Risttee ja umbtee

Frans Johansson on võtnud kasutusele mõiste:  Medici efekt. Efekt on selles, et kui  astutakse või sattutakse valdkondade, distsipliinide, kultuuride ristmikule, võib olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Mõttearenduse aluseks on 15. saj Itaalias toimunud silmapaistev loomingupurse, mida täna tunneme renessansina.  . Medicid, koos teistega, rahastasid erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu millele koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud, arhitektid, kes õppisid üksteiselt, lammutades distsipliinide vahelised barjäärid, rajasid uutel ideedel põhineva maailma. Selles barjääritus ühistegevuse tulemusel muutus Firenze loovuspahvatuse epitsentriks. Võib-olla  käivitus sellest üks ajaloo kõige uuenduslikum periood. Vahva.

Ulatume taevani … barjääridega?

Kõik see on ka tänapäeval võimalik, kui meil on julgust astuda jälle erinevate arvamuste ja distsipliinide ristteele. Ega meil kaugelt ei ole vaja otsida, me oleme sellisel loomingulise plahvatuse epitsentris juba olnud, kuni samm-sammult libisesime loomingulisuse ristteelt maha ja suubusime kõige reguleerimise umbteele. Tundus kindlam, teised ju ka teevad nii.  Nüüd me siis seisame nõutult selles umbsopis, püüdes sellest läbi murda, selle asemel et jälle kord Medici efekti kogeda.

Heatahtlik, edasiviiv areng ja arutelu on lukku pandud pahatahtlikkuse võtmetega.

 Väga kurba seisu oleme jõudnud, kui iga ettepanek käivitab osades meis paanilise halvustamise ja eitamise mehhanismi, mitte võimalike lahenduste otsimise. Vaadake mis juhtus puidurafineerimistehase ideega – täielik ummik. Lootusetu ummik. Barjäärid taevani. Aga algas ju kõik nii ilusasti, räägiti miljardi investeerimise võimalusest meie majandusse, töökohtadest, ekspordivõimest, lisaväärtusest ja väheväärtusliku ressursi väärindamise võimalustest. Tundus tulema tubli lisa meie toimetulekuvõimalustele. Kuid vale kommunikatsioon ja liigne klammerdumine ühe variandi külge võimaldas poliitinimestel muuta miljoninvesteering oma lahingristlejaks. Arutelu? Arutelu enam pole, on vaid vaenutsevad pooled. Kõlavad süüdistused nii arutlusväärsed (mis ikkagi juhtub vesikonnaga), kui vägagi imelikud (Dr Riik välistab oma otsusega tehase võimaliku rajamise maakondadesse, Dr Riik on teinud projekti vedajatele sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuva kingituse jne). Kuivõrd suure absurdi projekt jõudnud on näitab ilmekalt „omade“ umbusaldusavaldus Dr Riigile. Uuringut veel ei ole, analüüsi pole, kuid „me kõik teame“, et … Kohalike inimeste murest saan väga hästi aru, meie pere elas kümmekond aastat Sossi mäe all ja polnud midagi meeldivat ärgata lämbel suveööl hingematvas väävlihaisus. Sellist tehast ei soovitaks kellelegi. Samas tehnoloogiad arenevad, meie  Pilvepiirlased käisid ju Soomes ja tulid  tagasi rõõmusõnumiga, et sarnase tehase ümber õilmitseb vaid lillelõhn ja linnulaul. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab üha uusi tegevusi, mis veel eile olid ohtlikud või ebamugavad. Me peaks mitte barjääre ehitama, vaid vaatama üle pakutavad lahendused ja analüüsid. Otsima variante.  Mitte midagi tehes midagi ei kogune. Vast vaesus ainult. Kuigi … Nüüd ma elan Pi-Rita linnajaos ja kuigi eksperdid ütlevad ja aparaadid näitavad, et kõik on  sadamaga „normull“ , viskab sealtpoolt vahetevahel õhku mingit „essu“. Pole meeldiv, kuid kas me peaksime siis sadamatest loobuma? Niimoodi me ei saagi midagi arendada ega toota, luua uuendusi. Me oleme hakanud millegipärast pidama mõistlikuks mitte Medici efekti kasusid, vaid piirata ennast kõrgete assotsiatiivsete barjääridega.

Kogemuste ahelad

Me kõik lähtume kogemustest, minagi käsitlesin alateadlikult miljonitehase küsimust läbi oma kogemuste, läbi haisu ja  arenemisvajaduse tunnustamise kogemuse. Psühholoogid väidavad  „(…), et teadvus harutab lahti assotsiatsioonide ahela. Mingit sõna kuuldes võib mingit kujutist nähes avaneb teadvuses terve rida omavahel seotud ideid, millest igaüks on teisega ühendatud. Need assotsiatsioonide ahelad kalduvad kogunema kobatraks ümber meie enda kogemustega seonduva ala. (…)Teadvus töötab nii, sest see järgib kõige lihtsamat rada – eelnevat assotsiatsiooni. (…) Assotsioonide ahelad toimivad tõhusalt, võimaldades meil kiiresti analüüsimise juurest tegudeni jõuda. Kuigi need kätkevad endas suurt kasu, sünnib neist siiski ka kahju. Need pärsivad meie võimet laiemalt mõelda. Me ei sea oletusi ja eeldusi niisama lihtsalt küsimuse alla, hüppame kiiremini järelduste juurde ja ehitame konkreetses olukorras võimalikele alternatiivsetele mõtteviisidele tõkked ette. Teadlased on ammu kahtlustanud, et need assotsiatiivsed barjäärid ongi inimese loovuse tõkestamises süüdi.“

Kusjuures kõrgete barjääridega inimene jõuab kiiresti järeldusteni, sest ta meenutab, kuidas probleemi minevikus käsitleti või kuidas on teised sarnases olukorras viibinud selle lahendanud. Samas madalate barjääridega inimene võib mõelda ka niisuguste ideede ühendamisest, millel  minevikukogemus puudub. Just seepärast kohtavad niisugused ideesümbioosid sageli vastuseisu a´la „Kui see nii hea idee, oleks keegi juba varem sellele tulnud.“ Kuid kui me oleksime elanud vaid eilsete kogemuste baasil, siis meil poleks ju tänast. Kõik see, mida me oleme saavutanud on vaid selle tulemus, et me oleme julgenud astuda ristteele, teinud uuelaadseid valikuid mille kohta öeldi – nii ei saa. Miks me siis nüüd enam ei julge?

Riigireform kui risttee

Meie pelglikkust, lausa argpükslikkust, näitab see, et iga uuendus toob kaasa selles lõputu vigade otsimise. Muide, mitte niivõrd ettepanekute või ideede osas, sest need on juba a priori põlu alla pandud (edenemine kui pahe?), vaid viiendajärguliste detailide ja eriti ettepanekute esitajate osas. Kui Eesti 200 oma ettepanekutereaga välja tuli, siis oleksime pidanud tundma heameelt, et keegi ometi on oma aega ja vaimujõudu kulutanud (meie heaks ja kasuks), et struktureerida ja priotiseerida meie kõigi ees seisnevad eksistentsiaalsed probleemid. Pakkunud ka lahendused. Kuid, ei, täpselt nagu  aastakümneid lasti sõelapõhjaks üksteisele järgnevate regionaalministrite kavad muuta meie halduskorraldust, asuti ka seda ideestikku alla tulistama. Kirega. Ei meeldinud meile ei küsimuse püstitused ega püstitajad (ärimehed, ametnikud). Kuid oleks võinud ju lähtuda ka sellest, et tegemist on vastutustundlike inimestega, kes aduvad, et me oleme arengu laugkurvis (rahvastiku vähenemine) jätkuva otsekursiga võssa sööstmas. Nad hoiatasid meid – vaadakem ette, avariioht. Kuid meie oleme pahased, mis te segate. Pahatahtlikkus ideede suhtes on saanud osaks meie olemusest, identiteedist. Miks ei oleks me võinud alustada selle projekti vaagimist kaasatöötamise võtmes? Eh, isegi erakonda ei tahtnud E 200 algatajad luua, ainult arengut soodustada, kaasaegsemaks kohendada. Kuid me ei võtnud veda. Me lõime selle idee ümber juba barjääri ja kui me laseme sellel edenemisvastaliste poliitinimeste käes vabalt areneda, siis teevad nad sellest oma järjekordse lahingristleja ja räige keskkonnakahjustuse. See oleks hea idee ja tahte raiskamine.

Teil on nina viltu

Parim viis sõnumitoojat rünnata on teda halvustada. Näiteks öelge „No see ettepanek ei kõlba kuskile, sest esitajal on nina viltu“. Kõik. Oletegi kogu ideestik koos idee esitajaga maha kantud. Asjalugu on aga selles, et meil kõigil on tegelikus elus mingil määral nina viltu. Sirge nina on anomaalia. Perfektne projekt ka.

Kui Riigireformi Sihtasutus tuli välja veelgi konkreetsema muudatuskavaga, siis … Mnjah, arutelu ei toimunud, algas „nina viltu jutt“. Tegelikult läks asi ikka päris inetuks kätte, sest esialgne kõhklev surnuks kallistajate seltskond muutus üksteist õhutades juba täiemõõduliseks hukkamismeeskonnaks. Tundub, et suurem osa seltskonnast ei olnud lugenudki dokumenti (mõttega). Süüvimisest või kaasamõtlemisest rääkimata. Muidugi, miks peakski hukkaja, nii ametlik, kui amatöörhukkaja, süüvima sisusse? See vaid segaks hukkamist. Protseduuriliselt.

 Hukkamishüsteeria tõi välja ka meie õhukese kultuurikihi. Ilmnes, et elame  jätkuvalt kahakordsete standardite maailmas. Selles pole midagi uut, sest juba Vanas Roomas oli teada, see mis on lubatud Jupiterile pole lubatud härjale.  Mida me saime siis teada?  „Kaasaegne meediakeskkond julgustab ja põlistab neid reaktsioone üheaegselt, kuna see on ju ikkagi ärile kasulik, eks ole. Kirjanik ja meediakommentaator Ryan Holidday nimetab seda „nördimuspornoks“: selle asemel, et tõsta esile ehtsaid lugusid ja käsitleda tõelisi probleeme, on meedial palju lihtsam (ja tulutoovam) otsida midagi kergelt pahakspandavat, pasundada sellest laiale publikule, tekitada pahameeletorm ja näidata siis rahvale omakorda seda pahameeletormi viisil, mis tekitab pahameeletormi mõnes teises ühiskonna osas. See kutsub esile omamoodi kaja, milles tõevaba pask põrkub edasi-tagasi kahe kujuteldava poole vahel nagu pingpongipall, juhtides kõigi tähelepanu eemale ühiskonna tegelikest probleemidest. Ei ole mingi ime, et me oleme poliitiliselt enam polariseerunud kui kunagi varem.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 120). Just niimoodi ongi juhtunud, väärikale algatusele on tekitatud kunstlik pahameeletorm, loodud vastandid. Lausa vaenlased. Ettepanekute sisu, kuidas meie elu paremaks teha, on lukku pandud.

Kuidas meil loodi võitlevad vastandid ehk tapke riigireform

Kuidas siis luua vastandid? Selles ei ole midagi uut, vaenlane tuleb leiutada.  Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, vastas ta: „Ei, muidugi rahvas ei taha sõda. (…) See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.”” (.W. Sonnenfeldt „Ma olin Nürnbergis”LK 33.) Just niimoodi luuaksegi ei millestki  täiuslikku tormi. Alustatakse piskust. Näiteks kirtsutatakse peenutsevalt ninaga ja mainitakse nagu muuseas, et tegemist on maskuliinse seltskonnaga, lisatakse värvikuseks, et  no teate, needsamad tüübid kes alati, sellised üle viiekümnesed . No saate aru ju, et „sellised“ ei saa ju normaalset ettepanekut teha. Hm, kummaline. Mees, edukas (ilmselt ka tark) ning veel ettevõtja on muudetud justkui ühiskonna heidikuks. Tema ettepanekud ja visioonitaju ei kõlba? Need on peaaegu kuritegelikud?   Kuid kui ettepaneku oleks esitanud naised? Noored, tegusad, targad? Mida me siis oleksime öelnud? Tubli? Või oleksime oma sapisuses virutanud, et mida see kanakari ka teab? Ei oleks ju! See oleks mõeldamatu. Skandaalne. Ja õige kah. Kuid kuidas on siis võimalik, et teistpidi on  selline mõtlemine ülepea on võimalik.  Välja ütlemisest rääkimata. Vaba rahvas vabal maal, igaüks võib teha ettepanekuid, luua sihtasutusi, klubisid, seltse, nii noored, kui vanad. Teha ettepanekuid. Selleks ei pea õhkama, et tahaks … teha tuleb.  Mida rohkem seda uhkem. Miks ei oleks võinud õhutada just seda poolt, et näe kogemustel põhinev edukas juhtimiskogemus homsesse projetseerituna annab sellise tulemuse, tehke omad pakkumised. Kuidas teie homset näete? Mis on ohud? Millisteks pingutusteks olete valmis? Just, millisteks pingutusteks, mitte ainult hüvedeks. See oleks olnud ristmikule astumine mitte barjääride ehitamine, lahterdamine, halvustamine. See, et kogenud vaadates tulevikku näevad seal ohte ja jagavad neid meiega on igati kiiduväärt.  Just jagavad, mitte vaid sissepoole pööratult ei nokitse. „Targale ei piisa sellest, et ta loodust ja tõde uurib; ta peab julgema seda välja öelda nende väheste huvides, kes tahavad ja oskavad mõelda; sest teistel, kes on vabatahtlikult eelarvamuste orjad, ei ole tõeni jõudmine võimalikum kui konnal lennata.“ (J O De La Mettrie „Inimene kui masin“ Ilmamaa 2017 lk 19).

Talv on tulekul

Jahmatav, mida kõike pandi lähtevisioonile pahaks. Järjekordset kommentaari kuuldes olin sunnitud ikka uuesti ja uuesti tagasi pöörduma algteksti manu. Kuigi minugi arvates pole kõik ettepanekud just kõige õnnestunumad, mõnda pean lausa taktikaliseks ebaõnnestumiseks, siis põhi, millest lähtuda on õige. Sellest põhjast, komplektselt tulekski alustada, mitte lahata üha mahlasemas vormis arvustajate isetekkelisi pseudoprobleeme, millel ei ole lähtevisiooniga mingit puutumust.  Need on ilmselt iseleiutatud. Pahatahtlikkuse panus arengupeetusse. On muidugi pahatahtlikkuse meisterklass lugeda lähtealustest välja seda, mida seal ei ole kunagi olnud. Arvata, et ettepaneku tegijate eesmärgiks on tasuline haridus ja meditsiin, et saaks ise äri ajada on küll luuleline, kuid pole tõsi.. See ei ole soov vaid ilmselt meie praeguse arenguloogika paratamatus. Kui meie rahvastiku arv langeb sellises tempos nagu see statistilistes mudelites (mitte ennustustes) maha on joonistatud, siis pole lihtsalt neid, kes suudaksid kõigi tänaste „tasuta“ asjade eest maksta. Kui meid ei saa rohkem, kui meie tööviljakus ei tõuse ja kui me ei tööta rohkem, siis pole võimalik tagada mitte ainult heaolu kasv, vaid küsimärgi alla sattub mitmete riigi funktsioonide täitmine. Riik on sunnitud osa oma funktsioone hülgama. Ning arvestades seda, et ilmselt ei ole see esimene valik riigikaitse ja siseturvalisus, siis järgmine valik ongi meditsiin ja haridus. Kuigi vananevas ühiskonnas on meditsiini rahastamise ja hariduse, kui tööviljakuse tagamise aluse tagamise rahastamise kahanemine kahetsusväärne, siis millised on alternatiivid? Miks keegi nendest, kes demagoogitsevad, et kas paneme politsei kinni või saadame päästeteenistuse laiali, ei esita oma lahendusi? Kuid on selge, et osasid teenuseid lihtsalt laiali saata ja kinni panna tsiviliseeritud ühiskonnas ei saa. See ei ole meie mõõdupuude järgi inimlik. Midagi peab asemele tulema. Suvele järgneb sügis ja talv. Nüüd ongi tehtud hoiatus, talv on tulemas, varuge küttepuid. Mida varem me sellega harjume, seda enam on meil võimalik selleks valmistuda ja ka talvega toime tulla.

Surnukskallistamise meisterklass

Ülalmainitud „nina viltu“ meetodit kasutavad vilumatud amatöörid, tõelised professionaalid püüavad sooja naeratuse ja tunnustussõnadega ristteele pürgijaid surnuks kallistada. Meistrid ei ütle, et see ei kõlba kuhugi, ei, meistrid alustavad kiitusest, siis üleskutsest teha kõigil teistel ka ettepanekuid. Siis öeldakse nagu muuseas välja „sügava tõe“, et  see on meie riik,  meie tulevik, see ei ole ei poliitikute riik ega ärimeeste riik ega riigiõiguse teadlaste riik. Kõik on õige, nii nagu meisterklassis ikka, kuid rõhuasetus on ikkagi piiride tõmbamine eri rühmade vahele, mitte nende liitmine. Järgmisena võetakse kasutusele büromaailma kuldreegel, loo komisjone. Veelgi parem, kui annad teada, et komisjon juba töötab (palehigis) ja  komisjoni arusaamad riigireformist on palju avaramad kui lähtevisiooni loojatel.  See on tüüpiline laialivalgumine, mis ei anna tulemust, küll aga tummist tööd paljudele selle külge ennast imenud mittetulunduslastele ja muudele aktivistidele. Kui veel kommentaaridesse poetada, et lähtevisiooni  numbrid ei pea faktikontrollile vastu, siis muutub kallistus juba halvavaks, pannes kahtluse alla ka vajaduse riigi kulusid kärpida.  Siinkohal  ongi meisterklass jõudnud peaaegu oma finaalini. Kes võtaks tõsiselt majandusinimesi, kes ei oska arvutada?  Kui veel lisada autoriteetselt, et OECD võrdluses … Siis ongi visionääride  asjatundmatus tsementeeritud. Kuid, kui vägivaldne kallistus eemale jätta, siis tegelikkuses ei ole küsimus numbrites vaid selles, kas kehtivas ja juba terendavas paragrahvimetsas on võimalik ellu jääda. Meil ellu jääda.  Meil pole mingit mõtete võrrelda ennast OECD edukatega, kui oleme 1,75 m pikkused, teised aga  2,10-sed. Miks? Sest, kui vesi on 1,80, siis nemad saavad veel hingata, meie mitte. Meie jaoks ei ole suhtarvud mitte matemaatiline tehe, vaid eksistentsiaalne küsimus

Eriti nõutuks teeb Pilvepiiri ütlemine, et  pea kümne aasta tagune lp J. Raidla idee pole vahepeal edasi liikunud. Pole süvitsi mindud. Jutt või asi, õigemini ainult jutt, sest selle 10 aasta jooksul, mil lp J Raidla on palunud, selgitanud ja veelkord palunud just sellelsamal Pilvepiiril määratleda riigireformi eesmärk; mõiste ja sisu, mõõtkava ajas ja ruumis, pole Pilvepiir suutnud mitte midagi teha. Mitte midagi. Kuid, kui aluseid ei ole ei saa minna ei sügavuti ei laiuti. Kui ei tea, millesse süüvida, kas maateadusesse või matemaatikasse, siis pole võimalik süüvida. Sellest peab ka Pilvepiir (lõpuks) aru saama. Parlamentaarses riigis ei saa ilma Pilvepiiri otsuseta kuhugi süveneda, kui pole tegevuste definitsioone, põhja. Elementaarne. Mis aga eriti kummastav, just nüüd kui osa ettevõtlike inimesi ei kannatanud enam Pilvepiiri mitte midagi tegemist välja ja asusid Dr Riigi abistamiseks sellele näitlikku õppematerjali tegema (kuna Pilvepiir polnud defineerinud millises õppeaines tuleb süveneda, siis valiti matemaatika) just siis saadi ka süüdistus mittesüvenemisest. Justkui tagantkätt nätakas. Nagu reklaam ütleb: „Aga see pole veel kõik, lisaks ….“ Kvaliteetse ja komplektse surnukskallistamise juurde käivad veel kaks tööriista. Esiteks poliitinimeste ütlemine, et need ongi meie programmilised. Muidugi võib võrrelda, hobu ja merihobu, kuid need pole üks ja sama tegelane. Lihtsalt teatud nimetuse sarnasus. Kokkulangevus. Teine kalli-kalli, ja see on veelgi ohtlikum, on poliitinimeste ütlemine, et vaat selle punkti küll võtaks. Niimoodi tassitakse komplektne masin pulkadena laiali, igaüks haarab midagi kaasa kuid reformist jääb vaid kest. Utiili? Nii et kallistustega tuleb olla ettevaatlik.

Pingutus õnne nimel

Senini on „diskussioon“ keskendunud sellele, mida ei saa teha. Alustame siis teisest otsast, milles me oleme ühel nõul ja läheme siis sammsammult edasi vaidlusaluste küsimustega. Lõhume töö käigus barjääre maha. Meie põhiküsimus pole mitte selles, milliseid riigi poolseid teenuseid rohkendad, vaid kuidas ellu jääda.  „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvatav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“ „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 44/45).

Nii, et meil tuleb pingutada, et sellest arengutasandist ülespoole saada. Ülesse ei saa muudmoodi kui tööviljakusega. Nagu märgib Thilo Sarrazin (endine Saksa Riigipanga juhatuse liige ja liidumaa rahandusminister) oma raamatus „Soovmõtlemine“:  „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“ (lk 240). Kõik, kogu illusioon on läinud. Kui me nüüd mõtleme tööviljakuse tõusule, seda soodustavatele teguritele, siis tulebki esmajärjekorras meelde majanduskeskkonna selline ümberkorraldamine, mis võimaldab meil astuda loovuse ristteele ja selle aluseks on kogu segava administratiivjama üle parda heitmine.  „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist – Peter Drucker“ (Freedman „Strateegia“ Grenader lk 537)

Ja muide ärgem ära eksigem pahatahtlikkuse umbteele. Nagu Inglise humanistlik vaimutegelane Sir Thomas More  olevat öelnud: Olge üksteise vastu head ja kui te ei jõu olla üksteise vastu head, siis olge vähem halvad. Asi seegi. Kui keegi ütleb, et esitatud ettepanekud on vaid ärikeskkonna, mitte elukeskkonna parandamiseks, siis on ta asjast  valesti aru saanud. Pole mingit elukeskkonda, kui pole ärikeskkonda ja vastupidi, kuid siin ongi võimalus segada erinevate eluvaldkondade teadmisi, oskusi, lõhkudes barjääre, saavutada Medici efekt, astuda julgelt ristteele. Luua meie oma uus renessanss.

Targutusi:

Otto Carius „Tiigrid poris” Grenader

Lk 26 „Olime saanud käsu, et mitte mingil tingimusel ei tohi „Tiiger” venelaste kätte langeda, kuid tihtipeale tuli õhitud relvadega põlenud tank maha jätta. Need vrakid ja rusud andsid  venelastele piisavalt palju informatsiooni selle kohta , et meil on uued masinad. Järgnevate lahingute ajal leidsime venelaste juurest lausa laitmatuid „Tiigri” kirjeldusi. Igal Ivanil olid need olemas, et õppida tundma meie nõrku kohti. Kuna meie juhtkond ei olnud veel instruktsioone valmis saanud, kasutasime edukalt oma väljaõppe juures Vene trükiseid, mis juhtisid meie tähelepanu ka tankide haavatavatele kohtadele.”

Lk 156 „Igas lahingus on otsustava tähtsusega see, et üksused ei töötaks mitte lihtsalt kõrvuti, vaid ühiselt.”

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

Lk 17 „Teaduste seas valitseb bioloogia, seda viljakas koostöös nanoteaduste ja informaatikaga. … Üksikisikule võib tema genoomi järjestamine olla sama tavaline kui vereproov tänapäeva inimesele. Võõrkeele õppimine võib tänu arvutitõlke arengule olla vähekasutatud oskus, umbes samavõrd iganenud kui praegu kalligraafia. Individuaalset intelligentsi täiendab tavapäraselt pideva sotsiaalvõrgustikega ühendatuse tõttu KOLLEKTIIVNE INTELLIGENTS”

Lk 21 „Esimese miljardini jõudmiseks kulus 250 000 aastat, seejärel enam kui sajand, jõudmaks kahe miljardini (1927) , ning 33 aastat, et jõuda kolme miljardini. 2050 aastaks elab maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab”.

Lk 21 „Nigeerias elas 1970 aastal 57 miljonit inimest. Kui sündimus ei lange just ootamatult kiiresti, jõuab Nigeeria 2050 aastaks 389 miljonini, mis on peaaegu võrdne selle hetke rahvaarvuga USA-s. Tasmaania kasvab veelgi kiiremini, 14 miljonilt 1970 aastal 139 miljonini aastal 2050. Aastaks 2100 on Nigeeria ja Tansaania  maailma rahvaarvult kolmandal ja viiendal kohal.”

Lk 22 „2050 aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm korda suurem.”

Lk 22 „Aastal 2050 pole maailmas rahvastik üksnes suurem, vaid ka märkimisväärselt vanem: 65 eluaastast vanem segment kasvab üle kahe korra, vähem kui 8%-lt aastal 2010 enam kui 16%-ni aastal 2050.”

Lk24 „2010 aastal elas linnades pool maailma inimestest. 2050 aastaks on see osakaal ligi 70% ning maailma linnades elab umbes 6,5 miljardit inimest.”

Riigireform, see on imelihtne

See kevad on tulnud teisiti. Rikkalikult. Tänavu on õitele puhkenud hunnitul määral kodanikuaktiivsust. Kui veidi aega tagasi  andis oma kodanikuaktiivsusest teada sünnipäevatoimkond „Eesti 200“ (E2“), et töötada välja eelseisvateks Riigikogu valimisteks poliitinimestele valijasuuniseid, siis nüüd on oma aktiivset hoiakut esitlenud ka ettevõtjad, asutades Riigireformi Sihtasutuse (RRS). Selle peale võiks vaid öelda, et lõpuks ometi. See mille vajadust ühiskonnas on tunnetatud ja peljatud juba pikalt, on jutu tasandilt lõpuks jõudnud tegude tasandile, sest RRS  eesmärgis on  anda selge sisu Eesti riigikorralduse uuendamiseks. Tegu on algatusega, mis töötab aasta jooksul välja riigireformi kontseptsiooni ja selle elluviimiseks vajalikud mitmete eelnõude kavandid, samuti  seletuskirjade teesid. Tore. Selline aktiivsus meie arengute ja valikute suhtes on kiiduväärt, kuid näitab samas, et Dr Riik ei ole oma põhitegevusega toime tulnud. Ei saanud hakkama.

Kes teid …? Miks nad …?

Vaadake meile võib meeldida või mitte meeldida inimeste aktiivsus muuta meie elu mõistusepärasemaks, kuid tõsiasi jääb tõsiasjaks, et meid jääb ikka vähemaks ja riik (mille oleme loonud kindlas usus), peab muutuma koos meiega. Andma meile võimaluse ka uutes oludes püsima jääda. See on meie riik ja see on meie kujundada. Juba küsivad mõnedki lähtevisiooni kohta: „Kes teid volitanud on selliseid ettepanekuid tegema?“ See küsimus on hirmutavalt vanaaegne, käsuriiklik, maik man. Kuivõrd paheliselt kiiva kiskunud on osa kodanike mõttemaailm näitab see, et halvustatakse kodanike (muide ka ettevõtja on eelkõige kodanik, ainult aktiivsem) selle eest et nad on asunud paikama Dr Riigi tegematajätmisi. Ilmselt pole sellise mõtteviisi viljelejad eriti kursis meile eeskujuks olevate riikide praktikaga, kus erinevad ühingud, mõttekojad, liidud esitavad uhkusega oma kokkuvõtteid, ettepanekuid, visioone, strateegiaid jne parlamentidele, presidentidele, valitsustele vastavasisuliste. See on täiesti loomulik asjade käik, olla aktiivne kodanik. Muide need dokumendid võetakse administratsiooni poolt vastu käteldes, südamlike tänusõnade saatel, märkides ära tegijate suurt panust. Vaat selline lugu. Meiegi elame vabas riigis, kus iga inimese  on mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus, olla aktiivne kaasarääkija homse kujundamisel. NB! Kohustus! Seda kohustust aktiivsed inimesed täidavadki, nad ei vaja oma põhiseaduslikeks õigusteks volitusi, need on juba olemas.. Just seepärast tuleb uutest algatustest rõõmu tunda ning just seepärast võib öelda, et riik ei ole katki . Tore. Mõtlemisvõime ja perspektiivitunnetus pole meis veel kadunud.

Päris hirmutav oli kuulda poliitinimeste ettevalmistavaid mõttepojukesi valimiste põhiküsimused: karmistamine, käsutamine ja pistise pakkumine osadele valijarühmadele. Ei midagi uut, ei midagi edasiviivat. Kuid kodanike aktiviseerumine, nende kaasamõtlemine ja -tegemine välistab põhiküsimustena 50 (või 500) EUR pistisepakkumise valijatele nende enda maksuraha eest. Pidukonnad ei saa enam (loodetavasti) oma lihtsakoelist äraostmistaktikaga jätkata. Seega, meil kõigil on aeg mõelda ja öelda kuidas oleks võimalik rohkendada meie heaolu. Meid kõiki on Põhiseadus volitanud meie jätkusuutlikkust kindlustama, mis paneb pigem küsima, miks osa kodanikke oma kohustusi ei täida? Meie õigus riigi kujundamisel on meie kuninglik esmasündinu õigus, ei ole mõistlik sellest hetkelise mugavuse läätseleeme eest loobuda.

On lausa uskumatu, milliseid kõikvõimalikke silte on juba loetud päevadega jõutud riigireformi lähtevisioonile külge kleepida, küll on see maskuliinne, potjomkinlik, riigipöördeline, vananenud briti mudel ja muidugi pole selles midagi uut. Kui lähtevisiooni  esitlusse mitte süüvida, siis võib pahatahtlikult öelda, et pole uut, kuid olemuslikult on see uus, just see platvorm mis annab tööriistad uuelaadset riiki heas tempos arenguteel hoidmiseks. Pole uudne? Ehhee, midagi siin maailmas pole uut, kõik koosneb ikka nendest „Suure paugu“ 15 miljardi aasta vanustest algosadest. Kuid nii nagu iga vastsündinu on kokku pandud ikka nendest samadest 15 miljardi aasta vanustest algosadest, kuid erineval moel, nii on ka lähtevisioon (ja E2“) ettepanekud uuel moel kokku pandud. Tegusal moel. Ja mitte ainult pandud vaid ka kantud soovist seda tegelikkuses teha. See on küll uus – jututuba on asendatud töökojaga. Tubli.

Kuidas ära hoida kokkupõrget … tulevikuga.

Kuid kõik me oleme erinevad. Erinevate arusaamadega. Erinevate huvidega. Osa inimesi on hea muusikalise kuulmisega, teised mitte ( mina näiteks ei saa aru, mida tähendab ½ tooni mööda laulda), osa inimesi tunnetavad mootorite tööd või istiku hingeelu, teised mitte. Osa inimesed saavad aru ja hoolivad millised protsessid majanduses toimuvad, mida toob kaasa ühe või teise regulatsiooni toime, teised mitte. Niisama lihtne see ongi, need kes ei tunne lille hingeelu või mootorit ei oska näha ka ohte nende väärkäitlemises. Loogiline? Sama loogika kehtib ka majandusarengu ja riigiehituse valdkonnas. Need on sama tähtsad, kui mitte tähtsamad, kui lille istutamine. Just seepärast, et osa kodanikke tunnetavad, et Dr Riik on kokkupõrkekursil püüavad aktiivselt sekkuda, et ära hoida fataalset kokkupõrget …tulevikuga. Nad on võtnud vastutuse. Vabatahtlikult. Loomus on selline: „Sihikindlad juhid on eneseteadlikumad kui enamik teisi inimesi. /…/ Nad valivad oma eesmärke – ja lahinguid – palju teadlikumalt kui teised meie uuritud juhid. /…/ Defineerimata nõudmised ja suured küsimused pakkusid meie jälgitud juhtidele teretulnud võimalust haarata initsiatiiv, pakkuda välja uusi lahendusi ja liikuda oma projektidega edasi.  Üks Lufthansa juhtivtöötajaid, kes vastutas reisifirmade komisjonitasude vähendamise eest, ütles meile:” Ma arendasin välja filosoofia, „Kui keegi ei vastuta, siis mina vastutan. Ma võin seda küsimust enda omaks pidada ja teha seda, mis tundub vajalik”.“  (H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004 Lk 39). Just niimoodi on käitunud ka ettevõtlikud kodanikud, nad on asunud tegutsema seal, kus keegi ei tegutsenud. Väärt filosoofia ju?

Siinkohal tuleb muidugi toonitada, et nii E2“ kui RRS-l  lasub märgatavalt suurem vastutus oma projektide õnnestumise osas, kui eelnevatel üritajatel. Liiga palju on olnud valehüüdjaid ja võltskoidikuid. Toimunud on tõsiseltvõetavuse erosioon. Kui nüüd ebaõnnestutakse, siis on ilmset tükiks ajaks meie areng takerdunud ümberjagamismajandusse ilma eduväljavaateta. Järgmist hüüdmist, et hunt on karjas, ei pruugita enam tõsiselt võtta. Just seepärast tuleb neisse (vähemalt) kahte projekti suhtuda täie tõsidusega

Igaüks loeb lähtevisioonist (välja) mida tahab

Tundub, et enamus inimesi pole lugenud riigireformi lähtevisiooni, sest sellele omistatakse omadusi ja eesmärke, mida selles kunagi pole olnud ja ei tohigi olla.  Kuigi lähtevisioon selgitab, et  riigireform ei ole kogu riigi kõigi elualade ja valdkondade reformimine, vaid see on avaliku võimu organisatsiooni ümberkorraldamine koos avaliku võimu poolt täidetavate funktsioonide ja teenuste revisjoniga ning toimemehhanismide korrigeerimisega, püütakse sellele juurde luuletada kõike alates kultuurist kuni keskkonnani. Selline aluste ümberkorraldus on vajalik selleks, et Eesti Vabariik oleks ka pikemas tulevikus kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Või pole te sellega nõus? Ei usu. Samas kogemused näitavad, et edukad on olnud vaid need riigid millised on olnud järjekindlad oma riikluse reformimisel sest  mitte ainult firmad vaid ka riigid on konkurentsiolukorras, nad võistlevad omavahel suurema efektiivsuse ja parema keskkonna loomise nimel. Niisama lihtne see ongi, tuleb läbi viia  avaliku võimu organisatsiooni ja toimimise mehhanismide õiguslike aluste, praktilise toimimise ning tulemuslikkuse kriitiline audit, et ennast konkurentsivõimeliseks kõbida.

Platvormi valik

Juba on kriitikud vaagimas et lähtealuseid. Olevat liiga ühekülgne, pole seal õieti loodushoidu ega sotsiaalküsimusi, kuid kui järele mõelda, siis ei peagi seal selliseid „pealisehituslikke“ elemente olla. Õigemini ei tohigi olla. Riigireform on platvorm riigi sujuvaks toimimiseks, kõik muu ehitatakse sellele platvormile. Meie  senine viga ongi, et me tahame ehitada kohe pealisehitisi, kuid millele? Keeruline? Püüame teha asja lihtsamaks, näitlikumaks.

Näide elust enesest. Kõik me ilmselt hoomanud meie linnade vahel vuravaid ulmelisi Irizari ekspressbusse, mis mullu muide tunnistati maailma parimateks. Paljud on nendega sõitnud ja nautinud nende mugavust, sujuvust ja ajaviitevõimalusi. Tore.  Kuid ilmselt ei tea enamus, et kuigi luxbuss on kavandatud ja kokku pandud ühes Baskimaa kollektiivpõhimõttel toimivas bussiehitusettevõttes, on selle alusvanker  Scania toode. Scania ehitab paljudele bussitootjatele šassiisid, millest iga bussitootja teeb „oma“ bussi. Irizar valis Scania alusvankri, mitte vana Mosse aluse, selleks, et sellele platvormile oli võimalik kujundada ja ehitada maailma parim ja mugavaim buss. Elementaarne?  Nii ka riigireformiga, see ei ole mitte ravim kõigi maailma hädade vastu  vaid alusvanker, millele on võimalik (kui meil jätkub sihikindlust ja taipu) ehitatakse ülesse kogu ülejäänud mugav, turvaline, sujuvalt ja arenevalt toimiv riik. Vaadake, parimat bussi ei saa ülesse ehitada vana Mosse põhjale. Ei tule välja. Meiegi oleme jõudnud ajajärku, mil vajame uut alusvankrit. Hädasti vajame. Jah, seni on Mosse meid ausalt teeninud, ajamaal ja metsas mütanud, kuid nüüd peame mee uue aluse ehitama. Kui me tahame kvaliteetsed, mugavat, inimsõbralikku bussi ehitada (ühiskonda), siis  peame alusvankri valiku kõigepealt tegema ja siis kõik selle hea ja toreda sinna peale ehitama. Seega riigireform  ongi riigile alusvankri ehitamine, kõik muud võimalused tulenevad sellest. Ärge oodake sellelt peegleid, tulesid, vilesid ega konditsioneeri koos sisseehitatud metsapeatusega, see tuleb alles bussiehituse etapis. Järgmisena.

Rahajutud

Võõra raha lugemine huvitab millegi pärast paljusid inimesi. Kui euroseeliku maksumus ajas inimesed pöördesse (kusjuures see ei puudutanud üldse nende rahakotti), siis teade, et  RRS asutanud ettevõtjad finantseerivad ise sihtasutuse tegevust (mis tähendab peamiselt seadusloome rahastamist), siis see lõi teade millegipärast mitte ainult lihtsama rahva,  vaid ka justkui teadjama rahva kadedusfantaasia möllama. Kuulda oli kõige imelikumaid arvamusi: mida te ikkagi  280 tuh EUR teete, kellele see läheb, kuidas te julgete seadusloomet rahastada, kellele te selle raha annate, kas nüüd hakatakse seaduseid ostma, kas  nüüd on mõnele erakonnale oodata suuremat rahasüsti? Kuulad seda juttu ja ei saa aru, kas selline hüsteeria tuleneb lähtevisooni mittesüüvimisest, selle mittemõistmisest või lihtsalt pahatahtlikkusest. RRS on ju viiel erineval moel teada andnud, et  rahastatakse eelnõude, kavandite ja seletuskirjade teeside väljatöötamist ning selleks tehtavaid uuringuid. Vaadake kava kavaks, kuid esmakordselt saab juhtuma (loodetavasti), et iga kavatsuse juurde tuleb põhjalik seaduseelnõude komplekt, mõjude analüüsi ja seletuskirjadega. Muidugi oleks tore mõelda, et seda hunnitut tööd on võimalik talgukorras teha, kuid arvestades kiiret ajatakti ja seda, et analüüse on vaja teha kõrgel professionaalsel tasemel, siis on 280 tuh ikkagi naeruväärselt väike summa. Võib arvata, et suur osa sellest tööst valmib pro bono formaadis ehk kõrge professionaalne töö mida tehakse  vabatahtlikult ja tasuta. Kui selle organiseerivad ja rahastavad ettevõtlikud kodanikud, siis peaksime sellise võimaluse üle rõõmu tundma. Või kuidas? Midagi oleks nagu inimeste mõistmises nihkes, sest kui Dr Riik oleks oma tööga toime tulnud, siis poleks ettevõtlike kodanike abi ju tarvis olnud. Just see ongi kummaline, et ei hurjutata seda, kelle töö on tegemata vaid hauguldatakse seda, kes vabatahtlikult on appi tõtanud. Kummaline. Tundub, et me ei oska enam millestki rõõmu tunda, juba on ilgutud ka sõnakasutuse „kingitus“ üle viiel erineval moel. Mis kingitus, aga kui teie kingitust ei tahetagi, aga …? Mnjah, ma soovitaksin käsitleksin seda kingituse juttu pigem  peene huumorina, isegi irooniana.  Muidugi, neil kellel huumorisoon puudub, on sellest raske aru saada, kuid mainigem seda lihtsalt teadmiseks. Kuid olemuslikult on tõesti kingitus, kui riigi kodanikud võtavad ette ja teevad isekeskis ära selle, mida Dr Riik pole kümme aastat teinud. Arata võib, et ettevõtjatel oleks tuhat targemat tegemist, kui reformikavasid aretada ja rahastama kui Dr Riik ise selle üliolulise valdkonnaga tegelema oleks hakanud. Või on asi selles, et: „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017). Seega pelk tähelepanuvajadus?

Läbirääkimistaktika: ettepanek kollektiivseks suitsiidiks

Nii, et riigireform on vajalik, lausa möödapääsmatu, nii tulevikumajandus, kui meie demograafiline seisund vajavad nõtkemaid lahendusi. Mõistlik oleks meil kõigil selles kaasa lüüa. Kuid kuna see on kogu riiki ja ühiskonda hõlmav muutus, siis tuleb selles leida liitlasi ja kaasaaitajaid. Üksi ei suuda seda keegi liigutada. Tundub, et praegu on liikvele läinud mõningad vastandamisele rajatud taktikalised vead (loodetavasti ei muutu need strateegilisteks), muudavad kogu projekti käivitamise ülimalt problemaatiliseks. Konkreetsed eesmärgid, vähendada ametnike arvu 50% ja Pilvepiiri seltskonda, kõlavad hästi (oleneb kellele) kuid on asjatuid lisapingeid loovad. Pole mõistlik alustada suurt reformi üleskutsega kollektiivseks suitsiidiks, pöörates 98% ametnikkonnast enese ja idee vastu. Muide, ametnike arv pole selles võrrandis üldse tähtis, sest selle muutus saab tuleneda vaid eduka reformi kulgemisest. Te ei saanud aru? Selgituseks: keegi ei lähe hommikul tehasesse teatega, et me laseme pooled treialid lahti. Ei, kõigepealt investeeritakse uutesse automaatpinkidesse ja kõrgekvalifikatsiooniga töötajate väljaõppesse, alles siis on võimalik läbi saada vähemate treialitega. Te ei pea neid isegi lahti laskma, sest protsessi käigus on neil piisavalt olnud aega kas ümber õppida või lahkuda. Avalik teenistus ei erine selles osas mitte millegi poolest tehasest, kui te pooled ametnikud/treialid lahti lasete, siis jäävad teil pooled pingid/regulatsioonid ju seisma, millest tuleneb, et kui me tahame 10 aasta jooksul läbi viia reformi, siis peame me selle aja jooksul umbes 70% regulatsioonidest „tuttu“ panema. Sedapidi lähenedes oleks meil riigireformist kasu nii vabaneva kõrgekvaliteedilise tööjõu, kui meie kõigi vabanenud aja, kui loomingulisuse kasvust.  Üleskutse kollektiivsele suitsiidile muudab kogu protsessi „ aeglase töö streigiks“, mis tähendab, et kõike tehakse õigesti, kuid väga aeglaselt. Ümberseletatult, reform kukub haledalt läbi. Ametnikud on riigi  tugitelg, mille külge kogu riiklus kinnitub, neid ei saa alahinnata vaid edukaks reformiks tuleb nad kaasata. Näidata neile perspektiivi, veelgi huvitavamat elu. Sama lugu ka poliitinimestega, ka nemad tuleb kaasata, sest ilma Pilvepiiri heakskiiduta pole võimalik reformikava seadustada – pole seadust, pole reformi. Ning ilma ametniketa, selle tegeliku administratiivtöö tegijate innukuseta mingit reformi läbi ei vii. Vaat niimoodi. Sellised „pisiasjad“, kui tahetakse edukat reformi teha.

Makaronid makaronidega ehk tee ise oma reform

Mõned ütlevad, et mis siin arutada, meil on erakonnad olemas, las nemad teevad nemad toimetavad. Muidugi ega me erakondadeta läbi ei saa, me ju parlamentaarne vabariik, kuid erakondade menüü on jäänud kesiseks. Kesine nagu vanasti puhkekodu kevadine söögivalik: hommikul lihapallid makaronidega (nimetati ka kevadekuulutajateks), lõunaks makaronid kotletiga ja õhtuks täiesti eripärane roog, makaronid hakklihakastmega. Niimoodi kaks nädalat jutti. Pärast seda ei läinud mul makaron enam tosinkond aastat alla. Poliitturul on toimunud sama tendents, nii et võtkem seda kodanikuaktiivsuse puhangut kui valikute laienemist menüüs. Värskendust. Kõik need, kes teavad täpselt kuidas ja miks riigireformi lähtealused või E2“ manifest on valesti soovitan kirjutada kokku oma reformikava. Te ju teate täpselt kuidas seda teha. Ütlete, mis viga ülesse kutsuda, tee ise. Juba tehtud. Tehke ka, võib meeldima hakata.

Targutusi:

D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018

Lk 12 „Tõde on oluline. Tõejärgne ajastu on tahtliku irratsionaalsuse ajastu, kus tühistatakse kõik inimkonna suured edusammud. Võib-olla ei taha ajakirjanikud nimetada libauudiseid selleks, mis need on – ehk valeks – sellepärast, et nad ei taha valetajat solvata. Aga mina ütlen, et tulebki solvata! Nad tuleb korrale kutsuda.“

Lk 15 „Libauudises ei ole uudist. Valede uskumine võib olla kahjutu, kui usutakse jõuluvana või et nendes teksastes tundume me kõhnemana. Valesid ei muuda relvaks meedia ega Facebook. Oht seisneb usu tugevuses: kõhklematus usus valede tõesusse.“

„arenenud kriitilise mõtlemise tähtsaim komponent, mida praeguses ühiskonnas napib, on alandlikkus. See tähendab lihtsat ja sügavat arusaama: mõistes, et me kõike ei tea, on võimalus õppida. Arvates, et teatakse kõike, on õppimine võimatu.“

Lk 18 „mingi seisukoha poolehoidjatel on kerge statistika ja diagrammide abil valetada, sest nad teavad, et enamik inimesi ei hakka n-ö kapoti alla vaatama ega asja täpsemalt uurima, sest see võtab liiga palju aega. Võib-olla ei pea nad end selle jaoks piisavalt targaks. Tegelikult on see  jõukohane igaühele ja kui mõned põhitõed on omandatud, paistab diagrammide elegants – või siis moonutus – kohe silma.“

Lk 20 „Meie hädad ei teki sellest, mida me ei tea. Meie hädad tekivad sellest, mida me kindlalt teame, aga mis ei vasta tõele“ Mark Twain.“

N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001

Lk 128 „Ütlen niisiis armastatud ja kardetud olemise juurde lõpetuseks seda, et kuna inimesed armastavad omast tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust, et hoiduda vaenust, nagu öeldud.“

Lk 137 Nagu ütlesin, muudab valitseja vihatuks eelkõige tema röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine – sellest tuleb tal hoiduda; ja ikka on nii, et kui inimühisustelt ei võeta nende vara ega au, elavad nad rõõmsaste ja rahulolevatena edasi; ning valitsejal tuleb pista rinda vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel viisil ja hõlpsasti vaigistada saab.“

Lk 167 „Valitseja jaoks pole sugugi väikese tähtsusega ministrite valik, kes osutuvad heaks või mitte olenevalt valitseja arukusest. Esimene otsustus sinjoori mõistuse kohta tehakse vaadates inimesi, kes teda ümbritsevad, ja kui nood on sobilikud ja ustavad, võib ta valitsejat ennast alati targaks pidada, sest ta on osanud tunda ära sobivad inimesed ja hoida neid ustavatena. On asi aga vastupidine, võib sinjoori kohta peaaegu alati langetada mitte just hea otsuse, sest just nimelt selle valikuga teeb ta esimese vea.“

Mis puutub aga sellesse, kuidas valitseja saaks ministri sobilikkust ära tunda, siis selleks on olemas moodus, mis ei osutu eales ekslikuks: kui sa näed, et minister mõtleb rohkem endale kui sulle ja ajab kõiges taga omakasu, siis säärane inimene, kes end niiviisi ülal peab, ei saa kunagi olla hea minister ja sa ei saa eales teda usaldada; ei tohi ju inimene, kelle käes on kellegi valitsus, eales mõelda endale, vaid peab (alati) mõtlema valitsejale ega tohi kunagi  meenutada talle asju, mida tal tarvis pole.“

Turutõrge

Viimane nädal on kulgenud Eurovisiooni ja 100 aasta pärast toimuva  sünnipäeva ühe korraldustoimkonna ettepanekute tähistamise arutelude tähe all. Nii nagu meie ülilahe ja –professionaalne eurolaul oleks peaaegu mattunud pahatahtlike  undruku  arvustamise alla, nii kipub sünnipäeva korralduskomitee ideedekimp mattuma nimevaidluse, poolsuse ja pealiskaudsuse alla. Kõik täiesti kõrvalised targutused, kui me heidame kaalukausile valiku, kas meie (õigemini meie lapselapsed) saame tähistada Eesti 200-t sünnipäeva  või keegi teine kirjutab õpetlikke mittetegemise ja isekeskis kisklemise lugusid Eesti 200-l sünniaastapäeval. Me oleme juba sellise hoo ja isegi raevuga tormanud vaidlustesse, et isegi ei märka milleks ja kes meid ülesse kutsus. Imestusväärne, kuidas me oskame viskuda probleemi aruteludesse probleemist aru saamata. Kes olete, kas parem või pahempoolne, kus lahendused on? Segadus. Kõik see näitab, et ühed ootasid ja teised kartsid uue toote tulekut poliitturule. Kolmandate jaoks oli see turutõrge ja tõeline katastroof. Uus tulija (toode) viib nihkesse ju kogu seni mugavalt toiminud poliitturu jaotust, muutes oasade poliittoote edasise eksistentsi turul konkurentsivõimetuks. Nii tulekski käsitleda korralduskomiteed kui ettevalmistust uue toote turule tulekuks. Muide, toodet veel ei ole, on idee millist toodet klient võiks vajada ning toimub selle vajaduse turuuuring. Seega, pidagem hoogu ja vaatame, mida meile siis tegelikult pakutakse.

Kas me vajame uut toodet?

Mnjah, uudsus on suuresti maitse küsimus. Kunagi  salvkaevuga mässates, juhtus selline lugu, et kaevumeister, igati nutikas ja uue tehnoloogiaga kaasas käiv inimene, kasutas väljamaiseid masinaid ja vana rahvatarkust. Juhtusime rääkima veevärgist arengust üldisemalt. Kui ma ütlesin, et esimese asjana ehitasin endale vesikloseti ja dušši, siis tema ütles, et tal on hästi õhutatav kuivkäimla ning olgugi, et maja eest läheb läbi kanalisatsioon, siis tema selliste narrustega kaasa ei lähe. Vaat selline lugu, tema ei vajanud uut toodet, mina jälle … Nii, et ootused turu ja tootearendusele on erinevad. Tänapäeva kiirete muudatuste ajal on enamus inimesi ootamas ja lootmas konkurentsihoos tekkivatele uutele lahendustele ja toodetele. Igas eluvaldkonnas. Nagu on öelnud  Land Polaroidis, et tegelikult uusi tooteid ei mõelda välja, kõige paremad on alati olemas olnud ja nähtamatuna oodanud, et need üles leitaks. „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul, firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 127). Vaadates sellise pilguga poliitturu osalisi, siis kas poliitturg hoiab hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks?  Midagi pole parata, arenguloogika ütleb, et kliendid (valijad) ootavad varem või hiljem uut toodet poliitturule, kui senised tegijad ei suuda kliendi vajadusi rahuldada. Kuid seekord on kliendid eriti valvsad, sest mitu järjestikkust esmapilgul uudsena mõjunud tootearendust on lõppenud vaikse visinaga. Kahju.

Nüüd siis ollakse jälle valmis … No ja ega eriti palju teisi võimalusi polegi kui tahame oma elujärge parandada. Tegelikult pole küsimus vaid elujärjes vaid küsimus on eksistentsiaalne. Kuulates „vanade“ poliitturu osaliste poolt pakutavaid vanaaegseid ja väga vanaaegseid lahendusi tuleb nutt peale. Ikka needsamad loosungid (Isemajandav Eesti), nimevanandus (IRL-st Isamaaks) ja kõigi teiste ümberjagamismajandus, siis uut mõtlemist on vaja ja uut toodet. See, et turule trügib uus tegija on märk turutõrkest, turg ei ole rahul kujunenud valikutega. Küsimus on vaid selles, kuidas turgu hõlvata ja millal, sest turule sisenemisel on väga tähtis õige ajaaugu valimine. Vaat niimoodi.

Ebaharilik algus.

Mis aga turu ootusärevust ülal hoiab on see, et kuidagi märkamatult oleme sumbunud maailma, kus osa poliitinimesi on sättinud enese „valitsema“. Valitsejaks meie üle, mitte kaasama meid tootearendusse. „Isevalitseja“ sündroom avalikus halduses ületas igasuguse sündsuse piiri, kui lugesin, et „süstlavahetuspunkti vastu võidelnud piirkonna elanikud said kohtus lõpliku kaotuse, kui riigikohus ei võtnud esmaspäeval nende kassatsioonkaebust menetlusse.“ Te ei saanud aru? Eh, kui elanikud kaotasid, kes siis võitis? Administratiivvõim võitis? Isevalitsejad? Võitis keda? Võitis oma elanikke? Kummaline kaasamine. Kuid selline mentaliteet laiutab kõikjal, nii ühistranspordi korraldamisel, RB strateegia kujundamisel, puidurafineerimistehase analüüsimisel jne. Sellisest suhtumisest ongi klienditurg küllastunud ja ootab uut lähenemist. Kaasamist. Hõlvamist, Sidumist.

Sünnipäevatoimkonna lähenemine on olnud märgatavalt erinev senisest viltu vedanud kultuurist, kus põhiline on „mina“ – mina annan, mina teen, mina luban. Tuleb tunnistada, et sellsesse maailma juurdunutele on üleskutse kaasa lüüa ja ise olla tuleviku kujundaja veidi segadusttekitav. Lausa pelutav. Teistele jällegi meeldib, et meie, valijad, oleme tõstetud selles üleskutses silmitsi väljakutsega olla ise osaline tootearenduses. Niisiis eesmärkide ja kavatsuste selgitusest (manifestist) panin endale kokku sellise jada: „Eesti ees seisvad probleemid on suuremad kui praegu tahetakse tunnistada (…) valime uue Riigikogu koosseisu ja ühes sellega anname valijatena oma suunised, millisena tahame näha Eesti arengut (…) üheskoos lahti mõtestama tänase Eesti strateegilised probleemid ja pakkuma välja pikema vaatega lahendusi (…) otsuseid tehes tuleb arvestada, et Eesti on seniste trendide jätkumisel veel väiksem ja veel vanem kui täna (...) ei tohiks kulutada aega aastaid hiljaks jäänud probleemipüstitustele, jagada ümber puudujääki ammu ülejõukäivas süsteemis (…) ongi kõige tähtsam ambitsioonikalt tõsta poliitilise tellimuse kvaliteeti ning mitte aktsepteerida seni toiminud poliitilisi vastandumisi. Kehtestades kõrgemad nõuded poliitiliste ideede võitlusareenile, loome esimese eelduse sisukama poliitilise debati tekkeks.“ See, et meid kutsutakse nagu omanikke tegevjuhtidele suuniseid andma on igati mõistlik algus pikaajalise arengu planeerimiseks.

R.S.V.P.

Kes te olete, manifesti koostajad? Mõni pealkiri räägib uuest poliitjõust, teine juba uue erakonna sünnist, mõni survegrupist. Ilmselt on tegemist lahenduseotsijatega. Kas „poliitikasse minejatega“? Ei tundu, et vabatahtlikult, pigem on tegemist Anatole France´liku mõtlemisega: „Ma ei ole sedavõrd andetu, et peaksin minema poliitikasse.“ (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 29). Kuid kui lahendusi ei leidu, siis  tuleb ise probleemile lahendust otsida. Kõigi võimalike vahenditega. Niisiis me tahame lahendusi, mis vaataksid pikemale ette. Kuid vaatame, mida meile teada antakse. Vaadake, selle kohani on tegemist vaid sünnipäeva korralduskomiteega, alles pärast seda tuleb ettepanek:  „Nii teemegi ettepaneku moodustada Eesti arengusse panustada soovivaid inimesi koondav poliitiline liikumine, eesmärgiga pakkuda praegustele poliitilistele erakondadele ideelist konkurentsi ja julgeid mõtteid Eesti paremaks ehitamisel. Meie eesmärk on vaadata kaugemale kui üks valimistsükkel – ainult nii on võimalik ehitada 200-aastast Eestit.“. Seda võib juba käsitleda, kui sünnipäeva ettevalmistamisel osalemise kutset. Nüüd on igaühe enese tunnetuse küsimus, kas ta vastab ontlikult R.S.V.P.-le nõusolekuga või mitte. Niisama lihtne see ongi. Mõni küll viriseb, et kutsele pole menüüd, retsepte ega kokkade CV-d lisatud

Tappa enne turule tulekut

Perspektiivplaneerimine ja strateegida on just minu alad. Hiljuti oli võimalus analüüsida ühe välismaise suurkontserni strateegiadokumenti. Analüüsitud strateegias oli peatükk, kuidas investeerida ennast nii konkurentsivõimeliseks, et uued tulijad isegi ei üritaks turule siseneda. See viimane mõttepojuke tuligi meelde, kui vaadata pidukondade reaktsiooni uue kodanikuliikumise ilmumisele meie poliitturule. Ühed ütlesid kohe, et ärge trügige, turg on täis, teised väitsid, et midagi uut ei ole välja pakutud, kõik manifesteeritu on juba igipõlistest aegadest nende programmis, kolmandad tegid sõbrakiku näo ja ütlesid et tervitavad uut jõudu ja konkurentsi. Kuid mis sest uuest tootest kasu on? „Ühe ajaloo esimese mehitatud lennu kohta 1780-nendatel  vendade Montgolfier`de kuumaõhupalli pardal küsiti Franklinilt, millist kasu näeb ta seesuguses kergemeelsuses. „Mis kasu on vastsündinud beebist?” küsis ta vastu.“(Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 lk 290).

Kuid väike sõbrakallistusega lämmatamine käib juba igal sammul. Kuna inimestel on vähe aega süveneda asjade tegelikku seisu, siis püütakse kohe mingi negatiivne silt külge riputada.

Sildimäng nr 1. Vahva on see, et paljud ütlevad, et selles tootes pole midagi uut, ei eristu. On ikka. Kui me varem teadsime, et igal jõel on kallas kahel pool, siis nüüd saime teada, on ka kolmas kallas. Huvitav situatsioon. Nagu kvantmehhaanika. Kuid põhiline on see, et nad on oma olemuselt vabad tegema vanu asju uut moodi. Nagu garaažifirma, tegema uut moodi ja edukalt. See annab tootearendusele hoopis laiemad võimalused. Kuid eks me ole kõik oma mineviku viljad ja kerge on langeda vande mudelite suigutavasse mugavusse. Üheks selliseks on survegrupi strateegia. Survestamine tähendab sundi, sundi et keegi teine mingi meie tegevuse ära teeks. Tänapäeva maailm, mis pöörleb võrgustikel, varireklaamidel ja kuulujuttudel pole survestamiseks eriti kohta. Pigem on tänapäeval edukas klientide/valijate sidumine, oma ideede nende omadeks tegemine. Kaasalöömine. Ilmselgelt oleks sellisel taktikal tugevalt eristuv joon uue toote väljatoomisel ja selle võimalikul edulool. Nii, et vaid survegrupina edu saavutada on raske.

Sildimäng nr 2. Oled parempoolne vasakpoolne? Oled …? Oled …? Väga nutikas sildistus, sest inimesed ei vaevu pärast esmamuljet enam mõtlema. „Poolsus“ kinnistub seljaajus ja nii see jääb. Kui  praegu liigitatakse …poolseks siis selleks te ka jääte. Just seepärast teised turuosalised küsivad, kas olete parem või vasakpoolsed, et siis on kergem rünnata uusi ettepanekuid.. Kummastav küsimus nagu oleks olemas vasakpoolne vatsavaevus ja parempoolne põiepõletik? Tegelikult on probleem mis on vaja lahendada, kuid seda ei lahenda lähtudes sellest, kuspool eesistujat asusid rahvasaadikute istekohad. Eriti naljakana mõjub poolsuse valiku nõue meil, kus erinevad pidukonnad määratlevad ennast küll vasak, küll parempoolsetena, kuid valimisprogrammid on kõigil sotsialistlikud. Korralikku parempooset erakonda polegi, kõik vaid seepärast, et algselt maailmavaatelistest erakondadest on poliitturu karmi kontekstis kujunenud kõikemüüvad koloniaalkauplused. Muidugi igat asja võib liigitada „J. Marshment-Leesi teooria jagab parteid kolme tüüpi: Tulemustele, müügile või turule orienteerituks. Tulemusele orienteeritus viib selle iga hinna eest väljapressimisele, valijad peavad valitavat armastama temast endast lähtudes. Müügile orienteerituse korral tugevnevad kommunikatiivsed  jõud, mis on võimelised viima seda tüüpi poliitilise tulemuse turule.  Sünnib oma tegevuse positiivne kajastamine. Turupartei korral toimub valijaeelistuste tundmaõppimine enne tulemuse loomist. Kui eelistused muutuvad, muutub ka tulemus” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

Huvitav on Vikipeedia selgitus: „Kuigi tänapäeval tundub see vastupidi, siis algselt olid Prantsuse revolutsiooni ajal "vasakpoolsed" põhiliselt vaba turumajanduse toetajad. "Vasakpoolsus" toetas 1789. aastal liberalismi, mis toetas omanike õiguseid ja mitte tööliste õiguseid. Rahvusassamblee saalis istusid revolutsiooniliselt meelestatud saadikud juhataja kõnetoolist vaadatuna vasakul ja ettevaatlikumad või tasakaalukamad paremal“ Poolused on vahetunud, mida siis poolsusega peale hakata? Ei midagi  Seepärast on täiesti mõistlik olla mõistlikupoolse ilmavaatega.

Sildistamine nr 3. Pole kõlavaid (poliit)nimesid. See on nüüd just üks vanamoodne sildistus, nojah pole kõlavaid nimesid järelikult ei saagi teha uut toodet. B. Gates, J. Bezos ja tuhanded teised äriliidrid alustasid sellest, et neil oli idee, kuid mitte midagi muud, ei raha, toetajaid ega kõlavat nime. Nüüd on neil need kõik sest neil oli usk oma ideesse. „Kõlavate nimede“ puudumine loobumise ettekäändena on küll kõige magedam vabandus. Meie tänased poliitturu „kõlavad nimed“ on eilsed tundmatud nimed.

Päästke Jõuluvana

Küll aga seisab korraldustoimkonna ees üks tõeline ja  suur probleem. Uue toote eduka turule tulekuga on selline lugu, et see peab olema ajaliselt väga õigesti sihitud. Põhimõtteliselt võib ka jaanipäevaks suuskadega ja jõuludeks suspedega turule tulla, kuid pole just kõige õigem turundusnipp. Seepärast üritavad kõik ettevõtjad oma tootega õiget aega ära tabada, poliiturul on tootele hinnangu andmise punkt paika pandud, see on valimiskasti päev. Sel päeval ütlevad kõik oma arvamuse poliitturul olevate toodete kohta. Valiku teevad isegi need, kes valikut ei tee. Niisiis …  Läheb kiireks. Läheb neetult kiireks uue toote turule toomisega parlamentaarse riigikorraldusega riigis. Eelnevad aastad on näidanud, et igasugused ilma kindla struktuurita ja veojõuta rahva(algatuslikud)liikumised, survegrupid pole tõhusad. Entusiastid kuulatakse pidukondade poolt enne valimisi ära ja peale valimiskastipäeva unustatakse ära. Vahepeal kasutatakse ära, selline on meie turu loogika ja kultuur. Seega, kui E2“ korraldustoimkonna kutse on tõsiselt mõeldud, siis peavad olema vedajad, kes teevad selle enese asjaks ja veavad kogu projekti, kui enese isiklikku tootearendust. See, et hakatakse mõtlema ja millalgi peale rannahooaega vaagima kas teha seda või toda … Peale rannahooaega võib rahulikult talveunne minna. Tuttu. Toode ei saa lihtsalt hooajaks valmis ja järgmisel hooajal on see juba vananenud mudel. Vaat selline lugu. Mis praegu suudaks uue toote päästa on Jeff Bezoslik lähenemine probleemide lahendamisele „Amazon kuulutas välja kõik-mehed-tekile hädaolukorra ja iga peakontori töötaja tegi „Save Santa“ ehk „Päästke jõuluvana“ nimelise projekti raames oma kriisivahetuse (…) Nad võtsid ka sõbrad ja pereliikmed kaasa, sõid burrito´t ja jõid kohvi ning magasid kohapeal autos.“ „“Ega keegi ei öelnud, et sa pead kogu aeg tööd tegema, aga samas mõeldi, et sa ju võiksid seda teha“ (…) „See tähendas veelgi pingelisemaid tähtaegasid ja surmamarsse.“ (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017). Sellise strateegiaga ja tempoga oleks küll võimalik uut toodet turule tuua, igal muul juhul …oleme valel ajal vales kohas. Sellest oleks kahju.

Targutusi:

N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001

Lk 111 „Tark valitseja peab järgima eelkirjeldatuile sarnaseid tegutsemise viise ega tohi kunagi rahu ajal pühenduda puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda hädaolukorras maksma panna – et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu seisma.“

Lk 119 „Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast kahjustamata helde inimese väärtuslikke omadusi kasutada – nii et neid ka märgataks -, ei tarvitse ta, kui ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama – kui nähakse, et tänu kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime olemasolevate sissetulekutega, jaksab end kaitsta sõjas vaenlase eest ning suudab kodanikke koormamata viia läbi julgeid ja ohtlikke ettevõtmisi; nii jõuab valitseja selleni, et näitab heldust üles kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta midagi ära – neid on tõesti palju – ja kitsidust kõigi nende vastu, kellele ei anna midagi juurde – neid on vaid mõni üksik.“

„Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas vaid neid, keda on peetud kitsiks, kõik teised on hääbunud.“

J O De La Mettrie „Inimene kui masin“ Ilmamaa 2017

Lk 23. „Võtkem niisiis toeks kogemuste kepp ning jätkem sinnapaika filosoofide tühiste sekelduste ajalugu. Olla pime ning uskuda end ilma selle kepita toime tulevat tähendab ülimat pimedust.“ (2017 lk 23)

Lk 19 „Targale ei piisa sellest, et ta loodust ja tõde uurib; ta peab julgema seda välja öelda nende väheste huvides, kes tahavad ja oskavad mõelda; sest teistel, kes on vabatahtlikult eelarvamuste orjad, ei ole tõeni jõudmine võimalikum kui konnal lennata.“

D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018

Lk 11 „Alustuseks tahan öelda kaht asja, mis kindlasti mõnd inimest väga vihastab. Esiteks: meie keeles on piir faktide ja väljamõeldiste vahel hakanud hägustuma. Teiseks: see hägustumine on puuduliku hariduses ohtlik kõrvalsaadus meie riigis ja nüüdseks on sellest nakatunud terve põlvkond. Johtuvalt neist kahest tõigast on meie kultuuris hakanud enneolematus ulatuses vohama vale. Valedest on saanud relv, mis salakavalalt ja üha enam kahjustab inimeste võimet enda ja oma kaaskodanike huvides häid otsuseid langetada.“

„Oxfordi sõnaraamat tunnistas 2016 aasta sõnaks „tõejärgse“ (…), mida dedineeritakse omadussõnana, „Mis iseloomustab olukorda, kus avalikku arvamust kujundavad pigem emotsioonid ja individuaalsed uskumused kui objektiivsed faktid“. (…) Mina leian, et me peame naasma vana lihtsa „tõe“ juurde – ja ruttu. Mõte, et tõde enam ei eksisteeri, tuleb kindlalt tagasi tõrjuda.“

„Valelikkusse suhtutakse liigagi tasa ja targu. Arvatavasti soovist isiklikku vastuastumist ja püüdest „hoida häid suhteid“ on hakatud kasutama eufemisme ka nendeasjade jaoks, mis on otse öeldes lihtsalt jaburused.“

Inimesed ja mitteinimesed

Küll on kosutav vahel kuulda Dr Riiki lausumas midagi nii tarka ja enesekriitilist nagu: „Minu vaatenurgast ei tohiks olla nii, et riik topib oma nina sinna, kuhu pole vaja seda toppida.“ Väga tark tähelepanek. Tõdemus, et Eesti majandus- ja ettevõtluskeskkonna suurimaks kitsaskohaks on liiga palju regulatsioone ja  poliitikute kiusatus uusi regulatsioone juurde luua on iseenesest teraapiline. Kui me selle tõdemuse järgi ka elaksime, siis elaksime hulka jõukamalt. Meeleolukamalt ka. Samas pelk tõdemus tuletab meelde I. Krõlovi valmi „Kass ja kokk“, mis räägib kokast, kes jättis köögi kassi valvama. Tagasi tulles leiab ta eest suure segaduse „(…)  ta märkab vana Intsu, kes nurru lüües närib praetud kuke kintsu. (…) Kokk meelekibedusest keeb ja Intsul´ etteheiteid teeb; „Oi sina ahne loomarisu! Ai, Ints, sa teed ju seintelegi häbi! (Ent Intsul süües kasvab isu) (…) Oraator, oma kõne ilust tundes mõnu, veel ohtralt puistas õpetlikke sõnu. Kuid mis see kasu tõi? Ints ajaviiteks kogu kuke ära sõi!“. Seega oraatorite jutupunkte on tore kuulata, kuid see kõik on senini tühi jutt, kuni Dr Riik ei tee regulatsioonide suurauditit, mida (väga vähest) võtta, mida (väga paljut) jätta. Vajame sellist suuremat kevadist sõnnikuvedu, siis saavad laudad puhtaks ( majandus liikuma) ja põllud rammu (loovuse kasv).

Audit pabersõnnikuveoks

Igaüks meist peaks teadma, et heaolu aluseks on ettevõtluse arendamine, sellele keskkonna loomine. Abiks on ka Dr Riigi ebaproportsionaalse sekkumise vähendamine. Isegi poliitinimesed teavad. Isegi räägivad, kuid teevad teistmoodi, tegelikkuses toimub massiivne administratiivne pealetung. Kuivõrd teistpidiselt meil asjad on sätitud näitab Autoettevõtete Liidu (ATL) pöördumine  „Paraku on täna Eesti lähiajaloost tuua ainult halbu näiteid, kus reisijate rongivedu natsionaliseeriti ja praamivedu võeti riikliku operaatori kontrolli alla. Need mõlemad natsionaliseerimise näited on Eesti ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonna mõttes väga halvad ja annavad meie ettevõtluskeskkonnast muule maailmale negatiivse signaali.“ Siia ritta võik istutada ka lennundusponnistused. Mõned ettevõtjad räägivad nn lausalisest riigikapitalismi sünnist. Nii, et Dr Riigi sõnad ja teod ei lähe kuidagi kokku. Just seepärast tulebki läbi viia regulatsioonide ja nende mõju (ka kõrval- ja järelmõju) massiivne analüüs, et mitte lämbuda nende lämmatava raskuse alla. Tegemist on ennast taastootva süsteemiga, kus regulatsioonide raskus muudabki ettevõtluse ebatõhusaks, mille peale Dr Riik „heategijana“ meie ühise raha eest seda ülal hakkab pidama. Tulu muudetakse kuluks. Bürokraatialaudad tuleb tühjaks vedada. Kevad ju? Või jätab Dr Riik selle musta töö selleks aastaks vahele ja jätab selle „Eesti 200“ korraldada? Ka võimalik, eks see kevadine Jüripäev olegi suur lepingute ülesürtemise ja kolimise aeg. Kui ühed (rahva)sulased ei jaksa sõnnikuveol osaleda, siis teevad seda teised.

Tarkust ostmas

 Kuid näha on, et Dr Riik püüab ennast parandada, ostes sisse administratiivset tublidust (nagu head stabiliseerivat oskusteavet) sensitiivsesse valdkonda, mille poliitinimesed on  segadusttekitavalt segaseks ajanud. Tore. Mis aga eriti tervitatav, et sisse on ostetud teise pingi pealt ettevõtjate kompetentsi ja usku. See on tore, iga värskendus aitab meid meie mugavustsoonist välja kangutada. Mõtlema hakata.  Muidu elame mingis trafaretses igavusmaailmas: tõuseme, peseme hambaid, läheme tööle, teritame hambaid, läheme lõunale, võtame midagi hamba alla, siis puhub Dr Riik meile hambasse ja me paneme hambad varna. Igav. Me ei mõtle selle üle, sest me oleme harjunud, tõuseme, peseme … Inimlik. Just seepärast ongi vahel tore, kui sind raputatakse välja oma mugavustsoonist, virgud. Uus inimene kõrvalt, tuleb kui karjus mägedest, tuleb ja ei tea, et midagi „ei saa teha“ ja teeb ära. Tore. Vaatab avara pilguga ja ütleb tõe välja. Saad teada palju huvitavat, näiteks et sa polegi inimene. Oled mitteinimene. Kuidas nii? Just äsja öeldi ju sõnaselgelt ja täie vastutustundega: „ … valitsus on teinud Eesti inimeste elujärje parandamisel vajalikke otsuseid“  (ÄP 27.04.18). Tore, kui Dr Riik teeb otsuseid mis parandavad meie inimeste elujärge. Samas kasutades üldlevinud ütlemist, kas tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle elujärge on Dr Riigi otsused parandanud? Ei tunne?  Ilmselt elate vales seltskonnas. Kuidas siis nii, et kõik need teie tuhanded tuttavad ettevõtjad, valdkonna asjatundjad, nii noored kui vanad, lihttööd teinud ja pinsile jäänud, nemad ei ole kuidagi aru saanud, et just Dr Riik on teinud otsuseid mis oleks nende elujärge parandanud. Või pole nad inimesed? Eesti inimesed? Arvate, et see jutt pole tõsine? Aga tehke proovi, vaadake enda ümber ja lugege kokku mitu inimest te leiate, kelle elujärge on Dr Riigi otsused parandanud? Jäite kimpu? Süvenemata, vidukil silmi, on tõesti justkui … Kuid kui kõik ubinad kokku rehkendada alates maksutõusude mõjude kaotusest majandusele, toidukorvi maksumuse tõusudest, paljude pensionide langusest ja ravirahade ümberpistmisest saate aru, et elujärg pole tõusnud, vaid on tekitatud illusionistlik trikk. Trikk on trikk. Kui tsirkuses vaatate suure huviga, kuidas mustkunstnik kübarast jänese välja võlub, siis koju naastes lähtute ju siiski reaalsest külmkapi sisust, mitte ei looda kaabust jänest leida? Trikki on ilus vaadata, mitte süüa.

Tulemusaudit

Kui senisele võtmise-jagamise mõttemaailmale, mitte rohkendamise maailmale lisanduv mõttemaailm on selline, et me oleme inimesed ja mitteinimesed, siis pole meil midagi head loota. Just selle jaoks, et tegelikkus sõnahäma varju ära ei kaoks on meil vaja ka auditit, kuidas ja kui palju on ühed või teised otsused inimeste (ja mitteinimeste) elujärge parandanud. Mitte sotsiaalmajanduslikku, kuhu võib kõiksugu luulusid sisse kirjutada vaid tegelikku. See kui Dr Riik söögi alla ja peale räägib et inimesed saavad 64 EUR rohkem kätte, siis see ei ole ju elujärje parandamine vaid ümberjagamine. Vaadake, see kui Dr Riik võtab Mallet raha ära selleks, et anda see Kallele ei ole otsus mis parandaks inimeste elujärge, see on primitiivne ümberjagamine. Energeetilises bilansis kulu, mitte tulu. Siin jõuamegi põhiküsimuseni, et Dr Riik peab (kindlas kõneviisis) tegelema sellega milleks kõrgeim võim (loe: rahvas nii inimesed, kui mitteinimesed) on teda palganud: looma keskkonna, mis julgutaks olla ettevõtlik ja innustaks loovust. Vaid selline keskkond võib inimeste elujärge parandada. Märgatavalt. Dr Riik ei tohi viili oma põhilistes töökohustustes.

Kindlustuse ostmisest ja kujutlusvõimest

Kõik hoiatavad meid, et headel aegadel tuleb varusid soetada, et olla halvemateks aegadeks valmis. Niimoodi on inimkond tänasesse jõudnudki läbi aastatuhandete. Need, kes ei soetanud …. Need ei ole tänasesse jõudnud. Meie, ellujääjad, peame olema sama terase ettevaatamisvõimega. Kuid ettenägemisvõime on lühiajaline ja pikavinnaine. Lühiajaline hääleost on muidugi lihtsam, paned rahapaiga peale ja … tehtud. See pole meie ainuomane probleem, juba M. Thatcher ütles: „Valimisprogrammi selline moodne tõlgendus on minu meelest mõjutanud teatud vaijate hoiakuid; natuke liiga tihti on hakatud küsima: „Mida te minu heaks ette võtate?“, eeldades, et valimisprogramm on loetelu lubadustest, mis hääle andmise eest hiljem täidetakse. Kõik see on viinud kummalise suhteni valija ja valitava vahel. Kui valijal on kahtlus, et poliitik jagab lubadusi ainult tema hääle püüdmiseks, põlgab ta teda, aga kui lubadusi ei jagatagi, võib ta poliitiku ametist tõrjuda.

Mina usun, et parteid ja valimised tähendavad siiski midagi enamat kui mitmesuguste lubaduste konkureerivaid loetelusid ja kui see nii poleks, ei oleks küll suuremat mõtet demokraatiat alles hoida.“ (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013lk 31)

Nii oleme meiegi oma demokraatiat kasvatanud lubadusvihmaga „ mina annan sulle sinu raha eest“ rõhuga sõnal mina. Meil on väga palju valdkondi, mis raha nõuavad. Kohe ja praegu. Kuid üks asi on see, kui see raha läheb nö õigesse kohta, kuid poliittehnoloogiliselt läheb see harilikult …oma valimislubaduste rahastamiseks. Ärge ajage palun segi poliitinimeste valimislubaduste väljalunastamist meie ühise rahaga ja ühiskonna tegelikke, pikaajalisi vajadusi. Raha on alati puudus, isegi siis kui seda on üle. Selles kontekstis pole varude soetamine tühi kulu, see on kui kindlustuse ostmine.  Muide, need kes pelgavad inflatsiooni mõju ülejäägiga eelarve planeerimisele on muidugi õigus, kuid isiku tasandil kaskokindlustust ostes me ei arvesta, et see on asjatu kulu, see on kindlustunde ostmine. Kindlustunne on üks väga väärt kaup. Arvamine, et kui kriis peaks tulema, siis võtame laenu, on sama hea, kui arvata, et teile müüakse kindlustust tagantjärele peale kraavisõitu. Ei see läheb teil täiega omakuludesse. Maksate oma mitteettenägelikkuse eest ja siis maksate veel kõrgendatud tariifi järgi. Täpselt samuti, kui hädalisele antakse laenu üldise kriisi ajal. Nii, et reservid ongi kindlustuse ostmine ühiskonnale. Igal eraldivõetaval momendil, ostes kasko-, eluaseme-, tervisekindlustust, on see mahavisatud raha, sest meil igaühel on „kindlasti valdkondi mis raha vajavad“. Kui midagi ei juhtu on rahalises mõttes kõik hästi, kuid pole kindlustunnet. Mnjah, raske valik. Mõnele. Kuid lugesin hiljuti üht huvitavat käsitlust neandertallastest ja pärisinimestest. Esimesed  jahtisid rohkearvulisi tasaseid loomi, kasutades käes hoitavat löögiriista ja teised pidi kõhu täis saama ajades taga kiiret ja pelgliku saaki, milleks arendati välja superrelv, viskeoda. „Visatava oda täpseks ja tõhusaks kasutamiseks peab kütt suutma selle lennuteekonda realistlikult ette kujutada. Selleks pidid meie esiemade ajud arenema võimsateks visuaalseteks protsessoriteks, mis lubasid omavahel ühendada käe liigutused ning kolmemõõtmelise ettekujutuse.“ Nii, et kas me oleme tänapäeva inimesed, kes on võimelised oma otsuste (viskeoda) lennuteekonda ette kujutama või hakkab meis välja lööma see paar protsenti meie genoomis säilunud neandertallasest, kes tahab kõike lahendada lühiperspektiivilise kunstivaese nuiahoobiga? „Kunsti loomiseks vajalik lüli fantaasia ja käe liigutamise vahel pärineb otseselt vajadusest süüa. See õnnelik kokkusattumus seadis tänapäeva inimese kultuuri ja ühiskonna uuele suunale, mis kestab läbi visuaalse kommunikatsiooni arengu tänapäevani.“ (Heureka 12.02.18). Mis on selle loo moraal? Lihtne, neandertallane suri välja. Kadus seetõttu, et ei suutnud võistelda suurema kujutlusvõime, planeerimis- ja visualiseerimisoskusega. Ei jõudnud õigeaegselt arengspiraali uuele keerule, kaotas turu ja jätkusuutlikkuse. Meie …

Hüüdja hääl administratiivses poliitkõrbes.

Tegelikkuses oleme me muidugi osanud visualiseerida seda, kuidas me oda lendu laseme ja antiloobile pihta saame…  Edasi? Edasi on probleem, sest tegelikkuses me oda ei kasuta, me kujutame vaid ette selle kasutamist, tegelikkuses me püüame antiloopi nuiaga tabada. Üpris lootusetu üritus. Ettevõtjad muidugi pingutavad, kuid keskkonnalist tuge pole Dr Riik pakkumas. Pikemat aega on räägitud, et meie riigi ellujäämise tagab paindlikkus, kiire kohanemine muutuvate oludega ja liikumine teadmuspõhise majanduse suunas. On ju? Te kõik teate seda, kuid ettevõtjate arvates on suurimaks probleemiks riigikapitalismi suurenemise trend. «Mina näen, et avalik sektor viimasel ajal võitleb igal võimalikul juhul ja viisil erasektoriga, kelles nähakse oma peamist konkurenti. Riigikapitalism on täpselt selle trendi tulemus. Teeme ise. Ärme laseme eraettevõtjatel parem midagi teha, äkki saavad veel edukaks ja tulevad meie töökohti ära võtma,» kirjeldab olukorda IT-ettevõtja ja teenusmajanduse koja juht Jaan Pillesaar. (29.04.18 PM). Kui lisada siia lisada AEL tähelepanek, et reisijate rongivedu natsionaliseeriti ja praamivedu võeti riikliku operaatori kontrolli alla ning tendentsid lennunduses, ühistranspordis, energeetikas ning elamuehituses, siis teeb riigi pealetung ärevaks küll. Millega ma küll nõus ei ole on see, et seda ilmingut nimetatakse riigikapitalismiks, see on riiklik plaanimajandus, mis hiljuti puhkes õide ka riiklike piirhindade (neandertallase nui?) kehtestamisega. Sellel tegevusel ei ole mitte kõige vähematki puutumust kapitalismiga.

Rümba ringlus

Käisin kunagi Soomes supertapamajas. Kõik oli efektiivne ja kaasaegne, tõhus ja puhas. Tavaline Soome tapamaja värk, kuid ühtäkki jäi pilk ühele anomaaliale. Kui rümbad olid konksu otsa riputatud ja operaator meile templeid peale lõi, siis tagasapsud tõmblesid. Hm, hing väljas, nahk maas, üles riputatud, kuid motoorne reaktsioon puudutusele veel toimis. Mulle tuletab see „rümba reaktsioon“ paljuski meelde meie majanduselu, ikka rohkem valdkondi läheb Dr Riigi kontrolli alla, regulatsioone sajab nagu oavarrest, piirangud ruulivad, kuid meie lohutame end mõttepojukesega, et  „majanduskasv“ on „üllatavalt hea“. Ärge tõlgendage tendentse valesti, see, et rümba tagasapsud tõmblesid ei näita veise „üllatavalt head“ tervist, vaid lihtsalt rümba hääbuvat reaktsiooni. Nüüd me olemegi  oma rümbaga ringluses, mil majanduskasv 5% on tõeline ülekuumenemisoht. Tõeline barbeque? Majandus on kõige alus ehk nagu ütles Raudne Leedi „Loomulikult ületavad meie visioonid ja eesmärgid keerulistest majanduslikest argumentidest palju kaugemale, aga kui me oma majandust korda ei saa, võtame inimestelt võimaluse jagada seda visiooni ja näha kaugemale majanduslike esmavajaduste kitsast horisondist. Terve majanduseta ei ole tervet ühiskonda. Terve ühiskonnata ei püsi ka majandus kuigi kaua terve.“ (lk 78)

Eufismihajandus

Elame eufismimajanduses, midagi ei nimetata enam nende õigete nimedega.  Kui me loeme, et  Euroala majandus, mis kasvas kuni 2017. aasta lõpuni hoogsalt, näitab nüüd esimesi nõrgenemise märke, siis mida see meile ütleb? Kas tõesti mingi paar protsenti kasvu on hoogne kasv? Või on see lihtsalt uus eneselohutus? Või millist pilti võite te näha ütluse kohta, et Eesti majanduskasvu ootab ees rahunemine? Kuulge kasv alla oli ju alla 5%. Kas me siis tõesti ei saa aru, et ees ootavad mõne protsendised (kui veab) aastakasvud  ei ole piisav elujärje tõusuks. Selleks et elujärge parandada peaks olema kasv 3x kõrgem. Ütlete võimatu? Muidugi. Ka EP ütleb, et meil tekkib ülekuumenemine. Õige. Kuid siin ongi see koht, milles Dr Riik peab (kindlas kõneviisis) oma põhitööks tegema, looma keskkonna kus oleks infrastruktuuriline sügavus, julgustav majanduskeskkond ja tingimused loovuse edendamiseks. Vaadake, me oleme olukorras, mis  on nagu pikka laugjasse kurvi sõit, tundub, et laseme otse edasi, kuid otse on vaid kraav, pöörata tuleb. Õigeaegselt. See, et trajektoori muutus on hädavajalik näitab see, et tulevikuvisioonide osas on skeptilise nii modernse teadmismajanduse, kui ka ehitus-betooni sektori ettevõtjad. 

Lihtsuses peitub võlu

Dr Riik arvab, et võttes üle majandusvaldkondi muudab ta probleemsed olukorra lihtsamaks. Kohati sisendab endale, et lahendab sellega olukorra.  Kuid see on ekslik lihtsus, nuia lihtsus ja nuiamehe lahendus. Ülevõetud valdkondades kaob kliendipoolne konkurentsisurve, loovuse vahutav kosk muutub kleepuvaks siirupinireks. Riigimajanduses muutub tulupõhine majandus kulupõhiseks, keerulisemaks nii administratiivaparaadi kasvu, kui otsustuse hajumisega. Jaanus Otsa  sõnul on võimalik inimeste elatustaset tõsta seadusi lihtsamaks muutes. "Majanduskasvu aluseks on eksport ja investeeringud. Need genereerivad majanduskasvu ja sisetarbimist, mis omakorda genereerib edu. Valitsejatel on eelarvega võimalik väga vähe muuta, vaid umbes kümme protsenti eelarvest on nende otsustada. Oluliselt saab mõjutada majanduskeskkonda seaduste kaudu, muutes neid lihtsamaks ja selgemaks - seda kindlamalt on siia oodata investeeringuid," Kuid need nõuanded pole poliitinimeste seas kõlapinda leidnud. No tegelikult ei saagi leida, sest poliitturul toimub samuti konkurents ning ostetakse oma positsiooni (hääli) turul. Rauatootmise turu nõuanded teatavasti jäätisetootmisse hästi ei sobi, kui just mõni kolakas jäätisemokale varba peale ei kuku. Aga kukub, sest pärisinimesed oma oda viskekaart oskavad arvutada piisava täpsusega. Mitte küll optimistlikult, kuid realistlikult ennustades millal toimub pikast laugjast kurvist väljasõit: "Aga ma ei ole pessimist. See lõppeb ära. Järgmise majanduskriisi ajal - ma ei tea, millal see täpselt tuleb, võimalik, et 2021-2022 või 2023-2024 - on paljude asjadega väga halvasti. Ja kui asjadega on halvasti, siis tehakse jälle tarku otsuseid.“ Kuidagi nukker perspektiiv, kas tõesti peame tarkade otsuste tegemiseks kraavi sõitma. Oot-oot, kuid miks kraavi sõita? Miks meie peaksime kraavi sõitma, kui Dr Riik teeb „kraavipoole“  lihtsustatud otsuseid? Meie inimesed ja isegi mitteinimesed oleme ju kõrgem võim ja otsustamine on ju meie põhiõigus. J. Pillesaar on nutikalt võtnud olukorra kokku «Tuleb teha otsuseid, mis ei ole meeldivad ja mille tulemusel üsna kindlasti kaotatakse paljud riigiametnike hääled. Loodame siis, et valijad on väga tähelepanelikud ja oskavad järgmisel aastal valida mitte poliittehnoloogilise, vaid riigimeheliku riigikogu,» Vaat selline lugu. Siiani oli see olnud mõtlevate inimeste vaga soov, kuid äsjane uustulnuk, „Eesti 200“, on poliitturu segamini löönud. Tore, konkurents ruulib. Isegi, kui sellest ei kujune erakonda, siis ainuüksi oma olemasoluga on nad poliitturul kujundanud uue õhkkonna. Loodetavasti ka uue põlvkonna. Tore. Konkurentsiolukord poliitturul on tunduvalt paranenud, meie valikuvõimalused riigimehelikku riigikogu kokku saada ka.

Targutusi:

S. Pääbo „Neandertali inimene” Äripäev 2014

Lk 276 „Et eristada neid ekspansiivseid ja ambitsioonikaid nüüdisinimesi neist, kes 50 000 – 100 000 aastat tagasi Aafrikas ja Lähis-Idas ringi uitasid, armastan neid nimetada „asendusrahvaks”.”

Lk 280 „ /…/, turgatas mulle pärast lapse uinumist pähe hullumeelne küsimus: kui kõigis tänapäeva inimestes on üks kuni neli protsenti neandertallase genoomist, kas on võimalik ette kujutada, et puhtjuhuslikult, seemne ja munarakkude kujunemise ja ühinemise käigus toimunud DNA-segmentide juhusliku kokkusattumise tulemusel sünnib laps, kes on täielikult või peaaegu täielikult neandertallane?”

Lee Child „Tagaotsitav”  Varrak 2014

Lk 198 Info varjamisest „Nad tegid vastupidi, „ lausus Sorenson, Nad ei paisutanud seda aatompommiks, vaid kujundasid sellest hoopis mustaks auguks. Nüüd kustutavad nad selle ajaloost.”

Lk 322 „Viimase arvutused, mis talle sõjaväes kätte olid puutunud, ütlesid, et keskmine jalaväelane kulutab ühe vaenlase tapmiseks keskmiselt viisteist tuhat padrunit.”

Ann Grangerer   Varrak Tallinn 2008 

„ Ma usun küll,” ütles proua Etheridge, „et maailma lõpp hakkab kätte jõudma.” „Märke sellest leidub kõikjal,” jätkas proua E. ,”Isagi siin, Bamfordis. Mandumine ja korruptsioon igal pool …” lk 137

”….ma maksin alati sündsal viisil, sularahas. Mul pole ühtegi neist plastkaartidest. Ainus muu ese rahakotis oli raamatukogupilet…” lk 139

  „Mulle näib,” lisas Harry sarkastiliselt, „et siin on paljudel inimestel pea asemel perse…. Muidu te ju ei tülitaks mind oma lollide küsimustega.” Lk 191

M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001

Lk 154 „Tegemine on midagi muud kui rääkimine. Igas sekundis töötab meie aju peaaegu 1 miljard bitti neuroloogilist informatsiooni. Meie teadvus on teadlik vähem kui 100 bitist nende hulgas. Me saame rääkida vaid sellest väikesest osast, mis meie teadvusesse jõuab, kuid me kogeme tervet seda tohutut hulka. Tegutsedes aktiveerime me rohkem kui 10 miljonit korda enam andmeid kui rääkides. Kui teadlased räägivad väljendamatute teadmiste tähtsusest, siis just seda nad silmas peavadki. Jättes kõik arussaamatu akadeemilise sõnamulina kõrvale, jääb alles lihtne tõde: 1 miljard on palju enam kui 100. On siis ime, et me õpime tegutsedes rohkem kui lugedes, või kuulates või „jah” noogutades?”