Tuesday, December 19, 2023

Epiloogi prolo(o)g V1: Kuhjateooria kasulikkusest

 



Hiljuti tõmbas tarneahela juhtimise ühing PROLOG käima oma podcasti sarja. Millest siis? Ehhee, eks ikka tarneahelate tõhususest. nagu Tõnis Hintsov seda tabavalt nimetas - Tarneahela targutusi. Nii me siis targutame ja teie kõik olete ka lahkelt palutud ... targutama.

Mingil kummalisel kombel on logistika, transport ja õigete/tõhusate  tarneahelate valimine jäänud laiemale publikumile kuidagi … märkamatuks. No asjata. Vaadake, kui me teame, et inimese üheks elutähtsaks süsteemiks on vereringe, siis ka majanduse üheks tähtsamaks süsteemiks on raharinglus – vereringe analoog. Kuid  inimese kehas on veel üks süsteem – lümfisüsteem, millest paljud ei tea midagi ja enamus ei aimagi selle olemasolu.  Vaat, majanduses on lümfsüsteemiks tarneahelad. Ilma lümfisüsteemita inimene ei toimiks, täpselt samamoodi kui majandus ei toimiks tarneahelata. Elementaarne.

 Kriisid tuletavad meelde

 Meie teiega ei pea igapäevaselt meenutama, et vereringe vuhiseb meie sees lõputus ringkäigus või on vaja hingata, üksnes eriolukordades tuletatakse meile meelde, et hinga sügavamalt, aeglasemalt või kiiremini. Automaatika, mõned süsteemid toimivad automaatselt vahel harjumuslikult, kuid kriisid muudavad kõike – pisiasjad muutuvad eluliselt tähtsateks.

Eriti ilmseks tuli tarneahela tähtsus majanduse toimimises viimastes  kriisides. Ei mingit automaatikat, ainult loovus, nutikus ja käsijuhtimine (pea kaudu) tagas majanduse toimimise ja tõhususe.

Nii meditsiini suurkriisis kui ka Euroopa poolsaart tabanud sõjalisest konfliktist tulenevad sanktsioonid kujundasid ümber läbiproovitud tarneahelad. Nii ühel kui teisel juhul tuli tarneahelad põhjalikult ümber korraldada. Ümber  korraldada ja kibekähku. Eks ole, mäletate ilmselt „Poola trombi“, kui administratiivsest suvast (ja rahvuslikus julgeolekust) pandi veod ja piirid kinni, jättes lõksu nii inimesed kui kaubad, või see mega „laks“ kui äsjavalminud  tuttuus  „Nord Streami 2“ gaasijuhe sõja ja sanktsioonide nahka läks. Gaasijuhe on, aga gaasi pole, õigemini (kallis) gaas on tänu kiirele reageerimisele, kuid tuleb hoopis teiselt poolt, teise tarneahela ja teise tehnoloogilise skeemi kaudu. Mõlema kriisi puhul päästsid olukorra tarneahela juhtide kiired reageeringud. Seepärast ongi ülitähtis võimalikult tõhusate tarneahelate olemasolu – majanduslik lümfisüsteem päästab päeva ja majanduse, kui see on kiirelt reageeriv ja nutikas.

Sellest ka vajadus koguda laiemalt ideid tarneahelate ja eriti nende juhtimise tõhustamiseks. Lõppkokkuvõttes on kõik see, mida me ostame, tõhusa või kehva tarneahela tulem, kogu ahela tulem. Hästi juhitud tarneahel seob kokku tootmise, transpordi ja logistika ehk kõige mõistlikumal viisil võimalused ja vajadused.

 Läksime liikvele

 Kui minult küsiti, kas sellisel teemal ja formaadil on mõtet, siis … „Kirjanik George Bernard Shaw' (1856–1950) hinnangul on maailmas kahte liiki inimesi. On neid, kes näevad asju juhtumas ja mõtlevad: "Miks?" Ja siis on inimesi, kes unistavad asjadest, mida veel ei ole, ja küsivad: "Miks mitte?" Niisiis … pigem „Miks mitte?“  Tegelikult mitte ainult „miks mitte“ vaid  - kindlasti. Vaadake, üksi kodus istudes ja endale õlale patsutada on ka tore, kuid see muutub ajapikku pelgalt tolmukloppimiseks. Dr Riigi kirumine ilma konkreetsete ettepanekuteta meie teiega heaolu parandada muutub pikapeale moosiseks enesehaletsuseks. Prr. Koos arutades võib täiesti kõrvalisest repliigist või isegi vussiminekust sündida midagi kvalitatiivselt uut. Mõelge näiteks hallitusjuustu, vahuveini või  nende Benediktiini munkade peale, kes omanimelise likööri kokku segasid ja need „eksitused“ ülemaailmseteks edulugudeks muutsid. Tasub ka eksida … kui sul on hea mänguseltskond. Minul on mitmel korral trehvanud hea, nauditava ja kreatiivse seltskonnaga (siiani on trehvanud), kus ideed lennutatakse ühel teisele, see on nagu hästi toimiv jalkameeskond – tribla mis sa triblad ja sööda mis sa söödad (st liigutad ideed ja täiustad seda), lõpuks lööb keegi ikka värava. Vahva. Meeskonnatöö. Just seepärast meeldis mulle mõte mängida tarneahela juhimisväljakul üht eeldatavalt nauditavat söötmismängu. Mänguilu on ka midagi väärt ja kui kohe väravat ei löö, siis lõpuks lööb keegi ikka värava. Ja kuni meil toimivat teleportatsiooni ei ole, on tarneahel parim lahendus vajaduste ja võimaluste kokkusidumiseks.

 Me teeme siin esimesi tantsusamme ega me veel ei tea, kas meil tuleb välja inglise valss või argentiina tango. Nii, et olge kannatlikud meiega ja loodame, et aitate kaasa selle formaadi sünniks, kus mängivad/tantsivad … kõik. Viimased kriisid ja kohatine administratiivne hangumine on viinud majanduse sellesse seisu, et … Hea nõu on kallis

 Soojendusring

 Esimeses arutlusringis (Indrek Luukas, Tõnis Hintsov, Jaanus Krull ja siinkirjutaja) sai vabavestluses vaagitud majandust ja logistikat üldisemalt, et kombata, millised võivad olla valdkonnaga seotud ja külgnevad probleemid.  Pärast vestlusringi "Linti tagasi kerides" sain aru, et tegelikkuses rääkisime (läbisegi) mitmest probleemist üldiselt (regulatsioonid, haridus jne) ning ka logistika valdkonnas "erinevatest logistikatest".

Süsteemianalüütikuna olen koostanud muljetavaldava hulga strateegiaid, visioonidokumente, kokkuvõtteid. Kõik algab prioriteetidest ja minu kui konkurentsinimese jaoks kaubaturu määratlemisest.  Ettevõtjate nõustamine  nende „hingehädas“, kus kõik probleemid on ühes puntras ja tulevik tundub tume, et mitte öelda lootusetu, algab samuti probleemirägastiku korrastamisest. Ladudes probleemid erinevatesse kuhjadesse ilmneb teatud korratatus ja ilmnevad ka uued lahendustee. Minu soovitus ettevõtjatele ongi alati ja püsivalt olnud üks - laduda oma probleemid eraldi kuhjadesse. Kui ma nüüd ise enda soovituse järgi tegutsesin siis jagaksin selguse mõttes ka soojenduringis räägitu eraldi kuhjadesse.

Selgelt joonistus välja kolm valdkonda:

- Esiteks, Eesti kui transiitmaa (koridor), mille kaudu veetakse kaupu. Parim näide oli naftasaaduste transiit idast läände läbi Tallinna sadama. Hea lihtne kaup, hea lihtne äri. Tulus ka. Kogu ahelale. Seda keskkonda kasutati paarkümmend aastat ära tõhusalt, kuid nüüdseks on see voog lõppenud (arvatavasti igavesti). Seega suuremahulist transiiti läbi meie koridori lähiajal ette näha ei ole ja Hommikumaadest lähtuv konteinerkaubandus ei võtnud tuure üles. Liiga keeruline.

 Arutama on hakatud ka ristipidisest suunast, kuid Põhja-lõuna suunalist telge segab asjaolu, et see mida Skandinaavias laevale pannakse, seda veetakse laevaga nii kaugele kui vähegi võimalik, mitte ei veeta seda vaid 90 km meritsi, et see siis (kaheldava väärtusega) raudteele seiklema panna (jätan siinkohal puutumata RB küsimuse, sest see vajab omaette arutlusringi, kui just loodusseadused seda probleemi enne ei lahenda)

Jäävad muidugi kaubad, millele võiks meie koridoris lisaväärtust tekitada, kuid siin on suur oht, et see ei mahu keskkonnakaitse ja kehtestatud standardite raamesse. 

Tänapäeval, mil meie tootmine on pigem kiire väiketootmine (maailma mastaabis) veetakse enamus kaupu autotranspordiga või lausa kuller/cargo teenusena. See on ka põhjus, miks autotransport on eelistatum kui rong. Aeg on raha.

- Teine valdkond on tähtis selle poolest, kuidas juhtida tarneahelaid niimoodi, et meie kohalikule majandusele oleks see kõige optimaalsem nii tooraine, komponentide kui energia osas ja valmistoodangu tarnimisega sihtturgudele. Tõhus tarneahel aitab vähendada meie toodete maksumust muutes need konkurentsivõimelisemaks. Siiski on see piiratud ja väike turg. Me olemegi väikesed, kuid peame olema seda nobedamad ja paindlikumad. Nutikamad ka.

- Kolmas valdkond on tarneahelate juhtimise teenuse pakkumine kogu maailmas. See on kõige põnevam ja perspektiivikam valdkond. Seda valdkonda ei sega suurus ega asukoht. Selles valdkonnas on ka tegutsejaid, kuigi me neid liiga hästi ei tunne. Heameel on, et „vana majandus“ on vargsi sünnitanud väga elujõulise „uue majanduse“. Mõned head näited tulid esile PROLOG´i konverentsil, mil ilmnes, et kuigi me teame rohkem toote disainereid, siis disainereid juhivad tegelikult …. Mõtlete, et muudad? Geniaalsed mõttevälgatused? Mnjah, tegelikult ütlevad mida saab või ei saa teha 3-5 aasta pärast hoopis tarneahela juhid. Miks? Vaadake, kui teie geniaalne toode, mis peaks turuküpseks saama kolme aasta möödudes  sisaldab komponente, mida kahe aasta pärast enam ei toodeta, siis … Siis tuleb geniaalne disain ümber reha. Elementaarne.

Me teame liiga vähe „uuest majandusest“, tihti ei oska me seda „uut“, vajadusest ja visadusest sündinut ära kasutada, et aidata kogu vanal valdkonnal ümber kasvamast homsetele vajadustele vastavaks. Me seisame nende kõrval, kuid me ei näe neid, me vaatame nendest üle kaugusesse. Õnneks vaatavad teised riigid ja firmad tihtipeale kaugusesse ja siis muutuvad meie „edisonid“  nähtavaks ja isegi staarideks (ja meie ei märka neid ikkagi).  

Üks lugu elust enesest. Mootor Grupi AS süsteemi kuulub äriühing Turnit. See uuendud sai alguse kunagisest vajadusest hallata cargosüsteemi pakke ja busside sõiduplaane (ega see lugu kuidas mina seda lugu jutustan neile eriti ei meeldi, kuid ega kognitiivsed nihked tohi head lugu ära rikkuda). Selline lihtne süsteemide korrastamine, mis tänaseks on kasvanud millekski täiesti unikaalseks nähtuseks ja  selle valdkonna IT võimaluste pakkumise teerajajaks. Tore. Tänaseks on Turnit valdkonna  juhtiv reisitehnoloogiaettevõte, mis pakub reisijateveotööstusele missioonikriitilist tarkvaratehnoloogiat ja nõustamist. Turniti platvorm, mida tarnitakse täielikult hallatava SaaS-ina, töötleb igal aastal ligikaudu 40 miljonit reisijatesegmendi tehingut ja selle teenuseid kasutab üle 40 transpordiettevõtte üle maailma Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aafrikas. Turniti põhitarkvaratoode Turnit Ride broneerimis- ja laovarude haldamise lahendus on suunatud transpordiettevõtjatele, kes vajavad kompleksset logistikahaldust, dünaamilist hinnakujundust ja paindlikku reageerimist turuolukorrale, et maksimeerida oma tulusid ja ühtlustada äriprotsesse...

... ja kõik see sai alguse sõiduplaanide korrastamise vajadusest. Arvatavasti oleks mõistlik koguda selliseid näiteid ja proovida neid sünergiliselt kasutada edasistes tarneahelate mudelite "leiutamises". Innustades seeläbi kogu ahelat. Oeh! Kui palju veel on neid "tundmatuid" edulugusid? Pole aimugi, kuid just seal on peidus edu võtmed. Tasub pingutada.

 Külgprobleemid, mis pole kõrvalised probleemid

 Soojendusringist koorus välja  veel mitu külgnevat teemat, mida peab proovima segmenteerida: haridus, regulatsioonid ja liikuvus(võrdsus). Muide hariduse küsimus on selline teema, mis igas arutlusringis (väga erinevate inimeste koosluses, väga erinevates valdkondades) kerkib üha uuesti ülesse. Kui see nii tihti jututeemaks tuleb, siis peab selles ka mingi probleem olema. Ilmselt tunnetame meie teiega, et midagi on muutumas, mis vajab erinevate ahelate läbikaevamist ja uuendamist. Üheks nendest on haridusahel.

Tundub, et selle haridusahela probleemi, mida me küll tunnetame, kuid pole osanud veel sõnastada on tabavalt juba  formuleerinud M. Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 317) „Brown annab koos raamatu „The Power of Pull“ kaasautoriga edasi sünge hoiatuse: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku. Üliõpilaste kiiresti muutuvate õpivajadustega on hädas eriti haridusasutused. Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““ Vaat selline lugu.

 „Mälusopist kerkib üles see, mida ütles Vicki Buck, kui Uus-Meremaa Kuninganna Charlotte´i väinas purjetasime: „Kardan, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.““

John on nõus „Hariduse andmine ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“

Ja kuigi tegemist on hoopis teise ahelaga – haridusahelaga – siis jätame selle siiski meelde, sest kui haridusahel ei suuda toota kaasaegseid juhtimisasjatundjaid, siis on ka tarneahelat keeruline tõhusalt/tootlikult juhtida. Kuid tootlikkus ja tehtud töö hulk ongi need kaks komponenti, mis loovad heaolu ühiskonnas.

Kui nüüd tagasi tulla mängulusti juurde, see ideede pallitamine ja söötmise mäng, siis siinkohal on heameel tõdeda, et esimene ideeväravgi on löödud – liikuvusvõrdsuse volinik. Nali või tegelikkus, kuid praegune liikuvusahel hädaohtlikult kaldes ning lahendused … Kaasaja vajadustele vastavaid tehnilisi/tehnoloogilisi lahendusi veel ei ole ja põhiliseks mõjutuseks on keelud/käsud/trahvid. Keelamine/käsutamine on kallis, väga kallis juhtimisvõte ehk nagu oma ala asjatundjad on sedastanud: (N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001 Lk 128): „Ütlen niisiis armastatud ja kardetud olemise juurde lõpetuseks seda, et kuna inimesed armastavad omast tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust, et hoiduda vaenust, nagu öeldud.“ Tasub tarvitada.

 Järgneb …

 Targutusi:

 D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018

 Lk 20 „Meie hädad ei teki sellest, mida me ei tea. Meie hädad tekivad sellest, mida me kindlalt teame, aga mis ei vasta tõele“ Mark Twain.“

Lk 63 „Kui arvatakse, et kui üks asi (Y) leiab aset pärast teist (X), siis X on Y põhjus, on tegemist loogikaveaga. Tavaliselt pesevad inimesed hommikul enne tööleminekut hambaid. Hambapesu aga ei ole töölemineku põhjendus. Konkreetsel juhul on mõeldav koguni vastupidine.“

Tuesday, October 24, 2023

Rahakas lõpustega ninasarvik

 



Rahajutt on kogu ühisruumi pöördesse ajanud. Kõik räägivad rahast või … selle puudusest. Poliitturg on rahajutust (just jutus, mitte raha juurde tegemisest ehk väärtuste kasvatamisest) teinud enda tagurpidi palveraamatu, sundides meid teiega seda üha uuesti ja uuesti lugema. Lugema ja mõttetult  arutama, uskuma seda küll automaksu, küll käibemaksu vormis. Ja paljud meist teiega ongi sellesse väärõpetusse nii kinni jäänud, et ei märka enam otsida lahendusi tegelikele eksistentsiaalsetele probleemidele.

Vaadake üleskutsed maksutõusudele a´la aga teistel on automaksud, vara maksud ja „maksumaksud“ on täiesti mõttetud, et mitte öelda jaburad. Erinevad organismid, majandused ja riigid toimivad väga erinevate süsteemide kompleksina. Just komplekssus on tähtis. Maksud ei rikasta ei kedagi (kui mitte arvestada poliitturgu ennast häältejahis), vaid jagab meelevaldselt (või vägivaldselt?) süsteemi sees midagi ringi. Küsimus on selles, kas meil teiega on midagi ümber jagada? Kui Saksamaa keskmine kuupalk on u 5750 EUR, Rootsi/Soome/Itaalia/Iirimaal 4600-4900 EUR ja Norras 7200 EUR ringis, siis pole need sissetulekud sellised mitte seepärast, et  neil on kopsakad „maksumaksud“, vaid seepärast, et nende tootlikkus on kõrge. Ja muidugi on selliste sissetulekute puhul võimalik ka kõrgemaid makse „võtta/anda“. Võtmise mõttes võib kõrge tootlikkuse ja teadmuspõhise majandusstruktuuri korral „võtta“ ka 2/3 sissetulekust, kuid … Kuid see järele jääv „pisku“ on suurem kui kogu meie brutopalk kokku. Kokku koos maksude, esmavajaduste ja sundkulutustega. Kui meie poliitinimesed ütlevad, et peaks varamaksu kehtestama, siis … Vaadake, kalal on lõpused ja need toimivad tema keskkonnas väga tõhusalt, kuid kui meie endale neid sooviksime, siis ilmselt lämbuksime. Lihtsalt keskkond ei ole kompleksne selliseks lisanduseks ja süsteem ise on lõpuste lisandusega … süsteemitu. Mittetoimiv. Niisamuti ei sobi meile ninasarviku sarv, sest see kisuks pea maha ja ei omaks meie süsteemis funktsionaalsust ning skorpioni saba tahtmisega oleksin ma eriti ettevaatlik, sest võib arvata, et sellega salvaksime esmajoones iseennast. Iga süsteem toimib vaid teatud väga spetsiifiliste tingimuste olemasolul.

 Rahaenergiast ja energiarahast

 Vaadake,  raha on millegi tulem mitte asi iseeneses. Raha „ei teki“ iseenesest vaid mingi väärtuse loomise tulemusel. Lepime algatuseks kokku, et raha on energia. Raha on kõige universaalsem ja kergesti muundatavam/vahetatav energia, mis allub energia jäävuse seadusele. J Belfort on selle sõnastanud elegantselt: „Muide, ärge kunagi unustage, et raha pole sisuliselt midagi muud kui talletatud energia. Põhimõtteliselt kulutate energiat mingisugust tööd tehes, mille eest saate vastu raha. Osa sellest rahast läheb muidugi põhiliste elamiskulude peame – toit, peavari, riided, ravikulud. Üldine arvete maksmine – ja ülejäänu hoiustate panka, kus see esindab talletatud energiat, mida võib valla päästa ükskõik mil moel teile meeldib, hetkelise etteteatamisega.“ („Hundi kombel.“ NGU Solusions Lk 192) Lihtne – teete tööd kulutades energiat ja saate vastu rohkem ja teistsugust energiat raha näol, mida saate vahetada teiste energiate vastu. Raha on energia. Energia võimaldab kasvatada heaolu igaühel eraldi ja kogumis. Nüüd kui pannakse kokku järgmise aasta eelarvet oleks heast haridusest suur abi. Nojah, haridusest meil räägitakse palju, kuid see ei ole prioriteet. Aga peab (kindlas kõneviisis) olema. Tänaste eelarvestajate ja poliitinimestega on ilmselt see häda, et nad on koolis liiga sageli „viilinud“ ja tähtsamate  teadmiste tunnis poppi teinud. Tõsi see on, et ega meil Pythagorase  ja koosinusteoreemi igapäevases olmes väga tihti vaja ei ole, kuid kui viienda klassi matemaatikas basseiniülesanne (basseini suubub ½“ toru ja väljub ¾“ toru, millal bassein tühjaks saab) või füüsikatundides pole omandanud füüsika põhiseaduslikke aluseid nagu energia jäävuse seadus, siis läheb pärisleus raskeks. Kõigil teiste selle tulemina ka. Energia väheneb kogu ühisruumis. Nagu kirjutas Y N Harari „Surinaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 223)

 Haridusest ka

 Nagu märgib H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 238): „Maailm muutub aga pidevalt ja võhiklike täiskasvanute probleemi ei lahenda järgmise põlvkonna õpetamine. See, mida te maailma kohta koolis õpite, ei ole 10 või 20 aastat pärast lõpetamist enam aktuaalne. Nii tuleb meil leida võimalusi ka täisteile õpetasime Autotööstuses kutsutakse autod tagasi, kui avastatakse mõni viga. Te saate tootjalt kirja, mis ütleb: „Kutsume teie auto tagasi, sest tahame asendada selle pidurid.“ Kui aeguvad faktid, mida te koolis ja ülikoolis maailma kohta õppisite, peaksite samuti saama kirja: „Vabandage, see mida ei vasta enam tõele. Tagastage oma aju tasuta uuenduseks kasvanute teadmiste värskendamiseks.“ Võibolla peaks selle probleemiga tegelema hoopis teie tööandja: „Palun töötage see materjal läbi ja tehke test, et vältida Maailma Majandusfoorumil või muul sarnasel üritusel häbisselangemist.“ (+ Poliitturu nüristsuefekt)

Just seepärast on tähtis haridus ja loodusseaduste omandamine ja täiendamine, et meie ühist energiat rohkendada mitte seda ümberjagamise tuhinas vähendada või hoopis lühisesse jooksutada. Niisiis kordame üle „Energia jäävuse seadus on olulisemaid jäävusseadusi füüsikas, mis väidab, et isoleeritud süsteemi energia on ajas muutumatu suurus (energia on jääv). Sellest seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Termodünaamikas väljendub energia jäävuse seadus termodünaamika esimeses seaduses:  energia, mille süsteem saab väljastpoolt, peab võrduma süsteemi siseenergia  muudu ja süsteemist väljuva energia summaga (termodünaamika esimene seadus). Energia jäävuse seadus keelab I tüüpi IGILIIKURI konstrueerimise.“ (Vikipeedia). Niisiis mida me võime sellest järeldada? Esiteks: energia on jääv, see ei teki ega kao vaid muundub ühest liigist teise või kandub ühelt kehalt teise. Meie näitel tähendab see seda et kui energiat/väärtusi/raha juurde ei toodeta, siis läheb see ühest taskust teise ja igasugune igiliikuri leiutamise katse on luul või pettus.

Kui meil ja poliitmaailmal oleks need kaks asja (basseiniülesanne ja energia jäävuse seadus) selged, siis kõik teised rehkendused on juba kerged. Kuid ühte tõsiasja peame siiski tähelepanelikult jälgima, et me ei läheks energia „võrdse jaotamise“ primitiivset teed. Võrdusust tuleb taodelda küll võimaluste osas, kuid mitte tulemuste osas, sest siis toimub mitte areng, vaid nivelleerimine ja tagasilangus. Nii energia jaotusel kui ka edukusel on oma kindel põhjus, mille käepäraseks näiteks võiks olla meie eneste toimemehhanism: „ Aju kasutab 20% kogu keha energiavajadusest, moodustades kehakaalust vaid 2% „Kui aju on täielikult tööle rakendatud, siis kasutab ta enam energiat koe kaalu ühiku kohta kui täiskoormusel reie nelipealihased. Tegelikult ei suuda inimaju samaaegselt kunagi aktiveerida enam kui kaks protsenti oma neoronitest. Kui see näit ületatakse, ammendub glükoosivaru nii kiiresti, et te minestate.“ (J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 28). Vaat selline on tõhus energiajaotuse süsteem. Ilmselt pole mitmed poliitinimesed sellest tõsiasjast aru saanud, pannud selle koolituse ajal poppi. Või … on neil energia jaotunud „võrdselt“, mille tulemusel tekkivadki ohtlikud luulud üldisest võrdsusest ehk  toetudes Y. N. Harari ´le  „Kommunistlikus majanduses töötavad inimesed väidetavalt oma võimete järgi ja saavad tasu vastavalt oma vajadustele. Teiste sõnadega võtab valitsus 100 protsenti teie tuludest endale, otsustab, mida te vajate, ja seejärel katab need vajadused.“ („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 389). Kuid selle tulemusel ei tekki võrdsust, selle tulemusel tekkib hingetu bürokraatia. Ümberjaotuse ümberjaotus teeskluse ja korruptsiooni vormis. Vaat selline lugu ja, et oleks selge, mina ei ole võrdne. Ma ei ole võrdne Muskiga, ei ole võrdne Pavarotiga, ei ole võrdne ka Tänakuga, nemad on võrdsemad. Tunduvalt võrdsemad, kuid mina pole sellest häiritud, mulle lausa meeldib olla ebavõrdne, sest minul on ka mitmeid ebavõrdseid andeid võrreldes nendega, mis võimaldavad mul saavutada mõistlikke tulemusi. Just-just – tulemusi. Mõistlikke.

 Demokraatlik kokkuvarisemine

 Ah-jaa, õiendame veel ühe haridusliku seiga ära, et edaspidine arutlus sujuvamalt kulgeks. Räägime demokraatiast. Räägime demokraatist, kui määrdeainest. Süsteemimäärdest nii nagu see on: „Demokraatia ei ole tegelikult jumala valik. See ei ole tegelikult universaalne konstant; see ei ole täiuslik kõikide rahvaste jaoks alatiseks. Mis on pannud demokraatia kaasaegses maailmas edu saavutama on ehk see, et demokraatia on edukam kodanikelt ressursside võtmisel, kui monarhia või diktatuur, kuid harva võtab liiga palju.“  

Vaadake, selle mõttepojukese väärtus on selles, et rõhutab seda tõsiasja, et demokraatia edu aluseks on olnud mõõdukus kodanikelt ressursside võtmisel. Mõõdukus on ainukene süsteemi garant, kui see muutub, siis võib osutuda, et edu saavutab mingi teine „uusedukas“ majandusvorm. Näiteks diktatuur. Demokraatia on vaid süsteemimäära, kuid süsteemi edukuse määrab ära energiavoog. Ühiskond, see on energiavoog, mis tuleb toime oma energeetilise ressursiga või läheb ületarbimisest lühisesse. Tundub, et meie institutsioonide eesmärgiks on lasta ühiskond ülepingete kaudu varingusse. Süsteemi kokkuvarisemisse

 Kahanevate piirtulude seadusest

 Kui ühiskond on energiavoog, siis kehtivad sellele ka ilmselgelt energia jäävuse seadused.  Kompleksühiskondade kokkuvarisemise teooria väidab, et  „Inimühiskond ja poliitiline organisatsioon, nagu kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu energiavoog. (…) Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi vastandpooled. „Ühiskondlik-poliitilise süsteemi säilitamiseks ei piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab olema piisav selle süsteemi komplekssuse suhtes.“ Ja „… paljudes tähtsates valdkondades jõuab kestev ühiskondlik-poliitiline komplekssusse investeerimine punkti, kus investeeringu kasu hakkab vähenema, algul järk-järgult, seejärel kiirenedes. Seega ei pea rahvastik ainult eraldama üha rohkem ressursse areneva ühiskonna säilitamiseks, vaid pärast teatud punkti annavad suuremad investeeringud väiksemat tulu. Näeme, et kahanev tulu on ühiskondlik-poliitilise arengu ja komplekssusinvesteeringupüsitunnus.“ „Tulu kahanemise põhimõte on üks väheseid nähtusi, mis on nii korrapärane ja prognoositav, et majandusteadlased on valmis nimetama seda seaduseks.“

 Tähelepanekud kokkuvarisemise protsessi kohta. „Kõigil uuritud juhtudel kasvas aja jooksul komplekssuse kulukus. Sellal kui kasu rahvastikule kahanes.

Kõigil juhtudel suurenesid kulud märkimisväärselt vahetult enne kokkuvarisemist ja neid pidi kandma rahvastik, kes oli kahaneva piirtulu tõttu niigi nõrgenenud.“

 „Olgu veel kord rõhutatud, et kompleksühiskond on inimajaloo hiljutine nähtus. Kollaps ei tähenda langust ürgkaosesse, vaid naasmist seisundisse, kus tavapärases inimtegevuses on vähem keerukust. (…) Kuna kollapsit põhjustab komplekssusinvesteeringute piirtulu vähenemine, on tegu säästva protsessiga. See toimub siis, kui osutub tarvilikuks taastada organisatsioonilise investeeringu piirtulu soodsamal tasemel.“

 „Kui kompleksühiskond jõuab kahaneva piirtulu faasi, muutub kokkuvarisemine matemaatiliseks tõenäosuseks, millest saab piisava aja möödudes ületamatu õnnetuse tõenäosus. „ (J A Tainter „Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“ 165/166/167/329/326). Kui te nüüd vaatate seda jada, siis oleme täpselt järgimas seda kokkuvarisemise mudelit: rahvastik väheneb ja vananeb, mis iseenesest vähendab mahuliselt piirtulu, kuid suurendab piirkulu (sest aastate jooksul on antud palju soodustus ja abilubadusi, mis väheneva piirtulu kontekstis pole enam kestlik) ja samuti pole lendu läinud tootlikkus, mis võiks läbi teadmiste rohkendada piirtulu. Olukord on … Mnjah, olukord on selline, et kasvavaid kulusid meie teiega välja ei kannata ja maksude kasvatamist meie teiega ka välja ei kannata. On väljakannatamatu olukord. Väljakannatamatu staatikas, kuid mitte dünaamikas. Tegelikkuses on kaks tõsiseltvõetavat tegevust Dr Riigi jaoks veel olemas: vähendada kulusid ja kulutusi (ja jätke jutt õpetajate/politseinike/tervishoiu palkade kärpimisest – see on vaid poliitinimese mugavusjutt mittemidagi tegemise õigustamiseks) ning keskkonna loomiseks, mis rohkendaks tootlikkust eksponentsiaalselt. Punkt. Kogu energia tuleb nendele valdkondadele suunata. Punkt. Kõik muu on … kokkuvarisemine. Punkt. Ah, et niimoodi ei saa? Saab küll!

 Kuidas ei saa?

 Tundub, et meil on poliitmaailm lähtunud majandusstrateegia kujundamisel kahest põhimõttest 

Esiteks: nn Kleopatra stiil: „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda” (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013 Lk 117) Tundub, et oleme sellel teel poole aastaga oma arengus teinud märgatava sammu … kaks aastatuhandet tagasi. „Kiirepikksamm“ tagasi. Muljetavaldav.

Teiseks: nn „Heliseva muusika“ kärpimise stiil. Siinkohal meenuski üks kokkuhoiu „ere näide“, mil „Ühe Lõuna-Koreas Soulis asuva kinoteatri direktor leidis, et „helisev muusika“ on liiga pikk. Ta lahendas probleemi nutika montaažiga, mis muusikali režissöörile pähegi polnud tulnud: lõikas laulud välja.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 35). Tundub, et meil kasutatakse sarnast „taktikalist võtet“, väikese omapoolse täiendusega edevusele:  „Kokkuhoiu motiiviks peab alati olema ettevõtte töö efektiivsus, mitte kunagi enesenäitamine. Tavaliselt juhindutakse firmades, kus kokkuhoid on juhtlauseks, just ettevõtte liidrite edevusest.” (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001Lk 127). Nii ei saa.

 Kuidas siis saab?

 Teatud teejuhi „kuidas saab“ suunale annab artiklikogumik „Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013). Ehkki 10 aastat tagasi ilmutatud on see jätkuvalt aktuaalne visioonide ja lahenduste kogum. Niisiis, alustame kõige tähtsamast – rahulolust ja lodevusest. „Enesega rahulolu võib olla veelgi ohtlikum. Just nagu nõrgeneb bioloogiline immuunsüsteem, kui seda proovile ei panda, muutub ka poliitiline süsteem lodevaks ja haavatavaks, kui ohtusid silmapiiril ei paista.” (lk 166). Aga ohud on olemas ja üheks neist on meie jaoks „Vanade šokk“. „Pole vähematki kahtlust, et ilma valitsuse mingisugusegi sekkumiseta põhjustab demograafiline muutus riigi rahanduse kaose.” (lk 169)

Lk 170” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele” (lk 170)

„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.” (lk 170). Meie näitel me hoopis kasvatame kaitseeelarvet, mis arvestades kujunenud keerulist julgeolekuolukorda on ka ainuvõimalik. Niisiis … Loodeva riigi strateegia viib muidugi maksude primitiivsele kasvatamisele a´la kas „võtame“ rikastelt varamaksude kaudu või kõigilt käibemaksude kaudu, siis võtmine on võtmine, see vaesestab süsteemi tervikuna

„Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

„Paraku ei ole kuskil kivisse raiutud, et inimesed peavad saama alates kindlaksmääratud vanusest , milleks on tavaliselt 65 aastat, riigipensioni ka siis kui nad elavad üha kauem. Samuti pole pensionäridel konstitutsioonilist õigust nõuda, et maksumaksjad tagaksid enam kui vaid baaspensioni. Riigid saavad oma kohustusi ümber defineerida ning tulevasi kulutusi kokku tõmmata. Seda tehakse kas ennetavate reformidega  või surve all olles. Nii või teisiti sõlmitakse uus leping, mis piirab nõudmisi maksumaksjatele pensionide ja tervishoiu finantseerimisel.” (lk 171). See on just see koht, millele peab rõhuma samaaegselt tootlikkuse kasvu võimaldava keskkonna loomisega. Mantra, et meil on pensionid/palgad/toetused indekseeritud ja me ei saa midagi muud teha, kui makse tõsta, siis … See poliitika on primitiivne, lodev ja ohtlik.

Õige on (kindlas kõneviisis) see, et „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.” (lk 172). Meie teiega peame paljudes asjades ümber harjuma. Jälle. Midagi pole teha, kui kompleksühiskondade kulud kasvavad väljakannatamatult kõrgeks, siis tuleb mudelit vahetada. Uus mudel ütleb meile ette, et paljud tegevused peavad muutuma jälle loomulikuks, vastama nende tegelikule väärtusele, suunates turgu lähtudes hinnasignaalidest ja minema üle tasulisele teenusel ning inimese valikuvabadusele, kuid seda paralleelselt tootlikkuse kasvu ja teadmuspõhise majanduse kasvuga.

 „Pikendatakse tööiga, et aeglustada pensionäride ja töötajate suhtarvu suurenemist. Samas nõuab inimeste pikem tööiga muutusi nii töötajatelt kui juhtidelt. Viimased peavad loobuma ealistest eelistustest, esimesed jällegi arendama oma oskusi.” (lk 173) Tundub mõistlik.

 Arved kogumis

 Nagu ütlevad reklaamid „Ja see pole veel kõik, lisaks saate …“ Päriselus on niimoodi, et lisaks pensionikuludele saame kasvavad tervishoiukulud. „ Isegi kui pensionikulud püsivad aastal 2050 riigi kontrolli all, tundub tervishoiueelarvete taltsutamine rahvastiku vananedes üha raskem. Keskmiselt on kulud üle 65-aastastele kolm kuni neil korda kõrgemad kui noortele täiskasvanutele. Suurbritannias maksab üle 85-aastasne NHS-ile kuus korda rohkem kui 16-44 aasta vanune.” (lk 174)

Nendel kuludel on siiski üks tähtis eripära – need on kogumis odavad.  „Eakate eest hoolitsemine maksab palju, kuid mitte selle pärast, et nad on vanad, vaid seetõttu, et nad palju suurema tõenäosusega surevad. Lähem pilk eluaja meditsiinikuludele näitab, et suur osa neist kantakse umbes aasta enne surma, olenemata vanusest. Tegelikult kipuvad väga vanade arved olema isegi väiksemad kui noortel ja keskealistel. Kui inimesed elavad kauem, siis nood elulõpukulud lükatakse lihtsalt edasi.” (lk 175)

 Eakuse tarkus või …

 „ Rahvastiku vananedes kujuneb välja poliitika, mis kulutab kallutatult pigem vanadele kui noortele. Nutikas riik toimib vastupidiselt, kuna see on parim viis toetada kõiki. Kasv johtub ennekõike paremate oskustega töötavast elanikkonnast. See inimkapitali vundament on haridus ning riik peab katma koolilaste kulu, jagama tudengite omi ning aitama vaesematel täiskasvanutel omandada uusi oskusi.” (lk 178)

„Riigi vormisoleku 2050 aastal määravad eelnevate aastakümnete poliitika. Pessimistliku hinnangu kohaselt kasutavad vanemad valijad kasvavat jõudu oma soovide täitmiseks. Kui nii juhtub, realiseerub mustem stsenaarium. Siiski ei lähtu valik alati isiklikest huvidest  ja vanemad inimesed hoolivad alati oma laste ja tuleviku eest. Kui poliitikud suudavad selgitada, milleks on reformid vajalikud, siis on riik aastal 2050 nutikam ja paremas vormis.” (lk 179). Niisiis poliitinimesed selgitage meile milleks on reformid vajalikud. Mnjah, siinkohal oleme omadega puntras, sest reforme ju pole, on vaid primitiiv-lodev päevapoliitika. Niisiis … Kas peaksime valmistuma mustaks stsenaariumiks? Prrr!!! Meie teiega ei tohi sellega nõus olla.

 Tüvitekstist tarkusetestiks

 Niisiis, kui me oleme läbi käinud ohud ja selle milline on lodev-primitiivse päevapoliitika tulem arutleme selle üle, mis tegelikus maailmas toimub ja kuidas loodus(füüsika/majandus)seadused toimivad. Seega lähtume energiast, rahaenergiast. Niisiis, rahaenergia tulem on heaolu (või mitte nii hea olu). Millest siis heaolu tuleneb? Tööst, tööst ja nutikusest. „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“ ((T Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 240)  Lihtne ju – tee tööd, näe vaeva … meie oma tüvitekst. Selline ood Mäe Andrese tõe ja õiguse tööle ja tööst, kuid …. Tänapäeva pole töö enam lihtsalt töö, vaid töö uuel produktiivsemal tasemel „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta.” Kuid tänapäeval üksnes produktiivsest tööst ei piisa (see tee tööd ja näe vaeva), heaks tulemuseks peab see olema teadmuspõhine: “Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenenud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teisel viisil ei suuda arenenud riigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.” (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ lk 152/173).

Ja, et see lihtne juhis oleks kõigile „raudpolt“ selge, siis veel üks Y. N. Harari  arvamus majanduskasvu vajalikkusest: „Kui tänapäeval on kasv kõigi kinnismõtteks, siis uusajale eelnenud ajastul see inimesi ei huvitanud. Valitsejad, preestrid ja talupojad eeldasid, et inimeste tootlikkus on enam-vähem muutumatu. Nad uskusid rikastumisse üksnes teiste inimeste arvelt ega näinud ette, et nende lastelaste elatustase võiks olla kuidagi parem „

„Kapitali oli vähe kuna laene oli vähe, laene oli vähe, kuna inimesed ei uskunud kasvu, inimesed ei uskunud kasvu, kuna majandus seisis paigal. Majandusseisak põlistas end seega ise.“

 „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“

Ja veel üks tähelepanek: „Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“  („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 213/223). Niimoodi me tänapäevaste moodsate inimestena tegutsemegi: teeme tööd, teeme rohkem tööd, teeme nutikat tööd ja kogume energiat. Rahaenergiat. Oleme pidevas liikumises, sest vastavalt energia jäävuse seadusele … Te saite juba aru, kohapeal kedrates ja oma energiat/raha ühest taskust teise tõstes energiat juurde ei tule. Enamgi veel iga paigalseis ja ümberjagamine on tegelikkuses energeetiliselt tagasilangus. Kulu. Me püüame. Me tõsiselt püüame kui meid vähegi lubatakse oma nutikust ja töökust loovalt kasutada.

 Riigi Riik

 Riigiga on natukene teisiti. Riik ise ei teeni midagi. Üldiselt on Riik kulu, kuid … kuid Riik loob  (või siis ei loo) keskkonna mis soodustab heaolu kasvu saavutamise võimalusi. Nagu vana kaupmees ütles „Ära kardap see suur kulu, kardap see väike tulu“  nii on ka riigi kulude ja tuludega. Riik on olemuslikult suur teenusepakkuja (mitte valitseja ega (avalik)teenistuja, vaid tellitud teenuste operaator). Meie teiega esitame riigile tellimuse eelistatavate teenuste ja nende kvaliteedi suhtes iga nelja aasta järel Suurel Valitsemishanke konkursil ehk Riigikogu valimistel. Usume teenusepakkujate teenusekirjeldust esitame tellimuse ja … jääma ootama. Harilikult on niiviisi nagu W Buffet ütles, et alguses saab rahvas seda mida ta tahab ja siis seda, mis tuleb. Valime mis me valime, lõpuks saame ikkagi valitsemise, mitte teenindamise. Vahel läheb valimine üle „väga“ valitsemiseks. Seega kas valimine ja valitsemine või valitsemine ja valimine … eee … selles on küsimus. Ilmselt ei oska kõrgeima võimu kandja alati õigesti lugeda/mõista poliitturu hankedokumente ehk valimisplatvorme. Vahel ei tunne kõrgeima võimu kandja hankepakkumise teenusekirjeldust ja tegelikku valitsemist (mitte teenust) äragi. Ja siis ütleb hankevõitja:   „Aga ise te tahtsite. Me lubasime kõõmaravi ja te nõustusite. Mis siis nüüd rahutuks teeb? Ah te arvasite, et kõõmaravi käib lõhnava šampooni lillelõhnaga, kuid te ei arvanud ära, et see toimub giljotiiniga. Harjuge ära!“ Kuid raske on harjuda. Peatu, maotu värk. Kehv äri kui oleme Valitsemishankel oma suveräänse võimu ära andnud ja peast ilma jäänud. Pole midagi teha, peame järgmiseks Valitsemishankel valima … eee … läbinägelikkumalt. Pole päris kindel, et me oleksime valinud giljotiini kõõmaraviks, kuid järsk ja jäik eelarvetasakaal koos mõõdutundetute maksutõsudega on just kõõmaravi giljotiiniga. Kahjuks pole see ka tootlikkuse kasvu keskkonna loomine. Pigem vastupidi.

 Kaalu, tasakaalupoliitika

 Olen tasakaalus eelarve pooldaja, kuid … Kuid vahel tuleb rehkendada millised on valikud. Esiteks laenud tuleb tagasi maksta. See, et laenusid ei pea tagasi maksma, on ohtlik luul (nii üksikisiku kui riigi suhtes) ja risk suveräänsusele. Trikk on selles, et vahel laene ei maksta tagasi, vaid makstakse edasi. Britid maksavad siiani Napoleoni ja Krimmi sõdade laene. Küsimus on pigem selles kuidas maksta ja millises järjekorras maksta. Tasakaalus eelarve iseenesest ei saa olla eesmärk, see on vaid vahend millegi saavutamiseks. Vahendi muutmine eesmärgiks on samuti ohtlik luu, mis tähendab eesmärgi mittesaavutamist. Elementaarne. Esiteks on selge, et meil on Dr Riik võtnud endale kohustusi, mida ta ei suuda normaaltingimustel täita – liiga palju on meid „kes peavad saama“  ja liiga vähe on neid, kes on võimelised andma.  Oleme jõudnud sinna mida eelnevalt on märgitud kui: „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”. Dr Riik on oma finantsvõimekust ilmselgelt üle hinnanud, see on ülehinnatud isegi heade aegade kontekstis, kuid kriisioludes kokkuvarisemisoht majanduse põrumise läbi kasvanud märgatavalt. Kehvem lugu on selles, et poliitturg ega paljud institutsioonid ei adu seda ja jätkavad arutamist valel teemal – teemal kellelt võtta. Isegi ÄP (22.09.23) on läinud lohale, kirjutades, et: „Hea traditsioon on, et makse rahvahääletusele ei panda, aga olukord, kus valitsus küsib nõu, et leida ületulevaks aastaks riigieelarvesse 400 miljonit eurot, võimaldab seda“. Ei-ei, mitte seda nõu ei pea Dr Riik küsima ega meie andma, kuidas riigikassa ülekulu katta, vaid seda mida/kuidas teha, et luua majanduskeskkond, mis võimaldab eksponentsiaalset kasvu. Praegune tegevussuund on pigem arengut kahjustav eksponentsiaalssest kasvust rääkimata.

 Almusesaajate abikõlbulik ühiskond

 Nojah, esiteks on edukuse saavutamise stimuleerimine selle karistamise läbi on kehv strateegia. Teiseks on meie mõttemaailm suures osas taandunud edukuse saavutamiselt almuste saamise ihal ja pürgimine … Pürgimine abikõlblikkusele. Uus edukuse mõõt on olla abikõlblik ehk almusesaaja. See on täiesti vale, sest niimoodi ei suuda me mitte kunagi riigieelarve tasakaalu saavutada. Vaid edukad ettevõtjad ja loovus suudavad rohkendada meie ühiseid väärtusi ja luua seeläbi ka puhvrit nende jaoks kes abi vajavad ja nende hädavajalike teenuste väärikaks tasustamiseks mida meie teiega Riigilt kui teenuseoperaatorilt ühishanke korras tellime. Kõigepealt tuletame meelde energia jäävuse seadust st. ümberjagamine ei suurenda ühiskonna jõukuse määra. Siis tuletame meelde basseiniülesannet ehk oludes kus elanikkond väheneb ja vananeb  ei täitu bassein nii nagu kasvava noore elanikkonna puhul. Seda muutust saab kompenseerida vaid keskkonna loomisega, mis soosib tootlikkuse ja teadmispõhise tootmise raju kasvu. Basseini tühjenemise kiiruse vähenemisele aitab tublisti kaasa ka ebatõhusa ja asjatu bürokraatia eemaldamine süsteemist (nn süsteemimüra). Kui me neid asjaolusid ei arvesta, siis saame elama nagu hullumaja basseinianekdoodis. Te ei tea seda anekdooti? Lugu järgmine. Ministeeriumi komisjon tuleb uut hullumaja avama (muidugi on hullus arvata, et tänapäeval keegi uut hullumaja avaks). Tegemist on moodsa asutusega, paljude teraapiliste ravitegevustega. On ka bassein. Bassein koos hüppetorniga. Bassein koos hüppetorniga, mida hullud aktiivselt kasutavad. Ministeerimiametniku küsimusele „Kuidas meeldib?“ kõlab reibas vastus: „Väga meeldib, aga homme on veel vahvam, sest siis lastakse ka vesi sisse!“.   Vaat selline lugu, ainult et …

Ainult et meie tingimustes selle parandusega, vett ei lasta sisse, sest tulu ja kulutorud on valesti seadistatud välja läheb rohkem. Meie majandusareng jääb kuivale. Ka abikõlbliku almusesaaja strateegia ei aita, sest see tähendaks „kuskilt“ ja „kellegi poolt“ pangega vee tassimist basseini. See omakorda on vastuolus põhiseadusega. Füüsika põhiseadusega energia jäävuse seaduse vormis. Pole enam neid kes pangega vett juurde kannaksid. Hullukesed võivad küll kollokviumit basseiniäärel pidada, et millisele ämbrile kui suur maks peale panna, aga …

 Lugedes aruannet ˮˮRiigi pikaajaline arengustrateegia ˮEesti 2035ˮˮ kohta alustasin seda innukalt ja lootsrikkalt - lõpuks ometi, kuid kui suulise harjutusena kõlas see päris mõnusa sõnajadana, siis sisult ... Sisult tundus see sõnajadana. See sõnajada ei tekita just parimat enesetunned, kuid ... Kuid alati võib juhtuda, et mingile tavalisele ja igavale tootele lisandunud juhukomponent muudab kõike. Ärgem unustagem, et vahuvein tekkis ühest vussiläinud veiniteost, hallitusjuust esmapilgul riknenud juustupartiist ja mida need mungad Benediktiini likööri sisse segasid seda ei nmäleta enam õieti keegi. Vahel võib vusserdus olla edu aluseks ja edu läheb meil ilmtingimata vaja.  Ühisruum vajab edukuseks kriitilist massi eestvedajaid, käimavedajaid. See ongi heaolu kasvatamise põhiolemus. See kriitiline mass (mis tegelikult on üksikud sammuseadjad) veab ka ülejäänud ühisruumi käima, tekitades erinevate teenuste ja vajaduste turu. See on nagu kivi vette viskamine, kivi viskamise koha ümber tekkivad ringid. Meil on (kindlas kõneviisis) mõistlik oma tegevuste aluseks võtta nn Medici efekti strateegia:  „… idee on lihtne: kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias toimunud silmapaistvast loomingupurskest.

Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ F Johansson „Medici efekt“ Pegasus 2008 lk 2). Saagem loovusplahvatuse epitsentriks.

 Targutusi:

 B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

 Lk 201 „Kui lollid me õigupoolest oleme? Me ei saa seda kunagi teada, sest oleme õigupoolest liiga lollid, et välja selgitada. Kahjuks on meil siiski niipalju arukust, et mitte kunagi lakata selle üle imestamast.“

Lk 202 „Me oleme lühikese aja peale ettemõtlejad pikaajaliste tagajärgedega maailmas. Ka ürginimesed mõtlesid lühikese aja peale ette. Kuid nemad elasid lühikeste tagajärgedega maailmas.“

 R G Hagstrom „Warren Buffett. Ülim rahavaim“ ÄP 2022

 Lk 34 Howard Buffett „Ühes Omaha-World Heraldi tähelepanuväärses artiklis pealkirjaga „Valitusu paneb käerauad inimenergia kasutamisele“ toonitas ta 1944 aastal, et just „inimenergia avastas elektri, leiutas auto, ning lõi sulfoonamiidid, penetseliini ja kõik teised head asjad, mida me tänapäeval kasutame.“ Ta jätkab: Inimajalugu ulatub umbes kuue tuhande aasta taha. Sellest enam kui 5800 aastat on valitsused tõkestanud energia vaba kasutamist. Sellele järgnes Ameerika revolutsioon ja esimest korda ajaloos pääses inimenergis valla. Selle tulemusena on nüüdsel ajal ka päevilisel hüved ja mugavused, mida veel saja aasta eest polnud isegi kuningal.“

Thursday, September 28, 2023

Kuidas kärpida „Helisevat muusikat“

 

 

 



Kui olete näinud filmi „Riskipiir“ siis tuleb teile ehk tuttav ette kokku kukkuva panga nõukogu esimehe ütlemine, et tema ülesanne on ainult üks, saada aru milline on muusika homme, nädala, kuu ja aasta pärast. Väga kujundlik ütlemine ja sügav strateegiline sisu. Selles filmis oli pank keerutanud oma rahasid mudelite abil kuni üks uustulnuk komistas kumuleeruvale veale. Kuigi mudelid näitasid kasvu, siis tegelikkuses oli pank juba pankrotis. Siis ütleski panga nõukogu esimees „ … kuid praegu ei kuule ta midagi. Mitte midagi“. Sel momendil algas päästeoperatsioon, et päästa mis päästa annab. Kiire otsus, kiire lõpplahendus. Lõunaks pidi kõik müüdud olema, sest siis … Mulle meenus see film millegipärast praegust meie mudeliusksust ja eelarva kokkupaneku paanikat jälgides. Kummaline …

 

(Väljaveninud) Püksikummi eelarvestrateegia.

 

Niisiis. Jälle on kätte jõudnud huvitav hooaeg. Riigieelarve kokkunõidumise hooaeg.  Kuna Dr Riigi arvates eelmised valitsused on eelarvekummi lõdvaks lasknud, siis nüüd püütakse seda jälle trimmi tõmmata. Kuid eelarvega on niisamuti nagu väljaveninud püksikummiga, see ei lähe iseenesest trimmi, selleks trimmimiseks ja sündsa üldmulje jätmiseks on vaid kaks võimalust. Esiteks, vahetada kumm välja ehk muuta majanduspoliitikat niimoodi, et tootlikkuse kasv võimaldaks tugevdada seniste avalike teenuste (haridus, tervishoid, julgeolek) kvaliteeti ja luua uusi tehnoloogilisi /loomingulisi platvorme tootlikkuse edasiseks kasvuks. Punkt. Sellise uue strateegiaga saaksime läbi tootlikkuse tõusu naasta reaalsusesse. Seni on meie edu aluseks olnud just paindlikkus ja kiire tegutsemine (mitte meeletu jagamine) aidanud meid olla edukad. See on meid siia toonud ja see viib meid ka edasi. Jälle punkt

 

„Võtmise“ strateegia legaliseerimisest

 

Teine võimalus on tõmmata kummile (maksu) sõlm sisse, mis küll annab ajutise näilise tulemuse (püksid ei kuku rebadele), kuid kanda on ebamugav ja mõneti … valus. Just sellist meetodit praegu Dr Riik viljeleb, kui toimub raju maksutõstmine, külmutatakse riigipalgaliste töötasu(fonde) ja (ka) vajalikke projekte. Kurbloolisus on see, et ükski neist mõttepojukestest ei edenda järjestikest kriisidest nõrgestatud majandust tõusuteele.

Sõlme tegemisega on see probleem, et kui kummiosa ( ehk efektiivne elastsusele töötav osa) ei ole enam tootlik, siis kummi (ehk) eelarve edasise funktsionaalsuse säilitamiseks tuleb vanale kummile (mis pole enam kumm vaid pigem pael) üha uusi maksusõlmi sisse tõmmata, kuni … Kuni väga valus hakkab ja pael on kõik majanduse elumahla sooned kinni vajutanud. Siis tuleb leida valulik tee esimese  võimaluse juurde, kuid see nõuab poliitturult suurt julgust, eneseületamist võib-olla isegi eneseohverdust ja uut lugu. Praegu sellist eneseületuslikku väge poliitturul ei paista. Seni käib usin kummi/eelarve paelaks sõlmimine üha uute maksude väljamõtlemise laastulõkke valguses. Kuidagi kummaline on kuulda poliitinimesi rääkimas teemal kas raha „võtta“ vaestelt või rikastelt. Tootlikkusest mitte sõnagi? Ainult võtmisvaev? Hm, see tuletab meelde üht teist ühiskonnakorraldust. Mis sellisest korraldusest sai on (osadel) meist teiega veel meeles. Muide arutada selle üle, kellelt võtta olete juba hiljaks jäänud, kui eelarves on miljardilised augud, siis põhimõtteliselt olete te meie raha juba „võtnud“, nüüd püüate vaid seda „võtmist“ tagantjärele legaliseerida.

 

Eesmärk?

 

Kuid kõige tähtsam on küsimus: mis on meie eesmärk? Miks on eesmärgi fikseerimine tähtis?  „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”

 „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” (Strateegiline sõda lk 16/17). Nii, meie eesmärk on …

 

Mille nimel kannatada? Eelarvetasakaalu nimel?

 

Ja nii ongi, et eesmärki meile teiega seatud ei ole, pole antud seda hiilgavat tulevikuvisiooni, mis muudaks maksudest arutamise mõistlikuks ehk „mille nimel kannatada?“.  Meie eesmärgid on olnud: iseseisvus, ÜRO, EL, NATO, WTO, OECD, EURO, viie rikkama riigi sekka (ärge alahinnake selle viimase eesmärgi ambitsioonikust). Tehtud! Kannatatud ja tehtud, sest eesmärk oli selge. Praegu me ei tea mille poole me liigume. Mille nimel kannatame. Kes kannatab? Miks kannatame? Suuresõnaline paigaltammumine. Ainsaks selgelt sõnastatud eesmärgiks tundub olevat eelarvetasakaal ja poliitturu luul vajadusest teha kellelegi abstraktsele indiviidile tasuta teenuste ja toetustega … „head“. Kas meie teiega oleme tegijarahvas või almusootuslik rahvas?  „Head“ tegemine ise on kujunenud emotsioonipõhiseks, ebakindlaks, suusoojaliseks, hetkelisteks ja suvaliseks, sest me ei tea milline on eesmärk. Sihitu eesmärgitus (kui mitte arvestada võimuambitsioone) nõuab pidevat tegutsemist, kuid see ei anna tulemust. Isegi üksteisele järgnevad koalitsioonid, millede pidukonnad on suuresti kattuvad ja järjepidevad, teevad järjepidevusetuid otsuseid. Dr Riik peab (kindlas kõneviisis) kõigepealt määratlema eesmärgi ja siis kolm-neli  tähtsamat tegevust selle saavutamiseks ning sellele keskenduma. Keskenduma, ära tegema ja siis valima uued tegevused ja niimoodi üha uuesti. Mammut ei koosne mammutitest vaid üksikutest aatomitest. Eelarve tasakaal on muidugi tähtis, kuid sellest ei tohi kujuneda eesmärki omaette. NB! Eelarvetasakaal on vahend, mitte eesmärk.  Pole midagi teha, kui eesmärk ja vahend lähevad segamini siis tekkivadki äraspidised otsused – äraspidised otsused sünnitavad nurispidiseid tulemusi.

 

Küll me selle 2024 aasta ka üle elame

 

Nii ütles üks ettevõtja Äriplaani konverentsil ja sama pealkirjaga avaldas Äripäev oma 20.09.23 juhtkirja. Ehee, muidugi elame. Oleme ennegi jaburusi seljatanud ja teeme seda nüüdki. Küsimus on selles millise hinnaga. Millist hinda peame meie teiega inimeste ja ettevõtjatena maksma 2024 aasta „üleelamise“  eest (loe: poliitturu valearvestuste eest). Iseenesest see, et lootuste latt on ühiskonnas asetatud nii madalale, mis võimaldab vaid „üleelamist“ on kõhedust tekitav ja märk omaette. Kui ÄP kirjutas lohutavalt, et: „Äripäev tunnetab ja jagab seda ettevõtjate ja juhtide teatavat kergendusohet, mis kajas kolmepäeval vastu nii Äripäeva majanduskonverentsi "Äriplaan 2024" lavajuttudest, intervjuudest ja koridorivestlustest. Mitte et me riigieelarve ja selle strateegiaga rahul saaksime olla, aga ettevõtjale ei ole hullemat keskkonda kui lõputu segadus.“, siis näitab see kui leplikuks või lootusetuks oleme me muutunud jaburuste suhtes. Olen ise osalenud Äriplaani konverentsidel selle avaüritusest alates 25 aastat tagasi ja sellist resigneerunud, tülpinud, iroonilist ja hillitsetud olekut ei mäleta. Aga tõsiasi on see, et elame üle (ilma jutumärkideta), kaotame palju energiat, ressurssi ja raha, kuid elame üle. Osadel läheb paremini teistel … mitte nii hästi. Tavaline äripäev (väikese algustähega).

 

Selle kõigega võiks leppida, kui … Kui paelaks sõlmitud püksikumm nii ebamugav ja ebakindel ei oleks. ÄP oli õigus kui kirjeldas eelarve kokkupanekut kui „pigem segane lõpp kui lõputu segadus“. Kogu protsess oligi nagu haavatud looma lõpueelne vintsklemine. See on nüüd tõsiselt kurblooline - tegemist oleks nagu hinge heitva kiskjaga, kes viimases jõus püüab pimesi salvata kõiki ja kõiki- automaks, ettevõtete tulumaks, pangamaks, töötuskindlustusega susserdamine, kõrgemate riigiteenistujate palkade külmutamine ja ... isegi limonaadimaks. Samal ajal ihaleb Dr Riik ehitada 64+ milj EUR eest admisistratiivmaja. Uh! Paanika?

 

Kuid olukord poliitturu paanikaosakonnas on arvatust isegi hullem. Pole põhjust arvata, et Dr Riigil praeguses olukorras kerge oleks häid lahendusi leida (mõned mõttepojukesed on päris tummised), kuid  tundub, et poliitturg on enese reaalelust niipalju lahti haakinud, et ei mõista enam majanduse toimimise, mõjude ja vastumõjude süsteemsust ega võrgustike mõju protsessidele. Näiteks kui RAMI ütleb, et „ma tahaks kuulda, millised maksutõusud on meie majanduse põhja viinud“, seadusandja tuleb välja teadmisega, et kui Soomes on keskmine maksukoormus 10% kõrgem kui meil, siis peame meiegi makse tõstma, et saada samasuguseid teenuseid nagu seal, kui keel paindub välja ütlema, et eelarvedefitsiidi vähendamiseks peame me järgmisel aastal võtma laenu (sic!) ja kui pankade dividendimakseid peetakse „heaks diiliks“, siis see ülemäära optimismi meisse teiega ei sisenda. Tõsiasi on, et iga maksukehtestus on majanduse vereringest aadri laskmine ja maksutõus on tervistkahjustav aadrilaskmine. Võrdlus meie ja Soome maksutasemetega on kohatu, kuna põhjanaabrite palk on kaks-kakspool korda kõrgem kui meie oma ja nad ei ela „paremini“ mitte selle pärast, et neil on kõrged maksud, vaid selle pärast et nende tootlikkus on kolmandiku jagu kõrgem kui meil. Tootlikkus toodab raha, mitte maksud.

 

Dr Riiki doteerides

 

Meie inimestel ( ja ettevõtjatel) pole lihtsalt ressurssi, et rohke ja kõrgemaid makse maksta, sest kuigi palgataseme võrdlus on veidi lihtsustatud ja üldine, siis kõik maksud nuheldakse lõppkokkuvõttes poeletil tarbija kaela. Ametnike õpetussõnad on lausa kohatud, kuidas ettevõtjad peaksid maksudest tulenevalt „sujuvalt“ hindu tõstma lõpptarbijatele. Sellised „õpetused“ näitavad sügavat asjatundmatust. Mingil määral võib seda käsitleda Dr Riigi enesekaitsega.

„Headest diilidest“ rääkides ja reaalelu jälgides, siis Dr Riik on viimaste aastate jooksul teinud mitmeid „häid diile“ nagu LNG kaiehitajate „diil, mille tulemusel ettevõtjad kaotasid nagu väideti Äriplaani konverentsil,  20 milj EUR. Kui arvestada seda, et mõistliku koostöö puhul Dr Rigi ja ettevõtjate vahel oleks võinud sellest ettevõtmisest saada püsivat ja pikaajalist kasu kogu ettevõtluskeskkonnale, siis  … Majanduskeskkonna kaotus on suurem kui konkreetsete ettevõtjate konkreetne kaotus. Kuid kaotusel on ka teine pool – saaja pool. 20 milj EUR ettevõtjate kaotust on lisamaks Dr Riigile. Samasuguseid lisamakseid tegid ettevõtjad, kes olid Dr Riigiga sõlminud pikaajalised hanke/teeninduslepingud. Need lepingud olid sõlmitud teadaolevatest võimalustest ja ohtudest lähtudes, kuid keegi ei teadnud, et meie riik sõtta läheb, mis viib maailma tarneahelda ja logistika kaosess ning energiahinnad püstloodis ülesse. Sel momendil ei tundund ettevõtjad oma riigi toetust, kasvõi head ja julgustavat sõnagi. Selle asemel öeldi kaugetest kabinetiigavustest, et ise sõlmisite lepingu – täitke nüüd. Tuimalt. Mnjah, ei ole just kõige parem administreerimispraktika, vaid ettevõtjate tuim visadus ja usk iseenese võimetesse suutis majanduse päästa, mida nüüd siis püütakse kõikvõimalikel viisidel maksustada. Kuid need kaotused ettevõtluses on tegelikult eelarve võit. See on nagu lisamaks , sadade miljonite ulatuses, lisamaks. Dotatsioon riigile, kuigi see oleks pidanud olema dotatsioon riigilt. Pöörane. Ikka juhtub, kuid see mida majandus praegu ootab on mitte „maksubaasi laiendamine“, mingi kummaline üldrahvalik arutelu automaksu üle ega limonaadimaks (oeh, kui limoinaadimaksu arutatakse, siis on küll mõttetegevus peatunud), vaid need tegevused mis võimaldavad ettevõtjatel tõsta tootlikkust juba järgmisel aastal ja parem kui juba eile. Kuid seda plaani ei ole, lihtsalt sõlmivad edasi, sõlmivadki paelaks. Tuimalt.

 

Arutades valede asjade üle

 

Ülejärgmise aasta strateegiasse on juba kirjutatud sisse maksusõlm 400 milj EUR väärtuses, mille nemad kirjutasid ja meie teiega alandlikult oma rahaga täitma peame. Lõpuks muutub püksikumm paelaks ja ühtlasi ebafunktsionaalseks ja see pole mitte ainult poliitturu häbi (seista püksid rebadel ilmarahva naeruks), vaid meie teiega kõigi häbiks, sest me lubasime poliitturul nii vanamoodsalt ja stagneerunult käituda. Ambitsioonitu, šabloonne mõtteviis. Teine võimalus on  mõelda (kindlas kõneviisis) uue püksikummi teemadel juba nüüd ja kohe. Vana püksikummi sõlmimine on vaid piina ja valu pikendav protsess.  

Me oleme kriisis, pikaajalises kurnavas kriisis. Kuigi Dr Riik ise tunneb, et lõdva eelarvepoliitika tulemusel on majandustervis ja -julgeolek juba rebadele kukkunud, siis üldsus sellest aru ei saa kuna inflatsioonisudu ja infoudu kohe-kohe algavast majanduskasvust segavad reaalsuse tunnetamist. Kui varasemates kriisides olid selged kriisi märgid – pangad kukkusid, ettevõtted pankrotistusid ja töötus kasvas – siis nüüdne kriis on salakavalam ja hiilivam. Kuna lagunemise visuaalseid tunnuseid on  vähe – kriisitunnetus puudub – siis on majanduskeskkond ootuste osas väga haavatav.

Kui eelnevates kriisides võis palku külmutada, projekte peatada selgitades selle põhjusi selgelt nähtavate kriisi ilmingutega, siis nüüd on ootused vastupidised – oodatakse jätkuvalt (toekat) palgatõusu, mis omakorda keerutab üles uue inflatsioonilaine. Tõsiasi on, et meie kulud  majanduses on drastiliselt tõusnud (mitmest eelmisest viiruslainest nõrgenenud majandus, segi paisatud hanke ja logistikaahelad, energia(hinna)kriis, energiavajaduse kasv jne). Energia(hinna)kriis tõukab tagant teiste ressursside kallinemist sh tööjõu hinda. Kriis.

 

Kurnajad ja kurnatud

 

Tõsiasi on, et mullune inflatsiooniline eufooria a´la majandus kasvab mühinal ja maksulaekumised on erakordsed, on asendunud uue reaalsusega. Juba mitu kvartalit järjest on majandus olnud languses. Eksport ka. Tootlikkus ka. Kuid majanduslangus/tõus pluss tootlikkuse langus/tõus on need tegurid, mis määravad meie majanduse tegelikkuse. Riigieelarve tegelikkuse ka.

Nõrgenenud majandus kombinatsioonis maksutõusude ja ignorantsusega annab kokku väga vastiku tulemuse. Tegelikkuses tähendab see, et ettevõtted kurnatakse ära, neil ei jää vahendeid kriisist välja loovida, investeeringutest rääkimata ja … Maksutulu jääb ikkagi saamata. Mis edasi?

Eh, ega midagi paremat Dr Riik praegustes oludes välja ei mõtle, kui … tuleb ilmselt uus maksusõlm valmis meisterdada (mida näitab ka RES). Kui maksusõlme enam kokku väänata ei saa, siis saab rahatilka Dr Riigile topeldada uute keeldude, trahvi ja rahaliste karistuste määrade tõstmisega (mida ongi kavas teha). Mida arvame meie teiega? Mõistlik oleks arvata, et see on kehv äri. Kui „Eestis on reaalne tööjõu tootlikkus langenud juba alates 2021. aasta teisest poolest. Püsivalt nii pikka tootlikkuse langust ei ole Eestis vähemalt viimase 20 aasta jooksul olnud, kuid samal ajal on palgakasv väga tugev“ (ERR 22.09.23), siis on väga halvasti.

Ja mis puudutab inflatsiooni langemisse, siis administratsioon ja kõrged analüüsimajad unustavad justkui ära, et eelmise aasta II kv inflatsioon oli 23% (koguaasta 19,4%) ja kuna inflatsiooni võrreldakse eelmise aasta sama perioodiga, siis praegune hinnatõus on mitte languses, vaid möödunud aasta megatõusust tingituna võimendatud kumulatiivne tõusus. Eurostati kohaselt on Euroopa suurim SKP langus Eestis – teises kvartalis kukkus majandus aastaga 3 protsenti. Eestile järgnesid Rootsi ja Ungari.

RAMI on oma suvises majandusprognoosis osanud selle aasta SKP languseks arvutada -2%, mis tähendaks, et selle saavutamiseks peaks meie majanduses toimuma juba täna raju kasv. Kas toimub? Ei toimu, mõnel läheb paremini, mõnel mitte nii hästi, kuid majandusseis vastab ülddiagnoosile – kurnatud.

 

        Pöördumatute kahjude minimiseerimisest

         

Kõige ebameeldivam on see, et Dr Riik teeb ka praegu mitmeid vajalikke ja õigeid samme, kuid need lörtsitkse üldise strateegilise keskendumise puudumisel ära ja neid ei saa kasutada ka õiges kontekstis, sest neil on „vale märk küljes“. Praegune taktika (ei oskaks seda nimetada strateegiaks) on demotiveerimiv ja lootusetuse tunnet tekitav. Halvem lugu on selles, st puudub tegevuste ja nende järelmite mõistmise fookus. Kui ühest küljest valjude vajalike valdkondade töötajate, kelle palgatõus oli justkui kokku lepitud, samal ajal jätkatakse 60+ milj EUR administratiivmaja ehitamisest unelemist, siis on midagi paigast ära. Midagi on väga paigast ära. Vaadake,, sõjanduses on selline mõiste nagu pöördumatud kahjud. See on siis kui näiteks lennuk lastakse alla koos piloodiga, see on pöördumatu kahju, sest kõige väärtuslikum on hea, väljaõppinud piloot. Kui piloot jääb terveks, siis pole tegemist pöördumatu kahjuga, sest väärt piloot istutatakse uude lennukisse. Sama peaks olema ka meie nn „raiskamiste“  lõpetamisega. Kas päästekomando sulgemine, et see raha riigieelarve muudeks kuludeks kahmata või Frisco konsulaadi sulgemine on mõistlik tegu on suuresti küsitav. Nagu mainis McAlister („Uus Machiavelli” Fontes 2001 Lk 127): „Kokkuhoiu motiiviks peab alati olema ettevõtte töö efektiivsus, mitte kunagi enesenäitamine. Tavaliselt juhindutakse firmades, kus kokkuhoid on juhtlauseks, just ettevõtte liidrite edevusest.”. Siinkohal meenuski üks kokkuhoiu „ere näide“, mil „Ühe Lõuna-Koreas Soulis asuva kinoteatri direktor leidis, et „helisev muusika“ on liiga pikk. Ta lahendas probleemi nutika montaažiga, mis muusikali režissöörile pähegi polnud tulnud: lõikas laulud välja.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 35). Tundub, et meil kasutatakse sarnast „taktikalist võtet“.

 Mnjah. Enne kui väga valus ja piinlik hakkab tasub (kindlas kõneviisis) tagasi pöörduda esimese variandi poole. Ühiskond on segaduses, nii segaduses, et isegi ÄP eksis kursilt ÄP 22.09.23 „Hea traditsioon on, et makse rahvahääletusele ei panda, aga olukord, kus valitsus küsib nõu, et leida ületulevaks aastaks riigieelarvesse 400 miljonit eurot, võimaldab seda" Kuid see pole küsimus, mida küsida, küsima peame, kuidas tõsta tootlikkust ja edendada loovust. Need on õiged küsimused. Kõik muu johtub nende küsimuste lahendamisest. MOTT

69.96

Targutusi:

 

S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013

 

Lk 117 „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda”

„See süsteem kutsus end kuritarvitama ning sellele kutsele vastati. (…) Võimu kuritarvitamised olid piiritud.  (…) Kokkuvõttes sai Kleopatra ametnikele osaks sama palju vihkamist, kui pistiseid.”

 

M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015

 

Lk 426 „End Rootsi krooni poolt hüljatuna tundev raad ei varjanud oma pettumust, kui kurtis kuningas Johanile, et vaenlane on Tallinna juba üksteist nädalat piiranud, mistõttu majesteedilt oleks kohane abi või vähemasti troostikirja oodata.“

 

N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001

 

Lk 128 „Ütlen niisiis armastatud ja kardetud olemise juurde lõpetuseks seda, et kuna inimesed armastavad omast tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust, et hoiduda vaenust, nagu öeldud.“

Lk 137 Nagu ütlesin, muudab valitseja vihatuks eelkõige tema röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine – sellest tuleb tal hoiduda; ja ikka on nii, et kui inimühisustelt ei võeta nende vara ega au, elavad nad rõõmsaste ja rahulolevatena edasi; ning valitsejal tuleb pista rinda vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel viisil ja hõlpsasti vaigistada saab.“