Turutõrge

Viimane nädal on kulgenud Eurovisiooni ja 100 aasta pärast toimuva  sünnipäeva ühe korraldustoimkonna ettepanekute tähistamise arutelude tähe all. Nii nagu meie ülilahe ja –professionaalne eurolaul oleks peaaegu mattunud pahatahtlike  undruku  arvustamise alla, nii kipub sünnipäeva korralduskomitee ideedekimp mattuma nimevaidluse, poolsuse ja pealiskaudsuse alla. Kõik täiesti kõrvalised targutused, kui me heidame kaalukausile valiku, kas meie (õigemini meie lapselapsed) saame tähistada Eesti 200-t sünnipäeva  või keegi teine kirjutab õpetlikke mittetegemise ja isekeskis kisklemise lugusid Eesti 200-l sünniaastapäeval. Me oleme juba sellise hoo ja isegi raevuga tormanud vaidlustesse, et isegi ei märka milleks ja kes meid ülesse kutsus. Imestusväärne, kuidas me oskame viskuda probleemi aruteludesse probleemist aru saamata. Kes olete, kas parem või pahempoolne, kus lahendused on? Segadus. Kõik see näitab, et ühed ootasid ja teised kartsid uue toote tulekut poliitturule. Kolmandate jaoks oli see turutõrge ja tõeline katastroof. Uus tulija (toode) viib nihkesse ju kogu seni mugavalt toiminud poliitturu jaotust, muutes oasade poliittoote edasise eksistentsi turul konkurentsivõimetuks. Nii tulekski käsitleda korralduskomiteed kui ettevalmistust uue toote turule tulekuks. Muide, toodet veel ei ole, on idee millist toodet klient võiks vajada ning toimub selle vajaduse turuuuring. Seega, pidagem hoogu ja vaatame, mida meile siis tegelikult pakutakse.

Kas me vajame uut toodet?

Mnjah, uudsus on suuresti maitse küsimus. Kunagi  salvkaevuga mässates, juhtus selline lugu, et kaevumeister, igati nutikas ja uue tehnoloogiaga kaasas käiv inimene, kasutas väljamaiseid masinaid ja vana rahvatarkust. Juhtusime rääkima veevärgist arengust üldisemalt. Kui ma ütlesin, et esimese asjana ehitasin endale vesikloseti ja dušši, siis tema ütles, et tal on hästi õhutatav kuivkäimla ning olgugi, et maja eest läheb läbi kanalisatsioon, siis tema selliste narrustega kaasa ei lähe. Vaat selline lugu, tema ei vajanud uut toodet, mina jälle … Nii, et ootused turu ja tootearendusele on erinevad. Tänapäeva kiirete muudatuste ajal on enamus inimesi ootamas ja lootmas konkurentsihoos tekkivatele uutele lahendustele ja toodetele. Igas eluvaldkonnas. Nagu on öelnud  Land Polaroidis, et tegelikult uusi tooteid ei mõelda välja, kõige paremad on alati olemas olnud ja nähtamatuna oodanud, et need üles leitaks. „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul, firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 127). Vaadates sellise pilguga poliitturu osalisi, siis kas poliitturg hoiab hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks?  Midagi pole parata, arenguloogika ütleb, et kliendid (valijad) ootavad varem või hiljem uut toodet poliitturule, kui senised tegijad ei suuda kliendi vajadusi rahuldada. Kuid seekord on kliendid eriti valvsad, sest mitu järjestikkust esmapilgul uudsena mõjunud tootearendust on lõppenud vaikse visinaga. Kahju.

Nüüd siis ollakse jälle valmis … No ja ega eriti palju teisi võimalusi polegi kui tahame oma elujärge parandada. Tegelikult pole küsimus vaid elujärjes vaid küsimus on eksistentsiaalne. Kuulates „vanade“ poliitturu osaliste poolt pakutavaid vanaaegseid ja väga vanaaegseid lahendusi tuleb nutt peale. Ikka needsamad loosungid (Isemajandav Eesti), nimevanandus (IRL-st Isamaaks) ja kõigi teiste ümberjagamismajandus, siis uut mõtlemist on vaja ja uut toodet. See, et turule trügib uus tegija on märk turutõrkest, turg ei ole rahul kujunenud valikutega. Küsimus on vaid selles, kuidas turgu hõlvata ja millal, sest turule sisenemisel on väga tähtis õige ajaaugu valimine. Vaat niimoodi.

Ebaharilik algus.

Mis aga turu ootusärevust ülal hoiab on see, et kuidagi märkamatult oleme sumbunud maailma, kus osa poliitinimesi on sättinud enese „valitsema“. Valitsejaks meie üle, mitte kaasama meid tootearendusse. „Isevalitseja“ sündroom avalikus halduses ületas igasuguse sündsuse piiri, kui lugesin, et „süstlavahetuspunkti vastu võidelnud piirkonna elanikud said kohtus lõpliku kaotuse, kui riigikohus ei võtnud esmaspäeval nende kassatsioonkaebust menetlusse.“ Te ei saanud aru? Eh, kui elanikud kaotasid, kes siis võitis? Administratiivvõim võitis? Isevalitsejad? Võitis keda? Võitis oma elanikke? Kummaline kaasamine. Kuid selline mentaliteet laiutab kõikjal, nii ühistranspordi korraldamisel, RB strateegia kujundamisel, puidurafineerimistehase analüüsimisel jne. Sellisest suhtumisest ongi klienditurg küllastunud ja ootab uut lähenemist. Kaasamist. Hõlvamist, Sidumist.

Sünnipäevatoimkonna lähenemine on olnud märgatavalt erinev senisest viltu vedanud kultuurist, kus põhiline on „mina“ – mina annan, mina teen, mina luban. Tuleb tunnistada, et sellsesse maailma juurdunutele on üleskutse kaasa lüüa ja ise olla tuleviku kujundaja veidi segadusttekitav. Lausa pelutav. Teistele jällegi meeldib, et meie, valijad, oleme tõstetud selles üleskutses silmitsi väljakutsega olla ise osaline tootearenduses. Niisiis eesmärkide ja kavatsuste selgitusest (manifestist) panin endale kokku sellise jada: „Eesti ees seisvad probleemid on suuremad kui praegu tahetakse tunnistada (…) valime uue Riigikogu koosseisu ja ühes sellega anname valijatena oma suunised, millisena tahame näha Eesti arengut (…) üheskoos lahti mõtestama tänase Eesti strateegilised probleemid ja pakkuma välja pikema vaatega lahendusi (…) otsuseid tehes tuleb arvestada, et Eesti on seniste trendide jätkumisel veel väiksem ja veel vanem kui täna (...) ei tohiks kulutada aega aastaid hiljaks jäänud probleemipüstitustele, jagada ümber puudujääki ammu ülejõukäivas süsteemis (…) ongi kõige tähtsam ambitsioonikalt tõsta poliitilise tellimuse kvaliteeti ning mitte aktsepteerida seni toiminud poliitilisi vastandumisi. Kehtestades kõrgemad nõuded poliitiliste ideede võitlusareenile, loome esimese eelduse sisukama poliitilise debati tekkeks.“ See, et meid kutsutakse nagu omanikke tegevjuhtidele suuniseid andma on igati mõistlik algus pikaajalise arengu planeerimiseks.

R.S.V.P.

Kes te olete, manifesti koostajad? Mõni pealkiri räägib uuest poliitjõust, teine juba uue erakonna sünnist, mõni survegrupist. Ilmselt on tegemist lahenduseotsijatega. Kas „poliitikasse minejatega“? Ei tundu, et vabatahtlikult, pigem on tegemist Anatole France´liku mõtlemisega: „Ma ei ole sedavõrd andetu, et peaksin minema poliitikasse.“ (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 29). Kuid kui lahendusi ei leidu, siis  tuleb ise probleemile lahendust otsida. Kõigi võimalike vahenditega. Niisiis me tahame lahendusi, mis vaataksid pikemale ette. Kuid vaatame, mida meile teada antakse. Vaadake, selle kohani on tegemist vaid sünnipäeva korralduskomiteega, alles pärast seda tuleb ettepanek:  „Nii teemegi ettepaneku moodustada Eesti arengusse panustada soovivaid inimesi koondav poliitiline liikumine, eesmärgiga pakkuda praegustele poliitilistele erakondadele ideelist konkurentsi ja julgeid mõtteid Eesti paremaks ehitamisel. Meie eesmärk on vaadata kaugemale kui üks valimistsükkel – ainult nii on võimalik ehitada 200-aastast Eestit.“. Seda võib juba käsitleda, kui sünnipäeva ettevalmistamisel osalemise kutset. Nüüd on igaühe enese tunnetuse küsimus, kas ta vastab ontlikult R.S.V.P.-le nõusolekuga või mitte. Niisama lihtne see ongi. Mõni küll viriseb, et kutsele pole menüüd, retsepte ega kokkade CV-d lisatud

Tappa enne turule tulekut

Perspektiivplaneerimine ja strateegida on just minu alad. Hiljuti oli võimalus analüüsida ühe välismaise suurkontserni strateegiadokumenti. Analüüsitud strateegias oli peatükk, kuidas investeerida ennast nii konkurentsivõimeliseks, et uued tulijad isegi ei üritaks turule siseneda. See viimane mõttepojuke tuligi meelde, kui vaadata pidukondade reaktsiooni uue kodanikuliikumise ilmumisele meie poliitturule. Ühed ütlesid kohe, et ärge trügige, turg on täis, teised väitsid, et midagi uut ei ole välja pakutud, kõik manifesteeritu on juba igipõlistest aegadest nende programmis, kolmandad tegid sõbrakiku näo ja ütlesid et tervitavad uut jõudu ja konkurentsi. Kuid mis sest uuest tootest kasu on? „Ühe ajaloo esimese mehitatud lennu kohta 1780-nendatel  vendade Montgolfier`de kuumaõhupalli pardal küsiti Franklinilt, millist kasu näeb ta seesuguses kergemeelsuses. „Mis kasu on vastsündinud beebist?” küsis ta vastu.“(Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 lk 290).

Kuid väike sõbrakallistusega lämmatamine käib juba igal sammul. Kuna inimestel on vähe aega süveneda asjade tegelikku seisu, siis püütakse kohe mingi negatiivne silt külge riputada.

Sildimäng nr 1. Vahva on see, et paljud ütlevad, et selles tootes pole midagi uut, ei eristu. On ikka. Kui me varem teadsime, et igal jõel on kallas kahel pool, siis nüüd saime teada, on ka kolmas kallas. Huvitav situatsioon. Nagu kvantmehhaanika. Kuid põhiline on see, et nad on oma olemuselt vabad tegema vanu asju uut moodi. Nagu garaažifirma, tegema uut moodi ja edukalt. See annab tootearendusele hoopis laiemad võimalused. Kuid eks me ole kõik oma mineviku viljad ja kerge on langeda vande mudelite suigutavasse mugavusse. Üheks selliseks on survegrupi strateegia. Survestamine tähendab sundi, sundi et keegi teine mingi meie tegevuse ära teeks. Tänapäeva maailm, mis pöörleb võrgustikel, varireklaamidel ja kuulujuttudel pole survestamiseks eriti kohta. Pigem on tänapäeval edukas klientide/valijate sidumine, oma ideede nende omadeks tegemine. Kaasalöömine. Ilmselgelt oleks sellisel taktikal tugevalt eristuv joon uue toote väljatoomisel ja selle võimalikul edulool. Nii, et vaid survegrupina edu saavutada on raske.

Sildimäng nr 2. Oled parempoolne vasakpoolne? Oled …? Oled …? Väga nutikas sildistus, sest inimesed ei vaevu pärast esmamuljet enam mõtlema. „Poolsus“ kinnistub seljaajus ja nii see jääb. Kui  praegu liigitatakse …poolseks siis selleks te ka jääte. Just seepärast teised turuosalised küsivad, kas olete parem või vasakpoolsed, et siis on kergem rünnata uusi ettepanekuid.. Kummastav küsimus nagu oleks olemas vasakpoolne vatsavaevus ja parempoolne põiepõletik? Tegelikult on probleem mis on vaja lahendada, kuid seda ei lahenda lähtudes sellest, kuspool eesistujat asusid rahvasaadikute istekohad. Eriti naljakana mõjub poolsuse valiku nõue meil, kus erinevad pidukonnad määratlevad ennast küll vasak, küll parempoolsetena, kuid valimisprogrammid on kõigil sotsialistlikud. Korralikku parempooset erakonda polegi, kõik vaid seepärast, et algselt maailmavaatelistest erakondadest on poliitturu karmi kontekstis kujunenud kõikemüüvad koloniaalkauplused. Muidugi igat asja võib liigitada „J. Marshment-Leesi teooria jagab parteid kolme tüüpi: Tulemustele, müügile või turule orienteerituks. Tulemusele orienteeritus viib selle iga hinna eest väljapressimisele, valijad peavad valitavat armastama temast endast lähtudes. Müügile orienteerituse korral tugevnevad kommunikatiivsed  jõud, mis on võimelised viima seda tüüpi poliitilise tulemuse turule.  Sünnib oma tegevuse positiivne kajastamine. Turupartei korral toimub valijaeelistuste tundmaõppimine enne tulemuse loomist. Kui eelistused muutuvad, muutub ka tulemus” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

Huvitav on Vikipeedia selgitus: „Kuigi tänapäeval tundub see vastupidi, siis algselt olid Prantsuse revolutsiooni ajal "vasakpoolsed" põhiliselt vaba turumajanduse toetajad. "Vasakpoolsus" toetas 1789. aastal liberalismi, mis toetas omanike õiguseid ja mitte tööliste õiguseid. Rahvusassamblee saalis istusid revolutsiooniliselt meelestatud saadikud juhataja kõnetoolist vaadatuna vasakul ja ettevaatlikumad või tasakaalukamad paremal“ Poolused on vahetunud, mida siis poolsusega peale hakata? Ei midagi  Seepärast on täiesti mõistlik olla mõistlikupoolse ilmavaatega.

Sildistamine nr 3. Pole kõlavaid (poliit)nimesid. See on nüüd just üks vanamoodne sildistus, nojah pole kõlavaid nimesid järelikult ei saagi teha uut toodet. B. Gates, J. Bezos ja tuhanded teised äriliidrid alustasid sellest, et neil oli idee, kuid mitte midagi muud, ei raha, toetajaid ega kõlavat nime. Nüüd on neil need kõik sest neil oli usk oma ideesse. „Kõlavate nimede“ puudumine loobumise ettekäändena on küll kõige magedam vabandus. Meie tänased poliitturu „kõlavad nimed“ on eilsed tundmatud nimed.

Päästke Jõuluvana

Küll aga seisab korraldustoimkonna ees üks tõeline ja  suur probleem. Uue toote eduka turule tulekuga on selline lugu, et see peab olema ajaliselt väga õigesti sihitud. Põhimõtteliselt võib ka jaanipäevaks suuskadega ja jõuludeks suspedega turule tulla, kuid pole just kõige õigem turundusnipp. Seepärast üritavad kõik ettevõtjad oma tootega õiget aega ära tabada, poliiturul on tootele hinnangu andmise punkt paika pandud, see on valimiskasti päev. Sel päeval ütlevad kõik oma arvamuse poliitturul olevate toodete kohta. Valiku teevad isegi need, kes valikut ei tee. Niisiis …  Läheb kiireks. Läheb neetult kiireks uue toote turule toomisega parlamentaarse riigikorraldusega riigis. Eelnevad aastad on näidanud, et igasugused ilma kindla struktuurita ja veojõuta rahva(algatuslikud)liikumised, survegrupid pole tõhusad. Entusiastid kuulatakse pidukondade poolt enne valimisi ära ja peale valimiskastipäeva unustatakse ära. Vahepeal kasutatakse ära, selline on meie turu loogika ja kultuur. Seega, kui E2“ korraldustoimkonna kutse on tõsiselt mõeldud, siis peavad olema vedajad, kes teevad selle enese asjaks ja veavad kogu projekti, kui enese isiklikku tootearendust. See, et hakatakse mõtlema ja millalgi peale rannahooaega vaagima kas teha seda või toda … Peale rannahooaega võib rahulikult talveunne minna. Tuttu. Toode ei saa lihtsalt hooajaks valmis ja järgmisel hooajal on see juba vananenud mudel. Vaat selline lugu. Mis praegu suudaks uue toote päästa on Jeff Bezoslik lähenemine probleemide lahendamisele „Amazon kuulutas välja kõik-mehed-tekile hädaolukorra ja iga peakontori töötaja tegi „Save Santa“ ehk „Päästke jõuluvana“ nimelise projekti raames oma kriisivahetuse (…) Nad võtsid ka sõbrad ja pereliikmed kaasa, sõid burrito´t ja jõid kohvi ning magasid kohapeal autos.“ „“Ega keegi ei öelnud, et sa pead kogu aeg tööd tegema, aga samas mõeldi, et sa ju võiksid seda teha“ (…) „See tähendas veelgi pingelisemaid tähtaegasid ja surmamarsse.“ (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017). Sellise strateegiaga ja tempoga oleks küll võimalik uut toodet turule tuua, igal muul juhul …oleme valel ajal vales kohas. Sellest oleks kahju.

Targutusi:

N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001

Lk 111 „Tark valitseja peab järgima eelkirjeldatuile sarnaseid tegutsemise viise ega tohi kunagi rahu ajal pühenduda puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda hädaolukorras maksma panna – et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu seisma.“

Lk 119 „Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast kahjustamata helde inimese väärtuslikke omadusi kasutada – nii et neid ka märgataks -, ei tarvitse ta, kui ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama – kui nähakse, et tänu kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime olemasolevate sissetulekutega, jaksab end kaitsta sõjas vaenlase eest ning suudab kodanikke koormamata viia läbi julgeid ja ohtlikke ettevõtmisi; nii jõuab valitseja selleni, et näitab heldust üles kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta midagi ära – neid on tõesti palju – ja kitsidust kõigi nende vastu, kellele ei anna midagi juurde – neid on vaid mõni üksik.“

„Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas vaid neid, keda on peetud kitsiks, kõik teised on hääbunud.“

J O De La Mettrie „Inimene kui masin“ Ilmamaa 2017

Lk 23. „Võtkem niisiis toeks kogemuste kepp ning jätkem sinnapaika filosoofide tühiste sekelduste ajalugu. Olla pime ning uskuda end ilma selle kepita toime tulevat tähendab ülimat pimedust.“ (2017 lk 23)

Lk 19 „Targale ei piisa sellest, et ta loodust ja tõde uurib; ta peab julgema seda välja öelda nende väheste huvides, kes tahavad ja oskavad mõelda; sest teistel, kes on vabatahtlikult eelarvamuste orjad, ei ole tõeni jõudmine võimalikum kui konnal lennata.“

D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018

Lk 11 „Alustuseks tahan öelda kaht asja, mis kindlasti mõnd inimest väga vihastab. Esiteks: meie keeles on piir faktide ja väljamõeldiste vahel hakanud hägustuma. Teiseks: see hägustumine on puuduliku hariduses ohtlik kõrvalsaadus meie riigis ja nüüdseks on sellest nakatunud terve põlvkond. Johtuvalt neist kahest tõigast on meie kultuuris hakanud enneolematus ulatuses vohama vale. Valedest on saanud relv, mis salakavalalt ja üha enam kahjustab inimeste võimet enda ja oma kaaskodanike huvides häid otsuseid langetada.“

„Oxfordi sõnaraamat tunnistas 2016 aasta sõnaks „tõejärgse“ (…), mida dedineeritakse omadussõnana, „Mis iseloomustab olukorda, kus avalikku arvamust kujundavad pigem emotsioonid ja individuaalsed uskumused kui objektiivsed faktid“. (…) Mina leian, et me peame naasma vana lihtsa „tõe“ juurde – ja ruttu. Mõte, et tõde enam ei eksisteeri, tuleb kindlalt tagasi tõrjuda.“

„Valelikkusse suhtutakse liigagi tasa ja targu. Arvatavasti soovist isiklikku vastuastumist ja püüdest „hoida häid suhteid“ on hakatud kasutama eufemisme ka nendeasjade jaoks, mis on otse öeldes lihtsalt jaburused.“