Küll on kosutav vahel kuulda Dr Riiki lausumas
midagi nii tarka ja enesekriitilist nagu: „Minu vaatenurgast ei tohiks
olla nii, et riik topib oma nina sinna, kuhu pole vaja seda toppida.“ Väga tark
tähelepanek. Tõdemus, et Eesti majandus- ja ettevõtluskeskkonna suurimaks kitsaskohaks
on liiga palju regulatsioone ja
poliitikute kiusatus uusi regulatsioone juurde luua on iseenesest teraapiline.
Kui me selle tõdemuse järgi ka elaksime, siis elaksime hulka jõukamalt.
Meeleolukamalt ka. Samas pelk tõdemus tuletab meelde I. Krõlovi valmi „Kass ja
kokk“, mis räägib kokast, kes jättis köögi kassi valvama. Tagasi tulles leiab ta
eest suure segaduse „(…) ta märkab vana
Intsu, kes nurru lüües närib praetud kuke kintsu. (…) Kokk meelekibedusest keeb
ja Intsul´ etteheiteid teeb; „Oi sina ahne loomarisu! Ai, Ints, sa teed ju
seintelegi häbi! (Ent Intsul süües kasvab isu) (…) Oraator, oma kõne ilust
tundes mõnu, veel ohtralt puistas õpetlikke sõnu. Kuid mis see kasu tõi? Ints
ajaviiteks kogu kuke ära sõi!“. Seega oraatorite jutupunkte on tore kuulata,
kuid see kõik on senini tühi jutt, kuni Dr Riik ei tee regulatsioonide
suurauditit, mida (väga vähest) võtta, mida (väga paljut) jätta. Vajame sellist
suuremat kevadist sõnnikuvedu, siis saavad laudad puhtaks ( majandus liikuma)
ja põllud rammu (loovuse kasv).
Audit pabersõnnikuveoks
Igaüks meist peaks teadma, et heaolu aluseks on ettevõtluse
arendamine, sellele keskkonna loomine. Abiks on ka Dr Riigi ebaproportsionaalse
sekkumise vähendamine. Isegi poliitinimesed teavad. Isegi räägivad, kuid teevad
teistmoodi, tegelikkuses toimub massiivne administratiivne pealetung. Kuivõrd
teistpidiselt meil asjad on sätitud näitab Autoettevõtete Liidu (ATL) pöördumine „Paraku
on täna Eesti lähiajaloost tuua ainult halbu näiteid, kus reisijate rongivedu
natsionaliseeriti ja praamivedu võeti riikliku operaatori kontrolli alla. Need
mõlemad natsionaliseerimise näited on Eesti ettevõtlus- ja
investeerimiskeskkonna mõttes väga halvad ja annavad meie ettevõtluskeskkonnast
muule maailmale negatiivse signaali.“ Siia ritta võik istutada ka
lennundusponnistused. Mõned ettevõtjad räägivad nn lausalisest riigikapitalismi
sünnist. Nii, et Dr Riigi sõnad ja teod ei lähe kuidagi kokku. Just seepärast
tulebki läbi viia regulatsioonide ja nende mõju (ka kõrval- ja järelmõju)
massiivne analüüs, et mitte lämbuda nende lämmatava raskuse alla. Tegemist on
ennast taastootva süsteemiga, kus regulatsioonide raskus muudabki ettevõtluse
ebatõhusaks, mille peale Dr Riik „heategijana“ meie ühise raha eest seda ülal
hakkab pidama. Tulu muudetakse kuluks. Bürokraatialaudad tuleb tühjaks vedada.
Kevad ju? Või jätab Dr Riik selle musta töö selleks aastaks vahele ja jätab
selle „Eesti 200“ korraldada? Ka võimalik, eks see kevadine Jüripäev olegi suur
lepingute ülesürtemise ja kolimise aeg. Kui ühed (rahva)sulased ei jaksa
sõnnikuveol osaleda, siis teevad seda teised.
Tarkust
ostmas
Kuid näha on, et Dr Riik püüab ennast
parandada, ostes sisse administratiivset tublidust (nagu head stabiliseerivat
oskusteavet) sensitiivsesse valdkonda, mille poliitinimesed on segadusttekitavalt segaseks ajanud. Tore. Mis
aga eriti tervitatav, et sisse on ostetud teise pingi pealt ettevõtjate kompetentsi
ja usku. See on tore, iga värskendus aitab meid meie mugavustsoonist välja
kangutada. Mõtlema hakata. Muidu elame
mingis trafaretses igavusmaailmas: tõuseme, peseme hambaid, läheme tööle,
teritame hambaid, läheme lõunale, võtame midagi hamba alla, siis puhub Dr Riik
meile hambasse ja me paneme hambad varna. Igav. Me ei mõtle selle üle, sest me
oleme harjunud, tõuseme, peseme … Inimlik. Just seepärast ongi vahel tore, kui
sind raputatakse välja oma mugavustsoonist, virgud. Uus inimene kõrvalt, tuleb
kui karjus mägedest, tuleb ja ei tea, et midagi „ei saa teha“ ja teeb ära.
Tore. Vaatab avara pilguga ja ütleb tõe välja. Saad teada palju huvitavat,
näiteks et sa polegi inimene. Oled mitteinimene. Kuidas nii? Just äsja öeldi ju
sõnaselgelt ja täie vastutustundega: „ … valitsus
on teinud Eesti inimeste elujärje parandamisel vajalikke otsuseid“ (ÄP 27.04.18). Tore, kui Dr Riik teeb
otsuseid mis parandavad meie inimeste elujärge. Samas kasutades üldlevinud
ütlemist, kas tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle elujärge on Dr Riigi otsused
parandanud? Ei tunne? Ilmselt elate
vales seltskonnas. Kuidas siis nii, et kõik need teie tuhanded tuttavad ettevõtjad,
valdkonna asjatundjad, nii noored kui vanad, lihttööd teinud ja pinsile jäänud,
nemad ei ole kuidagi aru saanud, et just Dr Riik on teinud otsuseid mis oleks
nende elujärge parandanud. Või pole nad inimesed? Eesti inimesed? Arvate, et
see jutt pole tõsine? Aga tehke proovi, vaadake enda ümber ja lugege kokku mitu
inimest te leiate, kelle elujärge on Dr Riigi otsused parandanud? Jäite kimpu?
Süvenemata, vidukil silmi, on tõesti justkui … Kuid kui kõik ubinad kokku
rehkendada alates maksutõusude mõjude kaotusest majandusele, toidukorvi
maksumuse tõusudest, paljude pensionide langusest ja ravirahade ümberpistmisest
saate aru, et elujärg pole tõusnud, vaid on tekitatud illusionistlik trikk. Trikk
on trikk. Kui tsirkuses vaatate suure huviga, kuidas mustkunstnik kübarast
jänese välja võlub, siis koju naastes lähtute ju siiski reaalsest külmkapi
sisust, mitte ei looda kaabust jänest leida? Trikki on ilus vaadata, mitte
süüa.
Tulemusaudit
Kui
senisele võtmise-jagamise mõttemaailmale, mitte rohkendamise maailmale lisanduv
mõttemaailm on selline, et me oleme inimesed ja mitteinimesed, siis pole meil
midagi head loota. Just selle jaoks, et tegelikkus sõnahäma varju ära ei kaoks
on meil vaja ka auditit, kuidas ja kui palju on ühed või teised otsused inimeste
(ja mitteinimeste) elujärge parandanud. Mitte sotsiaalmajanduslikku, kuhu võib
kõiksugu luulusid sisse kirjutada vaid tegelikku. See kui Dr Riik söögi alla ja
peale räägib et inimesed saavad 64 EUR rohkem kätte, siis see ei ole ju
elujärje parandamine vaid ümberjagamine. Vaadake, see kui Dr Riik võtab Mallet
raha ära selleks, et anda see Kallele ei ole otsus mis parandaks inimeste
elujärge, see on primitiivne ümberjagamine. Energeetilises bilansis kulu, mitte
tulu. Siin jõuamegi põhiküsimuseni, et Dr Riik peab (kindlas kõneviisis) tegelema
sellega milleks kõrgeim võim (loe: rahvas nii inimesed, kui mitteinimesed) on
teda palganud: looma keskkonna, mis julgutaks olla ettevõtlik ja innustaks
loovust. Vaid selline keskkond võib inimeste elujärge parandada. Märgatavalt.
Dr Riik ei tohi viili oma põhilistes töökohustustes.
Kindlustuse
ostmisest ja kujutlusvõimest
Kõik hoiatavad meid, et headel aegadel tuleb varusid soetada, et
olla halvemateks aegadeks valmis. Niimoodi on inimkond tänasesse jõudnudki läbi
aastatuhandete. Need, kes ei soetanud …. Need ei ole tänasesse jõudnud. Meie,
ellujääjad, peame olema sama terase ettevaatamisvõimega. Kuid ettenägemisvõime
on lühiajaline ja pikavinnaine. Lühiajaline hääleost on muidugi lihtsam, paned
rahapaiga peale ja … tehtud. See pole meie ainuomane probleem, juba M. Thatcher
ütles: „Valimisprogrammi selline moodne tõlgendus on
minu meelest mõjutanud teatud vaijate hoiakuid; natuke liiga tihti on hakatud
küsima: „Mida te minu heaks ette võtate?“, eeldades, et valimisprogramm on
loetelu lubadustest, mis hääle andmise eest hiljem täidetakse. Kõik see on
viinud kummalise suhteni valija ja valitava vahel. Kui valijal on kahtlus, et
poliitik jagab lubadusi ainult tema hääle püüdmiseks, põlgab ta teda, aga kui
lubadusi ei jagatagi, võib ta poliitiku ametist tõrjuda.
Mina usun, et parteid ja valimised tähendavad
siiski midagi enamat kui mitmesuguste lubaduste konkureerivaid loetelusid ja
kui see nii poleks, ei oleks küll suuremat mõtet demokraatiat alles hoida.“ (M.
Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013lk 31)
Nii oleme meiegi oma demokraatiat
kasvatanud lubadusvihmaga „ mina annan sulle sinu raha eest“ rõhuga sõnal mina.
Meil on
väga palju valdkondi, mis raha nõuavad. Kohe ja praegu. Kuid üks asi on
see, kui see raha läheb nö õigesse kohta, kuid poliittehnoloogiliselt läheb see
harilikult …oma valimislubaduste rahastamiseks. Ärge ajage palun segi
poliitinimeste valimislubaduste väljalunastamist meie ühise rahaga ja ühiskonna
tegelikke, pikaajalisi vajadusi. Raha on alati puudus, isegi siis kui seda on üle.
Selles kontekstis pole varude soetamine tühi kulu, see on kui kindlustuse
ostmine. Muide, need kes pelgavad
inflatsiooni mõju ülejäägiga eelarve planeerimisele on muidugi õigus, kuid isiku
tasandil kaskokindlustust ostes me ei arvesta, et see on asjatu kulu, see on
kindlustunde ostmine. Kindlustunne on üks väga väärt kaup. Arvamine, et kui
kriis peaks tulema, siis võtame laenu, on sama hea, kui arvata, et teile
müüakse kindlustust tagantjärele peale kraavisõitu. Ei see läheb teil täiega
omakuludesse. Maksate oma mitteettenägelikkuse eest ja siis maksate veel
kõrgendatud tariifi järgi. Täpselt samuti, kui hädalisele antakse laenu üldise
kriisi ajal. Nii, et reservid ongi kindlustuse ostmine ühiskonnale. Igal
eraldivõetaval momendil, ostes kasko-, eluaseme-, tervisekindlustust, on see mahavisatud
raha, sest meil igaühel on „kindlasti valdkondi mis raha vajavad“. Kui midagi
ei juhtu on rahalises mõttes kõik hästi, kuid pole kindlustunnet. Mnjah, raske
valik. Mõnele. Kuid lugesin hiljuti üht huvitavat käsitlust neandertallastest ja pärisinimestest.
Esimesed jahtisid rohkearvulisi tasaseid
loomi, kasutades käes hoitavat löögiriista ja teised pidi kõhu täis saama
ajades taga kiiret ja pelgliku saaki, milleks arendati välja superrelv,
viskeoda. „Visatava oda täpseks ja tõhusaks kasutamiseks peab kütt suutma
selle lennuteekonda realistlikult ette kujutada. Selleks pidid meie esiemade
ajud arenema võimsateks visuaalseteks protsessoriteks, mis lubasid omavahel
ühendada käe liigutused ning kolmemõõtmelise ettekujutuse.“ Nii, et kas me
oleme tänapäeva inimesed, kes on võimelised oma otsuste (viskeoda)
lennuteekonda ette kujutama või hakkab meis välja lööma see paar protsenti meie
genoomis säilunud neandertallasest, kes tahab kõike lahendada
lühiperspektiivilise kunstivaese nuiahoobiga? „Kunsti loomiseks vajalik lüli
fantaasia ja käe liigutamise vahel pärineb otseselt vajadusest süüa. See
õnnelik kokkusattumus seadis tänapäeva inimese kultuuri ja ühiskonna uuele
suunale, mis kestab läbi visuaalse kommunikatsiooni arengu tänapäevani.“ (Heureka 12.02.18). Mis
on selle loo moraal? Lihtne, neandertallane suri välja. Kadus seetõttu, et ei
suutnud võistelda suurema kujutlusvõime, planeerimis- ja
visualiseerimisoskusega. Ei jõudnud õigeaegselt arengspiraali uuele keerule,
kaotas turu ja jätkusuutlikkuse. Meie …
Hüüdja
hääl administratiivses poliitkõrbes.
Tegelikkuses oleme me muidugi osanud visualiseerida seda,
kuidas me oda lendu laseme ja antiloobile pihta saame… Edasi? Edasi on probleem, sest tegelikkuses
me oda ei kasuta, me kujutame vaid ette selle kasutamist, tegelikkuses me püüame
antiloopi nuiaga tabada. Üpris lootusetu üritus. Ettevõtjad muidugi pingutavad,
kuid keskkonnalist tuge pole Dr Riik pakkumas. Pikemat aega on räägitud, et
meie riigi ellujäämise tagab paindlikkus, kiire kohanemine muutuvate oludega ja
liikumine teadmuspõhise majanduse suunas. On ju? Te kõik teate seda, kuid ettevõtjate
arvates on suurimaks probleemiks riigikapitalismi suurenemise trend. «Mina
näen, et avalik sektor viimasel ajal võitleb igal võimalikul juhul ja viisil
erasektoriga, kelles nähakse oma peamist konkurenti. Riigikapitalism on täpselt
selle trendi tulemus. Teeme ise. Ärme laseme eraettevõtjatel parem midagi teha,
äkki saavad veel edukaks ja tulevad meie töökohti ära võtma,» kirjeldab
olukorda IT-ettevõtja ja teenusmajanduse koja juht Jaan Pillesaar. (29.04.18
PM). Kui lisada siia lisada AEL tähelepanek, et reisijate rongivedu natsionaliseeriti ja praamivedu võeti
riikliku operaatori kontrolli alla ning tendentsid lennunduses,
ühistranspordis, energeetikas ning elamuehituses, siis teeb riigi pealetung
ärevaks küll. Millega ma küll nõus ei ole on see, et seda ilmingut nimetatakse
riigikapitalismiks, see on riiklik plaanimajandus, mis hiljuti puhkes õide ka
riiklike piirhindade (neandertallase nui?) kehtestamisega. Sellel tegevusel ei
ole mitte kõige vähematki puutumust kapitalismiga.
Rümba ringlus
Käisin kunagi Soomes supertapamajas. Kõik oli efektiivne
ja kaasaegne, tõhus ja puhas. Tavaline Soome tapamaja värk, kuid ühtäkki jäi
pilk ühele anomaaliale. Kui rümbad olid konksu otsa riputatud ja operaator
meile templeid peale lõi, siis tagasapsud tõmblesid. Hm, hing väljas, nahk
maas, üles riputatud, kuid motoorne reaktsioon puudutusele veel toimis. Mulle
tuletab see „rümba reaktsioon“ paljuski meelde meie majanduselu, ikka rohkem
valdkondi läheb Dr Riigi kontrolli alla, regulatsioone sajab nagu oavarrest,
piirangud ruulivad, kuid meie lohutame end mõttepojukesega, et „majanduskasv“ on „üllatavalt hea“. Ärge
tõlgendage tendentse valesti, see, et rümba tagasapsud tõmblesid ei näita veise
„üllatavalt head“ tervist, vaid lihtsalt rümba hääbuvat reaktsiooni. Nüüd me
olemegi oma rümbaga ringluses, mil
majanduskasv 5% on tõeline ülekuumenemisoht. Tõeline barbeque? Majandus on
kõige alus ehk nagu ütles Raudne Leedi „Loomulikult
ületavad meie visioonid ja eesmärgid keerulistest majanduslikest argumentidest
palju kaugemale, aga kui me oma majandust korda ei saa, võtame inimestelt
võimaluse jagada seda visiooni ja näha kaugemale majanduslike esmavajaduste
kitsast horisondist. Terve majanduseta ei ole tervet ühiskonda. Terve
ühiskonnata ei püsi ka majandus kuigi kaua terve.“ (lk 78)
Eufismihajandus
Elame eufismimajanduses, midagi ei nimetata enam nende õigete
nimedega. Kui me loeme, et Euroala
majandus, mis kasvas kuni 2017. aasta lõpuni hoogsalt, näitab nüüd esimesi
nõrgenemise märke, siis mida see meile ütleb? Kas tõesti mingi paar protsenti kasvu
on hoogne kasv? Või on see lihtsalt uus eneselohutus? Või millist pilti võite
te näha ütluse kohta, et Eesti majanduskasvu ootab ees rahunemine?
Kuulge kasv alla oli ju alla 5%. Kas
me siis tõesti ei saa aru, et ees ootavad mõne protsendised (kui veab)
aastakasvud ei ole piisav elujärje
tõusuks. Selleks et elujärge parandada peaks olema kasv 3x kõrgem. Ütlete
võimatu? Muidugi. Ka EP ütleb, et meil tekkib ülekuumenemine. Õige. Kuid siin
ongi see koht, milles Dr Riik peab (kindlas kõneviisis) oma põhitööks tegema,
looma keskkonna kus oleks infrastruktuuriline sügavus, julgustav majanduskeskkond
ja tingimused loovuse edendamiseks. Vaadake, me oleme olukorras, mis on nagu pikka laugjasse kurvi sõit, tundub, et
laseme otse edasi, kuid otse on vaid kraav, pöörata tuleb. Õigeaegselt. See, et trajektoori muutus on hädavajalik näitab see, et tulevikuvisioonide osas on skeptilise nii modernse teadmismajanduse, kui ka ehitus-betooni sektori ettevõtjad.
Lihtsuses
peitub võlu
Dr Riik
arvab, et võttes üle majandusvaldkondi muudab ta probleemsed olukorra lihtsamaks.
Kohati sisendab endale, et lahendab sellega olukorra. Kuid see on ekslik lihtsus, nuia lihtsus ja
nuiamehe lahendus. Ülevõetud valdkondades kaob kliendipoolne konkurentsisurve,
loovuse vahutav kosk muutub kleepuvaks siirupinireks. Riigimajanduses muutub tulupõhine
majandus kulupõhiseks, keerulisemaks nii administratiivaparaadi kasvu, kui
otsustuse hajumisega. Jaanus Otsa sõnul on võimalik inimeste elatustaset tõsta
seadusi lihtsamaks muutes. "Majanduskasvu aluseks on eksport ja
investeeringud. Need genereerivad majanduskasvu ja sisetarbimist, mis omakorda
genereerib edu. Valitsejatel on eelarvega võimalik väga vähe muuta, vaid umbes
kümme protsenti eelarvest on nende otsustada. Oluliselt saab mõjutada
majanduskeskkonda seaduste kaudu, muutes neid lihtsamaks ja selgemaks - seda
kindlamalt on siia oodata investeeringuid," Kuid need nõuanded pole
poliitinimeste seas kõlapinda leidnud. No tegelikult ei saagi leida, sest
poliitturul toimub samuti konkurents ning ostetakse oma positsiooni (hääli)
turul. Rauatootmise turu nõuanded teatavasti jäätisetootmisse hästi ei sobi,
kui just mõni kolakas jäätisemokale varba peale ei kuku. Aga kukub, sest
pärisinimesed oma oda viskekaart oskavad arvutada piisava täpsusega. Mitte küll
optimistlikult, kuid realistlikult ennustades millal toimub pikast laugjast
kurvist väljasõit: "Aga ma ei ole
pessimist. See lõppeb ära. Järgmise majanduskriisi ajal - ma ei tea, millal see
täpselt tuleb, võimalik, et 2021-2022 või 2023-2024 - on paljude asjadega väga
halvasti. Ja kui asjadega on halvasti, siis tehakse jälle tarku otsuseid.“
Kuidagi nukker perspektiiv, kas tõesti peame tarkade otsuste tegemiseks kraavi
sõitma. Oot-oot, kuid miks kraavi sõita? Miks meie peaksime kraavi sõitma, kui
Dr Riik teeb „kraavipoole“ lihtsustatud
otsuseid? Meie inimesed ja isegi mitteinimesed oleme ju kõrgem võim ja
otsustamine on ju meie põhiõigus. J. Pillesaar on nutikalt võtnud olukorra
kokku «Tuleb teha
otsuseid, mis ei ole meeldivad ja mille tulemusel üsna kindlasti kaotatakse
paljud riigiametnike hääled. Loodame siis, et valijad on väga tähelepanelikud
ja oskavad järgmisel aastal valida mitte poliittehnoloogilise, vaid
riigimeheliku riigikogu,» Vaat selline lugu. Siiani oli see olnud mõtlevate
inimeste vaga soov, kuid äsjane uustulnuk, „Eesti 200“, on poliitturu segamini
löönud. Tore, konkurents ruulib. Isegi, kui sellest ei kujune erakonda, siis ainuüksi
oma olemasoluga on nad poliitturul kujundanud uue õhkkonna. Loodetavasti ka uue
põlvkonna. Tore. Konkurentsiolukord poliitturul on tunduvalt paranenud, meie
valikuvõimalused riigimehelikku riigikogu kokku saada ka.
Targutusi:
S. Pääbo
„Neandertali inimene” Äripäev 2014
Lk 276 „Et
eristada neid ekspansiivseid ja ambitsioonikaid nüüdisinimesi neist, kes
50 000 – 100 000 aastat tagasi Aafrikas ja Lähis-Idas ringi uitasid,
armastan neid nimetada „asendusrahvaks”.”
Lk 280 „ /…/,
turgatas mulle pärast lapse uinumist pähe hullumeelne küsimus: kui kõigis
tänapäeva inimestes on üks kuni neli protsenti neandertallase genoomist, kas on
võimalik ette kujutada, et puhtjuhuslikult, seemne ja munarakkude kujunemise ja
ühinemise käigus toimunud DNA-segmentide juhusliku kokkusattumise tulemusel
sünnib laps, kes on täielikult või peaaegu täielikult neandertallane?”
Lee Child „Tagaotsitav” Varrak 2014
Lk 198 Info varjamisest „Nad tegid vastupidi, „
lausus Sorenson, Nad ei paisutanud seda aatompommiks, vaid kujundasid sellest
hoopis mustaks auguks. Nüüd kustutavad nad selle ajaloost.”
Lk 322 „Viimase arvutused, mis talle sõjaväes
kätte olid puutunud, ütlesid, et keskmine jalaväelane kulutab ühe vaenlase
tapmiseks keskmiselt viisteist tuhat padrunit.”
Ann Grangerer Varrak
Tallinn 2008
„ Ma usun küll,” ütles proua Etheridge, „et
maailma lõpp hakkab kätte jõudma.” „Märke sellest leidub kõikjal,” jätkas proua
E. ,”Isagi siin, Bamfordis. Mandumine ja korruptsioon igal pool …” lk 137
”….ma maksin alati sündsal viisil, sularahas.
Mul pole ühtegi neist plastkaartidest. Ainus muu ese rahakotis oli
raamatukogupilet…” lk 139
„Mulle
näib,” lisas Harry sarkastiliselt, „et siin on paljudel inimestel pea asemel
perse…. Muidu te ju ei tülitaks mind oma lollide küsimustega.” Lk 191
M. Lissack´i ja J. Roos`i „Uus mõtteviis” Fontes 2001
Lk 154 „Tegemine on midagi muud kui rääkimine.
Igas sekundis töötab meie aju peaaegu 1 miljard bitti neuroloogilist
informatsiooni. Meie teadvus on teadlik vähem kui 100 bitist nende hulgas. Me
saame rääkida vaid sellest väikesest osast, mis meie teadvusesse jõuab, kuid me
kogeme tervet seda tohutut hulka. Tegutsedes aktiveerime me rohkem kui 10
miljonit korda enam andmeid kui rääkides. Kui teadlased räägivad väljendamatute
teadmiste tähtsusest, siis just seda nad silmas peavadki. Jättes kõik
arussaamatu akadeemilise sõnamulina kõrvale, jääb alles lihtne tõde: 1 miljard
on palju enam kui 100. On siis ime, et me õpime tegutsedes rohkem kui lugedes,
või kuulates või „jah” noogutades?”
No comments:
Post a Comment