Rahajutt
on kogu ühisruumi pöördesse ajanud. Kõik räägivad rahast või … selle puudusest.
Poliitturg on rahajutust (just jutus, mitte raha juurde tegemisest ehk
väärtuste kasvatamisest) teinud enda tagurpidi palveraamatu, sundides meid
teiega seda üha uuesti ja uuesti lugema. Lugema ja mõttetult arutama, uskuma seda küll automaksu, küll
käibemaksu vormis. Ja paljud meist teiega ongi sellesse väärõpetusse nii kinni
jäänud, et ei märka enam otsida lahendusi tegelikele eksistentsiaalsetele probleemidele.
Vaadake
üleskutsed maksutõusudele a´la aga teistel on automaksud, vara maksud ja „maksumaksud“
on täiesti mõttetud, et mitte öelda jaburad. Erinevad organismid, majandused ja
riigid toimivad väga erinevate süsteemide kompleksina. Just komplekssus on tähtis.
Maksud ei rikasta ei kedagi (kui mitte arvestada poliitturgu ennast häältejahis),
vaid jagab meelevaldselt (või vägivaldselt?) süsteemi sees midagi ringi.
Küsimus on selles, kas meil teiega on midagi ümber jagada? Kui Saksamaa
keskmine kuupalk on u 5750 EUR, Rootsi/Soome/Itaalia/Iirimaal 4600-4900 EUR ja
Norras 7200 EUR ringis, siis pole need sissetulekud sellised mitte seepärast,
et neil on kopsakad „maksumaksud“, vaid
seepärast, et nende tootlikkus on kõrge. Ja muidugi on selliste sissetulekute
puhul võimalik ka kõrgemaid makse „võtta/anda“. Võtmise mõttes võib kõrge tootlikkuse
ja teadmuspõhise majandusstruktuuri korral „võtta“ ka 2/3 sissetulekust, kuid …
Kuid see järele jääv „pisku“ on suurem kui kogu meie brutopalk kokku. Kokku
koos maksude, esmavajaduste ja sundkulutustega. Kui meie poliitinimesed
ütlevad, et peaks varamaksu kehtestama, siis … Vaadake, kalal on lõpused ja
need toimivad tema keskkonnas väga tõhusalt, kuid kui meie endale neid
sooviksime, siis ilmselt lämbuksime. Lihtsalt keskkond ei ole kompleksne
selliseks lisanduseks ja süsteem ise on lõpuste lisandusega … süsteemitu. Mittetoimiv.
Niisamuti ei sobi meile ninasarviku sarv, sest see kisuks pea maha ja ei omaks
meie süsteemis funktsionaalsust ning skorpioni saba tahtmisega oleksin ma eriti
ettevaatlik, sest võib arvata, et sellega salvaksime esmajoones iseennast. Iga
süsteem toimib vaid teatud väga spetsiifiliste tingimuste olemasolul.
Rahaenergiast
ja energiarahast
Vaadake,
raha on millegi tulem mitte asi iseeneses.
Raha „ei teki“ iseenesest vaid mingi väärtuse loomise tulemusel. Lepime
algatuseks kokku, et raha on energia. Raha on kõige universaalsem ja kergesti muundatavam/vahetatav
energia, mis allub energia jäävuse seadusele. J Belfort on selle
sõnastanud elegantselt: „Muide, ärge kunagi unustage, et raha pole sisuliselt
midagi muud kui talletatud energia. Põhimõtteliselt kulutate energiat
mingisugust tööd tehes, mille eest saate vastu raha. Osa sellest rahast läheb
muidugi põhiliste elamiskulude peame – toit, peavari, riided, ravikulud. Üldine
arvete maksmine – ja ülejäänu hoiustate panka, kus see esindab talletatud
energiat, mida võib valla päästa ükskõik mil moel teile meeldib, hetkelise
etteteatamisega.“ („Hundi kombel.“ NGU Solusions Lk 192) Lihtne – teete tööd
kulutades energiat ja saate vastu rohkem ja teistsugust energiat raha näol,
mida saate vahetada teiste energiate vastu. Raha on energia. Energia võimaldab kasvatada
heaolu igaühel eraldi ja kogumis. Nüüd kui pannakse kokku järgmise aasta
eelarvet oleks heast haridusest suur abi. Nojah, haridusest meil räägitakse
palju, kuid see ei ole prioriteet. Aga peab (kindlas kõneviisis) olema. Tänaste
eelarvestajate ja poliitinimestega on ilmselt see häda, et nad on koolis liiga
sageli „viilinud“ ja tähtsamate
teadmiste tunnis poppi teinud. Tõsi see on, et ega meil Pythagorase ja koosinusteoreemi igapäevases olmes väga tihti
vaja ei ole, kuid kui viienda klassi matemaatikas basseiniülesanne (basseini
suubub ½“ toru ja väljub ¾“ toru, millal bassein tühjaks saab) või füüsikatundides
pole omandanud füüsika põhiseaduslikke aluseid nagu energia jäävuse seadus,
siis läheb pärisleus raskeks. Kõigil teiste selle tulemina ka. Energia väheneb
kogu ühisruumis. Nagu kirjutas Y N Harari „Surinaks teadusavastuseks oli rumaluse
avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad,
tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele
tee arengu poole.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 223)
Haridusest ka
Nagu märgib H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 238): „Maailm muutub
aga pidevalt ja võhiklike täiskasvanute probleemi ei lahenda järgmise põlvkonna
õpetamine. See, mida te maailma kohta koolis õpite, ei ole 10 või 20 aastat
pärast lõpetamist enam aktuaalne. Nii tuleb meil leida võimalusi ka täisteile
õpetasime Autotööstuses kutsutakse autod tagasi, kui avastatakse mõni viga. Te
saate tootjalt kirja, mis ütleb: „Kutsume teie auto tagasi, sest tahame
asendada selle pidurid.“ Kui aeguvad faktid, mida te koolis ja ülikoolis
maailma kohta õppisite, peaksite samuti saama kirja: „Vabandage, see mida ei
vasta enam tõele. Tagastage oma aju tasuta uuenduseks kasvanute teadmiste
värskendamiseks.“ Võibolla peaks selle probleemiga tegelema hoopis teie
tööandja: „Palun töötage see materjal läbi ja tehke test, et vältida Maailma
Majandusfoorumil või muul sarnasel üritusel häbisselangemist.“ (+ Poliitturu nüristsuefekt)
Just seepärast on tähtis haridus ja loodusseaduste omandamine ja
täiendamine, et meie ühist energiat rohkendada mitte seda ümberjagamise tuhinas
vähendada või hoopis lühisesse jooksutada. Niisiis kordame üle „Energia jäävuse seadus on olulisemaid jäävusseadusi
füüsikas, mis väidab, et isoleeritud süsteemi energia on
ajas muutumatu suurus (energia on jääv). Sellest seadusest järeldub, et
energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda
ühelt kehalt teisele. Termodünaamikas väljendub energia jäävuse seadus
termodünaamika esimeses seaduses: energia, mille süsteem saab väljastpoolt, peab
võrduma süsteemi siseenergia muudu ja süsteemist väljuva
energia summaga (termodünaamika esimene seadus). Energia jäävuse seadus keelab
I tüüpi IGILIIKURI konstrueerimise.“ (Vikipeedia). Niisiis mida me
võime sellest järeldada? Esiteks: energia on jääv, see ei teki ega kao vaid
muundub ühest liigist teise või kandub ühelt kehalt teise. Meie näitel tähendab
see seda et kui energiat/väärtusi/raha juurde ei toodeta, siis läheb see ühest
taskust teise ja igasugune igiliikuri leiutamise katse on luul või pettus.
Kui meil ja poliitmaailmal oleks need kaks asja
(basseiniülesanne ja energia jäävuse seadus) selged, siis kõik teised
rehkendused on juba kerged. Kuid ühte tõsiasja peame siiski tähelepanelikult
jälgima, et me ei läheks energia „võrdse jaotamise“ primitiivset teed. Võrdusust
tuleb taodelda küll võimaluste osas, kuid mitte tulemuste osas, sest siis toimub
mitte areng, vaid nivelleerimine ja tagasilangus. Nii energia jaotusel kui ka edukusel
on oma kindel põhjus, mille käepäraseks näiteks võiks olla meie eneste toimemehhanism:
„
Aju kasutab 20% kogu keha energiavajadusest, moodustades kehakaalust vaid 2%
„Kui aju on täielikult tööle rakendatud, siis kasutab ta enam energiat koe
kaalu ühiku kohta kui täiskoormusel reie nelipealihased. Tegelikult ei suuda
inimaju samaaegselt kunagi aktiveerida enam kui kaks protsenti oma neoronitest.
Kui see näit ületatakse, ammendub glükoosivaru nii kiiresti, et te minestate.“
(J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 28). Vaat selline on tõhus
energiajaotuse süsteem. Ilmselt pole mitmed poliitinimesed sellest tõsiasjast
aru saanud, pannud selle koolituse ajal poppi. Või … on neil energia jaotunud „võrdselt“,
mille tulemusel tekkivadki ohtlikud luulud üldisest võrdsusest ehk toetudes Y. N. Harari ´le „Kommunistlikus majanduses töötavad inimesed
väidetavalt oma võimete järgi ja saavad tasu vastavalt oma vajadustele. Teiste
sõnadega võtab valitsus 100 protsenti teie tuludest endale, otsustab, mida te
vajate, ja seejärel katab need vajadused.“ („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM
2018 Lk 389). Kuid selle tulemusel ei tekki võrdsust, selle tulemusel tekkib hingetu
bürokraatia. Ümberjaotuse ümberjaotus teeskluse ja korruptsiooni vormis. Vaat
selline lugu ja, et oleks selge, mina ei ole võrdne. Ma ei ole võrdne Muskiga,
ei ole võrdne Pavarotiga, ei ole võrdne ka Tänakuga, nemad on võrdsemad.
Tunduvalt võrdsemad, kuid mina pole sellest häiritud, mulle lausa meeldib olla
ebavõrdne, sest minul on ka mitmeid ebavõrdseid andeid võrreldes nendega, mis
võimaldavad mul saavutada mõistlikke tulemusi. Just-just – tulemusi.
Mõistlikke.
Demokraatlik
kokkuvarisemine
Ah-jaa,
õiendame veel ühe haridusliku seiga ära, et edaspidine arutlus sujuvamalt
kulgeks. Räägime demokraatiast. Räägime demokraatist, kui määrdeainest.
Süsteemimäärdest nii nagu see on: „Demokraatia ei ole tegelikult
jumala valik. See ei ole tegelikult universaalne konstant; see ei ole täiuslik
kõikide rahvaste jaoks alatiseks. Mis on pannud demokraatia kaasaegses maailmas
edu saavutama on ehk see, et demokraatia on edukam kodanikelt ressursside
võtmisel, kui monarhia või diktatuur, kuid harva võtab liiga palju.“
Vaadake, selle mõttepojukese väärtus on selles, et rõhutab seda tõsiasja,
et demokraatia edu aluseks on olnud mõõdukus kodanikelt ressursside võtmisel.
Mõõdukus on ainukene süsteemi garant, kui see muutub, siis võib osutuda, et edu
saavutab mingi teine „uusedukas“ majandusvorm. Näiteks diktatuur. Demokraatia
on vaid süsteemimäära, kuid süsteemi edukuse määrab ära energiavoog. Ühiskond,
see on energiavoog, mis tuleb toime oma energeetilise ressursiga või läheb ületarbimisest
lühisesse. Tundub, et meie institutsioonide eesmärgiks on lasta ühiskond
ülepingete kaudu varingusse. Süsteemi kokkuvarisemisse
Kahanevate piirtulude seadusest
Kui ühiskond on energiavoog, siis kehtivad sellele ka ilmselgelt
energia jäävuse seadused. Kompleksühiskondade
kokkuvarisemise teooria väidab, et „Inimühiskond ja poliitiline organisatsioon,
nagu kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu energiavoog. (…) Energiavoog
ja ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi vastandpooled. „Ühiskondlik-poliitilise
süsteemi säilitamiseks ei piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab
olema piisav selle süsteemi komplekssuse suhtes.“ Ja „… paljudes tähtsates
valdkondades jõuab kestev ühiskondlik-poliitiline komplekssusse investeerimine
punkti, kus investeeringu kasu hakkab vähenema, algul järk-järgult, seejärel
kiirenedes. Seega ei pea rahvastik ainult eraldama üha rohkem ressursse areneva
ühiskonna säilitamiseks, vaid pärast teatud punkti annavad suuremad
investeeringud väiksemat tulu. Näeme, et kahanev tulu on
ühiskondlik-poliitilise arengu ja komplekssusinvesteeringupüsitunnus.“ „Tulu
kahanemise põhimõte on üks väheseid nähtusi, mis on nii korrapärane ja
prognoositav, et majandusteadlased on valmis nimetama seda seaduseks.“
Tähelepanekud
kokkuvarisemise protsessi kohta. „Kõigil uuritud juhtudel kasvas aja jooksul
komplekssuse kulukus. Sellal kui kasu rahvastikule kahanes.
Kõigil juhtudel suurenesid kulud märkimisväärselt vahetult enne
kokkuvarisemist ja neid pidi kandma rahvastik, kes oli kahaneva piirtulu tõttu
niigi nõrgenenud.“
„Olgu veel kord
rõhutatud, et kompleksühiskond on inimajaloo hiljutine nähtus. Kollaps ei
tähenda langust ürgkaosesse, vaid naasmist seisundisse, kus tavapärases
inimtegevuses on vähem keerukust. (…) Kuna kollapsit põhjustab
komplekssusinvesteeringute piirtulu vähenemine, on tegu säästva
protsessiga. See toimub siis, kui osutub tarvilikuks taastada
organisatsioonilise investeeringu piirtulu soodsamal tasemel.“
„Kui kompleksühiskond
jõuab kahaneva piirtulu faasi, muutub kokkuvarisemine matemaatiliseks
tõenäosuseks, millest saab piisava aja möödudes ületamatu õnnetuse tõenäosus. „
(J A Tainter „Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“ 165/166/167/329/326). Kui te
nüüd vaatate seda jada, siis oleme täpselt järgimas seda kokkuvarisemise mudelit:
rahvastik väheneb ja vananeb, mis iseenesest vähendab mahuliselt piirtulu, kuid
suurendab piirkulu (sest aastate jooksul on antud palju soodustus ja abilubadusi,
mis väheneva piirtulu kontekstis pole enam kestlik) ja samuti pole lendu läinud
tootlikkus, mis võiks läbi teadmiste rohkendada piirtulu. Olukord on … Mnjah,
olukord on selline, et kasvavaid kulusid meie teiega välja ei kannata ja maksude
kasvatamist meie teiega ka välja ei kannata. On väljakannatamatu olukord.
Väljakannatamatu staatikas, kuid mitte dünaamikas. Tegelikkuses on kaks
tõsiseltvõetavat tegevust Dr Riigi jaoks veel olemas: vähendada kulusid ja
kulutusi (ja jätke jutt õpetajate/politseinike/tervishoiu palkade kärpimisest –
see on vaid poliitinimese mugavusjutt mittemidagi tegemise õigustamiseks) ning
keskkonna loomiseks, mis rohkendaks tootlikkust eksponentsiaalselt. Punkt. Kogu
energia tuleb nendele valdkondadele suunata. Punkt. Kõik muu on …
kokkuvarisemine. Punkt. Ah, et niimoodi ei saa? Saab küll!
Kuidas ei saa?
Tundub, et meil on poliitmaailm lähtunud majandusstrateegia kujundamisel
kahest põhimõttest
Esiteks: nn Kleopatra stiil: „Tema alamad
maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike,
millele sai nime anda” (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013 Lk 117) Tundub, et
oleme sellel teel poole aastaga oma arengus teinud märgatava sammu … kaks
aastatuhandet tagasi. „Kiirepikksamm“ tagasi. Muljetavaldav.
Teiseks: nn „Heliseva muusika“ kärpimise stiil. Siinkohal
meenuski üks kokkuhoiu „ere näide“, mil „Ühe Lõuna-Koreas Soulis asuva
kinoteatri direktor leidis, et „helisev muusika“ on liiga pikk. Ta lahendas
probleemi nutika montaažiga, mis muusikali režissöörile pähegi polnud tulnud:
lõikas laulud välja.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk
35). Tundub, et meil kasutatakse sarnast „taktikalist võtet“, väikese omapoolse
täiendusega edevusele: „Kokkuhoiu motiiviks peab alati olema ettevõtte
töö efektiivsus, mitte kunagi enesenäitamine. Tavaliselt juhindutakse firmades,
kus kokkuhoid on juhtlauseks, just ettevõtte liidrite edevusest.” (McAlister
„Uus Machiavelli” Fontes 2001Lk 127). Nii ei saa.
Kuidas siis saab?
Teatud teejuhi „kuidas saab“ suunale annab artiklikogumik
„Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013). Ehkki 10 aastat tagasi
ilmutatud on see jätkuvalt aktuaalne visioonide ja lahenduste kogum. Niisiis,
alustame kõige tähtsamast – rahulolust ja lodevusest. „Enesega rahulolu võib
olla veelgi ohtlikum. Just nagu nõrgeneb bioloogiline immuunsüsteem, kui seda
proovile ei panda, muutub ka poliitiline süsteem lodevaks ja haavatavaks, kui
ohtusid silmapiiril ei paista.” (lk 166). Aga ohud on olemas ja üheks neist on meie
jaoks „Vanade šokk“. „Pole vähematki kahtlust, et ilma valitsuse mingisugusegi
sekkumiseta põhjustab demograafiline muutus riigi rahanduse kaose.” (lk 169)
Lk 170” Reitinguagentuur Standard & Poor`s
(S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama
ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile
alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud
avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu
ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest
protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu
kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud
jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse
netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt
SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju
langeb rämpsvõlakirja tasemele” (lk 170)
„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate
tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus
seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone,
nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast
üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi
avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused//
sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.” (lk
170). Meie näitel me hoopis kasvatame kaitseeelarvet, mis arvestades kujunenud
keerulist julgeolekuolukorda on ka ainuvõimalik. Niisiis … Loodeva riigi
strateegia viib muidugi maksude primitiivsele kasvatamisele a´la kas „võtame“
rikastelt varamaksude kaudu või kõigilt käibemaksude kaudu, siis võtmine on
võtmine, see vaesestab süsteemi tervikuna
„Äärmuslikul
juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates
õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha
raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja
riik põrub koos majandusega.”
„Paraku ei ole kuskil kivisse raiutud, et
inimesed peavad saama alates kindlaksmääratud vanusest , milleks on tavaliselt
65 aastat, riigipensioni ka siis kui nad elavad üha kauem. Samuti pole
pensionäridel konstitutsioonilist õigust nõuda, et maksumaksjad tagaksid enam
kui vaid baaspensioni. Riigid saavad oma kohustusi ümber defineerida ning
tulevasi kulutusi kokku tõmmata. Seda tehakse kas ennetavate reformidega või surve all olles. Nii või teisiti
sõlmitakse uus leping, mis piirab nõudmisi maksumaksjatele pensionide ja
tervishoiu finantseerimisel.” (lk 171). See on just see koht, millele peab
rõhuma samaaegselt tootlikkuse kasvu võimaldava keskkonna loomisega. Mantra, et
meil on pensionid/palgad/toetused indekseeritud ja me ei saa midagi muud teha,
kui makse tõsta, siis … See poliitika on primitiivne, lodev ja ohtlik.
Õige on (kindlas kõneviisis) see, et „2050
aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges
vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt
isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed
maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta
pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension
on kohustuslik.” (lk 172). Meie teiega peame paljudes asjades ümber harjuma.
Jälle. Midagi pole teha, kui kompleksühiskondade kulud kasvavad
väljakannatamatult kõrgeks, siis tuleb mudelit vahetada. Uus mudel ütleb meile
ette, et paljud tegevused peavad muutuma jälle loomulikuks, vastama nende
tegelikule väärtusele, suunates turgu lähtudes hinnasignaalidest ja minema üle
tasulisele teenusel ning inimese valikuvabadusele, kuid seda paralleelselt tootlikkuse
kasvu ja teadmuspõhise majanduse kasvuga.
„Pikendatakse tööiga, et aeglustada
pensionäride ja töötajate suhtarvu suurenemist. Samas nõuab inimeste pikem
tööiga muutusi nii töötajatelt kui juhtidelt. Viimased peavad loobuma ealistest
eelistustest, esimesed jällegi arendama oma oskusi.” (lk 173) Tundub mõistlik.
Arved kogumis
Nagu ütlevad reklaamid „Ja see pole veel kõik,
lisaks saate …“ Päriselus on niimoodi, et lisaks pensionikuludele saame
kasvavad tervishoiukulud. „ Isegi kui pensionikulud püsivad aastal 2050 riigi
kontrolli all, tundub tervishoiueelarvete taltsutamine rahvastiku vananedes üha
raskem. Keskmiselt on kulud üle 65-aastastele kolm kuni neil korda kõrgemad kui
noortele täiskasvanutele. Suurbritannias maksab üle 85-aastasne NHS-ile kuus
korda rohkem kui 16-44 aasta vanune.” (lk 174)
Nendel kuludel on siiski üks tähtis eripära –
need on kogumis odavad. „Eakate eest
hoolitsemine maksab palju, kuid mitte selle pärast, et nad on vanad, vaid
seetõttu, et nad palju suurema tõenäosusega surevad. Lähem pilk eluaja
meditsiinikuludele näitab, et suur osa neist kantakse umbes aasta enne surma,
olenemata vanusest. Tegelikult kipuvad väga vanade arved olema isegi väiksemad
kui noortel ja keskealistel. Kui inimesed elavad kauem, siis nood elulõpukulud
lükatakse lihtsalt edasi.” (lk 175)
Eakuse tarkus või …
„
Rahvastiku vananedes kujuneb välja poliitika, mis kulutab kallutatult pigem
vanadele kui noortele. Nutikas riik toimib vastupidiselt, kuna see on parim
viis toetada kõiki. Kasv johtub ennekõike paremate oskustega töötavast elanikkonnast.
See inimkapitali vundament on haridus ning riik peab katma koolilaste kulu,
jagama tudengite omi ning aitama vaesematel täiskasvanutel omandada uusi
oskusi.” (lk 178)
„Riigi vormisoleku 2050 aastal määravad
eelnevate aastakümnete poliitika. Pessimistliku hinnangu kohaselt kasutavad
vanemad valijad kasvavat jõudu oma soovide täitmiseks. Kui nii juhtub,
realiseerub mustem stsenaarium. Siiski ei lähtu valik alati isiklikest
huvidest ja vanemad inimesed hoolivad
alati oma laste ja tuleviku eest. Kui poliitikud suudavad selgitada, milleks on
reformid vajalikud, siis on riik aastal 2050 nutikam ja paremas vormis.” (lk
179). Niisiis poliitinimesed selgitage meile milleks on reformid vajalikud. Mnjah,
siinkohal oleme omadega puntras, sest reforme ju pole, on vaid primitiiv-lodev
päevapoliitika. Niisiis … Kas peaksime valmistuma mustaks stsenaariumiks?
Prrr!!! Meie teiega ei tohi sellega nõus olla.
Tüvitekstist tarkusetestiks
Niisiis,
kui me oleme läbi käinud ohud ja selle milline on lodev-primitiivse
päevapoliitika tulem arutleme selle üle, mis tegelikus maailmas toimub ja
kuidas loodus(füüsika/majandus)seadused toimivad. Seega lähtume energiast,
rahaenergiast. Niisiis, rahaenergia tulem on heaolu (või mitte nii hea olu). Millest
siis heaolu tuleneb? Tööst, tööst ja nutikusest. „ Riigi tegelik heaolu
tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on
sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd.
Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd,
nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja
tööpuudus eriti suur.“ ((T
Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 240) Lihtne ju – tee tööd, näe vaeva … meie oma tüvitekst.
Selline ood Mäe Andrese tõe ja õiguse tööle ja tööst, kuid …. Tänapäeva pole
töö enam lihtsalt töö, vaid töö uuel produktiivsemal
tasemel „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me
tänapäeval nimetame arenenud
majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid
võrdselt alaarenenud. Tänapäeva
alaarenenud või ka arenevad
majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö
tegijat produktiivseks muuta.” Kuid tänapäeval üksnes produktiivsest tööst ei piisa (see
tee tööd ja näe vaeva), heaks tulemuseks peab see olema teadmuspõhine:
“Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim väljakutse.
Arenenud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi
teisel viisil ei suuda arenenud riigid end ülal pidada, rääkimata oma
juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.” (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ lk
152/173).
Ja, et see lihtne juhis oleks
kõigile „raudpolt“ selge, siis veel üks Y. N. Harari arvamus majanduskasvu vajalikkusest: „Kui
tänapäeval on kasv kõigi kinnismõtteks, siis uusajale eelnenud ajastul see
inimesi ei huvitanud. Valitsejad, preestrid ja talupojad eeldasid, et inimeste
tootlikkus on enam-vähem muutumatu. Nad uskusid rikastumisse üksnes teiste
inimeste arvelt ega näinud ette, et nende lastelaste elatustase võiks olla
kuidagi parem „
„Kapitali
oli vähe kuna laene oli vähe, laene oli vähe, kuna inimesed ei uskunud kasvu,
inimesed ei uskunud kasvu, kuna majandus seisis paigal. Majandusseisak põlistas
end seega ise.“
„Tavaarusaamade järgi maailmast kui
kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid –
toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid –
toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem
neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem
me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit
suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid
tooraineid ja energiat.“
Ja
veel üks tähelepanek: „Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui
inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga
hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“
(„Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk
213/223). Niimoodi me tänapäevaste moodsate inimestena tegutsemegi: teeme tööd,
teeme rohkem tööd, teeme nutikat tööd ja kogume energiat. Rahaenergiat. Oleme
pidevas liikumises, sest vastavalt energia jäävuse seadusele … Te saite juba
aru, kohapeal kedrates ja oma energiat/raha ühest taskust teise tõstes energiat
juurde ei tule. Enamgi veel iga paigalseis ja ümberjagamine on tegelikkuses
energeetiliselt tagasilangus. Kulu. Me püüame. Me tõsiselt püüame kui meid
vähegi lubatakse oma nutikust ja töökust loovalt kasutada.
Riigi
Riik
Riigiga on natukene teisiti. Riik ise ei
teeni midagi. Üldiselt on Riik kulu, kuid … kuid Riik loob (või siis ei loo) keskkonna mis soodustab
heaolu kasvu saavutamise võimalusi. Nagu vana kaupmees ütles „Ära kardap see
suur kulu, kardap see väike tulu“ nii on
ka riigi kulude ja tuludega. Riik on olemuslikult suur teenusepakkuja (mitte
valitseja ega (avalik)teenistuja, vaid tellitud teenuste operaator). Meie
teiega esitame riigile tellimuse eelistatavate teenuste ja nende kvaliteedi suhtes
iga nelja aasta järel Suurel Valitsemishanke konkursil ehk Riigikogu valimistel.
Usume teenusepakkujate teenusekirjeldust esitame tellimuse ja … jääma ootama. Harilikult
on niiviisi nagu W Buffet ütles, et alguses saab rahvas seda mida ta tahab ja
siis seda, mis tuleb. Valime mis me valime, lõpuks saame ikkagi valitsemise,
mitte teenindamise. Vahel läheb valimine üle „väga“ valitsemiseks. Seega kas valimine
ja valitsemine või valitsemine ja valimine … eee … selles on küsimus. Ilmselt
ei oska kõrgeima võimu kandja alati õigesti lugeda/mõista poliitturu hankedokumente
ehk valimisplatvorme. Vahel ei tunne kõrgeima võimu kandja hankepakkumise
teenusekirjeldust ja tegelikku valitsemist (mitte teenust) äragi. Ja siis ütleb
hankevõitja: „Aga ise te tahtsite. Me lubasime kõõmaravi ja
te nõustusite. Mis siis nüüd rahutuks teeb? Ah te arvasite, et kõõmaravi käib
lõhnava šampooni lillelõhnaga, kuid te ei arvanud ära, et see toimub
giljotiiniga. Harjuge ära!“ Kuid raske on harjuda. Peatu, maotu värk. Kehv äri
kui oleme Valitsemishankel oma suveräänse võimu ära andnud ja peast ilma
jäänud. Pole midagi teha, peame järgmiseks Valitsemishankel valima … eee … läbinägelikkumalt.
Pole päris kindel, et me oleksime valinud giljotiini kõõmaraviks, kuid järsk ja
jäik eelarvetasakaal koos mõõdutundetute maksutõsudega on just kõõmaravi
giljotiiniga. Kahjuks pole see ka tootlikkuse kasvu keskkonna loomine. Pigem
vastupidi.
Kaalu,
tasakaalupoliitika
Olen
tasakaalus eelarve pooldaja, kuid … Kuid vahel tuleb rehkendada millised on
valikud. Esiteks laenud tuleb tagasi maksta. See, et laenusid ei pea tagasi
maksma, on ohtlik luul (nii üksikisiku kui riigi suhtes) ja risk suveräänsusele.
Trikk on selles, et vahel laene ei maksta tagasi, vaid makstakse edasi. Britid maksavad
siiani Napoleoni ja Krimmi sõdade laene. Küsimus on pigem selles kuidas maksta
ja millises järjekorras maksta. Tasakaalus eelarve iseenesest ei saa olla
eesmärk, see on vaid vahend millegi saavutamiseks. Vahendi muutmine eesmärgiks
on samuti ohtlik luu, mis tähendab eesmärgi mittesaavutamist. Elementaarne. Esiteks
on selge, et meil on Dr Riik võtnud endale kohustusi, mida ta ei suuda normaaltingimustel
täita – liiga palju on meid „kes peavad saama“ ja liiga vähe on neid, kes on võimelised
andma. Oleme jõudnud sinna mida
eelnevalt on märgitud kui: „Äärmuslikul juhul varisevad
liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad
seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb
ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos
majandusega.”. Dr Riik on oma finantsvõimekust ilmselgelt üle hinnanud, see on
ülehinnatud isegi heade aegade kontekstis, kuid kriisioludes kokkuvarisemisoht majanduse
põrumise läbi kasvanud märgatavalt. Kehvem lugu on selles, et poliitturg ega
paljud institutsioonid ei adu seda ja jätkavad arutamist valel teemal – teemal kellelt
võtta. Isegi ÄP
(22.09.23) on läinud lohale, kirjutades, et: „Hea traditsioon on, et makse
rahvahääletusele ei panda, aga olukord, kus valitsus küsib nõu, et leida
ületulevaks aastaks riigieelarvesse 400 miljonit eurot, võimaldab seda“. Ei-ei,
mitte seda nõu ei pea Dr Riik küsima ega meie andma, kuidas riigikassa ülekulu
katta, vaid seda mida/kuidas teha, et luua majanduskeskkond, mis võimaldab
eksponentsiaalset kasvu. Praegune tegevussuund on pigem arengut kahjustav eksponentsiaalssest
kasvust rääkimata.
Almusesaajate
abikõlbulik ühiskond
Nojah,
esiteks on edukuse saavutamise stimuleerimine selle karistamise läbi on kehv
strateegia. Teiseks on meie mõttemaailm suures osas taandunud edukuse
saavutamiselt almuste saamise ihal ja pürgimine … Pürgimine abikõlblikkusele.
Uus edukuse mõõt on olla abikõlblik ehk almusesaaja. See on täiesti vale, sest
niimoodi ei suuda me mitte kunagi riigieelarve tasakaalu saavutada. Vaid edukad
ettevõtjad ja loovus suudavad rohkendada meie ühiseid väärtusi ja luua seeläbi
ka puhvrit nende jaoks kes abi vajavad ja nende hädavajalike teenuste väärikaks
tasustamiseks mida meie teiega Riigilt kui teenuseoperaatorilt ühishanke korras
tellime. Kõigepealt tuletame meelde energia jäävuse seadust st. ümberjagamine
ei suurenda ühiskonna jõukuse määra. Siis tuletame meelde basseiniülesannet ehk
oludes kus elanikkond väheneb ja vananeb ei täitu bassein nii nagu kasvava noore elanikkonna
puhul. Seda muutust saab kompenseerida vaid keskkonna loomisega, mis soosib
tootlikkuse ja teadmispõhise tootmise raju kasvu. Basseini tühjenemise kiiruse
vähenemisele aitab tublisti kaasa ka ebatõhusa ja asjatu bürokraatia eemaldamine
süsteemist (nn süsteemimüra). Kui me neid asjaolusid ei arvesta, siis saame
elama nagu hullumaja basseinianekdoodis. Te ei tea seda anekdooti? Lugu
järgmine. Ministeeriumi komisjon tuleb uut hullumaja avama (muidugi on hullus
arvata, et tänapäeval keegi uut hullumaja avaks). Tegemist on moodsa asutusega,
paljude teraapiliste ravitegevustega. On ka bassein. Bassein koos hüppetorniga.
Bassein koos hüppetorniga, mida hullud aktiivselt kasutavad.
Ministeerimiametniku küsimusele „Kuidas meeldib?“ kõlab reibas vastus: „Väga meeldib,
aga homme on veel vahvam, sest siis lastakse ka vesi sisse!“. Vaat
selline lugu, ainult et …
Ainult
et meie tingimustes selle parandusega, vett ei lasta sisse, sest tulu ja
kulutorud on valesti seadistatud välja läheb rohkem. Meie majandusareng jääb
kuivale. Ka abikõlbliku almusesaaja strateegia ei aita, sest see tähendaks „kuskilt“
ja „kellegi poolt“ pangega vee tassimist basseini. See omakorda on vastuolus
põhiseadusega. Füüsika põhiseadusega energia jäävuse seaduse vormis. Pole enam
neid kes pangega vett juurde kannaksid. Hullukesed võivad küll kollokviumit
basseiniäärel pidada, et millisele ämbrile kui suur maks peale panna, aga …
Lugedes aruannet ˮˮRiigi pikaajaline arengustrateegia ˮEesti 2035ˮˮ kohta alustasin seda innukalt ja lootsrikkalt - lõpuks ometi, kuid kui suulise harjutusena kõlas see päris mõnusa sõnajadana, siis sisult ... Sisult tundus see sõnajadana. See sõnajada ei tekita just parimat enesetunned, kuid ... Kuid alati võib juhtuda, et mingile tavalisele ja igavale tootele lisandunud juhukomponent muudab kõike. Ärgem unustagem, et vahuvein tekkis ühest vussiläinud veiniteost, hallitusjuust esmapilgul riknenud juustupartiist ja mida need mungad Benediktiini likööri sisse segasid seda ei nmäleta enam õieti keegi. Vahel võib vusserdus olla edu aluseks ja edu läheb meil ilmtingimata vaja. Ühisruum
vajab edukuseks kriitilist massi eestvedajaid, käimavedajaid. See ongi heaolu
kasvatamise põhiolemus. See kriitiline mass (mis tegelikult on üksikud sammuseadjad)
veab ka ülejäänud ühisruumi käima, tekitades erinevate teenuste ja vajaduste
turu. See on nagu kivi vette viskamine, kivi viskamise koha ümber tekkivad ringid.
Meil on (kindlas kõneviisis) mõistlik oma tegevuste aluseks võtta nn Medici
efekti strateegia: „… idee on lihtne:
kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid
olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid.
Nimetus, mille ma sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15.
Sajandi Itaalias toimunud silmapaistvast loomingupurskest.
Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas
erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele
teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased,
poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal
leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja
distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines
uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn
loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum
periood.“ F Johansson „Medici efekt“ Pegasus 2008 lk 2). Saagem
loovusplahvatuse epitsentriks.
Targutusi:
B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003
Lk 201 „Kui lollid me õigupoolest oleme? Me ei saa seda kunagi
teada, sest oleme õigupoolest liiga lollid, et välja selgitada. Kahjuks on meil
siiski niipalju arukust, et mitte kunagi lakata selle üle imestamast.“
Lk 202 „Me oleme lühikese aja peale ettemõtlejad pikaajaliste
tagajärgedega maailmas. Ka ürginimesed mõtlesid lühikese aja peale ette. Kuid
nemad elasid lühikeste tagajärgedega maailmas.“
R G Hagstrom „Warren Buffett. Ülim rahavaim“ ÄP 2022
Lk 34 Howard Buffett „Ühes Omaha-World Heraldi tähelepanuväärses
artiklis pealkirjaga „Valitusu paneb käerauad inimenergia kasutamisele“
toonitas ta 1944 aastal, et just „inimenergia avastas elektri, leiutas auto,
ning lõi sulfoonamiidid, penetseliini ja kõik teised head asjad, mida me
tänapäeval kasutame.“ Ta jätkab: Inimajalugu ulatub umbes kuue tuhande aasta
taha. Sellest enam kui 5800 aastat on valitsused tõkestanud energia vaba
kasutamist. Sellele järgnes Ameerika revolutsioon ja esimest korda ajaloos
pääses inimenergis valla. Selle tulemusena on nüüdsel ajal ka päevilisel hüved
ja mugavused, mida veel saja aasta eest polnud isegi kuningal.“