja nõuavad pensionitõusu. Muide nii ongi, et kui me ei toeta inimeste isetegemise lusti, siis nad langevadki omandatud abituse tsüklisse. Nad ei teegi, ega püüagi vaid ootaksid "abi", sest neid on niimoodi õpetatud.  Kuid kõik see on jällegi lineaarne mõtlemine, sirgjoon tõmbamine paberile. Elu ei kulge niimoodi ja me ei tea millised on 30+ aasta pärast pensionärid. Pigem "patsikisin", et pensionäre pole, sest kõik töötavad vastavalt oma võimetele. Kasvõi enese heas vormis hoidmiseks. Lustist töötada. Või mida ja miks peaksid nõudma need, kes on kogu tööea toimetanud vabade valikute tingimustes. Kas tõesti on võimalik, et meie noored ei kasuta võimalust „lennata tähtede poole“ vaid muganduvadki vaid abivajajateks. Eh, isegi mitte abivajajateks vaid abinõudjateks. Häälekateks abinõudlejateks. See oleks küll masendav perspektiiv.

Siiski teatud alge seliseks ebameeldivaks stsenaariumiks on olemas. Oleme muutunud lapsehoidjariigiks. Tunamullu olime EL tubli keskmine, siis NSI uuringute põhjal  tõusime tänavu lapsehoidjariikide edetabelis kolmandale kohale. Palju õnne. Samas, kui ühes asjas läheb kehvasti, siis … Nüüd mõtlete, et teises läheb paremini? Veab nagu kehva kaartimängijal armastuses? Ei arvanud ära, sest näiteks EK analüüsi järgi on Eesti rahanduse seis on struktuurse tasakaalu järgi hinnatuna euroala nelja kehvema hulgas. Ütleme nii, et nendes kahes reastuses esimeste seas olemine on kui näide põhjus-tagajärjest. Kui demograafiline olukord veelgi halveneb ja Dr Riik kui lapsehoidja raiskab raha sinna kuhu pole vajagi, siis suureneb mitte tootlikkus vaid abinõudjate lõputu hulk. Kuhu selles valemis panna „väärikas“ riiklik pension ei oska mina kui arveametnik küll nõu anda, kui … ma kõrvaltegevusena just illusionistina või poliitinmesena leiba ei teeniks. Reaalsus on see, et uue reaalsusega tuleb kohaneda, me peame muutma oma suhtumist iseendasse ja oma riiki. Igaüks vajab iseseisvat otsustamist ja iseseisvat tegutsemist (mis põhineb vabal koostööl, mitte riiklikplaanimajanduslikul käsumajandusel), selline mudel annaks ka  suurema võimaluse eduks. Pealegi vanameister „Warren Buffetti sõnutsi on aktsiaturg lühikeses perspektiivis hääletus ja pikas perspektiivis kaalumasinaks“. „Mõlemad mõisted, demokraatia ja turu tõhususe teooria, on sisutud. Nad ainult teatavad meile, et lühikeses perspektiivis rahvamassid saavad mida tahavad. Pikemas perspektiivis saab rahvamass seda, mis tuleb“.  W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 322)

Tegelik II sammas

 "Arvata ette" mida teevad penskarid 30 a pärast tuletab meelde, et  „“Popular Mechanics“ kuulutas 1949 aastal ette teaduse võidukäiku: „Tulevikus võivad arvutid kaaluda mitte rohkem kui 1,5 tonni.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 32) Palju õnne, palju teie tänane arvuti kaalub? Pool kilo? Vähem? Sama ekslikud on ka pensionäride käitumismustri ennustamine kümnenditeks ette. Veelgi ekslikum on seda muutumatut mittearengut uskuma jääda ja selle järgi tulevaste pensionäride elu kujundama hakata. Kuid on asju mis on muutumatud, neile tuleb küll tähelepanu pöörata. Tõsiasi on see, et vanamoodi edasi tiksuda ei saa, kuid lahendus ei ole riikliku plaanimajanduse rohkendamises, vaid kuidas panna inimesed loovamalt tegutsema, säästes loodust ja ressursse, st. olla igas asjas säästlikumad ja  nutikamad. Kuid säästuvõimalusi  pole arutatudki. M Manson raamatus „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“( Kunst 2017 lk 344) kirjeldas   uuringut,  miks on leibkondade jõukustasemed pensionile jäädes erinevad. Vastavalt  USA sotsiaalkaitseameti andmetele jagati uuritavad 10 võrdseks osaks. Näiteks 5. detsiili majapidamised teenisid elu jooksul 741 587 USD, 20 korda rohkem kui 1. detsiil (35 848) ja üle poole vähem kui 10. detsiil (1 637 428). Kuid märgiline oli see, et detsiilide sees oli jõukuse jaotamine ehmatavalt erinev.  Kui 5. detsiili leibkondade keskmine elu jooksul teenitud summa oli 741 587 USD, siis  kogu nende vara – säästud, investeeringud, eluase – ulatus 15 000 USD-st 450 000 USD-ni. Ehk kui vaadelda üksnes palgataseme ja samasuguse eluaegse sissetulekutasemega leibkondi, on kõige edukamad detsiilisiseselt  kogunud 30X rohkem vara kui kõige „vaesemad“. Muster on üldine, ka 1. detsiilis, kus peaaegu kogu sissetulek tuli riiklikest toetustest, suutsid mõned leibkonnad säästa 150 000 USD ehk 10x rohkem kui 5. detsiili „vaesed“. „See on fenomenaalne saavutus, mis nõuab tohutut eelarvedistsipliini.“. D. Bernheim ja ta kolleegid tulid järeldusele et: „Leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.“ Tasuks selle üle mõelda. Lisaks on säästmise/kogumise süsteemis küsimus ka riigi poolt antavas signaalis: „Majandusteadlane Martin Feldstein osutas faktile, et kui sa saad olla kindel sotsiaalkindlustusest saadavatele summadele, siis ei ole sul vajadust säästa. „(W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 156). Just selles faasis me asumegi.

Mida siis teha? Esiteks käsitlegem EP analüüsi kui momentülesvõtet,  mis peaks meid hoiatama lihtlahenduste eest. Neid ei ole. Teiseks on väga ohtlik pidada rahvast tobuks,  otsustusvõimetuks või haigeks ( millega viimane rahva „ravimine“ endaga kaasa tõi peaks olema hoiatavaks eeskujuks). Jaapani vanasõna ütleb, et kogumis on rahvas targem, kui ka kõige targem indiviid. Kolmandaks tuleb lõpetada inimeste usalduse kuritarvitamine suigutades neid katteta lubadustega, muutes teda üha loiumaks iseseisvalt toime tulekuks. Neljandaks, vaid majanduskeskkonna muutmine selliselt, et see soosiks struktuurimuutusi võib meid „maanteele“ aidata., muidu jäämegi porisele kõrvalteele müterdama.

Kui me oleme nii mannetud, et ei suuda majanduses fookusvaldkondi  seada, struktuurimuudatusi teha ja ressursisäästlikku tootlikkust arenda, siis oleme kehvad tulevikuks valmistujad, pensioniks ka.  Võib-olla oleks sellisel juhul mõistlik anda tormihoiatus juba varakult, selle asemel, et tekitada eksitavaid ootusi. Või loodate 5 padruniga  ruletti võita?

Targutusi:

R Branson „Nihutades piire“. Helios 2018

Lk 89 Iga kord, kui lendasin Ameerikas, kohtasin samu probleeme, mida leidsin eest rahvusvahelistel lendudel. Teenindus oli vilets, hinnad kõrged, meelelahutus peaaegu puudus, toit oli vaevu söödav ja kliendid ei tundnud rõõmu. See näis üldtunnustatud tõene, et USA-sisesed lennud on miski, mida tuleb taluda, mitte nautida. Me nägime reaalset võimalust raputada sektorit, milles oleme juba kompetentsed, ja seda võtmetähtsusega turul, kus Virgini kaubamärki armastati, kuid kus sel oli veel kasvuruumi. Miks mitte muuta lendamine jälle meeldivaks, selle asemel et kohelda kliente kui kariloomi.“

Lk 289 „Liiga paljud arvavad, et neil on õigus, ega kula teiste seisukohti. Nad räägivad kategooriliselt ja panevad siis enda kõrvad lukku. Mina pean ennast heaks kuulajaks, ja kirjutan selle arvele osa oma edust – rääkimata oma abielust. Mõned ettevõtjad ümbritsevad end säravate inimestega ja siis ignoreerivad neid. Enamik inimesi, kes sellist autokraatlikul moel käituvad, saavad teenitud karistuse. Te peate olema Steve Jobsi sugust geeniust, et selline tegevusviis toimiks. Mina tean, et ma ei ole teistest parem, mistõttu valin teistsuguse tee.“

J. Carlton „Apple“ K-Kirjastus 2000

Lk 40 „Sel päeval olid suured mõtlejad „väikeses toas“ siis ki eksinud tühistesse mõtetesse, muretsedes palju rohkem selle pärast, mis toimus siin ja praegu, kui selle pärast, mis võib edaspidi juhtuda.“ (Apple litsenseerimisest)

Lk 55 „Pidage meeles, sel ajal ja selles kohas olid koos suured „minad. (…) See oli nagu rokk-kontsert, kus kõik krabavad mikrofoni järele. Nad kõik tahtsid firmat juhtida“

Lk 110 „Selle asemel, et kasutada skalpelli ja eemaldada halvasti töötavad muujad, kasutas Apple ridade hõrendamiseks lihunikukirvest.“