Risttee ja umbtee

Frans Johansson on võtnud kasutusele mõiste:  Medici efekt. Efekt on selles, et kui  astutakse või sattutakse valdkondade, distsipliinide, kultuuride ristmikule, võib olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Mõttearenduse aluseks on 15. saj Itaalias toimunud silmapaistev loomingupurse, mida täna tunneme renessansina.  . Medicid, koos teistega, rahastasid erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu millele koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud, arhitektid, kes õppisid üksteiselt, lammutades distsipliinide vahelised barjäärid, rajasid uutel ideedel põhineva maailma. Selles barjääritus ühistegevuse tulemusel muutus Firenze loovuspahvatuse epitsentriks. Võib-olla  käivitus sellest üks ajaloo kõige uuenduslikum periood. Vahva.

Ulatume taevani … barjääridega?

Kõik see on ka tänapäeval võimalik, kui meil on julgust astuda jälle erinevate arvamuste ja distsipliinide ristteele. Ega meil kaugelt ei ole vaja otsida, me oleme sellisel loomingulise plahvatuse epitsentris juba olnud, kuni samm-sammult libisesime loomingulisuse ristteelt maha ja suubusime kõige reguleerimise umbteele. Tundus kindlam, teised ju ka teevad nii.  Nüüd me siis seisame nõutult selles umbsopis, püüdes sellest läbi murda, selle asemel et jälle kord Medici efekti kogeda.

Heatahtlik, edasiviiv areng ja arutelu on lukku pandud pahatahtlikkuse võtmetega.

 Väga kurba seisu oleme jõudnud, kui iga ettepanek käivitab osades meis paanilise halvustamise ja eitamise mehhanismi, mitte võimalike lahenduste otsimise. Vaadake mis juhtus puidurafineerimistehase ideega – täielik ummik. Lootusetu ummik. Barjäärid taevani. Aga algas ju kõik nii ilusasti, räägiti miljardi investeerimise võimalusest meie majandusse, töökohtadest, ekspordivõimest, lisaväärtusest ja väheväärtusliku ressursi väärindamise võimalustest. Tundus tulema tubli lisa meie toimetulekuvõimalustele. Kuid vale kommunikatsioon ja liigne klammerdumine ühe variandi külge võimaldas poliitinimestel muuta miljoninvesteering oma lahingristlejaks. Arutelu? Arutelu enam pole, on vaid vaenutsevad pooled. Kõlavad süüdistused nii arutlusväärsed (mis ikkagi juhtub vesikonnaga), kui vägagi imelikud (Dr Riik välistab oma otsusega tehase võimaliku rajamise maakondadesse, Dr Riik on teinud projekti vedajatele sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuva kingituse jne). Kuivõrd suure absurdi projekt jõudnud on näitab ilmekalt „omade“ umbusaldusavaldus Dr Riigile. Uuringut veel ei ole, analüüsi pole, kuid „me kõik teame“, et … Kohalike inimeste murest saan väga hästi aru, meie pere elas kümmekond aastat Sossi mäe all ja polnud midagi meeldivat ärgata lämbel suveööl hingematvas väävlihaisus. Sellist tehast ei soovitaks kellelegi. Samas tehnoloogiad arenevad, meie  Pilvepiirlased käisid ju Soomes ja tulid  tagasi rõõmusõnumiga, et sarnase tehase ümber õilmitseb vaid lillelõhn ja linnulaul. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab üha uusi tegevusi, mis veel eile olid ohtlikud või ebamugavad. Me peaks mitte barjääre ehitama, vaid vaatama üle pakutavad lahendused ja analüüsid. Otsima variante.  Mitte midagi tehes midagi ei kogune. Vast vaesus ainult. Kuigi … Nüüd ma elan Pi-Rita linnajaos ja kuigi eksperdid ütlevad ja aparaadid näitavad, et kõik on  sadamaga „normull“ , viskab sealtpoolt vahetevahel õhku mingit „essu“. Pole meeldiv, kuid kas me peaksime siis sadamatest loobuma? Niimoodi me ei saagi midagi arendada ega toota, luua uuendusi. Me oleme hakanud millegipärast pidama mõistlikuks mitte Medici efekti kasusid, vaid piirata ennast kõrgete assotsiatiivsete barjääridega.

Kogemuste ahelad

Me kõik lähtume kogemustest, minagi käsitlesin alateadlikult miljonitehase küsimust läbi oma kogemuste, läbi haisu ja  arenemisvajaduse tunnustamise kogemuse. Psühholoogid väidavad  „(…), et teadvus harutab lahti assotsiatsioonide ahela. Mingit sõna kuuldes võib mingit kujutist nähes avaneb teadvuses terve rida omavahel seotud ideid, millest igaüks on teisega ühendatud. Need assotsiatsioonide ahelad kalduvad kogunema kobatraks ümber meie enda kogemustega seonduva ala. (…)Teadvus töötab nii, sest see järgib kõige lihtsamat rada – eelnevat assotsiatsiooni. (…) Assotsioonide ahelad toimivad tõhusalt, võimaldades meil kiiresti analüüsimise juurest tegudeni jõuda. Kuigi need kätkevad endas suurt kasu, sünnib neist siiski ka kahju. Need pärsivad meie võimet laiemalt mõelda. Me ei sea oletusi ja eeldusi niisama lihtsalt küsimuse alla, hüppame kiiremini järelduste juurde ja ehitame konkreetses olukorras võimalikele alternatiivsetele mõtteviisidele tõkked ette. Teadlased on ammu kahtlustanud, et need assotsiatiivsed barjäärid ongi inimese loovuse tõkestamises süüdi.“

Kusjuures kõrgete barjääridega inimene jõuab kiiresti järeldusteni, sest ta meenutab, kuidas probleemi minevikus käsitleti või kuidas on teised sarnases olukorras viibinud selle lahendanud. Samas madalate barjääridega inimene võib mõelda ka niisuguste ideede ühendamisest, millel  minevikukogemus puudub. Just seepärast kohtavad niisugused ideesümbioosid sageli vastuseisu a´la „Kui see nii hea idee, oleks keegi juba varem sellele tulnud.“ Kuid kui me oleksime elanud vaid eilsete kogemuste baasil, siis meil poleks ju tänast. Kõik see, mida me oleme saavutanud on vaid selle tulemus, et me oleme julgenud astuda ristteele, teinud uuelaadseid valikuid mille kohta öeldi – nii ei saa. Miks me siis nüüd enam ei julge?

Riigireform kui risttee

Meie pelglikkust, lausa argpükslikkust, näitab see, et iga uuendus toob kaasa selles lõputu vigade otsimise. Muide, mitte niivõrd ettepanekute või ideede osas, sest need on juba a priori põlu alla pandud (edenemine kui pahe?), vaid viiendajärguliste detailide ja eriti ettepanekute esitajate osas. Kui Eesti 200 oma ettepanekutereaga välja tuli, siis oleksime pidanud tundma heameelt, et keegi ometi on oma aega ja vaimujõudu kulutanud (meie heaks ja kasuks), et struktureerida ja priotiseerida meie kõigi ees seisnevad eksistentsiaalsed probleemid. Pakkunud ka lahendused. Kuid, ei, täpselt nagu  aastakümneid lasti sõelapõhjaks üksteisele järgnevate regionaalministrite kavad muuta meie halduskorraldust, asuti ka seda ideestikku alla tulistama. Kirega. Ei meeldinud meile ei küsimuse püstitused ega püstitajad (ärimehed, ametnikud). Kuid oleks võinud ju lähtuda ka sellest, et tegemist on vastutustundlike inimestega, kes aduvad, et me oleme arengu laugkurvis (rahvastiku vähenemine) jätkuva otsekursiga võssa sööstmas. Nad hoiatasid meid – vaadakem ette, avariioht. Kuid meie oleme pahased, mis te segate. Pahatahtlikkus ideede suhtes on saanud osaks meie olemusest, identiteedist. Miks ei oleks me võinud alustada selle projekti vaagimist kaasatöötamise võtmes? Eh, isegi erakonda ei tahtnud E 200 algatajad luua, ainult arengut soodustada, kaasaegsemaks kohendada. Kuid me ei võtnud veda. Me lõime selle idee ümber juba barjääri ja kui me laseme sellel edenemisvastaliste poliitinimeste käes vabalt areneda, siis teevad nad sellest oma järjekordse lahingristleja ja räige keskkonnakahjustuse. See oleks hea idee ja tahte raiskamine.

Teil on nina viltu

Parim viis sõnumitoojat rünnata on teda halvustada. Näiteks öelge „No see ettepanek ei kõlba kuskile, sest esitajal on nina viltu“. Kõik. Oletegi kogu ideestik koos idee esitajaga maha kantud. Asjalugu on aga selles, et meil kõigil on tegelikus elus mingil määral nina viltu. Sirge nina on anomaalia. Perfektne projekt ka.

Kui Riigireformi Sihtasutus tuli välja veelgi konkreetsema muudatuskavaga, siis … Mnjah, arutelu ei toimunud, algas „nina viltu jutt“. Tegelikult läks asi ikka päris inetuks kätte, sest esialgne kõhklev surnuks kallistajate seltskond muutus üksteist õhutades juba täiemõõduliseks hukkamismeeskonnaks. Tundub, et suurem osa seltskonnast ei olnud lugenudki dokumenti (mõttega). Süüvimisest või kaasamõtlemisest rääkimata. Muidugi, miks peakski hukkaja, nii ametlik, kui amatöörhukkaja, süüvima sisusse? See vaid segaks hukkamist. Protseduuriliselt.

 Hukkamishüsteeria tõi välja ka meie õhukese kultuurikihi. Ilmnes, et elame  jätkuvalt kahakordsete standardite maailmas. Selles pole midagi uut, sest juba Vanas Roomas oli teada, see mis on lubatud Jupiterile pole lubatud härjale.  Mida me saime siis teada?  „Kaasaegne meediakeskkond julgustab ja põlistab neid reaktsioone üheaegselt, kuna see on ju ikkagi ärile kasulik, eks ole. Kirjanik ja meediakommentaator Ryan Holidday nimetab seda „nördimuspornoks“: selle asemel, et tõsta esile ehtsaid lugusid ja käsitleda tõelisi probleeme, on meedial palju lihtsam (ja tulutoovam) otsida midagi kergelt pahakspandavat, pasundada sellest laiale publikule, tekitada pahameeletorm ja näidata siis rahvale omakorda seda pahameeletormi viisil, mis tekitab pahameeletormi mõnes teises ühiskonna osas. See kutsub esile omamoodi kaja, milles tõevaba pask põrkub edasi-tagasi kahe kujuteldava poole vahel nagu pingpongipall, juhtides kõigi tähelepanu eemale ühiskonna tegelikest probleemidest. Ei ole mingi ime, et me oleme poliitiliselt enam polariseerunud kui kunagi varem.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 120). Just niimoodi ongi juhtunud, väärikale algatusele on tekitatud kunstlik pahameeletorm, loodud vastandid. Lausa vaenlased. Ettepanekute sisu, kuidas meie elu paremaks teha, on lukku pandud.

Kuidas meil loodi võitlevad vastandid ehk tapke riigireform

Kuidas siis luua vastandid? Selles ei ole midagi uut, vaenlane tuleb leiutada.  Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, vastas ta: „Ei, muidugi rahvas ei taha sõda. (…) See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.”” (.W. Sonnenfeldt „Ma olin Nürnbergis”LK 33.) Just niimoodi luuaksegi ei millestki  täiuslikku tormi. Alustatakse piskust. Näiteks kirtsutatakse peenutsevalt ninaga ja mainitakse nagu muuseas, et tegemist on maskuliinse seltskonnaga, lisatakse värvikuseks, et  no teate, needsamad tüübid kes alati, sellised üle viiekümnesed . No saate aru ju, et „sellised“ ei saa ju normaalset ettepanekut teha. Hm, kummaline. Mees, edukas (ilmselt ka tark) ning veel ettevõtja on muudetud justkui ühiskonna heidikuks. Tema ettepanekud ja visioonitaju ei kõlba? Need on peaaegu kuritegelikud?   Kuid kui ettepaneku oleks esitanud naised? Noored, tegusad, targad? Mida me siis oleksime öelnud? Tubli? Või oleksime oma sapisuses virutanud, et mida see kanakari ka teab? Ei oleks ju! See oleks mõeldamatu. Skandaalne. Ja õige kah. Kuid kuidas on siis võimalik, et teistpidi on  selline mõtlemine ülepea on võimalik.  Välja ütlemisest rääkimata. Vaba rahvas vabal maal, igaüks võib teha ettepanekuid, luua sihtasutusi, klubisid, seltse, nii noored, kui vanad. Teha ettepanekuid. Selleks ei pea õhkama, et tahaks … teha tuleb.  Mida rohkem seda uhkem. Miks ei oleks võinud õhutada just seda poolt, et näe kogemustel põhinev edukas juhtimiskogemus homsesse projetseerituna annab sellise tulemuse, tehke omad pakkumised. Kuidas teie homset näete? Mis on ohud? Millisteks pingutusteks olete valmis? Just, millisteks pingutusteks, mitte ainult hüvedeks. See oleks olnud ristmikule astumine mitte barjääride ehitamine, lahterdamine, halvustamine. See, et kogenud vaadates tulevikku näevad seal ohte ja jagavad neid meiega on igati kiiduväärt.  Just jagavad, mitte vaid sissepoole pööratult ei nokitse. „Targale ei piisa sellest, et ta loodust ja tõde uurib; ta peab julgema seda välja öelda nende väheste huvides, kes tahavad ja oskavad mõelda; sest teistel, kes on vabatahtlikult eelarvamuste orjad, ei ole tõeni jõudmine võimalikum kui konnal lennata.“ (J O De La Mettrie „Inimene kui masin“ Ilmamaa 2017 lk 19).

Talv on tulekul

Jahmatav, mida kõike pandi lähtevisioonile pahaks. Järjekordset kommentaari kuuldes olin sunnitud ikka uuesti ja uuesti tagasi pöörduma algteksti manu. Kuigi minugi arvates pole kõik ettepanekud just kõige õnnestunumad, mõnda pean lausa taktikaliseks ebaõnnestumiseks, siis põhi, millest lähtuda on õige. Sellest põhjast, komplektselt tulekski alustada, mitte lahata üha mahlasemas vormis arvustajate isetekkelisi pseudoprobleeme, millel ei ole lähtevisiooniga mingit puutumust.  Need on ilmselt iseleiutatud. Pahatahtlikkuse panus arengupeetusse. On muidugi pahatahtlikkuse meisterklass lugeda lähtealustest välja seda, mida seal ei ole kunagi olnud. Arvata, et ettepaneku tegijate eesmärgiks on tasuline haridus ja meditsiin, et saaks ise äri ajada on küll luuleline, kuid pole tõsi.. See ei ole soov vaid ilmselt meie praeguse arenguloogika paratamatus. Kui meie rahvastiku arv langeb sellises tempos nagu see statistilistes mudelites (mitte ennustustes) maha on joonistatud, siis pole lihtsalt neid, kes suudaksid kõigi tänaste „tasuta“ asjade eest maksta. Kui meid ei saa rohkem, kui meie tööviljakus ei tõuse ja kui me ei tööta rohkem, siis pole võimalik tagada mitte ainult heaolu kasv, vaid küsimärgi alla sattub mitmete riigi funktsioonide täitmine. Riik on sunnitud osa oma funktsioone hülgama. Ning arvestades seda, et ilmselt ei ole see esimene valik riigikaitse ja siseturvalisus, siis järgmine valik ongi meditsiin ja haridus. Kuigi vananevas ühiskonnas on meditsiini rahastamise ja hariduse, kui tööviljakuse tagamise aluse tagamise rahastamise kahanemine kahetsusväärne, siis millised on alternatiivid? Miks keegi nendest, kes demagoogitsevad, et kas paneme politsei kinni või saadame päästeteenistuse laiali, ei esita oma lahendusi? Kuid on selge, et osasid teenuseid lihtsalt laiali saata ja kinni panna tsiviliseeritud ühiskonnas ei saa. See ei ole meie mõõdupuude järgi inimlik. Midagi peab asemele tulema. Suvele järgneb sügis ja talv. Nüüd ongi tehtud hoiatus, talv on tulemas, varuge küttepuid. Mida varem me sellega harjume, seda enam on meil võimalik selleks valmistuda ja ka talvega toime tulla.

Surnukskallistamise meisterklass

Ülalmainitud „nina viltu“ meetodit kasutavad vilumatud amatöörid, tõelised professionaalid püüavad sooja naeratuse ja tunnustussõnadega ristteele pürgijaid surnuks kallistada. Meistrid ei ütle, et see ei kõlba kuhugi, ei, meistrid alustavad kiitusest, siis üleskutsest teha kõigil teistel ka ettepanekuid. Siis öeldakse nagu muuseas välja „sügava tõe“, et  see on meie riik,  meie tulevik, see ei ole ei poliitikute riik ega ärimeeste riik ega riigiõiguse teadlaste riik. Kõik on õige, nii nagu meisterklassis ikka, kuid rõhuasetus on ikkagi piiride tõmbamine eri rühmade vahele, mitte nende liitmine. Järgmisena võetakse kasutusele büromaailma kuldreegel, loo komisjone. Veelgi parem, kui annad teada, et komisjon juba töötab (palehigis) ja  komisjoni arusaamad riigireformist on palju avaramad kui lähtevisiooni loojatel.  See on tüüpiline laialivalgumine, mis ei anna tulemust, küll aga tummist tööd paljudele selle külge ennast imenud mittetulunduslastele ja muudele aktivistidele. Kui veel kommentaaridesse poetada, et lähtevisiooni  numbrid ei pea faktikontrollile vastu, siis muutub kallistus juba halvavaks, pannes kahtluse alla ka vajaduse riigi kulusid kärpida.  Siinkohal  ongi meisterklass jõudnud peaaegu oma finaalini. Kes võtaks tõsiselt majandusinimesi, kes ei oska arvutada?  Kui veel lisada autoriteetselt, et OECD võrdluses … Siis ongi visionääride  asjatundmatus tsementeeritud. Kuid, kui vägivaldne kallistus eemale jätta, siis tegelikkuses ei ole küsimus numbrites vaid selles, kas kehtivas ja juba terendavas paragrahvimetsas on võimalik ellu jääda. Meil ellu jääda.  Meil pole mingit mõtete võrrelda ennast OECD edukatega, kui oleme 1,75 m pikkused, teised aga  2,10-sed. Miks? Sest, kui vesi on 1,80, siis nemad saavad veel hingata, meie mitte. Meie jaoks ei ole suhtarvud mitte matemaatiline tehe, vaid eksistentsiaalne küsimus

Eriti nõutuks teeb Pilvepiiri ütlemine, et  pea kümne aasta tagune lp J. Raidla idee pole vahepeal edasi liikunud. Pole süvitsi mindud. Jutt või asi, õigemini ainult jutt, sest selle 10 aasta jooksul, mil lp J Raidla on palunud, selgitanud ja veelkord palunud just sellelsamal Pilvepiiril määratleda riigireformi eesmärk; mõiste ja sisu, mõõtkava ajas ja ruumis, pole Pilvepiir suutnud mitte midagi teha. Mitte midagi. Kuid, kui aluseid ei ole ei saa minna ei sügavuti ei laiuti. Kui ei tea, millesse süüvida, kas maateadusesse või matemaatikasse, siis pole võimalik süüvida. Sellest peab ka Pilvepiir (lõpuks) aru saama. Parlamentaarses riigis ei saa ilma Pilvepiiri otsuseta kuhugi süveneda, kui pole tegevuste definitsioone, põhja. Elementaarne. Mis aga eriti kummastav, just nüüd kui osa ettevõtlike inimesi ei kannatanud enam Pilvepiiri mitte midagi tegemist välja ja asusid Dr Riigi abistamiseks sellele näitlikku õppematerjali tegema (kuna Pilvepiir polnud defineerinud millises õppeaines tuleb süveneda, siis valiti matemaatika) just siis saadi ka süüdistus mittesüvenemisest. Justkui tagantkätt nätakas. Nagu reklaam ütleb: „Aga see pole veel kõik, lisaks ….“ Kvaliteetse ja komplektse surnukskallistamise juurde käivad veel kaks tööriista. Esiteks poliitinimeste ütlemine, et need ongi meie programmilised. Muidugi võib võrrelda, hobu ja merihobu, kuid need pole üks ja sama tegelane. Lihtsalt teatud nimetuse sarnasus. Kokkulangevus. Teine kalli-kalli, ja see on veelgi ohtlikum, on poliitinimeste ütlemine, et vaat selle punkti küll võtaks. Niimoodi tassitakse komplektne masin pulkadena laiali, igaüks haarab midagi kaasa kuid reformist jääb vaid kest. Utiili? Nii et kallistustega tuleb olla ettevaatlik.

Pingutus õnne nimel

Senini on „diskussioon“ keskendunud sellele, mida ei saa teha. Alustame siis teisest otsast, milles me oleme ühel nõul ja läheme siis sammsammult edasi vaidlusaluste küsimustega. Lõhume töö käigus barjääre maha. Meie põhiküsimus pole mitte selles, milliseid riigi poolseid teenuseid rohkendad, vaid kuidas ellu jääda.  „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvatav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“ „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 44/45).

Nii, et meil tuleb pingutada, et sellest arengutasandist ülespoole saada. Ülesse ei saa muudmoodi kui tööviljakusega. Nagu märgib Thilo Sarrazin (endine Saksa Riigipanga juhatuse liige ja liidumaa rahandusminister) oma raamatus „Soovmõtlemine“:  „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“ (lk 240). Kõik, kogu illusioon on läinud. Kui me nüüd mõtleme tööviljakuse tõusule, seda soodustavatele teguritele, siis tulebki esmajärjekorras meelde majanduskeskkonna selline ümberkorraldamine, mis võimaldab meil astuda loovuse ristteele ja selle aluseks on kogu segava administratiivjama üle parda heitmine.  „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist – Peter Drucker“ (Freedman „Strateegia“ Grenader lk 537)

Ja muide ärgem ära eksigem pahatahtlikkuse umbteele. Nagu Inglise humanistlik vaimutegelane Sir Thomas More  olevat öelnud: Olge üksteise vastu head ja kui te ei jõu olla üksteise vastu head, siis olge vähem halvad. Asi seegi. Kui keegi ütleb, et esitatud ettepanekud on vaid ärikeskkonna, mitte elukeskkonna parandamiseks, siis on ta asjast  valesti aru saanud. Pole mingit elukeskkonda, kui pole ärikeskkonda ja vastupidi, kuid siin ongi võimalus segada erinevate eluvaldkondade teadmisi, oskusi, lõhkudes barjääre, saavutada Medici efekt, astuda julgelt ristteele. Luua meie oma uus renessanss.

Targutusi:

Otto Carius „Tiigrid poris” Grenader

Lk 26 „Olime saanud käsu, et mitte mingil tingimusel ei tohi „Tiiger” venelaste kätte langeda, kuid tihtipeale tuli õhitud relvadega põlenud tank maha jätta. Need vrakid ja rusud andsid  venelastele piisavalt palju informatsiooni selle kohta , et meil on uued masinad. Järgnevate lahingute ajal leidsime venelaste juurest lausa laitmatuid „Tiigri” kirjeldusi. Igal Ivanil olid need olemas, et õppida tundma meie nõrku kohti. Kuna meie juhtkond ei olnud veel instruktsioone valmis saanud, kasutasime edukalt oma väljaõppe juures Vene trükiseid, mis juhtisid meie tähelepanu ka tankide haavatavatele kohtadele.”

Lk 156 „Igas lahingus on otsustava tähtsusega see, et üksused ei töötaks mitte lihtsalt kõrvuti, vaid ühiselt.”

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

Lk 17 „Teaduste seas valitseb bioloogia, seda viljakas koostöös nanoteaduste ja informaatikaga. … Üksikisikule võib tema genoomi järjestamine olla sama tavaline kui vereproov tänapäeva inimesele. Võõrkeele õppimine võib tänu arvutitõlke arengule olla vähekasutatud oskus, umbes samavõrd iganenud kui praegu kalligraafia. Individuaalset intelligentsi täiendab tavapäraselt pideva sotsiaalvõrgustikega ühendatuse tõttu KOLLEKTIIVNE INTELLIGENTS”

Lk 21 „Esimese miljardini jõudmiseks kulus 250 000 aastat, seejärel enam kui sajand, jõudmaks kahe miljardini (1927) , ning 33 aastat, et jõuda kolme miljardini. 2050 aastaks elab maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab”.

Lk 21 „Nigeerias elas 1970 aastal 57 miljonit inimest. Kui sündimus ei lange just ootamatult kiiresti, jõuab Nigeeria 2050 aastaks 389 miljonini, mis on peaaegu võrdne selle hetke rahvaarvuga USA-s. Tasmaania kasvab veelgi kiiremini, 14 miljonilt 1970 aastal 139 miljonini aastal 2050. Aastaks 2100 on Nigeeria ja Tansaania  maailma rahvaarvult kolmandal ja viiendal kohal.”

Lk 22 „2050 aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm korda suurem.”

Lk 22 „Aastal 2050 pole maailmas rahvastik üksnes suurem, vaid ka märkimisväärselt vanem: 65 eluaastast vanem segment kasvab üle kahe korra, vähem kui 8%-lt aastal 2010 enam kui 16%-ni aastal 2050.”

Lk24 „2010 aastal elas linnades pool maailma inimestest. 2050 aastaks on see osakaal ligi 70% ning maailma linnades elab umbes 6,5 miljardit inimest.”