Alpinisti dilemma

Ilmselt on maailmas kolm asja milles igaüks kaasa oskab rääkida: haridus, tervishoid ja ühistransport (ÜT). Igas seltskonnas läheb jutt varem või hiljem nende teemade arutamiseks või kirumiseks. Kõige rohkem meeldib meil muidugi arutleda teemadel, mida me ise ei tunne. Hea lahe tunne, miski ei piira meie kujutlus- ja kirumisvõimet.  Istume mugavalt köögilaua ümber ja vaatame läbi oma kitsukese kogemuse või laperdava kuulujututeaduse maailma. Paneme ühte patta saaste- ja teekoormuse, linna-, maakonna- ja kaugliikluse, tädi Maali ka ning püüame viite erinevat probleemi lahendada ühe võluvitsaga. Lootusetu, ÜT ei ole kitsuke kuulujutu laperdus, see on meie majanduse ja elu vereringe. Võtke ette liinivõrgu (või maanteede) kaart, pange kõrvale inimese vereringe, siis saate aru, mida tähendab korras ringlus. Liinivõrk ei ole üksikud liinid vaid arterite ja kapillaaride süsteem. Pidevas ringluses olev iseennast toitev ja taastootev süsteem.

Õnneks toimub ka selliseid koosviibimisi, kus valdkonnaasjatundjad sõna savad.  Möödunud nädalal toimus esinduslik ÜT konverents „Erinevad ühistranspordiliigid – koostöö või konkurents?“.  Tundub, et ÜT teema on väga aktuaalne, tegemist oli napi poolaasta jooksul toimunud kolmanda heatasemelise aruteluplatvormiga. Kui panna konverentsil arutletu konteksti mulluse stardipaugu andnud  lp. prof D Antovi TTÜ-s korraldatud ÜT suvekooli ja sügisese Maanteeameti korraldatud seminariga, siis saab üpris sisuka pildi meie ÜT minevikumõjudest ja tuleviku (oodatavast) hämmastavatest tehnoloogilistest ja organisatsioonilistest muutustest.. Kas meil on suutlikkus „hüpata homsesse“? Nii j naa. Vaatame , mis meil on, kuhu oleme jõudnud.

Oleme platool

Seekord  leidsin ennast raskes olukorras. Kui panna kokku Ühistranspordiseadus (ÜTS),Transpordiarengu kava (TAK), Valge raamat (VR), tegelik turu võimekus ja tuleviku nii tehnilised kui energeetilised valikud, siis tundsin ennast nagu alpimist püstloodis seina ees. Lihtsalt edasi ronides (jäigalt reguleerides ja ühise rahaga uputades) kukume alla ja murrame kaela. Pole just mõistlik ettevõtmine? Just.  Mõistlikud oleksid kaks varianti: esiteks minna „veits“ tagasi ja otsida uus tõusutee, teiseks: leida tehnilised lahendid järgmisele tasandile jõudmiseks. Esimene variant oleks muidugi kõige loomulikum (mäkke ronimisel), kuid poliitmaastikul oleks see väga pingutav, ilmselt isegi fataalne. Kuigi mõistlik oleks majanduskeskkond ümber pöörata niimoodi, et kodanik jõuab iseseisvalt oma kasutatud teenused kinni maksta, mitte ootama armuande pole selleks poliitilist tahet. Kahjuks sellist selgemõistuslikkust ja kodanikujulgust silmapiirilt ei paista. Teine võimalus on valmistuda ette platstarm maailmas lähiajal toimuvaks transpordi kvalitatiivseks muutuseks. Praegu me vaid räägime ÜT kasulikkusest, vajadusest ja siis … istume autodesse. Kui rääkimisenergia ÜT-st saaks konverteerida kuidagi ÜT tegelikku arengusse, siis probleeme enam poleks, kogu valdkond oleks tugevasti kapitaliseeritud. Nii mõnigi protsess on räägitud suureks või toimivaks, ÜT seda juhtunud ei ole. Midagi pole teha, ÜT-i  kasutavad töölkäijatest viimase tosinkonna aasta jooksul 22-27%. Küll on aja jooksul välja mõeldud igasuguseid „kasulikke knihve“ selle valdkonna kergitamiseks, kuid peale ajutist ponnistamist ja dotatsiooniraha lisamist, langeb see jälle alla veerandini töölkäijatest. Kasu saavad vaid „projektiinimesed“, projektide kirjutamise eest. Pakutavad odavreis ei ole reeglina nauditavad. Kui reis ei ole nauditav, siis selle kasutajate osakaal väheneb. Selline on turu trend. Peab silmas pidama ka uue põlvkonna nõudmisi ja harjumusi, nad ei ole nõus sõitma ratastega raudkastis. Uus põlvkond nõuab „põhivarustusena“ nauditavust ja meelelahutust.  Ka TÜT ei too kaasa reisijate arvu kasvu nagu see on suures piiris juhtunud pealinnaski. Pealegi raha üksi ei aita, on ka teisi mõjutajaid, mis on määravamad ja võivad olla erinevates regioonides erinevad.  Nagu targad inimesed on möönnud  pealinnas kus hinnakomponent on olematu, sõidukid uued, peatused ja ühendustihedus samuti suht head ning autoliikluse kõikvõimalikel viisidel ebamugavamaks muutmist ei ole toonud kaasa kasutajate arvu loodetud kasvu. Tuleb välja, et pealinnas on määravaks kasutushüveks hoopis ühenduskiirus. Pealinna ühest otsast teise, D2D  lahenduses, on autol endiselt kiiruse eelis. Aeg on raha. See võimendub just piirkonnas, kus on keskmiselt jõukaim elanikkond, kelle jaoks ei ole hinnaeelis määravaim. Seega, vaid hind ja ühise rahaga uputamine turule mugavust, nauditavust ja reisijaid juurde ei too. Platoo. . Mida siis teha?

Mõtleme raamidest välja

Dr Riigi alusviga on see, et on harjunud teatud hoiakutega, kippudes arvama, et homset ehitatakse nagu eilset. See on loogikaviga. Just seepärast peame me eneselt pärima: „Kas me küsime õigeid küsimusi?“ Kas need on homse transpordi sh ühise transpordi või Vaheriigiaegsest ühiskondlikust transpordist lähtuvad küsimused. Ühiskondlik transport, ühistransport ja ühine transport? Mõtlete, et mõttetu sõnademäng? Aga ei, need on kolm täiesti erinevat filosoofilist süsteemi, kui me praegu asume ühistranspordi faasis, mis on tubli samm edasi ühiskondlikust transpordist, siis tulevik on ilmselt ühise transpordi päralt, kuigi tunduvalt individuaalsem kui praegune ÜT. Samas kõik need sammud mida me teeme, näitavad, et püüame käskude ja keeldudega taasluua  midagi sellist, mis meil oli nõukaajal – ühiskondlikku ehk kõigi oma, mis oli kõigi oma, kuid kehva kvaliteediga. Eilset taasluues homsesse ei jõua. Homse jaoks on vaja mõelda raamidest välja. Väga välja.

Just „raamidest välja“ arutlus  arenes vaheajavestluses. Need kes on konverentside paadunud rändrüütlid teavad, et üllatavalt viljakad võivad olla just nn lõõgastusperioodid. Värskete muljete vahendamine ja mitmete inimeste  segunenud arvamused võimaldavad vahel raamidest välja tulla. Mõelda hoopis avaramalt. Mõeldakse julgelt, kaanoneid lõhkudes, lausa bürokraatilisi pühadusi rikkudes.

Valveküsimus:  Kuidas saada rohkem inimesi  ÜT-i

Hm, miks me seda küsime ja millest me siinkohal räägime: kas ühistranspordist või isiklikust transporditeenusest.  Kas ÜT, mis olemuslikult  peaks olema masside vedamine massiliselt, peaks samas pakkuma  individuaalset teenust? Millegi pärast püüdleme selle poole, kuid ülikonnavabrikust me rätsepaülikonda ju ei oota? Ühel vaheajavestlusel juhtusime prof D Antoviga arutame just selle mantra üle – kõik inimesed ÜT-i?  Milleks meil on vaja, et saada inimesed ÜT-i? Millised inimesed? Miks? Kuskohal? Nagu eespool nägime on igas piirkonnas omad mõjurid, ei ole lihtsalt ÜT-i, sest maakonnaliin on hoopis midagi muud, kui linnaliin. Sellise küsimuse peaksime küsima iga eraldi turu ja piirkonna kohta. Näiteks  milline on  põhjus, et me tahame hajaasustustuses inimesi ÜT-sse? Kõiki? Kui kõiki? Tihti räägitakse, et see vähendab saastet, teekoormust ja on veel viiel moel hea,  kuid ei teekoormus, ega heited seda ei dikteeri. Pole koormust ega saastet. Äkki polegi see õige küsimus? Enamgi veel,  kolme inimese vedamine suure bussiga on keskkonnale ja ühiskonnale koormavam kui kolme kergauto kasutamine. Usutavasti see ongi põhitähtis, et meil on ÜHISTRANSPORT tarvilik sinna, kus on sõitjate massi, et neid ÜHISELT vedada, ÜT ei peagi ega saagi muutuda individuaalseid vajadusi rahuldavaks. Selleks, et inimesed jõuaksid ÜT-ni on palju teisi lahendusi, mitte ainult ebatõhusa rauakolaka tühilohistamine. Seega tuleb nii mõneski piirkonnas küsimus inimeste ÜT-i surumise vajalikkusest ümber mõtestada, ÜT enda mõiste ja piirid on muutumas.

Piiride lammutamine

Edasi arutades (kerides ette  fantaasiapildi  tehnoloogia arengust) tekkib üldse küsimus, kuidas muutuvad  edaspidi ühis- ja individuaaltranspordi mõisted ja kasutusala? Ilmselt  tundmatuseni. Ühise, üldise ja individuaalse piirjooned paigutuvad ilmselt ringi. Parim näide on telekommunikatsiooni valla muutused viimase 25 a jooksul.  Me ei kujuta ju täna ette, et kui tahame Pärnusse helistada, siis läheme bussiga kolme ümberistumisega suuremasse postkontorisse, kus tellime kõne ja siis ootame tundide kaupa või piiname kaugekõneautomaati? Ei, me võtame oma "mopsi“ välja ja helistame NY-i. Isiklikult, isiklikult telefonilt. Niimoodi muutub ka ÜT olemus. Kui mitte veelgi uskumatumalt. 

 Vedajad peaksid ilmselt endalt küsima,  et kui tulevad "isejuhid", mille saab äpiga kohale kutsuda nii vanamemm, kui koolijüts, ehk individuaalsõidukite kasutajate osakaal saab nende poolt, kes täna veel ei saa juhtida ning nende poolt kes enam ei saa juhtida, tunduvalt suuremaks (+ kõik need kes pole täna võimelised või viitsinud lube saama), siis milline on ÜT-i kliendibaas? Millist uut toodet pakutakse? Teadagi, harilikult vastatakse, et selleni läheb veel kaua aega. Muidugi läheb, kuid aeg liigub  kiiresti ja mitmed kaubad/teenused muutuvad inimestele uskumatult kiiresti taskukohaseks, sest ... nende kasutamise mugavus toob kaasa mastaabiefekti koos kättesaadavusega. Nii, et oleme jälle tagasi inimliku mugavuse ja nauditava teenuse juures, mis on kogu ÜT aluseks ehk kuidas teha nii mugav ja nauditav toode, et inimesed unustaksid auto kui liiklusvahendi olemasolu? Või kas ongi vaja midagi unustada, kui tekkivad uued määratlused? Kas individuaalsõidukite pidevalt liikuv konveier ongi ÜT? Või on ÜT individuaalsete teenuste jada?

Kaalulangetusretsept giljotiiniga

Niisiis raha üksi ei aita. Raamidest välja mõelda on liiga koormav. Mis siis aitab? Keelame ära, trahvime, karistame, piirame. Selline vana Vaheriigi keelumentaliteet? Prr. Õhus keerleb juba pilvede kaupa administratiivseid ettepanekuid nagu puhastamata linnatänavate prügi: teemaksud, automaksud, ummikumaksud, parkimismaksud jne. Keelamise valdkonnas on meie fantaasia piiritu. Kui me niimoodi mõtleme, siis me  sellise puuri või kongi enesele koduks ehitamegi. Ah te ei tahtnud enesele kongi koduks, vaid piiritut avarust suure villaga rannikul? Mõte kujundab teo, kui me mõtleme vaid piiramisest, mitte avarusest, siis sellisesse pisikesse ruumi me kukumegi. Samas vesteldes konverentsil Ülemiste City avarapilguliste  inimestega tundsin ennast kohe „müüdud mehena“. Oeh piiriks polnud isegi mitte silmapiir. Eksivad? Las eksivad, kuid see eksitus pole tupikteel auru kulutamine, vaid ikkagi edasiliikumine. Tuletab meelde Ränioru põhimõtet: ebaõnnestu varakult, ebaõnnestu tihti, ebaõnnestu edasiviivalt. Kuhu nad sellega jõudnud on teame kõik. Loodetavasti.

Kuid Dr Riik mitte ainult ei unele transpordisektori õitsetamisest läbi hapnikuvooliku kinnikiilumise, vaid tellib selle tõestamiseks uuringuid. Olen seda märgilist teadlaste nalja juba mitmel korral kasutanud, mille käigus kirp muudeti liikumisvõimetuks – teaduslik järeldus, kirp ei kuule. Kas samuti võiksime soovitada, et kiireim tee kaalulangetamiseks on giljotiin? Kõik need analüüsid, mis käsitlevad piiramist ja maksustamist lõppkokkuvõttega, et „see on ühiskonnale kasulik“,  on enesele puuri ehitamine. Et asjale jumet anda on puuriehitajatel alati varuks argument: „Aga kena vaatega puur on ju?!“ Ja meie tobukesed oleme kohe nõus sisse kolima. Tõsiasi  on, et majandusest raha väljavõtmine ehk kõikvõimalikud auto ja teemaksud ei tekita majanduskasvu olenemata sellest kuidas seda serveeritakse. Kui te kahest õunast ühe ära sööte, siis ei ole teil kokku kolme õuna vaid üks. Niisama lihtne see ongi. Kogutud lisamaksudega juhtub täpselt niimoodi nagu sellega on ennegi juhtunud - need lähevad ühiskatlasse, millest poliitinimesed saavad „head“ teha. Sihtsuunitlusega maksud? Ei usu, meil oli ka kütuseaktsiis, mis oli sihtsuunitlusega, kuid siis see „seoti lahti“ ja … Pannakse kuhu vaja. Iseenesest õige, sest liiga palju on meil riigieelarves seotud asju, kuid seda tuleb teada. Lõppkokkuvõte on ikkagi see, et ükski kongiehitusmeetod ei tee meie elu paremaks, kong jääb kongiks. Isegi ilusa vaatega kong.

 Dr Riigi kiituseks

Olen olnud üpris skeptiline Dr Riigi plaani osas juurutada tasuta ÜT-i. Olen jätkuvalt. Alpinist ütleks ilmselt,  ärge tehke, murrate kaela. Minu arvates on see väga suure südamega tehtud  emotsionaalne otsus (ega mingit analüüsi ju polnud ega tule), mis on ühiskonnale liiga kallis, ebatõhus. Arengu tupiktee. Võib-olla on see minu piiratus, kuid arveametnikuna ei oska ma sellest kuskilt kasu leida. Õnneks on Dr Riigil ka mõistlikke visioone tulevikuks. Konverents oli unikaalne seetõttu, et vaid 1/3 ettekandest olid väga asjalikud olustikulised, 2/3  tulevikku vaatavad, nendest kaks lausa tugeva fantaasiakallakuga. Ka Dr Riigi poolne ettekanne oli suuresti kantud julgest tulevikuvisioonist, sest unistus muuta 2030 a meie transport 90% ulatuses iseliikuvatel sõidukitel toimivaks on tunnustust väärt. Oleks eesmärk, mida tasuks üritada,  „Ja kui inimesed sihivad tähti, aga tabavad vaid kuud, siis ärge kohelge neid liiga karmilt. Leevendage läbikukkumise valu ja jätke ruumi õppimiseks.“ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 295). Neid tähti sihtides on meil täiesti reaalne võimalus kuud tabada, sest aega kulub sellise projekti realiseerimiseks tunduvalt enam. Kuid tore, kui Dr Riigil on seisukoht, et on ennegi juhtunud, et kui ollakse õigel ajal õiges kohas, siis hakkab asju juhtuma. Tore. Samas nõuab püstitatud eesmärk väga tarka Dr Riigi poolset majanduskeskkonna loomist ja investeerimispoliitikat. Kui arvestada seda, mida mullu Tuulelohe konverentsil kus targad inimesed avaldasid arvamust, et asume arengufaasis, mil ilmselt tuleb teha kahekordseid investeeringuid, nii tänasesse kui homsesse tehnoloogiasse, siis selline topeltkoormus paneb Dr Riigile ka topeltvastutuse teha õigeid, topeltõigeid otsuseid. Eelneva tähejutu teine lause, et „…jätke ruumi õppimiseks“ on siinkohal eriti tähtis. Kas meil on millest õppida? Me oleme väiksed ja väledad, oleme edukad seal, kus mahub läbi kerge koormaga, seepärast ei ole  mingit mõtete hakata investeerima sinna kuhu meie võhm ei ulatu nagu juhtus elektriautode kompenseerimise ehk doteerimisega ( kuni 18 tuh EUR auto kohta) . Püha müristus enamuse inimeste kolme viimase auto kogumaksumus ei ulatu selle akudotatsioonini. Milleks? Täiesti tühja kulutatud raha. Kuid on valdkond milles me võiksime  tugevad olla so. vastava keskkonna loomine iseliikuritele. Kogu maailma valestimõistetud iseliikurid, tulge meile, me hoolitseme teie eest.

Uks järgmisse galaktikasse

Arvasin (loomulikult ekslikult), et tean üpris palju iseliikuritest, kuid … Mina olen iseliikureid vaadelnud alati arveametniku pilguga, kuid millise uue galaktika uus keskkond kaasa toob lähtudes sellest, et iseliikurid saavad ka võime tehinguid sõlmida, avas minu ees täiesti uue ja pöörase maailma. Just selle pöörase maailma jaoks ongi vaja keskkond luua. Keskkonna loomine selline turvaline ja ennustatav oleks küll vaeva väärt. Kui nüüd panna konteksti asjaolu, et iseliikurid võivad ise tehinguid teha (parkida, laadida, remondis käia, jagamisteenust harrastada) sellega millest arutles prof D Antsov ÜT piiride nihkumisest, siis saategi aru, et oleme suubumas liikuvuses täiesti uude paradigmasse. Just see koht on see millises me peame olema valmis, et meie õuel mingi arenguhüpe toimuks. Mitte hale visin, vaid hüpe.

Vahegalaktika: platvormid

Seni kuni meie asume platool ja püüame välja selgitada, kas targem on ülesse ronida ja kaela murda või lihtsalt kuristikku hüpata, siis ÜT Euroopas on juba astunud sammu eelkirjeldatud galaktika poole. Meie oleme harjunud küllaltki liberaalse regulatsiooniga bussinduses, areng on olnud evolutsiooniline. Enamikele  riikidele Euroopas on see uus nähtus. Pikaaegsed jäigad regulatsioonid ja liinide garanteerimine oli muutnud paljud bussifirmad mugavaks, nad polnud harjunud pidevalt muutuva olukorraga, uute tulijate ja uute tehnoloogiatega. Meie põhjanaabritegi isalt-pojale bussindus kukkus kokku, kui turg avanes ja uued tulijad kasutasid hoopis teisi tegevus- ja kulumudelid. Pääsesid vaid need, kes suutsid kiirelt reageerida, muuta oma kulumudelit. Hullem lugu oli Saksamaal, kus 5 aastat tagasi avati turg konkurentsile ja suured mõjukad transpordigrupid (sh raudteele ja postile kuuluvad gigandid) hakkasid omavahel võistlema, kuid … Valisid valed vahendid ja tänaseks neid enam iseseisvalt turul ei ole. Mis juhtus? Lihtne, punt geniaalsete eestvedajatega lõid täiesti tühjast IT platvormi ja uue kulumudeli bussinduses, mis võimaldas väga efektiivselt ju kulutõhusalt planeerida kaugliiklust esialgu oma mõne bussiga, siis …  Seejärel võeti üle kohaliku turu vedajad sh liidrid (95% turust) ja hiljem pool Euroopat. Tegemist oleks justkui suurima bussifirmaga, kuid mulle tundub, et tegemist pole mitte bussifirma, vaid IT platvormiga, mis suutis murda arusaama vanaaegsest teenusepakkumisest ja  bussinduse efektiivselt käima panna. Nii nagu ütles üks pangapealik, me ei ole pank, me oleme IT firma, kellel on juhuslikult ka pangalitsents. Tänapäeva maailm ongi selline, platvormid ruulivad. Aga meie? Õhkame, et oh need seal Saksamaal on nii targad ja neil on ressurssi ja … Ei ole õige, meie omad täiesti tühjalt kohalt alustanud entusiastid on mõne aastaga loonud maailmaklassi platvorme, tööriistu, mis võimaldavad vedajatel jääda iseseisvaks ja  mida kasutabki  see teine pool Euroopat, milline on suutnud uue turuliidri haardest hoiduda. Meie oleme loonud vastukaalu ehk tasakaalu. Järelikult kõik on võimalik. Siin ja praegu on võimalik Miks ma sellest heietan?

Tänapäeva maailm on hoopis teistsuguse, ka meetodid, mudelid ja skeemid edu saavutada on hoopis teised. Sellesse mudelisse ei sobi ei arhailine ÜT korraldus ega tulevikusildi all mõttetuste rahastamine. Isegi paindlikku hinnastamist ei suuda enam inimene tõhusalt teha, sellekski peab tehisintellektilt abi paluma. Just seepärast ongi tegemist vahegalaktikaga, et me suundume käsijuhtimiselt masinjuhtimisele. 

Kuid masinjuhtimise juures tekkivad ka uued hirmud. Jaapani transpordiettevõtjad on mures seepärast, et virtuaalmaailm läheb nii kvaliteetseks (või elutruuks), et enam ei reistagi. Inimene on tetavasti mugav, miks ta peaks läbima ebamugavalt pikki vahemaid, ajavööndeid ja laskma ennast ametnikel läbi katsuda, kui selle kõik saab vaid nupule vajutamisega? Mnjh, on mille üle mõelda.

                          

Liinivõrgult liikuvusvõrgule

Kui küsida, kas me peaksimegi siis platool nii kaua istuma, kuni iseliikurid paarikümne aasta pärast kohale jõuavad? Muidugi mitte. Küsimus on pigem selles, kuidas mitte tormata investeerima sinna kuhu suured nagunii investeerivad, vaid pigem olemasolevat ressurssi ära kasutada ja moodsamaid kulumudeleid kasutades tõhusust kasvatada. Siinkohal on mõndagi liikuma läinud. Maanteeamet on tänuväärselt positiivselt suhtunud võimalusse maakonnaliine ümber teha ja neid kaasajastada. Muidugi on siin jäme ots ühistranspordikeskuste (ÜTK)  käes, kuid väike julgustus on siin igati abiks. Nii mõnigi ÜTK on aru saanud, et süsteem tuleb klotsideni lahti võtta ja uuesti üles ehitada. Vana liinipundar lihtsalt ei kõlba enam. Kõhedust tekitav? Kindlasti. Kuid niimoodi seda maailma kogu aeg uueks luuaksegi, ikka vanadest aatomitest, mis on 15 miljardit vanad. Ega ÜT saa teisiti uueks luua. Oleks abiks, kui Dr Riik siinkohal julgustaja rolli asuks.

Teiseks on tore, et Dr Riik on mõelnud ka kõigi sõiduvahendite kasutamise võimalustele ÜT, õigemini küll liikuvuse, süsteemis. Liikumine kui tervik - just selline tihendusprogramm peaks olema meie eesmärk. Esimene pilootprojekt on juba käimas nn Saaremaa bussi-uber, mis on lõhkumas müüre eri sõiduvahendite ja otstarvete vahel. Vuravad ju meie teedel igapäevaselt posti-, paki-, sotsiaal-, kaubaautod, millede 1-2 istet on vabad. Kasutamata ressurss ju. Eriti hajaasustuses.  Ma ei väsi kordamast ka seda Virumaa vallakeskuse paradoksi, et neil sõidavad vallakeskusest maakonnalinna viis erinevat vedajat, kuid Rakverre sõidetakse ikkagi autoga. Vaadake, esmatähtis on ülesse ehitada tõhus, reaalset vajadust kattev liikuvusvõrk, siis pääsevad inimesed liikuma. Kogu majandusvaldkonna kuulutamine sotsiaalabisektoriks on vale tee.

Dotatsioonidest ka. Need on kurja juur, kuid kui midagi doteerida, siis seal, kus se oleks kõige lähem ja sellest kõige rohkem abi on ehk miks mitte anda külakogukondade käsutusse lepinguga autod, millega kogukond ise lahendab oma kokku ja lahkuveoprobleemid. Meil on uskumatult tegusaid külakogukondi, usaldagem neid.

Ja veel üks mõte platoolt. ATL, mille tingimused määrab Dr Riik hangetel võiks olla üheks tingimuseks, et bussis on sektsioon rataste jaoks. Mitte all, taga, katusel ega kotis, sest see ei tööta, vaid bussis. Ratas oleks hea kasutusvahend nii viimase kilomeetri kui ka linnas liikumiseks. Kasud kõigil sees.

Homsesse jõudmiseks peame me kasutama hoopis enam teadlaste seni alakasutatud  potentsiaali, siduma selle praktikute kogemustega ning mõttekodades välja pakkuma ning katsetama erinevaid arenguperspektiive. Vastates konverentsi küsimusele kas koostöö või konkurents, siis kõige alus on konkurents. Koostöö? Mõttekojaline riigi üldstrateegiate sisendite väljatöötamise  alane koostöö teadlaste, praktikute, regulaatorite ja avalikkuse osavõtul oleks küll mõttekas ja tõhus.

Targutusi:

M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017

Lk 40 „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“

Lk 41 „Laksud tekitavad ka sõltuvust. (…) Kuid mida enam me väldime ja mida enam me vaigistame, seda valusam saab see olema, kui meil ükskord tuleb probleemidega silmitsi seista.“

Lk 41 „Tundes on välja arenenud ühel konkreetsel põhjusel: aidata veidi paremini elada ja järglasi toota. Ongi kõik. Tunded on tagasisidesüsteemid, mis annavad meile märku, et miski on meie jaoks ilmselt õige või vale – ei midagi enamat või vähemat“

Lk 42 „(…) ent kui asja tuumani süüvida, siis sitt tunne on sul sellepärast, et su aju annab sulle märku mingi tunnistamata või lahendamata probleemist. Teisisõnu – negatiivsed emotsioonid on kutse tegutseda. Kui saneid tunned, siis sellepärast, et sa peaksid midagi ette võtma. Seevastu positiivsed emotsioonid on tasu õigesti tegutsemise eest. Kui sa neid tunned, näib elu lihtne ja sul pole muud teha, kui neid nautida. Siis, nagu ka kõik muu elus, läheb positiivne emotsioon mööda, kuna vältimatult kerkivad silmapiirile uued probleemid.“

„Tunded on meie eluvõrrandi osa, kuid mitte kogu võrrand. Kui miski annab meile hea tunde, ei tähenda see tingimata, et see ongi hea. Kui miski annab meiel halva tunde, ei tähenda see tingimata, et see ongi halb. Tunded on lihtsalt viidad ´, soovitused, mida meie neurobioloogia meiel pakub, mitte käsud. Seetõttu ei tuleks meil alati oma tundeid usaldada. Vastupidi, mina olen arvamusel, et meil tuleks harjuda neid küsimuse alla seadma.“

D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018

Lk 157 „CERN-i füüsikud teatasid, et nad on avastanud valguse kiirusest kiiremini liikuvad neutriinod. See oleks sada aastat valitsenud Einsteini teooria uppi löönud. Selgus, et tegemist oli lihtsalt lahtise juhtmeotsaga lineaarkiirendis, mistõttu tekkis mõõtmisviga. See osutab tõsiasjale, et äärmiselt keeruka eksperimendi korral on peaaegu alati kõige tõenäolisem seletus  pigem viga metodoloogias, aga mitte midagi sellist, mille tõttu peaksime oma arusaama universumi olemusest täielikult ümber kujundama.“

Lk 162 „Niinimetatud Mozarti-efekti ei saanud uskuda sellepärast, et eksperimentides, kus päevas 20 minutit Mozarti kuulamine pidi tõstma ajutiselt IQ-d, puudus kontrollrühm. Tegelikult lasti ühel grupil kuulata Mozartit, teisele rühmale ei antud teha midagi. Mittemidagi tegijad ei ole adekvaatne kontrollrühm millegi tegijatele, ja selgub, et kui anda inimestele midagi teha – ükskõik mida – siis see efekt kaob. Mozarti-efekt eu tekkinud mitte IQ-d tõstva Mozarti muusika mõjul, seda põhjustas hoopis mittemidagitegemisest johtuv igavus, mis tegelikku IQ-d ajutiselt langetas.“

Riigisupi keetmise retsept

Kas teid ei ole tabanud vahel äratundmine, et olete sattunud olukorda, mil  mingi asi, mis näib esmapilgul loomulik, põhimõtteliselt õige, tundub kasulik, osutub süüvimisel, kuidas seda ilusmini väljendadagi – võib-olla tooreks? Tegemise aeg, koht ja viis pole õiged. Just sellist kahetist tunnet tekitab Dr Riigi forsseeritud  soov viia  ametnikke (tuhatkond aastas) pealinnast välja. Nüüdseks on tõstetud panuseid, tuleks veelgi enam viia, lausa hulgi  (peakorterite kaupa) seda teha. Kuidagi segaseks jääb see tegevus. Kas keskvalitsuse asemel on plaanis luua lahkvalitsus?  Või lahustatud valitsus? Keskvalitsuse seepärast ongi keskvalitsus, et töötab tõhusalt koos. Võrgustikuna. Mingil määral mõistan küll seda, et  vähendamisel on keskvalitsuse töötajate arv üldse, kuid isegi siin on oma reaalsuse piirid ja normaalse liikumise tempo. Kuigi olen paadunud bürokraatia vähendamise pooldaja, on lõhutud bürokraatia halvim bürokraatia vorm, halvendades haldussuutlikkust ja teenuste kvaliteeti veelgi.  Seega ühest küljest on bürokraatia kahimine igati kiiduväärt ettevõtmine, teisalt kas selle mööda maad laialilaotamine nagu kevadise põllurammuga tehakse, on ikka kõige õigem võte? Kuidas seda hinnata? Hinnata tuleks lõppeesmärgist ja üldpildist lähtudes ehk lehmaessu loopimine pole üksikult võetavana mingi sünnis tegevus, kuid põldu küntuna annab viljaka tulemuse.

Nii, et asjade käik ei vähenda kahtlusi ametnikesolgutamise (ametnik on ka inimene, enamuses hea kvalifikatsiooniga ja nutikas) kasulikkuse suhtes. Süveneb kahtlus, et luuakse vaid uut bürokraatiat. Või „uusbürokraatiat“?  Minul aitab segast protsessi selgitada mingi analoog, mida on kerge mõista. Milline võiks olla siin üldmõistetav analoog – võilille noppimine? Splindita granaat?  „Joonase lähetamine“? Kuid see oli suure meistri suurteos, tragikomöödia „Ametniku lähetamine“ võrdluseks ei sobi. Siis turgatas pähe supikeetmise võrdlus. Supikeetmise või vähemalt söömise kogemus peaks olema mõistetav igaühele. Keedame siis suppi -  riigisuppi, oleme ju kõik hobikokad.

Kapsad-peedid hernesupis?

Kokandus on suur eksperimenteerimisvaldkond, nüüd siis  ilmsel ka riigindus. Tänapäeval nimetatakse pea igat poliitinimeste tegevust  riigireformi tegemiseks.  Ainult pensionitõusu ettepanekut järgmiste valimiste põhiküsimuseks pakkumist pole (veel) nimetatud riigireformi osaks. Ka ametnike lähetamine pidi olema riigi(valitsemise)reformi osa. Selle koha peal hakkabki mind ärevus vaevama. Mida Dr Riik siis keedab? Kas see on kapsasupp? Hernesupp? Piimaklimbi-  või külmsupp? Nii ettevalmistused, komponendid, kui tulemus on  erinev. Kuid poliitkokad toimetavad usinasti: lõiguvad, puhastavad, saadavad ja keedavad. Kiidavad supi nüansirikkust, patsutavad üksteisele õlale, et vaja veel üheskoos pingutada, aga …. Kes selle supi pärast ära helbib? Õige, meie helbime. Mäletan kunagist matkaseltskonda, kes matka õpupoole oli valearvestusest probleemi ees, et igast asjast oli midagi ja natukene. Nii otsustatigi kõik kokku keeta: makaronid, maasikamoos ja … suitsuheeringas. Mõeldes sellele matkaseltskonnale haarab mind vähehaaval riigisupi kokkulepitud retseptita (alusteta) keetmise innukust  jälgides mingi äratundmisrõõmutus.

 Lugu on selles, et tähejada „riigireform“ on sama  informatsioonitühi kui  „retseptki“. Kuidas me alustame kodus supi keetmisel? Kas koorime kõigepealt kuhja porgandeid, kapsaid, kaalikaid ja … keedame siis hernesuppi? No ei ole ju niimoodi. Miks me siis riigisupi keetmist just nii  alustame? Milleks meile kapsa raiskamine? Hernesuppi ju kapsast ei panda. Täpselt sama lugu on riigisupireformiga, kuidas me teame, et koorides haridusreformipeeti see hernesuppi sobitub? Või kui riigivalitsemisereformi käigus otsustaks, et iga järgmise supikorra järel paneme supi sisse tuhat hernest vähem või teise  potti? Kas see on enam supp? Või lihtsalt lurr? Niisiis kõigepealt määrama ära, millise supi me valmistame, millise modernse riigi ülesehitamise tee valime, siis astume järgmise sammu.

Tehnoloogia tundmise kiituseks

Teiseks on väga tähtis valdkonna tehnoloogia tundmine. Kroonuajast on meeles üks supilugu. Õigemini üks lugu, aga kaks suppi. Vahva oli see, et ühte suppi saab ühe ja samade  koosteainete ja kokkadega erinevalt. Kõik oleneb köögipealikust, ehk üks lasi liha ja köögiviljad panna sumdi suurde aurukatlasse ja pärast saadud ködi tükeldada. Oli toitev, kuid pehmelt väljendudes, maitsetu. Tehtud oli kõik instruktsiooni järgi, kuid ilma armastuseta. Surnud supp. Teine pealik arvas, et iga toit, igal ajal, igale sööjale peab olema maitsev.  Niisiis lasi ta kõigepealt liha keetu, siis sibulad, küüslaugud hakkida ning läbi praadida, seejärel sama ka kergelt köögiviljadega ja … sai hoopis teise supi.  

Dr Riik  teebki riigisuppi kuidagi vägisi, selle sisu ja maitset andvat tehnoloogiat mõistmata. Olukord on muidugi kõigi jaoks jabur, ülesanne suppi keeta on vastu võetud, mis tähendab, et tegema peab. Mida teha, ei tea. Niisiis üheks tegevuseks, mida Dr Riik iseseisvalt ilma laiapõhjalise poliitleppeta saab teha, ongi riigipalgaliste töökohtade tegevuse ümberkorraldamine ning nende pealinnast väljaviimine. Seda siis tehaksegi.

Mõõtmatuse mõõtmisest.

Nii ja nüüd alustame supi tegemise (riigireformi) mõõtmist. Kõike võib mõõta, kuid need asjad ei pruugi olla seoses llma ühtse mõõtkavata. Me võime mõõta omavahel kooritud porgandeid ja tõdeda, et meil on tubli tulemus. Nii ongi, kuid kui me keedame piimaklimbi suppi, siis on porgandite võrdlemine mõttetu. D J Levitin toob „Valede välimäärajas.“  näite loogikaveast, mis  ilmestaks meiegi olusid. Keegi usin tudeng T. Vigen kirjutas raamatu näitlikustamisest kuidas basseini kukkumisel hukkunud inimeste hulk on korrelatsioonis filmide hulgaga, milles mängis Nicolas Cage. Graafik näitas et N.C aitas ära hoida basseini uppumist, kui ta vähemates filmides esines. Sellest tekkis muidugi järeldus, et näitlejat tuleks veenda veelgi vähem filme tegema, et elusid päästa. Olete hämmingus? Muidugi, kõike saab hinnata, kuid kui erinevate protsesside vahel pole seost, siis on selline hindamine ja sellest järelduste tegemine mõttetu.   Kui me loeme, et: „Viimase pooleteise aasta jooksul ongi keskvalitsuse töötajate arv vähenenud u 1400 inimese võrra ja see on tubli saavutus.“, siis miks meil tekkib arvamus, et see on tubli saavutus? Tuhat inimest saadetakse „kuhugi“ tegema „midagi“ ja 1400 inimest on saadetud tegema „ei midagi“, mis selles head on?  Kui keskvalitsuse töötajate arvu vähendamine on iseenesest tubli saavutus, siis kas veel tublim oleks , kui nende töötajate arv jõudsamalt nullile  läheneks? Kuid kas praeguses bürokraatiamaailmas ja meie eneste loodud juuraajastu õigusruumis, kas lihtsalt ametnike vähendamine on hea? Kui see nii lihtne oleks, siis kaotame ametnikud ülepae ära. Lihtsalt ametnike vähendamine on asjatundmatu lihtsustus. Kuidas nii? Mõtleme kord, kuidas need ametnikud sinna „aparaati“ said? Ise läksid? Nii need asjad ei käi, bürokraatiavirtuoos kantsler sir Hamphrey teadis juba ammu õiget vastust: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“. (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 60). Vaat niimoodi, Dr Riik ise tegi. Lausa konkursi korras valis parimatest parimad. Just niimoodi ongi, et riigiaparaat eksisteerib ainult selleks, et viia ellu Plvepiiril vastu võetud otsuseid. Pilvepiiri seaduskonveier ja ametnike arv on selges korrelatsioonis administratiivse suutlikkusega. Pooleteisttuhande inimese võrra vähenemine, 1000 in/aastas väljasaatmine vähendav administratiivset suutlikkust ja teenuste kvaliteeti. Kui nüüd hinnata sellest seisukohast, siis ei saa pooleteist tuhande inimese kahimine olla tubli saavutus. Õigemini on see katastroof. See tähendab, et  protsessid pikenevad, teenuste kvaliteet langeb. Kas selline oligi riigisupi keetmise ülesanne? Ei? No näete, selle jaoks just seda õiget riigireformi ehk retsepti vaja ongi, et kõigepealt peab Pilvepiir poliitilise otsustuse käigus vähendama regulatsioone ja siis on täiesti normaalne vähendada nende arvu, kes nende seaduste pööritamisega tegelevad. Te ei saanud aru? Mõtlete, mis vahet seal on, kas teha enne reform ja siis tegutseda või vastupidi. Jõudes sellise dilemmani kuvage enese vaimusilma ette situatsioon, mil teile on antud kiirülesanne vähendada granaadi kaalu ja olete mõtlematult, tormakalt tõmmanud granaadist splindi välja. Saite aru? Järjekord on riigiehituslikus arhitektuuris ja riigisupi keetmisel ülimalt tähtis. Nüüd siis oleme uhked, tõmbasime splindi välja ja ootame. Lai (kohtlane) naeratus näol. Ehk ei lõhke? Aga miks ei peaks?

Uus teemaküla: bürokraatiakülade

Otsida lahendusi regionaalse tasakaalu tarvis on igati kiiduväärt, kuid püüda lahendada regionaalprobleemi bürokraatia viimisega maakohtadesse on ikka päris pöörane idee. Pole juhtunud kunagi kuulma sellisest majandusseadusest, et täites maa bürokraatiaga saadakse  meeletu majanduskasv, pigem vastupidi. Esmapilgul, süüvimata, tundub see isegi päris tuumakas mõte, kuid kui järele mõtlema hakata, siis tundes avaliku teenistuse toimemehhanisme ja majandust liigutavaid jõude tundub, et tegemist ei saa olla päris õige asjaga. Ääremaastumise ärahoidmine bürokraatiaga ei ole võimalik, lõhkudes samas hajaasustuse habrast elatusbaasi. Kui me ühest küljest loome monokultuurseid büroasulaid selleks, et ääremaastumist vältida, siis teisalt mingi teise (justkui asjaga mitteseotud tegevusega nagu näiteks aktsiisipoliitikaga) lõikama suure osa elu võimalikkusest maal ära. Aktsiispoliitika on vaid viimane sellekohane näide, kuid 40 kaupluse aastas sulgemine on suure tõenäosusega mitme asula kuhtumiseks. Tsiuhti, lõikas Dr Riik terve rea asulate viimased juured läbi. Juhtus?  Dr Riik peaks rohkem ressurssi suunama just sellele, et loomulik eluvõimalikkus taastuks ääremaadel, lihtsalt monoasulate loomine on küll kõige ebatõhusam ja jätkusuutmatum variant võimalikest.

Kuidas päästa maa ja rahvas büroküladega ääremaastumisest on „veits“ arusaamatu. Kuigi jah, trehvasin lugema päris tuumakat artiklit (ÄP), milles soovituslikuks mõtteks oli luua hääbuvate asulate eluspüsimiseks kohapealsed teemapargid. Tore mõte. Iga idee, mis aitab suvalises Eesti otsas tööd teha, äri ajada ja lapsi kasvatada on teretulnud. Kuid ilmselt on Dr Riik sellest üdini positiivsest mõttest veidi vildakalt aru saanud, saanud innustust temaatiliste bürokraatiakülade loomiseks.

Kõik on muutumises, sama ka meie paiknemine maastikul. Seda muutust tuleb ära kasutada nagu lükates teie ees (teiesuunaliselt) liikuvat pendelust, saate kerge vaevaga tõhusa tulemuse. Joostes teie suunaga vastupidiselt liikuvale uksetiivale vast lööte vaid silma siniseks ja jätate totra mulje. Bürokraatia ei ole mingi kaubatee (ega elutee) mille veerde inimasustust ehitada. Garnisone ja laagreid võib küll ehitada, kuid vaba ühiskonna inimasustust mitte.

Meie tegelik probleem pole mitte selles, et bürokraatiat, kui põllurammu üle maa laotada, vaid seda vähendada. Paratamatult ootab lähiajal ka monoasulas Dr Riigi kui suurtööandja tegemiste kokkutõmbamine või hoopis likvideerumine. Mis meil siis on? Asula on kujunenud monokultuurseks ja selle kultuuri kultiveerimise lõpetamine lõpetab ka asustuse. See ei ole  perspektiivis ei ühendav ega ühtlustav nähtus vaid uue katastroofi seeme.

Mutionu palkamisest.

 Kogemuslikult tean, et mõistliku palga eest head spetsialisti isegi pealinnas on raske leida. Mõnele kohale sai otsitud inimesi aastaid või kasvatatud neid (üli)koolipingist ette. Võib-olla ma paanitsen liialt, kuid mul on kehv tunne nende „lähetatud“ kohtade täitmisega. Kui me riigireformi õigesti mõistame, kokku lepime ja teostame, siis suuresti pole vaja kedagi kuhugi viia ega tuua, regulatsioone on vaja lihtsalt vähendada, inimesi ka.  Anda ruumi loovusele ja luua keskkond selle soodustamiseks. Kõikjal.

Kuid, isegi kui meil ongi võimalik meelitada osa tippspetsialiste pealinnast välja, siis kuidas on tõhususega?  Võrgustiku koostoimega? Asjatundjad arvavad, et: „Uute inimeste värbamine nõuab aega ja raha, nad on sageli kallimad kui olemasolevad töötajad ning nad peavad alles ametit õppima hakkama – ja isegi siis ei pruugi nad hakkama saada. Professor Boris Groysberrg Harvardi ülikoolist tegi enam kui tuhat investeerimispankade analüütikut hõlmanud uuringus kindlaks, et parimaid analüütikuid tabas uude ettevõttesse siirdudes kohene ja kestev soorituse halvenemine. Nende varasem edu tulenes kaastöötajatest, ressurssidest, teadmistest ettevõtte kultuuri kohta ning isegi isiklikust mainest ehk nende loodud tootemargist.“ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 211). Just selles ongi asi, et isegi hea ettevalmistusega tippspetsialisti väljavõtmine tema tavameeskonnast ja istutamine tavatusse pinnasesse annab tõhususes tagasilöögi. Vajab harjumist, kokkutöötamist ja alati ei tulegi enam nii hästi välja kui enne. Niimoodi lihtsalt on. Ah, jaa, vähemalt üks töötamise päev nädalas tõmmake maha, see on nn rännumehe päev, vaja ju pealinnas koos istumas ja kooskõlastamas käia. Nii saamegi neljapäevase töönädala?

Mutionu kohanemise lugu … lahkumisega

Kuid kui uus inimene tuleb uude kohta? Pole ka liiga andekas? Näiteks, olin töötanud pool aastat kõrge hinnakontori osakonnajuhatajana. Raske oli, kolleegid olid küll superkogenud ja nendelt just õppisingi kõige enam. Poole aasta pärast esitles minu impeeriumipealinna kolleeg mind oma asetäitjale, et „Ta juba ½ aastat …“, mille peale kuulsin mokaotsalist porinat, et „No siis ei tea sa veel midagi …“ Uh, sügav solvumus käis must üle, kuidas siis niimoodi, mina olen pealik, olen juba pool aastat „kiluvõileivahinnamääramisekunn“, mina … Poole aasta pärast sain aru, et kolleegil oli õigus, ma ei tea mitte midagi. Järgmine aasta hakkasin midagi taipama ja ülejärgmisel taipasin mõndagi. Sama olen adunud ka edaspidi, selleks et „puhtast lehest“, kes on iseseisvalt valmis analüüse läbi viima ja otsuseid tegema, läks tubli paar aastat. Andekamatel. Nagu hoomasite, minul läks pea neli aastat. Nii, oletame nüüd, et parafraseerides tuntud laulujuppi, „maa tuleb täita riigikontoritega“, siis ilma, et me riigireformistlikku lõppeesmärki teaksime, siis on suur tõenäosus, et nelja aasta pärast kui Mutionud ja Haavikuemandad „küpseks“ saavad neid funktsioone Dr Riik enam ei vaja. Riigipalgalised töökohad kaovad ja karavaniteed lähevad oma loomulikku rada mööda linnade poole. Ressurss, mis oleks aidanud kaubateid käivitada, kulus bürokraatialinnakute ülalpidamisele. Nende nelja katselise aasta jooksul saame mitte meistrite vaid õpipoiste teenust. Kõige sellest tulenevaga.

Darwinistlik vandenõuteooria

Samas hakkas mind painama mõttepojuke, et see lähetamise „värk“ ongi kaval plaan, kuidas darwinistlikult välja sõeluda need avaliku võimu regulatsioonid ja ametikohad, mida ühiskond ei vaja?  Polegi halb plaan,  näitab must-valgelt tegelikkust. Kuidas? Ükski tõsine kokk ei tule selle peale, et leplikult nentida et „Nõus, saatke mu ahi ja kokanuga Värskasse, küll ma siin kuidagi mõttejõul selle supi valmis keedan“ Ei-ei kokk hakkab kõigepealt protesteerime (mis ka juhtus), et nii ei saa, kui väga surutakse saadetakse minema laos seisev mittetarvilik inventar (mis samuti juhtub). Tehtud. Ei lahingüksuses, bürokraatiamaailmas ega äris ei saadeta minema oma parimaid, ikka neid kellest pole kahju või lausa tahetakse vabaneda. Nii ka bürokraatiasupi keetmisel. Tuntud lugu, kuid asi läheb kurjaks siis, kui suppi hakatakse valest otsast kokku panema, ehk mitte sellest, mis meil on vaid sellest mida meil pole. Näiteks kuna Dr Riigi hinnangul ei ole jätkuvalt Kuressaarde, Kärdlasse, Haapsallu, Jõgevale, Paidesse, Valka, Võrru ja Põlvasse kavandatud piisavas mahus väljaviidavaid töökohti ning selle nimel peame koos pingutama, siis …. Siinkohal lähebki põnevaks sest tundub, et tegemist pole vaid köögitarvikute lähetamisega vaid lausalise supimaterjali hajutamisega. Tulemus? Igas Eestimaa nurgas on porgand-peet kättesaadav? Ja siis? Suppi ju ikkagi keeta ei saa, sest kokk on Tallinnas, ahi metsas ja kapsad-peedid mööda maad pilla-palla laiali. Mis me siis selle „reformi“ tulemusel saame? Suppi me igatahes ei saa. Nälga jääme. Kus otsast seda Dr Riigi tegevust siis tubliks saavutuseks nimetada?

Hiinlased teavad

Kui Hiina liidrilt küsiti arvamust Suure Prantsuse revolutsiooni kohta, oli vastus et vara on veel arvata, liiga vähe aega on möödunud. Väga tark ütlemine. Ehk peaksime meiegi mõne hinnangu andmisel ootama. Kui me kiidame haldusterritoriaalse reformi läbiviimist kui riigireformi edukat osa, siis see näitab , et me ei adu, mida me teeme. See mida nimetatakse kord haldusreformiks, kord haldusterritoriaalseks reformiks ja kord omavalitsusreformiks, siis selles segadikus peegeldabki riigireformi kava ja eesmärgi puudumine. Üks on selge, omavalitsusi oli liiga palju. MOTT. Kuid see mis nendega tehti oli võimalikest halbadest valikutest eelviimane. Kokku hoida ja kokku panna võib väga erinevalt. „Ühe Lõuna-Koreas Soulis asuva kinoteatri direktor leidis, et „helisev muusika“ on liiga pikk. Ta lahendas probleemi nutika montaažiga, mis muusikali režissöörile pähegi polnud tulnud: lõikas laulud välja.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003. Lk 35). Meie ei koondanud vaid laule, me  tõime Dr Riigi edevusele ohvriks omavalitsusliku iseotsustamise printsiibi. Kuidas nii? Ütlete, et KOV-le anti ju valida, kellega liituda, kuidas liituda … Stopp, see valik on sellelaadne, et „Näete kutid, siin on köis ja kirves, kuidas, mida ja kellega teete, pole meie asi, kuid et õhtuks oleks teid poole vähem! Valikute lõpp“. Kuid kui me oleksime teinud kõigepealt riigireformi kavandi ja siis haldusreformi, siis oleks asjad ilmselt õiget pidi saanud korraldada .  Imselt on Dr Riik seoses primitivistlikku lähenemisega haldusreformile on  keeranud kokku uue jama nn vabatahtlik köie-kirve ühinemine tekitas terve rea päris võimukaid „vürstiriike“, millised hakkavad nõudma Dr Riigilt oma õigusi ja natuke rohkemgi, kui ainult oma õigusi. Väga võimalikult võib see viia Dr Riigi otsustusvõime edasisele murenemisele ja see on juba ohtlik. Nii, et haldusterritoriaalse reformi kiitmise aeg ei ole veel kätte jõudnud. Ootame, laseme settida nagu hiinlased targalt ütlevad.

Riigisupi hindamisega on selline lugu, et hinnata saab selle retsepti või valmis suppi, hinnata kapsa hulka ja värskust hernesupis on mõttetu. Kui väidetakse, et kõik need sihitus ja haralised tegevused mida poliitkokad nimetavad reformideks viivad lõpuks riigireformini, siis tegemist on loogikaveaga, ehk nagu „Valede välimäärajas“ selgitatakse „Kui arvatakse, et kui üks asi (Y) leiab aset pärast teist (X), siis X on Y põhjus, on tegemist loogikaveaga. Tavaliselt pesevad inimesed hommikul enne tööleminekut hambaid. Hambapesu aga ei ole töölemineku põhjendus. Konkreetsel juhul on mõeldav koguni vastupidine.“ Mis suppi me siis keedame ja kes selle ära (peab helpima) sööma? Või jääme nälga?

Targutusi:

P. Buttar „Kahe hiiglase vahel“ 2016 I. Urm ja Ajakirjade kirjastus

Lk62 „Pärast seada, kui Napoleon oli 1806 aastal Jena ja Auerstadti all purustanud Preisi armee, hakkas armee juhtkond analüüsima prantslaste võidu põhjuseid. Analüüsi tulemuseks oli Preisi – hilisem Saksamaa – sõjaväe juhtkonna kontseptsioon, mida tuntakse nimetuse all Auftragstaktik, mida võiks tõlkida kui „eesmärgile orienteeritud taktika“, kuigi sellist terminit Saksa sõjalises kirjanduses eriti ei kasutatud. Selle taktika mõte oli, et tuleb luua armee, mille komandör teeb oma alluvatele teatavaks üldised plaanid ning suunab alluvad neid täitma. Erinevad väeüksused tegutsevad koordineeritult, kuid võtavad vahetud  taktikalised otsused vastu iseseisvalt. Kontseptsiooni pearõhk oli otsuste vastuvõtmine alluvate initsiatiivil.“

Lk 63 „Et Auftragstaktik oleks edukas ja tulemuslik, tuli kooskõlastada selle taktika erinevad aspektid. Esmalt tuli komandöridel aru saada üldisemast lahinguülesandest, avaramast plaanist ja selle eesmärgist ja mitte sedavõrd keskenduda oma konkreetsele rollile operatsioonis. Konkreetne tegevus oli vaid vahend, et saavutada peamist eesmärki ja seda  võis alati muuta, kui oli paremaid lahendusi. Teiseks, juhid, kes kasutasid sellist mobiilset taktikat, pidid ise olema võimelised ilmutama initsiatiivi kasutama oma kogemusi, et kiiresti orienteeruda muutuvas lahinguolustikus ja vältida ilmnevaid takistusi peamise lahinguülesande täitmisel. Kolmandaks tingimus, mida selline taktika eeldas, oli juhtiva staabi logistiline võimekus, mis tagas vägede paindliku varustamise, et lahinguväljal olevad väeüksuste juhid sellistest probleemidest vabastada ja võimaldada neil lahingutegevusele kontsentreeruda. Viimaseks tingimuseks oli, et iga konkreetne väeüksuse juht pidi kaotuste või muude negatiivsete asjaolude ilmnemisel olema võimeline asendama oma vahetuid juhte kuni kaks astet kõrgemal tasandil ja olema võimeline mõistma olukorda lähtuvalt kõrgemate juhtimistasandite eesmärkidest.“

A.    Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016

Lk 50 „Mälestusväärne hetk on see, kui NASA autojuht Volodja otsustas mulle õpetada salapärast šašlõkiliha valimise, lõikamise ja marineerimise protsessi, millele kulub pool päeva, lisaks kaks päeva toibumiseks. Liha õnnistati viinaga, sea sugupuud tervitati Moldaavia konjakiga, poolkülmunud liha kuubikuteks lõikamise ajal rüübati Vene õlut, punase veiniga marineeriti liha ja joodi seda ka ise ning mida õhtu poole, seda emotsionaalsemalt kõneldi toore liha ilust ja meestevahelisest sõprusest. (…) Parim on asja juures see, et aeganõudev retsept, mida me hoolega järgisime, jääb endiselt saladuseks, sest ma ei mäleta täpselt mida me tegime.“

Lk 102 „Varajane edu on vilets õpetaja. Sa saad tasu selle eest, et pole ette valmistunud, nii et olukorras, kus sa pead ette valmistuma, ei oskagi sa seda teha.“

Radaririke: reform, mida pole

 Äsja avaldas Riigireformi radar oma järjekordse hinnangu riigireformi käigule. Nii nagu tähtsate teadaannetega ikka oli selles nii kurbust, kui rõõmu. Esiteks tegi rõõmu see et Radar sai lõpuks aru, et midagi polegi hinnata. Lihtsamalt öeldes reformi pole. See tõdemus annab lootust, et nüüd saavad asjad minna vaid paremaks. Teisalt teeb muidugi sügavalt kurba meelt, et reformi, millest juba tükk aega räägitakse, seda lihtsalt pole. Kuid nüüd on vähemalt teada, et meil pole tegemist radaririkkega. Lihtsalt midagi polegi mõõta.

1937 a soovitas R. Jones öistel õhurünnakutel heita alla alumiiniumribasid, mis tekitas vaenlase radariekraanidel väärkuvandi tuhandete lennukite rünnakust. Radaririke. Just selline tunne on tekkinud seoses riigireformiga. Õhk on paksult täis sõnaräbalais „riigireform“, jättes mulje aktiivsest ja massiivsest riigireformi alasest tegevusest. Tõsiasi on see, et kõik need on vaid väärkuvand, reformi ei ole.

Nüüd on ka Reformiradar sellisele seisukohale jõudnud, reformi pole. Vanaema Marie oleks öelnud: „ Nagu kivi oleks süamelt langenud“, vähemalt pole meie radar rikkis. Oleks võinud olla veelgi konkreetsem. Puuduseks pole mitte ainult strateegiliste riigireformi otsuste puudumine, mille tõttu kolleegium seekord valitsusele hinnet ei andnud, vaid õigem oleks olnud, et „Hinnet ei antud kuna riigireformi pole.“ Üldse pole. Te ei usu? Vaatame lähemalt.

Ainuke kavand

Ainukese riigireformi kavandi on esitanud lp J. Raidla  2015 a Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil nn. kümme käsku kümneks aastaks. (See ei olnud esimene üritus, pigem teatud perioodi lõpp, uue algus, ehk kümnendi jagu ettepanekuid ja meie manitsemist ärgata. Seekordne ettepanek oli küsimuse serviti panek, formuleerides selle konkreetsetesse punktidesse). Tema hinnangul peab riigireform olema mastaapne ning võtab aega vähemalt kaks parlamendi koosseisu ning eeldab põhjalikku ekspertiisi. Juba sellelsamasel konverentsil asusid poliitinimesed reformi lahjendama, rääkides küll haldusreformist, küll töövõime ja haridusreformist. Nii läkski, et igaüks nimetas enese lemmikteema riigireformisk ja jooksutas tegeliku riigireformi kinni.

Kuid reformikava esitaja on visa visionäär ning tegi vabariigi ajaloos pretsedenditu käigu, palus kodanikupalve korras võtta Riigikogu päevakorda olulise tähtsusega riikliku küsimusena Riigireformi arutelu. Riigikogu võttiski, kuid vale asja.  Riigikogu võttis päevakorda hoopis  "Riigivalitsemise reformist" arutelu. (14.04.16). Seega Riigikogu isegi ei mõistnud, mida paluti arutada. Sellest mõistmatusest (või tahtmatusest?) lähtudes olid ka peamise ministri ja õiguskomisjoni esimehe ettekanded uljad eduraportid valitsemise tujuküllasest reformimisest . Kuid valitsemise reform võib olla üheks võimalikuks riigireformi osiseks, mitte riigireform. See olek nagu supiretsepti koostamisel rääkida vaid porgandi puhastamisest. Riigikogu rääkis teemast mööda.

Siiski sai idee autor esitada oma selge visiooni riigireformi tegemiseks: „Käsitledes riigireformi, on vaja läbi rääkida ja poliitilisel tasandil kokku leppida vähemalt kolm asja. Esiteks, riigireformi eesmärk, teiseks, riigireformi mõiste ja sisu, kolmandaks, riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigireform ei ole eesmärk iseeneses, see on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikemas perspektiivis.“

Seega järjekord on selline: riigikogu jõuab kokkuleppele ja teeb valitsusele ettepaneku välja töötada riigireformi alused. Selleks et valitus saaks asuda aluste väljatöötamisele, peab riigikogu ettepanek sisaldama riigireformi mõistet ja  poliitilisi suuniseid reformi sisu kohta. Seejärel esitaks valitsus riigikogule arutamiseks riigireformi alused. Midagi sellist pole tänase päevani juhtunud, millest tulenebki, et riigireformi ei tehtagi, kuna isegi selle aluseid pole ja aluseid pole seepärast et pole määratud eesmärki. MOTT. Kuidas hinnata seda mida pole olemaski?

Kroonika sellest, mis on olemas

1 .2016 a veebruaris  tutvustasid Eesti Tööandjate Keskliit ja mõttekoda Praxis  uut ühist algatust Riigireformi Radar, millega monitooritakse reformi edenemist. Kord kvartalis annab valdkondade arvamusliidritest koosnev kolleegium reformi edenemisele hinde. Radaril on kaks põhieesmärki: esiteks hoida riigireformi pidevalt avaliku tähelepanu all, teiseks selgitada inimestele milleks reforme vajatakse. Tähtis on et see küsimus ei mattuks jooksvate päevapoliitiliste teemade alla. Suurepärane idee.

2. 12.04.17 otsustas Riigikogu  “Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine riigireformi arengusuundade väljatöötamiseks”. Jälle tore uudis, igatahes on sõna riigireform selles olemas, kuid kui vaadata mandaati, siis jälgida ja analüüsida haldusreformi elluviimist ja regionaalhalduse ümberkorraldamist ning neile seatud eesmärkide saavutamist; teha ettepanekuid avaliku võimu ümberkorraldamiseks ja vaadata üle selle täidetavad ülesanded; hinnata avaliku võimu ümberkorraldamise eesmärgil elluviidavate tegevuste mõju ja jätkusuutlikkust ehk mitte midagi mis meenutab riigireformi aluste väljatöötamist. Puht rutiinne hooldustöö. Komisjoni enda tegemised on olnud väga nutused, kaks korda on valitud esimeest ja arutatud maavalitsuste kaotamise probleemi ning riigikogu suurust ja töökorda. Jälle rutiine hooldustöö. Siiski pole vaja lootust kaotada, sest nüüdne esimees T. Talve olles J. Raidla kaasettekandjaks  kodanikupalve ettekandel ütles väga tarmukalt: „(…) on karta, et riigireformi sisuline mõtestamine jääbki fookusest ja pingutusest välja. Murelikuks teeb tervikliku tegevuskava puudumine. Üksikute ideede esilekerkimine ei ole siiski reformistrateegia, ehkki see võib olla väga hea sisend reformikava koostamisel. Seetõttu on ülitähtis paika saada riigireformi lähteülesanne, ajakava ja selle monitooringu regulaarsus. Riigikogus selgelt defineeritud riigireformi lähteülesande ja kava olemasolu on eriti oluline (…). Just seda ootakski.

3.  11.05.17 Kiitis valitsus kabinetiistungil heaks riigireformi kava perioodiks  2017- 2019, milles on kokku leppinud riigireformi läbiviimises.  Tegemist on väga tähelepanuväärse dokumendiga, kui seda tähelepanelikumalt lugeda. Esmamulje on, et vaat, see on hea uudis. Lõpuks ometi. Rõhutati, et riigireformi on tarvis, kuna Eesti peab edukalt hakkama saama piiratud ressursside tingimustes. Väga õige.   Siis kinnitatakse veelkord, et riigireformi edukas läbiviimine vajab laiapõhjalist ühiskondlikku kokkulepet riigireformi sisu terviklikuks määratlemiseks parlamendi tasemel, kus on võimalik kokku leppida riigireformi mõiste määratluses ja peamistes sisukomponentides. Jälle väga õige. Kuid siis pöörab kogu reformikava metsa „Samas on riigireformi elluviimiseks vaja tegutseda kohe, mistõttu astub Vabariigi Valitsus järgmise kahe aasta jooksul olulised sammud riigi reformimiseks. (sic! Täitevvõim alustab riigi reformimist ilma seadusandja mandaadita?) Vabariigi Valitsus näeb riigireformi elluviimise vajadust erinevates lõikudes: 1) kohalikud omavalitsused, 2) keskvõim; 3) demokraatia ja kaasamine. Demokraatia ja rahva kaasamise teemadel saab juhtroll olla vaid parlamendil, sest need on täitevvõimu korraldamisest laiemad küsimused. Kuni Riigikogu ei ole otsustanud teisiti, on Vabariigi Valitsuse käsitluse kohaselt riigireformi sisuks avaliku võimu organisatsiooni audit ja ümberkorraldamine koos avaliku võimu funktsioonide, ülesannete ning teostamise viiside ja toimemehhanismide revisjoni ja korrigeerimisega.“  Nagu eespool nägime, siis Riigikogu pole midagi teinud riigireformi aluste väljatöötamiseks, nii et tegelikult saime riigireformi asemel hoopis riigipöörde, täitevvõim astus üle seadusandliku võimu poolsest riigireformi sisustamisest ja asus seda ise tegema, ilma mandaadita. Ja keegi ei märganudki?

4. 19.10.17 andis Rahandusministeerium teada, et esimest korda kogunes riigireformi koordinatsioonikogu, mille liikmed andsid lühiülevaate riigireformi tegevuste elluviimise kohta. Riigireformi koordinatsioonikogu moodustati selle aasta kevadel eesmärgiga koordineerida riigireformi tegevusi ja kava tähtaegset elluviimist ning parandada ministeeriumite vahelist koostööd.  Sellest teatest saime niipalju targemaks, et kevadel on moodustatud koodinatsioonikogu, kuid mida see kogu koordineerib, kui reformi pole on arusaamatu.

5 . 19.02.18 esines J. Raidla Õigusriik 100 kontsertaktusel  järjekordse sisutiheda visioonitäpsustusega riigireformi osas, mille järgi on Eestil  olemas kõik eeldused areneda 21. saj vääriliseks dünaamilise ja moodsa riigi musternäidiseks, mis toimiks tõhusalt, olles ihaldatud koduks nii meie inimestele kui ettevõtetele. Kuid ajas paindlikult muutuva ja moodsa riikluse mudelit ei ole võimalik luua ilma riigireformi sisu määratlemata ja seda reformi ellu viimata.

Kroonika kokkuvõte: RIIGIREFORMI POLE. Üldse pole, isegi aluseid pole. Ainsad, kes riigireformiga tegelevad on valitsusvälised visionäärid, kuid riiklikul tasandil moodsat riiklust ei looda.

Mida hinnata?

Just seepärast ongi Radari kolleegium riigireformi hindamisega tõsiselt hädas. Kes ei oleks?  Möödunud aastal oli muidugi teatavaid liikumisi, mis ei olnud küll riigireform, kuid oleksid kõlvanud (võib-olla) riigireformi komponentideks, kuid aasta arenedes sai selgeks, et reformi ei ole ja ka komponendid  manduvad  pigem rutiinseks hooldustööks, kui paisuvad reformiks. Sellest ka   antud hindeid kahanevas järjekorras 3, 2 ja 1. Seekord otsustati hinne üldse andmata jätta, sest töö oli ju sisuliselt tegemata. Õige kah, ehk juhib see tähelepanu tegelikule probleemile ja riigikogu hakkab tõsimeeli riigireformiga tegelema. Enamgi veel, mitte ainult tegelema vaid riigireformist peab kujunema järgmiste valimiste peateema.

Kas õnnemäng(ur) või osavusmäng?

Seega peaks kõik need kes hindavad riigireformi edenemist niikaua kuni riigikogu pole andnud reformile sisu, lõpptähtaega ja poliitilisi suuniseid, alustama hinnangut lakooniliselt kuid ausalt „Reformi ei ole“. Kuid midagi ju hinnatakse? Siinkohal on just radar tänuväärselt välja öelnud mida tehakse ja mida hinnatakse, see on mehhanismi rutiine hooldustöö. Seda võibki hinnata. Kui vaja.  Kogu selle eelneva jutu mõte polnud selles, et kõik muutused oleksid olnud valed või halvad, vaid neid ei saa hinnata riigireformi mõõdupuuga. Kindlasti on protsesse mis on täitsa mõistlikud ja annavad kasutada ka edaspidi, kuid hinnates neid komponente kui reformi on ohtlik.

D C Dennett on raamatus  „Darwini ohtlik idee“ välja pakkunud huvitava mudeliga, milles väidetakse, et kõik sõltub võistlusest. On olemas osavusmängud ja õnnemängud. Kui võistelda õnnemängus nagu liisuheitmises, kus üks mängija viskab münti ja teine ütleb, kas tuleb kull või kiri, ning võitja läheb edasi, siis „Igasugusel väljalangemisturniiril on võitja, kellel on „automaatselt“ olemas voorude võitmiseks vajalik omadus, kuid nagu liisuheitmise turniir näitas, võib kõnealune tunnus olla „pelgalt ajalooline“ – triviaalne tõsiasi võitja mineviku kohta, mis ei oma tema tulevikuväljavaadete koha pealt mitte mingit tähtsust.“. Pole mingit põhjust arvata, et selle turniiri võitja võiks järgmisel võistlusel paremini esineda, kui mõni esimeses voorus väljakukkunu. Juhusel pole mälu. Samas saab võistelda ka osavusmängudes, nagu seda on tennis. Sel puhul on mõistlik eeldada, et lõppvoorudesse jõudnud mängijad saavutaksid uuesti edu, kui nad peaksid eelvoorudes kaotanutega veel kord mängima. „On alust uskuda – kuigi garantiisid sellele pole -, et taolise  turniiri võitja on parim mängija, kõigi osalejate hulgas ning seda mitte üksnes täna, vaid ka homme. „

Erinevalt õnnest on osavus usaldusväärne; samadesse või sarnastesse olukordadesse sattudes võib selle peale üha uuesti ja uuesti loota.

Just see käsitlus ilmestab meil toimuvat, riigireformiga, kui tähejadaga mängimine jääb niikaua õnnemänguks, kuni sellele pole riigikogu tasandil antud: esiteks, riigireformi eesmärk, teiseks, riigireformi mõiste ja sisu, kolmandaks, riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Vaid  riigireformi sisu määratledes ja seda reformi ellu viies jõuame usaldusväärsuse osavusmängu võimaldavasse liigasse. Vaid niimoodi realiseerime oma eeldused areneda 21. saj vääriliseks dünaamilise ja moodsa riigi musternäidiseks. Meile on ju mitmel korral näidatud teed modernse riikluse ülesehitamiseks, mille me oma õnnemängu ihaluse pimedas sõgeduses tagasi oleme lükanud, kuid asjata „Võtkem niisiis toeks kogemuste kepp ning jätkem sinnapaika filosoofide tühiste sekelduste ajalugu. Olla pime ning uskuda end ilma selle kepita toime tulevat tähendab ülimat pimedust.“ (J O De La Mettrie „Inimene kui masin“ Ilmamaa 2017 lk 23)

Targutusi:

D C Dennett „Darwini ohtlik idee“ Varrak 2011

Lk 69 „Mõned algoritmid on niivõrd tüütult korrapäratud ja mõttetud, et võimatu on lühidalt kirjeldada, mille jaoks need üldse olemas on. Need lihtsalt teevada seda, mida teevad, ja teevad seda iga kord.“

Lk 77 „Tagantpoolt ettepoole töötamine, protsessi kas päris „lõpust“ või selle lähedalt alustamine ning järgmisele sammule ülemineku küsimuste lahendamine enne kuidas-see-võis-tekkida küsimuse esitamist – see on ammu järeleproovitud ja edukalt toimiv programmeerijate töömeetod, eriti just rekursiivsete programmide loomisel. Tavaliselt on selliselt toimimiseks praktiline tagasihoidlikkus: kui sa ei soovi kohe alguses läbinärimiseks liiga suurt tükki ampsata, siis tihtipeale on kõige õigem kohe kõri läbi hammustada, juhul muidugi, kui sa selle üles leida suudad.“

B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017

Lk 13 „(..) kuid inimesed unustavad ära, et enamiku arvates oli Amazon hukule määratud, sest sellise kulustruktuuri juures polnud võimalik kasvada. Aga Jeff oli väga nutikas, talle meeldis lobiseda. Ta on klassikaline äri asutaja, kes mõistab asja tehnilist poolt ja iga detaili ning hoolib neist rohkem, kui keegi teine.“Lk 189 „Amazoni töötajad kasutasid oma ideede esitamiseks PowerPointi ja Exeli tabelit, aga Bezose arvatse oli see laiskade meetod. „PowewrPoint on väga ebatäpne info edastamise vahend“ ütles Jeff Holdes (…) „Maru lihtne on ennast PowerPointi täppjaotise taha peita – nii ei pea sa kunagi oma mõtteid täielikult välja käima.“

Lk193 „“Ta pole inimene, kes naudiks kellegi materdamist. Ta pole seda tüüpi,“ (…) „Jeff ei talu absoluutselt rumalust, isegi mitte juhuslikku rumalust.“

Lk 193 „“ Meil oli kõik suurepäraselt ette valmistatud“ (…). Bezos luges materjali läbi ja ütles seepeale: „Mitte kellelgi teist pole õigus.“ Ta tõusis püsti ja hakkas midagi valgele tahvlile kirjutama.

„Ta ei teadnud suurt midagi ei kontrolliteooriast ega operatsioonisüsteemidest,“ sõnas Jones. „Tal oli väike kogemus jaotuskeskuste tööst – tema polnud sellega nädalate kaupa tegelenud, rääkimata kuudest“. Bezos esitas oma arusaama asjadest ja Jonesi sõnutsi „oli iga väiksemgi detail, mille ta sinna kirja pani, tõsi“. „Tema sekkumist oleks olnud lihtsam taluda, kui tal poleks õigus olnud, aga see polnud võimalik. See oli tüüpiline suhtlus Jeffiga. Ta oli meeletult intelligentne asjades, millega tal polnud endal mingit pistmist, ja ta ütles armutult välja kõik, mis ta arvas.“

Miljon mängu

 Olen mures. Nüüd, napilt 3+ kuud enne seda, kui tasuta ühistransport (TÜT) maakonnaliinidel kõiki õnnelikuks teeb, ei tea veel keegi, mis loom see TÜT on, keda see hammustab ja kelle hoopis nahka paneb. Asjatundlikud valdkonnaspetsialistid püüavad päästa mida suudavad, reanimeerida koomas ÜT-d, anda „tahtele“ sisu, eks me näe.

Tundub, et uueks moeks on saamas asjade tagantpoolt ettepoole tegemine. Ikka niimoodi et pastat püütakse tuubi tagasi sokutada ja omletist õrrekana mune teha. Siis imestatakse, ollakse lausa nördinud, et see korda ei lähe. Esmapilgul huvitav intellektuaalne tegevus - asjatundjaid pole vaja, aitab parteiposijatest ja poliitselgeltnägijatest. Tahan ka olla trenditeadlik, seepärast alustan lõpust. Kolm ettepanekut Dr Riigile ÜT reanimeerimiseks :

1. Kuulutada välja rahvahange tulevase ÜT süsteemi uuele tasandile viimiseks, auhinnafondiga 1 milj EUR.                 

2. Luua Dr Riigi ÜT kaootilise juhtimismudeli asemel arendusüksus, mis tegeleb kogu liikuvuse ja ÜT kui logistilise süsteemi arendamisega (Mõttekoda Liigutajad)

3. Sulgeda „õhukindlalt“ dotatsioonivammist kahjustatud ÜT valdkonnad  veel turupõhisusel toimivatest, luua plaan üleminekuks dotatsioonilüpsiturult päristuruks ( Projekt „Vammitõrje“)

Seletuskiri:

Tulemas on huvitav aasta, illusionistide peeglitaguse maailma aasta. Üha uutel atraktsioonidel tõmbab Dr Riik on nagu mustkunstnik,  torukübarast välja ühel ajal nii tulutõusu ja  kui kulutõusu. Vahva trikk, kunded taovad rõõmsalt käsi kokku, kuid kui etendus lõppeb siis pole midagi muutunud: ei konkurentsivõime, ostujõud ega enesetunne. Enesehinnang ka mitte. Nüüd lisandub Illusiooniteatri uus  suurshow - TÜT.  Aastatetagune illusionisti  teleesinemine, kus kaduma pandi terve vagun oli muljetavaldav, kuid võrreldes Dr Riigi etteastega, panna kaduma  kogu turupõhine ÜT tervikuna on vagunikaduga võrreldes ikka väga mannetu trikk. Arutame selle ÜT kaotamise  triki lahti.

Esiteks, ükski etendus pole tasuta, see on illusioon. Piletiraha peame maksma kõik, olenemata sellest, kas me kasutame ühistransporti (isegi tasuta) või mitte. Miks tasuta TÜT? Aga miks mitte tasuta, leib? Kingad? Auto? Kuurakett?  Ei saagi päris hästi aru, miks  valiti TÜT. Mitmed uurimused on välja toonud, et ÜT probleem on eelkõige selles, et kundet ei rahulda ÜT väljumis- ja sõiduajad, peatuskohad ja paljudel juhtudel ka veeremi kvaliteet. Seega probleeme sektoris jätkub, kuid piletihind, mis on niigi kunstlikult madalale viidud, pole kunagi olnud peaprobleemiks. Pigem on ÜT kundede arvu languse kurja juureks ühtse liinivõrgu ja tõhusa logistilise süsteemi puudumine. Sellesse oskusteabesse tulekski panustada

Kulukas on su teine nimi

Nii, et poliitahteline tegevusliin on lükatud käima küll ilma plaanita ja analüüsita, kuid käib. Võiks isegi veidi viriseda, et tegemist on seaduserikkumisega ÜTS * 10 mõistes, kuid tühja sellest, millal meid enne seadused on kammitsenud poliittahet. Seda ei saa väärata, sest kui sellest nüüd loobutakse siis on idee vedajad sooritanud poliitilise enesetapu. Seda me ka ju ei taha, nii et poliitinimesed peavad TÜT tegema oma südameasjaks ja leidma sellele võimalikult vähehukatuslikud lahendused ja kui võimalik, siis ka soliidne väljumistee. Aga väljumistee on ülioluline, sest ühiskond ei kannata senist ÜT regulatsiooni mudelit pikaajaliselt välja, me pole nii rikkad. Üks võimalus väljumiseks on ajada kõik ametnike kaela, st nemad sindrinahad teevad juba seda, milles pole kokku lepitud ja üldse on nad … . Ei-ei, nii see asi ei käi. Sel korral ei saa ametnikke süüdistada, sest nemad on oma arvamused, analüüsid Dr Riigile esitanud ja nüüd jääb neil üle vaid täita poliitilist suunist. Nagu öeldakse, see mis välja tuleb on tehtud tellija materjalist, meistrid on sellele lihtsalt püüdnud anda viisakamat vormi. Õnneks on meie MKM ja MA valdkonna asjatundjad tipptegijad, kes teevad ka seisvast aurumootorist, midagi mis ikkagi liigub. Ootame  põnevusega. Lihtsamalt öeldes, kui telliti seisev aurumootor, siis tulevikulist kuuraketti pakkuda ei saa. Pole tellitud.  Kuid mine sa võta kinni, kas "tasuta" on mineviku või tulevikumudel.  Lubatud on ju igasuguseid asju. Tühja sest, siiski on tasutal nii minevikus kui tulevikus üks põhimõtteline viga man – seda ei hinnata (no hinda ka ei teata).  Võtame teadmiseks.

Siiski, olgem positiivsed, sellest lähtudes võib Dr Riigi tasuta ÜT süsteem mingil imelikul paradoksaalsel moel ,kui ajutine ja selgelt piiritletud abinõu, olla ainuvõimalik lahendus mingi ÜT osa remontimiseks. Piltlikult öeldes pargitakse "sõidukõlbmatu buss" ehk maakonnaliinid, ajutiselt teeserva, teostatakse remont, asendatakse süsteemid, agregaadid ja tagasi liinile. Selles mõttearenduses on tähtsad just ajaline faktor ning asjaolu, et teeperve parkimise käigus ei ohustataks teisi valdkonna sektoreid, mis omal jõul veel toimivad ja ennast ise ka remontida suudavad.

"Tasuta" selles valemis ei muuda süsteemi kaasaegsemask, konkurentsivõimelisemaks. Ei saa seda teha põhimõtteliselt, nii et "tasuta" ei saa olla lõppprodukt, see võib olla vaid millegi tulevikupärasema tegemiseks ostetud aeg. Just seepärast, et Dr Riik ostab aega on vaja see aeg kulutada kasulikult

Raha ei sõida

Tõsiasi on see, et sõitjatearv ÜT-s langeb. Kahjuks. Viimased aastakümned on Dr Riik ÜT probleemide lahendamisele leidnud vaid ühelaadset arstimit – uputada turgu meie ühise rahaga Ehk mõikab? Ei mõika. Raha ei sõida, teenuseid ei arenda. Tulemus on, kuidas seda viisakamalt öeldagi? Võib-olla mitteajakohane? Ühistranspordiseadusest (ÜTS) eesmärk ÜHISKONNA kulude kokkuhoid, keskkonnakaitse ja ummikute vältimine, on ajas kaduma läinud. Jäänud on vaid mehhaaniline tegevus, liinikilomeetrite sõitmine.

 Kui üks suts suhkrut kohvisse  on mõnus, siis tassitäis suhkrut sutsu kohviga on magus solk. Raisatud ressurss. Sama lugu on superdotatsiooniga, liiga magus, liiga rammus, turule ja eelarvele ebatervislik. Dotatsioon, mis algselt oli mõeldud  ebakohtade ajutiseks raviks, on muutunud salakavalaks turutapjaks, see on nagu edasiliikuv majavamm, dotatsioonivamm.  Kõik need valdkonnad, mis ei toimi ilma dotatsioonita on nagu vammist kahjustatud majaosad.  Need tuleb isoleerida, puhastada, tampoonida, konserveerida ja mis üldse ei kõlba, julmalt eemaldada. Seepärast on põhitähtis et me määraks väga selgelt kindlaks dotatsioonivammi toimealad,  et kahjustused ei kanduks veel tervetesse, turupõhiselt toimivatesse osadesse

Sõitja eesmärk

Dr Riigi probleem (mis ise on kõigi probleemide ema) on see, et piltlikult öeldes kõigepealt kuulutatakse välja sõda, kuid seda toetavat strateegiat pole. Logistilisttagalat ka mitte. Transpordiküsimuste lahendamiseks tuleb neid lahendada komplektselt, mitte teeliigi järgi, mis meil juhtunud ongi. Mõistlik oleks transpordi alane oskusteave koondada ühte kohta, parem kui see keskus oleks rohkem mõttekoja, mitte administratiivse karistusüksuse nägu, sest edukas ÜT  pole üksikud liinid, vaid liinivõrk kogumis. Strateegiast oleneb kas on võimalik kududa  esteetiliselt nauditav Haapsalu sall, nii paindlik, et selle võib sahinal sõrmusest (kitsaskohtade) läbi tõmmata või sõlmiline sasipundar. Vaadake, kunde seisukohalt pole olemas  eraldi bussindust, eraldi rongindust, eraldi autondust, olemuslikult on need kõik vahetatavad ja asendatavad valdkonnad. Kunde eesmärk üldjuhul ei ole sõita autoga või rongiga vaid kohale jõudmine. Kui me need inimese poolt välja mõeldud kunstlikud vaheseinad maha lõhume siis muutub meie pilk (ka võimalused) hulka laiemaks .

 ÜT on logistilise süsteemi osa, võrgustik võrgustikus, lausa universum, kus kõik peab toimima õiges järjekorras, sünkroonis ja tulemuslikult. Buss, rong, laev, lennuk, takso, sõidujagamine, bussijaamad(peatused) töökohad(meelelahutus), isegi demograafilised ja ealised muutused peavad olema süsteemis arvestatud. Peame leidma igale komponendile õige rakenduse ja nutika koha süsteemis Just niimoodi turupõhine ÜT toimibki, loob eeldused uuteks liinideks, töötab need üles ja viib kulud alla. Avaliku teenindamise lepingu (ATL) on asjad teisiti, seal pannakse käima liinid, mitte loogiline liinivõrk.  Jupike vajadust siit ja tükike nõudlust sealt, poliitilist profiit kolmandast, mille ainsaks siduvaks elemendiks on illusioon „head tegemisest“. See ei saagi olla tõhus. Püsiekspositsioon illusioonist on kallis.

Memme musist

Tasuta asjadest ehk superdotatsioonist niipalju, et üldjuhul peetakse tasuta asju rämpsuks, ebakvaliteetseks, prestiižituks. Te ei usu? No mitut head, tasuta asja te teate peale memmemusi? Ei teagi. Polegi. Dotatsioon ja superdotatsioon annab turule vale hinnasignaali, tekitab vale nõudluse ja kulumudeli. Hinnasignaal on majanduses nagu südamerütm, selle vale stimuleerimine annab valesid tulemusi, hakatakse „nõudma“ asju, mille järgi tegelikult loomulikes tingimustes nõudlust pole. Kuidas siis niimoodi, tegelikku nõudlust ei ole? Aga Dr Riik ütles ju, et „"Ühistranspordi suurenev dotatsioon aitab meil säilitada ka üha suureneva nõudluse juures jätkuvalt head transpordiühendused ja teenuste kõrge kvaliteedi," Millist suurenevat nõudlust? Tegelikkuses ÜT kasvu pole, on kahanemine. SA andmed näitavad, et Eesti veondusettevõtete teenindatud sõitjate arv vähenes 2016. a varasema aastaga võrreldes 3%. Maakonnaliinidel oli vähenemine võrreldes 2015. aastaga 9%.  Kuid ega enne sedagi kasvu olnud. Maanteetranspordiga veeti 2015. aastal sama palju sõitjaid kui 2014. aastal. Seisak. Maakonnaliinidel oli 2015 a vähenemine võrreldes 2014. aastaga 3%  Langus. Pidev langus. Kunded loobuvad järjekindlalt ja järjepidevalt  Dr Riigi poolt pakutavatest ebamugavatest, mittenauditavatest sundteenustest, mitte seepärast, et neil pole raha sõidu eest maksmiseks, vaid seepärast, et teenus „ei vii kuhugi“.

Midagi on ka kasvuteel

Tõsiasi on aga see, et dotatsioonide osakaal sõidu maksumuses on kasvuteel ja praegused hankesüsteemid ei suuna ettevõtjaid piisavalt paindlikkusele ja nutikusele. Õigemini on paindlikkus lausa kurjast ja nutikus karistatav. Kuid pidevas liikuvuses olevas maailmas ei saa ÜT areng ega  hankesüsteem paigal seista. Paigal tammuv liikumissüsteem?  Midagi tuleb teha, see on õige, kuid kas just TÜT on samm õiges suunas? Nii ja naa.  Vaadake, kui Dr Riik on teinud „poliitilise otsuse“, siis me peame sellega elama ja kohanema nagu vihmase suve ja lumise talvega, kuni …  Võib-olla TÜT-s midagigi kasulikku? Nagu vihmamantel? Tõesti, on üks õhkõrn võimalus, et TÜT  mingil imelikul paradoksaalsel moel (kui ajutine ja selgelt piiritletud abinõu), võib olla  lahendus ÜT maakonnaliikluse remontimiseks. Vammiraviks. Ajutine aja ostmine süsteemi remontimiseks.

Vammiravi algab mõttemudeli ravist.

 Milliseid parandustöid ette võtta selleks et vammikahjustused  likvideerida ning muuta konstruktsioon kindlaks? Enne plaani tegemist peaks mõttemudelit muutma, nagu soomlased oma Transpordirevolutsiooni kujundamisel või  saarlased haarates ÜT süsteemi  posti- ja kaubaautod. Vahva. Just niimoodi nagu saarlased tulebki raamidest välja mõelda. Kui senine mõttemudel jätkub (kastame tummise ühise rahaleemega turgu edasi), siis levib tervet turupõhisust hävitav dotatsioonivamm  süsteemis niimoodi, et kogu konstruktsioon kukub kokku. Dr Riigi mõttemalliga, et me „ei näe Harjumaal kommertsliinide väljasuremises probleemi, sest valitsuse antud lisaraha võimaldab osa neist asendada uute tasuta liinidega“ me kaugele ei jõua.

Mõttemudeli kujundamisest kinopileti näitel

  Kuidas meil kujunevad ja kinnistuvad mõttemudelid?  Näiteks, kui te lapse kinno viite, siis on see tema jaoks odav, lausa tasuta. Kuid teie maksate ikkagi kahe pileti hinna. Teil ei tekki ju sellest illusiooni, et laps sai tasuta kinno. Kui te seda lapsele ära ei seleta, siis kasvabki ta illusioonis, et kino on tasuta. Olete loonud mõttemudeli tasuta kinost. Sama on ka ÜT-ga.

Tasuta ei tähenda, et te saate midagi ilma maksmata, te saate illusiooni. Tegelikult ei saa te isegi mitte illusiooni tasuta. See ongi ju illusionismi eesmärk, luua illusioon.

Kuid piilume korraks selle võlumaailma peeglite taha. Illusionismist paremaks arusaamiseks mängime koos üht mängu.  Igaüks võib selles mängus valida oma maitse järgi suvalise liini pikkusega 200, 100, 50 või 25km. Mina võtan näiteks 200km liini, parajalt pirakas, üldistav ja võib olla nii turupõhine, kui dotatsioonivammist puretu. Võtame arvutamise lihtsustamiseks piletihinnaks 10 EUR. Hea ümmargune summa. Niisiis, kui dotatsioon on u 70 (+)%, siis 10 EUR piletihinna juures peaks sõidu maksumuseks ja pileti hinnaks olema vähemalt 30+ EUR (kui lisada investeeringud ja kasum siis 40+). Kas te sõidaksite sellise hinnaga? Muidugi ei sõidaks. Sellega saab odavlennuga (mittedoteeritavaga) juba Vahemere äärde ja pool teed tagasigi. Seega me ei sõida ja miks peaksimegi? Me pole ju tobud. Tegelikult tuleb välja, et oleme tobud, sest ühiskonnana just sellist Vahemerelennu hinda me doteeritavas ÜT-s ühiskonnana just maksamegi. Selleks et me sõidaksime natukenegi, seejuures veidigi eneseväärikust säilitades, ongi meie peibutamiseks välja mõeldud illusioon odavast hinnast ja peeglitagusest dotatsioonist.

Illusiooni tehnokirjeldus

Nüüd triki enese juurde. Peeglitagune lavaseade on tegelikult selline, et  Anne maksab 10 EUR toote eest, mis maksab tegelikult 30+ (40+)EUR.  Tore. Tegelikkuses tähendab see seda, et Anne saab iga sõiduga 20 EUR kingituse.  Kuidas? Seletan. Et Anne saaks kasutada „odavat“ ÜT peavad lisaks Anne 10 EUR maksma sõidu eest lisaks kodanikud B(ert),C(ati) kumbki 10 EUR. Nii, Anne istus õnnelikult bussi/rongi ja reis algab. Tehtud. Aga mida teevad kodanikud B, C, D? Nemad tahavad ju ka sõita. Selleks et B,C, D saaksid sõita samadel tingimustel, peaksid nende sõidu eest lisaks maksma kodanikud E,F,G,H,I,J,K,L,M. Kui E… Niimoodi saab tähestik kiirelt otsa ja dotatsiooni püramiidskeem kukub kokku. Lõpuks tuleb hakata ikkagi kõigil õiget hinda maksma ehk 30-40+ EUR. Dotatsioonivammist puretud süsteemi kandekonstruktsioonid on läbi pehkinud ja süsteem kukub kokku. Põmm!

Elu pärast ÜT-i ehk autode võit

Millised on variandid? Käia jala? Sõita autoga? Tehtud! Autod võitsid. Kummalisel kombel ühiskond ka. Kuidas?  Meile sisendatakse, et ÜT on odav ja auto on kallis. Nagu öeldakse usalda, aga kontrolli. Kontrollimegi. Muidugi, kui osta hobusepildiga punaauto ühekordseks 200 km läbimiseks kallis. Kuid me ei osta igaks reisiks eraldi superautot. Teie ostate? Õnnitlen Bert, kuid ÜT eest maksad ikkagi. Oled netomaksja. Samas täiesti kasutatavad, isegi ökonoomsed,  on ka pruugitud „paari tuhised“ veoloomad. Ka seda looma ei ost te üheks otsaks nagu ühekordset vihmavarju, et viskate peale kasutamist ära. Auto pole mõeldud ühekordseks kasutamiseks, seega kõrvutagem pigem kilomeetri maksumust. Niisiis, esiteks teame me, et koos illusioonipeeglite taguse mehhanismiga  maksab  ÜT sõit ühiskonnale 30-40 EUR, mitte 10 EUR. Kui oletada, et see auto kestab 5 aastat ja sõidab läbi keskmiselt 20 tuh kilomeetrit aastas (+kindlustus, ülevaatus, remont), siis kujuneb 200 km läbimise maksumuseks u 6.3 EUR.  Kütuse kulu ja hind on varieeruvad suurused, kuid mõistliku stiiliga võiks ju 19 EUR välja tulla. Seega kujuneks meie „kalli“.  autosõidu maksumuseks 25+ EUR . versus 30-40 EUR ÜT-ga.  Kui sõidate kahekesi, siis on sõidu maksumus 12+ EUR ja neljakesi 6+ EUR. Üldiselt arvestatakse, et autos sõidab 1,6 inimest, mis teeks maksumuseks 15+ EUR.  Oot, oot, aga miks meil siis ATL liinide koha tegelik kulu on 40+ EUR? Vaat see on hea küsimus.

ÜT dotatsioonivajadus kartulipaneku näitel

Algselt oli Dr Riigil plaan teha TÜT vaid maakonnaliinidel, kuid dotatsioonivamm liigub edasi, süües ära turupõhistele maakonnaliinid ja asub nüüd krõmpsutama ka  kaugliine. Kuhu edasi? Tasuta taksod? Kuuraketid? Kummaline enesepõletamine. Kui te nüüd kujutate ette pilti, kus te panete kevadel kolm pange kartuleid maha ja sügisel võtate pange jagu pabulaid ülesse, siis te ilmselt taipate, et koolete nälga. Nälg on tugev motivaator, te kasvataksite järgmisel aastal midagi muud, hariksite teisiti, teises kohas, teisel ajal. Teisalt, kui teil on naabrimees, kelle tagant saab paar pange kartuleid „ära hiivata“, siis te nälga kartma ei pea ja muutustele ei mõtle. Siin ilmnebki valesignaali tulemus, selle asemel, et täiesti valesti ülesse ehitatud teenus sellisel kujul sulgeda, kipud Dr Riik investeerima ja laiendama tegevusi, mis on sadu protsente  kahjumis. Täitsa pöörane, tootmishinna ja müügihinna vahe on 3x ja Dr Riik tahab seda laiendada. See on pehmelt öeldes ebamõistlik. Mõni arvab nüüd kindlasti, et polegi võimalik teisiti majandada. See arvamus on vale, põhjani vale, sest kuidas muidu suudavad turupõhised maakonnaliinid isegi Harjumaal, tihedas konkurentsis doteeritavate ATL liinidega, elus püsida? Te ei tea vastust? Nutikus ja visa töö on selle nimi.

Ehk tulles tagasi hinnasignaali juurde, siis 40+ EUR pileti puhul oleks ATL liinidel lahedalt kohti. Poleks „suurenenud nõudlust“, poleks üldase nõudlust ehk ei vajataks mitte mingit dotatsiooni, lisadotatsioonist rääkimata. Selguks teenuse tegelik vajadus. Õige hind. Meie ühise rahaga turu uputamine tapab kundepoolselt valvatava võistluspõhise turu, asendades selle konkurentsivõimetu dotatsioonilüpsituruga.

Asendustegevus ja asendatavus

Nii võibki juhtuda, et ÜT, mis ei suuda kaasa minna tänapäeva ja eriti tulevikutrendidega, asendub turupõhised liinid ATL liinidega ja need omakorda asenduvad autodega, mis rohkem vastavad kundede vajadustele. Kui juba praegu kasutab tööle jõudmiseks üle poole inimestest autot, maapiirkondades üle 70%, siis ega kaua oodata pole vajagi. Auto on suurim konkurent ÜT-le nii mugavuselt, paindlikkuselt ja majanduslikult. Auto asendab väga edukalt liikuvuse turul  jäika riigihankelist ÜT-d. Vaadake me räägime ja arutleme üpris tihti magu oleks ÜT mingi eraldi nähtus. Vale puha, kunde seisukohalt ei ole vahet, kas sõita bussi, rongi, auto või kuuraketiga, tema tahab jõuda sihtkohta. Kunde valib selles paletis enesele sobivama ja maitsekohase. Täpselt nii nagu ta valib leibade või vorstide vahel. Siinkohal on veel üks faktor, mida ei tohi unustada. Kunde käitumine ja harjumus. Kui kunde juba kord pöördub ära ÜT-st, siis kaob ka sõiduharjumus. Sõiduharjumuse „uusharjutamine“ on väga kallis ettevõtmine. Nagu eelpool nägime on autosõit ka majanduslik võit või ütleme niimoodi, et see on ÜTS tõsimeelne järgimine – ühiskonna kulutuste vähendamine, ratsionaalne ressursside kasutamine ja keskkonnasäästlik. Keskkonnasäästlik selles mõttes, et auto tootmise „jalajälg“ on kindlasti väiksem ÜT veeremist ja kui arvestada heitkoguseid, mida 2 inimest väikeautoga või 2 inimest bussi/rongiga tekitavad, siis vahe on ilmselge. Autod ja ÜT asuvad ühel turul, liikumisvajaduse turul. Selles mõttes toimub põhiline ja põhimõtteline valik, otsustus, konkurents individuaalsõidukite ja ühissõidukite vahel. Kui ÜT alusdokument, ÜTS  sedastab, et ÜT kavandamise ja korraldamise eesmärk on soodustada ühissõidukite eeliskasutamist ning vähendada ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke kulutusi siis seda tulebki täita.

Millest alustada?

Kindlalt eraldamata majavammi kõrval ei saa olla tervet palkseina. Vamm liigub edasi mäendades üha uusi kandekonstruktsioone, muutes nende püsivuse olematuks. Sama ka dotatsioonivammist nakatatud ÜT puhul. Seega esmaseks ülesandeks on eraldada nakatunud osad, et kahju ei laieneks. ÜT süsteem, mille kandekonstruktsiooniks on algselt olnud turupõhine tegevus,  ei suuda eksisteerida Dr Riigi poolt täielikult kinni makstud, vammistatud  liinide kõrval.  Veider lugu on selles, et turupõhine ÜT suudab ellu jääda ka 70% dotatsiooni puhul. Paneb mõtlema? Just seepärast ongi doteeritavad valdkonnad vaja „õhukindlalt“ eraldada turupõhistest liinidest. Kuid seda teemat pole käsitletudki, vastupidi käib teadlik ja massiline turupõhiste valdkondade nakatamine. Mõelgem nüüd hetkeks, raudtee on 70-80% ulatuses doteeritav, maakonnaliinid 100%, kohalikud liinid nii ja naa, praamindus on doteeritav ja lennundusega on nii nagu on. Meie ÜT maja konstruktsioonid on põhjani pehkinud, ainult kaugbussiliiklus ja taksondus hoiavad viimaseid turukonkurentsi bastioneid keset lagundavat dotatsioonivammi süsteemitust (kolmanda, turupõhise maakonnaliinide kohta võime nüüd siis öelda lõplikult RIP). Selle asemel, et nendest sektoritest eeskuju võtta, kuidas liinivõrku korraldada, kundede soove rahuldada püüab Dr Riik tasuta kaugliinide loomisega hävitada kogu ettevõtlusel põhineva ÜT. Kehv valik, mida näitab ka ajalooline kogemus: „Euroopa 1970-1980 aastate majandusajaloo õppetund ütleb, et tsentraliseeritud plaanimajandus ja kontrollimehhanismid ei toimi, isiklik ettevõtlikkus ja initsiatiiv aga küll. Riigi kontrollitav majandus annab tulemuseks madala kasvutempo, samas kui seaduse piires toimiv vaba ettevõtlus annab paremaid tulemusi.“ („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 129)

Mida oodata?

  Nüüd hakkab häid vailikuid nappima, sest napilt 3+ kuu pärast peab TÜT täiemahuliselt toimima, kuid juhid, ettevõtjad, kunded, vallad jne edasi ei tea veel mis asi see on? Teatakse vaid et „tasuta“, aga kellele, kuidas kompensatsioonimehhanismid toimivad, kuidas peavad käituma vallad, ÜT keskused ja ettevõtjad? Lepingud oleks ju nüüd vaja üle rehitseda, ettevõtjatel oma arvestused teha, sest kogu praegune süsteem seisab vaid ettevõtjate entusiasmil ja tahtel, on ju viimastel aastatel keskmiselt iga liinikilomeetriga toodetud keskmiselt 1 sent kahjumit. See ei ole äri, see on meeleheite turg. Me oleme mõne aasta saanud tänu OPEC-i leppesuutmatusele nautinud suhteliselt madalaid kütusehindu, kuid nüüd on see läbi. Hinnad on tõusnud (õnneks viimane aktsiisipauk jäi olemata), mis pingestab olukorda dramaatiliselt. Kui OPEC oleks oma kokkulepetele kindlaks jäänud oleks meie  ATL liinide süsteem juba kaks aastat tagasi kokku kukkunud. Nüüd siis … Need kes torkavad vahele et on ju olemas indekseerimise süsteem, mis võimaldab neid muutujaid arvestada võiks vaid seda mida MacArthur ütles kaotatud lahingute põhjuste kohta „Liiga hilja.“, millele võiks vaid lisada – liiga vähe. Kui nüüd kütusefaktorile ja segadusele lisada bussijuhtide töötasu tõusu faktor (kui uskuda piletiraha halli tsooni vandenõuteooriat) siis on oodata rida administratiivseid ja majanduslikke avariisid. Loodame et mitte ahelavariid, massiliste hukkunutega. Nii ongi, liinid on saadud nii madala hinnaga, et need on meeleheitehinnad. Meeleheiteturg. Iga lisakoormus murrab nende jätkusuutlikkuse. Nafta on läinud tõusuteele. See mis andis meie mõned aastad armuaega on nüüd lõppemas. Teiseks kui piletitulu kaob siis kaon ka hall tsoon bussinduses ehk on oodata palgatõusu ootust mis omakorda muudab mitmed avaliku lepingu liinid jätkusuutmatuks. Ennustada võib, et järgmise aasta alguseks kukub (kokku) liine robinal. Ilmselt firmasid ka. Et paremini aru saada oleks, siis praeguse küllaltki kaootilise soengu lööb päris kiilaks. Üks asjakohane analoog: „FBI kriminaalharu pealikuna nägi Harrington lähedalt, millist mõju majanduslangus finantskuritegevusele avaldas. „Viimased aastad on olnud Ponzi skeemide aastad. Hiiglaslikud investeerimispettused on üksteise järel päevavalgele tulnud. Warren Buffett ütles selle kohta hästi: alles siis, kui tõusuvesi alaneb, näeme kes on alasti ujuma tulnud. Nii juhtuski.” (Roland Kessler „FBI saladused” Tänapäev 2012 lk 175). Saame näha.

Nii, et Dr Riigil tuleks enese jaoks selgeks teha, kuhu teeperve, milliste kuludega ja millal ta oma tasuta maakonnabussi parkida kavatseb, ametnikud küll pingutavad, kuid otsus, poliitiline otsus tuleb teha ikkagi Dr Riigil. Muide tuleks protsessile kasuks, kui protsessile lähenetaks kui majandusküsimusele, mida see ka on, mitte kui sotsiaalvaldkonnale. 

Loeme seadust

Ja nüüd me oleme dilemma ees, sest Dr Riik ei saa enam läbi enese laotud illusionismipeeglite aru, mis on odav ja mis kallis. Kui ÜTS seab ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärgiks: ressursside kasutamise sotsiaalset ja majanduslikku otstarbekust arvestades tagada ühistranspordi pakkumise vastavus nõudlusele (NB! Mitte iga hinna eest), soodustada ühissõidukite eeliskasutamist, vähendades sellega transpordi negatiivset mõju keskkonnale ja mis eriti tähtis vähendada ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke kulutusi. Ilust, täpselt ja väga targalt kirja pandud, kuid kas sõidutades inimesi ringi 40+ EUR eest, kui seda saab teha ka  6+ EUR eest on kuidagi seotud ühiskonna kulutuste vähendamisega? Kas on kuidagi vähendatud negatiivseid mõjusid keskkonnale, kui tühi buss sõidab tühikilomeetreid, kütuseks meie ühine raha? Kas  Dr Riik ei saa aru või ei viitsi süüvida, et ÜT on vaja ümber korraldada niimoodi, et tuleviku ÜT oleks paindlik, nutikas ja nauditav  logistikasüsteem? Vaid vaba turg ja kundede nõudlikkus viivad arengut edasi.

Illusiooni lõpp

Peatume, mõtleme. Mida me oleme saanud tänasest ÜT korraldusest tegelikult. Ilma illusionistliku silmamoonduseta. Tõsiasi on, et olukord ei ole kasulik kellelegi: ei vedajatele, sest annab tulu, enamgi veel ATL liinide iga kilomeeter toob keskmiselt 2 senti kahjumit vedajatele. See ei ole äri, see on meeleheiteturg, tegevuspõhine mitte äripõhine. Meeleheiteturg  omakorda ei võimalda vedajatel ehitada üles uusi liine, nauditavaid teenuseid ja maksta juhtidele korralikku palka.  See ei ole kasulik inimesele, kes saab ÜT „tasuta“, sest ta jätkab mugavusest tööd näruse palga eest, selle asemel, et õppida näiteks IT-d ja muuta oma elu põhjalikult. See ei ole lõppkokkuvõttes kasulik ka neile ettevõtjatele, kes kasutavad odavat tööjõudu, seepärast et saab (seepärast et Dr Riigi dotatsioon võimaldab vanamoodsa ebatõhusa tootmise jätkamist), see ei ole kasulik ühiskonnale, sest on kordi kallim kui turupõhine tegevus, see ei ole kasulik ka Dr Riigile, sest väikestelt tuludelt laekuvad väikesed maksud ja suurel järelvalveaparaadil on suured kulud. See ei ole kasulik ka keskkonnale sest pika bussi igapäevane väntsutamine paari inimesega pardal on keskkonnale koormav. Kellel siis on kasulik? Illusionistile? Ilmselt.

Kui te teatrist lahkute, siis on ka illusioon lõppenud, te ei lähe ju koju kaasat pooleks saagima.  Või lähete? Prr. Just seepärast et ÜT selline korraldus mida praegu püütakse tsementeerida on illusioon tulebki sellest vabaneda. Tundub, et Dr Riigil praegu sellist võimekust ei ole kui soome- või saarerahval, et leida uusi ajakohaseid vorme liikuvusvajaduse turu arendamiseks. Tuleb tõdeda, et Dr Riigi liikuvuse juhtimine on jaotatud eraldi kastidesse, mis on ka üheks takistuseks tulevikustrateegia väljatöötamisel. Nagu öeldakse „Pole hullu!“, meil on andekas rahvas ja just rahvast saame kasutada rahvahanke parimaid tavasid järgides:  „Asja mõte on selles, et iga kord, kui sa vajad midagi, mis on väljaspool sinu tavapärast kohustuste täitmise protsessi, püüa kasutada rahva võimekust ja oskusi teha seda kiiremini, odavamalt paremini.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk179). Just rahvahange võib anda uue vaatenurga ÜT arendamisele, selle eksponentsiaalseks kasvuks ja ÜT tegelikuks turupõhiseks arenguks. Arvate, et miljon selliseks konkursiks on palju, kuid selleks, et igal aastal surnud hobust piitsutada  67 milj EUR eest, ning nüüd lisada selle (surnud) hobuse moonaratasiooni veel  25 milj EUR ei ole palju? Igal aastal? Palju, liiga palju. Kui mõelda, et sellest oleks võimalik kokku hoida 50 milj EUR iga aasta, siis miljon on kommiraha. Köömen. Me ei suuda? Tühi jutt, suudame. Kui Mehhiko lahe naftareostuse puhastamiseks suutsid rahvahanke parimad ületada kehtivat taset 5x ja tätukasalongi seltskond 2x, siis milliseid võimalusi see meie ees avaks?

Targutusi:

A.    Vance „Elon Muski“

Lk22. „Kuigi jutt „inimeste Marsile viimisest“ võib tunduda paljudele inimestele hullumeelne või ekstsentriline, andis see Muskile ainulaadse loosungi tema ettevõtete jaoks. Just see kõikehõlmav ja laialdane eesmärk on see, mis hõlmab ühendava põhimõttena kõike, mida ta teeb. Kõigi kolme ettevõtte töötajad teavad seda väga hästi nagu sedagi, et nad tegelevad päevast päeva millegi võimatu saavutamisega. Kui Musk seab ebarealistlikke eesmärke, solvab töötajaid ja tahab oma tempoga neist viimast võtta, mõistetakse seda – vähemalt teatud tasemel – kui osa Marsi plaanist. Mõned töötajad armastavad teda selle eest. Teised vihkavad teda, aga jäävad talle siiski kummaliselt ustavaks, austusest tema innukuse ja missiooni vastu. Musk on välja arendanud midagi niisugust, mis paljudel Silicon Valley ettevõtetel puudub – mõtestatud maailmavaade.“

Lk 199 „Me püüame kosmosetööstuses midagi suurt ära teha. Kui reeglid on sellised, et progress ei saa toimuda, siis tuleb nende reeglite vastu võidelda.

Regulaatoritega on üks fundamentaalne probleem. Kui regulaator nõustub reegleid muutma, ja siis juhtub midagi halba, võib ta päevapealt oma tööst ilma jääda. Samas kui ta muudab reegleid ja juhtub midagi head, ei saa ta selle eest mingit preemiat. Nii et süsteem on ebasümmeetriline. Seepärast on väga lihtne mõista, miks regulaatorid on reeglite muutmise vastu. Just seepärast, et ühelt poolt ootab teda raske karistus ja teiselt poolt ei oota seal mingit preemiat. Kuidas võib ükski mõistlik inimene sellise ettekirjutuse kohaselt käituda?““.

N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001

Lk 111 „Tark valitseja peab järgima eelkirjeldatuile sarnaseid tegutsemise viise ega tohi kunagi rahu ajal pühenduda puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda hädaolukorras maksma panna – et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu seisma.“

Lk 119 „Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast kahjustamata helde inimese väärtuslikke omadusi kasutada – nii et neid ka märgataks -, ei tarvitse ta, kui ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama – kui nähakse, et tänu kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime olemasolevate sissetulekutega, jaksab end kaitsta sõjas vaenlase eest ning suudab kodanikke koormamata viia läbi julgeid ja ohtlikke ettevõtmisi; nii jõuab valitseja selleni, et näitab heldust üles kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta midagi ära – neid on tõesti palju – jakitsidust kõigi nende vastu, kellele ei anna midagi juurda – neid on vaid mõni üksik.“

„Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas vaid neid, keda on peetud kitsiks, kõik teised on hääbunud.“