See kevad on tulnud teisiti.
Rikkalikult. Tänavu on õitele puhkenud hunnitul määral kodanikuaktiivsust. Kui
veidi aega tagasi andis oma kodanikuaktiivsusest teada
sünnipäevatoimkond „Eesti 200“ (E2“), et töötada välja eelseisvateks Riigikogu
valimisteks poliitinimestele valijasuuniseid, siis nüüd on oma aktiivset
hoiakut esitlenud ka ettevõtjad, asutades Riigireformi
Sihtasutuse (RRS). Selle peale võiks vaid öelda, et lõpuks ometi. See mille
vajadust ühiskonnas on tunnetatud ja peljatud juba pikalt, on jutu tasandilt
lõpuks jõudnud tegude tasandile, sest RRS eesmärgis on anda
selge sisu Eesti riigikorralduse uuendamiseks. Tegu on algatusega, mis töötab
aasta jooksul välja riigireformi kontseptsiooni ja selle elluviimiseks
vajalikud mitmete eelnõude kavandid, samuti seletuskirjade teesid.
Tore. Selline aktiivsus meie arengute ja valikute suhtes on kiiduväärt, kuid
näitab samas, et Dr Riik ei ole oma põhitegevusega toime tulnud. Ei saanud
hakkama.
Kes teid …? Miks nad …?
Vaadake meile võib meeldida või
mitte meeldida inimeste aktiivsus muuta meie elu mõistusepärasemaks, kuid
tõsiasi jääb tõsiasjaks, et meid jääb ikka vähemaks ja riik (mille oleme loonud
kindlas usus), peab muutuma koos meiega. Andma meile võimaluse ka uutes oludes
püsima jääda. See on meie riik ja see on meie kujundada. Juba küsivad mõnedki lähtevisiooni kohta: „Kes teid
volitanud on selliseid ettepanekuid tegema?“ See küsimus on hirmutavalt
vanaaegne, käsuriiklik, maik man. Kuivõrd paheliselt kiiva kiskunud
on osa kodanike mõttemaailm näitab see, et halvustatakse kodanike (muide ka
ettevõtja on eelkõige kodanik, ainult aktiivsem) selle eest et nad on asunud
paikama Dr Riigi tegematajätmisi. Ilmselt pole sellise mõtteviisi viljelejad
eriti kursis meile eeskujuks olevate riikide praktikaga, kus erinevad ühingud,
mõttekojad, liidud esitavad uhkusega oma kokkuvõtteid, ettepanekuid, visioone,
strateegiaid jne parlamentidele, presidentidele, valitsustele vastavasisuliste.
See on täiesti loomulik asjade käik, olla aktiivne kodanik. Muide need
dokumendid võetakse administratsiooni poolt vastu käteldes, südamlike
tänusõnade saatel, märkides ära tegijate suurt panust. Vaat selline lugu. Meiegi elame vabas riigis, kus iga inimese on
mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus, olla aktiivne kaasarääkija homse
kujundamisel. NB! Kohustus! Seda kohustust aktiivsed inimesed täidavadki, nad
ei vaja oma põhiseaduslikeks õigusteks volitusi, need on juba olemas.. Just
seepärast tuleb uutest algatustest rõõmu tunda ning just seepärast võib öelda,
et riik ei ole katki . Tore. Mõtlemisvõime ja perspektiivitunnetus pole meis
veel kadunud.
Päris hirmutav
oli kuulda poliitinimeste ettevalmistavaid mõttepojukesi valimiste
põhiküsimused: karmistamine, käsutamine ja pistise pakkumine osadele
valijarühmadele. Ei midagi uut, ei midagi edasiviivat. Kuid kodanike
aktiviseerumine, nende kaasamõtlemine ja -tegemine välistab põhiküsimustena 50
(või 500) EUR pistisepakkumise valijatele nende enda maksuraha eest. Pidukonnad
ei saa enam (loodetavasti) oma lihtsakoelist äraostmistaktikaga jätkata. Seega,
meil kõigil on aeg mõelda ja öelda kuidas oleks võimalik rohkendada meie
heaolu. Meid kõiki on Põhiseadus volitanud meie jätkusuutlikkust kindlustama,
mis paneb pigem küsima, miks osa kodanikke oma kohustusi ei täida? Meie õigus
riigi kujundamisel on meie kuninglik esmasündinu õigus, ei ole mõistlik sellest
hetkelise mugavuse läätseleeme eest loobuda.
On lausa uskumatu, milliseid
kõikvõimalikke silte on juba loetud päevadega jõutud riigireformi
lähtevisioonile külge kleepida, küll on see maskuliinne, potjomkinlik,
riigipöördeline, vananenud briti mudel ja muidugi pole selles midagi uut. Kui
lähtevisiooni esitlusse mitte süüvida, siis võib pahatahtlikult
öelda, et pole uut, kuid olemuslikult on see uus, just see platvorm mis annab
tööriistad uuelaadset riiki heas tempos arenguteel hoidmiseks. Pole uudne?
Ehhee, midagi siin maailmas pole uut, kõik koosneb ikka nendest „Suure paugu“
15 miljardi aasta vanustest algosadest. Kuid nii nagu iga vastsündinu on kokku
pandud ikka nendest samadest 15 miljardi aasta vanustest algosadest, kuid
erineval moel, nii on ka lähtevisioon (ja E2“) ettepanekud uuel moel kokku
pandud. Tegusal moel. Ja mitte ainult pandud vaid ka kantud soovist seda
tegelikkuses teha. See on küll uus – jututuba on asendatud töökojaga. Tubli.
Kuidas ära hoida
kokkupõrget … tulevikuga.
Kuid kõik me
oleme erinevad. Erinevate arusaamadega. Erinevate huvidega. Osa inimesi on hea
muusikalise kuulmisega, teised mitte ( mina näiteks ei saa aru, mida tähendab ½
tooni mööda laulda), osa inimesi tunnetavad mootorite tööd või istiku hingeelu,
teised mitte. Osa inimesed saavad aru ja hoolivad millised protsessid
majanduses toimuvad, mida toob kaasa ühe või teise regulatsiooni toime, teised
mitte. Niisama lihtne see ongi, need kes ei tunne lille hingeelu või mootorit
ei oska näha ka ohte nende väärkäitlemises. Loogiline? Sama loogika kehtib ka
majandusarengu ja riigiehituse valdkonnas. Need on sama tähtsad, kui mitte
tähtsamad, kui lille istutamine. Just seepärast, et osa kodanikke tunnetavad,
et Dr Riik on kokkupõrkekursil püüavad aktiivselt sekkuda, et ära hoida
fataalset kokkupõrget …tulevikuga. Nad on võtnud vastutuse. Vabatahtlikult.
Loomus on selline: „Sihikindlad juhid on eneseteadlikumad kui enamik teisi
inimesi. /…/ Nad valivad oma eesmärke – ja lahinguid – palju teadlikumalt kui
teised meie uuritud juhid. /…/ Defineerimata nõudmised ja suured küsimused
pakkusid meie jälgitud juhtidele teretulnud võimalust haarata initsiatiiv,
pakkuda välja uusi lahendusi ja liikuda oma projektidega edasi. Üks
Lufthansa juhtivtöötajaid, kes vastutas reisifirmade komisjonitasude
vähendamise eest, ütles meile:” Ma arendasin välja filosoofia, „Kui keegi ei
vastuta, siis mina vastutan. Ma võin seda küsimust enda omaks pidada ja teha
seda, mis tundub vajalik”.“ (H.Bruch, S. Ghoshal
„Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004 Lk 39). Just niimoodi on käitunud ka
ettevõtlikud kodanikud, nad on asunud tegutsema seal, kus keegi ei tegutsenud.
Väärt filosoofia ju?
Siinkohal tuleb muidugi
toonitada, et nii E2“ kui RRS-l lasub märgatavalt suurem vastutus
oma projektide õnnestumise osas, kui eelnevatel üritajatel. Liiga palju on
olnud valehüüdjaid ja võltskoidikuid. Toimunud on tõsiseltvõetavuse erosioon.
Kui nüüd ebaõnnestutakse, siis on ilmset tükiks ajaks meie areng takerdunud
ümberjagamismajandusse ilma eduväljavaateta. Järgmist hüüdmist, et hunt on
karjas, ei pruugita enam tõsiselt võtta. Just seepärast tuleb neisse (vähemalt)
kahte projekti suhtuda täie tõsidusega
Igaüks loeb lähtevisioonist
(välja) mida tahab
Tundub, et
enamus inimesi pole lugenud riigireformi lähtevisiooni, sest sellele
omistatakse omadusi ja eesmärke, mida selles kunagi pole olnud ja ei tohigi
olla. Kuigi lähtevisioon selgitab, et riigireform ei ole kogu riigi kõigi elualade ja
valdkondade reformimine, vaid see on avaliku võimu organisatsiooni
ümberkorraldamine koos avaliku võimu poolt täidetavate funktsioonide ja
teenuste revisjoniga ning toimemehhanismide korrigeerimisega, püütakse sellele
juurde luuletada kõike alates kultuurist kuni keskkonnani. Selline aluste
ümberkorraldus on vajalik selleks, et Eesti Vabariik oleks ka pikemas tulevikus
kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele
põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Või pole te sellega nõus? Ei usu. Samas kogemused
näitavad, et edukad on olnud vaid need riigid millised on olnud järjekindlad
oma riikluse reformimisel sest mitte ainult firmad vaid ka riigid on
konkurentsiolukorras, nad võistlevad omavahel suurema efektiivsuse ja parema
keskkonna loomise nimel. Niisama lihtne see ongi, tuleb läbi viia avaliku
võimu organisatsiooni ja toimimise mehhanismide õiguslike aluste, praktilise
toimimise ning tulemuslikkuse kriitiline audit, et ennast
konkurentsivõimeliseks kõbida.
Platvormi valik
Juba on kriitikud vaagimas et
lähtealuseid. Olevat liiga ühekülgne, pole seal õieti loodushoidu ega
sotsiaalküsimusi, kuid kui järele mõelda, siis ei peagi seal selliseid
„pealisehituslikke“ elemente olla. Õigemini ei tohigi olla. Riigireform on
platvorm riigi sujuvaks toimimiseks, kõik muu ehitatakse sellele platvormile.
Meie senine viga ongi, et me tahame ehitada kohe pealisehitisi, kuid
millele? Keeruline? Püüame teha asja lihtsamaks, näitlikumaks.
Näide elust enesest. Kõik me
ilmselt hoomanud meie linnade vahel vuravaid ulmelisi Irizari ekspressbusse,
mis mullu muide tunnistati maailma parimateks. Paljud on nendega sõitnud ja
nautinud nende mugavust, sujuvust ja ajaviitevõimalusi. Tore. Kuid
ilmselt ei tea enamus, et kuigi luxbuss on kavandatud ja kokku pandud ühes
Baskimaa kollektiivpõhimõttel toimivas bussiehitusettevõttes, on selle
alusvanker Scania toode. Scania ehitab paljudele bussitootjatele
šassiisid, millest iga bussitootja teeb „oma“ bussi. Irizar valis Scania
alusvankri, mitte vana Mosse aluse, selleks, et sellele platvormile oli
võimalik kujundada ja ehitada maailma parim ja mugavaim buss. Elementaarne? Nii
ka riigireformiga, see ei ole mitte ravim kõigi maailma hädade vastu vaid
alusvanker, millele on võimalik (kui meil jätkub sihikindlust ja taipu)
ehitatakse ülesse kogu ülejäänud mugav, turvaline, sujuvalt ja arenevalt toimiv
riik. Vaadake, parimat bussi ei saa ülesse ehitada vana Mosse põhjale. Ei tule
välja. Meiegi oleme jõudnud ajajärku, mil vajame uut alusvankrit. Hädasti
vajame. Jah, seni on Mosse meid ausalt teeninud, ajamaal ja metsas mütanud,
kuid nüüd peame mee uue aluse ehitama. Kui me tahame kvaliteetsed, mugavat,
inimsõbralikku bussi ehitada (ühiskonda), siis peame alusvankri
valiku kõigepealt tegema ja siis kõik selle hea ja toreda sinna peale ehitama.
Seega riigireform ongi riigile alusvankri ehitamine, kõik muud
võimalused tulenevad sellest. Ärge oodake sellelt peegleid, tulesid, vilesid
ega konditsioneeri koos sisseehitatud metsapeatusega, see tuleb alles
bussiehituse etapis. Järgmisena.
Rahajutud
Võõra raha lugemine huvitab millegi
pärast paljusid inimesi. Kui euroseeliku maksumus ajas inimesed pöördesse (kusjuures
see ei puudutanud üldse nende rahakotti), siis teade, et RRS asutanud
ettevõtjad finantseerivad ise sihtasutuse tegevust (mis tähendab
peamiselt seadusloome rahastamist), siis see lõi teade millegipärast mitte
ainult lihtsama rahva, vaid ka justkui teadjama rahva
kadedusfantaasia möllama. Kuulda oli kõige imelikumaid arvamusi: mida te
ikkagi 280 tuh EUR teete, kellele see läheb, kuidas te julgete
seadusloomet rahastada, kellele te selle raha annate, kas nüüd
hakatakse seaduseid ostma, kas nüüd on mõnele erakonnale oodata
suuremat rahasüsti? Kuulad seda juttu ja ei saa aru, kas selline hüsteeria
tuleneb lähtevisooni mittesüüvimisest, selle mittemõistmisest või lihtsalt
pahatahtlikkusest. RRS on ju viiel erineval moel teada andnud, et rahastatakse
eelnõude, kavandite ja seletuskirjade teeside väljatöötamist ning selleks
tehtavaid uuringuid. Vaadake kava kavaks, kuid esmakordselt saab juhtuma
(loodetavasti), et iga kavatsuse juurde tuleb põhjalik seaduseelnõude komplekt,
mõjude analüüsi ja seletuskirjadega. Muidugi oleks tore mõelda, et seda
hunnitut tööd on võimalik talgukorras teha, kuid arvestades kiiret ajatakti ja
seda, et analüüse on vaja teha kõrgel professionaalsel tasemel, siis on 280 tuh
ikkagi naeruväärselt väike summa. Võib arvata, et suur osa sellest tööst valmib
pro bono formaadis ehk kõrge professionaalne töö mida tehakse vabatahtlikult
ja tasuta. Kui selle organiseerivad ja rahastavad ettevõtlikud kodanikud, siis
peaksime sellise võimaluse üle rõõmu tundma. Või kuidas? Midagi oleks nagu
inimeste mõistmises nihkes, sest kui Dr Riik oleks oma tööga toime tulnud, siis
poleks ettevõtlike kodanike abi ju tarvis olnud. Just see ongi kummaline, et ei
hurjutata seda, kelle töö on tegemata vaid hauguldatakse seda, kes
vabatahtlikult on appi tõtanud. Kummaline. Tundub, et me ei oska enam millestki
rõõmu tunda, juba on ilgutud ka sõnakasutuse „kingitus“ üle viiel erineval moel.
Mis kingitus, aga kui teie kingitust ei tahetagi, aga …? Mnjah, ma soovitaksin
käsitleksin seda kingituse juttu pigem peene huumorina, isegi
irooniana. Muidugi, neil kellel huumorisoon puudub, on sellest raske
aru saada, kuid mainigem seda lihtsalt teadmiseks. Kuid olemuslikult on tõesti
kingitus, kui riigi kodanikud võtavad ette ja teevad isekeskis ära selle, mida
Dr Riik pole kümme aastat teinud. Arata võib, et ettevõtjatel oleks tuhat
targemat tegemist, kui reformikavasid aretada ja rahastama kui Dr Riik ise
selle üliolulise valdkonnaga tegelema oleks hakanud. Või on asi selles, et: „
„Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul
tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna
ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad
tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad
kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“„Tänasel
päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli
kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses
ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole
protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil
õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“
(M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017). Seega pelk
tähelepanuvajadus?
Läbirääkimistaktika: ettepanek
kollektiivseks suitsiidiks
Nii, et riigireform on vajalik,
lausa möödapääsmatu, nii tulevikumajandus, kui meie demograafiline seisund
vajavad nõtkemaid lahendusi. Mõistlik oleks meil kõigil selles kaasa lüüa. Kuid
kuna see on kogu riiki ja ühiskonda hõlmav muutus, siis tuleb selles leida
liitlasi ja kaasaaitajaid. Üksi ei suuda seda keegi liigutada. Tundub, et
praegu on liikvele läinud mõningad vastandamisele rajatud taktikalised vead
(loodetavasti ei muutu need strateegilisteks), muudavad kogu projekti
käivitamise ülimalt problemaatiliseks. Konkreetsed eesmärgid,
vähendada ametnike arvu 50% ja Pilvepiiri seltskonda, kõlavad hästi (oleneb
kellele) kuid on asjatuid lisapingeid loovad. Pole mõistlik alustada suurt
reformi üleskutsega kollektiivseks suitsiidiks, pöörates 98% ametnikkonnast
enese ja idee vastu. Muide, ametnike arv pole selles võrrandis üldse tähtis,
sest selle muutus saab tuleneda vaid eduka reformi kulgemisest. Te ei saanud
aru? Selgituseks: keegi ei lähe hommikul tehasesse teatega, et me laseme pooled
treialid lahti. Ei, kõigepealt investeeritakse uutesse automaatpinkidesse ja
kõrgekvalifikatsiooniga töötajate väljaõppesse, alles siis on võimalik läbi
saada vähemate treialitega. Te ei pea neid isegi lahti laskma, sest protsessi
käigus on neil piisavalt olnud aega kas ümber õppida või lahkuda. Avalik
teenistus ei erine selles osas mitte millegi poolest tehasest, kui te pooled
ametnikud/treialid lahti lasete, siis jäävad teil pooled pingid/regulatsioonid
ju seisma, millest tuleneb, et kui me tahame 10 aasta jooksul läbi viia
reformi, siis peame me selle aja jooksul umbes 70% regulatsioonidest „tuttu“
panema. Sedapidi lähenedes oleks meil riigireformist kasu nii vabaneva
kõrgekvaliteedilise tööjõu, kui meie kõigi vabanenud aja, kui loomingulisuse
kasvust. Üleskutse kollektiivsele suitsiidile muudab kogu protsessi
„ aeglase töö streigiks“, mis tähendab, et kõike tehakse õigesti, kuid väga
aeglaselt. Ümberseletatult, reform kukub haledalt läbi. Ametnikud on riigi tugitelg,
mille külge kogu riiklus kinnitub, neid ei saa alahinnata vaid edukaks
reformiks tuleb nad kaasata. Näidata neile perspektiivi, veelgi huvitavamat
elu. Sama lugu ka poliitinimestega, ka nemad tuleb kaasata, sest ilma
Pilvepiiri heakskiiduta pole võimalik reformikava seadustada – pole seadust,
pole reformi. Ning ilma ametniketa, selle tegeliku administratiivtöö tegijate
innukuseta mingit reformi läbi ei vii. Vaat niimoodi. Sellised „pisiasjad“, kui
tahetakse edukat reformi teha.
Makaronid makaronidega ehk tee
ise oma reform
Mõned ütlevad, et mis siin
arutada, meil on erakonnad olemas, las nemad teevad nemad toimetavad. Muidugi
ega me erakondadeta läbi ei saa, me ju parlamentaarne vabariik, kuid erakondade
menüü on jäänud kesiseks. Kesine nagu vanasti puhkekodu kevadine söögivalik:
hommikul lihapallid makaronidega (nimetati ka kevadekuulutajateks), lõunaks
makaronid kotletiga ja õhtuks täiesti eripärane roog, makaronid
hakklihakastmega. Niimoodi kaks nädalat jutti. Pärast seda ei läinud mul
makaron enam tosinkond aastat alla. Poliitturul on toimunud sama tendents, nii
et võtkem seda kodanikuaktiivsuse puhangut kui valikute laienemist menüüs.
Värskendust. Kõik need, kes teavad täpselt kuidas ja miks riigireformi
lähtealused või E2“ manifest on valesti soovitan kirjutada kokku oma
reformikava. Te ju teate täpselt kuidas seda teha. Ütlete, mis viga ülesse
kutsuda, tee ise. Juba tehtud. Tehke ka, võib meeldima hakata.
Targutusi:
D J Levitin „Valede välimääraja.“
Argo 2018
Lk 12 „Tõde on oluline. Tõejärgne
ajastu on tahtliku irratsionaalsuse ajastu, kus tühistatakse kõik inimkonna
suured edusammud. Võib-olla ei taha ajakirjanikud nimetada libauudiseid
selleks, mis need on – ehk valeks – sellepärast, et nad ei taha valetajat
solvata. Aga mina ütlen, et tulebki solvata! Nad tuleb korrale kutsuda.“
Lk 15 „Libauudises ei ole uudist.
Valede uskumine võib olla kahjutu, kui usutakse jõuluvana või et nendes
teksastes tundume me kõhnemana. Valesid ei muuda relvaks meedia ega Facebook.
Oht seisneb usu tugevuses: kõhklematus usus valede tõesusse.“
„arenenud kriitilise mõtlemise
tähtsaim komponent, mida praeguses ühiskonnas napib, on alandlikkus. See
tähendab lihtsat ja sügavat arusaama: mõistes, et me kõike ei tea, on võimalus
õppida. Arvates, et teatakse kõike, on õppimine võimatu.“
Lk 18 „mingi seisukoha
poolehoidjatel on kerge statistika ja diagrammide abil valetada, sest nad
teavad, et enamik inimesi ei hakka n-ö kapoti alla vaatama ega asja täpsemalt
uurima, sest see võtab liiga palju aega. Võib-olla ei pea nad end selle jaoks
piisavalt targaks. Tegelikult on see jõukohane igaühele ja kui mõned
põhitõed on omandatud, paistab diagrammide elegants – või siis moonutus – kohe
silma.“
Lk 20 „Meie hädad ei teki
sellest, mida me ei tea. Meie hädad tekivad sellest, mida me kindlalt teame, aga
mis ei vasta tõele“ Mark Twain.“
N Machiavelli „Valitseja“
Vagapund 2001
Lk 128 „Ütlen niisiis
armastatud ja kardetud olemise juurde lõpetuseks seda, et kuna inimesed
armastavad omast tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal
valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb
vaid näidata üles leidlikkust, et hoiduda vaenust, nagu öeldud.“
Lk 137 Nagu ütlesin, muudab
valitseja vihatuks eelkõige tema röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste
ülevõtmine – sellest tuleb tal hoiduda; ja ikka on nii, et kui inimühisustelt
ei võeta nende vara ega au, elavad nad rõõmsaste ja rahulolevatena edasi; ning
valitsejal tuleb pista rinda vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel viisil ja
hõlpsasti vaigistada saab.“
Lk 167 „Valitseja jaoks pole
sugugi väikese tähtsusega ministrite valik, kes osutuvad heaks või mitte
olenevalt valitseja arukusest. Esimene otsustus sinjoori mõistuse kohta tehakse
vaadates inimesi, kes teda ümbritsevad, ja kui nood on sobilikud ja ustavad,
võib ta valitsejat ennast alati targaks pidada, sest ta on osanud tunda ära
sobivad inimesed ja hoida neid ustavatena. On asi aga vastupidine, võib
sinjoori kohta peaaegu alati langetada mitte just hea otsuse, sest just nimelt
selle valikuga teeb ta esimese vea.“
Mis puutub aga sellesse, kuidas
valitseja saaks ministri sobilikkust ära tunda, siis selleks on olemas moodus,
mis ei osutu eales ekslikuks: kui sa näed, et minister mõtleb rohkem endale kui
sulle ja ajab kõiges taga omakasu, siis säärane inimene, kes end niiviisi ülal
peab, ei saa kunagi olla hea minister ja sa ei saa eales teda usaldada; ei tohi
ju inimene, kelle käes on kellegi valitsus, eales mõelda endale, vaid peab
(alati) mõtlema valitsejale ega tohi kunagi meenutada talle asju, mida
tal tarvis pole.“
No comments:
Post a Comment